Ärkasin selle peale, et Marek koristas. Ikka ju kell kaheksa pühapäeva hommikul tühjendad nõudepesumasinat ja pesed pliiti. Teil ei ole nii või?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sellega seoses tuli mulle meelde üks teema, millest ma juba mõnda aega tagasi tahtsin kirjutada, aga elu tuli vahele ja läks nagu meelest. Ma tunnen, et mind on petetud.
Tundub, et laulusõnad inspireerivad mind kirjutama. Täna jäin Genka “Kodulaulu” kuulama, vaatasin vahelduseks Mareki standarditele vastavat puhast kodu ning pidin tõdema, et seekord poleks isegi lilli vaja majja tuua, et kodu puhas tunduks. Ongi puhas. Isegi ülemine korrus ja meie voodialune. Ja siis tuligi selline tunne, et peaks kodust kirjutama. Et te paneks mulle laik nagu laulusõnades.
On üks kodu vaid, üks kodupaik, luks elupaik. A kolm rõdu aint. Kus mudu said nutsu? Kas laen? Või töötsid pildituks? Kodu pole koda, kodu pole odav, palju plege omav mees toda. Jõuab osta ja muru kasta ja panna ette majal turvauks. Ilma turvaukseta me jääme kodutuks! Kodu on imeline, sinililleline kui ta on sinu omanimeline. Panga laen on räme imemine, sest siinne on kodupaik. Kostab õuest kile vile kellegile: mine mängi palli sile asfaldile. Kireb kukk, veel on pime, vara ärkamine.Teen Vine, pane Like! Kodu on nii imeline, pane mulle Like!
Et tegu on tasulise blogiga, siis olgu kohe alguses öeldud, et siit postitusest midagi põnevat ei leia. Lihtsalt pildid. Ühtlasi pani see postitus mind aru saama, miks ma blogimisest puudust tundsin. Mulle meeldib pildistada, ma ei ole selles küll eriti hea, aga mulle meeldib pilte teha ja kui ma jõulude ning uueaasta vahel oma telefonis pilte skrollisin, leidsin ma end mõttelt, et aga mida ma nende piltidega teen kui mul pole blogi, kus neid jagada. Mitte et ma arvaksin, et teie millestki olulisest ilma jääksite, aga see vist ongi see blogijale sissekodeeritud edevus, millest lahti ei saa – soov oma tegevusi ikkagi mingil määral teistega jagada. Ehk siis see on üks neist postitustest, mis on kirjutatud selle pärast, et mul need pildid vaid telefonis ei oleks, kust ma nad ühel hetkel kustutan, sest no milleks neid ikka vaja:D Aga ma näitan ka paari leidu, mis eile Keila “Sõbralt sõbrale” poest leidsin. Shopping olla hea teraapia. Proovisin eile ja pean tunnistama, et korraks oli päris hea. Eriti kui Ida tuppa lõpuks leidsin täpselt sellise voodikatte, mida taga olen ajanud.
Kes tundis muret, et pitsid ja satsid on Ussipesast kadunud, siis näete nüüd, et nad täiesti elus ja tervises. Eile oli “Sõbralt sõbrale” poes vist kaubapäev, sest jõhkralt rahvast oli, aga lahedat kaupa ka. Ma tegelikult läksingi sinna sellepärast, et nägin nende FB lehel peeglit, mida ma Ida tuppa tahtsin. Sobiv tekikate ja mõned muud vidinad olid puhas boonus.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, kuidas ma pikemat aega otsin telekaalust kappi, mis oleks 1960-1970aastatest, aga ei maksaks 1700 eurot. Selliseid paaritonniseid on mulle ikka aegajalt ette visanud, aga selliseks ostuks vaba raha nagu ei ole. Ja siis ühel päeval jäi mulle ette, et üks mu lemmik instakonto omanik oli müüki pannud väga eripärase kummuti. Vaatasin seda, aga ei olnud päris kindel. Umbes kuu aega hiljem hüppas see mulle uuesti ette, võtsin seda juba kui märki, aga ikka ei olnud kindel. Ma ei tea, miks. Päev hiljem tekkis mul aga tunne, et pean selle kapi endale saama ja lootsin siiralt, et see on alles. Surfasin pool päeva netis, et too kuulutus üles leida (muidugi oleksin võinud otse Elerile kirjutada, aga otsida oli põnevam). Leidsin. Kapp oli alles ka. Ainsaks põhjuseks, et keegi ei viitsinud kolmemeetrise kapi transpordiga jännata. Bronnisin kapi endale ära ja olin Mareki bussiga valmis sellele järele minema.
