Suvaline pildipostitus vol 4 ehk suvi

Oi, kuidas ma armastan sellist suve ja kuumust. Muidugi kohati on tunne, et üldse ei jaksa midagi teha ja toas jahedas on ka hea olla, aga IGA KELL palun mulle selline suvi kui see tavapärane kehv suusailm. Eile kui aiamajas voodipesu vahetasin oli küll selline tunne, et oleks nagu infrapunasaunas, aga sellelgi oma plussid – võib olla higistasin end paar kilo kergemaks. Ok, nali – pärast läksin kastsin end jääkülma veega üle ja jälle oli hea olla. Terrassi peaks värvima ja aiamaja, aga selleks on natuke liiga kuum. Ja pealegi – ega töö jänes pole, et eest ära jookseb. Kaua seda kuumust ikka on, tulebki aeg maha võtta ja nautida.

Megamõnus suvi. Palju vahvaid sündmusi ja niisama chill. Suvalised klõpsud ja meeleolu ning mälestused.

Ära puutu mu pliiti! Siin majas koristan mina!

Nädalavahetusel olid meil nö talgud. Lihtsalt mina ei oska suurt midagi teha ja Marek üksinda ei jõua, aga kui pool Prangli saart appi tuli, siis said asjad tehtud nii kiiresti, et isegi see ei teinud meelehärmi, et poolest päevast vihma sadama hakkas. Tööd olid niikuinii peaaegu lõpetatud. Mina tulin otse Tartust ja lootsin küll, et saan öelda, et “kui Eveliis Tartust tagasi jõudis, oli maja juba värvitud”, aga nii hästi mul siiski ei läinud. Okei, nali. Värvimine on üks väheseid töid, mida ma teha oskan/viitsin ja kambakesi ei olnud väikese aiamajakese värvimine ka eriliselt kontimurdev töö. Küll aga jäime meie natuke vihma ja tuule kätte, nii et tulemus on selline, et kui ma laupäevaks olin oma nohust-köhast peaaegu lahti saanud, siis täna istun ma jälle tatise ninaga kodukontoris.

Mitte et mul kodukontori vastu midagi oleks, aga kuidagi süümekad tekivad, et kohe kui ilusad ilmad tulid, olen kodus haige, umbes nii nagu tahaks hoopis üürikest suve nautida. Tegelikult muidugi nii ei ole ja eile saadeti mind kontorist koju, sest ei ole kõige parem idee oma külmetusega teiste keskel olla. Jah, mul on vanakooli külmetus, koroonatesti tegin igaks juhuks muidugi ka, aga see oli õnneks negatiivne.

Ühesõnaga. Jätkuvalt haige, aga vähemalt hakkab aiamaja juba ilusamat ilmet võtma. Ei ole enam suvaline töötlemata puit. Mul oleks hea meel kui Marek eilseks sinna terrassi ka jõuaks ehitada, aga olulisem oleks vist enne sinna vesi ja elekter sisse saada. Rõhk sõnal “vist”.

Ja esimesed ööbijad on majas olnud. Väike majake, aga mahutab palju. Viis täiskasvanut. Kaks last. Ja ühe koera. Tõsi, mitte Dexteri suurune. Nii, et Baltic House maju julgen jätkuvalt soovitada, kui ma ei eksi siis meie maja on Artur.

See punane lahtikäiv diivan on peaaegu sama vana kui mina. See oli mu vanatädi juures minu voodi. Mulle nii meeldis seal magada, sest tädi istus alati mu kõrval tugitoolis, vaatas telekat ja ühe käega sügas mu selga. Ma ei ole ju ainus, kellele selja sügamine meeldinud on? Nüüd mõnikord Ida viskab end mulle samamoodi kõrvale ja palub, et ma tal selga sügaks. Alati tuleb siis tädi Helju ja tema Uue tänava korter ning see sama punane lahtikäiv diivan meelde.

Kas seinad peaks ka ära värvima?

Aga tagasi talgude juurde. Lisaks sellele, et kõik vajalikud aiapostid said pandud ning meie õu on vaid paari võrgurulli kaugusel päris valmis aiast, suutis Marek täiendada oma surematute tsitaatide kogu. Kõike situatsioonikoomikat ja muud nalja, mis siin sai, ei saa ümber kirjutada, nii et teistel ka naljakas oleks, kuid natukene siiski. Kui me siis õhtul kambakesi süüa tegime (loe: üks sõber puhastas ja praadis värsket kala ja meie vaatasime pealt) ja sõber ka pliiti söögi tegemise järel puhtaks hakkas tegema, peatas Marek ta lausega: “Stop! Ära puutu mu pliiti, siin majas koristan mina!”. Võttis puhastusvahendid käest ja hakkas ise koristama. Olgu, olgu, tegelikult ta muidugi ütles seda mõttega, et sina tegid süüa, mina koristan, aga välja kukkus nii, et keegi meist ei julgenud rohkem midagi koristada. Marekilt ei tohi tööd käest ära võtta!

Vaikselt hakkab edenema see Ussipesa. Kas te usute,et me oleme siin juba 15 aastat elanud?

11 aastat, Prangli ja üks triibuline särk

Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli fotosid, siis torkas see pea igal pildil silma. Nüüd ei saa ta seda enam maha jätta, sest jube hea on teda kohe sadamas ära tunda. Kohe otsid silmadega punasetriibulist pluusi ja leiadki mehe ilma vaevata üles. Seda ei ütle enam vaid mina, kes paadiga minnes ta kohe üles leiab, vaid ka teised, kes talle vastu tulevad paadile. “Kohe näha kui Marek saarde tuleb,” naeravad nad.

