Sõitsin hommikul linna, kuulasin nagu ikka Raadio2 hommikuprogrammi, kus seekord oli külas ka endine rahandusminister Mart Võrklaev. Kuulasin ja mõtlesin. Tõsi, ma ei ole poliitikas kuigi kodus ja ei saa öelda, et see oleks mind ülemäära huvitanud, aga nüüd kuulasin ja mõtlesin, et…
…on aeg seada sammud poliitikasse!
On vist väheseid asju, mis pakuvad suuremat naudingut kui hea toit. Vähemalt mul on nii. Ma ei saa öelda, et ma oleksin maailma kõige parem kokk, pigem saan ma lausa öelda, et mida aeg edasi, seda laisemaks ma lähen, aga see ei tähenda sugugi, et ma head toitu ei hindaks. Ja seda suurem on pettumus kui oled end häälestanud midagi ülimaitsvat suhu tõstma ja siis see amps ei ole üldse see.
Näiteks armastan ma üle kõige mulgiputru*. Ma nii mäletan, kuidas tädi Helju helistas, et uurida, kas ma olen kodus, sest ta oli just värsket mulgiputru teinud. Ei, ta ei kutsunud enda juurde sööma (või noh kutsus ka, aga ta teadis, et ma olen laisk) ja nii ta saatis hoopis onu Endeli mulle putru tooma kui sai teada, et ma olen kodus. Vaatas bussigraafikust järele, mis bussi peale onu jõuab, palus mul bussipeatusesse vastu minna ja siis onu ulatas mulle üle bussiukse piimamannergu koos aurava pudruga ning sõitis tagasi koju sama bussiga. Tädi Helju tegi maailma parimat mulgiputru.
Ma kindlasti ei ole üks neist täiuslikest perenaistest, kes iga päev oma perele täisväärtuslikku toitu valmistaks, seda neile restoraniväärilise kattega serveeriks ja noh igasuguste hoidiste ja asjade tegemisega on ka nii, et ma olen jõudnud faasi, et “peaks ka midagi purki tegema”,kuid päriselt ma muidugi nii kaugele ei jõua, aga siiski julgen ma öelda, et minu jaoks on kummaline kuulda, kui naine ütleb, et ta vapsee, mitte kunagi never ever ei tee süüa.
See tundub mulle nii…ma ei tea, mis see õige sõna on. Vale?
Mõned nädalad tagasi rääkisime tuttavatega toidukaupade hinnatõusust ja poodide eelistustest. Minu esimene eelistus on poed, mis jäävad koduteele, kus saab äpiga oma ostude eest maksta ja kindlasti ka poed, kus on soodsamad hinnad. Lidli valik ei ole ehk ideaalne, kuid hinna mõttes on see üks pagana hea valik.
Ainult liha ja mune ei taha ma sealt väga osta. Kuidagi tekkis tõrge peale neid videosid, mida siin mõnda aega tagasi jagati. Sama kehtib tegelikult ka teiste tootjate, kes on oma julmusega silma paistnud, suhtes. Ma eelistan süüa toitu, mida on kasvatatud loomaväärsetes tingimustes. Selles mõttes ma täiesti mõistan inimesi, kes põhimõtete pärast on veganiks hakanud.
Ma olen sotsiaalmeediast aru saanud, et paljudes (mõnedes?) retseptides on kirjas, et see on nii lihtne, et isegi mees saaks hakkama ja see märkus ei ole kõikidele mokka mööda. Ütlen kohe ära, et see postitus ei ole kirjutatud kellegi kallal ilkumiseks või tüli norimiseks, see #isegimees pani meid sõbrannadega seda teemat arutama. Laiemas mõttes. Et kas on elementaarne, et mehed oskavad süüa teha ja tahavad seda teha/teevadki igapäevaselt või mitte. Või et kas selliste retseptidega peaks vaikimisi eeldama, et köögis toimetavad vaid naised?
