“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kunagi ammu tuli jutuks, et me võiks enda juurde maale teha lastehoiu/õuelasteaia. Mõte sai kiirelt maha maetud, sest (ilmselt üllatuslikul kombel) lapsed mulle meeldivad ja (teoorias) saaks nendega hakkama, kui keegi mind abistaks, aga lastevanematega ma hakkama ei saaks. Ma oleks juba esimesel päeval vanematega tülis, sest küll poleks kellelgi mütsi peas, küll oleks kellelgi kombekas must, küll poleks keegi saanud piisavalt tervislikult süüa. Ja nii edasi.
Ja see poleks ainus situatsioon, kus ma teiste vanematega ei klapiks. Ma ei pea isegi teoreetilisi situatsioone välja mõtlema, mulle päriselt ei meeldi ka teised lapsevanemad (üldistan, andke andeks, muidugi ei pea ma silmas kõiki teisi lapsevanemaid). Sellest pole ilmselt midagi, sest ega mina ei meeldi nendele ka. On kohti, kus mind jätkuvalt vaadatakse, et aa, mäletate, tema on ju see, kes meie lapsi süüdistas. Süüdistasin jah, aga olen üsna kindel, et kui minu asemel oleks keegi teine olnud, küll nad oleks samamoodi reageerinud, aga see selleks.
Lapsevanemaks olemise juurde kuulub ka suur ports igasugu kontserte, näidendeid ja muid esinemisi. Nii olen minagi neid juba omajagu nautida saanud. Ja kuigi ma mõnele kontserdile lähen veidike ehk tülpinult, sest ei viitsi peale tööpäeva, siis pean ma ikkagi ütlema, et olen neid tõesti nautinud Mulle meeldib laste siirus ja esinemisrõõm, nende julgus ja pealehakkamine. Iga esinemine on pakkunud üllatusi ja vau-hetki. Usute või mitte, aga ühel viimasel kontserdil pakkus kõige suurema vau-elamuse flöötidega etteaste. Eks meil kõikidel oli flöötide osas väike eelarvamus, aga vat – väga lahedalt kõlas.
Ma saan aru, et igale vanemale on oma laps kõige andekam, paremini esinev, tublim, ilusam. Ka mina vaatan ju Ida esinemist kõige suurema huviga, aga ma vaatan ka kõikide teiste etteasteid. Huvitav on. Ja kui ma olen kontserdile tulnud, siis mu meelest on lihtsalt viisakas ka teiste esinemistele kaasa elada. Ometi ei arva kõik vanemad nii.
Sissejuhatuseks küsin, kas te Tinder Swindlerit olete Netflixist vaadanud? Mulle viskas seda pidevalt ette, aga kuidagi tundus, et pole minu teema, ja valisin ikka teisi filme ja dokumentaale. Eile tuli sõbrannadega see dokumentaal jutuks ja kuna ta kiitis, siis mõtlesin ära vaadata. Hea meel, et teda kuulasin, sest väga hea dokumentaal – ei ole taaslavastus, vaid inimesed oma nägude ja nimedega ning looga, kuidas hurmur neid rahast lagedaks kooris, nii et tüdrukud maksavad ikka veel laenusid tagasi, samal ajal kui noor hurmur elab rahulikult luksuslikku elu edasi. Väga peenelt võrgutas tüdrukud ära, pani nad armuma ja endast hoolima ning siis enda pärast muretsema, nii et tüdrukud ta elu päästmiseks tegidki, mis noormees palus.
Alati selliste lugude valguses ma mõtlen, et kuidas on võimalik niimoodi kedagi pimesi uskuda, et ju siis mingid ullikesed, kelle kohta hea lihtne mõelda, et ah ise olid lollid, aga no kurat täiesti normaalsed naised olid, armunud lihtsalt. Kui näinud olete, siis mida teie arvate – kas olid ullikesed, kellelt oligi lihtne raha välja lüpsta, või mõistate neid tüdrukuid ja miks nad seda tegid? Kui näinud ei ole, siis soovitan vaadata.
See on ikka omamoodu naljakas kui saamatuks mehed muutuvad kui nad korraga üksinda lapsega koju jäävad. Kõigepealt läksin ma paariks päevaks Norra ja Marek pidi olmega hakkama saama. Juba esimesel päeval sain ma kõne, et kuule, kas Idal on telefoninumber ka või ma peangi talle vaid messengeri helistama. Aasta isa tiitlit vist loota ei ole? Hiljem muidugi selgus, et tal on tegelikult Ida telefoninumber, aga ta oli selle nimeks kogemata pannud “Ida kell” ja kuna Idal toda nutikella enam ei olnud, siis ta ka ei hakanud uurima, et mis number see siis on. Järgmisena sain ma kõne, kust mul küsiti, kus Ida sukkpüksid on. Mis sellest, et meil on vaid üks kapp, kus on pesu ja sokid ning suhteliselt lihtne oleks olnud selle kapi sahtlid läbi vaadata. Edasi sain ma kõne, et kuule, mis Ida riiete suurus on, me peame minema talle sukkpükse ostma.