Minu silmamõõt on legendaarne. Ma olin kindel, et see mahub bussi. Hea on, et Eleri soovitas bussi ikkagi ära mõõta, sest muidugi see ei oleks sinna mahtunud, aga mina oma silmamõõduga oleks lihtsalt Pärnusse kohale uhanud. Ilma asjata. Vana hea. Näitasin Marekile ka kapi pilti ja Marek küsis kohe, et kas see liiga kõrge ei ole. “Muidugi ei ole,” vastasin mina. Hea, et ma talle ei öelnud kapi kõrgust, sest ta oleks koheselt saanud aru, et kapp on liiga kõrge. Nii aga õnnestus mul kapp koju organiseerida ning oma silmaga veenduda, et kapp ONGI liiga kõrge nii nagu Marek oli öelnud. Aga ma tean, et alati on lahendus olemas. Esimese ideena pakkusin ma, et võtame esialgu jalad alt, aga sellele pani Marek kohe veto peale. Tisler temas hakkas rääkima. Siis pole see üldse see kapp ja nii ikka ei saa. Panime kapi ajutise koha peale, et hakata välja mõtlema, mida siis täpselt teha. Kusjuures see ajutine asukoht osutus üsna ägedaks ja mõtlesime seda sinna jättagi, aga see poleks lahendanud olukorda telekaalusega ning triibuline kapp sinna juurde enam ei sobiks.
Kapp ise aga on tõeline kunstiteos, kui ma õigesti mäletan, siis keegi tisler oli selle 60ndatel endale teinud ja seda on näha, et kapp on vanakooli käsitöö. Naeltega tehtud ja puha. Vajab küll putitamist ja tibake restaureerimist, aga see mind ei heidutanud. Ma ju tean, kellega ma koos elan ja peale seda kui avastasime Mareki ema juurest selle lillepostamendi tean ma ka kui palju mööblitislerit Mareki sees elab.
Kui 90% juhtudest läheb Marek närvi kui ma midagi koju vean ilma mõõtmata ja talle lisatööd tekitan (90% juhtudest tekitan), siis seekord oli lugu teistsugune. Kapp kõnetas ka teda. Juba uuris ta, kuidas seda saaks toestada, kuidas pealispinda taastada, kuidas sinna ikkagi oleks vaja must klaas peale panna, kuidas seda ja toda ja kolmandat, oli nõus minuga eile tervet tuba teistpidi tõstma ning täna enne üheksat oli ta juba ehituspoe poole teel, et kapi esialgeseks tuunimiseks materjalid tuua. Vat kui palju elevust tõi üks “väike” kapp meie majja.
Igatahes tuba sai ringi keeratud ja meile endale tundub, et väga hästi sobib.
Lisaks sellele (ilma igasuguse minupoolse surveta) arvas Marek, et see on hea lahendus, et siis saab teise poole toa seina ka ära värvida. Kaua me ikka niimoodi elame, et pool tuba on valge ja pool pruun? Kuigi ega ennast enam ei häirigi, aga selline tuhin remonti tegema hakata tuli peale. Temal. Minul on tuhin ammu peal, ainult oskusi pole. Ja nüüd sobib vana vaip ka tagasi, too suur vanaaegne, saab sellest Jyski vaibast (mis hädapärast Dexteri sai asenduseks pandud) lahti. Mitte et mul midagi Jyski vastu oleks, ma olen sealt palju ägedat leidnud viimasel ajal, aga ikkagi. Murelik blogilugeja küsis ka, et kuhu kõik pitslinikud on saanud ja ma võiksin küll vastata, et elu ja turvalisuses ja/või maal vanaema juures, aga tegelikult on nad häbiväärselt sahtlis olnud, sest ma olen jätkuvalt ka diivanilaua otsingul, kuhu linikud uuesti peale sobiks. Ei ole lihtne ülesanne, sest jällegi ma tean, mida ma tahan, kuid nende hinnad ei ole rahakotisõbralikud. Seniks peame nende mustade asenduslaudadega hakkama saama. Kuid et ei tekiks muljet, et ma olen kõik linikud kuhugi ära sokutanud salaja, siis ma mureliku blogilugeja rahustuseks leidsin ikka paar tükki, mis hetkel ka sobisid tuppa ja tõin nad sahtlist välja.
Ei kao see heegelliniku-Eveliis kuhugi. Hytta ja teine korrus ja terrass (mitte talvel eks) on ikka sama pitsiline kui varem.
Kui me eile seda tuba ringi tõstsime, siis sain ma aru, et mulle peab kõik puust ja punaselt ette näitama, et ma saaksin aru, millest jutt. No näiteks selle kapi tõstsime ka teise seina, aga ma ei suutnud näha tervet pilti. Nii ma pidin kohale tõstma ka raamatud, küünlad, lilled ja muu nodi, et saaksin aru, milline üldpilt tuleb. Vähemalt sai Instapilt ära tehtud. Selline see instaelu on. Tõstad toa ringi, teed pildi ära ja siis lükkad diivani kapi ette, sest diivanile tekib õige koht alles täna.
