“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Rannarootsi uus grillliha reklaam on viimaste päevade jooksul tekitanud sotsiaalmeedias erakordselt tulise arutelu. Harva juhtub, et ühe lihatoodete reklaami alla koguneb sadu kommentaare, ähvardusi boikotiks, üleskutseid toodet rohkem osta, viiteid reklaamiseadusele ning isegi pöördumisi erinevate riigiasutuste poole.See tähendab ühte: reklaam ei jätnud kedagi ükskõikseks.
Minu esimene reaktsioon oli pigem positiivne. Ausalt öeldes ei saanud ma kohe arugi, millest täpselt jutt käib. Alles mõne hetke pärast jõudis kohale sõna “sibul” kahetähenduslikkus. Ja just selles peitus reklaami tugevus. Sõnamäng oli terav, meeldejääv ja piisavalt nutikas, et panna inimene hetkeks peatuma.
Ma pean ausalt ütlema, et elukindlustus ei olnud asi, millele ma varem mõtlesin. See tundus kuidagi kauge teema. Midagi sellist, millega tegeletakse “kunagi hiljem”, mitte siis, kui elu on täies hoos. Kuni elu ise tõi hetked, mis panid mind peatuma.
Eelmisel aastal tabas mind tõsine terviserike. Selline, mille puhul ma täna oma haiguslugu lugedes mõtlen siiani, et kas see olin tõesti mina. Kiirabi, teadmatus, pidev tunne, et keha ei tee enam koostööd. Ja paratamatult tekib siis ka mõte kui kiiresti võib kõik muutuda.Kui olin justkui hakanud taastuma, tuli järgmine löök. Koondamine. See hetk, kus lisaks tervisele kaob ka tööalane kindlus. Ja sa tunned, kuidas pinnas su jalgade all muutub jälle ebakindlaks. Ja siis, justkui elu tahtnuks veel midagi õpetada, jääb ikka väga eredalt meelde olukord Dubais, kui sõja tõttu ei olnud võimalik kohe ära tulla. Paanikahoog, rohud lõppemas, ja see tunne, et kontroll puudub täielikult. Sellised hetked panevad väga selgelt paika prioriteedid. Kõigi nende kogemuste juures tekkis mul üks mõte, mis on minuga siiani: Elu on õpetanud, et kõike ei saa kontrollida. Küll aga saan teha otsuseid, mis annavad mulle kindlustunde, et minu lähedased on hoitud ka siis, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.
Just see viis mind elukindlustuseni. Ma ei teinud seda hirmust, ma tegin selle rahu pärast. Sest tegelikult ei anna kindlustus meile garantiid, et midagi ei juhtu. Ta annab hoopis teadmise, et kui midagi juhtub, ei kuku kõik korraga kokku.
Kui ma hakkasin lahendusi vaatama, jäi mulle silma Lyfery, arvutasin oma elustiiliskoori välja, sain ka pakkumise, kuid esimese hooga jätsin kõik jälle sinnapaika. Kuidagi jälle tuli miskit vahele, midagi tähtsamat (irooniline, kas pole, et midagi tunub tähtsam kui elu?), aga ühel kenal päeval nad helistasid mulle ise, küsisid, et miks ma pooleli jätsin ja üks jutt viis teiseni ning sellest sündis koostöö. Sellest koostööst ma siin räägingi.
Lyfery ei ole lihtsalt kindlustusplatvorm. Nad lähenevad kogu teemale elustiili kaudu. See tähendab, et sind ei hinnata ainult vanuse või statistika järgi, vaid vaadatakse ka seda, kuidas sa elad, milliseid valikuid teed ja kuidas saad ise oma tervist parandada. Mulle see mõte väga meeldis. Mitte keegi ei taha olla lihtsalt number tabelis. Ja Lyfery puhul tekib tunne, et sul on päriselt roll selles, kuidas sinu kindlustus kujuneb.
Sisuliselt koondub kõik kolme väga olulise kaitse ümber. Elukindlustus ise loob rahalise turvavõrgu sinu lähedastele – olukorraks, kus sind enam ei ole. See mõte ei ole kunagi kerge, aga samas on see üks suurimaid vastutuse vorme. Teadmine, et sinu inimesed saavad vajadusel tuge, annab mingi seletamatu rahu.
