Kunagi ammu tuli jutuks, et me võiks enda juurde maale teha lastehoiu/õuelasteaia. Mõte sai kiirelt maha maetud, sest (ilmselt üllatuslikul kombel) lapsed mulle meeldivad ja (teoorias) saaks nendega hakkama, kui keegi mind abistaks, aga lastevanematega ma hakkama ei saaks. Ma oleks juba esimesel päeval vanematega tülis, sest küll poleks kellelgi mütsi peas, küll oleks kellelgi … Continue reading Appi, need lapsevanemad!
lapsevanemad
Oma lapsest ahvivaimustuses olevad ebaviisakad lapsevanemad
Lapsevanemaks olemise juurde kuulub ka suur ports igasugu kontserte, näidendeid ja muid esinemisi. Nii olen minagi neid juba omajagu nautida saanud. Ja kuigi ma mõnele kontserdile lähen veidike ehk tülpinult, sest ei viitsi peale tööpäeva, siis pean ma ikkagi ütlema, et olen neid tõesti nautinud Mulle meeldib laste siirus ja esinemisrõõm, nende julgus ja pealehakkamine. … Continue reading Oma lapsest ahvivaimustuses olevad ebaviisakad lapsevanemad
Juuksuris kuuldud jutud
Sissejuhatuseks küsin, kas te Tinder Swindlerit olete Netflixist vaadanud? Mulle viskas seda pidevalt ette, aga kuidagi tundus, et pole minu teema, ja valisin ikka teisi filme ja dokumentaale. Eile tuli sõbrannadega see dokumentaal jutuks ja kuna ta kiitis, siis mõtlesin ära vaadata. Hea meel, et teda kuulasin, sest väga hea dokumentaal - ei ole taaslavastus, … Continue reading Juuksuris kuuldud jutud
Kui mees on lapsega üksinda kodus
See on ikka omamoodu naljakas kui saamatuks mehed muutuvad kui nad korraga üksinda lapsega koju jäävad. Kõigepealt läksin ma paariks päevaks Norra ja Marek pidi olmega hakkama saama. Juba esimesel päeval sain ma kõne, et kuule, kas Idal on telefoninumber ka või ma peangi talle vaid messengeri helistama. Aasta isa tiitlit vist loota ei ole? … Continue reading Kui mees on lapsega üksinda kodus
“See pole mingi narrimine!”
"See pole ju mingi narrimine!" ütlesin ma Idale kui ta järjekordselt mulle helistas, et öelda, et keegi narrib, seekord olla klassivend öelnud, et poiss X on Ida peika. Kohe kui olin selle lause välja öelnud tuli mulle meelde üks tarkus, mida olin kuulnud või ise välja mõelnud, et lapse muret ei tohi pisendada. See, mis … Continue reading “See pole mingi narrimine!”
Headeks vanemateks saamise koolitus: greatsuccess #1
Mitut Eesti meest te teate, kes vabatahtlikult läheks grupiteraapiasse? Ütleks, et jah, kallis, ma tahan sinuga tulla koolitusele, kuhu lastekaitse meid saatis, sest sa oled "lapsepeksja"? Mina tean ühte meest, kes sellisele koolitusele kindlasti tulla ei taha vabatahtlikult. Minu enda abikaasa. Kui ma esimesed kaks korda sundisin teda, "sest sa pead", siis sel nädalal mõtlesin, … Continue reading Headeks vanemateks saamise koolitus: greatsuccess #1
Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2
Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud … Continue reading Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2
Internetist tuntud lapse esiväärkohtleja
Mõtlesin, et viin täna oma lemmikajakirjanikule, väga austatud Dagmar Lampile, raamatu esitluse puhul ohakaid või lähen lihtsalt küsin tema kui eksperdi käest, kuidas olla sama hea lapsevanem kui tema. Mina nagu te võib olla mäletate olen internetis tänu tema õli tulle valamisele tuntud kui lapse esiväärkohtleja ja tegelikult kulub hea nõu ju alati ära. Siis … Continue reading Internetist tuntud lapse esiväärkohtleja
Pimedusest löödud lapsevanemad
Ma üritan igal võimalusel vältida mänguväljakuid. Mitte et mulle need otseselt ei meeldi, aga mul on alati tunne, et need on sellised kohad, kus üldjuhul lapsed saavad omavahel hakkama, aga lapsevanemad mitte. Ikka on nii, et "sinu kasvatamatu laps tegi minu tibukesele haiget". Ma olen vanemate kraaklemisi pealt näinud. Kuna ma ise ei ole selline … Continue reading Pimedusest löödud lapsevanemad
Mida ma arvasin, et ma kunagi elus ei tee
Kunu 31. eluaastani teadsin ma, et ma ei taha lapsi. Mulle lihtsalt tundus, et ma olen selleks liiga egoistlik. Mu sõbrannad võivad kinnitada, kuidas ma vaatasin nende lapsi, kui nad mul külla tulles mõne liniku või küünlajala ümber tõmbasid. Tundus, et lapsed on liigne peavalu ühele pool-obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesele. Umbes samal ajal sain ma ka … Continue reading Mida ma arvasin, et ma kunagi elus ei tee