Kuidas ma koju…Sain või ei saanud?

Kojusaamiseks oli mul üleeile ja eile kokku neli lendu. Chicago-Reykjavik, Reykjavik-Dublin, Dublin-Stockholm ja Stockholm-Tallinn, lendude vahel oli piisavalt aega, et ei oleks pidanud end vigaseks muretsema ja oleks aega olnud ka natuke lennujaamapoodides ringi vaadata (kust ma mujalt need selleaastased jõulukingid ikka osta jõuan muidu?).

Aga…Kui lendudega midagi viltu saab minna, siis viltu ka läks.

Esimese lennu väljumine hilines kaks ja pool tundi, mis ootamatult muutis ka järgmisele lennule jõudmise aja kriitiliseks. Aega oli umbes 15 minutit, et lennule jõuda. Sinna sisse pidi mahtuma ka bussisõit. Ma väga ei muretsenud, sest üldiselt sellisel juhul oodatakse ikka hilinejad ära, aga no ikkagi…Mul ei oleks otseselt midagi Islandile jäämise vastu olnud, kuid see oleks siiski tähendanud liiga palju sekeldusi, parem lennule kiirustada. Läks nii hästi, et minu värav oli kohe seal, kuhu buss meid viis. Ma oleks jõudnud isegi pissil ära käia.

Ma olin alustanud oma reisi tagasi tulevikku. 8+ tundi järgmise päeva suunas. Ma olin just saanud öö ja päeva USA-s korda, kuid pidin nüüd uuesti ümber harjuma teistpidi tagasi. Esimesed kaks lendu ma magasin nii, et ma ei tundnud ei õhkutõusu ega maandumist.  Dublinisse jõudes olin jõudnud hommikusse, minu aju jaoks oli täiega öö. Ajas edasi-tagasi rändamine on üks omaette kogemus. Etteruttavalt võin öelda, et Stockholmi jõudes ei saanud ma enam aru, mitu päeva ja mis kell ma reisinud olin, kas ma olin söömas hommikusööki, lõunat või õhtust. Mu aju oli üsna sodi.

Dublini lennujaam on üks nõmedamaid, kus ma käinud olen. Või harjumatum. Nii segadusse ajav. Õnneks oli mul siin aega segaduses olla, sest otseloomulikult lükati edasi ka järgmine lend Stockholmi. Kõigepealt tund, siis kaks, siis veel veerand tunni kaupa kolm korda. No vähemalt on aega siin  jõulukinke otsida, mõtlesin ma. Päris oli. Kui kosmeetikat, iiri suveniire ja viskit ei tahtnud, olid väljavaated kinkide leidmiseks kasinad. Mul ei jäänud muud üle kui oodata. Te ei kujuta ette kui hea meel mul oli, et ma USA-s olin olnud sunnitud ostma kogu maailma adapterite komplekti. Ma ei teadnud, et ka Iirimaal on teistmoodi pistikud, kuid pole probleemi – mul oli kohvris olemas seitse erinevat otsikut akude laadimiseks. Üks neist pidi ka siin sobima. Ma olin päästetud.

DSC02066

Kui täis oli saanud kolm tundi ootamist, hakkas asi kuidagi kahtlaseks kiskuma. Lende ei paistnud kuidagi toimuvat. Kaks lendu pidid väljuma ühest ja samast väravast, ei pidanud üldse väljuma, väravaid muudeti edasi ja tagasi. Ma ei suutnud enam järge pidada. Rahvast ja möllu ja segadust oli nii palju. Lihtsalt hoidsin pilgu väraval peal, sest viimase info järgi oli lootust, et peale Helsingi lennu väljumist hakkab Stockholmi lennu boarding. Midagi ei hakanud. Klõbistasin arvutis. Magasin rahvamassi suminas maha, et väravat oli muudetud.

DSC02082

Stockholmi jõudes sain ma lõpuks jälle pihta sellele, mis kell on. Boarding Tallinnasse pidi algama 18:20, lend Dublinist maandus 18:24. Ma ei oleks väga muretsenud, sest ikka oodatakse hilinejaid, mind tegi murelikuks see bussiga lennukini viimise osa. Kas nad siis ka ootavad hilinejaid? Mõned minutid kindlasti, aga kui kaua? Lisasin lennukilt maha jõudes tempot ja avastasin end ühtäkki passikontrolli järjekorras, mis oli üüüüüüüüratu pikk. Seal oleks raudselt 10-15 minutit läinud. Seda aega mul kindlasti polnud. Ülbelt palusin ma inimestelt, kas tohiksin ette saada. Keegi ei olnud vastu.

Ja siis algas minu reisimise ajaloo üks hullemaid võidujookse ajaga. Infotabloolt leidsin Tallinna lennu, kus oli kirjas, et boarding toimub 18:35 bussiga. Ma vaatasin kella. Ei olnud just liiga palju võimalusi sinna õigeks ajaks jõuda, aga ma lidusin lootuses, et mind ikka oodatakse. Loogika ütles, et ma peaksin saama transfer väravat kasutada. Ei saanud, sest Tallinna lend läks välja terminalist kaks. Mina olin terminalis viis. Nende kahe terminali vahe on ilma liialdamata sama pikk kui lennujaamast Ülemiste keskusesse. Nende kahe vahel käib rong! Erinevad terminalid tähendasid ka seda, et ma pidin uuesti läbima turvakontrolli. Kui ma lõpuks hingetu ja higisena terminal kahte jõudsin, nägin infotabloolt, et ooteaeg seal on 15 minutit. Mul ei jäänud muud üle kui jälle kord paluda end teistest ette. Iga minut oli kulda väärt. Kell hakkas saama 18:50, lend pidi väljuma 18:50. Üks kord elus ei olnud Nordica lennu taga kirja, et see oleks edasi lükatud. Minu õnn, eksju? Jõudsin väravasse ja leidsin eest grupi rahulikult istuvaid inimesi. Ma ei saanud midagi aru. Ometigi oli tablool kirjas “boarding 18:35 bussiga”. Tuletan meelde, et mu aju oli täiesti sodi ja korraks tundus mulle, et Nordica ja Air Baltic on ka üks ja seesama lend. Poteito potaato. Kui ma lõpuks aru sain, et olin infotablood valesti vaadanud, olin ma meeleheitel. Siin mu reis siis tänaseks tõepoolest lõppeb ja omast rumalusest. Lende oli kaks – 18:50 Nordica lend ja 19:35 Air Baltic lend. 19:35 asemel olin ma kogu aeg lugenud 18:35 ja kuigi mul käis peast läbi mõte, et miks 18:50 asemel on kirjas 18:35 mõtlesin ma, et see on seotud bussisõiduga.

Kell oli 18:55 ja ma olin vales terminalis!