Teiseks on olemas töövõime kaotuse kaitse. Ja see on ausalt see koht, mille peale ma varem ei mõelnud. Sest me kipume mõtlema äärmustes, kas kõik on hästi või kõige hullem on juhtunud. Aga elu on vahepeal. Vahel juhtub nii, et sa oled olemas, aga ei saa enam töötada. Ja siis kaob sissetulek, kuid elu kulud ei kao. Sellises olukorras on rahaline tugi midagi, mis võib päriselt aidata jalad alla saada.
Kolmas osa on kriitiliste haiguste kaitse. Kui tuleb raske diagnoos, muutub kõik hetkega. Siis ei ole küsimus ainult tervises, vaid ka selles, kuidas igapäevane elu edasi toimib. See, et sul on võimalus saada rahalist tuge ja ise otsustada, kuidas seda kasutada, olgu see ravi, taastumine või lihtsalt aja võtmine, on tohutult oluline. Mulle meeldib ka see, et see kaitse laieneb osaliselt ka lastele. Sest kui oled lapsevanem, siis mõtled paratamatult ka nende peale.
Lisaks ei piirdu Lyfery ainult kindlustusega. Neil on ka partnerpakkumised, mis on seotud tervise ja heaoluga. Ehk siis see ei ole ainult kaitse halbade stsenaariumite jaoks, vaid ka tugi selleks, et igapäevaelus paremini hakkama saada.
Kui sa tahad lihtsalt tunnetada, kus sa täna oled, siis saad väga lihtsalt alustada oma elustiiliskoori vaatamisest. See on selline huvitav peegeldus, mis paneb korraks mõtlema oma harjumuste peale. Ja kui otsustad edasi liikuda, siis väikese boonusena on võimalik kasutada ka koodi eveliiskund-zujev, millega saad esimese kuumakse tasuta.
Ma tean, et paljudel on arusaamatu hirm testamentide ja elukindlustuste ees, et see on justkui halb enne. Eks minagi olen kunagi nii mõelnud. Aga tegelikult oleme nüüd täiskasvanud – see ei ole teema, mis peaks olema ebamugav või raske, vaid lihtsalt osa vastutustundlikust elust. Sest vastutustunne ei tähenda pidevat muretsemist. See tähendab seda, et sa tead, et oled olulised asjad läbi mõelnud. Ja et mis iganes elu toob, oled sina ja sinu lähedased võimalikult hästi hoitud. See teadmine on tegelikult hindamatu. 💛
Igatahes alustada võid sellest, et arvutad siin oma elustiiliskoori. Siis vaatad edasi, kas kõnetab ja võrdled teiste pakkujatega ning kui otsustad lepingu sõlmida, siis jäta meelde, et kood eveliiskund-zujev annab esimese kuumakse tasuta.
Ma pean täitsa ausalt tunnistama, et eile oli mul meel täitsa mõru. Ma armastan jaanipäeva – kes eestlastest ei armastaks eksju? Isegi tuule ja vihmaga, see kuidagi kah selline omamoodi Eesti ilma poolt pakutud traditsioon ja oma peas olin ma jaanipäeva nii romantiliseks kujundanud. Saaremaa, mõnus seltskond, kaunilt kaetud laud, hõrgutavad toidu, hea jook ning lillepärjad, küünlavalgus, saun, lõkketuli. Ideaalne jaan.
Aga ma keerasin kõik p****e ja see tegi meele mõrudaks küll. Niigi see sundpuhkus on mult ära võtnud selle mõnusa puhkuseootuse tunde, teate ju küll seda tunnet kui teed veel viimaseid asju tööl, loed vaikselt päevi puhkuseni ja siis see jõuabki kohale…Mõnus magus suvepuhkus. A ma olen juba kuu aega “puhkusel”. Ja nüüd võtsin endalt jaanid ka ära.
Suvepuhkused on läbi. Õhtud muutuvad pimedamaks. Pole midagi mõnusamat kui lebada pleedi all diivanil või voodis, panna põlema küünlad, juua piparmünditeed ja lugeda. Olete ju nõus?
