2.oktoobrit olin ma oodanud nagu hinge õnnistust. See oli see päev kui esietendus “See laps“. Theatrumi etendustes ei saa pettuda, aga lugedes selle lavastuse tutvustust, teadsin ma, et see on juba järgmise astme etendus ja ilmselt täpselt midagi sellist, mis mulle – internetist tuntud lapse esiväärkohtlejale – hinge läheb.

„Kümme autonoomset stseeni moodustavad omavahel temaatilise põimiku. Lapseks ja lapsevanemaks olemise raskused. Kuidas elada koos inimestega, keda sa pole oma ellu ise valinud, kes on su ellu n-ö saabunud? Kes, kas ja miks peab saama õnnelikuks?

Paul Claudeli „Maarja kuulutamises” on selline rida: „Keegi pole sulle mingit õnne tõotanud…” Mängides selles lavastuses, jäi see tekst kummitama ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rõõmsamaks see mind tegi. Vabanemine survest iga hinna eest õnnelik olla või õnne ja edukuse poole teel olla peaks olema inimesele lubatud. Inimene peaks seda endale lubama. Õnne mõiste on meie ühiskonnas muutunud egoistliku heaolu sünonüümiks.” Lavastaja Maria Peterson 

Ma ei hakka teile etendusest tegelikult isegi rääkima. Esiteks sellepärast, et kõik etendused on JUBA välja müüdud ja mis ma teid ikka kiusan. Teiseks sellepärast, et see on selline etendus, mida PEAB ISE nägema. Ma loodan, et see jääb mängukavasse kauaks kauaks. Kolmandaks sellepärast, et ma EI OSKA. Ma olen seda etendust seedinud nüüd mitu päeva ja see ei anna mulle ikka rahu. Üks osake minust tahab nii öelda, et ahhh, minust on palju hullemaid vanemaid, teine osake minust aga mõtleb, „enesenägemise pimeduse” peale. On öeldud: „Kergem on näha ingleid kui iseennast”. Inimene näeb väga hästi, kuidas teised peaksid kujunema ja oskavad neid kujundada, aga me ei näe, et teine näeb sind samas valguses.

See on nii valusalt aus näidend lapsevanemaks olemisest ja ootustest, mitte endale, vaid teistele. See toob meie ette ilustamata pereelu pimedama poole. Muusika, lavakujundus (klaasist kasvuhoone!) ja kümme erinevat lugu kokku annavad sellise elamuse, et mul näiteks tuli etenduse lõpus pisar silma. Mul tuleb muidugi alati etenduse lõppedes näitlejatele plaksutades pisar silma, aga see pisar oli selline teistmoodi pisar. Vaadake seda etendust tutvustavat videoklippi ja te saate tegelikult ilma rohkemate sõnadeta aru, miks see etendus hinge läheb ja kriipima jääb.

Poolnaljaga ütlen ma, et see etendus oli minu jaoks nagu mu “halbade vanemate koolituse” edasijõudnute kursus. Meeldetuletus, miks ma seal koolitusel käin ja mis on selle koolituse eesmärk. Nii nagu minu arvates peaks iga lapsevanem käima läbi lapsevanemaks olemise koolituse, peaks see etendus olema kohustuslik kõigile lapsevanematele. See näidend räägib armastusest ja selle otsimisest perekonnas – olukorras, kus see võiks olla tingimusteta.”

PS: “See laps” on küll välja müüdud, kuid vaatasin, et mängukavas on ka “Talvevalgus”. Käisin seda paar aastat tagasi vaatamas ning ka see jättis mulle kustumatu mulje (loe siit).