Täitsa lõpp!

Täitsa lõpp noh. Ma ei saa aru, kas see kevad-depressioon varsti üle ka läheb. Vaatan aknast välja, rästas tilgub, päike paistab, ilus ilm on. Eile käisime Idaga suusamäel hullamas. Mõlemad saime päikesest punased põsed. Kodus on Marek köögi lõpuks ära võõbanud. Meilboksis on meeldivad uudised üksteise järel. Aga mina olen ikka mossis ja masenduses. Mõtlen reaalselt vaid muremõtteid. Keegi oleks nagu selle valguse jälle seal pagana tunneli lõpus ära kustutanud. Miks? Ma tahan, et see üle läheks juba. Kuidas see üle läheb?

Ja et mitte teid oma depressiooniga hulluks ajada, jagan hoopis viimaseid pilte Itaalia reisist. Püüan nendega endale ka “keskendu ilusatele asjadele” sisendada. Bellaggio oli ilus!K ui satute Como linna ja see jääb liiga väikeseks ning te olete ilma autota, siis istuge lihtsalt bussi või paadi peale ja tehke väikene väljasõit. Meie istusime paadi peale. Teadmata, mis meid seal ees ootab ja kuhu me tegelikult läheme. Kokkuvõttes tuli sellest meie reisi parim päev. Nii ilus väikene linnakene. Ise oma peaga poleks osanud sellise koha peale tullagi, aga hotellist soovitati. Midagi head ka sellest hotellist. Okei, asukoht oli ka hea, aga tuba oli nagu pime sahver, sest akna taga oli täpselt teise maja sein. Lootus, et selles hotellis saab toa vaatega järvele nagu reklaam bookingu lehel seda lubab on 1/20le, sest my meelest vaid ühe toa akendest paistis üle teise maja katuse natuke järve, nii et heal juhul võiks seda nimetada “järvevaatega toaks”.

Aa, ja see Margus Vaheri raamat, mille ma reisil läbi lugesin. Ütleme nii, et Marek pööritas silmi ja küsis, miks ma seda loen, kui talle katkendeid ette lugesin (viimati pööritas ta nii silmi kui ma talle “50 halli varjundit” katkendeid lugesin). Ja mina ütlen, et see on ikka täielik huumoriraamat. Mis värk sellega üldse on, et kõik mehed korraga nii kangesti targad alfaisased, kel hädasti on vaja naisi õpetama hakata, on?

53313393_10211484173140480_5703541802573758464_nDSC04185DSC04201DSC04212DSC04217DSC04221DSC04223DSC04229DSC04236DSC04241DSC04254DSC04253DSC04278DSC04287DSC04333DSC04348.JPG

Kuidas ma järjekordse pärli leidsin

Umbes aasta tagasi leidsin ma Norra metsadest ühe pärli, nüüd leidsin ma pärli ka Itaalia tagahoovidest. Maitsed on erinevad ja sellised elan-kellegi-kodus-tüüpi B&B ei pruugi kõigile sobida, aga mina olen sellistest ööbimiskohtadest vaimustuses.  Itaalia reisi ööbimiskohtade leidmine oli tegelikult paras peavalu, sest esimese hooga olin ma välja valinud nunnud airbnb korterid Milanost kaugemal, aga kuna ma viimasel hetkel autorendi tühistasin, oli mul vaja leida midagi, mis oleks ühsitranspordiga hästi ligipääsetav. Muidugi oleksin ma võinud jätkata airbnb pakkumistes surfamist, aga viimased kolm korda olen ma saanud vastu pükse just asukohaga, sest “koha X vahetu lähedus” ei ole absoluutselt olnud see, mida mina “vahetuks läheduseks” pean.

Antico Cortile B&B asukohaks lubati 20m metroojaamast. Ma mõtlesin, et isegi kui see on 200m, siis see on piisavalt “metroo vahetu lähedus”.  Antico Cortile kasuks otsustamisel saidki määravaks metroo vahetu lähedus (millesse ma siiski suhtusin skeptiliselt kuni kohale jõudmiseni) ning hommikusöök, Booking.com soovitused, hind ja fotod. Ma ei tahtnud Itaalias ööbida tavalises hotellitoas, kus ma olen sadu kordi ööbinud. Ma tahtsin midagi ehedamat. Antico Cortile tundus mu kõikidele kriteeriumitele vastavat.

See ööbimiskoht oli üks suur üllatus teise järel. Esiteks sinna oli lennujaamast ülimugav sõita, teiseks see asus PÄRISELT ka 20m metroopeatusest. Teiseks üllatuseks oli Whatsappi tulnud sõnum, kus kirjas, kuidas täpselt majja sisse saab, et mis koodid ja kuhu keerata ja milline uks. Selline tunne nagu läheks külla pereliikmele või ammusele sõbrale, kes on ära kolinud, ootab nüüd kannatamatult, millal me kohale jõuame ja teeb kõik selleks, et saabumine oleks maksimaalselt mugav ja meeldiv. Kolmandaks üllatuseks oli soe vastuvõtt. Mitte et hotellides muidu kuidagi ebaviisakas teenindus ja vastuvõtt oleks, aga see oli selline itaallaslikult soe ja ootav, külalislahke ja sõbralik. Kuidas reis läks? Kas leidiste kenasti üles? Kas saan teile midagi pakkuda? Cappuccinot? Americanot? Kas ma saaksin teile midagi soovitada? Kui on abi vaja, siis mina ja mu vanemad oleme vaid whatsappi sõnumi kaugusel. Imeliselt soe vastuvõtt. Tuba ei üllatanud. See oli sama nunnu nagu ma olin eeldanud. Pildid ei valetanud.  Mul oli nii hea meel, sest viimane Airbnb kogemus Kölnis, kus pildid täiega valetasid, olen ma olnud skeptilisem kui muidu igasugu tavahotellist erinevate broneeringute tegemisel.

cameradonna2-1IMG_3430_antico-cortile_cameradelladonna_2antico-cortile_cameradelladonna_5

Kui te ootate oma ööbimiskohast nö konventsionaalset hotelli, siis see ei ole muidugi teile, aga mind pani selline Milano tagahoov, restidel kuivav pesu ja kitsas lift, mis viis B&Bni neljandal korrusel, vaid vaimustusest käsi plaksutama.

