#isegimees

Ma olen sotsiaalmeediast aru saanud, et paljudes (mõnedes?) retseptides on kirjas, et see on nii lihtne, et isegi mees saaks hakkama ja see märkus ei ole kõikidele mokka mööda. Ütlen kohe ära, et see postitus ei ole kirjutatud kellegi kallal ilkumiseks või tüli norimiseks, see #isegimees pani meid sõbrannadega seda teemat arutama. Laiemas mõttes. Et kas on elementaarne, et mehed oskavad süüa teha ja tahavad seda teha/teevadki igapäevaselt või mitte. Või et kas selliste retseptidega peaks vaikimisi eeldama, et köögis toimetavad vaid naised?

Mulle meeldib süüa teha, kuid aastatega olen ma muutunud nii palju laisaks, et tegelikult väga gurmeetoite teha ei viitsi. Söögitegemine ei paku mulle enam sama naudingut kui aastaid tagasi, aga ma muidugi teen igapäevaselt süüa, sest meie peres on söögitegemine minu ülesanne. Ma ei tuleks selle pealegi, et eeldada, et hoopis mees seda teeks.  Mitte et ma arvaks, et naise koht on köögis, vaid ma ei tea, mu mees ei ole näidanud üles erilist kirge toidutegemise vastu, nii et mul oleks üsna raske mõista, miks ta peaks köögis õhtusööki valmistama, eriti retsepti järgi. Kui on vaja, teeb neid toite, mida loomulikust intelligentsist oskab, aga midagi ta katsetama küll ei hakka. Selles mõttes on see #isegimees suhteliselt mõttetu, sest mees, kellele söögitegemine ei meeldi, vaevalt mõnest ajakirjast üldse retsepte loeb, aga teistpidi on selle #isegimees naeruvääristamine ka tobe, sest kust tuleb arvamus, et kõik mehed oskavad ja tahavad süüa teha. Muidugi on teine asi, kui mehele tõesti toiduvalmistamine meeldib. Tean ka neid, kes tõesti seda naudivad ja kelle oskustele ma kindlasti alla jään, aga no ei ole ju elementaarne, et kõik mehed oskavad ja tahavad köögis olla?

Võib olla ma elangi mingis vales ja tegelikult ongi igal pool vaid mehed köögis, sest kui vaadata tippkokkasid, siis paljud neist on ju just mehed?  Huvitav kusjuures, et koduköögis on mu meelest täiesti loomulik, et seal toimetavad naised, samal ajal kui restoraniköögis tundub palju loogilisem meeskokk. Miks see nii on? On see vaid mul nii?  Ja kui koduköögis toimetan ma hea meelega, siis miks mulle absoluutselt ei meeldi grillimine? Tundub minu jaoks sajaprotsendiliselt nö meeste töö. Toidu teen valmis hea meelega, aga et seda ise grillida… sel aastal olen ma olude sunnil pidanud paar korda ise grillima. Ütleme nii, et ega ma eriliselt selles ei hiilga. Jätan selle siiski meeste”tööks”.

 

Eraldi teema on üldse see, et kas on mõistlik arvata ja eeldada, et igale naisele meeldib süüa teha. Kõigile naistele ei pruugi ju söögitegemine meeldida. Mõni ei oska. Aga kas see teeb temast halvema naise?  Kas mittesöögitegemist armastav naine teeks süüa retsepti järgi, mis on “nii lihtne, et isegi mees saaks hakkama”?

Kes teie köögis toimetab?

 

 

Kehad & dieedid

Mingi hetk viskas mulle iga hetk kui ma Facebooki avasin Meghani ja Harry (liba)uudiseid ette. Jube tüütuks muutus Eks ma muidugi ise olin süüdi, et olin uudishimulikult nende kohta lugenud ja nii neid mulle ette pilduma jäigi.  Viimasel ajal viskab mulle kogu aeg ette kehade ja dieediteemalisi postitusi. Siinkohal pean ma küll ütlema, et mul on kahtlus, et keegi kuulab mind pealt. Räägin mina kodus, et kaal on ikka ülemõistuse suur ja mis juhtub järgmisel hetkel? Igalt poolt hakkas ette pilduma erinevate toitumisnõustajate, bodypositivity, dieedisoovituste reklaame ja postitusi.

Esiteks mul on nii kopp ees sellest, et õppige oma keha armastama ja iga keha on omamoodi ilus, okei laias laastus ehk ongi, aga mina vaatan ennast peeglist ja mõtlen, et miks ma peaksin seda keha armastama hakkama kui ma tegelikult tahan hoopis teistsugust keha. Ma ei pea end koledaks, üldse mitte, ja enesehinnanguga ei ole mul tõesti ka probleeme, aga ma tean, milline ma tahan välja näha. Miks ma siis ikka veel ei näe? Lihtne: mugavus. Ma võiksin iga päev jalutada ja ma võiksin iga päev joosta, ma võiksin palju asju, aga ma ei viitsi, sest kole ilm. Asi pole sugugi selles, et mulle ei meeldiks liikuda. Reisil olles tuleb mul 11 000 sammu täis nii, et silm ka ei pilgu. Kodus on lihtsam leida ettekäändeid. Üks mu lemmikuid, mida ma ikka enda rahustuseks olen korrutanud, on see, et need paganama tabletid, et kui nende söömise nüüd järele jätsin, siis kaovad ka kilod. Hahhaaa, naljakoht. Mõnikord ma ikka vist ei taha endale tunnistada, et olen kohe 40 saamas ja ainevahetus ei ole enam selline, et lähed õhtul magama ja hommikuks oled viis kilo kergem. Kui sai end (kasvõi tablettidest) paksuks söödud, siis kaalu kaotamiseks tuleb midagi ette võtta.

Vahemärkusena. Tegin Facebooki lahti ja esimese asjana tuleb mulle ette järgmine lugu:

A while back, at the entrance of a gym, there was a picture of a very thin and beautiful woman. The caption was “This summer, do you want to be a mermaid or a whale?”

