«Vananemisprotsess tekitab minus elevust. Mind huvitavad väga naised, kes pole täiuslikud. Nad on palju intrigeerivamad.» (Emma Watson)

Mul on tunne, et naistena me pidevalt häbeneme midagi. Oma välimust, kehakaalu, vanust, isegi meigita poodi minekut. Noore tüdrukuna häbeneme menstruatsiooni ning mulle tundub, et veidi vanematena ka menopausi 🤫
Just see viimane tundub olevat eriline tabu, sest see tähendab justkui, et naine on vanaks saanud.
Pean ausalt ütlema, et menopausist ei tea ma midagi, ka ei teadnud ma midagi perimenopausist ning kui mulle sooviti saata näohooldustooted, mille sees on sõna “perimenopaus”, siis esimese hooga mõtlesin, et oot, kui vana ma nüüd siis tundun, et kas tõesti juba tundub, et ma olen menopausiealine. Siis aga mõistsin, et asi pole üldse minu jaoks minu vanuses. Asi pole ka selles, et ma tunnen end 20aastasena. Asi oligi ehk pigem valehäbis. Et kui ma midagi sellist kasutan, siis järelikult ma tunnistan, et olen vana? Aga miks seda häbeneda? Fakt on ju see, et ma vananen ja vanusega toimuvad kehas/nahas muutused. Kunagi ma solvusin kui mulle keskealine öeldi, täna mõtlen, et aga miks ma solvusin. Ma olengi keskealine. Ja ma ei pea tundma ka häbi, et pean mõtlema… ei, mitte veel menopausi peale… vaid küpsema naise nahahooldusele. Võib-olla oleks pidanud seda tegema juba siis kui noorem olin, aga kes siis selle peale mõtleb, et kortsud ja muu selline ☺️
Niisiis võtsin ma hea meelega vastu #VichiEesti poolt saadetud #Neovadil Peri-Menopaus taaspinguldava ja vormiva päevakreemi, mis peaks parandama naha välimust, nii et see on tihkem, pringim ja rohkem pingul. Ja öökreemi. Muidugi ütlen ma, et ma ainult kreemide võlutoimesse enam (oma vanuses) ei usu, küll aga usun ma, et need aitavad pidrdada naha ealisi muutusi. Ja kui sellised tooted on juba välja mõeldud, siis miks mitte neid ka kasutada?

📌Rääkige kaasa (siin, instagramis või Facebookis), mis tunded teil tekivad seoses sõnadega «menopaus» ja «perimenopaus»? Ma ei oota, et keegi oma isiklikke kogemusi jagab kui ei taha, aga pigem, et millised on teie mõtted ja (on olnud) hirmud? Kas vanemaks saamine ja sellega kaasnevad muutused on tabu? Kõikide kommenteerijate vahel loosin välja ühe samasuguse kinkekomplekti.

Auhinna loosin välja laupäeval 20.11.2021. Instagrami postituse leiate siit.

Kui palju elevust!

#koostööpostitus

Udupea Eveliis suutis lõpuks meeles pidada, et pidin minema LizKiz Couture´i seelikuid vaatama. Eelmisel esmaspäeval läks mul see meelest, aga ajan selle unustamise tolle nädalavahetuse sündmuste kaela, mis kõik mu mõtted pea peale keeras. Nojah. Etteruttavalt võin öelda, et meil läks seal seelikuid ja kleite ja pitse ja satse imetledes ning lõppkokkuvõttes maast ja ilmast pläkutades aeg nii lennates, et kui avastasin lõpuks kui palju kell on, pidin ma sealt ära jooksma, ilma et oleksime mu mõõdudki võtnud. Väga minulik. Aga tõesti, alguses astud stuudiosse sisse ja satud nagu muinasjutumaailma, iga suure ja väikese printsessi unistustemaailma, kus kõik on hõrk ja õhuline, suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Katsud ühte seelikut ja teist ning imetled neid inimesi, kes sellise käsitööga hakkama saavad. See ei ole mingi niisama hobikorras õmblemine, see on filigraanselt teostatud meistriteoste valmistamine. Isegi kui te ei ole satsiseelikute fänn, siis seal te muutute selleks, keerutate end üht ja teistpidi peegli ees ning sukeldute mõtetesse või mälestustesse.

Mina sukeldusin mälestustesse. Moepühapäevad tulid meelde. Neid sai omajagu korraldatud ja isegi kui ma seda ise ütlen, siis olid vahvad üritused küll. Alguses pühapäevased lastemoeüritused ja hiljem jõudsime ka mõned reedesed naistemoepeod teha. Froufrou ja MiButterfly olid mu vaieldamatud lemmikud. Kogu see romantika ja naiselikkus! Enam ei vaata ma tollele ajale tagasi kui valusale õppetunnile (mida see siiski oli), vaid kui ägedatele mälestustele. Omamoodi bittersweet, aga elu. Kui mul millestki (lisaks teadagi millele) kahju on, siis sellest loomingulisest poolest, mida need moereeded- ja pühapäevad mulle andsid. Ma tunnen sellest puudust. Võib olla see on ka üks põhjus, miks mind ka hetkel töö juures aina enam paelub turunduse pool.

