The Kapp ja muud jutud

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, kuidas ma pikemat aega otsin telekaalust kappi, mis oleks 1960-1970aastatest, aga ei maksaks 1700 eurot. Selliseid paaritonniseid on mulle ikka aegajalt ette visanud, aga selliseks ostuks vaba raha nagu ei ole. Ja siis ühel päeval jäi mulle ette, et üks mu lemmik instakonto omanik oli müüki pannud väga eripärase kummuti. Vaatasin seda, aga ei olnud päris kindel. Umbes kuu aega hiljem hüppas see mulle uuesti ette, võtsin seda juba kui märki, aga ikka ei olnud kindel. Ma ei tea, miks. Päev hiljem tekkis mul aga tunne, et pean selle kapi endale saama ja lootsin siiralt, et see on alles. Surfasin pool päeva netis, et too kuulutus üles leida (muidugi oleksin võinud otse Elerile kirjutada, aga otsida oli põnevam). Leidsin. Kapp oli alles ka. Ainsaks põhjuseks, et keegi ei viitsinud kolmemeetrise kapi transpordiga jännata. Bronnisin kapi endale ära ja olin Mareki bussiga valmis sellele järele minema.

Minu silmamõõt on legendaarne. Ma olin kindel, et see mahub bussi. Hea on, et Eleri soovitas bussi ikkagi ära mõõta, sest muidugi see ei oleks sinna mahtunud, aga mina oma silmamõõduga oleks lihtsalt Pärnusse kohale uhanud. Ilma asjata. Vana hea. Näitasin Marekile ka kapi pilti ja Marek küsis kohe, et kas see liiga kõrge ei ole. “Muidugi ei ole,” vastasin mina. Hea, et ma talle ei öelnud kapi kõrgust, sest ta oleks koheselt saanud aru, et kapp on liiga kõrge. Nii aga õnnestus mul kapp koju organiseerida ning oma silmaga veenduda, et kapp ONGI liiga kõrge nii nagu Marek oli öelnud. Aga ma tean, et alati on lahendus olemas. Esimese ideena pakkusin ma, et võtame esialgu jalad alt, aga sellele pani Marek kohe veto peale. Tisler temas hakkas rääkima. Siis pole see üldse see kapp ja nii ikka ei saa. Panime kapi ajutise koha peale, et hakata välja mõtlema, mida siis täpselt teha. Kusjuures see ajutine asukoht osutus üsna ägedaks ja mõtlesime seda sinna jättagi, aga see poleks lahendanud olukorda telekaalusega ning triibuline kapp sinna juurde enam ei sobiks.

Kapp ise aga on tõeline kunstiteos, kui ma õigesti mäletan, siis keegi tisler oli selle 60ndatel endale teinud ja seda on näha, et kapp on vanakooli käsitöö. Naeltega tehtud ja puha. Vajab küll putitamist ja tibake restaureerimist, aga see mind ei heidutanud. Ma ju tean, kellega ma koos elan ja peale seda kui avastasime Mareki ema juurest selle lillepostamendi tean ma ka kui palju mööblitislerit Mareki sees elab.

Kui 90% juhtudest läheb Marek närvi kui ma midagi koju vean ilma mõõtmata ja talle lisatööd tekitan (90% juhtudest tekitan), siis seekord oli lugu teistsugune. Kapp kõnetas ka teda. Juba uuris ta, kuidas seda saaks toestada, kuidas pealispinda taastada, kuidas sinna ikkagi oleks vaja must klaas peale panna, kuidas seda ja toda ja kolmandat, oli nõus minuga eile tervet tuba teistpidi tõstma ning täna enne üheksat oli ta juba ehituspoe poole teel, et kapi esialgeseks tuunimiseks materjalid tuua. Vat kui palju elevust tõi üks “väike” kapp meie majja.

Väikese kapi kohale tuleb telekas. Kui mul muidu on telekatest üsna suva, siis nüüd mõtlesin, et ehk oleks õige aeg vaadata uue teleka poole. selle Samsung Frame poole. Siis ei oleks telekas seal nö kunstikogus nagu võõrkeha, vaid ka killuke kunsti. Kellel on see telekas? Millised muljed on?

Igatahes tuba sai ringi keeratud ja meile endale tundub, et väga hästi sobib.

Lisaks sellele (ilma igasuguse minupoolse surveta) arvas Marek, et see on hea lahendus, et siis saab teise poole toa seina ka ära värvida. Kaua me ikka niimoodi elame, et pool tuba on valge ja pool pruun? Kuigi ega ennast enam ei häirigi, aga selline tuhin remonti tegema hakata tuli peale. Temal. Minul on tuhin ammu peal, ainult oskusi pole. Ja nüüd sobib vana vaip ka tagasi, too suur vanaaegne, saab sellest Jyski vaibast (mis hädapärast Dexteri sai asenduseks pandud) lahti. Mitte et mul midagi Jyski vastu oleks, ma olen sealt palju ägedat leidnud viimasel ajal, aga ikkagi. Murelik blogilugeja küsis ka, et kuhu kõik pitslinikud on saanud ja ma võiksin küll vastata, et elu ja turvalisuses ja/või maal vanaema juures, aga tegelikult on nad häbiväärselt sahtlis olnud, sest ma olen jätkuvalt ka diivanilaua otsingul, kuhu linikud uuesti peale sobiks. Ei ole lihtne ülesanne, sest jällegi ma tean, mida ma tahan, kuid nende hinnad ei ole rahakotisõbralikud. Seniks peame nende mustade asenduslaudadega hakkama saama. Kuid et ei tekiks muljet, et ma olen kõik linikud kuhugi ära sokutanud salaja, siis ma mureliku blogilugeja rahustuseks leidsin ikka paar tükki, mis hetkel ka sobisid tuppa ja tõin nad sahtlist välja.

Ei kao see heegelliniku-Eveliis kuhugi. Hytta ja teine korrus ja terrass (mitte talvel eks) on ikka sama pitsiline kui varem.

Kui me eile seda tuba ringi tõstsime, siis sain ma aru, et mulle peab kõik puust ja punaselt ette näitama, et ma saaksin aru, millest jutt. No näiteks selle kapi tõstsime ka teise seina, aga ma ei suutnud näha tervet pilti. Nii ma pidin kohale tõstma ka raamatud, küünlad, lilled ja muu nodi, et saaksin aru, milline üldpilt tuleb. Vähemalt sai Instapilt ära tehtud. Selline see instaelu on. Tõstad toa ringi, teed pildi ära ja siis lükkad diivani kapi ette, sest diivanile tekib õige koht alles täna.

