Lihtne soov

Jõulude lähenedes võib aina rohkem näha kingisoove ja – soovitusi. Eks mina ka peas mõtlen, et kellele mida kinkida, aga minulikult on kinkide ostmine mul alati viimasele hetkele jäetud, igal aastal vannun end maapõhja kui pean paar päeva enne jõule minema poodi ja ei leia siis seda, mida tahtsin, aga ometi ei paranda end kunagi. Nii ka sel aastal. Ideed on olemas, aga teostamiseni ei ole viitsinud jõuda. Lihtsalt ei viitsi, päris ausalt. Võib olla on põhjus selles, et ma ei hooli kinkidest. Okei, see ei ole tegelikult ka tõsi. Kinke saada on alati tore, aga kuidagi mida aasta edasi, seda rohkem ma mõtlen hoopis muudele asjadele. Ma tean, et see kõlab klišeena, aga tõesti, mulle tundub, et mul on kõik asjad olemas ja need, mis puudu on, neid jõuludeks soovida ei saa. Saab, aga noh vaevalt keegi mulle uue Bentley võtmed kuuse külge riputab;) Üks hommik, kui jälle Marekiga koos tööle sõitsime, palusin ma päkapikke, et need mu autole talverehvid tooks, et ma saaks üksinda vaikuses sõita, mitte ei peaks kuulama Mareki hommikust optimistliku lõõritamist. Mina ei ole hommikuinimene. Mina tahan rahus ja vaikuses “Vikerraadiot” kuulata autos. Marek on hommikuinimene. Tema tahab juba hommikul vara laulda ja tantsida. Õudne inimene…

Aga olgu, hakkan teemast kõrvale kalduma. Jäin mõtlema, et mida mina päriselt jõuludeks tahaks? Pesu ja ehteid ja parfüüme ja vahuveini võib mulle muidugi alati kinkida, aga need on kõik sellised asjad, mida ma saan ise ka poest osta kui tahan ja tuju tuleb. Kui Jõuluvana oleks olemas ja ma peaks talle kirjutama oma jõulusoovi, siis ma ei kirjutaks talle, et palun too mulle uus lõhn ja uus pesu, lihtsalt ei tundunud see päris õige soov. Aga mis see õige soov siis oleks? Täiesti ootamatult turgatas mulle ühel õhtul pähe, mida ma tegelikult tahaksin. Lihtne soov, aga päris.

Ma tahaksin, et Idal oleks vanaisa.

Minul ei olnud vanaisa, üks oli ammu surnud ja teisel oli minu olemasolust täiesti suva, aga ma ei saa kurta – mul oli Andu. Kui ma laps olin, siis Andu käis turul õunu müümas, eranditult iga kord enne kui ta rattaga Vasulasse tagasi sõitis, käis ta Kivi tänavast läbi, et meile tuua kotike kommidega. Eranditult iga kord. Ja parimatel turupäevadel andis salaja taskuraha. Lapsepõlvest on Anduga seoses nii palju mälestusi. Andu õpetas mind ujuma. Kui ma vanaema värskelt istutatud võõrasemadest lillesuppi keetsin ja vanaema mulle kere peale tahtis anda, pugesin ma Andu selja taha peitu ja näitasin vanaemale keelt. Andu olla vitsaga vastu käsi saanud minu eest. Algkoolis vedasin ma Andu maadlusmedaleid-vimpleid kooli ja uhkustasin, et minu vanaisa on tugev nagu karu, et katsugu vaid keegi mind kiusata, siis ma kutsun Karu. Mitte et keegi mind kiusanud oleks, aga kui nad oleks tahtnudki, siis küll Andu olekski tulnud.

This image has an empty alt attribute; its file name is blogger-image-793249976.jpg

Iga kord kui ma vaheajal maal olin, küsis Andu, mis mu kehalise kasvatuse hinne oli. See oli mul alati “viis”. Andu süda oli uhkust täis, et minust sporditüdruk on kasvamas. 
Kui Andu oli purjus, siis meeldis talle meid kas turjal ratsutada või sülle krabada. Vanaema oli alati pahane ja kartis, et Andu meid maha kukutab. Eks meil oli ka, aga samas oli see lõbus ka. Andu õpetas mulle salakeelt. “Kole kapp” oli salakeeles “kale kopp”, nii küsis ta ALATI kui külas olime, midagi “salakeeles”. Et kas ma ikka mäletan? Andu tuli meile alati bussi vastu. Vanasti ei olnud mobiiltelefone ja nii ta käis mõnikord mitu päeva lõunase ja õhtuse bussi vastas, sest ta arvas, et äkki me täna tuleme. Ma võiksin seda loetelu jätkata. 

