Sellest loost saaks siin ühe täitsa vahva reality. Okei, ilmselt oleks see vahva reality vaid minu peas, aga omamoodi naljakas lugu on see ikka. Juba kasvõi seepärast, et härra Mesit tunnen ma juba aastaid, aga tundub, et me vist pole omavahel üldse rääkinud, sest muidu ma teaks, et ta mulle praktiliselt sugulane on.
Vähemalt sellise hüüdnime ta siin Hallmarki jõulude ajal sai.
“Pere ja Kodus” ilmus hiljuti artikkel sellest, kas lapsi peaks/võiks ööseks külla lubama. Kui aus olla, siis selle artikli kommentaarid ja teiste vanemate arvamused sellel teemal tulid mulle üllatusena. Selles mõttes, et kui paljudel vanematel oli väga jäik seisukoht, et ööseks sõbra/sõbranna juurde jääda ei ole okei.
Päris palju oli sarnases stiilis kommentaare: ” Ega ei lase küll mujal külas magada eriti kui läbi ja lõhki selle pere tausta ei tea. Kui suhelda tahetakse saab seda päevasel ajal ka teha, magamiseks on lastel oma kodu ja omad voodid. Pole iial seda öist külapeal magamist mõistnud. Kes tahab lasta las laseb, mina pole hukkamõistja aga meie peres on selline reegel. Ja kui tahab külapeal ringi magama hakata igalpool siis peab olema täiskasvanu ja oma elamine, seal teeb omad reeglid ja elab nagu soovib.”
Päris veider hüpe lõbusatest peohetkedest hoopis tõsisematesse teemadesse, aga täna hommikul uudiseid lugedes tuli see lugu meelde. Ma ei ole kindel, aga võib olla ma olen seda teemat põgusalt ka varem blogis puudutanud, ent igal juhul on see selline lugu, mille jagamisse ma olen suhtunud teatava reservatsiooniga.
Ma ei tea, kas seda saab nimetada häbiks või saab seda nimetada ükskõiksuseks või on selle põhjus hoopiski selles, et aju on tegelikud sündmused ära blokeerinud, aga kuidagi pole see kunagi olnud teema, millele meist keegi oleks rääkinud. Ei lapsena ega täiskasvanuna. Pigem on naabri-Antsust (nimi muudetud) alati hästi räägitud ja ta on alati kõikidele meeldinud, meile ka, nii laste kui täiskasvanutena. Isegi ma mäletan, et kunagi vist tahtsin Marekile teda tutvustada, sest “nii tore onu oli lapsepõlves” ja olin nii kurb, kui sain teada, et ta surnud oli.
Kohe alustuseks ütlen igaks juhuks, et siin postituses ei süüdista ma kedagi ega räägi ka kellestki konkreetselt. Samuti saan ma aru, et kõik need koolikiusamise ja muude draamade episoodid on alles algus, ses mõttes, et ma saan aru, et need ei ole esimene ja ainus kord. Kahjuks ongi osa koolilapse ja koolilapse vanema argielust. Teema, millega tuleb pidevalt tegeleda. Ida on olnud mõlemal poolel – kiusaja ja kiusatava rollis. Mõlemad võrdselt ebameeldivad rollid.
Ma mäletan, kuidas ma alles rase olles olin lapsekasvatuses kõige suurem ekspert. Ma teadsin täpselt, mida mu laps hakkab tegema ja mida ei hakka tegema. Meil oli tädiga vestlus, mille käigus tädi ütles, et kahjuks on ajad sellised, et kui su lapse klassis kõikidel on iPadid, siis nutad ja ostad oma lapsele ka, sest sa ju ei taha, et keegi ütleks, et ta on teistest kehvem. Ma naersin selle peale ja ütlesin, et pähh, mu laps saab olema nii enesekindel, et panen talle kasvõi tahvli ja krihvli kaasa ning ta on tegija.
Perekoolis on vahva teema, mis algas sellest, et kirjutati äriitavatest anglitsismidest, aga nii nagu seal foorumis ikka, siis teema kaldub mujale ning lõpuks jäävad omavahel kaklema paar inimest. Huvitav fenomen iseenesest. Mida see annab, et püüad anonüümselt suvalises foorumis suvalisele võõrale tõestada, et sul on õigus?
Hetkel käib siis kaklus sõna “nihu” pärast. Kes ütleb, et see tähendab “nihkesse minema”, kes väidab, et tegu on äärmiselt ropu sõnaga, mida üldse kasutada ei tuleks:
Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas.
