Täna on üks selline natuke-pahatuju-päev

Mäletate ma mõnda aega tagasi kirjutasin, et hinges oli rahutus ja et vajan ilmselt uusi algusi. Ma ei olnud päris kindel, mida ma selle kõige all mõtlesin, aga mingil hetkel sai mulle selgeks, mis mind närinud on. Ma ei hakka sellest kõigest (hetkel veel) rääkima, aga see teadmine tegi mind natukene kurvaks. Vana mina oleks pea ees vette hüpanud, aga uus mina (või alalhoidlikum mina?) oli kahevahel. Ma kaalusin ja mõtlesin ja nuputasin. Olin hirmul ja kurb ja väsinud.

Natuke tuli see aeg meelde kui trööstiplaastrid mulle esimest korda tunneli lõpus valgust näitasid. Siis ma olin muidugi tunduvalt hullemas olukorras – raskes depressioonis, aga natuke samuti ennast ära kaotanud. Paar päeva tagasi kui ma mööda Edinburghi jalutasin, tundsin ma sama tunnet, et ma olen kadunud. Ja ma tulin tagasi, võtsin kokku julguse ja langetasin otsuse. Ühtepidi ei teinud see mind sugugi rõõmsamaks, pigem tekitas kerge masenduse tunde, aga teistpidi tundsin ma, et olen õigel teel olemas mina ise.

72588372_724827447981347_1665613125119901696_n

Vahepeal lahvatas influencerite maailmas järjekordne draama. Ma jõudsin selle peale mõelda vaid nii palju, et kas inimesi tõesti huvitab nii palju virtuaalmaailm, et üksteisega sõdida. Ütlen ausalt, et mulle tundub, et minu ja ühe tuntud blogija sõdimised tunduvad selle kõrval ikka väga hädised ja suvalised. Milleks sellised sõdimised ja draamad? Jõudsin vaid järeldusele, et mind huvitab pärismaailm tunduvalt rohkem. Hea on olla hobiblogija, kes ei ole sunnitud midagi tegema, vaid kes saab teha seda, mida tahab.

Ometigi oli mul hea meel, et Cuddlingsi väike reklaamikampaania just eile ja täna välja tuli. Mulle tundus, et ma (ja võib olla maailm üldse) vajab täna natuke trööstiplaastrite abi!

72229200_448265625806088_1996297400022934065_n

Foto: @carolyrohela

Hetkel on cuddlings.ee e-poes kampaania, mille raames Cuddlings annetab 50% maksumusest Lastefondi abivajajatele. Selleks, et  kampaaniat toetada, mine vaata kodulehele ja saadki teha head nii lastele, kes abi vajavad 🖤Lisaks trööstiplaastrid peaksid igas peres olema, et kurval ajal lohutust pakkuda ❤️

Imelise, muinasjutulise päisepildi eest tänan andekat blogihaldjat Britti. Aitäh sulle!

Mitteomakasupüüdlik reklaam

Võimalus teha üks heategu ning lohutada paljusid abi vajavaid lapsi! Ostes eripakkumisena Cuddlings trööstiplaastrite combo, annetame 50% maksumusest Lastefondi abivajajatele.

54214891_612021835926148_6587670844909027328_n

Cuddlings trööstiplaaster on tilluke sõber, kes lohutab kui laps on haiget saanud, kardab pimedust või hambaarstile minekut. Abimees igaks olukorraks! Pakis on kaheksa karvase pealispinnaga plaastrit kuue erineva tegelasega. Saa tuttavaks karu Mamsi, panter Siniberti, pärdik Ahvi Pahvi, põrsas Lilly Adoria Roosa ja jäneskoertega Siin & Seal!

 

TEHTUD

See on nüüd kõige pesuehtsam eputamise postitus. Või tegelikult võiks seda nimetada ka motivatsioonipostituseks.

