Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud?

Emme sünnipäeva puhul natuke vana aja lugusid ja seiklusi.

I osa

Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima.Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud.

Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes?Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta.Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale.

Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.

Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine.  Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin. 

Seiklused alles algasid. Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. “No näed, kell üks oleme juba kodus,” arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.Jumal tänatud, et me seda tegime, sest  auto surigi välja ja enam  uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust.Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme).Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on. “Kui siin on karusid,” küsisin ma emmelt, “kas nad siis saavad autosse sisse?”Emme arvas, et ei saa.”Kust sa tead?” ei jätnud mina. “Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!””No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on,” ütles emme.Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad?  Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud. 

Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.

II osa

Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel). Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suue töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan.Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud. Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe  autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.

Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud. Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse “tööle” kaasa vötaksin.
Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.

Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. “Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?” ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sonagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. “Kas te räägite eesti keeles?” küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. “Meil auto sai…me söitsime tangi tühjaks,” kogelesin ma, “me ei oska midagi teha…”  Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. “Pole probleemi, me saame auto korda!” ütlesid nad positiivselt. “Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!”Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?”Me ei ole eestlased,” naersid rekkajuhid, “me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused.”

Kusjuures, ma pean ausalt ütlema,et mind on alati häirinud kui rekkajuhtidesse halvustavalt suhtutakse. Ma olen autojuhtidega palju kokku puutunud ja ma pean ütlema, et nad on alati esimesed, kes on nöus aitama, üksköik, mis murega. Kui välismaal hätta jääd, siis¨ma soovitan köige pealt proovidagi leida möni Eesti autojuht. Kui välismaal sind keegi veel aitab, siis on need just nemad. Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma.  Meestel ka.

Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. “Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks,” ütles üks neist. “Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta.”
Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga.
Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame.
“Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna,” ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.

Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada.  Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna.
Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama.

III osa

Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.

Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse. Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.”Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi,” ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. “Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!”

Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee – “Ekstreemturism ûllega”. Pakkuda on erinevad paketid – tühja “tangiga”, kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma… Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi. Täna hommikul algas uus vaatus – kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma.Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal “ja” ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid “jah, muidugi” ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.”No ei ole,” laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi. 

Pärastlöunaks  jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid.Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit. Mina oma kingakestega muidugi annan juba korraliku moeblogija möödu välja;) 

Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.

(Seiklus jätkub)

«Niikaua kui ma mäletan, on mul alati olnud ärevus, mida väljendan kunstis. Ilma ärevuse ja vaimse haiguseta oleksin nagu tüürita laev.»

Edvard Munch on üks minu lemmikkunstnikke. Ma ei saa temast kunagi küll ja igal võimalikul hetkel olen ma käinud Oslos Munchi-muuseumis. Isegi Ida olen jõudnud sinna viia, kuigi ta siis vist oli alles 1,5-aastane ning kunsti vist suurt hinnata ei osanud.

Nüüd ehitati Oslosse uus ja uhke Munchi muuseum. Ma teadsin, et see avatakse aasta lõpus, kuid ei olnud näppu peal hoidnud, millal see täpselt avatakse. Tänu sellele, et Tanel Jan juhuslikult samal ajal Oslos oli ja postitas FB-sse oma külastusest pilte, sain ma ka teada, et juba paar päeva avatud. Võib olla me olime kaks esimest eestlast, kes suursugust galeriid külastasid? Igatahes ma oleks ikka väga pahane olnud kui ma need kaks tundi, mis mul hotelli sisseregistreerimiseks aega oli, kusagil niisama aega oleks surnuks löönud. Samal ajal kui Munchi muuseum oli seal samas. Minu kõrval. Ootas minu külastust.

Maja ise on muidugi saanud parasjagu kriitikat ning ega see mulle ka esimese hooga ei meeldinud. Nagu oleks teepiiretest kokku pandud ja meenutab natuke ostukeskust ega sobitu minu meelest ümbritsevaga hästi, aga mina ei ole asjatundja. Välisajakirjanduses on muuseumi nimetatud “pahaendeliseks halliks torniks,mille otsas on sõjaväevaatepost, et fjordil silm peal hoida. Ideaalne pahalase peakontoriks, mis peaaegu koomiliselt kaldub ähvardavalt üle armastatud ooperimaja jäämäe. Võib olla tundus arhitektidele, et Munchi piinatud hingele, kelle vari linnal lasub, on see sobiv konteiner, kuid see ei olnud neil tahtlikult plaanis.”

Eks otsustage ise, mida teie arvate. Kunst on kunstis kunsti näha? Tundub, et veel üks kunstnik on kasti pandud, lihtsalt suursugusemalt kui meie kodumaine.

Selle vastu, et vaated on lummavad, ei saa vist keegi vaielda. Istuda seal ja vaadata, kuidas Oslo on justkui peopeal on tunne, mida peab kogema. Ma ise lootsin Skybaris ühe väikese dringi teha, et kõike seda, mida just olin kogenud ja mida mul ei olnud tol hetkel kellegagi jagada, seedida, aga kahjuks avatakse nii restoran kui baar alles õhtul. Ma kujutan ette neid vaateid pimedas!

Õhtul kui ma Tanel Janiga kokku sain, siis jagasime me teistega muidugi ka oma muuseumikülastuse muljeid. Temale ei meeldinud maja seest, küll aga väljast. Minule ei meeldinud maja väljast, aga interjöör meeldis. Või ütleme siis nii, et ma ei jälginud seda, kuidas maja on ehitatud, kas see meenutas külma ja kõledat lennujaama ja/või ostukeskust ning oli odavalt ehitatud, mind lummas kunst. Mulle meeldis, see, kuidas näitus on erinevatel korrustel üles ehitatud, nii et kõnnid justkui Munchi mõttemaailma aina sügavamale sisse. Selles osas olime me ühte meelt.

Maja osas jäime eriarvamusele. Mulle meenutas maja ikkagi pigem külma kuubikut. Tanel Jan oli maja iga külje pealt tudeerinud ning pean nõustuma, et kui maja vaadata teisest küljest, on see palju huvitavam ja keskkonda sobituvam, kuid kurb tõsiasi on see, et enamik inimesi näeb maja eest poolt ega püüa leida selle sobivamaid nurki. Tanel Jan oli maja enda jaoks selgeks analüüsinud ning kui ma seda samamoodi püüdsin mõista, siis tekkis isegi majale mingi loogika. Korrused justkui sümboliseerivad kunstniku depressiooni ja segadust, oma mullis elamist, aga üleval tekib selgus ja valgus. Lisaks meenutavad maja jooned lpuulõikeid. See mõte mulle meeldis ja tõesti kui maja eemalt vaadata, siis võiks see ju nii olla küll? Arhitektid ise vist on öelnud, et maja kummardab aupaklikult Oslo linnale, mul tekkis aga tunne, et see on hoopis viimase piiri peale aetud inimene -hüppan või ei hüppa. Igatahes kui nüüd veel majast rääkida, siis ma arvan, et maja ei peaks olema selline, mida peaks endale ilusaks/selgeks analüüsima. Sama on meie enda Vabadussambaga. Kas kole klaasist post või aumärk kõigile neile, kes Vabadusristi ei saanud, kuid seisid ühel või teisel moel Eesti vabaduse eest? Kui palju peab teadma tausta, et midagi ilusaks muutuks?

Tanel Jan jättis neljanda korruse kogemata viimaseks ja soovitas seda ka mul teha, et siis on kunstielamus neist kõige kuulsamatest maalidest suurem. Ma usaldasin tema soovitust. Tasus ära. Muidugi käisin ma muuseumi läbi liialt kiirustades. Poolteist tundi ei ole selles muuseumis absoluutselt mitte mingi aeg. Kui tahta ikkagi süveneda ja nautida ning uskuge mind – te tahate. Sellest ei piisa kui hüpata läbi vaid neljandalt korruselt, vaadata ära “Karje”, sest seda näeb ju niisamagi igal pool – t-särkidel, õhupallidel, kottidel. Mitte et see ei oleks fantastiline maal. On! On, fantastiline maal. Kuid Munch on ka nii palju enamat.

Minu enda lemmik on “Elutants”. Lihtne ja igaühele arusaadav, nii kõnekas ja mõtlemapanev. Millises faasis mina oma eluga olen? Noorus ja ootused, vanadus ja pettumused, tegemata jäänud asjad ja teod, kahetsused. Me Tanel Janiga vestlesime järgmisel päeval lennukit oodates (mhm, me sattusime ka samale lennule ja lisaks oli samal lennul ka üks meie sõber, keda me Eestis pea üldse ei näe, aina lubab külla tulla, aga ei jõua) sel teemal pikemalt. Mitte Edvard Munchi “Elutantsust”, vaid elu tantsust üldisemalt. Kes valib turvalise elu, kes teeb teoks oma unistused, kes on kade teiste unistuste peale, kes kuidas ja milliseks oma elu elab. Väga huvitavad vestlused.

“Haige laps” on minu teine lemmik. Mul on lemmikuid ka tema vähem tuntud maalide seas, aga see maal annab minu jaoks aimu, kust tema äng ja depressioon alguse sai. Pildil on kujutatud kunstniku õde ja see annab edasi väga selgelt tema isiklikku valu ja läbielamist. Seda on võimatu mitte näha. Jah, Munch on sünge ja melanhoolne ja täis valu. Võimalik, et ma olen samasugune, sest miski temas paelub mind. Võib olla on see oskus oma valu sellisel moel väljendada. Oskus väljendada oma ärevust. Et mitte olla tüürita laev. Omamoodi oskus elada valu ja ärevusega – «Niikaua kui ma mäletan, on mul alati olnud ärevus, mida väljendan kunstis. Ilma ärevuse ja vaimse haiguseta oleksin nagu tüürita laev.»

Mulle meeldib Edvard Munch. Punkt. Ma tahan sinna muuseumi juba tagasi. Turistina. Nii et mul on aega.

Ja teate kui kõht kunsti täis, siis isegi enam ei häiri maja. Sest vahet pole, milline vorm. Sisu on selles majas rohkem kui te oskate ette kujutada. Isegi kui ta tänu treppidele meenutab lennujaama või ostukeskust.

Kas teie usute juhustesse?

Kui ma oma blogiga raha teeniks, siis ma peaksin vist varsti sõbrannadele maksma hakkama, sest mulle tundub, et pooled lood siin on ajendatud nendega jutuajamistest. Õnneks ma ei teeni, nii et kasutan lihtsalt neid ära. Samas mõtted on minu. Lihtsalt nemad panevad mind neid mõtteid mõtlema.

Ühel päeval rääkisime me töötamisest ja juhustest. Ma enam ei mäletagi, millest täpsemalt, aga nemad olid rohkem seda meelt, et kõik, mis meiega juhtub, on meie enda teha. Meie enda pingutused, meie enda töö, meie suhtumine. Selles osas olen ma nendega nõus, et on inimesi, kes ei tee midagi, toovad ettekäändeid alates õnnetust lapsepõlvest kuni migreenini, aga kurdavad, et pole eluga rahul. Võta siis midagi ette ja tee midagi! Olen sellega nõus. Aga sellega pole ma nõus, et kõik tuleb alati ise teha, oma töö ja vaevaga ning et juhuseid pole olemas. Mina usun juhustesse. Mu elus on nii palju juhuseid, tänu millele ma olen seal, kus ma olen.

