kool

Arenguvestlus

/ Eveliis / 4 Comments

Koolis oli esimene arenguvestlus. Miks sügisel kui kool alles justkui alanud on ja mitte kevadel? Mulle selline süsteem meeldib. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on kool ja kõik sellega seonduv mulle uus. Jah, ma olen ise koolis käinud, aga vähe sellest et ajad ja vahendid on muutunud, ei ole ma kunagi koolilapse vanem ise olnud. Teiseks saan ma nii teada, kuidas laps on kooli sisse elanud ja mis on asjad, millele mina saan/pean tähelepanu pöörama ning millega mina ja laps arvame, et õpetaja saab aidata. Mitte nii, et saan aasta lõpus teada, et vot seda ja teist ja kolmandat oleks võinud arendada. Kolmandaks ka see, et õpetaja on ikkagi uus inimene ning hea on omavahel tuttavaks saada rohkem ikka aasta alguses. Ma arvan, et ka õpetajal. Mina õpetajana tahaksin teada, millised on mu laste vanemad, eks see annab ka palju taustinfot juurde.

Ühesõnaga arenguvestlusele ma siis läksin täna. Mul ei olnud kahtlust, et Ida on energiline, tragi, tubli tüdruk, kes saab hästi hakkama. Kui ta tahab. Kui ta ei keskendu, siis ta ei kuula, ei süvene, ei saa aru. Ei midagi uut. Nii nagu kodus ja igal pool. Ida haarab kõike linnulennult ning on nutikas, aga ta on kärsitu. Tahab olla kiire ja esimene, nii et siis tulevad sisse hooletusvead. Ma näen seda kodus temaga õppides ja ma loen sama e-koolist. See ei kehti vaid õppimise puhul. Ida on tulesäde. Tuulepea. On see siis hea või halb, võta sa kinni. Ilmselt mõlemat omamoodi. On see geenidest? Osaliselt kindlasti. Käsi südamel, kogu algkooli olin ma tõeline viieline – kui mulle midagi meeldis teha, siis õppida. Õppida meeldis mulle hiljem ka, aga igasugu segavaid faktoreid hakkas tekkima ja nii olen ka mina olnud klassis “sädistaja” nii nagu õpetaja Idat kirjeldas. Sellest ka juba mõned märkused Ida e-päevikus. Näiteks et Idat ei saa panna kellegagi kokku istuma, sest ta kukub lobisema. Märkusi, tõsi, ei ole mul kunagi olnud, küll on mul põhikoolis olnud paari veerandi käitumishinne “mitterahuldav”, sest ma hakkasin õpetajatele vastu. Seega ma tean, et käbi kännust kaugele ei kuku.

Tänu sellele “sädistavale” iseloomule eks neid murekohti minu jaoks muidugi on, nagu ma olen öelnud, siis ma olen pigem karm vanem, aga leida üles see piir liiga karmi ja jõu-ma-tahan-su-parim-sõbranna-olla-vanema vahel on keeruline. Minu jaoks. Võib olla kõik teised on vanemateks sündinud ja oskavad kõike kohe õigesti teha. Mina ei oska, aga ma püüan ja mul oli väga hea meel, et ka õpetaja mõistis, millest ma räägin. Ei midagi traagilist, aga näiteks see, et kui Idale midagi ei meeldi, kui ta ei saa oma tahtmist, siis ta kõnnib jalgu trampides minema. Õnneks on Ida hakanud aina rohkem aru saama, et iga kord ei saa minema jalutada, vaid peabki lõpuni kuulama. Isegi siis kui ei meeldi. Seda ma nägin eile rahateema pealt. Ta juba on võimeline ära kuulama epistli ning ei võta kõike (rõhk sõnal “kõike”) isiklikult. Ma olen ka kõike seda teinud, ma näen oma väikest peegelpilti. Aga auahnust on temas seitsesada korda rohkem kui minus, soovi olla esimene. See on üks asi, mida minus ei ole. Ma pean silmas igasugu võistlusi – mind ei huvita, kas ma olen esimene või sajas. Kuigi, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis spordis ma tahtsin kooli ajal ikka parim olla ja läksin närvi küll kui pinginaaber pikka maad kiiremini jooksis. Samas ma viskasin palli temast kaugemale. Vist. On ju nii, Pips?

Kokkuvõttes saab vist öelda, et kool on meile kõigile olnud uusi väljakutseid pakkuv. Idale, et aru saada, et ta on sisenenud uude maailma, kus on teised reeglid. Meile, et panna paika logistika ja saada täpselt aru, mida ja kui palju kodus peame temaga õppima, millele tähelepanu pöörama, mida lubama ja mida mitte. Eks need väljakutsed jätkuvad, aga nüüd kui esimene arenguvestlus peetud tunnen ma end palju kindlamana. Kindlamana koolilapse vanemana.

Mäletate ma ei olnud kindel, kas Ida panna siia kooli, kus ta käib, sest ta tahtis, või sinna kuhu mina tahtsin? Ma olen siiani olnud kahevahel oma otsuse õigsuses lasta Idal kool valida. Täna sain ma kuidagi hingerahu, et see on hea valik. Palju on kinni õpetajas ja see õpetaja mulle meeldib. Idale muidugi ka, aga mulle meeldib, et õpetaja ei ole selline (vabandage väljenduse eest) kuivik, kes järgib mingeid iganenud traditsioone ja harjumusi (nagu mul kartus oli Eesti koolisüsteemi kohta), vaid ta kombineerib õppeaineid ja looduses, vabas õhus liikumist. See on mulle väga oluline ja ma hindan seda väga. Tundub selline õpetaja, kes saab aru, kuidas lapsed panna kooli armastama ka hiljem, panna neid loogiliselt mõtlema, iseseisvalt ja rühmas töötama, tegema koostööd kõikidega, mitte vaid oma sõbrannaga. Ja riietus- ning käitumiskultuuris kattusid meie mõtted. Kui ikka aina rohkem inimesi kipub dressis minema teatrisse, siis võib olla soliidse koolivormi nõue ning etiketi õpetamine juba algklassides aitab neist “ikkagi inimesed” kasvatada. Ei, ma ei arva, et koolivorm tapab isikupära ja individuaalsust, mida ma koolitöös hindan. See õpetab vaid etiketti. Ja nagu ma selle siia kirja panin, kujutasin ma vaimusilmas ette neid 6-7.klassi Idaga vaidlusi selle üle, mida sobib selga panna ja mida mitte.

Võib olla ma olen naiivne, eriti kuna just eelmise postituse lõpus ma kirjutasin kui lihtne on end tunda vanemana läbikukkujana, aga tänu tänasele arenguvestlusele tundub mulle, et ega me ikka väga pange ei ole ka pannud Ida õpetamisega. Lihtsalt oleme ta ära hellitanud ning peame natukene suunama veel. Süda on tal igatahes õiges kohas. Õrnake, aga õiges kohas. Kui koostööd õpetaja ja kooliga jätkata niimoodi, siis saame need väikesed sädistamised ja eputamised ka kontrolli alla. Seda küll ei tahaks, et need süveneks.

Motivatsiooni- ja/või olmekriis

/ Eveliis / 6 Comments

Ma pidin täna ärkama 3:30, mis loomulikult tähendas seda, et umbes 12 ajal läks mul uni ära ja ma vahtisin tund aega Ida toas lakke, kerisin peas igasugu mõtteid ja kui lõpuks magama jäin, nägin unes, et olin end mingitest tablettidest lukku tõmmanud ning emme pahadas minuga, et ma vähemalt pea ära peseks, et natukenegi viisakam välja näeksin. Nojah.

Kui ma siis seal öösel lakke vahtisin ja enda peale vihane olin, et ma ei maga, jõudsin ma mõelda, et kui selle nädala üle elan, siis see on juba saavutus omaette. Ma mõistan, et suurem osa inimestest naerab mu peale, aga mulle on see aja pealt igale poole jõudmine ja iga oma liigutuse planeerimine kuidagi nii kurnav olnud, et ma olen natuke nagu tühjaks pigistatud sidrun. Selline harjumatu rutiin ja olme. Kell 6:45 äratus, siis kiirustamine, et Ida 7:46 bussile jõuaks, sest kui ta ei jõua, siis ma satun ummikutesse ja ei jõua õiges ajaks tööle ja siis mul on süümekad kui pean varem ära minema, aga ma pean, sest ma ei taha, et Ida peale trenne küla vahel niisama jõlgub, nii kui nii ta jõlgub seal minu jaoks liiga palju, aga mul pole ka midagi teha, sest ma käin tööl. Kaks korda nädalas vean ma Idat Kaari Sillamaa kooli ning kuigi ma teen seda hea meelega, siis näiteks teisipäeviti kui ma edasi-tagasi sõidan 120 kilomeetrit ja koju alles poole üheksa ajal jõuame, olen ma väsinud. Ida on ka, aga tema lihtsalt ei ütle seda. Jumal tänatud, et ma neljapäeviti saan kodukontoris olla, sest muidu ma lihtsalt ei händliks ära seda toimetamist. Ma tean, tavaline argipäev, aga krt, ma ei ole ju väga palju niimoodi elanud, et kella pealt siia ja sinna. Pidin meile isegi päevaplaani tegema, sest ausalt, ei suuda meeles pidada, kus trennis Ida parasjagu on ja mis päeval ma pean talle midagi meelde tuletama.

