teater

Kas see teatrikool ikka on oma raha väärt?

/ Eveliis / Leave a comment

Kuidas ma nüüd seda postitust kirjutan nii, et keegi ei haavu, keegi ei pea mind veel nõmedamaks lapsevanemaks kui mind juba peetakse ning et ma oleks võimalikult objektiivne? Ainus variant oleks mitte kirjutada. Aga kuna see mõte on minu sees juba nii pikalt olnud ning ma olen ka Idale ausalt ja otse öelnud, et ärgu oodaku ei suuremaid rolle ega auhindu ning ta ütles, et lepib sellega (mitte sellepärast, et ma lõpuks oma arvamust võiks avaldada, vaid ma olen küsinud, kas ta ei tahaks seda kooli pooleli jätta ning ta siiski tahab seal käia), siis see ei hoia mind enam ka tagasi, ma pean saama oma arvamuse välja öelda. Arvamust minu kohta see niikuinii ei muuda. Selle olen ma endast ammu kujundanud.

Esmalt tahan ma öelda, et ma ei ole see ema, kes oma last kuhugi upitaks või näeks ilgelt vaeva, et ta kuhugi jõuaks. Tema enda asi on, kas ta harjutab, kas ta õpib oma tekste, tantse, tahab koolis käia, ei taha – mina sellesse ei sekku.Ma muidugi toetan alati, lohutan, olen andnud soovitusi ning ka konstruktiivset kriitikat, sest ma ei arva, et vaid kiitus viib edasi, aga kuna ma ei ole professionaal, siis ma ei oska seda teha professionaalselt. Selle pärast ta käibki teatrikoolis, et areneda. Aga teate…

Paha Pääru Oja, Theatrum ja adekvaatne teatrikomisjon

/ Eveliis / Leave a comment

Eile ei tekitanud pahameelt ja tormi mitte vaid otsus, et Theatrum jäi rahastusest ilma, vaid ka Pääru Oja väljaütlemine, kes küsis, kuidas saab kamp plikatirtse otsustada, kuidas Lembit Petersin teatrit teeb. Jube pahasti ja üleolevalt ütles, pahandati sotsiaalmeedias. Päriselt? Te pahandate Pääruga selle väljaütlemise pärast? Minu jaoks pole vahet, kas see komisjon koosneb nö plikatirtsudest või väärikas vanuses meestest/naistest, ma nimetaks veel neid palju krõbedamalt. Aga ütlen vaid kamp lollpäid, et mitte väga ebatsensuurseid väljendeid kasutada siin.

“Ministeeriumi teatrinõuniku Marie Anett Heinslau juhitud komisjon otsustas teatri riigi toetusest ilma jätta madala kunstilise taseme, ebahuvitavate loominguliste plaanide ja vähese loomingulise mitmekesisuse tõttu.” Mida ? Madal kunstiline tase? ebahuvitav? Vähene loominguline mitmekesisus? Mul tekib küsimus, kas komisjon ja Maerie Anett Heinslau on üldse Theatrumis käinud? Ilmselt mitte, sest vastasel juhul ta neid sõnu koos Theatrumiga ühte lausesse ei paneks.

Mina olen Theatrumis käinud. Palju. Mõnda etendust olen käinud vaatamas mitu korda. “See laps” läks mulle nii hinge, et olen seda vaatamas käinud kaks korda, “Felicita” kaunis “robottolmuimeja” (Riina Maidre) on siiani üks mu lemmikuid rolle, “Talvevalgus” lummab mind siiani kui sellele mõtlema hakkan. “Isast” ja Lembit Petersoni rollist võin rääkima jäädagi, see on Eesti teatriajaloo üks parimaid rolle, nii et hakkadki mõtlema, et kes nüüd siis dementne on – isa, Lembit Peterson või publik. See teater on omanäoline, eriline, soe. Enne teatrit olen ma alati varunud aega, et puhvetis süüa üks kiluleib ja juua klaas valget veini, vaadata inimesi, kes saabuvad ja alati tuleb selline soe ja eriline tunne sisse. Selles majas on midagi, väärikust ja sõbralikkust. Muide, kunagi käisin ma seal töövestlusel. Kahjuks ma tookord seda ametikohta ei saanud, aga mul on meeles see eriline sõbralikkus, millega mind kostitati. Peale intervjuud tehti veel majatuur ning tutvustati maja ajalugu, näidati nurgataguseid, kuhu muidu kunagi ei saa. Ma sain aru, et see teatripere on ühtehoidev perekond, kes on uhke selle üle, mida nad teevad, kus nad teevad ning miks nad seda teevad. Mina lahkusin sealt tookord samuti uhkusetunne hinges, mind oli kutsutud viimaste kandidaatide hulgas intervjuule.

Selle teatri rahastusest ilmajätmine pahandas mind eriliselt. Mul ei ole selle teatriga muud suhet, kui see, et ma olen Theatrumi fänn olnud julgelt üle kümne aasta ning nende etendused üllatavad mind iga kord. Jah, mõni lavastus meeldib vähem, mõni rohkem, kuid kindlasti ei saa ühtegi lavastust nimetada ebahuvutavaks või kehva kunstilise tasemega. Tase on ALATI kõrge. Lisaks lavastustele kiidan ma alati kujundust – lavaelemendid on mõnikord napid, aga koos muusika ja valgustusega moodustavad terviku, mis alati toetab lavastuse sisulist poolt. Üks mu lemmikuid on olnud näiteks “See laps” klaasist maja. Väga kõnekas.