Kunagi oli Perekoolis teema, et issake, miks see inimene kogu aeg ühte asja jagab ja kordab, et ilmselgelt ei ole talle rohkem kunagi midagi hästi öeldud, et see nii hinges on. Anonüümsete kägude arvates on täiesti okei jagada motivatsioonitsitaate ja otsida elu mõtet eneseabiraamatutest ning käia erinevatel koolitustel ja seanssidel, et leida endas jõudu ja usku endasse, aga absoluutselt veider, et mina leian jõudu just ühest konkreetsest kirjast, mille ema mulle kirjutas.

Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt….
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme

See võtab mind lihtsalt nii õigesti kokku. See olengi mina pähklikoores. Muidugi eelistaksin ma ka, et asjad kukuks sülle ja ma ei peaks vaeva nägema, aga ilmselt lihtsalt on nii, et minu teed tähtede poole käivad läbi raskuste. Mul on üks omadus. Selline, mis minust teeb osati nagu lõhestunud inimese. Mõnikord tuleb ebaõnnestumistest või kriitikast selline masendus peale, et tahaks käega lüüa ja alla anda, lihtsalt selline tunne, et ju siis pole minus seda miskit, et õnnestuda. Ja siis see läheb üle, asendub mingi müstilise jõuga, et võtan end kokku ja ei anna alla. Trööstiplaastritega oli sama lugu. Ma tundsin, et enam ei jaksa, olin käega löömas. Te ei kujuta ette kui lähedal ma loobumisele olin.

20479977_1560661887288263_3774156988962914359_n.jpg

Aga siis tuli jälle see miski, mis ütles “ei, sa saad hakkama, sa oled juba nii kaugele jõudnud, et nüüd ei ole aeg alla anda”.  Ma lõin kampa tillukese Delisaga, me allkirjastasime koostöölepingud ja laiendame hetkel haaret Baltikumi ja Soomega. Oot, mida? Ma isegi ei suuda neid kirja pandud ridu ise uskuda. Oleks nagu unenägu, aga ei ole. Püha issand jumal, ma ei julge enne õhtut hõisata, aga ma ei suuda ka seda õnnetunnet, et töö ja vaev on vilja kandmas, endas hoida. Koduleht ja veebipood said ka valmis.

https://www.cuddlings.ee/

Capture.PNG

Palju, palju, väga palju on veel teha, et ühest tillukesest plaastripakist saaks midagi, mille üle uhkust tunda ja millega oma tagasihoidlikul moel anda väike panus maailma paremaks tegemiseks, aga veel eelmisel aastal ei uskunud ma, et nii kaugelegi jõuame. Jällegi tõestus sellest, et läbi raskuste, aga tähtede poole. Ei tohi lihtsalt alla anda ja peab leidma usu ja jõu iseendas.

Õnn on see kui ma võidan midagi head

Te olete ilmselt siin mõnda aega kaasa elanud (ühel või teisel moel, positiivselt või negatiivselt) trööstiplaastrite käekäigule. Kui ma lugesin Costany lugu, miks ta Selveriga oma purkide teemal koostöö lõpetama pidi, siis ma sain temast nii hästi aru. Minagi olin eelmisel aastal olukorras, kus tellimused olid suured, makseajad pikad, kulud mu jaoks liiga suured ja ma pidin kogu aeg mõtlema, kuidas ja kas üldse edasi.

2019. on aga muudatuste aasta. Trööstiplaastrid said rebrändingu ja jätkavad suuremate ambitsioonidega kui veel eelmisel aastal oleks unistada julgenud. Seda väikest uut algust tähistavad trööstiplaastrid uue Facebooki leheküljega, uue Instagrami kontoga ja ka väikese loosimisega, et teid tänada kui meie uuele lehele ka püstise pöidla viskate.

Tassikoogid ja Cuddlings.ee loosivad kõikidele facebooki postituse jagajate ja lehtede fännide vahel välja 3 imelist kinkepakki (üks kinkepakk sisaldab cuddlings trööstiplaastreid ja 10€ kinkekaarti Tassikoogid kohvikutes).

Šeeri ja keeri, sest loosimine toimub juba 03.02.2019!

