Tallinn Fashion Week – kaos või kreatiivsus ja sopaverelised ning Lucius Malfoy

Nii nagu ma arvasin, et selleaastase TFW-i suhtes on oodata kriitikat ja rahulolematust, siis nii ka juhtus. Asi polnud enam selles, et sündmus toimus tavapärases igavas, nähtud-tehtud Kultuurikatlas ja mood oli pigem haigutama ajav, vaid selles, et lõpuks ometi otsustati kastist välja astuda ja midagi uut pakkuda. Teha moemaailma suursündmus Kalev spaa’s vee peal, tundus Eesti kohta midagi enneolematut ja lahedat.

Ma pean ausalt tunnistama, et kui sel aastal oleks sündmus toimunud tavapärases formaadis, siis ma ei oleks enam viitsinud minna. Mitte et see mingi kaotus oleks TFW-ile. Mina olen vaid Eesti moe huviline, kes läheb sinna elamust saama, mitte ennast näitama. See, kui erinev on suhtumine sellesse, kas oled keegi või mittekeegi, on teine teema ja käibki fashion week’ide juurde. Selles osas ei ole mul midagi ette heita.

Aga siis see kriitika, mille osaliseks TFW sel aastal sai. Oli see kaos või kreatiivsus? Ma arvan, et mõlemat. Sündmuse enda, moeloojate ja fashionistade/ajakirjanike/influenerite vaatenurgast oli asukoha vahetus lausa geniaalne. Kui mõelda maailma moenädalate peale, siis Tallinna oma oli ikka nagu vaene Ida-Euroopa sugulane või lihtsalt safe and sound. Sel aastal tõusis sündmus uuele tasemele. Ma tahaks päriselt aplodeerida. Ma olin vaimustuses. Mulle meeldis. See oli kreatiivne.Mõnus. Uudne. Isegi kui oli palav, sest ikkagi veekeskus. Seda viimast oli muidugi ka ette kommunikeeritud ja võimalik, et see kaotas ära selle naeruväärse olukorra, kus 2023.aasta sündmusel pealtvaatajate kübarad olid suurem vaatamisväärsus kui moeetendused ise.

Minu jaoks oli see edasiminek. Palju oli stiilseid (ja ekstravagantseid) külalisi nagu peabki, aga moefookus jäi lavale. Moeloojad olid keskmes. Mood oli keskmes. Fotosein oli lisa. Mitte põhiline moelava. Moelava oli intrigeerivalt kõikuv ujuvlava. Kalev Spa oli täis moodi. Kui spaa-palavus ja kontsakingadel üsna väljakutseid pakkuv (mina võtsin kingad targu näppu) keskkond välja arvata, siis see kõik oli uudne ja olemas oli kõik, mida viimastel aastatel on ette heidetud.

Mu meelest sel aastal jaguneski TFW kaheks.

  1. Kreatiivsus ja wow-efekt. Väga lahe keskkonna vahetus, väga lahedad moeetendused. Tõsiselt, isegi alati sama rada talluv Mammu Couture üllatas. Ja see ütleb juba kõik. Me võime teda Eesti oma Chaneliks kutsuda, aga aastaid ei ole Mammu (minu jaoks) midagi fashionweekilikku pakkunud. Tähistades oma 10. lavalolemise aastat tõi ta lavale oma päriskliendid. See oli uues, värskendav ja lahe. Lisaks sellele, et ta show oli üldse nagu elektrilöögiga uue särtsu sisse saanud. Aldo Järvsoost ma ei hakka isegi rääkima. (tegelikult käib see kogu “triikraua-kolmiku” kohta!) See oli lummav! Sõnaseletamatult kuul kombo – mood ja veekeskus! (mit hüümärki ma veel kirja saan panna?) Vaatasin ja lihtsalt olin suu pärani, sest TFW oli nagu päris. TFW liikus sammu edasi. Aplaus. Siiralt kahju on, et ma Kriss Sooniku etendust ei saanud vaatama jääda, ma olin kindel, et sealt tuleb lisafashionit. Kriss on alati üllatanud. Ja seekord…dämn noh… kes teine oleks suutnud millegi sellisega üllatada, et ise basseini hüppab. Ma armastan Kriss Sooniku loomingulist lähenemist kõigele mis ta teeb.

Samas…Puudu ei jäänud ka kaosest.

2. Kaos. Väga palju oli kehvasti korraldatud tõesti. Oli kitsas, palju rahvast, aru ei saanud, kuhu oma asjad viia, millal midagi avatud on… Kui läksid kahe etenduse vahele õue end tuulutama, siis tagasi sisse enam ei saanud ilma ulmejärjekorra ja/või trügimisega. Lisaks topelt käepaelade kontroll (+nende jagamine kohas, kuhu ei osanud minna), kõik see koos piletite müügi, listide kontrolliga, mis tekitas totaalse kaose. Töötajate närvilisus. Segadus. Sisse ei saanud, välja ei saanud, väliriietega inimesed ootamas sees palavuses pääsu garderoobi, väheste riietega inimesed ootamas järjekorras õues (mitte kevadises ilmas). Joogiletid, fotoseinad, toodete tutvustused – kõik kokku pressitud. Vähesed iste-vaatekohad. Selle osa võtan ma kokku nii, et kui sa pole moe/influensermaailmas teatud,siis sa pigem olid jalus. Siin võiks küll TFW korraldajad mõelda, kuidas teha nii, et oodatud on kõik külalised. Kui sa ütled, et müüd ka kohapeal pileteid, aga kõik on nii umbes, siis võib olla peaksidki vaid väljavalitud vip-id kutsuma. Kui aga ka moeloojad saavad kutsuda külalisi + press + pressilist + pileti ostmise võimalus, siis tibake peaks korraldajad paremini planeerima. Kui ka istekohti on vähe, siis peaks paremini paika panema, kes on need oodatud esirea külalised. Kas ikka on mõtet sinna panna inimesi, kes kohale ei tule? Aga samas sain ka aru, et on mingid diivad, neile olid kohad väga olulised. Mul õnnestus kahjuks kogemata sattuda istuma eesti kuulsaima kuulsuse kõrval ja mul oli selline tunne nagu kõrvuti oleks sattunud istuma Lucius Malfoy ja sopavereline (võite ise arvata, kumb on kumb) ning see jäine ebameeldivus…Justkui sopaverelised ei võikski moest huvituda. Kõige kuulsam kuulsus oli ilmselgelt häiritud, et ta ei leidnud oma nimega istekohta ja tal paluti istuda suvalisele kohale, suvalise inimese kõrvale.Milline teotus.

Kriitikast ja tõesti kitsaskohtadest hoolimata tahaksin ma seekord öelda, et TFW tõesti astus igavast turvatsoonist välja ning pakkus midagi täiesti teistsugust. Palun rohkem sellist loomingulisust. Aga siis ka arvestamist kui palju inimesi kutsutakse ja kui palju neid mahub nii, et keegi ei tunneks end üleliigsena.

Meie Leenuga tähistasime sel aastal kaheksandat traditsiooniaastat ja tegin küll nalja, et oh… paari aasta pärast peaks siis moepeo-juubelit pidama, aga miks see peaks nali olema. Võib olla me teemegi selle ära?

      Leave a Reply