Sitsidest ja satsidedest on möödas seitse aastat. Kõik see on justkui unustuse hõlma vajunud, asendunud minulikult must-valgete riietega ja siis ärkab see kõik jälle ellu. Palun vaadake seda Haapsalu pitsiga satsikleiti! Kas see ei ole iga lapse unistuste kleit? Ma kusjuures ei raatsiks seda vist Idale selgagi panna, paneks toaseinale kaunistuseks ja lihtsalt imetleks seda iga päev. Või need nunnud Elsa-keebid, et väikesed Elsad ei peaks käterätikutega ringi jooksma. See võrratu käsitöö ja südamega tehtava asja vaib. Pole ime, et mul seal pea kolm tundi läks ja meelestki läks eesmärk, miks ma sinna läksin. Selleks, et endale üks täpselt minu mõõtude järgi valmistatud tülliseelik tellida. Kas selline mündiroheline? Või beez? Aga see Elsa-sinine “Arktilise jää” satsiseelik? See oli seljas nii ilus! Inspiratsiooniks vaatan portfoliot. Ei soovita teil seda järgi teha või kui teete, siis ärge pärast mind süüdistage, et olete lummatud ja ei saa sealt enam välja. Ma ju ütlesin – muinasjutumaa!

Kas sõnadega saab üldse seda kleidimaagiat, mis seal olemas on, edasi anda? Ma arvan, et mitte. Saatsin Idale ka pilte, et saab endale Elsa keebi ja siis läheme koos seelikuid valima uuel esmaspäeval. Ida vastas, et “Äke!” (äge) ja helistas siis kohe, et öelda, kui kahju tal on, et Elsa seelikut ei olnud. Vastasin, et oli küll, aga ma unustasin pildistada. Näeb kui uuesti kohale läheme. Oh seda ootuselevust! Mul on hea meel, et me peame uuesti tagasi minema.

Algusest peale

Postitus sisaldab koostöölinki

Tunnistan ausalt, ma olen väsinud ja tõesti on terve see nädal olnud selline käega löömise tunne, sest no miks peab kõik nii raskelt tulema. Ma ei taha olla see tammsaarelik eestlane, kes kiitleb sellega kui palju ta tööd teeb, sest siis tuleb armastus. Mul on armastus olemas, tööd tegelikult ka ei karda (lihtsalt ei viitsi liiga palju teha teist), aga tahaks, et mõni asi lihtsalt sujuks. Tahaks soiguda ja halada ja vinguda ja kaevata. Siis aga saab selgeks, et mis see annab. Parastajatele kahjurõõmu ja kaotajaks jääme ikka meie. Ei, sellega ei ole ma nõus. Ja nii alustasime me uuesti algusest.

Kelle jaoks koerakuut, kelle jaoks puukuur, aga mulle tundub, et vaikselt hakkab uuesti looma. Tõsi, minu jaoks on siit veel natukene nö hinge puudu, aga ma pean ka endale tunnistama, et me ei olnud jõudnud asjadega veel poole pealegi kui tuli uuesti alustada ja kõik eesootavad tööd jäid seepärast ootele. Töö kõrvalt ei jõua kõike kohe. Tahaks vahepeal puhata ja mängida ka.

Õhtul kui ma olin vedanud homsete külaliste jaoks hytta´sse viimased alles jäänud Napsie padjad ja tekid ning samal ajal kui Marek veel muru niitis, jäin raamatut lugema ja päikeseloojangut vaatama, siis tekkis samas selline soe tunne sisse. Nimetage seda hygge´ks või tänutundeks. Ma olin tänulik nendele, kes heade sõnadega toetasid, ma olin tänulik emmele, kes küüris ja kraamis ning sundis mind poodi minema, tänu temale saame me nädalavahetusel külalised vastu võtta, ja ma olin tänulik Napsiele. Peale õnnetust kirjutasin ma neile ja küsisin, et kas saaksin supersoodukat, sest absoluutselt mitte midagi ei ole alles. Minu rõõm oli piiritu kui sain päev hiljem vastuseks, et saan kõik uued asjad kingituseks. Öelge, mis tahate, aga kokkulöödud kahju oli ca 1100 eurot ja selline kingitus Napsie poolt nagu päriselt selline kingitus, mis natukene pisara silma tõi. Klišee? On. Aga täpselt nii see tollel hetkel oli.

Häid uudiseid ka. Te olete mult küsinud, kas mul sooduskoodi on pakkuda. Ei ole, AGA hetkel on KÕIK Napsie tooted -30% soodsamad. Eks neid pakkumisi on ikka aegajalt, aga seda, et kõik asjad on nii suures allahindluses ei juhtu iga päev. Kui mitte öelda, et seda juhtub harva. Musta reede ajal ilmselt, kuid sinnagi on veel pikalt aega, nii et ma soovitan hetkel küll pakkumisest kinni haarata. Minu ostusoovitus oleks kattemadrats. Mul oli nädalavahetuseks külalisi vastu võttes kerge hirm, et äkki ei jõua kõik asjad kohale reedeks, aga ma teadsin, et mul on olemas vähemalt kattemadrats ja nii saavad külalised mugavalt magada ka lahtikäival diivanil.

Lisaks on kattemadrats nö paar korda päeva päästnud kui külalisi on rohkem ööbima jäänud. Täitsa vabalt saab sellel öö-paar magada. Muul ajal on see meie enda voodis või siis saab selle mugavalt rulli keerata.

Ja “Loodus” voodipesu. See on lihtsalt nii ilus. Tekke-patju ma kiitma ei hakka. Te teate isegi, et olen nende fänn juba aastaid ning arvamus pole muutunud. Pole niisama promo või nii öelda kinnimakstud reklaam, neid kiidavad ka kõik, kes meil ööbinud on.