Ma ei hakanud rohkem pilte otsima, aga esimene pilt on aastast 2014, teine 2016 ja kolmas 2020 aastast. Ehk siis näete, et ma ei valeta. Mis on selle särgi juures aga veider, on see, et see ei ole nende aastatega absoluutselt vanaks läinud, ei vormist ära vajunud, ei putsuliseks läinud, mitte midagi. Ikka täiesti ideaalses korras. Marek on hiljem ka juurde ostnud Lacoste särke, et oleks väike vaheldus, aga kõik need on peale paari aastat koledaks muutunud. Samal ajal kui see särk kannatab vist veel 30 aasta pärast ka kandmist. Peaks Lacoste´i kirjutama ja kohe küsima, et mis särk see selline on ja kust selliseid saaks. Kahtlustan, et juba mõnest vintage poest ja hoopis teise hinnaga. Sürreaalne riideese. Igatahes kui näete kusagil meest punasetriibulise Lacoste särgiga, võite suhteliselt kindlad olla, et tegu on Marekiga.

Paljud teist küsivad mult, et mis seos meil (Marekil) selle Prangliga on. Ei, meil ei ole seal peret ega oma suvemaja, aga Mareki vanaisa oli saare arst ja nii on Marekil loomulikult lapsepõlvest side saarega. Ma mäletan nii hästi, kuidas Marek mulle meie esimestel tutvusaastatel kogu aeg rääkis, et ühel päeval ma viin sinu ka sinna. Läks paar- kolm aastat ja 2010.aastal läksimegi me esimest korda Pranglisse. Täiesti suva järgi valisime ööbimiseks ühe turismitalu. Vist sai valitud sinise maja järgi. Loomulikult selgus koha peal, et Mareki vanaisa oli vastu võtnud turismitalu omaniku sünni, juttu ja meenutusi tuttavatest ja ilmast, elust, olust jätkus kauemaks ning aastast aastasse me seal käima hakkasime. Ikka nagu turistid.

Mina ei tea, millal see Marek end sinna perekonda nii sisse sõi ja millega nad ära võlus, aga nüüd mul on kohati endal ka tunne, et nad nagu olekski Mareki perekond, et Marek nagu olekski saarelt pärit, sest olgem ausad suvel näeb seda meest mandril vähem kui saarel. Ma küll alati norin ta kallal, et nagu Nipernaadi läheb kevadel minema ja Katariina Jee peab ta sügisel koju tagasi tassima (kuigi ega seegi ei vasta enam tõele, sest nüüd käib ta seal aastaid juba ka talvel), aga tegelikult ei ole mul selle vastu mitte midagi, et ta oma saare on leidnud. Nüüd ähvardab ta mind, et pensionieas olgu ma valmis sinna päriseks kolima. Aga miks ka mitte?

Ma olen päriselt tänulik, et meid nii hästi vastu on võetud. Ja omaks. See on soe tunne.

Muidugi sel aastal hakkasid nad Idaga mulle juba ajama, et Ida tahab Prangli kooli minna. Jaa, see oleks ju tore, aga huvitav, kuidas see välja näeks? Saadan Ida ja Mareki juba praegu Pranglisse ära ja ise lähen 25 aasta pärast järgi? Okei, nali naljaks, aga aastal 2021 on just see luksus, kui sul on oma saar ja oma inimesed, st oma koht, kus patareisid laadida ja olla see, kes sa oled, ilma igasugu tiitliteta. Kogeda seda, mis on ehe ja ilus. Hääbuv väärtus kohati. Mul on hea meel, et Idal on oma Prangli-geen. Las nemad Marekiga olla kohalikud ja mina liitun nendega aeg-ajalt, Kohviveskina Päälinnast, kes tahab pehmetel patjadel heljuda, heljuda, heljudaaaa…

Lahinguväljal näeme, raisk!

Kui ma eelmisel reedel arvasin, et lasteaia elu sai ägedalt lõpetatud, siis ma veel ei teadnud, millise lõppakordi see elu saab esmaspäeval. Nimelt oli lasteaias folkrokipidu. “Ürgne kutse”. Nagu päris. Või mis mõttes “nagu päris”? Oligi ju päris.

Peost teadsin ma juba ammu, aga seda kui suurejooneliselt see korraldatud saab, seda ei osanud ma arvan ükski pealtvaataja oodata. Ma ei pea silmas seda, et peol esines “Metsatöll”, kuigi tunnistage ausalt,mitmel lasteaia peol te olete käinud, kus esineb parim Eesti folk metal ansambel, vaid üldse korraldust. Rongkäik, lipud, show. Korralik möll. Au ja kiitus, kniks ja kummardus korraldajatele.

Tõesti, kui ma vaatan tagasi sündmustele, mis selles lasteaias korraldatud on – alustades villase kampsuni päevast ja lõpetades selle ürgse kutsega, siis Ääsmäe lasteaed on ikka üks üle prahi lasteaed. Mul on siiralt hea meel, et me ühte eliitlasteaeda ei saanud tookord kui Eestisse tagasi kolisime. Nüüd olen kuulnud tuttavatelt vanematelt, et eliit on pelgalt sõna ja seal taga on rohkem tühja auru. Ääsmäe lasteaias tühja auru pole olnud. Kui tehakse, siis hingega ja hästi. Seda ei ütle ma vaid õpetajate kohta, vaid ka lapsevanemate kohta. Lastest rääkimata. Jube vahva punt. Vähemalt krõllid, keda ma rohkem tean, aga nendest pikemalt juba lasteaia lõpetamise postituses.

Seniks. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Lahinguväljal näeme, raisk!

Fotod ja video: Aare Puusepp

Dexter ajab mind hulluks!

Hahh, need, kes vangutasid pead, et issand, miks selline koer sai valitud, võisid seda pealkirja nähes küll mõelda, et me ju ütlesime. Tegelikult on see loomulikult kirjanduslik liialdus. Dexter ei aja mind hulluks, vaid on kõige ägedam koer üldse. Noh selline iseloomuga ja krutskitega, aga see, kuidas ta meid koju ootab, meiega koos tahab olla, hommikul trepil ootab, wc-sse ja vannituppa kaasa trügib, sunnib mind jalutama ja mida rohkem seda parem, on sõnaseletamatu. Ta lihtsalt ongi meie Dexter! Ega meie peresse ükski “normaalne” koer ei sobikski.

