Kõike, mida ma pean teadma veidratest hobidest, seriaalidest ja inimestest, nägin ma ühel õhtul televiisorist

Jumal hoidku, et ühe õhtu jooksul on telekast võimalik näha nii palju halbu saateid! Ja ma ei räägi isegi Eesti reality´test, kuigi need viimasel ajal uudiskünnise ületanud tõsielusarjad on juba vaatamatagi maailma kõige halvemad (või vähemalt halvimate seas). Ma ausalt ei mäletanudki, et Norra telekanalid ka täieliku saasta täis on. Muidugi võib juhtuda, et kolmapäev, … Continue reading Kõike, mida ma pean teadma veidratest hobidest, seriaalidest ja inimestest, nägin ma ühel õhtul televiisorist

Trondheim

Eile Trondheimi jõudes mõtlesin ma, et oh, siin linnas polegi väga palju käinud, kuid juba järgmisel hetkel tuli mulle meelde, et see on alatu vale. Lisaks Oslole ja Lillehammerile on just Trondheim see Norra linn, kus ma olen kõige rohkem käinud. Naljakas, kui mõelda, et ma ei tunne siin linnas mitte kedagi. Okei, üks kunagine … Continue reading Trondheim

Lugu sellest, kuidas påske igatsus peale tuli

Helistasin hommikul ühele Norra kliendile. Tean küll, et munapühad ja värki, aga siiski mõtlesin, et noh proovin, et ametlikult ju pole veel punased päevad. Küsin siis viisakalt kliendilt, et ega sa juba ei puhka. „Juba?“ küsis ta imestunult, võib olla isegi veidi ärritunult. „Enamus inimesi on juba reedest puhkusel, ma olen tagasi 20.04, helista mulle … Continue reading Lugu sellest, kuidas påske igatsus peale tuli

Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud?

Emme sünnipäeva puhul natuke vana aja lugusid ja seiklusi. I osa Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha … Continue reading Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud?

«Niikaua kui ma mäletan, on mul alati olnud ärevus, mida väljendan kunstis. Ilma ärevuse ja vaimse haiguseta oleksin nagu tüürita laev.»

Edvard Munch on üks minu lemmikkunstnikke. Ma ei saa temast kunagi küll ja igal võimalikul hetkel olen ma käinud Oslos Munchi-muuseumis. Isegi Ida olen jõudnud sinna viia, kuigi ta siis vist oli alles 1,5-aastane ning kunsti vist suurt hinnata ei osanud. Nüüd ehitati Oslosse uus ja uhke Munchi muuseum. Ma teadsin, et see avatakse aasta … Continue reading «Niikaua kui ma mäletan, on mul alati olnud ärevus, mida väljendan kunstis. Ilma ärevuse ja vaimse haiguseta oleksin nagu tüürita laev.»

Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. … Continue reading Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Påske

Munapühadeks kutsus Anton Muusmann Beck mind, Yukot ja Faylynit oma perega Gålå suusakuurordisse. Iga endast vähegi lugupidav norrakas veedab oma munapühad, kas suusakuurordis või oma hytta’s. Ma ei olnud kunagi varem suusakuurordis käinud, seepärast ei osanud ma sellest ka midagi oodata. Kõrged mäed mind enam nii väga ei üllatanud, ma olin nendega suutnud juba ära … Continue reading Påske

Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine

/.../ Me tõstsime autosse viimase kasti mu kunstiajaloo õpikutega ning enne Stockholmi poole suundumist tegime me kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja … Continue reading Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine

31. august 1997. Anne-Karin ja printsess Diana

Rotary vahetusõpilasena kutsuti mind igale poole, kõik tahtsid mulle Norrat tutvustada ja nii sai ilma liialdamata Norra risti ja põiki läbi reisitud, igasugu vahetusõpilaste  kohtumised sinna veel lisaks, Lillehammeris kutsuti mind kogu aeg kuhugi külla,  mul oli isegi võimaus käia Norra olümpiamuuseumi avamisel, mille avas kuningas Harald V isiklikult. Jah, vahetusõpilase aeg oli mind mingil … Continue reading 31. august 1997. Anne-Karin ja printsess Diana