“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Leidsin selle 2015. aasta postituse mõned nädalad tagasi poolkogemata ja teadsin, et 24. veebruar tahan ma seda uuesti jagada. Mu meelest see annab nii siiralt ja ehedalt edasi eestimeelsuse. Praegusel segasel ajal puges kuidagi eriliselt hinge.
Kusagil Eestimaal kauni looduse rüpes seisab üks maja. Veidike kulunud ja tundub justkui mahajäetud. Aga see ei ole nii. Vanadesse asjadesse mattunud elutoas istub toolil habemega vanem mees. Tema ees laual lebavad koltunud mängukaardid ja pooleliolev “Kivid ja leib”. Ta kallab kruusi “Bock´i” (pudelist ei joo ta kunagi. See ei oleks tsiviliseeritud.), nii et vaht üle ääre ajab. Kuivatab selle muretult kättejuhtuva ajalehega ja keskendub siis telekast tulevale paraadile. Ta vaatab süvenenult. Kommenteerib. Paneb telekal hääle kõvemaks, kui “hea muusika tuleb”. Ja meenutab:
“Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris “mõistuse juures” (loe: oli tibake purjus) olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lolliks läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia.”
Ta peab Eesti Vabariigi sünnipäeva. Igal pool peetakse täna Eesti sünnipäeva. Igaüks omal moel. Hoiame oma riiki. Hoiame oma inimesi. Hoiame oma vabadust. Ilusat Eesti sünnipäeva kõigile!
Ma olen üsna kindel, et seda pealkirja olen ma jaanipäevapostitusteks kasutanud vähemalt aastaid viis, aga tundub, et mõni traditsioon on tulnud selleks, et jääda, siis nii jääb ka selle pealkirjaga. Traditsioon. Meil oli sel aastal plaan veeta jaaniõhtu kodulähedal, aga selgus, et vaikimisi olid kõik veendunud, et oleme Pranglis ja olid arvestanud, nii et kus sa siis ikka reetur oled ja ei lähe. Traditsioon. Mõeldud- tehtud.
Postipaadile astudes tuli mulle millegi pärast meelde esimene kord kui selle tillukese sinise paadiga Prangli poole asusime. Nagu te teate kardan ma merd ja laevasõitu, ma kartsin vanasti isegi Rootsi laevaga sõitu (või noh eks ma kardan tibake siiani, aga kunagi kui väikese tormiga Idal hirm oli, käis mul mingi klõps läbi, et ma ei tohi oma hirmu lapsele näidata ja sellest ajast suudan ma enam-vähem hakkama saada paadisõiduga. Kuigi…järgmise päeva tormiga ei oleks ma merele tahtnud jääda, aga sinna me veel jõuame). Ma kartsin too esimene kord paadisõitu “Helgega” metsikult, nüüd aga tuli kuidagi soe ja hea tunne sellele paadile astuda. Kui te olete kapten Iivarit näinud, siis te mõistate miks, ta on minu jaoks Prangli nägu – soe, heatahtlik, lõbus ja töökas.
Muidugi olen mina võrreldes Mareki ja Idaga ikka täielik turist, aga ka saarele jõudes tunned end omamoodi juba nagu teises kodus. Ilmselt jällegi pole asi mitte niivõrd palju saares, vaid nendes inimestes, kes sind vastu tulevad võtma. Ma ei ole neid kunagi näinud tülpinuna või tüdinuna, et issake, jälle need nö turistid platsis, vaid nad viitsivad aastast aastasse kostitada meid kohaliku gurmee ja romantikaga. See on selline luksus, mida sõnadega edasi anda on raske, pildid ehk annavad aimu, aga kogemus on selline, mille eest oled lihtsalt siiralt tänulik, et sellised inimesed ja selline paik meie elus on.
Esimene valge öö sai rahulikult hommikusse saadetud. Algas teine päev. Palju situatsioonikoomikat ja omavahelist lõõpimist, mida edasi ei ole mõtet kirjutada, sest situatsioonikoomika võlu ongi just seal ja tolles hetkes, tekivad omad siseringi naljad, mis veel hiljemgi naerma ajavad, aga vaid neid, kes kohal olid. Naersime nende üle, kes jagasid oma vihmaste jaanipidude pilte, sest meil oli põrgukuumus ja ainus jahutav koht oli meri. Ja isegi meri oli soe! Korraga hakkasid ootamatult merelt pilved kogunema. “Ei, need ei tule, ei need siia ei jõua!” võtsime me asja rahulikult, kuniks pilved ikkagi ääretu kiirusega hakkasid meieni jõudma . Kiirelt jooksime me autode poole, et minna päästma lahti jäetud telke ja lauale jäetud sööke. Pilved liikusid nii kiiresti, et ma päriselt ei ole sellist asja varem näinud. Nagu filmis.
Suur osa telkidest sai päästetud, asjad kiiresti tuppa tõstetud. Vaid üks telk ununes lahti ja selles oleks saanud magada nagu vesivoodis. Algas tõeline torm ja sadu. Samal ajal kui meie olime soojas toas ja lapsed nautisid õues vihmatantsu, olid meie sõbrad, kes oma jahiga Prangli poole liikusid, jäänud just selle kõige suurema tormi kätte. Aidi jõudsis ühest rahulikumast hetkest pildi teha. Vot selle tormiga ma merele olla ei oleks tahtnud.
