Megadiip suguvõsa süvaanalüüs

Vähemalt selline mõte mul kirjutada oli peale oma sünnipäeva. Ei. ärge õnnitlege, tegelikult oli mul sünnipäev juba märtsis, aga kui see teatud moodsatel põhjustel kolm korda edasi tuli lükata, siis ma leppisin sellega, et ju pole ette nähtud. Ja oleme ausad, mulle ei meeldi sünnipäevad, sest tähelepanu on liiga palju, mulle ei meeldi. Või nii ma arvan iga kord kui siiski sünnipäeva pean ja pärast ütlen, et isssssand kui äge oli. Võib-olla ma eksin, aga viimati pidasingi ma suurelt sünnipäeva kui ma 30. sain. See pidu on legend, sest need, kes olid, need teavad, kuidas mul draama peale tuli ja ma lokkide lehvides nutta lahistasin, et täitsa p…es pidu.

Seekord draamat ei tulnud. Tuli vaid kokku ports häid sõpru ja sugulasi. Olude sunnil ei saanud emapoolsed sugulased tulla, aga olid kohal isapoolsed. Ja kui me siis hilistel öötundidel rääkisime, kes mida ja kuidas minust mäletab, tekkis mul tunne, et kirjutaks megadiibi suguvõsa süvaanalüüsi. Mitte midagi halba kusjuures, vaid seda, et tegelikult ei teadnud ma neist kuigi palju enne seda kui Ida sündis. Nemad minust ka. Lapsena käisin ma läbi küll palju oma ühe tädi lastega, kuid teistega hakkasime me suhtlema alles kaheksa aastat tagasi. Isegi oma vennaga ei suhelnud ma rohkem kui moe pärast ülikooli lõpetamisel ja pulmas. Ma mäletan, et ta ütles mulle kunagi, et “miks sa varem ei öelnud, et sa nii normaalne oled, me oleks võinud ammu juba suhelda” ja see lause võtabki laias laastus isapoolse suguvõsa megadiibi süvaanalüüsi kokku. “Miks ma varem ei teadnud, et nad kõik nii lahedad on, me oleks võinud palju varem suhelda!”

Samas parem hilja kui mitte kunagi. Sünnipäev kestis varahommikuni. Mina ärkasin Ida kõrvalt voodist täpselt nii nagu ma sinna kukkusin. Tossud olid ka veel jalas. Tugevamad ei olnud veel magama läinudki.

Nii lahedat pidu ei ole ammu olnud. Ja kuna tartlased ei tulnud, siis tekkis meil ketserlik mõte teha afterparty Vasulas. Naersime, et meie võime ju tahta teha, aga kas nemad ka tahavad ja lubavad. Leppisime kokku, et ei küsigi, et lihtsalt vajume üks nädalavahetus kohale. Nali. Samas sellist pidu võiks korrata küll. Isegi ilm oli ilus.

Musterinimesed

Kas te olete kunagi kohanud musterinimesi? Inimesi, kes teevad kõike õigesti ja hästi, absoluutselt mitte kunagi ei eksi ja on esimesed, kes kritiseerivad teiste valikuid? Okei, eks ma ise ka kipun kohati arvama, et ma tean paremini kui teised, aga võrreldes musterinimestega olen ma ikka täiesti tühine kärbes. Musterinimesi kohtab kõige rohkem blogide ja foorumite kommentaariumites. Oma näo ja nimeta on nad esimesed, kes pööravad tähelepanu sellele kui valesti keegi midagi teeb. Mis valesti, nad teavad, et ühel või teisel moel avalikkuse ees olevad inimesed teevad lausa häbiväärseid asju.

Näiteks?

Näiteks julgeb üks väikelapse ema pidada pidu samal ajal kui laps kodus on. Aga kus laps on, ei tundunud ju kõige vaiksem pidu, aasta ema, issand jumal, kas laps tõesti magas samal ajal teises toas… Musterinimesed on rääkinud. Üks normaalne lapsevanem ei pea pidu kui tal on laps kodus. Üks normaalne lapsevanem ei pea üldse pidu, sest tal on laps. Kuhu see kõlbab? Mis eeskuju see on? K-O-H-U-T-A-V! Teeme nii, et jätame need ekstreemsused, mida me Võsa-Petsi saates näinud oleme, kõrvale. Need ei ole peod. See on mingi totaalselt teine level, kus saavad kokku Siberi rahabossid ja õed Tihedad. Aga öelge mulle ausalt, kuidas on probleem see, et vanemad peavad aegajalt pidu ka siis kui lapsed on kodus? Jah, on ka pidusid, kus ma eelistan, et lapsed ei ole kohal, ongi lasteta peod, kus vanemad saavad ka vahelduseks olla nagu noored vasikad, AGA see ei tähenda absoluutselt, et ma arvaks, et laps ei tohiks näha tavalisi koduseid pidusid. Meie aastavahetuse pidu oli täpselt selline lõbus segasummasuvila-pidujapillerkaar-lapsedvanaemadlemmikloomadkoos-tantsimehommikuni-pidu. Lapsed mängisid omaette, vanemad lõbutsesid omakeskis, kell 12 vaatasime kõik koos ilutulestikku, mingil hetkel jäid lapsed (oh no!) samasse tuppa diivanile magama, veidikese aja pärast viisime nad ära magama ja pidutsesime ise hommikuni edasi. Ärgates läksime koos matkama. Mis sellises peos valesti oli? Kas laps sai trauma? Või äkki oli kõikidel koos lõbus ja pidu ei pea häbenema? Olge normaalsed, musterinimesed, vanemad, kes aegajalt (laste nähes) pidutsevad, ei ole automaatselt rongavanemad.

