depressioon

Elu lõpuni depressioonis hull?

/ Eveliis / Leave a comment

Surfasin hommikul blogides ja muu hulgas lugesin ka Mallu blogist üht kommentaari enda kohta: “Vaata, Eveliis on mitmeid kordi ravimite võtmise lõpetanud ja eneselegi märkamatult kukkunud tagasi depressiooni sügavasse auku, olemata sealjuures päriselt tervenenud. See auk muutub kahjuks vahel sügavamaks ka. Sa ära endale sama tee.” ja see pani mind mõtlema, et kas see on keegi teine Eveliis, kellest räägitakse, või olen ma endast tõesti jätnud aastatega mulje, et endale teadmata olen tegelikult kogu aeg olnud depressioonis ning polegi kunagi tervenenud. Terve elu alates 19. eluaastast “hull” olnud?

Esiteks tahaksin ma kohe öelda, et olen antidepressantide võtmise lõpetanud ise poolkogemata vist 5+ aastat tagasi ja teiseks võin kohe kindlasti öelda, et siis käisin arstil ja psühholoogil ning uurisin, kas oleksin pidanud edasi tarvitama rohtusid ning ühine vastus oli, et keegi ei saanud aru, miks ma neid nii kaua üldse sõin (puusalt ütlen, et kolm aastat ikka). Seega, olemata küll ise arst, julgen ma öelda, et antidepressandid ei ole midagi sellist, mida elu lõpuni peavad kõik inimesed tarvitama, sest “muidu on oht auku tagasi kukkuda”.

Ärevushäire ja depressioon ei ole põhjus, et elu jääks seisma

/ Eveliis / 1 Comment

Võib olla te jälgite ka Jaanika Patreoni ja olete kursis tema elu ja tegemistega, aga kui pole, siis lühidalt on tegu noore naisega, kes on viimasel ajal jäänud erinevatel põhjustel tööst ilma, kolinud mehe juurde Põlvasse, abiellunud, saanud lapse ja nüüd on lahutuse äärel, sest mees ei ole piisavalt toetav ning olukord, kus rahaline seis ei ole just kõige parem, tekitab stressi ning pingeid ning lisaks on mehel ärevushäire ning depressioon.

Ärevushäire ja depressioon on põhjused, miks mees ei taha elus muutusi ja ma saan osaliselt sellest aru. Saab aru ka naine ise ning saavad aru ka lugejad, aga ma saan ka aru, et ühel hetkel viskab üle kui kogu aeg on vabanduseks ja põhjenduseks pidev depressioon või ärevus. Saad aru küll, aga on ka täiesti inimlik, et see muutub teisele poolele kurnavaks. Vähemalt mingitel perioodidel. Ja lõppkokkuvõttes on minu arvates teise poole (vaimse tervise) suhtes ebaaus, et ta peab olema kogu aeg tugev. Sest teisel poolel on depressioon. Ma tean.

Uuesti tervendaja juures

/ / 2 Comments

Kui te oleksite selle nädala alguses näinud mu paistes jalgu ja kui te oleksite näinud, millised need nägid välja peale seda kui olin tervendaja juurest tulnud, siis te ei kahtleks selles, kas tema juurest käimisest on kasu. Aga pole ka midagi kui te kahtlete, nagu öeldud, minu eesmärk ei ole kedagi ümber veenda, vaid jagada oma kogemust.

Loomulikult on oluline osa tervenemises ka sellel, et ma ise usun seda. Kui ma oleks skeptik, siis poleks sellest ilmselt kasu. Aga ma olen arenenud, avatuma meelega ja alati valmis proovima erinevaid asju lisaks tavameditsiinile, kui me räägime mu tervisest. Loomulikult pean ma siin silmas mõistlikke asju, mitte minegid mms-värke, eksju. Muide, ka üks mu sõbranna läheb tema juurde abi saama ning kui ta oli püüdnud välja mõelda, kes on see minevikust väga hea tuttav, kelle juures käin, siis seda inimest ei oleks ka tema osanud pakkuda. Inimesed muutuvad. Muutunud on tema ja muutunud olen mina.

Ma tunnen, et ma olen täitsa katki

/ / 7 Comments

Juba mõnda aega olen ma end tundnud nagu selline katkise kõrvaga vanaaegne kohvitass. Vanatädi pärandus, mis on puhvetkapis ilus vaadata, aga kasutu. Katkine. Mu sees on olnud hästi palju segaseid tundeid. Ma olen neid püüdnud eemale tõugata, ma olen püüdnud mõelda, et tegelikult on kõik hästi, aga paar päeva tagasi sain ma aru, et ma elan ise selles eluvales, millest ma pidevalt jahun.

Väljast on kõik hästi. Ja kohati ongi kõik hästi, sest toredad hetked kannavad. Näiteks kui ma sõitsin paar päeva tagasi koju, siis hing oli päriselt päikest ja helgust täis Kuni selle hetkeni kui ma tegin lahti oma messengeri ja sealt vaatas mulle vastu tükeldatud laiba pilt. Siis ma murdusin.

Kullerkupupõllud ja depressioon

/ / 1 Comment

Need kullerkuppude pildid, millest ma Facebookis rääkisin, tuletasid mulle meelde üht imeilusat päeva hytta’s. Juba kaheksa aastat tagasi. See on üks nendest mälestustest, mis mul on nii eredalt meeles nagu oleks see eile olnud. Kas ma kõlasin nagu see vanadaam Titanicult just?

