“Mu elu on igav, kust intriige saab” – lugemine

Uuuuhhh, issand, nüüd ma olen küll portsu otsa sattunud. Oli mul vaja neid blogisid läbi käima hakata. Spordiblogid on minust sama kaugel kui ….eeem…mis on teineteisest võimalikult kaugel? Aa, no mina ja sport. Ma ei ole vapsee spordiinimene. Mind ei huvita sport ja ma ei tee sporti. Mis on tegelikult natukene naljakas, sest kui ma lapsena käisin kergejõustikutrennis (mitte et ma seal väga hea oleks olnud), siis mulle täiega meeldis see. Kolmikhüpe ja tõkkejooks. Täiega kihvt oli. Nüüd olen ma teadagi milline. Laisk ja lodev nagu laiskloom Sid. Spordi asemel lähen homme krüolipolüüsi.

Aga siis spordiblogid.

Ma alustan “paksukese” blogist, selle teise paksukese, kes ei ole paks, mitte et ma teaks, kas esimene ka tegelikult üldse on, sest ma natuke tundsin torget. Sain temalt oma blogikategoorias hääle, selgitusega, et “selline mõnus “mu elu on igav, kust intriige saab” lugemine”. Teate, ma tegelikult üldse ei taha olla mingi intriigiblogija, blogimaailma-pahalane, ometi ma seda olen. Ma ei tea, miks ja kuidas see mul nii välja tuleb, isegi siis kui ma midagi halba ei mõtle, tuleb välja ikka nii nagu alati. Ma olen natuke väsinud pahalaseks olemisest (nagu neverending “Megamind”), aga nagu näha ma olengi selline paha-blogija, teisiti ei oska. Olles nüüd teise blogi arvustamise asemel natuke ennast haletsenud, siis ka sellest konkreetsest blogist. Kuigi ma seda ei loe, siis see on ainukene trenniblogi, millest ma kuulnud olen ja mida isegi avanud ning sirvinud. Nüüd vaatasin siis uuesti. Ja teate mis, täitsa jäin lugema. Täitsa esimene spordiblogi, mida ma võib olla isegi hakkan jälgima. Täiega tuli mott peale end liigutama hakata jälle. Muidu ma olen ikka vaadanud kalendrisse, et varsti saab pool aastat sellest päevast kui ma luban, et hakkan homme jooksmas käima. Tänks, Mariliis, et mulle oma blogiga jalaga pepusse lõid ja mind võib olla liikuma lükkasid!

Oi, ja Regiina trennijutud on ka ootamatust palju huvitavam blogi. Ma saan ju õigesti aru, et blogijal avastati pahaloomuline kasvaja, mis tähendas rinna eemaldamist? Püha issand jumal. Kui ma oleks avanud alalehte pealkirjaga “ravi”, siis ma ei oleks sellest arugi saanud, sest see blogi tundub nii helge. Isegi endast kirjutades ei maini ta sellest, vaid ütleb, et blogi on sellest “kuidas üritan oma kolme põnni kõrvalt trenni teha ja tervislikult toituda, mõned võistlused ja eneseületused ka sekka loomulikult.” Ei mingit enesehaletsust. Vau! Positiivsed inspireerivad inimesed. Tundub, et ma pean spordiblogidele natuke rohkem võimalust andma!

Tervisliku Margiti blogis midn spordijutud, üllatus-üllatus, ei huvita, õnneks pakub ta lugemiseks ka koduteemalisi postitusi ja need on küll äärmiselt huvitavad. Ehitusjuttude osal soovitan silm peal hoida kõigil neil, keda kodusisustamine ja ehitus huvitab. Kas minust on ebaaus või alatu anda spordiblogide kategoorias hääl blogile, kust ma jälgin vaid ehituse ja elu osa, spordi jätan sujuvalt kõrvale? Ma ei tea, aga tervislikule Margitile just selle eest, et pole ainult sport, minu hääl viimases kategoorias ka läheb.

Kas te olete oma hääled andnud? Huvitab teid üldse blogiauhindade jagamine? 

 

Hingelt noor, aga ikka liiga vana

Kallid, noor-blogijad, ses mõttes, et mitte algajad blogijad, vaid vanuselt alla 18-aastased blogijad! Ma olen teist 20 aastat vanem. Põhimõtteliselt võiks see tähendada, et ma võiksin teile emaks olla. Hingelt tunnen ma end nagu Pipi, väike väänik, suureks ei kasu, aga samas pean ma siiski tunnistama, et ma olen natuke vana ka. Ehk siis ma tahan selle sissejuhatusega öelda, et ehk annate andeks, et ma ei ole väga suur teie blogide jälgija.

Samas ma ikkagi mõnes blogis leidsin selle midagi, midagi, mis pani natuke rohkem skrollima ja uudistama. Näiteks Liisa Kirju liblika blogi, oli ootamatult huvitav. Mulle meeldivad moodsad nohikud, nohikud absoluutselt mitte halvas mõttes, supernaistest nohikud nagu Anna Lutter, kellele meeldib kunst ja käsitöö. See on nii äge! Ei ole just palju noori, keda huvitavad lisaks kunstile ja käsitööle ajalugu, bioloogia, teadus, kirjandus, folkloor ja “teised sellised asjad, mis võivad tunduda neile, kellele need ei meeldi, erakordselt igavad, aga samas erakordselt huvitavad neile, kellele need meeldivad.” Ma olen täiesti vaimustuses, et mitte kõik ei pea vaid #ootd #newyorker stiilis blogisid. Thumbs up, Liisa!

The Proud King blogist leidsin ma hääle oma blogile. Teate, ma üten, et see on nii armas, et mitte kõik noored ei pea mind kohutavaks vanamutiks ja mõttetuks blogijaks nagu ma aegajalt ikka kommentaaridest enda kohta loen. Kui ma tohin ka sellele blogijale soovitusi anda, siis ma soovitaksin naaatukene rohkem blogi visuaalsele poolele rõhku panna. Suurem tekst ja suuremad pildid:) Ma käisin just silmaarstil ja sain teada, et mu silmanägemine ei ole enam (ühest silmast) nii hea, väikest kirja on nii raske lugeda ja suuremad pildid annavad lihtsalt nii palju juurde.

