Kanamaja lõhn

Ilmselt on meil kõigil olemas lõhnad, mida me mäletame ka aastaid hiljem. Osadele lõhnadele suudame me täiskasvanuna juurde panna tähenduse. Näiteks mäletan ma oma vanaema naabrite köögi lõhna. See oli kirbe lõhn. Alles aastaid hiljem täiskasvanuna sain ma aru, et see oli peo käigus vakstule läinud viina ja pesukaltsuga puhtaks pestud vakstu lõhn. Teine lõhn, mida ma mäletan, on vanatädi kapi lõhn. See oli rohtude ja maitseainete segu lõhn. Lapsena ma ei saanud aru, mis lõhn see täpselt on. Tädi hoidis ühes kapis oma rohtusid ja välismaa sugulastelt saadud maitseaineid, mida kunagi ei kasutatud. Näiteks kaneel. Need seisid seal kapis puutumatult tema surmani. Ühe sellise Rootsist toodud kaneelipurgi jätsin ma endale alles mälestuseks. Justkui meeldetuletuseks kui iseenesestmõistetavalt me asju võtame.

Aga siis on ka lõhnad, mis on meil ninas, aga mida ei suuda kuidagi paika panna, et mis lõhn see täpselt on ja millest see tuleb. Näiteks Rõngu kanamaja lõhn. Kanamaja oli tegelikult kasvuhoone, mille otsas oli väikene suvetoake. See oli meil Dagne ja Tanel Janiga üks lemmikkoht, sest seal oli telefon ja seal sai salaja lollusi tehtud. Kui te olete minuga samavanune, siis te teate, milline meelelahutus ja haruldus tol ajal telefon oli. Suurema osa ajast lahutasime me oma meelt sellega, et helistasime telefonikataloogist valitud suvalistele numbritele. Mhm, käsi püsti, kes sama on teinud? Ja siis tuli Tartu raadio tutvumissaade, kuhu me helistasime. Ma ei mäleta täpselt enam, kas me valetasime, kes me oleme või rääkisime tõtt, igatahes oma, st vanaema numbri me raadioeetrisse lasime ja ootasime siis kõnesid. Kõnesid tuli palju. Jube põnev oli. Krt, kui ma mõtlema hakkan, siis ma isegi käisin mingi kutiga laululaval deidil. Jube piinlik kuidagi oli. Ei osanud me suurt midagi rääkida ja jalutasime niisama ringi. Rohkem me kunagi ei näinud.

Tagasi kanamaja juurde. Seal oli naljakas lõhn. Mitte halb, vaid lihtsalt omamoodi eripärane lõhn. Ma ei saanud kunagi aru, mis lõhn see oli. Ausalt öeldes pole ma selle lõhna peale rohkem ka mõelnud. Kuni eile tõin Ida mängumajast ära padjad ja vaibad. Võtsin need sülle ja tundsin korraga kanamaja lõhna. Nii palju aastaid hiljem sain ma lõpuks teada, mis lõhn see oli. See oli külmas ja rõskes ruumis olnud asjade lõhn! Kanamajas olid ju ka aastaringselt tekid ja padjad ning mööbel. Neil oli sama lõhn. Jätkuvalt ei olnud see lõhn paha. See oli omamoodi lõhn.

Lapsepõlve lõhn.

Vaata kööki ja tädi Helju tuli meelde

Kas te mäletate sellist saadet nagu “Vaata kööki”? See, kus Lilian Kosenkranius istus, sallike kaelas ja prillid ees laua taga, ja jagas retspete, õpetas nõusid kasutama ja etiketti. Kui ei mäleta, siis soovitan vaadata siit, ja kui mäletate, siis soovitan ikka vaadata, nii lahe nostalgia. Hiljuti oli mingi saade, kus sellest saatest ka räägiti ja see tõi nii palju mälestusi meelde.

Minu lapsepõlved möödusid seda saadet vaadates. Mitte et ma seda ise oleksin vaadanud ja hull kokandushuviline olnud, oh ei, ma oskasin endale teha suhkru ja võiga saia ning triikida sai (jah, lugesite, õigesti!). Ma olin lapsena palju oma tädilaste juures, seal seda saia ikka triigitud sai. Mina ei tea, mis planeedil on kasvanud inimesed, kes pole kunagi saia triikinud? Nagu Dagne kunagi ütles – see oli ultimate „vaese lapse magustoit“. Mu õde arvas aga, et see oli hoopis „rikka lapse magustoit“, sest mõelda kui palju triikraudu ja taburette sai selle tegevuse käigus parematele jahimaadele saadetud. Tegelikult nii hullusti muidugi ei läinud, triikrauad jäid terveks, aga mõned ajalehed sai küll tabureti külge kärsatatud. Kui te olete üks nendest, kes on kasvanud planeedil, kus saia ei triigitud, siis see käib täpselt nii lihtsalt nagu see kõlab. Tuleb võtta pehme saiaviil ja see triikrauaga siledaks triikida. Puhas gurmee. Ma ei tea, kust me selle peale tulime. Väidetavalt olin mina seda laagris õppinud ja õpetasin siis edasi ka sugulastele. Jumal seda teab.

Dagne ja Taneli ema ei saanud igatahes (vist väga) kurjaks selle triikimise peale, aga minu ema küll väga õnnelik ei olnud kui ma seda ka oma väiksele õele edasi õpetasin. Kas peaks Idale ka õpetama või oleks targem see väike gurmeeretsept enda teada jätta?

Minu tädi (vanatädi Helju) oli aga maailma üks parimaid kokkasid. Ta oskas süüa teha ükskõik, millest ja kõik tema toidud teeksid silmad ette paljudele praegustele toidukohtadele. See mulgi puder, lihapirukad, pasteet, sült, marineeritud kalad…Oi appi, mul tulevad need maitsed meelde ja ma tunnen neist puudust! Tädist muidugi ka. Tädi oli nii paganama eriline naine. Daam, kes kunagi ei läinud majast välja ilma korralike riiete ja lokkideta. Ma armastasin tädi juures olla. Meil oli hästi lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps. Mulle tundub kohati, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. 

Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas. Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemis vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt. Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud. 

Mitu aastat tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud. Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata. Aeg-ajalt tuleb mulle see lubadus ja see vastamata kõne jälle meelde ning kriibib mul hinges. Ma olen enda peale pahane, et mul oli tihti liiga kiire. Kuidas saab oluliste inimeste jaoks olla liiga kiire? 