DSC03669DSC03668DSC03713

Hommikusöök oli üks kriteerium, mida ma sel reisil ka taga ajasin hotelli broneerides. See oli üks väheseid kohti, kus arvustuste järgi oli väga hea hommikusöök. Viimati Roomas olles koosnes hommikusöök kuivanud saiast ja moosist ning ma ei söö moosi. Siin oli aga laud lookas. Oli ka moosi, aga oli erinevaid itaalia juuste ja sinke, värskeid puuvilju, omlett, praemunad, värskelt pressitud ja tavaline mahl, jogurtid. Kodune ja mõnus. Mitte selline traditsiooniline hommikusöök, mida pakutakse igas teises hotelliketis, vaid täpselt jällegi selline tunne, et oledki kellelgi külas. Hommikul ärkad selle peale, et keegi kobistab (väga tasa, et mitte sind äratada!) köögis, saad aru, et hommik on käes, laiskled veel natuke toas ja astud siis kööki, kus ninna lööb värske omleti, saiakeste ja kohvi lõhn. Suure laua taga istuvad teised külalised ja käib mõnus jutuvada. Angie ema küsib, millist kohvi sa soovid ja püüab iga su väiksemagi soovi täita, keelebarjäärist hoolimata said kõik asjad aetud. Nii sõbralik ja mõnus algus hommikule.

DSC03943DSC03944

Kui me kolmandal hommikul peale hommikusööki lahkusime, jäi meist maha mõnusalt söögilaua taga sumisev seltskond. Ahhh, nagu Itaalia perekond õhkasin ma ja natuke oli kahju lahkudagi. Ehk satume me varsti uuesti tagasi. Ma vähemalt loodan.

 

 

Hakuna matata! Love from Africa!

Kui toidukohtadest rääkiva postituse juures heideti mulle ette, et kas ma selleks läksin reisile, et väljas söömas käia, siis ma muidugi esiteks palun vabandust, et enda teadmata reisietiketti rikkusin ega teadnud, et väljas söömine ning kohaliku toidu nautimine ei olegi üks osa reisist. Teiseks tähendab reis (ükskõik kuhu, lähedale või kaugele) minu jaoks seda, et ma käin linna/küla/alevi risti-põiki läbi. Nii palju kui on aega ja nii palju kui jalad võtavad. 15-30 kilomeetrit päevas ei ole mingi asi maha kõndida. Aga millisele turistile oleks, eksju. Lisaks on suuremates linnades selline imeline asi nagu metroo. Minu kõige parem reisisoovitus? Metrookaart taskusse ja tuld! Ei ole midagi lihtsamat punktist A punkti B jõudmiseks. Ei pea sõitma vaid ühe turismiobjekti juurest teise, vaid saab lihtsalt niisama linnaga tutvuda. Ma ise tahan muidugi tänada neid, kes soovitasid meil Navigli linnaossa minna. See on jumalik!

Kogu reisi vältel tundsin ma end korraks ka nagu roheline turist. Roheline selles mõttes, et algaja. Teate ju küll tänavakaubitsejaid, kes sulle lilli ja käepaelu ja muud sodi sülle topivad, et for you my beautiful friend ja siis selle eest raha hakkavad küsima. No nii ka meile lähenes neid hordide kaupa, üks eriti visalt. Toppis oma värvilist niiti mulle käe külge, ise nagu mantrat korrutades “hakuna matata, love from Africa“. Me raputasime pead ja liikusime edasi, aga kutt ei olnud rumal, viskas oma niidi mulle mantli peale ja järgnes, ikka hakunamatatatades. Võtsin niidi, et see talle tagasi anda. “No,no, this is gift, free for you, love from Africa, lots of love“, korrutas ta ja sidus oma niiti mulle juba osavalt käe külge. Ah pekki kah, mõtlesin ma, seo siis pealegi oma “armastuseniit” mulle käe külge. “Husband too,” lisas ta kui mind oli ära niidistatud. “Free, free, for you my friend lots of love, lots of sex!” Kui me olime lollakalt ära niidistatud, hakkas pihta teine jutt. No see vana hea, et palju selle eest maksad. Tema suureks kurvastuseks oli meil rahakotis kahepeale täpselt üks eurone münt. Ma ei tea, kas me nüüd peaksime muretsema, et ei tule nii lots of love and sex kui lubatud?

Aga tagasi Milano juurde. Ma saan nüüd aru nendest inimestest, kes on seda üheks oma lemmiklinnaks nimetanud. Võib olla oli asi muidugi ka selles, et ei ole ju veel turismihooaeg, aga nii nagu keegi ka ütles, siis linn ei mattu turistide hordide alla (veel). Erinevalt Roomast, mis mulle siiani on äärmiselt armas olnud, tundus mulle, et võib olla on Milanos isegi mõnusam vibe. Kes nõustub?