Oma hääle aga selles kategoorias annan ma Grete Pedakile. Ei ole tegelikult üldse selline blogi, mida ma jälgin/jälgima hakkaks, aga midagi selles blogis oli. Midagi, mis mind köitis. Midagi, mis jäi silma. Võib olla pealehakkamine? Igatahes tuult tiibadesse!

No ja kui ma siin juba ülbe olen, et ütlen, et üks ja teine blogi mind ei huvita, siis sama soojaga ütlen, et ega ma pole ka suurem asi pere-ja beebiblogide lugeja. Kuigi mul tekkis korraks küsimus, et mis vahe on elulisel blogil ja pereblogil kui mõlemas on juttu palju beebidest ja lastest. Kas pereblogi räägib vaid perest? Mitte elust? Ma täna ei ole vist kõige kirkam kriit karbis, aga no tööl oli hullumeelne päev ka. Ma palusin Marekil isegi endale veini osta, mis sellest, et on teisipäev!

Anneli Looritsa blogi on kohe esimene hästi huvitav leid selles kategoorias. Palun rohkem postutusi rubriiki street style. MEGAÄGE! On see siis nüüd pereblogi või rohkem elublogi kui mõni teine elublogi, vahet ei olegi. Niikuinii ma päris täpselt nendest kategooriatest aru ei saanud. Minu üks hääl läheb siia elustiil-pere-beebiblogisse.

Helen on blondiin. Kõige ehtsam blondiin. Ma loodan väga, et ta selle peale ei solvu, sest ma ei mõtle sellega üüüüüldse midagi halba. Ma nägin Helenit väljaspool teleriekraani ühel üritusel ja sealt ta mulle täieliku blondiinina meelde jäi. Siira ja armsana. Ei olnud loll nagu tedajanaised kommentaariumites räägivad, oli lihtsalt lihtne Helen. Mulle meeldis. Tema blogi ma väga ei loe, sest ilmselgelt mind enam beebijutud ei huvita, lisaks veel on Õhtulehe blogi tasuline, aga ma tahaksin Helenit siiski kiita. Ei, ma ei tunne teda, ma ei ole temaga isegi rääkinud, kui te nüüd seda arvate, et ah sai tuttavaks ja annab hääle selle järgi. Midagi meeldis lihtsalt.

Sama on ka Viivi blogiga. Ei saa kindlasti minu igapäevaseks lugemisvaraks, AGA ma täiega kiidan tema otsust jagada oma lapse geenihaiguse lugu. Nagu ta ise oma blogi tutvustab – “fenüülketonuuriast kirjutan missioonitundega, et anda esimene valgusekiir tulevastele saatusekaaslastele, sest ühtäkki olin ka mina sellesse tundmatusse maailma pöördumatult tõugatud ja mul oli tohutu hirm. Ma ei leidnud ühtegi kogemuslugu, mis oleks mu hirmu kahandanud ja samas tundsin suurt vajadust endast kõik välja öelda, et saada üleliigsest koormast vabaks.”  Sellised blogid on tänuväärt just neile, kes ootamatult satuvad sama tundmatusse maailma ja tunnevad hirmu. Ma kujutan ette kui hea tunne võib olla leida saatusekaaslasi ja näha, et kõik, mis esimese hooga tundus hirmutav, ei pruugi seda alati olla.

 

Keda ma kadestan?

Ehk et jõudes loomeblogideni, oleme me jõudnud ka ühe blogijani, kelle kohta ma julgelt võin öelda, et teda kadestan. Anna Lutter ei ole blogija, Anna Lutter on eeskuju. Anna Lutter on selline nagu mina olla tahaks, aga kelleks ma mitte kunagi ei saa. Andekas, toimekas, asjalik, loominguline, võrratu stiilitaju ja -maitsega, kuldsete kätega, ettevõtlik ja nii ilus inimene. Seest ja väljast. Ta on Naine suure algustähega. Tema blogi on otseloomulikult täiesti imeline, tema fotod ja tema looming puhas kunst. Jah, ma julgen täiesti ausalt välja öelda, et kui kellegi peale kade olla, siis just Anna peale.

Sellest blogist on mulle eelkätt mokkamööda klaasikunst. Või no tegelikult mulle meeldib Marge andekus ja oskused, ikka mõtlen, et peaks talt ühte või teist tellima, aga alati tuleb midagi ette, et ma pean praktilisemalt mõtlema. Igatahes üks hääl läheb selles kategoorias kindlasti Margele. Mulle nii meeldivad andekad inimesed, kes oma kätega midagi teha oskavad.

Viimane blogi, kellele ma siin oma hääle annan, on Tahan ise teha blogi. Kui inimene ütleb, et ta on hobiõmbleja, kellele meeldib kõike ise teha, kes üritab vältida kiirmoodi ja tunneb rõõmu vanadele riietele uue elu andmisest, siis…minu masti inimene. Või noh selles mõttes, et ma hindan selliseid inimesi, mitte et ma ise oskaks midagi nõela ja niidiga teha.

Kultuur(išokk)

Hea küll, pealkiri on kõige ehtsam klikbait, aga ma korraks päriselt sain ka šoki. Hakkasin läbi lappama kultuuriblogisid ja esimene, mida pikemalt vaatama jäin oli filmiblogi Life of Queen Square.  Lappasin arvustusi läbi ja jõudsin “Kuidas taltsutada lohet” arvustuseni. Seal oli kirjas “Olen kõiki kolme filmi käinud kinos vaatamas ja esimest vaadates olin 14-aastane”. Mul tekkis täielik error, et kuidas. Blogija pildi järgi eeldasin ma, et tegu võiks olla ca 20-aastase naisega, kust see 14 siis mängu tuli. Ega see film siis nii ammu ka välja ei tulnud. Aga saate aru, tuli küll. Guugeldasin. Esimene osa tuli ÜHEKSA AASTAT tagasi välja, nii et kõik klappis. Täiesti pekkis, kuidas aeg korraga nii kiiresti läheb. Nädalatest ma ei räägi, kuudest ka mitte ja nagu näha lähevad aastad ka nii, et ma ei saa arugi. Aga blogist. Ma ei teadnudki, et keegi sellist filmiblogi peab. Jube vahva avastus. Mulle meeldivad filmid, mulle meeldib kinos käia ja mulle meeldib lugeda teiste arvustusi, lihtsalt kasvõi selleks, et vaadata, kas minu ja rohkem filmimaailmas kodus olevate inimeste arvamused kattuvad. On nii ja on naa. Ainuke, mis selle blogi juures mind häirib, on punane tekst. Samas kui vaadata blogi autori särtsakat punast pead, siis see ilmselt on teadlik valik ja isegi natuke äge.

