Mis värvi on minu Eesti täna?

Mul oli eile väga tore päev. Ma armastan Eesti taasiseseisvumispäeva ja selle tähistamist. Võtsin selle puhul Ida ja ta sõbranna kaasa ning läksime linna peale. Muuhulgas käisime Vabamus, väga soovitan külastada kui te ei ole veel külastanud. Ma ise olin seda juba ammu planeerinud, aga kogu aeg juhtus, et “ah homme” või “järgmine nädal”. Nüüd on käidud. Esimest korda, ja see ei jää kohe kindlasti mitte viimaseks. Võib olla ma ei oleks oma peaga lastega sinna läinud, sest nimi tundub muuseumil esimese hooga ehk lapse jaoks natuke sünge. Okupatsioonide muuseum ei ole ju esimene koht, mis pähe torkab kui mõtled, mida seitsmeaastasega koos teha? Hea on, et nägin Ringvaates, et seal on erinevad õpitoad ja perepäev ning selle otsuse tegin. Väga põnev oli ka lastega, sest võimalik on võtta pere e-giid ja tegevusraamat ning täitsa põnev on lastega koos muuseumi uurida. Muidugi peab valmis olema küsimusteks, millele kohe ei oska ehk lapsemeelselt vastata, aga e-giid teeb õnneks väga head tööd. Samas võib lastel lasta seal ka niisama ringi vaadata ja uudistada. Meie lemmikuks sai Perestroika-lift. Ma püüdsin neile vanakooli gaseeritud vee masinat ka tutvustada, aga seda vaatasid nad suure võõristusega ja ütlesid mulle kui ühest suust – “hull oled, seda vett me küll ei joo!”. Kindlasti tahan ma tagasi minna ka üksinda. Arusaadav, et lastega ei saa süveneda kõike sellesse, millesse tahaks. See on muuseum, kus iga pilt ja ese räägib oma loo. Nii palju kui mul õnnestus süveneda, oli jube põnev. Kahjuks jäi kõige põnevama koha pealt pooleli. Nagu järjejutt.

117763214_686243855580655_8670498834757417658_n

Õhtul kodus kaasaostetud lilli vaadates, neid samu kollaseid, tundsin ma enda sees (jälle) kurbust. Ma ei vaadanud presidendi vastuvõttu, sest ma ei suuda tema mõtetega kaasas käia, teda mõista ning tundsin, et ma ei taha (kindlasti jälle näpuviibutus) kõnet kuulata. Kui vaadata tuttavate reaktsioone peetud kõnedele, siis vist tegin õigesti. Mina olen ka see rumal, kes arvab, et pidupäevadel võiks midagi ilusat rääkida. Vahelduseks. Aga see vist käib eestlaseks olemise juurde, et sellist asja ei juhtu. Ühesõnaga, ma katsin lauda, mõtlesin oma mõtteid ning mida rohkem ma neid kollaseid lilli vaatasin, tundsin ma, et ma olen jobu. Suure algustähega.

Vabaduse väljaku ääres on alati olnud lillemüüjad, kellelt ma ikka lilli olen ostnud kui sinna satun. Sattusin ka eile. Müüdi kenasid rukkililli. Muidugi ma ostsin. Rukkilillede müüja kõrval istus üks vana proua, kes samuti müüs lilli ja õunu. Valik oli kehvake – need kollased, mõned närtsima kippuvad pelargooniõied ja paar lahtist roosiõit. Võtsin talt need kollased õied ja lapsed võtsid mõned õunad. Tädike tahtis rohkem õunu pakkuda, aga ma ei võtnud. Küsisin, mis ma talle võlgnen nüüd. Ta ei osanud vastata ja ütles, et noh euro. Andsin kaheeurose. Panin lilled kodus pidulauale. Ja jäin mõtlema. Võib olla see proua oli aiast kokku vaadanud, mida saaks müüa, et oma pidulauale midagi paremat lubada. Võib olla tal ei ole üldse raha. Miks ma rohkem õunu ja kõiki neid lilli ära ei ostnud. Ma olin lastele ostnud ülehinnatud makroonid ja viis eurot maksvad pulgakommid, aga ma ei tulnud selle peale, et osta ära kõik need vanaproua lilled? Jobu. Tõeline jobu. Ma ju tean kui naeruväärsed on pensionid. Vabamus kuulates meie inimeste lugusid, nende üleelamisi, tunnen ma (nagu tegelikult kogu aeg olen ka arvanud), et me ei hooli oma eakatest, ei väärtusta ega hinda piisavalt nende panust. Need kollased lilled sümboliseerisid mulle korraga kõike seda, mis on Eestis ühtaegu ilus ja valus. Ilus pealispind ja peidus päriselu.

Minu  tänane Eesti on nende kollaste lillede värvi.

118205737_620921552175328_5067196322664290601_n

Sinimustvalge on kaaperdatud!

1991. aastal olin ma 10-aastane. Ega ma suurt tolleaegsetest sündmustest ei mäleta, selles mõttes, et seda paanikat ja hirmu ja ärevust, mis noil augustikuu päevadel suurt osa eestlasi valdas, aga ma sain aru, et midagi suurt on juhtumas. Ma olin tädilastega koos Tartu lähedal ja ma mäletan maantel sõitvaid tanke. Võib- olla see on ka mu fantaasia vili, sest tankidest ja teletornist ja selle ründamisest oli palju juttu, aga ma mäletan, et me kolm 10-aastast jälgisime ka nii palju kui me aru saime AK otseülekandeid, mis vaheldusid multikate ja/või Rein Marani loodusfilmidega. Ma mäletan seda joovastust kui lõpuks selgus, et Eesti on jälle vaba.

Ma mäletan seda tunnet, millise uhkusega ma 1997.aastal Norrasse vahetusõpilaseks minnes rääkisin Balti ketist, laulvast revolutsioonist, taasiseseisvumisest. Ma olin Eesti üle nii uhke ja ma mäletan, kuidas mind solvas kui Eestist halvasti räägiti. Norrakad ei teinud seda muidugi tahtlikult, aga hästi paljude jaoks olime me ikka osa Venemaast (isegi Nõukogude Liidust), ma ei liialda, et ma pidin just vanemale generatsioonile palju selgitama, et ei, me oleme vaba riik, oma keele ja kultuuriga. Ma mäletan inimeste hämmingut kui vastasin neile, et muidugi lähen ma Eestisse tagasi, ma olen oma maa üle uhke. Ma olin uhke eestlane ja ilmselt oma maale väga hea esindaja. Selline natuke naiivne, aga ma ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust Eestit kiitmast.