The story goes, a woman (of clothing size unknown) answered the following way:

“Dear people, whales are always surrounded by friends (dolphins, seals, curious humans), they are sexually active and raise their children with great tenderness.
They entertain like crazy with dolphins and eat lots of prawns. They swim all day and travel to fantastic places like Patagonia, the Barents Sea or the coral reefs of Polynesia.
They sing incredibly well and sometimes even are on cds. They are impressive and dearly loved animals, which everyone defend and admires.

Mermaids do not exist.

But if they existed, they would line up to see a psychologist because of a problem of split personality: woman or fish?
They would have no sex life and could not bear children.
Yes, they would be lovely, but lonely and sad.
And, who wants a girl that smells like fish by his side?
Without a doubt, I’d rather be a whale.
At a time when the media tells us that only thin is beautiful, I prefer to eat ice cream with my kids, to have dinner with my husband, to eat and drink and have fun with my friends.
We women, we gain weight because we accumulate so much wisdom and knowledge that there isn’t enough space in our heads, and it spreads all over our bodies.
We are not fat, we are greatly cultivated.
Every time I see my curves in the mirror, I tell myself: “How amazing am I ?!

 

Ilus sõnum, ma olen nõus. Pildil oli ka ilus naine. Pluss-suuruses naine. Ma ei ütle, et ta ei võiks “ilus vaal” olla, aga mina isiklikult ei taha sellist sõnumit endale sisendada. Mida siis ette võtta? Kui ei taha sisemist jumalannat leida ja oma “vaalakeha” armastama hakkama. Dieet ikka. Nägin Marimelli postitust Simeonsi dieedist ja esimese hooga mõtlesin kohe, et davai, ma proovin ka. Täpselt paar tundi hiljem loobusin, sest ma teadsin, et ma ei viitsi iial kaaluda, preppida, kaasas kanda mingit toitu. Ma lihtsalt ei viitsi. Ma tunnen ennast. Täpselt samal põhjusel jätsin ma pooleli Fitlapi, kuigi kava retseptid tundusid mulle hästi sümpaatsed ja nii palju kui ka tegin, maitsvad. Aga ma ei kujutanud ette end iga söögikorda täpselt kaalumas ja läbimõtlemas, kas ikka tohib. Ma ei oska end piirata. Ma ei pea silmas seda, et ma kugistaks igapäevaselt alla pool grillitud kanakoiba, jooks peale liitri Coca Colat, vaid seda, et ma ei taha “ei” öelda kui lähen restorani ja näen menüüs midagi ahvatlevat, mõeldes, et pagan, selle või tolle peaks asendama. Ma ei taha. Me läheme homme Villa Wessetisse, kus on minu meelest ääretult hea menüüga restoran. Ma ei kujuta ette, et teised naudiksid oma õhtusööki, samal ajal kui mina nosiksin kodus kaas preppitud toitu. Lisaks tahan ma “ojadena” šampanjat kui lähen abikaasaga romatilisele date´ile.

Orgu toitumiskava kohta ütleks ma sama –  kaalu, mõõda, jälgi, hoia. Ei viitsi.  Lisaks pean tunnistama, et ma ei prooviks Orgu kava kunagi, sest tema reklaamvõtted on mulle lihtsalt ebameeldivad. Jah, nii pinnapealne olengi. Aga laias laastus on kõik need toitumiskavad ühesugused – kaalu koguseid, jälgi mis suust sisse ajad ja maksa X summa kuus.

Ma olen viimased paar aastat olnud täitsa teadlik toituja, umbes aasta on mu toidust 70% taimne ja julgen öelda, et ka tervislik, ma tean, mis on lubatud (kui tahad sale ja terve olla), ma tean, mis on keelatud (kui ei taha vinguda nagu mina), ma tean, mis mulle sobib ja ei sobi, selles mõttes ma tunnen oma keha ja oma organismi. Seda ei uurinud, kas kahed tabletid omavahel ja minu depressiooniga kokku sobiks (ega ka alkoholiga), olgu, sain lisaks veel umbes kaheksa lisakilo, aga vahet ei ole, see oli minu tookordne valik ja ilmselt ka vajadus. Täna seda vajadust ei ole. Seega olen ma söönud normaalse inimese kombel, vähendanud igasugu tipsutamisi, aga ei ole ikka miski toidu- ja joogipühak – reedel jõin koos sõbrannaga kaks pudelit vahuveini ja lisaks natuke veini ka, laupäeval sõin Idaga Hesburgerit, ometigi aasta algusest olen ma kaotanud ca kolm kilo. Näha pole muidugi suurt midagi, kuid kaalunumber oli teine. Ilma preppimata, end piiramata ja kellelegi maksmata. Kasutades lihtsalt oma kainet mõistust. Seega ma mõtlen, miks üldse toitumiskavad? Kellele? Jajaa, ennetades kommentaare, kindlasti on inimesi, kellele nad vajalikud on, aga sellised massilised liitumised? Kas inimesed ei oskagi enam ise oma aju kasutada, et kui keegi ette ei ütle, siis ei oska midagi ise teha.

Ma ütlen ausalt, et “vaalaks” jääda ma ei taha, aga ma ei suuda kunagi leida endas nii palju tahtejõudu, et siduda end mõne kaalulangetusprogrammiga. Kui kaine mõistus ei aita tervislikud ja normaalselt süüa, siis mingi hetk pean ma kas oma sõnu sööma ja 1) liituma Orgu/Fitlapi/Simeonsi grupiga või 2) ütlema “Merineitsit pole olemas ja kui oleks, siis ta ei oleks nii tark, ilus ja armastuväärne kui vaal.”

Elame-näeme!