Nagu te teate andsin ma oma näpu Elisa Raamatule juba suvel ning peab tunnistama, et olen tõesti lugenud tunduvalt rohkem kui varem. Kuigi jaa, mulle meeldivad paberkujul raamatud, siis kaasa neid kogu aeg tassi ja nii ma mingitel hetkedel, kus on vaja aega parajaks teha või oodata, olen lugemise asemel ikka mõttetult telefonis skrollinud, lugenud tobedaid kommentaare või vaadanud videosid, kuidas keegi pesumasinale peedist trumli teeb. Täielik ajaraiskamine.
Ühel hetkel kui ma jälle mõttetult telefonis skrollisin igavusest, mõtlesin ma, et ma olen ikka napakas küll – endal on terve hunnik raamatuid lugemata, aga ikka vaatan hoopis võõraste inimeste selfie´sid. Ega selle lugemisega on nii, et kui pikk paus on olnud, siis kuidagi jube raske on uuesti raamatut kätte haarata. Jube veider, kas pole?
Igatahes tegin ma algust “Serafima ja Bogdaniga”, see tähendab, et lõpetasin selle lugemise. Eelmisel suvel võtsin selle vaimustunult kätte, ahmisin pool sisse pea ühe korraga ja siis väsisin ära, hakkas rõhuma. Nüüd võtsin uuesti kätte ja lugesin teise poole samasuguse vaimustusega läbi nagu eelmisel suvel. Väga soovitan!
Raamatutega on aga see paha lugu, et nad võtavad päris palju ruumi. Eriti kui reisida lennukiga ja vaid käsipagasiga. Autoga on tibake lihtsam neid kaasas kanda, aga no ikkagi. Justkui tellitult pakuti mulle koostööd Elisa Raamatuga ja nii sain ma Rootsi endaga kaasa võtta üle 4000 raamatu. Eks ma ka olen olnud pikka aega seda meelt, et raamat peab olema paberkujul ja natuke olen igasugu äppe võõrastanud, kuid sain sellest üle kui tahtsin “Ohakalindu” lugeda, aga seda oli tüütu kaasas kanda. Avastasin, et sain seda mingist äpist lugeda ja peale seda olen äppide usku, raamatuid ostan ka jätkuvalt, aga näiteks on raamatuid, mida ma paberkujul ei ostaks, isegi ei vaataks, kuid äpis viskas ette ja lugesin läbi.
Üks neist on see. Pole üldse minulik selliseid õpikuid lugeda, aga no näed, juhtub ka mul. Elulooraamatud on üldiselt sellised, mida ma ei loe, aga kui nad Elisa Raamatus kõik olemas on kenasti, siis muudkui aga panen neid riiulisse ja loen järjest. Hetkel on ootel see. Jube mõnus on, et iga kord kui ma muidu oleksin mänginud Candy Crush´i, loen ma nüüd raamatut. Mugav ja kogu aeg kaasas, järjehoidja ei kao ka ära.
Teile on mul pakkud Elisa Raamatu sooduskood: Eveliis50. Sellega saate Elisa Raamatu kaheks kuuks -50% hinnaga + 2 nädalat prooviaega kui ei ole äppi varem proovinud. Sooduskoodi sisestada saab siin. Elisa Raamatu kohta lähemalt lugeda saab siin: https://www.elisa.ee/et/raamat
Nagu te ilmselt teate, siis Ida käib juba mõnda aega Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolis. Selles, et kool on tore, pole kahtlustki. Selles, et seal on lastel lõbus, pole kahtlustki. Selles, et ma olen nõus need koolipäevad autojuhti mängima (ikka virisedes), pole kahtlustki. See sõidutamine on seda väärt. Ma olen selles koolis päris paljusid etendusi vaatamas käinud ja mitte sellepärast, et Ida seal osaleb, Ida on osalenud vaid kahes tükis, vaid sellepärast, et need etendused on tõesti vahvad. Igas vanuses vaatajale. Ja nüüd ma kutsun teid ka teatrisse.
Kõigepealt “Printsess Okasroosike” Lindakivis. Kui kõik hästi läheb (üksi lend ei hiline, ptui ptui ptui), siis me jõuame ise ka 13.05 kl 19.00 seda vaatama.
Järgmiseks kutsun teid Glehni teatrisse Ida rühma etendust vaatama. “Läbitantsitud tallad” 20.mail kell 11.00 ja kell 13.00 ja kell 19.00. Mulle loeti rangelt sõnad peale, et mina ei tohi esimesi etendusi tulla vaatama, et muidu pole mul huvitav enam õhtust etendust vaadata.