2019. aastal on mu tunded natukene vastakad. Ma vaatasin eile õhtul “Rodeot” (kes ei vaadanud, siis soovitan järelvaadata) ja teisi 1989-1991 aasta südnmusi kirjeldavaid saateid ning täna hommikul klassikalist “1991” filmi. Pisar tuli silma ja jälle oli uhke olla.  Eesti on nagu Aatomik – väike, aga jõud on suur.

Aga samaaegselt on mul 2019.aastal piinlik. Piinlik selle pärast, kuhu Eesti hetkel on jõudnud. Piinlik, et meie riigi(valitsemise)s on võim tähtsam kui õigus, kolmkümmend aastat rasket  Eesti riigi ülesehitamist, et me oleksime vaba ja demokraatlik riik, on justkui unustatud. Ma lugesin Toomas Hendrik Ilvese sotsiaalmeedia pöördumist ning ma mõistan tema muret. Paremini ei saakski tänast olukorda kokku võtta. Kurb, et pidupäeval peab nõustuma sõnadega:  “Eesti üliedukas toimetulek on nüüd seatud kahtluse alla. Sinimustvalge, mis on alates selle sünnist 135 aastat tagasi olnud euroopaliku demokraatia, vabaduse ja võrdsuse sümbol, on nüüd kaaperdatud ja sellest püütakse teha suletuse, vihkamise, ebaeuroopalikkuse ja õigusriigi vastast sümbolit ning rüütada see sõimu ja labasusega.” (loe siit tervet teksti)

 

Eestis olles Eestist eemale//Home & Away

Juba 1997.aastal rääkisin ma vahetusõpilasena uhkelt kõikidele, keda huvitas või kes oskasid huvi teeselda uhkelt kui tore Eestis elada on. Muidugi lähen ma Eestisse tagasi, vastasin ma natuke solvunult, kui mult küsiti, kas tahaksin Norrasse elama jääda, nüüd kui ka keelt oskan. Miks ma peaksin tahtma mujal elada olles eestlane, pööritasin ma silmi. Ega see tunne kuhugi ei kadunud, olen ikka Eesti patrioot ka edasi olnud – pean au sees laulupidusid, arvan, et meil on kõige ilusam hümn (peale Soome võib olla), olen uhke eestlaste saavutuste üle ning armastan Eesti kööki, muusikat, kunsti. Alati on hea koju tulla.

Viimasel ajal olen ma aga hakanud mõtlema, et mulle meeldibki mõte tulla koju, mitte tulla Eestisse. Seda on tegelikult endale ja teistele kurb tunnistada, aga ma olen hakanud Eestist kaugenema. Kodu ja pere on tähtsad, aga Eestiga on mu armastussuhe jahenemas. Ma ei tea täpselt, millest see on tingitud, aga viimasel ajal on mind midagi häirima hakanud. Sõitsime eelmisel nädalal laevast maha ja õde ütles õigesti “jälle see hall Eesti”. Võib olla häiribki mind see Eesti viiskümmend halli varjundit. Mitte ainult ilm, vaid olek ja hoiakud, suhtumine. Kõik on ükskõikne, morn ja õel. Eestis elades ei saa sellest aru, sest ise muutud samasuguseks. See üldine õelus neelab kõik endasse. Sellet saab eriti aru kui oled eemal olnud Eestist.

Eile seisin ma Chicagos keset tänavat ja püüdsin telefonist aru saada, mis suunas ma minema pean. Ma nägin turist välja, loomulikult. Juba esimene inimene, kes must möödus, peatus ja küsis, kas ma vajan abi ja juhatas mind lahkelt õiges suunas. Kodutut Anthonyt, kes mind hotelli juhatas, mäletate? Samal ajal loen ma Eestis uudist, et möödakäijad ei peatu isegi vanainimesest, kes libedaga on pikali kukkunud ega saa püsti. Joodik või kodutu, mõeldakse ja kõnnitakse mööda. Hall sügis ja vihmane talv ei aita minu tunnetele just kaasa. Dubais lennukisse istudes mõtlesin ma kadedusega nende eestlaste peale, kellega seal kohtusin ja kes seal elasid. Veab neil, mõtlesin ma. Ma tahaksin ka, et töö mind sinna elama viiks. Või jumala eest, miks mitte USA-sse. Ei, ma ei ole pimestatud suurlinna tuledest, ma mõtlen lihtsalt, miks me üldse Eestis elame. Sest meie kodu on siin?  Aga kodu ei pea ju Eestis olema?

Veidrad mõtted (mitte esimest korda) koduteel kui mu ainus mõte on, et palun Nordica hiline, sest ma ei taha viimasest lennust maha jääda. Ma olen eilsest saadik liiga palju lennujaamades oodanud (dämn droonid!), ma tahan koju. Ma tunnen puudust oma jonnakast kelmikast sarmikast Idast ja Mr. Poppinsist ka natuke. Aga ma ei tunne puudust inimestest, kes mornilt poes kassasabas seisavad ja müüjale naeratada ei oska.

//

Already on 1997, when I was an exchange student in Norway, I told proudly everyone who wanted to listen or pretended to be interested in listening how good it is to live in Estonia. I always replied “of course I will go back”, sometimes feeling a bit insulted, when I was asked whether I wanted to stay in Norway. “Why would I want to live somewhere else if I’m Estonian” I couldn’t stop but wonder. This feeling has not gone anywhere, I am still patriot to Estonia – I enjoy the singing festivals, think that our national anthem is the prettiest (expect for Finnish maybe), I am proud of what Estonians have achieved and absolutely love Estonian cuisine, music, art. It always feels good to come home.

Recently I have realized that I like the thought of coming home, but not coming to Estonia. It is actually sad to admit to myself and also to others, but I have started to move away from Estonia. My home and my family are important, but my love affair with Estonia is starting to fade. I am not really sure what is the cause for all this, but something has started to bother me. We arrived back to Estonia last week with my sister and when driving off from the ferry she said the golden words “this grey Estonia again.” Maybe this is what is bothering me, the fifty shades on Estonia? I am not only talking about the weather, but also the way people are and their attitude. Everything is numb and apathetic, angry and mean. When you live in Estonia, you don’t sense this, because you become one with all this. This overall bitterness is swallowing everything. And you understand this when you have been away.

Couple of days ago I was stood in Chicago in the middle of the street trying to understand which way my phone is directing me. Obviously I looked like a tourist. Already the first person, who passed me, stopped to ask if I needed any help and kindly led me into the right direction. He was a homeless guy called Anthony. Meanwhile I read news in Estonia about how people walked pass an elderly person who had slipped, fallen down and couldn’t get up. “Drunk or homeless” is what they were probably thinking and just kept walking. Grey autumns and rainy winters don’t really make things better. When I was flying back from Dubai, I was so jealous of those Estonians who I met and who lived there. How lucky are they. I wish my work could take me to live there or why not even to America. I am not blinded by the city lights, I am just thinking why do we live in Estonia? Because our home is here? But home doesn’t necessarily have to be in Estonia does it?

