Kristina Kallas, äkki ei keeraks teiste elusid pea peale, sest sinu lapsed tahavad kauem magada!

Ma ikka iga kord natuke imestan kui mingeid otsuseid tehakse selle järgi nagu kõik inimesed elaksid kesklinnas. Näiteks see pidev “ärge sõitke autodega, kasutage ühistransporti”, “Tallinna kesklinnas on uuesti ehitustööd, jätke autod koju” ja nüüd siis “oih, lapsed tahavad kauem magada, las hakkavad koolitunnid ka hiljem.”

Okei. Ma viin Ida üheksaks kooli (ei, mitte selle pärast, et ma ei tahaks, et ta liiguks ühistranspordiga, vaid tal ei ole võimalik ühistransporti kasutada meie elukohast sõltuvalt). Sõidan autoga Keila raudteejaama. Lähen 9.11 rongi peale, olen 9.46 Balti jaamas. Heal juhul jõuan 10ks tööle.

Anna kannatust

Kunagi ammu ennemuistsel ajal käisin ma koolis. Sellest ajast on palju muutunud, aga samas on ka palju samaks jäänud. Noh, et peab õppima ja mõnikord antakse kodutöid teha. Olid ja on kontrolltööd, lugemiskontrollid ja eksamid. Sellised basic asjad, mille vastu väga ei punninud, isegi kui kõik kodused tööd ei meeldinud, mõni sai tehtud viimasel hetkel ja mõned ka pinginaabri pealt maha kirjutatud.

Kool ei olnud alati lust ja lillepidu. Mõnikord olid õpetajad ka nõmedad. Aga asjad said tehtud suurema lärmi ja probleemideta. Nüüd on selles suhtes teised ajad. Koolitööde juurde käib pidev vihastamine. Minu peale.

Kas raamatutel ongi ikka “parim enne” olema?

Kui te küsite minult, mis olid minu lapsepõlve lemmikraamatud, siis lisaks Astrid Lindgreni raamatutele tulevad mulle esimesena meelde näiteks “Trips, Traps, Trull”, “Veel üks Lotte”, “Sõnni-Siim”…nimekiri jätkuks, aga nendest kolmest näitest piisab, et kirjutada sellest, mis mul mõnda aega juba peas mõlgub.

Kunagi ammu kutsuti mind raamatukogusse lastehommikule lastele ette lugema, paluti valida üks oma lapsepõlve lemmikraamat. Mulle torkas pähe “Trips, Traps, Trull”. Käisin selle välja, aga raamatukogu juhataja arvas, et see pole parim valik, sest see olla tänapäeva lapsele igav või arusaamatu. Ma ei osanud rohkem kaasa rääkida, sest last mul endal tol hetkel veel polnud ja uuema lastekirjandusega ma kursis ei olnud ka. Minu lastekirjanduse teadmised piirdusid oma lapsepõlve raamatutega ja see sama raamat oli mul meeles kui üks ägedamaid. Ma mäletan, et seda lugedes ma alati mõtlesin, kuidas nondel poistel veab, et saavad rongiga Kloogale randa sõita. Klooga tundus midagi maagilist ja kättesaamatut.

Rumalam kui 3B

Nagu te teate, siis mõnikord löön ma sotsiaalmeedias laineid sellega, et ei tea, mis on avaldis. Ses mõttes, et 100 piires ma ikka liita lahutada oskan, aga kuna ma seda sõna igapäevaselt ei kasuta, koolist on möödas rohkem aega kui ma peast arvutada viitsiks ja Ida ühe oma kontrolltööga mind üle mõtlema pani ning segadusse viis, siis tõepoolest pidin tunnistama, et ma ei tea mis on “avaldis”. Rumalam kui 3B ühesõnaga.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid arutelust, mis tolle postituse all tekkis seoses õpetajatega. Ma ausalt ei ole kunagi matemaatikat armastanud ja mida klass kõrgemale ma jõudsin, seda hullemaks matemaatika minu jaoks läks. Pean siiralt tänama oma pinginaabrit ja kooliaegset peikat. Vähe sellest, et nad aitasid mul matemaatika kontrolltöid ära teha, nii et tegid kõige pealt oma ülesande ära ja siis leidsid võimaluse ka mind aidata (spikerdamise meistriklass seda teha 1. ja 2. pingis?), nad ka aitasid mul õppida. Peika päriselt tegi mulle kartulitest ja spagettidest 3D mudeleid, et ma visuaalselt aru saaks, mille pindala, ümbermõõtu me arvutame ja “omandas “laenas” koolist ka ühe kontrolltööde raamatu, kust enne matemaatika kontrolltöid tegi asjakohasest peatükist n+1 ülesannet sealt läbi koos minuga, et ma läbi ei kukuks. Tahtsin ma neid lahendada või ei, ta lihtsalt sundis (milline jultumus!) ja kannatas ära mu sõimu kui püüdsis mulle asju selgeks teha ja ma aru ei saanud (midagi pole aastatega muutunud, Marek peab seda kogu aeg taluma) Ilma nende abita mina ei tea, kuidas ma matemaatikast läbi oleks saanud.

