Soccermom vaibs

Eelmisel neljapäeval mõtlesin ma õhtul veini avada, et tähistada seda, et Idal sai teatrikool selleks aastaks läbi. Mitte et mulle teatrikool ei meeldiks, aga tundsin, et halleluuja, tervelt septembrikuuni ei pea ma logistika peale mõtlema ja saan lihtsalt vahelduseks ka oma elu elada. Boy was I wrong! Seda sama postitust kirjutan ma hetkel - pühapäeval … Continue reading Soccermom vaibs

Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru

Alles paar nädalat tagasi kiitlesin ma sugulasele, et näed, pole enam üldse Idaga tülisid olnud ja siis kui tal mõnikord ikka pahandusi juhtub, siis ma isegi enam ei vihasta, vaid pigem tunnen talle kaasa, et ta end pärast kehvasti tunneb ja püüan teda lohutada. Sugulane ütles ka, et see on selline äge level, kus tunned … Continue reading Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru

Mis värk on?

Mul on üks väga teatrilembene sõbranna. Okei, valetan. Mul on vist kõik sõbrannad sellised, kes vähemalt korra nädalas teatris käivad. Vaid mina olen see, kes arvab, et on teatrilembene, aga tegelikult käisin ma teatris...aa oot, vähem kui kuu aega tagasi. Samas mu sõbrannadega võrreldes see ongi ammu. Igatahes käisin ma selle sõbrannaga teatris ja järgmisel … Continue reading Mis värk on?

Minu õudusunenägu sai teoks

Eelmise postituse valguses pean ma alustama sellest, et ma kindlasti ei arva, et kõik jõulukingid peaks olema isetehtud. Soovitan kiigata @lovirahu instagrami kontole, ta just kirjutab seal ka jõulukinkidest. Ehk siis olen sama meelt, et tunne oma publikut ja ära tunne hinnasurvet. Mulle tuli praegu meelde, et paar aastat tagasi Ida tahtis jõuluvanalt mingit järjekordset … Continue reading Minu õudusunenägu sai teoks

Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma üldsegi alustama sellest, mis teemasse ei puutu. Oke tahaks maha lüüa. Marek ei ole kunagi eriline jalkafänn olnud, mingid finaalmängud on ilmselt ära vaadanud, aga need ei kesta 78 aastat ja nii olen ma need üle elanud nii, et pole nagu tähelegi pannud. Nüüd aga samal ajal kui … Continue reading Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas

Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?

Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas. Alustame sellest, et emme ajas mind … Continue reading Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?

Käbid ja kännud

Esmaspäeva hommik. Minulikult jõuame tanklasse vilkuva kütusetulega. Asetan tankimispüstoli paaki ja hakkan tankima. Aga rahakotis pole kaarti. Ühtegi kaarti. Õigus, meenub, et käisime Padisel laadal ja visaksin kaardid lahtiselt teise kotti. "Ida,palun anna mulle oma pangakaarti!" hüüan Idale. "MIIIIIIIIKS?" tuleb vastus. "Issand jumal, ma kannan sulle kohe raha tagasi, ma ei saa muidu tankida," vastan. … Continue reading Käbid ja kännud

Kas ma gümnaasiumi lõpuks olen täiesti hall või hullumajas?

Võib olla te nüüd ütlete, et mida ma tänapäeva koolist tean, sest käisin ise koolis 63829 aastat tagasi (hea küll, teisest klassist on vist siiski "vaid" 34 aastat), aga mu jaoks on alati, jah, ka lapsena, olnud elementaarne, et mu kooliasjad on korras ja korrektsed. Ida koolikotis oleks aga nagu plahvatus toimunud. Veidral kombel olen … Continue reading Kas ma gümnaasiumi lõpuks olen täiesti hall või hullumajas?