Teile ei tule ju üllatusena, et mulle meeldivad mõisad ja mõisalood. Ma jumaldan mõisaid. Mul ei saa nendest kunagi küll. Ma armastan neid külastada, ma armastan neis ööbida, ma armastan neist lugeda, nendest kuulata lugusid. Mäletate kui me Idaga käisime läbi kõik Tartu-Tallinn maanteele jäänud mõisad? Eestis on nii hullult palju mõisaid. Kõiki isegi ei tea.  Ja siis on meil olemas Mõisablogi, mis  minu jaoks on täielik lugemispärl. Mõnikord ma lihtsalt lappan seda blogi, vaatan pilte ja unistan. Igatahes hullult hea blogi, mida ma soovitan kahe käega.

Muusikaplaneedist polnud ma jällegi midagi kuulnud. Imelik, sest nagu ma aru saan, siis ei osale see blogi blogiauhindade jagamisel esimest korda. Kahju, et ma seda blogi varem ei olen avastanud, aga hea. et nüüdki avastasin. Hea end muusikauudistega kursis hoida. Läheb järjehoidjasse.

Oot, aga ikka veel üks (poolenisti) filmiblogi on olemas. Päris hea  VÄGA HEA teine. Rohelisem rohi. Lisaks sekka raamatuarvustusi, söögijuttu, muud kultuurijuttu ja fotograafiat. Hästi nauditav blogi. Kirjeldab end kui tagasihoidlik kultuuri-ja elublogi, aga ei peaks olema tagasihoidlik. Selles kategoorias üks kindel lemmik.

Mõisablogi ja Rohelisem rohi lähevad siit kategooriast edasi minu häältega. Loodetavasti tuleb neile hääli ikka TUNDUVALT ROHKEM. Mina hoian mõlemale pöialt!

Kodu & kokkamine

Varasemalt kokkasin ma t-u-n-d-u-v-a-l-t rohkem, lappasin kokaraamatuid, ajakirju ja toidublogisid, et inspiratsiooni ammutada ja uusi asju proovida, nüüd viimased aastad olen ma ikka väga laisk katsetaja olnud, ma isegi ei mäleta, millal ma tegelikult mõnd toidublogi külastasin viimati. Mitte et mulle ei meeldiks kokata ja toit on alati üks minu kirgi olnud, aga lihtne on peale tööd visata potti midagi, mis kiiresti valmis saab ja erilist pingutust ei nõua. Lihtsad argitoidud. Viimasel ajal on mul ka toidupiltidest instagramis üleküllus saanud. Selles mõttes, et no mida ma neist piltidest vahin kui midagi järgi ei tee. Vaatan, et vau, ilus pilt ja samal ajal panen oma makaronidele ketšupit peale. Okei, nii madalale ei ole mu söögitegemise standardid veel langenud, aga ega ma sealt enam kaugel ei ole kui samamoodi jätkan.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ma jõudsin oma blogide lugemisega kodublogideni ja toidublogideni. Panin nad ühte patta, sest mõlemad kategooriad on väheste osalejatega ja kuna ma ikka väga aktiivselt kummastki kedagi ei jälgi, siis ei hakka mingit mulli välja imema. Toon välja vaid oma lemmikud. Ütlesin küll, et Instagramis on mul toidukontodest kerge üleküllus, aga näed sa siis, just vajutasin follow ühele uuele toidukontole. Thyme Out blogi omale. Nii paganama ilusad pildid. Ja teate, mis kõige hullem, mul tuli jälle soov natuke ise ka katsetada. Ühe korra olen ma ise pelmeene teinud, maitse oli hea, aga väljanägemine heal juhul kaks miinus. Nüüd peaks nii proovima! Ma. Tahan. Neid. Pelmeene.

Teine minu kirg on kodusisustamine. Mulle meeldib nii ise oma kodus katsetada kui lugeda ja vaadata, mida teised teevad. Aegajalt tuleb muidugi lausa kass peale kui ilusad kõik teised kodud on, aga siis saan ju ise ka aru kui tobe on end kogu aeg kellegagi võrrelda. Samas kõik tunduvad nii tegusad ja toimekad ja sada korda andekamad ja…Näiteks Our House In The Woods. Mine pekki kui ilus kodu. Nii stiilipuhas, lihtne ja skandinaaviapärane. Jällegi, ma mingi hetk tundsin, kuidas kõik kodud pidid skandinaavialikult valged olema ja ma ei tahtnud enam neid valgeid kodusid näha, aga see kodu on niiiiiiiiiiiii iluuuuuuus. Me like x 1000!

Sellest mis on blogi on üks minu lemmikblogisid. Ma mäletan kui ma nägin pilte tema “onnist” ja mõtlesin, et see on nii täiuslikult armas ja romantiline. Ma muidugi kujutan ette kui külm seal talvel olla võis, ma mäletan ise Ussipesa algusaastaid kui meil veel ahju ei olnud ja õhksoojuspump krõbedate külmadega töötamise lõpetas. Üks kord läks -20 kraadiga elekter ka ära, arvake, kas oli külm! Nüüd on “onnielanikud” kolinud majja ja selle ehitust ja arengut on äärmiselt huvitav jälgida. Seda enam, et Sireti ja Mareki stiil on nii minu teetassike. Hmm, tundub, et meheks tasub endale võtta Mareki-nimeline, kipuvad sellised kuldsete kätega olema?