 

img_0189img_0187img_0188img_0190

 

 

Uuuhhh…Ja aitäh!

Ma ütlen täiesti ausalt, et trööstiplaastritega turule tulek on olnud üks Ameerika mäed ja kuigi ka veel umbes kuu aega tagasi olin ma kahevahel, kas saan ikka hakkama, sest tellimused hakkasid suuremaks minema ja turunduseks oli vaja lisaraha, siis täna ütlen ma, et mul on nii hea meel kõikide nende toetavate sõnade eest, mis andsid mulle jaksu edasi minna. Eelmise kuu tagasilöögid ja mured murdsid mu peaaegu. Murdsid mu julguse ja soovi tegutseda. Ma nutsin eelmisel kuul rohkem kui viimase aasta jooksul kokku. Toetus kulus marjaks ära ja aitas mul end kokku võtta. Siiralt kniks ja kraaps ja suuuuuuuuuuuuuuuuuur tänu!

Ma sain täiesti aru, mida tundis Costany oma heade mõtetega purkidega kui tellimused on suured, maksetähtajad pikad ja ise on vaja kaup välja osta. Kuidas ma seda teen? Kust ma selle kõik võtan? Kuidas ma saan hakkama? Kas see tasub end ära? Aga kui ei tasu? Hirm, kõhklused, segadus.  Täna vaatasin müügiaruannet ja mõtlesin, et see on nagu väikene ime, et ühest suurest tellimusest on laoseis vaid 82 toodet. Ma olen nii tänulik kõikidele, kes on aidanud mul selgitada ja tutvustada, mis trööstiplaaster on ja miks see on teistest plaastritest erinev, et mul tuleb ausalt pisar silma kui ma selle peale mõtlen. Et inimesed ongi ilusad ja head. Toetavad ühe neile võõra inimese ettevõtmist. Ma olen kõikide teie toetusest nii liigutatud olnud, et see pani mind ennastki mõtlema, et ehk peakski keskenduma vaid positiivsele. Püüdma keskenduda. See on parem kui mitte midagi, juba pool rehkendust?

47139240_709072509480041_7752846372247699456_n.jpg

Ma tean, et toode ei ole odav (kuigi samas – 0,49 eur plaastri kohta ehk ei olegi nii palju?), aga selle toote taga on mõte ja unistus paremast maailmast, näiteks eelmise aasta Yoga Of Hope, selle toote taga on heategevus (milleni ka meie Eestis tahame jõuda, 2019. aasta eesmärk on, et saaksime kaks korda aastas ühe kuu müügitulu annetada ühele heategevuslikule organisatsioonile) ja mis kõige olulisem – trööstiplaaster on mõeldud ka kõikide nende haavade raviks, mida silmaga ei näe. See on väike karvane sõber, kes pakub lohutust ja tuge kui laps on haiget saanud, kardab, tunneb end üksikuna. Seepärast ongi trööstijatel erinevad imevõimed ja iseloom.

Siin&Seal on jänkukoerad. Nad otsivad kogu aeg midagi, mille on ära kaotanud. Neil on maailma kõige suurem ÜHE asja kogu, sest nad unustavad kogu aeg ära, mida nad koguvad. Nad armastavad kõiki loomi ja lohutavad last kui laps  kardab mõnd looma, kolli või  suurt asja nagu näiteks tolmuimeja. 

Sinibert on panter, kuid tema suurim soov olla kala. Ta on pehme ja julge ja alati valmis lapsele oma abikäe ulatama. Ta ei karda süsti, hambaarsti ega ka haige olla, kuid ta teab, et lapsed teinekord kardavad. Seepärast on ta alati valmis last  lohutama ja julgustama. 

Lilly on roosa, ümar ja imekaunis. Tema arvates on maailma kõige kihvtimad ehted breketid ja prillid. Tema jaoks on kõik teistsugune põnev ja ta ei karda erineda. Kui laps kardab või tunneb end kõrvale jäetuna, sest on teistsugune, siis Lilly toetab. 