Fitlapi plussid ja miinused

Mingi emotsiooni ja kampaania ajel liitusin ma mõnda aega tagasi Erik Orgu toitumiskavaga. Kui ma ei eksi, siis on mu konto ikka veel aktiivne, aga ma ei tea, sest mingil põhjusel ei tõmmanud tema kava mind käima. Okei, oleme ausad, mind natuke on häirinud ka tema meeleheitlik püüd igal pool ja igal kujul pildis olla ehk siis tema isik ei ole mulle just kõige rohkem mokkamööda, aga samas kui ta pakkus paarikümne euro eest ideaalse keha saavutamise võimalust, siis meeleheitlik mina haaras sellest kinni. Teinud ei ole ma sealsest kavast aga ühtegi toitu ega rohkem kui kaks-kolm korda käinud seda ka vaatamas. Vastab vist tõele, et kui uksest ja aknast peale pressib, siis hakkab lõpuks antireklaamina toimima.

Fitlapi avastasin ma Tere karulaugupestoga kodujuustu pakendilt. Muidugi ei ole ma kivi all elanud ja eks ma siin- seal olin sellest nimest ka kuulnud, aga süvenenud ma rohkem enne ei olnud (ajasin pidevalt sassi Fitbiti vms-ga). Nüüd siis avastasin selle kodujuustu. Kodujuust on üldse üks mu lemmikumaid toiduaineid ja kui sinna on lisatud veel mu kevadine lemmik karulauk, olen ma müüdud. Tänu sellele kodujuustule hakkasin ma Fitlapi rohkem uurima. Pean tunnistama, et olin ka selle kava suhtes skeptiline, sest esimene kogemus oli pigem mahavisatud raha kui kasu. Ei ole see kava ka midagi erinevat, olin ma kindel. Võta aga näpust. Ma olen Fitlapi järgi toite teinud nüüd kaks nädalat ja olen üsna vaimustuses. Ei, ma ei ole imeväel kaotanud oma kehakaalust soovitud kümme kilo, aga ma võin teile välja tuua mõned plussid, miks Fitlap mulle meeldib:

  • Maitsvad JA tervislikud toidud. Ma ei ole küll kehv kokk, kuid kindlasti mitte kõige tervislikum. Kui viimasel ajal olen püüdnud toituda ja panna pere toituma tervislikumalt, on mu pea kogu aeg tühi olnud ja/või toidud pigem üksluised. Selles mõttes, et ma olen kinnitanud nende inimeste arvamust, et tervislik ei ole maitsev. Nüüd on mul korraga terve nädala jagu retsepte. Kui midagi ei tundu ahvatlev, siis asendan teise toiduga ja jälle võit. Kusjuures valik on tõesti täiesti hämmastavalt lai.
  • Hästi lihtne on retsepte kohandada vastavalt sellele, mida külmkapis hetkel leidub rohkem. Mul on praegu kapis liiga palju lillkapsast. Paned otsingusse “lillkapsas” ja saad vastuseks retseptid, mis sisaldavad lillkapsast. Nii pääseb Marek ka oma “lemmiku” lillkapsapüreesupi söömisest nädal aega järjest.
  • Kui ma avastasin, et e-Selver toob kaupa ka meile siia metsade vahele, olin ma muidugi sellest võimalusest vaimustuses, sest halleluuja, enam ei pea minema peale tööpäeva poodi. Miinuseks oli see, et mul ei olnud peas mingeid ideid ja nii püüdsin ma lihtsalt kokku panna mingi loogilise toidunimekirja nädala toituvarudeks. Jällegi kippusid toidud üksluiseks minema, sest alateadlikult valisin ma ju ostunimekirja need toidud, millega ma harjunud olen toimetama. Fitlapi kasutamise plussiks on see, et valin nädala toidud, koostan toidunimekirja ja tellin. Ei mingeid mõttetuid impulssioste, pluss Idaga kemplemist, mida ja kas ta poest võiks ka saada.
  • Meie külmkapi sisu on 90% täis tervislikku toitu. Kui Marek tahab patustada, siis peab ta ise poodi minema, aga ta on ka pigem laisk ja lepib sellega, et kapis ei ole ta vanu häid lemmikuid “jahuviinereid”. Peale seda kui ma Norras olude sunnil pidin kõige odavamaid viinereid sööma, on mul viinerite vastu üleüldse paras tõrge, rääkimata siis veel viinerite vastu, kus peale jahu ja sõrgade-kapjade liha ehk polegi.
  • Alla ei ole ma midagi võtnud, aga ma ei kurda, ma tean selle põhjusi – ma olen joonud veini ja ma olen patustanud toitudega, kuid ma pean ütlema, et palju kergem ja mõnusam on olla.

Mis on toitumiskava miinused?

  • Toidukorv tuleb tahtmatult kallim kui mulle meeldiks. Teate ju küll ma olen see kooner, kes kodutoidule väga kulutada ei taha. Samas olen ma leidnud selle sama mooduse, et asendan retsepte ja mugandan neid vastavalt sellele, mis kapis olemas või mis poes soodsam on.
  • Ma ei ole veel saanud sisse rutiini, et lõuna tööle kaasa valmistada. Mäletate ju, et ma tegelikult olen see tüüp, kes üldse ei söö päeval, nii et see on mu jaoks kõige raskem samm. Ma olen püüdnud töö juures söömas käia ja valida toidud, mis kavaga sobivad. Kuna ma olen ka seal laisk ja ei viitsi kuhugi majast välja minna, siis valikud hakkavad ammenduma. Loodetavasti võtan ma end kokku ja viitsin varsti lõunasöögi kaasa teha.

Viimane suurim miinus olen tegelikult mina ise. Minu mugavus. Ma tean, et ma olen piisavalt mugav, et 100% toitumiskava järgida ja ilmselgelt olen ma ka see tüüp, kes veiniga patustab, aga kui nüüd mõelda, et ma siiski mõtlen oluliselt rohkem sellele, mida söön, siis tegelikult on see hoopis suur samm edasi. Kas pole? Võib olla kuu aja pärast ajan ma näpuga järge ja teen kava nii nagu teised Fitlapi toetusgrupis Facebookis? Vaatame.