Selle jätame vahele, et Kaari Sillamaa kooli logistikaga ei hakanud ma Mareki pead üldse vaevama. Põhiline, et ta lapse õigeks ajaks kooli sai ja koolist koju. Ka seda pidin ma kordama üle, mis päeval ja mis kellaajal mis tunnid on, kuigi ma olen saatnud Ida tunniplaani Marekile nii meilile kui selle ka seina peale välja printinud. Ja siis ta ütleb, et mina ei süvene. Kõik, mis puudutab sellist olmet ja logistikat, on Mareki jaoks nagu taustamüra, mida ta ignoreerib sel hetkel kui ma seda selgitan. Alles siis kui häda käes, siis pean ma uuesti üle rääkima. Kui tüütu!
Kui ma päevaks Rootsi läksin, sujus neil vist kõik enam-vähem normaalselt. Telefoninumber oli teada, riiete suurus ka, isegi tundide algused ja lõpud. Vaid see läks natuke errorisse, et ma tundsin end tagasitulles tõbisena ning olin vähe maganud ning tahtsin Marekile tooliga virutada, kui ta ütles, et viiks lapse ise kooli, aga tal on töökäsud tegemata ning ma ei öelnud ju, et haigeks jään. Nojah. Mehed ja nende loogika.
Edasijõudnute tasemel jõudsime me nüüd kui ma Taanis olin. Ida on haige ja Marek pidi kodukontorist tööd tegema. Kui ma koju jõudsin, oli kodust nagu sõda üle käinud. Ida meisterdused olid igal pool laiali, rääkimata kõigest muust, mis laiali vedeles. Küsisin nii muuseas, et kas nad on koristamisoskuse kaotanud ja Marek vastas ahastuses, et issand jumal, ma ju tegin tööd kodust, mitte ei olnud niisama kodus. Karma! Karma ma ütlen. Kui ma kodust tööd teen, siis ta iga kord mainib mulle, et kui mul on aega, siis ma võiksin pesu kuivama panna/kokku korjata/jms teha. Sai nüüd siis tunda, et kodukontor ei tähenda seda, et oleks rohkem vaba aega, vaid lihtsalt seda, et kõik töö tuleb kodus olles ära teha. “Kodus töötamine on õudne,” ütles ta. “Tahaks ju ausalt kaheksa tundi arvuti taga istuda, aga see ajab hulluks!” Muidugi ajab. Õpetasin talle siis, et selle pärast kodukontoris olles tasubki päeva jagada töö ja muude tegemiste vahel. Muidu lähedki hulluks.
Kui ma siis reedel diivanil puhkasin läks Marek demonstratiivselt nagu kangelane kassiliiva vahetama. Noh et näidata, et ta ikkagi on multifunktsionaalne, et oskab teha kodukontorist tööd, tegeleda haige lapsega ning samal ajal ka olmega. “Noh, mis, ühe korra vahetad liiva?” naersin ma. Marek oli solvunud. “Ma olen kõik need kolm päeva liiva vahetanud!” vastas ta sellise uhkusega nagu oleks ta millegi erakordsega hakkama saanud.
Ja mida nad sõid need päevad kui ma ära olen? Alati on kõik need asjad, mille ma olen kappi jätnud ja millest saab süüa teha, alles. Kapp on täiesti tühi. Ma ei mõista, aga kahtlustan pelmeene ja makarone hakklihaga. Et nad ka jaksavad.
Sellel hetkel kui Marek kassiliiva vahetama läks, sain ma aru, miks me abielupaarina tegelikult hästi toimime. Mina teen ära kõik need “tillukesed” olmeasjad, mis mu meelest ei ole märkimisväärsed. Seda ka kodukontoris, haige lapsega või ise haige olles. Marek teeb ära need asjad, mida mulle ei meeldi teha. Koristab kööki ja peseb pesu. Ainult mitte siis kui ta on haige lapsega kodukontris.
Kuna Marek oli kodukontorist ja olmest kurnatud, kupatasime me ta Idaga mõneks ajaks Pranglisse komandeeringusse. Saame rahulikult multikaid vaadata ja keegi ei käi pinda, et noh, mis täna plaanis on. Midagi ei ole plaanis. Lebo on plaanis. Parim osa nädalavahetusest.
(Igaks juhuks ütlen jälle, et see kõik on huumoriga kirjutatud.)
“See pole ju mingi narrimine!” ütlesin ma Idale kui ta järjekordselt mulle helistas, et öelda, et keegi narrib, seekord olla klassivend öelnud, et poiss X on Ida peika. Kohe kui olin selle lause välja öelnud tuli mulle meelde üks tarkus, mida olin kuulnud või ise välja mõelnud, et lapse muret ei tohi pisendada. See, mis minu jaoks ei ole mure, võib tema jaoks olla maailma kokku varisemine; see, mis minu jaoks, ei ole narrimine, võib temale hinge minna ja teda kummitama jääma. Aga kuidas siis õigesti käituda? Ma päriselt ei oska. Sest mis narrimine see siis ikka on, keda meist lapsepõlves ei “narritud”, et “pruut ja peigmees paaris…”? Aga ajad on muutunud ja ma tunne, et mul jääb oskusi ning teadmisi puudu.