AhviPahvi on pärdik, kel on raskusi paigal püsimisega. Ta armastab päikest ja pimedust, sest siis on päikesel midagi valgemaks muuta. AhviPahvi teab, et pimedus on soe ja sõbralik, kuid ta teab, et lapsed võivad pimedust hirmutavaks pidada. AhviPahvi aitab lastel pimedusega sõbraks saada. 

Mamsile meeldib lilli istutada, küpsetada ja tal on maagiline süli. Lapsed võivad alati ta süles istuda ja rääkida oma suurimatest hirmudest ja muredest. Mamsi ei karda kedagi. 

Armsa Jane blogis on hetkel käimas ka väikene loos. Samuti võib tema instagramist võita ühe trööstijate stardipaketi. Hea kingitus päkapikkudel sussi sisse panna:)

See päkapikkude aeg jälle

Päkapikud on minu jaoks oluline osa jõulutraditsioonist. Kui ma laps olin siis käis mul tädi Helju juures kõige ägedam päkapikk – tõi Hiina kleite ja komme, mida saada ei olnud (teate ju ise, nõukaaeg), aga ka kodus ei jätnud päkapikk kunagi tulemata. Kui ma pubekaks sain, hakkasin ma ise päkapikuks, Päkapikk Päka kirjutas Marile kirju ja Mari kirjutas talle vastu. Võib-olla tuleb Idale kunagi ka selline päkapikk. Seni aga kuni ta lugeda ei oska, tuleb sussi sisse leida midagi muud. Ma tean küll, mis Idat rõõmustaks – kõik mis on suhkrut täis – aga mina tahaks ikka ju midagi tervislikumat. Mis on tervislik ja meeldib ka lapsele? Kas sellised asjad on ka olemas? Jah, on küll! LOODUSVÄGI pakub tervislikke (JA MAITSVAID) kinke iga lapse, ja miks mitte ka täiskasvanu sussi, sisse. Minu enda absoluutsed lemmikud on näiteks šokolaadiga kaetud riisivahvlid ja suurem osa susside sisse mõeldud vahvlitest on juba minu kõhtu jõudnud.

DSC01036DSC01033DSC01026DSC01006DSC01025

Lisaks Ida sussidele on meil juba aastaid sõbrannadega traditsioon teha teineteisele advendikalender. Sel aastal olin ma omadega täitsa jännis, no ei tulud ühtegi head mõtet, sest pea on muremõtteid täis olnud ja täitsa kohe error oli. Siis aga sähvatas! Muidugi Kiiks ja Knihv! Kahjuks ei saa ma näidata, mis paki sees on, sest erinevalt Idast oskavad mu sõbrannad lugeda. Ei ole kõik kingid sealt, nii et üllatusmoment püsib ikka ka:) Aga jumala eest, ilma liialdamata, üks minu lemmikpoode, kust igaks sündmuseks midagi paki sisse leiab. On see siis sünnipäev, naistepäev, 1.aprill, sünnipäev, jõulud!

DSC01015.JPG

Ka Trööstiplaastritel on hetkel soodushind. 3,95 euro asemel saate Apothekast hetkel paki trööstijaid 2,16-ga. Kasutage juhust, sest selliseid allahindlusi uuesti nii pea ei tule!

46510786_1996033120435222_8914981874489622528_n.jpg

 

GIVEAWAY: Võida endale muhupulgakas⠀

Tere neljapäeva! Otsige üles Trööstiplaastrite  instagrami konto, seal on käimas väike giveaway;)

Mis on muhupulgakas?⠀

Jääkott, pehme kaisukas ja mahlajäätis ühes tootes. Vala jääkotti lapse lemmikmahl ja pane see sügavkülma. Kui laps on end ära löönud, võta pulgakas sügavkülmast välja, pane pehme ümbrise sisse ja aseta muhule. Paari minuti pärast eemalda pehme ümbris, ava pulgakas ja lase lapsel nautida mahlajäätist. Nii kaob valu kiiresti.⠀

