depressioon

Depressioon vol 1000

/ Eveliis / Leave a comment

Ma pean vabandust paluma. Et olen olnud sõnumitele kehv vastaja. Peale toda Pere ja Kodu usutlust, kus natukene avasime tagamaid, mida depressioon meie eluga tegelikult tegi, sain ma mitmeid sõnumeid ja lubasin endale ka, et vastan homme, aga homsest sai ülehomme ja nii edasi. Oli selline kiire periood ja hiljem kui hakkasin otsima, et kes mulle kirjutas, ei leidnud ma enam neid sõnumeid üles. Päriselt vabandan. Ma ikka püüan vastata alati, aga mõnikord läheb nii, et kiire tuleb peale.

Ühesõnaga. Kahjuks ma nõu ei oskagi anda. Tahaks. Ausalt tahaks, sest ma tean mis tunne on ummikus olla ja nii tahaks, et keegi oskaks midagi tarka öelda. Aga see polegi sugugi nii lihtne.

Ma võin käsi südamel öelda, et depressioon ei lähe kunagi päris üle. Sellega tuleb õppida elama. Seda tuleb ravida. Ja on äärmiselt oluline, et lähedased sellest aru saaksid ning toetaksid. Toetamine ei ole lihtne, tean seda enda pealt. Kuigi ma “aktiivselt” depressioonis enam ei ole, siis on ikka mingid hetked, mingid “triggerid”, mille peale ma plahvatan, mis mu endast välja viivad ning ma võin täiesti ebaadekvaatselt käituda. Ei, ma ei ole hull ja see ei mõjuta igapäevaselt mu elu, kuid on olnud hetki, kus ma tõesti olen mõelnud, et võib olla peaksin minema ravile, nagu päris ravile ravile, sest kui see hoog mind tabab, siis ma võin öelda asju, mida ei mõtle, ses mõttes, et ma näen kõike kõige mustemates värvides, ma ei näe tunneli lõpus valgust ja ma võin end süüdistada kõikides maailma muredes. Tekib selline süütunne ja murekoorem, et ma tegelikult mõistan inimesi, kes on endalt depressioonis elu võtnud. Ei, minu pärast ei pea muretsema, need mõtted on mul ammmmmmmu peast pühitud ja jäänud sinna aega kui ma ei tunnistanud, et psühholoogi ja ravimite abi vajasin ning arvasin ka, et saan hingamise ja positiivsetele asjadele keskendumise läbi ise hakkama. Kõige olulisem asi, mida depressiooni (kahtluse) puhul tuleb arvesse võtta – sellega ei saa ise hakkama, seda tuleb ravida. Need, kes ütlevad, et depressiooni ei ole olemas ja sellga saab ise hakkama, ajavad jama. Ärge kuulake neid, vaid pöörduge spetsialisti poole. See ei ole häbiasi. Samuti ei peaks häbiasi olema ka antidepressandid. Üks mu tuttav ütles hästi – kui meil pea valutab, siis me võtame peavalutableti ega kannata vaikides, miks peaks siis depressiooni valu kannatama kui ravi on olemas. Ma võin eksida, aga ma kasutan antidepressante vist juba kuus aastat. Mul on nii lihtsam oma emotsioone kontrolli all hoida ja see ei tähenda, et oleksin tundetu, kes mind teavad, need teavad, et emotsioone on mul vajadusel palju. Mõnikord liiga palju. Seega ei pea kartma, et antidepressantide tõttu ei ole enam tundeid, vaid stabiilne ükskõiksus. Ei ole. Aga kehakaal tõuseb küll. Vaadake mind kui ei usu.

Teine asi on see partneri või lähedase toetus. Seda on palju lihtsam öelda kui teha. Nüüd ma tean. Oma haiguse nö tipus ma ei näinud kui palju Marek minu haiguse pärast kannatas ja kuidas see ka teda mõjutas, kuid nüüd ta on rääkinud, miks ta muutus kinnisemaks ja hoidis eemale. Ta kartis, et iga valesti öeldud sõna algatab tüli. Ja võiski algatada. Õnneks suutis tema rahulikuks jääda ning oli nii palju tugev, et ei astunud minema. Kohati oleks kindlasti olnud lihtsam käega lüüa, sest milleks selline pidev stress. Eriti kui end ka aidata lasta ei taha. Mina ei tahtnud. Mul oli kõik hästi. Elasin oma fassaadielu ja oma pisikeses mullis, kus kõik tundus ilus, täpselt selle hetkeni kui võisin suvalise asja peale murduda ning ohjeldamatult nutta.

Kuidas me tülitsemise lõpetasime? Ausalt? Ei olegi lõpetanud. Me tülitseme ikka. Pisasjade pärast, suuremate asjade pärast, aga need ei ole enam sellised tülid, kus me läheme isiklikuks ning süüdistame üksteist nii nagu me tegime minu depressiooni ajal. Muidugi ei ole meil ka enam neid muresid, mis meil olid tol hetkel. Seega ma tõesti ei saa anda nõu, kuidas sarnases olukorras “ellu jääda”. Pean olema jõhkralt aus ja ütlema, et ühtegi garantiid ei ole. Võib minna hästi ja võib minna halvasti. Halva all ma pean silmas seda, et minnakse lihtsalt lahku, sest probleemid ning depressioon on liiga suured. Ainsad soovitused, mis ma oskan anda on väga basic soovitused. 1) Leida hea psühholoog ning alustada ravi. Ja ravi ei tähenda ka vaid seda, et lähete perearstile, täidate ära ankeedi, mille punktid näitavad, et jah olete depressioonis ja lasete endale välja kirjutada AD. AD üksinda ei aita, see aitab fookuses olla. Ilma antidepressantideta ma ei suutnud keskenduda, absoluutselt üksi asi ei huvitanud ja lükkasin isegi olulised asjad edasi, sest ma ei suutnud tegelikkusega tegeleda. Oluline on, probleemides selgusele jõuda, leida enda jaoks rahunemismeetodid (minul aitab jalutamine ja lillede korjamine, kui ma vihastan, siis ma torman metsa ja see rahustab mind täiesti maha). 2) Teine pool peab suutma rahulikuks jääda. Tean, raske teostada, aga kahjuks nii on. Mul on hetkel hea rääkida, sest need suured probleemid on selja taha jäänud ning saan tegeleda vaid enda tervisega, aga kui oleks jätkuvalt probleemid, mis üle pea käivad, siis ma arvan, et mu jutt oleks hoopis teistsugune.

Imevahendeid depressioonist lahti saamiseks ei ole. Lihtsalt ärge häbenege abi küsida ning pidage meeles, et vaimne tervis on kõige alus. Kui ikka “katus sõidab”, siis ei tule välja millestki midagi. Ka probleemid jäävad lahendamata, sest te ei suuda mõelda. Keskenduda. Aga kui fookus paigas ning suudate ka teist inimest, sh ka kriitikat ära kuulata, nii et ei tunne endal süüd ja ei taha ka teist süüdistada, siis on juba suuuuuur samm edasi astutud.

Cancelled?

/ Eveliis / 14 Comments

Mul on natuke paha tunne. Ma olen täiesti nõus selle arvamusartikliga, mis võtab olukorra soliidselt ja viisakalt kokku ning ma olen absoluutselt nõus ka nende teiste arvamusavaldustega, mis taunivad valetamist ja vassimist, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida iseendast.