Lisaks sellele on Marek mulle kogu aeg rääkinud, kuidas ta tahab teha esikule viilkatust ja sinna peale siis hoiuruumi, kuhu kõik üleliigne kola peita ning ma päriselt ei ole aru saanud, et mismoodi see välja hakkab nägema. Nädalavahetusel käisime Mareki õe soolaleival ja näitasin Marekile elevusega, et vaata kui äge väikene peidukas neil teisel korrusel on, et nii lahe pesa, kus magada. Marek vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et ma olen ju pikka aega sulle rääkinud, et just sellist ma meile teha tahan. Ta ei olnud seda mõelnud küll lisa “magamistoana”, aga kuna meil on üks tuba puudu, siis sellest tekib väikene lisatuba. “Miks sa mulle varem ei ole rääkinud, et see su plaan on?” küsisin ma. Marek vastas lihtsalt, et edaspidi hakkab ta mulle puust ja punaseks ette joonistama oma ideid, sest selgitustest ei saa ma aru. Ei saa jah kusjuures. Sama rääkis ta mulle suvel terrassi katuse kohta. Ma ei olnud ideest vaimustuses. Siis käisime Varnjas ja kui ma jälle ütlesin, et issand kui lahe, et neil sellised katused on seal terrassil, Marek lihtsalt ohkas. Just seda oli ta mulle püüdnud sõnadega visualiseerida. Midagi pole teha, ma ei ole ruumilises mõtlemises väga tugev. Päriselt ei ole. Aga nüüd ma tean, mis uued tööd teda ees ootavad uuel kevadel. Kuradi kahju, et ma sellest viilkatuse-asjast varem aru ei saanud, tahaks ju kohe. A talvel vist katust lahti ei lammuta? Kuigi… Ilmad on ju soojad?

Ma ei tea, kas me saime inspiratsiooni ja indu The Kapist või Mareki õe uuest majast, aga vahet ei olegi. Jube mõnus uus energia tekkis Ussipessa. Nii palju uusi ideid, nii palju töid, ainult üks Marek. Ma luban pühalikult, et ma vähemalt teesklen, et teen ka tööd, sest te ju olete juba lugenud, kuidas see talle mõjub;)

Covidioodid

Alustame algusest. Ma ei tahaks üldse enam koroonast kirjutada, aga tahame me või mitte, on see kahjuks hetkel nii aktuaalne, et sellest ei saa lihtsalt ei üle ega ümber. Võib olla suudaks ka kui meedia ei jagaks debiilseid reportaaže sellest, kuidas inimesed peale neljandat kodupäeva on hullllllumas.  Ennetan kommentaare ja ütlen ära, et jah, hetkel ma tunnen end õnnelikuna, et ei pea kodukoolitama oma lapsi, olen vaid ühe lapse ema ja elan metsas, oma majas, ilma naabriteta. Jah, ma tean seda, seda ei pea mulle nina alla hõõruma hakkama.

Siiski pahandab/ärritab/ajab vihale mind see, et inimesed on lastega kodus olnud ja kodust pidanud tööd tegema umbes nädala jagu, aga virina järgi on tunne nagu oleksime aastaid istunud totaalses isolatsioonis. Appi, kui ma pean veel lapsega kodus olema, siis ma hüppan aknast alla! Saate nüüd ehk aru, millist tööd teevad meie õpetajad igapäevaselt selleks, et “me aknast alla ei hüppaks”? Appi, kui ma ei saa sõbrannadega veinitama, siis ma suren ära!  Tegele vahepeal perega, hinda ümber oma prioriteedid, vaata enda sisse, kui pead nädalas korra kindlasti oma pere juurest minema saama! Appi, kui ma pean püüdma tööd teha kodust, siis ma lähen hulluks! Appi, ole õnnelik, et sul on veel töö, mida teha, tahaks ma vastu karjuda! Siinkohal ütlen ma veelkord, et ma mõistan, et mitme lapsega kodus olla, neid samal ajal panna koolitöid tegema panna ning samal ajal kodust töötada (mõni kangelasema/isa üritab ka veel kodu korras hoida), on keeruline, aga, inimesed, mõtleme nüüd veidike laiemalt.

90584889_3144162712261965_4883659930478837760_o

Esiteks,  palun seletage mulle, mis noortega juhtus? Kas ei ole aastaid olnud probleem, et neid tuleb toast arvuti tagant ja telefonist õue peksta? Nüüd korraga on kõigil vaja õues koguneda? Kui võiks ilma kellegi etteheideteta istuda telefonis/arvutis. Sama tegelikult ka inimestega, kes aastaid ei ole end liigutanud, vaid on rahulikult teleka ees diivanil kulgenud. Miks need inimesed kõik nüüd rappa ronivad? Või Stroomi randa grillima? Okei, Stroomi ranna grillikontingent on vist alati platsis olnud kui vähegi päike soojendab, aga kõik need inimesed, kes ühtäkki on hakanud vaata et tervisesportlasteks, kus nad varem olid? Varem nautisid telekat ja diivanit, aga nüüd saavad pahaseks, et peavad kodus olema? Olgu, jällegi, ma olen ühtepidi eeliseisus, aga korteris elades saab guugeldada ka teisi kohti, kus liikuda, kui see üks õnnetu raba ja üks õnnetu rand. Ärge olge covidioodid*. Ja issand jumal kui palju on tegelikult kodus ka koos teha. Seda ütlen mina, kes üldse ei armasta mängimist nagu teate. Ja-jaa, ma läksin natuke lihtsama vastupanu teed ka ja lubasin kassid tuppa. Guilty as charged. Samas olen mänginud pool hommikut “Aliast”, värvinud ära pool maailmakaardist (vt Instagramist kui rohkem huvi), lugenud “Pipit”, teinud lollusi ja lubanud teha lollusi. Töö kõrvalt. Kodu koristus on kannatanud tõesti, aga õnneks on see teatavasti mul isepuhastuv.

Väike soovitus ka lapsevanematele, kes ei ole kunagi oma lapsega jalutamas käinud, vaid on piirdunud mänguväljakuni jalutamisega: ärge siis kohe võtke ette sajakilomeetrist jalgsimatka igavusest või et peab ju liigutama. Võite muidugi võtta ka, aga siis ärge imestage, et laps ära väsib/tüdib ja jonnima hakkab. Ta ei ole harjunud. Siin ei saa olla lapse peale pahane, vaid tasub peeglisse vaadata. Kui varem ei ole viitsinud liigutada, siis nüüd ei sa üleöö imet loota. Natuke tahaks selliste kohta ka covidioodid öelda.

Ja siis see vingumine, et kodus on raske ja igav ja läheme hulluks ning tööd on raske teha. F…juu, läinud on nädal! Nädal! Naljameemid olukorra kohta on muidugi tõesti vaimukad, aga kui hädapätakad me siis tegelikult oleme, kui nädal- paar meid juba rivist välja lööb (ja me ei tea, mis meid ees oota veel võib olla). Jaa, ühe lapsega on võib olla kodus lärmi vähem ja ma tõesti saan oma asjad tehtud, see tähendab muidugi ka mulle järelandmisi oma nõudmistes ja natuke aja planeerimist, aga üksikul lapsel metsas on ka igav, ta tahaks mängukaaslast, nii et ei ole vaid ühega lihtne, mitmega raske. Pean vist endale siinkohal ka õlale patsutama, et olen nii laisk ema olnud, et Ida on pidanud ka ilma 24/7 seltsiliseta hakkama saama. Hetkel tuleb kasuks. Tema leidlikkusel ei ole piire ning tahes tahtmata tunnen ma kerget uhkust selle üle kui näen, mida ta suudab korda saata vaid paari puutoika, käbi ja teiste kättejuhtuvate vahenditega. “Oskar ja asjad” raamat tuleb vägisi silme ette.

