Kuidas meest armukadedaks ajada ehk tegelikult ma armastan oma meest

Hahh, ise ka ei usu, et nii cheesy pealkirja kirja panin ja veel hullem – täitsa cheesy sisu kirjutan ka. Aga noh kuna siis ikka kui Valentinipäeva eel oma mehele öelda, et ma armastan teda. Läbi interneti muidugi. Otse talle endale oleks liiga intiimne, ma ei oska, ma olen ikkagi tõsine Eesti naine. Korra sai öeldud, aitab küll. Kui nüüd natukene teemast kõrvale kalduda, siis suvel sattusime kolleegidega arutlema selle “ma armastan sind” lause üle. Meie arvamused ja käitumised jagunesid pooleks. Mina ei suuda seda väga öelda, st et ma kuidagi ei oska seda öelda, noh et tulen koju ja ütlen, et tead, ma nii armastan sind. Teised aga väitsid, et nemad ütlevad oma kaasadele seda pidevalt, et on loomulik ja teisiti ei kujutaks ettegi. Ma hinges olen küll tõesti lootusetu romantik, kuid välja ma seda enam väga näitama ei kipu. Ei taha. Kohe päriselt ei taha. Sellised üdini romantilised – lilleõied voodis ja piknikud toapõrandal – värgid jäägu kuhugi teise aega.

Aga et siis see armastus. Mõnikord ma vihastan Mareki peale, et ta on selline toriseja, mossis vana mees, kes vaatab kõiki asju praktilisest küljest. Mina tahan spontaansust, mina ei planeeri, mina teen või siis ei tee ja Marek peab tegema. Ma tean, et teda ajab närvi see, et ma unustan arveid maksta ja isegi kui ma luban, et maksan, siis ta lõpuks saab meeldetuletuse ja peab ise maksma. Eks see vist muudaks ennast ka torisevaks, aga no kas ma muutun. Kuulan ta torina ja etteheited ja teinekord isegi kurjustamise ära ja elu läheb edasi vanamoodi. Ma ei oska rahaga ümber käia, Marek teab seda. Ta ei hoia enam oma rahakotti autos ja ta ei lase mind enam oma pangakontole ligi, sest võib juhtuda, et ma leian ta rahale enne kasutuse kui ta ise. Kui ta viimati nädalavahetuseks Pranglisse läks, küsis ta, et kas mul ikka raha on. “No midagi ikka on,” vastasin ma. Marek ohkas, pööritas silmi ja jättis mulle taskuraha (jah, ma olen kohe 40, ma tean!). “Püha issand jumal, õpi ometi elama!” ohkas ta veel üks kord. “Minu arvates ma oskangi elada,” vastasin mina, ” raha tuleb ise minu juurde, näed ju!” Marek isegi ei jaksanud vihastada. Ja sel hetkel sain ma aru, et ma päriselt päriselt armastan oma meest. Ei, mitte selle pärast, et ta mulle taskuraha annab, vaid sellepärast, et ta on mõistev, hooliv, kannatlik ja peab minusuguse kunstiinimese kõrval vastu, armastab mind sellisena nagu ma olen.

Krt, noh me sobime oma erinevusest hoolimata kokku.

Uue ootamatu muudatusena on Marekis tärganud tilluke armukadedus. Või noh ma ei tea, kas seda saab päris armukadeduseks nimetada, ütleme siis tähelepanu. Üheks põhjuseks on minu kaalulangutuse pingutused. Nemad ikka sõpradega jõudsid järeldusele, et naine kaotab kaalu vaid siis kui uus silmarõõm tekkinud. Okei, naljaga, aga ikka ja jälle käib see teema läbi, et kelle pärast. Seletan küll, et noh et äkki ma ei tahaks nagu see allolev meem olla, aga ei – ikka käib see “kaovad kilod, kaovad mehed”, sest see olla reegel. Tuttavate pealt nähtud. Ega ma vastu ei vaidle, kipub jah nii olema, et lahkuminnes või silmarõõmu leides pannakse oma välimusele rohkem rõhku, aga reegel see nüüd kindlasti ei ole. Mina otsustasin end nagu öeldud kätte võtta tervise pärast ja natuke ka selle pärast, et ei taha olla see 40+ mammi, mõnikord vaatan endavanuseid ja mõtlen, et issand, kas ma ka nii vana välja näen (isegi mitte välimuselt, vaid hoiakult ja riietuselt).

Igatahes on Marek muutunud tähelepanelikuks. Teate ju minu pesu-armastust. Vanasti kui ma pesuga tegelesin võisin ma Mareki ees ükskõik, millises komplektis seista ja ta lihtsalt ohkas, et “appike, jälle tassid tööd koju”. Ma loobusin talle neid komplekte näitamast. Nüüd ka – scrollin Pesubutiigi lehel siia ja sinna, valin komplekte ja tunnen elevust kui need kohale jõuavad, aga enam isegi ei ole viitsinud Mareki arvamust küsida. Niikuinii tal vahet ei ole nagu ta üks kord ka ütles. Ma pidin südari saama. Mis mõttes pole vahet? Pesul ja pesul on vahe, hüüatasin ma. Marek kehitas õlgu ja ütles olgu. Ka siis kui ma suvel maailma kõige ilusama pesu ostsin, selle, see on mu vaieldamatu lemmik pesusahtlis ja ma olen sellega p-i-d-e-v-a-l-t käinud. Marekiga koos ja Marekita. Ise ennast (st pesu) vannitoa peegli ees imetlenud (IG storys on tõestus!) sest n-i-i ilus ja keegi teine selle kohta niikuinii midagi ei ütle. Ja nüüd siis ühel ilusal hommikul kui ma tööle minekuks riidesse pannes ka selle pesu selga panin, pidid Marekil silmad peast ära kukkuma. “Vau, kuhu sa sellise pesuga lähed nüüd?” imestas ta ja lisas, “ma ju ütlesin, et sul on noor silmarõõm, miks sa varem seda ei kandnud?” Nii ma oma mehe korraks armukadedaks muutsingi. Ei hakanud isegi tõestama, et pesu on ammu ostetud ja saagi käima tõmbama, et miks sa üldse midagi tähele ei pane. Natuke armukadedust või tähelepanelikkust kulub ära. Vot nii palju ma oma meest armastangi:)

Armastus Mareki moodi

Istusime eile õues (issand, kuidas mulle meeldib see vananaistesuvi, mis sellest, et sõna ei meeldi) ja arutasime, kas meie sõpruskonnas ka on 2020 lahutajaid. Jõudsime järeldusele, et vist ei ole. Vähemalt keegi pole märku andnud õnneks. Küll aga teame meiegi paljusid paare, kes viimaste aastate jooksul lahku on läinud.