Nordica lennu, mida ma nüüd õigesti vaatasin, ei olnud mingit märkust, et see oleks edasi lükatud nagu ma naiivselt lootsin. Mul ei olnud mingit šanssi sellele lennule jõuda.  Mäletate jah – kahe terminali vahel käib rong! Ma olin alla andmas, kuid mingi osa minust mõtles ikka, et “it ain´t over until it´s over” ja ma hakkasin TAGASI tormama. Kuna lootus oli niikuinii juba peaaegu surnud, keeldusin ma uuesti maratoni jooksmast ja sõitsin õigesse terminali rongiga. Turvakontrollini pidin ma ikka poolmaratoni jooksma. Krt, kus need suured lennujaamad ajavad hulluks. Kell oli juba seitse läbi. Ehk nad ikka ootavad, lootsin ma sisimas ja kujutasin ette, kuidas hetkel juba 63848 korda “final call for Eveliis Kund-Zujev” hõigatakse ja ma jõuan väravasse täpselt nii, et lennuki saba vaid näha.

Minu õuduseks pidin ma jälle turvakontrolli läbima. Rahvamass, mida ma nägin, andis kiiresti aimu, et kui ma tahan kuidagigi veel lennule jõuda, siis pean ma jälle ülbe olema. Palusin end jälle ette, turvatöötajad olid äärmiselt abivalmid ja aitasid mind kiiremini väravast läbi. Minu taha seisma jäänud vanem abielupaar porises pahaselt. “Tal on väga kiire,” vabandas turvatöötaja minu eest. “Meil on ka kiire,” porisesid nad vastu. “Tõsiselt? Kas te olete ka higist tilkuvad ja hingetud ja meeleheitel  ja kaks päeva reisinud, surmväsinud, segamini ja lennust maha jäämas?” mõtlesin ma sisimas. Sain turvaväravast läbi rekordkiirusega, et siis jääda ootama oma asju lindil, mis edasi ei liikunud. Ma olin nii lähedal, ent samas ikka veel nii kaugel. Porisev abielupaar sai oma asjad enne mind kätte ja möödusid minust vaadates mind õela pilguga justkui öeldes “nanaanaanaaanaa, me saime ikka enne”. Iga sekund ja minut oli oluline. Ma olin nutma puhkemas. Võib olla ei pidanud ma seal ootama rohkem kui 2-3 minutit, aga see tundus terve igaviku. Lõpuks sain ma oma asjad kätte ja hakkasin uuesti liduma.

Viskasin pilgu infotabloole. Veendusin, et seekord vaatan õiget lendu, nägin väravat ja lennu taga märkust “eeldatav lahkumise aeg 20:10”. Vana hea Nordica tegi seda jälle. Ma olin jooksnud nagu hull, ma reaalselt tilkusin higist – mantel, pintsak, kohver ja kott ei ole maratoni jooksmiseks just mugavaim varustus- et jõuda lennule, mis oli tund aega edasi lükatud. Ma jäin seal samas seisma, viskasin oma kotid maha, et hinge tõmmata. Minust möödus üks paar. Nad naeratasid mulle. Mees tuli mu juurde ja kallistas mind. “Kumb on – kas juba väljunud või tühistatud?” küsis ta. “Edasi lükatud,” hingeldasin ma vastu. “Parem niipidi, eksju?” naeratas ta ja soovitas mul nüüd esimesse baari minna.

Aga enne oli mul vaja uut pluusi. Ma haisesin higi järgi nii, et pidin ise selle kätte ära minestama. Seadsin sammud esimesse poodi. Leidsin pluusi. Allahindlused ka. Jeeei, vedas. Või siis mitte. 179 eurot. Meeleheitel või mitte, higine või mitte, aga mitte raha peale nii vihane. Minu rõõmuks oli kõrval kohe järgmine pood, kus müüdi bambusviskoosi ja siidisegust VALGEID t-särke (minu lemmikud!), lisaks olid kõik asjad 25% soodsamad. Ma sain puhta pluusi 23 euroga. Vana palusin ma prügikasti visata. See oli üks odav valge pluus, mille ma olin Dubai jaoks ostnud (kuu aega tagasi!) ja kinnitas jälle seda, et pole vaja osta odavaid hilpe, sest need on vaid korraks kandmiseks. Peale paari pesu oli see muutunud topiliseks ja mul ei olnud kahju seda minema visata, pealegi haises see rämedalt higi järele, sinna oli päev tagasi läinud kohvi ja hommikul tomatit. Lisaks oli see vastikust sünteetikast, mis keha sügelema pani ning ilmselt aitas kaasa ka liighigistamisele. Ma nägin selle pluusiga välja nagu kodutu. Oli aeg pluusist vabaneda. WC-s piserdasin ma end üle lõhnaõliga tundes end nagu 16.sajandi aadlik, kes pesemise asemel end lõhnaõliga üle valab. (Okei, et see nii rõvedalt ei kõlaks, siis ma siiski enne püüdsin end natuke ka pesta kraani all.) Ma tundsin end uuesti poolinimesena. Hingamise rütm oli taastunud ja nägu, mis oli jooksmisest punane ja leemendav, hakkas normaalset värvi tagasi minema.

Kokkuvõttes hilines Nordica lend veel kaks tundi.

Korraks kodus

Miks see alati nii on, et kuigi reisil käia on mõnus, on alati see kõige parem tunne koju tagasi jõuda? Hoolimata sellest, et meid võttis laevast ma tulles vastu eriliselt hall ilm. Õnneks andis Lillehammer meile sellise jõululaengu, et andis sellist hallist ilmast mööda vaadata.

Koju tulles saime jälle hunniku advendikalendri kinke lahti teha. Mu sõbrad tunnevad mind ikka nii hästi.Ma just mõtlesin, et mis raamat endale näiteks reisile kaasa võtta. See mure sai lahendatud. Lennart Meri raamat oli nagu rusikas silmaauku. Lisaks ootas mind üllatuspakk armsalt Triinu-Liisilt. Ma olen (hinnast hoolimata) tema küünalde fänn ja pidin juba paar nädalat tagasi uue tellimuse tegema, aga no elu tuli vahele ja lihtsalt ei olnud aega. Nii armas oli leida temalt pakike küünla ja heade mõtetega. Aitäh! Kusjuures, käsi südamel, ma mitte kunagi ei ostaks ise vabatahtlikult ühtegi šokolaadilõhnalist toodet, aga see küünal lõhnab jumalikult. Paremini kui teised. Kodu on nii mõnusat šokolaadilõhna täis. Ehk siis ma söön oma sõnu – šokolaadilõhn võib hea olla. Ja veelkord, Triinu-Liisi küünlad, oma käsitöö või kellegi teise oma, minu – vana küünlafriigi – täielik lemmik. Täielik! Ma väga loodan. et neid küünalaid saadab edu ja pikk iga.