Alustame sellest, et emme ajas mind lapsena alati kääridega taga. Ei, ta ei olnud vägivaldne. Tal oli kinnisidee, et küünealused peavad puhtad olema ja nii ta siis kogu aeg mind küünekääridega taga ajas. Ja oi ma mäletan, kuidas ma sain pahandada kui maalt mustade küünealustega koju tulin. Milline häbi. Ja issand, ma mäletan kui ma kunagi täid sain. Tädi istus minuga tunde ja juuksekarv juuksekarva haaval käis kõik mu juuksed läbi, et jumala eest täikontrolli käigus ei selguks, et mul on ikkagi mõni tingupoeg pähe jäänud. Täid olid häbi tipp. Täid olid vaid mustadel inimestel ning lastel, kelle vanemad ei hoolitsenud selle eest, et lapsed puhtad ja korrektsed oleks. Korrektselt riides, juuksed alati korrektselt kammitud ja kindlasti mitte ei ole neil kunagi täisid. Ega musti küünealuseid.
Ma ei tea, kas see kõlab nüüd valesti, aga mul sai korraga inimeste limiit täis. Selles mõttes, et ma tundsin eile, et ma ei viitsi enam korraks kellegagi arvestada. Suvi on lühike, tegemisi palju, inimesi palju, jutte palju ja nüüd kui tööelu uuesti hooga pihta algas, tunnen ma, et tahaks natukene nädalavahetuseti rahu.
Jah, see kõlab tegelikult valesti.
Teate, mõnikord on nii veider mõelda, et veel aastaid tagasi ei oleks ma isegi oma kõige pöörasemas unenäos ette kujutanud, et meil on maja pidevalt lapsi täis, et see ei sega mind (noh suures pildis) ja mis kõige hullem -ma saan nende haldamisega hakkama.
Või noh ma ei tea kui palju seda haldamiseks saab nimetada, nad saavad ise suurema osa ajast hakkama, vahepeal kaklevad, vahepeal tüdinevad üksteisest, vahepeal tahavad erinevaid asju, vahepeal tüütavad mind ära, aga siiski 90% ajast näen ma kuidas lastel on lõbus. Ei istu nad vaid netis, vaid on megaleidilikud. Seda on nii tore vaadata. Mulle tuli oma lapsepõlv meelde.
Ilmselt on meil kõigil olemas lõhnad, mida me mäletame ka aastaid hiljem. Osadele lõhnadele suudame me täiskasvanuna juurde panna tähenduse. Näiteks mäletan ma oma vanaema naabrite köögi lõhna. See oli kirbe lõhn. Alles aastaid hiljem täiskasvanuna sain ma aru, et see oli peo käigus vakstule läinud viina ja pesukaltsuga puhtaks pestud vakstu lõhn. Teine lõhn, mida ma mäletan, on vanatädi kapi lõhn. See oli rohtude ja maitseainete segu lõhn. Lapsena ma ei saanud aru, mis lõhn see täpselt on. Tädi hoidis ühes kapis oma rohtusid ja välismaa sugulastelt saadud maitseaineid, mida kunagi ei kasutatud. Näiteks kaneel. Need seisid seal kapis puutumatult tema surmani. Ühe sellise Rootsist toodud kaneelipurgi jätsin ma endale alles mälestuseks. Justkui meeldetuletuseks kui iseenesestmõistetavalt me asju võtame.
Aga siis on ka lõhnad, mis on meil ninas, aga mida ei suuda kuidagi paika panna, et mis lõhn see täpselt on ja millest see tuleb. Näiteks Rõngu kanamaja lõhn. Kanamaja oli tegelikult kasvuhoone, mille otsas oli väikene suvetoake. See oli meil Dagne ja Tanel Janiga üks lemmikkoht, sest seal oli telefon ja seal sai salaja lollusi tehtud. Kui te olete minuga samavanune, siis te teate, milline meelelahutus ja haruldus tol ajal telefon oli. Suurema osa ajast lahutasime me oma meelt sellega, et helistasime telefonikataloogist valitud suvalistele numbritele. Mhm, käsi püsti, kes sama on teinud? Ja siis tuli Tartu raadio tutvumissaade, kuhu me helistasime. Ma ei mäleta täpselt enam, kas me valetasime, kes me oleme või rääkisime tõtt, igatahes oma, st vanaema numbri me raadioeetrisse lasime ja ootasime siis kõnesid. Kõnesid tuli palju. Jube põnev oli. Krt, kui ma mõtlema hakkan, siis ma isegi käisin mingi kutiga laululaval deidil. Jube piinlik kuidagi oli. Ei osanud me suurt midagi rääkida ja jalutasime niisama ringi. Rohkem me kunagi ei näinud.