Lisaks sellele on Marek mulle kogu aeg rääkinud, kuidas ta tahab teha esikule viilkatust ja sinna peale siis hoiuruumi, kuhu kõik üleliigne kola peita ning ma päriselt ei ole aru saanud, et mismoodi see välja hakkab nägema. Nädalavahetusel käisime Mareki õe soolaleival ja näitasin Marekile elevusega, et vaata kui äge väikene peidukas neil teisel korrusel on, et nii lahe pesa, kus magada. Marek vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et ma olen ju pikka aega sulle rääkinud, et just sellist ma meile teha tahan. Ta ei olnud seda mõelnud küll lisa “magamistoana”, aga kuna meil on üks tuba puudu, siis sellest tekib väikene lisatuba. “Miks sa mulle varem ei ole rääkinud, et see su plaan on?” küsisin ma. Marek vastas lihtsalt, et edaspidi hakkab ta mulle puust ja punaseks ette joonistama oma ideid, sest selgitustest ei saa ma aru. Ei saa jah kusjuures. Sama rääkis ta mulle suvel terrassi katuse kohta. Ma ei olnud ideest vaimustuses. Siis käisime Varnjas ja kui ma jälle ütlesin, et issand kui lahe, et neil sellised katused on seal terrassil, Marek lihtsalt ohkas. Just seda oli ta mulle püüdnud sõnadega visualiseerida. Midagi pole teha, ma ei ole ruumilises mõtlemises väga tugev. Päriselt ei ole. Aga nüüd ma tean, mis uued tööd teda ees ootavad uuel kevadel. Kuradi kahju, et ma sellest viilkatuse-asjast varem aru ei saanud, tahaks ju kohe. A talvel vist katust lahti ei lammuta? Kuigi… Ilmad on ju soojad?
Ma ei tea, kas me saime inspiratsiooni ja indu The Kapist või Mareki õe uuest majast, aga vahet ei olegi. Jube mõnus uus energia tekkis Ussipessa. Nii palju uusi ideid, nii palju töid, ainult üks Marek. Ma luban pühalikult, et ma vähemalt teesklen, et teen ka tööd, sest te ju olete juba lugenud, kuidas see talle mõjub;)
Alustame algusest. Ma ei tahaks üldse enam koroonast kirjutada, aga tahame me või mitte, on see kahjuks hetkel nii aktuaalne, et sellest ei saa lihtsalt ei üle ega ümber. Võib olla suudaks ka kui meedia ei jagaks debiilseid reportaaže sellest, kuidas inimesed peale neljandat kodupäeva on hullllllumas. Ennetan kommentaare ja ütlen ära, et jah, hetkel ma tunnen end õnnelikuna, et ei pea kodukoolitama oma lapsi, olen vaid ühe lapse ema ja elan metsas, oma majas, ilma naabriteta. Jah, ma tean seda, seda ei pea mulle nina alla hõõruma hakkama.
Siiski pahandab/ärritab/ajab vihale mind see, et inimesed on lastega kodus olnud ja kodust pidanud tööd tegema umbes nädala jagu, aga virina järgi on tunne nagu oleksime aastaid istunud totaalses isolatsioonis. Appi, kui ma pean veel lapsega kodus olema, siis ma hüppan aknast alla! Saate nüüd ehk aru, millist tööd teevad meie õpetajad igapäevaselt selleks, et “me aknast alla ei hüppaks”? Appi, kui ma ei saa sõbrannadega veinitama, siis ma suren ära! Tegele vahepeal perega, hinda ümber oma prioriteedid, vaata enda sisse, kui pead nädalas korra kindlasti oma pere juurest minema saama! Appi, kui ma pean püüdma tööd teha kodust, siis ma lähen hulluks! Appi, ole õnnelik, et sul on veel töö, mida teha, tahaks ma vastu karjuda! Siinkohal ütlen ma veelkord, et ma mõistan, et mitme lapsega kodus olla, neid samal ajal panna koolitöid tegema panna ning samal ajal kodust töötada (mõni kangelasema/isa üritab ka veel kodu korras hoida), on keeruline, aga, inimesed, mõtleme nüüd veidike laiemalt.
Esiteks, palun seletage mulle, mis noortega juhtus? Kas ei ole aastaid olnud probleem, et neid tuleb toast arvuti tagant ja telefonist õue peksta? Nüüd korraga on kõigil vaja õues koguneda? Kui võiks ilma kellegi etteheideteta istuda telefonis/arvutis. Sama tegelikult ka inimestega, kes aastaid ei ole end liigutanud, vaid on rahulikult teleka ees diivanil kulgenud. Miks need inimesed kõik nüüd rappa ronivad? Või Stroomi randa grillima? Okei, Stroomi ranna grillikontingent on vist alati platsis olnud kui vähegi päike soojendab, aga kõik need inimesed, kes ühtäkki on hakanud vaata et tervisesportlasteks, kus nad varem olid? Varem nautisid telekat ja diivanit, aga nüüd saavad pahaseks, et peavad kodus olema? Olgu, jällegi, ma olen ühtepidi eeliseisus, aga korteris elades saab guugeldada ka teisi kohti, kus liikuda, kui see üks õnnetu raba ja üks õnnetu rand. Ärge olge covidioodid*. Ja issand jumal kui palju on tegelikult kodus ka koos teha. Seda ütlen mina, kes üldse ei armasta mängimist nagu teate. Ja-jaa, ma läksin natuke lihtsama vastupanu teed ka ja lubasin kassid tuppa. Guilty as charged. Samas olen mänginud pool hommikut “Aliast”, värvinud ära pool maailmakaardist (vt Instagramist kui rohkem huvi), lugenud “Pipit”, teinud lollusi ja lubanud teha lollusi. Töö kõrvalt. Kodu koristus on kannatanud tõesti, aga õnneks on see teatavasti mul isepuhastuv.