DSC01575DSC01573DSC01571DSC01556DSC01554

Aga kui rääkida Rootsi-Norra reisist, siis see oli mingil määral reis leidmaks iseennast. Mitte et ma oleksin end ära kaotanud või mitte isegi leinud (ahhh, kui segane!), vaid meil oli ühe Norra sõbraga aega pidada selliseid diipe vestlusi, mis mind mõtlema panid. Nagu päriselt. Ma ei oska seda isegi (veel) seletada, mida ma silmas pean, sest ma pole nendest vestlustest ja nende tähendustest (veel) täpselt aru saanud, aga no näiteks veetsin ma ühe õhtu mõeldes sellele “et oluline on leida see, kes sa oled, mitte see, kes sa arvad, et sa oled”. See lause ajas mind segadusesse. Vist heas mõttes. Õde arvas, et see on loogiline, sest mind on kolm – päris mina, töömina ja blogimina. Mind ajas see veel rohkem segadusse, sest ma ise olen arvanud, et olengi vaid mina. Ma loodan, et meil on selle sõbraga võimalik veel ja rohkem nendel teemadel vestelda. Mulle meeldivad inimesed, kes mind mõtlema panevad. Muide, ma jõudsin veel ka järeldusele, et kõik mu sõbrad on megarahulikud ja head, erinevalt minust – egoistlikust “fireballist”.  Kas ma olen endale teadlikult valinud sõbrad, kes on minust nii erinevad? Miks nad minuga sõbrad on? Ja mitte mõned kuud või aastad, mu parimad sõbrad on olemas olnud enam-vähem 30 aastat (apppppppiiiii! ma ju olengi vana!) ja uued parimad sõbrad on ka sellised, et tunduvad minuga hakkama saavat hoolimata sellest, kes ma olen. Ma vist ikka peaks tänulik olema küll?

No vot. Vaid mõned lühikesed vestlused ajasid mind segadusse. Tahate teada, mille üle mul aga hea meel oli? Lisaks sellele, et külastasime talve imemaad ja maailma parimaid sõpru, oli mul nii hea meel, et mu õde meiega kaasa tuli. Mul on ikka maailma parim õde! Ma sain kinnitust, et me oleme erinevad nagu öö ja päev, ta on nii hea ja armas ja tore ja sõbralik (mis tähendab, et mina seda ilmselgelt ei ole), aga erinevusest hoolimata on ta kõige kõige kõige rohkem minu inimene. Minu maailma parim väike õde.

Jaaaah, see oli üks imeline (ja mõtlemapanev) jõulureis! Parim jõulukink, kui aus olla.

DSC01504DSC01509DSC01530DSC01544

DSC01528

Täna kavatsen ma kodus vaid teleka ees pikali olla ja elu nautida. Sauna minna. Homme hakkan kohvrit pakkima. Boston ja Chicago ootavad!

 

 

Sa oled ikka nii cool mutt ehk üleväsimus

Rääkisin täna üle pika aja sõbrannadega, polnud pikalt olnud aega lihtsalt niisama Facebookis tsättida, aga täna hommikul viskasin end diivanile pikali, vaatasin poole silmaga NCSI-d ja tsättisin. “Kust sa selle energia (selliseks reisimiseks) võtad?” küsisid nad ja enne kui ma jõudsin vastata, jõudsid nad ise järeldusele, et see on mu elustiil, kui ma oleks kodus paigal, siis ma lihtsalt läheks laisaks, kamandaks Marekit ja blogiks sellest kui “kiire mul on” mitte midagi tehes. “Sa oled ikka nii cool mutt,” ütles üks neist ja ma jäin selle lause peale mõtlema.

Jah, ma olen ülbe ja enesekindel ja põhimõtteliselt nõustun, et ma olen mingil määral cool, aga samas ikka ei ole ka. Vaatan kasvõi oma kolleege, kes tõepoolest on coolid ja ma imestan, kust nemad selle energia võtavad ning see nakatab. Ma olen sattunud tööle, kus inimesed on energilised, lahedad ja attitude´iga. Mulle meeldib ja see nakatab. Vaatan neid inimesi, kellega ma Dubais kohtusin ja mõtlesin, et vau, nemad on coolid, tahaks ka olla pooltki selline. Näiteks üks naine, kes Dubais tegeleb ühe tuntud Eesti moelooja esindamisega, selle naise olek ja suhtumine ja energia…jällegi nakatav.

Jõudsin eile pärastlõunal Eestisse tagasi ja esimest korda tundsin, et kurat Eesti on ikka sügisel nii hall ja masendav, kass tuli peale, väsimus ilmselt tegi oma töö, oleks tahtnud kerra visata teki alla, aga meile tulid külalised. Marek küsis mitu korda, et kas tühistame selle ürituse, et ma saaksin puhata ja ma jõudsin järeldusele, et mul on siiski maailma parim mees. Hooliv ja armastav. Muidugi ütlesin ma, et me ei tühista sõprade külaskäiku. Ta on põhimõtteliselt kaks kuud juba nagu üksikisa olnud, muidugi vajab ka tema nüüd puhkust ja lõõgastust ega pole süüdi selles, et mina töö pärast väsinud olen. Ainuke kokkulepe oli, et ma ei pea midagi valmistama. Ja saate aru, meile tulid Pranglist sõbrad külla, kes esiteks tõid ise söögi kaasa ja teiseks ka valmistasid meile õhtusöögi. Kui see pole luksus, siis mis veel on? Värske kala, seenekaste ja kartulid, sojakastmega äkine – J-U-M-A-L-I-K, lihtne, aga jumalik. Need on coolid inimesed! “Saare rahvas ongi selline,” ütleb mulle Marek iga kord kui ma imestan nende inimeste suhtumise ja oleku üle. Tal on ilmselt õigus. Saare rahvas on teistsugune – päikeseline ja soe, mitteeestlaslik. Mul on nendelt palju õppida.

Hommikul tegin ma silmad lahti selle peale, et Ida arvas, et oleks aeg ärkama hakata. Ma tundsin, et ma ei suuuuuuudaaaaaa ärgata. “YouTube’i tahad?” küsisin ma ideaalse vanemana. Tahtis. Ma võitsin pooltunnikest magamisaega. Siis kadus internet. “Mine paki oma kott kokku,” pakkusin ma talle välja ja ta läks. Ma sain veel tunnikese magada. Samas ma ei tea, MIDA ta oma kotti kaasa pakkis, kuid ajalugu on näidanud, et ta on täitsa hea pakkija, ma loodan parimat. Ma sain magada kuus tundi. Aga kelle süü see oli, et ma kohe peale sauna magama ei läinud? No vot. Just. Kedagi pole süüdistada. Nüüd istun ma laevas ja tegelikult tunnen, et ma olen üleväsinud, üldse mitte cool mutt, lihtsalt väsinud ja magamata, näen välja nagu oleks 784603294 päeva pidu pannud. Võtsin isegi ühe prosecco (klaasi!) ette, et kui juba nagu joodiknaine välja näha, siis olgu põhjusega.