Lisaks mu enda graafik. Täna ärgata 3:30, et jõuda Göteborgi kohtumisele, õhtul tagasi. Homme on mul emme ja õega teater kavas, väga hea tükk tundub olevat kirjelduse järgi, aga see algab kell seitse ja kestab neli tundi. Ma jõuan koju kell kaksteist. Okei, poleks midagi erilist, aga neljapäeval tahan ma olla Norras, et ehitusmessi külastada. See lennuk väljub 5:45, mis teeb äratuse ajaks 2:30-3:00 vahel. Ma selles mõttes ei kurda, selline reisimine on alati olnud osa minust ja mu tööst, mina ei ole üks nendest müügiinimestest, kes oskab telefoni teel midagi maha müüa, ma tahan inimestega näost näkku kohtuda, mul tekib nendega hoopis teine side, tavaliselt usalduslik. Koroona-aastad ja reisipiirangud on mulle keerulised olnud, nii mõnegi projekti lörri vedanud ja selles mõttes ma tõesti olen tänulik, et ma saan jälle inimestega päriselt kohtuda. See osa kõik meeldib mulle. Samas tunnen ma, et mul on tekkinud mingi motivatsioonikriis. Mida ma sellest saan, et olen magamata ja jooksen ühest riigist teise? Mida see annab mulle? Meile? Küll aga tean ma, mida see tähendab Idale. Näiteks kahte puudumist Kaari koolist, see ei ole väga mõistlik, sest neil on detsembris etendus ja laulud vajavad õppimist. Miks Marek siis ei vii ja too nendel päevadel? Te ju teate ise kui keeruline on meeste jaoks selline “see kell mine sinna, siis mine sinna, siis oota seal ja siis tee seda organiseerimine”? Täna peab Marek Dexteriga arstile minema, juba selle organiseerimine jooksutas ta errorisse. Maal elamise valud. Vahemaad on sellistes olukordades, kus on vaja edasii-tagasi sõita piisavalt pikad ja tüütud ning valel ajal tähendab ummikuid ja hilinemisi. Nii et Ida teatrikool jääb ära.

Et igav ei hakkaks, on Idal ka pühapäeval sünnipäev ja nagu laste puhul ikka tähendab see peo organiseerimist. Me oleme mitu aastat saanud pidu kodus teha, aga beebikoer Dexter on natuke liiga suur mõndade laste jaoks ning see tähendas koha otsimist. Mängutoad tahtsin ma välistada, sest mulle ei meeldi mängutoad, st ma võin seal vabalt teiste laste pidudel käia, aga oma üritusel tahaks lihtsalt juttu ajada täiskasvanutega. Mängutubades on see võimatu. Korraks käis meil peast läbi teha ööbimisega pidu, aga jooksime jälle ummikusse, et palju neid lapsi mahub ülesse korrusele ja jällegi…Dexter. Samuti kas Baymax, kes suurema osa ajast ikka on meie voodi all, elaks üle 15 lapse kisa. Küsisin siit ja sealt pakkumisi, üks koht isegi sobis, aga siis leidis Ida, et tema tahaks ikka nii, et kõik saaks voodis magada, mitte magamiskottides koos pörandal, kuid oleme nüüd ausad – kaheksa-aastase lapse peo eest ma ei maksa 300 eurot peoruumi eest, pluss ööbimine ja toit. Mu enda 40. juubel maksis sama palju. Lisame siia juurde ka veel sobiva kuupäeva otsimise. Pidin jälle tegema endale ülevaate, kus kellelgi parasjagu juba sünnipäev on. Ma ei liialda kui ütlen, et meil on Ida sõpradel sünnipäevad 22., 23., 24. ja 25.10. 23. 10 on neid lausa kaks. Ühe peab ta ära jätma, samuti 25.10 sünnipäeva, sest me saadame Ida Tartusse. Tal on vaheaeg, meil ei ole. Jah, küla noortekeskuses on tegevusi, aga teate, ma ei taha, et ta nagu kodutu kogu aeg kusagil jõlgub. Mida inimesed meist nii arvavad? Niigi peab ta 8-aastase kohta päris palju iseseisvalt tegutsema, sest meil lihtsalt ei ole aega. Ja see ei tähenda, et me ei tegeleks tema koolitükkide või kohustusliku kirjanduse lugemisega. Tegeleme ikka, aga ma pean silmas seda, et lihtsalt ei saa kogu aeg teda tuua-viia nagu tema tahaks/ühiskond võib olla eeldaks/ise süümekatest tunneme, et peaks. Hea on, et ma ühel päeval Paavlist halloweeni kostüümi talle just in case ostsin, sest loomulikult mahub reedesse ka kooli halloweenipidu. Ma jõuan neljapäeval kell 1 öösel koju ja lähen reedel tööle, millal ma seda kostüümi veel oleks ostnud… Kas ma seda mainisin, et Ida oli solvunud, et tema pidu 24. ei toimu? Et me kaklesime, sest mul oli nii kopp ees, et püüan kõikide muude asjade kõrval korraldada pidu, aga ikka midagi ei sobi? Ühesõnaga eile õhtul otsustasime siiski mängutoa kasuks, tegin valmis kutsed ja 29. see pidu ikkagi toimub. Marekil oli ilmselt õigus, et kas ma tõesti kogu selle kiirustamise keskel tahaksin endale veel ühe kohustuse kaela võtta, et öösel ka lapsi valvata. Tegelikult ei taha. Või noh, mul ei ole laste vastu midagi, aga ma olen niigi juba väsinud.

Ja siis ma mõtlen, et kõik vanemad jõuavad oma lastega kinos käia. Me pidime ka nädalavahetusel minema, aga ma lihtsalt valetasin Idale, et koroonapiirangud on. Ma tundsin, et tahan niisama omaaega ka, mitte kogu aeg olla pidevas lärmis ja actionist ümbritsetud. Et natukene oma süümekaid leevendada, siis mu loogika ja ajakalender ütleb, et pühapäeval enne/peale üht sünnipäeva pidu võiksime me ju kolmekesi veel kinno ka jõuda. Perega. Seda pereaega on vähe olnud. Kahe täiskasvanu omavahelisest ajast rääkimata. Aga võimalik, et me ei jõua, sest ma olen midagi kahe silma vahele jätnud. Ma ei imestaks.

Idale tahtsin ma sünnipäevaks seda lastekaamerat osta. Tundub selline lahe vidin, aga kuna Ida siin heitis ette, et me ei ole perega midagi teinud ja et tema ei ole lennukiga ammu käinud kusagil, siis hakkasin nüüd nö vabal hetkel hoopis lennupileteid vaatama. Mingi hetk oli jube palju hea hinnaga pileteid, võiks ju küll väikese city break’i teha. Berliini näiteks.

Seda ma tean, et olen ühele või teisele sõbrale lubanud, et aitan neid ühe või teise asjaga, kuid olen lihtsalt unustanud. Isegi ehk mitte unustanud, vaid mitte leidnud aega. Ma tunnen end nagu orav rattas, kes jookseb selles rattas, aga ilma motivatsiooni ja mõtteta, lihtsalt sellepärast, et nii peab. Isegi blogida ei viitsi, kuigi see on mu ainus hobi. Tekib jälle see tunne, et milleks? Mul oli kunagi ammu kokkulepe ühe veebiajakirjaga, et nad võivad mu blogist lugusid võtta enda tarbeks, selle keelasin ka ära, sest tundsin, et mulle ei anna see midagi. Tagant järgi kahetsen isegi seda lugu. Tundus küll, et noh hea mõte, et anda teistele lootust, et alati ei pea rasketel aegadel püssi nurka viskama, aga nüüd mõtlen, et milleks. Mis mul teistest? Kas teistel on midagi minust? Nagu aru saite, siis blogima tulin ma ka kell kuus hommikul vaid selleks, et viriseda ja vinguda. Aga kusagil pean ma end välja elama.

Niikuinii ma kodus olen kuri ja väsinud. Las ma siis olen natuke siin blogis ka kuri ja väsinud ja motivatsiooni ning sihita. Võib olla siis olen kodus natukene paremas tujus homme. Nii palju kui ma kodus olen. Hommikul tööle, siis teatrisse, magama ja uuesti lennujaama. Tai pohh kui see magamatus ära ei tasu. Siis ma küll annan alla.

Over and out. Sain end välja elada, aitäh, et ära kuulasite.

Miks kool hiljem ei alga?