Mulle meeldib süüa teha, kuid aastatega olen ma muutunud nii palju laisaks, et tegelikult väga gurmeetoite teha ei viitsi. Söögitegemine ei paku mulle enam sama naudingut kui aastaid tagasi, aga ma muidugi teen igapäevaselt süüa, sest meie peres on söögitegemine minu ülesanne. Ma ei tuleks selle pealegi, et eeldada, et hoopis mees seda teeks. Mitte et ma arvaks, et naise koht on köögis, vaid ma ei tea, mu mees ei ole näidanud üles erilist kirge toidutegemise vastu, nii et mul oleks üsna raske mõista, miks ta peaks köögis õhtusööki valmistama, eriti retsepti järgi. Kui on vaja, teeb neid toite, mida loomulikust intelligentsist oskab, aga midagi ta katsetama küll ei hakka. Selles mõttes on see #isegimees suhteliselt mõttetu, sest mees, kellele söögitegemine ei meeldi, vaevalt mõnest ajakirjast üldse retsepte loeb, aga teistpidi on selle #isegimees naeruvääristamine ka tobe, sest kust tuleb arvamus, et kõik mehed oskavad ja tahavad süüa teha. Muidugi on teine asi, kui mehele tõesti toiduvalmistamine meeldib. Tean ka neid, kes tõesti seda naudivad ja kelle oskustele ma kindlasti alla jään, aga no ei ole ju elementaarne, et kõik mehed oskavad ja tahavad köögis olla?
Võib olla ma elangi mingis vales ja tegelikult ongi igal pool vaid mehed köögis, sest kui vaadata tippkokkasid, siis paljud neist on ju just mehed? Huvitav kusjuures, et koduköögis on mu meelest täiesti loomulik, et seal toimetavad naised, samal ajal kui restoraniköögis tundub palju loogilisem meeskokk. Miks see nii on? On see vaid mul nii? Ja kui koduköögis toimetan ma hea meelega, siis miks mulle absoluutselt ei meeldi grillimine? Tundub minu jaoks sajaprotsendiliselt nö meeste töö. Toidu teen valmis hea meelega, aga et seda ise grillida… sel aastal olen ma olude sunnil pidanud paar korda ise grillima. Ütleme nii, et ega ma eriliselt selles ei hiilga. Jätan selle siiski meeste”tööks”.
Eraldi teema on üldse see, et kas on mõistlik arvata ja eeldada, et igale naisele meeldib süüa teha. Kõigile naistele ei pruugi ju söögitegemine meeldida. Mõni ei oska. Aga kas see teeb temast halvema naise? Kas mittesöögitegemist armastav naine teeks süüa retsepti järgi, mis on “nii lihtne, et isegi mees saaks hakkama”? Kes teie köögis toimetab?Mingi hetk viskas mulle iga hetk kui ma Facebooki avasin Meghani ja Harry (liba)uudiseid ette. Jube tüütuks muutus Eks ma muidugi ise olin süüdi, et olin uudishimulikult nende kohta lugenud ja nii neid mulle ette pilduma jäigi. Viimasel ajal viskab mulle kogu aeg ette kehade ja dieediteemalisi postitusi. Siinkohal pean ma küll ütlema, et mul on kahtlus, et keegi kuulab mind pealt. Räägin mina kodus, et kaal on ikka ülemõistuse suur ja mis juhtub järgmisel hetkel? Igalt poolt hakkas ette pilduma erinevate toitumisnõustajate, bodypositivity, dieedisoovituste reklaame ja postitusi.
Esiteks mul on nii kopp ees sellest, et õppige oma keha armastama ja iga keha on omamoodi ilus, okei laias laastus ehk ongi, aga mina vaatan ennast peeglist ja mõtlen, et miks ma peaksin seda keha armastama hakkama kui ma tegelikult tahan hoopis teistsugust keha. Ma ei pea end koledaks, üldse mitte, ja enesehinnanguga ei ole mul tõesti ka probleeme, aga ma tean, milline ma tahan välja näha. Miks ma siis ikka veel ei näe? Lihtne: mugavus. Ma võiksin iga päev jalutada ja ma võiksin iga päev joosta, ma võiksin palju asju, aga ma ei viitsi, sest kole ilm. Asi pole sugugi selles, et mulle ei meeldiks liikuda. Reisil olles tuleb mul 11 000 sammu täis nii, et silm ka ei pilgu. Kodus on lihtsam leida ettekäändeid. Üks mu lemmikuid, mida ma ikka enda rahustuseks olen korrutanud, on see, et need paganama tabletid, et kui nende söömise nüüd järele jätsin, siis kaovad ka kilod. Hahhaaa, naljakoht. Mõnikord ma ikka vist ei taha endale tunnistada, et olen kohe 40 saamas ja ainevahetus ei ole enam selline, et lähed õhtul magama ja hommikuks oled viis kilo kergem. Kui sai end (kasvõi tablettidest) paksuks söödud, siis kaalu kaotamiseks tuleb midagi ette võtta.