Muhupulgakas on saadaval kõikide trööstijate nägudega. Valida on Lilly Adoria Roosa, Siniberti, Siin ja Seal, Ahvipahvi ja Mamsi vahel. Hind 14,95.⠀

Võitja selgub JUBA HOMME

45660950_698449257209033_1483637856164380672_n

Lugu sellest, kuidas trööstiplaastrid mulle tunneli lõpus valgust hakkasid näitama//A story about how Cuddlings Plasters started to shine light to me on the other end of the tunnel

Et ennast mitte väga palju korrata ütlen ma vaid, et paar aastat tagasi olin ma omadega mustas augus. Nii mustas, et kõik tundus mulle lootusetu. Kuigi tegelikult enam ei olnud lootusetu. Võrreldes selle ajaga kui mul tegelikult ka ei olnud raha, et süüa osta. Selle ajaga võrreldes oli kõik juba nii lilleline, et patt oleks olnud kurta ja hädaldada. Ega ma otseselt enam ei hädaldanudki, krõbistasin oma antidepressante ja tegin oma asju, kuid sisimas tundsin ma end ikka veel kasutuna ja katki. Tunneli lõpus ei paistnud mingit valgust.

See oli aeg kui Ida oli lõpetamas oma Lillehammeris lasteaias käimist. See tegi mind ka kurvaks. Ma nägin, kuidas laps oli alles leidnud endale esimesed päris sõbrad, kuidas ta lõpuks hakkas aru saama, kus keskkonnas me elame ja mis keelt räägime, kui me olime jälle kõik pea peale keeramas ja Eestisse tagasi kolimas. Ka Eestisse kolimine tekitas minus hirmu. Ma tundsin Norras olles küll oma kodust ja sõpradest puudust, kuid osakene minust tundis end mingil määral rohkem norraka kui eestlasena. Ma olin segaduses. Ma ei teadnud, kuhu ma kuulun, kes ma olen, mida ma tegema hakkan.

Oli meie viimane õhtu Lillehammeris. Ida mängis naljakate, armsate, karvaste plaastritega, mis Pernille oli talle lahkumiseks kinkinud.

img_5481.jpg

Ausõna, mul ei olnud Eestisse tagasi tulles mitte mingit tahtmist ega julgust  oma asja ajama hakata, ent midagi sundis mind trööstiplaastritele kirjutama. Ma ei oodanud, et nad vastaks, aga nad vastasid suhteliselt kohe ja olid nii positiivsed. Ma olin hämmingus ja üllatunud. Viimased aastad ei olnud toonud kuigi palju häid uudiseid. Umbes kuu aega hiljem kohtusin ma Stockholmis Ann-Sofie ja Shamaga. Nende kahe naise suhtumine minusse oli selline, et sealt kohtumiselt lahkudes oli mul nutt kurgus. Miks need inimesed uskusid minusse? Miks nad olid nõus minuga koostööd tegema? Nad ei tundnud ju mind, nad teadsid mind vaid kahe e-maili ja ühe kohtumise põhjal. Lisaks, et mul ei olnud mingitki algkapitali ega ei olnud ma valmis tegema suuri tellimusi. Nad lihtsalt uskusid minusse. Nad uskusid ja usaldasid võõrast inimest. Niimoodi oli varem mind samamoodi usaldanud vaid Satu, kes usaldades oma kõhutunnet avas mulle (ja mu perele) oma kodu ja südame.

Ma mõtlen sellele Stockholmi kohtumisele tihti tagasi. See oli suur murdepunkt minu elus. Andis mulle uuesti mõtte ja lootuse. Kuigi ma pean tunnistama, et kahe aasta jooksul kui ma sain ühe eitava vastuse teise järel, tundsin ma kordi, et peaks alla andma ja lõpetama. Lõpetama enda ja teiste petmise, lootmise ja uskumise. Ann-Sofie ja Shama aga ei lõpetanud minuga koostööd, nemad uskusid minusse rohkem kui ma ise. Endale teadmata olid nad mulle kõige raskemal ajal oma kannatlikkusega toeks, ma tundsin, et ma ei ole “keskealine läbikukkuja”, vaid et lootus sureb viimasena ja kõik on veel ees, kõik on veel võimalik.