Õnneks on ka kodukontori mõistes Ida nii mõistlik laps, et ta saab aru kui mind segada ei tohi, ma pean ütlema, et Ida ei ole vist kunagi nii mõistlik ja arvestav ja arusaaja olnud kui praegu. Jonnihooge tuleb ikka ette, millisel lapsel ei tuleks, aga neid on umbes 80% (muidugi ma ei ole tegelikult seda % välja arvutanud) vähem kui muidu. Sülitan ka kolm korda üle õla kohe. Preemiaks superkäitumise (või peaks supper kirjutama, et te ikka saaks aru kui super laps on olnud?) eest käisime ka täna küla peale rattaga sõitmas. Pean ütlema, et ma ei olnud seda lubadust täiesti läbi mõelnud, ja tundsin end ka nagu covidioot, kes aru ei saa, et kodus peab püsima,  Idale olid sõnad peale loetud, et kedagi ei kallista, kui on rohkem inimesi, läheme kohe ära, pärast peseme kohe käsi jne jne, aga ikka oli covidioodi tunne. Rohkem ei lähe, mis sellest, et inimesi nägime me küla peal kokku vähem kui kümme. Isegi kui tahaks minna. Ma ei taha olla üks neist covidiootidest, keda ma näen ikka veel itsitamas, et ahh yolo, suva.

Mis tei inimesed viga on, et te ei suuda aru saada, mida meilt palutakse, et me ei kannataks kauem ja rohkem? Oma tervis ei huvita – hea küll. Teiste tervis ei huvita – hea küll, oled sitapea. Aga kas see huvitab, kuidas me (jah, sina ka!) lõpuks kodus ilma sissetulekuteta elame? Kas see paneb mõtlema, et me ei räägi enam sellest, et peame ägeda kodumaise kreemitootja  toodangu välja vahetama, vaid sellest, et raha ei kasva puu otsas, seda ei kasva juurde, isegi kui seda unes väga paluda. Kui see sulle just ei ole seadusega ette nähtud, olukorrast hoolimata, sest “juhtus nii, on kohatu, aga mis sa teed, seadus on selline”. Õnneks saab selle palgalisa õilsalt ära annetada. Palun ärge olge covidioodid, ärge ronige kogunema, sest jumala eest, mida rohkem me eirame, sest igav, seda kauem see “kodus istumise põrgu” kestab. Ilma seadusega ettenähtud palgatõusuta. Läinud on vaid nädal! Mida me nädala, kuu, paari pärast teeme? Ärme nüüd kasuta kõiki ressursse selle üle vingumiseks, et kodus peame olema! Veel.

Ida võttis olukorra kokku filosoofiliselt: “Need, kes ei sure keroonaviiruse** kätte ära – neil läheb hästi, aga need, kes surevad – nendel ei lähe!”

Niisama muuseas küsin, et kui mul on tekkinud kuiv köha, siis kas ma pean eeldama (nii nagu ma tavaliselt teen), et see on tingitud sellest,et ma käin kevadel esimeste soojade ilmadega kohe suht paljalt riides või ma võiksin (peaksin?) helistama perearstile, lootes, et mind ei naerda välja?

*covidioot (kui te aru ei saanud)= Covid19+ idioot ehk inimene, kes ei võta kuulda soovitusi ja käitub nagu oleks täiesti suvaline argipäev ning soovitused/nõuanded on nõrkadele.

**ma ei suuda teda parandada, sest see on natuke armas, kuidas ta seda valesti ütleb

Oma kodu lõhn

Te olete ju minuga nõus, et igal kodul on oma lõhn. Minul on lapsepõlvest meelest hästi palju lõhnu. Reaalselt kui ma mõtlen mõne kodu peale, siis tuleb mulle selle kodu lõhn meelde. Hoolimata sellest, et mõnest lõhnast ja mälestusest on möödas juba üle 30 aasta. Ma mäletan meie maja esimesel korrusel elava Kochi-tädi kodu lõhna. Lapsena kõõlusin ma tihti ta akna peal ja imetlesin ta kodu pitslinikuid, vanaaegseid sametdiivaneid, klaverit ja nipsasjakesi. Ainuke asi, mis selles kodus mulle ei meeldinud, oli lõhn. Ma arvan, et see oli koirohu lõhn. Ma olin lapsena hästi palju oma vanatädi juures ja seepärast on suur osa mu lõhna-mälestustest seotud erinevate tädi sõbrannadega. Tädi Leili juures lõhnas rohtude järgi, tädi Sale juures kotlettide järgi, tädi Thea juures “Dzintarsi” järgi. Ma olen lapsest saati hästi palju mõelnud kodu lõhna peale.

Meie kodu lõhn oli pikalt kassipissi lõhn. Traagiline, ma tean. Meil on kaks kassi, kes ei hiilanud oma tualeti-harjumustega. Aastaid võitlesime me selle probleemiga, kuniks ainus lahendus oli kassid majast välja kolida. Alles eelmisel aastal katsetasime me mingit uut liiva, mis muutis olukorda. Täielik maagia ja ma sülitan kolm korda üle õla, sest sügis on käes ja ma tahan kassid suvekodust tagasi tuppa kolida!

Issand, ma saan praegu aru, kui  tobe on rääkida kassipissist ja kehvast lõhnast, kui ma tegelikult tahan rääkida hoopiski millestki meeldivast.  Sellest oma kodu lõhnast.

73081043_2429027584001612_7467656111387049984_n

Muidugi on mu kassipissi lõhn liialdud, ses mõttes, et jaa mingitel hetkedel on see nii olnud tõesti, aga suures pildis on meie kodu lõhn olnud ikka pigem lillede, aroomiküünalde ja eeterlike õlide lõhnaga. Ma jumaldan igasugu lõhnasid! Täna peale pisikest reisi tagasi koju jõudes tundsin ma, et üks parimaid asju oligi oma kodu lõhn. See tuttavlik armas aroom, mis teeb kodust kodu.

72729767_477707742818758_3116142830746075136_n

Viimased pool aastat on meie kodule oma lõhna juurde andnud Balscandi erinevad eeterlikud õlid. Lavandiin on tegelikult üks selliseid lõhnasid, mida ma alati olen pigem kartnud, sest see on mulle tundunud liiga intensiivne. Nüüd lisasin ma paar tilka lavandiini õli kui viimati Idaga koos küünlaid tegime ning see on uskumatu kui hea lõhna see on meie esikusse andnud. Segades veel kokku natuke eukalüpti ja lavandiini oli kooslus eriti hea. Me tegime Idaga päris mitu sellise lõhnakomboga küünalt meie kodu lõhnastama.