Ja viimasena kutsun teid vaatama “Kolme Musketäri” Salme Kultuurikeskusesse 8. ja 9. juunil kell 12.00 ja 19.00 mõlemal päeval – kokku 4 etendust. Seda olen ma juba näinud ja soovitan soojalt. Minu “arvustust” saate lugeda siit.
Etendusi on tasuta vaatama oodatud ka Ukraina publik. Muidugi on tükid eesti keeles, kuid kõikides etendustes on nii palju toredat muusikat ja tantsu, et toreda elamuse võivad etendused pakkuda ka nii kui keelest aru ei saa.
Keetsin eile teed ja valasin vett kruusist mööda, kuivatasin selle ära, kuid unustasin kruusi alt kuivatada. “Siis jääb ju uus veering lauale kui sa ei kuivata,” ütles Marek. “Nisanäpp öeldakse selliste kohta,” kommenteeris ema. Ega enam vist kellelegi üllatusena ei tule küll, et ma suht saamatu olen teatud asjades. “Nisanäpp” või saamatu, kohe eriliselt saamatu olen ma veel ühes valdkonnas. Seda teate te tegelikult ka. Iluprotseduurides. Kui ei oleks olemas ilutegijaid siis käiksin ma ringi puhmas kulmude, karvakasvanud jalgade, murtud küünte ja templilillaks värvitud juustega. Pole siis midagi imestada, et minu meigikotti kuulub vaid kolm-neli toodet, mida ma neist kokku ostan kui kasutada ei oska. Aga ilus tahaks ju ikka olla. Või hoolitsetud. Ja seepärast on mul hea meel, et on olemas inimesed, kes oskavad teisi ilusaks teha. Mina olen endale leidnud suurepärased ilutegijad. Neid ei tahaks küll kaotada ega kellegi vastu välja vahetada.
Juba (vist) paar aastat käin ma maniküüris ja pediküüris Rena juures Stuudio ilusalongis. Olen küll käinud siin ja seal ka kui pole tema juurde aega saanud, aga ikka pean tõdema, et tema tehtud maniküür ja pediküür on mulle kõige sobivam. Ta teab mu küünekuju, need on alati täpselt õige pikkuse ja ühtlase kujuga ning geellakk ei tule lahti. Mitte kunagi ei ole juhtunud seda, et lakk lahti tuleks, pigem jõuan ma alati tema juurde siis kui küüned on juba lootusetult välja kasvanud. Jah, hästi raske on leida aega ja iga kord ei viitsi ka, aga siis kui jälle värskete küüntega sealt välja tulen, on ikka hea meel küll. Ilus on. Vähemalt mulle endale meeldib. Ma olen üks nendest, kellele ei meeldi pikad küüned, eriti need moes olevad kolmnurksed teravad. Ma isegi ei saa aru, kuidas nende küüntega on võimalik midagi teha. Ma ei saaks nööpegi kinni.
2. Ilutuba Ehedus ja seal toimetav Elisabeth on täielik kingitus. Elisabethi juures hakkasin ma depilatsioonis käima juba Keilas ja käsi südamel, tema depilatsioon on maailma parim. Keegi ei tee Brasiilia depilatsiooni paremini kui Elisabeth. Nagu ikka olen ma see laisk ilutoa külastaja, et jätan vahepeal käimata ja kasutan ikka sõber žileti abi ning saan siis tema käest jälle pahandada, et no mida ma jälle vahepeal teinud olen, et kas ma siis ometi juba ei õpi. Näha on, et ei õpi. Õnneks ta siiski ei ole mind ära blokkinud ja võtab kenasti vastu ka siis kui ma üle mitme kuu end sinna ilmutan. Pahandab natuke, aga ukse taha ei jäta. Pilti ma tema tööst ilmselgetel põhjustel siia ei lisa.
3. Kes oleks uskunud, et ka maailma parima juuksuri võib leida Keilast. Aga näete, on võimalik. Muidugi tean ma siin ka paari teist head juuksurit, kelle teenuseid aastaid kasutanud, kuid sellest hetkest kui I´00 Salon oma uksed avas ja ma kogemata, või siis pigem murest, sest olin oma pea templisiniseks värvinud, sattusin, olin ma müüdud. Võrratu teenindus, toredad inimesed, khuul salong ja kõige olulisem – välja astud salongist miljonidollari juustega.