“Kõik ümberringi lahutavad, mul tekib kohe tahtmine abielus püsida, et me ju peame vastu,” ütles Marek. Pööritasin silmi ja küsisin, et mis mõttes me vastu peame, et kas me ei olegi jätkuvalt sama armunud kui kohtudes, et lausa vastu peame pidama. Samas peab tunnistama, et kui võtta abielus vastupidamise aluseks tülid, siis meil ei tohiks probleemi olla. Me tülitseme pidevalt. Okei, võib olla tülitsemine on liiast öelda, aga ikka tuleb ette, et mina mossitan, sest Marek mossitab kuna mina mossitan ja selle asemel, et mitte mossitada, istume me mõlemad mossis tujuga oma nurgas kuniks… Noh enam ei viitsi. Või emb kumb järgi annab. Või siis vaidleme me mingite tobedate pisiasjade pärast. Või kakleme töö pärast. Pange ise ühte majja elama tootmisjuht ja müügijuht – sellesse võrrandisse on juba kaklus sisse kodeeritud. Mõnikord me tülitseme nii, et ma torman metsa minema, teinekord hakkame tüli peale naerma, kolmas kord… Ah, tegelikult ei tahtnud ma üldse meie tülidest rääkida.

Ma tahtsin hoopis meie armastusest rääkida. Rohkem Mareki armastusest (kes see oma blogis ikka enda üle naerab, ikka rohkem ju mehe üle). Tema sõnaseadmisoskus on fenomenaalne. “Miks sa ei ole mulle öelnud, et ma tagant nii kole olen, et mul on pekivoldid?” pärisin ma eile. Ma ju ise ei näe end selja tagant, aga eile pidin oma koledat tätoveeringut pildistama ja nägin, pidin südari saama. “No mind see ei sega, et sa selline oled,” vastas Marek. Paremal päeval oleks sellest võinud alguse saada tüli, et milline “selline”, aga eile tundus ta vastus isegi õige. Oli umbes selline vastus nagu 10-aastasel Richardil, kes ütles, et tuleb oma naisele öelda, et ta on ilus, isegi kui ta näeb välja nagu veoauto.

Teate neid lapsesuu ütlemisi? Marek on kohati samasugune. Võib öelda nagu 8-aastane Holger:”Vanasti öeldi teistele “ma armastan sind”. Tänapäeval ei pea õnneks nii kohutavalt pingutama. Minu meelest piisab täiesti, kui öelda “tule siia!”

Või siis on Marek lootusetu romantik. Vaatasime eile koos filmi ja Marek pidi kommenteerima, et vanasti ma ka ronisin niimoodi nunnult kaissu nagu seal romantilises filmis. Hetk hiljem pugesin talle kaissu, musitasin õrnalt ta kaela ja Marek silitas… arvasite, et mind vastu? Ja siit tuleb kirjeldus meie romantilisest õhtust? Marek silitas diivani ees maas lamavat koera ja nunnutas teda. “Küll sul on ikka mõnus kohev karv!” ütles ta. Mitte mulle, nagu ma loodan, et te aru saite.

Ei, armastus meie majas ei ole sugugi surnud. Eelmisel nädalavahetusel käisin ma autota Tartus. Marek ütles, et ta ei viitsi mulle linna järgi tulla. Ütlesin, et tulen rongiga ja ei ole probleemi ka taksoga linnast edasi tulla. Sinnapaika see jutt jäi. Mingi hetk sain sõnumi,et mis kell sa koju tuled. Vastasin. Paar tundi hiljem sain uue sõnumi – “mis kell?” Küsisin, et mis pagana ülekuulamine see nüüd on ja kirjutasin, millal rong Tallinnasse ja siis Keilasse jõuab. Kõik. Keilas rongist maha tulles hakkasin taksot tellima ja hea on, et ringi vaatasin (ma reaalselt ei pane tihti ümbritsevat tähele) ja meie autot märkasin. “Aga kui ma oleks juba rongis takso tellinud, mis siis oleks saanud?” pahandasin ma autosse istudes, “miks sa mulle ei öelnud, et sa vastu tuled?” “Ma ju ütlesin, et tulen!” vastas Marek. No kust kurat mina pidin teadma, et “mis kell?”= Mareki keeles “musi, ma tulen sulle rongile vastu”. “Issand jumal, sa oled minuga 13 aastat abielus, ma tulen sulle alati vastu,” pööritas nüüd Marek silmi. Mis see 8-aastane Holger ütleski? Et ei pea ütlema, et “ma armastan sind”, piisab ju ka kui öelda “tule siia”. 46-aastane Marek ütleb “mis kell” kui ta armastust avaldab.

Kui te küsite, kuidas 39-aastane Eveliis “ma armastan sind” ütleb, siis sellega on veel keerulisem. Eveliis ei ütlegi, Eveliis eeldab, et ta teab. 13 aasta jooksul peaks see ju selgeks olema saanud küll. Aga kui Eveliis tahab välja näidata kui väga ta oma meest armastab, siis ta paneb ise mustad nõud nõudepesumasinasse või pesu kuivama, kuigi ta teab, et ta saab hiljem pahandada, et seda valesti teeb ja Marek kõik uuesti üle teeb. Sõnadeta armastus.

Aga suurim armastuse avaldus on ilmselt ikka see kui Marek ütles, et võtab mu autolt aku ära, et ma sõna kuulaks ja oma PT Cruiseriga ei sõidaks. Kahju, et ta enne seda oli mulle õpetanud, kuidas akut autole peale saada. Mitte et ma mäletaks täpselt, aga ma tean, et ma olen ühe korra sellega hakkama saanud, küll ma vajadusel uuesti saaks. Õnneks mul ei ole väga tihti vajadust nii palju oma peakest vaevata. Mul on Marek.

Armastus noh.

Igaks sajaks juhuks ütlen juba ise ette ära, et ma ei püüa kellelegi vastanduda või ära panna, postitus on ajendatud minu ja Mareki omavahelisest vestlusest armastuse, suhete ja abielu kohta eile õhtul. Nii, et kes midagi muud arvab, palun säästke mind nendest kommentaaridest.

Mõnikord on ta ikka jobu!

Sissejuhatuseks ütlen ma, et mu mees ei ole tegelikult jobu, ta on lihtsalt kohati selline järsk ja kuna mina olen ülisensitiivne ning võimeline iga asja peale solvuma, siis mõnikord meie maailmad põrkuvad. Siis mulle tundubki, et krt, mu mees on ikka jobu. Ja täna tahan ma endast auru lihtsalt välja lasta. Muidu hoian enda sees ja plahvatan hiljem kodus – see ei ole hea!

Eile hakkas ta koju tulles kohe millegi kallal õiendama, ma ei mäleta, kas põrandal oli mingi plekk või olid mingid nõud ära panemata, ühesõnaga ei olnud midagi sellist, mis maailmalõppu kuulutama hakkaks ja ma nähvasin talle, et tead, ma ei naudi siin kodus puhkust, vaid päriselt püüan teha kodukontoris tööd sama palju kui ma teeksin kontoris ja samal ajal tegeleda ka lapsega, et tal ei oleks igav, et ta ka vaid ei mängiks üksinda. Ideaalis peaks ma talle veel ka tähti ja numbreid õpetama, kuid selleks ei ole mul tõesti aega jagunud.  Ole ise lapsega kodus, tee tööd, mängi temaga, tegele tema küsimuste ja soovidega ja siis vaata palju sa jõuad ka muid asju teha. Marel vastas selle peale, et davai, mingu ma tema asemel tööle ja siis koju tulles hakaku tegema neid asju, mida ta teeb. “Olgu, ma lähen tööle ja sina ole kodus!” vastasin ma. “Ei, mitte nii, et sa lähed vaid tööle, aga pärast teed minu asjad ka õues ära!” tuli kohe lisaklausel. No päriselt, ma ei oska ju aiaposte kaevata või maakive välja urgitseda põllult. “No vot, mis sa siis räägid,” lõpetas Marek selle vestluse justkui oleks tal ikka õigus ja mina niisama kõige suurem looder. Pekki, ma võiks ka päev otsa kodust ära olla tööl ja siis hakata tegeleme asjadega, mis on mulle jõukohased, nii et ma solvusin selle lollaka võrdluse peale. Ei öelnudki midagi rohkem, lihtsalt mõtlesin omaette, et fucking insensitive