Tädile mõeldes tulebki silme ette, et ta kas heegeldas, tegi süüa ja kuulas samal ajal Vikeraadiost õnnesoove, kohvitas sõbrannadega peenest serviisist (ta kattis alati laua nö pidupäeva liniku ja nõudega kui sõbrannad tulid) või vaatas telekast seda kokasaadet ja kirjutas retsepte üles. Tal oli korralik paks vihik retseptidega. Ma mäletan seda retseptide üleskirjutamist. Seda tuli kiiresti teha, sest kui see ekraanilt kadus, siis oli see kadunud. Ei olnud järelvaatamist või pausile panemist. Olgu, kordussaated vist ikka olid, nii et nii mõnigi kord pidi saadet uuesti vaatama, et poolik retsept kirja saaks ikka.

Tore saade oli. Ja veelgi toredam tädi oli. Nüüd tahaks tema marineeritud kala. Ekstra minu jaoks võttis ta sealt luud välja alati. Nunnu pidi sööma luudega versiooni.

Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama!

Võimalik, et te mõtlete, et no mis nendes täiesti tavalistes Max Mara saabastes erilist on. Või et mis mul viga on, et nendest nii suure numbri teen. Tegelikult ei olegi asi niivõrd saabastes endis, kuivõrd selles, et nad meenutavad mulle lapsepõlve, toovad kokku mingid mälestused ja neil on omamoodu lugu rääkida.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas minema tagasi sinna aega kui parim hetk elus oli see kui tädi Lola ja Onu Oskar Rootsist kas külla tulid või nänni saatsite. Kui te olete minuvanune ja kasvanud üles Kama šokolaadi, Kalevi nätsu, puukottade ja Marati dressiga (mis siis ei olnud ilus sametine ja heast materjalist), siis te saate aru, mida välismaa pakk või sugulaste külaskäik tähendas.

Mulle meeldis kui onu Oskar ja tädi Lola külla tulid väga lihtsatel põhjustel – nad tõid ALATI kaasa jube palju lahedat staffi. Kommide ja nätsudega sai ikka tükk aega populaarsust nautida. Ja riided, mis nad kaasa tõid. Jube lahedad olid, lahedate piltide ja värvidega (roosa pandaga kampsun oli mu lemmik nii kaua kuni ta mulle selga mahtus ja siis oli ikka jube kahju kui ühel kenal päeval seda enam kuidagi selga ei venitanud, sugulane tegi mulle küll sarnase asemele, aga see ei olnud üldse enam SEE). Ja tossud olid krõpsudega! Muide vanade kirjade hulgast leidsin ma ka hulganisti vanu postkaarte. Üks onu Oskari jõulutervitustega kaart oli eriti omapärane, lisaks tavapärasele jõulutervitusele oli seal kirjas ka: „Saatsime Eveliisile talvetossud. Ärge seisma jätke, las hakkab kohe kasutama.”

Rumal nõukaaegne inimene pani ju kõik asjad kappi hoiule või siis hoidis erilisteks sündmusteks. Ma ei teagi, mis need erilised sündmused olid kui tohtis välismaa kohvi külalistele pakkuda, või välismaa seebi ja hambapastaga pesta. Ja huvitav, millised sündmused oleks olnud piisavad talvetossude kandmiseks?

Kui hästi mõtlema hakata, siis võib-olla see nõukaaegne inimene ei olnudki nii rumal, kuivõrd ratsionaalselt mõtlev. Ta teadis, et kui tossudega midagi juhtub või kaneel ja lahustuv kohvi otsa saab, siis ei saa lihtsalt minna nurga peale poodi või lähimasse kaubamajja, et uued asemele osta. Aga tossud? Kui need lapse jalas otsa ei saanud, siis kapis seistes jäid nad ju väikseks ikkagi? Seega kasu oli igatepidi null. Või siis hoiti neid kapis seepärast, et nad ilusad püsiks ja siis sai neid erilistel puhkudel külalistele näidata ( „Sa vaata vaid kui ilusaid asju seal välismaal tehakse? Kahju ainult, et jäid väikseks enne kui Liisu kandagi sai“) ja kõrvale pakkuda lahustuvat kohvi.

Jah, krõpsudega tossud, välismaa kohv ja erilised sündmused pidid omavahel seotud olema!

Tegelt ma mäletan neid tosse jumalast hästi ja ka seda, et kappi neid ei pandud (ilmselt tänu onu Oskari ettekirjutusele), talve saabudes panin ma need ikka täitsa jalga kohe. Algul mulle need tossud üldse ei meeldinud – need olid valged, punase äärega, aga ILMA krõpsudeta!!!! Eelmised, mis ma ribadeks kandsin, olid krõpsudega, ja ma olin täiesti veendunud, et ka uued on sellised. Krõpsudega tossud olid staatuse sümboliks. Nagu välimaa vildikad (36 vildikaga komplekt oli juba ülitegija) või satsid teksaseelikul ( mingi aeg tulid müügile sellised kihilised teksaseelikud, kus igal kihil oli pitsäär – mida rohkem pitseääri oli, seda kallim see seelik oli ja seda popim sa olid. Mingil põhjusel minu ema mulle sellist seelikut ei ostnud, aga selle eest oli mul lausa mitu 36 ja ka 48 vildikaga komplekti, välismaa pinal ja seljakott ning KRÕPSUDEGA tossud). Saate nüüd ise aru, kui olulised olid krõpsudega tossud!!!! (aga ma harjusin ka nende valgete ja punase äärega tossudega päris hästi ära).

Katkend “Kas see on rumal” raamatust

Ma olen kasvanud üles ajal, mil suurt midagi ei olnud saada ja kõik paremad asjad peideti kappi õiget aega ootama. Nii mitmedki kingad jäid mulle niimoodi väikeseks ja ma tean mitmeid komplekte praetaldrikuid, kahvleid ja morsiklaase, mis kapist kunagi päevavalgust ei näinudki. Seniks kuni mul õnnestus need emalt edale kaubelda (kui te arvate, et see läks lihtsalt, siis oi ei, te eksite). Alguses panin minagi need pühade nõud-kahvlid, ilusad taldrikud ja kristallklaasid kappi peitu, sest nii on alati tehtud, kuid mingil hetkel mõtlesin ma, et olgu igapäev pidupäev ning võtsin kõik need igapäevasesse kasutusse.