Triinu ja Taneli blogi on imearmas elustiili blogi. Siit ei leia vaid remondi- ja kodujuttu, kuigi ma pean tunnistama, et neid on ikka kõige toredam lugeda. Kõike muid jutte on parasjagu – reisijutte, beebijutte, naistejutte ja see kokku teebki nende blogist armsa ja toreda blogi, mida jälgida. Pealegi mulle meeldivad hullude kannapöörete ja väljakutsete inimesed. Kolida Tallinnast Viljandisse ja hakata renoveerima vana korterit on  täitsa hull kannapööre ja väljakutse.

Kümme korda kuulsamaks teeksin nendes kahes kategoorias Thyme Out blogi ja Sellest, mis on.

 

Kaks tundi kasulikke blogisid

Kui mul oleks reisiblogi, siis see oleks ilmselt üks väga närviajav blogi, sest absoluutselt mitte midagi minu reiside juures ei ole lõpuni planeeritud. Pooled asjad jätan ma üldse viimasele hetkele ja nii juhtubki, et selle asemel, et eile hommikul Kappelskärist Paldiskisse sõita ja veeta terve tänane päev kodus, oleme me Idaga alles Helsingis, teel kodu poole. Teate ju küll neid minu skeemitamisi, et tuleks odavam, aga lõppkokkuvõttes võitsin ma seekord piletite pealt kokku kaheksa eurot. Samas ei teki rutiini eksju. Natuke tahaks koju juba ja kaks tundi tundub sellisel hetkel parasjagu pikk aeg. Alguses mõtlesin, et vaataks, kas keegi tahab midagi mult Instagramis uurida, aga siis tuli meelde, et mul on terve ports kasulikke blogisid läbi käimata. Täpselt paras aeg selle tegemiseks.

Iseenesest tundub mulle see kategooria paras segapuder. Eks omamoodi on need kasulikud kõik, aga kuidagi kummaline on kõrvuti kasulikumat blogi valida näiteks kitarriblogi ja mõne pigem elustiili blogi vahel. Mulle jääb see kategooria segaseks.

  1. Anne Smithist polnud ma aastaid midagi kuulnud, arvasin et ta enam ei blogigi. Siis aga sattusin temaga ühele üritusele ja ma ei oleks osanud arvatagi, et ta nii põnev tüüp on. Omamoodi intrigeeriv, aga kuidagi armas. Tol korral me väga ei suhelnud, aga oleme suhelnud Instagramis ja just seal ma teda peamiselt jälgin ka. Blogisse väga ei satu, sest mu meelest ta ei ole seal ka väga aktiivne?
  2. Manjanaga on selline lugu, et mõnikord käib ta blogi mulle täiega närvidele ja järgmisel hetkel jällegi täiega meeldib. Nüüd, uue kujundusega meeldib mulle ka ta blogi nägu rohkem. Aga kui veel blogist, siis see on selline huvitav täiskasvanu blogi. Leiab igasugu arvamusavaldusi ja mõttevälgatusi suurte inimeste teemadel, mähkmetest ja lapsekasvatuse valudest, mis paljudes blogides peamine jututeema, siin juttu pole. Vahva vaheldus. Me ei ole Manjanaga tihti ühel arvamusel, aga mulle meeldib tema sõbralik sõjakus.
  3. Meie elu ilu on nüüd küll üks blogi, mis on kasulik. Inspireeriv. Huvitav. Mõnus kombo elust, elustiilist, nippidest, kogemustest. Mind on ees ootamas garderoobi ja tegelikult ka kodu kevadkoristus, mul on igal kevadel tunne, et mul on liiga palju asju, need kipuvad mind ahistama. Päris minimalismi ma ei armasta, pigem ikka nipsasjakesi siin ja seal ning raamatuid ei saa kunagi küllalt olla, aga natuke tahaksin selgema peaga koristada. Asjadest lahti lasta. Siinkohal tuleb Meie elu ilu ehk appi oma nippidega.
  4. Metsiku looduse looduslähedane eluviis 21.sajandil ei ole võib olla igapäevane meelelahutusblogi, aga ka loogiline, sest miks muidu on ta end kirja  pannud kasulike blogide seas. Kasulik see blogi ka on, hästi palju huvitavaid fakte ja tarkusi täis. Hoiatus! Kui teile meeldib taimeravi, hingeravi ja üldse tunnete, et olete keskmisest natuke rohkem looduslähedane, siis see blogi võib teid mitmeks tunniks oma lõksu haarata. Mina muudkui klõpsisin siia ja sinna, leidsin jälle midagi huvitavat, uudistasin edasi ja nii see aeg muudkui aga lendas.
  5. Mutukamoos on üks maailma kõige ägedamaid blogisid. Kuigi mind väga paelub Montessori õpe ja lähenemine lastekasvatuses, siis ma tunnen, et ise olen Montessori-vanemaks olemiseks liiga rumal, liiga laisk ja liiga …. ma ei tea, mis see õige sõna on, mitte-ema-tüüp? Ma pidevalt vaatan teisi emasid ja mõtlen, et kuidas nad ometi oskavad ja jaksavad ja teavad kõike, erinevalt minust, kes lihtsalt teeb midagi, kuidagi. Mutukamoosi blogist olen ma samas mõningaid nippe ikka kasutanud ka, väga praktiline ja kasulik blogi. Kõige rohkem aga naudin ma Eveli remondi-ja aiapostitusi. Tal on minu unistuste aed.
  6. Nullkulu on täiega inspireeriv blogi. Ma kogu aeg mõtlen, et peaks rohkem oma ökoloogilise jalajälje peale mõtlema ja veelgi teadlikumalt tarbima ja käituma, aga ikka langen ma vanade harjumuste lõksu tagasi, sest harjunud ja mugav. Päris nullkulutajat minust kindlasti ei saaks, aga mulle meeldivad mõtlevad inimesed, inimesed, kes ei tee midagi vaid selleks, et moetrendidega kaasa minna ja öelda ütlemise pärast, et oh mina ka, vaid inimesed, kelle jaoks selline elustiil on kõige loomulikum valik. Isegi kui teile võib tunduda, et ju see miski sallitallajate jura on, siis lugege seda blogi, tutvuge tema maailmavaadetega ja mõtetega, see võib olla nii põnevalt erinev sellele, millega te harjunud olete.
  7. Pille elustiili blogi hakkasin ma rohkem jälgima kui selgus, et ta on üks igavene matkasell, lastega matkasell. Blogi on täis häid soovitusi, kuhu minna, mida tähele panna, mida peaks teadma. Jälle üks selline ema-tüüpi-inimene, kes tundub kõike oskavat ja teadvat. Teeb ja käib ja meisterdab. Kui teil teinekord on puudust ideedest, mida lastega koos teha, siis kiigake siia blogisse. Matkade kohta ma juba ütlesin, et selles valdkonnas äärmiselt kasulik (ja ainus?) blogi. Iga matkaselli kohustuslik lugemisvara.
  8. Kai blogi loen ma mõnikord rohkem, mõnikord vähem, aga kindlasti pean ma tema blogi heaks lugemiseks. Ja aegajalt mu aju ikka ei registreeri, kuidas saab pimedana olla nii tegus ja positiivne, mina ei oska oma elustki mõnikord rõõmu tunda, kuigi pole nagu aus millegi üle otseselt viriseda, ja siis tuleb inimene, kes oskab elu nautida ka seda nägemata. Ta oskab elu elada. Sellest blogida.
  9. Rahakratt – ehk selle kategooria kõige kasulikum blogi? Ma olen ikka blogidest lugenud, kuidas inimesed ühel või teisel viisil üritavad säästa, küll eksperimendina, küll mõel muul põhjusel. Mina ei ole oma olemuselt säästlik, ma olen küll koonerdaja, aga samas on mul laias laastus ükskõik, kas ja kui palju mul raha on. Mõnikord on need alla kroonlinna nulli, teinekord Tartu piiri taga kinni ja kolmandal korral on seda ootamatult nii palju, et ma ei oska sellega midagi mõistlikku teha. Aga peaks. Peaks rahaga täiskasvanulikumalt ümber käima. Nagu Rahakratt.
  10. Viimane hapupiimane või vasakult viies. Tegin selle blogi viimasena lahti ja mõtlesin, ma ei teagi, miks, et see blogi ilmselt ei ole mulle. Võib olla selle pärast, et ma ei teadnud sellest blogist veel tund aega tagasi mitte midagi. Panen tähele, et mu lemmikute seas on selles kategoorias juba teine blogi, mis räägib minimalismist, koristamisest ja igapäeva elu efektiivsemaks ning lihtsamaks muutmisest. Kas see on mingi märk?