Ma isegi ei hakka rääkima sellest, mida musterinimesed rääkisid siis kui üks teatud influentser-paar rääkis, et seksisid reisil, reisil, kus laps ka kaasas oli. Omg, kus see laps oli, vaene laps, kas tõesti oli samas hotellitoas, mida vanemaid…Nagu päriselt, kust te, musterinimesed, tulete? Isegi siis kui hotellituba on suurem kui keskmise eestlase korter, on teil probleem, et laps saab trauma? Päriselt? A kuidas ja kuna teie arvates siis lapsevanemad seksivad? Ma julgen teha oletuse ja arvan, et suur osa inimestest seksib siis kui nende laps(ed) on nendega samas korteris/majas/külalistemajas/hotellitoas/iglus/younameit. Ei? Kuidas musterinimesed üldse lapsi saavad?

Ja siis toit? Musterinimesed söövad vaid tervislikult ja nende lapsed ei saa kunagi limonaadi ja komme. Teate neid värvaineid ja keemiat täis komme, mida võib leida väikeste (maa)poodide lettidelt ja mis lapsi seal letil hullutavad? Ma ostsin Idale täna ühe sellise sinist värvi sprei-kommi (ja kujutate ette, et see ei ole esimene kord!) Mul ei ole ühtei süümepiina, sest mu laps oli täna suure osa päevast õues, hullas sõbrannaga kelgumäel, tal ei ole probleeme hammaste, tervise ega ülekaaluga, miks ma peaksin talle sellist väikest “quilty pleasure´it” keelama? Teate, mis veel hullem on? Ta saab praktiliselt iga päev jäätist. ENNE õhtusööki. See on Ida ja Mareki “thing”. Ma olin ka selle vastu alguses, aga siis jäin mõtlema, et miks? Miks ma vaevan oma pead asjaga, mis tegelikult ei ole probleem, ja tekitan tühjast tüli. Kui mu laps ei oleks aktiivne, ta oleks ülekaaluline, kui ta hambad oleks katki ja ta ei sööks midagi muud, sh ka peale jäätist õhtusööki, siis ma tegeleks selle “probleemiga”, aga hetkel…ausalt ei viitsi. See, et see minu normide järgi ei ole mõistlik ja see, et mina ei söö keemiakomme, ei tähenda, et teised ei tohi seda teha. Tohivad küll ja mitte midagi ei juhtu. Ei juhtunud minuga, kes lapsena, st üheksakümnendatel (sest enne ei olnudki mingit rämpstoitu ja liigseid maiustusi saada) igasugu sodi endale sisse ajas, ja ei juhtu ka Idaga, kelle ema ja isa ei sunni teda vaid tervislikult toituma. Me oleme 90% ajast tervislikud, las see 10% siis olla. Muide, täna peale koertekooli kui ma olin üksinda kodus, tegin ma endale tassitäie puljongit. Puljongikuubikust. Ma usun, et ma jään ellu. Musterinimesed ilmselt ei jääks.Veab, et ma musterinimene ei ole.

Vanust on küll juurde tulnud, aga vaid välimusse

Jah, kätte on jõudnud see aeg aastas kui kõik mu lugejad, kes on harjunud päevast päeva lugema sarkastilise Eveliisi arvamusavaldusi, peavad üle elama ka iga-aastase roosamannavahu doosi. Midagi pole parata, minu sarkastilise pealispinna all on peidus ka ikka see lootusetu romantik ja roosamannavahu-armastaja, mille te lihtsalt peate üle elama. Õnneks seda ei juhtu ju nii tihti,ega? Korra aastas on okei nunnu pereema olla, eksju?

See kõlab veidike kummaliselt, aga tõepoolest meie suvehooaeg saab avatud ühe konkreetse suvepeoga. Ja see ei ole mingi hullumeelne, poole hommikuni kestev vahupidu (oot, seda te ju ka enam minust ei eeldanud?), vaid täiesti tavaline lapsesünnipäev, mida me kõik, ka täiskasvanud, igal aastal ootame. See vaib ja tunne ja emotsioon sellelt peolt on alati nii positiivne, et lähed sealt ära, küll väsinud laste kilgetest, ja tunned, et aah, elu ongi ilus. Täiega nautimist väärt.

Sellest te vist olete juba aru saanud, et seda imelist suvepidu korraldab minu sõbranna, kes on juhuslikult abielus minu klassivennaga. Vanasti, nii 20 aastat tagasi, oli vastupidi – mul oli klassivend, kellega me olime sõbrad, ja tal oli naine. Mitte et me enam sõbrad ei oleks, aga põhjus, miks me nüüd aastaid hiljem koos käime, ei ole mitte mu sõprus vana klassivennaga, vaid tema naisega. Veelgi naljakam on see, et sinna seltskonda kuulub ka üks minu klassiõde oma mehega. Veelgi veidram on see, et meie mehed saavad oma vahel väga hästi läbi. Veelgi veidram on see, et meie lapsed saavad omavahel läbi. Veelgi veidram on see… ei, tegelikult ei ole siin midagi veidrat, kui siis vaid see, et mõnikord meenutab see kooslus mulle üht vana teleseriaali. “Seitsemendat taevast” mäletate?