DSC04086DSC03791DSC03862DSC03890DSC03899DSC03670DSC04059DSC04071DSC04065DSC04061DSC04096DSC04099DSC04159.JPGDSC04451DSC04462DSC04479DSC04490DSC03783.JPG

Eataly

Kui ma oleksin “Söö.Palveta.Armasta.” raamatu peategelane, siis ma saaksin täiesti aru, mida Itaalia toit kehakaalu ja riietenumbriga teeb. . Õnneks olen ma vaid turist, kes ei suuda vastu panna Itaalia toidule, ent keda xxl riietest säästab ilmselt vaid see, et mulle meeldib reisides palju näha ja kogeda, mis tähendab, et päevas kõnnin ma vabalt ma 15-30km nagu naksti. Kui mulle liikuda ei meeldiks, siis ilmselt oleks ma lennukisse täna veerenud ja suure tõenäosusega oleks mu eest pidanud lisatasu maksma. Ma jumaldan Itaalia toitu! Isegi kui ma hetkel olen “omg, ma olen nii paks, et peaksin vaid ruccolat sööma”-kaalus, siis Itaalia toidule mina vastu panna ei saa. Või olgem ausad. Üldse toidule. Kuidas üldse keegi saab? Eriti puhkusereisil olles.

Esimene restoran, kuhu meid hotellist juhatati, asus sellises kohas, et turistina niisama juhuslikult sinna ei satuks. Tänaval oli väike silt – Note di Cucina, mida ma ei paneks isegi tähele. Ka esimene mulje ei olnud just paljulubav. Et sellest väikesest uksest edasi minnes jõuame me imekaunisse tagahoovi, ei oleks ma uskunud. Restoranis võtsid meid vastu diivanil pikutav kokk, klähviv koerake ning omanik. Kahjuks on nende retsoranidega nii, et enne seitset õhtul pole nad avatud ja nii ei jäänud meil muud üle kui proovida hiljem tagasi tulla. Sööma me sinna ei jõudnudki, sest noh see kellaaeg….Siis kui meil kõht oli tühi, oli kell vale või me liiga kaugel sellest kohast ja siis kui see oli avatud, olime me juba pitsat kurguni täis.

DSC03671.JPGDSC03673.JPG

Nii palju kui võimalik üritan ma alati vältida turismiatraktsioonide vahetus läheduses asuvaid toidukohti. Need ei kipu  maitsenaudingut pakkuma ja kui pakuvadki, siis hingehinna eest. Ma ei tea, kas meil oli kõht tühi või oligi meie esimene pitsakoht hea (ka hinnatase ei tapnud), igatahes kohe Duomo kõrval ja vägagi mõnus koht istumiseks ning melu nautimiseks. Sarnaseid kohti leiab ilmselt iga nurga pealt.

DSC03680DSC03688

Järgmisel päeval Scalo Milano shopping village´ist tagasi sõites, otsustasime me otsida toidukoha sealkandis, lootes, et hinnatase on soodsam kui kesklinnas. Me ei eksinud. Kohe Milano Rogoredo rongipeatuses, kus me rongi pidime vahetama, leidsime me PostOffice Station kohvik-lounge-restorani. Kui lähete Scalosse shoppama, siis soovitan teil ka selles kohas lõunat süüa. Võrratu teenindus, imeline pasta, hea hind ja mõnusa atmosfääriga koht.

DSC03844DSC03830DSC03835

Reisi üks positiivsemaid toiduüllatusi oli veidral kombel üldsegi mitte itaalia kööki pakkuv restoran, vaid Sichuani toidukunsti pakkuv restoran, kuhu me sattusime täiesti juhuslikult mööda Viale Monzat (kus asus meie b&b) jalutades. Me olime minemas ühte pitsakohta, mida meile soovitati, kuid see restoran tundus nii teistsugune, et me ei suutnud kiusatusele vastu panna. Väga hea valik! Minu suitsutatud tofu oli üks parimaid, mida ma üldse saanud olen. Ja täpselt piisavalt terav. Mareki kung pao oli minu jaoks natuke liiga igav, aga kindlasti paslik just neile, kes muidu hiina kööki ehk nii kõrgelt ei hinda. Kui ma peaksin uuesti Milanosse sattuma (ja ma tean, et ma satun!), siis see on ka restoran, kuhu ma kindlasti uuesti lähen.

DSC03917DSC03924DSC03930DSC03928DSC03939

Järgmiseks selle reisi lemmikohaks on kahtlemata kõige ehtsam Itaalia trattoria Parmas. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et te Parmasse satute, aga kui satute, astuge läbi. Inglise keelest kasu ei ole, aga käed, jalad ja näoilmed aitavad kenasti välja ja kõik saab suheldud. Siiagi sattusime me kogemata, olles juba pool linna läbi jalutanud, sõelunud välja liiga kallid restoranid, peaaegu, et tülli läinud, sest õiget kohta ei paistnud tulevatki ja mul oli kohutav pissihäda. Pissihäda muide juhatas meid veel hiljemgi võrratutesse kohtadesse.

DSC03971DSC03980DSC03983DSC03984DSC03987DSC03988DSC03991DSC03992DSC03997.JPG

Sama päeva õhtul Milanosse tagasi jõudes oli ilm ilusaks läinud ja me otsustasime üles otsida Navigli linnajao, mida mulle korduvalt soovitatud on külastada. Etteruttavalt ütlen, et me jõudsime sinna veel tagasi, sest püha issand jumal kui äge linnaosa. Me peaaegu ei oleks siia sattunud, sest peale päeva Parmas olime me üsna väsinud, aga mingil veidral põhjusel mõtlesime me ikkagi, et nadi oleks kell kuus hotelli tagasi minna, et võtame end ikka kokku ja läheme. See linnaosa on nii ilus. Nii armas. Nii hubane. Restoran restorani kõrval. Ilm oli imeilus ja tuulevaikne, ja mis peamine – vihmata, nii et kõigepealt lubasime me endale joogid kanali ääres. Siis asusime toidukoha otsingule. Meie selle päeva ainsaks söögiks olidki olnud Parmas kahepeale söödud tortellinid, mida ei ole just teab kui palju.

