Kojusaamiseks oli mul üleeile ja eile kokku neli lendu. Chicago-Reykjavik, Reykjavik-Dublin, Dublin-Stockholm ja Stockholm-Tallinn, lendude vahel oli piisavalt aega, et ei oleks pidanud end vigaseks muretsema ja oleks aega olnud ka natuke lennujaamapoodides ringi vaadata (kust ma mujalt need selleaastased jõulukingid ikka osta jõuan muidu?).
Aga…Kui lendudega midagi viltu saab minna, siis viltu ka läks.
Esimese lennu väljumine hilines kaks ja pool tundi, mis ootamatult muutis ka järgmisele lennule jõudmise aja kriitiliseks. Aega oli umbes 15 minutit, et lennule jõuda. Sinna sisse pidi mahtuma ka bussisõit. Ma väga ei muretsenud, sest üldiselt sellisel juhul oodatakse ikka hilinejad ära, aga no ikkagi…Mul ei oleks otseselt midagi Islandile jäämise vastu olnud, kuid see oleks siiski tähendanud liiga palju sekeldusi, parem lennule kiirustada. Läks nii hästi, et minu värav oli kohe seal, kuhu buss meid viis. Ma oleks jõudnud isegi pissil ära käia.
Ma olin alustanud oma reisi tagasi tulevikku. 8+ tundi järgmise päeva suunas. Ma olin just saanud öö ja päeva USA-s korda, kuid pidin nüüd uuesti ümber harjuma teistpidi tagasi. Esimesed kaks lendu ma magasin nii, et ma ei tundnud ei õhkutõusu ega maandumist. Dublinisse jõudes olin jõudnud hommikusse, minu aju jaoks oli täiega öö. Ajas edasi-tagasi rändamine on üks omaette kogemus. Etteruttavalt võin öelda, et Stockholmi jõudes ei saanud ma enam aru, mitu päeva ja mis kell ma reisinud olin, kas ma olin söömas hommikusööki, lõunat või õhtust. Mu aju oli üsna sodi.
Dublini lennujaam on üks nõmedamaid, kus ma käinud olen. Või harjumatum. Nii segadusse ajav. Õnneks oli mul siin aega segaduses olla, sest otseloomulikult lükati edasi ka järgmine lend Stockholmi. Kõigepealt tund, siis kaks, siis veel veerand tunni kaupa kolm korda. No vähemalt on aega siin jõulukinke otsida, mõtlesin ma. Päris oli. Kui kosmeetikat, iiri suveniire ja viskit ei tahtnud, olid väljavaated kinkide leidmiseks kasinad. Mul ei jäänud muud üle kui oodata. Te ei kujuta ette kui hea meel mul oli, et ma USA-s olin olnud sunnitud ostma kogu maailma adapterite komplekti. Ma ei teadnud, et ka Iirimaal on teistmoodi pistikud, kuid pole probleemi – mul oli kohvris olemas seitse erinevat otsikut akude laadimiseks. Üks neist pidi ka siin sobima. Ma olin päästetud.
Kui täis oli saanud kolm tundi ootamist, hakkas asi kuidagi kahtlaseks kiskuma. Lende ei paistnud kuidagi toimuvat. Kaks lendu pidid väljuma ühest ja samast väravast, ei pidanud üldse väljuma, väravaid muudeti edasi ja tagasi. Ma ei suutnud enam järge pidada. Rahvast ja möllu ja segadust oli nii palju. Lihtsalt hoidsin pilgu väraval peal, sest viimase info järgi oli lootust, et peale Helsingi lennu väljumist hakkab Stockholmi lennu boarding. Midagi ei hakanud. Klõbistasin arvutis. Magasin rahvamassi suminas maha, et väravat oli muudetud.
Stockholmi jõudes sain ma lõpuks jälle pihta sellele, mis kell on. Boarding Tallinnasse pidi algama 18:20, lend Dublinist maandus 18:24. Ma ei oleks väga muretsenud, sest ikka oodatakse hilinejaid, mind tegi murelikuks see bussiga lennukini viimise osa. Kas nad siis ka ootavad hilinejaid? Mõned minutid kindlasti, aga kui kaua? Lisasin lennukilt maha jõudes tempot ja avastasin end ühtäkki passikontrolli järjekorras, mis oli üüüüüüüüratu pikk. Seal oleks raudselt 10-15 minutit läinud. Seda aega mul kindlasti polnud. Ülbelt palusin ma inimestelt, kas tohiksin ette saada. Keegi ei olnud vastu.