Ma tahaksin, et Idal oleks ka oma “Andu”. Selline lahe paps, kes vahepeal helistaks, et küsida, mis kehalise hinne on ja kellele Ida saaks helistada kui ema ja isa kiusavad ning ülekohtused on. Selline, kes oleks lihtsalt olemas kui vaja. Kingiks sünnipäevaks ja jõuludeks suure ja mõttetu kaisumõmmi ning annaks salaja taskuraha. Kellele Ida saadaks oma pildiga jõulukaardi ja kes siis sellega sõprade ees uhkeldaks – vot see on minu lapselaps!

“Õelus ei näri sind seest nagu hiir, vaid õgib nagu tiiger.”

Sõitsin täna hommikul põhimõtteliselt uue töö kokkuleppeid sõlmima (First we take Manhattan, then we take Berlin! või vastupidi) ja kuna ma jõudsin kohale veerand tundi varem, mõtlesin tanklast kohvi kaasa osta. Minu ees ostis üks naine autole mootoriõli, müüja püüdis välja uurida, kas see on õige ja kõik see võttis piisavalt kaua aega, et ma muutusin juba ärritunuks. Ma olin peaaegu nägusid tegemas, kui mulle meenus just kuuldud intervjuu Ivo Linnaga. Rohkem headust, rohkem positiivsust, rohkem naeratusi. Ärritumise asemel otsustasin ma selle intervjuu valguses oma suhtumist muuta. Kas mul oleks hea meel kui keegi mind sellises olukorras aitaks ja minuga kaasa mõtleks nagu tegi seda see Circle K müüja? Muidugi oleks. Kas ma oleksin tänulik, et inimesed minu selja taga on kannatlikud? Muidugi. Kas ma oleksin eeldanud, et meie taga seisvad kolm meest oleks sõna sekka öelnud ja aidanud? Jah! Aga jällegi oli see tõestus sellest, et naised saavad ise hakkama ja mehed…aga kes ütleb, et tänapäeva mehed üldse ise teavadki, milline on õige õli? Ühesõnaga ma ei olnud enam ärritunud, vaid naeratasin nii müüjale (kes oma naeratusega justkui vabandas) ja ostjale (kes oma naeratusega justkui tänas) ning sellest kohvi ostmise situatsioonist sai üks helge hetk. Oleks võinud vastupidi minna. Ma vist pean Ivo Linnale aitäh ütlema selle intervjuu eest. Aitäh! Soovitan //services.err.ee/media/embed/1003774</div>”>järelkuulata. Muhe, siiras ja mõtlemapanev. Minu eesmärk 2020 on olla Ivo Linna. Mõttemaailma poolest. Sealt ka posituse pealkiri. Etteruttavalt öeldes võin öelda, et selle intervjuu valguses visati mu teele paar tundi hiljem selline väljakutse, et ma hakkasin kõva häälega nutma (õnne ja viha segust).

Selle aasta jõulud ja aasta lõpp on minu enda jaoks olnud mingil määral suunamudija. Rääkisime jõuluõhtul tädiga traditsioonidest ja sellest kui erinev on jõulude tähendus inimeste jaoks. Üks mu tuttav ütles, et teda kutsuti peole, aga ta otsustas pere kasuks. Mul tekkis kohe küsimus, et kas jõulud ei peaks olema see aeg aastas, kus pere on, kasvõi hambad risti, koos. Tädi ütles, et ajad muutuvad, traditsioonid muutuvad ja võib olla ongi õigem teha seda, mida tahad, mitte taga ajada traditsioone ja teha midagi hambad ristis. See pani mind jällegi mõtlema. Aga võib olla tõesti? Mulle meeldivad jõulud tänu Haugenile, ma tahan Idale pakkuda sama jõulumaagiat, mis mulle on pakutud, aga samas on lapsepõlves jõulud mu jaoks pigem tähendanud stressi. Ootad, aga samas ei oota ka. Ma sain korraga aru ka vanaemast, kes ütles, et tal on jõuludest suva. Võib olla kui ma olen ka 86 aastat jõule näinud, on see mulle ka “tehtud-nähtud-lõputu-küünlapäev”? Ideaalis ma muidugi näeksin muinasjutulist jõulu, kus terve suguvõsa saab kokku, teoorias on see kõik ilus, aga praktikas kui tihti? Üldistan, aga tihti on tõesti sotsiaalmeedia klantspiltide taga nii tülisid, stressi, arutut joomist, ettekäänet joomiseks, eelarvamusi, jonni, millest me midagi ei tea. Jõulud võivadki olla stressirohke püha, sest kokku sunnitakse inimesed, kes kokku ei sobi. Traditsioonid on ses mõttes üsna rumalad. Ei pea midagi hambad risti taluma. Vaatasime pühade ajal “Tuhkatriinu” filmi . “Miks ta laseb oma kasuemal endaga nii halvasti käituda?” oli küsimus meie kõigi huulil. Me ju keegi ei laseks end tänapäeval nii kohelda. Aga seal olid taga traditsioonid, lubadused ja kasvatus. Okei, muinasjutul on õnnelik lõpp, aga tegelikult ei pea ju keegi enam niimoodi kannatama, sest on traditsioonid. Igaüks loob oma traditsioonid.