/ Eveliis / 8 Comments

Enne kui ma jõuan oma pajatustega Sibulatee puhvetitepäevale, kus ma nagu kord ja kohus igal aastal käin, tulgu või pussnuge taevast, tuli mulle meelde, et mul on keelel ja meelel üks päevakohane teema. Ilmselt on see igaseptembrine teema, et miks kool nii vara algab, aga varem pole see mind kõnetanud, sest ilmselgelt pole mul kodus koolilast olnud ja mida ma ikka teoreetiliselt kaasa räägin.

Ehk siis paljud lapsevanemad tõstavad küsimuse, et miks kool peab nii vara algama, et laps on ju hommikul veel unine. Minu jaoks on see kõige jaburam argument, et laps on unine. Sellele on väga lihtne lahendus – pane laps varem magama. Muidugi kui laps on näiteks 12ni üleval, on ta kell seitse hommikul väsinud, aga laps võib magama minna ka kell üheksa – kümme ja ei ole siis väsinud. Meil oli (on?) üks tuttav, kelle laps a-l-a-t-i veel üheteist-kaheteist ajal õues mängis, a-l-a-t-i. Iseenesest ei ole see minu asi, aga nad tahtsid suviti meiega koos trippida ja see lihtsalt ajas mind alati marru kui ma pidin kuulama, et tüdruk X on hommikul veel väsinud, et ma ei tea, kas me jõuame kell üheksa startida. Andke mulle andeks, aga ma ei viitsi näiteks Lottemaale kohale jõuda poolest lõunast, ma tahan seal päeva veeta. Ja kuna meie nö ajagraafikud ei sobinud, siis ma lihtsalt hakkasin seda tuttavat vältima. Peale selle, et mind ajas hulluks, see “laps on hommikul väsinud” jutt. Pane ta siis kell kümme magama!

Jõuame nüüd kooli. Jah, see on puhtalt minu mätta otsast vaadatud arvamus, aga… Kui kool algaks kell üheksa, pool kümme, siis mis kell jõuaksin mina tööle? 11? Miks laps ise ei lähe? Seda te juba teate, kus me elama. Ta niigi läheb enamus hommikuid bussiga, mis mulle sobivalt läheb meie juurest 7.46 ja ma jõuan veel kenasti poole üheksaks tööle, aga ka sinna bussipeatuseni on 1,5 kilomeetrit. Ilusa ilmaga pole midagi, aga viimaste päevade tuules ja vihmas ei tundu eriti adekvaatne lasta tal endal seal jalutada, lisaks veel pime mets. Lisaks ei ole bussipeatuses varju, ta peab maanteel tuules ja vihmas ootama. Ka ei ole adekvaatne. Ühesõnaga ma pean ta bussile viima.

Jah, ma võiksin tööle minna 11ks, aga mis kell ma siis lõpetaksin. Teadupärast ei ole meil tööajad 11-15. Lisaks tähendaks hilisem koolipäevaalgus, et ka kõik huvitegevused lükkuksid hilisemaks. Ma ei taha seda, ma tahan õhtul kodus olla. Ma ei ole sugugi hommikuinimene, aga ma tahan õhtuti oma aega. Ma olen nõus ohverdama oma une, aga ma ei tahaks mitte kunagi, et nii minu tööpäev kui lapse koolipäev algaks alles kell 10, sest nii veniks rutiinne osa päevast palju pikemaks. Aga huviringid ja -tegevused võiks olla siis enne koolipäeva algust, olen ma kuulnud argumenti? Mis seal siis muutub? Laps peab ju ikka varem ärkama? Unisena kui ta läheb liiga hilja magama. Mina olen kunagi koolis käinud ka õhtuses vahetuses. Ma ei mäleta kellaaegu, aga see oli mulle kui lapsele eriliselt ebameeldiv. Õhtul mängida ei saanud õues, sest juba oli pime, kell palju ja koolitööd olid ka vaja teha, aga kes see siis hommikul trihvaad ja luurekat mängib? Tundus tobe.

Ma tean, et argumente ja vaidlusi on piisavalt, kuid minu seisukoht on, et 8:30 on täiesti normaalne aeg koolipäeva alguseks.

Tehtud!

/ Eveliis / 2 Comments

Igal aastal olen ma vaadanud oma tuttavate ja sõprade 1. septembri pilte ja mõelnud, et vau kui äge, teil on juba nii suured lapsed ja siis juhtus ootamatult, et kätte jõudis see päev, mil meie nublu ka kooli läks. Ma ei hakka neid esimese päeva emotsioone ümber kirjutama, sest esiteks ega need enam nii ehedat pole ja teiseks tegime me Pere ja Kodu jaoks ühe vahva videoreportaaži, mis päeva kenasti kokku võtab. Seda saate vaadata siit.

Tundub, et Ida on selles mõttes minusse, et ta on kärsitu ja tahab esimesena igal pool kohal olla. Ma olin samasugune. Kui ma kunagi Norrasse kolisin, siis mul olid kohvrid ja kotid kuu aega varem pakitud ja asjad paika pandud. Teatud mõttes olen ma samasugune siiani. Välja arvatud pakkimine. Seda teen ma viimasel minutil. Kohvri lahtipakkimisest ma ei räägigi, nädal ikka läheb enne kui ma need lõpuks lahti pakin. Aga see selleks. Päev algas varakult, lõppes järgmise päeva kooliasjade kokku panemise ja “Paddingtoni” vaatamisega. Ilus päev oli.

Mind huvitas, kuidas järgmine päev läheb. Ärkasime vara ja nii nagu mina lapsena olin kooli jaoks alati liiga vara valmis, oli seda ka Ida. Ma päriselt ei ole teda kunagi näinud ise vabatahtlikult kohe riidesse panemas, isegi juukseid kammimas ja nii ta 7:30 valmis oli ning ootas trepil, et millal ometi minema saab hakata. Kuidagi nii armas oli vaadata, kuidas suvega oli lasteaialapsest saanud tegus koolilaps.

Vaatame, kaua seda soovi püsib. Mul püsis gümnaasiumi lõpuni, ainult füüsika, matemaatika ja kunstiõpetuse oleks ma välja jätnud. Matemaatikat ma lihtsalt ei oska, siiani. Füüsikaõpetaja vihkas lapsi ja eriti mind, ausalt kui mõni inimene ei tohiks olla õpetaja, siis on see meie tookordne füüsikaõpetaja. Talle meeldisid vaid poisid ja kuna me pinginaabriga ikka vahepeal kihistasime eespingis istuvate poistega, siis vihkas ta mind kohe topelt. Ma ei liialda. Ja kuntsiõpetus. Arrrrrgh! Mul tuleb kananahk peale. Ma ei oska joonistada, aga ma püüdsin. Sain alati kehvasid hindeid ja kunstiõpetus oli mul kogu aeg “kolm”. Mul on meeles kord kui ma sain “viie”, sest palusin klassikaaslasel pildi ära teha enda eest. Nagu päriselt – mis kuradi õpetaja see oli? A pilti mäletan siiani – Hannela tegi ära, suusataja oli, mäest tuhises alla. Ilmselt mu elu esimene ja ainus kunstiõpetuse “viis”.

Aga muidu päriselt ma armastasin koolis käia. Ülikoolis armastasin ma hiljem veel rohkem käia. Muidugi oli ka seal aineid, mis mulle ei meeldinud, aga siiski – ülikool oli lahe! Ehk on Ida lisaks minu jonnakusele ja kangusele saanud ka minu nohikliku poole? Kuigi ma näen kui vallatu ja ülemeelik ta on, nii et tegime Marekiga aktusel nalja, et saame uue “Kevade” kirjutada. “Kui vanemad Idale järele jõudsid, oli Ida juba direktori kabinetis”. Noh jah, samas sain ma ka seal mõned korrad ikka käia. Sõnakas olen ma alati olnud ja mõnikord läksin kambavaimuga kaasa ka.