Nublu in da house

#koostöö

Noh, arvasite, et meil on see nublu, kes käib sinuga kokku “nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu linn ja muulid, nagu püstolid ja kuulid, nagu Roosma ja Tuuli, nagu saksofon ja huulik? See nublu on meil muidugi ka jätkuvalt aktuaalne, aga meil on majas ka üks teine Nublu. Suitsu-ja vinguandur. Olles vägagi Eesti räpi austaja, on mul siiski hea meel, et meie majas on just see suitsuandur Nublu.

Selle koostööga on väga veider kokkusattumus, et meie suitsuandur vajas väljavahetamist ja poes (NB! Nublu andurit ei saa tegelikult poest osta!) palus Ida, et ma just Nublu valiksin ning täpselt kaks päeva hiljem kirjutas meile Nublu, et kas me ei oleks huvitatud nende suitsu-ja vinguandurist. Muidugi olime!

Miks on Nublu parem tavalisest, ehitus- või söögipoes müüdavast lokaalsest suitsu- või vinguandurist? Vastus on lihtne – Nublu on kaks ühes – nutikas suitsu- ja vinguandur, mis kutsub abi ka siis kohale, kui sa ise anduri häiret kuulmas ei ole. Kui tavaline suitsuandur teeb ohu korral lihtsalt valju häält, lootuses, et keegi seda kuuleb, siis Nublu andur teeb lisaks valjule häälele veel midagi väga olulist – kutsub ise abi. Nagu te teate, elame me täitsa eraldatult, metsas, naabrid on sellises kauguses, et ega nad ei kuuleks kui meil mingi siin Ussipesas mingi häda oleks. Just viimasel ajal on mind see ärevaks teinud kolmel põhjusel.

  1. Ida on jõudnud vanusesse, kus talle meeldib katsetada ja süüa teha. Ma ei keela seda. Aga ma tean, et ta on samasugune udupea nagu mina. Kui mul on õnnestunud kordi ja kordi toit pliidile jätta, siis mida ma veel Idast tahan. Paneb panni koos makaronidega pliidile ja läheb õue, unustab end TikToki või joonistama. Meil on siin ühe korra juba juhtunud, et popcorn läks kärssama. Õnneks olin ma kodus. Aga kui ei oleks olnud? Ida läheb septembris kooli ja nii oleme me teda vaikselt harjutanud ka üksinda kodus olema. Mu süda on rahul kui ma tean, et Nublu ta tegemistel nö silma peal hoiab ning mind teavitab kohe kui midagi on valesti ning reageerib ja vajadusel saadab abi. Nublu on ühenduses G4Siga ja tule- või vinguohu korral saab G4Si juhtimiskeskusele teate, kes omakorda võtab kohe ühendust kliendiga. Vajadusel (kui klient soovib või kui klienti ega tema kontaktisikut ei saada 3 minuti jooksul kätte) saadetaks olukorda kontrollima G4Si patrull (rakendub eraldi tasu) või vabatahtlikud päästjad. Häire saab ka salasõna abil tühistada (issand, ma hetkel ei mäleta, mis ma salasõnaks panin. Ma pean selle meelde tuletama ja Marekile edasi ütlema, tema on meie pere aju, kes mäletab kõik koodid ja salasõnad ja leiab kadunud asjad üles. Ja kui ta on kontaktisik, siis ta peab seda teadma, muidu ta ei saa vajadusel häiret tühistada).

2. “Beebikoer” Dexter (jah, ma kutsun teda ikka beebikoeraks, sest suurusest hoolimata on ta ju veel natuke beebi). Te olete ilmselt arusaanud, et ta oskab vägagi üleannetu olla ja kuigi see on armas, siis kohati teeb see mind murelikuks. Näiteks üks päev unustasin ma keedetud munad potiga pliidi peale. Kui me õhtul koju tulime, oli pott peaaegu õige koha peal, aga munad seest söödud. Mis sa ikka teed kui tuleb isu peale ja toit on ahvatlevalt pliidile unustatud:) Seekord läks hästi, aga peale seda vahejuhtumit on mul ikka alati pisike hirm, et mis siis saab kui ma jälle unustan (sest udupea nagu te aru saite) ja Dexter ei käi toiduvargil nii viisakalt, vaid kogemata paneb pliidi tööle. Mis siis saab? Suitsuandur võib ju olla, aga mis kasu sellest oleks meile ja Dexterile, ta ei saa ju endast märku anda. Nüüd teeb Nublu seda tema eest.

3. Me tegeleme väikestviisi kodumajutusega, aga kuna kõik ei ole veel valmis ja välja ehitatud, siis kasutavad külalised meie kööki. On juhtunud, et nad on samasugused udupead nagu Ida ja mina. Alles hiljuti pani üks külaline pannile liha praadima ja läks vaatama üle maja lendavaid sõjaväelennukeid ning unustas liha pannile. Õnneks olime me jällegi kodus ja nägime, et köök oli suitsu täis ning saime reageerida enne kui hilja oli. Kuid jällegi. Mis oleks saanud siis kui meid poleks kodus olnud? Külalise peale ma ei ole pahane, sest ma täiega mõistan, kuidas üks tegevus ajab hajevile, siis tuleb “beebikoer” tähelepanu nõudma või lihtsalt haarab midagi pilgu nii, et läheb meelest, et söögitegemine on pooleli. Nüüd on ka sellel murel lahendus olemas.