Ma olen teinud halbu otsuseid ja saanud selle eest mitte vähe sugeda, küll aga ei ole kunagi oma tegusid varjanud või õigustanud (või siiski eks ma enda jaoks olen need asjad ära õigustanud). Inimeste pahameel ja kriitika on olnud kohati ärateenitud. Ma tean, et minu selgitused paljudele korda ei läinud, kuid näiteks koera puhul, kelle ka mina varjupaika tagasi viisin, on mul siiani valus. Mina võtsin, mina feilisin ja mina viisin ta tagasi. See on raske taak, mida kanda, usute või mitte. Omalt poolt tegin ma aga seda, et panin kuulutuse üles kõikidesse gruppidesse, võtsin vastu «loomavihkaja» tiitli ja samal ajal viisin ka ise inimesi varjupaika teda vaatama, et ta saaks endale päriselt uue kodu. Kas see kodu on hea, ma ei tea, ja mul on siiani süümekad. Isegi kui te ei usu ja peate mind südametuks. Ma mäletan neid kommentaare ja süüdistusi. Mind on ka varem süüdistatud, et ei hooli oma loomadest. Ma ei tea, miks, ja see on mulle siiani arusaamatu, aga ju siis mõnele inimesele tundus nii. Need kommentaarid ei olnud lihtsad taluda, aga mõistan, miks need tulid. Neid oli valus lugeda, aga ma lugesin, sest tahtsin ausalt nendele ka ise vastata, mitte, et inimesed levitaksid valeinfot. Huvitav osa sellest oli, et ma suutsin neid võtta nö külma kõhuga, nutsin küll, aga nutsin oma teo, mitte kommentaaride pärast. Ma olen hiljem mõelnud, et asi ei ole mitte karastuses ja paksus nahas, mida suunamudijatele soovitatakse kasvatada, vaid selles, et minu elus oli tol hetkel kõik korras. Kui jätta kõrvale süümepiinad ja ikka veel igatsus Hugo järele, olin ma õnnelik. Terve.

Ma olen (god knows why) jagelenud/kakelnud populaarsete suunamudijatega, teades, et see on vana hea ämber, milles kolistada, ja mida ei tasu teha. Ma olen seda ikka teinud ja alati on see lõppenud ühe ja selle samaga – ma ise olen peksa saanud. Teate, ei ole meeldiv lugeda sadu kommentaare, kes sulle lihtsalt ühe postituse pärast kirjutavad – värdjas, debiilik, pane end põlema. Need on vaid leebemad kommentaarid, mis mulle kohe pähe tulevad. Paks ja kole ning kohutavate hammaste ja kõverate jalgadega niikuinii, neid ma isegi ei pane tähele. Jällegi – mul ei ole paksu nahka (samas kui ma olen paks, siis ilmselt ikka on nahk ka paks?), aga ma tean, et need on asjad, mida öeldakse konkreetselt solvamise eesmärgil kui midagi muud pähe ei tule. Ja mis ma siis teen? Vaidlen vastu. Ei saa ju ka, sest tegelikult on need faktid, mida ma peeglist ise ka näen. Okei, kole ma enda kohta ei ütleks siiski, aga muu on lihtsalt faktid. Kui keegi leiab, et mulle on seda vaja meelde tuletada või arvab, et ma ise ei tea, siis olgu nii. Ei ole esimene kord kui mind hobusenäoks on kutsutud. Neid fännide kirju lugeda oli ebameeldiv, veelgi ebameeldivam oli, et kui ma ei lasknud neid üles, joosti kohe Perekooli, et ikka saaks oma salvav märkus ära öelda (ääremärkus: käisin täiesti ise vabatahtlikult Perekoolis, ja käin siiani aegajalt, keegi ei saada mulle screene). Aga ma võtsin ka neid nö külma kõhuga, sest minu elus oli tol hetkel kõik korras. Ma olin õnnelik. Terve. Lihtsalt loll, et arvasin, et igasugu arvamusavaldused suunamudijate kohta (isegi kui nad pärast on osutunud siiski mitte valeks) ei too kaasa mitte midagi head, vaid ainult veel rohkem vihavaenlasi mulle.

Seepärast püüan ma võimalikult palju mitte sõna võtta, aga see ei õnnestu mul alati. Ja iga kord on tagajärjed samad. Kas ma õpin? Ma püüan, aga mõnikord ei saa lihtsalt vait olla, isegi kui arvamus on teatud ringkonnas ebapopulaarne. Ja saan kolinal peksa.

On ka teema, millest ma ei tahtnud liiga palju rääkida. Teate isegi, mis teema. Sel puhul räägiti minu eest. Osa sellest oli tõde, osa sellest liialdus, laim ja vale. Kas see viimane osa kedagi huvitas? Ei. Arusaadav, sest alati sõltub, millise mätta otsast asja vaadata. Kui vaadata minu mätta otsast, siis tunnete mulle kaasa, kui vaatata teiste mätta otsast, tunnete, et neile tehti liiga ja olengi sitapea. Tegelikult ei ole ma sitapea, vaid lihtsalt tegin rea valesid otsuseid, mis lõppes krahhiga. Mulle soovitati palju, et ma seda teemat üldse ei puudutaks ja ka sotsiaalmeediast eemale läheksin. Ma ei teinud kumbagi. Muidugi ma teadsin, et isegi kui ma kirjutan oma loo või selgituse, siis ega midagi ei muutu. Viha minu vastu ei muutu väiksemaks. Ei muutunudki. Ma ei kadunud ka sotsiaalmeediast nagu mulle soovitati, sest ma arvasin, et kui ma kaon, siis ma näitan sellega, et mul ongi midagi varjata. Ma võtsin vastu otsuse elada fassaadi taga. Jagasin ilusaid pilte ja kauneid riideid, kuid tegelikult kui tagasi vaadata, siis isegi paljudest piltidest kumab läbi see, et see ei ole mina, see ei ole õnnelik inimene, see on inimene, kes tahab end veenda, et on õnnelik, inimene, kes tahab veenda teisi, et teda ei huvita, mida temast kirjutatakse. Klassikaline metspart oma eluvalega. Tegelikult huvitas see mind väga. Kui ma täna 80% ajast ei huvitu sellest, mida minust kui blogijast kusagil kirjutatakse, siis tookord ma lugesin ja see kõik läks mulle nii korda. Ma pugesin veel sügavamale fassaadi taha. Miks see nii oli? Ma olin õnnetu, katki ja segaduses, täielikult kaotanud oma pidepunkti ja eesmärgid. Ma ei näinudki ühtegi eesmärki. Kas ma sain sellest ise aru või kuulasin teisi? Muidugi mitte. Ma sain aru alles siis kui ma olin vihasena ja nuttes istunud autorooli ja mõelnud, et mis saaks, siis kui ma sõidaks nüüd sinna jõkke, et midagi on minu enda juures valesti. Ma sain aru, et vajan abi kui Ida oma käed mulle ümber pani ja ütles, emme, ära nuta. Mul on see hetk nii selgelt meeles. Veidike liialdades võin ma öelda, et Ida on mu elupäästja. Ma hakkasin käima psühholoogi juures ja nagu te juba teate ravima oma depressiooni.