Peale tunde läksin Idale järgi. Tuli koolist välja selline üsna rahulolev ja tähtis koolilaps, aga näha et natuke väsinud Ükskõik, mida ma ei küsinud, sain ma vastuseks, et issand ära küsi, ma olen väsinud, see oli raske. Muigasin natuke ja sain vastuseks, et sulle jah, ehk pole pikk päev, aga mulle oli raske. Lasin tal vaikuses koju sõita. Siis tuli meelde, et mulle on Keilasse üks pakk tulnud ja talle oli ka sokke vaja, pluss veel nipet-näpet. Minu üllatuseks oli veel üks pakk tulnud. Imelik, mõtlesin ma, ei mäleta, et midagi oleks tellinud, aga läksin ootusärevalt pakiautomaadi juurde. Pakis oli ümbrik Ida nimega. Te ei kujuta ette, kuidas selle lapse imestust, üllatust ja siirast rõõmu, kui ta leidis kaardi vahelt 100-eurose kinkekaardi. Issand, mulle tuli endale meelde kui mõnikord onu ja tädi mulle salaja raha andsid, ükskord saingi lausa 100 krooni (ja kaotasin selle samal päeval ära). Ida vaatas mulle otsa ja küsis, et kas ta tohib seda siis kasutada. Rahateema on meil hetkel väga aktuaalne nagu te teate, tegime ka nädala taskurahatabeli ja Ida ise otsustab, mis päeval ja millele ta oma nädala viieka kulutab (ega saa juurde). Hakkasin juba ütlema, et ei ole ju vaja ja blaablaa, kuid siis sain sõnasabast kinni ja ütlesin, et no lähme vaatame, kuna me niikuinii juba poes olime. Järgmine hetk näitas Ida mulle mänguasjariiulil 50-eurost LOL Deluxe üllatuskarpi. Never ever, miljon aasta jooksul ei oleks ma muidu tal lubanud seda valida, jõudsin juba öelda, et mõttetu ja Ida hakkas otsima “mõttekaid” kinke kui tuletasin endale meelde, et see on TEMA kingitus TEMA tähtsaks päevaks ja see, mida ta sellega teeb on TEMA otsus. Surusin hambad keelde ja ütlesin, et valigu ise, mida tahab, sest kinkekaart oli talle. See rõõm ja kerge šokk, et ma vaidlema ei hakanud!

Poest tagasi koju sõites hakkas Ida koolipäevast rääkima. “Saad aru, see on ikka nii raske, ma ei saa üldse mängida!” rääkis ta. Ütlesin, et no natuke ikka ju saad. “Jaa, aga see on kümme minutit vahetund, saad sa aru, KÜMME minutit!” ütles ta sellisel moel nagu oleks kümme minutit vahetundi sama suur inimõiguste rikkumine nagu maskikohustus:D

Siin ta peale esimest koolipäeva oma uhke LOL kohvrikesega kodupoole marsibki. Ja teate, mul on tunne, et see koolivärk ja logistika loksub ise paika. Hommikuti avastasin, et saan ta bussile viia, nii et ise lähen teisele poole tööle, ajad kuidagi klappisid hästi. Juba homme tahtis ta ise bussiga minna (sõidan siiski esimest korda autoga järel bussil) ja lisas lausa, et oota, miks ma pikapäevarühmas pean käima, ma saan ju bussiga koju. Leppisime kokku, et alguses ikka teeme selgeks, mis bussid ja mis kellast sõidavad ja et enamik päevi on ta siiski pikapäevarühmas. Saab kõik õpitud. Ja siis vaatame, kuidas ja mis ja kust. Lootus sureb viimasena ja ma loodan siiralt, et koolibuss hakkab meile lähemale sõitma. Ma igatahes olen sellel teemal oma arvamust juba avaldanud. Öeldi küll,e t sel aastal pole lootust, sest /sisesta sada põhjust/, aga ma olen korraga optimist. Ma loodan.

Ida läheb kooli ehk kas ma pean töölt ära tulema?

/ Eveliis / 13 Comments

Maal elamise võlud. Idüll, pole lähedal naabreid, vaikus. “Aga kui Ida koolis käima hakkab?” küsti mult aina tihedamini kui kooliaeg hakkas lähenema. Vastasin alati, et pole sellele mõelnud, et küll see kuidagi ikka lahenduse leiab, asjadel on kombeks paika loksuda. Nüüd on koolini jäänud kaks nädalat ja asjad ei ole paika loksunud. Ehk siis ma päriselt ei suuda leida lahendust, mis kõikidele sobiks.

Okei, maanteelt käib koolibuss ja 1,5 km maanteeni ei ole kuigi pikk maa iseenesest. Aga kui sajab pussnuge, on torm, tuul, sada kraadi külma? Ja pealegi on siin ikkagi karu ringi jalutanud. Ma ei pea end sugugi helikopteremaks, aga ega ma väga hästi ei kujuta ette küll, et Ida talvel pilkases pimeduses mööda metsavaheteed bussini kõnnib. Endalgi on natuke ebameeldiv pimedas käia, rääkimata siis kaheksa-aastasest lapsest. Ostsime talle ka elektritõuksi, et ta saab sellega bussi peale sõita, aga see on üsna raske, et ma ei tea, kas ta selle bussi jõuab tõsta. Variant on osta suvaline jalgratas, mille saab bussipeatuses posti külge jätta ja loota, et kellelegi teisel ei lähe seda rohkem vaja.

Esimesel nädalal ka kohe vist bussi peale üksinda ei saada. Et siin on kodu, seal buss, ja seal kool, vaata ise, kuidas mindud ja tuldud saad. Minu õnneks on emme hetkel kodune ja on lubanud alguses appi tulla. Aga seegi lahendus on ajutine ja ütleme nii, et on hästi kui ta siin nädal aega vastu peab. Me ju kõik teame kui nõudlik on emme, kui tujukas mina ja kui aktiivne Ida. Plahvatuslik kombo.

Hea küll. Üritame loogiliselt mõelda. Üks meist saaks Ida kooli viia. Kui mina, siis ma jõuaksin tööle alles üheksaks ja kaheksatunnine tööpäev tähendaks seda, et jõuan koju kell 18. Kool lõppeb 12:30. Sõidan 60 kilomeetrit edasi-tagasi, et Ida vahepeal koju viia? Kas ta üldse julgeb ja tohib üksinda kodus olla? Ma tean ühe oma tuttava pealt, et talle saadeti külla lastekaitse, sest ta oma mitu aastat vanema lapse üksinda koju jättis. Pikapäevarühm on ka variant. Ilmselt tulebki kasutusele, aga 1) ma tegelikult ju ei taha, et ta iga päev seal oleks ja 2) pikapäevarühm lõppeb kell 1630. Kui ma läheksin tööle nii nagu siiani 8-830 vahel (mhm, Marek on mulle nii mõjunud, et ma olengi varasemaga ära harjunud), siis ma jõuaksin vähemalt pikapäeva rühma lõppemise ajaks järgi. Aga siis peab Marek ta viima kooli. Marek läheb tavaliselt kodust välja, 7 või 715. Kool tehakse lahti 7:45. Oletame, et Marek saab kodust välja minna hiljem ja viib Ida kooli ning mina lähen järele. Siis nagu isegi saaks hakkama. Ja vajadusel käib ta bussiga ise. Põhiline on, et ma ei taha, et ta kusagil jõlkuma hakkaks, ei niisama küla peal ega pidevalt kellelgi külas, sest vanemad on tööl.

Ma olen isegi mõelnud, et kas ma tõesti pean töölt ära tulema, et koolis käimine oleks kõige valutum. Mkm, ma ei taha, mulle meeldib mu töö ja väga, ma näen esimest korda üle pika aja, et mind ja mu teadmisi hinnatakse, vähemalt mul on selline tunne. Millised on variandid? Osaline tööaeg? Ma ei taha, ma ei taha palgas kaotada. Kodukontor? Sellisel juhu osaline, sest töötades nii laheda tiimiga, ei tahaks kuidagi outsideriks jääda, aga kui ikka üldse teistega koos ei ole, siis see ikka varem või hiljem juhtub. Kas see oleks võimalik? Või tulla töölt ära ja minna tagasi oma vanade liistude juurde? Hakata pakkuma teenust nagu varasemalt? Ühele ettevõttele? Mitmele? Kas vaid Skandinaavia suunal? Kas vaid turundust ja müügijuhtmise teenust või ka dokumentide korda ajamist? Mul on veidral kombel muljetavaldavad teadmised erinevatest Norra nõuetest ja eeskirjadest, ehitusvaldkonna dokumentatsioonist ja muudest eripäradest. Nii palju mõtteid, segadust ja uusi rutiine. Marek küsis üks päev, et kas me mingi aeg saaksime nädala sees Pranglisse minna. Vastasin, et ma usun küll. Siis tuli mõlemale meelde, et oot, Idal on ju kool, et enam ei ole nii, et tekib mõte ja läheme! Või on?

Aga positiivse poole pealt lõpetades, siis käisime nädalavahetusel Idale kooliasju ostmas. Oli küll lahe vaadata, kuidas ta nii asjalikult endale asju valis. Lasin tal valida täpselt need asjad, mis ta ise tahtis. Koerapiltidega vihikud, kassipildiga päeviku, isegi ükssarvikuga koolikoti oleksin lasknud võtta, aga ta otsustas viimasel hetkel ühe siilidega koolikoti kasuks. Ei valinud ühtegi nö ettenähtud brändi koolikotti, ma ise ikka püüdsin nende poole teda suunata, aga ka sellel siilidega kotil oli tugevdatud seljaosa ja iga kell saab uue koti osta. Mu jaoks oli oluline see lapse elevus asjade valimisel. Ikkagi tema esimene klass. Seda ei juhtu iga päev. Hullumeelne, et ta korraga ongi koolilaps. Alles ta oli see pisike mõngel.

“Ma tahan loomaarstiks saada, siis ei pea lugeda oskama!”