Weird thoughts (not the first time) on my way back home when my only wish was for the last connecting flight to be delayed, because I didn’t fancy spending a night in the airport. Since yesterday I have spent too much time waiting in the airports, I want to go home! I miss my stubborn crazy Ida and I miss Mr. Poppins too, a little bit. But I don’t miss all these people standing in queues with their long faces who cannot spare a smile to the cashier.

 

 

 

Nuustakul oled käinud?

Ebapärlikarp rääkis oma blogis sellest, et üks tuttav käis alles hiljuti esimest korda Pärnus ja see pani teda imestama. Ma olen küll Pärnus käinud, aga kui päris aus olla siis sellest linnast sihtkohana ei arvanud ma suurt midagi kuni 2014.aastani kui esimest korda sinna päriselt suvitama sattusin. Siis alles avastasin, et täitsa lõpp, Pärnu on jummalast okei linn. Muidu olin ma Pärnus käinud lapsena, millest ma suurt midagi ei mäleta ja suviti siis kui Club Tallinn Tartust Pärnusse kolis. Pärnusse kolinud Club Tallinnas käimine oli vaata, et kohustuslik. Linnast endast ei tea ma tollest perioodist midagi. Olid muud prioriteedid kui linnaga tutvuda. Niisiis mind ei üllata väga, et keegi varem Pärnus käinud pole. Aga mind on alati üllatanud kui inimesed ütlevad, et pole Tartus käinud. Mis mõttes ei ole? Tartus. Mulle iseenesestmõistetav, et kõik on Tartus käinud, sest ma ise olen Tartust pärit.

Aga mitmes Eesti linnas ma ise käinud olen?

Tallinn. Tartu. Ei ole vist mõtet isegi kommenteerida. Keilat ka. Saue läheb samasse kohta. Mis seal kommenteerida. Aastaid seal töötanud. Kuigi ma ei kujuta ette, et elaksin näiteks Tartus ja mõtleks, et oh läheks sõidaks Eestimaal ringi ja valiks siis sihtkohaks Saue.

Paldiski on selline huvitav linn, et elada ma seal kindlasti ei tahaks, aga mulle täitsa meeldib seal käia. Teistmoodi linn.

Pärnust sai juba räägitud. Narva ja Kohtla-Järve. Narvas olen ma käinud ÜLE KÜMNE AASTA TAGASI. Kohtla-Järve kohta ma ei oska tegelikult isegi öelda, kas ma olen seal käinud. Ma kahtlustan, et mitte. Viljandiga olid mul samad lood nagu Pärnuga. Üldse ei kutsunud. Käinud muidugi olin, aga linna külastasin ma teadlikult ka alles paar aastat tagasi. Avastasin, et ilus linn on. Tahaks uuesti minna, sest paljud kohad jäid külastamata. Karksi-Nuia. Käimata. Vähemalt ei mäleta.  Suure-Jaanis pole ma ka käinud. Piltidelt olen näinud Suure-jaani kirikut. Tahaks päriselus ka näha. Mõisakülas ei ole ma käinud.

Kilingi-Nõmmelt olen läbi sõitnud. Lihulast ka.

Maardu – käinud olen, vabatahtlikult niisama sinna ei lähe. Jube koht oli. Rakveres olen käinud samamoodi mingi kümme aastat tagasi. Ei, valetan, paar aastat tagasi sõitsime sealt läbi ja käisime kusagil ostukeskuses ka, aga Rakveres OLNUD ma EI OLE. Sillamäel ma ei mäleta, et oleks käinud. Oot, aga Kuremäe klooster? Mis linnade lähedal see asub? Sillamäe? Kui jaa, siis ilmselt olen ikka Sillamäel ka käinud. Kunagi. AMMMMMMMMU. Jõhviga sama lugu. Ma ei mäleta, et seal käinud oleksin, aga ma usun, et olen. Kiviõlis? Ma ei tea. Üldse ei meenu.

Narva-Jõesuus olen ka vist vaid korra käinud. VÄGA ammu.

Sindis pole ma küll käinud. Vähemalt ma ei mäleta. Kundas ühe korra.

Võrus ja Valgas olen käinud. Mitte palju,aga ikka olen. Valgas olen isegi peol käinud. Sürreaalne kogemus oli. Vabatahtlikult ka võib olla enam ei kordaks.

Kuressaares ja Kärdlas käidud. Kuressaares rohkem. Kärdla avastasin tunduvalt hiljem. Arvasin, et mõttetu koht. Ei ole. Armas linn on hoopis. Hakkas isegi vist Kuressaarest rohkem meeldima.

Haapsalu on üks minu lemmiklinnasid Eestis. varasemalt käisime me vähemalt kaks korda aastas seal puhkamas, nüüd on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Tuleks parandada, sest see lihtsalt on nii omamoodi ja armas linn. Ma täiega kujutaks end ette Haapsalus elamas. Põltsamaa meeldib mulle ka. Roosiaed. Lossivaremed. Kuidagi nunnu tundub. Vanasti oli veel Kohvik O ka. Sinna sai ikka sisse põigatud.

Paides ei ole ma väga palju käinud. Türilt sõidan tihti läbi kui Tartusse sõidan. Kehrast ka. Raplast samuti. Tapale olen sattunud, aga ringi ma seal jalutanud pole. On seal üldse midagi vaadata? Mul seostub Tapa vaid poiste erikooliga.

Tamsalu on külastamata. Võhma ka. Ja teate, ma vist ei ole Abja-Paluojal ka käinud. Täiesti irooniline, sest kes meist ei oleks öelnud, et issake mingi Abja-Paluojast või Kapa-Kohilast oled vä? Halvustavalt ju ikka. Ise ei teagi, milline Abja-Paluoja on.

Põlvas olen ma täitsa palju käinud. Öeldakse, et suurt midagi teha pole. Ma ei tea, mina sattusin sinna viimati umbes neli aastat tagasi kui Idaga liikluslinnakus käisime ja Pesa hotellis. Mulle meeldis. Sama Elvaga. Nii armas väike linnake. Lapsena täiega meeldis. Eriti kuna neil oli (on) Verevi järv. Mingi aeg oli sama nagu Pärnusse kolinud Club Tallinn. Iga endastlugupidav inimene pidi suvel end Verevi ääres näitamas käima. Otepääl sai Tartus elades käidud KOGU AEG ja tegelikult hiljem ka. Pühajärve beach party. Suusatamise MM. Comeback. Swing. Mr.Jakob. GMP. Otepää on ka kuidagi nii minu linn. Väike, aga nunnu. Nii ilus loodus ümberringi.