Ma olen nüüd 72 tunni jooksul maganud minimaalselt, aga teate, mis mulle energiat annab. Mõte, et üks mu kolleeg pidi Dubaisse sõitma Kanadast – 22 tundi lendu, 12 tundi ajavahet ja PIKAD tööpäevad messikeskuses ning ta sai hakkama oma väsimusega, minu väsimus tema väsimuse kõrval on ilmselt lapsemäng.

Alati kuula ema sõna!//Always listen to your mother!

Mis ma eile just kirjutasin? Et minu reisimist iseloomustab seiklus ja jumala eest mitte mingi rutiin eksju. Eile siis hakkasin vaatama, kuidas täna varahommikul Oslosse saada ja olin nii kahe vahel. Lennuk oli soodsam, aga väljus nii paganama vara. Emme juurest nii vara ronge ei käi ja see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud mind kell kolm öösel viima Arlandasse ning sõitma edasi-tagasi kaks tundi. Tundus liiga egoistlik. Seda enam, et ta peab viis päeva saama hakkama aktiivse Idaga ja meid järgmisel reedel niikuinii kell kolm öösel Skavstasse viima.

Kaalusin nii kaua, et lennupilet muutus kallimaks kui rong. Ja rongi peale sain ma ise mindud. Emme veel hoiatas, et rongidega on alati mingi probleem,et kas ma olen kindel. “Muidugi,” vastasin mina. Ja pealegi hinnavahe oli 35 eurot rongi kasuks:D Igatahes ostsin ma rongipileti, ärkasin 4.40 ülesse ja liikusin Stockholmi. Kõik läks nii libedalt, et ma olin isegi üllatunud, et mis lahti. Isegi mu sõidukaardil oli veel raha ja ma ei pidanud kallimat piletit rongist ostma. Hüpates natuke ajast ette, siis saan ma nüüd väga hästi aru, miks emme ütles, et ta viib ise mind igaks juhuks Stockholmi. SJ rongid on kogu aeg katki ja nendega liiklemine on nagu õnnemäng, kunagi ei tea, kuna ja kas üldse sihtkohta jõuad.

Igatahes istutasin ma end Stockholmis rongile. Võtsin kohvi, seadsin end mugavalt sisse, tegin arvuti lahti, et kuus tundi töö ja blogimisega sisustada, mõtlesin, mida nad hommikusöögiks pakuvad (1. ja 2. klass olid eile ühe hinnaga ja 1.klassi pileti sees on ka hommikusöök) kui kuulsin teadaannet, et rong ei välju. “Palume teil kõigil rongist väljuda, sel rongil on tehnilised probleemid ja seetõttu tuleb leida asendusrong.” Läksime kõik rongist välja. Tuli esimene sõnum – reis on edasi lükatud, teadmata ajani.  Mõne aja pärast tuli teine teadaanne. Uus rong on leitud, aga pole inimest, kes vana rongi eest ära transpordiks. Nagu komöödiafilmis. Mis mõttes, et ole inimest, kes rongi liigutaks? Tuli uus teadaanne, et rong väljub arvatavasti kell kaheksa. Ma pidin Oslos teistega kokku saama kell pool kolm, et saaksime edasi oma kämpingusse liikuda, hakkas juba kitsaks minema ajagraafik. Pool tundi hiljem tuli teada, et inimene, kes rongi liigutaks, on leitud ja eeldatav väljumisaeg on kell üheksa. Kolmveerand üheksaks ei olnud olukord kuidagi seda nägu, et midagi liikuma hakkaks.  Ma andsin alla. Ostsin 35 euro eest Arlanda Express rongipileti ja otsustasin lennukiga minna. Ma lihtsalt ei saanud endale enam rohkem hilinemist lubada. (Üks meie grupist, kes Brasiiliast kohale tuleb, jäi kinni Frankfurti, lend hilines 3h sest keegi unustas mingid dokumendid allkirjastada. Huvitav, kas tema lend hilines seetõttu, et mina ka reisin?)

Üks lend oli väljumas praktiliselt kohe. Kalkuleerisin ja kaalusin ning tundsin, et teoreetiliselt peaksin ma sinna lennule kenasti jõudma – pool tundi jäi lennule jõudmiseks ja see tundus piisav aeg kui online check in teha internetis, aga teate, ma lihtsalt lõin araks. Kui oleks sellest maha jäänud, siis seda ei oleks keegi mul kompenseerinud. Mul lõppes just reisikindlustus ja tundus, et ahh, milleks, aasta aega ei läinud vaja. Murphy ma ütlen. Nüüd lähen kohe reisiklindlustust vormistama. Võtsin pileti hilisemale lennule ja nii ma siis istun siin Arlandas. Viiest tunnist kolm on veel jäänud. Aga noh…parem passida siin kui Oslo lennujaamas, sest ootama peaks ma igal juhul.

Emme tahtis mulle Norra kaasa anda ühe bag in box veini. Ma ei viitsinud tassida. Õige otsus, mõtlesin ma lennujaama sõites, sest käsipagasis ei tohiks see ju olla. Siis tuli mulle meelde, et pudeli veini ma ju ikka võtsin kaasa ja ka see ei lähe turvakontrollist läbi. Pagan noh. Tuleks minema visata, sest kell üheksa hommikul ei ole isegi mina võimeline pudelit veini jooma. Kiire kalkulatsioon ütles, et kaheksa euro eest, mis äraantav pagas maksis (erinevalt kaheksakümnest eurost nagu viimane kord kui ma oma kohvri Tallinnasse jätsin) , Norras veini ei saa ja ma otsustasin ekstrapagasi eest maksta. Polnud küll suur summa, aga pagan noh, ma olin nii palju vaeva näinud, et kõik oma asjad (ka Mareki ja emme standarite järgi) käsipagasiks pakkida. Jõudsin bag drop leti juurde ja seal oli kenasti kirjas, et lennud on täis ning oma käsipagasi võib tasuta ära anda. Aa okei, siis see üks kord kui mul seda vaja pole. Murphy. Juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kui me kell 4.40 ärkasime, tegi emme kohvi ja käskis hommikust süüa. Ma küll mõtlesin, et kammoon, milleks, mul on ju rongis hommikusöök, aga sõin siiski viisakusest kaks võileiba. Hea on. Siit moraal: alati kuula emme sõna! Isegi kui oled 37-aastane. Ema teab paremini. Ka seda, millise transpordivahendiga ON mõttekas Rootsis liikuda ja kas tasub raha kokku hoida. Edaspidi tean. Kui on aja peale minek, siis SJ-ga ei arvesta.