Kui ma meid, lapsevanemaid, seal vaatasin, siis üks on ikka jätkuvalt kindel. See mu klassivend on ikka samasugune kiusaja. Heas mõttes, kui nii saab öelda. Kui ikka saab mulle meelde tuletada mu blonde hetki keskkoolist, siis ega ta seda kasutamata ei jäta. Nii ma järelduseni jõudsingi, et me võime küll vanemaks jääda, aga mõned asjad ei muutu kunagi. Poisid jäävad poisteks.

IMG_3480IMG_3485IMG_3315IMG_3750IMG_3810IMG_3866IMG_3898IMG_3913IMG_3916IMG_3530IMG_3877IMG_3893

Õhtul kodus terrassil istudes jäin ma mõtisklema selle üle, et mis see siis on, mis mulle kõigile selle peo juures nii meeldib. Jah, seltskond on tore. Jah, toit on hea. Jah, ilm on alati ilus. Jah, lastel on lõbus. Aga see ei ole see, mis sellest peost SELLE peo teeb. See on midagi muud, miski eriline see, miks me seda nii naudime. Ma mõtlesin selle üle pikalt ja mulle tundus, et leidsin ka vastuse. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna, nii et see ei kõlaks valesti või et ma ei solvaks ühel või teisel põhjusel vallalisi inimesi, aga selle peo ühine nimetaja on perekond. Me kipume seda võtma nii iseenesestmõistetavalt, et meil on kõrval keegi, kes hoolib ja armastab, see pidu tuletab mulle meelde, kui oluline see on.

Kuidas meid ära võrgutati ehk pohmakat väärt pidu

Kuigi see lugu saab alguse sellest, kuidas meid uhkesse pidusse kutsuti, siis tegelikult algab see lugu hoopis kaugemalt. Sealt kui Herling mulle kirjutas ja minu kui kuulsa blogija (jap, jap, minu) endale külla kutsus. Juba siis tundsin ma, et olin võrgutatud, kuid see kõik oli alles algus. Juhtus nii, et mina võrgutasin lisaks ära ka Mareki ja Ida ning nii ongi juhtunud, et Sibulatee ja sealsed inimesed ning ettevõtmised on meid kõiki nii ära võrgutanud, et enam ilma ei saa. Muudkui kisub tagasi. Igal võimalusel. Isegi vahemaa Tallinnast Peipsi äärde tundub nagu kiviga visata.  Ja mõelda vaid, Tartus elades tundus Peipsiäärne kant nii kaugel ja sinna päevitama-ujuma-puhkama sõitmine tundus nagu välismaale sõit.

Paar aastat olen ma Sibulatee tegemistel silma peal hoidnud, neile kaasa elanud ja neid heas mõttes kadestanud. Millised võrratult soojad ja lihtsad inimesed, ehedad ja positiivsed ja pühaissandjumal kui palju ideid neil kogu aeg on. Vaadake kasvõi Voronja galeriid! Kui tundub, et nüüd küll enam millegagi üllatada ei saa, siis saab ikka. Hetkel koguvad nad näiteks hoogu skulptuuride aia jaoks. Kui keegi on mulle eeskujuks, siis nende aastatega on  sibulateelised mulle suureks eeskujuks saanud. Oma ellusuhtumiselt ja elamiselusti poolest. Need on inimesed, kes oskavad elada, nautida ja näha neid pisiasju, mis loevad, aga kipuvad tihti müra sisse ära kaduma ning olla olemas, hetkes, siin ja praegu. Ma tean ise ka kui klišeelikult see kõlab, aga Peipsi ääres paistab tänu sellistele inimestele alati päike. Ma olen rohkem tänulik kui sõnadesse panna oskan, et need inimesed on mind kaasanud oma tegemistesse. Kas pole uskumatu, et mina, kes ma ei ole kunagi elus sibulapirukat söönud, aitasin sel aastal välja valida parimat pirukameistrit? Ja aina uskumatuks läheb. Eelmisel kuul leidsin ma oma postkastist kutse – Sel suvel sai Sibulatee kümme. Jah, juba kümme aastat oleme toimetanud liites kokku ühte võrgustikku Kesk-Peipsimaa ettevõtjad ning vähemalt Eesti sihtturul on Sibulatee tuntud turismisihtkoht. Selliseid asju tuleb ikka tähistada! Oleme koos võrgustiku liikmetega plaanimas üht toredat pidu:) Meil on hea meel Sind kui Sibulatee head toetajat kutsuda meie sünnipäevapeole Alatskivi lossis.  Ma olin kutsest pahviks löödud. Milline au!