Ja see polnud veel kõik. Eks me ikka muretsesime nende pärast ja kui Elari lõpuks helistas oli meil kõikidel hea meel, et nüüd on nad sadamas, aga nii lihtsalt ei läinud. Neil läks sadama lähedal mootor katki ja nii ei saanud nad ka sadamasse sisse sõita, sest tuul oleks nad vastu kive võinud visata. Nii kaua kuni Marek ja teised nö päästepaadi korraldasid, triivisid nad kai lähedal. Mina ei ole eriline meremees, ma ei tea paatidest midagi, aga mõnda asja ma siiski tean ja eeldan, et vähemalt inimesed, kes paatidega sõidavad, teavad ka kokkulepitud signaale, mida teatud olukordades merel kasutada. Noh näiteks kui oled hädas, siis lehvitad käsi enam-vähem nagu alloleval pildil. Aga selle asemel, et aidata, lehvitasid oma paatidel-kaatritel samal ajal sadamast välja sõitnud inimesed neile lõbusalt ja soovisid head jaani. Kujutan ette seda tunnet kui oled väsinud, külmunud ja soovid abi, aga inimesed vaid lehvitavad sulle sõbralikult ja teevad pilti.
Igatahes. Torm jäi järele. Sõbrad said kenasti merelt ära. Algas jaaniõhtu. Romantiline ja lõbus, koos üleväsinud lastega, keda peomeeleolus vanemad üritasid maha raputada. Meil on alati lapsehoidja olemas seal, kes lapsed kokku korjab ja neid katseldab kui vaja, jaanipäeval olime me nõus isegi kolmekordse taksiga – ehk tavapärase 15 euro eest oleks pidanud välja käima 45 eurot, aga Hannes on seda igati väärt ka. Jälle üks hetk, kus ma korraks saan aru, et ma olen ikka täitsa vana, on see, kui ma vaatan vanu pilte, kus me alles esimesed korrad Pranglis käisime ja väike Hannes meil jalus siblis ja lollusi tegi, aga nüüd on tast kasvanud suur ja arukas poiss, kes on nõus mudilasi kantseldama. Aga seekord ei olnud mudilased nõus. Vähemalt Ida pani salaja plehku. Ootas kuniks Hannes wc-sse läks, pani jope selga ja tahtis tagasi peole tulla. Õnneks jõudis ta vaid maja ette, aga minu suur pidu sel hetkel lõppeski. Läksin tagasi majja. Ega ma ei kurda, seltskond oli ka majas tore, juttu jätkus kauemaks, nalja sai, lapsed jäid ka magama lõpuks ja siis tuli korraga jonn peale, et mis mõttes Marek jäi peole ja mina last hoidma. Prangli on üks väheseid kohti, kus noored, ikka meist 20-25 aastat nooremad, meid ka noortena (kasvõi viisakusest) võtavad ja ma oleks ka tahtnud nende noortega juttu ajada. Selle asemel olin ma lapsehoidja. Ja üle mitme-setme aasta läksime me Marekiga korraks lausa nii tülli, et ma tahtsin talle punase veini klaasiga virutada kui ta lõpuks ka kohale jõudis. Hommikuks oli muidugi naljakas ja jällegi juttu jätkus kauemaks. Kes teab, võib olla me oleks kauem nö kakelnud, aga kodutee Praagale oli üüüüüüsna pikk kui jalgsi minna, nii et selle peale jõudis mu viha lahtuda, pealegi oli natukene romantiline ka varahommikul läbi metsa (ja sääskede) lapse ja mehega kodupoole jalutada.
Jaanipeost veel nii palju, et lassikaline köievedu, kus omadele nii kaasa elada, et häält ka ei olnud, sai ka ikka tehtud. Romantilised pildid lõkkest ja päikeseloojangust ka, aga neid te olete vist juba küllalt näinud.
Üks traditsioon on veel, et igal jaanipäeval on meil seltskonnas vähemalt kaks Kaisat. Seekord oli üks nö minu Kaisa ja üks nende Kaisa. Aga vähemalt olid Kaisad esindatud. Et ei pea muretsema, et kui üks Kaisa jääb Soome, et siis on Kaisatu jaanipäev. Nope. Ei ole.
Minu Kaisa on mu sõbranna tütar. Või mu sõbranna ja mu klassivenna tütar. Teate ju küll seda klassivenda, kes mul keskkoolis üks parimaid sõpru oli. Aga nüüd on saanud temast ühe mu parima sõbranna mees. St nad on abielus olnud sada aastat, kuid oli mu klassivend ja tema naine, aga siis kaardid pöördusid ja tema naistest sai mu sõbranna ja noh see klassivend…tema käib sõbrannaga kaasa, mis sa ikka temaga teed. Ei, ei, ma ei taha öelda, et ta mulle ei meeldi, meeldib küll, nad on oma perega mu lemmikpere (peale mu enda oma),aga see klassivend ei jäta kunagi kasutamata hetke, et mulle meelde tuletada mu keskkooliaegseid “high lighte” ja muudkui norib mu kallal. Ma annan endast ka parima, et vastu teha, aga millegi pärast on tal minust rohkem blonde hetki meenutada. Ütleb vist ühtteist minu kohta?