Mul ei olnud ka plaanis väga oma jõulude tähistamisest kirjutada, sest olgem ausad, suvalised telefoniklõpsud annavad tihti emotsiooni edasi vaid meile endile, meile, kes me olime kohapeal ja teame, mis seal taga on. Muul juhul on need vaid pildid. Samasugused nagu tuhandetel teistel. Kellel halvema, kellel parema kvaliteediga, aga pildid ja emotsioonid, mis olulised just meile endile. Ometigi, nagu te näete, panin ma need suvalised klõpsud üles. Miks? Telefonist kustutan ma need mingi hetk ära. Emotsioon läheb meelest. Blogi on osaliselt ka minu enda isiklik fotoalbum. Selle aasta jõulud olid minu jaoks päris lähedal täiuslikule. Kehva kvaliteediga pildid räägivad (mulle) oma loo ja loodetavasti teid ka ei häiri. Mulle meenutas see kõik natuke Haugeni jõule. Ma mõtlesin Britt-Idale ja Camillale, kes mulle kunagi selle muinasjutu kinkisid, ning oma perele, kes mul lasevad sellesse muinasjuttu siiani uskuda.

Me sel aastal tõesti ei teinud kinke rohkem kui jõuluvana Idale tõi. Kuusealune on muidugi lõppkokkuvõttes kinke nii täis nagu oleks meil majas kuus last, aga ma mäletan oma lapsepõlvest seda kinkide saamises ootust. Muidugi mängis siis rolli ka see, et poes päriselt ei olnud midagi saada ja ma alati imestusin ogaraks, kuidas jõuluvana kõik mu soovid (õnneks limiteeritud võimaluste tõttu ning tänu letialustele tutvustele ei olnud need teab mis suured) täitis, aga  minu jaoks on jõulud just suur osa lapsepõlvemäletsustest. Mul ei olnud lihtne poest osta twerkivat laamat, aga kui laps on sellest terve detsember päkapikkudele kirjutanud, siis andke andeks, minu ema süda ei lubanud talle midagi “kasulikumat” kinkida nagu mulle soovitati. Piiripealne mänguasi, aga jällegi – ma ei saa kinni olla selles, mida mina omal ajal kuue-aastaselt nautisin. Õnneks sai ta ka piisavalt asjalikke kingitusi. Laste Alias on näiteks täiesti geniaalne meelelahutus (seniks kuni laps ei ole väsinud ja talle hakkab tundam, et kõik teda kiusavad!)

Väsinud lapse magamapanemiseks ja laisa vanema õnneks on olemas ERR kuuldemängud. Me oleme terve detsember Idaga erinevaid jõulujutte kuulanud. Minu rõõmuks said Ida lemmikuks ka kunagised minu lemmikud “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”. Kuulasime kolmapäeval uuesti terve loo ära ja ma ütlesin Idale, et mõtle kui meil ka oli sama lugu, et lumemöldrid olid lihtsalt nõiutud ja lumeveski ei töötanud. Et ehk on abi sellest, et me lugu uuesti kuulame. “Kas homme on siis lumi maas?” küsis Ida. “Ma arvan küll,” lubasin ma talle ja lootsin (olles ilmateadet vaadanud) et nii ka on. Ärgates nägime me aknast siiski vaid rohelist muru ja vihma. “Ei töödanud,” kurvastas Ida. Mina kurvastasin ka. Kuni me hakkasime koju sõitma ja poolel teel siiski lund hakkas sadama. “Vaata, veski läks tööle!” hüüatas Ida rõõmust. Kui see pole jõulumaagia, mis siis veel on.