Sel aastal saabus lõpuks läbimurre. Ma allkirjastasin kaks müügi-ja turunduslepingut. Osake minust kartis ja tahtis enne lepingute allkirjastamist loobuda, mul ei olnud ju vaba raha tellimuste täitmiseks. Teine osake minust tundis, et ma pean proovima, ma pean leidma selle julguse, ma pean.. Ja ma allkirjastasin need lepingud, julgemata tegelikult isegi mõelda, mida see endaga kaasa võib tuua. Ma usun, et see hirm võib tunduda paljudele naeruväärne, aga olukorras, kus ma olin alles hiljuti kaotanud peaaegu et kõik ning olin alles põlvedelt tolmu pühkinud ning taastanud eneseusu ja – väärikuseraasukesed, tundus iga väiksemgi summa, mida mul tegelikult tagataskus olemas ei olnud ja mis tuli pere arvelt, totaalse ruletimänguga. Õnnemängudes ei ole mul aga kunagi vedanud.

Võib olla ma hõiskan enne õhtut, sest kõik need lepingud ja kohustused tekitavad minus stressi ja pinget (võib-olla sellest ka minu kaklused Marekiga), hirmu, aga ka põnevust ja elevust. Hetkel saan ma öelda, et peale kahte aastat pingutusi, lootusetust ja soovi loobuda, on Trööstiplaastrid saadaval nii Apotheka apteekides kui kohe ka Südameapteegis. See ei oleks võimalik ilma nende 1317 jälgija ja toetajata, kes on Facebookis trööstiplaastrite lehele “laik” pannud.  Ma olen nii tänulik, et ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ma ei oska oma tundeid väljendada. Siin on mul Shamalt ja Ann-Sofielt palju õppida. Ma loodan, et nad õpetavad mind veel ja veel. Ma tahaksin kasvada paremaks ja suuremaks. Suuremaks hingelt. Suuremaks tegudelt.

//

No to repeat myself too much, I am only saying that couple of years ago I was in a deep black hole. It was so black, that everything seemed hopeless. Though it wasn’t that hopeless anymore if you compare to the time when I literally had no money to buy food. Compared to that everything so quite good and it would have seemed really wrong to complain. And I wasn’t really complaining anymore either, I was swallowing my “happy bills” and doing my own thing, but deep inside I still felt useless and broken. There was no light in the end of the tunnel.

 

It was the time when Ida was going to her Lillehammer nursery for the final times, which made me sad. I saw how she had just made some friends and finally started to understand the environment we were in and the language we speak, when we were about to move back to Estonia and turn everything upside down. Again. Moving back to Estonia made me scared. I did miss my friends and family when we were in Norway, but part of me felt more being a Norwegian rather than Estonian. I was confused. I didn’t know where do I belong, who I am or what I will be doing. It was our last night in Lillerhammer. Ida was playing with funny, cute and fluffy plasters that Pernille had giver her as a farewell present.

 

Honestly, I had no intention or confidence to start doing my own thing again once we return back to Estonia, but something pushed me to write to Cuddly Plasters. I wasn’t expecting a reply, but they answered to me quite quickly and were very positive. I was stunned and surprised. Until that point last couple of years had not bring the best news to me. About a month later I met Ann-Sofie and Shama in Stockholm. The attitude these two women had towards me gave me tears by the end of our meeting. Why did they believe in me? Why did they agree to cooperate with me? They didn’t know me, they had only received two emails from me and we had had one meeting. On top of it, I had no finances and wasn’t able to place big orders. They just believed in me. The believed and trusted a stranger. Before them, only Satu had trusted me the same way when she went by her gut feeling and opened her heart and home to me (and my family).