Seekord üritas ta kasulik ka olla ja mulle panoraampildistamist õpetada. Nohhhh…ma andsin endast parima, aga minu piltidele jäid inimesed siiski kas kahe pea või nelja käega. Ma pean veel harjutama, et järgmisel jaanipäeval hiilata.
Tahtsin korraks juba kilgata, et sellele pildile said kõik ja polegi keegi kahekordne, aga siis tuli meelde, et selle pildi tegi ka Elari ise🤷♀️
Tavaliselt meeldib mulle ikka nendes jaanipäeva postitustes teiste üle naerda. Ja eks ma oleks sel aastal ka seda teinud, sest nii Mareki kui teiste suust tuli sama kustumatuid tsitaate nagu “siin köögis koristan mina”, aga…selle jaanipäeva trumpasin ma ise üle ja pean lõpetama enda üle naermisega. Me olime rannas ja sõbrad tahtsid oma autoga järele tulla, aga võtmed olid kadunud. pool saart otsiti läbi, kodud tõmmati tagurpidi, rannas kõik arutasid, kuhu nad need võtmed pistsid, mina kuulasin kõike pealt ja mõtlesin, et nojah ega süvenenud rohkem. Kui me siis tagasi majja jõudsime ütles üks sõber mulle “aitäh, sul on meile vist midagi anda”. Ma ei saanud midagi aru. Selgus, et võtmed olid minu teksade taskus. Hea, et kellelegi see meelde tuli, enne kui me mandrile jõudsime. Minul see meeles ei olnud, et ma nende võtmed ära oleksin võtnud. Uups. Võib ka nii minna, et mõnda pisiasja lihtsalt ei mäleta. Järgmisel aastal on vähemalt teada, et kui midagi on kadunud, siis esmalt tasub minu taskudest vaadata. Huvitav, kas mul on midagi viga, sest ka töö juures leitakse tihti kadunud asjad just minu laualt. Ja ma ise ei mäleta…
Igatahes. Aitäh, Prangli, järjekordse meeleoluka jaanipäeva eest. Järgmisel aastal peitke oma autovõtmed minu eest ära!
Ossaa, kui pikk paus siin blogis. Ja alles nädalavahetusel kuulsin teistelt, kes Napsie suvepeol olid, et motiveerin neid ka rohkem blogima, et olen ikka üks neist, kes jätkuvalt järjepidevalt blogib ja paneb neid ka kirjutama ning nüüd siis selline feil. Põhjus on on kaugel proosalisest, ma lihtsalt suutsin end pühapäeval ära külmetada ja kuigi väidetavalt peale koroona muid haigusi enam ei ole, siis mina olen nüüd esmaspäevast saati ühe vanakooli külmetusega poolpikali olnud. Poolpikali sellepärast, et pole olnud aega olnud päriselt haige olla – juuni on töö juures kõige kiirem aeg, lisaks Ida kool ja etendused ning mu enda koolitused ja kodutööde tähtajad. Ühesõnaga elagu 40-aastane, kes ei tea ikka veel, et kui istuda paar tundi tuulekoridoris, siis võib tulemuseks olla just selline “trammi alla jäänud” olek.
Aga keda see haigus ikka huvitab. Mind ennast ka mitte. Aga Napsie suvepidu? No natuke ikka ju huvitab. Mul on hea meel, et juba teist aastat on Ussipesa muutunud üheks päevaks tõeliseks Napsielandiks ja toonud siia kokku nii palju toredaid inimesi. Kui on keegi, kes oskab pidu korraldada, siis on see kindlasti Napsie.
Ilma liialdamata on mõeldud iga kui viimase detaili peale. Söökidest-jookidest kingitusteni. Kingikotid on alati läbimõeldud ja sellised, mis tõesti teevad rõõmu ega pole niisama mõttetu nodi, mis kasutust ei leia. Selle koha pealt suur kniks ja kummardus tiimile, kes viitsin neid detaile paika panna. Ilma oskavad nad muidugi ka imelise organiseerida!
Ja nii tore on igal aastal saada päriselt tuttavaks mõne sellise inimesega, keda siiani vaid läbi ekraani tead. Hoopis teine on kui saad inimestega näost näkku tuttavaks. Nii hea meel, et siia sel aastal nii palju ägedaid naisi kogunes, kellega juttu ja nalja jätkus kauemaks ning kellest viimased lahkusid varajastel hommikutundidel. Oli tõeliselt meeleolukas pidu. Minu poolt aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks siia “pärapõrgusse” kohale tulla!
Pühapäevase päeva veetsin ma Idaga Kaari Sillamaa koolis etenduse peaproovis. Seal ma end ära külmetasingi. Läksin kuumuse eest tuule kätte end jahutama ja nii ta läks. Õhtul hilja koju jõudes oli nagu tuleks väikesele Napsie afterpartyle. Jube mõnus pühapäeva õhtu oli. Napsie ruulib!
Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli fotosid, siis torkas see pea igal pildil silma. Nüüd ei saa ta seda enam maha jätta, sest jube hea on teda kohe sadamas ära tunda. Kohe otsid silmadega punasetriibulist pluusi ja leiadki mehe ilma vaevata üles. Seda ei ütle enam vaid mina, kes paadiga minnes ta kohe üles leiab, vaid ka teised, kes talle vastu tulevad paadile. “Kohe näha kui Marek saarde tuleb,” naeravad nad.