Vahemärkusena. Tegin Facebooki lahti ja esimese asjana tuleb mulle ette järgmine lugu:A while back, at the entrance of a gym, there was a picture of a very thin and beautiful woman. The caption was “This summer, do you want to be a mermaid or a whale?”
The story goes, a woman (of clothing size unknown) answered the following way:
“Dear people, whales are always surrounded by friends (dolphins, seals, curious humans), they are sexually active and raise their children with great tenderness. They entertain like crazy with dolphins and eat lots of prawns. They swim all day and travel to fantastic places like Patagonia, the Barents Sea or the coral reefs of Polynesia. They sing incredibly well and sometimes even are on cds. They are impressive and dearly loved animals, which everyone defend and admires.
Mermaids do not exist.
But if they existed, they would line up to see a psychologist because of a problem of split personality: woman or fish? They would have no sex life and could not bear children. Yes, they would be lovely, but lonely and sad. And, who wants a girl that smells like fish by his side? Without a doubt, I’d rather be a whale. At a time when the media tells us that only thin is beautiful, I prefer to eat ice cream with my kids, to have dinner with my husband, to eat and drink and have fun with my friends. We women, we gain weight because we accumulate so much wisdom and knowledge that there isn’t enough space in our heads, and it spreads all over our bodies. We are not fat, we are greatly cultivated. Every time I see my curves in the mirror, I tell myself: “How amazing am I ?!
Ilus sõnum, ma olen nõus. Pildil oli ka ilus naine. Pluss-suuruses naine. Ma ei ütle, et ta ei võiks “ilus vaal” olla, aga mina isiklikult ei taha sellist sõnumit endale sisendada. Mida siis ette võtta? Kui ei taha sisemist jumalannat leida ja oma “vaalakeha” armastama hakkama. Dieet ikka. Nägin Marimelli postitust Simeonsi dieedist ja esimese hooga mõtlesin kohe, et davai, ma proovin ka. Täpselt paar tundi hiljem loobusin, sest ma teadsin, et ma ei viitsi iial kaaluda, preppida, kaasas kanda mingit toitu. Ma lihtsalt ei viitsi. Ma tunnen ennast. Täpselt samal põhjusel jätsin ma pooleli Fitlapi, kuigi kava retseptid tundusid mulle hästi sümpaatsed ja nii palju kui ka tegin, maitsvad. Aga ma ei kujutanud ette end iga söögikorda täpselt kaalumas ja läbimõtlemas, kas ikka tohib. Ma ei oska end piirata. Ma ei pea silmas seda, et ma kugistaks igapäevaselt alla pool grillitud kanakoiba, jooks peale liitri Coca Colat, vaid seda, et ma ei taha “ei” öelda kui lähen restorani ja näen menüüs midagi ahvatlevat, mõeldes, et pagan, selle või tolle peaks asendama. Ma ei taha. Me läheme homme Villa Wessetisse, kus on minu meelest ääretult hea menüüga restoran. Ma ei kujuta ette, et teised naudiksid oma õhtusööki, samal ajal kui mina nosiksin kodus kaas preppitud toitu. Lisaks tahan ma “ojadena” šampanjat kui lähen abikaasaga romatilisele date´ile.
Orgu toitumiskava kohta ütleks ma sama – kaalu, mõõda, jälgi, hoia. Ei viitsi. Lisaks pean tunnistama, et ma ei prooviks Orgu kava kunagi, sest tema reklaamvõtted on mulle lihtsalt ebameeldivad. Jah, nii pinnapealne olengi. Aga laias laastus on kõik need toitumiskavad ühesugused – kaalu koguseid, jälgi mis suust sisse ajad ja maksa X summa kuus.
