Põnev & kuidas ma kahe euro eest kastaneid ostsin

Ma ei mäleta täpselt, kes ja milla kommenteeris, et mul on tunne, et su elus ei ole mitte midagi põnevat, muudkui üks ja see sama, samas kohad ja jutud, vahelduseks Norra pläma ning see kommentaar pani mind mõtlema, et aga mis see põnev on. Meil näiteks on sõbrannadega täiesti erinev arusaam “põnevast” – ühe jaoks on põnev motikaga Eestimaad avastada, teise jaoks “Netflixist” filmide vaatamine ja minu jaoks…Siinkohal jäin ma mõtlema, et minu “põnevus” võib olla nii palju erinevat – sügislillede istutamisest kuni Fotografiska külastamiseni. Kas see samas aga kellegi teise jaoks põnev on, ma ei tea. Maitsed on erinevad. Nii et kui mulle endale tundub, et ma ikka vaid kodus diivanil ei lösuta, siis tõepoolest “aasta põnevaimate tegude” tiitlile ma ei saa kandideerida. Ja mõnikord ongi raamatuga diivanil ka põnev. Kui Dexter laseb. Millegi pärast kipub ta jätkuvalt arvama, et on sülekoer, kelle koht on diivanil kellegi süles/seljas/peas.

See nädalavahetus oli mu jaoks näiteks üsna teguderohke ja/või põnev.

Mulle on alati muuseumid meeldinud, viimasel ajal olen ma nendes kahetsusväärselt vähe käinud. Muidugi koroona-aastad ei ole ka positiivselt mõjunud, kuid nüüd kui muuseumid on lahti, olen liiga palju mõelnud, et “ah, sinna peaks minema” ja jätnud minemata. Jube tobe, aga kuidagi on  elutempo läinud selliseks, et ei ole aega. Või on see laiskus? Pigem vist ikka laiskus. Teatrist ja kontsertidest ma ei räägigi. Ega me eile ka poleks «Estoniasse» läinud kui sõbrad poleks sinna pileteid kinkinud. Nädalavahetusel ei olnud ka meil mingeid plaane, peale koristamise, mis meie majas on mõttetu, sest just kui põranda puhtaks saad, siis tuleb Dexter ja teeb üks null. Ida toast ma ei hakka rääkimagi. Rääkisime õega, et me ei mäleta, et meil oleks tuba sassis olnud või et ema oleks pidanud ütlema, et vot nüüd koristada ära, muidu ei lähe kuhugi. Meil ausalt olid toad alati korras. Ma ei usu, et me valesti mäletame. Idaga on aga teine lugu. Ta tuba on 90% ajast selline nagu seal oleks pomm plahvatanud ja kuna see on jätkuvalt pooliku remondiga, siis kuidagi torkab see segadus eriliselt silma. Ühesõnaga Idal vedas nädalavahetusel, sest emme ja õde tulid külla ning pidime koos loomaaeda minema.

Loomaaed jäi vihma tõttu ära. Pole hullu. Tallinnas on ju küll ja veel kohti, kuhu ka vihmase ilmaga minna. «Vabamu!» hõikas Ida. Veider valik? Võib olla jah esmapilgul tundub, et lapsega sinna, aga ma olen juba varem ka selle muusemi külastamisest kirjutanud ning soovitan seda külastada just ka lastega. Kuigi ma ise võtan nüüd jälle pikalt hoogu, et sinna just üksi minna. Võtta aega ja kuulata neid lugusid. Väga põnev muuseum on. Kes veel käinud ei ole, minge! Kes üksi ei taha minna, kutsuge mind kaasa, siis ma ei saa jälle edasi lükata seda külastust.

Teine minu arvates eriliselt hea muuseum on Fotografiska. Hmm, kirjutasin, et pole väga muuseumides käinud, aga ometi olen ma just Fotografiskasse sattunud viimase kahe kuu jooksul kolm korda ja näinud viit näitust, neist üks parem kui teine. Okei, «Rämps, dipikaste…» näitus ei ole päris minu teetassike ja mulle meeldib igasugu kunst, kuid mul on hea meel, et ka see nähtud on.

Samas Nick Brandti näitust läheks ma uuesti vaatama. Olen seda käinud vaatamas giidiga kui nüüd ka omapäi ning see lihtsalt on selline näitus, mis paneb vaatama, kuulama, mõtlema, analüüsima. “Nick Brandti võimas väljapanek käsitleb Aafrika eheda looduse eskaleeruvat hävinemist inimeste käe läbi, näidates maailma, kus põgenenud loomadel pole enam ruumi ellu jääda. Rahvusvaheliselt tuntud Brandt loodab oma tööga tõsta teadlikkust käimas- olevast hävingust, seda tehes saavad vaatajad valida, kas neil on energiat tegutsemiseks, et me saaksime siiski ära hoida halvimat, mida inimkond teeb. Kõik meie saame olla osa paremal inimlikumal, kaastund- likumal ja jätkusuutlikumal teel sellel planeedil, nii väikestel kui ka suurtel viisidel.»

Uskuge või mitte, aga Fotografiska restoranis ma ei olnud siiani söömas käinud, see on olnud üks neist “peab kindlasti minema” kohtadest, kuid kogu aeg on see edasi lükkunud. Kas see läheb arvesse, et ma olen sealt lõunapakkumisi woltinud? Ega vist, sest kuigi ka woldituna on sealne toit võrratu, siis see pole ligilähedanegi resto enda kogemusele. Atmosfäär, vaated, teenindus. Imeline teenindus. Toit nii hea, et ma oleks oma makrellitaldriku ka puhtaks limpsinud kui see ebaviisakas poleks. Ja kui lähete sööma, siis kindlasti ärge magustoitu vahele jätke. Ma ei ole suur magusasõber ning 99% kordadest ma magustoitu ei võta. Vedas, et siin võtsin. Nüüd ma pean end kokku võtma ja perekonna brunchile viima.

Põnev õhtu lõppes multikate ja varajase magamaminekuga. Palun öelge, et ma ei ole ainus, kes “multikates räägib”. Noh näiteks, et töö juures on mingi dialoog ning ma suudan sinna sisse pikkida ühe või teise lause multikast. Täitsa lõpp, ma ei saa sinna midagi parata. Samas kõik ju teavad, et ma olen lapsemeelne.

Järgmise päeva olin ma plaaninud mittepõnevate koristustöödega, sest kusagilt tuleb seda koristamist ju alustada. Ma tean, et teid painab küsimus, miks Marek ei korista. Ma tahaks öelda, et ta on katki. Teeb remonti ehk võttis lõpuks kuulda mu viginat, et aitab muru niitmisest, et ehk hakkaks poolikuid projekte lõpetama ning imekombel hakkabki “kolaruumist” tekkima mõistlik panipaik. Aga millegi pärast ei jaksa ta peale oma töid enam koristada. Milline ebaviisakas käitumine, onju? See tähendab seda, et koristamine on jäänud minu ja Ida õlgadele. Viimasest ei ole väga suurt kasu. Ta koristab küll, aga tema lähenemine koristamisele on üsna kunstipärane. Ta võib puhastusvahendiga puhtaks küürida kõik kapiuksed ja lauad, kuid ei märka oma toa laualt kommipabereid ära visata, põranda pealt sodi koristamine on talle tundmatu konseptsioon.