DSC04107DSC04115

Aga mille järgi valida restoran kui sul pole absoluutselt aimu. Esimene asi on muidugi minu puhul hinnatase. Reisil olles ma küll tahan süüa paremini kui tavapäevadel kodus, aga priisata ei raatsi ma siiski. Vanasti oleksin ma toidukoha valinud selle järgi, kus on rohkem rahvast ja välistanud tühja koha, aga mitte enam. Nüüd valin sisetunde, atmosfääri ja muidugi ka hinna järgi. Inimesi kas on või ei ole, pole üldse tähtis. Selle meetodiga võib pange ka muidugi panna, aga siiani ei ole ma väga palju mööda pannud, nii sai ka siin meie valikuks üks hubane restoran, mis meie saabudes, oli veel pea inimtühi. See muutus varsti. Õigustatult. Sest siin sõime me selle reisi parimad pitsad. Kuigi need olid nii suured, et me hiljem ägisesime, siis patt oleks olnud ka midagi alles jätta. Liiga hea oli.

DSC04134DSC04145DSC04148DSC04125

Oli ka selliseid kohti, kus me vaid paar jooki tegime, sest asukoht oli hea, aga menüü ei kutsunud absoluutselt sööma. Kohe tundus, et toit ei ole nendes kohtades hea. Võib olla me eksime, aga millegi pärast ma ei usu. Üks selline koht oli Bellagios, kuhu me päevareisi tegime, ja teine Como keskväljakul, kus me lihtsalt aega surnuks lõime laeva väljumiseni. Õnneks vein on Itaalias ikka odav, nii et kui süüa ei saa, siis juua ikka saab. Jah, ma isegi ei varja ega häbene, et ma jõin sellel reisil ohtralt punast veini. Ohtralt.

DSC04440.JPG

DSC04289DSC04188DSC04191

Omaette kogemus on kindlasti ka Miss Sixty kohvik, kuhu ma soovitan minna. Milanos olles te satute sinna kõrvale niikuinii. See on nimelt kiviviske kaugusel Duomost. See on ka üks koht, kuhu meil soovitati minna ja ma saan aru, miks. Istud teisel korrusel, jälgid tänaval toimuvat melu, poes ostlevaid inimesi, ise samal ajal roosat tiramisud süües. See tiramisu viis keele alla! Miss Sixty oli vanasti üks minu lemmikbrände. Ega ma praegugi nende asjadest ära ei ütleks, aga mu meelest nende riided lihtsalt ei sobi paksudele nagu mina. Samas vaadake seda roosat iludust! Ja seda roosat iludust taldrikul muidugi ka.

DSC04409DSC04417DSC04404

Viimaseks kohaks, mida ma teile soovitan, ongi jälle koht, kuhu me sattusime kogemata, pissihäda tõttu. See veinibaar on kohe “PEAB MINEMA”-koht Naviglis. Me läksime sinna nagu öeldud wc-d otsides, tahtsime juua viisakusest klaasi veini, kuid lõpetasime pudeli veini ja mitme juustu/singi vaagnaga, sest sealt ei tahtnud ära minna. Daamid ja härrad, parampapaaa, selle reisi kõige ägedam kogemus – La Vineria. Täiesti uskumatu koht, mida jällegi sõnadesse on raske panna, aga see melu, see atmosfäär, need inimesed, see vein, need juustud…Uskumatu, kuidas võib kogemata koperdada täieliku pärli otsa. TÄIELIKU PÄRLI!

DSC04503DSC04527DSC04524DSC04519DSC04522DSC04501DSC04516

 

 

 

 

Käime katuseid mööda

Kuna ma viimased umbes 12 aastat olen rääkinud, et Milano on täiesti mõttetu linn ja ma tunnen nüüd, et olen sellega linna suhtes täiesti ülekohtune olnud, siis ma kavatsen oma patud lunastada ning Milano (ja muude lähilinnade +hotellide + toidukohtade + baaride + poodide) postitusi hakkab siin tulema nagu Vändrast saelaudu. Kui teile Itaalia ja reisijutud ei meeldi, siis noh nii nädalakese võite selle blogi täitsa külastamata jätta. Midagi pole teha. Ma ei ole Itaalias esimest korda, kuid seekord sattusin ma ausalt sellisesse vaimustusse nagu oleks seal esimest korda.  Ja ma pean seda vaimustust – eriti Milano suhtes – maailmaga jagama.

Esiteks Milano toomkirik. See üks suuremaid gooti stiilis ÜLENI MARMORIST kirik ei saa kedagi külmaks jätta. Sõnadega on seda raske kirjeldada, pildid ei anna edasi pooltki ilu ja kui katusel ei ole käinud, siis tänavalt ei saa murdosagi sellest emotsioonist, mida tornid ja kujukesed katuselt nähes pakuvad. Pilet on muidugi krõbe – 17 eurot inimene, aga uskuge mind kui te ei ole seal katusel käinud, siis te ei ole ka Milanot näinud. Kui seest on kirik pigem hämar ja sünge (kuigi imelised vitraažaknad helkisid nii kaunilt päikesevalguses), siis katuselt on see kirik tänu heledale marmorile nii helge. Vaated, tornid, kujukesed hingematvad. Kõndisime Marekiga katusel ja mulle tuli meelde meie pulmalaul. Smilersi “Käime katuseid mööda”. Ei, ärge naerge. Olete te selle laulu sõnu kuulanud?