72214547_2747095235510945_2378001977364709376_n.jpg

Magamistoas kasutan ma eukalüptiõli. Balscandi eukalüpt vastab numbrite järgi meditsiinilisele kraadile ja seda on juba lõhnast tunda. Mina kasutan seda padjaserval  ja ma ei tea, kas ma kujutan endale seda ette või ongi õli hästi rahustav ja tekitab päriselt zen tunde, mis magamistoas üsnagi oluline. Muide, lisaks heale lõhnale on see ka eriti hea plekieemaldaja õueriietele, laste jopedel ja muule sarnasele Hästi mõnus rahustav õli. Automaatne zen.

73085283_546171316132427_9193253823504711680_n.jpg

Minu viimane ja absoluutne lemmik on patšuli õli. Võib olla mitte otseselt kodu lõhnastamisel, vaid isiklikuks tarbeks. Patshuli on afrodisiaakum, naiselikku intuitsiooni tõstev, kõige tummisem eeterlikest õlidest. Parfüümina megamõnus. Kui muidugi lõhn meeldib. Mulle meeldib. Nii mõnedki mu lemmikparfüümid sisaldavad patšulit. Hästi sensuaalne ja ergutab  meeli. Sügav ja hellitav. See õli on kuidagi selline “romantika kohtub rock´n´rolliga”. No ja hommikuti tasub patšuli õliu proovida silma alla kui vaja kiiret värsket tulemust.

71649683_997099564015471_1284790761669263360_n

Eeterlikud õlid: www.balscand.ee

No ja milline üllatus ootas mind täna koju jõudes? Lapse poolt, kes teab, mis emmele meeldib. Läksin Idale lasteaeda järgi ja ta rääkis mulle õhinal, mis ta mulle meisterdanud on. “No ma võtsin sealt vannitoast need valged asjad, mis sul on, aga nad enam ei ole valged, ma värvisin need ära, panin lõhna ja riputasin lambi külge,” seletas ta. Ma olin suhteliselt kindel, et ma tean, mis need valged asjad on, mis mind lambi küljes ootavad. Te ka juba taipate? Jah, just nii. Mind ootasid ees sellised toalõhnastajad. Kusjuures lõhnasid tõesti hästi. Kuidas sa selle peale pahandad, eksju.

Balscandi lõhnadel saad silma peal hoida ka läbi Facebooki. Hetkel seal ka loosimine.

72856729_701224997041617_3430090337194868736_n73413220_3340046402680101_756274351333965824_n

Millised on teie lapsepõlve lõhnamälestused? Milline on teie kodu lõhn? 

Kodus

Suvepuhkus läheb alati niimoodi siia sinna joostes, et kodus pole üldse aega olla ega midagi siin teha. Pole siis ime, et meie majas asjad kunagi valmis ei saa. Aga ausalt – nii palju on põnevaid kohti,üritusi ja tegemisi, et patt oleks vaid kodus istuda. Ega need kodused tööd niikuinii kuhugi ära ei jookse.

Kõlab nii jaburalt, aga eelmisel pühapäeval kui end vaikselt töölainele tagasi hakkasin häälestama, mõtlesin, et issake, küll tahaks veel nädala nüüd kodus ka puhata. Suhteliselt järgmisel hetkel juhtus Idal õnnetus, mistõttu minu suvepuhkus pikenes lausa kahe nädala võrra. Jumala eest, nii ma seda puhkuse pikendamist ette ei näinud. Ida on oma jalaga nii vapper olnud, et see on täiesti hämmastav. Reedene sidumine läks nututa ja arsti juurest välja tulles hüüdis Ida kõvasti: “Ma seekord ei nutnud, ma tahtsin emmele rõõmu teha!” Issssand, milline laps! Endal jalg katki ja mõtleb, kuidas mulle rõõmu teha. Teisipäeval läheme uuesti arstile ja ma ausalt palun, et see läheks valutult. Paljas mõte sellest, et ta jalalt hakatakse surnud nahka eemaldama, tekitab minus külmavärinaid. Igatahes…ühtepidi õnnelik õnnetus, aga ikkagi…oli seda vaja.

Samas printsess oskab olukorda nautida ka. “Ida, kas wc-s tuli kustub ise ära?” küsin ma. Ida vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb: “Vaata, kas sa saad aru ma olen keppidega (loe:karkudega), kuidas ma peaksin sinu arvates tuld kustutama!” See vastus sobib igaks sajaks olukorraks. Seda, et ta nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks jäätist saab ei hakkama isegi mainima. “Haige laps peab saama jäätist!” ütleb ta ja komberdab karkudel külmkapini. Olenevalt olukorrast saab ta ise ka hakkama:)

DSC09338DSC09405DSC09374.JPG

Ma olen kassimaja koristamist mitu aastat edasi lükanud. Selles mõttes, et me hoiame seal vanu klaase ja nõusid, mida ei raatsi veel ära visata ja mida ehk/äkki/võib olla vaja läheb. Nüüd aga mõtlesin, et kaua me ikka seda edasi lükkame – haarame härjal sarvist ja saab midagigi tehtud. Püha jeesus, kus meil on nõusid. Ma olin peaaegu valmis 50% loobuma, aga siis arvas Marek (kes alati hädaldab, et mul on liiga palju nõusid), et ärme veel viska, kui mul siin mõned plaanid on meie Ussipesaga. Hea küll, raha nad ei küsi, las siis ootavad natuke veel.

Mõned päris vahvad, unustatud, pärlid tulid ka välja. Ma isegi ei mäletanud, et meil selline vahva mummuline kann või lilleline supitirin on. Kahju, et veiniklaasi vaid üks alles on jäänud. Seda musta. Ma mäletan, et see kunagi aastaid aastaid tagasi oli mu lemmik. Mul olid sellised veini-ja mahlaklaasid. Ma lihtsalt lõhun klaase nii, et õnnest peaks jaguma ka Ida elu lõpuni ja nii need komplektid mahakandmisele lähevad.

Muide. Mul on üks lemmikkomplekt kristallist veiniklaase. Viis klaasi. Mida ma olen umbes kümme aastat hoidnud nagu silmaterasid. Nüüd kinkis Marek mulle viis samasugust veel. Mul nii hea meel, eksju! Hakkasin neid kohe hooletumalt kasutama. Tänaseks on mul kümnest klaasist alles neli (!).  Ilmselgelt, ei oleks tohtinud neid juurde osta.