Ma ei hakka rohkem rääkima, kui pettunud ma olen. Nõustun vaid Pääru Oja ja Lavastaja ja Priit Strandbergiga, kes kirjutas Facebookis, et see on seda hämmastavam, et tegu on kindlasti ühe Eesti omanäolisema ja originaalsema teatriga, mille sisu on alati tugev. «Kui oleme kokku leppinud, et erinevus rikastab, ning rõõmustame võimalikult eriilmelise teatri üle, siis selline otsus kahjustab seda mõtteviisi kõvasti. Kolmekümne aasta jooksul on Theatrum tõestanud end järjepideva kunstiasutusena, mis koos Noorsooteatriga on (vist?) ainus teater, kes panustab isetult, pidevalt ja hoolsa pühendumisega ka noortesse ning seeläbi meie eduka teatrikultuuri jätkusuutlikkusse,» leiab Strandberg.

Heidy Purga kommentaarist, et oih, paha lugu, aga midagi pole teha, ei hakka ma ka eraldi rääkima. Piinlik on. Piinlik on, et selline ongi meie kultuuri hoidmine. Ja kui ma nüüd tohin midagi välja plärtsatada, mida ma otseselt sõnasõnalt ei mõtle, siis teate, jätke ilma rahata Draamateater, kuhu niikuinii kunagi pileteid ei saa ilma, et peaks lollakalt järjekorras passima terve päev, hingehinda maksma järelturul või kaks aastat piletid ette ostma.

Võib olla peaks ka emalt vabandust paluma?

/ / Leave a comment

Ma käisin pühapäeval teatris. Theatrumis. Jaanuaris on seal uuesti kavas “See laps”. Võib olla ma teen liiga kõikidele teistele Theatrumi lavastustele ja valetan, aga ma ikka tahan öelda, et see kümnest autonoomsest loost koosnev etendus on üks mu lemmikuid.

Esimene kord käisin ma seda vaatamas 2019.aastal, vist suhteliselt peale seda kui keegi murelik blogilugeja oli minu kohta lastekaitsesse kaebuse esitanud. Siiani mõtlen selle inimese peale ja mõtlen, et mis küll tema peas toimus. Sellest teemast sai omamoodi lumepall, kus minust sai lapsepeksja, Marekist naisepeksja, meie pereelust teadsid teised rohkem kui me ise ja praegu mõtlen, et “Pealtnägijasse” oleks pidanud pöörduma. Oli küll valus enda pere kohta lausvalesid lugeda, aga keda see huvitas. Me ei ole kuulsad ja ilusad. Tavaline perekond, kellele keegi soovis käru keerata.

Aga ilmselgelt olin ma tookord üsna haavatavas olukorras. Ma tundsin end halva emana. Ma teadsin, et keegi peab mind halvaks emaks. Ja ma käisin “halbade vanemate koolitusel”, et tõestada, et ma ei ole halb ema. See etendus läks hinge, tekitas ängi, pani päevadeks mõtlema ja kokkuvõttes aru saama, et me kõik oleme omamoodi “halvad” vanemad ja meil on olnud omamoodi “halvad” vanemad. Kas me tahame seda tunnistada või mitte. Isegi kui see halb seisneb vaid selles, et sul ei lubatud lapsepõlves võtta hamstrit. Või see halb seisneb selles, et sa ei ole lubanud oma lapsel enne õhtusööki komme süüa.

Täna ma enam end halvaks vanemaks ei nimetaks. Ma tean, et ma seda ei ole, ka siis kui laps ütleb, et oleme kõige halvemad vanemad maailmas. Alles eile pidin me teda lohutama, sest ta läks kellegagi tülli ja “kõik vihkasid teda” korraga. Ma siis selgitasin, et selliseid asju öeldakse tüli käigus selleks, et teisele haiget teha kui kuidagi muud moodi ei oska oma emotsioone väljendada. “Sina ju oled ka öelnud meile, et sul on kõige halvemad vanemad maailmas, aga tegelikult sa ju nii ei mõtle?” küsisin ma. “Ei mõtle,” vastas ta. “Ma olen lihtsalt nii vihane olnud teie peale.” No vot.

Ma ei ole halb lapsevanem ka siis kui ma lapse arvates “nõuan täiuslik olemist”. Ma ei nõua täiuslikkust, ma nõuan miinimumprogrammi – hoolitsetud välimust ja tehtud koolitöid. Mitte maksimumtulemusi. Lihtsalt suuremat pilti, miks kool oluline on. Ma ei ole halb lapsevanem ka siis kui me tülitseme ja vaidleme. See kõik on lihtsalt osa argipäevast, millega tuleb hakkama saada.