Lumemöldrite lugusid saate kuulata siin:

Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid. Autor Kalju Kangur.
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…

 

Error
This video doesn’t exist

Kui jõulude ametlik ja pidulik söömaaeg läbi sai, tähistasime me mu lemmik (ühtlasi ka ainsa) onu juubelit. Onu on üks neist inimestest, kes suure tõenäosusega on mind paljus aidanud saada selleks, kes ma olen. Mitte küll nii rahulikuks ja heatahtlikuks nagu tema, aga ma olin endale nooremana sisestanud, et kui ma ei saa endale samasuguse iseloomuga meest nagu mu onu, siis ma pigem olen kaheksa kassiga vanatüdruk. Marek ja mu õnu võiks olla teineteise peegelpilt. Minu onu on minu üks suurimaid eeskujusid mu elus. Naljakas on ka see, et meid mõlemaid sütitab eksport. Erinevad valdkonnad, aga samad väljakutsed, mõtted, strateegiad. Mõnikord me unustame end tundideks ekspordist rääkima.

Error
This video doesn’t exist

On veel üks asi, millele ma olen hästi tänulik. Just Marekile. Aastast aastasse kuulub traditsioonide hulka ka vanade albumite vaatamine. Mulle tegelikult nii meeldib, sest isegi kui neid pilte on sadu kordi nähtud, on nad meelest läinud ja jälle on naljakas neid meenutada. Sel alloleval pildil on näiteks minu ja Mareki esimesed ühised jõulud. Vaadake, millise lapsega ma abiellusin!  Või vaadake, kui sarnased on pisike Marian ja pisike Ida!

Seekord leidsis vanaema üles ka ühe albumi, mida ma enam ei mäletanudki. Või noh ma teadsin, et olin selle teinud (ma isegi mäletan täpselt, kus ja kellega koos ma selle tegin), aga ma arvasin, et see on kolimiste käigus kaduma läinud. Ei olnud. Oli vanaema juures hoiul.  Selle albumiga seoses pean ma ütlema, et olen Marekile (lisaks sellele, et ta mind vaos ja nö elus hoiab) tänulik selle üle, et ta austab ja toetab minu minevikku. Te ju teate minu esimese armastuse traagilist autõnnetust. Kuigi sellest on nüüd möödas väga pikk aeg ning kõik me oleme oma eludega edasi läinud, siis olen ma Marekile nii üüratult tänulik, et ta mõistab toda ajalugu ja on justkui saanud osakeseks ka tollest ammusest loost – käib läbi tolle perekonnaga, paneb koos minuga alati hauale küünla ja lihtsalt mõistab.

img_1932

Mõistab, et see on osake minust ja minevikust, mis mulle alatiseks oluliseks jääb. Jõulud on mu jaoks alati see aeg kui ma natuke muutun Teeleks, kui “Arno on jälle kodus käimas” ja seda enam olengi ma tänulik, et ma olen endale leidnud mehe, kes Tootsina on ikka minu kõrval, isegikui teda on teinekord mu tujude pärast vaja “vuntsi alt naerma kõdistada”.

Minu jõulupühad olid tõepoolest väga lähedased Haugeni jõuludele. Natuke jäi puudu, aga kõike ei saagi saada ning lõppkokkuvõttes on oluline see, et tuleb lahti lasta mõttest, millised on meie arusaamad traditsioonidest.

On need mõistlikud või iganenud harjumused. Mina mõtlesin vastu võtta oma traditsioonid. See tehti mulle aga täna natuke väga palju raskemaks. See saab olema minu 2020 väljakutse.  Ma tahaksin olla mina ise, samas natuke rohkem Ivo Linna, kuid ma tahaks ka, et inimesed saaksid minust ja minu põhjusest aru. Ilma, et ma peaksin õigustama. Segane lõpp? Aga muidu ei olekski ju minulik kui kõik oleks ideaalne.

Miks minna otse kui saab ringiga

Meie pere detsembritraditsioonide hulka käib juba aastaid ka Lottemaa jõulumaa külastamine. Ei olnud ka see aasta teistmoodi ja nagu detsember algas, hakkas Ida küsima, kas nüüd. Lõpuks jõudis see “nüüd” kohale ja eelmisel nädalavahetusel Lottemaa plaanidesse võetud saigi. Aga miks minna sinna otse kodust kui saab teha tiiru läbi Tartu? Aga miks mitte kutsuda Tallinnast Tartusse  ka sõbrad, et siis sealt üheskoos Pärnusse minna? Täiesti loogiline.  Ja miks mitte ka võtta kaasa (vana)ema, kes polnud Lottemaal veel varem käinud. Okei, ta vist tegelikult ei julgenud mingil arusaamatul põhjusel mulle oma autot laenata ja tegi näo nagu ta ei tahaks pühapäeval midagi muud teha kui Lottemaale meiega tulla, aga ma lõpuks ei teagi, kelle kulu nali oli.  (Vana)ema oli tõestus sellest, et Lottemaa võlub mitte vaid lapsi vaid ka neid, kes muidu igapäevaselt väga lapsemeelsed ei ole. Tahate ma avaldan teile ühe saladuse? Kui midagi avaldab minu emmele muljet oma lapsemeelsusega, siis peab see ikka midagi väga erilist olema, sest talle ei meeldi isegi multikad (Ma tean!  On ta üldse inimene? Kellele ei meeldiks multikad!), rääkimata siis lasteetendustest ja muust säärasest. Lottemaa on seega väga eriline, sest heaks kiidetud ka kõige kardetuma kriitiku poolt.