DSC09372DSC09375DSC09413

Lõpetuseks mõtlen ma ikka selle välisjalanõude ja vaipade teemale. Nagu ma aru sain, olen ma sündinud mats. et ei tule selle peale, et galeriis jalanõusid ära võtta. Kui seal vaip maas. Ma tean vähemalt kolme kohvikut, kus on kaltsuvaibad maas. Selle loogika järgi. peaksin ma seal ka jalanõud ära võtma. Ei võta ju? Kas teie kõik võtate kui vaip on maas? Ja ma ei pea silmas teiste inimeste kodu, vaid nö avalikke kohti. Kas sulle endale meeldiks kui keegi mudaste jalgadega tuppa trambiks, küsiti mult. Teate, kui väljas ei ole vihma ja pori, siis me käime tõesti toas ka jalanõudega. Mõlema välisukse ees on vaibad ka maas. Ei tuleks selle pealegi, et sinna ei võiks jalanõudega astuda. Need pole ju mingid iluvaibad, vaid tarbevaibad. Kui ma ei tahaks, et nendele astutakse, siis ma paneksin need seinale.

Mu jaoks nii jabur kommentaaride laviin. Aga nagu ma aru sain, siis mul ongi puudulik lastetuba.

DSC09460

Kodu & kokkamine

Varasemalt kokkasin ma t-u-n-d-u-v-a-l-t rohkem, lappasin kokaraamatuid, ajakirju ja toidublogisid, et inspiratsiooni ammutada ja uusi asju proovida, nüüd viimased aastad olen ma ikka väga laisk katsetaja olnud, ma isegi ei mäleta, millal ma tegelikult mõnd toidublogi külastasin viimati. Mitte et mulle ei meeldiks kokata ja toit on alati üks minu kirgi olnud, aga lihtne on peale tööd visata potti midagi, mis kiiresti valmis saab ja erilist pingutust ei nõua. Lihtsad argitoidud. Viimasel ajal on mul ka toidupiltidest instagramis üleküllus saanud. Selles mõttes, et no mida ma neist piltidest vahin kui midagi järgi ei tee. Vaatan, et vau, ilus pilt ja samal ajal panen oma makaronidele ketšupit peale. Okei, nii madalale ei ole mu söögitegemise standardid veel langenud, aga ega ma sealt enam kaugel ei ole kui samamoodi jätkan.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ma jõudsin oma blogide lugemisega kodublogideni ja toidublogideni. Panin nad ühte patta, sest mõlemad kategooriad on väheste osalejatega ja kuna ma ikka väga aktiivselt kummastki kedagi ei jälgi, siis ei hakka mingit mulli välja imema. Toon välja vaid oma lemmikud. Ütlesin küll, et Instagramis on mul toidukontodest kerge üleküllus, aga näed sa siis, just vajutasin follow ühele uuele toidukontole. Thyme Out blogi omale. Nii paganama ilusad pildid. Ja teate, mis kõige hullem, mul tuli jälle soov natuke ise ka katsetada. Ühe korra olen ma ise pelmeene teinud, maitse oli hea, aga väljanägemine heal juhul kaks miinus. Nüüd peaks nii proovima! Ma. Tahan. Neid. Pelmeene.

Teine minu kirg on kodusisustamine. Mulle meeldib nii ise oma kodus katsetada kui lugeda ja vaadata, mida teised teevad. Aegajalt tuleb muidugi lausa kass peale kui ilusad kõik teised kodud on, aga siis saan ju ise ka aru kui tobe on end kogu aeg kellegagi võrrelda. Samas kõik tunduvad nii tegusad ja toimekad ja sada korda andekamad ja…Näiteks Our House In The Woods. Mine pekki kui ilus kodu. Nii stiilipuhas, lihtne ja skandinaaviapärane. Jällegi, ma mingi hetk tundsin, kuidas kõik kodud pidid skandinaavialikult valged olema ja ma ei tahtnud enam neid valgeid kodusid näha, aga see kodu on niiiiiiiiiiiii iluuuuuuus. Me like x 1000!

Sellest mis on blogi on üks minu lemmikblogisid. Ma mäletan kui ma nägin pilte tema “onnist” ja mõtlesin, et see on nii täiuslikult armas ja romantiline. Ma muidugi kujutan ette kui külm seal talvel olla võis, ma mäletan ise Ussipesa algusaastaid kui meil veel ahju ei olnud ja õhksoojuspump krõbedate külmadega töötamise lõpetas. Üks kord läks -20 kraadiga elekter ka ära, arvake, kas oli külm! Nüüd on “onnielanikud” kolinud majja ja selle ehitust ja arengut on äärmiselt huvitav jälgida. Seda enam, et Sireti ja Mareki stiil on nii minu teetassike. Hmm, tundub, et meheks tasub endale võtta Mareki-nimeline, kipuvad sellised kuldsete kätega olema?

Triinu ja Taneli blogi on imearmas elustiili blogi. Siit ei leia vaid remondi- ja kodujuttu, kuigi ma pean tunnistama, et neid on ikka kõige toredam lugeda. Kõike muid jutte on parasjagu – reisijutte, beebijutte, naistejutte ja see kokku teebki nende blogist armsa ja toreda blogi, mida jälgida. Pealegi mulle meeldivad hullude kannapöörete ja väljakutsete inimesed. Kolida Tallinnast Viljandisse ja hakata renoveerima vana korterit on  täitsa hull kannapööre ja väljakutse.

Kümme korda kuulsamaks teeksin nendes kahes kategoorias Thyme Out blogi ja Sellest, mis on.

 

Minu meie Ussipesa

Nagu soojemad ilmad saabusid, hakkas meile tulema airBnB päringuid. Siiani oleme me neist kolm ära öelnud, sest need on liiga pikad perioodid olnud. Kaks nädalt, kuu. Olgugi, et mulle väga meeldib kui maja on rahvast täis, mulle kohe siiralt meeldib selline segasumma suvila, siis kaks nädalat võõraste inimestega maja jagada on ka minu jaoks liiga palju. Õnneks on lahendus sellele “probleemile”  kohe-kohe saabumas kui kõik hästi läheb. Hoian pöidlad pihus, et läheks, kohe päriselt oleks see üks minu järjekordse väikese unistuse väikene täitumine. Õnneks on ka Marek minuga ühes paadis. Alguses kui ma talle oma mõtetest rääkisin, kartsin ma, et ta laidab kõik maha, aga võta näpust – on täiesti samal lainel. Lahe.

Kuigi ka paljud meie sõbrad ütlevad, et Ussipesa on selline võrratu koht, kus hing puhkab, siis mõnikord ma mõtlen küll, et mida need inimesed siin Ussipesas leiavad. Mul endal on Ussipesaga kohati armastan-vihkan suhe. Iga kord kui tuleme kusagilt koju, kõik on puhas ja näiteks on veel imeilus suveilm, lilled õitsevad ja mets ümberringi on lopsakalt roheline, arrrrrmastan ma seda kohta rohkem kui midagi muud maailmas. Siis aga olen mõnda aega kodus või vaatan teiste inimeste kauneid kodusid ning tunnen, kuidas Ussipesa mulle närvidele käib. Osati ikka veel poolik, osati juba vana ja lagunenud, osati…Täpselt nagu Tallinna linn, mis mitte kunagi valmis ei saa. Kõikidel teistel tundub nii ilus ja korras ja puhas ja sätitud ja siis oleme meie oma poolikus segasumma suvilas.