Ma vaatasin seda etendust seekord hoopis teise pilguga. Jah, seal on ikka hetki, kus tunned end ära, seal on ikka hetki, kus tunned ära oma vanemad, muidugi mitte must-valgelt, aga seal on hetki, mis panevad ennast analüüsima. Sunnivad ikka peeglisse vaatama. Aga seekord läksid mulle hinge palju rohkem isade osad. Kasvõi teine pilt, kus viieaastane tüdruk kohtumine isaga, kellega ta ei ela koos. Lapse muretu olek ja ükskõiksus isa vastu, kellest ta on võõrdunud ja isa jonn ning armastuse nõudmine. Minult ei ole küll keegi armastust nõudnud, aga oma isast olen ma võõrdunud olnud küll. Õnneks mitte pöördumatult. Ma olen ise olnud jonnakas ja trotsi täis, aga saanud ka aru, et see ei vii kuhugi. Lahutatud vanemate laps jääb alati teiseks, alati, kuid sellest ei pea kramplikult ja jonnakalt kinni hoidma, saab ka teisiti. On lihtsam ja toredam.

Seitsmenda pildi isa oli seekord kõige hirmutavam. Autoritaarne isa, kes on nii rahul sellega, et tema lapsed on kasvanud hirmu all ning tunnevad isaga suheldes hirmu ikka veel, ka täiskasvanuna. Ma tahan ka, et laps kuulab mu sõna, aga ma ei tahaks kunagi, et ta kardaks oma vanematega suheldes hirmu. Sellist hirmu, mis kasvab vaikseks vihkamiseks. Ma mõistan neid täiskasvanuid, kes on kasvanud (vabandage väljenduse eest) dickhead‘ideks, sest neid on nii kasvatatud, nad on kartnud oma vanemaid ja teinud kõik nii nagu vanemad tahavad, sest vanemad ütlevad nii ja vanemaid tuleb austada. Ma mõistan, kust see kõik tuleb. Aga see teadmine ei tee mulle dickhead‘e meeldivamateks. Ma võib olla vihkan selliseid inimesi grammivõrra vähem.

Ja lõpetuseks jõuame 10. pildi juurde. “Ema palub päriselt andeks. Märkamatult on lavaruumi lisandunud valgust, seda immitseb ülalt seinaluugist, kiirgab eeslava põrandast. Ehkki tütar ei suuda ema päris lähedale lasta, ei mingit puudutust, kallistusest rääkimata, annab ta emale andeks. Ja ütleb aitäh. Ainuke võimalus lähisuhetes, inimlikus maailmas üldse: andeks paluda, andeks anda.” (Pille-Riin Purje)”.

Kui ma koju sõitsin, siis see pilt pani mind mõtlema. Ei, ma ei hakka siin rääkima oma “halvast” emast. Mul ei ole halb ema. On küll omamoodi nõudlik olnud alati ja teab kõike paremini, aga kohati ma mõtlen, et eks me teeme tema kallal lõõpides talle liiga ka. Vanaema ütles viimati nii armsalt, et teised kipuvad tast valesti aru saama, aga mulle ta meeldib. Mulle ka meeldib. Ja ma ei plaani üldse analüüsima hakata neid keelatud hamstreid ja suursaadikuks saamise ootusi, vaid ma mõtlesin, et äkki peaks ema käest hoopis ise vabandust paluma.

Sest vaadake kui Ere mulle kirjutas, kas ma tahaksin seda etendust ise ka uuesti vaatama tulla, siis muidugi vastasin ma jaatavalt. Valisin mängukavast 21.01 kuupäeva. Tundus sobivat. Ja kuna mul oli meeles, et eelmine kord oli ka ema tahtnud seda vaatama tulla, aga ei saanud, siis ma küsisin, kas ta seekord tahaks tulla. Tahtis. Jätsin kuupäeva meelde ja rohkem selle peale ei mõelnud enne kui kuupäev hakkas lähenema. Oot, 21.01 oli ju pühapäev! Minul ei ole vahet, mul on teatrist koju sõita 30 minutit, aga emme peaks ju ekstra Tartust tulema. Ta ei saa ju ometi nii hull olla, et tuleb ekstra selle etenduse pärast Tallinnasse, mõtlesin ma. Kes teeks midagi sellist? Sõita edasi-tagasi, kehvades ilmaoludes, selleks, et vaadata poolteist tundi etendust.

Aga ta tuli. Sõitis hommikul Tallinnasse. Vaatas, kuidas me Ikeas Idaga tülitsesime. Komberdas minuga mööda poode, sest meil oli etenduseni liiga palju aega. Tegi mulle “Pegasuses” söögi välja. Andis mulle auto parkimise eest veel kümme eurot. Vaatas etenduse ära. Sõitis täistuisanud teel pimedas tagasi koju. Ja jõudis koju pool 12 õhtul. Pühapäeva õhtul.

Selle eest peaks vabandust paluma küll. Kes kutsub niimoodi oma ema teatrisse? Vaid halb tütar.

Palun vabandust.

Mulle oleks sponsorit vaja

/ / Leave a comment

Mulle endale tundub, et ma olen päris palju teatris käinud, aga tegelikult on see loomulikult eluvale, enesepettus. “Ema” käisin vaatamas. “Isa” käisin vaatamas uuesti. Viimast muide mängitakse septembris ja pileteid on saada, nii et kes veel näinud ei ole, siis väga väga soovitan. Idaga oleme “Estonias” käinud, “Loheneedust” läheme septembris vaatama (ma ei olnud nõus, et kõik teised peale minu on näinud ja vean Ida mittevastutahtmist uuesti seda vaatama).