Aga ta ajab mind aegajalt hulluks küll. On üks asi, mida ta absoluutselt ei tee ja ma ei oska seda ka kuidagi õpetada. Ta ei ole üksinda õues. Meie hoovis. Ilma meieta. Isegi siis kui üks on väljas ja teine toas, siis ta tahab tuppa. Ärge palun saage sellest, kuidagi valesti aru, et me ei tahaks, et ta toas oleks, muidugi tahame, ta on meie pere liige, aga kui on ilusad ilmad või näiteks külas keegi, kes kardab koera, siis tahaks, et koer oskaks õues olla. Mida teeb aga Dexter?

Kui ta välja lasta, siis ta hakkab lihtsalt terassi aknale hüppama, terve pikkuses ja te ilmselt olete näinud kui suur ta on, tagajalgadel olles on ta minust pikem. Selle hüppamise pärast ei ole meil ka see aken kunagi puhas, vaid kogu aeg terves ulatuses dexteri käpajälgi täis. Kui ta avastab, et siit sisse ei saa, kraabib ta läbi kõik ülejäänud aknad, hüppab garedroobi aknale, köögiaknale ja siis välisuksele. Köögiakna ja garderoobi akna aknaplekkidest on mul suhteliselt suva, aga kogu meie metallist esiuks on täielikult ära kriibitud ja näeb välja nagu tahaks karu meile tuppa murda. vahemärkus ja poolnali – kas keegi välisustele ei vaja reklaami ja tahaks koostööd teha?

Ja nii ta käib ja hüppab ja haugub, kuniks me anname alla ja ta sisse laseme. Muidugi on see vale, sellepärast ta ilmselt järgi ei jätagi, sest ta teab, et lõpuks me anname alla, aga no majast hakkab kahju. Alles olime vanaema ja tädi-onu juures külas, proovisime seal ka Dexterit õue jätta, aga no lõpuks andis onu alla, sest neil on just värskelt ehitatud maja ja kahju, mida Dexter suudaks majast väljapool korda saada, on suurem kui see, mis ta korda saadab toas. Ühesõnaga – see ajab mind hulluks, et ta ei taha õues olla üksinda. Kõik, kes siiani on tundnud vastupandamatut soovi mind koera teemal harida, hurjutada, õpetada, eriti siis kui ma ei ole abi palunud, siis nüüd on teie kord. Ma päriselt ootan ja palun õpetusi!

Teine sama teemaga seotud nö mure on tema sisse ja välja siiberdamine. Saan ma arvuti taha istuda kui juba nõuab Dexter õue, lasen ta õue ja sekund hiljem on ta toas. Niutsub ja tahab uuesti õue. Kui siis uks kinni panna, et ole ometi õues, hakkab toimuma esimene – see ustele ja akendele hüppamine. Jätan ukse lahti (mõnikord isegi siis kui tegelikult on veel külm, istun parem pleedi all ja külmetan, sest ma ei viitsi teda kogu aeg sisse ja välja lasta, eriti kuna see on tõesti vaid minutiks), aga siis ta ei lähe õue. Jääb avatud ukse ette lihtsalt magama. Võimalik, et tal on toas palav, aga just sellepärast ma ju tahaks ka, et ta oskaks õues olla.

Nii et palun õpetage mind! Päriselt!

PS: PALUN ÄRGE LUGEGE SIIT VÄLJA, ET KAHETSEME DEXTERI VÕTMIST! Kindlasti mitte, ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu, aga on okei, et koeraomanikul on ka mõnikord mured, eksju?

Naine kütab sauna

Minu reedest õhtut võiks kirjeldada vist sõnaga ellujäämiskursus. Mitte et kümblustünni kütmist ellujäämiseks vaja võiks olla, aga tõesti, asi, mis iga normaalse inimese (loe: Mareki) käes näib nii imelihtsana, tähendas minu jaoks YT videote vaatamist, külmunud näppe ja peaaegu alla andmist.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kupatasin Mareki ja Ida nädalavahetuseks Pranglisse ja pidin nautima vaikset üksinda olemist. Juhtus aga nii, et ühel mu sõbrannal oli just reedel võimalik mulle külla tulla. Ta on juba ammu lubanud, aga kogu aeg ajab üks töö tal teist taga ja/või lastega ei taha, ei viitsi (saate aru ju küll, et mõnikord tahaks sõbrannatada üksinda, ilma lasteta). “Pane siis tünn ka kütte,” ütles ta mulle. Vastasin “mhm” , sest käkitegu ju ja sukeldusin tööd tegema (jah, reede õhtul üksinda kodus olles. tuli lihtsalt selline tunne peale), sest aega selle tünni kütmisega oli. Kui siis sõbranna kell kaheksa helistas, et on poes ja kas tünn köeb, pidin tõdema, et olin ajataju kaotanud ja unustanud. Vahet pole, väike viga mida parandada.

Esimese asjana oli vaja tünnilt eemaldada kate, mis oli kinni koormarihmaga. Ja sellest sai esimene takistus. Ma ei saanud seda mitte kuidagi lahti. Lõgistasin seda siia ja sinna poole, endal näpud juba külmast kanged, aga ei midagi. Mul käis peast läbi kaks mõtet – jätta pooleli ja oodata kuni sõbranna tuleb, sest ta raudselt oskab, või võtta käärid. Viimane tundus kõige lihtsam, aga siis oleks ilmselt pidanud pühapäeval Mareki tänitamst kuulama. “Kuidas avada koormarihma” oli lause, mida ma pool üheks õhtul guugeldama hakkasin. Kõik õpetused rääkisid sellest, kuidas koormarihma kinnitada. Keda huvitab! Kuidas kurat seda lahti saab? Edasi võtsin ma ette YT videod. Esimene neist näitas avamist kui nii lihtsa ja loogilisena, aga meie koormarihm nägi teistsugune välja ja mina ei saanud ikka aru. Teine ja kolmas näitasid sama, aga ikka oli koormarihm teistsugune ja minu loogika kokku ei pannud, mida ma tegema pean. Lõpuks võtsin kõik oma loogika riismed kokku, lõgistasin rihmakinnitust siia-sinnapoole ja lahti ta tuligi! Oli see loogika või juhus, no vahet pole.