Väike soovitus ka lapsevanematele, kes ei ole kunagi oma lapsega jalutamas käinud, vaid on piirdunud mänguväljakuni jalutamisega: ärge siis kohe võtke ette sajakilomeetrist jalgsimatka igavusest või et peab ju liigutama. Võite muidugi võtta ka, aga siis ärge imestage, et laps ära väsib/tüdib ja jonnima hakkab. Ta ei ole harjunud. Siin ei saa olla lapse peale pahane, vaid tasub peeglisse vaadata. Kui varem ei ole viitsinud liigutada, siis nüüd ei sa üleöö imet loota. Natuke tahaks selliste kohta ka covidioodid öelda.
Ja siis see vingumine, et kodus on raske ja igav ja läheme hulluks ning tööd on raske teha. F…juu, läinud on nädal! Nädal! Naljameemid olukorra kohta on muidugi tõesti vaimukad, aga kui hädapätakad me siis tegelikult oleme, kui nädal- paar meid juba rivist välja lööb (ja me ei tea, mis meid ees oota veel võib olla). Jaa, ühe lapsega on võib olla kodus lärmi vähem ja ma tõesti saan oma asjad tehtud, see tähendab muidugi ka mulle järelandmisi oma nõudmistes ja natuke aja planeerimist, aga üksikul lapsel metsas on ka igav, ta tahaks mängukaaslast, nii et ei ole vaid ühega lihtne, mitmega raske. Pean vist endale siinkohal ka õlale patsutama, et olen nii laisk ema olnud, et Ida on pidanud ka ilma 24/7 seltsiliseta hakkama saama. Hetkel tuleb kasuks. Tema leidlikkusel ei ole piire ning tahes tahtmata tunnen ma kerget uhkust selle üle kui näen, mida ta suudab korda saata vaid paari puutoika, käbi ja teiste kättejuhtuvate vahenditega. “Oskar ja asjad” raamat tuleb vägisi silme ette.
Õnneks on ka kodukontori mõistes Ida nii mõistlik laps, et ta saab aru kui mind segada ei tohi, ma pean ütlema, et Ida ei ole vist kunagi nii mõistlik ja arvestav ja arusaaja olnud kui praegu. Jonnihooge tuleb ikka ette, millisel lapsel ei tuleks, aga neid on umbes 80% (muidugi ma ei ole tegelikult seda % välja arvutanud) vähem kui muidu. Sülitan ka kolm korda üle õla kohe. Preemiaks superkäitumise (või peaks supper kirjutama, et te ikka saaks aru kui super laps on olnud?) eest käisime ka täna küla peale rattaga sõitmas. Pean ütlema, et ma ei olnud seda lubadust täiesti läbi mõelnud, ja tundsin end ka nagu covidioot, kes aru ei saa, et kodus peab püsima, Idale olid sõnad peale loetud, et kedagi ei kallista, kui on rohkem inimesi, läheme kohe ära, pärast peseme kohe käsi jne jne, aga ikka oli covidioodi tunne. Rohkem ei lähe, mis sellest, et inimesi nägime me küla peal kokku vähem kui kümme. Isegi kui tahaks minna. Ma ei taha olla üks neist covidiootidest, keda ma näen ikka veel itsitamas, et ahh yolo, suva.
Mis tei inimesed viga on, et te ei suuda aru saada, mida meilt palutakse, et me ei kannataks kauem ja rohkem? Oma tervis ei huvita – hea küll. Teiste tervis ei huvita – hea küll, oled sitapea. Aga kas see huvitab, kuidas me (jah, sina ka!) lõpuks kodus ilma sissetulekuteta elame? Kas see paneb mõtlema, et me ei räägi enam sellest, et peame ägeda kodumaise kreemitootja toodangu välja vahetama, vaid sellest, et raha ei kasva puu otsas, seda ei kasva juurde, isegi kui seda unes väga paluda. Kui see sulle just ei ole seadusega ette nähtud, olukorrast hoolimata, sest “juhtus nii, on kohatu, aga mis sa teed, seadus on selline”. Õnneks saab selle palgalisa õilsalt ära annetada. Palun ärge olge covidioodid, ärge ronige kogunema, sest jumala eest, mida rohkem me eirame, sest igav, seda kauem see “kodus istumise põrgu” kestab. Ilma seadusega ettenähtud palgatõusuta. Läinud on vaid nädal! Mida me nädala, kuu, paari pärast teeme? Ärme nüüd kasuta kõiki ressursse selle üle vingumiseks, et kodus peame olema! Veel.
Ida võttis olukorra kokku filosoofiliselt: “Need, kes ei sure keroonaviiruse** kätte ära – neil läheb hästi, aga need, kes surevad – nendel ei lähe!”