Aga see on üks eriline mälestus, sest kuigi hytta oli kõige võrratum koht, kus ma elanud olen, siis veider mõelda, et suurema osa sellest ajast elasin ma omamoodi udu sees. Kulgesin. Ilusate ja romantiliste piltide taga oli peidus sügav depressioon. Mitte sõnakõlksuna või diagnoosina, mille ma ise endale külge oleksin guugeldanud. Vaid psühholoogi pandud diagnoos koos antidepressantidega.

Tagasi ATH rongile*

/ / 2 Comments

Käsi südamel, mul on ATH diagnoosidest kõrini. Mul on ka depressioonidest kõrini. Aga see ei tähenda sugugi, et ma seda häiret ja haigust ei mõistaks. Olen alati mõistnud, ei ütle inimesele, kel mure, et kuule, viitsid, tee meile teene ja kao ära, oma valik, et haige oled. Ja olles ise siiski haige olnud (võib valetan endale, et kasutan minevikuvormi, sest mu tuju on viimasel ajal olnud ikka ülitundlik), siis ma tean, et kui on kahtlused, siis tuleb abi otsida.

Kahtlused on mul mõnda aega olnud.

Kas see on tagasihiiliv depressioon?

/ / 2 Comments

Ma olen end pikka aega megahästi tundnud. Ja olen endamisi uhkust tundnud, et depressiooni niimoodi seljatada suutsin. Samas ei ole see mind otseselt imestama pannud, sest mul ei ole mitte mingit põhjust, mis võiks depressiooni tekitada. Kõik on tundunud olevat hästi. Muidugi on aegajalt pisikesi pingeid, tülisid ja muresid, aga suures pildis pole need midagi sellist, mille pärast pead valutada. Kõik on mööduv ja kui võtta arvesse, mis kõik on läbi ja üle elatud, siis need mured on ikkagi täiesti tühised. Kergesti lahendatavad.

Ent mida aeg edasi, seda nukrameelsemaks olen ma muutunud. Ma tunnen mingit sõnaseletamatut ängi. Rahulolematust.

Päriselt, uus inimhingede asjatundja ja nõuandja?

/ / 1 Comment

Nägin (st sõbrannad jagasid)nädalavahetusel põgusalt, kuidas uus inimhingede asjatundja ja ekspert rääkis TikTokis, et depressiooni pole olemas, see on inimese enda valik ja üldse kui tahad ära minna, siis mine metsa ja poo end üles. Mul ei olnud tol hetkel aega süveneda, ma olin teadupärast hõivatud sauna kütmisega, aga täna kui silma hakkas kommentaar, et tundub, et naljast ei saada aru, siis kihvatas küll.

Naljast? Öelda (võib olla päriselt depressiooni käes vaevlevale noorukile TikTokis), et aga mine ja tapa end ära kui tunned? Ja kas mitte eile ei ilmunud artikleid, et proua ei kahetse sugugi öeldut, seega polnud üksi ta sõna ju mõeldud naljana, musta huumorina. See on midagi sellist, mida ükski normaalintellektiga täiskasvanu, sh veel psühholoogi haridusega inimene, välja ei aja suust. Mu meelest see isegi ei ole enam debiilne, vaid lausa ohtlik.

Kuu ilma antidepressantideta

/ / 4 Comments

Kui kaua te mind tunnete? Tõenäoliselt olen ma poole sellest ajast/terve selle aja tegelenud depressiooniraviga ja elanud antidepressantidega. Ma olin selle aasta alguses peaaegu arvamas, et saan ilma hakkama, aga siis tuli suvel tagasilöök ärevushäire näol ja jätkasin rohtude krõbistamist. Appike, ma panin just nüüd tähele, et kirjutasin “krõbistamist”, mulle üldse ei meeldi see sõna antud kontekstis, aga enam ümber ka ei hakka muutma.

Panen selle sõnakasutuse selle arvele, et ma ei söö AD-d enam ja aju on nagu ta on. Paneb mind veidraid sõnu kasutama. Aga palun öelge mulle kui ma peaksin teid külla kutsuma, kooki pakkuma ja siis “mõnusat maiustamist” soovima. See on veel õudsem sõnapaar kui “rohtude krõbistamine”.

A milleks sulle veel puhkus?

/ / 2 Comments

Ilusad ilmad. Päike paistab. Kodukontor. Edasi-tagasi ei pea sõitma. Ida ei helista 9679 korda kui ma sekundiga tal järel ei ole. Üks päev helistas ta mulle, et tulgu ma järgi. Ütlesin, et olen tööl, aga et okei, hakkan tulema. “Läheb pool tundi,” ütlesin ma. “Mida? POOL TUNDI, mingi Rootsis oled vä?” tuli vastuseks. Aga praegu on kool viieminutilise autosõidu kaugusel. Ma isegi ei pea planeerima. Ja mul on lõpuks auto, kuhu mahub ka Dexter. Ma saan minna temaga jalutama. La vita è bella!

“Juba kuu aja pärast on mul puhkus!” õhkasin ma kusagil ja sain vastu hämmeldunud pilgu ja küsimuse: “A mida sa siis praegu teed? Milleks sulle veel puhkus?” Ma tundsin, et olen valmis küsijat lööma.