Ma olen viimased paar aastat olnud täitsa teadlik toituja, umbes aasta on mu toidust 70% taimne ja julgen öelda, et ka tervislik, ma tean, mis on lubatud (kui tahad sale ja terve olla), ma tean, mis on keelatud (kui ei taha vinguda nagu mina), ma tean, mis mulle sobib ja ei sobi, selles mõttes ma tunnen oma keha ja oma organismi. Seda ei uurinud, kas kahed tabletid omavahel ja minu depressiooniga kokku sobiks (ega ka alkoholiga), olgu, sain lisaks veel umbes kaheksa lisakilo, aga vahet ei ole, see oli minu tookordne valik ja ilmselt ka vajadus. Täna seda vajadust ei ole. Seega olen ma söönud normaalse inimese kombel, vähendanud igasugu tipsutamisi, aga ei ole ikka miski toidu- ja joogipühak – reedel jõin koos sõbrannaga kaks pudelit vahuveini ja lisaks natuke veini ka, laupäeval sõin Idaga Hesburgerit, ometigi aasta algusest olen ma kaotanud ca kolm kilo. Näha pole muidugi suurt midagi, kuid kaalunumber oli teine. Ilma preppimata, end piiramata ja kellelegi maksmata. Kasutades lihtsalt oma kainet mõistust. Seega ma mõtlen, miks üldse toitumiskavad? Kellele? Jajaa, ennetades kommentaare, kindlasti on inimesi, kellele nad vajalikud on, aga sellised massilised liitumised? Kas inimesed ei oskagi enam ise oma aju kasutada, et kui keegi ette ei ütle, siis ei oska midagi ise teha.
Ma ütlen ausalt, et “vaalaks” jääda ma ei taha, aga ma ei suuda kunagi leida endas nii palju tahtejõudu, et siduda end mõne kaalulangetusprogrammiga. Kui kaine mõistus ei aita tervislikud ja normaalselt süüa, siis mingi hetk pean ma kas oma sõnu sööma ja 1) liituma Orgu/Fitlapi/Simeonsi grupiga või 2) ütlema “Merineitsit pole olemas ja kui oleks, siis ta ei oleks nii tark, ilus ja armastuväärne kui vaal.” Elame-näeme!Mingi emotsiooni ja kampaania ajel liitusin ma mõnda aega tagasi Erik Orgu toitumiskavaga. Kui ma ei eksi, siis on mu konto ikka veel aktiivne, aga ma ei tea, sest mingil põhjusel ei tõmmanud tema kava mind käima. Okei, oleme ausad, mind natuke on häirinud ka tema meeleheitlik püüd igal pool ja igal kujul pildis olla ehk siis tema isik ei ole mulle just kõige rohkem mokkamööda, aga samas kui ta pakkus paarikümne euro eest ideaalse keha saavutamise võimalust, siis meeleheitlik mina haaras sellest kinni. Teinud ei ole ma sealsest kavast aga ühtegi toitu ega rohkem kui kaks-kolm korda käinud seda ka vaatamas. Vastab vist tõele, et kui uksest ja aknast peale pressib, siis hakkab lõpuks antireklaamina toimima.
Fitlapi avastasin ma Tere karulaugupestoga kodujuustu pakendilt. Muidugi ei ole ma kivi all elanud ja eks ma siin- seal olin sellest nimest ka kuulnud, aga süvenenud ma rohkem enne ei olnud (ajasin pidevalt sassi Fitbiti vms-ga). Nüüd siis avastasin selle kodujuustu. Kodujuust on üldse üks mu lemmikumaid toiduaineid ja kui sinna on lisatud veel mu kevadine lemmik karulauk, olen ma müüdud. Tänu sellele kodujuustule hakkasin ma Fitlapi rohkem uurima. Pean tunnistama, et olin ka selle kava suhtes skeptiline, sest esimene kogemus oli pigem mahavisatud raha kui kasu. Ei ole see kava ka midagi erinevat, olin ma kindel. Võta aga näpust. Ma olen Fitlapi järgi toite teinud nüüd kaks nädalat ja olen üsna vaimustuses. Ei, ma ei ole imeväel kaotanud oma kehakaalust soovitud kümme kilo, aga ma võin teile välja tuua mõned plussid, miks Fitlap mulle meeldib:
Viimane suurim miinus olen tegelikult mina ise. Minu mugavus. Ma tean, et ma olen piisavalt mugav, et 100% toitumiskava järgida ja ilmselgelt olen ma ka see tüüp, kes veiniga patustab, aga kui nüüd mõelda, et ma siiski mõtlen oluliselt rohkem sellele, mida söön, siis tegelikult on see hoopis suur samm edasi. Kas pole? Võib olla kuu aja pärast ajan ma näpuga järge ja teen kava nii nagu teised Fitlapi toetusgrupis Facebookis? Vaatame.