Niisama muuseas küsin, et kui mul on tekkinud kuiv köha, siis kas ma pean eeldama (nii nagu ma tavaliselt teen), et see on tingitud sellest,et ma käin kevadel esimeste soojade ilmadega kohe suht paljalt riides või ma võiksin (peaksin?) helistama perearstile, lootes, et mind ei naerda välja? *covidioot (kui te aru ei saanud)= Covid19+ idioot ehk inimene, kes ei võta kuulda soovitusi ja käitub nagu oleks täiesti suvaline argipäev ning soovitused/nõuanded on nõrkadele. **ma ei suuda teda parandada, sest see on natuke armas, kuidas ta seda valesti ütlebTe olete ju minuga nõus, et igal kodul on oma lõhn. Minul on lapsepõlvest meelest hästi palju lõhnu. Reaalselt kui ma mõtlen mõne kodu peale, siis tuleb mulle selle kodu lõhn meelde. Hoolimata sellest, et mõnest lõhnast ja mälestusest on möödas juba üle 30 aasta. Ma mäletan meie maja esimesel korrusel elava Kochi-tädi kodu lõhna. Lapsena kõõlusin ma tihti ta akna peal ja imetlesin ta kodu pitslinikuid, vanaaegseid sametdiivaneid, klaverit ja nipsasjakesi. Ainuke asi, mis selles kodus mulle ei meeldinud, oli lõhn. Ma arvan, et see oli koirohu lõhn. Ma olin lapsena hästi palju oma vanatädi juures ja seepärast on suur osa mu lõhna-mälestustest seotud erinevate tädi sõbrannadega. Tädi Leili juures lõhnas rohtude järgi, tädi Sale juures kotlettide järgi, tädi Thea juures “Dzintarsi” järgi. Ma olen lapsest saati hästi palju mõelnud kodu lõhna peale.
Meie kodu lõhn oli pikalt kassipissi lõhn. Traagiline, ma tean. Meil on kaks kassi, kes ei hiilanud oma tualeti-harjumustega. Aastaid võitlesime me selle probleemiga, kuniks ainus lahendus oli kassid majast välja kolida. Alles eelmisel aastal katsetasime me mingit uut liiva, mis muutis olukorda. Täielik maagia ja ma sülitan kolm korda üle õla, sest sügis on käes ja ma tahan kassid suvekodust tagasi tuppa kolida!
Issand, ma saan praegu aru, kui tobe on rääkida kassipissist ja kehvast lõhnast, kui ma tegelikult tahan rääkida hoopiski millestki meeldivast. Sellest oma kodu lõhnast.
Muidugi on mu kassipissi lõhn liialdud, ses mõttes, et jaa mingitel hetkedel on see nii olnud tõesti, aga suures pildis on meie kodu lõhn olnud ikka pigem lillede, aroomiküünalde ja eeterlike õlide lõhnaga. Ma jumaldan igasugu lõhnasid! Täna peale pisikest reisi tagasi koju jõudes tundsin ma, et üks parimaid asju oligi oma kodu lõhn. See tuttavlik armas aroom, mis teeb kodust kodu.
Viimased pool aastat on meie kodule oma lõhna juurde andnud Balscandi erinevad eeterlikud õlid. Lavandiin on tegelikult üks selliseid lõhnasid, mida ma alati olen pigem kartnud, sest see on mulle tundunud liiga intensiivne. Nüüd lisasin ma paar tilka lavandiini õli kui viimati Idaga koos küünlaid tegime ning see on uskumatu kui hea lõhna see on meie esikusse andnud. Segades veel kokku natuke eukalüpti ja lavandiini oli kooslus eriti hea. Me tegime Idaga päris mitu sellise lõhnakomboga küünalt meie kodu lõhnastama.
Magamistoas kasutan ma eukalüptiõli. Balscandi eukalüpt vastab numbrite järgi meditsiinilisele kraadile ja seda on juba lõhnast tunda. Mina kasutan seda padjaserval ja ma ei tea, kas ma kujutan endale seda ette või ongi õli hästi rahustav ja tekitab päriselt zen tunde, mis magamistoas üsnagi oluline. Muide, lisaks heale lõhnale on see ka eriti hea plekieemaldaja õueriietele, laste jopedel ja muule sarnasele Hästi mõnus rahustav õli. Automaatne zen.
Minu viimane ja absoluutne lemmik on patšuli õli. Võib olla mitte otseselt kodu lõhnastamisel, vaid isiklikuks tarbeks. Patshuli on afrodisiaakum, naiselikku intuitsiooni tõstev, kõige tummisem eeterlikest õlidest. Parfüümina megamõnus. Kui muidugi lõhn meeldib. Mulle meeldib. Nii mõnedki mu lemmikparfüümid sisaldavad patšulit. Hästi sensuaalne ja ergutab meeli. Sügav ja hellitav. See õli on kuidagi selline “romantika kohtub rock´n´rolliga”. No ja hommikuti tasub patšuli õliu proovida silma alla kui vaja kiiret värsket tulemust.
Eeterlikud õlid: www.balscand.ee
No ja milline üllatus ootas mind täna koju jõudes? Lapse poolt, kes teab, mis emmele meeldib. Läksin Idale lasteaeda järgi ja ta rääkis mulle õhinal, mis ta mulle meisterdanud on. “No ma võtsin sealt vannitoast need valged asjad, mis sul on, aga nad enam ei ole valged, ma värvisin need ära, panin lõhna ja riputasin lambi külge,” seletas ta. Ma olin suhteliselt kindel, et ma tean, mis need valged asjad on, mis mind lambi küljes ootavad. Te ka juba taipate? Jah, just nii. Mind ootasid ees sellised toalõhnastajad. Kusjuures lõhnasid tõesti hästi. Kuidas sa selle peale pahandad, eksju.