Iga negatiivne kommentaar, mis minu kohta kusagilt tuli (ja mul oli jätkuvalt haiglast huvi neid lugeda ja end piinata) lõi mu jalgealuse kõikuma. Ma ei saanud aru, kuidas ma näin nii kohutava inimesena, et inimesed minu kohta selliseid asju kirjutasid. Kas ma tõesti olengi nii kohutav? Lisaks olmemured, mida ma avalikkuse eest varjasin nii hästi kui oskasin, postitades aina õnnelikumaid hetki Instagrami. Ma ei valetanud otseselt, sest sel hetkel kui keegi mind kutsus Idaga õhtusöögile, muuseumi, ostis jäätist või tõi mulle raamatu ja veini, siis ma tundsingi hetkeks, et olen #2blessedtobestressed. Need olid need väikesed õnnelikud hetked ja ma tundsingi, et vahet ei ole, mis juhtus, elu on ilus, vihake mind, ma saan ikka hakkama. Ise kartsin samal ajal Lillehammeris ringi liikuda, sest mul oli tekkinud paranoia, et keegi jälitab mind. Kohutav aeg, kus sa püüad iseennast veenda, et kõik on okei ja ilus ja ma ei hooli teiste arvamusest, ja järgmisel hetkel loed sa enda kohta, milline inimkõnts sa oled ning tahaks vaid surra. Sõna otseses mõttes.

Ilmselt te saate juba aru, kuhu ma tüürin. Kordan igaks juhuks – kassidraama on tõesti kole ja sellel ei ole õigustust, punkt. Aga sama kole on ka see nõiajaht, mis lahti on läinud. Ma olen käinud lugemas erinevaid kommentaare ja kui osa neist on tõesti õigustatud loomainimeste pahameel ja ilmselt ka pettunud toetajate kommentaarid, siis on ka teine osa, see osa, mis virtuaalselt on hangud kätte võtnud, tõrvikud süüdanud ja ei jäta enne kui draama peaosalised on #cancelled. Mida iganes siis selle all mõeldakse. Minus tekitab see hirmu, et inimesed justkui hasardist kirjutavad töökohtadesse ja koostööpartneritele, et kas te ikka teate. Jääb selline tunne, et ei jäeta enne kui maaslamaja on virtuaalselt veriseks pekstud. See tekitab minus hirmu. Aga ettevõtted ju peavad teadma, kellega nad koostööd teevad, on põhiline argument. Andke mulle andeks, aga turundusinimesed peaksid elama kivi all kui nad ei oleks lugenud uudiseid. Isegi kui ei taha midagi neist lugeda, siis see draama kargab silma, ükskõik, millise väljaande lahti teed. Kui turundusinimene seda ei näe, valib mitte näha või koostööd jätkata, siis ütleb see rohkem turundusinimese kohta, kes oma “reklaamikanali” tausta ei uuri. Ma eeldan, et see võiks ja peaks olema esimene asi, mida teha. Kes jätkab, kes ei jätka – ettevõtete otsustada ja tarbijate otsustada, kas ettevõtte tooteid tarbida või mitte. Minu pärast kasutage teematrelle #seejatoocancelled, moodsa aja võimalused ja teatud mõttes ettevõtetel võimalus näidata oma hoiakuid, aga et keegi päriselt istub netis ja kirjutab ettevõtetele, kes varasemalt on koostöid teinud, siis see tekitab minus õudu. Lisaks need kommentaarid, milles enam ei räägita lemmikloomade hülgamisest, vaid millest kumab läbi viha ja tehakse endast kõik olenev, et inimeste elud rikkuda.

Tuletan teile meelde eelmist lõiku. Ma olin depressioonis, segaduses, eitasin, et midagi on valesti, peitsin end fassaadi taha. Mida hullemad olid kommentaarid, seda rohkem tuli fassaadi. Minu õnneks oli mul tõesti olemas toetav abikaasa ja laps, kes suutsid mu segamini maailma kuidagi veel koos hoida, aga nendel negatiivsetel kommentaaridel (ja ma ei pea silmas kriitikat, mis on õigustatud, kuigi ka neid võtsin ma rünnakuna, vaid neid õelaid ärapanevaid parastavaid kommentaare, kust sa tunned, et kirjutaja tunneb puhast rõõmu kui peaks midagi veel halvemaks minema) on nii tugev jõud. Kui sa oled katki ja segaduses. Päriselt mõelge sellele kui te 890. kord kirjutate, milline inimkõnts keegi on.

Täna olen mina terve. Mulle ei meeldi enda kohta negatiivseid asju lugeda, kellele meeldiks, aga ma tean, et see on osa elust, osa olen ma ära teeninud, osa jääb mind saatma, osa on ülekohtune. Ma suudan neist üle olla. Kas mitte lugeda või mitte reageerida. Ma olen otsustanud keskenduda neile, kellele ma meeldin. Viis-kuus aastat tagasi ei oleks ma seda suutnud. Ma olin vaid ohver. Jällegi tibake liialdades, ega palju ei puudunud sellest, et ma oleksin olnud anonüümsete ja mitteanonüümste kommentaaride ohvrikits.

Elu kui seebiooper ehk viis aastat hiljem

/ Eveliis / 1 Comment

Täna hommikul peeglisse vaadates viis mu mälu mind 2016.aastasse. Ma mõtlesin tagasi tollele minale ja mulle tundus korraga ebaloogiline, et see naine, kes vaatab mulle peeglist otsa täna, on see sama “merepõhja vajunud metspart”, kes ma olin viis aastat tagasi. Jäin lappama oma vanu postitusi, et meenutada, milline oli too Eveliis ja leidsin muuhulgas ka sellise postituse, kus ma küsin endalt, kuhu ma viie aastaga jõudnud olen.

2021 aasta on viis aastat hiljem. Kuhu ma olen jõudnud? Ma olen väga kaugele jõudnud.

Kõige olulisem muutus on ilmselt elu depressioonita. See on hämmastav! “Su elul tundub nii mõnus fiil!” kirjutas üks tuttav mulle ja see lause kirjeldabki mu elu kõige paremini. Kogu aastatetagune vaesus ja depressioon pani mind hindama teisi asju ja oma väärtusi, põhimõtteid ehk laias pildis elu ümber hindama. Mul on põhimõtteliselt kaks valikut – keskenduda sellele, mida mul ei ole (a la kuivati) või keskenduda sellele, mis mul on (näiteks ilus kodu). Ma ei võrdle oma elu teiste eludega ja ma ei pea end teistest ei halvemaks ega paremaks. Ma ei kasutanud isegi kuni eelmise aasta lõpuni enam antidepressante. Miks ma neid nüüd söön kui elul nii ilus “fiil” on? Vererõhu ja nende teiste probleemide pärast, teate ju küll, see kena kombo, mis mind oktoobris tabas. Kui ma võrdlen ennast selle ajaga kui ma söön antidepressante ja kui ma ei söö, siis ma julgen ausalt välja öelda, et antidepressantidega olen ma meeldivam inimene. Ma ei ärritu nii kergesti (ka ei tõuse seega mu vererõhk) ja ma suudan asju ilma liigsete emotsioonideta (mitte alati muidugi!) võtta. Isegi Dexteri lollustele vaatan ma pigem läbi huumori (kuigi ajab vihale küll kui ta mõne lille on aknalaualt alla ajanud või õlle diivanile “kallanud”). Mis mind kohati kurvaks teeb, on depressiooni alahindamine või isegi naeruvääristamine, olen kuulnud, et on suunamudijaid, kes väidavad, et depressiooni polegi tegelikult olemas. Sellist asja saab öelda vaid väga rumal inimene. Depressioon on salakaval ja sellest välja saamine vajab korraliku ravi (ja ravimeid). Sellel teemal kirjutades olen ma saanud väga palju tagasisidet, et inimesed on saanud abi minu aususest, aga ma olen saanud ka kommentaare nagu see “Sõltuvus? Küll on hea, kui saab töö ja pere jamade korral imerohtu võtta. Kaua sa võtsid neid ja miks sa ei püüdnud oma elu ilma antidepressamtidega korda seada? KUI suured need mured siis on mis sind vaevavad?” Sellistel kommentaaridel võivad rängad tagajärjed olla, aga selle peale ei mõtle inimesed, kes ei tea, mis depressioon tegelikult on.