Oma lemmikuks valin sellest kategooriast seekord Meie elu ilu. Kõnetas kõige rohkem. Mutukamoos ja Rahakratt kindlalt kannul.

 

Omg, I´m so ugly. Yes, that is why you have 197 photos in an album called “me”

Ilu- ja moekategoorias oma lemmikute valimine oli kõige raskem, sest täiesti ausalt pean ma ütlema, et mul ei ole siin lemmikut ega ka tekkinud ühtegi uut lemmikut. Ma ei taha kõlada üldse üleolevalt ja vabandan juba ette kui nii tundun, aga ma püüan selgitada.

Nagu te teate, siis mind väga huvitab mood ja ka ilutooted ei jäta mind külmaks, aga kui ma mõtlen moeblogi peale, siis mulle tuleb paratamatult silme ette midagi sellist nagu The Sartorialist või FaceHunter. Ma tahan midagi huvitavat ja inspireerivat, midagi teistsugust, midagi, mille peale ma ise ei tuleks. Reserved´ist, Lindex´ist ja muudest (kiirmoe( poodidest oskan ma ise ka riideid osta ja kokku sobitada. Paljud meie moeblogid just seepärast minu jaoks ongi isikupäratud ja igavad. Vabandust! Muidugi on koer ilmselt maetud ka siia, et ma olen keskmisest moeblogijast vanem ja mul on teistsugused nõudmised riietele.

Moeblogide juures häirib mind ka see kui pildid on väikesed. Moeblogis peaks oluline fookus olema fotodel. Siin kohal muidugi mõned blogid on täitsa head – Iluexpress, Marie Pähkel ja Kelly Kivirand meeldivad mulle, aga samas neid ei hakka ma jälgima, sest ma lihtsalt ei ole nende sihtgrupp. Mariel Pähkel on olnud üks neist vähestest noortest ilu-ja moeblogijatest, kellel ma mingil määral olen silma peal hoidnud, sest ta tundub olevat natuke äge, aga viimasel ajal ei saa ma ta pilte vaadata. Sorry, aga ta on näost nii kollane (vale jumestuskreem? solaarium?), et see lihtsalt häirib mind. Mu meelest moe-ja ilublogija peaks oskama ka meiki valida. Ausalt, vabandust, võib olla ma tõesti ka ei hooma enam trende. See võib vabalt nii olla ja ma isegi ei ole sarkastiline.

Ilublogide poole pealt, kus on tootearvustus tootearvustuse otsa, saan ma öelda vaid nii palju, et ma lihtsalt ei tunne tõmmet neid lugeda. Nii palju mind ilutooted lihtsalt ei huvita. Jah, ma jäin lugema, mida selles blogis kirjutati Löwengripi kohta ja mulle meeldis tegelikult selle blogi visuaalne pool, aga et ma neid blogisid igapäevaselt loeksin või jälgima hakkaks, selleks ei ole mul lihtsalt aega. Kui ma võtan puhtalt enda seisukohast, siis minu jaoks oleks ilublogi loetav vaid juhul kui see oleks osa elustiili blogist. Ilu ei ole vaid uued totsikud ja küünelakid, ilu on nii palju erinevaid asju kokku. Riided, kehahooldus, juuksurid, kosmeetikud, trenn, toit. Loomulikult ka mõned keskealisi naisi rohkem huvitavad teemad nagu erinevad salendavad protseduurid, tselluliiti vähendavad (kas selliseid asju üldse on olemas?) protseduurid, mida arvustaksid keskealised naised. Minusugused. Ei mõju ju usutavalt kui krüoteraapiat soovitaks 49 kilo kaaluv fitness-modell? Ei mõju(ks) ju usutavalt kui tseluliidikreemi reklaamiks Katrikats? Tselluliidi koha pealt ma ei saa oma kogemusest teile rääkida, sest ptüi ptüi ptüi, see on minust (veel?) mööda läinud, aga krüolipolüüsist saan teile varsti rääkida küll. Mul oli tegelikult aeg juba homseks kinni pandud VipMedicumi, aga olude sunnil pidin ma selle nädala edasi lükkama.