Balscandi lõhnadel saad silma peal hoida ka läbi Facebooki. Hetkel seal ka loosimine.
Millised on teie lapsepõlve lõhnamälestused? Milline on teie kodu lõhn?
Suvepuhkus läheb alati niimoodi siia sinna joostes, et kodus pole üldse aega olla ega midagi siin teha. Pole siis ime, et meie majas asjad kunagi valmis ei saa. Aga ausalt – nii palju on põnevaid kohti,üritusi ja tegemisi, et patt oleks vaid kodus istuda. Ega need kodused tööd niikuinii kuhugi ära ei jookse.
Kõlab nii jaburalt, aga eelmisel pühapäeval kui end vaikselt töölainele tagasi hakkasin häälestama, mõtlesin, et issake, küll tahaks veel nädala nüüd kodus ka puhata. Suhteliselt järgmisel hetkel juhtus Idal õnnetus, mistõttu minu suvepuhkus pikenes lausa kahe nädala võrra. Jumala eest, nii ma seda puhkuse pikendamist ette ei näinud. Ida on oma jalaga nii vapper olnud, et see on täiesti hämmastav. Reedene sidumine läks nututa ja arsti juurest välja tulles hüüdis Ida kõvasti: “Ma seekord ei nutnud, ma tahtsin emmele rõõmu teha!” Issssand, milline laps! Endal jalg katki ja mõtleb, kuidas mulle rõõmu teha. Teisipäeval läheme uuesti arstile ja ma ausalt palun, et see läheks valutult. Paljas mõte sellest, et ta jalalt hakatakse surnud nahka eemaldama, tekitab minus külmavärinaid. Igatahes…ühtepidi õnnelik õnnetus, aga ikkagi…oli seda vaja.
Samas printsess oskab olukorda nautida ka. “Ida, kas wc-s tuli kustub ise ära?” küsin ma. Ida vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb: “Vaata, kas sa saad aru ma olen keppidega (loe:karkudega), kuidas ma peaksin sinu arvates tuld kustutama!” See vastus sobib igaks sajaks olukorraks. Seda, et ta nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks jäätist saab ei hakkama isegi mainima. “Haige laps peab saama jäätist!” ütleb ta ja komberdab karkudel külmkapini. Olenevalt olukorrast saab ta ise ka hakkama:)
Ma olen kassimaja koristamist mitu aastat edasi lükanud. Selles mõttes, et me hoiame seal vanu klaase ja nõusid, mida ei raatsi veel ära visata ja mida ehk/äkki/võib olla vaja läheb. Nüüd aga mõtlesin, et kaua me ikka seda edasi lükkame – haarame härjal sarvist ja saab midagigi tehtud. Püha jeesus, kus meil on nõusid. Ma olin peaaegu valmis 50% loobuma, aga siis arvas Marek (kes alati hädaldab, et mul on liiga palju nõusid), et ärme veel viska, kui mul siin mõned plaanid on meie Ussipesaga. Hea küll, raha nad ei küsi, las siis ootavad natuke veel.
Mõned päris vahvad, unustatud, pärlid tulid ka välja. Ma isegi ei mäletanud, et meil selline vahva mummuline kann või lilleline supitirin on. Kahju, et veiniklaasi vaid üks alles on jäänud. Seda musta. Ma mäletan, et see kunagi aastaid aastaid tagasi oli mu lemmik. Mul olid sellised veini-ja mahlaklaasid. Ma lihtsalt lõhun klaase nii, et õnnest peaks jaguma ka Ida elu lõpuni ja nii need komplektid mahakandmisele lähevad.
Muide. Mul on üks lemmikkomplekt kristallist veiniklaase. Viis klaasi. Mida ma olen umbes kümme aastat hoidnud nagu silmaterasid. Nüüd kinkis Marek mulle viis samasugust veel. Mul nii hea meel, eksju! Hakkasin neid kohe hooletumalt kasutama. Tänaseks on mul kümnest klaasist alles neli (!). Ilmselgelt, ei oleks tohtinud neid juurde osta.
Lõpetuseks mõtlen ma ikka selle välisjalanõude ja vaipade teemale. Nagu ma aru sain, olen ma sündinud mats. et ei tule selle peale, et galeriis jalanõusid ära võtta. Kui seal vaip maas. Ma tean vähemalt kolme kohvikut, kus on kaltsuvaibad maas. Selle loogika järgi. peaksin ma seal ka jalanõud ära võtma. Ei võta ju? Kas teie kõik võtate kui vaip on maas? Ja ma ei pea silmas teiste inimeste kodu, vaid nö avalikke kohti. Kas sulle endale meeldiks kui keegi mudaste jalgadega tuppa trambiks, küsiti mult. Teate, kui väljas ei ole vihma ja pori, siis me käime tõesti toas ka jalanõudega. Mõlema välisukse ees on vaibad ka maas. Ei tuleks selle pealegi, et sinna ei võiks jalanõudega astuda. Need pole ju mingid iluvaibad, vaid tarbevaibad. Kui ma ei tahaks, et nendele astutakse, siis ma paneksin need seinale.
Mu jaoks nii jabur kommentaaride laviin. Aga nagu ma aru sain, siis mul ongi puudulik lastetuba.