Edasi tuli mulle meelde, et taibukas oleks vaadata, kas meil on küttepuid. Jube tobe oleks tünn vett täis lasta ja siis avastada, et puid pole. Kus on kuurivõti? Oma kohal ilmselt, aga kus on oma koht? Mina ju ei tea, mul on Marek, kes kuurist asju toob. Oleks minu teha, oleks mul kuur alati lahti, aga Marek on korralik. Peale pooletunnist otsimist leidsin ma kuurivõtmed võtmeriiulist (jah, ma ei vaadanud sinna esimesena). Tegin kindlaks, et puid on ja asusin järgmise sammu – vee laskimise juurde. Jällegi, kui oleks minu teha, oleks kõik asjad kogu aeg kokku ühendatud, aga mitte Marekil. Küll oli vaja leida võti, et kraan lahti keerata (kummale poole?), siis oli vaja ühendada voolik mingi teise vooliku otsaga ja lahti keerata veel üks kraan (kummale poole?). Sain mitu korda katsetada, sest kust ma teadsin, kas mõlemad kraanid on üheaegselt lahti. Ikka suutsin alguses keerata ühe lahti ja teise kinni ning vastupidi, enne kui kraanist tõesti vett hakkas tulema.

Vahepeal jõudis kohale ka sõbranna. Istusime õues ja vaatasime (eriti mina) rahuloleva näeoga veega täituvat tünni. Jumal tänatud, et me välja istusime ja jumal tänatud, et sõbranna ütles, et lähme paneme juba puud ahju ära, et juba pool tünni on ju vett täis. Kas ma seda olin kontrollinud, kas tünnialune kraan (see, kust vesi pärast ära jookseb) on kinni? Muidugi mitte. Ühelt poolt täitsin ma tünni veega ja teiselt poolt muudkui tühjendasin seda. Muru lirtsus nagu oleksime soos.

Õnneks on meil väikene tünn ja pool tundi hiljem saime alustada ahju kütmisega. Aga tikud – kus on tikud? No ei olnud kusagil. Põhimõtteliselt oleks mu “püha üritus” siin kohal katki jäänud, aga vedas, et sõbrannal oli autos välgumihkel. Tikud leidsime ma järgmisel hommikul sealt, kus nad olema peavad – tarvikute sahtlist. Ahju kütmine ei läinud (üllatus-üllatus) lepase reega. Mul ei olnud paberit ja püüa sa siis neid puid sealt põlema saada, pealegi kui Eveliis on kogemata mingi luugi kinni pannud, et tuli kustuski kohe kui ahjuukse sulgesime. Ahjaa, ahjuukse lahti saamisega läks meil ka mõni minut aega, ma mõtlesin, et pean juba jälle mõnd YT õppevideot vaatama hakkama.

Ma olen üsna kindel, et me nägime jälle oma pool tunnikest aega, et see tuli ahju saada, aga saime. Käed olid ära külmunud ja varbaid isegi enam ei tundnud, aga ahjus oli tuli. Jäi vaid oodata vee soojenemist. Kell üks öösel saime me tünni. Aga saime. Naine küttis sauna (loe: tünni) ära!

Hommikul kell seitse helistas Marek. Pranglist. “Kuule, me siin mõtlesime, et teil on ju tünn soe, et me tuleme 7.30 paadiga mandrile, oleme nats Ussipesas ja siis lähme kolmese paadiga tagasi!” Ikka ju tuled sellise mõtte peale laupäeva hommikul kell seitse. Mullegi tundus see hea mõte. Õnneks/kahjuks ei leidnud nad autojuhti, kes viitsiks neid sadamast siia tuua ja ka tagasi viia. “Noh järgmine kord teeme ära!” leppisime me kokku. Muidugi. Nüüd ma ju ka tean, kuidas tünni kütta. Kuigi ma eelistan seda teist tünnitegemise varianti – “Marek, teeme tünni ka!” ja paar tundi hiljem pole vaja muud kui sooja kümblustünni astuda.

Meie elu Ussipesas

Ega sellel postitusel polegi muud eesmärki kui öelda, et tegin-nägin-mõtlen ja et metsas on ikka pagana hea elada. Vahepeal on selliseid postitusi ka vaja, et endale meelde tuletada, et kõik on hästi ja ilus ning põhjust ei ole vinguda. Ärkad üles, võtad kohvitassi ja lähed jalutad hommikumantlis oma tavapärast hommikujalutuskäiku Dexteriga. Kolmel päeval nädalas sätid end siis korda, viid Ida lasteaeda ja ise tööle. Kes oleks võinud uskuda, et mina, kes ma olen harjunud töötama kodukontoris ja suure aja ise otsustama, mida ja millal teen, naudib tööl käimist, selles mõttes, et kontoris käimist. Ju siis on meeldiv töö? Ja kas te suudate uskuda, et Idal on jäänud vaid kuu aega veel lasteaeda, siis tuleb suvevaheaeg ja algab kool. Ma päriselt ei suuda seda uskuda.

Kuigi ma ise olin plaaninud ta panna mujale kooli, siis lõpuks jäi Ida sõna peale ning ta läheb kohalikku Ääsmäe põhikooli. Lõppude lõpuks saab õppida igal pool kui tahta ja kuna meil see metsast transpordi korraldamine niikunii on veidike keeruline, siis miks teha oma elu veel keerulisemaks ja hakata teda kuhugi kaugemale sõidutama. Niigi olen ma kaks korda nädalas autojuht kui teda linna kaunite kunstide kooli viin. Pole lühike maa sõita, aga saame hakkama. Viimane kord läksin ise samal ajal depilatsiooni – Ida sai küll veidike varem valmis, kuid ootas mind kenasti. Eks ma pean hakkamagi teda natuke iseseisvusega harjutama, sest ikkagi kohe koolilaps. Hiljuti sõitis ta üksinda sõbranna juurest Boltiga mu töö juurde, pole küll ohtlik tegevus ja kõike saab ju jälgida, aga ikka emana mõtled, et issand minu väike beebi üksinda. No ja mis beebi ta siis enam on?