Alustame sellest, et Ida on saanud oma ema drama queen‘i geenid. Ta võib ilma probleemita sääsest elevandi teha. Alles ta helistas mulle ja nuttis südantlõhestavalt, et teised kiusavad, sest ta olla kedagi narrinud, “AGA MA JU EI OLE!” karjus ta mulle telefonitorusse ja enne kui selle ära viskas, lisas “et tema elu on mõttetu!” Vaadake, vana mina ei paneks seda tähele, sest mis see väike draama ikka teeb, kuid olles kuulnud nii palju laste ja noorte depressioonist ning hirmuäratavatest enesetapu numbritest, siis ei saa silma kinni pigistada. Võib olla sellest väikesest draamast hakkab lumepall veerema ja 16. eluaastaks on laps nii depressioonis, sest keegi ei kuula. Ma tunnen Idat ja tean kui ta liialdab, lausa luiskab, ma ei tea, miks ta seda teeb, aga teeb. Olen talle korduvalt rääkinud, et kui ta niimoodi luiskab, siis ma lõpuks ei tea enam, millal ta tõtt räägib ja ei saa teda aidata, kui tal mõni suurem mure on. Oleme talle korduvalt rääkinud “poisist, kes “hunt” hüüdis” ja lootnud, et see aitab, kuid ikka lipsavad need luiskelood ja liialdused sisse. Võib olla on see mingi ealine iseärasus ja läheb mööda, aga kui ei lähe ja valed lähevad suuremaks? Ja ei ole vaid enam meile?
Lisaks, millal ma tean, et tegu ei ole liialdusega ja ma peaksin sekkuma. Kas see “üks üheksanda klassi poiss lõi mind eile” on liialdus ja keegi lihtsalt müksas või keegi lõi päriselt ja ma peaksin sellesse süvenema tõsisemalt. See, kas Ida end avab ja olukorrast täpsemalt räägib, sõltub kõik tema tujust. On olnud juhuseid, kus ta samasuguse loo juurde räägib veenva taustaloo, nii et olen mures olnud ja lubanud vanematega rääkida, ja saanud talt siis järgmisel päeval teada, et tegelikult ei olnud asjad üldse nii hullud ja et “poisi ema juba ise rääkis poisiga”. Ma olen nõutu, kuidas teada saada, millal ma peaksin reageerima ja millal vaid lohutama, et see ei olnud ehk kõige hullem asi, mis juhtuda sai.
Edasi tulevad narrimised ja kiusamised. See teema on mu jaoks veelgi raskem, sest ma olen aru saanud, et error tekib juba minu peas üleüldiselt. Paljud asjad, mida ma ei pea ei kiusamiseks ega narrimiseks, olla seda justnimelt. Kui mitu korda ma olen enda kohta kommentaarides lugenud, et olen kiusaja? Võimalik, et ma olen nii rumal või edasijõudnud taseme kiusaja, aga ma tõesti peeglisse vaadates endas kiusajat ei näe. Drama queeni ja ülereageerijat näen küll. Tulles tagasi selle esimese lause juurde, kus ma ütlesin, et see pole miski narrimine, siis ma iga kord püüan rääkida, miks poisid midagi teevad ja kuidas nad mõtlevad, olen naljaga öelnud, et usu mind, poisid hakkavad veel nõmedamalt käituma, aga siis saan aru, et see on maailma kõige lollim lohutus. Esiteks juba eos sisestan talle, et see on okei kui poisid/mehed halvasti käituvad ja tobedaid asju ütlevad, sest nad on ju mehed ja teiseks minu ja Ida vanuse vahe on 32 aastat, meie teadmised ja ka naljad on väga erineval tasemel. Miks see peaks talle naljakas olema, et poisid hakkavad veelgi tobedamalt käituma? Tema ju ei tea veel, et ees ootavad armumised, kohmetud suhted, laused…Mina tean. Aga ma ei taha, et ta tunneks, et teda narritakse, isegi kui mina leian, et tema solvumine on tobe. Samuti ei taha ma, et ta iga sellise asja peale mulle helistaks ja nutaks. Aga ma ei taha ka, et ta tunneks, et ei või oma muret kurta, sest “see ju pole narrimine”. Olen püüdnud rääkida, mis on narrimine, kuid tegelikult tunnen, et ei oska seda vahet seletada.
Ma tahan toeks olla oma lapsele, ma tahan teda mõista, ma tahan talle selgitada, miks midagi tehakse, millised on erinevate tegude tagajärjed, aga see kõik on nii pagana raske. Aina raskemaks läheb see lapsevanemaks olemine. Ma tean, et olen oma depressiooniga talle juba liiga teinud ja pannud ta õlgadele liiga suure koorma, siis ma ei tahaks, et ma midagi veel rohkem “pekki keeraks”, sest ma ei oska. Ausalt, kui te oleksite mulle veel aasta alguses rääkinud noorte depressioonist, siis ma oleks ehk naerma hakanud, et mida te räägite, mis lumehelbekesed, kuid nüüd tean sellest teemast natuke rohkem ning mulle teeb päriselt muret, kuhu maailm liigub. Ühelt poolt justkui lumehelbekesed, teiselt poolt püüd olla parim, kolmandalt poolt ootused ja nendega mitte hakkama saamine, sotsiaalne surve, vanemate kiire elutempo, mitte kuulamine ja oma teadmistepagasi põhjal otsustamine, mis mis on mure. Muidugi kui mina mõtlen Ida muredele, siis jah, ma pean tunnistama, et suur osa nendest on minu jaoks pseudomured, aga ma ei saa seda talle öelda, sest mina ei ole kaheksa-aastane tüdruk aastal 2021. Tema mured on teistsugused, kuid mitte väikesed tema jaoks. Kuidas siis olla toeks, nii et ei tee lapsest päris lumehelbekest, kes iga lause peale endast välja läheb ja minema jookseb, aga kes ka tunneks, et tal on alati tugi olemas, ükskõik kui pisike see mure siis on? Isegi kui see mure on selline, et keegi pani su klassivennaga paari.