Ega me ei tülitsenud ega midagi, õhtu läks omasoodu edasi, kuniks ma julgesin rääkima hakata, et kui ärkasin ja allakorrusele tulin, siis oli elutuba nagu kellegi teise elamine. Kassidele ja koerale olid oma “korterid” tehtud. Enne kui sain edasi rääkida tuli Marekilt etteheitev pilk ja terav kommentaar, et ega mulle ei meeldi, et koer vaibal on ja kassid toas. Okei, kassidest ma saan tõesti aru, nad teevad pahandust nagu ma juba rääkinud olen, aga ainuke “pahandus”, mis Hugo teeb, on see, et ta ajab karva. Võib olla ei sure me selle kätte ära, et vaip on nädalavahetuseni koerakarvane. Ses mõttes, et ma küll võtan tolmuimejaga iga päev karvad põrandalt ära, aga vaiba seest ju kõike kätte ei saa ja klopib siis nädalavahetusel ära.  Ütlesin Marekile jälle, et tead, ma püüan kodus tööd teha ja kohati on vaja keskenduda, et äkki püüaks olukorraga kohaneda ja natukene vabaks lasta. Sain vastuseks, et jaajaa, ma tean, ei pea mulle kogu aeg ütlema, et sa ka tööd teed. Mulle endale tundub, et pean, sest kohati jääb mulje, et ta arvab ka, et kodukontor = blogi, Netflix (MIDA MUL EI OLE HETKEL) ja kolm pudelit punast veini päevas ning laps teeb samal ajal, mida ise tahab.

Seekord lõppes meie “tüli” seal samas, eks ta sai ise ka aru, et natuke jobu on, et möliseb, aga üldjuhul lähen ma põlema nagu säraküünal selliste süüdistuste peale ja siis on mul ka vaja möliseda. Oleksin ka tahtnud öelda, et kuule enne kui teiste kallal õiendad tee oma poolikud tööd lõpuni, aga ma juba tean, et see on mõttetu, sest ma kuulen sealt alati vastuseks, et mul ei ole kõige jaoks raha, ma ei jaksa kõike üksinda teha, mine tee siis ise õues neid asju ja tüli lõpeb sellega, et ma tunnen end süüdi, et piisavalt palju ei teeni, et maja ehitada ja piisavalt loll olen, et pahteldada ja kipsi panna ei oska. Ja ma ei taha seda ka osata! Kas tõesti peaks, et olla hea naine? Ma alati mõtlen sellistel hetkedel, et Marek teadis ju, et pool-printsess-herneteraga abiellus, kui ta oleks tahtnud endale Vargamäe Krõõta, siis oleks pidanud ikka teise valiku tegema. Mul ei ole midagi töö tegemise vastu, aga ma ei taha seda teha kell kaheksa laupäeva hommikul (sest muidu läheb päev raisku) ja traditsioonilisi meestetöid ma ei oska, ei oska ja pole annet. Jumala eest, ma praegu nuputan, kuidas oma peenrakastid ja aed ise valmis teha, et ma ei peaks kogu aeg kuulma, kuidas minu eest on kõik vaja ära teha.

Marek ise tahab õudselt kiitust ja ma saan pidevalt pahandada, kui ma kohe ei pane tähele, mis ta teinud on. Tõesti igakord ei pane ja tõesti kogu aeg ei kiida ka, noh et tuleb mees tuppa ja ma ütlen, et küll sa olid täna hea mees, et võsa maha võtsid, IGA KORD. Mu meelest olen ma korduvalt öelnud, et mul on sigahea ja tubli mees. Samas hakkasin ma mõtlema, et millal see mees mind kiitis. Või et tuli praegu koju ja ütles, et tead sa oled ikka ka tubli, et saad selle olukorraga nii hästi hakkama. Me päriselt ei ole Idaga nii hästi läbi saanud kui selle karantiini ajal, ta on nii hea laps, et ma aegajalt mõtlen, et mida me vanematena õigesti oleme teinud, et ta nii mõistlik on (see on 99% ajast, 1% ajast on ta vanaema Ülle ja minu iseloomude korrutis ja uskuge mind, see ei ole kompliment). Või kiidaks Idat, et ta ongi tubli laps, et laseb emmel tööd teha ja saab ise ka hakkama kenasti. See kuluks ära. Ida on ka hästi hella hingega ja ootab ka kogu aeg kiitust ning kallistusi, aga Mareki loomult vali ja järsk hääl jätab aegajalt mulje nagu oleks kallistused ja kõik muu nii tüütu. Mina tean, et ta nii ei mõtle, ma tunnen oma meest 14 aastat ning tean, et selle järsu ja valju välise taga on tegelikult hea ja tore ja armastav mees, aga Ida on 6-aastane, talle tuleks natuke teisiti teada anda, et tead neli korda kallistamist on väga hea, aga nüüd oleks aeg magama minna.

Esmaspäeval olin ma kuidagi omadega läbi ja ütlesin, et nädalavahetusel ma lähen sõidan rattaga kuhugi, et lihtsalt natuke üksinda olla. Sain vastuseks, et aga ma pean kell üheksa traktori järele minema. Nagu jumala eest, kas ma keelasin, kas ma läheksin kell üheksa kuhugi, aga kas ei oleks võinud lihtsalt öelda, et muidugi mine, me saame paar tundi kenasti hakkama. Imestan, et sealt ei tulnud etteheidet, et kuidas ma siis tööd saan teha kui Idaga pean tegelema…

Uhhh, välja sai kõik endast. Kergem hakkas. Mul on natuke piinlik isegi, et selle siia kirja panin, sest ma tean, kuidas iga sellise postutusega tuleb kommentaare, mis hakkavad analüüsima Mareki lapsepõlve ja käitumist, ma ei taha seda – ma armastan oma meest väga – aga päevad ei ole roosamannavahulised alati siin Ussipesas ning mõnikord ma olen ka tema peale solvunud, et ta ei ole natuke romantilisem, mõistvam ja nii faking “tee tööd ja siis tuleb armastus” tüüpi.

 

Kuidas blogimine mu abielu lõhkus

Meie maja on nagu Tallinna linn. Kunagi ei saa valmis. Ja jumal teab, mis siis veel saaks kui lõpuks valmis saaks. Võib olla hakkaks igav? Igatahes jõudsime me* nüüd sada aastat hiljem kolaruumi koristamiseni. See on selline ruum, mis ideaalis pidi olema sahver-panipaik, aga juhtus nii, et mina viskasin sinna kõik, mis oli kiiresti vaja silma alt ära saada ja Marek koondas sinna kõik oma tööriistad ja -riided. Kokkuvõtvalt oligi see vaid üks kole ja poolik kolaruum. Nüüd kui mu Nipernaadi on tuppa tagasi kolinud, hakkas tal loomulikult ka toas igav ja minu suureks rõõmuks võttis ta ette kolaruumi. Lõpuks ometi saab meie garderoob suuremaks ja ma saan oma sahvrinurga, kuhu koondada kõik kodumasinad ja muu selline, mida ma igapäevaselt ei kasuta. See tähendas ka seda, et kolaruumi sisust suur osa läks ära viskamisele. Te ei kujuta ettegi kui palju asju inimesed alles hoiavad mõeldes, et äkki läheb vaja. Nojah…ehk lähebki ja ongi läinud, aga kuna selle ruumi riiulid on kõik olnud lihtsalt tohutu segadus, siis me ei ole neid üles leidnud, mäletanud, et need olemas on ja ikka uued ostnud. Jaa jaa, ma tean…aga seepärast me suurpuhastust teemegi.