Jõgeval on iga tartlane ilmselt n+1 korda käinud. Mõnikord ma ikka sõidan Tartusse vahelduse mõttes mööda Piibe maanteed ja läbi Jõgeva.

Räpina meeldib mulle ka. Aastaid tagasi käisime perega Räpina aianduskooli aias jalutama. Andu suur soov oli sinna tagasi saada. Käisime. Siiani üks toredamaid kogemusi perega koos tehtud väljasõitudest. Pilt on ka siiani seina peal sellest korrast.

Loksal? Ma arvan, et pole samuti käinud. Tõrvas ma tean, et ma olen kindlasti käinud, aga ma ei mäleta sellest küll mitte midagi. Järelikult oli piisavalt ammu.

Mustveel ja Kallastel käisime Tartus elades tihti. Eriti Kallastel. Meile ei meeldinud Emajões ujumas käia, nii käisime me Kallastel hästi tihti ujumas. Ilus rand oli. Rahvast oli vähe. Mitte nagu Verevi ääres.

Antsla laadal on pea igaüks korra elus käinud?  Ei? No mina olen. Viimane kord oli nii palju hiina träna, et enam ei ole tagasi kutsunud. See oli ikka juba aaaaaaastaid tagasi. Enne Ida ajaarvamist.

Püssis ma käinud ei ole. Kuulnud olen muidugi, aga teate, ma pidin isegi guugeldama, et vaadata, kus see asub.

Said vist kõik linnad läbi käidud. Paberil. Tegelikkus on midagi muud. Polegi nii palju käinud. Tunne oma kodumaad, eh. Aga Nuustakul olen ma käinud. Reaalselt paar nädalat enne Pariisi minekut sattusin sinna. Esimest korda:D

 

Jrk Linn Elanikke 1979 Elanikke 1989 Elanikke 2000 Elanikke 2006 Elanikke 2011 Elanikke 2015 Maakond
1. Tallinn 441 800 478 974 400 378 396 193 393 222 434 810 Harju
2. Tartu 104 381 113 420 101 169 101 740 97 600 97 847 Tartu
3. Narva 75 909 81 221 68 680 66 936 58 663 62 078 Ida-Viru
4. Pärnu 54 051 52 389 45 500 44 198 39 728 41 256 Pärnu
5. Kohtla-Järve 87 472 62 059 47 679 45 740 37 201 37 198 Ida-Viru
6. Viljandi 22 368 23 080 20 756 20 274 17 473 18 257 Viljandi
7. Maardu ? 16 052 16 738 16 570 17 524 17 315 Harju
8. Rakvere 19 011 19 822 17 097 16 698 15 264 15 400 Lääne-Viru
9. Sillamäe 16 157 20 561 17 199 16 567 14 252 14 122 Ida-Viru
10. Võru 16 767 17 496 14 879 14 554 12 667 13 169 Võru
11. Kuressaare 14 207 16 166 14 925 14 919 13 166 13 152 Saare
12. Valga 18 474 17 722 14 323 13 930 12 261 12 437 Valga
13. Jõhvi ? 15 607 12 112 11 455 11 025 12 217 Ida-Viru
14. Haapsalu 13 035 14 617 12 054 11 774 10 251 10 811 Lääne
15. Keila 7194 10 072 9388 9386 9763 9751 Harju
16. Paide 9641 10 849 9642 9751 8228 8370 Järva
17. Türi 6626 6862 6324 6137 5954 5436 Järva
18. Tapa 10 851 10 439 6765 6559 5896 5766 Lääne-Viru
19. Põlva ? 7038 6467 6510 5767 Põlva
20. Kiviõli 11 050 10 390 7405 6925 5634 5429 Ida-Viru
21. Elva 6358 6325 6020 5826 5607 5679 Tartu
22. Saue ? 4395 4958 5067 5514 5779 Harju
23. Jõgeva 5289 7035 6420 6349 5501 5340 Jõgeva
24. Rapla 5599 6271 5758 5682 5202 Rapla
25. Põltsamaa 4893 5207 4849 4894 4188 4174 Jõgeva
26. Paldiski 7311 7690 4248 4332 4085 3767 Harju
27. Sindi 4428 4548 4179 4049 4076 3891 Pärnu
28. Kunda 4828 5037 3899 3751 3422 3179 Lääne-Viru
29. Kärdla 3426 4139 3773 3724 3050 Hiiu
30. Kehra 3679 4053 3224 3173 2889 2679 Harju
31. Loksa ? 4315 3494 3455 2759 2634 Harju
32. Räpina 3247 3488 2967 2884 2751 Põlva
33. Tõrva 3157 3546 3201 3112 2729 2820 Valga
34. Narva-Jõesuu 3135 3754 2983 2734 2632 2619 Ida-Viru
35. Tamsalu ? 2978 2618 2629 2236 3874 Lääne-Viru
36. Otepää 2289 2424 2282 2123 2108 Valga
37. Kilingi-Nõmme 2507 2504 2223 2144 2075 Pärnu
38. Karksi-Nuia ? ? ? 2059 1931 Viljandi
39. Lihula 1624 1872 1497 1614 1399 Lääne
40. Mustvee ? 1994 1753 1756 1358 1 315 Jõgeva
41. Võhma ? 1983 1596 1544 1314 1 314 Viljandi
42. Antsla 1952 1688 1547 1458 1291 Võru
43. Abja-Paluoja ? ? 1417 1406 1240 Viljandi
44. Püssi 1869 2532 1872 1837 1083 Ida-Viru
45. Suure-Jaani 1653 1503 1324 1242 1039 Viljandi
46. Kallaste ? 1361 1211 1152 852 808 Tartu
47. Mõisaküla ? 1349 1165 1081 825 789 Viljandi

Täpselt sellepärast suvi nii kiiresti lähebki

Osake minust mõtleb, et ei tohiks suvel nii palju ringi rallitada, et peaks maja lõpuni värvima ja sada tuhat muud asja tegema, mis tegemist vajavad kodushoovis, aga teine osa minust mõtleb, et no kammoon, kuna siis veel…ja suve on meil niikuinii nii vähe, et seda tulebki nautida.

Nii me saatsimegi Mareki Pranglisse ja läksime ise Idaga Lõuna-Eestisse. Maiki ärasaatmispeole. Ärasaatmine kõlab muidugi iseenesest nagu kõike muud kui lõbusalt, aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii traagiline. Kui siis natukene. Nimelt kolib ta ära Austraaliasse ja siis tuli ju nats õhtusöögilistega teda mälestada. Jah, nimelt kasutasime terve õhtu selliseid väljendeid. Must huumor.