DSC03727DSC03731DSC03734DSC03739DSC03741DSC03750DSC03754DSC03762DSC03773DSC03777DSC03780

Soe soovitus. Minge kirikut külastama varahommikul. Meie käisime seal kolmapäeval umbes üheksa paiku hommikul. Katusel oli peale meie vaid 1-2 gruppi inimesi. Kui me uuesti samale väljakule laupäeva lõuna ajal sattusime, olid järjekorrad katusele minekuks üüratud. Muidugi tasub see seismine end sajaga ära, aga ikka on mõnusam kui ei pea kusagil trügima. Hommikune Duomo väljak erines totaalselt laupäevalõunasest.

DSC03764DSC04350

Piazza del Duomo ei ole muidugi ka niisama linna (pea) väljak. See on koht, kus sünnivad kõige kaunimad Instagrami pildid, see on koht, kus teha kohustuslik check´in Facebooki, see on koht, kus fotosessioonide vahel jooksevad ootamatult ringi pisikesed confettisid pilduvad printsessid, see on koht, kus Milano mood end näitab, see on koht, kus isegi kerjused kannavad oma tavaari kaasas Gucci kotiga. See ei ole niisama väljak. See on elu.

DSC04352DSC03694DSC03695DSC03697DSC03700DSC04385DSC04389DSC04395DSC04377DSC04368DSC03908

Ma ei ole küll eriline suur turistinänni kaasa ostja, kuid Duomo muuseumipood kõnetas mind nii, et meiega reisisid mälestuseks kaasa paar käevõru. Soovitan selles poes ringi vaadata, ei ole selline igav kruus-pluus-poeke, vaid päriselt oli seal vahvaid asju.

DSC03715.JPGDSC03799

 

 

Märgid vol2

Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et ma sellest lühikesest USA reisist nii vaimustusse sattusin, et mul on telefon täis igasugu kummalisi pilte, mida ma kohe pean maailmaga jagama. Aga ausalt, mulle lihtsalt nii meeldis see kultuuride erinevus, mis igast nurgast silma torkas.

dsc01931dsc01939dsc01940dsc01941dsc01942dsc01943dsc01944dsc01945dsc02024dsc02025dsc02028dsc02030dsc02034dsc02064

Märgid vol1

Nimetage mind kõige pesuehtsamaks turistiks, aga ma hetkel ikka olen päris õnnelik selle üle, et ma Chicagos võitlesin magamatusega ja otsustasin selle asemel linnaga tutvuda. Nii palju või vähe sinna päeva sisse mahtus. Aga ma ei oleks kuidagi suutnud lihtsalt hotellituppa minna ja magama minna, kui linnal on minusugusele turistile nii palju pakkuda. Võib-olla mitte otseselt vaatamisväärsusi, põhikohtadesse ma ju siiski ei jõudnudki, aga põhilised vaatamisväärsused ei olegi tihti mu jaoks need kõige huvitavamad. Mulle meeldib tutvuda eluoluga ja lihtsalt poolsihitult linnas ringi seigelda. Kuni eksimiseni;)

dsc01993dsc01641dsc01651dsc01655dsc01693dsc01701

dsc01715dsc01721dsc01730dsc01734dsc01741dsc01747dsc01749dsc01789dsc01762dsc01954

Sulle võivad huvi pakkuda ka järgmised postitused:

https://estonianwithabackpack.com/2018/12/20/life-like-in-a-movie/

https://estonianwithabackpack.com/2018/12/22/kuidas-ma-koju-sain-voi-ei-saanud/

https://estonianwithabackpack.com/2018/12/31/kuidas-ma-grinchi-otsingul-getosse-sattusin/

https://estonianwithabackpack.com/2019/01/08/kuidas-ma-hotelle-valin/

Võ mošete nas fotografirovat

Jõulupühad. Mitu päeva laua ümber istumist, söömist ja joomist. Nii võiks paari sõnaga võtta kokku jõulude olemuse. Selline oli ka meie jõul. Kõigepealt söömine oma kodus ja siis söömine 186 kilomeetrit eemal. Vahepeal skrollid harjumusest Facebooki. Viimane on natuke piinlik tegevus hea seltskonnas, aga mis sa teed – harjumuste ori. Aga see pole vaid paha. Nii jäi mulle silma Mesi Tarest alguse saav kaheksakilomeetrine “eksootiline jalutuskäik läbiVarnja, Kasepää, ja Kolkja tänavküla, kus paiknevad tihedalt koos majad, aedviljapeenrad ja kilekasvuhooned ning kust väikesed põiktänavad viivad järve äärde. Matkajuht tutvustab Peipsi vanausliste kultuuri ja kohalikku eluolu.”

Vasulast on Varnjasse vaid mõned kümned kilomeetrid. Mõeldud- tehtud. Panen meid kirja ja nii me tänase päeva esimese poole matkates veetsimegi. Ilm oli mõnus, matka pikkus ei murnud konti ja seltskond oli lausa imeline. Mu vend oma elukaaslasega ja mu täditütar liitusid ka meiega ning ma riskin kõlada klišeelikult, aga jalutades mõtlesin ma, et isver , ma sain ju sel aastal jõulukingi, mida ma olen aastaid tahtud. Pere oli jõuludel koos! Ja see emotsioon on väärt rohkem kui ükski teine kingitus olla saaks.

Mesi Tare perenaine ja peremees võtsid meid vastu oma teada-tuntud lahkuses ning Peipsiäär võlus ka talvisel ajal. Kui mahajäetud majad selles piirkonnas ei maksaks 100 000 eurot, siis ma mõtleks, kuidas endale sinna piirkonda suvemaja soetada. Jalutades tegime me loomulikult pilte, ikkagi turistid ju. Pildistasin parasjagu mingit puud või maja või jumal teab mida kui meist möödusid kohalikud noormehed. “No aga meist ei teegi pilti või?” naersid nad ja lisasid “võ mošete nas fotografirovat.” Tervitused teile!