Igal juhul ma täitsa soovitan minusugustel laiskloomadel Fitlapiga liituda. Kui just kohe bikiinikeha ei saavuta, siis tervislikumaks ja teadlikumaks saate selle kava abil küll.

 

 

Eataly

Kui ma oleksin “Söö.Palveta.Armasta.” raamatu peategelane, siis ma saaksin täiesti aru, mida Itaalia toit kehakaalu ja riietenumbriga teeb. . Õnneks olen ma vaid turist, kes ei suuda vastu panna Itaalia toidule, ent keda xxl riietest säästab ilmselt vaid see, et mulle meeldib reisides palju näha ja kogeda, mis tähendab, et päevas kõnnin ma vabalt ma 15-30km nagu naksti. Kui mulle liikuda ei meeldiks, siis ilmselt oleks ma lennukisse täna veerenud ja suure tõenäosusega oleks mu eest pidanud lisatasu maksma. Ma jumaldan Itaalia toitu! Isegi kui ma hetkel olen “omg, ma olen nii paks, et peaksin vaid ruccolat sööma”-kaalus, siis Itaalia toidule mina vastu panna ei saa. Või olgem ausad. Üldse toidule. Kuidas üldse keegi saab? Eriti puhkusereisil olles.

Esimene restoran, kuhu meid hotellist juhatati, asus sellises kohas, et turistina niisama juhuslikult sinna ei satuks. Tänaval oli väike silt – Note di Cucina, mida ma ei paneks isegi tähele. Ka esimene mulje ei olnud just paljulubav. Et sellest väikesest uksest edasi minnes jõuame me imekaunisse tagahoovi, ei oleks ma uskunud. Restoranis võtsid meid vastu diivanil pikutav kokk, klähviv koerake ning omanik. Kahjuks on nende retsoranidega nii, et enne seitset õhtul pole nad avatud ja nii ei jäänud meil muud üle kui proovida hiljem tagasi tulla. Sööma me sinna ei jõudnudki, sest noh see kellaaeg….Siis kui meil kõht oli tühi, oli kell vale või me liiga kaugel sellest kohast ja siis kui see oli avatud, olime me juba pitsat kurguni täis.

DSC03671.JPGDSC03673.JPG

Nii palju kui võimalik üritan ma alati vältida turismiatraktsioonide vahetus läheduses asuvaid toidukohti. Need ei kipu  maitsenaudingut pakkuma ja kui pakuvadki, siis hingehinna eest. Ma ei tea, kas meil oli kõht tühi või oligi meie esimene pitsakoht hea (ka hinnatase ei tapnud), igatahes kohe Duomo kõrval ja vägagi mõnus koht istumiseks ning melu nautimiseks. Sarnaseid kohti leiab ilmselt iga nurga pealt.

DSC03680DSC03688

Järgmisel päeval Scalo Milano shopping village´ist tagasi sõites, otsustasime me otsida toidukoha sealkandis, lootes, et hinnatase on soodsam kui kesklinnas. Me ei eksinud. Kohe Milano Rogoredo rongipeatuses, kus me rongi pidime vahetama, leidsime me PostOffice Station kohvik-lounge-restorani. Kui lähete Scalosse shoppama, siis soovitan teil ka selles kohas lõunat süüa. Võrratu teenindus, imeline pasta, hea hind ja mõnusa atmosfääriga koht.

DSC03844DSC03830DSC03835

Reisi üks positiivsemaid toiduüllatusi oli veidral kombel üldsegi mitte itaalia kööki pakkuv restoran, vaid Sichuani toidukunsti pakkuv restoran, kuhu me sattusime täiesti juhuslikult mööda Viale Monzat (kus asus meie b&b) jalutades. Me olime minemas ühte pitsakohta, mida meile soovitati, kuid see restoran tundus nii teistsugune, et me ei suutnud kiusatusele vastu panna. Väga hea valik! Minu suitsutatud tofu oli üks parimaid, mida ma üldse saanud olen. Ja täpselt piisavalt terav. Mareki kung pao oli minu jaoks natuke liiga igav, aga kindlasti paslik just neile, kes muidu hiina kööki ehk nii kõrgelt ei hinda. Kui ma peaksin uuesti Milanosse sattuma (ja ma tean, et ma satun!), siis see on ka restoran, kuhu ma kindlasti uuesti lähen.

DSC03917DSC03924DSC03930DSC03928DSC03939

Järgmiseks selle reisi lemmikohaks on kahtlemata kõige ehtsam Itaalia trattoria Parmas. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et te Parmasse satute, aga kui satute, astuge läbi. Inglise keelest kasu ei ole, aga käed, jalad ja näoilmed aitavad kenasti välja ja kõik saab suheldud. Siiagi sattusime me kogemata, olles juba pool linna läbi jalutanud, sõelunud välja liiga kallid restoranid, peaaegu, et tülli läinud, sest õiget kohta ei paistnud tulevatki ja mul oli kohutav pissihäda. Pissihäda muide juhatas meid veel hiljemgi võrratutesse kohtadesse.

DSC03971DSC03980DSC03983DSC03984DSC03987DSC03988DSC03991DSC03992DSC03997.JPG

Sama päeva õhtul Milanosse tagasi jõudes oli ilm ilusaks läinud ja me otsustasime üles otsida Navigli linnajao, mida mulle korduvalt soovitatud on külastada. Etteruttavalt ütlen, et me jõudsime sinna veel tagasi, sest püha issand jumal kui äge linnaosa. Me peaaegu ei oleks siia sattunud, sest peale päeva Parmas olime me üsna väsinud, aga mingil veidral põhjusel mõtlesime me ikkagi, et nadi oleks kell kuus hotelli tagasi minna, et võtame end ikka kokku ja läheme. See linnaosa on nii ilus. Nii armas. Nii hubane. Restoran restorani kõrval. Ilm oli imeilus ja tuulevaikne, ja mis peamine – vihmata, nii et kõigepealt lubasime me endale joogid kanali ääres. Siis asusime toidukoha otsingule. Meie selle päeva ainsaks söögiks olidki olnud Parmas kahepeale söödud tortellinid, mida ei ole just teab kui palju.