Fotod: Helin Loik-Tomson/Pere ja Kodu. Tehtud küll ühe teise loo jaoks, mida saate soovi korral lugeda siit.
Mitut Eesti meest te teate, kes vabatahtlikult läheks grupiteraapiasse? Ütleks, et jah, kallis, ma tahan sinuga tulla koolitusele, kuhu lastekaitse meid saatis, sest sa oled “lapsepeksja”? Mina tean ühte meest, kes sellisele koolitusele kindlasti tulla ei taha vabatahtlikult. Minu enda abikaasa. Kui ma esimesed kaks korda sundisin teda, “sest sa pead”, siis sel nädalal mõtlesin, et aga miks “peab”, tegelikult ikka sundida ei saa. Ütlesingi nii, et otsustagu ise.
Minu suureks üllatuseks ta tuli ka sel nädalal, seekord siis poolvabatahtlikult ja esimene kord nende viienädala jooksul nägin ma, et ta andis koolitusele võimalusele. Mul oli selle üle hea meel, sest olgem ausad pooled meie probleemidest algavadki ka sellest, et me ei ole ühel meelel. Lapsekasvatuse osas.
Seekordse koolituse teema oli tunnustamine. Kui laps teeb midagi head, väikeste sammude tunnustamine, tunnustamine ilma “agadeta”. “Sa olid nii tubli, et sa voodi ära tegid”, ilma “mulle meeldiks kui sa seda iga päev teeks” lisata. Lihtsalt tunnusta ja ole vait. Me kipume ikka tunnustama vaid üsna suuri asju, sest väikesed asjad on iseenesestmõistetavad ja alati tahaks justkui, et oleks/läheks/teeks paremini. “Tunnustage ka ennast,” soovitati meile ja me pidime teiste ees ütlema, miks me arvame, et oleme tegelikult head vanemad. Kas te teate, et see on palju raskem kui see tundub. Tunnustamine ja kiitmine ei ole meil lihtsalt veres.
“Välja arvatud minul, minul tuleb enda tunnustamine väga hästi välja,” kommenteeris Marek kui me teised ennast kiites kohmetud olime. Nali, aga ma sain aru, millele ta vihjas. Ma ei oska tunnustada! Just nimelt neid väikesi asju, sest ma pean neid iseenesestmõistetavaks. Me vaatasime paari videot, kus vanemad tunnustamise asemel keskendusid sellele, mis valesti tehti. Näiteks üks ema pahandas lapsega, kes püüdis aidata nõusid pesta, aga tekitas selle asemel rohkem segadust, ajas vett laiali ja ei pesnud korralikult. “Sa vaata, kuidas sa pesed, nii ei saa ju!” pahandas ema. “Hahh, nagu minu ema,” naersin mina, “selle pärast ma nõusid ei pesegi.” Tsau, emme, tundsid end ka ära jah? “Aa, ja sellepärast Eveliis ei panegi nõusid nõudepesumasinasse, sest ma ütlen talle alati, mida ta valesti teeb,” lisas Marek. Me naersime, aga tegelikult oli selles kõiges tõde see. Me ei oska märgata pisiasju, keskendume ikka vaid vigadele, isegi kui selle taga on siiras püüd aidata, ning nkiitmine ja tunnustamine tundub meile võlts.
Nii nagu ka nädala teema, on ka kodutöö tunnustamine. Ületunnustamine. Kaks korda rohkem tunnustamine. Tunnustamise sisseharjutamine. Mitte niisama kiitmine, et “oo, tubli”, vaid “tubli, sest sa tegid/olid…”. Täislausetega nagu koolis. Ja kiita/tunnustada teineteist, nii et see tekitab eeskju. Ilma sarkasmita. See viimane saab mulle väljakutse olema, ma juba tean. Ma olen tegelikult selle vastu juba ka eksinud, aga no kammoon, andke mulle andeks. Beebisammud halvast vanemast paremani, eksju.
“Mina tunnustan Idat kui ta ise magama jääb,” lubas Marek. “Ja mina tunnustan Marekit selle eest,” lubasin omalt poolt mina. Mulle tundus esimest korda, et me võiksime teha lapsevanematena koostööd.
#greatsuccess
Seekordne koolitus oligi rohkem nagu paariteraapia. Mulle andis hästi palju juurde. Motivatsiooni ja jõudu ja arusaamist, mis valesti on ja mida muuta tuleks. Mul on hea meel, et meid “sunnitakse” nädalas korra koos käima. Selline väike asi, mida me perena koos teeme ja Ida näiteks ootab seda koolitust iga nädal. Ta teab, et kui me oleme seal head vanemad, siis ta saab uued kleepsud, mis panna oma “heade vanemate kalendrisse”. Me saime Marekiga kumbki omad kleepsud, ma panin need oma taskusse. “Oota, anna minu kleeps mulle,” ütles Marek, “muidu Ida vaatab, et vaid sina annad talle kleepse ja oled hea vanem.”
“Kas te täna kleepsud saite?” küsis Ida esimese asjana kui ta meid nägi. Mõlemad saime talle oma kleepsud ulatada. “Te olete head vanemad,” ütles ta ja kallistas meid.
Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud võtta vana hea kergema vastupanu tee – mine vaata multikaid ja pärast vaatame, mis teeme. Samas ei tundunud nagu õige ka. Küsisin Idalt, kas ta tahaks minu juures köögis joonistada, samal ajal kui ma süüa teen ja kui söök tehtud, siis joonistame koos. Idale mõte sobis! Mulle ka, sest kaks ühes ju. Vahepeal kui lillkapsas kees ja kana haudus, kamandas Ida mind ka joonistama. Teate, ma ei ole suurem asi joonistaja (süüdistan kunstiõpetajat, kes mu loovuse tappis, mulle terve kooli aja sisendades, et ma ei oska joonistada), aga kuidagi läksime nii mängu sisse, et esimest korda elus ma nautisin joonistamist. Selle nädala kodutöö oli lisaks lapsega mängimisele olla ka nö spordikommentaator, et ei küsi lapselt, mida sa teed ja mis see on ja kas see on, vaid kommenteerid kirjeldavalt kõike seda, mis laps teeb. Mis selle eesmärk on, sinna me veel jõuame. Mingi hetk tundus mulle, et hoopis Ida on sellel koolitusel käinud, sest tema suunas ja õpetas mind, mitte vastupidi ning ma pean tunnistama, et lastes tal seda teha, sain ma oma joonistamise krambist üle ja nautisin koos tegemist. Andsin Idale ka kleepsud, mis me koolitusel oma soorituste eest saame ja selgitasin Idale, et iga kord kui me oleme head vanemad, siis me saame sellised kleepsud. Ida muidugi arvas, et ta hakkab neid kleepse koguma ja paneb külmkapi peale oma kogu, et siis me kõik näeme, kui head vanemad me oleme. Rumal see laps kohe kindlasti ei ole. Mingi hetk rääkisin ma Marekiga ja Ida osutas kleepsule, kus on kirjas “kuulan oma last” ning tuletas meelde, et peame teda kuulama.
Aga kirjeldav kommenteerimine ehk spordikommentaatoriks/loodusdoki kommentaatoriks olemine. Mida see tähendab ja miks see hea on? Teate, kuidas ma lähen lukku/endast välja kui keegi töö juures kohe tuleb küsima mu käest, mis see on, kas see on nii, kuidas see seal selliseks läks. Aga mida ma teen lapsega ise? Mis see on? Mida sa nüüd joonistad? Kas see on hobune? Mis number see on? Mis värv see on? Nii nagu mina ise, täiskasvanuna, tekib ka lapsel tunne nagu teeks ta kontrolltööd. Mis on nende küsimuste esmärk? Mida me mängimise ja küsimustega tahame saavutada? Seda et ta õpiks? Või seda et ta mängib ja omandab mängu käigus infot? Ehk siis selle asemel, et kohe küsimustega peale lennata tuleks olla kommentaator, kes ütlebki, ma näen, et sa tegid sinise triibu ja kollase ringi, et laps saaks sisse elada “kontrolltöö vooru”, mitte kohe küsida, miks puu on sinise tüvega ja lehed kollased. Võib olla laps ei olnudki puud joonistamas? Teine asi, mida me (ilmselt kõik) teeme on see, et me keskendume sellele, mis on valesti. Mäletate koolis etteütlust? Millised sõnad tõmmati alla? Need, mis olid valed. Ja punasega. Aga miks mitte keskenduda sellele, mis on õige? Tõmmata rohelisega alla need sõnad, mis on õigesti? Me kipume lapsi nii suunama ja oleme nii kinni selles, et laps peab olema koolivalmiduse poolest parem kui naabri-Mari, aga me unustame ära, et nii me tapame lapse loovust. Ma olen ise ka seda kordi öelnud, et ärme õpeta lapsi nii agaralt, neil on koolis aega õppida küll ja lasta oma loovust tappa. Pole vaja kohe 3-6-aastast last “kontrolltöödega” kiusama. Kommenteerime rohkem ja küsime vähem. Tulemuseks on lapse keskendumine ning eneseusalduse edendamine.
Üks asi, millega mina varasemalt hästi palju vaeva nägin, oligi see, et mulle tundus, et laps mängib valesti. Mina ju tean, kuidas puslet kokku pannakse, mina tean et sellest ei ehitata torni, mina ju tean, et sellest peab tulema pilt. Kui laps ei saanud hakkama, siis ma tegin tema eest ise asja ära, sest 1) sai kiiremini ja 2) oli justkui mängitud, et jäta nüüd mind rahule ja tegele oma asjadega. Tegelikult peaks laps saama puslest torni teha kui ta tahab ja vanemad ei pea kommenteerima, kuidas on õigesti, vaid julgustama ning emotsionaalset toeks olema. Kui torn läheb viltu ja kukub kokku ning laps muutub tusaseks, et ei saa hakkama, siis ei peaks kohe ütlema, et “ma ju ütlesin, et pusletükkidest ei saagi torni teha”, vaid kommenteerima, et last julgustada. Ma näen, et sa püüad torni teha, sa oled väga tubli, et sa pingutad ja uuesti proovid, see ongi raske, emme-issi ei saa ka alati hakkama – need on vaid mõned soovitused julgustavaks kommenteerimiseks. Oluline on mitte lapse eest ära teha, vaid toetada, et laps proovib. Kiitma ei pea ka iga liigutust, vaid ikka seda kui ta saabki hakkama, eriti kui saab hakkama siis kui vanemad on öelnud, et meie ka ei oska alati ja see võibki raske olla, sest nii tekib lapse tunne, et ta ei ole üksinda nö koba ja tal tekib “ma saan hakkama tunne”. Kui läks hästi peale jõupingutust, saab laps enesekindlust.