Ja siis algas minu reisimise ajaloo üks hullemaid võidujookse ajaga. Infotabloolt leidsin Tallinna lennu, kus oli kirjas, et boarding toimub 18:35 bussiga. Ma vaatasin kella. Ei olnud just liiga palju võimalusi sinna õigeks ajaks jõuda, aga ma lidusin lootuses, et mind ikka oodatakse. Loogika ütles, et ma peaksin saama transfer väravat kasutada. Ei saanud, sest Tallinna lend läks välja terminalist kaks. Mina olin terminalis viis. Nende kahe terminali vahe on ilma liialdamata sama pikk kui lennujaamast Ülemiste keskusesse. Nende kahe vahel käib rong! Erinevad terminalid tähendasid ka seda, et ma pidin uuesti läbima turvakontrolli. Kui ma lõpuks hingetu ja higisena terminal kahte jõudsin, nägin infotabloolt, et ooteaeg seal on 15 minutit. Mul ei jäänud muud üle kui jälle kord paluda end teistest ette. Iga minut oli kulda väärt. Kell hakkas saama 18:50, lend pidi väljuma 18:50. Üks kord elus ei olnud Nordica lennu taga kirja, et see oleks edasi lükatud. Minu õnn, eksju? Jõudsin väravasse ja leidsin eest grupi rahulikult istuvaid inimesi. Ma ei saanud midagi aru. Ometigi oli tablool kirjas “boarding 18:35 bussiga”. Tuletan meelde, et mu aju oli täiesti sodi ja korraks tundus mulle, et Nordica ja Air Baltic on ka üks ja seesama lend. Poteito potaato. Kui ma lõpuks aru sain, et olin infotablood valesti vaadanud, olin ma meeleheitel. Siin mu reis siis tänaseks tõepoolest lõppeb ja omast rumalusest. Lende oli kaks – 18:50 Nordica lend ja 19:35 Air Baltic lend. 19:35 asemel olin ma kogu aeg lugenud 18:35 ja kuigi mul käis peast läbi mõte, et miks 18:50 asemel on kirjas 18:35 mõtlesin ma, et see on seotud bussisõiduga.
Kell oli 18:55 ja ma olin vales terminalis!
Nordica lennu, mida ma nüüd õigesti vaatasin, ei olnud mingit märkust, et see oleks edasi lükatud nagu ma naiivselt lootsin. Mul ei olnud mingit šanssi sellele lennule jõuda. Mäletate jah – kahe terminali vahel käib rong! Ma olin alla andmas, kuid mingi osa minust mõtles ikka, et “it ain´t over until it´s over” ja ma hakkasin TAGASI tormama. Kuna lootus oli niikuinii juba peaaegu surnud, keeldusin ma uuesti maratoni jooksmast ja sõitsin õigesse terminali rongiga. Turvakontrollini pidin ma ikka poolmaratoni jooksma. Krt, kus need suured lennujaamad ajavad hulluks. Kell oli juba seitse läbi. Ehk nad ikka ootavad, lootsin ma sisimas ja kujutasin ette, kuidas hetkel juba 63848 korda “final call for Eveliis Kund-Zujev” hõigatakse ja ma jõuan väravasse täpselt nii, et lennuki saba vaid näha.