DSC02579.JPGDSC02484DSC02492DSC02498DSC02502DSC02508DSC02523DSC02527DSC02534DSC02537DSC02544DSC02568DSC02551DSC02576DSC02553DSC02558DSC02584DSC02592DSC02593DSC02602DSC02604DSC02605DSC02611DSC02612DSC02618DSC02623DSC02628DSC02625DSC02630DSC02634

Kuidas ma koju…Sain või ei saanud?

Kojusaamiseks oli mul üleeile ja eile kokku neli lendu. Chicago-Reykjavik, Reykjavik-Dublin, Dublin-Stockholm ja Stockholm-Tallinn, lendude vahel oli piisavalt aega, et ei oleks pidanud end vigaseks muretsema ja oleks aega olnud ka natuke lennujaamapoodides ringi vaadata (kust ma mujalt need selleaastased jõulukingid ikka osta jõuan muidu?).

Aga…Kui lendudega midagi viltu saab minna, siis viltu ka läks.

Esimese lennu väljumine hilines kaks ja pool tundi, mis ootamatult muutis ka järgmisele lennule jõudmise aja kriitiliseks. Aega oli umbes 15 minutit, et lennule jõuda. Sinna sisse pidi mahtuma ka bussisõit. Ma väga ei muretsenud, sest üldiselt sellisel juhul oodatakse ikka hilinejad ära, aga no ikkagi…Mul ei oleks otseselt midagi Islandile jäämise vastu olnud, kuid see oleks siiski tähendanud liiga palju sekeldusi, parem lennule kiirustada. Läks nii hästi, et minu värav oli kohe seal, kuhu buss meid viis. Ma oleks jõudnud isegi pissil ära käia.

Ma olin alustanud oma reisi tagasi tulevikku. 8+ tundi järgmise päeva suunas. Ma olin just saanud öö ja päeva USA-s korda, kuid pidin nüüd uuesti ümber harjuma teistpidi tagasi. Esimesed kaks lendu ma magasin nii, et ma ei tundnud ei õhkutõusu ega maandumist.  Dublinisse jõudes olin jõudnud hommikusse, minu aju jaoks oli täiega öö. Ajas edasi-tagasi rändamine on üks omaette kogemus. Etteruttavalt võin öelda, et Stockholmi jõudes ei saanud ma enam aru, mitu päeva ja mis kell ma reisinud olin, kas ma olin söömas hommikusööki, lõunat või õhtust. Mu aju oli üsna sodi.

Dublini lennujaam on üks nõmedamaid, kus ma käinud olen. Või harjumatum. Nii segadusse ajav. Õnneks oli mul siin aega segaduses olla, sest otseloomulikult lükati edasi ka järgmine lend Stockholmi. Kõigepealt tund, siis kaks, siis veel veerand tunni kaupa kolm korda. No vähemalt on aega siin  jõulukinke otsida, mõtlesin ma. Päris oli. Kui kosmeetikat, iiri suveniire ja viskit ei tahtnud, olid väljavaated kinkide leidmiseks kasinad. Mul ei jäänud muud üle kui oodata. Te ei kujuta ette kui hea meel mul oli, et ma USA-s olin olnud sunnitud ostma kogu maailma adapterite komplekti. Ma ei teadnud, et ka Iirimaal on teistmoodi pistikud, kuid pole probleemi – mul oli kohvris olemas seitse erinevat otsikut akude laadimiseks. Üks neist pidi ka siin sobima. Ma olin päästetud.

DSC02066

Kui täis oli saanud kolm tundi ootamist, hakkas asi kuidagi kahtlaseks kiskuma. Lende ei paistnud kuidagi toimuvat. Kaks lendu pidid väljuma ühest ja samast väravast, ei pidanud üldse väljuma, väravaid muudeti edasi ja tagasi. Ma ei suutnud enam järge pidada. Rahvast ja möllu ja segadust oli nii palju. Lihtsalt hoidsin pilgu väraval peal, sest viimase info järgi oli lootust, et peale Helsingi lennu väljumist hakkab Stockholmi lennu boarding. Midagi ei hakanud. Klõbistasin arvutis. Magasin rahvamassi suminas maha, et väravat oli muudetud.

DSC02082

Stockholmi jõudes sain ma lõpuks jälle pihta sellele, mis kell on. Boarding Tallinnasse pidi algama 18:20, lend Dublinist maandus 18:24. Ma ei oleks väga muretsenud, sest ikka oodatakse hilinejaid, mind tegi murelikuks see bussiga lennukini viimise osa. Kas nad siis ka ootavad hilinejaid? Mõned minutid kindlasti, aga kui kaua? Lisasin lennukilt maha jõudes tempot ja avastasin end ühtäkki passikontrolli järjekorras, mis oli üüüüüüüüratu pikk. Seal oleks raudselt 10-15 minutit läinud. Seda aega mul kindlasti polnud. Ülbelt palusin ma inimestelt, kas tohiksin ette saada. Keegi ei olnud vastu.