Ma ei hakanud rohkem pilte otsima, aga esimene pilt on aastast 2014, teine 2016 ja kolmas 2020 aastast. Ehk siis näete, et ma ei valeta. Mis on selle särgi juures aga veider, on see, et see ei ole nende aastatega absoluutselt vanaks läinud, ei vormist ära vajunud, ei putsuliseks läinud, mitte midagi. Ikka täiesti ideaalses korras. Marek on hiljem ka juurde ostnud Lacoste särke, et oleks väike vaheldus, aga kõik need on peale paari aastat koledaks muutunud. Samal ajal kui see särk kannatab vist veel 30 aasta pärast ka kandmist. Peaks Lacoste´i kirjutama ja kohe küsima, et mis särk see selline on ja kust selliseid saaks. Kahtlustan, et juba mõnest vintage poest ja hoopis teise hinnaga. Sürreaalne riideese. Igatahes kui näete kusagil meest punasetriibulise Lacoste särgiga, võite suhteliselt kindlad olla, et tegu on Marekiga.
Paljud teist küsivad mult, et mis seos meil (Marekil) selle Prangliga on. Ei, meil ei ole seal peret ega oma suvemaja, aga Mareki vanaisa oli saare arst ja nii on Marekil loomulikult lapsepõlvest side saarega. Ma mäletan nii hästi, kuidas Marek mulle meie esimestel tutvusaastatel kogu aeg rääkis, et ühel päeval ma viin sinu ka sinna. Läks paar- kolm aastat ja 2010.aastal läksimegi me esimest korda Pranglisse. Täiesti suva järgi valisime ööbimiseks ühe turismitalu. Vist sai valitud sinise maja järgi. Loomulikult selgus koha peal, et Mareki vanaisa oli vastu võtnud turismitalu omaniku sünni, juttu ja meenutusi tuttavatest ja ilmast, elust, olust jätkus kauemaks ning aastast aastasse me seal käima hakkasime. Ikka nagu turistid.
Mina ei tea, millal see Marek end sinna perekonda nii sisse sõi ja millega nad ära võlus, aga nüüd mul on kohati endal ka tunne, et nad nagu olekski Mareki perekond, et Marek nagu olekski saarelt pärit, sest olgem ausad suvel näeb seda meest mandril vähem kui saarel. Ma küll alati norin ta kallal, et nagu Nipernaadi läheb kevadel minema ja Katariina Jee peab ta sügisel koju tagasi tassima (kuigi ega seegi ei vasta enam tõele, sest nüüd käib ta seal aastaid juba ka talvel), aga tegelikult ei ole mul selle vastu mitte midagi, et ta oma saare on leidnud. Nüüd ähvardab ta mind, et pensionieas olgu ma valmis sinna päriseks kolima. Aga miks ka mitte?
Ma olen päriselt tänulik, et meid nii hästi vastu on võetud. Ja omaks. See on soe tunne.
Muidugi sel aastal hakkasid nad Idaga mulle juba ajama, et Ida tahab Prangli kooli minna. Jaa, see oleks ju tore, aga huvitav, kuidas see välja näeks? Saadan Ida ja Mareki juba praegu Pranglisse ära ja ise lähen 25 aasta pärast järgi? Okei, nali naljaks, aga aastal 2021 on just see luksus, kui sul on oma saar ja oma inimesed, st oma koht, kus patareisid laadida ja olla see, kes sa oled, ilma igasugu tiitliteta. Kogeda seda, mis on ehe ja ilus. Hääbuv väärtus kohati. Mul on hea meel, et Idal on oma Prangli-geen. Las nemad Marekiga olla kohalikud ja mina liitun nendega aeg-ajalt, Kohviveskina Päälinnast, kes tahab pehmetel patjadel heljuda, heljuda, heljudaaaa…
Mul oli eile väga tore päev. Ma armastan Eesti taasiseseisvumispäeva ja selle tähistamist. Võtsin selle puhul Ida ja ta sõbranna kaasa ning läksime linna peale. Muuhulgas käisime Vabamus, väga soovitan külastada kui te ei ole veel külastanud. Ma ise olin seda juba ammu planeerinud, aga kogu aeg juhtus, et “ah homme” või “järgmine nädal”. Nüüd on käidud. Esimest korda, ja see ei jää kohe kindlasti mitte viimaseks. Võib olla ma ei oleks oma peaga lastega sinna läinud, sest nimi tundub muuseumil esimese hooga ehk lapse jaoks natuke sünge. Okupatsioonide muuseum ei ole ju esimene koht, mis pähe torkab kui mõtled, mida seitsmeaastasega koos teha? Hea on, et nägin Ringvaates, et seal on erinevad õpitoad ja perepäev ning selle otsuse tegin. Väga põnev oli ka lastega, sest võimalik on võtta pere e-giid ja tegevusraamat ning täitsa põnev on lastega koos muuseumi uurida. Muidugi peab valmis olema küsimusteks, millele kohe ei oska ehk lapsemeelselt vastata, aga e-giid teeb õnneks väga head tööd. Samas võib lastel lasta seal ka niisama ringi vaadata ja uudistada. Meie lemmikuks sai Perestroika-lift. Ma püüdsin neile vanakooli gaseeritud vee masinat ka tutvustada, aga seda vaatasid nad suure võõristusega ja ütlesid mulle kui ühest suust – “hull oled, seda vett me küll ei joo!”. Kindlasti tahan ma tagasi minna ka üksinda. Arusaadav, et lastega ei saa süveneda kõike sellesse, millesse tahaks. See on muuseum, kus iga pilt ja ese räägib oma loo. Nii palju kui mul õnnestus süveneda, oli jube põnev. Kahjuks jäi kõige põnevama koha pealt pooleli. Nagu järjejutt.