Lasin isal end Vidrikele viia ja kui mina olen kaardilugeja siis võib ju kindel olla, et otse me ka sinna kohale ei jõudnud. Isa viis mu kenasti Vidrike puhkemajani, aga minna oli vaja ju Vidrike külamajja. Panin sealsamas puhkemaja parkimisplatsil oma gps-i sisse, selle asemel, et sisse minna ja uurida, kas olen õiges kohas, ning gps näitaski, et Vidrike külamaja on 4,7 km kaugusel. Sõitsime siis 4,7 km ja jõudsime ringiga tagasi samasse kohta. Poleks ju mina kui poleks väikest mööda sõitmist. Vidrike puhkemajast polnud ma kuulnudki, aga see restoran seal on nii külastamist väärt, et kohe on. Hea väike söögivalik, suussulavad spinatiravioolid ja jumali tiramisu.

Kusjuures, kui üks meie õhtusöögilistest poleks üle küsinud, et kus õhtusöök toimub, oleksin ma 100% sõitnud Sangastesse, Vidriku restorani.

Peale õhtusööki kolistasin end tädi juurde, hoidsin teda veini juues üleval kella kolmeni hommikul ja isegi ei tunne süümekaid. No olime järgmine päev natuke väsinud, aga nii vanad me nüüd ka veel ei ole, et ei suudaks üle elada viietunnilist iluund.

Enne Varnjasse sõitmist tegime Idaga ka väikese shoppingu. Ida sai vanaisalt taskuraha ja nii lubasin ma Idale, et lähme mänguasjapoodi ja ta võib ise valida, mida tahab. Ida ei saanud üldse aru, et mis mõttes. Ma luban tal väga vähe mänguasju osta. Isegi mitte selle pärast, et ma kooner olen, vaid mulle tundub, et mänguasju lihtsalt pole nii palju vaha. Nad ei oska neid hinnata kui kogu aeg saab poest valida, mida ise tahab. Nüüd aga sai. Reaalselt olin temaga KAKS TUNDI poes, sest ta ei suutnud otsustada. Ma olin juba hulluks minemas! Minu arusaam laupäevasest meelelahutusest on kõike muud kui ostukeskuses jalutamine.

Lõpuks sai preili ikka oma valikud tehtud. Ka riidepoes ei olnud temaga lihtne. Muudkui söötsin talle ette kleite, mis mulle meeldisid, aga vastuseks sain kogu aeg vaid “ei,”, “ei”, “ei”. Täitsa lõpp kui pretentsioonikas shoppaja. Aga tuleb tunnistada, et lõplikud valikud ei ole ju pahad? Jah, Ida ostsis mulle ka uue kleidi. Vot see on juba hea laps eksju. Ja kuigi ma pigem olen taaskasutus ja second hand riiete pooldaja, siis Reservedis olid hetkel küll sellised aled, et oleks võinud sada kleiti osta. Ida kleit maksin näiteks 9.99. Reserved on mu meelest üldse selline pood, kust võib täiega ägedaid asju skoorida ja kui neid teiste asjadega miksida, siis ei saa arugi, et odav kiirmood.

Õhtu lõpetasime onu ja tädi juures maal. Tõmbasime sulejoped selga ja grillisime. Ükski õige Eesti suvi ei möödu ilma sulejopeta.

Ida jäi Tartusse. Mina käin veel mõned päevad tööl ja siis algab meie suve teine osa. Väljamaareisid. Mult on palju küsitud, et miks me otse Tallinnast Pariisi ei lenda. Esiteks. Mina ju. Liiga mainstream oleks. Ja teiseks lennupilet Skavstast Varssavisse oli kõigest üheksa eurot inimesele. Miks siis tulla Rootsist tagasi 130-eurose laevapiletiga, et sõita 168eurose lennupiletiga Pariisi, kui saab üheksa euroga Varssavisse ja sealt edasi 24 euroga Pariisi? Elu olgu seiklus.

Koduteel käisin läbi tillukesest külapoest, et oma külalistele hommikusööki osta, mõtlesin veel, et viisakas oleks ju õhtusööki ka teha, aga ei viitsi. Kodus ootas mind ees suur potitäis ehtsat borši. Meil on hetkel majas turistid Moskvast ja täitsa loogiline, et söök juba hoopis meid ees ootas. Borši olen ma n+1 korda söönud, aga see borš oli küll kõikide boršide ema. Ulmehea! Airbnb boonused;)

Muideks, ma ei tea, mis värk on sel aastal, aga mulle tuleb reaalselt iga päev uusi päringuid ööbimiseks. Põhimõtteliselt ongi nii olnud, et ühed tulevad ja teised lähevad. Nii äge, kui palju saab teada, tundma erinevaid inimesi maailma eri paigust. Külalised on kõik nii erinevad. Mõni on vaikselt omaette, teised suhtlevad rohkem, aga kui huvitav on saada teada nende arvamust ja kogemust Eestist. Näiteks seekord on meil külas perekond Moskvast.  Ülikihvt kogemus. Vaadata vene rahvusest inimestega jalgpalli, kus vastamisi on Venemaa ja …Hispaania? Mitte et mind jalgpall huvitaks, aga nii teistmoodi kogemus on. Ja proovida vene keeles suhelda. Keelekool missugune.

Järgmiseks aastaks loodan ma väga, et me saame ikka tillukese saunamaja/külalistemaja püsti. Mulle muidugi meeldib kui majas on rahvast kogu aeg, aga ma usun, et meie külalised hindaksid ka rohkem privaatsust.

Nii “põnev” random lobapostitus saigi. Ma ise ka ei tea, miks sellist läksin-tegin-enne-pärast-siis-postitust vaja kirjutada oli. Ju oli vaja näidata kui palju ma ühe nädalavahetusega jõuan. Seepärast ka suvi nii kiiresti lähebki, et me ei püsi pudeliski kinni. Tarmo imestas mu julguse üle minu autoga Tartusse sõit ette võtta, aga…no mis seal ikka enam juhtuda saab, millega ma harjunud ei oleks?

Nüüd tööle! Trööstiplaastrid on jõudnud Apothekasse ja mul on pooleli intervjuu Shamaga, kes on Trööstiplaastrite looja. Intervjuu temaga saab loodetavasti olema põnev lugemine. Eriti neile, kes on olnud depressioonis ja olnud mustas augus.

 

Eesti pärast piinlik

“Kataloonia iseseisvusreferendum päädis täna vägivalla ja vahistamistega. Eesti välisministeeriumist öeldakse, et Eesti toetab seda, et Hispaania püsib ühtsena.

Maakeeli öeldes seda, et Kataloonia ei eralduks. “Eesti toetab Hispaania suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Oluline on, et kõik siseriiklikud küsimused lahendatakse kooskõlas Hispaania seadustega,” seisab ministeeriumist Delfile läkitatud vastuses.