Ahh neljas põhjus ka. Vingugaasi kardan ma lapsest saati. Mul ei ole sellega õnneks küll kogemusi, kuid mul on lapsepõlvest pähe salvestunud hirm selle ees. Alati kui vanaema ahjusiibri kinni pani, ütles ta, et peaasi, et liiga vara ei pannud, muidu tuleb ving sisse. Ma olen alateadlikult alati ahjude ja vingugaasi ees hirmu tundnud. Nüüd saan ka mina rahulikult magada kui ahju köetakse.

Nublu tellimine on imelihtne. Sisesta vaid andmed, allkirjasta leping ning kõik mis vaja, jõuab juba varsti Sinu lähimasse pakiautomaati. Paigaldamine on sama lihtne, nagu tavalisel suitsuanduril ning seadistamine käib vaid nupulevajutusega. Vaata videojuhendit

Lisainfot leiad ja Nublu saad tellida lehelt www.nublu.ee.

Loe Nublu klientide ja elupääste lugusid blogist https://www.g4s.ee/blogi-teenused/nublu-lood Facebook: https://www.facebook.com/NUBLUsuitsuandur

Instagram: @nubluandur # nubluandur

Viljakas mittemidagitegemine

Koostööpostitus

Kuidas veeta ülemaailmset maa-päeva? Ikka looduses. Kui Ida oli magama jäänud ja Dextergi rahunenud, istusin ma meie telgis küünlvalguses, kuulasin kaminas praksuvat tuld ning õuest tulevaid looduse hääli ning mõistsin korraga Fred Jüssit veelgi rohkem. “Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.”

Me molutasime niisama. Puhkasime. Võib olla ma sellepärast olingi juba kell viis ärkvel, sest ma olin saanud piisavalt molutada? Olla iseenda ja oma mõtetega? Niisama ja mõnusasti.

Uus Napsie “Loodus” nimeline voodipesu sobis looduse rüppe imehästi. See on valmistatud EcoVero kiududest, millel on palju väiksem keskkonnamõju, jättes vee ja õhu puhtamaks. Kiud on valmistatud looduslikust ja taastuvast puidust ning tselluloosist, mis on saadud säästvalt majandatud metsade sertifitseeritud ja kontrollitud allikatest. Vähe sellest, et tootmiseks on vaja 50% vähem vett, vesi puhastatakse ka pärast kasutamist enne selle loodusesse tagasi viimist. Kuni 50% madalamate õhku paisatavate CO2 heitkogustega aitame võidelda kliimamuutustega. 100% keskkonnasõbralikud EcoVero kiud uues voodipesus vastavad seega kõrgetele keskkonnastandarditele kogu nende elutsükli jooksul, alates tooraine kaevandamisest ja tootmisest kuni lõpuni välja. EcoVero kangas laguneb looduses 3 kuuga, samas kui muudel kangastel kulub selleks sadu aastaid.

Voodipesul on on maalähedastele rohelistele ja hallidele toonidele trükitud lehe- ja taimemotiivid. Seega seob see visuaalselt ka une ja heaolu loodusega ning loob sinu magamistoas rahustava ilme ja tunde. Kutsu loodus oma koju ja voodisse, andes samas ka loodusele tagasi!

Küpsisega kuradikese eemaldamine vol 2

Koostööpostitus

Nagu te ehk mäletate võtsin ma eelmisel aastal lõpuks oma julguse kokku ja läksin Medemisse teismelise lollusena tehtud “pekingi kana” tätoveeringut eemaldama. Ütlen juba praegu ette ära, et parim otsus ever. Jah, tõsi, et ma ise seda ei näe ja väga tihti läheb mul üldse meelest, et see seal on, aga spaas või rannas või kasvõi suvel kodus päevitusriietega ringi joostes tuletab keegi ikka meelde, et oi, sul ka tätoveering ja siis ma iga kord mõtlen, et pagan noh, ma ei taha seda tätoveeringut ju. Aga hirm eemaldamise ees on olnud ikkagi piisavalt suur. Esimesest protseduurist ja sellest, kas oli valus, saate lugeda siit.

Jaanuari alguses käisin ma teist korda protseduuril (kokku läheb minu tätoveeringuga vaja ilmselt kolme korda) ja minu suureks üllatuseks (lisaks sellele, et veel vähem oli valus ja protseduur sai läbi enne kui ma arugi sain!) oli tätokas ikka juba märgatavalt tuhmunud ka peale esimest korda. Ma ju ise seda peeglist ei vaata ja selja taha ei näe, nii et selline tulemus oli ikka väga wow-efektiga. Ma ei jõua kolmandat korda ära oodata!

Kui tahate protseduurist täpsemalt aimu saada, siis sellest “Hooaja” saatest võite täpsemalt ise vaadata: https://kanal2.postimees.ee/video/lonelyPlayer?videoid=233250

Nüüd ma nimetan end küll suunamudijaks!

#koostöö

Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.

Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”

Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.

Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.

Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!

Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.

Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.

Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.

Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.

Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.