Õhtul kodus kaasaostetud lilli vaadates, neid samu kollaseid, tundsin ma enda sees (jälle) kurbust. Ma ei vaadanud presidendi vastuvõttu, sest ma ei suuda tema mõtetega kaasas käia, teda mõista ning tundsin, et ma ei taha (kindlasti jälle näpuviibutus) kõnet kuulata. Kui vaadata tuttavate reaktsioone peetud kõnedele, siis vist tegin õigesti. Mina olen ka see rumal, kes arvab, et pidupäevadel võiks midagi ilusat rääkida. Vahelduseks. Aga see vist käib eestlaseks olemise juurde, et sellist asja ei juhtu. Ühesõnaga, ma katsin lauda, mõtlesin oma mõtteid ning mida rohkem ma neid kollaseid lilli vaatasin, tundsin ma, et ma olen jobu. Suure algustähega.
Vabaduse väljaku ääres on alati olnud lillemüüjad, kellelt ma ikka lilli olen ostnud kui sinna satun. Sattusin ka eile. Müüdi kenasid rukkililli. Muidugi ma ostsin. Rukkilillede müüja kõrval istus üks vana proua, kes samuti müüs lilli ja õunu. Valik oli kehvake – need kollased, mõned närtsima kippuvad pelargooniõied ja paar lahtist roosiõit. Võtsin talt need kollased õied ja lapsed võtsid mõned õunad. Tädike tahtis rohkem õunu pakkuda, aga ma ei võtnud. Küsisin, mis ma talle võlgnen nüüd. Ta ei osanud vastata ja ütles, et noh euro. Andsin kaheeurose. Panin lilled kodus pidulauale. Ja jäin mõtlema. Võib olla see proua oli aiast kokku vaadanud, mida saaks müüa, et oma pidulauale midagi paremat lubada. Võib olla tal ei ole üldse raha. Miks ma rohkem õunu ja kõiki neid lilli ära ei ostnud. Ma olin lastele ostnud ülehinnatud makroonid ja viis eurot maksvad pulgakommid, aga ma ei tulnud selle peale, et osta ära kõik need vanaproua lilled? Jobu. Tõeline jobu. Ma ju tean kui naeruväärsed on pensionid. Vabamus kuulates meie inimeste lugusid, nende üleelamisi, tunnen ma (nagu tegelikult kogu aeg olen ka arvanud), et me ei hooli oma eakatest, ei väärtusta ega hinda piisavalt nende panust. Need kollased lilled sümboliseerisid mulle korraga kõike seda, mis on Eestis ühtaegu ilus ja valus. Ilus pealispind ja peidus päriselu.
Minu tänane Eesti on nende kollaste lillede värvi.
1991. aastal olin ma 10-aastane. Ega ma suurt tolleaegsetest sündmustest ei mäleta, selles mõttes, et seda paanikat ja hirmu ja ärevust, mis noil augustikuu päevadel suurt osa eestlasi valdas, aga ma sain aru, et midagi suurt on juhtumas. Ma olin tädilastega koos Tartu lähedal ja ma mäletan maantel sõitvaid tanke. Võib- olla see on ka mu fantaasia vili, sest tankidest ja teletornist ja selle ründamisest oli palju juttu, aga ma mäletan, et me kolm 10-aastast jälgisime ka nii palju kui me aru saime AK otseülekandeid, mis vaheldusid multikate ja/või Rein Marani loodusfilmidega. Ma mäletan seda joovastust kui lõpuks selgus, et Eesti on jälle vaba.
Ma mäletan seda tunnet, millise uhkusega ma 1997.aastal Norrasse vahetusõpilaseks minnes rääkisin Balti ketist, laulvast revolutsioonist, taasiseseisvumisest. Ma olin Eesti üle nii uhke ja ma mäletan, kuidas mind solvas kui Eestist halvasti räägiti. Norrakad ei teinud seda muidugi tahtlikult, aga hästi paljude jaoks olime me ikka osa Venemaast (isegi Nõukogude Liidust), ma ei liialda, et ma pidin just vanemale generatsioonile palju selgitama, et ei, me oleme vaba riik, oma keele ja kultuuriga. Ma mäletan inimeste hämmingut kui vastasin neile, et muidugi lähen ma Eestisse tagasi, ma olen oma maa üle uhke. Ma olin uhke eestlane ja ilmselt oma maale väga hea esindaja. Selline natuke naiivne, aga ma ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust Eestit kiitmast.
2019. aastal on mu tunded natukene vastakad. Ma vaatasin eile õhtul “Rodeot” (kes ei vaadanud, siis soovitan järelvaadata) ja teisi 1989-1991 aasta südnmusi kirjeldavaid saateid ning täna hommikul klassikalist “1991” filmi. Pisar tuli silma ja jälle oli uhke olla. Eesti on nagu Aatomik – väike, aga jõud on suur.