Ma olen täiesti veendunud, et te mõtlete juba, kuidas see ometi pealkirjaga haakub. Muuhulgas tulid ühest vanast kohvrist välja ka meie pulmapiltidega CD. Irooniline on see, et praeguseks hetkeks kui ma tahtsin neid siin postituses kasutada, on see CD jälle kadunud. Nii palju ma siis meie abielu väärtustangi.

Nali.

46114_143832735657064_3023837_n.jpg

2008. Suht sel ajal kui ma blogima hakkasin.

Vägagi väärtustan, aga mõnikord kipub nii iseenesestmõistetavaks muutuma, et jääb tahaplaanile. Kui te veel ei tea, siis ma hakkasin blogima 11 aastat tagasi, aasta peale abiellumist. Ma pean oma blogi siiani pigem hobiks kui tõsiseltvõetavaks sissetulekuks või elustiiliks, aga võrreldes algusaastatega kui see tõesti oli vaid anonüümne salapäevik ühest Mutrikesest, on see muutunud niipalju suureks, et mõnikord ma võtan seda tööna. Mida aasta edasi algusaastatest kui Mutrikesele tekkis ka nägu ja nimi, seda rohkem ma sukeldusin blogimaailma. Võtsin seda nii tõsiselt. Ma isegi ei tea, miks. Aga kui tegu oli mõne reklaampostitusega, siis võis mind tõesti leida tunde arvutis klõbistamas. Eriti kadusin ma blogimaailma ära paar aastat tagasi. Kuidagi tundus, et see ongi elu ja kõige olulisem on see, et lugejad oleks appdeititud ja vajalikud postitused tehtud. “Oodake, ma blogin”, “Mul on vaja see ära kirjutada”, “Ma kohe, vaid natuke veel” olid vaid mõned laused, mida ma kasutasin ettekääneteks blogis klõbistada. Mul oli igal pool ja alati arvuti kaenlas. Ma mäletan, et isegi vanaema ütles mingi hetk, et issand jumal, kas sa võiksid vahelduseks selle ära ka panna ja meie sekka tulla. Ma olen alati teadnud, et ka Marekile ei meeldi see, et ma pärismaailma asemel virtuaalmaailma olen eelistanud, aga hea abikaasana on ta selle alati alla neelanud. Ja oodanud kuni ma ühe või teise postituse, mis on kindlasti kohe praegu vaja kirjutada olnud, ära olen kirjutanud. Praegu seda viimast lauset kirjutades saan ma ise ka aru kui lamp see tegelikult on, aga mis sa teed kui oled nutisõltlane. Ja blogi tõepoolest on mu kirg, teen ma seda siis hästi või halvasti, aga mulle tõesti meeldib see.

Mõnda aega tagasi hakkasin ma Marekile ette heitma, et ta ei pööra mulle üldse tähelepanu, et muudkui tegeleb oma asjadega ja mina olen tahaplaanile jäänud. Ilmselgelt tundes mind ütlesin ma kindlasti ka midagi sellist, et sa ei hooli minust, sa ei armasta mind enam ja lähme siis lahku kui sa ei taha mulle tähelepanu pöörata. Mitte et ma neid vestlusi mäletaks, aga tundes mind, ma tean, et ma suudan dramaatiline olla. Ma heitsin seda talle nii palju ette, et ühel hetkel ütles ta mulle, et ta ei viitsi seda jama enam kuulata ja et nüüd ma siis tean, mida ta tundma pidi kui mina talle tähelepanu ei pööranud ja vaid oma blogiga tegelesin.

64775636_477297523007616_5705383020693815296_n

Kurat, see oli nagu käehoop vastu vahtimist. Ma vihastasin. Sest mis mõttes. See on ju minu hobi ja sa ju ka teed oma asju, aga enne kui ma selle välja jõudsin öelda jäin ma mõtlema, et oot, Mareki hobide hulka kuuluvad maja ehitamine, muru niitmine ja muud tegevused, mis meie Ussipesa ilusamaks ja armsamaks muudavad, samal ajal kui minu hobi…Tekitab heal juhul juurde vihkajaid ja draamat. Asjad on ikka tõesti balansis. Kuid veelkord, ma olen nutisõltlane. Te ei kujuta ette kui kahepalgelisena ma end tunnen kui ei luba Idal telefonis olla, sest ma ise ju olen seal kogu aeg ja te ei kujuta ette kui raske mul on olnud loobuda “kohe, oota ma kirjutan ära, ma pean selle veel tegema, muidu mul läheb meelest”-suhtumisest oma sotsiaalmeediasse. See ongi nagu sõltuvus. Vaatan salaja Instagrami, kus tegelikult ei toimu ju iga minuti midagi põnevat, aga ma ei saa ilma. Ootan hetke kui pere on magama läinud, et saaks sellise postituse kirja panna. Sest on keelel. Mul ei ole kunagi ühtegi postitust mustandites olnud, nüüd on neid seal kaheksa. Nendest kolm ma ilmselt kustutan ära, sest teema ei olegi enam aktuaalne. Ja kujutate ette – taevas ei olegi alla kukkunud, et ma ei ole oma arvamust avaldanud!

Muidugi ma oma pealkirjas liialdan, sest blogimine ei ole ju mu abielu lõhkunud, kuid kaudselt siiski on see mingi hetk löönud koosellu kiilu ning laias pildis võib öelda küll, et aga kui ma oleks jäänudki iga sekund blogima, selle asemel, et oma perega olla, siis ühel hetkel võib olla oleksi mu mees mulle päriselt öelnud, et kuule, naine, abiellu oma blogiga. Uskumatu tegelikult kui lihtne on tänu blogile kaotada side pärismaailma ja pärisinimestega.

* Kui ma ütlen “meie”, siis ma loomulikult mõtlen, et Marek teeb ja mina püüan mitte teda segada ja närvi ajada.

 

70 on uus 69

Hoiatus! Teeme nii, et emad, isad, tädid, onud, kolleegid ja koostööpartnerid ning inimesed, kes ei taha minu sekselust teada rohkem kui see, mis loomulikult ja ilma ütlemata selge, panevad selle postituse nüüd kinni. Kui uudishimu ei anna rahu, siis võite otsingusse panna “unustage 69, uus ja kuum sekspoos kannab numbrit 70″ või midagi sarnast ja saate teada, millest laias laastus siin juttu tuleb.