/ Eveliis / 10 Comments

Mina ei tea, millal see juhtus, aga ühel hetkel on minu beebist saanud suur laps. Nii suur, et kui ta ei oleks sündinud oktoobri lõpus, oleks ta paar päeva tagasi alustanud esimeses klassis, aga kool tundus kuidagi nii kauge tulevik kogu aeg, et pean täiesti ausalt ütlema, et õpetamistegevustesse ma väga ei ole panustanud, sest aega ju. Las on laps, olen ma mõelnud, kuigi mu ema oli juba Ida teisest eluaastast närvis, et miks ta juba lugeda ei oska. Väidetavalt kõik meie peres on osanud. Okei, teen emale liiga, aga ta tõesti on mind 762380 korda noominud, et ma ei ole sellega tegelenud. Mina ju ometigi oskasin juba viieaastaselt lugeda. Ma olen küll selgitanud, et asi võis olla ka selles, et tol ajal ei olnud lastel väga palju muud meelelahutust kui päevas üks multikas (kui just Klaasikillumängu ei näidatud, siis ei olnud isegi seda ühte õhtust multikat), puu otsas ronimine (milles ma olin koba) ja raamatud. On ilmselge, et ma pidin õppima lugema kiiremini.

Ühesõnaga. Ida ei ole siiani ilmutanud erilist huvi tähtede vastu. Muidugi tunneb ta mingeid tähti ja veerib mingeid sõnu kokku, aga nüüd on meie vestlused jõudnud sinna, et ta tunneb ise, et tahab lugema õppida. Kõik sai alguse meie õhtustest jutuajamistest, kui me enne magamaminekut elulise tähtsusega teemasid lahkame. Ühel õhtul ütles Ida, et tahab loomaarstiks saada. Ma olin meeldivalt üllatunud, sest polnud varem seda soovi kuulnud. “Siis ma ei pea lugeda oskama,” lisas Ida enne kui jõudsin teda põhjalikult kiita. Selgitasin, et sa pead ikka oskama ju lugeda ja kirjutada, et oskaksid loomadele õigeid ravimeid kirjutada. “Ahah,” vastas Ida ja küsis, kas politseinikuks saamiseks ei pea lugeda oskama. “Ikka peab,” vastasin, “kuidas sa siis mõne eksinud lapse koju aitad, kui ta aadressi ei oska lugeda?” Ida mõtles ja küsis kurvalt, et kas mõni amet on, kus ei pea oskama lugeda. Sain aru, et probleem seisnes selles, et keegi tema sõpradest oskab lugeda või et paljud meie sõprade lapsed läksid kooli ning Ida tunneb end selle pärast halvasti.

Leppisime kokku, et hakkame igal õhtul tähti õppima. Meil on vanaema Ülle poolt igasugu materjali, sest nagu öeldud ta on juba Ida beebieast saati meid püüdnud õppima panna. Võtsime esimesel õhtul ette tähekaardid ja hakkasime püüdlikult õppima. Esimest korda elus nägin ma Idat keskendumas ja tõesti püüdmas ning pingutamas. “L-Õ-V-I,” veeris ta kenasti kokku. Kiitsin teda ja palusin kiiremini veerida, et sõna kokku häälduks. Ida püüab ja püüab ja püüab ning loeb kokku “tiiger”, sest all on lõvi pilt, keda ta ekslikult tiigriks peab. “Jott-ää-enn-ee-ess”  veerib ta tähed kokku ja kiiremini “jottänes”. Püüan õpetada, et ta hääldaks “jott”-i natuke rohkem “i”-ks. “Iänes” veerib ta kokku, kuid ikka ei saa kokku “jänest”. Ma mõistan teda. Ma ka ei saaks. Edasi tuleb “G”. “See on “ge”, õpetan ja hakkame kokku lugema “tigu”. Ikka tuleb sealt “tigeu”. Sama kordub “kodeu”-ga. Jätame rasked häälikud kõrvale.

Jõuame K ja T täheni. K -tähe ajab Ida sassi T-tähega. Näitan talle eelmist kaarti, kus oli “tibu” ja küsin, kas seda loeti “kibu” või “tibu”. Saame selgeks, et K on K ja veerime kokku sõna “söök”. Ikka tahab sõna lõppu tulla T. Käime edasi tagasi kahe tähekaardi vahel ja saame K jälle selgeks. “Kiik” tahab ikka häälduda “kiit”. “Aga eelmises sõnas oli ju lõpus K,” tuletan talle meelde, mis see oli?” Ida veerib “S-Ö-Ö-K” ja vastab siiralt ja ausalt “toit”.

Saan aru, et mu emal on õigus olnud (pagan nendel emadel õigus kipub olema!), ma olen õpetamist liiga kaua edasi lükanud. Laps pingutab täiest väest, et kokku lugeda sõnu, aga mina ei oska õpetada. Järgmine õhtu läheb meil täitsa rappa, ma ei oska kiita kui kui “tere”-st sai “reha” ja muud sellised apsakad, kuid võtan end kokku ja leian siiski, mille eest kiita. Ida on rahul, endas küll natuke pettunud, kuid siiski rahul, et päris hästi läks. Järgmised päevad ma guugeldan nippe, kuidas last õpetada ja mida ma valesti tegin. Saan kiiresti selgeks, et kõike. “Esmalt on lihtsam eristada täishäälikut – kasuta sõnu, mis algavad A, E, I, O, Uga. Kõige raskem on lapsel kuulates tabada kaashäälikuid (K, P, T, G, B, D).” Ma alustasin esimesel õhtul kohe valest otsast. (Loe lähemalt https://naisteleht.ohtuleht.ee/691934/kuidas-last-lugema-opetada) Aasta ema.

Peale tähtede õppimist oleme me vaadanud “Mõmmi ja aabitsat”. Saan aru, miks nad alustasid A-st, I-st. Nüüd saan aru. Kaks päeva tagasi veel ei saanud. Ida kordab tähti ja on rõõmus. “Neid tähti ma ju tean, need on lihtsad!” Jõuan mõelda, et kaugele me ei jõua kui vaid “lihtsaid” tähti õpime, kuid juba lisab Ida rõõmsalt, “kaks uut tähte sain ka ju – U ja R!”  Ida kipub sassi ajama ka O ja U, ütleb O asemel U. Huvitav, kas sel võiks olla mingi seos sellega, et norra O hääldatakse U-na? Kuigi Norra lasteaias oli ta veel pisike, siis natuke tähti nad ikkagi õppisid ka seal. Enne magamajäämist õpetab Ida mulle, et kui homme jälle õpime, siis sina pead sõna ette ütlema mitu korda ja mina kordama, nii on õige õpetamine. Vat siis sulle ema. Laps peab mind õpetama, kuidas teda lugema õpetada.

Jagage ome nippe ja õpetusi, kuidas D,G,J tähti õpetada, et  “koDEu”, “tiGEu” “JOTTänes” sõnadest saaks päris sõnad. Ja üldse kõik lugemaõpetamise nipid-soovitused on teretulnud. Aasta ema hakkas nüüd last õpetama lõpuks:)

 

Rahvastepall

/ Eveliis / 16 Comments

Tänase päeva kõige kuumem teema on vist rahvastepall. Et kas see on kiusamine ja kas see tuleks koolis keelata. Ütlen ausalt, minu arvamus ei ole ilmselt objektiivne, sest rahvastepall oli minu üks lemmikmänge lapsepõlves. Ma olen samal arvamusel Romi Hasaga, kes ütles, et tema arvates aitab rahvastepall kaasa lapse kiiruse-  ja koordinatsioonitajule ning taktikalisele mõtlemisele. Ma ise lisaks täna ka tiimitöö, aga lapsena oli rahvastepall minu jaoks eelkätt lõbus sportlik mäng.

Enne kui te mind rahvastepalli palliga mängukastist välja viskate, siis ma ütlen ka, et samas ma püüan aru saada, miks kõik nii ei pruugi arvata. Kuidas saaks keegi pallimängu karta on mu esimene mõte. Ma olen ka selle palliga pihta saanud, sest ma olin üks tugevamaid mängijaid ja vastasvõistkonna taktika oli alati tugevamad kõige pealt välja “peksta” ja siis nõrgemate, kes palli püüda ei julgenud, välja viskamine oli juba kindel tee võiduni. Ma ise tegin ka nii. Puhas mängutaktika. Mis seal karta? Räägib inimene, kes kardab šampanja korke ja õhupalle.