Aga samaaegselt on mul 2019.aastal piinlik. Piinlik selle pärast, kuhu Eesti hetkel on jõudnud. Piinlik, et meie riigi(valitsemise)s on võim tähtsam kui õigus, kolmkümmend aastat rasket Eesti riigi ülesehitamist, et me oleksime vaba ja demokraatlik riik, on justkui unustatud. Ma lugesin Toomas Hendrik Ilvese sotsiaalmeedia pöördumist ning ma mõistan tema muret. Paremini ei saakski tänast olukorda kokku võtta. Kurb, et pidupäeval peab nõustuma sõnadega: “Eesti üliedukas toimetulek on nüüd seatud kahtluse alla. Sinimustvalge, mis on alates selle sünnist 135 aastat tagasi olnud euroopaliku demokraatia, vabaduse ja võrdsuse sümbol, on nüüd kaaperdatud ja sellest püütakse teha suletuse, vihkamise, ebaeuroopalikkuse ja õigusriigi vastast sümbolit ning rüütada see sõimu ja labasusega.” (loe siit tervet teksti)
Marekil oli jaanuari alguses juubel ja mul oli tegelikult juba ammu peast läbi käinud mõte, et võiks talle üllatuspeo korraldada, Marek ise hakkas ka mingi hetk rääkima, et ta nii tahaks oma sünnipäeva Pranglis pidada. Jahus sel teemal ikka päris pikka aega, aga hakkas siis kartma, et äkki inimesed ei tule ja ma ei tea mida veel ning andis kõikidele teada, et kahjuks toimub pidu ikkagi kodus Ussipesas. Mulle oli ka jäänud pähe kummitama see sõna “kahjuks”. Pekki küll! Teeme ära, mõtlesin ma ja kirjutasin mõttest Mareki Prangli sõpradele. Piisavalt hullumeelne idee, keset talve saarele pidu korraldama minna, aga kõik olid kohe käpad. Organiseerimine läks ladusalt. Kuupäev oli paigas juba eelmisel nädalavahetusel ja sõbrad leidsid väga loogilise põhjuse, kuidas Marek ka saarde meelitada. Sajal erineval põhjusel, muu hulgas ka see, et 19.01 sobis rohkematele, pidime me sünnipäeva lükkama edasi sellele nädalavahetusele.
See oli juba keerulisem, sest Marek tahtis välja saata oma kodus toimuva sünnipäeva kutsed ja ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et ta peaks sünnipäeva veel nädal edasi lükkama. Suurimaks mureks sai, kuidas ta Pranglisse kupatada laupäeval kui ta teab, et tal on kodus õhtul sünnipäev. Lisaks organiseeris ta ise kogu aeg midagi oma sünnipäeva jaoks, mida toimuma ei pidanudki. Ainult tema ei teadnud seda. Ütleme nii, et tänu temapoolsele oragniseerimisele hakkasid kõik juba kahtlema, et kus see pidu siis lõpuks ikka toimub. Ja isegi kui keegi oleks tundnud kiusatust kogemata midagi välja rääkida, siis see oleks suhteliselt võimatu olnud. Keegi ei saanud valede ja kuupäevade rägastikus enam midagi ise ka aru.
Tänu sõpradele sai Marek siiski reede õhtul Pranglisse saadetud. Ka see ei läinud niisama lihtsalt, sest paar päeva varem hakkas Marek “jonnima”, et ta on ikka nii väsinud ja tahaks lihtsalt kodus olla. Ma ei saanud ju hakata sundima ka, et sa pead minema, see oleks kahtlane olnud. Mitte et ma tal väga keelaks minna, aga minul Mareki asemel oleks kahtlus tekkinud, et miks ma ei taha et ta mulle koju appi jääks koristama ja süüa tegema. Viimane ja kõige keerulisem asi oli aga Mareki saarel hoidmine meie saabumiseni. Ma olin valesti aru saanud paadi väljumisest. Arvasin, et mandrilt läheb paat välja 15.30 ja siis 16.30 saarelt ehk et kui Marek hakkab paadile minema tuleme meie paadist talle vastu. Tegelikult tuli aga paat Pranglist välja 14.00, nii et Marek oleks igatepidi enne meid paadile läinud. Kuidas teda nüüd saarel kinni hoida nii et üllatus ka säiliks?Ainsa mõttena tuli mulle pähe, et helistan talle ja ütlen, et mina ka täpselt ei tea, miks, aga ta ei tohi minna 14.00 paadile, et olgu 16.30 sadamas ja mingu mänguga kaasa. Muidugi hakkas Marek muretsema, aga rahustasin teda, et kui sõbrad on lubanud, et ta jõuab õigel ajal oma sünnipäevale Ussipessa, siis ta ka jõuab.
Meie istusime paati ja lootsime, et paat väga ei loksutaks. Meil oli ikka veel viimane Rootsi reisi surmahirm meeles. Ütleme nii, et ikka loksutas küll ja korralikult. Kelle tobe idee see oli pidu saarel pidada?