Alustame siis algusest. Ühel ilusal reede õhtul kui meie mehed olid Soomes rallit vaatamas, tegime me sõbrannadega naisteka. 40. sünnipäevale tohutu kiirusega lähenevate koduperenaiste puhul on vist klassika, et juuakse vahuveini, süüakse head ja paremat, kirutakse teatud määral oma mehi ja aetakse lihtsalt tobedat juttu, mis võib olla ka pubekatele silmad ette teeks. Ühel hetkel jõudsime me sinnani, et üks meist ütles, et tema leidis artikli, et “uus kuum seksipoos kannab numbrit 70”. Võib olla see kõigi teie jaoks on juba vana info, aga mina ja meie naisteka seltskond ei olnud sellest mitte midagi kuulnud. Lugesime artiklit ja ei saanud mitte midagi aru kirjeldusest: mees on põlvedel, naise jalad mässitud ümber mehe kaela. Seejärel püüab mees jalgadele tõusta, nii, et naine ulatuks jätkuvalt kätega maani ja saaks toetada oma keharaskust.Nüüd peaks naine painutama oma kaela nii, et ta ulatuks suuga mehe peeniseni ja saaks talle sel viisil mõnu pakkuda. Jäi segaseks? Mhm, meile ka. Võib olla siis pildid aitavad? Teoreetiliselt saime me lõpuks (vist) aru, mida tegema peaks, aga kammoon…selle poosi soorituseks ja selle nautimiseks peaks olema effing kulturist ja fitnessmodell. No ausalt. Ometigi jäi uudishimu painama ja mina lubasin, et saagu mis saab, mina nõuan kodus, et me selle järgi prooviks. Nalja pärast, sest olgem ausad, see ikka ei tundunud üldse ei ahvatlev ega erutav ega naudingut pakkuv poos, ma tahtsin lihtsalt teada kui ilmvõimatu/võimalik see on.

Ma pean ausalt tunnistama, et mul oli see lubadus juba meelest läinud, aga kuna ma olin selle lingi ka Marekile edasi saatnud, öeldes, et olgu hoiatatud, mis teda koju tulles ees ootab ja saades vastuseks laulujupikese “ma seisan keskeakriisi äärel, kui saaksin, teeksin sääred, kuid mu jalad ei kanna, mu jalad ei kanna ja mu kallim ei usu enam minusse, tuletas ta eile mulle selle lambist (?) meelde. Mina muidugi võtsin härjal sarvist ja ütlesin. et davai, nüüd pole muud kui tuleb järele proovida. Kõige pealt pidin ma uuesti sada korda üle lugema, mis moodi see välja näeb ja püüda välja mõelda, kuidas see reaalselt teostatav on. Marek ütles, et tema igasuguste lollustega ikka ei viitsi kaasa minna, et pärast on meil kiirabi vaja, et ta tõestab mulle pikali olles, et see pole teostatav. Ütleme nii, et kui me sõbrannadega seda poosi üritasime endale selgeks teha, siis meil jäi kahe silma vahele, et naine peaks mehe kaelas rippuma selg mehe poole ja siis oma selga kumerdama nii, et üle pea ulataks mehe peeniseni. Ehk siis teisisõnu seisva mehe küljes rippudes silda viskama. Hahhaaaahaaaaa. Lubage naerda. Kas te kujutate ette üht külekaalulist eskealist naist oma mehe küljes silda viskamas samal ajal kui pea nagu öökullil selja taha keerab? Ilma et ta oma kaela ja mehe selja ära vigastaks ja minut hiljem ohkides (mitte naudingust, vaid valust!) kiirabisse helistaks. Ma ütlen teile – do not try this at home. Või noh proovige, aga omal vastutusel. Või painduvusel.

Kui ma siis olin hambad ristis näidanud, et ma ikka suudan veel silda teha, palus Marek luba telekat vaatama minna ja ütles, et nüüd on küll kindel, et minu keskeakriis väljendub selliselt. Keskeakriisi suhtes ei oska ma midagi öelda, aga “seksika poos number 70” asemel valisin ma ka parema meelega teleka vaatamise.

Mis värvi on armastus?

Ma olen viimasel ajal olnud kuidagi unistav või isegi unelev, kipun end ära unustama pea pilvedesse ja mõtisklen omaette kummalistel teemadel. Või isegi mitte kummalistel, vaid teemadel, mille peale ma  väga mõelnud ei ole. Näiteks armastus.

Kunagi noorena arvasin ma, et armastus on nõretav romantika. Te ei kujuta ettegi kui palju ma tegin tobedaid “žeste” oma peikadele, sest popid naisteajakirjad kõik lubasid, et tee nii ja sind ootab ees igavene armastus. Teate küll – à la stiilis “viska end paljalt köögilaule, kata keha mereandidega ja üllata oma kallimat küünlavalgel inimsushiga”. Rääkimata kõikidest nendest lõpututest tähistamistest. Ikka küünlavalgel, Barry White ballaadid taustal mängimas. Liivarannad, päikeseloojangud, piknikud. See on armastus – mõtlesin ma. Kuigi ma olen hingelt võib olla keskmisest romantilisem, siis tagasi vaadates (ja tegelikult juba ka tookord) oli see kõik isegi minu jaoks imal. Mida need vaesed peikad siis veel pidid tundma, kes minu õnnelikuks tegemise nimel igasugu tobedusi pidid välja kannatama ja ise genereerima, sest “muidu sa ei armasta mind”. Veidike hiljem arvasin ma, et armastus = seks. Väga avameelselt ma sel teemal rääkida ei kavatse, aga ma olin kindel, et kõige olulisem on kirg ja seks. Okei, oleme ausad, ilma hea seksita ei ole suhet  tõepoolest, aga ajaga olen ma aru saanud, et seks on vaid üks osa suhtest ja armastusest. Palju olulisem mu jaoks on olemasolek ja lähedus.

Viimasel ajal on paljud pikaajalised ja väliselt justkui ideaalsed paarid lahku läinud. See on mind mõtlema pannud. Igas suhtes on probleeme, igas suhtes on neid hetki, kus mõtleks, et võtaks oma kohvri ja lööks ukse enda tagant pauguga kinni. Ma olen ise nii mõelnud n+1 korda ja ilmselt on seda teinud ka Marek.  Mulle tundub, et lahkuminek on nagu moodi läinud. (ja ma ei pea siin silmas inimesi, kes tõesti on avastanud, et raiskavad vale inimese kõrval oma elu.) See on nagu omamoodi uus trend, et lahku minnakse sõpradena, jäädakse sõpradena, jagatakse üksteisele sotsiaalmeedias oode armastusest, ent siiski lahkukasvamisest ning minnakse edasi eneseotsingutele. See on pannud mind mõtlema selle üle, miks siis suhtes üldse ennast ära kaotatakse.

Mina ei ole end suhtes ära kaotanud. Vastupidi, olles kohe 12 aastat abielus, olen ma end aastatega  hoopis üles leidnud. Kasvanud iseendaks. Sobitunud nö rolli. Võib olla on aidanud kaasa ka see, et ma olen aru saanud, et ma olen aegajalt palju eeldanud ja ise meid unarusse jätnud.  Ka ennast unarusse jätnud. Teinud võib olla klassikalise vea, et ah mees on ju olemas, mis ma ikka neid küüsi lakin, ta ju ei pööra niikuinii tähelepanu nii nagu vanasti. Aga ma ise? Ma olen õppinud hindama ja saanud aru, et suhtesse peab võrdselt panustama. Ma olen jätnud kõrvale kõik need “sa-pead-tegema-nii-et-su-abielu-oleks-õnnelik-nipid-ja-soovitused”, ma ei mõtle üle teemadel “vaata-viit-ohumärki-kui-su-kaaslane-ei-tee-nii-siis-ta-ei-hooli-sinust”, ma ei püüa vastata ideaalse abikaasa ja koduperenaise standarditele. Ma ei püüagi. Vaid lihtsalt olen. Keskendun endale kui naisele.