Tal vedas.

Koristamise asemel veetsime me mõned tunnid hoopis “õigel pool küla” Kõrvitsapeol. Porikuu festival ikkagi ju käimas ning ühtteist vahvat siinkandis toimumas. Kõrvitsaid vedasime ka koju. Mul on plaanis nädalavahetusel ukseesist dekoreerida. Kas ma sellega ka hakkama saan on omaette küsimus, kuid parem ikka kui “peaks tegema” nagu ma aastaid mõtlen. Põnev☀️

Ostsime üht teist kohalikku veel kaasa ning ühe leti juures oli pisike poiss, kes ütles, et aga tema müüb kastaneid. Küsisin, et palju siis kastan maksab. “Neli eurot,” vastas ta. Ütlesin, et see on üsna krõbe hind, aga ma võiksin talt ikkagi ühe osta kui ta hinna näiteks euro peale langetaks. Poisi ema ütles kõrval, et see on väga hea diil, et võtku vastu, kuid poiss ei olnud rumal. Mõtles natuke ja ütles, et ta ikka tahaks nelja eurot. Kauplesime siis seal veidike, kuniks väike ärimees Nossov oli nõus euroga. Kuna selgus, et mul oli rahakotis kaheeurone, siis läks kastaniost küll veidike mu eelarvest välja, aga siiski 50% esialgsest hinnast sai alla kaubeldud. Ma natuke tundsin end küll pahasti, et olin just enne kastanipuu alt paar kastanimuna tasuta taskusse pistnud Ida tungival soovil, aga lohutasin end sellega, et siis ma ei teadnud, et need on erilised õnnekastanid, mis maksavad neli eurot tükk. Samas ma olen Ida käest viieka eest “võileipa” ka ostnud, tundub, et lastepoodide hinnad ongi sellised krõbedamapoolsed.

Õhtu lõppedes sain ma Idalt “salakirja”. Seda saate Instagramis allolevas postituses näha. On jah nii, et ma muutun sügise alguses kuidagi melanhoolseks, kurvaks ja isegi kurjemaks. Läheb üle ka, aga mõnda aega tunnen, et olen “oma mullis” ja pahur. Kah omamoodi põnev.

Oli see nädalavahetus põnev või mitte, eks see ongi vaatenurga küsimus. Ma ise siiski arvan, et päris niisama hallist argipäevast halli argipäeva, kus mitte midagi ei timu, ma elust läbi ei kulge Ja selle “ei toimu” all, ma ei pea silmas mingit hullu actionit, sest laias laastus on mu elu tõesti tavaline töö-kodu-kool-tö-kodu-kool, kuid näiteks ma ei suutnud enam suhelda ühe inimesega, kelle elu koosnes vaid olmest. Vot see on üks paganama igav elu. Minu mõistes. Tema jaoks oli külmkapi koristamine ja uue pesumopi ostmine põnev. Nagu ma ütlesin, vaatenurga küsimus.

Käisin-nägin-tegin-ja-samas-ei-teinud-mitte-midagi-panen-kõik-ühte postitusse”- postitus

Tundub, et need “käisin nägin tegin ja samas ei teinud mitte midagi panen kõik ühte postitusse”- postitused hakkavad tavapäraseks saama. Sest jälle. Justkui ei teinud mitte midagi sellist, millest rääkida, aga samas mis blogija sa oled kui üldse ei kirjuta, mida tegid. Onju? 

Alustame juba neljapäevast ja Napsie suvepäevadest, mis mulle sobivalt toimusid koduses Ussipesas. Ma ise küll mõtlesin, et Ussipesa ei ole piisavalt atraktiivne koht ja pealegi nii kaugel, et kes see ikka tahab kesklinna lounge´ide asemel metsa maale tulla, aga näed… Mul olid kodukontori päevad ja sel ajal kui mina toas tööd tegin oli meie tagasihoidlik õu ikka totaalse make-overi saanud. Polnudki enam nii lihtne ja kodune Ussipesa, vaid täitsa glamuurne peopaik, nii et pidin jälle tõdema, et inimesed jagunevad kahte. On need inimesed, kes oskavad pidu organiseerida ja korraldada ning on need inimesed, kes oskavad peol käia. Mina kuulun viimasesse gruppi. Napsie´tarid kuuluvad esimesse gruppi. 

Napsie tooteid ma eraldi kiitma ei hakka. Olen seda piisavalt teinud ja loodan, et usutavalt. Paar lugejat küll kurtsid, et on Napsies pettunud pika tarneaja tõttu, ma tõesti ei oska kaasa rääkida sel teemal, sest kõik tekid-padjad-madratsid on mulle koju mugavalt kätte tulnud ka ilma tellimata, aga ma ikka soovitan uue võimaluse anda, sest jätkuvalt annan ma endapoolse garantii (kui seda usute) et on hea kraam. Kui ikka kõhklete, siis Napsie.ee instakontol on loosimine ka hetkel – proovige õnne.  Aa oot ikka hakkasin kiitma. Sry! Aga ma ei saa sinna midagi parata. Olen väga Napsie poolt kodustatud ja väga tänulik selle üle. 

Mida ma aga eraldi tahan kiita (lisaks lahedale seltskonnale ja jälle paarile uuele tutvusele) on BCD mobiilne kokteilibaar, mis meile siia õuele oli kutsutud. See teenindus, suhtlus, koolitus, need kokteilid – kõik oli nii ülivõrdes, et ma jäin mõtlema, et selle baari peaks igale oma peole kutsuma. Reaalselt ise lihtsalt naudid oma pidu ja keegi teeb kõik ette-taha ära. Ning nii professionaalselt ning toredalt. Ma võin 100% kindlusega öelda, et mu juubelil järgmisel aastal on sama baar kohal. Ja ei, ei ole nii, et vaid alkohoolsed kokteilid on valikus. Vastupidi, väga palju huvitavaid ja maitsvaid alkoholivabasid kokteile sai ka selgeks õpitud. Nii et kui teil on ka mõni üritus tulemas, siis soovitan BCD poole vaadata. 

Reedeks olid mul nagu ma juba olen maininud, suured plaanid. Okei, tegelikult lihtsalt pidin sõitma Peipsi äärde, et kaeda üle uus ja põnev Samovarimaja ning nautida Voronja galerii hooaja viimaseid kontserte. Kujutasin juba ette, kuidas ma rahus ja vaikuses omaette küünlavalgel ühes saunapaadislihtsalt omi mõtteid mõtlen ja olen, aga nagu te ka teate, siis vana hea klassika on, et kui Eveliis teeb plaane, siis elul on teised plaanid. Nii sattusin ma hoopis Pranglisse. Tegin oma klassikat – arvutasin aega valesti ja jõudsin paadile viimasel minutil, okei, viis minutit enne väljumist olin kohal, aga ikka selline suht nippa-nappa nagu mul vanasti oli kombeks Stockholm-Tallinn laevadele jõuda. Ma olen sellistest viimase hetke jõudmistest vist puudust tundnud. 