Igal juhul ma täitsa soovitan minusugustel laiskloomadel Fitlapiga liituda. Kui just kohe bikiinikeha ei saavuta, siis tervislikumaks ja teadlikumaks saate selle kava abil küll.
Kui ma oleksin “Söö.Palveta.Armasta.” raamatu peategelane, siis ma saaksin täiesti aru, mida Itaalia toit kehakaalu ja riietenumbriga teeb. . Õnneks olen ma vaid turist, kes ei suuda vastu panna Itaalia toidule, ent keda xxl riietest säästab ilmselt vaid see, et mulle meeldib reisides palju näha ja kogeda, mis tähendab, et päevas kõnnin ma vabalt ma 15-30km nagu naksti. Kui mulle liikuda ei meeldiks, siis ilmselt oleks ma lennukisse täna veerenud ja suure tõenäosusega oleks mu eest pidanud lisatasu maksma. Ma jumaldan Itaalia toitu! Isegi kui ma hetkel olen “omg, ma olen nii paks, et peaksin vaid ruccolat sööma”-kaalus, siis Itaalia toidule mina vastu panna ei saa. Või olgem ausad. Üldse toidule. Kuidas üldse keegi saab? Eriti puhkusereisil olles.
Esimene restoran, kuhu meid hotellist juhatati, asus sellises kohas, et turistina niisama juhuslikult sinna ei satuks. Tänaval oli väike silt – Note di Cucina, mida ma ei paneks isegi tähele. Ka esimene mulje ei olnud just paljulubav. Et sellest väikesest uksest edasi minnes jõuame me imekaunisse tagahoovi, ei oleks ma uskunud. Restoranis võtsid meid vastu diivanil pikutav kokk, klähviv koerake ning omanik. Kahjuks on nende retsoranidega nii, et enne seitset õhtul pole nad avatud ja nii ei jäänud meil muud üle kui proovida hiljem tagasi tulla. Sööma me sinna ei jõudnudki, sest noh see kellaaeg….Siis kui meil kõht oli tühi, oli kell vale või me liiga kaugel sellest kohast ja siis kui see oli avatud, olime me juba pitsat kurguni täis.
Nii palju kui võimalik üritan ma alati vältida turismiatraktsioonide vahetus läheduses asuvaid toidukohti. Need ei kipu maitsenaudingut pakkuma ja kui pakuvadki, siis hingehinna eest. Ma ei tea, kas meil oli kõht tühi või oligi meie esimene pitsakoht hea (ka hinnatase ei tapnud), igatahes kohe Duomo kõrval ja vägagi mõnus koht istumiseks ning melu nautimiseks. Sarnaseid kohti leiab ilmselt iga nurga pealt.
Järgmisel päeval Scalo Milano shopping village´ist tagasi sõites, otsustasime me otsida toidukoha sealkandis, lootes, et hinnatase on soodsam kui kesklinnas. Me ei eksinud. Kohe Milano Rogoredo rongipeatuses, kus me rongi pidime vahetama, leidsime me PostOffice Station kohvik-lounge-restorani. Kui lähete Scalosse shoppama, siis soovitan teil ka selles kohas lõunat süüa. Võrratu teenindus, imeline pasta, hea hind ja mõnusa atmosfääriga koht.
Reisi üks positiivsemaid toiduüllatusi oli veidral kombel üldsegi mitte itaalia kööki pakkuv restoran, vaid Sichuani toidukunsti pakkuv restoran, kuhu me sattusime täiesti juhuslikult mööda Viale Monzat (kus asus meie b&b) jalutades. Me olime minemas ühte pitsakohta, mida meile soovitati, kuid see restoran tundus nii teistsugune, et me ei suutnud kiusatusele vastu panna. Väga hea valik! Minu suitsutatud tofu oli üks parimaid, mida ma üldse saanud olen. Ja täpselt piisavalt terav. Mareki kung pao oli minu jaoks natuke liiga igav, aga kindlasti paslik just neile, kes muidu hiina kööki ehk nii kõrgelt ei hinda. Kui ma peaksin uuesti Milanosse sattuma (ja ma tean, et ma satun!), siis see on ka restoran, kuhu ma kindlasti uuesti lähen.