Ma ei saa öelda, et need piletid on odavad olnud, aga väga kallid pole mu meelest just ka olnud. Keskmiselt 30 eurot pilet. Välja arvata Draamateatri lasteetendus, kus sooduspilet on vist umbes 10 eurot. Paar päeva tagasi töölt koju sõites jäi mulle ette Kellerteatri suveetenduse reklaam. “10 väikest neegrit” “Ja siis ei jäänud teda ka”. See oli vanasti üks mu lemmikraamatutest ja hakkasin kohe vaatama, millal seda mängitakse. Täpselt sobival ajal. Siis kui Ida on laagris (ja naudib, sest me maksame!). Piletihind lõi põlvist nõrgaks.

Ema

/ / 1 Comment

Ma olen kuidagi teatrilainele sattunud. Lühikese aja jooksul on päris korralik teatriprogramm olnud. Eriti kui võtta arvesse, et eelmine aasta oli selles vallas täitsa kasin. Paari etendust ikka käisin vaatamas, aga kiidelda väga ei saa. Sel aastal on teatripisik kuidagi nakatanud.

Naistepäeva eel käisime sõbrannaga Kumus Ugala teatri “Ema” vaatamas.

Lugu sellest, kuidas ma häirivat armastust peaaegu ilusaks hakkasin pidama

/ / 2 Comments

Minu sees on viimasel ajal mingi äng. Teen küll oma igapäevaasju ja püüan mitte lasta end mõjutada sellest mis ümberringi toimub, nautides väikeseid asju, hinnates neid privileege, mis meil on, kuid ikka on sees äng ja kurbus. Ärge öelge mulle, et “ära loe uudiseid”, ma ei saa nii, ma loen, olen kurb ja minus on jõuetu viha – isegi mitte nii väga poliitika suhtes, kuivõrd tavainimeste kommentaaride suhtes. Ma ei räägi neist Chanelilõikujatest, vaid tavalistest inimestest meie ümber. Inimestest, kes oma silmaga näevad, kuidas inimesed põgenevad oma kodudest sõja eest, kuulevad samu uudiseid, mida meie, kuid ikkagi tulevad väitma, et see kõik on lavastus ja kas on ikka tõendeid, et venelased neid koletuid tegusid korda saadavad Ukrainas. Rääkimata nendest, kes sõda õigustavad ja ütlevad, et iga kell võtaks püssi kätte ja hakkaks eestlasi tapma. Need on inimesed, meie ümber, ja see teeb kurvaks.

See jõuetus minus on jõudnud sinnani, et peale tööpäeva pole tuju midagi teha. Nii nagu täna. Ma teadsin, et Mae esitleb oma “Minu lõunamaa” raamatut ha Ere oli kutsunud mind “Musträsta” kontrolletendusele. Veel viimasel hetkel mõtlesin ma, et ma ei viitsi ja ei jaksa. Kuid ma teadsin, et ma pean minema, mul on seda vaja. Ja teate, mul oli nii õigus. Ma sõitsin bussiga linna, vaatasin, et väljas paistab päike ja on vist piisavalt soe ning otsustasin Kaarli kiriku juurest Viru keskusesse jalutada. Jalutasin üle Vabaduse väljaku, päike soojendas nii mõnusalt, tuju läks automaatselt heaks. Möödudes Kunstihoone kohvikust heitsin ma pilgu päikese käes mõnulevatele ja veini joovatele inimestele, vaatasin kella ning taipasin, et mul on veel aega. Astusin kohvikusse sisse, tellisin klaasi veini ja liitusin päikest nautivate inimestega. Istusin ja vaatasin mööduvaid inimesi. Mõtlesin, kes nad on, kust nad tulevad, millised mõtted on nende peas…

Ei, meie majja küll nüüd robottolmuimejat ei tule!

/ Eveliis / 9 Comments
“Mis sul viga on?” küsib mees diivanil vihaselt käed ristis istuvalt naiselt. “Midagi ei ole viga!” turtsatab naine vastu. “Ma ju näen, et on,” ei jäta mees. “No on jah midagi viga,” turtsatab naine uuesti. “Aga mis siis viga on?” küsib mees. “On mis, on,” vasta naine ja keerab mehele selja.

Kui ma eile “Felicitast” vaadates seda dialoogi kuulsin ei saanud ma midagi parata, et tundsin end ära. Kui lava peal mehe ja naise vaheline dialoog läks üle vaidluseks, kus naine tahtis tähelapanu ja mees mõistmist ning ära ei suudetud vaielda, kes siis perekonnas on hea, kes halb ja kes kellele liiga teeb, et teise tundeid ei mõista, sosistasin ma sõbrannale, et pagan, mul on tunne, et pooled Theatrumi etendustest on minust kirjutatud. Sõbranna vastas, et ärgu ma end nüüd nii ka meelitagu, sest ta tundis end ka ära ja ma sain aru, et kuigi läbi huumori, oli laval olukord, mis meid kõiki kodus tabada võib. Käsi püsti, kellele selline dialoog argielust tuttav tundub?