Umbes kümme aastat tagasi ostis mu ema endale uhked lakksaapad. Need samad, mille ümber kogu see trall käib. Naabrinaine veel küsis, et mis sest kasu on, et kallid saapad, kui ühtegi kirja pole näha, mis nende hinda välja näitaks. Juba see, et need saapad on oma uhkuses nii diskreetsed, on nende saabaste võlu. Emme pani need saapad kenasti kappi. Isegi karbi ja koti seest ei võtnud välja. Ja ei kandnud neid kunagi! Ma tahtsin neid talt ära osta. “Sul pole nii palju rahagi!” naeris ema ja ei teinud must väljagi. Noh, tegelikult oli tal ka õigus, pealegi pakkusin ma talle poolt hinda. “Ja sa ei oska asju hoida, sa lõhud need ära,” manitses ta mind ja keeldus mulle saapaid andmast. Paar korda on mul õnnestunud neid siiski laenata. Jube enesekindel tunne on olnud. Kõlab tobedalt, aga on ju mõne asjaga nii, et see lihtsalt lisab enesekindlust. Nii need saapad seal kapis seisidki. Aastaid, pimedas, üksinda. Saapad, mis olid mõeldud maailma vallutama, aga ootasid toda õiget aega, nagu nõukaaja jalanõud, mida kunagi ei tulnudki. Milline patt, milline kuritegu saabaste suhtes! Ma olin kindel, et need saapad ei näe kunagi enam päevavalgust. Nõukaaegsed moosipurgid tulid meelde. Keedeti suures koguses moosi kokku, viidi keldrisse ja sealt ei toodud neid enam kunagi välja. Saabastega tundus samuti minevat. Õnneks said nad vähemalt kapis elada.

No ja läks natuke veel aega ning kohati emale jälle meeldetuletamist, et andku need saapad ometi mulle ära. Enam ma isegi ei hakanud pakkuma, et ostan, sest tõenäosus, et ta need loovutab oli niikuinii nullilähedane, aga samas püsis siiski lootus, et tal viskab mu mangumine üle ja ta lihtsalt annab need mulle, et ma vait jääks. Issand, selle lause ära kirjutatuna sain ma aru, et Idal on nii paljus minu geenid! Ühesõnaga 40.juubeliks oli ema küps. Saapad jõudsid minuni. Karbis ja kotis ja praktiliselt kandmata. Viisin kullatükid kohe magamistuppa peitu, sest kas te kujutate ette kui Dexter oleks öösel otsustanud neid endale jalga proovida? Temast võib kõige oodata ja kuna ta on piisavalt rohmakas, siis poleks neist palju ilmselt järele jäänud. Ma ei taha sellele stsenaariumile isegi mõelda, mu ema ütleks vist tütrest ka lahti.

Hommikul kui tööd tegin ja Ida vaikselt ülemisel korrusel mängis, hakkasin ma muret tundma, et äkki mängib mu saabastega. Läksin vaatama. Mu sisetunne ei olnud eksinud. Lubasin lapsel oma isu täis mängida, lugesin sõnad peale, et nendega ei mängita ja et need pole kandmiseks (???) ning panin kenasti kappi peitu. Nööriga sidusin karbi kinni ka. Igaks juhuks. Las nad ootavad seal oma õiget aega, sest tahate ma tunnistan teile saladuse? Ma ei raatsi neid vist ise ka kanda.

Geenid.

Lubasin Idale mängimiseks teised saapad. Ostsin aastaid tagasi, aga kahjuks natuke väikseid. Ära pole ka raatsinud anda, seisavad teised nukralt riiulis ja ootavad. Ma isegi ei tea, mida. Õiget aega ilmselt mitte, sest vaevalt mu jalg väiksemaks läheb.

Psühholoog ja Härra prominentne isik

Tänu (hmmm, väga veider on seda sõna siinkohal kasutada) Covid´ile olen ma sel aastal osalenud hästi paljudel webinaridel. Kohati isegi tõesti tuleb koroonale tänulik olla, sest kui ma oleksin webinaride asemel osalenud seminarid, oleks mul ajast kahju olnud. Mõned neist on sellised “nähtud-tehtud” ja ausalt panevad mind silmi pööritama, et kaua võib samast asjast jahuda, aga ikka osaled, lootuses saada tutvusi, nippe, näpunäiteid, kogemusi. Tänu webinaridele saab kenasti rööprähelda ja aja kokkuhoid sõitmise ja parkimiskoha leidmisel on arvestusväärne. Samas on sõna “tänu” kasutamine ikka nii vale, sest füüsiliste messide asendumine virtuaalsetega on minu 2020 osaliselt täitsa p..i keeranud. Sellest ei hakka ma rääkimagi, mida projektide edasi lükkamine endaga kaasa tõi. Alles paar kuud tagasi pidin ma osalema ühel prominentse isiku juhitud ärivisiidil ühele mind huvitavale sihtturule. Kaks päeva enne reisi toimumist muutus see riik “punaseks tsooniks” ja visiit jäi ära. Aga moodsad ajad, moodsad lahendused, moodne mina – webinarid ja online-konverentsid selle asemel it is. Lisaks nendele hoian ma silma peal ka paljudel lehekülgedel, mis teavitavad erinevatest ärivisiitidest, seminaridest, konverentsidest ja nii pole vist ime, et see prominentse isiku nimi on sel aastal päris palju mu uudisvoost läbi käinud. Ma olen oma tööalases uudisvoos näinud inimesi seda nime palju mainimas. Olen isegi tundnud teatud aukartust, et kui peaks kunagi kohtuma, kas oskaks suheldagi.

Täna käisime me jälle psühholoogi juures. Jajaa, sellel lool ON seos, ma luban. Ma ei saa ega taha jagada üksikasju, aga ühe seiga, millel me ka täna kaudselt peatusime ja mis selle eelnevaga haakub, jagan teiega ikka, sest naljakas (minu meelest). Seda teame me kõik, et vanemad oma lapsed pekki keeravad. Kusagil jäi mulle isegi silma üks meem, et “kui vanemad lapsi pekki ei keeraks, siis nad ei koliks kunagi kodust välja”. Nii pole ka minu vanemad erandid. Järgnev ei ole absoluutselt etteheide, aga minu ema on alati olnud hästi nõudlik ja emana ta kiitusega just eriti ei priisanud. Või siis ütleme nii, ta leidis alati kellegi, kellega mind võrrelda, ja kellele ma alla jäin. Minul on selleks kellekski, kellega mind võrreldi, alati olnud “Ene poeg”. Ma olen kasvanud üles kuuldes kui tubli on “Ene poeg”. Ma tänaseks isegi enam ei mäleta, mida ta kõike tegi, aga ta tõesti oli eriline oivik (nagu parimas mõttes), ma ei osanud tookord isegi kade olla, sest ta oli minust “nii palju vanem” – lausa kolm ja pool aastat äkki, et tunduski hoopis teine level. Meie ta õega mängisime nukkudega, tema osales samal ajal suure tõneäosusega mõnel järjekordsel olümpiaadil. Iga kord kui ema sõbrannal külas käis, teadsin ma, et mind ootab ees loeng sellest, mida kõike “Ene poeg” saavutanud on. Oli ka, aga ma mingi hetk hakkasin seda ignoreerima, sest kaua sa jaksad. Kunagi ema ütles naljaga (oli ikka naljaga?), et no kui sinust välisministrit ei saa, siis suursaadikuks võid sa ikka ju saada. Kust selline mõte? Loomulikult sellest, et “Ene poeg” oli ühes või teise riigis suursaadik.