Minu õuduseks pidin ma jälle turvakontrolli läbima. Rahvamass, mida ma nägin, andis kiiresti aimu, et kui ma tahan kuidagigi veel lennule jõuda, siis pean ma jälle ülbe olema. Palusin end jälle ette, turvatöötajad olid äärmiselt abivalmid ja aitasid mind kiiremini väravast läbi. Minu taha seisma jäänud vanem abielupaar porises pahaselt. “Tal on väga kiire,” vabandas turvatöötaja minu eest. “Meil on ka kiire,” porisesid nad vastu. “Tõsiselt? Kas te olete ka higist tilkuvad ja hingetud ja meeleheitel ja kaks päeva reisinud, surmväsinud, segamini ja lennust maha jäämas?” mõtlesin ma sisimas. Sain turvaväravast läbi rekordkiirusega, et siis jääda ootama oma asju lindil, mis edasi ei liikunud. Ma olin nii lähedal, ent samas ikka veel nii kaugel. Porisev abielupaar sai oma asjad enne mind kätte ja möödusid minust vaadates mind õela pilguga justkui öeldes “nanaanaanaaanaa, me saime ikka enne”. Iga sekund ja minut oli oluline. Ma olin nutma puhkemas. Võib olla ei pidanud ma seal ootama rohkem kui 2-3 minutit, aga see tundus terve igaviku. Lõpuks sain ma oma asjad kätte ja hakkasin uuesti liduma.
Viskasin pilgu infotabloole. Veendusin, et seekord vaatan õiget lendu, nägin väravat ja lennu taga märkust “eeldatav lahkumise aeg 20:10”. Vana hea Nordica tegi seda jälle. Ma olin jooksnud nagu hull, ma reaalselt tilkusin higist – mantel, pintsak, kohver ja kott ei ole maratoni jooksmiseks just mugavaim varustus- et jõuda lennule, mis oli tund aega edasi lükatud. Ma jäin seal samas seisma, viskasin oma kotid maha, et hinge tõmmata. Minust möödus üks paar. Nad naeratasid mulle. Mees tuli mu juurde ja kallistas mind. “Kumb on – kas juba väljunud või tühistatud?” küsis ta. “Edasi lükatud,” hingeldasin ma vastu. “Parem niipidi, eksju?” naeratas ta ja soovitas mul nüüd esimesse baari minna.
Aga enne oli mul vaja uut pluusi. Ma haisesin higi järgi nii, et pidin ise selle kätte ära minestama. Seadsin sammud esimesse poodi. Leidsin pluusi. Allahindlused ka. Jeeei, vedas. Või siis mitte. 179 eurot. Meeleheitel või mitte, higine või mitte, aga mitte raha peale nii vihane. Minu rõõmuks oli kõrval kohe järgmine pood, kus müüdi bambusviskoosi ja siidisegust VALGEID t-särke (minu lemmikud!), lisaks olid kõik asjad 25% soodsamad. Ma sain puhta pluusi 23 euroga. Vana palusin ma prügikasti visata. See oli üks odav valge pluus, mille ma olin Dubai jaoks ostnud (kuu aega tagasi!) ja kinnitas jälle seda, et pole vaja osta odavaid hilpe, sest need on vaid korraks kandmiseks. Peale paari pesu oli see muutunud topiliseks ja mul ei olnud kahju seda minema visata, pealegi haises see rämedalt higi järele, sinna oli päev tagasi läinud kohvi ja hommikul tomatit. Lisaks oli see vastikust sünteetikast, mis keha sügelema pani ning ilmselt aitas kaasa ka liighigistamisele. Ma nägin selle pluusiga välja nagu kodutu. Oli aeg pluusist vabaneda. WC-s piserdasin ma end üle lõhnaõliga tundes end nagu 16.sajandi aadlik, kes pesemise asemel end lõhnaõliga üle valab. (Okei, et see nii rõvedalt ei kõlaks, siis ma siiski enne püüdsin end natuke ka pesta kraani all.) Ma tundsin end uuesti poolinimesena. Hingamise rütm oli taastunud ja nägu, mis oli jooksmisest punane ja leemendav, hakkas normaalset värvi tagasi minema.
Kokkuvõttes hilines Nordica lend veel kaks tundi.
Täna kavatsen ma kodus vaid teleka ees pikali olla ja elu nautida. Sauna minna. Homme hakkan kohvrit pakkima. Boston ja Chicago ootavad!
Aga tagasi kontserdi juurde.
Vaheajal nautisime kooki ja kohvi. Mina muidugi peaksin kookidest kauge kaarega eemalt käima, aga kus sa saad, kui nii ahvatlevad on. Kihvt traditsioon see kookide ja muude suupistete pakkumine.