Ühesõnaga. Kallid, ilu-ja moeblogijad, palun ärge võtke minu arvamust liiga tõsiselt, ma tean, et ma ei ole absoluutselt õige inimene seda kategoorait hindama. Kui ma siit siiski oma lemmiku peaks valima, siis oleks selleks ilmselt Miannna.

Seitsme maa ja mere taga ehk reisiblogid

Reisiblogid on ühed minu lemmikud. Nii mõnus meelelahutus. Eriti kui on põnevad sihtkohad ja inimesed ei reisi lihtsalt niisama vups lennukiga kohale ja basseinialast välja ei lähegi. Ega ma seda viimast reisiliiki ka otseselt ei kritiseeri, ma ise olin peaaegu juulikuus Türki just sellisele reisile minemas, aga elu tuli vahele.

  1. “Imelised asjad hakkavad juhtuma siis, kui otsustad astuda välja oma turvalisest koduväravast” ütleb BarceDona oma blogis ja täpselt nii ongi. Ma tean, et teiste äparduste üle ei ole ilus naerda, aga juba esimese juuksurikogemuse loo peale ma tõesti naersin. Ühest küljest oli mul nii kahju, sest ma ju tean, mida see tähendab kui juuksur juuksed pekki keerab, aga teisalt oli seda nii lõbus lugeda. Sorry, not sorry. Lähis-Ida köidab mind, see blogi toob Lähis-Ida mulle kenasti koju kätte. Mugavalt. Ilma liigsete sekeldusteta.
  2. Kristi Vikmani blogi võlub mind fotodega. Mõnikord ma ikka tahaks, et oskaks ka fotokat käsitleda, aga olgem ausad, nii palju mind fotograafia siiski ei huvita, et ma viitsiks seda õppida. Las see jääb professionaalidele. Kui Kristi Vikmani blogi ühe sõnaga kirjaldada, siis mu meelest sobibki selleks just “professionaalne”. Ja kasulik. Ei ole selline “wannabe”-reisiblogi, vaid PÄRIS reisiblogi.
  3. Jälle üks PÄRIS reisiblogi. Leiad siit soovitusi, seiklusi, kultuurilisi tähelepanekuid, mõtisklusi nomadlusest ja elust enesest, arvustusi jagatud kontoritele (coworking spaces) ning majutuspaikadele. Muhe lugemine,  mulle tundub, et Kati sulest ilmuks päris hea reisiraamat ja kui soovite kasulikke veebilehti reisimiseks, siis palun: leiate need siit.
  4. Malaisia, India, Vietnam, India, Sri Lanka. Kõik kohad, kuhu ma ei ole jõudnud, aga tahan. Natuke kardan ka, sest nii palju kui ma lugenud olen, siis (kultuurilised) erinevused harjumuspärase Euroopaga on ikkagi kontrastsed, aga ma tunnen, et tahan need riigid siiski läbi käia. Läbi selle blogi saab esialgu käia. Ja blogi autor Inge. No kuulge, see inimene lihtsalt tundub nii ÄGE, et pole ime, et ta blogi äge on. Lugege ta tutvustust: Mina olen Inge, veetnud suure osa elust tekste toimetades ja vahel ka ise kirjutades. Minu viimatine tähtsaim kirjatükk oli lahkumisavaldus. Kaalusin selle kompositsiooni ning juht- ja kõrvalmotiive oma peas kaks aastat ning 2018. aasta märtsis sai see ka avaldatud. 13. aprillil põrutasime koos graafilisest disainerist elukaaslase Ahtoga aastaks Aasiasse, ettekäändeks keskeakriis, et toita oma lõputut isu uute vaadete, lõhnade ja maitsete järele. 
  5. Seiklusjutte olen ma lugenud oimaeimäletakuikaua. Kanada ise mind riigina ei kutsu, see tähendab ei ole kutsunud kuni eelmise aastani kui jälle Rotary vahetusõpilastega kokku saime ja meil tekkis soov järgmine kord Allisonile külla minna. Selleks tuleb sõita Kanadasse, sest just seal ta elab. A miks ka mitte. Anu blogist ei huvitagi mind nii väga Kanada pool, kuigi huvitav on lugeda ka teise riigi erinevustest ja kiiksudest, rohkem haarab mind lihtsalt Anu kohanemine väljamaa eluga.
  6. Mida blogi! Ma olen täiesti armunud. Õigemini armusin ma kõige pealt Frida pilti, mida ma Instagramis nägin, ja mille järgi seda blogi rohkem uurima hakkasingi. Humoorikas, kenade piltidega ja täpselt selline blogi, mis mulle mokkamööda on. Minu jaoks kumab blogist välja blogija enda sisemine Frida – enesekindel ja kirglik.  Pole kahtlustki, et reisiblogidest annan ma oma hääle just Seitsme Maa ja Mere blogile.  Miks blogil nii pikk nimi on – seitsmemaajameretagahispaaniakuningriigis.wordpress.com – võite lugeda siit. Tõepoolest, nimi meest ei riku, veel vähem blogi ja kirju taust sobib ka selle blogiga hästi. Ei ole iuuuu!

Saurused ehk vanad kalad ehk suured elulised blogid

Alustame sellest, et mul on äärmiselt kahju, et siin kategoorias nii vähe kandidaate on, kuidagi selline mulje jääb, et meil ongi vaid viis suurt blogi ja ülejäänud on sellised väikesed isetegijad, sellised “neeeh-blogijad”, aga see selleks, see on lihtsalt minu täiesti lamp arvamus. Kui nüüd siit valida oma lemmik, siis ausalt ma annaksin hääle kõigile neile. Nelja neist loen ma vahelduva eduga juba aastaid, viies oli totaalselt uus blogi mu jaoks, kuid grammigi mitte kehvem kui nood teised neli.