Mõnikord ma ikka vingun Mareki kallal, et ta nii palju saares on, aga iga kord kui ma ise sinna jõuan, saan ma tegelikult sellest aru. Seal on teine aeg, teine suhtumine, teine elu. Hoopis lihtsam ja mõnusam ja vahetum. Ida, Marek, Dexter ja sõbrad lastega tulid mulle vastu ning korraks tekkiski mul tunne nagu mu pere elaks seal alaliselt ning mina käin aegajalt külas “linnaprouana” (olles ise tegelikult täielik maanaine oma Ussipesas). 

Marek ilkus mu kallal, et peokleidiga kohale tulin, aga vaadake kui hästi ma koeraga kokku sobin. No unustasin teised riided kaasa võtta ja nii ma laupäeva hommikul jalutasin enne kukke (krt, ei! kukk oli ikka tunduvalt varem juba üleval) ja koitu Dexteriga mööda pooltühja saart, nautisin varast hommikuvaikust pidukleidis. Mõnikord tuleb overdressed ka olla. Võin ju öelda, et nii hea meel oli perega kokku saada, et nende puhul olin teksade ja tenniste asemel pidulikuma väljanägemisega. Kleit muidugi sai Dexteri poolt lõhnastatud räimelõhnaga ning kaunistatud märja liiva ja muu sodiga, nii et kodu poole tagasi sõites tundsin ma, et lõhnan koera, räimede ja jumal teab veel mille järgi. Nii palju siis linnaprouast.

Teate, mis ma tegin pühapäeval? Jah, arvasite õigesti. Mitte midagi. Või siis vaatasin päev otsa telekast filme. Uni läks kell seitse ära. Jälle vana hea klassika eksju. Oled üksi kodus ja ei maga. Aga ega ma ei kurda ka, et päev horisontaalis sai mööda saadetud. Seda oli ilmselgelt mulle vaja. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.” 

Ma olen Fred Jüssi filmi vaadanud nüüd kolm korda. Kes näinud ei ole, soovitan väga. Nii ilus, lihtne, aga samas sügav. Mõtlemapanev. 

Kui asjad juhtuvad

Esmaspäeva hommikud ei ole kunagi mu lemmikud olnud. Või siis meeldiksid nad mulle rohkem kui nad algaksid hiljem ja ma saaksin oma (töö)päeva alustada hommikumantlis arvuti taga istudes, kohvitass kõrval auramas. Mis te arvate, mida ma hetkel teen?  Istun hommikumantlis köögilaua taga, joon kohvi ja blogin, sest MA SAAN. Esmaspäeva hommik algaski täna hiljem ja üle pika aja ei tähendanud see Ida lasteaeda viimist (sest ta on Tartus – vapsee luksus!) ega Tallinnas ummikutes istumist. Milline nauding! Homne hommik algab see eest muidugi kell neli, sest ma pean lennujaama jõudma (viimane tööreis vana töökohaga), aga las see hetkel jääda, ma naudin esmaspäeva hommikut, mis algaski hiljem ja nii nagu mulle meeldib.

Sellest olen ma juba kirjutanud, kuidas ma tänu EBA kingikotile sain teada, et meil on selline tore looduskosmeetika bränd nagu BonMerité, aga sellest, kuidas üks asi viis teiseni ma veel rääkinud ei ole, sest see kõik alles juhtus. Ehk siis veetsin ma nädalavahetuse suurepärases seltskonnas BonMerité leti taga. Kõigepealt taimetoidumessil, kuhu kreisivegan on mind aastaid kaasa kutsunud, aga ma pole lihtsalt viitsinud. Sel aastal oli siis põhjust ja teate kui on mõni festival-mess, millest vaimustusse sattuda, siis see on just taimetoidumess. Nii tore on näha teadlikke inimesi, kes tõepoolest tahavad maailma paremuse poole muuta. See on nii positiivne  ja nii inspireeriv.  Nii samuti inspireeriv on ka BonMerité – peenena tunduva nime taga on tegelikult iga viimse detailini läbimõeldud Raplamaalt pärit looduskosmeetika ja nimi ei tähenda muud kui brändi looja Meriti nimest tuletatud sõnumit, mis tõlkes tähendab “head väärtust”. Ja head väärtust tahabki Merit inimestele pakkuda. Uhke tunne oli sellise  geniaalse powerwoman´i, kes ise on nii tagasihoidlik, kõrval leti taga seista. Ma näen alloleval pildil küll välja nagu mul oleks peavalu, aga tegelikult ei ole mul olnud lõbusamat nädalavahetust kui see. Okei, ma olin eile koju jõudes küll surmani väsinud, aga jummal jummal kui tore see oli. Veganid ja loodusest hoolivad inimesed on nii toredad!

75354981_558863671577237_2987677129107308544_n.jpg

Kuna ma ise sain sellest brändist teada tänu Marimellile, siis ma tean, et e-poes kehtib (ka praegu) allahindluskood “marimell”. Tasub ära kasutada! Kui ma tohin soovitada, siis kehakoorijad on sellised, millest te satute sõltuvusse ja see ei ole selline halb sõltuvus, vaid sõltuvus, mille eest pärast tänab teid teie nahk ja teie tänate mind.  Minusuguse laisa inimese jaoks asendamatu toode – koorib, peseb ja kreemitab üheaegselt, ei pea mitme erineva tootega mässama, et nahk oleks pehme nagu beebipepu. Te armute ise oma nahka ära. Kui ma esimest korda kookose kehakoorijat kasutasin, siis ma lihtsalt istusin pärast diivanil ja silitasin oma nahka.

Astelpaju kätekreem peaks praegusel aastaajal ka kindlasti käekotis olema. Ma ise kasutan hetkel lisaks sellele ka mandariiniga kehavõiet oma küüntel, sest lisaks sellele, et mul on väga kuiv nahk, muutuvad talvel ka mu küüned eriliselt hapraks ja murduvaks. Kui ma vaatasin Meriti küüsi, kes väidetavalt kasutab just sama nippi, siis ma tahan ka selliseid küüsi!

Ahhh, kui palju ilujuttu esmaspäeva hommikusse. Minu blogis. Nagu tõeline ilugurmaan. Okei, wannabe ilugurmaan. Aga siiski…

IMG_1203-1-700x899.jpg

Taimetoidumessilt sattusime me Meritiga edasi Black Cherry fashionshow´le Swissoteli. Glamuurne, udupeen, blingi ja šampanjat täis üritus imeilusate inimeste seas. Ma ei ole (pigem) vene inimestele suunatud üritustel varem käinud ega osanud midagi oodata ja  kuigi totaalne vastand maalähedasele veganmessile, siis ma nautisin seda üritust samamoodi täiel rinnal. Kui keegi oskab suursugust üritust korraldada, siis on see vene inimene. Ma olen vene keelt küll koolis õppinud 12 aastat, kuid ütleme nii, et ega ma seda väga rääkida ei oska, või siis ma arvasin, et ei oska. Kui ikka oli vaja vene keeles selgitada, mis kreemidega BonMerité näol tegu on, sain käte ja jalgadega hakkama küll. Mul tekkis nüüd vastupandumatu soov vene keelt uuesti õppima hakata ja end vene influenceritega kurssi viia. Need, kellega ma selle ürituse raames kohtusin, tundusid nii siirad ja huvitatud, et ma kujutan juba ette, kuidas koostöö nendega võiks samamoodi kujuneda äärmiselt positiivseks kogemuseks. Vene inimene nii uskumatult tore! Ja kui ma teile lõpuks veel selle ürituse pilte saan näidata, siis te näete, mida glam tähendab. Ma kavatsen First Fashion House üritustel täiega silma peal hoida ja neist osa võtta. Järgmine kord kammin juuksed ka ära ja panen meigi näkku ning ei unusta kingi maha, nii et ma ei peaks nagu vaene sugulane imeliste pikakoivaliste vahel oma tossudes ringi lippama.