DSC04107DSC04115

Aga mille järgi valida restoran kui sul pole absoluutselt aimu. Esimene asi on muidugi minu puhul hinnatase. Reisil olles ma küll tahan süüa paremini kui tavapäevadel kodus, aga priisata ei raatsi ma siiski. Vanasti oleksin ma toidukoha valinud selle järgi, kus on rohkem rahvast ja välistanud tühja koha, aga mitte enam. Nüüd valin sisetunde, atmosfääri ja muidugi ka hinna järgi. Inimesi kas on või ei ole, pole üldse tähtis. Selle meetodiga võib pange ka muidugi panna, aga siiani ei ole ma väga palju mööda pannud, nii sai ka siin meie valikuks üks hubane restoran, mis meie saabudes, oli veel pea inimtühi. See muutus varsti. Õigustatult. Sest siin sõime me selle reisi parimad pitsad. Kuigi need olid nii suured, et me hiljem ägisesime, siis patt oleks olnud ka midagi alles jätta. Liiga hea oli.

DSC04134DSC04145DSC04148DSC04125

Oli ka selliseid kohti, kus me vaid paar jooki tegime, sest asukoht oli hea, aga menüü ei kutsunud absoluutselt sööma. Kohe tundus, et toit ei ole nendes kohtades hea. Võib olla me eksime, aga millegi pärast ma ei usu. Üks selline koht oli Bellagios, kuhu me päevareisi tegime, ja teine Como keskväljakul, kus me lihtsalt aega surnuks lõime laeva väljumiseni. Õnneks vein on Itaalias ikka odav, nii et kui süüa ei saa, siis juua ikka saab. Jah, ma isegi ei varja ega häbene, et ma jõin sellel reisil ohtralt punast veini. Ohtralt.

DSC04440.JPG

DSC04289DSC04188DSC04191

Omaette kogemus on kindlasti ka Miss Sixty kohvik, kuhu ma soovitan minna. Milanos olles te satute sinna kõrvale niikuinii. See on nimelt kiviviske kaugusel Duomost. See on ka üks koht, kuhu meil soovitati minna ja ma saan aru, miks. Istud teisel korrusel, jälgid tänaval toimuvat melu, poes ostlevaid inimesi, ise samal ajal roosat tiramisud süües. See tiramisu viis keele alla! Miss Sixty oli vanasti üks minu lemmikbrände. Ega ma praegugi nende asjadest ära ei ütleks, aga mu meelest nende riided lihtsalt ei sobi paksudele nagu mina. Samas vaadake seda roosat iludust! Ja seda roosat iludust taldrikul muidugi ka.

DSC04409DSC04417DSC04404

Viimaseks kohaks, mida ma teile soovitan, ongi jälle koht, kuhu me sattusime kogemata, pissihäda tõttu. See veinibaar on kohe “PEAB MINEMA”-koht Naviglis. Me läksime sinna nagu öeldud wc-d otsides, tahtsime juua viisakusest klaasi veini, kuid lõpetasime pudeli veini ja mitme juustu/singi vaagnaga, sest sealt ei tahtnud ära minna. Daamid ja härrad, parampapaaa, selle reisi kõige ägedam kogemus – La Vineria. Täiesti uskumatu koht, mida jällegi sõnadesse on raske panna, aga see melu, see atmosfäär, need inimesed, see vein, need juustud…Uskumatu, kuidas võib kogemata koperdada täieliku pärli otsa. TÄIELIKU PÄRLI!

DSC04503DSC04527DSC04524DSC04519DSC04522DSC04501DSC04516

 

 

 

 

Kui nädalavahetus on lääääbi

Reede.

Minu plaan oli Idaga Norra minna. Seepärast olin ma vastanud ka, et Napsie peole ei lähe. Ilmselgelt ei ole mul mõtet plaane teha, sest iga kord kui ma midagi plaanin, läheb teisiti. Norra jäi ära ja kuna ootamatult, ent meeldivalt tuli meile külla “Ida Merle”, kes sundis meid Marekiga vahelduseks välja minema, vedasin ma Mareki tollele samale Napsie peole.

Alguses lubas Marek, et see läheb mulle kalliks maksma, et ma ta mingile tüdrukute peole vedasin, aga kui ta peo lõpu poole koristama sai hakata, leebus ta veidi. Kuigi laupäeva õhtul kiusas ta nö kättemaksuks mind “oma aja muusikaga” ja ma pidin kuulama Bad Boys Blue´d, Modern Talkingut ja Blue Systemi.

-J9tW5kn_DSF0178_DSF0473_DSF0661_DSF0666

Napsie peo fotod: Martin Dremljuga

Laupäev.

Laupäeva sobiks kõige paremini kirjeldama Chalice´i laulusõnad: Täna on nii selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev,  Miksin toidujääke, väldin väljaminemist, asotsiaalne nagu viis Illi see linn.

Ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Okei, põranda pesin puhtaks, aga ülejäänud päeva veetsin ma 90% diivanil Netflixi vahtides. Jube mõnus oli vahelduseks. Marek oli suuremeelne ja lubas Idal OMA mängurongiga mängida. Eile õhtul panime selle siiski karpi ära, sest Mareki närvid ei pidanud vastu kui TEMA mängurongiga valesti mängiti. Poisid jäävad poisteks.

Mulle on viimasel ajal jäänud erinevates poodides silma ZinuZ küünlad. Huvitavate lõhnadega ja taskukohase hinnaga. Ütleme nii, et minu lemmikutega (jah, ikka Costany omad!) ei anna võrrelda, aga halvad ka ei ole. Ja Eesti lipuvärvides küünlad on nunnud. neid peaks nüüd soetama!