Ussipesas metsas, küsite te? Vau, mis saavutus. Ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas kogemusi, mis on mind inimesena muutnud ja vorminud. Muidugi ei saa ma väita, et ma ei oleks samasse kohta välja jõudnud kui keegi poleks mind toetanud, aga nii on ikka lihtsam olnud küll, palju lihtsam. Tänu juhustele.

Juba see, et ma sada aastat tagasi Rotary kaudu Norrasse läksin, on puhas juhus. Puhas juhus, et Mesna Rotary otsustas tulla Tartusse ja sealt üks vahetusõpilane leida. Tol ajal ei olnud see kõik tavaline ja Taru Rotary oli vahetuse suhtes leige, pealegi ei olnud kedagi, kes oleks Norrast tahtnud Eestisse, Tartusse tulla. On juhus, et selleks valitud õpilaseks sain mina. Lihtsalt juhuste kokkusattumus.

On juhus, et ma sattusin Norras elama perede juurde, kellest päriselt said minu pered. Mitte niisama vahetuspered, aga pered, kes hoidsid mind nagu oma tütart. Oleks võinud teisiti minna, teistel oli igasuguseid kogemusi. Nelja pere asemel jäi mulle kaks peret. Jälle juhuste kokkusattumus, et üks peredest ei saanud mind vastu võtta perekondlikel põhjustel ja ma oleks pidanud saama endale asenduseks Yuko pere, aga ma palusin, et võiksin Briti ja Arne juurde jääda. Samuti pidin ma juhuste kokkusattumusel olema natuke kauem Knuti ja Kari juures. Ma palusin, et ehk ei peaks ma enam nende juurest ka kolima, kui niikuinii oli vaid paar kuud Norras elamist veel jäänud. Nii jäi mulle kaks peret.

Tänu nendele peredele läksin ma edasi Lillehammerisse kunstiajalugu õppima. Üks pere lubas, et toetavad mind õpingute ajal elamisega ja rahaliselt, teine pere aitas mul üldsegi viisa ja elamisloa saada. Ilma nende peredeta ei oleks ma Lillehammerisse õppima läinud. Tartu ülikoolis tahtsin ma minna õppima skandinavistikat, aga vastuvõtt oli iga kahe aasta järel, mul oli üks aasta oodata. Ma olin plaaninud Rootsi lapsehoidjaks minna. Ma päriselt käisin mingis agentuuris end juba kirja panemas. Praegu tuleb kananahk peale vaid sellest mõttest. Õnneks läks hästi ja ma sain (mulle tehti?) Lillehammeris kooli minna. Sealt hakkas kõik edasi kerima, palju juhuseid, mis on otseselt või kaudselt seotud Norraga ja nende kahe aastaga, mil ma seal elasin. Ka Oslos sain ma ülikoolis käia tänu sellele, et sain Briti ja Arne tütrei juures Oslos elada. Vastasel juhul ei oleks mul stipendiumist jagunud ja mu vanematel ei oleks olnud võimalusi minu õpinguid toetada. Ilma Norra ja nende inimesteta Lillehammeris ei oleks ma täna mina.

Isegi Britt Ida Loviisa nimi on 50% Norrast pärit.

Puhas juhus on see, et ma aastaid hiljem läksin sõbrannaga külapeole. Ma ei olnud kunagi ühelgi sellisel peol käinud ja ei saa öelda, et ma väga oleksin tahtnud minna. Ta keelitas mind kaasa. On puhas juhus, et tollel peol oli keegi, kes töötas Norras, kellele ma andsin igaks juhuks oma visiitkaardi ja tänu kellele sain ma oma esimese projekti Norras.

On puhas juhus, et me Lillehammeri raudteejaamas saime tuttavaks Satuga. Ta küsis, kas me oleme eestlased, et tuttav keel. Me istusime rongis kõrvuti, tema sõitis Oslosse haiglasse, meie Idaga lennujaama. Me ei jaganud telefoninumbreid. Kuu aega hiljem astus ta mu poe uksest sisse. Meist said sõbrad. Ta avas meile oma südame ja oma kodud, ta toetas ja aitas meid kui meil oli kõige raskem. Ka rahaliselt. Me saime tuttavaks juhuslikult.

On puhas juhus, et minu poenaabriks sai Ann Christin, kellega me juhuslikult ühel õhtul juttu hakkasime rääkima ja puhas juhus, et tema abikaasa ettevõttes oli just vaja ehituse projektijuhti. Nii kolis Norrasse meie juurde Marek.

On puhas juhus, et Satu hakkas arsti juures rääkima Klaudiaga ja puhas juhus, et Klaudia talle mainis, et tal oli Eestist pärit elukaaslane. Tänu Klaudiale saime me Idaga ka pärast Lillehammerist ära kolimist käia iga kuu Lillehammeris, kus Ida ikka lasteaias käis, seal ajal kui mina Norra kliente külastasin. Ahjaa, on puhas juhus, et ma kandideerisin ühele ametikohale, kuhu ma ei sobinud, aga neile sobis mu norra keele oskus ja teadmised Norrast, nii et just like that otsustati tegelema hakata Norra turuga. Nad ei olnud kunagi varem Norra poole vaadanud. Puhas juhus.

Juhuseid on veel ja veel. Väiksemaid ja suuremaid. Ma olen tähele pannud, et mul on anne olla tihti õigel ajal õiges kohas. Võib olla ma kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et juhused on mänginud ja mängivad mu elus suurt rolli. Absoluutselt kindlasti mängivad rolli ka kogemused ja teadmised, enesekindlus ja julgus, aga kõik needki on tulnud läbi juhuste.

Kuidas teiega on? Kas te usute juhustesse?

Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.

Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.

Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.

Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.

Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.

Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.

Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.

Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.

25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.

Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.

Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!

Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D

Påske

Munapühadeks kutsus Anton Muusmann Beck mind, Yukot ja Faylynit oma perega Gålå suusakuurordisse. Iga endast vähegi lugupidav norrakas veedab oma munapühad, kas suusakuurordis või oma hytta’s. Ma ei olnud kunagi varem suusakuurordis käinud, seepärast ei osanud ma sellest ka midagi oodata. Kõrged mäed mind enam nii väga ei üllatanud, ma olin nendega suutnud juba ära harjuda, ometigi mõjusid Gålå lumised mäetipud aukartustäratavalt kõrgelt.

„Äge,“ õhkas Antoni lapselaps Anders mägesid nähes. „Ma lähen kohe mäele, kui me kohale jõuame!“ „Miks see mind norra laste puhul üldse ei üllata,“ sosistasin ma Yukole ja Faylynile ning jutustasin Trulsi ja Eriku suusavaimustusest. Ja sellest, kuidas nad mind hommikuti üles ajavad, mu uksele koputavad ja kuidas ma mõnikord kiusu pärast end nende eest ära peidan. Nad olid kaks kõige armsamat ja ilusamat väikest poissi, keda ma kohanud olin, aga aeg-ajalt ma lihtsalt tahtsin neid natuke kiusata ja nendest puhata. Nad olid nii energilised ja parajalt vallatusi täis.

„Kas ma võin kohe mäele minna?“ küsis vanaisalt autos istuv suusavaimustuses norra laps.

Anton noogutas, kuid küsis siiski igaks juhuks: „Aga kas sa meiega ei taha koos üht tiiru teha?“

Anders raputas pead. „Langrenn on titekas, ma tahan mäele.“ „Hea küll, eks sa ise tead,“ nõustus Anton, „aga me hakkame grillima ka.“ Anders jäi mõttesse ja kaalus veidi aega vaikides, mida teha. „Okei, okei, ma tulen ka teiega,“ otsustas ta lõpuks. „See on nii ebaaus, et te grillima hakkate just siis, kui mina tahan mäele minna.“

Andersi ja Antoni omavaheline jutuajamine läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma mõtlesin hoopis grillimisele. Kas ma olin õigesti kuulnud, et Anton ütles, et me hakkame grillima. Ma ju kuulsin grillima, „grille“ ei saa midagi muud tähendada? Aga keset talve? Kas nad on täitsa hulluks läinud? „Kas te kuulsite ka, et me hakkame grillima?“ pärisin ma Yukolt ja Faylynilt. Mõlemad vastasid, et nad ei olnud jutuajamisse süvenenud, kuid hakkasid naerma.

„Me ei hakka ju ometi talvel grillima,“ võttis Faylyn asja kokku, „see oleks ju absurdne.“ Ma nõustusin, aga oleksin võinud vanduda, et ma kuulsin, kuidas Anton ütles „grillima“.

/…/

„Kas me nüüd hakkame grillima?“ päris Anders. Ma olin siiski õigesti kuulnud. Jõudes lavvu, traditsioonilise saami telgi, juurde võttis Antoni tütremees Ian seljakotist välja tohutu hunniku grillviinereid ja lameleiba. Keset külma talveilma istusimegi me ühtäkki lavvu’s lõkke ääres ja küpsetasime vorste. Kui ma peaksin Norrast valima oma lemmiktoidu, siis just sel hetkel sai  selleks pølser ja lompe*. Ma sain teada, et nii nagu suusatamise juurde käivad apelsinid ja Kvikk Lunsj, on ka talvel lõkkel grillimine suusaretkede lahutamatu osa. See traditsioon hakkas mulle tõeliselt meeldima, või tuleks öelda maitsema.  

* pølser ja lompe – kartulijahust valmistatud lameleib, mille sisse on keeratud grillviiner, põhimõttelt sama, mis hot dog.

/…/

Järgmisel hommikul otsustasin ma igaks juhuks siiski mäesuusatamise ja lumelauatamise asemel rahulikku murdmaasuuskadel retke kasuks koos Antoniga. Vähemalt ma arvasin, et retk tuleb rahulik ja lühike, sest Anton oli siiski juba 70-aastane või rohkemgi, ma ei tulnud selle pealegi, et ta võiks tahta ette võtta pikema retke kui viis kilomeetrit. Muidugi ma eksisin. Vanus ei mängi suusatamise juures mingit rolli. 13 kilomeetrit pärast tuhandeid tõuse ja väheseid langusi, hakkas Antonil vist hale ja ta otsustas „tavapärase“ 27 kilomeetrise ringi asemel lühema, 18-kilomeetrise ringi kasuks. Ma lubasin endale, et rohkem ma norrakaid ei usalda, vähemalt, mis suusatamisse puutub. Ometigi jätkasin ma Knutiga suusapühapäevade traditsiooni ja üldsegi mitte vastumeelselt, ning osalesin veel umbes sajal suusatamisega seotud üritusel.

