Britt Ida Loviisa

Mis sellest kiusamisest siis edasi sai?

/ / Leave a comment

Ütlesin Idale ka täna, et ma olen ausalt nii väsinud. Saad korraks hingata kergendatult. Endale kiirabi kutsuda (loll nali, sry, pidin tegema). Ja juba on järgmine probleem, millega tegeleda. Räägid õpetajatega. Vanematega. Lepid kokku teraapia ajad. Samal ajal on kõik enda maailmas nii segane, aga sellele ei ole võimalik keskenduda, sest üks probleem ajab teist taga.

Kõige kurvem selle asja juures on see, et selle Snapchati kiusu taustal tuli välja, et kiusamine on ikkagi palju sügavam kui ma oskasin arvata (st mitte meie puhul, aga suuremas pildis). Keegi kommenteeris Facebookis, et kadestab mind kui ütlesin, et ei oleks osanud arvata, et ilma põhjuseta kedagi mõnitama hakatakse. “Varem siis arvasite, et põhjusega lennatakse alandustega peale? Seljuhul olete kull väga rahulikku ja turvalist elu elanud, siiralt kade.” Eks ma tõesti vist olen mingis mullis elanud nii mitmelgi tasandil.

Kust need sobivad riided siis leitakse?

/ / 2 Comments

Sellega, et ma noorte riietusstiilist aru ei saa, olen ma rahu teinud. Ilmselt nii lihtsalt on, et vanem generatsioon ei mõista nooremate valikuid ja ma olen sellega leppinud. Üldjoontes. Küll aga ei anna ma alla selles osas, et riided võiksid olla korrektsed ja kapis VÕIKS olla ka mõned korralikud riided, et kui on teatrisse minek või mõni pidulikum sündmus ees.

Mis muidugi ei tähenda, et need korralikud riided olemas oleks. Sest ükski asi ei sobi. Nagu päriselt ma mõtlen, et jookse või peaga vastu seina, aga no ei ole kapist võtta näiteks musta seelikut ja valget pluusi kui neid peaks vaja olema, sest poes pole olemas sobilikku. Mis sellest, et mu meelest on poed just selliseid riideid täis.

Seitse aastat logistikat “Lumeeideni”

/ / Leave a comment

 Käisime eile Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli “Lumeeide” etendust vaatamas ja kui ma täna hommikul kell kuus end surmväsinuna üles ajasin, et Ida viia bussile, sest täna on veel etendused ka Arukülas tuli mulle meelde, et kõik see logistika, sadu kilomeetreid edasi-tagasi sõitmist on kestnud juba seitse aastat. Selle seistme aasta sisse on mahtunud lisaks meeletule positiivsele laengule, mis sealt koolist saab ka teistsuguseid hetki.

Siia on mahtunud palju nuttu, sest ühel hetkel avastas Ida, et ta ei taha tundi minna ja lihtsalt karjus ukse taga. Siia on mahtunud loobumine, sest kaua me siis seal käime kui lapsele ei meeldi. Ei ole mina see ema, kes oma lapsepõlve ambitsioone läbi lapse saavutada tahaks. Mitte et mul kunagi oleks olnud ambitsioon näitlejaks (lauljaks, tantsijaks) saada. Ma kardaks laval olemist rohkem kui tuld, tuvisid ja šampanja avamist kokku. Siia on mahtunud pettumusi. Kurbust. Ja minul ka tülisid teiste vanematega.

Emotsioon nr 98 ja eilne ehmatus

/ / Leave a comment

See oli vist eile kui keegi meesterahvas Threadsis kirjutas, et kas lõpuks võiks keegi jagada ka ilusaid sünnituslugusid, et kogu aeg on muudkui vaid valu ja blablablaa. Mulle tuli kohe meelde oma sünnituslugu ja ainus ilus asi selle kõige juures oli see, kui see pisike skorpionitüdruk lõpuks sündida otsustas. Emotsioonidest võib lugeda näiteks siin (ahhh, millised imelised varbakesed mul olid!), aga võite lugeda ka emotsioone nr 96 kuni emotsioon nr 100. Blablablaa…

Ühesõnaga oli juba siis selge, et Idast tuleb laps, kes teab, mida ta tahab, millal ta tahab ja tema tahab kõike ise otsustada. Ise teha ja ise hakkama saada. Jonnakalt. Abi küsimata. Nii juhtus ka eile. Tahan veelkord tänada KÕIKI, kes mu üleskutsele reageerisid ja kohe appi tulid, olin eile heas mõttes veel pikalt šokis inimeste abivalmidusest, ja politseile ka suured tänud, et nad samamoodi kohe otsima hakkasid last.

Kas raamatutel ongi ikka “parim enne” olema?

/ / 2 Comments

Kui te küsite minult, mis olid minu lapsepõlve lemmikraamatud, siis lisaks Astrid Lindgreni raamatutele tulevad mulle esimesena meelde näiteks “Trips, Traps, Trull”, “Veel üks Lotte”, “Sõnni-Siim”…nimekiri jätkuks, aga nendest kolmest näitest piisab, et kirjutada sellest, mis mul mõnda aega juba peas mõlgub.