Õhtul elasime Victorile, Ingerile ja Ingale kaasa. Üle pika aja võin ma öelda, et jumala hea finaal ja esikolmik oli. Kõik kutid olid head ja oleks Eurovisioonile sobinud. Victori võidu üle oli mul muidugi ääretult hea meel! Hea lugu ja hea esitaja! Naljakas ja tiba piinlik oli pärast lugeda kommentaare, et oh seda häbi otsa, et Eestit ei esinda eestlane, Armeenia kutt ei oska eesti keelt ja midagi oli selle Uku kohta ka öelda. Kusjuures mind üllatas Uku Suviste esimest korda positiivselt. Ta stiil ja kõik muu ei ole absoluutselt minu teetassike, aga see laul ja esitus oli ülikõva. Armeenia kutt on lihtsalt äärmiselt sümpaatne, loodetavasti avas see (esi)kolmas koht talle nii mõnedki uksed.

51906432_400243857407961_5185270409657843712_n52035860_358598754747131_6189128348338225152_n52134264_268548317372565_2098417310250303488_n

Pühapäev.

Plaanisin matkale minna, aga Paunküla tundus liiga kaugel. Ma lihtsalt ei viitsinud kaks tundi autoga sõita. Selle asemel tulid Marimellid külla. Oma toiduga ja valmistasid mõnusa brunch´i. Parimat sorti külalised on need, kes oma toiduga külla tulevad ja siis veel süüa ka teevad. Ülimõnus laisk pühapäev otsa laisale laupäevale. Nagu allolevalt pildilt ka näha on, siis ma isegi viitsinud juukseid kammida. Aga emad võivadki ju kodus “kasimata ja dressides” olla, kas pole nii? Ma vähemalt mäletan, et olen sel teemal palju kirjutanud ja saanud kriitikat, et no kuule, ei pea end ju sättima. Oled nagu oled. Ma siis ka olin.

_MG_9936 (1)52635844_247101292843624_7723348571218509824_n52504126_285224508816616_5001723749607669760_n_MG_0065_MG_0090_MG_0110 (1)

Pühapäeva pildid: Marimell.eu

Niisama lobapostitus + RETSEPT (ei pea isegi küsima)

Kuidas inimesed suudavad päevade kaupa lastega kodus olla ilma, et nad hulluks läheks? Respekt, kõik kodused naised! Esiteks hommikust õhtuni multikad. Nii palju olen ma suutnud läbi rääkida, et multifilmide vahepeal võivad käia ka perefilmid. Asi seegi. Kuigi…kui lemmikute valikus on kolmkümmend kaheksa korda vaadatud Garfield, Charlie šokolaadivabrik ja midagi veel, mille ma hetkel ajust olen ära blokkinud, siis ega seegi eriline vaheldus pole.

Püüan keskenduda, midagi teha, kui printsessil on sada erinevat häda, mille pärast nutma hakata. Küll ei ole mandariin liiga kiiresti ja sobivalt kooritud, küll ei ole võimalik ehitada rongiteed püstipidi, küll ei sobi üks ja teine. “Ida, kas sa seda tahad süüa?” küsin ma. Loomulikult tuleb sealt eitav vastus ükskõik, mida ma ei pakuks. Panen toidu ära. Nutt. “Nüüüüüüd maaaa ei saaaaagi süüüüüa!” Jumala eest lapsed, otsustage ära, mida te tahate!

Et “Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark!” mind hulluks ei ajaks, annan ma vahelduseks Idale lihtsalt kõrvaklapid. Olgu tänatud see inimene, kes kõrvaklapid välja mõtles. Ja põrgusse need põhimõtted, et lapsele ekraani ei anna kätte, et rahu saada. Palun, siin on sulle iPad, lase ainult elada!

Okei, loomulikult ei ole haige lapsega kodus olemine nii traagiline, pealegi paistab tunneli lõpus juba valgus, aga ma ausalt ei suuda mõelda, kuidas püsivad normaalsed need emad, kes hommikust õhtuni lastega kodus on. A võib olla nad ei olegi normaalsed? Vaatenurga küsimus.

DSC03498DSC03501

Muud loba ajades, siis meil käib kodus (jälle? ikka?) remont. Meil on tegelikult idee köögisaar suuremaks ehitada ja pliit saarelt ära kolida, kuid kuidagi ei ole ühtegi head asukohta, kuhu see paganama pliit siis istutada, nii et mulle tundub, et saar jääb laias laastus selline nagu ta on. Ma tahaks saart suuremaks, sest 99% ajast kui meil on külalised, istutakse köögis ja siis on see lihtsalt tibake väike. Aga võib olla lahendaks selle mure köögis olev söögilaud? Sobiks ju? See omakorda tähendab, et mul on vaja ümmargune söögilaud ja toolid leida. Alustame siis samm-sammult ja väikestest asjadest. Seinavärv, köögikappide nupud, garderoobiuks…Vaipasid on ka vaja. Leeda Otsa omasid tahan. Üks on hetkel 50% allahindlusega.

DSC03525

Lõpetuseks üks retsept. Ühe kommenteerija arvates on üleolev öelda, et mõtlemisoskus ja julgus katsetada on kaduvad oskused, et on okei küsida kõige elementaarsemate asjade retspeti. Andke andeks, aga kui elementaarsel tasemel söögitegemise oskus on olematu, siis ehk oleks aeg õppida ja katsetada? Ja mis see söögitegemine siis laias laastus muud on kui katsetamine. Alloleval pildil on tänase õhtusöögi 90% ulatuses valmistanud VIIE-AASTANE. Kahjuks ma valetasin natuke, et mul on ka retsept jagada, sest ta tegi seda ILMA RETSEPTITA ehk siis keeras kausis kokku erinevad külmkapis olevad ja kättesaadavad asjad. Mõnikord ma suunan teda, teinekord lasen täitsa hullu panna. Las katsetab. Äkki siis ei sure pliidi ja külmkapi kõrvale ära tulevikus?

Aa, ma võin siiski jagada bataadifriikate retsepti. Lõikad bataadi sobivateks viiludeks ja paned ahju.