***

Kui ma laias laastus julgen väita, et hytta’des veedetud nädalavahetused muutusid pärast esimest nelja kuni kuut tundi pigem igavapoolseks ja rutiinseks, sest ma ju teadsin ette, et järgmised tunnid tuleb mul ajaveetmiseks raamatu seltsis veeta, siis üks kord aastas võib mägedesse puhkama sõitmist peaaegu, et aasta tippsündmuseks nimetada (17. mai järel muidugi!). Munapühad, nii nagu ka kõik teised pühad, on Norra pikad, väga pikad.  Munapühade juures on veel üks kummaline fenomen. Terve talve kurdavad norrakad kui külm on ja kui tüdinenud nad lumest on, ja siis kui päike lõpuks ometi välja on tulnud, et lumi ära sulatada, sõidavad kõik norrakad oma hytta’desse, mis aprillikuus on üldjuhul ikka veel lume sisse mattunud. Selgi aastal otsustas Anton mind munadepüha ajal Gålå suusakuurortisse kaasa kutsuda, sest nii nagu mulle, Yukole ja Faylynile paar aastat varem, oli ta sel aastal samasugusele puhkusele viia Austraalia vahetusõpilase Davidi. ”Aga ma ei ole ju enam vahetusõpilane,” olin ma kutse peale esialgu kohmetu. Anton hakkas selle peale naerma: ”Sina jääd alati meie kjære Lissuks, sa ju tead, et sa oled üks toredamaid vahetusõpilasi, kes meie klubisse kunagi sattunud on, on vaid loomulik, et ka sina kaasa tuled.“

Ma olin meelitatud ja mind pani imestama, et lisaks mu peredele leidus tillukeses Lillehammeris veel nii palju inimesi, kes mu nii omaks olid võtnud. Nii omaks, et ma tõepoolest tundsin end pigem pereliikme, kui vahetusõpilasena. Antoni tütre Karilona ja tema abikaasa Ianiga olin ma juba eelmisest korrast tuttav ja  nädal Gålås möödus sedavõrd kiiresti, et mul ei olnud mahti isegi kaasa tassitud raamatuid kotist välja võtta.  Suurema osa seitsmest päevast veetsime me mäel suusatades. „Nüüd on küll viimane aeg, et sind korralikult suusatama õpetada, eelmine kord said sa selgeks, kuidas suuskadel püsida, nüüd on vaja ka kiirust õppida“ pakkus Ian abivalmilt.

„Ei-ei,“ raputasin ma pead. Mul oli liiga hästi meeles, kuidas ma eelmisel korral Andersi süütul lapsevälimusel olin end ära lasknud petta ning äärepealt kaela oleksin murdnud. Ja peale selle, mis mõttes „korralikult“? Ma ju oskan suusatada! Nüüd ma juba oskasin suusatada. Mäest sikk-sakkis  alla tulek ei valmistanud mulle mingeid raskusi. „See ei ole kellegi õige suusatamine,“ tegi ta ilma pikema jututa mu ettevaatliku sikk-sakk stiili maha. „Mina ei ole suusad jalas sündinud nagu teie,“ torisesin ma, „ja mis mu suusaoskustel viga on?“

„Ei-ei,“ ära saa valesti aru, lausus ta „sa sõidad hästi, aga igavalt. Ma õpetan su suuski kontrollima nii, et sa kiirust ka enam ei karda, siis sa saad aru, mida slaalom tähendab.“

„Ära kuula teda, Lissu,“ hõikas eemalt Anton. „Tule parem minuga murdmaad sõitma!“

Raputasin ägedalt pead: „Ei, seda viga ma enam ei tee!“ Anton itsitas omaette. David jäid mulle selgitusi nõudes otsa vaatama. „Eelmisel korral ma mõtlesin, et olen jube kaval,“ selgitasin ma. „Mäletate, ma ei viitsinud mäele tulla teiega ja mõtlesin, et lähen teen Antoniga tillukese tiiru, et palju üks 70-aastane mees ikka jaksab suusatada. Kilomeeter-paar ehk. Oi, kuidas ma eksisin. Pärast 13 kilomeetrit ei näidanud Anton mingeid väsimusemärke, aga halastas mu peale, kui nägi, et ma järjekordsel künkal enam-vähem et verd köhima hakkasin.“  Karilona itsitas kõht kõveras. Ilmselt ei olnud sellised lühikesed matkad talle võõrad. 

/…/

Tagasi Lillehammerisse jõudsime me irooniliselt jällegi pühapäeval. Linn oli välja surnud nagu alati. Telekast tuli vaid norra naistekoondise käsipalli võistluse ülekanne. Britti ja Arnet polnud ka kodus, kellega oleks saanud muljeid jagada.  Need kohutavad igavad Lillehammeri pühapäevad! Ja selliseid pühapäevi on aastas vähemalt 48 tükki. Munadepühasid aga vaid kord aastas. Ma pidin endale pühapäevadeks tegevust leidma, peale õppimise ja kirjade kirjutamise. Ma hakkasin sööma. Ma olin ju „nii kondine“ ja võisin sellist ohjeldamatut söömist endale lubada. Mina ei pidanud kehakaalu pärast muretsema, vähemalt nii ma igal sammul kuulsin.

***

Enamus nädalavahetusi veetsin ma Lillehammeris Britti ja Arne, Knuti ja Kari juures, ka Haugenis Britt-Ida ja Camilla juures ei jätnud ma käimata. Munadepühaks olid nad oma siniste ukse-ja aknaraamidega beeži nukumaja maha müünud ja kolinud kõrval asuvasse abihoonesse. Otseloomulikult kujutasin ma vaimusilmas ette, et abihoone on midagi kuuri sarnast, kus Camilla ja Britt-Ida nüüd kitsikuses elavad, täpselt nagu ma olin esimesel korral päevinäinud Toyota järgi arvanud, et ka Haugen on päevinäinud ja kulunud. Ma oleksin pidanud perekond Berg Hansenit juba nii hästi tundma, et mitte eelarvamustesse küüsi langeda. Abihoone, kuhu  Britt-Ida ja Camilla end sisse olid seadnud, oli tilluke punakaspruun kahekordne majake, mille veidike luitunud palgid reetsid maja väärika vanuse ning aknast lehvivad pitskardinad vihjasid, kuidas ma oma eelarvamuses eksinud olin. Britt-Ida ja Camilla uus kodu nende siniste aknaraamidega maja tillem ja veelgi hubasem koopia, seda seestpoolt nähes teadsin ma, et kunagi tahan ma endale täpselt samasugust pitskardinate ja baldahhiinvoodiga kodu.

Me istusime terve õhtu majakese trepil ja limpsisime punast kvaliteetveini, Britt-Ida oli tervise tõttu suitsetamise maha jätnud ja esmalt oli harjumatu laual veiniklaasi kõrval mitte näha punast Marlboro pakki, kuid muus osas oli ta täpselt endine. Käreda ja karmi häälega, veidike kähiseva naeruga, mis mõjus nii koduselt ja naljakas Øyeri dialekt, mis Britt-Idale veelgi rohkem iseloomu ja eripära lisas. Varasematel aastatel ei olnud ma norra keele erinevatest dialektidest niivõrd hästi aru saanud, alles nüüd hakkasin ma mõistma kui eriline keel norra keel tegelikult on. Mõne piirkonna inimestest on mul siiani raske aru saada, just nagu ei mõistaks ma sõnagi norra keelt. Alguses kartsin ma nynorsk’i rääkivaid inimesi, siis Läänemaalt pärit inimesi, kelle norra keel meenutas pigem taani keelt, mida minu arvates ei ole võimalik mõista, veel vähem kaasa rääkida, edasi hakkasin ma pelgama inimesi Gudbrandsdalenist ja hoopis hulluks läks asi, kui ma kohtusin inimestega, kes olid pärit Haldenist. Nende jutust ei saanud teine norrakaski aru, rääkimata siis veel minust. Kuigi ma kartsin vahel, et teen end teist murret rääkivatest inimestest mitte aru saades rumalaks, nautisin ma norra keele eripära. Erinevad murded andsid inimestele oma näo. Täpselt nagu Øyeri dialekt tegi Britt-Idast veel rohkem Britt-Ida, poleks olnud üldse ”õige” kui ta oleks rääkinud standardset bokmål’i.

Haugeni maja trepil istudes, veini juues ja lobisedes, hellitas kogu aeg mu kõrvu kodune kähe ja käre hääl ning eriline murrak, mida ei ole võimalik kunagi unustada ja peast pühkida. Ma vaatasin taamal päikeseloojangus siluette joonistuvaid mäetippusid, osa neist lopsakalt rohetuvad, osa alles lumega kaetud, valele poole jooksvat tõrvikukandjat ja kitsukest teed, mis Haugenist alla külakesse viis ja ma mõistsin, miks nad siin elasid. Rasked talvised teeolud, mõned mädanenud palgid maja alumises osas, vanad veetorud ja mõned muud väiksemad kimbutavad argimured ei suutnud kunagi üle kaaluda selle koha maagiat. Lisaks sellele laius Haugeni trepilt külale ja seda igast küljest ümbritsevatele mäetippudele ning metsatukkadele miljoni-vaade,  mille välja vahetamine mugavustega koretri vastu kasvõi Lillehammeri kesklinnas oleks olnud hullumeelsus. Ma sain aru, miks nad raskustest hoolimata olid kindlameelselt otsustanud Haugenisse jääda.

Veel kolm aastat tagasi oleks ma sarkastiliselt maininud, et kui mul oleks valida Haugeni ja Lillehammeri vahel, siis valiks ma kindlasti Haugeni, sest siin on ka rohkem tegevust kui 25 kilomeetri kaugusel olevas linnakeses, siis nüüd oli mu suhtumine sellesse unisesse linna muutnud. Mulle meeldis nädalavahetusteks Lillehammerisse sõita, jalutada rongijaamast mööda Storgatat Britti ja Arne majani või oodata bussi, mis viis mööda käänulisi Lillehammeri teid Knuti ja Kari juurde. Bussipeatus oli täpselt nende maja taga, nii et iga kord kui ma bussist maha astusin, nägin ma esimese asjana aiamaad, kus Knut mind esimest korda suusatama oli õpetanud. See oli tõepoolest lauge maa, ma ei saanud aru, kuidas mul üldse oli õnnestunud seal nii palju kukkuda. Aiast võis mõnikord kuulda Trulsi ja Eriku rõõmsaid kilkeid, nad olid ikka sama energilised ja võisid joosta nii kaua, et jäi mulje nagu töötaks nad patareidel ja ei lõpeta enne kui patarei tühi. Ma nautisin Lillehammeri unist olekut ning vaatasin linnale hoopis teise pilguga. Mulle meeldis sealne rahulik tempo. Jah, pühapäevadel olid tänavad ikka sama inimtühjad ja telekast tuli ikka vaid naiste käsipall, kuid see ei heidutanud mind enam.  Samal ajal kui telekast algas käsipall, võrkpall, jalgpall või mõni muu pall, ootasin mina raudteejaamas Oslo rongi. Vähem kui kaks tundi hiljem olin ma Oslo S-is, kus pühapäevasest uimasusest ei olnud märkigi: raudteejaam kihas kuhugile kiirustavatest inimestest.  

***

Kool oli läbi saanud ning ma pakkisin mõned asjad, et enne koju minekut veel natuke Lillehammeris aega veeta, et koju minekuga viivitada. Ma oleksin tahtnud kauemaks Norrasse jääda ja kaalusin isegi võimalust õpingud Tartu ülikoolis vahetada Oslo ülikooli vastu. See aga oleks tähendanud liiga palju muutusi, liiga palju organiseerimist. Ma ei uskunud, et Guri oleks tahtnud, et ma ka järgmised kolm aastat tema külalistetoa diivanil veedan. Kooselust Guriga ei ole mul ühtegi ebameeldivat mälestust, kuid ma arvasin, et iga inimene vajab veidike rohkem privaatsust. Ma ei tahtnud teda segada. Ka ei oleks ma tahtnud ülikoolilinnakus võõraste inimestega ühikatuba jagada, selleks olin ma liiga pirtsakas. 