4. Kulme käisin ma siiani samuti Rena juures tegemas, tal on hea vaist ja silm ning kuigi ta iga kord kui mu kulmud ette võttis, ohkas, et mida ma ometi teinud olen oma kulmudega (sinna veel jõuame, mida ma nendega siis tegin), tegi nad need ilusaks. Teeb kulme nii hästi, et isegi maailma kõige karmim kriitik – mu ema – on öelnud, et vat need on ilusad kulmud ja on isegi tahtnud tema juurde oma kulme korda minna tegema. Aga on jälle üks “aga”. Ma olen laisk. Ma ei viitsi kogu aeg käia ja aega pole ka, nii et need kulmud kipuvad ikka täitsa koledad olema poole ajast. Ma olen sada korda mõelnud püsimeigi peale, aga jällegi, polnud siiani viitsinud seda ette võtta. Samas suvalisse kohta ju ka ei lähe ja kõiki oma kulmude kallale ei usalda. Hmmm, või siiski siiski. Kuidas ma oma kulmud siis ära rikkusin? Noh Norras elades vaatasin, et Klaudial on alati nii ilusad kulmud ja uurisin, et kus ta neid teeb. “Ise,” vastas ta. Õppis YT videotest microbladingu ära ja teeb ise. Mõeldud, mõeldud, teeme siis minu kulmud ka korda. Ja nii me nad “korda” tegimegi. Klaudia wc-s. Tegelikult oli tulemus alguses ilus, aga ta siiski ei olnud proff tegija, nii et natukene läks mõni lõige liiga sügavale, pluss jutuvada käigus ja mitte kõige paremas/õigemas asendis istudes said need ka natuke ebaühtlased. Kuid ma ei kurtnud, need olid ikkagi kordi paremad kui need kaared, mis ma endale ise joonistada oskasin. Mina olin isegi rahul. Küll aga on kõik professionaalsed ilutegijad alati silmi pööritanud ja ohanud, et issand jumal, kuidas neid ometi korda teha saab.
Ühesõnaga jõuame me selle pika sissejuhatusega sinna, et mulle kirjutas Krislin ja küsis, et kas ma ei oleks huvitatud püsimeigist. Igaks juhuks mainis veel häbelikult juurde, et ta üldse ei solvu kui ma kardan või ei usalda või ei julge või ta tööd ei meeldi. Hahh, naljatilk, ütlen ma! Ma olin juba Pranglis ta enda kulme vaadanud, et kuradi ilusad, et tahaks ka, aga ei lähe ju inimese juurde, keda otseselt nagu ei tunne, et jou, kus sa kulme korda teed. Kunagi hiljem Marek ütles, et ta tegeleb püsimeigiga, et kui ma peaks tahtma, aga ma ei süvenenud. Praegu mõtlen, et oot, kas mu kulmud olid siis nii koledad, et isegi Marek, kes ei pane tähele kui ma juuksuriski käin, soovitas mul end korda teha?
Nojah, see selleks. Eelmisel nädalal ma Kadriorgu Krislini salongi läksin. Selles, et ma tööga rahule jään, ma ei kahelnud. Olin ta töid Instagramis vaadanud ja olin kindel, et siin pole midagi karta. Tema ise muidugi ohkas mu kulme nähes, kuid lootis ka, et ehk ikka saab parem. Aa, kui kõiki neid ilutegijaid, kelle juures ma käin, peaks iseloomustama ühe sõnaga, siis see oleks perfektsionism. Ma nevvver ei viitsiks nii palju vaeva näha nagu nemad. Ja Krislin on veel nendest kõige suurem perfektsionist. Jaa, kulmud on olulised ja kui ikka püsimeigiga pange paned, siis ilmselt väga hea reklaam ei ole, aga ma olin ammmmmmu juba rahul kui Krislin ikka veel ütles, et ei, ikka veel ei ole päris see, mida ta tahab. Ma muidugi sain aru, miks ta ühte kohta parandada püüdis (see koht, kuhu Klaudiaga meil natuke liiga sügavale läks lõikamine ja kulmukuju ära sai rikutud), aga ma ise olen sellega nii harjunud, et ei pane tähele. Olen 100% kindel, et keegi teine (peale ilutegijate endi) ka ei pane.