Kõlab egoistlikult, aga olete ju kuulnud ütlust “happy wife, happy life“. Ega see niisama tühjast kohast võetud ole, mina olen enda jaoks selle aastatega defineerinud nii, et mitte vaid abikaasa asi pole oma wife õnnelikuks teha, vaid see sama wife saab end ise ka õnnelikuks teha. Võib olla see kõlab segaselt, aga mida rohkem ma endale mõtlen, seda õnnelikum on mu abielu. Mõnikord Marek ikka küsib, et kelle jaoks ka kosmeetikus, pediküüris, depilatsioonis käin, ilusat pesu ostan. Kelle teise jaoks ikka kui tegelikult enda jaoks. Selleks, et iseennast hästi tunda. Ja sellevõrra tunda end hästi ka oma suhtes. Kõik see annab enesekindlust. Enesekindlus omakorda muudab seksikaks. Seksikas muudab atraktiivseks. Saate aru, eksju?

Mitte et ma ei tahaks teada, mis värvi on armastus.  kui teaks küll oleks hea! su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa…

Mida mehed tohivad?

Kunagi kui me Marekiga alles koos hakkasime elama tundus mulle nii veider kui mõned kauem koos elanud paarid kõike kogu aeg koos ei teinud. Mulle tundus nii loomulik, et kõike peab kogu aeg koos tegema, sest hästääg romantika ja armunud ja kaplgõuls. Ma ei saanud paaridest, kes eraldi pidudel ja eraldi tuttavatega väljas käisid, aru. Või 24/7 diivanil teineteise kaisus ei olnud. Ja mis mõttes kõik tuttavad ja sõbrad ei ole ühised. Laias laastus tundus mulle, et mu abikaasa saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks. Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda, mu korvi võiks ta kanda uhkelt piimapoes. Mina laseks ministriprouana end hellitada ja kassiks kutsuda.

Olles nüüd üle kümne aasta abielus olnud, on mu arusaamad ja mõtted muutunud. Alustame sellest, et kunagi ammu ammu kui ma noor ja loll olin, olin ma tõeliselt armukade. Mu peikad ei tohtinud teiste naistega rääkidagi, ilma et ma sellest draamat ei oleks tekitanud. Tagantjärgi analüüsides saan ma ju aru, et armukadeduse põhjus oli vaid mu enda ebakindlusest tingitud. Ma ei tundnud end ei naiseliku, seksika ega kaunina ning loomulikult oli iga teine naine sellisele hädapätakale ähvardav. Jällegi veider – vaatan oma 20 aasta taguseid pilte ja mõtlen, et pekki ma olin jummalast püss, et mis naistel ometi viga on, et nad kunagi rahul ei ole, aga see selleks. Enesekindlus on minusse tulnud aastatega. Isegi kui ma peegelpildiga alati rahul ei ole. Eks see vist on ka osa naiseks olemise võlust.

Meie kooselu alguses oli Marek meeletult armukade. See ajas mind hulluks. Mul oli rohkem tuttavaid kui tal ning loomulikult ka sellevõrra rohkem väljas käimisi, iga kord kui ma tahtsin välja minna eelnes sellele mossitamine või tüli või arusaamatus, sest Marek ei olnud sellega rahul. Ütlen ausalt, et natuke armukadedust on tore ja nüüd kui ta on aastatega normaalseks meheks kasvanud, meeldib mulle kui ta aegajalt ikka natuke armukade on, aga too algusaastate Marek oli õudne. Mulle tundus see liiga kontrolliv ja kui on üks asi, mida ma suhtes ei kannata, on liigne kontroll.

Sõbranna saatis mulle väljavõtte ühest (vanast heast) foorumist, kus kellelgi on just kontrolliga seotud  mure. Aga mure, et kuidas kontrollida, mida mees ja laps internetis teevad:  Lapsele olen luku peale pannud, näeb ainult lubatud lehekülgi, aga mees saab selle ju maha võtta. Pornot ma tal vaadata ei luba, olen seda talle ka öelnud. Kas pean tal kõrval seisma, kui internetti kasutab?

See mure ajas mind ausalt lausa naerma. Lapse osast (kui ta ei ole just 18-aastane) saan ma aru, aga mehe kontrollimine? Kas tõesti täiskasvanud inimesed kontrollivad mida teine pool internetis teeb? Mul ei ole õrna aimugi, millega Marek arvutis tegeleb või telefonis. Mind absoluutselt isegi ei huvita. Tal ei ole ilmselt ka õrna aimugi, mida ma teen. Või noh on, sest ma ju laotan pool oma elu vabatahtlikult ise avalikult üles, aga selles mõttes, et kellega või mida ma suhtlen…miks see peaks teda huvitama üldse? Kui peaks, siis tal muidugi on selleks vaba voli, sest ma olen kodus nii oma Facebooki kontole, meilikontodele ja ma ei tea kuhu veel sisse loginud, aga issand jumal, ausalt, ma ei tuleks selle pealegi, et me võiks teineteise netitegevusi kontrollida. Ja olles siin (vist) keskealised, igatahes täiskasvanud inimesed, siis kui meid kumbagi peaks huvitama, mis selles porno vaatamises siis halba oleks? Nagu päriselt? Miks peaks üks naine või mees seda teisel täiskasvanul keelama? Karjun õhtul nagu õige naine ahastaval häälel nagu keegi seal foorumis ka vastas, et kas minust sulle siis tõesti ei piisa, et pornot vahtima pead? Ma keelan sul seda teha!” ja kui mees keelust kinni ei pea, siis ähvardan lahutusega.

Marek teeb aegajalt “salaja” suitsu.  Naljakas, kuidas ta kujutab ette, et mittesuitsetaja ei tunne suitsulõhna ära aga no, meeste loogika vist. Muidugi mulle ei meeldi see, ma olen seda ka öelnud, aga keelama ma ju ei hakka. Lahutusega ka ei ähvarda. Täiskasvanud inimene teab ise, mida teeb.

Ma ise sattusin mõni aeg tagasi kokku ühe vana tuttavaga, kes oma naisega parasjagu ehituspoest väljus. Mina olin lapse ja oma mehega, kuid viisakusest jäime seisma, et teretada ja paar sõna vahetada, oleks ju olnud naljakas lihtsalt mööda minna või pea kõrvale keerata. Jõudsime vaid paar lauset vahetada stiilis, te ka ilusa ilmaga ehituspoes, kui tolle tuttava naine mulle põlastava pilgu heitis ja demonstratiivselt mehel käest kinni võttis ning ütles, et lähme nüüd. Me jäime mehega selle situatsiooni üle naerma, aga tollest vanast tuttavast hakkas mul küll kahju. Ilmselt on tema naine üks nendest, kes arvuti kõrval seisab ja kontrollib, et mees “korralikult käituks”. Vaesed tuhvel-mehed!