Korraks kaalusin ma Lillehammerisse kolimist, sest ma olin seda linna armastama hakanud, iga kord kui rong raudteejaama jõudis, käis minust läbi soe tunne. Ma olin koju jõudnud. Aga mida ma Lillehammeris tegema hakkaksin, mõtlesin ma läbi kõik võimalikud variandid. Midagi tarka mulle pähe ei tulnud. Niisiis otsustasin ma Lillehammeris enne Eestisse tagasi minekut lihtsalt veidike puhata ning teha järele mõned kodutööd, mis olid vajalikud Tartu ülikoolis ainepunktide saamiseks. Neljandal päeval hakkas mul Lillehammeris igav. Ma ei viitsinud mitte midagi teha, ei Maihaugenisse jalutada ega kunstimuuseumi külastada, ma ei viitsinud isegi diivanil vedeledes telekast suvalisi seriaale vaadata. Mul oli Norrast villand saanud ja ma tahtsin koju. Nüüd, sel samal hetkel.

„Teate,“ ütlesin ma lõunasöögilauas, „ma lähen nüüd koju.“ „Kunas?“ imestasid Britt ja Arne.

„Nii pea kui võimalik, ma lähen kohe uurin lennupileteid.“

„Aga su asjad, need on ju Oslos, sa pead ikka sinna tagasi enne minema.“

Pagan! Selle olin ma täiesti unustanud. Mul oli tahtmine võimalusel juba homme hommikul rongile istuda ja lennujaama sõita, nüüd aga tekkis veel selline viivitus vahele. Jälle kord tuli mulle appi Guri,  kes oli munapühadeks autoga Trondheimis asuvasse suvemajja sõitmas. Ta oli lahkesti nõus mu asjad kokku panema ja Lillehammerisse ära tooma. Nii ei pidanud ma enam Oslosse tagasi minema. Järgmine takistus tabas mind reisibüroo poole jalutades. Ma olin tagasisõiduks ostnud vaba pileti ja pidin selle enne reisi päris pileti vastu ümber vahetama, kuid ma olin unustanud, et käes olid munapühad.  See tähendas, et kõik, terve Norra oli suletud, ning vähemalt nädalaks olid kõik, kel vähegi võimalus, sõitnud ära oma hytta’desse.

„Neetud munapühad,“ pahandasin ma iseendaga, et ei olnud selle peale varem tulnud. Aga mida seegi oleks aidanud, soov koju sõita tekkis mul ju nii äkki. Nüüd tundus, et vähemalt nädal aega pean ma siiski veel Norras veetma. See mõte ei meeldinud mulle, ma olin end häälestanud kojumineku lainele. Ma tahtsin koju nüüd, mitte nädala pärast! Viimase õlekõrrena otsustasin ma püüda oma pileteid mõne Eesti reisibüroo kaudu vahetada. Munapühad või mitte, aga erinevalt Norrast, töötasid suuremad bürood ka sel ajal ja ilma suuremate raskusteta õnnestus mul broneerida pilet ülejärgmise päeva varahommikusele Oslo-Tallinn lennule. Ma jätsin Lillehammeri hüvasti ning tundsin rongis istudes rahulolu ja meelekindlust, Oslos veedetud aeg oli mulle andnud nii palju uut energiat, et ma tundsin, et olen õige raja uuesti üles leidnud ning valmis oma õpinguid Tartus jätkama. Norrast lahkumisega olin ma kiirustanud lausa nii, et olin unustanud emalegi teada anda, et koju tulen. Õnneks taipasin ma lennujaamast oma sõbrale helistada, et küsida, kas ta saaks mulle kolme tunni pärast Tallinnasse järgi sõita. Ta oli üllatunud, aga mitte sama palju kui ema ja õde, kes mu kojutulekust teada said alles siis, kui ma nende maja ette sõitsin. Nad oleks nagu kummitust näinud. Kahju, et ma ei taibanud nende nägudest pilti teha.

Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine

/…/

Me tõstsime autosse viimase kasti mu kunstiajaloo õpikutega ning enne Stockholmi poole suundumist tegime me kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

And merry christmas to you too, Lisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.

Hva er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis mu väike õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”.** Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.*** Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky…” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

Tallinna sadamas ootas mind peika tulipunaste roosidega. Mul oli niivõrd hea meel, et kuri kursaõde Ida, tüütu kelner ja Kjetil olid Roomas mind ja Stianit vahele seganud. Mul oli nii hea meel tagasi kodus olla ja piinlik, et ma isegi olin kaalunud Martini „välja vahetamist“ Stiani vastu. Mul tulid piinlikkusest pisarad silma.

„Miks sa nutad?“ ehmatas ta.

„Ah, ei midagi,“ ühmasin ma vaikselt, „sa lihtsalt ei oska aimata kui hea meel mul sind näha on!“

Martin võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind. „Mul on ka hea meel, et sind näha!“ „Mis sellest, et sa paksuks oled läinud,“ lisas ta pärast väikest pausi. Me hakkasime mõlemad ühest suust kõva häälega naerma.

Sama aasta sügisel tegin ma Tartu Ülikoolis ilma mingite raskusteta skandinavistika eriala sisseastumiskatsed. Mu norra keele oskus oli piisavalt hea ja tahe õppida niivõrd suur, et esimesel kursusel olin ma oma kursuse parim, kummutades müüdi, et blond pea, miniseelik ja kõrged kontsad välistaksid õppimisvõime. Teisel kursusel juhtus mu tolleaegse peikaga liiklusõnnetus ning hoolimata sellest, et ma püüdsin oma mõtteid temast eemal hoida veelgi rohkem õppimisele keskendudes, olin ma uue aasta alguseks omadega nii läbi, et tundsin, kuidas mu jõud otsa lõppema hakkas. Ma tahtsin kõigest eemale: inimestest, sellest linnast, ühistest mälestustest. Ma tahtsin ära. Päästerõngana tuli Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendium Oslo ülikoolis põhjamaade kirjanduse õppimiseks.

Lennujaamas saatis mind seekord ära vaid üks inimene – sõber, kes oli mulle raskel ajal toeks olnud, kuid ma tundsin, et sõprusest oli välja kasvamas midagi rohkemat. See hirmutas mind. Lennukisse istudes tundsin ma kergendust.

/…/

 „Kas sa ikka rahadega saad hakkama,“ muretses ema kui me jälle telefonis rääkisime. Kust üldse selline küsimus, ei saanud ma aru. „Ja vaata, et sa sööd!“ Muidugi ma sõin. Külmutatud Pizza Grandiosa ja pakimakaronid, Burger King ja kebab gatekjøkken’ist on ka söök, cafe latte’s ja veinis on ka toitvaid kaloreid. Kõik oli kontrolli all, minu pärast ei olnud tarvis muretseda.

Mul oligi kõik kontrolli all. Olin Oslo Ülikoolis kirjanduse õppimiseks saanud stipendiumi ja pidin ise vaatama, kuidas sellega hakkama saada ja välja tulla. Elamisega läks mul hästi – Guri, kuuldes, et ma Oslos elamispinda otsin, pakkus lahkelt välja, et ma võin järgnevad  kolm kuud end tema külalistetoa diivanile sisse seada.  Loomulikult eelistasin ma ülikoolilinnakus pisikese toa jagamisest teiste üliõpilastega Guri diivanit Majorstueni linnaosas. Mingil määral sai seda kooselu samuti ühikaeluks nimetada. Guri korter oli küll piisavalt suur, et me üksteist liigselt ei segaks, kuid sellegi poolest tuli meil jagada kööki, oodata kärsitult vannitoa ukse taga, arvestada teineteise tujude ja soovidega.

Majorstua’st oli ülikoolilinnakusse Blindern’i vaid 2,5km – täpselt piisav maa jalutamiseks, mis omakorda tähendas raha kokku hoidmist metroopiletite pealt. Kuigi tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord sai laiskus minust võitu ja hommikul tuli otsustada, kas osta teepeale jäävast kohvibaarist virgutav piimakohv või metroopilet. Selleks, et eelarves püsida, tuli valida, mõlema lubamine oleks olnud liigne priiskamine.

Söögiga oli aga eriti lihtne. Poed on täis odavaid poolfabrikaate ja muud junk’i,  suur pizza Grandiosa hinnaga 24.90. Ma jumaldasin rämpstoitu  ning korraga ei olnud kedagi, kes oleks jälginud, et ma sööks tervislikult, kolm korda päevas või et ma üldse sööks. Pizza Grandiosat ahju lükates tundsin ma end seitsmendas taevas. „Mmm…Grandiosa,“ mõmisesin ma pesueht norraka kombel, „oivaline ja viib keele alla!“  Pizza Grandiosa on kindlapeale Norra üks armastatumaid kaubamärke ja kuulub iga korraliku norralase söögilauale sama palju kui pruun juust.  Loomulikult oleksin ma endale stipendiumi eest saanud lubada „korralikku“ toitu, nii metroo kuupiletit ja igapäevast cafe latte’t, kuid siis oleks ma ehk pidanud piirama oma Oslo-perioodi lemmiktegevust – shoppingut.

Kolme kuuga õnnestus mul välja nuhkida kõige paremad kauplused, kõige paremad hinnad ja soodsamad pakkumised. On täiesti vale arvamus, et Norra on kallis. Õigel ajal ja õiges kohas on riideid ja jalanõusid võimalik endale soetada kuni 80% tavahinnast. Ma usun, et kohati isegi 90%. Allahinduste aegades ei leidnud ma mingit reeglipärasust. Ei ole nii, et aprillis on allahinnatud vaid talvekaubad ja septembris suvekaubad. Minu arvates on Norras kogu aeg mingid allahindlused – kevadpäevad, suvepäevad, vihmapäevad, kingapäevad, turupäevad, sünnipäevad, esmaspäevad, teisipäevad. Oslos oli kogu aeg allahindlus.

Niisiis muretsemine minu käekäigu pärast oli täiesti põhjendamatu. Ma elasin nagu kuninga kass, täiesti iseendale ja vaid oma reeglite järgi.  Ma tundsin end Oslos elades nagu Christiania-aegsed kunstnikud****, kes elasid muretult (?) vaid üks päev korraga, jalutades mööda Karl Johani, põigates aega-ajalt sisse mõnda kohvikusse või baari, jälgides inimesi ja mõtiskledes elu üle.  Christiania-aegsetest kunstiinimestest eristas mind vaid see, et ma ei kannatanud pideva tühjakõhutunde või depressiooni käes. Samas aga ühendas mind nende suurvaimude hingeeluga tõsiasi, et ka minu elu Oslo-periood oli muretust elust hoolimata täis rahutust ja otsinguid. Ma tahtsin endas selgusele jõuda, oma elu tagasi joone peale saada, siht leida. Ma tahtsin iseennast üles leida. Suurem osa Oslos veedetud ajast veetsin ma üksinda, mõnikord isegi sihitult ringi hulkudes, kuid ma ei tundnud ennast üksikuna, ma tundsin hoopis mingit kummalist vabadust ja nautisin seda täiel rinnal. Mul kujunes selle linnaga välja oma suhe.

* Hva er det for nå?– norra keeles ”mis see siis nüüd on?”