Ja oli see alles pidu. Õnneks on Herling minu eest suure töö ära teinud ja peomuljed kenasti kirja pannud, nii et mina võtan endale õiguse siin seda kirjatükki jagada. Mul ei ole tükk aega nii lõbus olnud ja asi ei ole sugugi kohalikus napsus, mis meid ka natuke purjakile tegi, vaid ikka nendes imelistes inimestes. Kuigi suur osa nendest ei ole mulle isiklikult tuttavad, siis ikkagi pani nii üks või teine kõne silmanurgast pisarat pühkima. Milline jõud, soov ja tahe koos midagi teha. Tihti otse rahalist tasu selle eest saamata. Samal ajal kui mina kirjutan oma CV-sse palgasoovi alla mille ma “isegi voodist ei viitsiks püsti tõusta, on Liis – Sibulatee võrgustiku eesvedaja,  asutaja, pihiema, toetaja, reisikorraldaja – juba 10 aastat ja täiesti vabatahtlikult, palgatasu saamata, oma tööd teinud. Ta on üks neist inimestest, kes on mulle (ja võiks/peaks olema kõigile!) eeskujuks sellega, kuidas säde silmis on edasiviiv jõud, tänu millele saab nii palju tehtud ja mis paneb inimesi pingutama ühise eesmärgi nimel. Täiesti imeline! Pole siis ime, et ta Sibulatee haldjaks sai nimetatud ja kroonitud.

78091518_3267564216619315_365644984113692672_o77417787_3267564559952614_3815463609337643008_o77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o69674412_3271094612932942_1568889783009148928_o74238231_3277971128911957_169368384595558400_o77306566_3271093622933041_2108165954004320256_o78529866_3277977122244691_1451801574291537920_o78549827_3273149759394094_338300915909918720_o78608503_3264636580245412_9040099477322465280_o78620883_3277971882245215_1030983813955584000_o78738157_3273150049394065_6482580678872399872_o78787384_3273148902727513_5171967504372727808_o79080881_3271094249599645_4462200051057295360_o79116274_3277977912244612_131207540041056256_o

Hommikul kui ma oma kontsakingad kotti panin, mugavad tossud jalga lükkasin ning oma tuikava pea ja ära tantsitud jalad autosse vedasin, tundsin ma, et enam ei ole ma sibulateeliste peale kade. Ma olin neile hoopis tänulik.  Ma sain aru, et nemad ongi mind kahe viimase aasta jooksul voolinud olema parem inimene, keskenduma sellele, mis tegelikult on oluline ning märkama pisiasju meie ümber, nemad on õpetanud mulle, kuidas peaks elama ja kuidas alati on kusagil paistmas tuluke ning saama aru, et iga pingutus toob endaga kaasa midagi head, tuleb lihtsalt mõõnad ka üle elada. Neid mõõnasid on lihtsam üle elada kui sul on olemas tugivõrgustik nagu sibulateelised on üksteisele. Seda kõike siin kirjutades saan ma aru, et iga asi, mis juhtub on millegi jaoks hea. Nüüd on minu kord olla kannatlik ja see ära oodata. Tugivõrgustik on ka minul ju abikaasa ja lapse näol olemas.

Mina lähen õue ehk kuidas tähistada pulma-aastapäeva

“Noh, mis te siis täna (pulma-aastapäeval) teete?” küsiti mult ja Marekilt laupäeval. “Mina lähen õue ja Marek jääb koju Idat hoidma,” vastasin mina kui mult küsiti ja Marek vastas, et tema naudib kodus abikaasavaba õhkkonda ja hoiab Idat. “Midagi siis täna koos ei teegi?” kohkuti ja mulje jäi umbes selline, et nüüd hakkame küll lahutama. Mu meelest oli meil lausa võrratu 12. pulma-aastapäeva tähistamine. Kõige pealt Varnja romantika SaunafEstil ja siis Smilers´i kontsert Kalju-laval. Palju sa ikka jõuad tähistada. Oleks siis veel kuld- või hõbepulmgi, aga meil oli kõigest…mis see 12. aasta ongi? Ahah, Google ütleb, et siidipulm. Kuna selle tähistamise kohta ma kiire guugeldamise järgi mingit infot ei leidnud, siis mulle tundus, et siidipulma oligi õige tähistada just nii nagu meie seda tegime.

Ma üldjuhul veedan oma nädalavahetused koduses Ussipesas veini mekutades ja (suviti) paljajalu mööda hoovi ringi silgates, juuksed sassis ja seelik triikimata, aga aegajalt satun ma kodust ka välja. 99% ajast maandun ma sellisel juhul Telliskivi loomelinnakus. Mõnikord aga juhtub, et ma satun hoopis koos oma õe ja oma venna õega (saite ikka aru jah, et mitte oma õdedega?) Tallinna lahele peopaadile. Mine pekki kui lahe pidu see oli! Ja milline lahe seltskond. Ma pean siis silmas meie moodsa perekonna situatsiooni.

Kõik allolevad fotod: Andre Ozdoba

68923738_2283902448324960_7424112959846088704_o69698302_2283900981658440_2876854620544565248_o68980633_2283903501658188_4188970870389080064_o69360949_2283901458325059_3401135458686599168_o69649131_2283903108324894_2615803961378078720_o69511864_2283901181658420_5369236851221594112_o69686809_2283903194991552_5831195905717436416_o69525910_2283904668324738_6656110414331379712_o (1)69260939_2283904971658041_2150292002560802816_o

Koju jõudes võttis meid vastu ülevoolavas tujus Marek. “Musi, sa oled kodus! Ma nii ootasin!” hüüatas ta meid nähes ja jooksis mind embama. Selge. Purjus. Marekile oli parim sõber külla tulnud ja nemadki otsustasid tähistada. A miks ka mitte. Siidipulma võib ka nii tähistada.

 

Kui nädalavahetus on lääääbi

Reede.