Meie suhtes on olnud tõuse ja mõõne, on tõesti olnud aegu, kus me olime karvupidi koos nagu kass ja koer, kuid on üks asi, mida me selles suhtes mõlemad hindame. Vabadus. Vabadus teha, käia ja otsustada. Loomulikult mitte nii, et Marek tuleb õhtul koju ja ütleb, et davai, ma nüüd viieks päevaks Pranglisse või et mina lähen peale tööd välja ja helistan kell neli hommikul, et tsauuuuu, mussss, mul läks peol kauem, ma jään sõbranna juurde ja siis laekun kaks päeva hiljem. Kui meil koos plaane ei ole ja teisele sobib, siis ei näe ma mitte mingit põhjust, miks me peaksime teineteisi käimisi piirama. On kohti, kus me käime kindlasti koos, on aegu, kus me tunneme mõlemad, et vot nüüd tahaks koos minna, aga on ka asju, mida me naudime ilmselgelt rohkem oma sõpradega. Jah, meil on ka erinevad sõbrad, teame küll üksteist, kuid on ühised sõbrad ja minu ja Mareki sõbrad. Näide. Ma näriks enne oma käe otsast ära kui vabatahtlikult läheks Marju Läniku kontserdile, aga näed, Marek Pranglis oma sõpradega läks. Ma saan sellest aru, saarel on teine elu ja vaib, aga seepärast ongi kordi kui mul on hea meel kui ta seal minuta käib. Samal ajal läheksin mina hea meelega oma sõbrannadega I Land Soundile.

Meil oleme abielus, armastame ja naudime koos olemist, kuid me hindame ja austame ka teise soove. Me oleme mitte vaid abikaasad, vaid ka indiviidid. Meil on palju ühiseid huvisid, aga meil on ka asju, mis teist üldse ei huvita. Ma ei viitsiks minna rallit vaatama. Marek ilmselt ei tuleks kirjandusfestivalile. Mind ei huvita saarepeod. Marekit ei huvita blogimaailm. Ometi toimime me kooslusena. Keelata, kontrollida ja teineteise taga nuhkida? Milleks? Kui teie mees just kriminaalsete kalduvustega pole. Aga sellisel juhul – miks sellise mehega üldse koos olla?

*Päisepildil skrollib Marek minuga koos romantilisel Itaalia puhkusel oma telefonis. Ma ei tea, võib olla vaatab pornot. Kas see muudaks midagi meie suhtes?

 

Armastuse hind

Mulle jäi hommikul uudiseid läbi sirvides ette ka üks uudis, kus tuntud Eesti raadiohääl (või telesaatejuht või blogija või lihtsalt staar, ma ei teagi, kes ta täpselt on) andis mõista, et kihlasõrmus peaks vähemalt 1500 eurot maksma. Rohkem ei oleks vaja, sest ilmselt kaotaks ta selle niikuinii mõnel peol ära. Ma olen varem samuti lugenud lugusid, et kihlasõrmus peaks maksma vähemalt kaks kuupalka või veel mingeid teatud summasid ning pole kunagi täpselt aru saanud, miks see nii peab olema. Miks on kihlasõrmuse juures kõige olulisem selle hind? Mida see näitab? Et töötad näiteks saekaatris ja näitad armastatud naisele, et oled võimeline võtma laenu, sest sõrmus peab maksma summa X? Või paned sõrmuse sõrme ja ütled, et FYI, see sõrmus siin maksis mu kolm kuupalka? Või kuidas täiesti tavaline naine kohe teab, kui palju see sõrmus maksab?

Ma ütlen ausalt, et mul pole õrna aimugi palju mu kihlasõrmused (jp, neid on kaks olnud elus) maksnud on. Ilmselt päris Dollarstore´ist ostetud pole ja juba aastaid karbis seistes pole kullavärv ka mahakoorunud, kuid millegi pärast ma kahtlen, et need kuupalkasid maksnud on. Muidugi ma siis väga vabandan Mareki ees kui nii oli, sellisel juhul olen ma lihtsalt rumal ja ei ole teadnud, et mul ehtekarbis mitmeid tuhandeid eurosid maksev sõrmus on. Ma ei ole kunagi tegelikult selle peale mõelnudki, sest minu jaoks on kihlumise juures kõige olulisem emotsioon. See tunne, mida aastaid hiljem meenutada. Boonuseks muidugi sõrmus võiks/peaks olema midagi sellist, mis ka kandjale meeldib, aga ma oma rumalas peas arvan, et kui juba kihlutakse, siis ju see sõrmusekinkija ka teab, milline sõrmus sobib.

13343102_1735676973316169_4946382034147563212_n.jpg

Abielusõrmusest saan ma veel aru, et sellele kulutada. See on midagi sellist, mida kannad igapäevaselt, see on kogu aeg silma all ning idee poolest peaks see olema ka üks ja ainus abielusõrmus elu jooksul. Siin saan ma küll aru, et paar ühiselt valib endale veidike edevamad sõrmused. Ega ei tahaks küll, et sõrme suvaline 30-eurone sõrmus kaunistaks. Samas jällegi, mis seal tegelikult vahet on? Meil on ka hästi lihtsad kuldsõrmused. Täiesti tavalised. Ilma igasugu kaunistuste ja iludeta. Miks? Jah, kindlasti ka selle pärast, et oleks klassikaline ja ei domineeriks, aga  tahate ausalt ka teist põhjust teada? Ma ei raatsinud kallemaid osta. Kas ma seda häbenen? Kindlasti mitte. Ka siin on mu jaoks hoopis olulisem see, et pilte vaadates tuleb sisse soe tunne ja teadmine, et me oleme õige otsuse teinud. Juba 12 aastat oleme me teineteist abikaasadena hakkama saanud. See on mu jaoks palju olulisem kui see, et saaksin sõbrannadele öelda, et aa kas te ikka teate, et see sõrmus mu sõrmes maksis 64983502 eurot.

Keda tegelikult huvitab? Ma küsin kohe siiralt, kas kedagi päriselt ka huvitab?

12x12_21.jpg

Avameelselt abielust

Me oleme üsna pikalt abielus olnud, on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Ma ei ole kunagi ka varjanud, et me oleme parasjagu ka kakelnud, mitte füüsiliselt, aga sõnadega, sest me oleme kaks kõva kivi. Üks hullem kui teine, aga mina ilmselt natuke hullem. Ma loen paaridest, kes alati on harmooniliselt üksmeelel ja ei ole sellest kunagi aru saanud, selles mõttes, et kuidas see ometi võimalik on, et inimestel ei teki vaidlusi ja erimeelsusi. Ühesõnaga, ma olen neid meie nägelemisi võtnud loomuliku osana kooselust. Ma loen paaridest, kelle elu ei ole muutunud peale lapsesaamist ja olen mingil määral kade, meie elu muutus küll. Ei, jumala eest ärge lugege siit välja, et ma süüdistaks oma last või tunneks, et ta on midagi ära võtnud, EI! ta on meie elu rikastanud, aga tõepoolest omavahelist aega, vaid meile kahele, on vähe. Me ilmselt vajaksime seda rohkem, aga polegi nii lihtne kui lapsehoidjat pole varnast võtta. Noh et tuleb mõte, et aga läheks homme kinno. Jaa, lähme, aga oot, kuidas? Kuhu me lapse paneme? Kui te oskate soovitada Keilas head lapsehoidjat, siis ma olen üks suur kõrv. Aga see selleks.