Nädalavahetusel kui ma sõbranna lapsi hoidsin (jälle üks lause, mida ma ei oleks uskunud, et kunagi ütlen), pidin ma ise ära tegema kapis seisnud lambaliha. Ma olin selle välja võtnud sügavkülmast lootes, et Marek selle enne Pranglisse minekut ära puhastab, kuid unustasin. Mul oli kaks varianti, kas üritada või visata see minema, sest uuesti seda ju enam sügavkülma panna ei saanud. Te ei kujuta ette kui hea see tuli. Isegi kui ma ise seda ütlen. Ma olin enda üle nii uhke, sest ikka minu enda tehtud esimene lambaliha. Kui ma olin noorem, siis ei söönud ma lammast üldse, kuniks üks kord sain megalt hästi tehtud lambakintsu. Mu maailm muutus. See oli nii hõrk ja hea! Nüüd ootavad mind külmkapis kaks turska, millest kotlette teha, aga neid ma puhastada ei oska. Õnneks on Marek kodus.

Samuti oleme me jõudnud nii kaugele, et peame hakkama edasi tegelema oma majutusprojektiga. Esimesena tuleb ära osta suvemaja/aiamaja. Mul oli see juba välja valitud, aga nüüd kui võtsin teema jälle üles, selgus, et seda ettevõtet enam ei eksisteeri. Seega pean ma hakkama PRIA taotlust ümber tegema ning leidma uue maja. Kõik teie soovitused on teretulnud. Suurus alla 20m2 (et poleks ehitusluba vaja) ja hind võiks olla maksimaalselt 8000 eurot. Parem kui oleks kuus tuhat.

Ilusat päeva kõigile!

Lockdown teine nädal – easy peasy!

Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem peavalu tekitaja oli loomulikult hoopiski pisike koerabeebi Dexter (ja mudane ilm), mis tähendas, et ma pesin põrandat ilma liialdamata kaheksa kuni kümme korda päevas. Ilma selle Kärcheri masinata ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ellu jäänud. See masin on elupäästja!

Teiseks peavaluks oli mõnes mõttes autota olek ehk siis ei olnud nii, et tuleb tahtmine midagi osta, istud autosse ja poodi. Õnneks leidsin ma sellele ka lahenduse. Wolt küll Ussipessa toitu ei too, selle eest teeb seda kohalik Snäx Café. Küsisite mult, kas soovitan, et olete sealt mööda sõitnud, aga pole julgenud/viitsinud sisse astuda, et kas ikka on väärt. Vaadake kui ilus poke-kauss! Ma muidugi olen see tüüp, kes hea meelega katsetab teele jäävaid veidike kummalisena tunduvaid söögikohakesi, kunagi sai nii (vist) Jõgeva maanteelt avastatud “Postipoiss” (huvitav, kas see ikka veel toimib?) ja ma julgustan teid sama tegema. Pärleid võib leida. Harutee Snäx on üks selline koht.

Dexteri sünnipäevatort (whoop whoop, beebi sai 1-aastaseks!) toodi ka kohale. Vat on leidlikud inimesed – tahad oma koera sünnipäeva eriliseks teha, ei leia sobivat torti ja mõeldud-tehtud, hakkad ise koerakooke tegema. Väga tore ettevõtmine! Dexter muidugi hingas oma sünnipäevatordi ühe hingetõmbega sisse, aga kas te olete ka näinud kui suur see koer on? Et tal midagi alles jääks, peaks tort vist 30kilone, mitte 600g olema.

Nojah. Söök ja lockdown käivad kokku. Sellest ka laual see tagasihoidlik kuivatatud liha käntsakas. Kusjuures, ma söön liha aina vähem, aga sellisele kuivatatud/vinnutatud lihale ma vastu veel panna ei suuda.


Kas teil on ka nii, et täiesti kohutav soov on reisida või kuhugi minna? No et nagu keelatud vili. Aga kuhu sa lähed eksju. Spaasse ei lähe. Kinod ja restoranid on kinni. Reisile ei taha. Ok, tahan, aga ei lähe. Muudkui aga panen reisisihtkohti paika ja muudan neid, et kuhu me kohe reisime kui koroona-olukord paraneb. Sihtkohad muutuvad Lätist USAni. Ma lihtsalt tunnen nii puudust reisimisest. Eelmisel aastal lubasin Idale, et muidugi läheme Berliini tagasi ja siis veel sinna ja sinna ja sinna. Siin me siis oleme. Mitte et Ussipesas midagi viga oleks, siin on üsna idülliline ja täitsa petab ära nagu olekski reisil ja/või spaas, aga ikkagi. Mulle tuli meelde, kuidas me viimane kord Idaga läbi Riia Norrasse läksime, Riia vanalinnas aega veetsime ja igatsus tuli peale. Mhm, Riia ei ole kaugel, aga ma täiega fännan seda linna. Meil on Marekiga Riiaga omad mälestused, mul on Idaga Riiaga omad mälestused, meil on sõprade ja kolleegidega omad mälestused Riiast. Ma armastan Riiat. Oot, nüüd läks küll lappama. Ma isegi ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin tegelikult. Ühesõnaga on vist näha, et ma igatsen reisimist.

Eelmise nädala reede oli küll selline päev, kus ma tundsin end kui tühjaks pressitud sidrun. Tööalaselt oli see kodukontori-nädal kurnav tõesti. Ja kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis võib olla mitte vaid lapse ja koerabeebi pärast, aga selle pärast, et oli palju teha, ma tahtsin tulemusi, pidin keskenduma (mida segas pidev käppade puhastamine ühel ja võikude tegemine teisele), aga ei ole veel oma töös piisavalt pädev. Kõik võttis aega ja reedel panin ma ming hetk lihtsalt arvuti kinni, sest mu aju kärsas. Ma oleksin tahtnud terve nädalavahetuse veeta horisontaalis diivanil, nii nagu eelmisel laupäeval, aga seekord ei olnud see võimalik. Me läksime tühjendama Mareki ema korterit.