Niisiis kuidas saab palli karta? Kui me pidime poistega koos mängima, siis ma kartsin ka. Okei, ma olin osav eest ära põrkaja, aga poiste palli väga püüda ei tahtnud ja sellega pihta ka ei tahtnud saada, sest äkki nad löövad nii kõvasti, et saab haiget. Krt, mõnikord vist sai ikka ka. Aga tüdrukute mängus ma ei näinud kunagi sellist “peksan sind palliga, sest sa ei näidanud mulle mata kontrolltöö ajal vastuseid ette”. Mitte et ma arvaks, et poisid ka nii arvasid, praegu lihtsalt lõi pähe. Poisid  olid tugevamad.  Tahtsid näidata. Esineda. Tüdrukutega mäng oli megalahe! Minu jaoks. Mul on rahvastepallist vaid lahedad mälestused. See oli osake minu lapsepõlvest. Me mängisime rahvastepalli ka vabal ajal, peale kooli. Kogunesime koolihoovi ja kuna nutiseadmeid polnud, siis pidime me loominguliselt lähenema oma koolivälisele vabale ajale. Trihvaa, luurekas, rahvastepall ja mõned muud (palli)mängud kuulusid meie mängude varasalve.

Üks osa minust tahaks siinkohal öelda, et kuulge, lõpetage ometi lollus. Jätke rahvastepall rahule, Romi Hasa ütles ka tabavalt, et kas elu pole üleüldiselt üks suur rahvastepall, aga teine osa minust jääb mõtlema selle koolikiusamise peale. Mul oli just klassikokkutulek. 20 aastat hiljem. Me arutasime kiusamise üle. Kas me kiusasime kedagi? Kas meil oli pahatahtlikku kiusamist? Koos jõudsime me arusaamale, et see niisama poiste ja tüdrukute omavaheline norimine polnud kiusamine, vaid pubekate  suhtlus. Samas, võib olla mõni mu klassikaaslane tahab teisiti väita? Võib olla minu väljaütlemised võisid kellelegi trauma tekitada. Ma ei tea seda 100%. Kes minuga ühes koolis/klassis käinutest julgeb arvamust avaldada?

Btw,  ka mu kõverate jalgade ja suurte hammaste üle on piisavalt nalja heidetud, aga ma ei osanud seda kunagi võtta kiusamisena (kas see tänapäeva mõistes oli seda siiski?) Ma vist olen terve elu olnud kas ebaadekvaatselt enesekindel või piisavalt juhm, et mitte aru saada. Või oma nohiklikul moel piisavalt popp, et see oligi vaid lõõpimine? Mul on meeles algklassidest kui poisid mind lillade (välismaa!) dressipükste pärast narrisid “ahv, gorilla, p***e lilla”, tänapäeva mõistes see oleks ilmselge vaimne kiusamine , aga ma ei pannud seda tähelegi, sest juba järgmisel hetkel mängisime me nende samade poistega trihvaad ja ka rahvastepalli. Kehalise kasvatuse tunni väliselt ei olnud nad üldse nii agressiivsed ja tüdrukute suhtes vaenulikud. Lihtsalt koolis oli vaja näidata teistele.

Oot, mis ma nüüd tahtsingi öelda? Ah jaa. Ühesõnaga, mina oma kogemusest ei saa öelda, et keegi oleks osanud rahvastepalli kiusamise vahendina võtta, ma ei tuleks selle pealegi, et see on “nõrgemate tümitamine” sest kiusamist sellisel kujul nagu nüüd räägitakse, ei eksisteerinud. Mul ei ole (veel) kokkupuuteid tänapäeva kooliga aga ma olen aru saanud, et kiusamine on koolilastele/laste seas suur probleem ja siis ma võin küll mõista, et rahvastepall võib nö ohtlik olla osadele nõrgematele, kiusatavatele. Ma saan sellest aru, aga mina oma ajuga olen ikka seal Romi Hasaga ühes paadis, et elu ongi üks rahvastepall. Teate kui palju muid asju, minu arvates võiks ka ära keelata, sest need kiusavad mind igapäevaelus? Ma võiksingi jääda neid loetlema, aga keegi ei keela neid ära, sest…elu.

Minule rahvastepall mingit traumat ei jätnud.

Kas rahvastepall võiks olla valikuline? Et kui tunned, et oled nõrk, siis ei pea seda kaasa tegema. Minu küsimus on siit on kohe, et kui palju meie lapsed üldse liiguvad? Rahvastepall on (minu jaoks) ideaalne meeskonnatöö harjutus, mis arendab juba ülalnimetatud liikuvust, paindlikkust ja koordinatsiooni.  Kui mõelda tagasi oma kooliaja peale, siis ma tean, raske uskuda mind vaadates, aga ma olen olnud hästi liikuv ja sportlik, rahvaste pall oli 35428700 korda etem kui ümber koolimaja jooks või korvpall, aga ma pidin need asjad ka kaasa tegema, sest kedagi ei huvitanud, et ma nendes kehv olin. Ma olin kehv ka kunstiõpetuses, matemaatikas ja füüsikas. Keegi ei andnud mulle valikut. Ma saan natukene selle teema mõttest ja murekohast aru, aga ikkagi jääb mu pähe kummitama mõte, et aga mis siis järgmiseks. Kaugele me keelamiste ja laste kaitsmisega läheme? Millised on sellise (vabandust kulunud väljendi pärast) “lumehelbekeste kasvatamise” tegelikud tagajärjed?

Nohik-peoloomade kokkutulek

/ Eveliis / 3 Comments

Mitu aastat teil keskkooli/gümnaasiumi lõpetamisest möödas on? Mina sain oma lõputunnistuse 20 aastat tagasi. Meil on küll iga viie aasta tagant koolikokkutulekud, kus ma ei saa öelda, et meie klass oleks väga suurelt esindatud kunagi (maks arv on ikka umbes viie-kuue vahel kõikinud), aga klassikokkutulekuid ei ole meil (minu meelest) olnudki. Mis tähendab, et laias laastus pole ma mõnda inimest peale keskkooli lõppu näinudki. Mitte et see otseselt suur kahju oleks, sest inimeste elud lähevad ikka omasoodu ja keskkooliaegsed sõprused ei pruugi väga püsivaks jääda, aga ikkagi… Kui on olnud selline tore klass, siis ikka aegajalt mõtled, et huvitav, mida see või teine teeb või satub mõni vana pilt kätte ja paneb meenutama ja mõtled veel korra, aga ei tee midagi rohkemat. Õnneks olid meie klassis mõned aktiivikud, kellele keegi vastu hakata ei julgenud juba koolis ja kui nüüd üks neist võttis ohjad enda kätte, et oleks aeg klassikokkutulek teha, siis ei puiklenud keegi vastu ning nädalavahetusel oligi Ussipesa täis 11 naise jutuvada.

69660384_2459201497451713_2484261345168457728_n.jpg

Aga poisid? Kuhu klassivennad jäid? Sellega on selline värk, et ega meil neid seal klassis nii väga ei olnudki. No kolm-neli sai ikka kokku loetud, aga mehed on nagu mehed ikka. Kuigi ma planeerisime seda kuupäeva väga põhjalikult ja valisime demokraatliku hääletuse järgi selle, mis kõige rohkematele sobis, olid mehed ikka midagi unustanud. Kes oma ema sünnipäeva, kes oma tädi juubeli. Niisiis oli platsis vaid kanakari.

Kui ma ütlen kanakari, siis ma ei mõtle seda absoluutselt halvustavalt. Ma pean silmas seda, et pane 11 naist samaaegselt ja valjusti rääkima ning võib kindel olla, et seltskonna ainus mees (ehk minu abikaasa, kes lootuses, et mõni mees ikka ka tuleb, kodust ei põgenenud) vuras murutraktoril müra eest metsa, et mitte hulluks minna. Ma mõistan teda. Meil jätkus juttu nii nagu ei olekski vahepeal 20 aastat mööda läinud. Ikka see  valju ja sõnakas “kanakari”. Ma ei hakka rääkima nendest meenutustest, mille üle me siin kõht kõveras itsitasime või nendest õpetajatest, kellele siiani tahaks ohakaid kinkida, või kes on eriliselt säravalt meelde jäänud (mõne puhul ei teagi, kumba öelda, kas positiivselt või negatiivselt), sest seda ei anna sõnadega lihtsalt edasi anda. See on selline situatsiooni-huumor, mille mõistmiseks peab olema, kas selles klassis käinud või kohal olema. Ma tahan hoopis rääkida millestki muust. Seoses hariduse ja kooli (valimise) teema aktuaalsusega. Noh, et kuhu kooli Ida panna, et oleks piisavalt prestiižikas ja ambitsioonikas tuleviku suhtes. Ida tahab minna Ääsmäe kooli, mille suhtes minul on kerge skepsis, samal ajal kui ma ise ei suuda endale selgeks teha, mida ma tegelikult üldse tahan. Siis tuleb mulle meelde mu oma keskkool.

