Eelmise postituse valguses pean ma alustama sellest, et ma kindlasti ei arva, et kõik jõulukingid peaks olema isetehtud. Soovitan kiigata @lovirahu instagrami kontole, ta just kirjutab seal ka jõulukinkidest. Ehk siis olen sama meelt, et tunne oma publikut ja ära tunne hinnasurvet. Mulle tuli praegu meelde, et paar aastat tagasi Ida tahtis jõuluvanalt mingit järjekordset … Continue reading Minu õudusunenägu sai teoks
Britt Ida Loviisa
Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma üldsegi alustama sellest, mis teemasse ei puutu. Oke tahaks maha lüüa. Marek ei ole kunagi eriline jalkafänn olnud, mingid finaalmängud on ilmselt ära vaadanud, aga need ei kesta 78 aastat ja nii olen ma need üle elanud nii, et pole nagu tähelegi pannud. Nüüd aga samal ajal kui … Continue reading Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas
Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?
Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas. Alustame sellest, et emme ajas mind … Continue reading Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?
Üheksa aastat Idat
24.10. 2013 Ja korraga, kell 6.30 oli see kõik läbi. Mu põrgupiinad olid otsa saanud ja Britt Ida Loviisa lebas ligasena mu rinnal. Ma ei usu ka ise, et seda ütlen, aga see oli kuratlikult hea tunne. Ma olin poolsurnud, aga õnnelik, et kõik oli hästi läinud. Ka Mareki silmist oli kadunud hirm ja asendunud … Continue reading Üheksa aastat Idat
Käbid ja kännud
Esmaspäeva hommik. Minulikult jõuame tanklasse vilkuva kütusetulega. Asetan tankimispüstoli paaki ja hakkan tankima. Aga rahakotis pole kaarti. Ühtegi kaarti. Õigus, meenub, et käisime Padisel laadal ja visaksin kaardid lahtiselt teise kotti. "Ida,palun anna mulle oma pangakaarti!" hüüan Idale. "MIIIIIIIIKS?" tuleb vastus. "Issand jumal, ma kannan sulle kohe raha tagasi, ma ei saa muidu tankida," vastan. … Continue reading Käbid ja kännud
Kas ma gümnaasiumi lõpuks olen täiesti hall või hullumajas?
Võib olla te nüüd ütlete, et mida ma tänapäeva koolist tean, sest käisin ise koolis 63829 aastat tagasi (hea küll, teisest klassist on vist siiski "vaid" 34 aastat), aga mu jaoks on alati, jah, ka lapsena, olnud elementaarne, et mu kooliasjad on korras ja korrektsed. Ida koolikotis oleks aga nagu plahvatus toimunud. Veidral kombel olen … Continue reading Kas ma gümnaasiumi lõpuks olen täiesti hall või hullumajas?
Oma raha eest pean ostma vä?
Ühel õhtul kui Idaga magama jäime läks jutt kuidagi raha peale. Ilmselt oli jälle Idal mõni idee, kuhu raha paigutada. Püüdsin talle siis seletada, mis hetkel maailmas toimub, et kütuse hinnad on kõrged, elektrihinnad röögatud, kõik on läinud nii kalliks ja inimesed peavad hästi raha kokku hoidma, et sügisel-talvel hakkama saada. Oma suureks imestuseks tundus … Continue reading Oma raha eest pean ostma vä?
Uute rutiinide paika loksutamine
Uus kooliaasta ja maal elamine tekitab minus parasjagu stressi. Loomulikult loksub kõik lõpuks paika nagu ka eelmisel aastal, aga algus on ikka selline, kus ma mõtlen, et appikene, kuidas me kõik selle käima saame. Selle olen ma välistanud, et Ida käiks Ussipesast kooli ja tagasi ise. Öelge, mis tahate, aga minu jaoks on 1,5 kilomeetrit … Continue reading Uute rutiinide paika loksutamine
Mõnikord mulle tundub,et ma olen ebaõiglane
Mõnikord mulle tundub, et ma olen ebaõiglane ja teen liiga või keskendun vaid negatiivsele. Jätan sellega vale mulje. Ma ei taha seda tegelikult, aga no me (olgu ma, ei üldista) kõik teame, et ilusaid ja häid asju kipume me võtma iseenesestmõistetavalt. Negatiivne jääb meelde. Ma tahan selle vea parandada. Vaatasin eile telefonis pilte, mis ma … Continue reading Mõnikord mulle tundub,et ma olen ebaõiglane
Armukadedusest, avameelselt hirmudest ja topeltstandarditest
Ma täpselt ei teagi, kust alustada, et see teema lappesse ei läheks ja nö makes sense ilma, et keegi ridade vahelt midagi välja loeks või jumal teab mida veel. Alustame siis sellest, et ma olen kunagi olnud väga armukade, ma julgeks öelda haiglaselt armukade. Praeguseks saan ma aru, et see oli madalast enesehinnangust (miks see … Continue reading Armukadedusest, avameelselt hirmudest ja topeltstandarditest