Maakas

Reklaampostitus

Paar aastat tagasi sain ma Saksamaal messil tuttavaks ühe suunamudijaga – Trendnomad´iga. Me rääkisime mitu tundi keeltest, tema poola keele eripäradest, mina eesti keele eripäradest, me rääkisime kultuurist, trendidest ja loomulikult sisustusest, mis meid üldse kokku viiski samale messile. Sel aastal kohtusime me uuesti Stockholmi messil (lausa veider mõelda, et veel veebruaris oli maailm tavaline, tundub nagu nii ammu aega tagasi kui reisida sai ja kõi messid veel toimusid). Istusime temaga pingil, jõime kohvi ja leppisime kokku, et järgmine kord joome me kohvi koos New Yorgis. Tema unistus oli sinna elama minna, mina unistus oli sinna töö pärast. Me mõlemad tunnistasime, et meile meeldib suurlinna melu. Kui mul paar aastat tagasi oli võimalus käia Chicagos, siis ma lihtsalt ahmisin kõike seda endasse. Kõik oligi nagu filmis. Suurem kui elu. Ma tahtsin sinna tagasi enne kui olin saanud lennukile istuda, et koju sõita. Ühel päeval me joome Trendnomadeniga New Yorkis kohvi. Tema elab seal, mina naudin tööreisi ajal üht vaba päeva.

Samas pean ma ka tunnistama, et tegelikult elab minu sees täitsa maakas. Selline maakas, kes ei naudi mitte midagi rohkem kui päikesetõusu ja – loojangut heinamaal või kohaliku järve ääres, lihtsalt taevast ja pilvi ning vaikust nautides. Loodus teeb terveks. Isegi kui haige ei ole.

Ma olen maakas.

Ma ei pea silmas, et selline maakas, kes ärkaks kell neli, et lehma lüpsta ja rassiks varahommikust hilisõhtuni õues, sest nõnda see rikkus majja toodi. Ma olen nagu eluterve pohhuist, ma ei punnita nii, et ninast veri väljas. Ma ei usu, et “Tee tööd, siis tuleb ka armastus.” Ma usun et, eelkōige peab oma elu armastama ja nautima, muidu pole üldse pointi. Ma olen maakas selles mõttes, et ma naudin maal elamise võlusid. Seda vaikust, seda võimalust olla omaette, ilma kellegi etteheitvate pilkudeta, lihtsalt olla, looduse rüpes.

Norras hytta´s elades sain ma aru, et on olemas selline asi nagu lihtne luksus. Ärkad hommikul üles, keerad end sooja pleedi sisse, võtad kaasa kohvikruusi ja istud paadisillale vaikust nautima. Õhtul kordasid sama tegevust, aga kohvikruusi asendasid šampanja klaasidega ja serveerisid õhtusöögiks krevette ja krabisid. Lihtne luksus! Ja mis luksus need mereannid Norras olid. Odavam kui võileiba süüa. Ma mäletan ka seda kui ma stipendiumi sain kunagi ammu ja paar nädalat Trondheimis elasin. Ma olin tol ajal õudne shoppahoolik. Hoidsin söömise arvelt kokku, et saaks rohkem ostelda. Ja mida ma sõin? Krevette. Istusin oma odavas hotellitoas või jalutasin vee äärde, et nautida päikseloojangu peegeldust ning sõin krevette. Lihtne luksus. Mulle meeldib see konseptsioon.

Muidugi ei ole meil enam oma privaatset paadisilda ja vaadet mägedele ja järvele, kuid see ei vähenda võimalust nautida lihtsat luksust ka siin. Mitte keegi ei keela mul õhtul peale tööpäeva võtta kaasa oma tekki ja patja ja kohvikruusi ja raamatut ning nautida loodust. Nii nagu me tegime seda Norras. Ma olen sellest puudust tundnud, kuid koroonas on ka midagi head – ma olen taasavastanud oma elupaiga ilu. Tasub vaid silmad lahti teha.

Ma muidugi ei tea, mida võisid mõelda teised, kes samamoodi järve ääres sooja suveilma 5.oktoobril nautisid, kui ma oma tekid-padjad paadisillale lahti laotasin, aga mida nad hullu ikka said mõelda. Ja on sel tähtsust? Hea, et ma veel madratsit kaasa ei tassinud. Mul on hea madrats ka olemas. Head madratsid. Mitmuses.

Kood EVELIIS annab allahindlust 100€ mis tahes Napsie madratsilt. Soodustus kehtib kuni 12.10.

Tätoveeringu eemaldamine – kui hirmus tegelikult?

Koostööpostitus

Ma usun, et peale seda postitust ja mu tätoveeringu nägemist ei ole kellelgi enam küsimust, miks ma seda eemaldada tahtsin. Ainus küsimus saab veel olla, miks ma seda varem ei eemaldanud. Vastus on lihtne – ma kartsin, et see on valus. Kui ma lõpuks siis ikkagi julgesin end kokku võtta ja tätoveeringut eemaldama minna, kartsin ma päriselt. Mida lähemale ma Medemise kliinikule jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. Peopesad hakkasid higistama, süda kiiremini lööma ja ma mõtlesin endamisi, et aga mis siis saab kui ongi nii valus, et ma pean poole protseduuri pealt karjuma “stop”. Mis siis sellest “küpsist söövast kuradikesest” mu seljal saab?

Ma olen Medemise teenuseid kasutanud (vist juba) kaks aastat ja tegelikult ma tean, et usaldan, et professionaalide kätte ning kartusteks pole absoluutselt põhjust, kuid seekord olid mu hirmul ikka suured silmad. Isegi siis kui protseduuri läbi viiv õde kinnitas, et kui olen käinud IPL fotonoorenduses, siis ei tohiks ma seda protseduuri üldse karta, olin ma ikka veel skeptiline. Muidugi tahan ma siinkohal jälle kiita nahakliiniku professionaalset käitumist ja suhtumist oma töösse – nad selgitavad enne protseduuri üksikasjalikult läbi, mis ees ootab, mis järgneb, kuidas paranemine läheb, kaua aega võtab ja millega tuleb arvestada. Minu jaoks on see hästi oluline.