Ja siis algas minu reisimise ajaloo üks hullemaid võidujookse ajaga. Infotabloolt leidsin Tallinna lennu, kus oli kirjas, et boarding toimub 18:35 bussiga. Ma vaatasin kella. Ei olnud just liiga palju võimalusi sinna õigeks ajaks jõuda, aga ma lidusin lootuses, et mind ikka oodatakse. Loogika ütles, et ma peaksin saama transfer väravat kasutada. Ei saanud, sest Tallinna lend läks välja terminalist kaks. Mina olin terminalis viis. Nende kahe terminali vahe on ilma liialdamata sama pikk kui lennujaamast Ülemiste keskusesse. Nende kahe vahel käib rong! Erinevad terminalid tähendasid ka seda, et ma pidin uuesti läbima turvakontrolli. Kui ma lõpuks hingetu ja higisena terminal kahte jõudsin, nägin infotabloolt, et ooteaeg seal on 15 minutit. Mul ei jäänud muud üle kui jälle kord paluda end teistest ette. Iga minut oli kulda väärt. Kell hakkas saama 18:50, lend pidi väljuma 18:50. Üks kord elus ei olnud Nordica lennu taga kirja, et see oleks edasi lükatud. Minu õnn, eksju? Jõudsin väravasse ja leidsin eest grupi rahulikult istuvaid inimesi. Ma ei saanud midagi aru. Ometigi oli tablool kirjas “boarding 18:35 bussiga”. Tuletan meelde, et mu aju oli täiesti sodi ja korraks tundus mulle, et Nordica ja Air Baltic on ka üks ja seesama lend. Poteito potaato. Kui ma lõpuks aru sain, et olin infotablood valesti vaadanud, olin ma meeleheitel. Siin mu reis siis tänaseks tõepoolest lõppeb ja omast rumalusest. Lende oli kaks – 18:50 Nordica lend ja 19:35 Air Baltic lend. 19:35 asemel olin ma kogu aeg lugenud 18:35 ja kuigi mul käis peast läbi mõte, et miks 18:50 asemel on kirjas 18:35 mõtlesin ma, et see on seotud bussisõiduga.

Kell oli 18:55 ja ma olin vales terminalis!

Nordica lennu, mida ma nüüd õigesti vaatasin, ei olnud mingit märkust, et see oleks edasi lükatud nagu ma naiivselt lootsin. Mul ei olnud mingit šanssi sellele lennule jõuda.  Mäletate jah – kahe terminali vahel käib rong! Ma olin alla andmas, kuid mingi osa minust mõtles ikka, et “it ain´t over until it´s over” ja ma hakkasin TAGASI tormama. Kuna lootus oli niikuinii juba peaaegu surnud, keeldusin ma uuesti maratoni jooksmast ja sõitsin õigesse terminali rongiga. Turvakontrollini pidin ma ikka poolmaratoni jooksma. Krt, kus need suured lennujaamad ajavad hulluks. Kell oli juba seitse läbi. Ehk nad ikka ootavad, lootsin ma sisimas ja kujutasin ette, kuidas hetkel juba 63848 korda “final call for Eveliis Kund-Zujev” hõigatakse ja ma jõuan väravasse täpselt nii, et lennuki saba vaid näha.

Minu õuduseks pidin ma jälle turvakontrolli läbima. Rahvamass, mida ma nägin, andis kiiresti aimu, et kui ma tahan kuidagigi veel lennule jõuda, siis pean ma jälle ülbe olema. Palusin end jälle ette, turvatöötajad olid äärmiselt abivalmid ja aitasid mind kiiremini väravast läbi. Minu taha seisma jäänud vanem abielupaar porises pahaselt. “Tal on väga kiire,” vabandas turvatöötaja minu eest. “Meil on ka kiire,” porisesid nad vastu. “Tõsiselt? Kas te olete ka higist tilkuvad ja hingetud ja meeleheitel  ja kaks päeva reisinud, surmväsinud, segamini ja lennust maha jäämas?” mõtlesin ma sisimas. Sain turvaväravast läbi rekordkiirusega, et siis jääda ootama oma asju lindil, mis edasi ei liikunud. Ma olin nii lähedal, ent samas ikka veel nii kaugel. Porisev abielupaar sai oma asjad enne mind kätte ja möödusid minust vaadates mind õela pilguga justkui öeldes “nanaanaanaaanaa, me saime ikka enne”. Iga sekund ja minut oli oluline. Ma olin nutma puhkemas. Võib olla ei pidanud ma seal ootama rohkem kui 2-3 minutit, aga see tundus terve igaviku. Lõpuks sain ma oma asjad kätte ja hakkasin uuesti liduma.

Viskasin pilgu infotabloole. Veendusin, et seekord vaatan õiget lendu, nägin väravat ja lennu taga märkust “eeldatav lahkumise aeg 20:10”. Vana hea Nordica tegi seda jälle. Ma olin jooksnud nagu hull, ma reaalselt tilkusin higist – mantel, pintsak, kohver ja kott ei ole maratoni jooksmiseks just mugavaim varustus- et jõuda lennule, mis oli tund aega edasi lükatud. Ma jäin seal samas seisma, viskasin oma kotid maha, et hinge tõmmata. Minust möödus üks paar. Nad naeratasid mulle. Mees tuli mu juurde ja kallistas mind. “Kumb on – kas juba väljunud või tühistatud?” küsis ta. “Edasi lükatud,” hingeldasin ma vastu. “Parem niipidi, eksju?” naeratas ta ja soovitas mul nüüd esimesse baari minna.