 

I think back to that meeting in Stockholm quite often. That was a big breaking point in my life. It brought back the hope, though I must admit after received decline after a decline for nearly two years, I wanted to stop and give  many times. Stop fooling myself and others, stop hoping and believing. Ann-Sofie and Shama didn not end our cooperation, they believed in me more that I did myself. Without realizing it, with their patience they were my support on the hardest time. They made me feel that I am not yet a “middle-aged failure”  but if there is hope, anything s possible.

 

This year, the breakthrough finally came I signed two sale and marketing contracts. Part of me was scared and didn’t want to sign the papers as I didn’t have any spare money for the orders. But the other part felt that I need to try, I need to find the courage, I need to. And I signed those contracts not even daring to think what does this all actually mean. I believe, that fear might seem ridiculous to so many people, but not so long ago, I had almost lost everything and had only just stood up again and rebuilt my self-esteem. In that situation, even the smallest amount of money, that I didn’t have and came from the family budget, felt like a total roulette. I have never had luck in gambling.

 

Maybe I am being too positive too early, because all these contracts and obligations make me feel stressed, under pressure (maybe that is why we are constantly nagging with Marek recently) and scared, but the same time exited too. At the minute I can say that after two years of trying, hoping and wanting to quit, you can find Cuddly Plasters in every Apotheka branch and soon in SüdameApteek as well. This would have not been possible without all of the 1317 followers and supporters in Cuddly Plasters’ Facebook page and put “like” to it. I am so grateful that I even can’t put it in words. I am not good in expressing my feelings and here I have a lot to learn from Ann-Sofie and Shama. I hope they will teach me even more. I would like to grow bigger and better. Bigger inside. Bigger on my achievements.

 

 

Ma tahaksin täna tantsida!

Ärkasin hommikul üles imeliku tundega, täpselt sellise tundega, et midagi hakkab juhtuma. Ida tegi mu kõrval silmad lahti ja küsis, kas tal täna ongi sünnipäev. Vastasin jaatavalt. Kuigi päris sünnipäevani on veel täpselt nädal, oli lõpuks kätte jõudnud see päev kui ta sai Norra lasteaias oma sünnipäeva tähistada. Ju see siis ongi, mõtlesin ma, miks ma end teistmoodi tundsin. Ikkagi viie-aastane laps. Pagan, saate aru, aeg ongi läinud nii kiiresti kui mulle öeldi ja ma ei uskunud, sest beebiiga tundus nii piinarikas. Ma olen selle üle elanud. Nüüd saab minna vaid hullemaks, eksju?

Viisin Ida lasteaeda ja keskendusin tööasjadele. Ma tean, et paljud võivad pidada seda ebaausaks, et aegajalt kodust tööd saan teha, aga ausalt, ma ei ole see inimene, kes seda ära kasutaks kurjalt, ma töötan kodus hoopis produktiivsemalt ja keskendunumalt. Samas see ei tähenda, et mulle ei meeldiks kontoris tööl käia. Meeldib küll. Ma tean ka, miks varem ei meeldinud. Kui on ebameeldiv õhkkond ja ussitavad kolleegid, siis püüadki eemale hoida. Lihtne. Meilboksis oli kiri ühelt potentsiaalselt suurkliendilt. Väga positiivne kiri. Me oleme oma läbirääkimistes üsna põnevasse punkti jõudnud. Muidugi tahaks ma, et see kõik käiks kiiremini, aga siis tuletan ma endale meelde, et kiirustamisega kaugele ei sõua. Rahu, rahu, sul on aega, sisendan ma endale. Muide, müügiinimestele on mul vaid üks soovitus – müük läbi sotsiaalmeedia. See toimib palju paremini kui niisama klientide tagaajamine. Viimasel seminaril sain ma ka kinnitust oma arvamusele, et inimesed ei taha suhelda, nad ei taha teiste inimestega suhelda ja seepärast te ei saagi neid telefoni teel kätte, kasutage muid kanaleid ja suhtlus toimib. Enda peal proovitud ja jube hea kui keegi selle ka välja ütles. Oma kogemusest. Pikaajalisemast kogemusest. Ühesõnaga istun nagu nõeltel ja nuputan kogu aeg, kuna juba tõsisemaks tööks läheb. Nii põnev on.