Kunagi ammu kutsuti mind raamatukogusse lastehommikule lastele ette lugema, paluti valida üks oma lapsepõlve lemmikraamat. Mulle torkas pähe “Trips, Traps, Trull”. Käisin selle välja, aga raamatukogu juhataja arvas, et see pole parim valik, sest see olla tänapäeva lapsele igav või arusaamatu. Ma ei osanud rohkem kaasa rääkida, sest last mul endal tol hetkel veel polnud ja uuema lastekirjandusega ma kursis ei olnud ka. Minu lastekirjanduse teadmised piirdusid oma lapsepõlve raamatutega ja see sama raamat oli mul meeles kui üks ägedamaid. Ma mäletan, et seda lugedes ma alati mõtlesin, kuidas nondel poistel veab, et saavad rongiga Kloogale randa sõita. Klooga tundus midagi maagilist ja kättesaamatut.

Sellepärast mulle tegelikult ei meeldigi kui lapsele raha kingitakse

/ / Leave a comment

Ida sünnipäevadega on nüüd selleks aastaks kõik. Püha issand jumal, kui väsitav tegelikult on see lapse sünnipäeva pidamine. Ja kulukas. Hoolimata sellest, etmeie sünnipäevade pidamised on ikka üsna tagasihoidlikud. Ei ole Lottesid või Nublut või jumal teab, mis hetkel 10aastaste seas popp on. Ega ei ole ka jääskulptuure, tsirkuseartiste.

Oli meeleolukas lastepidu Ääsmäe külakeskuses koos tantsukooli treeneriga, kes diskot tegi. Ja oli mõnus sugulaste pidu Oiu sadamas. Tehtud.

Harjumaal eraldavad vanemad laste suvisteks tegevusteks sadu eurosid, paljudel Lõuna-Eesti vanematel selle jaoks raha ei jagu

/ / 7 Comments

Viisin nädalavahetusel Ida Pärnusse laagrisse ja mõtlesin, et näe jälle üks tore lisakulu, et pole üldse ime, et paljud vanemad ei saa oma lastele laagreid lubada. Lööd kõik laagrimaksumused, lisakulud ja taskuraha kokku ning ega ei saa öelda, et väikene summa tuleks.

Igaks juhuks ütlen ma ette ära, et ma absoluutselt ei ütle midagi selle kohta, et laagrid on kallid. Kui sul on mitu õpetajat ja nädal aega tegevust ja kolm korda päevas söök, siis ei ole 250 eurot sugugi palju, aga kui neid laagreid on suvel kokku kolm, siis vanemana lihtsalt tuleb päris kopsakas summa välja käia.

Soccermom vaibs

/ / Leave a comment

Eelmisel neljapäeval mõtlesin ma õhtul veini avada, et tähistada seda, et Idal sai teatrikool selleks aastaks läbi. Mitte et mulle teatrikool ei meeldiks, aga tundsin, et halleluuja, tervelt septembrikuuni ei pea ma logistika peale mõtlema ja saan lihtsalt vahelduseks ka oma elu elada. Boy was I wrong! Seda sama postitust kirjutan ma hetkel – pühapäeval – teatrikooli kivitrepil, ootan kuni proovid läbi saavad ja lõpupidu algab.

Veel enne kui ma tolle neljapäevase veinini jõudsin, sain ma teada, et on rahvatantsulaste koosolek ja kui seegi läbi sai tormasin ma Maksimarketisse laupäevaseks esinemiseks musti tenniseid ostma. Ei saanud. Seega jäi vaid reede. Tulin töölt varem ära ja jooksin mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et sobivaid jalatseid leida. Leidsin. Laupäeva hommikul tegin äratas Ida mind pool kaheksa, sest oli patsipunumise aeg.

Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru

/ / 8 Comments

Alles paar nädalat tagasi kiitlesin ma sugulasele, et näed, pole enam üldse Idaga tülisid olnud ja siis kui tal mõnikord ikka pahandusi juhtub, siis ma isegi enam ei vihasta, vaid pigem tunnen talle kaasa, et ta end pärast kehvasti tunneb ja püüan teda lohutada. Sugulane ütles ka, et see on selline äge level, kus tunned lapsevanemana, et oled nii palju suur inimene, et oskad juba lapse peale mitte pahandada. Ma noogutasin ja tundsin enda üle uhkust.

Ma jätan selle osa vahele, kus kõik maailma parimad vanemad hüüavad kooris et issand, see peabki ju nii olema, mis ema sa oled kui lapse peale kurjaks saad ning ma ei hakka isegi selgitama, et Ida oskab närvid viimase piirini viia, sest sellele järgneks samasugune, issand jumal, oledki saamatu ema nagu me alati oleme õelnud.

Mis värk on?

/ / 4 Comments

Mul on üks väga teatrilembene sõbranna. Okei, valetan. Mul on vist kõik sõbrannad sellised, kes vähemalt korra nädalas teatris käivad. Vaid mina olen see, kes arvab, et on teatrilembene, aga tegelikult käisin ma teatris…aa oot, vähem kui kuu aega tagasi. Samas mu sõbrannadega võrreldes see ongi ammu.

Igatahes käisin ma selle sõbrannaga teatris ja järgmisel hetkel olin ma eile Idaga “Estonias”, Ida oli peaaegu seda samal õhtul uuesti vaatama minemas ja palus, et me uuesti läheksime aprillis sama etendust vaatama, eile hilisõhtul ostis sõbranna meile naistepäevaks teatripiletid, täna hommikul kell kuus ostsin ma piletid draamateatrisse, sünnipäevaks vean Mareki baletti vaatama ja kui ma ei oleks Norras, siis oleks me märtsi esimesel nädalavahetusel ka teatris. A olengi ju. Lihtsalt mitte Eestis. Hoopis Rootsis. Läheme emme ja Idaga vaatama etendust, kus mu vanaonu pojapoeg peaosas on.