Kulmude püsimeigiks peaks arvestama 2,5-3 tundi, minuga läks küll tibakene rohkem aega, kuid tulemus oli seda väärt. Juba siis kui nad veel nö värsked ja minu jaoks harjumatult tumedad olid. Mulle meeldis, et mul olid lõpuks ometi konkreetsed ja kenad kulmud.
Kas oli valus? Ei. Esiteks, ma vist olen nii tundetu tükk, et 90% iluprotseduuridest, mis teiste jaoks tunduvad ebameeldivad või valusad (alates depilatsioonist ja lõpetades fotonoorendusega) on minu jaoks sellised protseduurid, et ma isegi ei tunne neid. Okei, depilatsioon mõnikord kohati on ebameeldiv, aga siiski piece of cake. Sama selle protseduuriga. Teiseks muidugi kasutatakse püsimeigi tegemisel tuimestust, nii et see ei saagi valus olla. Krislin ikka küsis pidevalt, et kas ikka ei ole, aga nagu öeldud – tundetu tükk. Ma ei tundnud midagi.
Kõige ebameeldivam osa? See kui kulmudelt värv maha hakkab kooruma. Siis on kulmud sellised ebaühtlased ja koledad. Seega kui otsustate püsimeigi kasuks, siis pidage silmas, et teil ei oleks lähipäevadel mõnd olulist sündmust. Muidu olete nagu mina, kes just kulmude koorumise päeval Taani kohtumisele läks. Kaks esimest päeva on kulmud ühtlased, aga natuke sellised tumedad, et võib jääda mulje, et värviga on pange pandud, kolmas päev on koorumise päev ja ei saa öelda, et väga kena oleks, kuid täna – nädal aega hiljem – on mul ideaalsed kulmud. Minu jaoks. Mõne aja pärast kui kulmud on paranenud pean ma minema neid korrigeerima (huvitav, mida siin korrigeerida), aga tõesti ei saaks rohkem rahul olla. Kui ma suudan end kokku võtta ja täna kokku klopsida (jätkuvalt Idaga haiged), siis lisan hiljem pildi ka tänastest kulmudest. Seniks tumedate ent ideaalse kujuga kulmud teie ees. Kas soovitan? Hell, yes!
Mul on tunne, et naistena me pidevalt häbeneme midagi. Oma välimust, kehakaalu, vanust, isegi meigita poodi minekut. Noore tüdrukuna häbeneme menstruatsiooni ning mulle tundub, et veidi vanematena ka menopausi 🤫 Just see viimane tundub olevat eriline tabu, sest see tähendab justkui, et naine on vanaks saanud. Pean ausalt ütlema, et menopausist ei tea ma midagi, ka ei teadnud ma midagi perimenopausist ning kui mulle sooviti saata näohooldustooted, mille sees on sõna “perimenopaus”, siis esimese hooga mõtlesin, et oot, kui vana ma nüüd siis tundun, et kas tõesti juba tundub, et ma olen menopausiealine. Siis aga mõistsin, et asi pole üldse minu jaoks minu vanuses. Asi pole ka selles, et ma tunnen end 20aastasena. Asi oligi ehk pigem valehäbis. Et kui ma midagi sellist kasutan, siis järelikult ma tunnistan, et olen vana? Aga miks seda häbeneda? Fakt on ju see, et ma vananen ja vanusega toimuvad kehas/nahas muutused. Kunagi ma solvusin kui mulle keskealine öeldi, täna mõtlen, et aga miks ma solvusin. Ma olengi keskealine. Ja ma ei pea tundma ka häbi, et pean mõtlema… ei, mitte veel menopausi peale… vaid küpsema naise nahahooldusele. Võib-olla oleks pidanud seda tegema juba siis kui noorem olin, aga kes siis selle peale mõtleb, et kortsud ja muu selline ☺️ Niisiis võtsin ma hea meelega vastu #VichiEesti poolt saadetud #Neovadil Peri-Menopaus taaspinguldava ja vormiva päevakreemi, mis peaks parandama naha välimust, nii et see on tihkem, pringim ja rohkem pingul. Ja öökreemi. Muidugi ütlen ma, et ma ainult kreemide võlutoimesse enam (oma vanuses) ei usu, küll aga usun ma, et need aitavad pidrdada naha ealisi muutusi. Ja kui sellised tooted on juba välja mõeldud, siis miks mitte neid ka kasutada?