Järgmiseks selle reisi lemmikohaks on kahtlemata kõige ehtsam Itaalia trattoria Parmas. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et te Parmasse satute, aga kui satute, astuge läbi. Inglise keelest kasu ei ole, aga käed, jalad ja näoilmed aitavad kenasti välja ja kõik saab suheldud. Siiagi sattusime me kogemata, olles juba pool linna läbi jalutanud, sõelunud välja liiga kallid restoranid, peaaegu, et tülli läinud, sest õiget kohta ei paistnud tulevatki ja mul oli kohutav pissihäda. Pissihäda muide juhatas meid veel hiljemgi võrratutesse kohtadesse.
Sama päeva õhtul Milanosse tagasi jõudes oli ilm ilusaks läinud ja me otsustasime üles otsida Navigli linnajao, mida mulle korduvalt soovitatud on külastada. Etteruttavalt ütlen, et me jõudsime sinna veel tagasi, sest püha issand jumal kui äge linnaosa. Me peaaegu ei oleks siia sattunud, sest peale päeva Parmas olime me üsna väsinud, aga mingil veidral põhjusel mõtlesime me ikkagi, et nadi oleks kell kuus hotelli tagasi minna, et võtame end ikka kokku ja läheme. See linnaosa on nii ilus. Nii armas. Nii hubane. Restoran restorani kõrval. Ilm oli imeilus ja tuulevaikne, ja mis peamine – vihmata, nii et kõigepealt lubasime me endale joogid kanali ääres. Siis asusime toidukoha otsingule. Meie selle päeva ainsaks söögiks olidki olnud Parmas kahepeale söödud tortellinid, mida ei ole just teab kui palju.
Aga mille järgi valida restoran kui sul pole absoluutselt aimu. Esimene asi on muidugi minu puhul hinnatase. Reisil olles ma küll tahan süüa paremini kui tavapäevadel kodus, aga priisata ei raatsi ma siiski. Vanasti oleksin ma toidukoha valinud selle järgi, kus on rohkem rahvast ja välistanud tühja koha, aga mitte enam. Nüüd valin sisetunde, atmosfääri ja muidugi ka hinna järgi. Inimesi kas on või ei ole, pole üldse tähtis. Selle meetodiga võib pange ka muidugi panna, aga siiani ei ole ma väga palju mööda pannud, nii sai ka siin meie valikuks üks hubane restoran, mis meie saabudes, oli veel pea inimtühi. See muutus varsti. Õigustatult. Sest siin sõime me selle reisi parimad pitsad. Kuigi need olid nii suured, et me hiljem ägisesime, siis patt oleks olnud ka midagi alles jätta. Liiga hea oli.
Oli ka selliseid kohti, kus me vaid paar jooki tegime, sest asukoht oli hea, aga menüü ei kutsunud absoluutselt sööma. Kohe tundus, et toit ei ole nendes kohtades hea. Võib olla me eksime, aga millegi pärast ma ei usu. Üks selline koht oli Bellagios, kuhu me päevareisi tegime, ja teine Como keskväljakul, kus me lihtsalt aega surnuks lõime laeva väljumiseni. Õnneks vein on Itaalias ikka odav, nii et kui süüa ei saa, siis juua ikka saab. Jah, ma isegi ei varja ega häbene, et ma jõin sellel reisil ohtralt punast veini. Ohtralt.
Omaette kogemus on kindlasti ka Miss Sixty kohvik, kuhu ma soovitan minna. Milanos olles te satute sinna kõrvale niikuinii. See on nimelt kiviviske kaugusel Duomost. See on ka üks koht, kuhu meil soovitati minna ja ma saan aru, miks. Istud teisel korrusel, jälgid tänaval toimuvat melu, poes ostlevaid inimesi, ise samal ajal roosat tiramisud süües. See tiramisu viis keele alla! Miss Sixty oli vanasti üks minu lemmikbrände. Ega ma praegugi nende asjadest ära ei ütleks, aga mu meelest nende riided lihtsalt ei sobi paksudele nagu mina. Samas vaadake seda roosat iludust! Ja seda roosat iludust taldrikul muidugi ka.