Minu plaan oli Idaga Norra minna. Seepärast olin ma vastanud ka, et Napsie peole ei lähe. Ilmselgelt ei ole mul mõtet plaane teha, sest iga kord kui ma midagi plaanin, läheb teisiti. Norra jäi ära ja kuna ootamatult, ent meeldivalt tuli meile külla “Ida Merle”, kes sundis meid Marekiga vahelduseks välja minema, vedasin ma Mareki tollele samale Napsie peole.

Alguses lubas Marek, et see läheb mulle kalliks maksma, et ma ta mingile tüdrukute peole vedasin, aga kui ta peo lõpu poole koristama sai hakata, leebus ta veidi. Kuigi laupäeva õhtul kiusas ta nö kättemaksuks mind “oma aja muusikaga” ja ma pidin kuulama Bad Boys Blue´d, Modern Talkingut ja Blue Systemi.

-J9tW5kn_DSF0178_DSF0473_DSF0661_DSF0666

Napsie peo fotod: Martin Dremljuga

Laupäev.

Laupäeva sobiks kõige paremini kirjeldama Chalice´i laulusõnad: Täna on nii selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev,  Miksin toidujääke, väldin väljaminemist, asotsiaalne nagu viis Illi see linn.

Ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Okei, põranda pesin puhtaks, aga ülejäänud päeva veetsin ma 90% diivanil Netflixi vahtides. Jube mõnus oli vahelduseks. Marek oli suuremeelne ja lubas Idal OMA mängurongiga mängida. Eile õhtul panime selle siiski karpi ära, sest Mareki närvid ei pidanud vastu kui TEMA mängurongiga valesti mängiti. Poisid jäävad poisteks.

Mulle on viimasel ajal jäänud erinevates poodides silma ZinuZ küünlad. Huvitavate lõhnadega ja taskukohase hinnaga. Ütleme nii, et minu lemmikutega (jah, ikka Costany omad!) ei anna võrrelda, aga halvad ka ei ole. Ja Eesti lipuvärvides küünlad on nunnud. neid peaks nüüd soetama!

Õhtul elasime Victorile, Ingerile ja Ingale kaasa. Üle pika aja võin ma öelda, et jumala hea finaal ja esikolmik oli. Kõik kutid olid head ja oleks Eurovisioonile sobinud. Victori võidu üle oli mul muidugi ääretult hea meel! Hea lugu ja hea esitaja! Naljakas ja tiba piinlik oli pärast lugeda kommentaare, et oh seda häbi otsa, et Eestit ei esinda eestlane, Armeenia kutt ei oska eesti keelt ja midagi oli selle Uku kohta ka öelda. Kusjuures mind üllatas Uku Suviste esimest korda positiivselt. Ta stiil ja kõik muu ei ole absoluutselt minu teetassike, aga see laul ja esitus oli ülikõva. Armeenia kutt on lihtsalt äärmiselt sümpaatne, loodetavasti avas see (esi)kolmas koht talle nii mõnedki uksed.

51906432_400243857407961_5185270409657843712_n52035860_358598754747131_6189128348338225152_n52134264_268548317372565_2098417310250303488_n

Pühapäev.

Plaanisin matkale minna, aga Paunküla tundus liiga kaugel. Ma lihtsalt ei viitsinud kaks tundi autoga sõita. Selle asemel tulid Marimellid külla. Oma toiduga ja valmistasid mõnusa brunch´i. Parimat sorti külalised on need, kes oma toiduga külla tulevad ja siis veel süüa ka teevad. Ülimõnus laisk pühapäev otsa laisale laupäevale. Nagu allolevalt pildilt ka näha on, siis ma isegi viitsinud juukseid kammida. Aga emad võivadki ju kodus “kasimata ja dressides” olla, kas pole nii? Ma vähemalt mäletan, et olen sel teemal palju kirjutanud ja saanud kriitikat, et no kuule, ei pea end ju sättima. Oled nagu oled. Ma siis ka olin.

_MG_9936 (1)52635844_247101292843624_7723348571218509824_n52504126_285224508816616_5001723749607669760_n_MG_0065_MG_0090_MG_0110 (1)

Pühapäeva pildid: Marimell.eu

No TGIF ehk siis kui ma noorte peo pekki keerasin

Ma olin unustanud, millised on kortermajas elamise rõõmud. Võib vabalt juhtuda, et su naabrid avastavad, et reede puhul võiks sind kostitada kontserdiga, mis on nii vali, et tundub nagu püüaks magada keset diskoteeki. Ausalt, ma ei tea, mis materjalist emme kortermaja seinad tehtud on, aga heli ei pea need seinad grammivõrdki. Kella üheksast algas ülemisel korrusel pidu. Loomulikult oli see algusest peale liiga vali aga kammon ma ei ole ka nii vana, et ei mõistaks. Kell 11 hakkas see mind aina enam häirima ja kui veerand tundi hiljem nii valjult „let it goooooo, let it gooooo“ lauldi, et isegi Ida üles ärkas, mõtlesin ma, et aitab.

Panin selga hommikumantli, manasin ette kurja näo ja lasin ülemise korruse ukse taga kella. Ma olin valmis, et mulle vastab ülbe maani juua täis tatikas, aga tegelikult avas ukse äärmiselt armas noor poiss, kes üldse juua täis ei tundunud. „Pange muusika vaiksmaks!“ nõudsin ma ja lisasin, et kui see jätkub, siis kutsun politsei. Poiss vabandas viisakalt ja majja saabus vaikus. Kohe nii mõnus vaikus, sest nad otsustasid lausa minema minna.