“Hispaania peab demokraatliku õigusriigina loomulikult tagama oma seaduste täitmise. Loodame aga, et täna vallandunud pinged ei jää kestma ning edaspidi liigutakse dialoogi ja vastastikuse mõistmise suunas.” (DELFI)

Eesti ametlik seisukoht on lihtsalt piinlik. Kas meil on nii lühike mälu? Ma olen nõus Arto Lobjakaga, kes ütles, et oma ajaloo tõttu peaks Eesti kasutama õigust mitte kaasa rääkida.   Selliseid sõnavõtte ja avaldusi mäletatakse aastakümneid, nagu meie mäletame väikese Islandi tuge.

teletorn-tankid-soomukid-1991-66610243.jpg

Fotod: Delfi

Eestlaste alaväärsuskompleks

Me oleme nüüd Põhjamaade hulka arvatud. ÜRO ütles nii. Nüüd on kõik teisiti, me oleme üks nende seast. See on eestlasele olulisem kui laulupidu. Ma olen kindel, et nii norrakad kui rootslased mõtlevad nüüd meist teisiti. Lõpuks ometi. Teen ettepaneku muuta see suur päev lipupäevaks.

Kui te mingil põhjusel aru ei saanud, siis see oli öeldud sarkasmiga. Mulle meenutavad aegajalt mu kaasmaalased mind ennast 17-aastast vahetusõpilana, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast. Mina olen  hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna. Ma olen sellest ka ühe naiivse essee kirjutanud (LINK).

Mulle tundub, et me eestlased põeme mingit alaväärsuskompleksi, ei julge olla need, kes me oleme. Nagu vaene pruut, kes abiellub/tahab abielluda jõukasse perre ja häbeneb oma juuri, tahaks lahti murda kõigest vanast ja olla uus, moodne, kaasaegne, eeskujulik. Kurb on see, et me ei saa aru, et Eesti ongi kõike seda, aga selle tõestamiseks ei pea nii metsikult pingutama ja pidevalt midagi tõestada. Mina söön kilu, käin laulupeol, armastan rahvusmustreid, jumaldan rukkililli, kiidan taevani musta leiba, suitsupääsukesse ma nii väga kiindunud ei ole, seda vaid põhjusel, et ma kardan linde. Ma kasutan ka Skype´i ja kuulan TradAttacki. Ma olen ihult ja hingelt eeeeeeestlane. Ei ole kinni vanas ega siuna uut. Ma saan aru, kes ma olen.

Minu kõrval on aga ka uus eestlane. Moodne eestlane. Ta põlgab kõike vana, sest see on iganenud ja klišeelik. Ja ta pingutab, et Eestit paremast küljest näidata. Siin tulebki minu meelest välja eestlaste alaväärsuskompleks. Oskus mitte olla meie ise. Alati on vaja minna nii diibiks, et mitte keegi ei saa aru, mida me öelda tahame. Ma ei ole idioot. Ma olen tutvunud ka uue estonia.ee lehega, olgugi et seal kõik on hall ja udune, näidates justkui kui depressiivsed me oleme, meenutades 1990-aastate Eesti filmi, meeldib mulle see lehekülg ja selle mõte. Mulle meeldib ka Aino. Aga mul on tunne, et disainimeeskond peab mind kui keskmist eestlast idioodiks. Ühtäkki ei ole “oksendav siil” ei bränd ega logo, on lugu rändrahnust, mida meie ise peame oskama tööriistana kasutada, et see oleks arusaadav. “Keisri uued rõivad”. Kui sellest aru ei saanud ja keskendusid vaid rohelisele lärakale, oled ise idioot. Kui ei näe seal taga lugu, oled ise idioot. Aga teate, alati ei ole läraka kõrval kedagi, kes selgitaks ja räägiks, keegi ei hakka tausta uurima. Me ei ole ainus maa, kellel on logo, nii nagu on meil mitte-logo. Jätame kunstilise poole kõrvale, aga ma ei mõtle Bulgaaria päikese-logo vaadates, kas päikesekiirtest moodustub esivanemate retsepti järgi valmistatud brõnsa või musaka, ma näen päikest. Juhul kui mul on keegi kõrval, kes selgitab, et aga vaata, üks päikesekiirtesse on sisse kirjutatud meie esivanemate retseptid, siis see on lisaväärtus. Meie eestlastena aga joonistame päikese asemel karaski ja peame idootideks neid, kes sellest kohe ise aru ei saa.

Sama lugu on Eesti Lauluga. Me saadame Eurovisioonile diipe lugusid, mis muusikaliselt ongi tihti teistest lugudest peajagu üle, kuid absoluutselt mitte sobilikud. Ja kordub sama asi. Kui aru ei saa, kui sügav üks või teine lugu on, oled idioot. Mitu korda tuleb kuulata, siis tuleb sõnum välja, seal on nii palju alatekste, kuulake pingsalt, siis saate aru – need on tavapärased selgitused. Lugu ei löö ilma taustainformatsioonita. Ma ei teadnud Jüri Pootsmanist kuni Eurovisioonini suurt midagi, ma ei olnud ta muusikat kuulnud, siis vaatasin ma Eurovisiooni ja ei suutnud aru saada, miks me nii mannetu ja Eurovisioonile mittesobiva laulu saatsime.  Aga ta on nii andekas ja hea laulja, kuulsin ma igalt poolt. Sellepärast. Alles hiljem kuulsin ma Jüri teisi lugusid ja need on tõepoolest ülikõvad, tal ongi fantastiline hääl ja kihvt oma sound. Nüüd kui ma seda tean, meeldib mulle Jüri täiega. Aga Eurovisiooni vaadates ma seda ei teadnud, ma kuulsin vaid teiste lugude vahele ära kaduvat lugu, mis ei jäänud meelde. Kõik. Keegi ei selgita Eurovisiooni vaatajatele, et aga vaadake, tegelikult on ta kihvt kutt ja tal on head laulud, andke talle siiski 12 punkti. Mulle meeldis TradAttack juba siis kui ta alles välja tuli ja popp ei olnud, nüüd kuuleme me igast nurgast, kuidas see ei ole enam vaid bänd, aga bränd. Palun selgitage mulle, miks me siis ei võiks end selle brändiga esindada?  Olla omanäoline, aga juurtega ja samas moodne? Ei, meil on vaja maailma alati millegagi rabada.

Ja oma metsikus püüdluses me feilime pidevalt. Taome rusikatega vastu rinda, peame idiootideks neid, kes meie püüdlustest aru ei saa ja püüame leida mingit Eesti Nokiat, selle asemel, et lihtsalt olla. Eesti. Lihtsalt Eesti. Sellised nagu me oleme. Uskuge mind, me oleksime palju edukamad ja palju rohkem juba Põhjamaade hulgas, kui me endasse usuksime.