Kuigi mu sõbrannal on õigus, et ma tegelikult ei oska end 100% lõdvaks lasta kunagi, ma teesklen seda päris hästi siiski, julgen ma öelda, et ma olen õppinud elu nautima. See on väga oluline muutus ja ma arvan, et ka oluline oskus. Ma ei taha lihtsalt kulgeda, ma tahan mälestusi ja ilusaid hetki ja palju rõõmu. “I don’t want all that much. But I want to be fine. I want to live a simple life with many good moments and a lot of fun,” ütleb Erlend Loe. Nii lihtne ongi. Põhimõte, mida jälgida.

Eneseareng on kindlasti nende viie aasta oluline märksõna. Jah, ma olen jätkuvalt teatud asjades jäik ja järeleandmatu (võib olla see muutub järgmiseks korraks kui kirjutan, kuhu ma viie aastaga jõuda võin. hetkel igatahes ei ole see aeg), võimalik, et ma olen ma muutunud ülbemaks julgemaks. Seda viimast ilmselt seepärast, et ma tean, kes ma olen, mida ma tahan ja mitte vähe, mida ma väärt olen. Kui ma hakkasin psühholoogi juures käima jõudsime me ka sinnani, et üheks põhjuseks, miks ma langesin masendusse, oli see, et ma olen end alati läbi töö identifitseerinud. Ma ei teadnud, kes on Eveliis. Ma iseloomustasin end alati kui see (sisesta ametinimetus) või too (sisesta ametinimetus). Mulle tundus, et lihtsalt Eveliis olla ei ole piisav. Seda tundus lausa häbiväärselt vähe. Osaliselt kipun ma end ikka läbi töö hindama, aga pigem läbi persoonibrändi. On palju asju, mida mu lugejad ei tea (ja ei peagi teadma), mulle meeldib siin olla lihtsalt üks pere/arvamusblogija, aga ma olen aastatega aru saanud, mida mina saan pakkuda ja ma ei häbene seda ka välja öelda. Ma tean oma väärtust ja mis olulisem – seda teavad ka teised. Ma olen selle üle tõeliselt uhke. Kõlab nagu oma saba liputamisena? Teate, teisiti ei jõuagi kuhugi kui iseendasse ise ei usu.

Oma kehakaaluga olen ma jõudud tunduvalt suurema numbrini kui viis aastat tagasi ja ei ole sellega ikka rahu teinud. Ma arvan jätkuvalt, et body positivity on tore küll, aga mitte alati siiras, eriti kui see tuleb inimeste suust, kes endaga silmnähtavalt rahul ei ole. Mu meelest oleks lihtsam enda vastu aus olla, öeldagi, et pole jah rahul, mitte valetada, et tegelikult tunnemegi end sellisena hästi kui samal ajal käime salaja trennis ja püüame kõigest väest kaalu langetada. Kellele selline kahepalgelisus? Olles seda kõike öelnud ja suure osa oma teadlikust elust olnud oma kehas ebakindel ning pidanud end paksuks, tunnen ma nüüd ülekaalulisena end hoopiski enesekindlalt. Go figure. Naise aju on müstiline.

2016. aasta Eveliis oli segaduses, ilma sihita, püüdis lihtsalt ellu jääda. 2021. aasta Eveliisil on siht. Ma tean, mida ma tahan ja ma tean, kes ma tahan olla. Ma olen oma eluga rahul, sellel on mingi mõte, mitte ma ei kulge niisama. Ja ma armastan elu. Pisiasju. Neid, mis varem tundusid tühised ja iseenesestmõistetavad. Nüüd ma hindan neid. Mulle meeldib 2021. aasta Eveliis palju rohkem.

*Päisepildil 2016.aasta Eveliis. Sügavas depressioonis. Aga naeratav.

Üks kord alkohoolik, alati alkohoolik

/ Eveliis / 10 Comments

Teate küll ju seda ütlust, et alkoholismist ei paraneta. Sama on ilmselt ka depressiooniga. Mina maadlen viimasega. Teate, neil, kel pole depressiooni olnud, on hea öelda, et jaluta, mediteeri, tee oma sisemus ise korda, aga ära söö tablette, aga depressioon ei ole midagi sellist nagu “halb tuju” või “niisama ärritus”, see on haigus, mis lööb ajukeemia sassi ning lilled ja liblikad seda korda ei tee.

Kui mul Norras elades depressioon oli, ootasin ma viimase hetkeni, et arsti poole pöörduda, sest tahtsin ise hakkama saada. Ei oleks saanud, ütlen ausalt, ega taha ka mõelda, millega see kõik oleks võinud lõppeda. Seekord tundsin ma depressiooni esimesed märgid kohe ära – mul väljendub see väga lihtsalt öeldes selles, et ma tahaksin karjuda ja midagi lõhkuda, jalaga puid taguda, majaseina peksta, ühesõnaga elada välja kõik oma emotsioonid täiest kõrist. Ma sain aru, et ükskõik, kuidas ma ei püüaks, siis ainult mediteerides ma selle olukorraga hakkama ei saa. Ja ausalt, mu pere on ühe korra mind aidanud ja pidanud pealt vaatama mu meelolude kõikumisi ning ebaadekvaatset käitumist, ma ei tahtnud, et nad seda veel korra peaksid läbi elama. Nüüd olen ma nädal aega AD-d uuesti söönud ja isegi kui esialgu on tegu platseebo efektiga, tunnen ma end juba täna paremini. St rahulikumalt, enesetunne on alguses neid sööma hakates jube kehv – kõik keerab sees, suu kuivab, aga ma tean, et see läheb mööda.

Eile olin ma lihtsalt diivanil pleedi sisse mässitult ja vaatasin “Minu geniaalset sõbrannat” ja haletsesin end natukene. Tundsin Satust puudust. Tema mulle kunagi kõik need raamatud kinkis ja ma mäletan nii eredalt ta enda elevust. Ta oli nendest raamatutest vaimustuses ja ei jõudnud ära oodata, millal ma need loetud saame, et saame siis koos arutama hakata. Me jõudsime vaid esimese romaani analüüsini. Istusime ta köögis, jõime veini ja sõime krabisid ning rääkisime sellest raamatust. Ida vaatas toas “Totorot” ja sõi lompe’sid. Ma vaatasin seda sarja, mõtlesin Satu peale ja tundsin tast nii puudust. Ta oli mulle selline tugi, et seda on raske sõnadesse panna. Läksin suhteliselt kurvas tujus magama.