Varasemalt kokkasin ma t-u-n-d-u-v-a-l-t rohkem, lappasin kokaraamatuid, ajakirju ja toidublogisid, et inspiratsiooni ammutada ja uusi asju proovida, nüüd viimased aastad olen ma ikka väga laisk katsetaja olnud, ma isegi ei mäleta, millal ma tegelikult mõnd toidublogi külastasin viimati. Mitte et mulle ei meeldiks kokata ja toit on alati üks minu kirgi olnud, aga lihtne on peale tööd visata potti midagi, mis kiiresti valmis saab ja erilist pingutust ei nõua. Lihtsad argitoidud. Viimasel ajal on mul ka toidupiltidest instagramis üleküllus saanud. Selles mõttes, et no mida ma neist piltidest vahin kui midagi järgi ei tee. Vaatan, et vau, ilus pilt ja samal ajal panen oma makaronidele ketšupit peale. Okei, nii madalale ei ole mu söögitegemise standardid veel langenud, aga ega ma sealt enam kaugel ei ole kui samamoodi jätkan.
Selle sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ma jõudsin oma blogide lugemisega kodublogideni ja toidublogideni. Panin nad ühte patta, sest mõlemad kategooriad on väheste osalejatega ja kuna ma ikka väga aktiivselt kummastki kedagi ei jälgi, siis ei hakka mingit mulli välja imema. Toon välja vaid oma lemmikud. Ütlesin küll, et Instagramis on mul toidukontodest kerge üleküllus, aga näed sa siis, just vajutasin follow ühele uuele toidukontole. Thyme Out blogi omale. Nii paganama ilusad pildid. Ja teate, mis kõige hullem, mul tuli jälle soov natuke ise ka katsetada. Ühe korra olen ma ise pelmeene teinud, maitse oli hea, aga väljanägemine heal juhul kaks miinus. Nüüd peaks nii proovima! Ma. Tahan. Neid. Pelmeene.
Teine minu kirg on kodusisustamine. Mulle meeldib nii ise oma kodus katsetada kui lugeda ja vaadata, mida teised teevad. Aegajalt tuleb muidugi lausa kass peale kui ilusad kõik teised kodud on, aga siis saan ju ise ka aru kui tobe on end kogu aeg kellegagi võrrelda. Samas kõik tunduvad nii tegusad ja toimekad ja sada korda andekamad ja…Näiteks Our House In The Woods. Mine pekki kui ilus kodu. Nii stiilipuhas, lihtne ja skandinaaviapärane. Jällegi, ma mingi hetk tundsin, kuidas kõik kodud pidid skandinaavialikult valged olema ja ma ei tahtnud enam neid valgeid kodusid näha, aga see kodu on niiiiiiiiiiiii iluuuuuuus. Me like x 1000!
Sellest mis on blogi on üks minu lemmikblogisid. Ma mäletan kui ma nägin pilte tema “onnist” ja mõtlesin, et see on nii täiuslikult armas ja romantiline. Ma muidugi kujutan ette kui külm seal talvel olla võis, ma mäletan ise Ussipesa algusaastaid kui meil veel ahju ei olnud ja õhksoojuspump krõbedate külmadega töötamise lõpetas. Üks kord läks -20 kraadiga elekter ka ära, arvake, kas oli külm! Nüüd on “onnielanikud” kolinud majja ja selle ehitust ja arengut on äärmiselt huvitav jälgida. Seda enam, et Sireti ja Mareki stiil on nii minu teetassike. Hmm, tundub, et meheks tasub endale võtta Mareki-nimeline, kipuvad sellised kuldsete kätega olema?
Triinu ja Taneli blogi on imearmas elustiili blogi. Siit ei leia vaid remondi- ja kodujuttu, kuigi ma pean tunnistama, et neid on ikka kõige toredam lugeda. Kõike muid jutte on parasjagu – reisijutte, beebijutte, naistejutte ja see kokku teebki nende blogist armsa ja toreda blogi, mida jälgida. Pealegi mulle meeldivad hullude kannapöörete ja väljakutsete inimesed. Kolida Tallinnast Viljandisse ja hakata renoveerima vana korterit on täitsa hull kannapööre ja väljakutse.
Kümme korda kuulsamaks teeksin nendes kahes kategoorias Thyme Out blogi ja Sellest, mis on.Nagu soojemad ilmad saabusid, hakkas meile tulema airBnB päringuid. Siiani oleme me neist kolm ära öelnud, sest need on liiga pikad perioodid olnud. Kaks nädalt, kuu. Olgugi, et mulle väga meeldib kui maja on rahvast täis, mulle kohe siiralt meeldib selline segasumma suvila, siis kaks nädalat võõraste inimestega maja jagada on ka minu jaoks liiga palju. Õnneks on lahendus sellele “probleemile” kohe-kohe saabumas kui kõik hästi läheb. Hoian pöidlad pihus, et läheks, kohe päriselt oleks see üks minu järjekordse väikese unistuse väikene täitumine. Õnneks on ka Marek minuga ühes paadis. Alguses kui ma talle oma mõtetest rääkisin, kartsin ma, et ta laidab kõik maha, aga võta näpust – on täiesti samal lainel. Lahe.