📌Rääkige kaasa (siin, instagramis või Facebookis), mis tunded teil tekivad seoses sõnadega «menopaus» ja «perimenopaus»? Ma ei oota, et keegi oma isiklikke kogemusi jagab kui ei taha, aga pigem, et millised on teie mõtted ja (on olnud) hirmud? Kas vanemaks saamine ja sellega kaasnevad muutused on tabu? Kõikide kommenteerijate vahel loosin välja ühe samasuguse kinkekomplekti.
Auhinna loosin välja laupäeval 20.11.2021. Instagrami postituse leiate siit.
Udupea Eveliis suutis lõpuks meeles pidada, et pidin minema LizKiz Couture´i seelikuid vaatama. Eelmisel esmaspäeval läks mul see meelest, aga ajan selle unustamise tolle nädalavahetuse sündmuste kaela, mis kõik mu mõtted pea peale keeras. Nojah. Etteruttavalt võin öelda, et meil läks seal seelikuid ja kleite ja pitse ja satse imetledes ning lõppkokkuvõttes maast ja ilmast pläkutades aeg nii lennates, et kui avastasin lõpuks kui palju kell on, pidin ma sealt ära jooksma, ilma et oleksime mu mõõdudki võtnud. Väga minulik. Aga tõesti, alguses astud stuudiosse sisse ja satud nagu muinasjutumaailma, iga suure ja väikese printsessi unistustemaailma, kus kõik on hõrk ja õhuline, suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Katsud ühte seelikut ja teist ning imetled neid inimesi, kes sellise käsitööga hakkama saavad. See ei ole mingi niisama hobikorras õmblemine, see on filigraanselt teostatud meistriteoste valmistamine. Isegi kui te ei ole satsiseelikute fänn, siis seal te muutute selleks, keerutate end üht ja teistpidi peegli ees ning sukeldute mõtetesse või mälestustesse.
Mina sukeldusin mälestustesse. Moepühapäevad tulid meelde. Neid sai omajagu korraldatud ja isegi kui ma seda ise ütlen, siis olid vahvad üritused küll. Alguses pühapäevased lastemoeüritused ja hiljem jõudsime ka mõned reedesed naistemoepeod teha. Froufrou ja MiButterfly olid mu vaieldamatud lemmikud. Kogu see romantika ja naiselikkus! Enam ei vaata ma tollele ajale tagasi kui valusale õppetunnile (mida see siiski oli), vaid kui ägedatele mälestustele. Omamoodi bittersweet, aga elu. Kui mul millestki (lisaks teadagi millele) kahju on, siis sellest loomingulisest poolest, mida need moereeded- ja pühapäevad mulle andsid. Ma tunnen sellest puudust. Võib olla see on ka üks põhjus, miks mind ka hetkel töö juures aina enam paelub turunduse pool.
Sitsidest ja satsidedest on möödas seitse aastat. Kõik see on justkui unustuse hõlma vajunud, asendunud minulikult must-valgete riietega ja siis ärkab see kõik jälle ellu. Palun vaadake seda Haapsalu pitsiga satsikleiti! Kas see ei ole iga lapse unistuste kleit? Ma kusjuures ei raatsiks seda vist Idale selgagi panna, paneks toaseinale kaunistuseks ja lihtsalt imetleks seda iga päev. Või need nunnud Elsa-keebid, et väikesed Elsad ei peaks käterätikutega ringi jooksma. See võrratu käsitöö ja südamega tehtava asja vaib. Pole ime, et mul seal pea kolm tundi läks ja meelestki läks eesmärk, miks ma sinna läksin. Selleks, et endale üks täpselt minu mõõtude järgi valmistatud tülliseelik tellida. Kas selline mündiroheline? Või beez? Aga see Elsa-sinine “Arktilise jää” satsiseelik? See oli seljas nii ilus! Inspiratsiooniks vaatan portfoliot. Ei soovita teil seda järgi teha või kui teete, siis ärge pärast mind süüdistage, et olete lummatud ja ei saa sealt enam välja. Ma ju ütlesin – muinasjutumaa!