Argielu nagu ma ka eelnevas postituses kirjutasin on meil nii kiire, et selline dialoog on tihti ainus, milleks meil aega on, sest koos ärkveloldud aega jääb aina vähemaks ja nii jääbki mõlemal poolel vähemaks seda, millest nad puudust tunnevad. Aga kui millestki puudust tunda ja siiski tahta õnnelik olla, siis kust seda õnne leida, kes selle meile tooma peab. Kas selleks võib vaja minna kedagi kolmandat?

 

Kas see aitab õnne leida või teeb asjad veel hullemaks? Mis see õnn üldse on?  Andri Luup, näidendi autor ja lavastaja, on sellele vastanud nii: “Õnne nõudmine inimõigusena tekitab ängi. Õnn ei ole ilmselt sama mis mõnu. Kui mõelda nii, et õnne pole tingimata ette nähtud, vaid see võib, aga võib ka mitte juhtuda, siis on elamine palju õnnelikum. See ei tähenda, et inimene samas ei võiks vaikselt õnne poole püüelda; või teha seda, mis teda tõesti õnnelikuks teeb, nagu oma südameasjadega tegelemine, elukutsele või perele pühendumine. Teise inimese naerma ajamine on juba päris suur õnn.”

Loogiline ja nii lihtne, aga samas nii raske. Ikka ju tundub, et õnn peitub hoopis suuremates asjades, kui suuri asju, mis õnnelikuks teevad, ei ole, siis hakkavad õnnetuks tegema väikesed asjad, mis tegelikult ongi suured. “Vaimsed vestlused, hingelised kogemused, kunst, poeesia – need ühendavad ja lähendavad enam, füüsis annab meil järgi, aga vaimsed tegevused – neid saab harrastada kõrge vanaduseni.”  (loe pikemalt intervjuud Andri Luubiga siit) Teise inimese naerma ajamine! Aga selleks kõigeks ei ole meil aega. Me kaugeneme teineteisest, ei oska enam üksteist mõista, võtame kõike vaid oma loogika järgi ega mõista, et meie loogikad võivad täiesti erinevad olla. Kui ma võrdlen Mareki ja enda loogikat, siis nende loogikate vahel on terve kosmos, samas ma ju tahaks, et ta oleks minumoodi loogiline ja tema ei taha, et mina oleks tema mõistes ebaloogiline. Ah, kui ilusalt (eba)loogiline mõttekäik.

Minu meelest ei ole suhted kunagi loogilised, isegi kui ma etendust vaadates tundsin end (ja kohati ka meie elu) ära ning arvatavasti tegi sama (vähemalt) pool saali, siis ometi ei saa öelda, et meie kõigi suhted ja ootused suhtes oleksid ühesugused. Ma toon näite kõige lähemalt – endast. Ma vajan palju lähedust ja tähelepanu, aga täiesti minulik on olnud, et mingil hetkel hakkan ma seda kartma. Liiga palju lähedust võrdub liiga palju tundeid, võrdub liiga palju ootusi, võrdub liiga palju kohustusi ja ma põgesin. Abielus olles see nii lihtsalt ei käi, ent ilmselt teen ma kohati seda sama põgenemist mõnes teises väljundis alateadlikkult ikka veel. Miks? Kas ma ei taha olla õnnelik? Muidugi tahan, ma lihtsalt kardan liiga suuri tundeid aegajalt, ikka veel. Pange siia võrrandisse igasugu stress ja kiire elutempo ning voila! mängu tulebki keegi kolmas. Keegi kolmas, kes peaks õnne meie majja tagasi tooma.

Näiteks täiuslikuks koduabiliseks programmeritud robottolmuimeja, kelle ainus eesmärk on täita meie soovid, pakkuda meile rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada ning meid lähendada.

 

Aga inimesed ei ole nii lihtsad, et keegi tuleb ja hakkab nende eest asju ära tegema, otsustama, ikka tekib tunne, et sellel kõigel, isegi kui tegu on masinaga, on mingi tagamõte ja tunded, armukadedus hakkab närima. Kes see saaks olla armukade oma mikseri, kohvimasina või tolmuimeja peale? Muidugi ei kõla see loogiliselt, aga tuletan meelde, me ei olegi loogilised. Mulle meeldivad Andri Luubi sassis tegelased, nii nagu ta ise ütleb – “see loob võimaluse vaadates, kuulates nautida teise elupundart, samal ajal ise teemale mõelda. Ja võib-olla see harutab mõne puntra ka hiljem päriselus lahti.” Täpselt see ongi see miski, mis selle etenduse nauditavaks teeb. Sasipundar. Kui seda isegi ei õnnestu/pole vaja päriselus lahti arutada, siis vähemalt mõtlema paneb küll. Reaalsus, mis on samahästi kui käega katsutav ja nii ilus, et mõjub ebareaalsena.