Korteri tühjendamine ei olnud iseenesest mingi eriliselt rõõmus tegevus, aga kui see osa kõrvale jätta, siis ma ei ole kunagi varem näinud nii korras ja organiseeritud korterit näinud. Seda oli nii lihtne koristada ja tühjendada. Peale tööd tegime sauna ja tünni ning korraga ma mõistsin Marekit – tegelikult on mõnus end esmalt liigutada ja siis lõõgastuda. Kuidagi teine tunne oli. Lisaks vaadake seda postamenti! Ma olen sellega juba igal pool eputanud, aga on olukordi, kus küll küllale liiga ei tee. Ma olen sellist taga ajanud. Leidnud koledamaid ja kallimaid ning siis selline aare. Mareki enda tehtud. Kellu kooli eksamitöö. Krt, see kuldsete käte jutt ei ole ikka üldse vale. A mu uut külmikut olete ju ka juba näinud? Ma nii rahul. 250 eurot hästi kulutatud. Köök ei vaja isegi enam kapiuksi. Piisas ühest väikesest õnnestunud FB Marketplace ostust.

Mareki ema korter läheb müüki. Kindlasti ei ole see lihtne otsus, Marekil ja ta õel on selle kohaga omad mälestused ja emotsioonid, kuid müüki ta läheb siiski. Imearmas Pelgulinna korter. Kel huvi, küsige julgelt lisainfot.

No ja nüüd kui see eelnev kõik kokku võtta ja lisada siia see, et täna sain üle kahe nädala kontorisse minna (nii tore ja lõbus oli!), siis tegelikult ma ikka ei saa üldse kurta. Kuigi kohati on ikka hull deja vu tunne. 2020 vs 2021. Jälle kordub kõik, kordub uuesti. Pisidetailid on muutunud, aga muidu vaatan neid aastase erinevusega tehtud pilte samal kuupäeval ja mõtlen, et sellist aastat (sellist kahte aastat) poleks osanud ette aimata ka oma unenäos.

Kuidas teie end lockdown 2-s tunnete? Millest kõige enam puudust tunnete?

Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama!

Võimalik, et te mõtlete, et no mis nendes täiesti tavalistes Max Mara saabastes erilist on. Või et mis mul viga on, et nendest nii suure numbri teen. Tegelikult ei olegi asi niivõrd saabastes endis, kuivõrd selles, et nad meenutavad mulle lapsepõlve, toovad kokku mingid mälestused ja neil on omamoodu lugu rääkida.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas minema tagasi sinna aega kui parim hetk elus oli see kui tädi Lola ja Onu Oskar Rootsist kas külla tulid või nänni saatsite. Kui te olete minuvanune ja kasvanud üles Kama šokolaadi, Kalevi nätsu, puukottade ja Marati dressiga (mis siis ei olnud ilus sametine ja heast materjalist), siis te saate aru, mida välismaa pakk või sugulaste külaskäik tähendas.

Mulle meeldis kui onu Oskar ja tädi Lola külla tulid väga lihtsatel põhjustel – nad tõid ALATI kaasa jube palju lahedat staffi. Kommide ja nätsudega sai ikka tükk aega populaarsust nautida. Ja riided, mis nad kaasa tõid. Jube lahedad olid, lahedate piltide ja värvidega (roosa pandaga kampsun oli mu lemmik nii kaua kuni ta mulle selga mahtus ja siis oli ikka jube kahju kui ühel kenal päeval seda enam kuidagi selga ei venitanud, sugulane tegi mulle küll sarnase asemele, aga see ei olnud üldse enam SEE). Ja tossud olid krõpsudega! Muide vanade kirjade hulgast leidsin ma ka hulganisti vanu postkaarte. Üks onu Oskari jõulutervitustega kaart oli eriti omapärane, lisaks tavapärasele jõulutervitusele oli seal kirjas ka: „Saatsime Eveliisile talvetossud. Ärge seisma jätke, las hakkab kohe kasutama.”

Rumal nõukaaegne inimene pani ju kõik asjad kappi hoiule või siis hoidis erilisteks sündmusteks. Ma ei teagi, mis need erilised sündmused olid kui tohtis välismaa kohvi külalistele pakkuda, või välismaa seebi ja hambapastaga pesta. Ja huvitav, millised sündmused oleks olnud piisavad talvetossude kandmiseks?

Kui hästi mõtlema hakata, siis võib-olla see nõukaaegne inimene ei olnudki nii rumal, kuivõrd ratsionaalselt mõtlev. Ta teadis, et kui tossudega midagi juhtub või kaneel ja lahustuv kohvi otsa saab, siis ei saa lihtsalt minna nurga peale poodi või lähimasse kaubamajja, et uued asemele osta. Aga tossud? Kui need lapse jalas otsa ei saanud, siis kapis seistes jäid nad ju väikseks ikkagi? Seega kasu oli igatepidi null. Või siis hoiti neid kapis seepärast, et nad ilusad püsiks ja siis sai neid erilistel puhkudel külalistele näidata ( „Sa vaata vaid kui ilusaid asju seal välismaal tehakse? Kahju ainult, et jäid väikseks enne kui Liisu kandagi sai“) ja kõrvale pakkuda lahustuvat kohvi.

Jah, krõpsudega tossud, välismaa kohv ja erilised sündmused pidid omavahel seotud olema!

Tegelt ma mäletan neid tosse jumalast hästi ja ka seda, et kappi neid ei pandud (ilmselt tänu onu Oskari ettekirjutusele), talve saabudes panin ma need ikka täitsa jalga kohe. Algul mulle need tossud üldse ei meeldinud – need olid valged, punase äärega, aga ILMA krõpsudeta!!!! Eelmised, mis ma ribadeks kandsin, olid krõpsudega, ja ma olin täiesti veendunud, et ka uued on sellised. Krõpsudega tossud olid staatuse sümboliks. Nagu välimaa vildikad (36 vildikaga komplekt oli juba ülitegija) või satsid teksaseelikul ( mingi aeg tulid müügile sellised kihilised teksaseelikud, kus igal kihil oli pitsäär – mida rohkem pitseääri oli, seda kallim see seelik oli ja seda popim sa olid. Mingil põhjusel minu ema mulle sellist seelikut ei ostnud, aga selle eest oli mul lausa mitu 36 ja ka 48 vildikaga komplekti, välismaa pinal ja seljakott ning KRÕPSUDEGA tossud). Saate nüüd ise aru, kui olulised olid krõpsudega tossud!!!! (aga ma harjusin ka nende valgete ja punase äärega tossudega päris hästi ära).