40f5b5dbfdef2a647a-87962073.jpg

Mul on igatahes hetkel kuidagi selline tunne, et ma asjad juhtuvad, head asjad juhtuvad, tasub vaid olla avatud meeltega. Sellist positiivsust nagu andis see nädalavahetus ei ole mus ammmmmmmmmu olnud. Vastab tõele, et kui ümbritsed end ilusate ja heade inimestega, siis kõik muud ümberringi toimuvad draamad tunduvad nii kauged, tühised ja mõttetud.

 

 

Palun mulle üks hea ema tiitel nüüd!

Kui ma kolmapäeval Idale lasteaeda järgi läksin, ta mulle sülle hüppas, õpetaja ütles, et laps oli emast nii puudust tundnud, et õpetaja oli tal soovitanud lausa mõni minu riideese ööseks kaissu võtta, et oleks emme lõhn lähedal sain ma korraga aru, et ma tahan oma lapse jaoks rohkem olemas olla. Selles mõttes, et ma ei taha teda iga päev lasteaeda viia, sest ma pean. Ma ei taha talle öelda, et loomaaeda/Lottemaale/ kinno/rattaga sõitma läheme nädalavahetusel, sest emme on muul ajal tööl. Ma tundsin, et ma tahan seda vabadust, et ma saan meile lubada ema-lapse hetki just siis kui tundub, et vot täna on õige päev selleks. Ma tundsin, et ma tunnen puudust meie igakuistest Norra reisidest. Öösel üleval olles jõudis mulle kohale, et ma ei taha elada selleks, et käia tööl, vaid vastupidi. Niisiis võtsingi ma vastu otsuse, mis mind viimane kuu aega rõhunud on. Ma otsustasin, et ma tahan vähem tööl käia. Mitte vähem tööd teha, vaid vähem kontoris kohal olla. Oluline ja suur muutus, seda enam, et ma olen ennast alati pidanud pigem karjääriinimeseks kui emaks. Aga näed sa siis nüüd…. Ma tundsin, et ma tahan rohkem ema olla. Vähemalt seniks kuni keegi seda nii väga ootab ja vajab.

Muide, esimest korda elus on mul kerge hirm tuleviku ees, sest uued väljakutsed on ambitsioonikad, esimest korda elus on mul kurb midagi selja taha jätta, sest olukord oli niivõrd põnev, aga ma tunnen rahulolu. Seda sama enda uuesti üles leidmise rahulolu. Sel nädalavahetusel kupatasime me Mareki “jalust ära” Pranglisse, et saaksime kodus veeta ühe tõelise ema-tütre nädalavahetuse.

Ida sai endale uue ratta, mis tundus vana kõrval nii üüratu suur, et ma ei julgenud teda esimese hooga lahtigi lasta kui ta selle sadulasse istus. Ma ei tea, millal see juhtus, et ta nii suureks sai, aga selle ratta seljas tundus ta nagu täiesti koolilaps. Minu hirmul olid suured silmad, Ida sõitis rattaga nagu proff.

img_5293

See tähendas ühtlasi ka seda, et järgmisel hommikul taheti mind enne kukke ja koitu üles ajada, et me juba rattaga sõitma läheksime. Mul õnnestus seda pea 11ni edasi lükata, aga siis oli aeg oma ühe euro eest ostetud Uuskasutuskeskuse kummikud jalga panna ning välja minna. Ega siis väikene vihm meid ometigi ei takistanud.

Ma olen nii suveinimene kui üldsegi veel olla saab. Nii veider kui see ka ei ole, siis sel aastal olen ma aga hoopis sügist täiel rinnal nautinud. Isegi vihmasid ja tuult. Istud toas, paned küünlad põlema ja naudid kaminasoojust.  Või siis jalutad kerge seenevihma käes ja imetled sind ümbritsevat loodust. On ju ilus?

Eile, samal ajal kui mina kasside liivakaste puhastasin, käis Ida õunu korjamas. Ma ei teadnudki, et meil aias nii magusad ja maitsvad õunad olid. Vot see on see, kui pole aega enda ümber ringi vaadata. Kuna me mõlemad sattusime õuntest nii vaimustusse, siis oli meil loomulikult vaja täna uue saagi järele minna.

img_5310

Ida korjas tuppa kaasa ka seeni, millest kastet teha, aga millegi pärast tundus mulle ohutum need aknalauale “kasvama” panna. “Miks me nendest süüa ei tee?” küsis Ida. Vastasin, et ma ei tunne seeni ja igasuguseid seeni ei tohi süüa, need võivad mürgised olla. Ida vaatas mulle otsa nagu oleks ma maailma kõige rumalam inimene ja vastas, et tegelikult vaadatakse internetist järele, millised seened süüa kõlbavad. Nojah.

img_5301

Me saime hiljuti endale köögiviljaspagetimasina. Valio koostöö raames sain ma endale Delimanost valida mingeid tarvikuid ja kuigi ma väga sellesse lõikurisse ei uskunud, tellisin ma selle, sest Idale meeldib nii süüa teha ja ma teadsin, et see pakuks talle rõõmu. Ma ei eksinud. Me oleme kolmapäevast alates pidanud viilutama, hakkima ja spiraalideks lõikama kõike, mis vähegi annab.

Isegi kapsahautis tuli ära spiraalitada ja teate ma pean ka ütlema, et see masin on täiega fun ning töötab megahästi. Ma küll ise ei pidanud selle eest maksma, aga iga kell käiks selle 29,99 välja, sest lapsel on nii palju rõõmu toidutegemisest.

Järgmiseks oli muidugi vaja hakata kooke tegema. Minu kõige nõrgem koht üldse. Ma ei oska. Ida arvas, et peaksime tegema kurgikooki, kuid siinkohal keelasin ma natuke tema loovust ja pakkusin, et ehk jääks kurk ikka salatiks ning võib-olla läheks vana hea klassikalise õunakoogi teed. Idal ei olnud vahet, peaasi, et sai köögis spiraalitada. Kapsahautis porgandi-küüslaugu ja sulatatud juustuga läks potti podisema (tulemus oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev! lihtne, aga maitsev!) ning ette tuli võtta õunakook.

Ma küll eile Instagrami scrollides mõtlesin, et peaks Thyme0ut retsepti järgi šokolaadikooki tegema, aga teades, et 90% tõenäosusega ma sama imelist tulemust ei saa, otsustasin ma, et sama hästi võin ma lihtsalt lasta Idal kõik asjad kokku segada ja ahju visata. Ma ise ei ole väga suur koogisõber, aga mulle meeldib kui toas on värskelt küpsetatud kaneeli-õunakoogi lõhn. Suurema osa ajast Ida ka lihtsalt teeb koogi valmis ja ise ei söögi, sest kui kook valmis, tuleb talle järsku meelde, et tegelikult ta ei söö pooli asju, mis koogi sisse pandud. Näiteks õunu.