DSC03534

Päisepilt: Loodusvägi. Ürituselt, kust ma päriselt mitmeid häid näpunäiteid ja ideid sain õhtusöökideks.

 

 

Kui naine on nii laisk, et mees peab ise süüa tegema

Vist oli see Jane (vabandust, kui eksin), kes oma blogis hiljuti kirjutas, et talle ei meeldi väga süüa teha ja/või mehel tuleb see paremini välja, nii et nende peres on toidutegemine rohkem mehe ülesanne. Loomulikult tulid selle peale ka kommentaarid, et vaene mees, tuleb töölt koju ja peab süüa ka veel hakkama tegema, sest naine on lihtsalt laisk ja saamatu, ise veel kodune ka. Selliste kommentaaridega oli mul tunne nagu oleks me ajas sada aastat tagasi läinud, kus naise koht oli pliidi taga ja pesuköögis.

Esiteks. Lapse/lastega kodus olemine ei ole “niisama kodus passimine”. Nendega on kogu aeg vaja jännata, lisaks suudavad nad elamise nii pahupeale keerata, et selleks, et kodu ei näeks välja nagu pommiauk, on kogu aeg vaja midagi põrandalt, riiulilt, kust iganes eest ära panna, nad lödistavad kogu aeg kuhugi midagi, nad tahavad kogu aeg midagi. Võib olla tulebki korraks mingi hetk, kus ei pea lastega tegelema, kas siis peaks naine kohe tormama kööki sööki valmistama või on lubatud “niisama kodus passival” emal ka korraks lihtsalt hinge tõmmata? Lihtsalt olla? Ehk on.

Teiseks. Kui juhtub, et naine on tööl käiv naine, siis kujutate ette suur osa naistest tuleb peale tööd koju ja hakkab perele süüa tegema. Keegi ei vingu ega virise. See on nii loomulik, et keegi ei tule selle pealegi, et võiks teisiti olla. Naine ei ole peale tööd väsinud, aga kui mees tuleb peale tööd koju, on ta väsinud ja ei jaksa rohkem kui teleka ees puhata.

Faking 1950-aastad 2018 aastal!

Ma tean naisi, kes peavad mehele peale tööd kindlasti kolm käiku toitu valmistama, sest nii on alati olnud. Ma sureks ära kui peaksin iga päev peale tööd mitu tundi pliidi ees seisma. Ja mulle meeldib tegelikult süüa teha. Ma arvan ka, et ma oskan süüa teha. Ometigi mõni päev ma ei viitsi ega taha. Lihtsalt nii ongi, et ei taha. Siis ei teegi. Mehed-naised, kes te tunnete kaasa mehele, kes peaks peale tööd süüa hakkama tegema perele, võtke end kokku. Naine on peale tööd või lastega kodus olles sama väsinud kui mees. Lastega kodus olek (ma arvan) väsitab veelgi rohkem kui tööl käimine.

Perele söögitegemine ei ole ka raketiteadus. Ka mees saab sellega edukalt hakkama.

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

IMG_1418

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

1

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani –  saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n

Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Toidutänav

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n

Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on? 

//

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level.  There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

 

Juuksekarva lõhki ajamine

Ühes Facebooki grupis arutati täna lasteaia toidumenüü üle, alguses tahtsin sinna kommentaari kirjutada, aga oleks liiga pikaks läinud ja tegelikult olen ma sellest ammu tahtnud kirjutada, nii et siit see lasteaia toidu teema tuleb. Vol1.

Kui mulle midagi Eesti lasteaias väga meeldib, siis on see söök. Või pigem söögikorrad.  Kolm korda päevas soe toit! Ma tean, et mu laps saab söönuks ja ausalt öeldes ei näe ma mitte mingit põhjust hakata kusagil lärmama, et appikene, kas tõesti pakutakse ka vorstikastet. Ma võiksin alustada kaugemalt, oma lapsepõlvest, kui vorstikaste ja kartul oli täiesti tavaline (ja maitsev!) toit, aga ma ennetan neid kommentaare, et ajad on muutunud ja midagi polnud saada ja sa ei saa võrrelda. Las see minevik siis jääb. Muidu hakkan veel heietama, kuidas mind sunniti hautatud kaalikat sööma ja koorikuga “kaamelitatti”. Kui viis päeva nädalas ei pakuta vaid vorstikastet, siis on mu meelest kõik ok. Nuudlisupp, plov, pannkoogid, lihaseljanka, tatar, värskekapsasupp, kartulipüree, kalasalat…Ühes nädalas Norra lasteaia terve aasta menüü.

Aga see menüü oli halb.

Probleem siis selles, et lasteaia menüüs neli päeva nädalas supp ja vahepalaks pakuti banaani/õunaVIILU. Kõige pealt siis probleem, et jumala eest kogu aeg supp, jube lugu. Ei ole jube lugu, on jube selektiivne lugemisoskus (tegelikult oli supile ka alternatiiv). Ja haarata kinni sõnast “viil”? Teate, ma ei tuleks selle pealegi, et sellest kinni haarata ja mõelda, et iga laps saab ühe viilu banaani. Ma oleks üsna kindel, et tegu on viilutatud banaaniga, aga issand jumal, sealsed emad läksid põlema – tuleb ikka täpsustada, et kas on üks viil või viilutatud. Ma ei taha teada, mis oleks juhtunud kui oleks välja tulnud, et ühe viilu saavad. Ilmselt oleks see lasteaed juba suletud kui lastest mittehooliv ja neile ohtlik asutus.

Me peaksime olema väga rahul, et Eesti lasteaedades on nii korralikud toidukorrad. Mina, laisk ja mugav ema, ei pea hommikul lapsele süüa tegema ega peale tööd mõtlema, kas laps on ikka päeval süüa saanud. Ma tean, et on. Kindlasti on asju, mis meeldivad rohkem ja mis vähem, aga ega neid keegi sööma ei sunni. Õnneks on selles suhtes ajad muutunud (vs keedetud kaalikas minu lasteaiapõlvest). Kõht saab täis. Toit on korralik. Ma olen veendunud, et kordi korralikum ja läbimõeldum kui paljudes kodudes, sest reeglid ja ettekirjutused eksju.