Tartu 3. Keskkool/Raatuse Gümnaasium ei ole (jällegi minu mäletamist mööda) kunagi koolide edetabelites hiilanud, ikka seal kusagil edetabelite tagareas olnud. Kooli pandi  aga lapsi tookord selle järgi, milline kool lihtsalt kõige lähemal oli. Minul oli üle hoovi, 200 meettri kaugusel, see oli otseloomulikult esimene, ainus ja loomulik valik. Pealegi selles koolis olid käinud nii mu vanaema, ema kui onu. Rohkem ei olnud vajagi.  Nüüd on vanemad hulluks läinud koolide valikuga. Mitte miski ei ole piisavalt hea, mitte miski ei ole piisavalt hea aluspõhi tulevikuks. Mina julgen oma klassi (ja kooli) põhjal teha siiski järelduse, et oluline on see, milline on laps ja millised klassikaaslased. Meie klass oli üks paras punt nohikuid. Jällegi, ma ei mõtle seda halvustavalt, vaid pigem uhkusega. Sellest ka postituse pealkiri. Me olime kõik, suurem osa, omamoodi nohikud, aga samas ei jäänud ükski pidu pidamata ja ükski spikerdamine spikerdamata. Ka kõige viielisemad viielised olid osavad spikerdajad, see oli kuidagi osa koolielust, ka kõige viielisemad viielised olid igaüks omamoodi peoloom. Kes käis alaealisena salaja “Atlantises” (mina kindlasti), kes käis (nagu eile selgus) klassivenna juures maal peol, kus lausa viskit ja Mehukatit joodi. Ühesõnaga üks ei välistanud teist ning õppimine oli pigem au sees. Au sees oli muidugi ka see, kes paremini spikerdada suutis. Kui ma püüan ennast õpilasena defineerida, siis ma arvan, et ma olin samuti üks ehe näide nohik-peoloomast. Ükski pidu ei jäänud pidamata, ükski lollus järele proovimata (olen mina ka koolidiskol nurga taga salaja “Maasika musi” joonud ja ekskursioonil salaja bussi tagaistmel …. (sisesta siia mõne muu odava magusa alkoholi nimi) joonud), aga kool siiski selle tagajärjel ei kannatanud.

Samal ajal kui ma seda postitust kirjutasin, leidis Marek kuurist mu vanad tunnistused. On küll algkoolist need konkreetsed näited, aga esimese nelja sain ma tunnistusele seitsmendas klassis ja esimese kolme kaheksandas, 70% olin ma ikka nö nohik edasi. Huvitav, kuidas kurat mul õnnestus kuni seitsmenda klassini kunstiõpetuses viisi saada, hiljem tegi õpetaja mulle VÄGA konkreetselt selgeks, et ma ei osanud joonistada ja kaheksandaks klassiks oli mu kunstiõpetuse hinne langenud kolme peale. Ega ometi ei saa siin olla mingi seos selle kuulsa Albert Einsteini ja kala puu otsa ronimise oskuste hindamisega?

Kui me nüüd 20 aastat hiljem nohik-peoloomadega koos istusime, jäingi ma mõtlema, et näed, nö kehv kool küll, aga terve klassitäis asjalikke, intelligentseid ja huvitavaid inimesi tuli ühest 1999. aasta B klassist. Millest see siis tingitud on, et meie klassis on kõik oma erialal edukad? Omamoodi oli meie seltskond ka müüdimurdjad. Kui te mõtlete sotsiaaltöötaja peale (sry, ma ei hakka neid täpsemaid nimetusi välja tooma, sest ei julge väga eksida peente nimetustega, aga ütleme et minu klassiõed tegelevad sügava puudega lastest kuni täiskasvanute psüühikahäireteni), milline on teie esimene kujutluspilt. Keskmine kuivik? Minul oleks. Kui ma ei teaks oma klassiõdesid. Särav-sarkastilis-kriitlised ja võrratult hea naljasoonega noored inimesed. Sõnapaari “noorte inimeste” juurde tulen ma veel tagasi natukese aja pärast. Või kui te mõtlete arheoloog-teaduri peale? Kas tuleb silme ette Indiana Jones või tuleb silme ette järjekordne keskmine kuivik? Mulle tuleks viimane. Kui ma ei oleks üle 20 aasta uuesti saanud kokku nüüd oma klassiõega. Teadur, kes on ilus, vaimukas ja huvitav, kaugel kaugel keskmisest kuivikust. Või keegi, keda õpetajad koolis pigem rumalaks pidasid, aga kes hoopis ise õpetajaks sai?

Müüdimurdjad. Kogu meie lärmakas kanakarja-punt.

2009.aasta koolikokkutulekul olid inimesed pinges, et olid paksuks läinud ja polnud post-it´e leiutanud. 2014. aastal mõtlesin ma, et kuidas mõned inimesed üldse vanemaks ei jää. 2019. aastal mõtlesin ma, et mõni ei näe ikka vanem välja kui 18 (nimesid nimetamata, onju) , aga isegi kui me oleme numbri järgi mõnevõrra vanemaks jäänud, siis võin ma teile öelda, et 38 pole veel miski number. Ikka oleme noored inimesed. Okei, diskole enam ei kipu ja vaatad pigem veiniklaasi taga U.S open finaalmängu, millest absoluutselt aru ei saa ning seetõttu kritiseerid pigem Serena Williamsi kostüümivalikut (jaajaaa, ma tean, ma tean, pinnapealne ja madal), aga samal ajal saad aru, et number on vaid number. Kaalu või vanuse oma. Nii kaua kui oled ise lahe ja nooruslik ega mõtle selle üle, kuidas kurat 2000. aastal sündninud inimene saab olla täiskasvanu kui isegi mõte sellest, et 1990+ aastal sündinud inimesed on täiskasvanud, ajab su aju errorisse, oledki sa noor. Oma hingelt.

(Note to self: Loe seda kui oled 68 ja naera pihku, et üldse arvasid, et keegi 38-aastast vanaks võiks pidada.)

Mul on jumalast hea meel, et ma sellises nohik-peoloomade klassis käisin. Loodetavasti me nüüd 20 aastat uue kohtumiseni ei oota.

 

 

Meie kiisul kriimud silmad

/ Eveliis / 31 Comments

Iga kord kui ma võtan sõna Eesti haridussüsteemi teemadel saan ma hulga kommentaare, mis räägivad sellest, kuidas ma teen Eesti õpetajatele liiga ja ei hinda nende tööd. Minu jaoks on suur vahe, kas ma kritiseerin süsteemi või inimesi, need on kaks eriasja, vähemalt minu jaoks. Ma olen 100% arvamusel, et Eesti haridussüsteem, alusharidus, on iganenud ja paljus sõltubki lapse heaolu lasteaias, koolis sellest, milline õpetaja teda alusharima satub. Ida Eesti õpetajatega ei saaks ma rohkem rahul olla. Seda et tegu on soojade, hoolivate ja tarkade õpetajate ja inimestega kinnitab ka see kui palju ja kuidas laps õpetajatest kodus räägib ning kuidas ta tahab lasteaeda minna. Mind lapsevanemana paelub aga see, kuidas ma näen, et laps nende käe all silmnähtavalt areneb. Mina olen õpetajana äärmiselt kehv, ma ei tule poolte asjade pealegi, mida juba ammu oleks võinud õpetada, seda enam, et on näha, et lapsel on huvi. Ometi on meil kodus vägagi taibukas laps, kes teab rohkem kui ma oskaksin ühelt viie-aastaselt eeldada. Ilmselt õpib ta üsna pea lugemagi. See kõik on tänu õpetajatele, mitte mulle.

Sellest lugemiseoskusest ja muudest oskustest ma aga tahangi rääkida. Kui ma ütlen, et ma olen õpetajana äärmiselt kehv lapsevanem, siis ma pean silmas neid traditsionaalseid õpetusi – lugemine, arvutamine, kirjutamine ja muud sellised asjad. Ma olen alati mõelnud, et küll lapsed koolis õpivad. Ma ise oskasin ema sõnul juba vapsee imikuna lugeda, “Kalevipoeg” kuulus mu lemmikraamatute hulka kolme-aastaselt, kuuendakse eluaastaks olin ma juba “Tõde ja õiguse” kallal. Olgu, liialdasin muidugi, aga ma tõesti oskasin lugeda  viiendaks eluaastaks vist, seega ei saa arvata, et minu arvamus on tingitud sellest, et olin õppimisel aeglane. Minu arvamus põhineb hoopis muul. Esiteks on lapsed väga erineva arenguga, ei saa kõiki ühe mõõdupuu järgi võtta. Teiseks on lastel erinevad huvid. Teate ju seda kuulsat tsitaati, et “kui hinnata kala tema võimekuse järgi puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on rumal”? Kolmandaks olin ma 5-aastane 33 aastat tagasi. Minu päeva eredamad hetked olid õhtune pooletunnine lasteekraan ja  kella üheksane “Vikeraadio” unejutt ning raamatud. Kui mul oleks olemas olnud Netflix, YouTube, iPhone, iPad, Playstation, siis võib olla ei oleks ma ka nii palju raamatuid lugenud. Me ei tea. Ajad on muutunud ja me ei saa kõiki lapsi sundida olema ühesugused või sellised nagu olid lapsed 30-40 aastat tagasi. Meil on koolikohustus alates 7.-17. eluaastani. Kas me tõemeeli arvame, et selles vahemikus ei õpi mõni laps lugema/kirjutama? Kas me tõesti arvame, et nad ei tee seda esimeste kooliaastate jooksul? Kui ei õpi mingiks vanuseks lugema/kirjutama, siis on selleks olemas ka erikoolid.