(Vahemärkusena ütlen ma, et kui 20 aastat tagasi mulle seda räägiti, siis ma mõtlesin, et hahhaa, mina ja suursaadik, mind ei huvita ju, aga kaks-kolm aastat tagasi ma päriselt kaalusin Diplomaatide kooli minemist, sest üks saatkona üritus motiveeris mind nii palju. Nagu aru olete saanud jäi see mõte sinnapaika.)

Ma olen aegajalt ikka “Ene pojast” midagi kuulnud, aga see on selline jutt, mis ühest kõrvast sisse ja teisest on välja läinud, nii et laias laastus ei ole ma tollest imelapsest 10+ aastat kuulnud.Kusagil ta suursaadik oli, aga kus – kes jõudis järge pidada.

Täna peale psühholoogi osalesin ma online- konverentsil naiste ettevõtluse teemal. Plaanisin ka kohale minna, sest üks väheseid, mis veel päriselt ka toimus, aga mõtlesin, et saan jälle ju mitu kärbest ühe hoobiga löödud kui läbi veebi osalen. Kuulasin ettekandeid, mis olid tõeliselt inspireerivad ja andsid kuidagi sellise enesekindluse, et krt! ma tundsin, et vot nüüd panengi need suure tüdruku püksid jalga ja ütlen, et teate, kallid mehed, ma tean teist oluliselt rohkem ja paremini (rohkem selliseid seminare ja konverentse palun!) ja tunde hiljem jõudsime me lõppsõnani. Jälle käis läbi tolle Hr prominentse isiku nimi. Kuulasin ta lõppsõna ilma videota, sest noh töö vajas tegemist ja kui ma siis ühel hetkel jälle video lahti tegin, pidin ma toolilt maha kukkuma.

Otseloomulikult oli too Hr prominente isik toosama “Ene poeg”. Toosama, keda mulle terve lapsepõlv ja teismelise iga oli eeskujuks toodud. Toosama, kelleni ma kunagi ei küüdinud, sest “kõigest” suursaadikuks saamise asemel valisin mina hoopis skandinavistika ja avalikkussuhted. Nüüd oli ta mul nagu tellitud ekraanil, just siis kui need tagasihoidlikud lootused ja lootused lapsepõlvest laual olid. Mitte “kõigest” suursaadikuna, vaid Hr prominentse isikuna. Mis asi see siis nüüd oli? Kokkusattumus? I don´t think so. Mul on kahtlane tunne, et seda oli just hetkel vaja, sest kuidagi mõjus see mulle inspireerivalt ja motiveerivalt. Nii nagu see konverets tervikuna. Ja tänane psühholoogi külastus. Nagu pusle tükid, mis peaksid sobima koku üheks suureks pusleks.Tervikpildiks.

Õhtul kirjutasin õele ka sellest vahejuhtumist. Õde hakkas naerma ja ütles, et tal oli oma “Ene poeg” – et tema kuulis terve lapsepõlv kui tubli Kati oli. “Peaks Idale ka oma “Ene poja” leidma, sest mustreid ei saa ju muuta,” naersin ma vastu.

Igaks juhuks ma siis jälle mainin, et siin postituses ei ole trotsi, kadedust, etteheiteid või muid negatiivseid emotsioone, mida võiks tahta siit leida. See on vaid lihtsalt üks seik sellest kui väike maailm tegelikult on ja kuidas mingid asjad kokku jooksevad. Ehk et ma ei oota siinkohal õpetusi ega soovitusi, küll aga olete teretulnud jagama oma kogemusi sarnastel teemadel.

Covidioodid

Alustame algusest. Ma ei tahaks üldse enam koroonast kirjutada, aga tahame me või mitte, on see kahjuks hetkel nii aktuaalne, et sellest ei saa lihtsalt ei üle ega ümber. Võib olla suudaks ka kui meedia ei jagaks debiilseid reportaaže sellest, kuidas inimesed peale neljandat kodupäeva on hullllllumas.  Ennetan kommentaare ja ütlen ära, et jah, hetkel ma tunnen end õnnelikuna, et ei pea kodukoolitama oma lapsi, olen vaid ühe lapse ema ja elan metsas, oma majas, ilma naabriteta. Jah, ma tean seda, seda ei pea mulle nina alla hõõruma hakkama.

Siiski pahandab/ärritab/ajab vihale mind see, et inimesed on lastega kodus olnud ja kodust pidanud tööd tegema umbes nädala jagu, aga virina järgi on tunne nagu oleksime aastaid istunud totaalses isolatsioonis. Appi, kui ma pean veel lapsega kodus olema, siis ma hüppan aknast alla! Saate nüüd ehk aru, millist tööd teevad meie õpetajad igapäevaselt selleks, et “me aknast alla ei hüppaks”? Appi, kui ma ei saa sõbrannadega veinitama, siis ma suren ära!  Tegele vahepeal perega, hinda ümber oma prioriteedid, vaata enda sisse, kui pead nädalas korra kindlasti oma pere juurest minema saama! Appi, kui ma pean püüdma tööd teha kodust, siis ma lähen hulluks! Appi, ole õnnelik, et sul on veel töö, mida teha, tahaks ma vastu karjuda! Siinkohal ütlen ma veelkord, et ma mõistan, et mitme lapsega kodus olla, neid samal ajal panna koolitöid tegema panna ning samal ajal kodust töötada (mõni kangelasema/isa üritab ka veel kodu korras hoida), on keeruline, aga, inimesed, mõtleme nüüd veidike laiemalt.