Kuigi ka paljud meie sõbrad ütlevad, et Ussipesa on selline võrratu koht, kus hing puhkab, siis mõnikord ma mõtlen küll, et mida need inimesed siin Ussipesas leiavad. Mul endal on Ussipesaga kohati armastan-vihkan suhe. Iga kord kui tuleme kusagilt koju, kõik on puhas ja näiteks on veel imeilus suveilm, lilled õitsevad ja mets ümberringi on lopsakalt roheline, arrrrrmastan ma seda kohta rohkem kui midagi muud maailmas. Siis aga olen mõnda aega kodus või vaatan teiste inimeste kauneid kodusid ning tunnen, kuidas Ussipesa mulle närvidele käib. Osati ikka veel poolik, osati juba vana ja lagunenud, osati…Täpselt nagu Tallinna linn, mis mitte kunagi valmis ei saa. Kõikidel teistel tundub nii ilus ja korras ja puhas ja sätitud ja siis oleme meie oma poolikus segasumma suvilas.
Aegajalt mõtlen ma, et pekki meil korter oli vaja maha müüa. Oleks nii mõnus ja mugav kusagile minna, mitte ei peaks planeerima. Istuks trammi peale ja oleks vups Telliskivis mõnes ägedas söögikohas või kondaks mööda kirbuturge. Siis saan muidugi ise ka aru, et no palju me ikka nii käiks, me oleme üsna kodused, olime seda ka linnas elades, miinuseks see, et korteris lihtsalt hakkas igav. Vahtisime telekat ja…issand, ma ei teagi, mida me tegime muud. Muidugi ei osanud ma mõelda, et minust võiks saada inimene, kes unistab oma kasvuhoonest ja muust säärasest. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma vaatasin sõbrannadele nagu tulnukatele otsa kui nad ütlesid, et paar peenart porganite ja kartulitega võiks ju ikka olla. Võeh. Läks 13 aastat ja ma mõtlen, et see oleks täiesti tore. Laiskus muidugi on takistuseks, aga ehk oleks ka mu põllulapp isehariv nagu see isepuhastuv aed ja kodu on. Igaks juhuks mainin ära, et ega ma ikka päris niisama ka teleka ees päevad läbi ei vedele, lihtsalt Mareki agaruse-ogarusega ei anna mind võrrelda.
Olgu selle armastan-vihkan suhtega nagu ta on, kuid tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, südamega vaatama hakata, siis ma saan isegi vist aru, mis siin Ussipesas nii meid kui ka teisi võlub. Ei ole viimseni euroremonditud ja kõik asjad saavad valmis omal ajal või natuke hiljem, kuid selles lihtsuses see võlu vist peitubki. Nagu meie mandripealne Prangli.
Istusime eile nagu kaks wannabe maastikuarhitekti laua taga ja kujundasime, kuidas aed välja peaks nägema. Kuhu mida paigutada ja mida üldse valida, et kõik vajalikud hooned ja muu eluks tarvilik oleks olemas, aga samas et kõik ei oleks üksteise otsas kuhjas ja jääks ikkagi piisavalt õhku.
Otsustasime, et jagame tagaaia kolmeks. Sinna, kus on saun, tuleb “muna-ala” koos grillimisnurgaga. Paekivist grillimisnurka hakkasime me juba umbes kuus aastat tagasi ehitama, aga see jäi soiku, sest muud olulisemad tööd tulid peale. Nüüd aga on see jälle päevakorras, sest sauna juurde on vaja ehitada terrass, mis sujuvalt lähekski üle grillnurgaks.
Ühtlasi tähendab see ka seda, et Ida mänguala, mida eelmisel aastal hakkasime ehitama, tuleb sealt ära kolida. Ja kui juba planeerimiseks ja ümberkorralduseks läheb, siis hakkasime vaatama ka mängumajasid, mida Ida ammu endale soovib. Tema ise valiks küll sellise, sest liumägi, aga mina ise mõtlen praktilisemalt millegi pigem sellise peale. Üks põhjus on kindlasti väga hea hind. Teine põhjus aga see, et ehk on see maja piisavalt suur, et vajadusel (vihma korral) julgeks Hugo sinna ka varju minna. Kuuti oleme me teda püüdnud keelitada nüüd igatepidi, aga ta lihtsalt kardab ja ei lähe sinna. Kuut iseenesest on piisavalt suur, et sinna saaks laheda kassimaja teha.
Kumma maja teie valiksite? Öelge palun, et selle, mis ka alloleval pildil.Mul hakkas eile öösel silme ees hitt jooksma, kuidas vanast kassimajast saaks nunnu aiamaja, aga samas tean ma, et kui materjalid kokku lüüa, siis ilmselt on palju mõtekam uus aiamaja juba osta. Üks jäi kohe eile silma ka. Sobiks hästi sinna aia osasse, kuhu on plaan teha külalistemaja ja istumise osa. Ma olin peaaegu juba vajutamas nupule “lisa tellimus”, aga kuna selle tarne on nii kiire, siis enne oleks vaja pind valmis teha ja natuke asju ümber paigutada.
Selles mõttes on kevad nii tore, et alati tuleb sellist mõnusat uut energiat, et hakkaks kohe tegutsema, et Ussipesa ikka jälle paremaks teha. Kuigi see on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa.