Olgu, olgu, ma natukene teen emmele liiga ka, aga tõepoolest Lottemaa on selline paik, kus igas inimeses tuleb välja see meie sees peidus olev koertüdruk. See ongi põhjus, miks Lottemaa tagasi kutsub. Mul on paar tuttavat, kes on öelnud, et ah korra käisime, kõik sai vaadatud, et mis seal ikka enam uut on. Tõsi, ega otseselt midagi uut ei olegi, eriti kui kiiruga kõik majad lihtsalt läbi joosta. Lottemaa ei ole vaid teemapark, see on justkui sõpradele küllaminek. Ja sõprade juures me ei oota ju, et seal oleks alati midagi uut, vaid me külastame neid sellepärast, et meil on üksteist hea meel näha. “Kuidas sul siis ka vahepeal läinud on?” küsis rebane Julia Idat nähes. “Hästi,” vastas Ida ja küsis mult hiljem sosistades, et kuidas Julia teda mäletab. “Sest ta on ju sinu sõber,” vastasin ma, “ja sõbrad mäletavadki ju.” Lottemaa võlu on see, et seal on sõbrad. Sind oodatakse seal. Alati.

Meie Lottemaa külastuse juurde käivad alati ka kindlad traditsioonid. Talvise Lottemaa reegel number üks on lõkkevorstid. See meenutab meile natuke Norras elatud aega, kus talvised lõkkevorstid käisid pühapäeva ja/või väliüritustega kokku nagu…Nagu…Roosma ja Tuuli? Saaremaa ja tuulik? Lottemaa külastus ei saa mööduda lõkkevorstideta!

Teiseks traditsiooniks on (pere)pilt. Ilma ei saa koju minna. Kui pole kaasas paberfotot, siis kas me üldse oleme Lottemaal käinud? Meil on vasrti vaja suuremat kapipealset, kuhu Lottemaa pildid ära mahutada.

Ma pean ka veel sajandat korda rõhutama tegelaste näitlejameisterlikkust. Lisaks lapsemeelsusele ja positiivsusele on Lottemaa tegelased kõik nii siirad ja ehedad, et see nakatab. Ma võiks kihla vedada, et ka härra Mõrumann oleks Lottemaalt ära läinud krapsakal sammul ja omaette “papapararaa, olen leiutaja laps” ümisedes.

Aga mis jõulumaa see on kui lund ei ole, olen ma kuulnud vanemaid porisemas. Siinkohal oleks paslik meelde tuletada ühe ilusa laulu sõnu.  Ka lumeta võib jõulutunnet tunda, ei hooli me kui must on maa, ja lumeta võib valgeks jõulud muuta, saab lumeta. Lottemaa jõulud on ka lumeta pisiasjades ja meie südames ning silmades.

Kui Tallinnast Tartu poole sõitma hakates mõtles Mari-Leen, et tundes mind ja minu autolugusid, oleks vist taiplik pleed ja termosega soe tee kaas võtta + krokodillid, sest #eveliisigajuhtub, siis Tartust Pärnu poole liikuma hakates arvas ta, et pole vaja. Täiesti arusaamatul põhjusel jättis emme kaasatulek talle usaldusväärsema mulje, ju ta siis ei tea, et suurimad seiklused ja eksimised on juhtunud just siis kui autos oleme koos mina ja emme. Tal vedas. Me jõudsime Lottemaale ja sealt Pärnu bussijaama ilma viperusteta. Viperused algasid alles siis kui me otsustasime emmega pimedas “lühemat teed lõigata” ja see otsus on eranditult iga kord vale otsus olnud. Polnud ka see kord erand. Mul ei ole üldiselt midagi selliste seikluste vastu, sest nii palju huvitavaid kohti võib avastada, aga siis oleks mõistlik seda teha päevavalges, mitte kottpimedas. Imavere, kuhu me enda arvates suundusime, suutsime me lootusetult ära kaotada ja kui sildid hakkasid Puhja poole näitama, saime me aru, et vist on tibake untsu läinud see “lõikamine”. Vähemalt sai Saarepeedis ära käidud, Puhja me siiski ei jõudnud, leidsime üles Põltsamaa ning nii nagu kõik teed viivad Rooma, viisid lõpuks külateed ka Vasulasse, lihtsalt mitte otse. Nagu öeldud, milleks otse kui saab ringiga? Järgmine kord võiks läbi Läti minna. Sest juba seekord ütles nii minu kui emme loogika, et peaksime Ikla poole hoidma. Meie loogikat ei saa usaldada. Samas kokkuvõttes loeb vaid see, et kõik teed viiks ikkagi lõpuks Lottemaale.