** häälduse järgi ”Jeg liker meg i Norge”, mis tähendab norra keeles ”mulle meeldib Norras”, otse tõlkides ”mulle meeldin mina Norras”

*** takk for oss – norra keelest ”tänan võõrustamast”, otsetõlkes ”aitäh meie eest”.

*Võrdlus Knut Hamsuni romaani „Nälg“ peategelasega, kes üritas end kirjutamisega ära elatada, kuid pidi pidevat nälga taluma ja kunstnike Edvard Munchi, Christian Krogh jt, kes Christianias (Oslo nimi kuni 1925.a ) kohvikutes ja baarides aega armastasid veeta.

31. august 1997. Anne-Karin ja printsess Diana

Rotary vahetusõpilasena kutsuti mind igale poole, kõik tahtsid mulle Norrat tutvustada ja nii sai ilma liialdamata Norra risti ja põiki läbi reisitud, igasugu vahetusõpilaste  kohtumised sinna veel lisaks, Lillehammeris kutsuti mind kogu aeg kuhugi külla,  mul oli isegi võimaus käia Norra olümpiamuuseumi avamisel, mille avas kuningas Harald V isiklikult. Jah, vahetusõpilase aeg oli mind mingil määral ära hellitanud. Kui me Britt Idaga ühel vähestest pühapäevadest, kui ei sadanud vihma ning paistis ka päike, Maihaugeni poole jalutasime, meenutasin ma esimest külaskäiku sinna.

Mind ja Yukot kutsus sinna üks tore Anne-Karini nimeline Rotary liige. Meie tutvuse algus oli natukene konarlik. Viga ei olnud üldse mitte minus, ega ka Anne-Karinis. Viga oli puhtalt Norra toidu eripäras. Anne-Karin, kes oli üks neist toredatest inimestest, kes olid võtnud oma südameasjaks mulle ja Yukole võimalikult palju kohalikku eluolu, kultuuri ja ajalugu tutvustada, ootas järgmisel hommikul juba elutoas, kui ma alles vannitoast välja koperdasin. Ta oli äärmiselt täpne inimene.

„Vabandust, et mul natuke kauem läks,“ vabandasin ma. Anne-Karin naeratas vaid sõbralikult. „Pole hullu, noortel naistel läheb ikka vannitoas veidike kauem.“  Ta hakkas mulle kohe meeldima, temas oli midagi eriliselt sõbralikku, nii et ma isegi punastanud. Veel.  „Ma loodan, et sa oled pikaks päevaks valmis, sest pärast muuseumi külastust kutsun ma teid Yukoga enda juurde lõunale, et teile norra rahvustoite tutvustada.“„Vahva,“ hõikasin ma sõbralikult, „nii kaua kuni sa meile lambaliha ja keedetud juurikaid ei paku on kõik tore.“  Minut hiljem sain ma teada, et norra rahvustoit, fårikål ,  on just keedetud lambaliha kapsaga! Kas saaks olla veel ebaõnnestunumat kommentaari ja kohmetumat tutvuse algust! Punastasin rohkem kui ealeski varem. Aga norra rahvustoit pidi ju kala olema? Vahemärkusena tuleb lisada, et ka kala kartsin ma kui tuld, sest ma olin terve oma teadliku elu vältinud kala söömist ühel lihtsal põhjusel – mu ema ei kannata kala(lõhnagi) silmaotsas ka mitte. Ma olin üles kasvanud teadmises, et kala on kurjast. Nüüd aga ähvardas see tore naisterahvas mind kala asemel hoopis keedulamba ja keedukapsaga! Lambaliha olin ma varem ka kogemata proovinud. See ei kõlvanud ju mitte kuhugi. Mõttega, et pean Norras kala sööma, olin ma end kodus juba harjutanud. Keedulammas tuli täieliku ebameeldiva üllatusena.

„Ah, ma tegin nalja,“ püüdsin ma end piinlikust olukorrast välja keerutada, „kui lambaliha on hästi tehtud, siis on see kindlasti maitsev. Ja kui see juba norra rahvustoit on, küllap see ka maitsev on.“ Britt ja Anne-Karin noogutasid heakskiitvalt. Mina tundsin samal ajal suus kasukamaitset.

Maihaugenisse jõudes sain ma aru, miks kohalikud muuseumi uhkust tundsid. Muuseum oli igati seda väärt, et selle üle uhkust tunda. Järgmise kahe tunni jooksul jalutasime me Karini selgituste saatel läbi Norra ajaloo. Vanade majade vahel jalutades püüdsin ma vaikselt ette kujutada, kuidas aastasadu tagasi elati – kuidas mehed jahiretkelt tulid, naised stabbur’ist paremad palad lauale tõid, lapsed rõõmsalt kilkasid.

„Vaata, päris loomad,“ hüüatas korraga Yuko ja näitas näpuga ühe majapidamise õuel jalutavatele lammastele ning hobustele. Esimese hooga ei mõistnud ma tema vaimustust – loomad nagu loomad ikka – siis aga tuli mulle meelde, et Yuko oli pärit Tokyost, kus ilmselgelt kariloomad ei olnud just igapäevane vaatepilt. Mitte et neid ka Tartu kesklinnas vabalt jalutamas oleks võinud näha, kuid maal vanaema juures siiski. Ma olin veendunud, et Yuko vanaema elas pilvelõhkujas. Ja kindlasti mitte ei olnud seal kitsi ja lambaid.

Ma püüdsin kogu Maihaugeni fotofilmile jäädvustada.Mul oli kahju, et olin fotokasse vaid 24-pildise filmi pannud, veider mõelda, et digifotokast ei osanud me tol ajal veel unistadagi, nutitelefonist rääkimata. „Kuidas on?“ küsis Anne-Karin, „kas olete üheks päevaks piisavalt kultuurielamusi saanud?“  Ma taipasin, kuhu ta oma küsimusega tüüris. Aeg oli küps keedetud lambaliha ja kapsa maitsmiseks. Võdistasin õlgu ja tundsin suus kasukamaitset, kuid viisaka vahetusõpilasena vastasin ma Anne-Karini järgmisele küsimusele lõuna kohta, et mina olen küll suurima hea meelega valmis Norra hõrgutisi proovima.  Hoidsin pöidlad pihus, et ma selle lõunasöögi ilma suuremate traumadeta üle elaks. Sellest lõunasöögist sai mu teismelise elu suurim eneseületus.  „Kas maitses?“ küsis Anne-Karin. Yuko noogutas. Mina vastumeelselt viisakusest ka.  Ma olin oma taldriku liiga kiiresti tühjaks söönud. Kuna Yuko tõstis Anne-Karini õhutusel endale teise portsjoni fårikål’i, ei jäänud mulgi muud üle, kui endale lisa tõsta. Ikka selleks, et endast head muljet jätta ja hommikust rumalat kommentaari heastada.  Lisaks sellele oli Anne-Karin meile kinkinud tõeliselt kena päeva, ma ei tahtnud tema külalislahkust kuidagi solvata.

Toiduüllatused ei olnud aga sellega sugugi lõppenud.  Magustoiduks pakkus Anne-Karin meile värskelt küpsetatud vahvleid. „Vahvlid on Norra traditsiooniline magustoit,“ selgitas ta vahvleid lauda kandes. Ma noogutasin teadvalt. „Me teeme kodus ka päris tihti vahvleid.“ „Jah?“ oli Anne-Karin imestunud. „Kuidas te neid valmistate?“ Ma ei saanud aru, mida ta mõtles. „Samasuguse vahvlirauaga,“ vastasin ma. Tundus, et Anne-Karin oli ka vahvliraudade olemasolust Eestis imponeeritud. Ma ei osanud ta küsimuses peale naiivsuse midagi rohkemat näha. Selles ei olnud ju midagi eriskummalist, et ühes Eesti kodus vahvliraud olemas oli. Vähemalt minu jaoks. Norrakate jaoks tulin ma siiski endisest Nõukogude Liidu liiduvabariigist, raudse eesriide tagant, nende jaoks tuli paljude asjade olemasolu ühes tavalises Eesti keskklassi perekonnas üllatusena. Sellest sain ma hiljem aru.

Vahvlites endas ei olnud mitte midagi erilist, need olid täpselt samasugused nagu me koduski sõime, kummaline oli hoopis see, et vahvlitega koos tõi Anne-Karin lauda vaarikamoosi, hapukoore ja pruuni juustu. Hapukoore! Ja juustu? Selgus, et Norras süüakse vahvleid hapukoore või  vaarikamoosi ja pruuni juustu viiluga. Esimese hooga tundus see nii veider ja ebaloomulik, kuid huvitaval kombel oli hapukoore, moosi ja vahvli kooslus täiesti nauditav. Testida jäi veel kooslus juust ja vahvel. Suure juustusõbrana ei osanud ma ettegi aimata, mis mind ees ootamas oli. Juba esimesest suutäiest sain ma aru, et olin teinud suure vea. Isegi viisakus läks meelest. „Mis asi see on?“ küsisin ma, samal ajal kui pruun magus ollus, mis oleks pidanud väidetavalt juust olema, mu hammaste külge kleepus.

„Pruun juust,“ vastas Karin  rahulikult, just nagu peakski kõik juustud just seda moodi maitsema. „See võib küll juustu moodi välja näha, aga juust see küll ei ole,“ vaidlesin ma vastu ja püüdsin suutäit alla neelata. Sel hetkel oleksin ma palju parema meelega vabatahtlikult võtnud hoopis veel ühe taldrikutäie fårikål’i. „Tegelikult on sul isegi natuke õigus, ega see päris „õige“ juust ei olegi. Brunost valmistatakse vadaku, piima ja koore keetmisel. See võtab nii kaua aega, et lõpuks aurustub kogu vesi ja laktoos karamellistub. See annabki juustule iseloomuliku maitse. Me ise mõtleme ka, et brunost on pigem karamell kui juust. Paljud nimetavad seda ka kitsejuustuks, aga ka see pole tegelikult päris õige, sest juustu valmistamisel kasutatakse lisaks vadakule nii lehma-kui kitsepiima. Kõige õigem oleks seda vadakujuustuks kutsuda.“ „Miks te seda üldse juustuks kutsute, kui see ei maitse juustu moodi ja te ise ka arvate, et see päris juust ei ole,“ ei andnud pruuni „juustu“  olemasolu mulle rahu. Selle veidralt magus, aga samas soolane maitse oli mul ikka suus tunda. Anne-Karin hakkas naerma ja kehitas õlgu.  „Ma ei oskagi sulle sellele küsimusele vastata, aga ma tean, et umbes 30% kogu juustust, mis Norras süüakse, on just nimelt pruun juust.

Anne-Karin oli taustaks televiisori käima pannud. Veel enne kui me jõudsime pikemalt rääkida oma toidueelistustest, kuulsime me televiisorist lauset, mis tundus, et ei saa tõsi olla. „Diana, Princess of Wales, has died after a car crash in Paris…”  Tormasime teleka juurde, et saada selgust, kas me olime tõepoolest õigesti kuulnud. Et Printsess Diana on surnud? Järgmised tund aega olime me kõik kui teleka ette liimitud. Sellest külaskäigust on mul igaveseks meelde jäänud lambaliha lõhn, plastiliinist juust ja uudised Diana surma kohta. Kui ma õhtul koju jõudsin, olid ka Britt ja Arne teleka ette liimitud. Telekast käis printsess Diana kohta dokumentaalfilm. Tundsin, et ma ei jaksa seda enam rohkem vaadata. See uudis tegi mind kurvaks. Olin ühtäkki nii väsinud. Komberdasin ülesse oma elamisse ja viskasin end teleka ette pikali. Diana dokumentaali asemel panin mängima MTV. 