Aegajalt mõtlen ma, et pekki meil korter oli vaja maha müüa. Oleks nii mõnus ja mugav kusagile minna, mitte ei peaks planeerima. Istuks trammi peale ja oleks vups Telliskivis mõnes ägedas söögikohas või kondaks mööda kirbuturge. Siis saan muidugi ise ka aru, et no palju me ikka nii käiks, me oleme üsna kodused, olime seda ka linnas elades, miinuseks see, et korteris lihtsalt hakkas igav. Vahtisime telekat ja…issand, ma ei teagi, mida me tegime muud. Muidugi ei osanud ma mõelda, et minust võiks saada inimene, kes unistab oma kasvuhoonest ja muust säärasest. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma vaatasin sõbrannadele nagu tulnukatele otsa kui nad ütlesid, et paar peenart porganite ja kartulitega võiks ju ikka olla. Võeh. Läks 13 aastat ja ma mõtlen, et see oleks täiesti tore. Laiskus muidugi on takistuseks, aga ehk oleks ka mu põllulapp isehariv nagu see isepuhastuv aed ja kodu on. Igaks juhuks mainin ära, et ega ma ikka päris niisama ka teleka ees päevad läbi ei vedele, lihtsalt Mareki agaruse-ogarusega ei anna mind võrrelda.

Olgu selle armastan-vihkan suhtega nagu ta on, kuid tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, südamega vaatama hakata, siis ma saan isegi vist aru, mis siin Ussipesas nii meid kui ka teisi võlub. Ei ole viimseni euroremonditud ja kõik asjad saavad valmis omal ajal või natuke hiljem, kuid selles lihtsuses see võlu vist peitubki. Nagu meie mandripealne Prangli.

DSC06200DSC06196DSC06238DSC06475DSC06526DSC0657558543544_2291163544434173_6344771378960400384_n.jpgDSC06512DSC06520DSC06572DSC06254

Missioon: tagahoov korda

Istusime eile nagu kaks wannabe maastikuarhitekti laua taga ja kujundasime, kuidas aed välja peaks nägema. Kuhu mida paigutada ja mida üldse valida, et kõik vajalikud hooned ja muu eluks tarvilik oleks olemas, aga samas et kõik ei oleks üksteise otsas kuhjas ja jääks ikkagi piisavalt õhku.

Otsustasime, et jagame tagaaia kolmeks. Sinna, kus on saun, tuleb “muna-ala” koos grillimisnurgaga. Paekivist grillimisnurka hakkasime me juba umbes kuus aastat tagasi ehitama, aga see jäi soiku, sest muud olulisemad tööd tulid peale. Nüüd aga on see jälle päevakorras, sest sauna juurde on vaja ehitada terrass, mis sujuvalt lähekski üle grillnurgaks.

DSC05016

Ühtlasi tähendab see ka seda, et Ida mänguala, mida eelmisel aastal hakkasime ehitama, tuleb sealt ära kolida. Ja kui juba planeerimiseks ja ümberkorralduseks läheb, siis hakkasime vaatama ka mängumajasid, mida Ida ammu endale soovib. Tema ise valiks küll sellise, sest liumägi, aga mina ise mõtlen praktilisemalt millegi pigem sellise peale. Üks põhjus on kindlasti väga hea hind. Teine põhjus aga see, et ehk on see maja piisavalt suur, et vajadusel (vihma korral) julgeks Hugo sinna ka varju minna. Kuuti oleme me teda püüdnud keelitada nüüd igatepidi, aga ta lihtsalt kardab ja ei lähe sinna. Kuut iseenesest on piisavalt suur, et sinna saaks laheda kassimaja teha.

Kumma maja teie valiksite? Öelge palun, et selle, mis ka alloleval pildil.

Mul hakkas eile öösel silme ees hitt jooksma, kuidas vanast kassimajast saaks nunnu aiamaja, aga samas tean ma, et kui materjalid kokku lüüa, siis ilmselt on palju mõtekam uus aiamaja juba osta. Üks jäi kohe eile silma ka. Sobiks hästi sinna aia osasse, kuhu on plaan teha külalistemaja ja istumise osa. Ma olin peaaegu juba vajutamas nupule “lisa tellimus”, aga kuna selle tarne on nii kiire, siis enne oleks vaja pind valmis teha ja natuke asju ümber paigutada.

Selles mõttes on kevad nii tore, et alati tuleb sellist mõnusat uut energiat, et hakkaks kohe tegutsema, et Ussipesa ikka jälle paremaks teha. Kuigi see on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa.

Kassidest, koristamisest ja kaltsuvaipadest

Ilmselt olete te aru saanud, et meil on mõnda aega kassid katseajaga toas elanud. Miks nad majast “välja visati” üldse? Ei, me ei ole loomavihkajad ja ma absoluutselt olen tundnud puudust sellest, et Orkut mulle sülle poeb ja Skype graatsiliselt mööda tuba ringi jookseb, kuid nad said välja visatud, et nad pissisid tuppa nii, et nüüd remondi käigus tuleb päevavalgele, et isegi metallraamid on kassipissist läbi roostetatud nende lemmikpissimiskohtades. Me proovisime n+1 varianti ja jah, me käisime ka arstil nendega, aga midagi ei muutunud, meie maja lõhnas aina enam kassipissi järele ning kõik me ju teame, et see ei ole kõige meeldivam lõhn. Nii läksid kassid õue elama. Ma ei teagi, kus Marek oli ja kuidas meil Idaga tuli mõte kassidele katseaeg uuesti anda, aga igatahes ostsime liiva ja uued liivakastid ja mõtlesime proovida. Marek ei olnud küll vaimustuses, aga lubas ka, et esimese pissimiseni.

Tänaseks oleme me kolm kuud kasutanud üht kassiliiva ja tundub, et see ongi imerohi, mis meil puudu oli. Meie kassid on olnud pirtsakad liivade suhtes ja nüüd saan ma aru, et neile ei ole teatud liivad sobinud. Sellest ka pissimiseprobleemid. Kuigi ma siis kahtlustasin ka kättemaksu, sest iga kord kui me kauem kodust ära olime, oli teada, et Skype on meile “meeldiva” üllatuse jätnud.  Asi läks lausa nii “meeldivaks”, et hiljem hakkas ka Orkut meile lausa voodi peale paksemaid üllatusi jätma. Muide ka nüüd sai meil korraks Biosand otsa ja pidin panema liivakasti suvalist kristall-liiva ning otseloomulikult oli kohe ka loik nurgas. Seda me siiski katseaja reeglite vastu eksimiseks ei nimetanud. Asendasime liiva Biosandiga ja kassid käivad kenasti liivakastis. Ptüi, ptüi, ptüi, aga kolm kuud on kassid korralikud olnud. Mul on hea meel, et ma tookord otsustasin Keila loomapoest läbi minna ja müüja mulle seda liiva soovitas.