Igaks juhuks aga meie perre niipea robottolmuimejat ei tule. Eriti kui ta peaks Riina Maidre välimusega olema. Või isegi kui ei oleks. Teades Mareki armastust puhta kodu vastu, võib juhtuda küll, et ta hakkaks tolmuimejat pidama kasulikumaks kui mind. Hakkavad öösiti luulet deklameerima. Ja minus, kes ma pole loomult armukade, võivad tekkida tunded, mille olemasolust enda sees ma hetkel teadlik ei ole. Selle parandamiseks enam mehhaanikut ei kutsu, kes undo teeks.

Sai üks segane lugu? Tore. See tähendab vaid ühte, kui pileteid veel on, siis minge vaatama. Theatrum üllatab jälle.

Isegi kiirtoidu jaoks on liiga kiire

/ Eveliis / 13 Comments

Kui ma ühel päeval avasin Wolt äppi, et tellida minust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvast Balti jaamas  kiirtoidukohast endale lõunaks süüa, sain ma korraga aru, et ma ise olen ka üks nendest “kärsitutest, nõudlikest ja segaduses moodsatest inimestest”, kellest Louise Byg Kongsholm oma loengus alles hiljuti rääkis. Meil on liiga kiire isegi selleks, et minna osta kiirtoitu, mis ongi ju mõeldud selleks, et aega kokku hoida ja kiirelt söönuks saaks, aga meil ei ole seda aega, meil on selle jaoks äpp, mis toidu kohale toob. Ma ei tahaks öelda, et mul on kogu aeg nii kiire, sest tegelikult mulle tundub, et ma ei tee mitte midagi, ometigi ei jõua ma mitte kuhugi ega saa mitte midagi tehtud. Aasta alguses võtsin ma endale neli projekti käsile. Jagasin peas aja kenasti ära ning tundus, et üldse ei tohiks probleemi olla ajaplaneerimisega. Kuu aega hiljem olin ma omadega nii läbi, et lihtsalt loobusin kolmest. Mõtted teenitavast rahast olid ilusad, aga olukorras, kus ma tundsin, et mul pole enam üldse aega ega jaksu millekski, sain ma aru, et pagan ma ikka ei ole see “ninast veri väljas näitan kõigile kui palju tööd ma teha suudan ja saan rikkaks” inimestest.  Ja aeg on luksus. Luksus, mida enamusel meist polegi, sest meil ei ole ööpäevas nii palju tunde kui palju me sinna sisse ära tahame mahutada. Sinna ei pea mahtuma vaid töö, aga me tahame olla ka täiuslikud vanemad, abikaasad, sõbrad, käia joogas, joosta maratoni, minna suusatama, suvepuhkust nautida, me tahame ilusat kodu ja ilusat aeda – me tahame seda kõike ja korraga. See ei ole võimalik. Kõike seda tahtes, kõigele sellele mõeldes kurname me oma aju lihtsalt ära.

Ma läksin ühel reedel peale tööd poodi ning tundsin, et jalutan riiulite vahel täiesti sihitult. Ma teadsin, et pean ostma midagi süüa, aga mu aju oli totaalselt tühi. Ma ei suutnud ühtegi otsust vastu võtta. Me mõtleme päevas umbes 50 000 mõtet, me peame endaga 75% ajast sisemist dialoogi ning võtame päeva jooksul vastu 2000 otsust, tolleks reede õhtuks olin ma oma 2000 otsust ära teinud ja poeskäiguks ei olnud enam lihtsalt vaba ruumi järel. Korraga mõistsin ma, miks ma teinekord ei suuda restoranis menüüd vaadates mitte midagi ära valida. Loen ja loen, aga lõpuks võtan majaveini ja midagi, mida ettekandja mulle soovitab, sest ma ei suuuuuda valikutes enam orienteeruda. Sellistel hetkedel tahaks, et menüü koosneks vaid kahest tootest. Oleks lihtne – võta või jäta! Ma tollest poeskäigust suurt ei mäleta, aga tõenäosus on, et me sõimegi Idaga õhtusöögiks kartulikrõpse ja šokolaadi. Kõik see, et mu aju end välja lülitas, saan ma ajada selle kaela, et kogu aeg on kiire olnud ja midagi on vaja kogu aeg otsustada.

Samas mind õudselt ärritab see “mul on nii kiire jutt”, sest no millest kiire, kui ma midagi ei teegi. Ometi ei jõua ma kuhugi. Sõbrannadega õhtustama, reisile. Ma olen siiani olnud arvamusel, et see on tegelikult prioriteetide küsimus, aga hetkel ütlen ma ausalt, et vaatan küll kerge kadedusega, kuidas tartlased õhtusöökideks kokku saavad, kuid mõte sellest, et peaksin nädalavahetusest viis tundi maanteel autos istuma, ajab mulle kananaha peale. Mul ei ole aega. Aga mul ei ole olnud aega ka tõlkimiseks, sisuloomiseks (ei, mitte blogimist ei pea silmas) ja muudeks töödeks. Rääkimata kodukoristamisest või pesupesemiseks. Tänan jumalat, et laps on juba nii suur, et saab kenasti ka üksi hakkama ega nõua pidevalt tähelepanu, saan miinimumprogrammiga hakkama. Mida ma siis selle ajaga teinud olen? Vist mitte midagi. Ma olen vist olnud lihtsalt niisama. On see vale?