Viimaseks kohaks, mida ma teile soovitan, ongi jälle koht, kuhu me sattusime kogemata, pissihäda tõttu. See veinibaar on kohe “PEAB MINEMA”-koht Naviglis. Me läksime sinna nagu öeldud wc-d otsides, tahtsime juua viisakusest klaasi veini, kuid lõpetasime pudeli veini ja mitme juustu/singi vaagnaga, sest sealt ei tahtnud ära minna. Daamid ja härrad, parampapaaa, selle reisi kõige ägedam kogemus – La Vineria. Täiesti uskumatu koht, mida jällegi sõnadesse on raske panna, aga see melu, see atmosfäär, need inimesed, see vein, need juustud…Uskumatu, kuidas võib kogemata koperdada täieliku pärli otsa. TÄIELIKU PÄRLI!
Minu plaan oli Idaga Norra minna. Seepärast olin ma vastanud ka, et Napsie peole ei lähe. Ilmselgelt ei ole mul mõtet plaane teha, sest iga kord kui ma midagi plaanin, läheb teisiti. Norra jäi ära ja kuna ootamatult, ent meeldivalt tuli meile külla “Ida Merle”, kes sundis meid Marekiga vahelduseks välja minema, vedasin ma Mareki tollele samale Napsie peole.
Alguses lubas Marek, et see läheb mulle kalliks maksma, et ma ta mingile tüdrukute peole vedasin, aga kui ta peo lõpu poole koristama sai hakata, leebus ta veidi. Kuigi laupäeva õhtul kiusas ta nö kättemaksuks mind “oma aja muusikaga” ja ma pidin kuulama Bad Boys Blue´d, Modern Talkingut ja Blue Systemi.
Napsie peo fotod: Martin Dremljuga
Laupäev.Laupäeva sobiks kõige paremini kirjeldama Chalice´i laulusõnad: Täna on nii selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev, Miksin toidujääke, väldin väljaminemist, asotsiaalne nagu viis Illi see linn.
Ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Okei, põranda pesin puhtaks, aga ülejäänud päeva veetsin ma 90% diivanil Netflixi vahtides. Jube mõnus oli vahelduseks. Marek oli suuremeelne ja lubas Idal OMA mängurongiga mängida. Eile õhtul panime selle siiski karpi ära, sest Mareki närvid ei pidanud vastu kui TEMA mängurongiga valesti mängiti. Poisid jäävad poisteks.
Mulle on viimasel ajal jäänud erinevates poodides silma ZinuZ küünlad. Huvitavate lõhnadega ja taskukohase hinnaga. Ütleme nii, et minu lemmikutega (jah, ikka Costany omad!) ei anna võrrelda, aga halvad ka ei ole. Ja Eesti lipuvärvides küünlad on nunnud. neid peaks nüüd soetama!
Õhtul elasime Victorile, Ingerile ja Ingale kaasa. Üle pika aja võin ma öelda, et jumala hea finaal ja esikolmik oli. Kõik kutid olid head ja oleks Eurovisioonile sobinud. Victori võidu üle oli mul muidugi ääretult hea meel! Hea lugu ja hea esitaja! Naljakas ja tiba piinlik oli pärast lugeda kommentaare, et oh seda häbi otsa, et Eestit ei esinda eestlane, Armeenia kutt ei oska eesti keelt ja midagi oli selle Uku kohta ka öelda. Kusjuures mind üllatas Uku Suviste esimest korda positiivselt. Ta stiil ja kõik muu ei ole absoluutselt minu teetassike, aga see laul ja esitus oli ülikõva. Armeenia kutt on lihtsalt äärmiselt sümpaatne, loodetavasti avas see (esi)kolmas koht talle nii mõnedki uksed.
Pühapäev.
Plaanisin matkale minna, aga Paunküla tundus liiga kaugel. Ma lihtsalt ei viitsinud kaks tundi autoga sõita. Selle asemel tulid Marimellid külla. Oma toiduga ja valmistasid mõnusa brunch´i. Parimat sorti külalised on need, kes oma toiduga külla tulevad ja siis veel süüa ka teevad. Ülimõnus laisk pühapäev otsa laisale laupäevale. Nagu allolevalt pildilt ka näha on, siis ma isegi viitsinud juukseid kammida. Aga emad võivadki ju kodus “kasimata ja dressides” olla, kas pole nii? Ma vähemalt mäletan, et olen sel teemal palju kirjutanud ja saanud kriitikat, et no kuule, ei pea end ju sättima. Oled nagu oled. Ma siis ka olin.