Ma ei liialda kui ma ütlen teile, et Ida Norra lasteaia nädalamenüü oli paar nädalat tagasi selline:

Esmaspäev: Leib

Teisipäev: Tursa-wrap

Kolmapäev: Leib

Neljapäev:  –

Reede: –

Ma tegin pilti ka, sest see oli nii naljakas, aga olen selle siiski ära kustutanud kahjuks. Mida need inimesed, kes meie lasteaia menüü sõnastuse ja valiku üle muret tunnevad, ilmselt sõrmega gramme ja kaloreid ka jälgivad, oleksid sellise menüü kohta öelnud? Lapsi hoitakse puha näljas? Kaks päeva närivad leiba, ühe päeva saavad sooja toitu ja kaks päeva ei saa üldse mitte midagi?

16684259_617141988496797_686219546853257945_n.jpg

Soe toit Norra lasteaias. Kõik on rahul. 

Tegelikkuses on nii, et hommikusööki söövad lapsed kodus või tuleb see neile matboksiga kaasa panna, üldiselt on sisuks võileivad. “Leib” menüüs tähendab, et lõunaks pakutakse võileibu. Pannakse lauale võileivamaterjal ja söövad nii palju kui tahavad ja millega tahavad. Ida lemmik on loomulikult pruun juust ja kaviar. Kaks korda nädalas (mitte päevas!) pakutakse Ida lasteaias sooja toitu – lasteaiaga on hästi läinud, väga vaheldusrikas ja hea toit on, aga on ka lasteaedasid, kus soe oit tähendab pakisuppi. No ja need kaks päeva, kus “midagi süüa ei pakutud”, need olid lihtsalt puhkepäevad. Võileibade kõrvale pakutakse samamoodi puu-ja juurviljade viile, aga seda ei ole tihti kirja pandud seinale, sest…no ma ei tea, ei viitsita tihti? Kui ma üks päev Idale järele läksin, sõid nad kõik koos õues jäätist. Kuumad ilmad olid. (Vähe sellest, et veevoolikust kasteti lapsi märjaks:D)

33468471_828099850734342_6870137520978395136_n.jpg

Lasteaiatoit igatahes ei peaks küll olema selline teema, mille kallal viriseda ja juuksekarva lõhki ajada. Kodus ära paku vorstikastet. Paku seda, mida sa ise õigeks pead.  Viriseda ja vinguda saab Eesti lasteaia- ja koolisüsteemi koha pealt hoopis muude asjade kallal. Minu arvamusi te juba teate kui olete seda blogi pikemalt lugenud.

Suveks saledaks

Igal aastal luban ma endale, et vot nüüd võtan end kätte ja saan suveks saledaks. Vahet ei ole kas ma olen kaalunud 52 kg, 58kg, 65kg, 71kg – iga kord üks ja seesama lubadus. Täielik pullikaka, sest tegelikkuses ma tunnen end, kui ma just ei väliselt nii suur, et uksest sisse ei mahu, siis ei ole mõtet mõelda, et vot nüüd hakkan ma saleda(ma) keha nimel pingutama.

Küll olen ma vanusega täheldanud, et ma olen rohkem rõhku hakanud panema sellele, mida ma söön ja miks ma liigun. Te ju teate, et veganlus on mulle täiesti mõistmatu mõiste olnud, et miks ja kellele ja kust ma saan need puudujäävad toitained jne jne jne, aga inimesed arenevad, sh ka mina. Täna kui Kaisa meile väikese veganpakikese saatis, hüüatas Marek: “Issand, ta teeb meist veganid! Või no ongi juba teinud!” Ja see ei olnud etteheide, vaid pigem tunnustus. Jah, ma leian ikka, et mul on Keilas elades raske leida “outside of the box” toiduaineid, aga põhimõtteliselt kui ma ei oleks nii mugav, saaks ma ilmselt linnas nädala toidu valmis ost, kuid see selleks. Asi ei ole selles, et me hakkaks kogu perega veganiteks või taimetoitlasteks, asi on hoopis enesetundes ja tervises. Näiteks Marek ei tarbi juba issand-ma-ei-tea-mingi-pool-aastat piimatooteid ja ei ohi enam, et raske on olla või siin ja seal on lööve. Ja minu punnkõht ei ole ka enam nii punnis. Kaalunumbri jälgimisest loobusin ma kuu aega tagasi, see ei anna mulle midagi juurde, küll aga olen ma jälgima hakanud oma keha. Ja ma TUNNEN end kergemana.

Spordiinimene ei ole ma kunagi olnud. Mulle ausalt ei meeldi sport. Või okei, ütleme siis, et ma ei ole leidnud spordiala, mis mulle meeldiks. HAF-is meeldis – nii jumping kui EMS, aga mul ei ole aega seal käia. Oot, kerime tagasi. On küll aega, ma ei viitsi. Ma leian ettekäändeid. Norra, töö, laps, pere…Lollid vabandused. Treeningsaalid on rahvast täis. Vaevalt need kõik vallalised töötud on, eksju. Noh, aga õnneks meeldib mulle niisama liikuda, matkata, värskes õhus liikuda. Asi seegi. Võiks öelda, et pole aega, aga tegelikult olen täitsa elevil, et 5.05 Kõrvemaale Öörännakule lähen. Orienteeruda ma ei oska, aga loodetavasti mind päris üksi metsa ei lasta, ikka tiimina koos.

No vot. Ja nii olengi ma esimest korda elus loobunud endale mingite debiilsete “suveks saledaks” lubaduste andmisest. Tänu tõukele Kreisilt Veganilt on mu uus moto hoopis “kogu aeg tervislikum”.

30706252_1715026938535843_4231191266492153856_n.jpg