Kipub vist nii olema, et mida suvalisemalt koogitegemisse suhtuda, seda parem on tulemus. Täiesti söödavad koogid tulid. Isegi Ida sõi oma kooki. Ma seekord olin targem. Tegin talle eraldi õunakoogi ilma õunteta.

Kas teile ei tundu, et see söögilaud, mis meil vanasti elutoas oli, sobib kööginurka valatult? Toas ei kasutanud me seda peaaegu kunagi, nüüd on see palju rohkem sihtotstarbeliselt kasutuses.

Saate aru, kell ei olnud veel lõunagi kui meil oli rattaga sõitmas käidud, õunad korjatud, kõik võimalikud juurviljad hakitud, pada podisema pandud, koogid küpsetatud. Ma tundsin end nagu oleks keegi mul hea-ema on nupu sisse lülitanud, sest kui ma iga muu hetk oleks öelnud, et kuule ole hea laps, lase mul nüüd natuke “Moodsat perekonda” vaadata, hakkasime me hoopis küünlaid tegema.

Pulberküünalte tegemine ei ole muidugi raketiteadus. Võtad pulbri, lisad eeterlikku õli ja torkad tahi sisse. Nende ainus miinus on see, et tahid kipuvad enne ära põlema kui küünal, aga selle probleemi saab ka litsalt lahendatud. Uuristad aga uue augu tekkinud vaha sisse, lisad uue tahi ja põlevad jälle.

See lillekesega kohvitass on mu vanatädi pärandus. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest. See seisis koos alustassiga klaasi taga puhvetkapis ja otseloomulikult ei kasutatud seda kunagi. Vaid vääääga erilistel puhkudel lubas tädi mul sellest lastekohvi juua. Mul on nii meeles see tunne. Nagu päris kohvitante sain ma koos peente prouadega laua taga istuda ja sellest imelisest tassist juua. Kujutage ise ette, milline haruldus see tass oli 30+ aastat tagasi. Pärast tädi surma tuli see otseloomulikult minuga Ussipessa. Koos alustassiga. Nagu te aru saate, siis kohe kui tädi valvas silm tassi eest ei hoolitsenud, suutsin mina oma karukäppadega selle ära lõhkuda. Ja siis ma imestan, kust Ida oma kohmakuse pärinud on.

Kui küünlavabrik laupäevaks oma uksed sulges, jõudsime me veel “Väike maja preerias” vaadata ja Nublu saatel tantsida. Kohmakuse on ta minult pärinud, aga tantsugeeni küll mitte. Ta võiks lõpmatuseni tantsida! Alles kella kolmeks tundsin ma, et nüüd hakkab minu patarei tühjaks saama. Ida ei suutnud ka ära imestada, et me ühe päeva jooksul nii palju teha olime jõudnud. Ilmselt teised, head vanemad, teevad selliseid asju kogu aeg ja naeravad nüüd vaikselt pihku, et no mis medalit sa ootad, aga mina tundsin küll, et ma oleks üht hea ema tiitlit väärt. Või klaasi veini.

Ida magab. Mina blogin, kallasin endale teise klaasi veini ja mõtlen, et mis me siis ülejäänud päevaga teeme. Jube mõnus on vahelduseks niimoodi aktiivselt laiselda. Ma pole pikka aega nii rahul olnud.

Ma lubasin Idal isegi elutoas onni ehitada. Ja kes mind teab, siis te teate, et see on ikka väga suur asi minu puhul.

Kuidas saab aru, et Ussipessa on kevad saabunud?

No jaa, üks asi on muidugi vaadata aknast välja ja kraadiklaasi. Päike paistab ja väljas on 15 soojakraadi. Või vaadata kalendrisse, mis kinnitab seda, et ka kuupäevaliselt on kevad käes. Aga see oleks ju liiga igav. Meie kodus saab kevade saabumisest kõige pealt ennustada Mareki käitumise järgi. Kui teda enam toas ei näe, siis on selge, et kevad on saabunud. Päriselt. See tähendab ühtlasi ka seda, et kõik tubased remonttööd, mis talveperioodil jäid poolikuks või tegemata, peavad nüüd sügist ootama. Kevadel ja suvel on lootusetu loota, et Marek toas oleks. Majandab õues ja metsas ja tegeleb asjadega, mida mina muidugi tähele ei pane ja pean mõttetuteks, sest noh…silmapilkne ilu ei ole ju kohe näha. Sisimas ma muidugi tean, et keegi peab võsa lõikama ja muid igavaid töid tegema, aga kui mul on teised plaanid (näiteks köögis parkett vahetada), siis ma loomulikult ei mõista, miks ta prioriteedid nii paigast ära on.

Ja kui Marek parasjagu ei ole õues müttamas, siis on ta Pranglis. Ka selle järgi saab kevade ja suve saabumist tähele panna, sest mida soojemaks läheb, seda tihedamini kaob ta saarele. Sel nädalavahetusel kadus ta saarele, mis omakorda andis mulle ja Idale võimaluse õues oma äranägemise järele toimetada. Ka minu käitumise järgi saab aru, et kevad on saabunud. Ja Ida käitumise järgi. Ida hakkab esimeste päikeseliste ilmadega nõudma, et me sööksime õues. Miks ka mitte eksju?  Kui elad sellises idüllilises kohas nagu Ussipesa. Vahel me ikka mõtleme, et miks me siin pärapõrgus, kus niiiiiii palju on teha, et lõppu ei paista, elame, aga siis istume päikesepaistel terassil ja saame väga hästi aru, miks. See on meie akude laadimise koht. Peale pingelist tööpäeva või pikka reisi, tuled Ussipessa ja tunned, kuidas keha täitub rahuga.

DSC04954.JPG

Mina olen igasugu õuetöödes suhteliselt laisk. Kui on vaja, siis muidugi teen, aga kui päris aus olla, siis ma väga tihti ei viitsi ning mul on hea meel, et Marek igavate töödega tegeleb. Küll aga on mul üks haigus. Kohe esimese kevadpäikesega pean ma õue tassima lauad-toolid ja valged linikud ning lilli istutama hakkama. Eile ostsingi 7620879 võõrasema ja hakkasime usinalt istutama. Mis siis, et järgmisel nädalal lubatakse, et talv tuleb tagasi. Võõrasema elab külmad üle. Ma ostsin natukene liiga vähe mulda ja nii jäid suured lillekastid veel lillevabaks (Mareki rõõmuks, sest mis te arvate, et ma oleksin lillekastid kilega ära vooderdanud nagu tema seda teeb), kuid natuke kevadisemaks sai õu juba küll.  Ida on ilmselt Marekisse (jumal tänatud!) sest ta täiega naudib töö tegemist. Nüüd ka istutas lilli sellise entusiasmiga, et ma olin isegi natuke üllatunud. Mulle tundus, et ta sai isegi paremini hakkama kui mina.