Kas teie oskate valmi kirjutada?

Mina ei oska. Ometi ma seda eile tegin, sest kolmanda klassi eesti keeles just seda vaja kirjutada on.

Ma olen terve elu palju lugenud ja palju kirjutanud. Koolis olin ma alati see, kes rõõmust plaksutas kui oli kirjandi kirjutamise aeg. Aga kui ma paar päeva tagasi lugesin e-koolist, et Idal on kodune ülesanne valmi kirjutamine, jooksis mul juhe kokku. Valetan. Ei jooksnud kokku. Mu aju hakkas ketrama mõtteid, mida kirjutada võiks ja pean täiesti aus olema ning ütlema, et ega mul need kaks päeva midagi tarka pähe ei tulnud. Jah, mul vasardas tervelt kaks päeva peas mõte, et appike, ta peab valmi kirjutama.

Suvelugemise poolt ja vastu

Juba koolivaheaja alguses kuulsin ma nii mõneltki lapsevanemalt protesti selle vastu, et õpetaja jättis lastele suvelugemist. Et see on ebaaus ja millal nad selle aja leiavad? Ma jätsin tookord oma arvamuse avaldamata.

Selles mõttes olen ma muidugi nõus, et lapsi lugema saada on juba omaette väljakutse ja suvel on pead laiali, palju teha, kuid ma teadsin juba eos, et ette tuleb ka neid hetki, mil ma kuulen “igav on, mul ei ole midagi teha, mida me nüüd teeme, kaua ma pean ootama”. Need on just need hetked, mil raamatuid saaks lugeda.

Asjad, mida ma ei mõista vol 7654

Loomulikult tuleb neid asju iga päevaga aina rohkem juurde, lausa nii palju, et üldjuhul ma isegi enam ei imesta, lihtsalt mõtlengi, et no ju siis polegi vaja mõista. Aga siis on asjad, mille peale ma mõtlen, et kuidas või miks ometi.

Üks neist on see, kuidas inimesed võtavad kõike isiklikult ja ründavalt või siis leiavad aega kaevata. Mina tunnistan ausalt, et ma olen rumal.

Üheksa-aastaste draamad

Kohe alustuseks ütlen igaks juhuks, et siin postituses ei süüdista ma kedagi ega räägi ka kellestki konkreetselt. Samuti saan ma aru, et kõik need koolikiusamise ja muude draamade episoodid on alles algus, ses mõttes, et ma saan aru, et need ei ole esimene ja ainus kord. Kahjuks ongi osa koolilapse ja koolilapse vanema argielust. Teema, millega tuleb pidevalt tegeleda. Ida on olnud mõlemal poolel – kiusaja ja kiusatava rollis. Mõlemad võrdselt ebameeldivad rollid.

Ma mäletan, kuidas ma alles rase olles olin lapsekasvatuses kõige suurem ekspert. Ma teadsin täpselt, mida mu laps hakkab tegema ja mida ei hakka tegema. Meil oli tädiga vestlus, mille käigus tädi ütles, et kahjuks on ajad sellised, et kui su lapse klassis kõikidel on iPadid, siis nutad ja ostad oma lapsele ka, sest sa ju ei taha, et keegi ütleks, et ta on teistest kehvem. Ma naersin selle peale ja ütlesin, et pähh, mu laps saab olema nii enesekindel, et panen talle kasvõi tahvli ja krihvli kaasa ning ta on tegija.

Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma üldsegi alustama sellest, mis teemasse ei puutu. Oke tahaks maha lüüa. Marek ei ole kunagi eriline jalkafänn olnud, mingid finaalmängud on ilmselt ära vaadanud, aga need ei kesta 78 aastat ja nii olen ma need üle elanud nii, et pole nagu tähelegi pannud. Nüüd aga samal ajal kui mina olin Norras vaatasid nemad Okega jalkat ja kurat…Marek tahabki kõiki neid mänge vaadata. “Nii põnevaks muutus see,” ütles ta lihtsalt süüdimatult kui ma küsisin, et what the hell is going on ja mis ajast meie elutoas jalgpall elab.

No ja mina ei olnud nõus, et see uus ajutine koduloom meie elutuppa kolib. Ise nägite ju pildilt, et saatsin nad Maxiga mehelikku keskkonda oma palli tagaajamist vaatama.