//

What did I just write yesterday? That my travels can be described as adventures and every moment is different. So yesterday I started to check how to get to Oslo today early in the morning and I just couldn’t decide between plane and train. Plane was cheaper, but departure way too early. There is no trains from my mum’s that early which would have meant that she would have had to drive me to the airport and do a two-hour round trip. That seemed too selfish. Especially because she has to take care of active Ida for five days and drive us to another airport at 3AM on next Friday anyway.

I was taking my time with deciding so the plane ticket got more expensive than train. And I would have been able to get to the train myself. Mum warned me though that there is always problems with the train service as such and am I 100% sure. “Of course” was my answer. Besides, the train ticket was 35 euros cheaper 😀 So I bought the train ticket, woke up 4:40AM and started my journey to Stockholm. Everything went so smoothly and I was actually very surprised over it. Even my transport card had some money left and I didn’t have to buy the more expensive ticket from the train. Jumping a bit ahead, I can totally understand now why mum suggested to take me to Stockholm, just in case. The trains constantly brake down and riding them is a game of luck. You never know if and/or when you will arrive to your destination.

Anyways, there I was, sitting in my train. Bought some coffee, sat comfortably in my seat, opened the laptop to spend the next six hours by working and blogging. I was just wondering what’s for breakfast (1 and 2 class tickets were with the same price and 1 class one comes with breakfast), when I heard the announcement that the train will not depart. “We would like to ask you all to leave the train, because this trains has technical problems and we have to find a substitute train.” So we all went out from the train. First message arrived – “The journey has been postponed until further notice.” After a while, another message arrived – “We have found the new train, but there is no-one to transport the old train away.” This seemed like a comedy show. New message came – “The train will most likely depart at 8AM.” I was supposed to meet others in Oslo at 2:30PM to go to our camping site. The timetable started to become a bit tight. Half an hour later we got a new message – “We have found a person to move the old train and the train will leave at 9AM.” At 8:45 nothing was indicating the train to actually depart at 9AM. I gave in. I bought express train ticket to airport for 35 euros and decided to take the plane instead. I just could not afford any more running late. (One person in our group from Brazil got stuck in Frankfurt. The flight was delayed 3 hours, because somebody forgot to sign some papers. I wonder if her flight was delayed because I was travelling too?)

One flight was just about to depart. I was thinking and calculating in my head and felt that theoretically I should make it – I had 30 minutes to catch the flight which was also enough time to check in online. But you know what, I chickened out. If I had missed that flight, no one would have compensated the loss. My travel insurance had recently expired and I didn’t feel like needing to expand it. Murphy. I will make one now straight away. So I bought tickets to later flight and am sitting now in the airport. I have three more hours to go from the initial five. But well … I’d rather be sitting here than in the airport in Oslo, because I would have to wait anyway.

Mum wanted to give me one bag in box wine. I couldn’t be bothered to carry it with me. Seemed like a right decision when I remembered it on my way to the airport, because it wouldn’t have been allowed in the hand luggage anyway. Then I remembered that bottle of wine I had and that would not have passed the security check either. Damit. I should really throw it away as even I am not able to drink bottle of wine at 9AM. New calculation said, that for the extra 8 euros that checked in luggage cost (and not 80 euros like last time in Tallinn), I would not get a bottle of wine in Norway and I decided to pay for the extra luggage. It wasn’t a big amount of money, but I had spent so much time and effort to fit all my things (also according to mum’s and Marek’s standards) into hand luggage. Just when I arrived to the luggage drop counter, I spotted a sign saying all the flights are full and you can give your hand luggage away for free. Oh okay, just when I actually don’t need it. Murphy. Again. Second time in one day.

When we woke at 4:40AM, my mum made some coffee and ordered me to eat. I was thinking “why, if I have breakfast included in the train”, but to be polite I still ate two sandwiches. Well done. And so ALWAYS LISTEN TO YOUR MOTHER. Even if you are 37-years old. Mum knows better. She also knows which way of transport IS the way to go and whether it is worth trying to save money every time. For future records – if I have tight schedule, I will not take the train in Sweden!

hqdefault

Miks otse kui saab ringiga?

Tallinna ja Oslo vahel on väga hea lennuliiklus, head graafikud ja head hinnad. Seegi kord oleks me saanud tagasi tulla otselennuga eile, aga te ju juba teate mind… miks otse kui saab ka ringiga.  Et kõik ausalt ära rääkida tuleb lihtsalt alustada sellest, et tegelikult otsustasin ma seekord mitteotselennu kasuks mitte hinna, vaid emme konserdi pärast. Ja kevadsuvine Stockholm kõlas samuti natuke ahvatlevalt.

Nii ma organiseerisingi meile tagasihoidliku Skandinaavia ringreisi. Jooksvalt tuli ju Kopenhaagen ka veel juurde. Kõik tundus loogiline. Oslost ööbuss Kopenhaagenisse ja sealt (öö)rong Stockholmi. Päevake Stockholmis ja siis lennuk Helsingisse ning laev Tallinnasse. Õnneks/kahjuks jäi Kopenhaagen järgmist korda ootama. Kusjuures, mul oli veel korraks mõte jõuda ka Odensesse, aga isegi mina vaatasin lõpuks, et see läheb juba liiga ulmeks.

Stockholm oli täpselt nii suviselt kaunis nagu alati. Tuntud headuses. Selles linnas kohe on miski salapärane miski, mis sinna tõmbab. Veetsime Idaga aega mööda vaatamisväärsusi komberdades. Lihtsalt jalutasime mööda linna. Ida suutis mind küll 63638293 korda oma jäätise/kommi/koogijutuga hullukd ajada, aga mis veel siin maailmas uut on. Riided suutis ta esimese tunni ajaga ära määrida, jalad esimese viie minutiga katki kukkuda. Ta on lihtsalt selline udu – üldse ei vaata ette, kuhu jalutab. Aga samas ma ikka veel imestan kui tublilt ta minuga koos jalutada jaksab – pulsikell näitas päeva lõpuks kaheksa kõnnitud kilomeetrit. Pole ju vähe väikeste jalgade jaoks?

Natuke ootamatult sattusime me Gröna Lundi ja ma mõtlesin, et olgu, lähme teeme paar tiiru mōnel karussellil. Vale otsus! Alla 120 cm lastele ei leidnud ma midagi. Ida pettunud, mina pettunud. Isegi viskemängus ei vōitnud me midagi🙄 18 eurot puhast mahavisatud raha. Oleks pidanud minema kuningalossi või “surnud onusid” (loe:kirikusse) minema. Nüüd olen igatahes targem.