Oli 31.august 1997.aastal. See kuupäev on mulle igaveseks meelde jäänud.

Ootamine ehk siis kui Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi käis

Saabus kauaoodatud esmaspäev. Juba kell üheksa olime me NAVi ukse taga, et uurida, kuidas  ja kas Britt Ida saaks endale lasteaiakoha. „See on väga lihtne,” vastas mulle naeratav neiu, „sa lähed internetti, teed ära taotluse ja ootad vastust.” Tundus tõepoolest lihtne. „Aga sul peab olema registeeritud Norra aadress,” lisas ta kui ma lahkuma hakkasin.Norra aadressi mul loomulikult ei olnud. Selleks, et seda saada oli mul vaja üürilepingut. Mul oli olemas vaid äripinna üürileping, elamine teisel korrusel käis suusõnalise kokkuleppe alusel selle hinna sisse. Nüüd pidin ma paluma üürileandjalt ka toakesele üürilepingut. Jorunn elas Oslos, ta oli uuesti Lillehammerisse tulemas kolmapäeval. Igaks juhuks käisime me siiski läbi ka Lillehammeri Skattekontor’ist (Maksuametist), et uurida, kas esialgu piisaks ka vaid äripinna üürilepingust. Võib-olla isegi oleks piisanud, aga dokumentide vormistamiseks pidime me sõitma hoopis teise linna, kuhu Folkeregisteri (Rahvastikuregister) osa kolinud oli. Ma ei hakkanud riskima edasi-tagasi sõitmisega kui ei olnud kindel, kas vaid äripinna lepingust piisab. Ma olen ajaga õppinud, et seda mida sulle Norras räägitakse ei tasu alati uskuda ehk siis kui keegi ütles, et „ma arvan, et piisab ka sellest dokumendist”, siis tasub tähele panna, et ta ütles „arvab”. See tähendab, et tal pole õrna aimugi. Kui ta oleks öelnud „ma tean”, siis oleks see tähendanud „ma arvan”. Me ei hakanud oma aja ja rahaga riskima. Me ootasime kuni Jorunn saab elukoha üürilepingu tuua.

Vahepeal oleksin ma pangas konto avanud, aga seda ei saa teha ilma ettevõtte registreerimiseta. Ettevõtet ei saanud ma aga registreerida, kuna ma ootasin oma Altinn keskkonna koode.  Sõna otseses mõttes me lihtsalt ootasime päev päeva järel. See muutis mind närviliseks, sest iga päev, mil poe avamine viibib, kaotasin ma raha. Ja üleliigset raha mul ei olnud. Kui me lõpuks Jorunnilt üürilepingu saime, sõitsime me rongiga Hamarisse, et vähemalt oma aadress Rahvastikuregistris kirja panna. Loomulikult ei õnnestunud ka see nii lihtsalt. Mulle oldi unustatud öelda, et enne kui ma saan Rahvastikuregistrisse minna, pean ma ära käima politseis ja saama elamiseks loa. Seda unustati mulle Lillehammeris öelda. Loomulikult, nii nagu Norras ikka juhtub. Me tormasime Hamari politseijaoskonda, et võib-olla saaks kohe asjad korda aetud, aga sealt saime me teada, et enne kui üldse midagi teha saab, oleksin ma pidanud kodus neti teel avalduse täitma ja aja broneerima minu isiku tuvastamiseks. Alles siis kui see on tehtud, saaksin ma minna Rahvastikuregistrisse. Me sõitsime nukralt koju tagasi. Ma olin raisanud ära terve päeva asjatult. Kulutatud 278 nokist oli ka kahju. Aga kõige kurvem oli mul selle pärast, et mu koodid olid saabunud, ma olin saanud ära vormistada kõik ettevõtte dokumendid, oli jäänud veel viimane samm. Pank. Nüüd pidin ma seda homme tegema.

Norra asjaajamisega olen ma ka igal varasemal korral kõige pealt peaga vastu seina jooksnud, kuid mitte kunagi varem ei olnud see mind nutma ajanud. Seekord aga tundsin ma, kuidas pisarad iseenesest silma tikkusid. Ma ei tea, kas see oli stress või hirm, mis mind nutma pani, aga ma nutsin, esimest korda elus ajas Norra bürokraatia mind nutma. Ja see oli alles algus. Pangakonto avamine, mille taga seisid nüüd ka kõik teised toimingud alates ettevõtte registreerimisest kuni kauba vastuvõtmiseni, osutus tõeliseks Ruubiku kuubiku lahendamiseks. Niisiis alustame sellest, et pangakontot ei saa avada enne kui Brønnøysundsregister’is on ettevõte registeeritud, ettevõte saab aga registreerida alles siis kui konto on avatud. Kõlab absurdselt? Õnneks tegelikkuses asi päris nii absurdne pole, kuid piisavalt veider siiski. Pangakonto avamiseks tuleb (kui te ei ole juba varem selle panga klient) kõigepealt hakata ise kliendiks, selleks tuleb internetis täita küsimustik, ja seejärel saab täita teise küsimustiku, et avada konto ettevõttele. Nüüd tragikoomiline on see, et ega ma tegelikult ei teagi, kas asjad nii on, sest pangas ütles teller mulle, et enne kui mul ei ole ettevõtte kontot ei saa ma avada eraisiku kontot, klienditoe telefonil öeldi vastupidist ja teine teller ütles, et ta on saatnud ära taotlused mõlema konto avamiseks üheaegselt. Võta sa nüüd kinni, kellel õigus oli. Norra puhul on see tavaline. Väga tihti tuleb ette, et kõik räägivad erinevat juttu, see on esimene põhjus, miks asjaajamine tihti takerdub. Te teete ühel moel asjad ära (nii nagu teile on öeldud), ootate umbes nädalakese vastust ja saate siis teada, et olete valesti teinud ning alustate uuesti.

Kui ma olin taotlused konto(de) avamiseks ära saatnud, sain ma klienditoelt küsimuse, kes maksis aktsiakapitali ja nõude saata neile soovituskiri minu kodupangast Eestis, lisaks väljavõte Norra rahvastikuregistrist minu aadressi kohta (sobib ka välismaa aadress, kuid siis on kadalipp, mis konto avamiseks läbida, veelgi raskem). Ma ei suutnud esimest küsimust nähes ära imestada. Kuidas oleksime me saanud maksta ära aktsiakapitali, kui mul puudub konto. Peale mõningaid meile edasi-tagasi, sain ma konto ja ka aktsiakapitali makstud. Edasi selgus, et ma pean kõige pealt ka panka minema ja end autoriseerima. Veider selle asja juures on, et panka läksin ma kõige esimesena ja sealt sain ma vastuse, et kõik tuleb teha internetis. Vahepeal (paari tunniga) sain ma Eestist soovituskirja, saatsin ära kinnituse aktsiakapitali maksmise kohta ja skännisin klienditoele oma üürilepingu, sest Rahvastikuregistris tehakse kanne ära minimaalselt kahe nädalaga. Kusjuures, panete tähele, et ma ütlen „skännisin”? Veel paar aastat tagasi oli faks Norras täiesti adekvaatne sidevahend. Ma usun, et tegelikult kasutatakse seda veel praegugi, lihtsalt uuemad ja moodsamad vahendid on ka lisandunud.

Ma läksin panka end autoriseerima. Mul oli kaasas pass ja ma teadsin peast oma Norra id-numbrit. „Oi, aga sellest ei piisa, et sul on Eesti pass ja sa tead oma Norra id-numbrit,” naeratas klienditeenindaja mulle sõbralikult. „Meil on vaja Maksuametist paberil kinnitust, et id-number kuulub sulle ja et sa oled see, kes sa oled.” Ma ei hakanud ütlema, et mu pass ju peaks olema täiesti legaalne ja piisav dokument mu isiku tõestamiseks. Hea on, et me elasime Lillehammeris. Linnakeses, kus kõik on suhteliselt käe-jala juures. Ma tormasin ummisjalu Maksuametisse, et sealt vastav dokument saada. „Huvitav,  et nad seda paberil nõuavad,” imestas klienditeenindaja Maksuameti kontoris, „seda saab ju netist kontrollida.” Ma tahtsin peaga vastu seina lüüa, sest mulle jäi korraks mulje, et ma ei saa sellist dokumenti mitte mingil juhul, kuid lõpuks õnnestus see mul ikkagi saada. Ma jooksin tagasi panka end autoriseerima. Mu id-number on aastast 1997, seega on mul passis aastal 2015 peale abiellumist teine nimi. Ma tänasin jumalat, et ma ei olnud vaid oma mehe nime võtnud, vaid olin selle oma nimele liitnud. Vastasel juhul ei kujuta ma ette kui palju probleeme ka „vale” nimi oleks tekitanud, sest ka liitnimi tekitas piisavalt segadust ja ma hoidsin hinge kinni iga kord kui mult küsiti, et kumb nimi siis õige on, kas see, mis passis või see, mis neil aastast 1997 andmebaasis.

„Jah, nüüd on kõik dokumendid saadetud, aga sa pead arvestama, et see kõik võtab nüüd natuke aega,” ütles klienditeenindaja pangas kui lõpuks oli saanud selgeks, et mina olen tõesti mina. Ma noogutasin, sest mis see paar päeva siia-sinna enam teeb, mõtlesin ma. Selle peale, et Rahvastikuregistris ei olnud mu aadress veel muudetud, ei jaksanud ma tol hetkel mõelda. „Kas Te oskate umbes öelda kaua võiks aega minna?” uurisin ma siiski. Klienditeenindaja naeratas ja vastas: „Sellega läheb nüüd täpselt nii kaua kuni läheb.” Selles oli tal paganama õigus.

Tundus siiski, et kõik hakkas looma. Aga ma eksisin. Siit teile ka nõuanne. Kui te alustate Norras ettevõtlusega, siis jumala eest, ärge tehke seda aprillis-mais. Norrakad tunduvad olevat kõige usklikum rahvas terve maamuna peal, sest nendel kahel kuul on neil pidevalt mingid Jeesusega seotud pühad.  Kusjuures, mulle jääb mulje, et Norral on ka mingi oma tõlgendus Jeesuse ülestõusmisest, sest tundub, et siin käis Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi, tõusis üles ja läks taevasse, tuli tagasi maa peale ja läks uuesti üles, siis jälle alla ja jälle uuesti üles. Päriselt. Kui te olete nendel kahel kuul olnud Norras, siis te mõistate mu sarkasmi. Töötajana ütleks ma muidugi, et jumala eest, kallis Jeesus, rohkem edasi-tagasi käimist, kuid ettevõtjana, kes püüab asju korda saada, ajab selline pühade hulk hulluks. Arvestada tuleb ka sellega, et kui püha satub reedele, siis võite mürki võtta, et ka neljapäeval ei tee keegi enam tööd ja põhimõtteliselt on rusikareegel, et igale pühale eelneb ja järgneb vähemalt poolik tööpäev.