DSC04974DSC04968DSC04976DSC04978DSC04987DSC04990DSC04992DSC05005DSC05055DSC05046DSC05026DSC05010

Leppisime Marekiga kokku, et selle suve prioriteedid on maja lõpuks ometi lõpuni ära värvida. Kaua me sellises poolikus majas elame! Sauna ümbrus tuleb korda teha. Mul on tegelikult selle osaga aiast päris suured plaanid, käisime ka ehitusmessil ArelPlusiga kohtumas, et arutada, millised on võimalused, aga sellest juba lähemalt siis kui nii kaugele jõuame.  Ja kui on aega ning ressursse, siis terrass majaga ühe pikkuseks teha. Kas keegi muide oskab soovitada, kust saaks soodsalt neid päikesepurjesid (on vist see nende päikesevarjude nimi?). Ja aiamööblit? Meie sada aastat vana diivan on vist selleks aastaks lõpuks oma elu ära elanud. Surfasin netis, aga ma ei ole nõus aiamööbli eest tuhandeid eurosid välja käima. Nii hullumeelsed hinnad on asjadel.

DSC05016DSC05018DSC05023

 

Ilmselged kevade märgid Norras

Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on esimesed õues grillimised, aga siis tuleb mulle meelde, et ma olen grillinud IGA ilmaga ja IGAL aastaajal. Ma võiks öelda, et lumehanged on madalamad kui talvel, aga samas kukkusin ma aia taga just kõhuni lumme. Ma isegi ei liialda. Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on….Hmmm…siin maal polegi kevade ilminguid. On talv ja on natuke vähem talv.

DSC04722DSC04737DSC04740DSC04750DSC04751DSC04753DSC04759DSC04773DSC04776

VegMachine & lilled ehk tegin-käisin-olin-postitus

Ajasime nädalavahetuseks Mareki ära Pranglile, et saaksime veeta ühe laisa nädalavahetuse, nii et keegi ei teeks ja korrastaks ja koristaks kogu aeg midagi ega paneks niisama logelejaid süümekaid tundma.

Juhtus ka ajalooline hetk, et Ida ärkas laupäeval enne kukke ja koitu (st see osa on tavapärane!), kuid läks ise allakorrusele ning tegeles seal maeiteamillega, nii et ma sain veel kaks tundi magada. Milline õnn! See on õnn, sest siiani on Ida keeldunud üksinda ärkamast ja kui ma midagi vihkan, siis on need varajased nädalavahetuse ärkamised. Kui ma ütlen, et ma ei tea, millega ta tegeles, siis igaks juhuks ma ikka täpsustan, et nii vastutustundetu vanem ma pole (saate ise ju aru, miks;). Ja no ega ta siis haudvaikuses ka ei asjatanud seal: 1) YouTube´ist hakkasid “kiisud tantsu keerutama” nii kõvasti, et seda oli Keilasse ka kuulda ja 2) kui ta sai ise Netflixi tööle, siis ta tuli mulle rõõmsalt teatama, et sai Ladybug´i ja CatNoir´i tööle.

Meie telekas ei lähe internet hästi tööle, laupäeval Idal vedas, aga ma pidin natuke naerma kui pühapäeva hommikul kordus sama stsenaarium, et Ida lasi mul kauem magada ja püüdis jälle ise multikaid käima saada, ent kuna internet jälle ei toiminud, siis ta oli külmkapi pealt isegi wifi-koodid toonud ja püüdnud neid sisse panna. Võib olla isegi pani ja õigesti, aga kuna seda on ka mõnikord vaja teha 376420 korda, et Netflix tööle saada, siis võib olla takerdus ta vaid selle taha. Mu meelest see oli nii armas ja natuke naljakas ka, kui ta seletas mulle, et püüdis interneti tööle panna ja “panin ju kõik need tähed”. Kuidas lapsed nii andekad on nuti-netimaailma suhtes?

Nädalavahetust alustasime me Balti jaama Veg Machine külastusega. Kui te ei ole veel nende beyond meat burksi söönud, siis tõtake kohale. See on nii paganama hea, et ainult nüüd sellelel mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Ma võtsin (mõeldes Idale) lisaks veel ka laetud friikad (vaadake seda portsu!), aga kuna Ida salatit ei söö, siis läks mul nii hästi, et sain seda pakkuda küllatulnud sõbrannadele, kes mind pool tundi ukse taga pidid ootama.

54356007_322631468450022_5455042442300489728_n

Te olete kindlasti lugenud mu varasemaid postitusi veganluse kohta. Et ma ei saa aru ja mulle tundub, et veganid suruvad end peale ja et on kallis ja et kodus vegan söögitegemine nõuab rohkem läbimõtlemist ja teadmisi ja… Täna ütlen ma teile, et isegi kui minust ei pruugi saada ei veganit ega taimetoitlast, siis ma olen nii tänulik selle üle kui palju vegan pereliikmed ja tuttavad on minu silmaringi ja maitsemeelt ja söögilauda avardanud. Ma olen selle üle nii tänulik. Asjad, mille peale ma poleks varem tulnud, mida ma poleks kunagi ise osanud poes vaadatagi, on nüüd minu jaoks täiesti elementaarsed.  Äge on kui (veel nii vanana:D) saab targemaks. Ehk ei suregi ma täitsa lollina.

Sõbranna veel küsis eelmisel õhtul üle, et kas ma olen kindlasti sel ajal kodus, et minu puhul ei tea kunagi, vastasin, et oleme terve päeva kodus, et tulgu aga. Juhtus aga nii, et ma pidin minema ka oma venna õele laevale vastu ja ajaplaneerimine, vahemaade hindamine läks pooletunnise hilinemisega lappesse. Nii need vaesekesed mul seal ukse taga ootasidki lillede ja veiniga. Ma oleks nende asemel veini ära joonud,a aga nemad pole sellised nagu mina. Mul on korralikud sõbrannad.

Ah, valetan, et alustasime nädalavahetust Veg Machine´iga. Tegelikult alustasime me Idaga natuke varem. Õue kaunistamisega. Marek saab ilmselt jõuludeni neid confettisid koristada, aga lõbus oli. Nali on muidugi natuke minu kulul nüüd ka, sest ma ei arvestanud, et need jäävad talla alla ning me tassime neid jalanõudega ka tuppa. Elame üle. Täiega lõbus oli igatahes. Kas keegi teab, miks lapsed Itaalias neid laiali pilluvad? Mida sellega tähistatakse? Lihtsalt lõbu pärast või on see seotud kevade tuleku või millegi muuga?

DSC04624

53020131_2265702396980288_2922147275473944576_n.jpg

Ülejäänud nädalavahetuse tegime vegan-toite, vaatasime multikaid, vaatasime uuesti Queeni filmi, lobisesime poole ööni, käisime lastega kinos. tahtsime Ralphi vaatama minna , aga loomulikult ei taibanud ma enne pileteid osta ja nii saime me kohale jõudes teada, et vaid üks pilet oli. Milline pettumus. Ma ise tahtsin ka seda täiega näha. Et mitte koju tagasi minna niisama, läksime “Kuidas taltsutada lohet” vaatama. Pean ausalt ütlema, et see oli esimene multikas, mis mulle ei meeldinud või noh ei saa ka öelda, et otseselt ei meeldinud, aga see ei pakkunud mulle mitte mingit elamust. Ida õnneks jäi rahule. Koju tagasi jõudes tahtsin ma mõnda ilusat multikat. Vaatasime uuesti “Cocot” ja “Ferdinandi”. Viimase aja kaks lemmikut!