Nädala feil: Ida ei saanud kahvliga spagettide söömisega hakkama. Meile Marekiga meenus kohe, et ahah, selline olukord, kus me saame nüüd koolitusel õpitut kasutada. Et kommenteerime ja toetame ja ütleme, et see võibki mõnikord raske olla ja meil ei tule ka alati välja. Koolituse teoreetiline laps ei läinud kohe närvi kui hakkama ei saanud ja koolituse teoreetilised vanemad ei läinud kohe närvi kui laps jonnima hakkas. Teoorias oli see kõik palju lihtsam. Praktika oli aga selline, et kõik me kolm läksime närvi. Mina viisin karjuva Ida ülesse oma tuppa, kus ta karjus 28 minutit, et ta ei taha seal olla, kuigi Marek ütles talle vahepeal kaks korda, et kui sa jonni lõpetad, võid alla tulla. 28 minutit hiljem tõin ma ta toast allakorrusele tagasi. Edasi olime me ideaalne perekond, aga teoorias omandatu jäi praktikas katsetamata. Me oleme liiga lühikese süütenööriga kõik. Kui te arvate, et ma seda feili koolitusel ei julge jagada, siis te eksite. Selle koolituse juures mulle meeldibki just see, et me ei pea teesklema. Keegi ei mõista su üle kohut, vaid kõik saavad aru, et me oleme lihtsalt inimesed, kes tahavad oma vigade ja eude ja probleemidega.
Mõtlesin, et viin täna oma lemmikajakirjanikule, väga austatud Dagmar Lampile, raamatu esitluse puhul ohakaid või lähen lihtsalt küsin tema kui eksperdi käest, kuidas olla sama hea lapsevanem kui tema. Mina nagu te võib olla mäletate olen internetis tänu tema õli tulle valamisele tuntud kui lapse esiväärkohtleja ja tegelikult kulub hea nõu ju alati ära. Siis aga mõtlesin ma “Imeliste aastate” vanemluseprogrammi peale, kus me nüüd sellest nädalast Marekiga 16 nädalat järjest käima hakkame.
Ma pidin eile täitma ankeedi, kus ma pidin kirjeldama, millised on minu murekohad lapsevanemana ja lapsega ning teate, milliselt mõttelt ma end leidsin? Hoolimata sellest, millise mulje ma mingile võõrale grupile inimestele internetis jätta võin, on mul olemas kõik eeldused selleks, et olla hea (okei?) vanem. Just nimelt eeldused. Ma ei ole sündinud nö hea-ema-geeniga. Igasugu lapsega meisterdamised ei ole absoluutselt minu tassike teed, samamoodi ei oska ma tegelikult mängida ei nukkude ega isegi Legodega, ütleme nii, et mulle lihtsalt ei meeldi. Mulle ei meeldi ka see kui kodu näeb välja kui lasteaed. Ma lähen hulluks kui elutuba ja terass on täis mänguasju. Mänguasjadel on oma koht. Liivakast ja lapse tuba. Seal käigu kasvõi mänguasjatornaado üle. Ma ei ole isegi suurem asi raamatute lugeja, st ettelugeja. Püüan küll, aga ega see mu lemmiktegevus ikka ei ole. Ahjaa, mänguväljakud ja mängutoad on minu arvates vanemate piinamiseks välja mõeldud. Kohutavad kohad on mu jaoks igasugu batuudikeskused.
Küsite, miks mul on üks laps ja kas ma tõesti ei taha rohkem lapsi. Ma vastan teile täiesti ausalt – ma armastan oma last kuuni ja tagasi, rohkem kui midagi muud siin maailmas, ei ole midagi imelisemat kui leida tema tillukesed käed ümber kaela ja võtta ta kaissu ning teda lihtsalt kõvasti kõvasti kallistada, aga kõik mu närvid, mida peaks jaguma ka teis(t)e teoreetiliste laste jaoks, on see inglinäoga põrguline ära söönud. Kui ma saaksin teada, et olen ootamatult rase, siis abort oleks minu ainuke vastus sellele olukorrale. Karm või mitte, aga nii ma tunnen. Ei ole minus (enam) mitme lapse ema geeni.
Asju, mis mulle lapsevanemaks olemise juures ei meeldi, on palju. Õnneks on ka asju, mida ma naudin täiega. Mulle meeldib Idaga käia teatris, kontserdil, muuseumis, reisil, vaadata koos multikaid ja teha koos süüa. Lasta tal salati jaoks hakkida tomatit (jah, päris noaga!), keerata kokku salateid ja kooke. Mulle meeldib talle selgitada maailma asju, mulle meeldib näha, kuidas tema nendest asjadest aru saab. Mulle meeldib kui ta oma lapselikul moel räägib tõsistest asjadest. Loomulikult on ka see osa vanemaks olemisest, mis laseb minust teataval määral lapsemeelsust välja saada, mulle suurim nauding. Mulle meeldib tal lasta ise asju kogeda, katsetada, aga loomulikult ka suunata. Mulle meeldib tema entusiasm, isegi tema energilisus, mulle meeldib tema leidlikkus ja loomingulisus. Sellest on nii palju ka endal õppida. Kuue aastaga on Ida kasvatanud mind tunduvalt huvitavamaks inimeseks. Julgemaks. Julgemaks väljendama oma tundeid ja mõtteid, loomingulisemaks.