Hommikul ärkasin nagu teise inimesena. Ma tundsin endas mingit tohutut jõudu.  Ma võin olla hingelt romantiline ja naiivne maanaine, kes tihti elab oma unistustes, aga ma olen ka võitleja. Ma ei lase ei endale ega oma lähedastele haiget teha. Panin selga Satu Marimekko kostüümi, võõpasin huuled roosaks ja astusin enesekindlalt uksest välja. Satu tuli niimoodi minuga kaasa.  Ta oleks minu üle uhke, et ma ei anna alla!

 

 

Karantiinipäevik: me saame hakkama

/ Eveliis / 15 Comments

Ütlen ausalt, et ma olen liimist lahti. Aga mitte selle pärast, et viies nädal kodus pean olema, vaid muudel isiklikel põhjustel. Kodus oma perega koos olla on ikka tore.  Meil olid nii vahvad pühad. Lapsemeelsed, värvilised ja lõbusad. Jah, ma tean, et mune ei värvita reedel, ma tean munadepüha etiketti, aga ausalt olukorras, kus me hetkel oleme ja ajas, milles elame, on mul täiesti suva, mida keegi minust selle põhjal arvab, et mune valel päeval värvisime ja samal päeval pühadejänku toodud mune otsisime. Muide, kas  keegi seletab mulle, miks üldse pühadeJÄNES toob KANAmune? Lihtsalt praegu jäin mõtlema, varem pole selle peale mõelnud. On kuidas on, hetkel on mu jaoks oluline see,et lapsel on lõbus.

Jätkuvalt on Ida fantastiliselt tubli laps, kes meisterdab ja nokitseb ning genereerib aina uusi ideid. Võrratult tubli laps! Sama ei saa öelda vanemate, eriti ema kohta. 99% tõenäosusega on mu depressioon tagasi, sest ega ma muidu iga väiksema “vale” asja peale häält ei tõstaks. Sellest tingituna ka eelmine postitus, kus ma juba ütlesin, et ükski mure ei ole väärt seda, et oma pere kannatama peaks. Kas ma tõesti peaksin uuesti AD-d sööma? Ma tegin nii palju tööd endaga, et ise hakkama saada. Hetkel olen ma segaduses.

Samas nagu üldse ei tahaks ennast haletseda, tundub nii lamp (eriti avalikult) halada, sest keda huvitab. Tegelikult on ka ju nii, et kui ma ütlen, et on raske, siis keegi saab selle peale vaid pihku naerda ja parastada ning keegi teine mõtleb, et mida ta halab, mul on ka raske. Inimeste mured on erinevad ja enda mure tundub ikka kõige suurem, isegi kui teistele tundub see tühine. Püüan vaikselt hoopis ikka keskenduda oma aiamaaprojektile, aga pekki, see on  nii keeruline kui ei oska planeerida ja kujundada. Marek küsib mult küsimusi, mis sama hästi võiks olla hiina keeles. Et kas kile peenarde alla ja kas multš peale, kui suured kastid, mis pidi, mis suunas…Mina ei tea, ma ei oska aeda kujundada. Ma ainult tean, milliseks ma tahaks, et see üles songeratud aiamaa saaks. Ma isegi tunnen, et ma vist olen valmis neid peenraid ise kastma ja rohima (aga seda ju ei pea kui kile alla panna?).  Aga küll on tore unistada, et mõtle kui vahva oleks kui keegi armastaks taimede ja peenarde ja aiamaaga mässamist ning tuleks kampa. Võib olla ühel päeval tulebki?

Mõtlen siin praegu, et ikka täitsa depressiooni nähud on mul. Eile tundsin päriselt, et ei jaksa mitte midagi, käisin mööda elamist ringi nagu Bergen, elu tundus täpselt selline nagu Bergenilinnas, kõik tundus nii trööstitu ja lausa mõttetu.  

Täna mõtlen, natuke tänu Mareki pahandamisele ja natuke tänu tuttavate pep-talkile, et tegelikult pole üldse ju nii hull. Ma jätkuvalt  tunnen, et see koroonakriis on minus välja toonud paremad küljed (jätame karjumise kõrvale, see on ühe teise olukorra kõrvalmõju) ja pannud mind asju veel rohkem teisiti hindama. Vähem asju ja rohkem emotsioone, aga häid emotsioone ja seda viimast ütlen mina, vana kakupunn eksju. Ma loen inimeste omavahelist kraaklemist (blogimaailmas tuleb seda ikka ütlemata palju ette) ja mõtlen, et miks inimesed seda teineteisele teevad. Mida annab ühele või teisele teadmine, et ma olen sinust ja temast kõvem suunamudija. See on ju absoluutselt ebaoluline? Ja siis see omavaheline solvumine. Kohati ma ausalt tahaks öelda, et tulge liivakastist välja ja nuusutage lilli, suunamudimine on vaid üks killuke elust, mida igaüks teeb nii hästi kui oskab või tahab.

Võib olla on see depressioon, mis minus räägib, ma ei tea tõesti, aga sõbrannaga ka alles hiljuti arutasime, kuidas me aastaid tagasi ühe või teise sõbranna valikuid ei mõistnud ja maha tegime. Täna on ikka täiesti piinlik tagasi mõelda, et püüdsime kellegi teise elu elada, sest meile tundus vale. Ma kohati siiani ei mõista mõndade sõprade tegevusi ja elu, aga need ei puutu ju otseselt üldse minusse, nii et mis see minu asi on, kuidas keegi oma elu elab. Lugesin Perekoolist, et inimestel oli piinlik Roaldi saate pärast, et seal näidati tänapäeva Danhammerit. Kuidas saab teiste pärast piinlik olla? Minu arvates on hoopis lahe, et ta näitabki kui erinevad inimesed on ja kui erinevaid elusid elavad, huvitav on. Minult ka mõnikord küsitakse, et kuule, kas sul selle või tolle sõbra pärast piinlik ei ole. Jah, mõnikord ma pööritan silmi ja mõtlen tõesti, et kus teie aju on, aga mõelge kui minu sõbrad minuga ei suhtleks, sest neil on piinlik minu pärast. Vaadake kui palju lollusi ma korda saadan pidevalt, kui paljudesse jamadesse ma satun kogu aeg, mul ei oleks vist ühtegi sõpra kui nad pidevalt piinlikkust tunneks. Nad ei tunne piinlikust, on hoopis toetavad.

Ja kuna täna on meie peres ilmselt otsustamise koht ning mul on vaja pep talki, siis panen siia kirja ühe blogilugeja kommentaari, mis eile mind väga aitas.

“Kõik möödub. Ausalt. Eks sa ise tead ka. Nii faking alatu lihtsalt… ja ei jaksa uskuda karmasse, mis neid tõpraid ise karistaks… aga sa oled tubli ja vapper ja aus ja osav. Sul on hea mees ja imeline laps. Ilus kodu. Miljon fänni üle maailma! 
Ma vahel korrutan endale (senikaua, kuni ise uskuma jään…), et kõik lõppeb hästi – ja kui pole veel hästi, siis pole veel lõpp. 
Aga üks hea asi on vähemalt see, et Ida saab ka tulevikus KÕIGEGA hakkama, sest sina oled ta ema ja fantastiline eeskuju 💛“

Tuleb tunnistada, et seda oli nii hea lugeda, ja jumala eest, palun ärge arvake, et ma nüüd hetkel kiitust nurun. Ei, ei, üldse mitte, panin selle ühe kommentaari siia kirja konkreetselt enda jaoks, et mulle jääks meelde, et ma saan alati ja igas olukorras hakkama.