Ma olen avastanud, et nad on ka söögi suhtes pirtsakad. Viimati ostsin ma neile Desigual Disugual kassitoitu, sest müüja ütles, et see pidi kassikarva panema mõnusalt läikima. Mul on hea meel, et ma väikese karbi ostsin, sest neile vapsee ei meeldinud. Pika hambaga sõid ära, aga näha oli, et see ei olnud nende lemmiktoit. Võib olla ei maitse neile muidugi vaid lõhe ja kanaga oleks teine lugu olnud.

Issand, ma olen nüüd jahunud liivast ja toidust, kui tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis Idast ja kassidest. Ma ütlen ausalt, et ma ootan natuke, et kassid jälle õue koliksid. Mul on lihtsalt nii kõrini, kuidas Ida neid väntsutab ja kuidas me peame ILMA LIIALDAMATA Idat päevas viis-kuus-kaheksa-kümme korda keelama. Skype on lepliku loomuga ja ei kakle, aga Orkut annab peksa Hugolegi, nii pole ime, et Ida on mitu korda Orkutilt saanud hammustada, kriimustada ja küünistada. Valus on ja nutt on, aga ikka läheb ta uuesti neid kallistama ja musitama. Asi pole selles, et ta teeks neile tahtlikult liiga, ta tegelikult tahab neid hellitada, kallistada, musitada ja süles hoida, aga ei taha lihtsalt kuulata, et kassid ei taha sellist hellust. Sama mure on ka Hugoga. Ida kipub teda minema kallistama ja musitama kui Ida magab, magab oma pesas või läheb talle selja tagant kalli tegema. Ka Hugo on hästi sõbralik loom, aga talle (nagu kõikidele koertele?) ei meeldi kui talle liiga selga ronitakse. Päevas paar korda peame me Idale ütlema, et ta ei paneks oma nägu koera näo vastu ja ei hoiaks teda kõvasti kaelast kinni, isegi kui ta tahab vaid head.

Jummel, see lapsed + loomad combo on väsitav. Eriti kuna Ida tahab neile liiga palju hellust pakkuda.

DSC03639

Me oleme sel nädalal olnud laisad, nii et meie kodu oli viie päevaga muutunud korralikuks seapesaks. Ida tuba oli nagu teismelise tuba ja meie garedroob oli selline, et asju sealt enam üles ei leidnud. Ma lihtsalt viskasin asjad üle ukse garderoobi silma alt ära. Kuidagi ei olnud motivatsiooni korralik olla, sest Marek teeb ikka köögis remonti ja maja on niikuinii poolsegamini. Ta pidi sel nädalavahetusel kõik tööd enne puhkust ära lõpetama, aga selle asemel suutis ta haigeks jääda ja magab 38-kraadise palavikuga nädalavahetust maha.

See omakorda tähendab ju ka, et isepuhastuva kodu süsteem on häiritud ja kuigi mina olen mugav, siis ei suuda ka mina seapesas elada ja koristamine tuli mul endal ette võtta. Ausalt meie elutuba oli nagu lastemängumaa ja mul on allergia selle vastu kui elamine näeb välja nagu lasteaed. Ida tuba olgu nagu ta on, ma ei saa nõuda, et seal asjad kenasti rivis oleks, aga elutoa eelistan ma hoida mänguasjavabalt nii palju kui võimalik.

Sünnipäevaks sai Marek Marimellidelt ideaalse (ja natuke naljaka) sünnipäevakingituse. Meie majas kulub igasugu koristusvahendeid nagu…ma ei teagi mida…Neid kulub palju, sest Marek küürib midagi kogu aeg. Irooniline, et nüüd sain mina temale mõeldud puhastusvahendeid esimesena kasutada. Ju see pidi nii minema, sest muidu ma ei oskaks teile neid soovitada. Põrandapesuvahend eemaldas ilma nühkimata terve nädala sodi ja kodu lõhnab mõnusalt (väga õrnalt, ent aimatavalt) männimetsa järele.

DSC03648

Kuna Hugo ei suuda enam parketil väga kõndida, siis oli meil koju juurde vaja vaipu. Ma olin nibin-nabin Jyskist ostmas suvalisi vaipu juurde, aga mingi sisetunne ütles, et see ei oleks õige. Järgmisel päeval jagas üks Pranglist pärit tuttav oma lehel kaltsuvaipa, mis oli nii kaunilt sinimustvalgetes toonides nagu meri, Prangli ja Eesti Vabariik. Meil on kodus üks Prangli fänn (Marek) ja Eesti vabariigi fänn (Ida), nii et õigemat vaipa ei oleks meie koju saanud tulla. Ma tellisin lausa ühe veel, sest mu meelest on see nii ilus. Mu tuttav ütles kaltsuvaipade kohta nii kenasti – nendega on nagu loomadega, need peavad õige kodu leidma ja inimesed jagunevad kolmeks. On inimesed, kes jälestavad kaltsuvaipu, on inimesed, kes panevad need põrandale, aga ei oska neid hinnata, ja on neid, kes jäävad nende ilu imetlema. Ma seda konkreetset vaipa imetlesin pikalt. Mu meelest on see niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. Sama ilus nagu Ida toa Leeda Otsa vaip.

DSC03650

Kaks tundi hiljem on meil Idaga kodu koristatud. Tegime klassikalist Eveliisi koristust. Asjad kokku ära, suurem tolm ära, põrandad puhtaks ja kui pildilt vaadata, siis tundub, et on korras küll. Marekile jäävad (kui ta ikka enne reisi kuidagi terveks saab, tai boh kui ta kavatseb nii haige olla, et minuga Itaaliasse ei tule!) diivanialused, wc-pott ja muud sellised kohad, mida ma ei viitsi küürida. Ja nii nagu keegi juba Facebookis kommenteeris, minust oleks väga inetu ta eest kõik koristus ära teha. Isepuhastuva kodu süsteem ei pruugiks seda üle elada ja ma ei taha tõsisemate riketega riskida.

DSC03658DSC03664

Niisama lobapostitus + RETSEPT (ei pea isegi küsima)

Kuidas inimesed suudavad päevade kaupa lastega kodus olla ilma, et nad hulluks läheks? Respekt, kõik kodused naised! Esiteks hommikust õhtuni multikad. Nii palju olen ma suutnud läbi rääkida, et multifilmide vahepeal võivad käia ka perefilmid. Asi seegi. Kuigi…kui lemmikute valikus on kolmkümmend kaheksa korda vaadatud Garfield, Charlie šokolaadivabrik ja midagi veel, mille ma hetkel ajust olen ära blokkinud, siis ega seegi eriline vaheldus pole.