Hommikul kell neli startisime me Arlanda poole. Lend lükati tund aega varasemaks. Iseenesest hea, sest nii oli meil teoreetiline võimalus varasemale laevale jõuda. Sellele, millest me eelmine kord maha jäime. Jooksime. Deja vu tunne oli. Kõige rohkem kartsin ma seda, kas ma oskan Vantaast sadamasse minna. Ma ei tunne Helsinkit absoluutselt. Eksimiseks aga aega poleks olnud, kõik pidi minuti pealt sujuma. Me ei eksinud kuhugi, sest selgus, et lennujaamast sadamasse oskaks isegi dresseerimata ahv minna – nii lihtsat punktist A punkti B jõudmise varianti ma ei mäletanudki oma reisidest.

Kõigest 13 tundi peale reisi algust olime me Ussipesas. Kui oleksime otse Lillehammerist tulnud, oleks neli tundi läinud😂

No ja vana hea klišeelause postituse lõppu – kodus on ikka kõige parem! Natuke targemaks sain ka eilse jooksul. Ma olen endale ja teile alatult valetanud. Nagu näete ei ole must minu lemmikvärv nagu ma kogu aeg väidan. Lihtne pesupäev näitab, et selleks on hoopis beež.

Homme ootab mind Põhja-Norra. Marek peab töö ja Ida ja lasteaia ja etendustega ise hakkama saama. Muidugi ta saab, aga nats pakub nalja ka, kuidas ta stressis on, et kuidas ta ometi saab…

*Postitus kirja pandud samal ajal kui ma bussiga mööda Tallinnat ekskursiooni tegin endale

Siis kui karu mulle kõrva peale astus

Mu peres armastavad kõik muusikat, käivad laulupidudel, kontsertidel ja oskavad laulda. Minule on karu kõrva peale astunud. Või noh otseselt ehk ei ole ka, sest biiti ma jagan, saan aru kui keegi väga mööda laulab ja laias laastus pean vist viisi ka, aga laulda mulle ei meeldi. Mul iga kord tuleb okas kurku kui kusagil laulma peab. Sünnipäevalaulu või hümni või mida iganes. Ei oska ja ei taha!

Küll aga meeldib mulle muusika ja kui emme ütles, et neil kooriga Stockholmis jälle kontsert, siis olin ma muidugi platsis. Seekordne kontsert kandis nime “Sügav rahu”. Emme arvas, et Idal on ehk igav, et tema jaoks on rasked ja igavad laulud, aga ta eksis. Võib olla te Instagramist juba nägite, kuidas ta kaasa dirigeeris.

IMG_4187.JPG

Error
This video doesn’t exist

(Minu) vanaema vedasime ka (Ida) vanaema kontserdile. Kuna me mõlemaid vanaemasid kutsume vanaemaks, siis Ida alati täpsustab üle, millist vanaema ma mõtlen. Kas minu oma või tema oma. (Minu) vanaema on ikka täiega kihvt. Kodust väga väljas käia ei taha, ent samas on nõus tulema Rootsi reisile. Natuke ka lapsehoidjaks. Sellised vanaemad ei kasva puu otsas.

IMG_4198.JPG

Aga tagasi kontserdi juurde.

Kontsert algas ja lõppes Pärt Uusbergi loominguga. Pärt Uusberg meeldib mulle täiega. Kellele ei meeldiks? Mulle meeldis ta juba “Klassis”, aga dirigendi ja heliloojana meeldib ta veel rohkem. Esimese poole suurimaks üllatajaks oli aga ühe Läti helilooja – Ē. Ešenvaldsi looming. Kõlas nii kaunilt, eriti üks lugu, kus üks siresäärne hõbekõri solistiks oli. Kohe kiskus endasse. Kuulasin muusikat ja mõtlesin oma mõtteid. Lasin end muusikal kaasa kanda. Mõtlesin selle peale kui ilus on muusikat kuulata, aga püha jumal kui kohutav oleks proovis käia, laule õppida, esineda. Viimane mõte pani mind õlgu võdistama. Ma ei suudaks eales esineda.

Väidetavalt läks esimeses pooles neil mingi lugu sassi, aga siinkohal tuleb kasuks see, et karu on kõrvale astunud. Ma ei saanud midagi aru. Tegelikult teised ka ei saanud. Nii et ehk ei saa siin mu karu ja kõrva süüdistada, ehk oli lihtsalt nii väike möödapanek, et keegi peale nende endi ei pannudki tähele?

IMG_4236.JPG

Vaheajal nautisime kooki ja kohvi. Mina muidugi peaksin kookidest kauge kaarega eemalt käima, aga kus sa saad, kui nii ahvatlevad on. Kihvt traditsioon see kookide ja muude suupistete pakkumine.

IMG_4196.JPGIMG_4218.JPGIMG_4243.JPG

Teine osa kontserdist algas looga, mis kandis nime “Sügav rahu”. Keldi palve, millele koori üks dirigent (ja helilooja) oli muusika teinud. Väga hästi õnnestunud muusikateos. Kontserdil oli sel korral ka külaliskoor – BFM Segakoor Eestist ja nii tehti kuulajatele väike vimka ka selle teose esitamisel. Eesti koor oli laval publiku ees ja Rootsi koor laulis publiku selja taga. Natukene oleks see efekt ilmselt parema akustikaga saalis rohkem esile tulnud, aga väga mõnus lahendus oli.

Error
This video doesn’t exist

Eesti koor, kes laulis ka veidi traditsioonilisemaid jõululaule, oli muide vägev. Energiline, kõlas hästi kokku ja solist oli ka fantastiline.

Ma tahaks, et ma teaks muusikast rohkem ja mõistaks muusikat rohkem, et saaksin selliseid kontserte ka päriselt “arvustada” või hinnata, aga samas ma usun, et see polegi ehk nii oluline. Las pärisarvustusi kirjutavad eksperdid, oluline on ka see, et kontserdid meeldivad ja pakuvad emotsiooni minusugustele karukäpaga pihta saanud võhikutele. Kui te elate Rootsis või teate, et käite Stockholmis tihti, siis hoidke nende Stockholmi Eesti segakoori lehel silm peal ja vaadake, kas õnnestub ka mõnele kontserdile tulla. Väga soovitan! Nii minusugustele võhikutele kui proffidele.