Viimasel ajal me vaid kakleme. Me saame teineteisest (ilmselt) valesti aru. Minule tundub, et Marek süüdistab mind. Marekile tundub, et ma solvun iga asja peale. Ja vihastan. Ja nähvan. Mina arvan, et ma ei tee seda, aga temale tundub. No ma ei tea, võib olla siis teen ka. Ja mulle tundub, et Marek on kuri ja tige ja eemalolev. Tema ütleb, et ei ole. Mina ütlen, et on. Marek ütleb, et ma saan valesti aru. Et minuga ei saa rääkida, et ma näen asju mingist imelikust vaatevinklist. Mina ütlen sama tema kohta. Marek ütleb, et ta teeb nalja kui ütleb, et ma käin liiga palju väljas. Mina arvan, et ta ei tee nalja ja solvun. Sinuga ei saa rääkida, sa solvud iga asja peale, nähvab Marek. Aga see ongi solvav kui sa heidad ette, et ma tööasjus kodust eemal olen ja siis kodus olles sõbrannadega linnas kokku saan, vihastan mina ja kõnnin minema. Näed, sinuga ei saa rääkida! Ja nii me vaidleme. Mossitame. Tülitseme. Solvume. Täitsa lõpp kui väsitav ja tüütu see on. Ma olen kuulnud, et igas abielus tuleb paratamatult ette kriis. Kas see on meie kriis? Kaua see kestab? Millega lõpeb? Kuidas sellest üle saada?

Ma ei taha, et me oleme nagu kass ja koer, aga praegu ausalt, me oleme.

Kas truudus on juhuse puudus?

Olete seda tobedat ütlust ju kuulnud, et truudus on vaid juhuse puudus. Ma ütlen ausalt, et see on maailma kõige lollim väide. Mis mõttes juhuse puudus?Mehed ja naised on maailmas otsa saanud või mis mõttes juhuse puudus? Minu arvates on truudus põhimõte. Abielludes antud lubadus. Ma olen mõnes mõttes hästi vanamoodne ja konservatiivne. Ma arvasin kuni 25. eluaastani, et ma ei abiellu, sest milleks, milleks end siduda vaid ühe inimesega, aga mis siis kui ta ära tüütab, aga mis siis kui meil pole millestki rääkida. Ma arvasin, et ma ei ole pereinimene. Ausalt. Siis aga sain ma tuttavaks oma mehega, tänaseks oleme me 11 aastat abielus olnud ja kui minult küsida, mis on minu elu üks suurimaid saavutusi, siis ma ütlen teile, et juba nii pikka aega abielus olla, kõikide probleemide, mõõnade ja murede kiuste, on üks paganama suur saavutus. Lisaks veel see, et ma ei ole kõige lihtsama iseloomuga inimene, ma võin olla etteaimamatu ja liiga emotsionaalne, ma võin olla kergesti ärrituv, vihastav ja tuldpurskav. Ma võin armas ka olla, aga lihtne lilleke ma ei ole kohe kindlasti. Ega meil läheduse ja intiimsusegi ülejääke just liiga palju ei ole – lapse tulekuga meie ellu muutus palju. Ja see ei tähenda jumala eest, et ei tahaks või suhe on karil, lihtsalt väsimus, aeg ja koht, aga sellest olen ma juba rääkinud ja uuesti nämmutama ei hakka.

Miks ma sellel teemal üldse räägin täna?

Täna hommikul küsis Marek, et mis värk sellega on, et ta pidevalt näeb unes, et ma petan teda. Ta juba aastaid räägib mulle, et näeb seda ikka unes ja täna siis käis välja geniaalse idee, et äkki see uni ikka tahab talle midagi teada anda, et äkki ma ikka petangi, aga tema lollike ei tea. Ma ei osanud selle lause peale nutta ega naerda. Kas ta rääkis tõsiselt või tegi nalja? Vist rääkis tõsiselt. “No käid juuksuris ja Botox ja…kõik märgid viitavad,” lisas ta. Kurat, ma isegi lausa vihastasin. Mehed on ikka mõnikord nii lollid. Juuksuris olen ma käinud viimased….mmm…20 aastat? Botox? Pagan võtaks. Ma olen viimased kolm-neli aastat blogist ja Perekoolist, vaata, et ülepäeva lugenud kui õnnetu inimene ma olen, et nii kortsus nagu 50+, puha peletis, kes peaks kott peas ringi käima ja ausalt lõpuks tõmbab enesetunde maha küll ning võtadki suurima hea meelega vastu võimaluse end natuke silendada. Ma reaalselt ei jõua ära oodata oma silmalaugude operatsiooni, sest ma olen sellest nii kaua unistanud (isegi enne Marekiga tutvumist, aga siis mulle tundus, et ma olen igasugu operatsioonideks liiga noor)! Mis need muud märgid on, mis petmist võiks näidata, on mulle siiani arusaamatu, aga ega muidu ei öelda, et mehed ja naised on nii erinevad. Ja veelkord, mehed on mõnikord nii lollid ikka ja ei saa isegi sellest aru, et naine võib pingutada ka OMA mehe pärast. Ma ei ole kunagi aru saanud neist abielunaistest, kes end suhtes olles käest ära lasevad.

Minul näiteks käivad need välimusega rahulolu ja enda vihkamise perioodid vaheldumisi. Alles ma vaatasin peeglisse ja nägin paksu vanamutti, teine hetk suhteliselt talutavat naist, kolmandal hetkel olin endaga rahul, täna hommikul vaatasin peeglisse ja hakkasin nutma. Ma ei tea, miks mina satun alati juuksurite juurde, kellele “palun lõigake ainult natukene otsi” tähendab “olge nii hea ja tehke mulle MacGyveri soeng”. Saate aru, mulle lõigati JÄLLE MacGyveri hokisoeng pähe. Ma ei lubanud tegelikult üldse oma juukseid lõigata, aga juuksur ütles, et otsad on nii katki ja nii ma ta enda juuste kallale lasin. Pahaaimamatult. Viimane kord võttis mul selle soengu välja kasvatamine KAKS aastat aega. Nüüd võib küll Marek rahulikult muud und näha, sest sellise soenguga on mul kaks aastat enda vihkamise perioodi ja ei pea kartma, et ma kedagi murdma läheks/kedagi end murdma laseks. Ma olen nüüd nende perekoolikatega nõus, et ma olengi peletis. Ma paneks endale lausa juuksepikendused, aga see oleks ju jälle sammuke lähemale truudusetusele.

Istusin hommikul kodus ja mõtlesin selle teema üle. Kohe nii mõtlesin, et pidin selle endast välja kirjutama. Mis paneb meest niimoodi mõtlema? Kui ta teab, et ma ei tee nalja kui ma ütlen, et “mäletad, tädi Helju ütles, et tema tahab näha seda meest, kes Liisu välja kannataks” (nägi ära ka ja suri siis ära, ilmselt südamerahus ja teadmises, et keegi kantseldab ja hoiab mind ülejäänud elu), no ja kui ma kord sellise mehe olen leidnud, mis pagana sipelgas või juhus paneks mind sellise elu ja inimese olemasoluga riskima? Phhh….mehed ON ikka aegajalt rumalad ja ma ei saa nende mõtteviisist aru.

Teie saate?