Kas sõnadega saab üldse seda kleidimaagiat, mis seal olemas on, edasi anda? Ma arvan, et mitte. Saatsin Idale ka pilte, et saab endale Elsa keebi ja siis läheme koos seelikuid valima uuel esmaspäeval. Ida vastas, et “Äke!” (äge) ja helistas siis kohe, et öelda, kui kahju tal on, et Elsa seelikut ei olnud. Vastasin, et oli küll, aga ma unustasin pildistada. Näeb kui uuesti kohale läheme. Oh seda ootuselevust! Mul on hea meel, et me peame uuesti tagasi minema.
Tunnistan ausalt, ma olen väsinud ja tõesti on terve see nädal olnud selline käega löömise tunne, sest no miks peab kõik nii raskelt tulema. Ma ei taha olla see tammsaarelik eestlane, kes kiitleb sellega kui palju ta tööd teeb, sest siis tuleb armastus. Mul on armastus olemas, tööd tegelikult ka ei karda (lihtsalt ei viitsi liiga palju teha teist), aga tahaks, et mõni asi lihtsalt sujuks. Tahaks soiguda ja halada ja vinguda ja kaevata. Siis aga saab selgeks, et mis see annab. Parastajatele kahjurõõmu ja kaotajaks jääme ikka meie. Ei, sellega ei ole ma nõus. Ja nii alustasime me uuesti algusest.
Kelle jaoks koerakuut, kelle jaoks puukuur, aga mulle tundub, et vaikselt hakkab uuesti looma. Tõsi, minu jaoks on siit veel natukene nö hinge puudu, aga ma pean ka endale tunnistama, et me ei olnud jõudnud asjadega veel poole pealegi kui tuli uuesti alustada ja kõik eesootavad tööd jäid seepärast ootele. Töö kõrvalt ei jõua kõike kohe. Tahaks vahepeal puhata ja mängida ka.
Õhtul kui ma olin vedanud homsete külaliste jaoks hytta´sse viimased alles jäänud Napsie padjad ja tekid ning samal ajal kui Marek veel muru niitis, jäin raamatut lugema ja päikeseloojangut vaatama, siis tekkis samas selline soe tunne sisse. Nimetage seda hygge´ks või tänutundeks. Ma olin tänulik nendele, kes heade sõnadega toetasid, ma olin tänulik emmele, kes küüris ja kraamis ning sundis mind poodi minema, tänu temale saame me nädalavahetusel külalised vastu võtta, ja ma olin tänulik Napsiele. Peale õnnetust kirjutasin ma neile ja küsisin, et kas saaksin supersoodukat, sest absoluutselt mitte midagi ei ole alles. Minu rõõm oli piiritu kui sain päev hiljem vastuseks, et saan kõik uued asjad kingituseks. Öelge, mis tahate, aga kokkulöödud kahju oli ca 1100 eurot ja selline kingitus Napsie poolt nagu päriselt selline kingitus, mis natukene pisara silma tõi. Klišee? On. Aga täpselt nii see tollel hetkel oli.
Häid uudiseid ka. Te olete mult küsinud, kas mul sooduskoodi on pakkuda. Ei ole, AGA hetkel on KÕIK Napsie tooted -30% soodsamad. Eks neid pakkumisi on ikka aegajalt, aga seda, et kõik asjad on nii suures allahindluses ei juhtu iga päev. Kui mitte öelda, et seda juhtub harva. Musta reede ajal ilmselt, kuid sinnagi on veel pikalt aega, nii et ma soovitan hetkel küll pakkumisest kinni haarata. Minu ostusoovitus oleks kattemadrats. Mul oli nädalavahetuseks külalisi vastu võttes kerge hirm, et äkki ei jõua kõik asjad kohale reedeks, aga ma teadsin, et mul on olemas vähemalt kattemadrats ja nii saavad külalised mugavalt magada ka lahtikäival diivanil.
Lisaks on kattemadrats nö paar korda päeva päästnud kui külalisi on rohkem ööbima jäänud. Täitsa vabalt saab sellel öö-paar magada. Muul ajal on see meie enda voodis või siis saab selle mugavalt rulli keerata.
Ja “Loodus” voodipesu. See on lihtsalt nii ilus. Tekke-patju ma kiitma ei hakka. Te teate isegi, et olen nende fänn juba aastaid ning arvamus pole muutunud. Pole niisama promo või nii öelda kinnimakstud reklaam, neid kiidavad ka kõik, kes meil ööbinud on.