  1. Liivi blogi on üks väheseid, kus ma loen tootearvustusi ja reklaame ning usun neid. Ühe erandiga – Heleni kaerahelbed. Ma läksin reklaami peale neid poest ostma ja avastasin, et kõik on lisanditega, mis mulle absoluutselt ei tundunud ahvatlevad. kookos, õun, jõhvikas…prrrr! Ei suutnud end sundida isegi proovima. Aga muidu on minu meelest Liivit ja eelkätt siis tema blogi (kuna ma Liivit ennast ei tunne) võimalik kirjeldada sõnadega  ehe, eluline ja aus. Liivi blogi on nagu hea raamat. Võtad kätte ja unustad end Liivi sidrunite maailma. Ääääääääärmiselt sümpaatne blogi!
  2. Life of Liisa blogist ei olnud ma midagi kuulnud. Tegin siis nüüd lahti ja mõtlesin (tunnistan, natuke üleolevalt), et no mida head sel blogil ikka pakkuda on. Oh boy, kuidas ma eksisin! Kuramus küll, ma lõpuks saan aru, miks mu kohta Perekoolis öeldakse, et vana ja kole ja kibestunud, sest no kui mind ümbritsevad sellised blogijad, siis mida mul enam öelda on. Ainuke asi, mida ma jälle julgen kritiseerida, on blogikujundus. Mul on seda natuke raske lugeda (vanus? silmanägemine?) ja tahaks, et pildid oleks suuremad. Kui need asjad natuke muutuks, siis sellest blogist võiks saada minu üks uutest lemmikutest.
  3. Mallukas. Kas ma pean üldse linkima? Ei pea ilmselgelt, sest kui sa ei tea Mallukat, siis on mul sulle vaid üks küsimus, kus sa elad? Mind teeb tegelikult alati natuke kurvaks, et ma olen suutnud jätta mulje, et vihkan ja/või kadestan teda. Seda ei ole ma kunagi teinud, ei hakka ka kunagi tegema. Ma ausalt ütlen ka seda, et ma ise ei ole aru saanud, et ma teda aastaid järjepidevalt terroriseerinud, mõnitanud oleksin, aga kuna nii näevad paljud, siis ilmselt on tõesti viga minus enda, et ma ise ei näe.  Vist need pinnud ja palgid siis?  Mina tean enda jaoks, kust asi “vihavaenuks” kiskus ja tema teab enda jaoks. Pada ja katel laias laastus. Aga see selleks, las see isiklik vihkamine jääb.  Ma absoluutselt kindlasti pööritan silmi teatud tegude ja väljaütlemiste peale, kuid see on tingitud iseloomu erinevustest, kui blogija leian ma, et Marianni näol on tegu absoluutse fenomeniga, kes on tunnustuse ära teeninud. Ausalt, ma ei kurdaks kui saaksin elu veeta luksuslikult elades (pealtnäha) lillegi liigutamata, aga siin see erinevus ongi, miks ei mina ega kõik wannabe-Mallukad ei saa temaks, mina ei suudaks ja tahaks 24/7 jagada kõike oma elust, mida siin jagadagi ja need kes tahaks, neil jääb “sellest millestki” puudu. Seega inimsuhted, iseloomud ja “I am what you get” või mis iganes see popp lause on, kõrvale jätta. Blogimaailmas on Mallukas tõepoolest tegija, kellele ei ole vastast.
  4. Meie käopesasse olen ma suhtunud igatmoodi. Miiuga kohtusin ma esimest korda kui mul oli vaja kedagi, kes Mon Amie moeshow´d kajastaks oma blogis. Vaatasin tema blogi ja mõtlesin, et on see kindel, et see blogija eestlane on. Tundus nii väljamaalselt khuul värk. Kui ta siis ka oma postituse üles sai, olin ma teist korda rabatud. Kes on see imelise väljendusoskuse, suurepärase maitse ning fantastilise fotograafioskustega inimene? On ta ikka päris? Mõnda aega hiljem tundus mulle, et kõik, mida ta jagab on liiga roosamanna, kuidagi tundus minu jaoks võlts ja ülepingutatud, ma jätsin selle blogi unarusse. Siis hakkasin uuesti jälgima, siis jälle jätsin lugemata, siis jälle hakkasin uuesti jälgima. Nüüd jälgin uuesti juba pikemat aega. Vloge ei vaata, ma ausalt ei ole vist vlogide inimene, aga blogi ja Instagrami jälgin küll. Teate, ma olen küll ja küll kuulnud neid lugusid, et aga issake, sa ei tea, mis inimene ta päriselt on. Ausalt? Kelle kohta ei oleks midagi sellist öeldud? Mind isegi ei huvita, mind isegi ei huvita, kas on fassaad või ei ole fassaad, mulle meeldib jälgida seda õhinapõhisust ja aktiivset pealehakkamist. Ma fännaks Kukupesa poodi ka veel rohkem, aga ma igaks juhuks hoian teatavatel põhjustel distantsi, ja need ei ole kuidagi Miiuga seotud. Mulle meeldib tema perekond, tema stiilsus, tema mõttemaailm, kuigi mõnikord ma leian ka, et see on liiga must ja valge, aga laias laastus ütlen ma, et Miiu on see blogija, kes peaks olema eeskujuks kõikidele nendele blogijatele, kes janunevad koostööde ja tasuta asjade järgi. Meie käopesa perenaine on ideaalne näide sellest, mida peaks blogijate ja turundajate vaheline koostöö tähendama.
  5. Printsessi blogi on minu “Kroonika”. Selline blogi, mida ma ühelt poolt justkui häbenen öelda, et jälgin ja loen, isegi kui aegajalt diagonaalis, aga ikka ja jälle leian end seda külastamas. Täpselt nagu “Kroonika”. Ei tuleks selle pealegi, et seda osta või tellida, aga juuksurisalongis võtan ikka kätte. See on selline teine maailm, minust nii erinev ja minust nii kaugel, aga annab mulle mingi arusaama, et kõik ei peagi niimoodi asjadest aru saama ja niimoodi mõtlema nagu mina. See ei tee neid halvemaks, see lihtsalt tähendab, et on erinevad inimsed erinevate soovide erinevate maailmavaadetega. Mul on üks tuttav, kes ütles, et ta näriks enne käe otsast kui elaks Põlvas, tema eesmärk oli saada nö kõrgseltskonda, kus ta nüüd ka on, minu meelest on see lihtsalt nii kitsarinnaline lähenemine. Mõelda vaid, milline oleks konkurents kui iga põlvakas, tartlane, kambjakas, tahaks sellesse samasse kõrgseltskonda? Ja ma ei halvusta lõuna-eestlasi, ma olen ise, pagan võtaks ju tartlane. Tsiteerides klassikuid, siis mitu meetrit m…i tuleks siis imeda kui kõik  naised näeks vaid Tallinna tulesid? Läks lappama? Läks vist jah. Ühesõnaga Printsess on minu selline ehtne Eesti naine. teda (vist? loodetavasti?) ei huvita absoluutselt, mida teised temast arvavad. Ta lihtsalt on tema. Jaanika Põlvast.