Püüan keskenduda, midagi teha, kui printsessil on sada erinevat häda, mille pärast nutma hakata. Küll ei ole mandariin liiga kiiresti ja sobivalt kooritud, küll ei ole võimalik ehitada rongiteed püstipidi, küll ei sobi üks ja teine. “Ida, kas sa seda tahad süüa?” küsin ma. Loomulikult tuleb sealt eitav vastus ükskõik, mida ma ei pakuks. Panen toidu ära. Nutt. “Nüüüüüüd maaaa ei saaaaagi süüüüüa!” Jumala eest lapsed, otsustage ära, mida te tahate!

Et “Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark!” mind hulluks ei ajaks, annan ma vahelduseks Idale lihtsalt kõrvaklapid. Olgu tänatud see inimene, kes kõrvaklapid välja mõtles. Ja põrgusse need põhimõtted, et lapsele ekraani ei anna kätte, et rahu saada. Palun, siin on sulle iPad, lase ainult elada!

Okei, loomulikult ei ole haige lapsega kodus olemine nii traagiline, pealegi paistab tunneli lõpus juba valgus, aga ma ausalt ei suuda mõelda, kuidas püsivad normaalsed need emad, kes hommikust õhtuni lastega kodus on. A võib olla nad ei olegi normaalsed? Vaatenurga küsimus.

DSC03498DSC03501

Muud loba ajades, siis meil käib kodus (jälle? ikka?) remont. Meil on tegelikult idee köögisaar suuremaks ehitada ja pliit saarelt ära kolida, kuid kuidagi ei ole ühtegi head asukohta, kuhu see paganama pliit siis istutada, nii et mulle tundub, et saar jääb laias laastus selline nagu ta on. Ma tahaks saart suuremaks, sest 99% ajast kui meil on külalised, istutakse köögis ja siis on see lihtsalt tibake väike. Aga võib olla lahendaks selle mure köögis olev söögilaud? Sobiks ju? See omakorda tähendab, et mul on vaja ümmargune söögilaud ja toolid leida. Alustame siis samm-sammult ja väikestest asjadest. Seinavärv, köögikappide nupud, garderoobiuks…Vaipasid on ka vaja. Leeda Otsa omasid tahan. Üks on hetkel 50% allahindlusega.

DSC03525

Lõpetuseks üks retsept. Ühe kommenteerija arvates on üleolev öelda, et mõtlemisoskus ja julgus katsetada on kaduvad oskused, et on okei küsida kõige elementaarsemate asjade retspeti. Andke andeks, aga kui elementaarsel tasemel söögitegemise oskus on olematu, siis ehk oleks aeg õppida ja katsetada? Ja mis see söögitegemine siis laias laastus muud on kui katsetamine. Alloleval pildil on tänase õhtusöögi 90% ulatuses valmistanud VIIE-AASTANE. Kahjuks ma valetasin natuke, et mul on ka retsept jagada, sest ta tegi seda ILMA RETSEPTITA ehk siis keeras kausis kokku erinevad külmkapis olevad ja kättesaadavad asjad. Mõnikord ma suunan teda, teinekord lasen täitsa hullu panna. Las katsetab. Äkki siis ei sure pliidi ja külmkapi kõrvale ära tulevikus?

Aa, ma võin siiski jagada bataadifriikate retsepti. Lõikad bataadi sobivateks viiludeks ja paned ahju.

DSC03534

Päisepilt: Loodusvägi. Ürituselt, kust ma päriselt mitmeid häid näpunäiteid ja ideid sain õhtusöökideks.

 

 

Kõige hubasem nurgake

Ma olen peaaegu, et leppinud sellega, et meie maja ei saa kunagi valmis. Põhjuseks pole mitte laiskus, vaid see, et uued ideed tulevad peale enne kui vanad on lõpuni viidud. Ja aega kipub ka väheks jääma. Ööpäevas võiks olla tunduvalt rohkem tunde. Viimase suurema muudatusena tõstsime me ümber Ida toa ja enda magamistoa, Ida tuba on siiani poolik.

dsc03292dsc03301dsc03302

Ometi on see meie maja kõige hubasem nurgakene. Selline toake, kus ühel õnnelikul tüdrukul on mõnus olla. Ma ei räägi vaid Idast, vaid kõikidest tüdrukutest vanusest hoolimata. See on nagu omamoodi tagasiminek lapsepõlve roosamanna-maale. Siin on lillelised tekid, pitsilised padjad, roosad mängukarud, ilusate piltidega juturaamatud, säravad ja sädelevad juuksekummid ja peavõrud, litritega peokleidid, hunnikutes multifilme ja mänguasjade korvid. See on üks ütlemata õnnelik tuba, kus saab salaja süüa voodis kommi, lugeda muinasjutte, lakkida varbaküüsi ja vaadata lemmikfilmi.

dsc03317dsc03298dsc03325dsc03336

Mõnikord mulle lausa meeldib Ida tuppa magama jääda. On vaid üks miinus. Ida toa voodi madrats oli kõige ebamugavam madrats üldse. Selline pehme ja äravajunud. Eriti sain ma vahest aru peale seda kui meie magamistuppa tuli esimene Napsie madrats.  Täitsa lõpp kui ebamugav oli seal voodis nüüd magada. Kus häda näed laita, seal kirjuta blogis võiks olla ühe blogija moto. Kuu aega tagasi tõi Napsie kuller meile veel ühe madratsi. Ida voodi jaoks sobivas mõõdus. Täpselt nii vähe oligi õnneks vaja.

Nüüd on Ida tuba kahtlemata meie maja kõige hubasem ja mõnusam nurgake. Te ei kujuta ette kui mõnus on seal voodil nüüd laiselda. “Ida, kas lähme üles ja loeme muinasjuttu?” on meie maja uus lemmiklause. See tähendab mõnusat logelemist mugavas toas maailma kõige mugavamas voodis. Okei, liialdan veidi, meie magamistoa voodi (tänu madratsile!) on maailma kõige mugavam voodi, Ida oma on kindlalt kannul teisel kohal.

Ma ei oleks madratsivahetusteni nii pea jõudnud, sest sada muud asja tundusid olulisemad. Pähh kui rumal minust nii mõelda. Magada siis majas teadagi üleliia palju ei saa, seda enam oleks pidanud ma juba varem panustama kvaliteetsesse unne. Te ei usu, et üks madrats võib nii palju muuta? No ma võiks teid külla kutsuda proovima, aga õnneks on Napsie teinud teie elu lihtsaks. Te võite seda ka oma kodus 101 päeva proovida ja kui mingil põhjusel see siiski ei vasta teie ootustele, saate selle iga kell tagastada (näidake mulle inimest, kes seda teinud on!)

dsc03343dsc03323dsc03342

Kood: estonianwithabackpack annab väikestele tekkidele ja madratsitele nädal aega  -25%