Protseduurituppa minnes ja lauale kõhuli heites oli mul tunne nagu ma läheks sünnitama. Kõik see tõi meelde nii palju mitte kõige meeldivamaid mälestusi ja ausalt, mul laual pikali olles võdisesid hirmust isegi tuharalihased. Tagasi vaadates täitsa naljakas mõelda.

Minu suurimaks (ja meeldivamaiks) üllatuseks sain ma teada, et protseduur kestab vaid kümme minutit. Sisestasin endale, et selle elan ma ikka üle ja ootasin, millal pihta hakkame esimese osaga. Esimese osa käigus töödeldakse nahka spetsiaalseFracTat laseriga, mis tekitab naha sisse mikroaugukesed. Tänu neile pääseb laserkiir järgmises sammus kergemini ja kiiremini sügavamale nahakihtidesse. See tähendab kliendi jaoks, et tal läheb tätoveeringu eemaldamiseks vaja vähemkordusprotseduure – iga korraga pääsetakse laseriga sügavamale ja protseduur on tõhusam kui teiste vanemate laseritega

Kõige ebameeldivam selle osa juues oli “äärmiselt kõva ebameeldiva toksiva heli”, millega mul paluti arvestada. Olete Taska filme vaadanud? Need algavad nii, et mees taob kirkaga kive, eksju? Vot täpselt samasugune see heli esimesed kaks minutit oligi. Ei saa öelda, et oleks kõige meeldivam heli tõesti, kuid ma olin valmis tunduvalt ebameeldivamaks heliks ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud, et tegu on heliga, mis kostab siis kui kalju sisse avaust puurima hakata. Valu oli vaevu tuntav. Kokku kestis see kõik umbes kaks minutit, sellele järges mõnus jahutav kompress.

Teine osa protseduurist oli juba tunduvalt vähem hirmutav, sest ma teadsin, et midagi hullu mind ees oodata ei saa. Tegelikult oli just see osa see, mis oligi ehk kõige tuntavama valuga, aga siiski ei julgeks ma seda nimetada valuks, pigem ebameeldivustundeks. “Öelge, kui teil on pausi vaja!” julgustas mind protseduuri läbi viiv õde ning juba järgmisel hetkel ütles ise, et nüüd ootab ees viis minutit pausi. Korraks jõudsin mõelda, et kas ma jätsin mulje, et mul on valus või ta kartis, et mul on valus, tegelikkus oli see, et teinegi osa sai läbi enne kui ma aru sain.

Kolmas osa protseduurist oli päriselt selline, et ma ei saanud enam arugi, et keegi midagi mu naha kallal tpimetab. Okei, liialdan natuke, muidugi ma tundsin, et keegi midagi teeb, aga ma kogu aeg mõtlesin, et millal ma siis päriselt midagi tundma hakkan, mingit torkimist nagu eelneva kahe osa juures. Enne kui jõudsin midagi tundma hakata, oligi selleks korraks kõik. Täiesti uskumatu kui ilmaasjata ma olin hirmu tundnud ning tätoveeringu eemaldamist edasi lükanud aastaid. Teate kui elevil ja hea meel mul on, et ma lõpuks ometi olen sellest tätoveeringust vabanemas?

Ma ütlen vabanemas, sest ühest korrast ei piisa. Tätoveeringu täielikuks eemaldamiseks on vaja keskmiselt 3-6 korda, vahel rohkem. Minul on järgmine aeg pandud detsembrisse, sest protseduuride vahele peab jääma 6-8 nädalat. Segasel koroonajal on hea teada, et isegi kui peaks juhtuma, et ei tohi kliinikuid külastada ja protseduuride vahele tekib pikem paus, siis sellest ei juhtu midagi.

Aa, ja laseriga ei saa eemaldada mitte vaid koledaid tätoveeringuid, vaid ka püsimeiki. Ma olen alati mõelnud, et kes julgeb endale püsimeiki teha. Jah, mugav kindlasti, aga kujutate ette kui lainerijoon läheb viltu ja peaks terve elu sellise asjaga elama. Hea on teada, et ka sellised asjad eemaldada saab.Täiesti ulme mu meelest, mida kõike tänapäevase tehnoloogiaga teha saab.

Ühesõnaga kui teil on ka mõni nooruse lollus nahal ja olete mõelnud, et võiks eemaldada, aga pole julgenud nagu mina, siis võin nüüd omal nahal (hehhee, mis sõnamäng!) öelda, et protseduur on tõesti kiire ja valu vaevu tuntav. Hea uudisena on mul teile pakkuda ka sooduskood “EVELIIS10” annab tätoveeringu eemaldusest -10% kuni aasta lõpuni. Kui kohe alustada, saate koodi kolm korda kasutada.

Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda siit.