Lugu sellest, kuidas virtuaalmaailm “napsie´tades” ellu ärkas

Eks ma olen ikka siit sealt kuulnud, et püha issand jumal, kuidas see Napsie reklaam närvidele käib, aga mina samal ajal tahaksin öelda, et see on üks nendest koostöödest, mille üle mina kui blogija/tarbija/keskpärane inimene tänulik olen, sest teate ju küll – uni on minu jaoks püha. Aga une kvaliteeti ei sega vaid liiga vara ärkav abikaasa ning nihelev laps meie keskel, vaid kehv madrats ning tekid-padjad. Meie magamistoa madrats OLI kehv, Ida toa madrats veel kehvem (me kasutame seda ikka lisamadratsina kui rahvast on majas palju ja ma nüüd mõistan täiesti, miks mul Ida toas magades selg valutas, sest iga kord kui ma pean seal magama, sest ikka ju tahad külalistele parimat pakkuda, mõtlen ma, how did we survive). Ma olen päriselt koostööle Napsiega tänulik ning soovitan seda iga oma keharakuga. Samas ma enam ei pea isegi midagi ütlema, sest pea iga külaline, kes meie juures ööbib ütleb, et vau, kui hästi ma magasin ja läheb hiljem  ka “napsie´tama”.

Teine asi, mis mulle Napsie puhul meeldib, on see, kuidas nad suudavad virtuaalmaailma ellu äratada. Muidugi ma blogijana tean teisi blogijaid, kuid nad toovad need teised blogijad mulle nö koju kätte, nii et ma saan virtuaalmaailma tegelasena tuttavaks oma “ametikaaslastega” ja saan aru, et tegelikult oleme me kõik lahedad, igaüks omamoodi, aga Napsie toob meid kuidagi kokku. Okei, ma olen viimased nädal aega olnud ka tavalisest rohkem emotsionaalne, kuid jumala eest, ma vannun teile, et pooled vestlused ajasid mind nutma, sest inimesed tundusid nii päris ja just täpselt need, kes nad on. Rääkimata sellest kui palju nad mind üles turgutasid. Mulle isiklikult oli see õhtu nii vajalik, et ma olen siiralt tänulik Napsiele, kes selle peo korraldas, kui ka nendele inimestele, kes sellel peol olid. See oli üks pagana täiuslik õhtu!

_DSF5065 (1)_DSF5027_DSF4993_DSF4986_DSF4936_DSF4931

Eilne õhtu pani mind mõtlema selle “suunamudija karjääri” peale. Ma ei saa eitada, et olen suunamudijaid, kes seda tõepoolest teevad tööna, alahinnanud ning alavääristanud, sest mida nad ikka ju päriselt oskavad ning jah, ma olen erinevatel üritustel poppide suunamudijatega kokku puutudes mõelnud, et ei ole pinnapealsemaid inimesi ja mida nad teevad siis kui suureks saavad, sest kedagi ei huvita enam nende soovitused, aga eile jõudis mulle justkui kohale, et oluline ongi see, mis on siin ja praegu. Elu. Dolce far niente. Ma võin olla pikaajalise kogemusega ekspordijuht, kuid kas see teeb mind paremaks kui suunamudija, kes iga oma postitusega teenib vähemalt pool minu palgast? Miks ma üldse arvan, et see loeb, kes on kes ja kus.  Igaüks teeb seda, mida oskab kõige paremini, selleks, et arved oleks makstud ja elu joones. Mina muide, võtan täna klaasikese šampanjat selle nimel, et tegin just viimase laenumakse laenule, mida ma olen viis aastat kahetsenud. Üks neist minu läbimõtlemata otsustest. Nagu viimane nunnu kuvandi lõksu langemine.