IMG_4248.JPG

Error
This video doesn’t exist

1.päev: kui mööda poode käimine on töö

ehk päev 1 meie Skandinaavia reisist. Ma ei ole suurem asi ostleja ja ostukeskused ei meeldi mulle üldse mitte, aga mulle meeldib konnata mööda väikeseid butiike ja mulle meeldivad päris kaubamajad. Selfridges, Steen & Strøm, NK…. Ja kui üks osa tööst on mööda väikeseid poekesi ja prestiižikaid kaubamaju käia, siis oleks patt kurta.

See ei tule ju ka üllatusena, et ma olen tõsine Skandinaavia fänn, samuti ilmselt ka Ida, meil ei ole mitte mingi probleem päev läbi mööda linna jalutada. Ma ise olen (ikka veel, kuigi ei peaks) hämmingus sellest, kui tubli väikene reisikaaslane Ida on. Ei mingit jonni ega hädaldamist.

Täna võtsime me ette Stockholmi, homme liigume me juba Oslo poole. Isver, teate kui hea on lihtsalt istuda autosse ja sõita. Ma võiks pool maailma autoga läbi sõita.

IMG_2693IMG_2700.JPGIMG_2709IMG_2711.JPGIMG_2717.JPGIMG_2731IMG_2732

 

Appi kui palju ma jõuan!

See on üks neist tegin-käisin postitustest, aga mõnikord ma ausalt imestan kui palju mahub mõnda päeva, et lihtsalt tuleb tahtmine see ka kirja panna. Mitte et tänane päev oleks kuidagi erakordne olnud ja ma juba kujutan ette, kuidas mõni inimene muigab omaette, et issand see ju täiesti tavaline tööpäve, kuhu lisandub veel see ja see ja see, kuid…

Kaua ma keerutan. Ida ärkas nagu ikka enne kukke ja koitu, täpsemini 5.56 kui Marek meie magamistoast lahkus ja Ida ukse kriiksumise peale ärkas (the usual!), see tähendab ühtlasi ka seda, et mina pean end hiljemalt 6.40, siis kui Marek ära läheb, püsti ajama. Ida oli veidike tõbine eile ja jäi veel magama. Magas diivanil poole kümneni (meie majas on selline magamine kindel märk sellest, et laps on haiglane või haige). Mina tegelesin sel ajal kiiremate tööasjadega mängisin Candy Crushi ja vaatasin Dr. Martinit (see on nii äge sari, et mul on kahju, et mul pole seda aega olnud vaadata rohkem). Ma molutasin hommikust KAKS tundi ära, et siis avastada, et kell on juba nii palju, et kibekiirelt on vaja pakkida ja takso kutsuda, et esimesele tänasele koosolekule jõuda. Viimasel hetkel pakkides jäigi maha kogu mu kosmeetikakott ja pesuvahendid, hea on, et Ida hambaharjad ja hambapasta oma kotti pani, saame vähemalt kaks nädalat hambaid pesta.

Esimesele koosolekule me jõudsime. Ida oli viril ja käitus nagu beebi, kisendades ja röökides, mis omakorda tähendas seda, et minus vallandus monster-ema, kes oma lapse peale vihastas. Aga veekindla markeriga laua sodimine on üsna minu taluvuspiiri ületamine. Olgu veel öeldud, et Ida ei ole väga sodija ja mökerdaja tüüp. Talle on titest peale (nagu sõjakoolis nagu Marek ütleb mu kohta) selgeks tehtud, mida ei tohi ja mida tohib.

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen üldse üsna emotsionaalne ning nagu ma olen öelnud, siis ainsad asjad, mida ma üldse isiklikult kipun võtma, on tööga seotud teemad. Viimased paar koosolekut selle koostööpartneriga on olnud üsna emotsionaalsed. Mina ei ole see, kes salaja või anonüümselt kommenteerib, ma ütlen välja kui mind miski häirib, ka oma nime ja näoga. Emotsionaalsed koosolekud, sõnakad vestlused, närviline õhkkond lahtus siiski lõpuks ning loodetavasti läheb plaan nii, et kõigil sellest kasu.

Teise koosoleku pidasin ma autos, sõites Idaga arstile, et igaks juhuks lasta üle vaadata, kas tegu on tavalise külmetusega või on midagi tõsisemat viga. Ei tahaks mitte Rootsis/Norras arstile minna. Selgus, et lihtsalt külmetus.

Kolmas koosolek oli seoses minu kõige uuema, mõnes mõttes kõige põnevama ja ka kõige hirmuäratavama projektiga. Nüüd oli Ida juba musterlaps, kes istus laua otsas ja juhatas koosolekut, vaikselt ja rahulikult, nii nagu ta tavaliselt end ülal peab kui minuga kusagil kaasas on. Mul on hea meel, et kõige viimane koosolek oli metsikult inspireeriv ja uut jõudu andev. Ma olen üsna väsinud olnud ning natuke on mott ka maas olnud.

Poole kuueks jõudsime me sadamasse. Ida läheb vanaema juurde Rootsi nädalaks (jeebus, mis ma selle ajaga peale hakkan kui ma ei pea Idaga tegelema? Kas kellelgi on mulle nädalaks lisatööd pakkuda, mul on liiga palju vaba aega muidu?), mina edasi Norra. Norras on mind ees ootamas natuke puhkust, meeletult autoga uhamist ning mõned põnevad, aga ka pingelised koosolekud.  Aga ma ei kurda, mulle meeldib selline mitme asja kallal samaaegselt töötamine. Kui oskad aega planeerida, siis ei ole see sugugi kurnav ega tüütu, vaid lõbus. Üheksatunnine töüpäev, mille sisse mahtus ka KAKS tundi niisama Candy Crushi ja internetis kolamist. Aga pool päeva on veel ees.

*Jäime Idaga mõlemad laevas kell seitse magama ja magasime järgmisel hommikul kella seitsmeni (okei, ma ärkasin vahepeal kell neli ka üles ja vahtisin lakke, sest ilmselgelt oli minu unevajadus selleks kellaks juba täis), nii et see postitus saab üles viivitusega. Me oleme juba jõudnud terve päev Stockholmis ringi tuuseldada. Homme enne kukke ja koitu liigun mina Norra. 5:40 läheb Stockholmist rong.

Stockholm, mu arm

Ma tean, et inimesed peavad mind napakaks, kui ma ütlen, et Stockholm ON ja jääb üheks minu lemmiklinnaks. Maailmas on ju nii palju huvitavamaid ja ägedamaid ja kaugemaid sihtkohti. On. Ma ei vaidle vastu. Aga Stockholm on minu jaoks eriline. Lapsest saati on just see olnud see linn, kus ma end ära unustan ja unistan. Umbes sama tunne nagu Pranglis, et aeg jääb seisma, lihtsalt tahaks kulgeda ja fika´da.