Mõned olulised punktid, mida on hea teada enne eemaldamist:

  • Tavaliselt läheb vaja vähemalt 3 protseduuri, vahel ka 5–6 protseduuri või rohkem.
  • Protseduuride vahele peab jääma vähemalt 8 nädalat.
  • Kuna suure osa tööst teeb ära keha immmuunsüsteem, saavad tugevama tervisega inimesed kiiremaid ja paremaid tulemusi.
  • Protseduuri ei tohi teostada antibiootikumravi ajal, viimase tabletti võtmisest peaks mööduma 2 nädalat..
  • Vastunäidustusteks on onkoloogilised haigused, kroonilised põletikud kehas, keloidarmid, aktiivne herpes.
  • Tätoveeringut ei saa eemaldada päevitunud, pruunilt nahalt. Päevitamisest peab olema möödas vähemalt 2-4 nädalat. Enne protseduuri ja pärast seda ei tohi kasutada ka isepruunistavaid kreeme.
  • Raseduse ja imetamise ajal protseduuri ei teostata.

Haapsalust ja reklaamist

Vanasti (kõlab nagu “ennemuistsel aal kui heeringas elas kuival maal”) käisime me Marekiga aastas paar korda Haapsalus. See on vaieldamatult üks minu lemmiklinnakesi Eestis. Viimastel aastatel ei ole me millegi pärast sinna peaaegu üldse sattunud. Ma ei teagi miks, aga see viga sai nädalavahetusel parandatud ning võiksin siinkohal sõnadega “Haapsalu on jätkuvalt võrratu” selle postituse ka lõpetada, sest kõik oleks öeldud.

Aga ma ütlen natuke veel. Siiani on minu jaoks olemas olnud kaks Haapsalu. Üks on spaa-Haapsalu, mis tähendab laias laastus seda, et valin välja sobiva paketi ja veedan nädalavahetuse spaas. Naudin hoolitsusi, spaaprotseduure ja niisama olemist – linna peale suurt ei jõua, sest lihtsalt mõnus rammestus on nii suur, et ei viitsi. Teine Haapsalu on käin-mööda-linna-Haapsalu, mis tähendab, et ma olen turist selle kõige otsesemas mõttes. Käin ja jalutan läbi kõik kohustuslikud vaatamisväärsused promenaadist kohvikuteni.

Seekord lisandus ka kolmas Haapsalu. Lastega-Haapsalu, mis tähendas seda, et tegevused ja kohad, mida külastada, olid sellised, kus lastel igav ei oleks. Ja ega see ka kõige lihtsam pole kui koos on kaks perekonda, kel erinevad harjumused ja soovid, püüa siis see kuldne kesktee leida. Õnneks leidsime. Hea, et mul viimasl hetkel õnnestus Dexter maha raputada ja talle lapsehoidja leida, sest kahe lapse ja koeraga oleks see minipuhkus ilmselt kõike muud kui puhkus olnud. Nüüd siiski oli.

Ma ei olnud Iloni imedemaal käinud. Te olete? Kui ei ole, siis soovitan soojalt. Lastega või lasteta. Hästi hubane ja sümpaatne muuseum. Ei ole küll vilesid ja tulesid ja tuld purskavaid lohesid, aga on armas. Nii tore on kuidagi külastada kohta, kus on elanud sinu lapsepõlve lemmikraamatute imeliste illustratsioonide autor. Kõnnid mööda muuseumi ja tunned korraks, kuidas Ronja, Korp, tötskääbused, Emil ja Ida, Karlsson ellu ärkavad. Jalutad ja mõtled kui uhke tunne on, et just Haapsalu on inspireerinud maailma kõige ägedamate lasteraamatute pilte. Neid samu, mida sai lapsena vaadatud, imetletud ja vildikaga värvitud ning raamatute sodimise pärast hiljem emalt pahandada saadud. Nii palju lapsepõlvemälestusi tuli meelde. Jutustad neid edasi oma lapsele ja lubad, et koju tagasi minnes hakkame “Ronjat” õhtujutuks lugema. Või “Lõvisüdameid”. Viimane on mu absoluutne lemmikraamat! Mõte Nangijaalast on mul aidanud nii mitmed rasked hetked ja kaotused kergemini üle elada.

Edasi jalutasime promenaadile. Imeline vananaiste suvi ja Haapsalu promenaad ning rand. Võimalik, et klišee, aga kas saab veel olla romantilisemat paika? Lapsed olid muidugi pettunud, et rannas enam jäätist osta ei saanud ning kibelesid linna kohvikusse ning see lühike aeg, mis me promenaadil saime olla, jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ma oleksin tahtnud seal valgel pingil istuda, merd vaadata, nautida vaikust ja mõelda omi mõtteid. Kuni päikeseloojangu ja hiliste öötundideni. Lastega ei saa. Tuleb lihtsalt tagasi minna. Haapsalu on liiga romantiline linn, et sinna mitte tihedamini sattuda.

Me ei käinud seekord otseselt rohkem kusagil, lihtsalt jalutasime (et mitte öelda, et ma viisin iga kord otsetee asemel meid ringiga punktist a punkti b) mööda tänavaid, nautisime ilusat ilma ja puitarhitektuuri (okei, seda viimast nautisin ilmselt mina oluliselt rohkem kui teised). Mõnus laisk laupäev oli.

Instagramis küsisin teilt soovitusi ööbimiseks ning esimese hooga olin kindel, et valin ööbimiseks Epp Maria Kokamäe galeriimajutuse, sest see tundus täpselt see õige, kuid 149 eurot öö eest enam nii täpselt see õige ei tundunud. Valisin kõrgeima hinde ja parima hinna järgi Lapmanni külaliskorterid. Kui see oleks makstud reklaam või koostöö, siis ma ütleksin selle koha kohta vaid kiidusõnu, sest 45 euro eest oli korter väga korralik, armas ja heas asukohas, ma jätaksin miinused välja toomata. Kui ma aga olen maksev klient, kes tegi oma otsuse lisaks heale hinnale ka 9,6 punktise keskmise hinde järgi, siis ma toon välja ka miinused.