 

Moodsa aja haigus – depressioon

/ Eveliis / 5 Comments

Selle pildi taga on peidus minu depressiooni kõrghetk. Kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, siis mõnikord ma mõtlen täiesti siiralt, aga kuidas ma ellu jäin. Seda küsides ma ei liialda. Enne kui ma totaalselt kokku varisesin, varjasin ma oma depressiooni ja valetasin nii teistele kui endale, et mul ei ole midagi viga. Tegelikkus oli aga see, et ilmselt jõudsin ma arsti ja abini viimasel hetkel. Nii palju oli hetki, kus ma istusin autorooli ja mõtlesin, et sõidaks vastu puud või järve, nii palju oli hetki, kus ma täiesti lohutamatult ja ebaratsionaalsete asjade peale nutsin, nii palju oli hetki kui mulle tundus, et keegi mind jälitab ja ma kartsin välja minna kodust. Kohutav aeg ja hetkel tundub isegi natukene uskumatu. Kas see olin päriselt mina?  Ma sain aru, mida tähendab depressioon päriselt. Muidu oli see nagu selline moodne sõnakõlks, ah, mul on depressioon.

Halb tuju ja muremõtted ei ole depressioon. Mind ajab täiesti vihale, kui inimesed ütlevad iga asja peale, et neil on depressioon või siis teised, kes ütlevad, et asi see depressioon siis on, saa üle. Pole ka imestada, et paljud peavadki seda lihtsalt sõnakõlksuks. Kes ei võta ise tõsiselt ja kes ei võta teiste mõtteid tõsiselt. Piir on ilmselt õrnõhuke, aga mulle ei meeldi üldse depressiooni “naljad” iga raskema olukorra peale. Mina olen oma depressiooni ravinud ja tarbinud antidepressante aastaid, alles sel aastal, paar kuud tagasi, tundsin ma, et elu on nii palju joones, et aitab, ma saan ise hakkama ning ma tundsin end üle pika aja hästi. Tervelt. Siis aga juhtus see tobe “kuuajane katseaeg, milles ma feilisin” (jäägu igaühe enda otsustada, kas õiglaselt või mitte) ja ma tundsin päriselt, kuidas kõik mu pingutused olid korraga nagu maha visatud. Ma nutsin päevi (ilma liialdamata!), ma tundsin end alaväärtuslikuna, kõige kehvema inimesena, mu peas olid jälle need samad muremõtted. Marek ütles, et “sa oled jälle samasugune nagu siis kui sul depressioon oli” ja see oli minu jaoks äratuskõne. Ma ei tahtnud uuesti samasse auku langeda. Kes on seda kogenud, teavad kui õudne see on. Ma olin vihane ja pettunud ning täpselt ühe telefonikõne kaugusel, et lasta end haiglasse sisse kirjutada. Igaks juhuks. See kõne jäi tegemata kolmel põhjusel – Marek toetas mind öeldes, et püha jumal, me oleme hullemateski asjadest läbi tulnud ja see mõjus rahustavalt, ma sain kodus rahulikult puhata, üksi olla ja mõelda, mida edasi ja  ma sain jõudu vaadata suuremat pilti tänu poolvõõrastele inimestele, kes mulle sisestasid, et ma ei ole “väärtusetu rämps”. Selgus, et seda pep-talk´i oli vaja.

Samal ajal kui mina maadlesin oma nö deemonitega, sattusin ma rääkima ka paari tuttavaga, kes oma muresid tahtsid kurta. Ma tean, et iga inimese mured on endale kõige suuremad ning kuna minu enda omad tundusid mulle just kõige suuremad, siis ma ütlesin ausalt, et mul ei ole hetkel aega ega jaksu teiste muresid (mis mulle tõesti tundusid tühised, aga ma ei öelnud seda välja) kuulata. Selle peale inimesed solvusid, sest neil on ka depressioon. Ma püüdsin selgitada, et iga muremõte ei ole depressioon, aga et kui tegu on tõesti depressiooniga, siis tuleb abi otsida ja sellega tegeleda, mitte niisama tähelepanu saamiseks halada ja teha nalju “ma pean ka koos sinuga Jämejalga tulema”. Ma ei hakka teiste inimeste muresid ja vestlusi nendega rohkem blogis avalikult lahkama, aga ma suutsin vähemalt neli korda vihastada.

Kas aastal 2019 on depressioon moeasi? Et see peab olema? Või oleme me tõesti muutunud nii nõrgaks, et kohe kui elu korraks ei ole meelakkumine, vaid vaja on (teinekord ka asja eest) vastutada, siis langeb maailm kokku? Kohe on depressioon ja hullumajja minek? Jube pahaseks teeb see “tõmban nööri kaela”- jutt igal sammul. Juhul kui see ei ole must huumor, mis on omamoodi moodus raskustest üle saada. Ühe tuttavaga, kel on ka hetkel raske periood, naersime, et olukord ajab lausa äädikat jooma, sest mis elu see on, aga see oli meile omane ja (võimalik et vaid) meile arusaadav must huumor. Me saime aru, et see on meie viis üle olla raskustest ja end rumala huumoriga lohutada. Ja siis on inimesed, kel on depressioon ja “jämejalga minek”, sest autoga sai vastu aeda sõidetud, nii et värv tuli maha ja mees on nüüd vihane või “meil on töö juures koondamine, raudselt olen mina ka üks neist ja siis ma kaotan kõik”. Milleks ennustada ja mõelda ette, mis halvasti võib minna?  Ongi nagu moeaasi, et mida rohkem muretseda, depressioonis olla, seda ägedamad oleme? Et justkui otsime põhjust mossitada ning “sitahaisu-näoga” ringi käia? Ma üldse ei imesta, et päriselt ummikus olevad inimesed häbenevad oma raskustest rääkida, sest muidu oled “ah sina ka” või “veel üks”. Päriselt abi vajavad inimesed jäävad tähelepanuta, sest tundubki justkui normaalsus, et kõigil on depressioon ja sellega ei pea tegelema ega seda tõsiselt võtma. Peab küll võtma! Ainult kergekäeliselt ise ei pea endale diagnoosi panema.

Ma tean, et minu kirjutis võib tunduda üleolev ja enda mätta otsast, aga ma oskangi vaid enda kogemuse põhjal rääkida ning tean, et raskused ja depressioon on kaks eri asja. Mul on hetkel raske, aga mul ei ole depressiooni (ptüi ptüi ptüi) ja loodetavasti olen ma saanud nii palju tugeva(ma)ks, et ka ei tule. Sest raskused on ületamiseks. Ma kavatsen need täiega ületada. Elada hetkes ja nautida kõike seda ilusat, mis mul olemas on. Mul on isegi täiesti jõulumeeleolu. Kuigi aknast välja vaadates on tunne nagu oleks kohe munapühad. Viimase kuu aja jooksul on juhtunud nii palju pisikesi asju, mis mind on pannud asjadele teise pilguga vaatama. Usute või mitte.