Lõpuks ometi prii rukkilillepurusest rahvusromantikast! /New innovative Estonian brand

Alustame algusest. Mulle on Helen Sildna pigem meeldinud, see tähendab, et ta jätab küll ülbe ja upsaka mulje, aga me kõik teame, et muljed võivad olla petlikud, mu meelest on ta õiget asja ajanud. Tallinn Music Week on väga äge üritus.

Ma olen ka väga kunstilembene. Mulle meeldib kunst. Mulle meeldib moodne kunst. Mulle meeldivad tihti sellised teosed, mida teised kipuvad kritiseerima. Mu meelest on äge kui asjad on muutumises.

Samas olen ma väga suur traditsioonide austaja. Mulle meeldivad rukkililled ja suitsupääsukesed, rehetared ja mulle meeldib kui neid asju hoitakse au sees. On asju, mida minu arvates ei ole vaja muuta. Esimese näitena tuleb mulle meelde, kui kunagi Ott Leppland tegi mingi moodsa versiooni “Ärkamise aja” laulust – teised kiitsid, mulle ei meeldinud, minu meelest solkis ta lihtsalt ilusa laulu ära, aga see selleks. See on mu üks vaieldamatu lemmiklaul, sõnad, mis poevad hinge, toovad pisara silma ja annavad minu arvates edasi Eesti olemuse: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Mu meelest võiks ja peaks Eestit nende märksõnadega reklaamima või brändima, lisada natukene kaasaega ja e-värki ning ongi olemas. Ei pea kinni hoidma vaid vanast, aga ei pea seda vana ka prügikasti viskama. Rukkililled ja it-lahendused saavad käsikäes edasi minna ja meie lugu rääkida. Mulle ei tule hetkel meelde, kes tootis neid ägedaid muhu mustrite ja pealuudega patju, aga see on äge uuenduslik lähenemine, kus vana ja uus on käsikäes.

Kui Helen Sildna üleolevalt oma Facebooki lehel kirjutas, et kohe kohe on Eestil nii vinge bränd, et rukkililled ja suitsupääsukesed häbenevad oma silmad peast, siis noh ütleme nii, et mu arvamus temast kahanes kolinal, sest see oli ikka to the max ülbe väljaütlemine. Umbes nii, et kõige olulisem eesmärk on iga hinna eest lahti saada rahvuskultuurile viitavast sümboolikast. Ka Nõukogude Liidus  pöörati sellele väga suurt rõhku ja asendati nõukogude sümboolikaga.  Just saying…

15977062_1463069120371065_3820571641497394766_n.jpg

Aga ma uskusin teda, et Eesti disainimeeskond on head tööd teinud,sest oleme ausad, Eestis on hullumeelselt palju ägedaid disainereid ja loomeinimesi. Pole ju kahtlustki, et nad millegi ägedaga välja tulevad. Ma usun, et te mõtlesite sama? Ja siis tuli see päev kui “bränd” avalikustati. Ma ausalt mõtlesin, et see on nali. See logo näeb ju välja nagu Muumitrollidest tuttaval Stinkyl oleks paha ja ta oksendaks! Oksendab rukkilillepuru välja? Sellisel juhul muidugi on eesmärk täidetud. Aga päriselt? See ongi see, mille kallal Eesti disainerid kaks aastat töötasid ja mille eest 200 000 eurot välja käidi? Päriselt? Ilma juhendit lugemata  ei saa kuidagi aru, et tegemist on rändrahnudega. Kui kogu maailmale rääkida, et meil on rändrahnud, siis ei saa nad sellest ilmselt aru. Nad näevad oksendavat siili, lammast, kurba looma, kellel on halb. Muigama paneb bränd neid küll, aga ma ei tea, kas see peaks olema eesmärk. Nali muidugi teatavasti pikendab eluiga. Eesti on hea naljaga hakkama saanud!

15941249_234961213619110_412108395166984549_n.jpg

Foto: Vello Nelikendkaks

Ma ei taha kõlada nagu üks neist, kes vaatab Picasso või Weidemanni töid ja ütleb, et “pähh, sellise asja oleks ma ka võinud valmis vorpida”, aga ausalt Ida lasteaiarühm oleks võinud sellise rändrahnu “välja töötada” ja siis see oleks isegi äge, sest selle oleks teinud KOLMEAASTASED. Mis mulje jätab see aga maailmale Eesti disainist, kui Stinky välja töötamiseks kulutas Eesti disainimeeskond aastaid? Kusjuures, okei, tegite brändi valmis, aga ausalt enne kui selle lärakaga meeneid hakkasite valmis vorpima, oleks võinud avalikku arvamust küsida. Või teadsid nad ise ka, et mitte keegi ei oleks sellise logoga nõus, aga rahast ei tahtnud ilma jääda? Nüüd on meened valmis ja Eesti rahvas peab vaid paratamatusega leppima.

Feil. Ja Helen Sildna võiks natuke nüüd häbeneda. Iga kell rukkilillepuru kui oksendav rändrahn.

Estonia is known for its political jokes. Now we have gone a step further and come up with an innovative new Estonian brand/logo. The head of the design team Helen Sildna posted to her Facebook page that soon soon they will come out with such a creative brand that the cornflowers and swallows will ashame their eyes off.  That it is finally time to get rid of them and go a step further with our image. 

This statement was to the max arrogant and felt like the most important thing is to get rid of everything that is traditional and reminds us where we come from, reminds us our roots. Soviet Union had the same agenda and replaced all national symbols with Soviet ones. Just saying…

Although I have never been a huge fan of Helen Sildna, I have liked her Tallinn Music Week, one of the coolest events, but these last statements of hers have been beyond belief. I mean what is wrong with cornflowers and swallows? I do not mean we have to worship only the old things, but we definately do not have to throw our traditions into rubbish bins. Corn flowers and it-solutions can exist side by side. 

And then back to this statement that  now pretty soon something so cool will be arriving. I believed her, because we do have so many talented designers and creative people in Estonia. Yesterday the new brand was published. Wow! I say wow and it is not a good wow. I am not usually one of these people who look at Picasso or Weidemann and will say that I could have done better, but this time it is hard to NOT say it. I COULD HAVE DONE BETTER. MY THREE YEARS OLD DAUGHTER COULD HAVE DONE BETTER. And if she had done it, it would have been cool, because it had been done by a three year old, not by  A TEAM OF DESIGNERS. Ladies and gentelmen, let me introduce you the new Estonia. This is how we want to be know in the world.  No more cornflowers, no more swallows, we are now a green stain that looks like a puking Stinky from Moomin. God, it is such a fail! I would 1000 times rather be a boring Estonian proud of our roots, not trying to be something…something…I have no words for this JOKE.