Ahh, ja tänu sünnipäevale (mida ma ei pidanudki) on mu kodu lilli täis. Vaadake neid iludusi!

DSC04648DSC04682DSC04635

Kui nädalavahetus on lääääbi

Reede.

Minu plaan oli Idaga Norra minna. Seepärast olin ma vastanud ka, et Napsie peole ei lähe. Ilmselgelt ei ole mul mõtet plaane teha, sest iga kord kui ma midagi plaanin, läheb teisiti. Norra jäi ära ja kuna ootamatult, ent meeldivalt tuli meile külla “Ida Merle”, kes sundis meid Marekiga vahelduseks välja minema, vedasin ma Mareki tollele samale Napsie peole.

Alguses lubas Marek, et see läheb mulle kalliks maksma, et ma ta mingile tüdrukute peole vedasin, aga kui ta peo lõpu poole koristama sai hakata, leebus ta veidi. Kuigi laupäeva õhtul kiusas ta nö kättemaksuks mind “oma aja muusikaga” ja ma pidin kuulama Bad Boys Blue´d, Modern Talkingut ja Blue Systemi.

-J9tW5kn_DSF0178_DSF0473_DSF0661_DSF0666

Napsie peo fotod: Martin Dremljuga

Laupäev.

Laupäeva sobiks kõige paremini kirjeldama Chalice´i laulusõnad: Täna on nii selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev,  Miksin toidujääke, väldin väljaminemist, asotsiaalne nagu viis Illi see linn.

Ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Okei, põranda pesin puhtaks, aga ülejäänud päeva veetsin ma 90% diivanil Netflixi vahtides. Jube mõnus oli vahelduseks. Marek oli suuremeelne ja lubas Idal OMA mängurongiga mängida. Eile õhtul panime selle siiski karpi ära, sest Mareki närvid ei pidanud vastu kui TEMA mängurongiga valesti mängiti. Poisid jäävad poisteks.

Mulle on viimasel ajal jäänud erinevates poodides silma ZinuZ küünlad. Huvitavate lõhnadega ja taskukohase hinnaga. Ütleme nii, et minu lemmikutega (jah, ikka Costany omad!) ei anna võrrelda, aga halvad ka ei ole. Ja Eesti lipuvärvides küünlad on nunnud. neid peaks nüüd soetama!

Õhtul elasime Victorile, Ingerile ja Ingale kaasa. Üle pika aja võin ma öelda, et jumala hea finaal ja esikolmik oli. Kõik kutid olid head ja oleks Eurovisioonile sobinud. Victori võidu üle oli mul muidugi ääretult hea meel! Hea lugu ja hea esitaja! Naljakas ja tiba piinlik oli pärast lugeda kommentaare, et oh seda häbi otsa, et Eestit ei esinda eestlane, Armeenia kutt ei oska eesti keelt ja midagi oli selle Uku kohta ka öelda. Kusjuures mind üllatas Uku Suviste esimest korda positiivselt. Ta stiil ja kõik muu ei ole absoluutselt minu teetassike, aga see laul ja esitus oli ülikõva. Armeenia kutt on lihtsalt äärmiselt sümpaatne, loodetavasti avas see (esi)kolmas koht talle nii mõnedki uksed.

51906432_400243857407961_5185270409657843712_n52035860_358598754747131_6189128348338225152_n52134264_268548317372565_2098417310250303488_n

Pühapäev.

Plaanisin matkale minna, aga Paunküla tundus liiga kaugel. Ma lihtsalt ei viitsinud kaks tundi autoga sõita. Selle asemel tulid Marimellid külla. Oma toiduga ja valmistasid mõnusa brunch´i. Parimat sorti külalised on need, kes oma toiduga külla tulevad ja siis veel süüa ka teevad. Ülimõnus laisk pühapäev otsa laisale laupäevale. Nagu allolevalt pildilt ka näha on, siis ma isegi viitsinud juukseid kammida. Aga emad võivadki ju kodus “kasimata ja dressides” olla, kas pole nii? Ma vähemalt mäletan, et olen sel teemal palju kirjutanud ja saanud kriitikat, et no kuule, ei pea end ju sättima. Oled nagu oled. Ma siis ka olin.

_MG_9936 (1)52635844_247101292843624_7723348571218509824_n52504126_285224508816616_5001723749607669760_n_MG_0065_MG_0090_MG_0110 (1)

Pühapäeva pildid: Marimell.eu

Sõbrad on koos, sõbrad on hoos

Ma ei saa aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb? Meile tulid eile sõbrad külla ja õudusega avastasime me, et viimati nägime me jaanipäeval. Saate aru, see on kuus kuud tagasi! Kuidas aeg nii kiiresti läheb?

Sõbrad naersid, et see on minu süü, sest iga kord kui me tahame kokku saada, olen ma kusagil ära. Ega see väga vale ei olegi. Viimasel ajal olen ma tõepoolest rohkem ära olnud kui kodus olnud ja oli ikka hea küll lõpuks ometi üks TERVE nädalavahetus kodus olla laiseldes. Eelmisel nädalavahetusel olid meil ka külalised, aga siis läksime me pühapäeva õhtul Idaga juba Rootsi, ei saanud väga välja puhatagi. Nüüd aga olin ma täielikul puhkamise ja lebo režiimil. MÕNUS! Pole midagi mõnusamat kui olla oma kodus ja superheas seltskonnas. Boonuseks veel see, et kuna ma oma silmadega olin natuke invaliid, kokkasid sõbrad ise minu asemel.  Lapsed tegid isegi selle aasta esimesed piparkoogid. Ka praegu kui mina blogi-päriselu elan, kokkavad sõbrad-sugulased köögis. Tuppa on tunda imelist vegantoidu lõhna. La vita e belle!

DSC00977.JPGDSC00981DSC00987DSC01001

Suur osa reede õhtust ja laupäevast läks uute lauamängude mängimisele. Soggy Doggy tundus alguses suhteliselt arusaamatu, aga kui pihta saime, ei saanud enam lõpetatud. Nagu reis ümber maailma, aga natuke moodsam variant. Supervahva jõulukingi idee. Hetkel XS mänguasjapoes ka soodushinnaga – 9,99! Toolide virnaladumise mäng ajas hasarti suuremad külalised. Mõte selles, et tuleb laduda toolidest torn, nii et põrandat võivad puudutada vaid ühe tooli jalad. Täiega kihvt mäng!

DSC01052DSC01051DSC01054DSC01056DSC01066DSC01068

Ja vaadake neid imelisi Soome roose, mis mu venna õde Idale sünnipäevaks tõi! Kas ei ole mitte imeline värv? Ja õie kuju?

DSC01060

Hommikul vaatasin plaani, kuidas ja kuna me USAsse läheme tööasjus. See vist on minu hullumeelsete reisiplaanide next level. Me sõidame 17.12 läbi Amsterdami ja Reykjaviki Bostonisse, et olla ÜKS päev Chicagos ja sõita järgmisel päeval 11 (või 22) tundi tagasi Eestisse. Päris naljakas, kas pole?

Aa, muide mu silmad on juba peaaegu normaalsed. Paistetus hakkab alla minema ja aina enam hakkavad ESIMEST KORDA ELUS paistma mu silmalaud. Nii vähe on õnneks vaja!