Katkend “Kas see on rumal” raamatust

Ma olen kasvanud üles ajal, mil suurt midagi ei olnud saada ja kõik paremad asjad peideti kappi õiget aega ootama. Nii mitmedki kingad jäid mulle niimoodi väikeseks ja ma tean mitmeid komplekte praetaldrikuid, kahvleid ja morsiklaase, mis kapist kunagi päevavalgust ei näinudki. Seniks kuni mul õnnestus need emalt edale kaubelda (kui te arvate, et see läks lihtsalt, siis oi ei, te eksite). Alguses panin minagi need pühade nõud-kahvlid, ilusad taldrikud ja kristallklaasid kappi peitu, sest nii on alati tehtud, kuid mingil hetkel mõtlesin ma, et olgu igapäev pidupäev ning võtsin kõik need igapäevasesse kasutusse.

Umbes kümme aastat tagasi ostis mu ema endale uhked lakksaapad. Need samad, mille ümber kogu see trall käib. Naabrinaine veel küsis, et mis sest kasu on, et kallid saapad, kui ühtegi kirja pole näha, mis nende hinda välja näitaks. Juba see, et need saapad on oma uhkuses nii diskreetsed, on nende saabaste võlu. Emme pani need saapad kenasti kappi. Isegi karbi ja koti seest ei võtnud välja. Ja ei kandnud neid kunagi! Ma tahtsin neid talt ära osta. “Sul pole nii palju rahagi!” naeris ema ja ei teinud must väljagi. Noh, tegelikult oli tal ka õigus, pealegi pakkusin ma talle poolt hinda. “Ja sa ei oska asju hoida, sa lõhud need ära,” manitses ta mind ja keeldus mulle saapaid andmast. Paar korda on mul õnnestunud neid siiski laenata. Jube enesekindel tunne on olnud. Kõlab tobedalt, aga on ju mõne asjaga nii, et see lihtsalt lisab enesekindlust. Nii need saapad seal kapis seisidki. Aastaid, pimedas, üksinda. Saapad, mis olid mõeldud maailma vallutama, aga ootasid toda õiget aega, nagu nõukaaja jalanõud, mida kunagi ei tulnudki. Milline patt, milline kuritegu saabaste suhtes! Ma olin kindel, et need saapad ei näe kunagi enam päevavalgust. Nõukaaegsed moosipurgid tulid meelde. Keedeti suures koguses moosi kokku, viidi keldrisse ja sealt ei toodud neid enam kunagi välja. Saabastega tundus samuti minevat. Õnneks said nad vähemalt kapis elada.

No ja läks natuke veel aega ning kohati emale jälle meeldetuletamist, et andku need saapad ometi mulle ära. Enam ma isegi ei hakanud pakkuma, et ostan, sest tõenäosus, et ta need loovutab oli niikuinii nullilähedane, aga samas püsis siiski lootus, et tal viskab mu mangumine üle ja ta lihtsalt annab need mulle, et ma vait jääks. Issand, selle lause ära kirjutatuna sain ma aru, et Idal on nii paljus minu geenid! Ühesõnaga 40.juubeliks oli ema küps. Saapad jõudsid minuni. Karbis ja kotis ja praktiliselt kandmata. Viisin kullatükid kohe magamistuppa peitu, sest kas te kujutate ette kui Dexter oleks öösel otsustanud neid endale jalga proovida? Temast võib kõige oodata ja kuna ta on piisavalt rohmakas, siis poleks neist palju ilmselt järele jäänud. Ma ei taha sellele stsenaariumile isegi mõelda, mu ema ütleks vist tütrest ka lahti.

Hommikul kui tööd tegin ja Ida vaikselt ülemisel korrusel mängis, hakkasin ma muret tundma, et äkki mängib mu saabastega. Läksin vaatama. Mu sisetunne ei olnud eksinud. Lubasin lapsel oma isu täis mängida, lugesin sõnad peale, et nendega ei mängita ja et need pole kandmiseks (???) ning panin kenasti kappi peitu. Nööriga sidusin karbi kinni ka. Igaks juhuks. Las nad ootavad seal oma õiget aega, sest tahate ma tunnistan teile saladuse? Ma ei raatsi neid vist ise ka kanda.

Geenid.

Lubasin Idale mängimiseks teised saapad. Ostsin aastaid tagasi, aga kahjuks natuke väikseid. Ära pole ka raatsinud anda, seisavad teised nukralt riiulis ja ootavad. Ma isegi ei tea, mida. Õiget aega ilmselt mitte, sest vaevalt mu jalg väiksemaks läheb.

Lastelaager ja päris kallis kohvik

Mäletate veel seda aega kui toimus blogiauhindade jagamine ja oma blogi tuli mingisse konkreetsesse kategooriasse liigitada? Ma olen alati oma blogi arvamusblogiks pidanud, aga kui ma nüüd enda ümber ringi vaatan, siis aastatega olen ma ikka täitsa pereblogiks ju muutunud. Arvamust avaldan ikka, aga mida aeg edasi seda vähem, sest lihtsalt ei jaksa kade/kuri/elus pettunud olla mingi grupi kommenteerijate arvates. Ja no siis olengi selline tavaline pereema, kes jagab täiesti rändom tegin-nägin-olin posttusi. Nagu see siin. Olete valmis?