Aga lapsed peavad kooli minnes lugeda oskama.  Praktika (sh uuringud) näitavad, et paljudes Eesti lasteaedades ei lähtuta veel lapse arenguvajadustest ja õppima õpetamisest. Ikka veel näeb ja loeb, kuidas õpetajad palehigis lapsi laua taga töövihikuid täites kooliks ette valmistavad. Aga kuhu jääb lapse enda initsiatiiv, loovus, õpihuvi, probleemi eri moel lahendamise katsetamine, koostöö ja selle käigus suhtlemise harjutamine – need kõik on ju vajalikud oskused 21. sajandil toimetulekuks? (Õpetajate Leht). Siin tulebki minu ajju veateade. Esiteks jõuan ma tagasi sinna, et lapse õpihuvi saab lasteaiast kas tõuke või tõrke. Kui tal on õpetajaga vedanud ja õpetaja oskab õpetada mängeldes, nii nagu Ida rühmas või talle satub üleüldse selline õpetaja nagu minu sõbranna, kes on ilmselt unistuste lasteaiaõpetaja ja kandideeritud ka Aasta parima lasteaia õpetaja tiitlile õigustatult, on tõenäosus suur, et lastel ei teki õppimise suhtes tõrget. Kui aga satub õpetaja, kes palehigis lapsi laua taga kooliks ette valmistavad ja selles rühmas on ka mõni kala, kes ei oska puu otsa ronida, siis mis jääb lapsele meelde? Ta on rumal, ta ei taha õppida ja suure tõenäosusega kuuleb ta, et aga sa ei saa kooli minna, kui sa ei oska seda ja seda ja seda. Kõik ootavad 1.klassi minekut, pange end aga selle lapse kingadesse, kes on lasteaias kogu aeg kuulnud, et kui sa ei oska lugeda, siis sa ei saa koolis hakkama. Paneb õppima? Ja kui vanemad on minusugused?

Ma arvan, et ma ei ole kuigi kannatlik õpetaja, okei, ütleme ausalt, ma olen lausa laisk, kuid see ei tähenda, et ma ei armastaks lapsele muid asju koos teha, mis minu meelest on silmaringi arendamiseks ja huvide tekitamiseks sama olulised või isegi olulisemad, sest lugema-kirjutama saab koolis õppida, aga üldine silmaring ja lapse areng, lapse huvide areng peaks olema just lapsevanema töö ja huvi. Selles osas arvan ma ausalt, et me oleme Marekiga mõlemad üsna head vanemad. Mu meelest isegi see, et mu viieaastane laps suudab sõita 13 kilomeetrit rattaga, nii et silm ka ei pilgu, on üsna muljetavaldav, eriti maailmas, kus heaks lapsevanemaks olemiseks piisab tihti vaid lapsele iPadi kätte andmisest, see ka ju arendab. Igaks juhuks (saan aru, et siin oli probleem, miks ühe blogija laps abiratastega rattaga sõitis?) ütlen, et pikemaid maid sõidab Ida ka just abiratastega rattal, sest mulle tundub, et ta tunneb end kindlamini ja saab puhata kui väsimus tuleb, lühemaid maid kärutab nagu vanamees “suurte tüdrukute rattaga”. Ent jälle – kas kõik lapsed peavad viiendaks eluaastaks sõitma ilma abiratasteta? On see kusagil seaduses kirjas?

Ehk siis ma jõuan jälle ringiga sinna, et ma olen öelnud, et minu arvates vormib Eesti haridussüsteem ühesuguseid sõnakuulekaid sõdureid, keda saaks ühe mõõdupuu järgi hinnata. Mulle on vastu vaieldud, et ma eksin, olen ülekohtune, ei taha mõista. Mulle tuleb silme ette ikka see meem, kus Pinocchio läheb esimesse klassi, õpetajaks on kirves ja kõik ülejäänud õpilased on juba ühesuguseks töödeldud. Ma ei ole koolide ja õppimise peale mõelnud väga pikka aega, sest pole põhjust olnud, nüüd seoses Idat eesootava kooliteega ikka mõtlen, et pagana “paneme-kõik-puu-otsa-hinde-peale-ronima”- süsteem on see meie haridussüsteem ikka. Mulle ei meeldi. Mulle meeldiks kui kool õpetaks mõtlema, analüüsima, aru saama, mitte suvalisi numbreid ja asju pähe tuupima. Ma olen nõus ühe lapsevanemaga, kes Õpetajate Lehes on arvamust avaldanud: “Mäletan juhust, kui vanemal lapsel tuli loodusleksikonist pähe õppida 15 lehekülge lindude nimesid. Mina ei tunne kõiki maailma linde ja olen senini hakkama saanud. Samuti ei arva ma, et peaksin peast teadma kõiki ajaloodaatumeid ja -sündmusi. Kui vaja, leian need internetist või entsüklopeediast. Pealegi on mõned õpikud nii keerulise sõnastusega, et isegi täiskasvanul tuleb mõnda lauset kolm korda lugeda, et sisust aru saada. Kui lapse ainus mõte on, et jõuaks kodutööd kiiresti tehtud, on õppimise kasutegur väga väike. Leian, et tähtsam on õpetada lapsi süsteemselt mõtlema ning olulist ebaolulisest eraldama. Räägime palju vaimsest tervisest ja koolistressist, mille üks põhjus on see, et lapsed on kodutöödega üle koormatud.”

 

Kui pole keelatud, siis on lubatud ehk paneme õpetaja põlema!

/ Eveliis / 10 Comments

Mulle meeldib hommikuti kuulata Vikerraadiot, saab hea ülevaate, mis Eestis toimub, lisaks hea muusika ja mõnusad saatejuhid. Kuigi Taavi Libe meeldib mulle tibake rohkem, siis naudin ma reedehommikuti Märt Treiali sarkasmi. Täna rääkis ta muuhulgas teemast, mida mina julgeks nimetada ka “kasvatame lumehelbekesi vol 1000”.

Lugu siis selline, et ühes koolis korraldasid noorukid  vahetunni ajal tulekahju keemiaklassis. Aineõpetaja, kes sel ajal klassis viibis, oli poiste käitumisest häiritud ja nende käitumishinne alandati rahuldavale. Milline kohutav karistus kas pole? Mul on ka käitumishinne rahuldav olnud ja olgem ausad see ei ole mitte kuidagi minu edasist elu mõjutanud. Keda see käitusmishinne üldse huvitab? Selgub aga, et tänapäeval ikka huvitab ja leidub lapsevanemaid, kelle arvates see on karjuv ebaõiglus mille eest tuleb välja astuda. Tuletame meelde, et õpilased korraldasid klassis (teaduse huvides:D) tulekahju. Ühe poisi kohtunikust lapsevanem ei olnud ebaõiglusega rahul, tuues välja, et kooli kodukorras ei ole kirjas, et lõket ei tohi teha, samuti ei olnud seal kirjas, et välgumihklit, millega lõke süüdati, ei tohi koolis kaasas kanda, keelatud olla vaid tikud.

Olete nõus, et see on ju täielik absurd? Direktor kirjutas lapsevanemale vastu, et kooli kodukorras ei ole ka kirjas, et õpetajat ei tohi põlema panna või maha lasta ja et õpilased panid ohtu teiste elud kui keemiaklassis lõket hakkasid tegema. Kohtunikust lapsevanem aga arvas, et mingit ohtu ei saa olla, sest keemiaklassi laud on spetsiaalsete ainetega üle tehtud, et see põlema ei läheks. Nii et kui aga tuleb koolis tahtmine lõket teha, siis palun väga, see ei ole keelatud, eriti keemiaklassis.

Mul on reaalselt õpetajatest kahju, kes peavad selliste laste ja lastevanematega igapäevaselt hakkama saama. Ja ausalt, mul on ka kahju, et enam ei tohi lapsi mitte mingil moel karistada. Isegi käitumishinde alandamine on ennekuulmatu. Mis saab nendest noortest, kel on täielik karistamatuse tunne ja kelle emmed-issid iga asja suureks puhuvad ja laste “õiguste eest võitlevad”. Kunagi naersime selle üle, et USA-s keegi oma kassi mikrolaineahjus kuivatas ja siis kohtus võitis, sest mikrolaineahjul ei olnud peal silti, et seal ei tohi kassi kuivatada. Tundus absurd. Nüüd aga oleme jõudnud olukorda, kus koolis (ja ilmselt ka tööl) peaks igaks juhuks olema sisekorraeeskirjas ära mainitud, et lõket ei tohi teha ja teisi inimesi põlema panna. Mis järgmiseks?