Minu kibestunud vanamuti hing oli rahul. Kobisin rahulolevalt voodisse ja püüdsin magama jääda. Uni tuli mul põhimõtteliselt alles poolteist tundi hiljem. Umbes siis kui seltskond otsustas tagasi korterisse laekuda. Loomulikult läks muusika käima. Mitte küll nii kõvaks kui peo alguses, aga siiski piisavalt kõvaks, et magada ei saaks. Mitte et mul midagi Queeni repertuaari, Avicii ja Rootsi eurolugude vastu midagi oleks ja ei saa ka öelda, et noored halvasti laulnud oleks, aga no keset ööd eelistan ma igale muusikale vaikust. Ma ei kavatsenud kaua kannatada ja kümme minutit hiljem olin ma kurja vanamutina jälle ukse taga. „Pange kohe vaiksemaks!“ Seekord avas mulle ukse keegi teine, kuid samamoodi äärmiselt armas ja viisakas noor poiss. „Jah, jah, muidugi, vabandust!“ vastas ta ja saabus vaikus.

Peohääled jätkusid ikka, aga ma ei ole mingi monster. Selle pidin ma välja kannatama. „Nad on nii igavad,“ podises unine Ida ja pööritas silmi. Kas see sõna just igav oli, mida ma kasutanud oleks, aga nõustusin. „Täitsa napakad,“ lisas ta ja keeras magama. Kibestunud vanamutt minus oli jälle rahul ja püüdis magama jääda.

Vaikus kestis veerand tundi. Veerand tundi! Mida pekki! Ja läks aina valjemaks. Ma mõistan. Ma tean seda seost alkoholi ja kõrvakuulmise ja hääle tugevuse vahel. Ma kannatasin pool tundi, valisin kaks korda politsei numbri ja mõtlesin jälle ümber kuni lõpuks mõtlesin, et ma enam ei suuuuuuuda. 40 minutit hiljem, koos politsei saabumisega, saabus ülakorrusele haudvaikus. Ma ei tea, kas nad lõpetasid rääkimise ja hingamise ka, sest reaalselt ühtegi sõna ega sammu polnud sekund hiljem kuulda.

Kell kolm öösel saabus vaikus. Vanamutt sai magama jääda.

Ma ju tegelikult saan aru, et kortermaja ja ikka tuleb ette ning olgem ausad olen mina ka noorena oma naabreid terroriseerinud, aga kui mulle oleks öeldud, et nüüd olgu vaikus majas, siis oleks vaikus majas olnud. Ega ma siis pahatahtlikult või meelega ei terroriseerinud, ega needki noored seda meelega või pahatahtlikult, ma mõistan, ma tean, mis on pidu, kuid tänaseks päevaks arvan ma ka, et igaks asjaks on oma koht. Ööklubid näiteks on sellised kohad, kus vali muusika kedagi ei sega. Kortermajas keset ööd paratamatult segab.

Neli tundi magamist jäi väheks.

Kuidas ma enam kunagi üllatussünnipäeva ei korralda. Vist. Või siiski.

Marekil oli jaanuari alguses juubel ja mul oli tegelikult juba ammu peast läbi käinud mõte, et võiks talle üllatuspeo korraldada,  Marek ise hakkas ka mingi hetk rääkima, et ta nii tahaks oma sünnipäeva Pranglis pidada. Jahus sel teemal ikka päris pikka aega, aga hakkas siis kartma, et äkki inimesed ei tule ja ma ei tea mida veel ning andis kõikidele teada, et kahjuks toimub pidu ikkagi kodus Ussipesas. Mulle oli ka jäänud pähe kummitama see sõna “kahjuks”. Pekki küll! Teeme ära, mõtlesin ma ja kirjutasin mõttest Mareki Prangli sõpradele. Piisavalt hullumeelne idee, keset talve saarele pidu korraldama minna, aga kõik olid kohe käpad.  Organiseerimine läks ladusalt. Kuupäev oli paigas juba eelmisel nädalavahetusel ja sõbrad leidsid väga loogilise põhjuse, kuidas  Marek ka saarde meelitada. Sajal erineval põhjusel, muu hulgas ka see, et 19.01 sobis rohkematele, pidime me sünnipäeva lükkama edasi sellele nädalavahetusele.

See oli juba keerulisem, sest Marek tahtis välja saata oma kodus toimuva sünnipäeva kutsed ja ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et ta peaks sünnipäeva veel nädal edasi lükkama. Suurimaks mureks sai, kuidas ta Pranglisse kupatada laupäeval kui ta teab, et tal on kodus õhtul sünnipäev. Lisaks organiseeris ta ise kogu aeg midagi oma sünnipäeva jaoks, mida toimuma ei pidanudki. Ainult tema ei teadnud seda. Ütleme nii, et tänu temapoolsele oragniseerimisele hakkasid kõik juba kahtlema, et kus see pidu siis lõpuks ikka toimub. Ja isegi kui keegi oleks tundnud kiusatust kogemata midagi välja rääkida, siis see oleks suhteliselt võimatu olnud. Keegi ei saanud valede ja kuupäevade rägastikus enam midagi ise ka aru.