_DSF5186

Issand, palun vabandust, et ma suutsin teemast kõrvale kalduda. Põhjus ilmselt on selles, et ma ei tundnud üldse, et tahaks pidutseda ja olin end kodus paiste nutnud, kuid leidsin ikkagi, tänu kaasblogijatele, jõudu end kohale vedada ja jummel, kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks läinud (oota, aga kas ma siis teaks, et ma kahetsen?). See oli üks parimaid jõulupidusid, kus ma käinud olen. Pagan, pidin ma Mareki “sõna kuulama” ja autoga minema? Kuigi ei saa kurta, et oleks olnud paha tunne hommikul värske peaga ärgata:) Kui teised võtsid peolt koju ühe kingi, siis mina olin see nahaal, kes tuli koju nelja uue Napsie tekiga. No lihtsalt läks jutt sellele, et krt, endal on head tekid ja külalistele tuleb teinekord “lirakad” peale anda, et nüüd just on vend ja vennanaine külas, kellest üks sai tolle võrratu “liraka” endale. Üks asi viis teiseni ja nii ma nelja tekiga koju läksingi. Damn rahul! Vend oli ka rahul, sest selgus, et ma olin neile magamistuppa vaid ühe “liraka” jätnud ning ta oli just mõelnud, et kuidas nad hakkama saavad. Said hakkama. Sest uued tekid saabusid just enne ta magamaminekut.

_DSF5183_DSF5081_DSF5174 (1)

Ma olen ka, nagu te sada korda olete siit blogist lugenud, et mul on pidevalt mingi kõhklus, et kas ma tahan endast blogida ning kus läheb see piir, aga eile sain ma kinnitust, et vahet ei ole kui vana sa oled või kes sa oled, oluline on see, et sa teed oma asja hästi ning usud sellesse.  Sest teate, ma olen viimasel ajal kokku puutunud nii siiralt positiivsete inimestega, et see on nakkav vist. Ma püüdlen sinnapoole. Kuigi see on palju raskem teekond kui tundub, ma ei ole just Mrs Sunshine´na sündinud.  Eesmärk samas on ju hea?

PS: Merje, me siis nüüd varsti koputame su uksele. Tuleme vaatama, kas su suvila on sama nunnu kui pildil tundub. Ma usun, et on veel nunnum. Kas ootame ära kuni oled magamamistoa paika saanud? Või tuleme aitame sul seda valmis saada?  Uue madratsiga ja puha? Kood “NAPSIE”  annab hetkel ka 30% allahindlust. Just saying.

_DSF5211_DSF5440.jpg_DSF5255_DSF5257_DSF5335_DSF5430

 

 

Kas muinasjutuline jõuluaeg on võimalik + KINGILOOS

Kui te minult küsiksite, mida minu jaoks tähendavad jõulud, siis enne kui ma jõuan vastuseni, olge valmis romaaniks, sest majõuan teile jutustada muinasjutulisest jõulust Haugenis. See mälestus on mul niivõrd südames, et ma mäletan iga pisematki detaili, iga lõhna, nii nagu oleks see toimunud alles. Haugeni jõulud on minu jaoks jõulude sünonüüm – soe, südamlik ja mälestusiloov. Mul on kurb vaadata jõulude lähenedes, kuidas inimesi hakatakse mõjutama ja justkui sunnitakse tarbima. Ma ei ütle, et kingitused ei kuulu jõulude juurde, ikka kuuluvad. Ma mäletan lapsepõlvest seda elevust kui jõuluvana võttis kotist välja kingituse, millel oli minu nimi ja mille kätte saamiseks pidi luuletust lugema. Ja päkapiku väiksed kingitused sussi sees. Hiljem advendikalender. Kõik see kuulub jõulude juurde, asboluutselt, aga mida aeg edasi, näen ma kuidas rõhk liigub valesse kohta. Perega koos veedetud aja asemel on rõhk kingitustel, need peavad olemas suured ja uhked ja neid peab olema palju, et jõulud oleks jõulud. Esimese advendini ei ole palju aega jäänud ja silma jäävad erinevad advendikalendrid, üks uhkem ja kallim kui teine. Mina mõtlesin ausalt sel aastal advendikalendrist loobuda, ent ma olen sunnitud oma sõnu sööma.

Sest.

Üks imearmas naine, kes on ise suur muinasjuttude ja jõulufänn, ,on sel aastal valmis saanud teistuguse muinasjutulise ja mängulise advendikalendri, kus iga akna taga peidab ennast tegevus, mida saab läbi viia kas üksi või koos terve perega. Mitte šokolaad või muu nänn, mis toob rõõmu vaid hetkeks. Saate aru, keegi on välja mõelnud advendikalendri, mis on mõeldud selleks, et luua mälestusi. Võiksite ju küsida, et kas selleks, et perega koos midagi teha, on tõesti vaja advendikalendrit. Mina vastan teile ausalt, et kiire elutempo (ja kohati ka oma laiskuse juures) ei leia ma mõnikord aega, et Idale raamatutki lugeda. Aga kui me koos igal jõulukuu päeval avame kalendris aknakese, mille taga peidab tegevus, mida koos teha, siis see on natuke nagu ka motivatsioonikalender. Lisaks sellele, et see aitabki luua meil oma muinasjutulise jõulu. Mõelge minuga kaasa. Kas killuke šokolaadi, mille te advendikalendrist saate, pakub teile ja teie lapsele tegelikult elamus? Kas talle jääb see meelde? Jah, aastal 1992. kui ma oma esimesed advendikalendrid avasin, oli see midagi erilist, sest ma ei olnud midagi sellist varem näinud, aga nüüd on see midagi nii igapäevast. Aga kas teie lapsele jääb meelde see jõulukuu, kus te iga päev midagi koos avastasite ja ette võtsite? Oo jaa! Seda advendikalender 24 kinki meile kõigile pakubki.