Nädalavahetuse loba

Mul oli nii hea meel reede öösel koju jõuda. Maailma parim tunne? Oma koju jõudmine peale reisi. Siis ei tundu kõik need poolikud asjad, mis muidu kodus häirivad, poolikud, vaid kodu tundub nii ilus ja armas ja mõnus.

Üks osa minust oleks terve nädalavahetuse lihtsalt laiselnud, aga teine osa minust teadis, et pole ammu sõbrannadega kokku saanud ja mul oli nii hea meel, et me leidsime võimaluse kokku tulla Ussipessa. Tegelikult pidi see olema tüdrukute tripp Riiga, aga ajad ei klappinud ja mina ei oleks saanud kuidagi osaleda, nii Riiast sai Laulasmaa spaa. Kuna aga meil on ju ka nüüd saun, siis mugavalt sai Laulasmaast Ussipesa saunaõhtu. Mis me ikka sinna spaasse lähme, mõtlesime me, niikuinii enamuse ajast istuks me hotellirestos või toas, lobiseks, vahiks telekat, sööks ja jooks veini. Ussipesa sobis mulle veel kõige paremini. Ei pidanud kodustki välja minema!

Ma olen hetkel natukene tervisliku toitumise ja taimetoidu lainel, nii et Loodusväe kokkamisüritusele (millest ma pikemalt eraldi kirjutan varsti) olen ma igavesti tänulik. Sain nii palju inspiratsiooni ja retsepte, millega katsetada. Ma olen ka varem rääkinud, et ma ei ole väga mängija-tüüpi ema, mulle ei meeldi meisterdada ja ma ei ole väga osav lapsega koos mängimises, küll aga meeldib mulle lapsega koos asju teha. Minu suureks rõõmuks armastab Ida kokkamist ja igal vähimalgi võimalusel on ta mul köögis abiks. Mõnikord ei saa seda muidugi abiks nimetada, aga vahet ei ole, et võtab kauem aega ja on rohkem koristamist, oluline on see, et ta saab katsetada ja proovida.

DSC00731DSC00748DSC00762DSC00768

Külaliste saabudes muutus meie kodu mõnusaks segasumma suvilaks. Ma olin sellest natuke puudust tundnud. Ma ei ole kõige parem võõrustaja, ma olen piisavalt laisk ega viitsi kunagi liiga palju ettevalmistusi teha ja maja koristada/kaunistada, aga mulle jubedalt meeldivad külalised. Mõnikord ma mõtlen küll, et tahaks olla selline ideaalne koduperenaine, et üllataks külalisi uhke pidulaua ja kaunistatud koduga, aga siiani on see vaid mõtteks jäänud. Ei ole vist seda soolikat, aga ma ikka kadestan neid inimesi, kes viitsivad ja oskavad. Noh igatahes kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et ma valin tüdrukutega spaapuhkuse asemel koduse nädalavahetuse, kus jooksevad ringi kuus last, siis ma oleks teile öelnud, et te olete hulluks läinud. Lastekisa ei ole ju mingi puhkus! Puhkus võib olla mitte, aga tore siiski. Lapsed tegelesid oma asjadega ülemisel korrusel, meie oma asjadega alumisel korrusel. Kui lärm liiga tugevaks läks, käisime kordamööda korda majja löömas.

Marek oli seekord naiste seltskonnas ainus mees (täiskasvanud mees siis) ja otsustas sauna ära kaduda, et omaette lõõgastuda. Omaette lõõgastumine tuli tal välja täpselt nii:

DSC00771.JPG

Isadepäev pidi ju olema see päev kui puhkuse asemel antakse isadele võimalus lastega koos midagi teha. Me andsime Marekile selle võimaluse. Boonuseks ühe lapse asemel sai ta endale neli last kantseldamiseks. Igati aus isadepäevakink! Ja kuna tema isadepäeva kingiks oligi saun, siis tundus loogiline, et tema kantseldab lapsi saunas. Okei, nali, ega need lapsed seal kaua ei püsinud ja nii sai Marek ikkagi lõpuks ka oma ärateenitud puhkusehetke. Ta on siin viimasel ajal vaesekene nagu üksikvanem. Mina vaid tulen korraks, pakin kohvri lahti/kokku ja kaon. Ma võin siin ta kallal küll vinguda ja viriseda, aga pole tal tegelikult häda kedagi. Pott ja kaas said kokku!

DSC00776.JPG

Külaliste lahkudes koristasime kiirelt kodu ja nüüd läheb pühapäev edasi puhtalt laiseldes. Hommikul (öösel?) on vaja juba 3:30 ärgata. Pagan see esimene lend nii varajane on. Hommikused lennud on ebainimlikud.

Keegi kunagi küsis mu maaliseina kohta, et kas ma sellest ei tahaks pikemalt rääkida. Tegelikult ei ole siin midagi rohkem rääkida, kui et ma olen piltide armastuse saanud kodust ja Norra vahetusperedest kaasa. Norras elasin ma pere juures, kes olid kunstikollektsionäärid, nende kodus olid kõik seinad maale täis. Ma käisin aegajalt seal kodus ringi nagu kunstimuuseumis ja lihtsalt imetlesin maale. Minu “maalikogu” on muidugi äärmiselt lahja, aga kõik need on mulle/meile armsad ja olulised. Navitrolla pilte hakkasin ma kunagi oma peikaga koguma. Tundub kummaline vana peikaga soetatud pilte seinal aukohal hoida? Võib olla, aga minu jaoks on see viis teda mälestada, Marek teab seda ja ei tee sellest probleemi, on selge, et noores eas surmaga nii ligidalt kokku puutumine on mind inimesena palju muutnud. Need pildid meenutavad mulle üht olulist eluetappi. Teine kõige olulisem pilt on kootud pilt blondist naisest. See on Mareki vanaema tehtud ja Mareki ema kinkis selle mulle sünnipäevaks. Mareki ema arvates meenutas see pilt mind. Ka teised on arvanud, et pilt on minust. Mareki vanaemaga ei ole ma kunagi kohtunud. Looduspildid (v.a kootud männipilt, mis ka Mareki vanaema tehtud) on emme kinkinud – Rootsi second hand leiud – ja Astrid Lindgreni raamatute illustratsioone meenutavad pildid ostsin mina Sõbralt Sõbrale poest, vaieldamatult ühed minu lemmikud. Kuldses raamis oleva pildikese ostsin ma vanalinnast Marekile sõbrapäevaks kunagi ammu. Kaks majakatusel istuvat kassi, kes vanalinna torne vaatavad,  meenutab mulle meie pulmavalssi. Käime katuseid mööda, Tule lähme turnime tornides, Lähme, katsume pilvi, Lähme värvime taeva siniseks, Ühed tahavad palju, teised rohkem veel
Mõned tahavad kõike, Nad ei kõnni katustel. Me ei näe teisi kihutamas ringi, Meil on silmad ainult teineteise jaoks, Meil on aega hoida teineteisest kinni, Maailm kuhugi ei kao….maailm kuhugi ei kao.

DSC00781DSC00777

Igasugu pilte on mul veel. Osad on ülemisel korrusel seintel. Osa ootavad ikka evel igavese remondi lõppu.