Eile võtsin tööasjad koju kaasa, sest “nii palju on teha ja päeval pole aega, aga vaja oleks see ja too teha”. Tegin arvuti lahti ja panin teistpidi kinni tagasi. Aitasin Idal onni ehitada (ise hambaid krigistades, sest mulle üldse ei meeldi need laste onnid, tuba on kohe sassis:D), lugesin temaga raamatut, panin ta magama ja läksin istusin diivanile oma mehe kõrvale. Et rääkida. Lihtsalt rääkida (ja või olla kurameerida). Millal ma viimati tegin seda? Nii et ei vaadanud poole silmaga Netflixi, teise silmaga ei lugenud raamatut ja kolmandaga (oot, wait what?) ei skrollinud telefonis (kus niiiiikuiniiiii midagi mõtekat ju ei ole!) Teate kui tore oli. Kiire läks mööda. Tuli küll hommikul tagasi. Aga vahelduseks oli mul aega. Enne magamaminekut sain tuttavalt sõnumi – kas ma teatrisse ei tahaks minna. Issand, muidugi tahan. Eriti veel Theatrumisse. Aga oot, kas mul on aega? Nii palju on ju teha?

Mõtlesin sekundi. Vastasin jaatavalt. Helistasin täna pinginaabrile. Kutsusin ta ka kaasa. Õnneks oli ta Eestis. Ega seda ei juhtu nii tihti, et meil aega on. Igal aastal lubame, et hakkame rohkem kokku saama, aga üllatus üllatus, aega ei ole, aeg läheb nii kiiresti. Täna õhtul on mul aega. Hea tunne on.        

Halbade vanemate koolituse edasijõudnute tase ehk “enesenägemise pimedus”

/ Eveliis / 4 Comments

2.oktoobrit olin ma oodanud nagu hinge õnnistust. See oli see päev kui esietendus “See laps“. Theatrumi etendustes ei saa pettuda, aga lugedes selle lavastuse tutvustust, teadsin ma, et see on juba järgmise astme etendus ja ilmselt täpselt midagi sellist, mis mulle – internetist tuntud lapse esiväärkohtlejale – hinge läheb.

„Kümme autonoomset stseeni moodustavad omavahel temaatilise põimiku. Lapseks ja lapsevanemaks olemise raskused. Kuidas elada koos inimestega, keda sa pole oma ellu ise valinud, kes on su ellu n-ö saabunud? Kes, kas ja miks peab saama õnnelikuks?

Paul Claudeli „Maarja kuulutamises” on selline rida: „Keegi pole sulle mingit õnne tõotanud…” Mängides selles lavastuses, jäi see tekst kummitama ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rõõmsamaks see mind tegi. Vabanemine survest iga hinna eest õnnelik olla või õnne ja edukuse poole teel olla peaks olema inimesele lubatud. Inimene peaks seda endale lubama. Õnne mõiste on meie ühiskonnas muutunud egoistliku heaolu sünonüümiks.” Lavastaja Maria Peterson 

Ma ei hakka teile etendusest tegelikult isegi rääkima. Esiteks sellepärast, et kõik etendused on JUBA välja müüdud ja mis ma teid ikka kiusan. Teiseks sellepärast, et see on selline etendus, mida PEAB ISE nägema. Ma loodan, et see jääb mängukavasse kauaks kauaks. Kolmandaks sellepärast, et ma EI OSKA. Ma olen seda etendust seedinud nüüd mitu päeva ja see ei anna mulle ikka rahu. Üks osake minust tahab nii öelda, et ahhh, minust on palju hullemaid vanemaid, teine osake minust aga mõtleb, „enesenägemise pimeduse” peale. On öeldud: „Kergem on näha ingleid kui iseennast”. Inimene näeb väga hästi, kuidas teised peaksid kujunema ja oskavad neid kujundada, aga me ei näe, et teine näeb sind samas valguses.

See on nii valusalt aus näidend lapsevanemaks olemisest ja ootustest, mitte endale, vaid teistele. See toob meie ette ilustamata pereelu pimedama poole. Muusika, lavakujundus (klaasist kasvuhoone!) ja kümme erinevat lugu kokku annavad sellise elamuse, et mul näiteks tuli etenduse lõpus pisar silma. Mul tuleb muidugi alati etenduse lõppedes näitlejatele plaksutades pisar silma, aga see pisar oli selline teistmoodi pisar. Vaadake seda etendust tutvustavat videoklippi ja te saate tegelikult ilma rohkemate sõnadeta aru, miks see etendus hinge läheb ja kriipima jääb.

Poolnaljaga ütlen ma, et see etendus oli minu jaoks nagu mu “halbade vanemate koolituse” edasijõudnute kursus. Meeldetuletus, miks ma seal koolitusel käin ja mis on selle koolituse eesmärk. Nii nagu minu arvates peaks iga lapsevanem käima läbi lapsevanemaks olemise koolituse, peaks see etendus olema kohustuslik kõigile lapsevanematele. See näidend räägib armastusest ja selle otsimisest perekonnas – olukorras, kus see võiks olla tingimusteta.”

PS: “See laps” on küll välja müüdud, kuid vaatasin, et mängukavas on ka “Talvevalgus”. Käisin seda paar aastat tagasi vaatamas ning ka see jättis mulle kustumatu mulje (loe siit).