Minu enda jaoks on kõige kummalisem see, et ma olen ületanud oma hirmu laevasõidu vastu. 33 aastat olen ma laevaga sõita kartnud ja piinelnud, viimased kolm aastat on hoopis teine lugu olnud. Tormist, st kõigutavat merd ei armasta ma siiani, aga vanasti ma reaalselt kartsin kajutiski olla.

18643507_120332000940060692_2055516053_n.jpg

Kui juba jutt vanasti peale läks, siis vanasti  sai mööda ostukeskusi joostud, et leiaks vaid H&Mi, nüüd ma ei mäleta, kuna ma viimati mõnes suures keskuses käisin. Pigem jalutad mööda vanalinna, avastad poekesi, kohvikuid külastad muuseume ja no ofkoors Emmaus poodi. Stockholmis on mingi eriline vibe, mida mina sõnadesse panna ei oska. Seda saab vaid kogeda.

18557347_1891726651044533_5307849341560707220_n.jpg18643488_120332000950515109_1662755657_n.jpg

18678756_120332000985697189_47336258_n

18678886_120332001003172697_1357231895_n

18678975_120332000989516900_2041451225_n

Seekord oli selles mõttes veidike erilisem, et me sõitsime Stockholmi ekstra selleks, et Stockholmi Eesti segakoori kontserti kuulama minna. Üliäge oli. Filmimuusika Eestist, Rootsist ja Hollywoodist. Väga meeleolukas ja kuidagi armas kontsert. Tahaks neid veel kuulda. Hoidke nende Facebooki lehel silm peal, võib olla juhtute nö õigel ajal õiges linnas olema.

18644334_120332000954965301_1381173462_n.jpg18643651_120332000974033879_1817701679_n.jpg

Ilmaga vedas meil täiega, nii et me lihtsalt komberdasime pühapäeva linna peal maha, sõitsime paatidega siia-sinna ja kulgesimegi, lihtsalt niisama. Kui te ostate endale SL ühistranspordikaardi, siis saate sama kaardiga sõita ka Djurgårdenisse ja Slussenisse.

18644273_120332001022883033_1289535894_n.jpg

18644348_120332000941332699_2109532468_n.jpg

Lõbustusparki seekord ei jõudnud, aga selle asemel nägin ma ka lõpuks Stockholmi kõige kitsama tänava ära. On küll selles linnas 9076 korda käidud, aga näete, iga kord on avastamisrõõmu.  Saksa kiriku ja Eesti kooli juures polnud ma ka käinud.

18643798_120332000962894606_252756655_n

18643872_120332000989113864_929588773_n

18644417_120332000979246205_676190175_n

18643522_120332000998717161_1451893171_n

Ööbimiskohtadest olen ma varem soovitanud Södermalmil asuvat Hotel Hellsten Malmgardi, seekord aga soovitan nende partnerhotelli Norrmalmil – Rex hotelli. Hea hind, kaugus kesklinnast kiviviske kaugusel, metroopeatus sealsamas lähedal, söögikohad samamoodi ning hommikusöök hinna sees.  Hubane ja mõnus hotell. Mitte niivõrd luksuslikult mõjuv ja põnev kui Hellsten, kuid absoluutselt olid hind ja kvaliteet hotellis paigas.

18644368_120332000972467613_1534898635_n

Me Idaga ei oska seda “travel-light”-asja väga hästi. Seekord mõtlesin ma, et ei võta peaaegu midagi kaasa, et mahutame kõik oma asjad Ida imepisikesse Frozen kohvrisse. Ma tean alati Rootsis käies, et selline otsus ON viga, kuid ei õpi oma vigadest. Nii ka seekord. Tagasi tulime me nagu kaamelid saja kotiga. Isegi Ida oli sunnitud päris raske seljakoti selga tõmbama.

Tema visadus reisimisel on täiesti hämmastav. Stockholmis sadamasse kõndides oli ta tegelikult juba unine, aga  pidas nii vapralt vastu, kandis oma kotti ja ei nurisenud absoluutselt, kuid järgmisel päeval kui me ühest sadamast teise jooksime oma kottidega, olin ma tegelikult lausa hämmingus. Kahe sadama vahe ei olnudtõesti rohkem kui kaks kilomeetrit, kuid kui seda vahemaad läbida pooljoostes, suure koti, kohvri ja lapsega, siis on see päris arvestusväärne maraton. Ida reaalselt jooksis minuga ilma igasuguse nurinata kaasa, sest tema ei tahtnud ka sellest paadist maha jääda. Mida me oleks oma kottidega seal Helsingis kolm tundi teinud, eks? Ja pealegi lubasin ma, et kogu laevasõidu veedame me siis mängutoas ja Idal oli nii suur soov sinna jõuda.

Kui Ida kodus on parasjagu printsess, siis reisides ta digimuutub äärmiselt vahvaks ja vastupidavaks reisiselliks. Mitmeid kilomeetreid mööda linna jalutada ei ole tema jaoks mingi probleem. Nii äge!

18556978_1892360620981136_628712700631649017_n.jpg

Stockholm, Stockholm, Stockholm vol 2

Kõrgused ei ole väga minu teetassike ja vabatahtlikult ma igasugu kõrgetele atraktsioonidele enam ei roni peale seda kui ma kunagi Õllesummeril vaaterattal pea alaspidi poollahtises toolis rippuma jäin ja elu eest karjusin. Ometigi leidsin ma end sel nädalavahetusel Stockholmis ronimas Skyview klaaskuuli, mis meid Globeni katusele vedas. Ja see on üks paganama kõrge katus! 130 meetrit. Ma ise ei oleks sinna roninud, kuid mulle lihtsalt osteti pilet ära ja siis nagu ei jäänud midagi üle. Tegelikult ei olnudki nii hirmus. Natukene aiult. Aga vaade oli tõesti kihvt. Julgen soovitada. Kuigi ma ei ole kindel, kas ma ise enam teist korda tahan sinna minna. Lihtsalt oma kõrgusekartuse pärast.

IMG_9638.JPGIMG_9645.JPGIMG_9653.JPGIMG_9654.JPGIMG_9662IMG_9663

Stockholmi reisi viimaseks peatuseks sai sel korral ABBA muuseum (pilet 215 SEK) Selle muuseumi kohta ei ole ilmselt vaja palju öelda, sest kellele ei meeldiks ABBA, eksju. Väga äge muuseum, kus lisaks ABBA ajaloole saab salvestada oma laule, muusikavideosid, astuda koos ABBAga üles laval, tantsida… Lahkud muuseumist ja ümised aga Dancing Queen, young and sweet, only seventeen… Lapsel oli täpselt sama põnev kui meil.

IMG_9712.JPGIMG_9708.JPGIMG_9697.JPGIMG_9694.JPGIMG_9683IMG_9677.JPG