Without someone all the time explaining that this is a boulder, no one will understand it. It is a puking Stinky/sad sick sheep/puking hedgehog!

eesti.jpg

Kuidas me Eesti jõudsime ja mida sõime. VAATA PILTE!

Teate, ma isegi ei viitsi sellest kirjutada KUI PALJU närve Ida viimaste päevade jooksul ära on söönud. Ma siiralt loodan, et see “NEIIIII! ja “VIL IKKE” on mingi ealine “viga” ja see läheb üle, sest 1) minu kõrvad ei pea vastu karjumisele 2) Mareki kõrvad ei pea vastu karjumisele 3) mul on hirm, et keegi kutsub meile lastekaitse, sest Ida mitte ei karju ja nutta, vaid RÖÖGIB kui ta oma tahtmist ei saa ja 4) pooltel kordadest me ei saa aru, mis talle ei sobi/sobib. Ühel hetkel tahab ta piima. KOHE. Siis ta EI TAHA piima. Ma viin piima ära ja Ida röögib, et talle piima ei anta. Piima võib asendada suvalise sõnaga. Ja nii KOGU AEG. Poodi minna on temaga enesetapp. Ta tahab KÕIKE. ja kui ta KÕIKE ei saa, siis ta RÖÖGIB. Prrr! Mul tuleb kananahk peale paljast mõttest. Hetkel Ida magab, ma naudin vaikust,sest hommik algab jälle 99% tõenäosusega kisaga, sest tekk on valepidi, sokk on kadunud, mõmmil on/ei ole pluus seljas, mina olen vale/õige padja peal.

Ühesõnaga. Kuigi ma juba põhimõtteliselt kirjutasin KUI PALJU Ida me närve sööb, siis tegelikult tahtsin ma vaid “Innot ja Irjat” teha. Et kirjutan mingi mõttetu mula, lisan pildid – VAADAKE; MIDA ME SÕIME KUI KOJU JÕUDSIME ja lõppu kirjutan, et kui teile see postitus meeldis, siis saatke mulle sõnum, ma annan pangakonto, kuhu oma viis- kümme-viiskümmend eurot kanda. Teeme koos blogi paremaks!  Kusjuures, ma tõesti arvan, et nad on geniaalse plaani leidnud, kuidas mitte tööl käia ja see teeb kadedaks. Ma tahaks ka rantjee elu elada, aga no ei oska midagi nii hästi, et saaks seda lubada. Nemad kirjutasid ausalt, et ei taha tööl käia ja tahavad blogiga raha teenida. Ma olen kade.

Aga nüüd siis. Minu, eestlase ILMA seljakotita, “Inno ja Irja- postitus”. VAATA PILTE, KUIDAS ME EESTI JÕUDSIME JA MIDA KODUS SÕIME.

  1. Me tegime vahepeatuse vanaema juures. Teisel päeval küsis vanaema, et kas me ei tahaks, et ta ostab meile varasemale laevale pileti, sest ta lihtsalt ei suuda meid enam välja kannatada.*Aga muidu oli tore. Stockholmi ümbruse kaltsukad on nii ägedad, et Ida skooris endale muuhulgas pmst uued Crocsi kummikud 1,50euro eest. Ja H&M tegi ta “Shrekist” tuntud kassi nunnu nägu, et vanaema talle uued Elsa/Anna asjad ostaks. Õnnestus. Mina ostsin Idale 10 euro eest Lindexist Ida esimesed joujou-püksid. Kes julgeb öelda, et haaremipüksid ei ole ägedad?

IMG_1254

IMG_1267

IMG_1271

IMG_1287

IMG_1304IMG_1310IMG_1317

IMG_1327

2. Meie õhtusöök koju jõudes. Marek nõudis pelmeene, mina veini ja Ida juustupulki. KÕIK olid õnnelikud. Mu sõbranna oli majas vist Tuhkatriinut mänginud, sest maja läikis nagu prillikivi…Viis minutit peale meie kojutulekut oli pilt hoopis teistsugune. Tornaado nimega “Ida” käis üle.

IMG_1372IMG_1376

IMG_1382

3. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna kui väga ma olen puudust tundnud meie loomperest – Hugost, Skype’ist ja Orkutist. Skype oli pildistamise hetkel küla peal.

IMG_1387

IMG_1400

4. Ida taasavastas mänguasjad, mis veel aasta tagasi teda üldse ei huvitanud. Rattaga ei osanud ta midagi teha, nüüd väntas nagu vanamees mööda külateed ringi. Marek nautis samal ajal muru niitmist. See oli vahepeal heinamaaks kasvanud. IMG_1388

IMG_1403

5. Ma ei teadnudki, et mul aias sellised lilled kasvavad. Peenras oli isegi üks murtud südame põõsas. Ma armastan murtud südameid (LILLI, MITTE PÄRIS südameid). Ühe niitis Marek suurest agarusest paar aastat tagasi maha. Ma olen alati öelnud, et liigne agarus on ogarus.

IMG_1415

6. Suurim eelis Eestil Norra ees on see, et siin on meie sõbrad. Kui ma muidu võtan oma sõpru iseenesestmõistetavana, siis võõrsil olles olen ma aru saanud, mida sõbrad tegelikult tähendavad. Lapsed mängisid Elsat ja meie ISTUSIME ja ajasime juttu.  Ja need Aidi küpsetised! JUMALIKUD!

IMG_1423

IMG_1448IMG_145013815163_10210011148574589_1207349159_n13819518_10210011148654591_1891484751_n

7. Sõbranna oli mulle koju jätnud VIIS PUDELIT koduveini.** Esimese tegin lahti. Maitses imehea. Kui keegi tahab minuga koos veinitada, siis kuni 27.juuli oleme me pmst kogu aeg Ussipesas. Uksed ja aknad on sõpradele avatud. Tulge külla!

IMG_1456

8. Kui me täna õhtul koju jõudsime, olid Mareki onu ja onunaine meid hoovis ootamas. Te ei kujuta ette, kuidas mulle sellised “vanakooli üllatuskülalised” meeldivad. See on nii äge! Ja veel ägedam oli see oma aia saadustega “kingikott”. Kui te veel ei tea, siis üks minu lemmiktoite on baklažaan. Igal kujul. Välja arvatud toorelt vist. Ma ei tea, ma pole proovinud. Aga praetud, paneeritud, wokitud…Marek ei kipu mu vaimustust jagama, aga on harjunud, et kui on hooaeg, siis on meil kodus üle päeva baklažaaniroad:D

13731475_1753970938153439_4456303999117500073_n

Kui sulle see postitus meeldis, siis…. tuleb oodata järgmist postitust;)

*See on meie huumor

**Teine sõbranna saatis oma mehega mulle pudeli veini. Oh they know me so well.