Miks ma sellest niimoodi räägin? Mitte et ma oleks väga süvenenud, aga Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja Turundajate Liit lõid koostöös juhendi  sotsiaalmeedias reklaami avalikustajatele, mis kohati vist kirgi kütab. Selle valguses ajab mind ikka ja jälle muigama suunamudijate/influentserite suhtumine, et “olge reklaami tellides valmis ka selleks, et toode/teenus mulle ei meeldi ning ma kirjutan ausa arvustuse”. Kammoon, need on ju kaks eri asja! Mitte keegi ei telli raha eest reklaami, mis tuhandetele lugejatele ütleb, et teate see ja too ei meeldinud. Kes maksab, tellib muusika. Ja see on okei, reklaam on okei. Mulle isiklikult meeldib reklaampostitusi lugeda, mulle meeldib neid analüüsida. Hiljuti lugesin Promoty lehelt, et turundusinimesed pahandavad suunamudijatega, et nood kõik koostööd vastu võtavad. Mina ütleks, et siin ei saa kuidagi kivi suunamudijate kapsaaeda visata. Oletame, et mu sissetulek sõltubki suures osas/vaid suuna mudimisest. On ju igati inimlik, et võtad vastu võimalikult palju, sest kellele siis raha teenida ei meeldiks. Pigem peaksid turundusinimesed ise peeglisse vaatama. Kui tundub, et üks või teine võtab vastu kõik koostööd, siis äkki valid mõne teise? Või teed enne taustauuringut, kellele koostööpakkumisi teha, kes sobiks kokku su brändi ja tootega. Mu meelest nii lihtne.

Kui ma tegin Hotelliveebiga koostööd, siis aegajalt tahtsin ma ka kirjutada ausa arvustuse, aga minu töö oli hotelle reklaamida. Seepärast ka see koostöö lõppes, sest kuigi jätkuvalt olen ma seda meelt, et Eesti hotellide tase on väga kõrge ning igast hotellist saab kirjutada keskendudes vaid positiivsele, tundus mulle, et sellistest “arvustustest” ei ole kellelegi kasu.

Aga tagasi seekordse ööbimiskoha juurde enne kui teema lappama läheb. Kas ma jäin majutusega rahule? Jah, kindlasti. Hind, asukoht ja suhtlus olid väga head. Ma olin broneerinud ühe teise toa, kuid kui selgus, et korterid on omavahel ühendatavad, küsisime me, kas saaksime toad vahetada, sest siis saaksid lapsed omavahel justkui ühes toas olla, kuid vajadusel saame vaheukse kinni panna ja igaüks tagasi oma tuppa kolida. Meie tuba Idaga sai selline:

Meiega kaasas olnud teise pere tuba oli võimalik ühendada kardina taga peidus oleva ukse kaudu. Köögi kõrvalt läks uks edasi ka kolmandasse korterisse (seal kus me algselt pidime Idaga olema), nii et vajadusel saab omavahel ühendada lausa kolm korterit. Seega, kui mitme perega koos minna, aga ei taha päris ühte maja/korterit võtta, on selline lahendus mu meelest ideaalne.

Kas ma läheksin samasse ööbimiskohta uuesti tagasi? Jah, kui minek oleks uuesti samamoodi mitme perega ja tahaks ühendatavaid tubasid. Kui ma nüüd läheksin uuesti üksinda või koos vaid oma perega, siis pigem mitte. Minu jaoks on 9,6 keskmine hinne väga kõrge ja siis ma julgen ka natuke norida, kui minu arvates see hinne ei ole päris adekvaatne. Mis mulle ei meeldinud? Esiteks väga kitsas parkimine. Kuna tegu on endise autoremonditöökojaga, siis parkimisplats on kohe tubade ees esimesel korrusel (nii nagu autoremonditöökodade juures tavaliselt ongi ju), aga dämn see oli kitsas. Mina loobusin ise parkimisest, mul oli selle parkla jaoks liiga suur auto. Oleks pidanud oma PT Cruiseriga minema. Ausalt, hästi raske oli seal manööverdada ja tagurdada. Teiseks oli voodi madrats kehv, olles keskmisest võib olla pirtsakam, siis ma julgeks öelda isegi päris kehv. Hommikul oli mul selg igatahes valus. Kolmas miinus on muidugi juba vaid norimine, aga olles ühes kõige romantilisemas Eesti linnas, tundsin ma puudust aiast ja lillepeenardest. Eriti sellise imelise ilmaga. Oleks tahtnud istuda õues ja juua klaasikese veini samal ajal kui lapsed toas multikat vaatasid, aga nunnu aia asemel oli asfaltiga parkimisplats. Norimine ma tean, aga just seepärast see ongi aus arvustus, mitte reklaam:) Mina paneks hindeks 8,7-8,8. Ja valiks mõne ööbimiskoha mere vahetus läheduses. Sellise ilmaga oleks ma täiega õhtul ujuma tahtnud minna. Või hommikul. Aga nii, et oleks saanud mereni jalutada oma kohvitassiga ja hommikumantlis.

Kui väike norimine kõrvale jätta, siis ma lõpetan ikkagi samade sõnadega, millega põhimõtteliselt sai ka alustatud. Haapsalu on jätkuvalt võrrrrrratu!