Sõbrannalt õpitud tarkustest ja pisaratest “Kullaketrajani”

/ Eveliis / Leave a comment

Te ju teate, kuidas ma olen kiitnud otsust panna Ida Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli? Teate ka seda, et eelmisel aastal otsustas Ida, et tema ei taha enam mitte kunagi sinna minna ja valas pisaraid kui ma teda tundi viisin. Ma rääkisin Kaariga, et tundub, et meil jääb kool pooleli, sest ma ei saa ju last vastu tahtmist sinna viia. Kui ei meeldi, siis pole midagi teha, kuigi ma ju tunnis nägin, et lapsele meeldis.

Täpselt sama stsenaarium kordus ka sel aastal, ainukese erinevusega, et röökiva lapsega, kes väitis, et ta mitte mingil juhul mitte kunagi ei taha enam tundi minna, sattus tundi minema Marek. Tema ütles, et ei saa ju tundi minna, sest laps karjub, mina aga olin juba targem, ma teadsin, et see ei saa tähendada, et ta tegelikult ei taha käia. Mulle tulid meelde Heily sõnad, et last ei tohi käskida ja sundida, ent tuleb ära tabada, kas ta tegelikult tahab või ei taha ja kui vaja siis suunata, et justkui anda lapsele endale otsustusõigus. Tark naine see Heily.

Keelitasin Mareki ja Idal tundi ning nii nagu arvata oligi tuli koju tagasi ülirõõmus ja rahu laps, kes laulis ja oli õnnelik, et saab inglit mängida ja ütles, et emme, ma nüüd muidugi tahan jälle seal käia (päriselt, mitte ei ole mingi lapsevanema soovunelmaga tegu).

Selles koolis ON midagi maagilist. Selle kooli õpetajad ja õpilased teevad asja hingega. See on võrratult päikeseline ja positiivne koht, kus käia. Ma olen suuremate etendusi vaatamas käinud, hästi siirad ja soojad etendused, lisaks tuleb selline soojus hinge, et seda on natuke raske edasigi anda sõnadega. Sügisel käisime me Idaga “Rokkivaid detektiive” vaatamas. Muidugi ei ole etendused, filmid ja kontserdid võrreldavad kassahittidega, mil taga suured eelarved, kuid see südamlikkus ja hing, mis nende tegemisse on pandud, ongi see, mis vaatama kutsub.

Just vaatama tahangi ma teid seekord kutsuda. Kutsuda vaatama etnorokkmuusikali “Kullaketrajad“. Mitte sellepärast, et see Fr.R. Kreutzwaldi lugu on üks mu lapsepõlve lemmikraamat, kui te olete minuga umbes ühevanune, siis teil on ka kindlasti see raamat raamaturiiulis ja lugemisvaras olnud, vaid sellepärast, et see nö üllatusmuusikal on austusavaldus, kiitus, (mitme erineva)juubeli puhul õpetajatele kingituse tegemine. Kaunite kunstide õpetajatele ja õpetajatele üldiselt. Laval asuvad üles Kaunite Kunstide kooli õpetajad ja vilistlased.

26.detsembril 2018 täitub ka Eesti ühel kirjanduse suurkujul – Friedrich Reinhold Kreutzwaldil sünnist 215 aastat, seepärast ongi materjaliks valitud muinasjutt, mille Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas üles vanarahva pärimuste põhjal. Siin on segunenud vanad Põhjala legendid nõidadest ning tarkadest, ja 19. sajandi Eesti lihtsa inimese unistused paremast põlvest, jõukusest ja õiglusest. “Muusikal „Kullaketrajad“  seob kokku vana muinasjutu ja kaasaegse muusika, kus on selgelt äratuntav, millisel maal me kõik oleme sündinud. Eesti rahvalaul on meil kõigil ju veres.” ütleb autor Janika Sillamaa.

Lugu räägib kolmest neiust, kes varavalgest hilisööni nõiamoor Ajatari majas kulda ketravad, teadmata ise, et nad kuninglikust soost on. Töö juurest lahkuda on keelatud, kuid üks tüdrukutest – Eha – seda nimelt teeb, kui majja satub kuningapoeg Koit ja noored teineteisesse armuvad. Nüüd algavad pahandused, kus Ajatari ja tema pahalaste vastu astuvad inimesed, linnud ja isegi Põhjala Tark. Aga nagu õigele muinasjutule kohane, võidab lõpuks ikkagi headus.

Tulge koos kaunite kunstidega teatrisse! Tähistame koos EV100, Fr.R. Kreutzwaldi 215. sünniaastapäeva ja Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli juubeliaastat! Võtke sõprad, kolleegid, töökaaslased kaasa ja tulge teatrisse! Pileteid võite osa siit. Meie pere igatahes läheb 22.12 etendusele, teie ei pea nii kaua ootama – esietendus on 18.12, aga kui olete meiega ühel etendusel ja mõtlete, et kust ma neid inimesi tean, avastate, et aaaa, see on ju see kummaline perekond, keda ma blogist tean, siis tulge öelge tere;)

Aga ärge siis unustage – KULLAKETRAJAD SALME KULTUURIKESKUSES 18-22.12