Ma julgen öelda, et ta on pidanud loominguline ja leidlik olema oma mängudes, sest nii palju kui vähegi võimalik, ei kasuta me telefoni lapsehoidjana. Mitte et ta õigel hetkel ei oskaks meie nõrkust ära kasutada ja ikka see telefon välja nihverdada, aga ta teab, et totrused, kus Elsad ja Ämblikmehed wc-potist sädelevat lima alla lasevad on rangelt keelatud. Aegajalt mulle tundub, et Ida elu on nagu Kihvirähki raamatus, kus Oskar suveks maale vanaema juurde saadeti, ta telefoni maha unustas ja pidi nii leidma muid lahendusi selleks, et igavuse kätte mitte ära surra.
Neid ridu kirja pannes hakkas mulle korraks tunduma, et oot, mis eeldustest ma räägin. Ma ju olengi hea ema. Aga on ka üks varjukülg. Ida on nutikas tüdruk, mis tähendab ka seda, et ta on väga hea manipuleerija. Ta on keskmisest kangekaelsem tüdruk, ta võib tunde su närve süüa, alguses vaikselt jonnides ja jalgu trampides, siis kõvemini ja valjemini, siis asju pildudes ja lõhkudes, siis hüsteeriliselt. Meenutab mulle kangesti üht teist tüdrukut, kes kunagi end wc-sse lukustas ja nuttis, sest tukk hoidis valesti ja föönitamine tegi asja hullemaks, oli valmis vihast fööni vastu maad katki viskama. Vot seda tüdrukut meenutab Ida mulle. Nimesid ei nimeta, aga see tüdruk on hetkel, 38-aastasena, muutunud tunduvalt rahulikumaks. Aga kui plahvatab, siis plahvatab nii, et kõik ehmuvad. Lapsevanemana ei ole see kõige parem omadus. See ei ole üldse hea omadus. Ma kaotan enesevalitsuse. Ei, te ei pea jälle muret tundma, et kedagi siin majas rihmaga nüpeldatakse, aga ma karjun, ma karjun oma lapse peale. Ma püüan rahulikult, ma püüan vaikselt, ma püüan mõistusega, aga ma näen, kuidas mu jõud ja sõnad ei käi viieaastasest üle ja ma ei oska muud teha kui ta peale häält tõsta. Sealt edasi juba Mareki peale, et ta ei ole minuga ühte meelt lapsekasvatuses ja et ta on lapse ära hellitanud ning nii see lumepall veereb. Me karjume.
See teebki minust halva vanema. Halva vanema, kel on eeldused olla hea.
Ilmselt on selle põhjal nüüd lihtne mind hukka mõista, ma ei heida teile seda isegi ette, aga samas teate kui hea tunne mul on olnud kui teised, kes Idaga kauem on kokku puutunud, on öelnud, et ma täitsa mõistan, miks sa ei suuda rahulikuks jääda. See kuidagi lohutab mind. Mind lohutab kui ka teised on rääkinud, millised probleemid nendel kodus on (olnud), mind lohutab see. Ausalt. Samas ma ei taha lohutust, ma ei taha ettekäändeid. Ma tahan olla hea ema. Alustuseks piisaks isegi okeist. Ja sellepärast ongi mul hea meel, et meid on ees ootamas 16 nädalat koolitust. Sellepärast ongi mul ükskõik, mida teised minust arvavad või millise uue artikli mõni asjatundjast ajakirjanik siit kokku kirjutab. Sellepärast ei karda oma tundeid ja mõtteid ausalt jagada, sest ma tean, et selle asemel, et jääda halvaks vanemaks ja lasta raisku eeldused olla okei vanem, teen ma ise midagi. Enda ja oma pere jaoks.
Ma üritan igal võimalusel vältida mänguväljakuid. Mitte et mulle need otseselt ei meeldi, aga mul on alati tunne, et need on sellised kohad, kus üldjuhul lapsed saavad omavahel hakkama, aga lapsevanemad mitte. Ikka on nii, et “sinu kasvatamatu laps tegi minu tibukesele haiget”. Ma olen vanemate kraaklemisi pealt näinud. Kuna ma ise ei ole selline kraakleja tüüp (irooniline, ma tean), siis ma väldin kohti, kus võib konflikte tekkida. Üheks selliseks kohaks niisiis mänguväljakud.
Eile käisime me Idaga kohvikus, kus oli ka väikene mänguväljak. Suheliselt palju lapsi oli ka. Suur osa lastest said kohe sõpradeks ja jooksid lõbusalt ringi, samal ajal kui üks poiss oli selline kiusupunni tüüpi. Ei lasknud tüdrukutel kiikuda ja lõi neid. Ühel isal viskas siis üle ja ta otsustas poisi korrale kutsuda, karmi häälega, aga viisakalt. Selle peale lõi poiss ka teda. Kohale tuli ka poisi ema, kes väitis, et loomulikult oli tolle mehe tütar süüdi. Igatahes löödi kamp laiali, poiss tuli oma vanemate juurde lauda istuma ja tüdrukud kiikusid edasi, jooksid ringi ja lõbutsesid. Mingi hetk jäid mänguplatsile Ida, tema sõbranna ja too poiss. Ma hoidsin olukorral silma peal. Kui tüdrukud liiga kaugele jooksid ja poiss neile järele, läksin ma igaks juhuks ka mänguplatsile, et vaadata, et midagi ei juhtuks ja vajadusel sekkuda. Poiss ajas tüdrukuid taga ja hüüdis, et ma saan teid küll kätte. Et ennetada mingit sõda kamandasin ma tüdrukud tagasi mänguväljakule. Tüdrukud jooksid liuväljale ja hüüdsid poisile “saaa ei saaa meeeiiiid kätttteeee!” Samal ajal tuli mänguplatsile ka poisi ema, sest nad hakkasid ära minema. Poiss lõi Idat, mitte küll kõvasti, aga siiski. Nö “narrimise” eest. Poisi ema võttis oma lapsel käest kinni ja mänguväljakult ära minnes ütles demonstratiivselt kõvasti üle kohviku: “Nii ei tohi teha. Kui teised ei oska käituda, siis sina pead ikka viisakas olema!”