Tänu sõpradele sai Marek siiski reede õhtul Pranglisse saadetud. Ka see ei läinud niisama lihtsalt, sest paar päeva varem hakkas Marek “jonnima”, et ta on ikka nii väsinud ja tahaks lihtsalt kodus olla. Ma ei saanud ju hakata sundima ka, et sa pead minema, see oleks kahtlane olnud. Mitte et ma tal väga keelaks minna, aga minul Mareki asemel oleks kahtlus tekkinud, et miks ma ei taha et ta mulle koju appi jääks koristama ja süüa tegema. Viimane ja kõige keerulisem asi oli aga Mareki saarel hoidmine meie saabumiseni. Ma olin valesti aru saanud paadi väljumisest. Arvasin, et mandrilt läheb paat välja 15.30 ja siis 16.30 saarelt ehk et kui Marek hakkab paadile minema tuleme meie paadist talle vastu. Tegelikult tuli aga paat Pranglist välja 14.00, nii et Marek oleks igatepidi enne meid paadile läinud. Kuidas teda nüüd saarel kinni hoida nii et üllatus ka säiliks?Ainsa mõttena tuli mulle pähe, et helistan talle ja ütlen, et mina ka täpselt ei tea, miks, aga ta ei tohi minna 14.00 paadile, et olgu 16.30 sadamas ja mingu mänguga kaasa. Muidugi hakkas Marek muretsema, aga rahustasin teda, et kui sõbrad on lubanud, et ta jõuab õigel ajal oma sünnipäevale Ussipessa, siis ta ka jõuab.

Meie istusime paati ja lootsime, et paat väga ei loksutaks. Meil oli ikka veel viimane Rootsi reisi surmahirm meeles. Ütleme nii, et ikka loksutas küll ja korralikult. Kelle tobe idee see oli pidu saarel pidada?

Lõpuks jõudsime me saarele ja nägime Marekit sadamas ootamas. Kui ta Idat nägi oli sõpradelt küsinud, et kas see on minu laps ja muudkui lihtsalt vaadanud, et no kuidas. Alles siis kui sõbrad ütlesid, et mine siis ometi lapsele vastu, sai Marek aru, et olime talle sünnipäeva saarele toonud. Üllatus oleks kindlasti veelgi suurem olnud kui meid oleks rohkem olnud, aga erinevatel põhjustel jäid viimasel hetkel mõned külalised tulemata. Kahju ikka, aga samas ei muutnud see üllatust. Marek on muidu üsna terav pliiats, aga ta ei olnud viimase hetkeni tulnud selle peale, et me ise saarele tuleme.

Tulime! Väljas puhus kohutav tuul ja talvine Prangli on ikkagi hoooopis midagi muud kui suvine Prangli, aga vahet ei ole – me oleme ju sees soojas. Soe on suhteline mõiste. Mul on natuke hea meel, et Heilyle ka kuupäev ei sobinud, ta oleks külmuks surnud – tal on isegi meie juures, kus meil on toas üle 20 kraadi alati külm – ja see oleks mulle kalliks maksma läinud.

Sünnipäev toimus remonti ootavas sadamakohvikus, mille Mareki sõbrad olid hubaseks muutnud. Toas sees oli tõesti soe, aga millega ma ei olnud arvestanud oli tuul ja torm ning väli-wc. Välivetsus käimine  keset tormi ja pilkases pimeduses on omaette kogemus. Õde lubas mu maha lüüa, et ma sellise pisiasja talle mainida unustasin. Lõppkokkuvõttes jäi ta ellu, isegi nautis seda metsikut saareelu ja järgmisel päeval toimunud lumesafarit.  Mis tal viga oli nautida, ta oli korralik ja käis kogu aeg peo ajal vaatamas, et tema toas ahjus ikka tuli oleks. Nii sai tema magada soojas toas. Meie sõbrannaga unustasime sellisele pisiasjale mõtlemast, sest kui me toast ära läksime oli ahi ja tuba jumalast soe, tuul ja torm aga keerutasid toa nii külmaks, et hommikul ärgates olime me nagu jääkambris. Samas kui äkki Heily oleks ka meiega olnud, siis ta oleks ehk meie toal ka silma peal hoidnud ja me oleks ka ikkagi soojas magada saanud.

Minul ei olnud külm magada, sest Ida oli mul kaisus ja me soojendasime üksteist, sõbranna pidi aga öösel isegi Marekile kingitud koeravillased sokid jalga tõmbama. Oma lollusest magasime me parajalt ekstreemsetes oludes. Mulle tuli meelde raamat, mida ma hiljuti lugesin, kus  üks mees pidi sakslaste eest põgenedes nädalaid ja kuid külmas, lume alla maetuna, magama. Mulle tundus, et me magasime sama ekstreemsetes oludes. Mul oli terve eilse õhtuni sellised külmavärinad, et ma lubasin, et ei korralda enam kunagi ühtegi üllatuspidu. Vähemalt talvel. Vist.

Sest tegelikult kui aus olla ei olnud see olukord nii ekstreemne ka ja kui teile jääb mulje, et ma virisen, siis sugugi mitte, pigem oli see naljakas. Rääkimata vahvatest emotsioonidest, meeleoludest ja naljadest, millest veel pikalt pikalt röökida ja mille üle nalja visata. Nii et kui küsida, kas ma läheksin uuesti sellisele talvisele Prangli sünnipäevale, siis miks ka mitte. Põhiline on soojad riided ja mitte unustada ahju kütta.

dsc03055dsc03058dsc03063dsc03066dsc03099

Pidu oli vägev. Tublimad lõpetasid varajastel hommikutundidel. Oli tantsu, karaoket ja romantikat. Romantikat suure algustähega. Saate aru, mu mehes tärkas selline romantik, et muudkui ajas mind taga ja tahtis musutada. Pole teine selline olnud ka siis kui me alles kurameerima hakkasime. Naersime sõbrannaga, et hea et meist teises majas magas, et muidu oleks veel Idale väikese õe või venna hakkama pannud. Vot mis moodi võib üks üllatussünnipäev mõjuda. Jube värk eksju!