Hästi palju on teemaks olnud fassaadiblogimine. Kui kellelgi fassaadi ei ole, siis minu arvates just täpselt Jaanikal. Mulle meeldib, et tema “koledate piltidega” blogi on nii tuntud ja nii kaugele jõudnud. Minu hääl sellel EBA-l läheb just talle. Ootamatu? Võimalik, aga ma kuidagi loen isiklikest kätsidest sõltumatult. Näiteks on Renti blogi minu arvates ikka üks Eesti parimaid blogisid, kuigi minu “mõnitamise” pärast võiks ma teda ju hoopis vihata.

Päisepildil olen ma blogisid lugemas.Ma mäletan nii hästi seda päikeselist suvepäeva.

Minu lemmikud “väikesed tegijad” ehk elulised blogid (< 5000)

Huhh, selle kategooria läbi lappamine võttis ikka aega, aga pole hullu sest mis mul öösiti ikka muud teha on kui blogisid lugeda. Täielik unetus vaevab juba kolmandat ööd, hommikul ärkan nagu zombie ja ei taha kuhugi minna, aga elu… Homme peab veel ekstravara tõusma, st laupäeva kohta. 6.30. Et laevale jõuda.

Aga siis elulised “pisiblogid”.

  1. Aune blogi on armas, Aune ise tundub armas, Aune Instagram on armas, Aune riietustiil on armas, Aune laps on armas, Aune elu tundub armas. Ühesõnaga kõik selle blogi juures on üllatus-üllatus! armas.
  2.  See blogi on mu meelest hea näide, milline võiks/peaks olema üks elustiiliblogi. Ilusad inimesed, ilusad pildid, vahva jälgida. Otseselt võib olla mitte just lugeda, aga selline mõnus ajaviide ja meelelahutus, mis kohe toob naeratuse suule. Positiivne selle sõna kõige otsesemas mõttes.
  3. Caroly blogist ei olnud ma midagi kuulnud veel mõnda aega tagasi, Instagramis sain tema, tema pere ja tegemistega tuttavaks ja kuigi ma pean ausalt ütlema, et igapäevaselt ma seda blogi otseselt jälgima ei hakka, teemad lähevad minust natuke mööda, küll aga meeldib mulle tema pealehakkamine, särtsakus ja kihvt elu(stiil) Bad Art managerina. Kui teile meeldivad muusika ja lapsed, siis visake pilk peale.
  4. Jummel Juurikas on minu arvates üks blogimaastiku toredamaid blogisid. Tema enda kirjeldus võtab selle blogi olemuse ideaalselt kokku: “Nüüd kirjutan enam-vähem kõigest, mis pähe tuleb – emadusest, veganlusest, toidust, ökomutindusest ja maailmas rändamisest. Emme rõõmuks teen vahel paljude piltidega argielu postitusi. Südames olen minimalist, tegelikkuses ostan liiga palju kleepsuraamatuid.
  5. Ühepajatoit oli lapsepõlves pea ainus toit, mida ma süüa ei suutnud, ajaga muutub palju, nüüd on kapsad ja kaalikad ühed minu lemmikud, nii toidus kui blogides. Jällegi, ma igapäevaselt ei loe ega jälgi, kuid aegajalt leian end jälle tema blogi sirvimas.
  6. Marge blog on viimase aja lemmikleid. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et tegin selle blogiga tutvust alles sel nädalal. Ta ise kirjutab, et “ma usun ja loodan, et Sul ei hakka siin blogis igav.” Vastab tõele – ei hakka igav. On huvitav blogi, adekvaatse täiskasvanud inimese silmade läbi. Kirjastiil on nii nauditav ja kaasahaarav, võib olla mängib siin rolli ka see, et tegu on õpetajaga?
  7. See blogi on lihtsalt nii hea. Punkt. Rohkem ei olegi nagu midagi öelda. Ühtlasi leidsin ka üles, kes oma ilulemmikutest ja räimerullidest kirjutas. No muidugi, kes see teine oleks saanud olla kui Ritsik.
  8. Suhkruprintsessi blogi ei ole ma tegelikult lugenud. Aga kuidas või miks ma ta siis siia lemmikute nimekirja panin? Ma sain selle blogijaga tuttavaks läbi Instagrami, st mitte isiklikult ja otse, aga läbi blogijate konto elasin ühe päeva tema tegemistele kaasa. Ta jättis nii positiivse mulje ja nüüd kui ma ka blogi sirvisin, siis mulle tundub, et see on üks selline blogi, millel tasuks silm peal hoida.
  9. Uusmaakatega on selline värk, et mu meelest jälle õudselt kihvt blogi, aga ma ei saa sinna  midagi parata, et mind häirib selle blogi kujundus ja kuigi ma tahaks selles blogis rohkem aega veeta, siis see kujundus. Muidu aga…uusmaakad noh, minu masti inimesed. Andekad ja tublid.

Siin kategoorias läheb mu hääl…appi, ma tõesti ei tea…no kuna anda saab kolmele hääle, siis: Suhkruprintsess, Ritsik ja Marge blog.