Õhtul vaatasin oma meilboksi. Seal oli ühe kinnitus sortimendinõukogust, et trööstiplaastrid võeti sisse veel 28 apteeki. Testperioodiks, aga ikkagi. Ma ei tee nalja kui ma ütlen teile, et täpselt kaks aastat tagasi hakkasin ma nendega tegelema ja olin kuni selle aasta suveni saanud vaid eitavaid vastuseid. Normaalne inimene oleks alla andnud, aga mina ei ole normaalne. Ma olen loll aga visa. Eelmise postituse valguses võiks öelda, et jube raskelt on tulnud kõik ja päriselt see kiri võttis rõõmupisara silma. Mul oli nii hea meel, et ma ei olnud alla andnud, kuigi veel selle aasta juunis, kui pidin mõned arved, mis mulle üle pea käisid, ette maksma, olin väga lähedal loobumisele. Mis mõte sel kõigel on, mõtlesin ma, miks ma seda teen.

Ma ootasin mingit märki, et milline otsus teha. Loomulikult ei kukkunud mulle sülle ühtegi märki, mis oleks üheselt mõistetavalt öelnud, kallis naine, jätka, aga võib olla oli märk see, et mu sisetunne ütles, et midagi on juhtumas. “Something is going to have to happen. Not necessarily something big. Just something.” nagu ütleb mu üks lemmiktsitaat Erlend Loelt. Ma otsustasin mitte usku kaotada. Tundub, et vaid sellest piisaski.

Esimese kuu müügid esimeses apteegiketis ületasid mu igasugu ootused. Olgem ausad, toode on siiski päris kallis ja ma ei saanud ju kindel olla, et kõik neid apteeki ostma tormavad. Teise kuu müügid ületasid mu ootused veelgi suuremalt. Muidugi ei räägi me suurtest summadest ja tohutust rikkusest, lihtsalt summadest, mis lasevad arved tasuda ja kaupa tellida, aga alustuseks ei olnudki mulle muud vaja, et ma tunneksin energiat ja jaksu ja soovi oma plaane täide viia, toetada samamoodi heategevust nagu Shama ja Anna- Sofia ja Yoga Girl ja Original Cuddlings.

Ja siis tuli tänane kiri, et kohe tuleb leping veel 28 poe jaoks. Ah seda siis mu “täna on kuidagi imeline päev” kõhutunne tähendaski. Ma tundsin, et tahaks tantsida! Tähistada! Ma tean, ma tean, et see on tegelikult nii väike asi, aga kas suured asjad ei saagi alguse väikesest?

 

#trööstiplaaster

Kahe aastaga oleme me jõudnud nii kaugele, et saame suure tõenäosusega tuua turule ka tatoo-efektiga haavaplaastrid (trööstiplaastritel puudub haavapadi ja neid ei tohi otse haavale panna!) ning ilmselt toome tagasi ka pimedas helendavad trööstijad. Skandinaavias löövad lained ka Babblarna vahvad tegelased, aga me peame veel natuke mõtlema, kuidas neid Eestis tutvustada. Peale selle, et nad ka pimedas helendavad ja on samuti saadaval tatoo-efektiga haavaplaastrina.

Aga teie jagage meiega oma trööstiplaastrite pilte, lisage Instagramis #trööstiplaastrid ja/või @cuddlingsworld, iga kuu loosime piltide jagajate vahel välja vahvaid auhindu. Esimene auhind läheb loosi 24.10.

Trööstiplaastrid on hetkel müügil Apotheka apteekides ja e-poes ning Tartus Kiiks ja Knihv poes.

CUD001-WOUND_1024x1024@2xCUD001-GLOW_1024x1024@2xCUD001_group_1024x1024@2xCUD001_1024x1024@2xBAB001-WOUND-GROUP_1024x1024@2xBAB001-glow_1024x1024@2x