Peo tagajärjeks – ma olin niigi nohune ja külmetunud ning kindlasti ei tulnud kasuks see, et mul mingi hetk oli vaja tuisus ja tormis ilma jopeta Idale järgi minna – on see, et ma istun täna kodus. Totaalselt haigena. Läksin hommikul kenasti tööle, aga seal arvati, et ma võiksin oma asjad võtta ja ära minna. Nüüd ma siis istun kodus saja teki all ja joon kuuma kanapuljongit. Aga ikkagi oli kõik see seda väärt!

Nii tore oli näha kui palju see sünnipäev teda rõõmustas.

 

Putin ja põlenud paber

Kõige lahedam asi meie segase perekonna juures? Lisaks sellele, et me oleme nii moderne perekond, et ma saan öelda, et mul oli külas vend ja venna õde.  Multikultuursus. Eesti traditsioonid, soome traditsioonid, vene traditsioonid. Aastavahetuse saatsime me sel aastal ära suuresti vene traditsioonide järgi. Miks? Mu vennanaise ema ja õde olid Venemaalt külas ja miks mitte siis uusi asju proovida. Kusjuures nad olid parimad külalised üldse. Hommikust saati valmistasid nad köögis salateid, minu asi oli vaid kana ahju panna. Millised imelised külalised! Pealegi tegid nad minu rõõmuks kasuka-salatit. Ma jumaldan kasukat, aga ise seda teha tundub liigne ettevõtmine. Ilmselgelt mitte vene naiste jaoks. Nende jaoks oli see sama loomulik ja lihtne kui…eem…ma ei tea, hammaste pesemine?

Enne Venemaa uut aastat vaatasime Putini kõnet (või noh kas just vaatasime, aga kui traditsioon, siis traditsioon) ja kirjutasime valmis oma soovid. Üks Vene traditsioon on, et soov tuleb sel ajal kui Kremli kell 12 korda lööb paberile kirja panna, see põlema süüdata, šampanja sisse uputada ja ära juua. Loomulikult pidime me seda proovima. Paberi olime natuke liiga paksu valinud, nii et lõppkokkuvõttes sõime me kõik lihtsalt natuke põlenud paberit. Ida soovis uuelt aastalt poni, aga keeldus ise paberit ära söömast. Hea emana sõin ma siis tema paberi ka ära ja läksin uude aastasse kõhus Ida poni ja oma uus aasta soov.

Head uut aastat kõigile!

DSC02774DSC02779DSC02785DSC02791DSC02794DSC02804DSC02817DSC02818DSC02835DSC02845DSC02847DSC02860

Kõige ägedam viies sünnipäev

Idal oli eile maailma kõige ägedam sünnipäev. Ma ei tee nalja, ma olen 37-aastane, aga ma ei ole nii vahval sünnipäeval oma elus käinud.  Ma ei liialda ega taha ka otseselt uhkustada, sest tegelikkuses pean ma ausalt ütlema, et esimese hooga hirmutas mind kodune sünnipäev 10+ lapsega korraks ikka ära ka. Aga te ju teate, ma olen laisk lapsevanem, ma ei viitsi (eriti peale tööpäeva lõppu) kuhugi mängutuppa minna, ma ei viitsi kooki lõigata, et kõik lapsed saaks täpselt selle tüki, mida nad tahavad, ma ei oska lastega mängida ja kuigi mul on isepuhastuv kodu, ei taha ma liiga palju nõusid pesta. Ja see, mu kallid sõbrad, oligi ideaalse sünnipäeva valem nagu selgus. Okei, Pizzapro ja Ellin Glimmist ja Selveri köögi Sajajalgse tort mängisid ka suurt rolli. Elliniga sain ma tuttavaks Ida kolmandal sünnipäeval kui ta meile Pipit tegi ja käsi südamel, kui te tahate, et lapse sünnipäev oleks maksimaalselt lastepärane/lapsemeelne ja lõbus, kutsuge Ellin pidu kontrolli all hoidma, ta on super! Pizzapro on meie ammmmmmmmmmune lemmik juba  ja Sajajalgse tort – ma luban teile, et nii kaua kuni Ida on “ma tahan SEDA koogitükki” vanuses koos oma sõpradega, jääb see tort meie sünnipäeva valikusse.

Aga mida ma patran. Pildid räägivad ju rohkem kui tuhat sõna. Ja pealgi mu uus Sony kaamera teeb imelisi pilte ka minusuguse fotograafia-võhiku käes.

DSC00011DSC00017DSC00020DSC00022DSC00035DSC00042DSC00045DSC00047DSC00050DSC00063DSC00075DSC00079DSC00094DSC00095DSC00114DSC00103DSC00108DSC00116DSC00120DSC00142DSC00149DSC00157DSC00160DSC00168DSC00170DSC00188DSC00203DSC00204DSC00219DSC00215DSC00228DSC00231DSC00234DSC00236DSC00257