Lõpuks jõudsime me saarele ja nägime Marekit sadamas ootamas. Kui ta Idat nägi oli sõpradelt küsinud, et kas see on minu laps ja muudkui lihtsalt vaadanud, et no kuidas. Alles siis kui sõbrad ütlesid, et mine siis ometi lapsele vastu, sai Marek aru, et olime talle sünnipäeva saarele toonud. Üllatus oleks kindlasti veelgi suurem olnud kui meid oleks rohkem olnud, aga erinevatel põhjustel jäid viimasel hetkel mõned külalised tulemata. Kahju ikka, aga samas ei muutnud see üllatust. Marek on muidu üsna terav pliiats, aga ta ei olnud viimase hetkeni tulnud selle peale, et me ise saarele tuleme.
Tulime! Väljas puhus kohutav tuul ja talvine Prangli on ikkagi hoooopis midagi muud kui suvine Prangli, aga vahet ei ole – me oleme ju sees soojas. Soe on suhteline mõiste. Mul on natuke hea meel, et Heilyle ka kuupäev ei sobinud, ta oleks külmuks surnud – tal on isegi meie juures, kus meil on toas üle 20 kraadi alati külm – ja see oleks mulle kalliks maksma läinud.
Sünnipäev toimus remonti ootavas sadamakohvikus, mille Mareki sõbrad olid hubaseks muutnud. Toas sees oli tõesti soe, aga millega ma ei olnud arvestanud oli tuul ja torm ning väli-wc. Välivetsus käimine keset tormi ja pilkases pimeduses on omaette kogemus. Õde lubas mu maha lüüa, et ma sellise pisiasja talle mainida unustasin. Lõppkokkuvõttes jäi ta ellu, isegi nautis seda metsikut saareelu ja järgmisel päeval toimunud lumesafarit. Mis tal viga oli nautida, ta oli korralik ja käis kogu aeg peo ajal vaatamas, et tema toas ahjus ikka tuli oleks. Nii sai tema magada soojas toas. Meie sõbrannaga unustasime sellisele pisiasjale mõtlemast, sest kui me toast ära läksime oli ahi ja tuba jumalast soe, tuul ja torm aga keerutasid toa nii külmaks, et hommikul ärgates olime me nagu jääkambris. Samas kui äkki Heily oleks ka meiega olnud, siis ta oleks ehk meie toal ka silma peal hoidnud ja me oleks ka ikkagi soojas magada saanud.
Minul ei olnud külm magada, sest Ida oli mul kaisus ja me soojendasime üksteist, sõbranna pidi aga öösel isegi Marekile kingitud koeravillased sokid jalga tõmbama. Oma lollusest magasime me parajalt ekstreemsetes oludes. Mulle tuli meelde raamat, mida ma hiljuti lugesin, kus üks mees pidi sakslaste eest põgenedes nädalaid ja kuid külmas, lume alla maetuna, magama. Mulle tundus, et me magasime sama ekstreemsetes oludes. Mul oli terve eilse õhtuni sellised külmavärinad, et ma lubasin, et ei korralda enam kunagi ühtegi üllatuspidu. Vähemalt talvel. Vist.
Sest tegelikult kui aus olla ei olnud see olukord nii ekstreemne ka ja kui teile jääb mulje, et ma virisen, siis sugugi mitte, pigem oli see naljakas. Rääkimata vahvatest emotsioonidest, meeleoludest ja naljadest, millest veel pikalt pikalt röökida ja mille üle nalja visata. Nii et kui küsida, kas ma läheksin uuesti sellisele talvisele Prangli sünnipäevale, siis miks ka mitte. Põhiline on soojad riided ja mitte unustada ahju kütta.
Pidu oli vägev. Tublimad lõpetasid varajastel hommikutundidel. Oli tantsu, karaoket ja romantikat. Romantikat suure algustähega. Saate aru, mu mehes tärkas selline romantik, et muudkui ajas mind taga ja tahtis musutada. Pole teine selline olnud ka siis kui me alles kurameerima hakkasime. Naersime sõbrannaga, et hea et meist teises majas magas, et muidu oleks veel Idale väikese õe või venna hakkama pannud. Vot mis moodi võib üks üllatussünnipäev mõjuda. Jube värk eksju!
Peo tagajärjeks – ma olin niigi nohune ja külmetunud ning kindlasti ei tulnud kasuks see, et mul mingi hetk oli vaja tuisus ja tormis ilma jopeta Idale järgi minna – on see, et ma istun täna kodus. Totaalselt haigena. Läksin hommikul kenasti tööle, aga seal arvati, et ma võiksin oma asjad võtta ja ära minna. Nüüd ma siis istun kodus saja teki all ja joon kuuma kanapuljongit. Aga ikkagi oli kõik see seda väärt!
Nii tore oli näha kui palju see sünnipäev teda rõõmustas.
Paar päeva tagasi potsatas meie postkasti kiri teatega, et Ida on alates august 2019 võetud vastu Lillehammeri Hammertuni kooli esimesse klassi. Ida on siis veel viie-aastan. Täpselt nii ongi, et kooli alustavad lapsed seal viie-kuueaastaselt, sõltuvalt sünnipäevast. Kui ma vaatan Ida Norra lasteaiakaaslasi, siis osa neist käis veel aasta tagasi mähkmega, kirjutada ja lugeda ei oska neist keegi, numbreid ka ei oska. Ometi ei ole nad rumalad, nad on taibukamad ja tragimad kui lasteaialapsed Eesti lasteaias.* Nad on nutikad ja saavad paljus paremini hakkama kui nende eakaaslased Eestis. Miks? Neil puudub pinge ja stress, vanemate, õpetajate ja ühiskonna poolt. Lasteaed ei ole ka Norra vaid hoiufunktsiooniga, ent põhirõhk õpetusel on muus kui ABC ja 123 õppimisel. Nad saavad lasteaiast kaasa oskused, mida meie lastel tihti vajaka jääb. Ma tean 5-6 aastaste laste gruppi, kes käis poolekilomeetrisel “matkal” ja suur osa lastest väsisid ära, sest nad ei ole harjunud liikuma. Ida ja tema Norra lasteaiakaaslaste jaoks ei ole mitte midagi ületamatut paarikilomeetrises matkas mägedes.