90584889_3144162712261965_4883659930478837760_o

Esiteks,  palun seletage mulle, mis noortega juhtus? Kas ei ole aastaid olnud probleem, et neid tuleb toast arvuti tagant ja telefonist õue peksta? Nüüd korraga on kõigil vaja õues koguneda? Kui võiks ilma kellegi etteheideteta istuda telefonis/arvutis. Sama tegelikult ka inimestega, kes aastaid ei ole end liigutanud, vaid on rahulikult teleka ees diivanil kulgenud. Miks need inimesed kõik nüüd rappa ronivad? Või Stroomi randa grillima? Okei, Stroomi ranna grillikontingent on vist alati platsis olnud kui vähegi päike soojendab, aga kõik need inimesed, kes ühtäkki on hakanud vaata et tervisesportlasteks, kus nad varem olid? Varem nautisid telekat ja diivanit, aga nüüd saavad pahaseks, et peavad kodus olema? Olgu, jällegi, ma olen ühtepidi eeliseisus, aga korteris elades saab guugeldada ka teisi kohti, kus liikuda, kui see üks õnnetu raba ja üks õnnetu rand. Ärge olge covidioodid*. Ja issand jumal kui palju on tegelikult kodus ka koos teha. Seda ütlen mina, kes üldse ei armasta mängimist nagu teate. Ja-jaa, ma läksin natuke lihtsama vastupanu teed ka ja lubasin kassid tuppa. Guilty as charged. Samas olen mänginud pool hommikut “Aliast”, värvinud ära pool maailmakaardist (vt Instagramist kui rohkem huvi), lugenud “Pipit”, teinud lollusi ja lubanud teha lollusi. Töö kõrvalt. Kodu koristus on kannatanud tõesti, aga õnneks on see teatavasti mul isepuhastuv.

Väike soovitus ka lapsevanematele, kes ei ole kunagi oma lapsega jalutamas käinud, vaid on piirdunud mänguväljakuni jalutamisega: ärge siis kohe võtke ette sajakilomeetrist jalgsimatka igavusest või et peab ju liigutama. Võite muidugi võtta ka, aga siis ärge imestage, et laps ära väsib/tüdib ja jonnima hakkab. Ta ei ole harjunud. Siin ei saa olla lapse peale pahane, vaid tasub peeglisse vaadata. Kui varem ei ole viitsinud liigutada, siis nüüd ei sa üleöö imet loota. Natuke tahaks selliste kohta ka covidioodid öelda.

Ja siis see vingumine, et kodus on raske ja igav ja läheme hulluks ning tööd on raske teha. F…juu, läinud on nädal! Nädal! Naljameemid olukorra kohta on muidugi tõesti vaimukad, aga kui hädapätakad me siis tegelikult oleme, kui nädal- paar meid juba rivist välja lööb (ja me ei tea, mis meid ees oota veel võib olla). Jaa, ühe lapsega on võib olla kodus lärmi vähem ja ma tõesti saan oma asjad tehtud, see tähendab muidugi ka mulle järelandmisi oma nõudmistes ja natuke aja planeerimist, aga üksikul lapsel metsas on ka igav, ta tahaks mängukaaslast, nii et ei ole vaid ühega lihtne, mitmega raske. Pean vist endale siinkohal ka õlale patsutama, et olen nii laisk ema olnud, et Ida on pidanud ka ilma 24/7 seltsiliseta hakkama saama. Hetkel tuleb kasuks. Tema leidlikkusel ei ole piire ning tahes tahtmata tunnen ma kerget uhkust selle üle kui näen, mida ta suudab korda saata vaid paari puutoika, käbi ja teiste kättejuhtuvate vahenditega. “Oskar ja asjad” raamat tuleb vägisi silme ette.

Õnneks on ka kodukontori mõistes Ida nii mõistlik laps, et ta saab aru kui mind segada ei tohi, ma pean ütlema, et Ida ei ole vist kunagi nii mõistlik ja arvestav ja arusaaja olnud kui praegu. Jonnihooge tuleb ikka ette, millisel lapsel ei tuleks, aga neid on umbes 80% (muidugi ma ei ole tegelikult seda % välja arvutanud) vähem kui muidu. Sülitan ka kolm korda üle õla kohe. Preemiaks superkäitumise (või peaks supper kirjutama, et te ikka saaks aru kui super laps on olnud?) eest käisime ka täna küla peale rattaga sõitmas. Pean ütlema, et ma ei olnud seda lubadust täiesti läbi mõelnud, ja tundsin end ka nagu covidioot, kes aru ei saa, et kodus peab püsima,  Idale olid sõnad peale loetud, et kedagi ei kallista, kui on rohkem inimesi, läheme kohe ära, pärast peseme kohe käsi jne jne, aga ikka oli covidioodi tunne. Rohkem ei lähe, mis sellest, et inimesi nägime me küla peal kokku vähem kui kümme. Isegi kui tahaks minna. Ma ei taha olla üks neist covidiootidest, keda ma näen ikka veel itsitamas, et ahh yolo, suva.

Mis tei inimesed viga on, et te ei suuda aru saada, mida meilt palutakse, et me ei kannataks kauem ja rohkem? Oma tervis ei huvita – hea küll. Teiste tervis ei huvita – hea küll, oled sitapea. Aga kas see huvitab, kuidas me (jah, sina ka!) lõpuks kodus ilma sissetulekuteta elame? Kas see paneb mõtlema, et me ei räägi enam sellest, et peame ägeda kodumaise kreemitootja  toodangu välja vahetama, vaid sellest, et raha ei kasva puu otsas, seda ei kasva juurde, isegi kui seda unes väga paluda. Kui see sulle just ei ole seadusega ette nähtud, olukorrast hoolimata, sest “juhtus nii, on kohatu, aga mis sa teed, seadus on selline”. Õnneks saab selle palgalisa õilsalt ära annetada. Palun ärge olge covidioodid, ärge ronige kogunema, sest jumala eest, mida rohkem me eirame, sest igav, seda kauem see “kodus istumise põrgu” kestab. Ilma seadusega ettenähtud palgatõusuta. Läinud on vaid nädal! Mida me nädala, kuu, paari pärast teeme? Ärme nüüd kasuta kõiki ressursse selle üle vingumiseks, et kodus peame olema! Veel.

Ida võttis olukorra kokku filosoofiliselt: “Need, kes ei sure keroonaviiruse** kätte ära – neil läheb hästi, aga need, kes surevad – nendel ei lähe!”

Niisama muuseas küsin, et kui mul on tekkinud kuiv köha, siis kas ma pean eeldama (nii nagu ma tavaliselt teen), et see on tingitud sellest,et ma käin kevadel esimeste soojade ilmadega kohe suht paljalt riides või ma võiksin (peaksin?) helistama perearstile, lootes, et mind ei naerda välja?

*covidioot (kui te aru ei saanud)= Covid19+ idioot ehk inimene, kes ei võta kuulda soovitusi ja käitub nagu oleks täiesti suvaline argipäev ning soovitused/nõuanded on nõrkadele.

**ma ei suuda teda parandada, sest see on natuke armas, kuidas ta seda valesti ütleb

Kompromiss ehk kuidas Oli meie majja kolis

Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.

Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.

Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal  ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D

Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.

Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.

Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine.  Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.

Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.

Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!

Oliga saate rohkem tutvuda siin.

Elu Idaga

Ilma kahtluseta on Ida meie pere kõige teravam pliiats. Jätame analüüsimata selle, mida ütleb meie kohta see, kui viie-aastane on peres kõige teravam. Tema taiplikkusel ei ole piire. Ausalt.

Lisaks imestan ma tema tahtejõu üle, kohe päriselt. Me läksime esmaspäeval rattaga sõitma, sest ta tahtis lasteaia mänguväljakule. Sinna on peaaegu seitse kilomeetrit. Tal oli sinna minna nii suur soov, et me sõitsime kohale ilma ühegi peatuseta. Minu arvates on see väga pikk maa! Tagasi tulles kartsin ma, et jääme äikesevihma kätte ja kuigi ma nägin, et tegelikult oli Ida väsinud ning me pidime ka mõned peatused tegema, ei kurtnud ega jonninud ta kordagi, et on väsinud, pigistas hambad risti ja väntas kodu poole. Täiesti uskumatu tüüp. Poolel  maal ütles mulle vaid etteheitvalt, et emme, miks sa mulle jakki  kaasa ei võtnud, et sa oled mu ju täiesti ära külmetanud. Olgu öeldud, et ma kodus andsin lihtsalt alla peale seda kui ma olin palunud tal kaheksa korda jakk selga panna. Kuna mina olin siiski süüdi, et lapse ära olin külmetamas, pidin ma talle andma selga oma kampsuni. Midagi pole teha kui oled nii rumal ema olnud, et ei taipa jakki kaasa võtta lapsele.

DSC08082.JPG

Järgmisel päeval pidime me minema linna, et saada kokku mu ema ja õega ning tuua ära Ida roosa baleriiniseelik. Kõige pealt oli ta muidugi vaimustuses, aga siis meenus talle, et see tähendaks vaid seda, et ta ei saa uuesti mänguväljakule minna. “Kumma sa valid, burgeri ja jäätise linnas või mänguväljaku?” küsisin ma. Ida vastas kindlalt, et mänguväljaku. “Aga kui ma ütlen, et Marian ja vanaema tahavad sind näha?” püüdsin ma teda lemmikutega meelitada. Ida mõtles ja ütles, et nad alles nägid mind piisavalt, et ju saavad natuke ilma temata hakkama.  “Aga toome su roosa seeliku ja kõrvaklapid ära,” panin ma mängu viimased lemmikud. Ida lemmik on KÕIK, mis on roosa. “Mina ei ole neid tahtnud,” vastas ta mulle. Jumala eest, sellest lapsest tuleb kas poliitik või advokaat. Mis sa selle peale ütled. Olgu siiski öeldud, et eile õhtust kui ta oma seeliku ja kõrvaklapid kätte sai, oleks ta nendega magama ka läinud.

DSC08114.JPG

Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga viimased kaks õhtut, peale seda kui me Idale tegime voodi ja mängutoa keskmisesse tuppa, on ta ise vabatahtlikult OMA voodisse magama läinud. Esimesel ööl ärkas nutuga ülesse ja tuli minu juurde kaissu, väitis et nägi unes tsombisid. Kuna ta tundus täitsa hirmul tõstsin ma ta meie juurde magama. Hommikul vaatas ta mulle etteheitvalt otsa ja küsis, et kes ta sinna voodisse tõstis. Vastasin, et mina. Ida vangutas pead ja ütles, et tegelikult ei tohi last tema enda voodist ära tõsta kui laps ei taha. Oookei, see on küll midagi uut.

DSC08062.JPG

Ma olen hommikune laiskleja. Mulle meeldib hommikuti kaua magada. Ida ei ole nagu te teate sellest minu kirest suurt hoolinud neli-viis aastat. Alles nüüd on ta jõudnud ikka kui ta ärkab ise üles, paneb mulle kaissu kaisulooma ja läheb alla korrusele toimetama ning laseb mul magusalt edasi põõnata. Muidugi on vist õige talle nüüd ka sõnad peale lugeda, et ta igavusest kuhugi omapäi minema ei sõidaks. Tartus oli ta vanaema juurest ära kõndinud, nii et vanaema oli südamerabanduse äärel ja politseid kutsumas. “Ma tahtsin Marianile külla minna,” oli ta öelnud kui õnneks minuteid hiljem tagasi tuli. Marian elab kõrval tänavas, kuid siiski. Ida on nii isepäine, et igaks juhuks tuleb talle vist öelda, et kodust ei tohi üksinda rattaga mänguväljakule sõita.

DSC08136.JPG

Kaks hommikut on ta mulle hommikusööki teinud. Röstsaia. Omaloominguga. Juustu ja purustatud cornflakes´idega. Või rohke musta pipraga. Nii rohkega, et leib oli kaetud purustatud musta pipra kihiga. Ma eelistaks muidugi oma röstsaia ilma maisihelvesteta, aga ei saa ka lapse loovust pärssida. Kes teab, võib olla on temas peidus ka väike tippkoka geen ja kes olen mina, et kahelda sellistes kombinatsioonides.

Elu Idaga on täis pidevaid vaidlusi, kompromisse, üllatusi. Üks pull kuju on välja kukkunud. Kellesse ta küll on?

DSC08127.JPG

Piltidel olevad kõrvaklapid on Ida uued lemmikud BuddyPhones klapid, mis saadud kingituseks MySound2go poelt. 

 

 

Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väsitav neile ikka ja alati kõike seletada (Antoine de Saint-Exupéry)

Kuigi minu lapsepõlves ei olnud ei arvuteid, nutitelefone ega isegi jäätist ja komme, siis tundub mulle aina enam, et mu lapsepõlv oli õnnelikum kui praeguse aja lapsed kunagi kogeda saavad. Ma ei pea silmas asjade ja lõbustuste küllust, mis pärsib loovust ja lapselikkust, ma pean silmas inimesi ja seda, et meil ei keelatud lapsed olla. Keegi ei kirjutanud majade ustele, et kallid lapsed, palun mängige hääletult, kuigi uskuge mind terve Kivi tänava täis lapsi või Mõisavahe 46-47 kahe maja trepikodade lapsed suutsid teha koos põrgulärmi ja ilmselt oma “naljadega” süüa ära nii mõnedki närvid. Need olid lapsepõlve süütudmuretud mängud, jajah nagu ütleks vana Gren. 2019. aastal vana Gren enam nii ei ütleks, ta paneks uksele sellise sildi:

9b8425d1b590fa33e2-86711801.jpg

Minu lapsepõlve üks lemmikmänge oli luurekas. Meid oli kokku umbes kümneliikmeline poiste-tüdrukute kamp, kes me elasime kõrvuti majades samas tänavas. Kivi tänav Tartus oli selline mõnus puumajade ja tagahoovidega tänavake, mis omakorda lõi ideaalse keskkonna luuremängudeks. Maja, kus mina elasin, oli üks ideaalsemaid peidukaid, sest sinna sai sisse-välja nii ees- kui tagauksest, lisaks oli meie aed ühenduses kolme teise aiaga, mis andis lõputuid võimalusi põgenemiseks. Muidugi ei olnud ei mu ema ega ilmselt ka naabrid väga õnnelikud, et me majas ringi trampisime, aga see tegi asja veelgi põnevamaks. Majast tuli läbi minna hiirvaikselt ja mitte valele naabrile vahele jääda. Kolmandal korrusel elas üks kuri vanatädi, kes lapsi väga ei armastanud, talle ei tasunud vahele jääda. Seevastu esimese korruse vanatädi aken oli tihti kutsuvalt avali ja mõnikord lubas ta enda juurde peitu tulla. Või niisama aknast külla ronida. Tal oli imelilus vanaaegse mööbliga kodu.

Eks ma mäletan ka seda kui ema vihaselt ukse avas ja hurjutas, et jätku me see majas ringi trampimine, aga järgmisel hetkel oli meil see meelest läinud ja ilmselt temalgi oli olulisemat teha kui laste lapsemeelsust ja mängulisust keelata. Oli maju ja hoove, kuhu me ei roninud, igaks juhuks, aga Kivi  tänav ja koolihoov oli kogu aeg kilkeid ja kisa täis. Koolivaheaegadel hommikust õhtuni. Keegi ei öelnud meile, et lapsed, olge nii head ja mängige parem käest kinni hoides vaikides jalutades.

Seda ütles hiljem põhikoolis keemia õpetaja Kütt, kes meil vahetunni ajal käskis ringiratast jalutada.

Trihvaa mängimine oli vähemalt sama lärmakas. See oli meie põhimäng Mõisavahe tänavas. Peale seda kui naabrite uksekella laskmine ja ärajooksmine, suvalistele lauatelefonidele pilakõnede tegemine ja liftiga üles-alla sõitmine ära tüütas. Kõlab naljakalt, aga ma kasvasin üles just sellisel ajal kui laste mängud olidki sellised. Ma mäletan, kuidas me ringi jooksime ja kisasime nagu ajaks meid taga “sada punanahka” ning eks leidus ka mõni üksik täiskasvanu, kes oleks eelistanud, et me vaiksemad oleksime, olid ülekaalus need vanemad, kel oli hea meel, et lapsed väljas jooksid. Vastasel juhul oleks me neil toas lihtsalt närvidel käinud, sest polnud ju nutitelefone, millega meid vaigistada. RTL ja Pro7 näitasid ka multikaid vaid hommikuti. Tuppa hakati meid ükshaaval kutsuma õhtusöögi ajaks, see oli ainus aeg kui majaesisel oli vaikus. Õnnelikematel lastel lubati peale õhtusööki veel õue mängima minna.

Minu meelest on praegu probleem pigem selles, et liiga palju veedavad lapsed aega oma nutitelefonides ja ei liigu üldse õues, seega on ikka täielik absurd, et kedagi päriselt häirib laste mängimine ja kilked. Mis inimesed need on, kes selliste keeldudega välja tulevad? Mu meelest on meie, täiskasvanute, suurim viga, et me unustame ära, et me ise oleme ka lapsed olnud. Mõelge tagasi oma lapsepõlve peale? Mis teile rõõmu pakkus? Ma näiteks lähen hulluks kui Ida tahab kodus toolidest ja tekkidest ja patjadest onne ehitada, see ajab toa nii kohutavalt sassi. Minu kui täiskasvanu silmade läbi. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, siis mu lemmiktegevus oli onni ehitamine. Ma olin kõige õnnelikum kui mu ema lubas mul “toa sassi ajada”. Nii pigistan mina ka nüüd hambad risti ja luban aegajalt Idal teha onni nii nagu tema tahab, mitte nii nagu mina arvan, et on esteetiliselt ilus.

Väikesel printsil oli õigus: “Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda. Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud. 
Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: “See on kübar.” Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.”

Ärme ole need suured inimesed, kes tahaks lastega rääkida bridzist, golfimängust, poliitikast ja kaelasidemetest. Oleme need suured inimesed, kes mäletavad lapsepõlve süütuid muretuid mänge.

 

 

Påske. Vasulast Maaemoni.

Kes meist ei oleks lapsepõlves mune värvinud. Kõik oleme. Tore traditsioon, kuid pean ütlema, et munadepühad ei ole minus kunagi mingit erilist vaimustust esile kutsunud. Pole olnud minu püha. Kuni selle hetkeni kui ma esimest korda Haugenis Britt Ida ja Camillaga sain neid tähistada. Siis muutusid munadepühad minu jaoks pühaks. Traditsiooniks. Ma olen pooled oma munadepühadest veetnud Norras, kus neid tähistatakse vaata et suuremini kui jõule ning osalt on mu kahju, et meil Eestis munapühad selline puhkus ei ole kui mujal maailmas. See ei ole vaid niisama vabad päevad, vaid state of mind, vabandan inglisekeelse väljendi pärast, aga ma ei oska seda kuidagi ühegi eestikeelse sõnaga paremini kirjeldada. Mulle näiteks meeldivad munadepühad isegi rohkem kui jõulud.

Sel aastal olid need nii ää-re-tu-lt toredad, Heas seltskonnas ja humoorikad. Ida, Ameerika filmide mõjul, tormas reedel juba varahommikul korviga põõsaste alt mune otsima. Me ei olnud selleks valmis, me arvasime, et Eesti lapsed värvivad vaid mune. Nii pidime me talle selgitama, et lihavõttejänes ei tule nii vara, vaid kusagil pärastlõunasel ajal. Tuligi. Huvitav kokkusattumus, et samal ajal mu õega. Vasula, kus me munadepühi pidasime, on läbi teinud totaalse muutumise. See on nii ilusaks muutumas, et mul tuleb reaalselt kade peale. See on nii ilus ja armas koht. Igaks juhuks mainin, et see on ikka selline hea kade, sest päriselt on mul nii hea meel, et see maja on uue hingamise saanud ning et sellest on saamas koht, kus kogu pere jälle koos käib. Me istusime kaks õhtut järjest poole ööni köögis laua taga, ohtralt veini tarbides (isegi ei kavatse seda varjata!) ja maailmaasjade üle aru pidamas.  Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii toredad munadepühad. Btw, igasugu popid instagrammerid ja juutuuberid hoidke alt, meil on suguvõsas sellise potentsiaaliga noor kutt, et ma usun, et varsti teeb ta teile silmad ette. Sihuke stiiliguru! Kunagi saan ma öelda, et ma tean seda poppi juutuuberit isiklikult;)

Kaks asja, millele ma tahan tähelepanu juhtida. 1) Vaadake, mis mul Vasulas jalas olid. 2) Vaadake, kui säravad ja terved on tulevase juutuuber-staari juuksed.