Ma tegin rasedustesti

/ Eveliis / 2 Comments

“Kuule, mine osta mulle rasedustest!” palusin ma Marekit ühel ilusal päeval. Marek pööritas silmi ja ütles, et ta on oma elus neid mulle nii palju ostnud ilmaasjata, et tema enam ei viitsi. Ma muidugi ei saanud korraks etteheitest aru, et mismõttes, kas ta oleks tahtnud, et kõik need n+1 korda oleksid positiivsed olnud, aga siis sain aru, et tegelikult mõtles ta, et iga kord kui mu riided enam selga ei mahu ei taha ma endale tunnistada, et olen lihtsalt paks ja kujutan maailma suurima paanikaga ette, et aga äkki ma olen hoopis rase. Ei olnud ka seekord. Just plain fat.

Lisaks paksusele on mul  ka selline väsimus olnud,  et tulin töölt koju ja tundsin, et nüüd ei ole muud kui viskaks vaid teleka ette pikali, lihtsalt ei olnud jaksu mitte millekski muuks. Plaanid igaks õhtuks olid suured,  täide sai neist viidud täpselt suur null. Näiteks on mul plaan oma garderoobis teha totaalne laastamistöö. Osa asju on juba Yaga-s müügis. Mul on absoluuuutselt liiga palju riideid, isegi peale seda kui ma olen kaks korda aastas viinud kottide kaupa riideid taaskasutusse. Ma tahan, et mu garderoob oleks nö õhuke – praktiline, kõigega kombineeritav ja jätkusuutlik. Plaan on hea, aga sinnani ei ole ma lihtsalt jõudnud. Mul ei ole jaksu olnud. Ma olen olnud väsinud. See oli ka üks põhjus, miks ma rasedustesti tegin. Normaalne inimene süüdistaks sügisväsimust, vitamiinipuudust või mõnd muud sellist loogilist põhjust. Mina tegin rasedustesti. Kaks korda! Väsimus ja tüdimus ning depressiooni tagasilöök on olnud märksõnad viimasel ajal.  Ma vaatasin hirmuga oma kalendrit, mis oli täis erinevaid üritusi ja mõtlesin, et ma ei tahaaaaa. Oleks tahtnud kookonisse pugeda ning maailma eest peitu minna.

Täna aga ärkasin ma (siiski äratuskella edasi snoozides) üle pika aja lootusrikkalt ja energiliselt. Tundsin, et tuleb hea päev, millegi uue algus, uus hingamine. Ma ei oska seda otseselt isegi seletada, millest see oli tingitud, aga suure tõenäosusega oli see erinevate asjade kokkulangevus. Ma olin viimase paari päeva jooksul saanud huvitavaid komplimente, tunnustust, tuge. Samuti need üritused. Veel eile tundsin ma, et ei tahaaaa, aga täna tundsin lõpuks, et võtan hoopis väsimuse asemel kalendri ette  ja vaatan, kuhu ma reaalselt jõuan ja kuhu mitte. Just Film, PöFF, emme sünnipäev, isadepäev, taimetoidumess, moeshow, sõbrannadega veini joomine, sõbranna lapse minijuubel, lõunatamised, kohtumised koostööpartneritega, viimaste tööde lõpetamised ja kliendikülastused (kohe vanas) töökohas, Ida sõprade sünnipäevad….

Täna lõuna ajal helises mu telefon. “Palun kergemat karistust, aga ma ei jõua täna lõunale,” ütles mu tuttav telefoni. Ma puhkesin kõva häälega naerma. Mul oli nii hea meel seda kuulda. Mitte et ma ei oleks tahtnud lõunatada, vaid ma olin selle ära unustanud ning olin Tallinnast tunni aja autosõidu kaugusel. Mulle jõudis kohale, et viimased paar kuud on olnud nii hull tempo + uued muutused, et muidugi ei ole ma rase, vaid lihtsalt väsinud olnud.

Vikerraadio

/ Eveliis / 29 Comments

Juba aastaid kuulan ma hommikul autoga sõites Vikerraadio hommikuprogrammi. Nii ka täna hommikul. Mulle meeldib see “igav vanainimeste” raadio, sest seal ei ole üleliigset müra ja lärmi. Ma ei ole väga hommikuinimene ja hommikuti ajab mind ilgelt närvi loll loba. Natuke teemast kõrvale, aga eile õhtul koju sõites kuulasin ma Rahva oma kaitset R2-st. Ma sain Mart Juurest täiesti aru kui ta ütles, et ilgelt nõme, et see konkreetne saade on hommikul ette lindistatud, et siis teda ajavad kõik asjad närvi, et hoopis teine asi on saadet teha otse ja õhtul, siis tunduvad paljud asjad hoopis meeldivamana. Ma olen samasugune. Seepärast ma armastangi hommikuti Vikerraadiot. Armastaks veel natuke rohkem kui Taavi Libe alles oleks, aga no tuleb leppida, et elame muutuvas maailmas. Kuulamata ikka ei jäta.

Täna hommikul räägiti kahest teemast, mis mind kõnetasid ja kohe tundsin, et pean ka oma arvamust avaldama. Esimene neist oli autoeksami-turism. Ehk siis levib trend, et inimene elab näiteks  Tallinnas ja käib siin autokoolis, aga eksami sooritamiseks läheb mõnda väiksemasse linna, sest seal on eksami sooritamine lihtsam. Arusaadav tegelikult. Aga nõme ikka. Ma mõtlen, et okei kui seda tehakse põhjusel, et ei taha pikalt järjekorras oodata, saan aru, et eksamiaegu ei ole suuremates linnades varnast võtta, aga eks selle turismi eesmärk on ikka lihtsamini load taskusse saada. Mu meelest on see nii jabur. Ses mõttes, et okei, saan eksami tehtud ilma valgusfooride ja ringristmiketa, aga kammoon, kui igapäevaselt peab siiski sõitma suuremas linnas, siis kui suur on tõenäosus, et liikluses ebakindel juht mingil hetkel nii endale kui teistele ohtlikuks muutub. Ma mõtlen, et inimesed võiksid natuke oma ajusid kasutada kui juhilube teevad, sest no kõige olulisem ei ole see, et load käes, vaid see, et ka sõita oskaks.

Kusjuures veel üks asi.

Kuigi ma ise sõidan ja eelistan iga kell sõita automaatkäigukastiga autoga, siis minu arvates peaks eksami sooritama siiski manuaalkäigukastiga. Miks ma nii arvan? Lühidalt öeldes arvan ma, et automaatkäigukastiga oskab sõita ka treenitud ahv, aga liikluses oleks parem kui ei oleks treenitud ahvid sõitmas, vaid inimesed, kes suudavad autoroolis ka mõelda. Mõelge nüüd ise – automaatload, väikelinnas tehtud eksam, pähe tuubitud vastused. Kui palju see inimene tegelikult autot juhtida oskab ja liikluses hakkama saada?