Aga enne oli mul vaja uut pluusi. Ma haisesin higi järgi nii, et pidin ise selle kätte ära minestama. Seadsin sammud esimesse poodi. Leidsin pluusi. Allahindlused ka. Jeeei, vedas. Või siis mitte. 179 eurot. Meeleheitel või mitte, higine või mitte, aga mitte raha peale nii vihane. Minu rõõmuks oli kõrval kohe järgmine pood, kus müüdi bambusviskoosi ja siidisegust VALGEID t-särke (minu lemmikud!), lisaks olid kõik asjad 25% soodsamad. Ma sain puhta pluusi 23 euroga. Vana palusin ma prügikasti visata. See oli üks odav valge pluus, mille ma olin Dubai jaoks ostnud (kuu aega tagasi!) ja kinnitas jälle seda, et pole vaja osta odavaid hilpe, sest need on vaid korraks kandmiseks. Peale paari pesu oli see muutunud topiliseks ja mul ei olnud kahju seda minema visata, pealegi haises see rämedalt higi järele, sinna oli päev tagasi läinud kohvi ja hommikul tomatit. Lisaks oli see vastikust sünteetikast, mis keha sügelema pani ning ilmselt aitas kaasa ka liighigistamisele. Ma nägin selle pluusiga välja nagu kodutu. Oli aeg pluusist vabaneda. WC-s piserdasin ma end üle lõhnaõliga tundes end nagu 16.sajandi aadlik, kes pesemise asemel end lõhnaõliga üle valab. (Okei, et see nii rõvedalt ei kõlaks, siis ma siiski enne püüdsin end natuke ka pesta kraani all.) Ma tundsin end uuesti poolinimesena. Hingamise rütm oli taastunud ja nägu, mis oli jooksmisest punane ja leemendav, hakkas normaalset värvi tagasi minema.

Kokkuvõttes hilines Nordica lend veel kaks tundi.

Sa oled ikka nii cool mutt ehk üleväsimus

Rääkisin täna üle pika aja sõbrannadega, polnud pikalt olnud aega lihtsalt niisama Facebookis tsättida, aga täna hommikul viskasin end diivanile pikali, vaatasin poole silmaga NCSI-d ja tsättisin. “Kust sa selle energia (selliseks reisimiseks) võtad?” küsisid nad ja enne kui ma jõudsin vastata, jõudsid nad ise järeldusele, et see on mu elustiil, kui ma oleks kodus paigal, siis ma lihtsalt läheks laisaks, kamandaks Marekit ja blogiks sellest kui “kiire mul on” mitte midagi tehes. “Sa oled ikka nii cool mutt,” ütles üks neist ja ma jäin selle lause peale mõtlema.

Jah, ma olen ülbe ja enesekindel ja põhimõtteliselt nõustun, et ma olen mingil määral cool, aga samas ikka ei ole ka. Vaatan kasvõi oma kolleege, kes tõepoolest on coolid ja ma imestan, kust nemad selle energia võtavad ning see nakatab. Ma olen sattunud tööle, kus inimesed on energilised, lahedad ja attitude´iga. Mulle meeldib ja see nakatab. Vaatan neid inimesi, kellega ma Dubais kohtusin ja mõtlesin, et vau, nemad on coolid, tahaks ka olla pooltki selline. Näiteks üks naine, kes Dubais tegeleb ühe tuntud Eesti moelooja esindamisega, selle naise olek ja suhtumine ja energia…jällegi nakatav.

Jõudsin eile pärastlõunal Eestisse tagasi ja esimest korda tundsin, et kurat Eesti on ikka sügisel nii hall ja masendav, kass tuli peale, väsimus ilmselt tegi oma töö, oleks tahtnud kerra visata teki alla, aga meile tulid külalised. Marek küsis mitu korda, et kas tühistame selle ürituse, et ma saaksin puhata ja ma jõudsin järeldusele, et mul on siiski maailma parim mees. Hooliv ja armastav. Muidugi ütlesin ma, et me ei tühista sõprade külaskäiku. Ta on põhimõtteliselt kaks kuud juba nagu üksikisa olnud, muidugi vajab ka tema nüüd puhkust ja lõõgastust ega pole süüdi selles, et mina töö pärast väsinud olen. Ainuke kokkulepe oli, et ma ei pea midagi valmistama. Ja saate aru, meile tulid Pranglist sõbrad külla, kes esiteks tõid ise söögi kaasa ja teiseks ka valmistasid meile õhtusöögi. Kui see pole luksus, siis mis veel on? Värske kala, seenekaste ja kartulid, sojakastmega äkine – J-U-M-A-L-I-K, lihtne, aga jumalik. Need on coolid inimesed! “Saare rahvas ongi selline,” ütleb mulle Marek iga kord kui ma imestan nende inimeste suhtumise ja oleku üle. Tal on ilmselt õigus. Saare rahvas on teistsugune – päikeseline ja soe, mitteeestlaslik. Mul on nendelt palju õppida.

Hommikul tegin ma silmad lahti selle peale, et Ida arvas, et oleks aeg ärkama hakata. Ma tundsin, et ma ei suuuuuuudaaaaaa ärgata. “YouTube’i tahad?” küsisin ma ideaalse vanemana. Tahtis. Ma võitsin pooltunnikest magamisaega. Siis kadus internet. “Mine paki oma kott kokku,” pakkusin ma talle välja ja ta läks. Ma sain veel tunnikese magada. Samas ma ei tea, MIDA ta oma kotti kaasa pakkis, kuid ajalugu on näidanud, et ta on täitsa hea pakkija, ma loodan parimat. Ma sain magada kuus tundi. Aga kelle süü see oli, et ma kohe peale sauna magama ei läinud? No vot. Just. Kedagi pole süüdistada. Nüüd istun ma laevas ja tegelikult tunnen, et ma olen üleväsinud, üldse mitte cool mutt, lihtsalt väsinud ja magamata, näen välja nagu oleks 784603294 päeva pidu pannud. Võtsin isegi ühe prosecco (klaasi!) ette, et kui juba nagu joodiknaine välja näha, siis olgu põhjusega.

Ma olen nüüd 72 tunni jooksul maganud minimaalselt, aga teate, mis mulle energiat annab. Mõte, et üks mu kolleeg pidi Dubaisse sõitma Kanadast – 22 tundi lendu, 12 tundi ajavahet ja PIKAD tööpäevad messikeskuses ning ta sai hakkama oma väsimusega, minu väsimus tema väsimuse kõrval on ilmselt lapsemäng.