Nii loomulikult minuga juhtuski, et kui olin Brønnøysundi dokumendid ära saatnud, sain ma vastuse, et dokumendid vaadatakse üle reedel või järgmisel tööpäeval. Reedel ei jõutud, esmaspäev oli vaba ja teisipäeval sain ma vastuse, et ettevõtte registreerimine oli tagasi lükatud, sest ühel dokumendil ei olnud kirjas, kes on aktsionärid. See oli eraldi lehel kirjas ja nii ei tohi. Ma alustasin uuesti. See tähendas omakorda, et ka pangakontot ei saanud ma ikka veel avada. Või tegelikult, mul oli olemas pangakonto ja seal peal raha, mille eest maksta üür ja tellida kaupu, kuid ma ei saa kontot kasutada kuni mul on olemas organisatsiooninumber. Ka see oli mul tegelikult olemas, kuid ma ei saanud ka seda panka edastada seniks kuni Brønnøysund oli kinnitanud, et kõik on korras. Ma hakkasin uuesti ootama. Sellest ajast kui ma hakkasin pangakonto avamisega tegelema oli mööda läinud kolm nädalat ja ma ei olnud kindel, et uus nädal toob lõpuks lahenduse.

Esimesed kaubad olin ma eksportinud Norrasse ajutise organisatsiooninumbriga. See tähendas seda, et käibemaksu, mis mul kaupade sissetoomisel maksta tuli, ei saanud ma tagasi. Vähemalt kui ma uurisin raamatupidajalt, tollist ja ekspedeerijatelt, siis keegi neist ei teadnud, kas mul oleks see võimalik hiljem oma ettevõttele üle tõsta. Kellelegi polnud praktikat. Ma plaanisin seda Maksuametist uurida, kuid mitte enne kui olin pangakonto ja ettevõtte registreerimisega hakkama saanud. Ma ei jaksanud mitme ameti ja nö probleemiga üheaegselt tegeleda. Kaks nädalat peale Hamari Rahvastikuregistris käimist sain ma sealt kirja. Ma olin õnnelik. Suure tõenäosusega oli see kiri, et mu aadress on muudetud. Ja jällegi ma eksisin. Seal oli kiri, et politseist oli vaja „kinnitust Norras viibimise kohta” ka Britt Idale. Ma registreerisin meile politseis uue aja – esimene vaba aeg oli nädala pärast kolmapäeval. Kui me kohale läksime selgus, et ma oleksin aja pidanud tellima Britt Ida nimele. „Jah, kahjuks ma tõesti ei saa teid aidata, enne peate te uue aja internetis panema ja siis tagasi tulema,” vastati mulle sealt. Ma muidugi ei suutnud mõista, miks me ei saanud uut aega kohe sealsamas kirja panna, sest ühtegi inimest peale meie polnud, kuid reeglid on reeglid ja nende vastu ma vaielda ei saanud. Me jooksime Britt Idaga tagasi koju ja saime internetis kinnitada uue aja järgmiseks hommikuks. Kui me tagasi läksime selgus, et vaja oleks ka Britt Ida originaalsünnitunnistust. Loomulikult oli see mul kodus Eestis. Sellel hetkel tahtsin ma alla anda. Koju olin ma minemas alles kolme nädala pärast. Kas see kõik tähendas, et mu aadressi ei muudeta Rahvastikuregistris enne kui olen kodust toonud originaali, uuesti aja registreerinud ja uuesti politseisse kohale läinud? Kas see tähendas, et pangakontot ei saa ma kasutama hakata enne vähemalt nelja nädalat? Klienditeenindaja sõnad, et asjaajamisega läheb kaua läheb, olid muutumas rohkem tõeks, kui ma oleksin tahtnud.

Minu rõõm oli piiritu kui saime siiski hakkama ka koopiaga. Viis minutit hiljem oli ka Britt Idal olemas luba Norras viibimiseks. Me tormasime selle dokumendiga Maksuametisse, palusime selle saata Hamari Rahvastikuregistrisse ja läksime koju ootama. Nüüd olid kõik vajalikud dokumendid igale poole esitatud. Algas ootamine. Kas Brønnøysundsregister seekord tunnistab köik dokumendid korrektseks, kas pank aktsepteerib, et Rahvastikuregistris ei ole mu aadress veel muudetud, kas lõpuks ometi saab kõik korda? Kõigest kuu aega hiljem. Ootamine oli kohutav ja aeg venis nagu näts. Pealegi ei saanud ma ju kindel olla, et kusagilt jälle ei tule välja veel mõnd lisadokumenti, mis on jäänud allkirjastamata või lisamata või et ma ei pea kuhugi veel kohale minema, et oma isikut tõendada.

Me ootasime. Väljas sadas praktiliselt kogu aeg vihma, pooled päevad olid pühad, me istusime Britt idaga kahekesi toas ja ootasime.

Kaks nädalat hiljem saabus kauaoodatud teade. Ettevõte oli registreeritud. Päev hiljem saabus ka pangast teade, et pangakonto on avatud. Selle kasutamine ei osutunud aga sugugi nii lihtsaks, kogu asja juures oli üks konks. Nii kaua kuni ma ootasin pangakaarti (mis selgus, et saadeti postiga mulle koju Eestisse) ja pin-kalkulaatorit, sain ma kontot kasutada läbi oma isikliku netipanga. Kas ma olen juba öelnud, et mul ei olnud isiklikku pangakontot, sest selle sain ma avada peale seda kui ma olin avanud ettevõtte konto?

Ma läksin panka. „Jah, ettevõtte konto on olemas ja sa saad seda läbi oma isikliku konto kasutada,” vastati mulle.

„Aga mul ei ole isiklikku pangakontot,”vastasin mina.

„Siis teeme,” vastati mulle abivalmilt, aga seal ka abivalmidus lõppes. „Oih, aga sulle ei saa isiklikku kontot teha, siin on nii kirjas, et enne kui pole ettevõtte kontot, siis ei saa ka isiklikku kontot.”

„Jah, aga te just ütlesite, et ettevõtte konto on olemas,” ütlesin ma pahaselt.

„Seda küll, aga siin on kirjas, et kõik dokumendid pole korras, et su äripartner pole end autoriseerimas käinud ja tal puudub ligipääs ettevõtte kontole,” luges klienditeenindaja arvutist maha seal oleva info.

„See ei puutu ju kuidagi minu isikliku konto avamisse?” olin ma segaduses.

Klienditeenindaja raputas pead. „Kahjuks ma ei saa midagi teha, siin on kirjas, et sa ei saa isiklikku kontot enne kui ettevõte konto on olemas.”

Ma ei ausõna ei jaksanud teist korda veel seletada, et ettevõtte konto on mul ju olemas. Ma läksin koju pin-kalkulaatorit ootama.

See tuligi. Kaks päeva hiljem. Minu rõõm oli piiritu. Ma hakkasin end netipanka sisse logima, et maksta ära üür (millega ma nüüdseks olin juba 22 päeva hilinenud), kuid siis selgus veel üks aga. Ma olin küll saanud pin-kalkulaatori, kuid esimene kood pidi mulle saadetama paari päeva pärast eraldi kirjana. Ma vandusin Norra pangad maapõhja.

Jah, loomulikult sain ma aru, et see oli turvalisuse kaalutlustel, kuid päriselt… Kui muidu tuleb igas liigutuseks panka kohale minna, kas siis tõesti pin-kalkulaatorit koos kõigi vajaminevate koodidega ei saanud ka kätte anda pangast?

Ei, Norras käisid asjad teisiti. Me jäime jälle posti ootama.

Norra asjaajamise puhul kehtibki vaid kaks reeglit „Varuge kannatust ja närve!” ja „Unustage kõik, mida te seni teadsite!”.  Kui teile lubatakse, et teile antakse teada, kui kõik dokumendid on korras ja erinevad taotlused vastu võetud, siis arvestage sellega, et teile ei anta teada, kui dokumendid ei ole korras. Seda peate te ise uurima. Vastasel juhul võib juhtuda, et pool aastat hiljem lõppeb teil tõepoolest kannatus ja te hakkate uurima, miks teie taotlus ikka veel vastust pole saanud. Siis selgub, et see on kusagile riiulisse ootele pandud, sest puudu oli kahekümnekolmandal leheküljel allkiri ja te ei olnud seda viga parandanud. „Miks te sellest teada ei andnud?” küsiksite te. Ja teile vastatakse: „Aga te ju ei küsinud!”

Üheks Norra eripäraks on ka see, et erinevatesse ametitesse tuleb ise kohale minna, tööle on võetud klienditeenindajad, kes peaksid teid aitama, kuid nende esimene vastus on, et vaadake palun netist või et selle kohta ei oska mina midagi öelda. Näiteks NAV (Töötukassa) on selline koht. Esimene kord käisin ma sealt abi palumas lastetoetuse taotluse kohta, sest ma netist ei leidnud täpselt seda, mida ma teada tahtsin. Vaadake netist, sain ma vastuseks. Teine kord läksin ma uurima, kuidas Töötukassa kaudu asendajat palgata. Meie ei saa teid aidata niimoodi, saatke netist taotlus. Samas võin ma mürki võtta, et kui kõige pealt saata küsimused läbi neti, tuleb sealt kindlasti vastus, et vaja on kohale minna. Samuti on asjaajamine teinekord natukene „kiviaegne”. Näiteks saadate te meili teel ära mõne taotluse. Paar nädalat hiljem saate te posti teel vastuse, et vaja on suhteliselt sarnane taotlus saata ka tavapostiga. See on tavaline.

Kui alguses ajab Norra asjaajamise „kiirus” iga eestlase, kes on harjunud, et asjad liiguvad kiiresti, endast tibake välja, sest me oleme ju harjunud, et vastused tulevad kohe, siis üsna pea võtate te samasuguse suhtumise nagu norrakad. Läheb kaua läheb! Sest vastasel juhul lähete te lihtsalt hulluks. Mõne aja möödudes ei oota te enam, et keegi teie kirjadele või telefonidele reede pärastlõunal vastab, te saate aru, et on reede ja inimesed on nädalavahetuse-režiiml juba peale kella 12. Te mõistate, et enne esmaspäeva vastuseid ei tule ja kindlasti mitte ei ole te enam nii naiivsed, et ootaksite oma meilidele vastust nädalavahetuseti. Nädalavahetused on pere ja hobide aeg, töö ootab. Nii võtsime ka meie selle suhtumise ja elutempo üle. Stress ja tööasjad lõppesid punkt kell 12 reedel. Laupäev oli Maihaugeni ja matkade aeg. Stressilainele asusin ma tagasi punkt kell kaheksa esmaspäeval. Laupäevad ja pühapäevad olid kõige ilusamad päevad.

Kuigi norrakad ise väidavad, et nad naeratavad harva ja on kinnised, siis minul on neist hoopis teine arvamus. Minu arvates on norrakad ääretut sõbralikud ja jutukad, nad jumaldavad chit-chat’i ja neil on aega terve maailm. Selline mõnus rahulik olek tulebki minu arvates just sellest, et nad oskavad elu nautida ja ei pinguta ninast verd välja, et terve maailma inimeste eest, nagu meil eestlastel kombeks, tööd ära teha.