Norra lapsed alustavad õppimist koolis. Esimeses klassis. Kindlasti on lapsi, kes juba oskavad lugeda ja kirjutada ning arvutada, kuid see ei ole eluliselt oluline. Teised ei oska – pole probleemi. Õpivad. Need lapsed ei jää oma arengult maha ega ole milleski halvemad kui eakaaslased Eestis ja keegi ei tule selle pealegi, et lapsi lahterdada – tublimad ja mahajäänumad, kelle pärast teised igavlema peavad. Muuta ei tule mitte lasteaedade süsteemi, et koolivalmiduse tase oleks ühtlasem, vaid muuta tuleb meie iganenud haridussüsteemi üleüldiselt. Ma ei liialda kui ma arvan, et Eesti koolid on ühed tagurlikumad. Me väärtustame vaid hindeid ja tulemusi, mitte indiviide nende hinnete taga. Meie haridussüsteemi võtab kokku allolev pilt:
Kuidas kirjeldada Lottemaad? Parim maa Eestimaal? Peaaegu nagu välismaal? Peaagu nagu reisil? Nagu teatris? Nagu kinos? Nagu muinasjutus? Nagu multifilmis? Nagu parim meelelahutus siin maal? Lastele ja lapsemeelsetele? Ütleme siis lihtsalt nii, et Lottemaa on täpselt samasugune koht nagu välismaised “peab pidevalt külastama” kohad. Teate küll – Disneyland, Kolmården, Junibacken… Eeliseks see, et see on siin samas koduõue all. 102 km sõitu Ussipesast, aga come on – mis vahemaa see ka on, pealegi mida tarka me nende pühade ajal (peale EV100 matka) teinud oleme. Vaid söönud ja joonud. Muidugi istusime me Idaga täna autosse ja vurasime Pärnu külje alla. Väärt käik nagu ikka.
Olles nüüd seda teemaparki mitu korda külastanud võin ma öelda, et see muutub iga korraga südamelähedasemaks ja armsamaks. Kõik need detailid, kõik need tegelased, kogu see maagia ja lapsemeelsus. Võrratu koht. Kohe kutsub tagasi. Isegi rahvahulk (eriti Lotte majas) ei häirinud enam, aega on, kiiret pole, kõike jõuab. Ja inimesed ei olnud seekord trügivad ja kiirustavad (vaid paar last karjusid “davaiks, TRÜGIME kohe rongi peale!”). kõik tundusid selle aasta viimast külastust nautivat.
Jõulupühad. Mitu päeva laua ümber istumist, söömist ja joomist. Nii võiks paari sõnaga võtta kokku jõulude olemuse. Selline oli ka meie jõul. Kõigepealt söömine oma kodus ja siis söömine 186 kilomeetrit eemal. Vahepeal skrollid harjumusest Facebooki. Viimane on natuke piinlik tegevus hea seltskonnas, aga mis sa teed – harjumuste ori. Aga see pole vaid paha. Nii jäi mulle silma Mesi Tarest alguse saav kaheksakilomeetrine “eksootiline jalutuskäik läbiVarnja, Kasepää, ja Kolkja tänavküla, kus paiknevad tihedalt koos majad, aedviljapeenrad ja kilekasvuhooned ning kust väikesed põiktänavad viivad järve äärde. Matkajuht tutvustab Peipsi vanausliste kultuuri ja kohalikku eluolu.”
Vasulast on Varnjasse vaid mõned kümned kilomeetrid. Mõeldud- tehtud. Panen meid kirja ja nii me tänase päeva esimese poole matkates veetsimegi. Ilm oli mõnus, matka pikkus ei murnud konti ja seltskond oli lausa imeline. Mu vend oma elukaaslasega ja mu täditütar liitusid ka meiega ning ma riskin kõlada klišeelikult, aga jalutades mõtlesin ma, et isver , ma sain ju sel aastal jõulukingi, mida ma olen aastaid tahtud. Pere oli jõuludel koos! Ja see emotsioon on väärt rohkem kui ükski teine kingitus olla saaks.
Mesi Tare perenaine ja peremees võtsid meid vastu oma teada-tuntud lahkuses ning Peipsiäär võlus ka talvisel ajal. Kui mahajäetud majad selles piirkonnas ei maksaks 100 000 eurot, siis ma mõtleks, kuidas endale sinna piirkonda suvemaja soetada. Jalutades tegime me loomulikult pilte, ikkagi turistid ju. Pildistasin parasjagu mingit puud või maja või jumal teab mida kui meist möödusid kohalikud noormehed. “No aga meist ei teegi pilti või?” naersid nad ja lisasid “võ mošete nas fotografirovat.” Tervitused teile!