Pühapäeva pildid: Marimell.eu
Kuidas inimesed suudavad päevade kaupa lastega kodus olla ilma, et nad hulluks läheks? Respekt, kõik kodused naised! Esiteks hommikust õhtuni multikad. Nii palju olen ma suutnud läbi rääkida, et multifilmide vahepeal võivad käia ka perefilmid. Asi seegi. Kuigi…kui lemmikute valikus on kolmkümmend kaheksa korda vaadatud Garfield, Charlie šokolaadivabrik ja midagi veel, mille ma hetkel ajust olen ära blokkinud, siis ega seegi eriline vaheldus pole.
Püüan keskenduda, midagi teha, kui printsessil on sada erinevat häda, mille pärast nutma hakata. Küll ei ole mandariin liiga kiiresti ja sobivalt kooritud, küll ei ole võimalik ehitada rongiteed püstipidi, küll ei sobi üks ja teine. “Ida, kas sa seda tahad süüa?” küsin ma. Loomulikult tuleb sealt eitav vastus ükskõik, mida ma ei pakuks. Panen toidu ära. Nutt. “Nüüüüüüd maaaa ei saaaaagi süüüüüa!” Jumala eest lapsed, otsustage ära, mida te tahate!
Et “Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark!” mind hulluks ei ajaks, annan ma vahelduseks Idale lihtsalt kõrvaklapid. Olgu tänatud see inimene, kes kõrvaklapid välja mõtles. Ja põrgusse need põhimõtted, et lapsele ekraani ei anna kätte, et rahu saada. Palun, siin on sulle iPad, lase ainult elada!
Okei, loomulikult ei ole haige lapsega kodus olemine nii traagiline, pealegi paistab tunneli lõpus juba valgus, aga ma ausalt ei suuda mõelda, kuidas püsivad normaalsed need emad, kes hommikust õhtuni lastega kodus on. A võib olla nad ei olegi normaalsed? Vaatenurga küsimus.
Muud loba ajades, siis meil käib kodus (jälle? ikka?) remont. Meil on tegelikult idee köögisaar suuremaks ehitada ja pliit saarelt ära kolida, kuid kuidagi ei ole ühtegi head asukohta, kuhu see paganama pliit siis istutada, nii et mulle tundub, et saar jääb laias laastus selline nagu ta on. Ma tahaks saart suuremaks, sest 99% ajast kui meil on külalised, istutakse köögis ja siis on see lihtsalt tibake väike. Aga võib olla lahendaks selle mure köögis olev söögilaud? Sobiks ju? See omakorda tähendab, et mul on vaja ümmargune söögilaud ja toolid leida. Alustame siis samm-sammult ja väikestest asjadest. Seinavärv, köögikappide nupud, garderoobiuks…Vaipasid on ka vaja. Leeda Otsa omasid tahan. Üks on hetkel 50% allahindlusega.
Lõpetuseks üks retsept. Ühe kommenteerija arvates on üleolev öelda, et mõtlemisoskus ja julgus katsetada on kaduvad oskused, et on okei küsida kõige elementaarsemate asjade retspeti. Andke andeks, aga kui elementaarsel tasemel söögitegemise oskus on olematu, siis ehk oleks aeg õppida ja katsetada? Ja mis see söögitegemine siis laias laastus muud on kui katsetamine. Alloleval pildil on tänase õhtusöögi 90% ulatuses valmistanud VIIE-AASTANE. Kahjuks ma valetasin natuke, et mul on ka retsept jagada, sest ta tegi seda ILMA RETSEPTITA ehk siis keeras kausis kokku erinevad külmkapis olevad ja kättesaadavad asjad. Mõnikord ma suunan teda, teinekord lasen täitsa hullu panna. Las katsetab. Äkki siis ei sure pliidi ja külmkapi kõrvale ära tulevikus?
Aa, ma võin siiski jagada bataadifriikate retsepti. Lõikad bataadi sobivateks viiludeks ja paned ahju.
Päisepilt: Loodusvägi. Ürituselt, kust ma päriselt mitmeid häid näpunäiteid ja ideid sain õhtusöökideks.