DSC05637DSC05662DSC05676DSC05689DSC05699DSC05710DSC05720DSC05739DSC05976DSC05984DSC06010DSC06011DSC06014DSC06001.JPGDSC06015

Üle saja aasta sain ma kokku ka oma sõbrannadega. Veendusin, et mul on nendega nii hullupööra vedanud, aga viimasel ajal olen ma nendega nii häbiväärselt vähe kohtunud. Täiega kiire on peale tulnud. Ei tahaks üldse olla see jobu, kes ütleb, et teate, mul lihtsalt pole aega ja mulle ei sobi, aga kuidagi on nii läinud, et viimasest kokkusaamisest oli lausa pool aastat möödas. Samas, nad ise on süüdi, et Lõuna-Eestis elavad. Elaks nad Tallinnas, oleks mul poole lihtsam nendega kokku saada. Nõmedad sõbrannad, elavad vales kohas.  Kui see pisiasi välja arvata, siis nad on ikka megaägedad.

DSC05926DSC05939

Pika nädalavahetuse eelis on see, et oled kaks päeva ula peal ja koju tulles on ikka veel puhkuse aeg, mitte ei pea hakkama mõtlema, et nädalavahetuse tuhises nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi. Mina, laisk ja mugav nagu ma olen, ei viitsi kohe midagi tegema hakata, erinevalt Marekist, kes kogu aeg peab midagi toimetama, meeldib mulle lihtsalt niisama terrassil tšillida ja mõtiskleda, kuhu midagi tuleb. Lillepeenar, mängumaja, külalistemaja. Gardenistast sai veel eelmisel nädalal esimene majakene ära ka tellitud, alustasime sellest, et veenduda suurema ostu tegemisel kõige pealt kvaliteedis.

Peale väikest lillekorjamisretke tegi Ida meile gurmee-lõuna. Meenutas lausa Maaemot. Kas teile ei tundu?

Ussipesas on ka ikka pagama mõnus.

DSC06097.JPG

DSC06030.JPGDSC06022.JPGDSC06041.JPGDSC06059.JPGDSC06075.JPGDSC06067.JPGDSC06091.JPGDSC06094DSC06137DSC06099DSC06084.JPGDSC06103.JPGDSC06126.JPG

Kui nali saab tõeks ehk teretulemast uued rinnad!

Käisin siis täna Medemises rasvaimu konsultatsioonis. Aitab naljast eks. Kommentaarid kirjutasid küll eelmise postituse all, et ilu ja endaga rahulolu algab seestpoolt, aga minu jaoks ei ole kõhurasval mu elus kohta ja kui kuidagi teisti ei saa/ei taha/ei viitsi, siis tuleb kirurgiliselt sekkuda. Ma tahan, et mu välimine ilu vastaks mu sisemisele. Ma tahan olla vastupandamatu. Ma tahan ka olla seksikas. Ma tahan olla ILUS!  Aga mitte see ei ole nali, mis tõeks sai, sest see samm oli mul juba pähe võetud ja nii oli vaid aja küsimus, kunas see tehtud saab.

Nali, mis enam ei ole nali, on see, et seal konsultatsioonis näperdasin rinnaimplantaate ja arst tegi nalja, et noh kui juba lõikamiseks läheb, et paneme uued rinnad ka või. Algul naersime ja naersime, kuid mingil hetkel tundus, et see pole üldse nii halb plaan. Järelmaksuga ei tule hind ka midagi sellist, mida maksta ei suudaks. Naljakas, et ma olen terve elu sel teemal rääkinud, et ühel hetkel panen endale rinnad ja nüüd siis järgmisel nädalal saab see teoks. Imelik mõelda. Kahju on vaid pesusahtlist, mis selle operatsioonitulemusena välja vahetamist vajab.

Mul on täna üldse selline iluprotseduuride päev ja peale konsultatsioone Medemises läksin ma maniküüri, Ida oli ka kaasas. Ma ikka võtan teda kaasa kui võimalus on, sest talle meeldib nii väga kui tal ka natukene silmi värvitakse, küüsi lakitakse, juukseid silutakse. Miks mitte eksju. Tüdrukuks olemise rõõmud. Las ta naudib. Seekord aga juhtus nii, et Ida vaatas seal nabarõngaid. Üks oli nii armas põrsas Pepa kujuline. Näitas mulle, et tahaks ka endale. Muidugi ma esimese hooga ütlesin, et issand ei, mitte mingil juhul ei saa sa nabarõngast, aga kosmeetik ütles, et ärgu ma öelgu midagi, et see pole lastele. Selgus, et see on uus trend ja ei pidanud ka üldse ohtlik olema lapsele, et materjalid ka juba hoopis tänapäevasemad. Nojah, kui ma vaatasin neid nabarõngaste valikuid, siis tõepoolest oli olemas täiesti lastevalik. Põrsas Peppast liblikate, südamete ja lipsukesteni välja (valikut saate ise vaadata ka siit). Ei ole sellised suured ja kohe silmatorkavad, aga väikesed nagu kõrvarõngad. Ida mangus, et tema tahab nii väga ja lõpuks ma siis mõtlesingi, et ma olen tegelikult nii kuri ema ja ei luba talle pooli asju, mida ta soovib, et olgu siis nii – lapse soov on mulle käsuks. Õnnelik lapsepõlv on olulisem kui see, mida minust kui emast arvatakse. Niikuinii arvatakse, et ma olen ju selles ametis feilinud. Las siis laps olla õnnelik ja vaatab tagasi, et küll tal oli ikka äge ema.

Ma täna ei saa teile veel Ida kõhurõngast näidata, sest see läks natuke paiste, aga selline pisike lipsuke sai valitud. Ärge muretsege, pildil tundub palju suurem kui tegelikult on.

Adoring-Silver-Bowknot-Butterfly-Rhinestone-Navel-Belly-Button.jpg

NB! Negatiivseid kommentaare üles ei lase enam. Mulle ei ole vaja ebaadekvaatset kriitikat.