Oot mida? Laps, kes teisi lapsi terroriseeris, oli korraga ebaviisakate laste ohver? Kas mõned vanemad on oma laste suhtes pimedusega löödud?
Kunu 31. eluaastani teadsin ma, et ma ei taha lapsi. Mulle lihtsalt tundus, et ma olen selleks liiga egoistlik. Mu sõbrannad võivad kinnitada, kuidas ma vaatasin nende lapsi, kui nad mul külla tulles mõne liniku või küünlajala ümber tõmbasid. Tundus, et lapsed on liigne peavalu ühele pool-obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesele. Umbes samal ajal sain ma ka teada, et rasestumine on mul üldsegi raskendatud ning suure tõenäosusega ma ei saagi lapsi. Ühelt poolt oli see liiga konkreetselt otsustavalt hirmutav, teisalt kergendust pakkuv. Ma ei pidanud muretsema selle üle, kuidas selgitada, miks ma lapsi ei taha. Ma lihtsalt ei saa.
Läks natuke aega mööda ja ma sain teada, et olen rase. Te ei kujuta ette (kui te ei ole mu lähedane tuttav), milliseid lubadusi ma andsin selle kohta, mida ma kunagi tegema ei hakka. Alustades sellest, et ei postita sotsiaalmeediasse lapse pilte lõpetades sellega et ei pane lapse vajadusi enda omast ette. Hahhh! Me kõik teame, kuidas see on läinud.
Igatahes rasedaks jäädes olin ma hirmul, sest noh ikkagi laps. 24/7. Mulle on küll lapsed alati meeldinud, aga sellisel moel, et mul ei ole nende üle mingit vastutust. Paar tundi laste seltskonda on olnud piisav. Ja nüüd siis laps kogu ajaks. Iseenda oma. Minu üllatuseks ei olegi kogu see reis olnud nii hirmuäratav (kuigi piisavalt väsitav ja kurnav, et ma ikka veel imetlen inimesi, kel on 2+ last), eriti nüüd kui Ida on juba viie-aastane ja aegajalt käitub nagu täiskasvanu.
Hirm hakkas mul uuesti tekkima siis kui pildile tulid lastesünnipäevad ja sõbrad-sõbrannad, keda külla kutsuda ja kellele külla minna. Ma olen ilmselt 7389270 korda öelnud, et mängutoad ei ole minu teetassike ja samuti ei ole ma kujutanud ette, et ma võiks olla seda tüüpi ema, kes saab hakkama pidzaamapidude ja muu sellisega. Öeldakse, et mida sa kardad, sellega tuleb varem või hiljem rinda pista. Mängutubasid ei armasta ma ikka, aga ma olen leidnud nendes ka positiivse külje. Kui minna mängutuppa sünnipäevale tähendab see viieaastasega praktiliselt kaks-kolm tundi vaba aega. Isegi kui seal kohapeal olla, siis lastel on omavahel nii palju lustimist, et vabalt saab teiste vanematega täiskasvanute juttu rääkida. Aga kuidas saada hakkama sellega, kui ühel ilusal päeval kui lähed lapsele lasteaeda järgi, vaatab sulle otsa mitu silmapaari, mis anub “palun palun palun, kas me tohime täna koos mängida veel”? Siis ei jää muud üle kui leppida teiste vanematega kokku, kas tohib mõned lapsed kaasa pakkida lasteaiast. Playdate´ile. Mina ja kolm viieaastast last. Üksinda ühes majas. Asi, mida ma ei oleks kunagi oma elus uskunud, et juhtuda võiks. Mina ja vaid lapsed! Tundus ulme. Ma ei saaks kunagi hakkama, oleksin ma veel viis aastat tagasi arvanud.
Hähh, milline rumal hirm, ütlen ma teile (ja pigem iseendale) nüüd peale paari playdate´i. Lapsed on lahedad ja kui neid on rohkem kui üks, siis tõepoolest, nad tegelevad suurema osa ajast isepäi, hoiad vaikselt silma peal, aga seda ka ikka minimaalselt. Lastega koos ajaveetmine on nii vabastav, kuidagi lased ise ka oma sisemise lapse valla ja lõbutsed ja lõõgastud hoopis teistmoodi. Isegi kõõritad kõvasti (ja minu puhul muidugi ka valesti!) “tahan, ei taha, ma ise ei teaaa” kaasa, kepsutad tantsida, kuulad ja püüad meelde jätta erinevate ponide nimesid ja mõtled sisimas kui palju rõõmu lapsed pakkuda suudavad.
Irooniline eksju, et ühelt poolt on lapsed justkui stressiallikad, aga teisalt parimad stressileevendajad. Nii ma õpin iga päev midagi uut. Iseenda. Laste. Lastekasvatamise kohta.