Tagasi kanamaja juurde. Seal oli naljakas lõhn. Mitte halb, vaid lihtsalt omamoodi eripärane lõhn. Ma ei saanud kunagi aru, mis lõhn see oli. Ausalt öeldes pole ma selle lõhna peale rohkem ka mõelnud. Kuni eile tõin Ida mängumajast ära padjad ja vaibad. Võtsin need sülle ja tundsin korraga kanamaja lõhna. Nii palju aastaid hiljem sain ma lõpuks teada, mis lõhn see oli. See oli külmas ja rõskes ruumis olnud asjade lõhn! Kanamajas olid ju ka aastaringselt tekid ja padjad ning mööbel. Neil oli sama lõhn. Jätkuvalt ei olnud see lõhn paha. See oli omamoodi lõhn.
Lapsepõlve lõhn.
Kas te mäletate sellist saadet nagu “Vaata kööki”? See, kus Lilian Kosenkranius istus, sallike kaelas ja prillid ees laua taga, ja jagas retspete, õpetas nõusid kasutama ja etiketti. Kui ei mäleta, siis soovitan vaadata siit, ja kui mäletate, siis soovitan ikka vaadata, nii lahe nostalgia. Hiljuti oli mingi saade, kus sellest saatest ka räägiti ja see tõi nii palju mälestusi meelde.
Minu lapsepõlved möödusid seda saadet vaadates. Mitte et ma seda ise oleksin vaadanud ja hull kokandushuviline olnud, oh ei, ma oskasin endale teha suhkru ja võiga saia ning triikida sai (jah, lugesite, õigesti!). Ma olin lapsena palju oma tädilaste juures, seal seda saia ikka triigitud sai. Mina ei tea, mis planeedil on kasvanud inimesed, kes pole kunagi saia triikinud? Nagu Dagne kunagi ütles – see oli ultimate „vaese lapse magustoit“. Mu õde arvas aga, et see oli hoopis „rikka lapse magustoit“, sest mõelda kui palju triikraudu ja taburette sai selle tegevuse käigus parematele jahimaadele saadetud. Tegelikult nii hullusti muidugi ei läinud, triikrauad jäid terveks, aga mõned ajalehed sai küll tabureti külge kärsatatud. Kui te olete üks nendest, kes on kasvanud planeedil, kus saia ei triigitud, siis see käib täpselt nii lihtsalt nagu see kõlab. Tuleb võtta pehme saiaviil ja see triikrauaga siledaks triikida. Puhas gurmee. Ma ei tea, kust me selle peale tulime. Väidetavalt olin mina seda laagris õppinud ja õpetasin siis edasi ka sugulastele. Jumal seda teab.
Dagne ja Taneli ema ei saanud igatahes (vist väga) kurjaks selle triikimise peale, aga minu ema küll väga õnnelik ei olnud kui ma seda ka oma väiksele õele edasi õpetasin. Kas peaks Idale ka õpetama või oleks targem see väike gurmeeretsept enda teada jätta?
Minu tädi (vanatädi Helju) oli aga maailma üks parimaid kokkasid. Ta oskas süüa teha ükskõik, millest ja kõik tema toidud teeksid silmad ette paljudele praegustele toidukohtadele. See mulgi puder, lihapirukad, pasteet, sült, marineeritud kalad…Oi appi, mul tulevad need maitsed meelde ja ma tunnen neist puudust! Tädist muidugi ka. Tädi oli nii paganama eriline naine. Daam, kes kunagi ei läinud majast välja ilma korralike riiete ja lokkideta. Ma armastasin tädi juures olla. Meil oli hästi lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps. Mulle tundub kohati, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad.
Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas. Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemis vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt. Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud.
Mitu aastat tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud. Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata. Aeg-ajalt tuleb mulle see lubadus ja see vastamata kõne jälle meelde ning kriibib mul hinges. Ma olen enda peale pahane, et mul oli tihti liiga kiire. Kuidas saab oluliste inimeste jaoks olla liiga kiire?
Tädile mõeldes tulebki silme ette, et ta kas heegeldas, tegi süüa ja kuulas samal ajal Vikeraadiost õnnesoove, kohvitas sõbrannadega peenest serviisist (ta kattis alati laua nö pidupäeva liniku ja nõudega kui sõbrannad tulid) või vaatas telekast seda kokasaadet ja kirjutas retsepte üles. Tal oli korralik paks vihik retseptidega. Ma mäletan seda retseptide üleskirjutamist. Seda tuli kiiresti teha, sest kui see ekraanilt kadus, siis oli see kadunud. Ei olnud järelvaatamist või pausile panemist. Olgu, kordussaated vist ikka olid, nii et nii mõnigi kord pidi saadet uuesti vaatama, et poolik retsept kirja saaks ikka.
Tore saade oli. Ja veelgi toredam tädi oli. Nüüd tahaks tema marineeritud kala. Ekstra minu jaoks võttis ta sealt luud välja alati. Nunnu pidi sööma luudega versiooni.