Pärlid, kiiver ja palju muid mälestusi Trondheimist

Esimest korda külastasin ma Trondheimi 1997.aastal koos oma Rotary vahetusperekonnaga, kes siia konverentsile tulid. Ma ei osanud sõnagi norra keelt, ma olin Norras olnud natuke üle nädala, kuid ma pidin viisakalt tund aega konverentsil istuma. Mul on meeles kui igav see oli, siis ei olnud ju ka nutitelefone, millega igavust peletada.  Ööbimiseks olid Britt ja Arne valinud Radisson Blu Nidaelva kaldal. te ei kujuta ette, milline luksus see tol ajal ühel 16-aastasele tüdrukule Tartust oli. Enne seda olin ma ööbinud vaid shared bathroom ja shared bedroom tüüpi hostelites. Ja nüüd siis selline luksus.

DSC07234DSC07236

Juhuste kokkulangevusel ööbisin ma sel korral selles samas Radisson Blus. Enam ei ole luksus, on klassikaliselt hea hotell. Pean tunnistama, et vahelduseks Airbnb-le oli täitsa mõnus. Jõudsin hotelli teisipäeva hilisõhtul ja mõtlesin, et joon klaasi veini enne magamaminekut. Nähes 190NOK (ca 20 eur) maksvad minipudelit, mõtlesin kiiresti ümber, nii suurt veinijanu ei ole isegi minul.

Esimesest Trondheimi külastusest tuli palju meelde. Kuidas me Guriga õhtil üle tee olevasse baari läksime piljardit mängima ja kui ma ei eksi, siis jõime isegi ühe õlle. Vahetusõpilastel ei olnud lubatud juua, see oli kindel no. Issand, milline rebel ma olin.  (Teemast kõrvale kaldudes, siis ma hakkasin Norras koos Yukoga isegi suitsetama, sest me pidime olema kogu aeg ja iga kell nii korralikud ja esinduslikud, aga meis kees puberteediveri ja tahtmine piire kombata.) Kuidas mind ei huvitanud absoluutselt vaatamisväärsused nagu kirikud ja muu säärane.  H&M oli suurim vaatamisväärsus. Nö vaevatasuks konverentsil istumise eest saime me vahetusõega pärast 500 NOK-i shoppamiseks, mul oli tunne nagu oleks mind rahapajaga pikali löödud, see oli 22 aastat tagasi tunduvalt suurema väärtusega rahatäht kui täht. Ma olin vaimustuses. Ostsin endale H&Mist seeliku ja pluusi. Bakkelandist ja vanast linnasillast ei saanud ma tol korral midagi teada.

DSC07294DSC07292

Bakkelandi sattusin ma juhuslikult jalutama aastaid hiljem kui olin siin personalitöö praktikal. Kaks nädalat hotellielu oli piisavalt igav, et linnas õhtuti ringi jalutada. Mul ei olnud tookord kaamerat kaasas ja kaameraga telefone ei olnud ikka veel leiutatud, nii jäid mulle aastateks sellest imekaunist kohast meelde vaid mälupildid. Väikesed rohelusse ja lilledesse uppunud nukumajad. Ma jalutasin seal ahmides endasse vana aja hõngu ja arhitektuuri. Nüüd püüan ma Bakkelandist ja “õnneportaalist” läbi käia iga kord kui siia linna satun. Vana linnasilda kutsutakse “õnneportaaliks” ühe laulu järgi, kuid mina olin aastaid veendunud, et sealt läbi minek toob õnne. Eks mul aastate jooksul ka piisavalt õnne olnud, kes teab, võib olla on see ka selle silla teene mingil määral. On selle õnnega, kuidas on, Bakkeland on võrratu. Romantiline, lilleline, rohelusse uppuv, sirelilõhnane.

DSC07274DSC07284DSC07267DSC07258

Ma ei ole usklik, aga kirikutes ja katedraalides on midagi nii suursugust, et need löövad mind alati pahviks. Nidarosi toomkirik oli teine kirik peale Jumalaema kirikut, mis mind juba esimene kord lummas. Kuigi ma olin teel H&M´i tegin ma juba tookord 16-aastaselt siin kiriku juures peatuse ning nautisin arhitektuuri. Nidarosi toomkirik (Nidaros Cathedral) on suuruselt teine keskaegne katedraal kogu Skandinaavias, mille ehtis algas juba 1070. aasta. Isegi mitte arhitektuurifännile jätab katedraal kustumatu mälestuse kogu eluks. Viikingite arhitektuuri ehedus on midagi nii suurt ja võimast, mida kindlasti vaatama peab. Aastaid hiljem, peale seda kui ma olin juba lõpetanud kunstiajaloo kursuse ning sattusin uuesti Trondheimi, istusin ma selle kiriku esisel pingil ja lihtsalt mõlgutasin oma mõtteid. Nii ka seekord. Mulle tuli isegi mõte palvusele minna, kuid tundsin siiski, et sel korral ei olnud ma päriselt sel lainel. Järgmine kord. Ma loodan, et ei pea jälle kaua ootama, et siia tagasi tulla, siinsed kohtumised klientidega annavad positiivset lootust.

DSC07306DSC07312DSC07318DSC07315DSC07321

Üks veidramaid seiku seoses Trondheimiga on see kui mind ilmselt mailorder-pruudiks peeti, kes oma kupeldajaga siia on saabunud. Väljas oli 12 kraadi ja paduvihm, aga mina, kes ma siis ei olnud Eestist lahkudes taibanud ilmateadet vaadata, olin saabunud kleidis, pärlites ja varbavahekingades, blond ja sale ning tookord üllatus-üllatus ka noor, ning nii meid küsitlema hakatigi, et kuhu läheme, kunas tuleme, miks me siia tulime, kelle juurde. Sellest korrast on mul veel meeles, et Trondheim oli ehitusplatsi, soojakute ja betooni näoga, porilombid ja teed olid betooniselt hallid ja kaetud killustikupuruga. Soojakukontori akende ees olid norrapäraselt mustrilised kardinad, aknast paistsid laual tuttava välimusega pakikesed, mis ilmselgelt sisaldasid lõunapausiks kaasa pakitud (pruuni) juustu- ja salaamivõileibu. Ehitusplatsil oli näha kümneid helkurvestides ja punastes kiivrites töömehi ringi siblimas. Niisiis pole midagi imestada, et ma oma klassikalise musta kleidi, sandaalide ja pärlitega ehitusplatsil silma torkasin ja teistest erinesin. Eriti kui viimaseks aksessuaariks ehitusel ringi jalutamiseks sai punane kiiver. Pärlid ja punane kiiver – nii jäin ma norralastele meelde. Aga töö saime me endale. Statoili uue hoone Stjørdalis.

Eile oli Trondheimis +6 kraadi sooja (parem ikka kui üleeile kui hilisõhtul saabudes oli kõigest +3 kraadi). Kui oleks soojem olnud, siis oleks ma ilmselt norrakatele seekord meelde jäänud lillelise kleidiga. Ma ostsin selle kleidi endale Lillehammeri Vero Modast, emme märkas seda, mina mitte. Mina ostsin kleidi ära, emme jäi kõhklema. Rootsi jõudes tundis ta, et ta peab ka selle kleidi saama, aga tema kurbuseks ei leidnud ta seda kleiti ühestki kohalikust Vero Modast. Ma eile leidsin Trondheimist. -50% allahindlusega pealegi. Olin vahelduseks hea laps.

DSC07333.JPG

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi.

 

 

Norras sõltub kõik klienditeenindajast

Mul on Norra telefoninumber, mida ma kasutan klientidele helistamiseks. Tean, et see on kenasti alati õigel ajal makstud ja olin lihtsalt naernud nende meilide peale, mis tuletasid meelde, et oled meid unustanud. Kustutasin kenasti ära. Siis aga hakkas Norra postkasti tulema inkassoteateid. Ma olin segaduses. Võtsin chat´is ühendust telefonifirmaga, et uurida, milles asi on. Teil on maksmata arve. Vastasin, et ei ole ja saatsin maksekviitungi. Selge, vabandust, siis kõik korras, sain vastuseks.

Läks mööda mitu kuud kui sain sõnumi, et “väldi oma numbri kinnipanemist ja maksa arve ära”. Vaatasin jällegi, et arve tasutud ja rohkem ei muretsenud. Kuni läksin Norra ja avastasin terve posu inkassokirju sellelt samalt telefonifirmalt. Selle aja peale oli mu number ka suletud juba väljuvateks kõnedeks. Hakkasin siis jälle uurima, et milles asi. Sain vastuseks, et teil on VIIS KUUD arved maksmata, et nüüd ajage inkassoga enne asjad korda ja siis tulge tagasi meie jutule. Ma kaklesin ja vaidlesin klienditeenindajaga kindlalt pool tundi ja püüdsin talle puust ja punaseks teha, et arved makstud. Rääkisin ära, et ühe korra juba oli mingi jama, et kas nüüd sama. Tema ei leidnud chat´ist midagi ja ütles, et ma ei ole nendega kunagi varem arvete teemal suhelnud. Et olgu ma nüüd nii armas ja võtku ühendust inkassoga.

Olgu, logisin end sisse inkassolehele ja pidin pikali kukkuma. Te võite aimata, milline oli nõue viie kuu maksmata arvete kohta. Püüdsin inkassole selgeks teha, et need nõuded on mitte millegi eest, aga nemad ei saanud midagi teha. Suhelgu ma telefonifirmaga.

Alustasin uuesti. Ei teil on VIIS KUUD arved maksmata, sain ikka vastuseks. No ei ole, raiusin mina. Peale pikka jauramist, ütlesin ma võlusõna. Ma maksan Eesti kontolt. Aa jaa, muidugi, kui te maksate välismaalt, siis te peate iga kord saatma maksekviitungid. Seda ma ei teadnud. Okei, saatku ma siis maksekviitungid kontaktvormi kaudu. Kontaktvormi kaudu sai saata vaid ühe kviitungi, aga kuna ma oma mure ära kirjeldasin ja olin ju klienditeenindajaga suhelnud, arvasin ma, et saan kas telefonikõne või meili, et kuhu siis ülejäänud kviitungid saata. Vaikus. Kaks kuud. Vahepeal läks ka mul endal meelest sellega tegeleda ja meelde tuli see alles siis kui sain ootamatult teada, et minu “number ei ole kasutusel”.

Seda ei saanud ma endale lubada. Alustasin uuesti kadalippu. Mulle sattus chat´i harukordselt meeldiv ja abivalmis teenindaja, kes ütles, et suhtleb kohe raamatupidamisega ja andis mulle ka meiliaadressi, kuhu ma sain kõik kviitungid saata. Jäin siis põnevusega ootama, et huvitav kaua võtab aega, et nad midagi vastaksid. Täiesti hämmastaval kombel tuli vastus juba paari tunni pärast. Kõik on korras, number avatud ja inkassonõuded tagasi võetud. Ma sain jälle rahulikult hingata.

Hommikul kui meilboksi lahti tegin oli seal esimesena meil telefonifirmalt. “Ega sa meid unustanud pole?” Igaks juhuks suhtusin sellesse nüüd täie tõsidusega ja saatsin klienditeenindajale, kellega ma lõpuks sain ka meili teel, mitte läbi chat´i suhelda, et algab otsast peale see jama. Süsteemiviga, sain vastuseks, vabandust. Ma saatsin igaks juhuks veel kord makstud arvete kviitungid.

Mulle tundub et igasugu segaduste vältimiseks ja oma närvide säästmiseks on lihtsam kanda Norra kontole raha ja maksta telefoniarvet Norra kontolt.