img_4345

Teine teema, mis mind hommikuprogrammis kõnetas, oli läbipõlemine (“>link). Töös ja pereelus. Ma tean, mis on tööelus läbipõlemine. See on tegelikult hirmus kogemus, aga millegi pärast ei taha eestlased ikka veel aru saada, et ei võida see, kes saab teise ees uhkustada, et teeb nädalas 100 tundi tööd ja pole aastaid puhanud. Me ei luba endale “molutamist”, sest äkki keegi läheb selle ajaga kuhugi eest ära. Jõaub kaugemale? Aga kuhu? Lähemale mõnele terviserikkele või läbipõlemisele. On see seda väärt tõesti? Kas te teadsite, et inimestel lausa soovitatakse võtta “molutamisetund”? Ma tean, et eestlastele on kombeks öelda, et issand mul on nii kiire ja sain alles kell üheksa kontorist ära ja üldse ei jõua midagi, aga teate miks ei jõua. Ei jõuagi selle pärast, et me ei luba endale “molutamist”. Jajaa, ma tean inimesi, kes väidavad, et nemad teevad kaheksa tundi järjest tööd ja ei tegele üldse kõrvaliste asjadega.  Huvitav, kas nad ise ka usuvad seda ja elavad mingis eluvales või on see mingi poos – äkki mind ei hinnata piisavalt kui ma kogu aeg ei räägi kui palju mul teha on ja kui vähe on aega. Ma tean ettevõtteid, kus töötajad nimelt saadavad meile hilistel õhtutundidel, sest nii jääb neist mulje, et nad teevadki rohkem tööd ja on rohkem pühendunud. Ma ei mõista seda. Võimalik, et ma olen liiga kaua elanud ja kokku puutunud Skandinaaviaga, et minu jaoks on oluline “hygge”. Kvaliteetaeg oma pere ja sõpradega, oma hobidega, mitte pidev töötamine. Ja see ei tähenda sugugi, et ma oleks laisk või looder, ma lihtsalt ei näe vajadust teeselda. Pühapäeva öösel ei saanud ma enne poolt kolme varahommikul magama, sest mul olid ühed kliendid saabumas hilise lennukiga ja ma tahtsin teada, kas nad jõudsid kokku lepitud transpordiga ilma sekeldusteta hotelli, kas check in oli okei, et kui midagi on, siis ma ei vasta unise häälega, et oot, mis, ma magasin, ei saa aru… Kui on vaja teha tööd ka öösel, siis ma teen seda, aga mitte reeglina ja näitamiseks. Ma töötasin kunagi ühes ettevõttes, kus oli kohustuslik Skype´is olemas olla 08- 22 ja tunni aja jooksul vastata. Kuna ettevõtte omanik oli ööinimene, siis tihti alustas ta vestlusi keskööl ja hiljem ning hinnatud olid need töötajad, kes kell kolm öösel temaga kaasa vestlesid. Mina olin üks neist kell-kolm-öösel-Skype-inimestest. Kuni enam ei jaksanud. Mis te arvate, kas mu töömaine langes ja korraga olin ma töötaja, kes ei panusta piisavalt? Muidugi.

Miks me sellest tobedast suhtumisest juba üle ei saa.

Perest läbipõlemine tundus aga võrreldes tööga veelgi hullem. Tööga on  tegelikult lihtne. Valid uue töö, lähed puhkusele, aga uut peret ju ei vali või puhkust nagu ka ei võta? Või noh…võid ju valida uue pere, aga see ei tohiks olla mu meelest esimene moodus oma läbipõlemist ravida. Perest puhkusele minek ei tohiks olla häbiasi. Minu jaoks näiteks on täiesti loomulik, et ma vajan aegajalt aega vaid ka iseendale. Ilma süümepiinadeta naudin seda kui ma olen täiesti üksinda kodus või spaas või jumala eest kasvõi tööreisil. Ometigi on palju inimesi, kes seda teha ei julge ja tulemuseks on depressioon ning läbipõlemine. Muide, välja tuli ka see, et tulemuseks võib olla ka suitsiid ning kui naistel ei mahu see isegi top15, siis meeste puhul on läbipõlemisest tingitud suitsiid lausa viiendal kohal. Ma mõistan seda. Naised räägivad, mehed elavad sissepoole. Üsna tihti ei võeta kodusest elust tingitud läbipõlemist tõsiselt ja arvatakse, et sellega saab kenasti ise toime tulla. Tegelikkuses aga on sellisel juhul tihti vaja ka ravimite abi. Minu läbipõlemine oli tingitud paljude asjade kokkulangevusest. Ilmselt oli seal osake ka kodust läbipõlemist, sest spetsialisti poole pöördusin ma alles siis kui kodus lained üle pea käisid. Mul oli hea psühholoog ning mulle määrati antidepressandid ja ma sain oma august välja. Te ei kujuta ilmselt ettegi kui sügav see auk oli, kust ma välja pidin ronima.

Ma tarvitan antidepressante nüüd juba üle kolme aasta. Tänu sellele kogemusele oskan ma ksujuures rohkem hinnata nii ennast kui ka oma aega. Veel kolm-neli aastat tagasi defineerisin ma end vaid läbi töö. Tänaseks olen ma aru saanud, et töö on vaid osake minu elust. Sinna kuulub ka nii palju muud.

Vot seepärast mulle meeldibki Vikerraadiot kuulata, et seal räägitakse päriselt asjalikel ja huvitavatel teemadel, mis mind kaasa mõtlema panevad. Seda ei saa öelda SkyPlus´i kohta.

 

 

Täitsa lõpp!

/ Eveliis / 12 Comments

Täitsa lõpp noh. Ma ei saa aru, kas see kevad-depressioon varsti üle ka läheb. Vaatan aknast välja, rästas tilgub, päike paistab, ilus ilm on. Eile käisime Idaga suusamäel hullamas. Mõlemad saime päikesest punased põsed. Kodus on Marek köögi lõpuks ära võõbanud. Meilboksis on meeldivad uudised üksteise järel. Aga mina olen ikka mossis ja masenduses. Mõtlen reaalselt vaid muremõtteid. Keegi oleks nagu selle valguse jälle seal pagana tunneli lõpus ära kustutanud. Miks? Ma tahan, et see üle läheks juba. Kuidas see üle läheb?

Ja et mitte teid oma depressiooniga hulluks ajada, jagan hoopis viimaseid pilte Itaalia reisist. Püüan nendega endale ka “keskendu ilusatele asjadele” sisendada. Bellaggio oli ilus!K ui satute Como linna ja see jääb liiga väikeseks ning te olete ilma autota, siis istuge lihtsalt bussi või paadi peale ja tehke väikene väljasõit. Meie istusime paadi peale. Teadmata, mis meid seal ees ootab ja kuhu me tegelikult läheme. Kokkuvõttes tuli sellest meie reisi parim päev. Nii ilus väikene linnakene. Ise oma peaga poleks osanud sellise koha peale tullagi, aga hotellist soovitati. Midagi head ka sellest hotellist. Okei, asukoht oli ka hea, aga tuba oli nagu pime sahver, sest akna taga oli täpselt teise maja sein. Lootus, et selles hotellis saab toa vaatega järvele nagu reklaam bookingu lehel seda lubab on 1/20le, sest my meelest vaid ühe toa akendest paistis üle teise maja katuse natuke järve, nii et heal juhul võiks seda nimetada “järvevaatega toaks”.

Aa, ja see Margus Vaheri raamat, mille ma reisil läbi lugesin. Ütleme nii, et Marek pööritas silmi ja küsis, miks ma seda loen, kui talle katkendeid ette lugesin (viimati pööritas ta nii silmi kui ma talle “50 halli varjundit” katkendeid lugesin). Ja mina ütlen, et see on ikka täielik huumoriraamat. Mis värk sellega üldse on, et kõik mehed korraga nii kangesti targad alfaisased, kel hädasti on vaja naisi õpetama hakata, on?

53313393_10211484173140480_5703541802573758464_nDSC04185DSC04201DSC04212DSC04217DSC04221DSC04223DSC04229DSC04236DSC04241DSC04254DSC04253DSC04278DSC04287DSC04333DSC04348.JPG