Nädalavahetus algas sellega, et Ida sai endale ammu ihaldatud kõrvarõngaaugud. Me olime talle lubanud, et kui ta seitsmeseks saab, et no siis teeme, aga ma ikka lükkasin seda edasi, sest mulle endale tundub see aukude tegemine nii valus protseduur. Ma sain oma kõrvarõngaaugud vist 11-12aastaselt. Läksime ema sõbranna juurde, kes nagu muuseas kui nad emaga köögis kohvitassi taga pläkutasid, hõõrus mu kõrva tulipunaseks ja lükkas sukanõela läbi kõrva. Nii nad tehtud said. Korralikke kõrvarõngaid ma kanda ei tahtnud ja igasugu suva metalli kõrva toppides mädanesid mul kõrvad ikka päris korralikult. Õnneks on ajad muutunud. Aukude tegemine on nii lihtsaks tehtud, et lausa mõlemasse kõrva tehti ühe korraga augud ära. Et väike ehmatus ja valu käis ära nii ruttu, et Ida ei saanud arugi. Kui te otsite ka kõrvarõngaste aukude tegijat, siis mina soovitan IluMari Maikenit, täitsa #notsponosred, aga ta tõesti oskas lapsega nii hästi suhelda ja jutu kohe mujale viia kui see ehmatuse/väikese valu hetk tekkis. Laps rahul, ema rahul.

Edasi sain ma kätte Ida lasteaia pildid. Kui Ida oli väiksem, siis kõik ütlesid, et naudi seda aega, varsti ta on suur tüdruk, see aeg läheb nii ruttu. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et mida siin kiiresti läheb. Ja mis on juhtunud? Aeg ongi nii kiiresti läinud, et täiesti ootamatult on Idast sirgunud täitsa suuretüdruku moodi tüdruk. Terane ja taibukas ning jätkuvalt kohati targem kui ema.

Aga et siis pereblogi. Kui te oleksite mulle umbes kümme aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma naerma puhkenud. Heily võib teile rääkida, kuidas ma Laureeni põrnitsesin kui too mul korteris mingi küünlajalaga mängis, ma ei saanud aru, miks lapsed peavad käppima asju, mis ei ole neile mõeldud. Ja et te ei arvaks, et 20-aastane Laureen mu küünlajalaga mängis, siis ütlen, et ta oli maksimaalselt paariaastane. Lapsed tundusid nii tüütud. Kui te oleksite mulle kasvõi neli aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma ikka veel naerma puhkenud. Oma lapsega saan ma hakkama, aga et siin on neid rohkem, no ei… Muutuvad ajad, muutuvad majad ja muutuvad ka minu arvamused. Meil on nädalavahetusel olnud siin korralik lastelaager. Ülemisest korrusest oleks nagu sõda üle käinud, aga vähemalt on lapsed tasa ja omaette. Lisaks onnidele kerkis sinna ka üks päris kallis kohvik. Mannapudru eest seiste eurot maksta on täitsa palju ju. Igatahes leidlikud lapsed. Spaad, kinod ja kohvikud on kinni, mis sa ikka muud teed kui ehitad endale omad.

Kui Ida oli kaheaastane hakkas ema mulle ette heitma, et miks Ida juba lugeda ja kirjutada ei oska. Okei, muidugi ma liialdan, aga veel eelmisel aastal ei olnud Ida lugemisest ja kirjutamisest kuigi huvitatud, ma ei sundinud ka, sest ausalt ma olin/olen arvamusel, et kõik tuleb omal ja õigel ajal. Mina jah lugesin juba vist viieaastaselt, aga ma olin viie aastane 35 aastat tagasi, siis ei olnud mitte mingit muud meelelahutust kui raamatud. Muidugi ma pidin lugema õppima, muidu oleks ma lapsena maal igavusse surnud. Ja ülevalolev menüü on tõestus sellest, et lugemise ja kirjutamise oskus ei jää tulemata. Vigane küll, aga armas. Ongi suur laps kodus selle nutva ja mittemagava beebi asemel. Lahe aeg, täiega naudin!

Dexteril on järgmisel pühapäeval koertekoolis järgmine eksam. Nüüd juba jätkukoolituse oma. Veider lugu. Jällegi ei oleks ma uskunud, et minust saab nii koerainimene, kes käib juba ma ei tea mitmes pühapäev koertekoolis. Dexter on lahe tegelane, iseloomu on tal mitme venelase jagu (ei solva venelasi kuidagi, lihtsalt Dexter on Vene must terjer, sellest ka võrdlus), kui ta ei taha, et üks temast väiksem eestlane (mina) tal lamada käseb, siis ta ei lama. Vaatab oma suurte silmadega sulle otsa ja mõtleb ilmselt, et lama ise. Samas teab ta hästi, et kui maiust tahab kätte saada, siis muud üle ei jää. Ma olen Dexteri suhtes nii nõrk, et ma ei suuda isegi pahandada kui ta lollusi teeb, sest no ta on lihtsalt liiga armas, et tema peale pahandada. Õnneks on Marek meil kodus see “kuri politseinik”, nii et päris nii ei ole, et Dexter sööb kisselli ja kuulab transistorit ning meie magame esikus mati peal. 24.03 saab beebikoer aastaseks.

Pereblogi lõpetab. Vaatab rahus ja vaikuses Eesti Laulu kordust. Minu lemmikud olid Egert, Jüri ja Kadri. Mina oleks Eurovisioonile saatnud Jüri, ega mul Uku võidu vastu ka midagi ei ole, ilus lugu ja no suht kena mees (mitte küll minu maitse), aga laul on tegelikult keskpärane ju, küllalt selliseid nähtud. Aa no ja Ivo ja Robert Linna meeldisid mulle ka. Sõbranna kommenteeris kõrval, et issand, õudne lugu, miks sellist vaja. Ma pidin talle siis ütlema, et mulle täiega meeldis. See isa-poeg kombo ja noh Ivo Linna on mu lemmik olnud lapsest saati. Vana inimene nagu siin noorem põlvkond, kes Redelile, Zevakinile, Plutole ja Karl Killingule hääli andsid, mulle teada andsid. “Sa ei tea enam heast muusikast midagi,” ütlesid nad.