IMG_20191102_134702 (1).jpg

Kalendreid on kaks:

  1. 24 kinki iseendale – iga akna taga peidus tore tegevus, mis aitab lõõgastuda
  2.  24 kinki loodusele – iga akna taga peidus tore tegevus, mida saab teha värskes õhus (nii linnas kui maal)

Kalender sobib nii lastele, kui täiskasvanutele, nii iseendale kui kingiks. Idee autor on (omasõnul väikestviisi) keskkonnasõber, kes tahab, et ka tema enda tulevastel lastel oleks võimalus siin planeedil sama mõnusasti enda jõule veeta nagu tal endal lapsena oli (nt kelgutamine, lindude söötmine ja lumes hullamine), siis on ta  silmas pidanud, et kalender oleks toodetud 100% Eestis ja kasutanud trükikoda, mis lähtub keskkonnasõbralikust tootmisest.

Minul on meie kalender juba käes, teie jõuate endale ka enda omad kenasti enne advendiaja algust soetada, aga kaks kalendrit loosime me välja ka – ühele inimesele, et saaksite võidu puhul teise oma sõbrale kinkida, et ikka rohkem muinasjutulisi jõulumälestusi luua. Loosimises osalemiseks paluksin teil hakata Advendikalendri Facebooki sõbraks siin ja jätta kommentaaridesse oma kõige ilusam jõulumälestus. Võitja selgub 17.11.

75369194_105281514249072_8619062510445658112_n.png

Lõpetuseks teile “lühike” jupike minu kõige ilusamast jõulumälestusest. Vanad jälgijad hoiavad kindlasti peast kinni ja mõtlevad, et issand jumal, mitu korda see naine seda mälestust jagab, andke mulle andeks, aga see lihtsalt on minu jaoks nii ilus mälestus, et jagan seda aastast aastasse isegi häbitundeta.

Selleks ajaks kui hilissuvi oli ootamatult talveks saanud oli mulle esimene koduigatsus jõudnud peale tulla. Ma oleksin nii väga tahtnud jõule veeta kodus koos oma perega, kodust saadud kirjad tegid mind kurvaks ja panid salaja pisaraidki valama. Esimest korda tundsin ma oma perest tõeliselt puudust. Kurvameelsuse vastu ei aidanud midagi, ma olin endale sisestanud, et jõulud tulevad minu jaoks rasked. Ka Brittile ja Arnele ei jäänud mu nukrus märkamata ning nad püüdsid teha kõik endast oleneva, et mu tuju üleval hoida.  „Ma arvan, et sa võiksid jõulud veeta Haugenis Camilla ja Britt-Idaga,“ pakkus Britt ühel õhtupoolikul kui ma niisama diivanil vedelesin ja üksisilmi „oma“ Weidemanni vahtisin. „Me muidugi teeme ka traditsioonilist jõulutoitu ja vaatame televiisorist jõulusaateid, aga ma usun, et sul oleks tore kogeda ehtsaid norra jõule,“ lisas ta ja rõhutas sõna „ehtsaid“.

Mul ei olnud selle vastu midagi. Camilla ja Britt-Ida olid Britti sugulased, kes elasid Lillehammerist vaid 25km kaugusel Øyeris – seal, kus olümpiamängude slaalomivõistlused toimusid.  Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi. 

Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele. Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat sama mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem. „Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud       autoga Munamäe tippu sõitma.

„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.

„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“

Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning  kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.

Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.

Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 21 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me  kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.

„Nii, tüdrukud, magama“ kamandas Britt-Ida kui kell oli veidike üle kümne, „aitab tänaseks. Homme on tegus päev ees ootamas ja palju vaja ära teha.“

Kell on ju alles kümme, tahtsin ma vastu vaielda, aga ei julenud. „Mis meid siis homme ees ootab?“ küsisin ma hoopis.

„Enne õhtusööki, tead sa, on vaja maja korda teha, „ lausus Britt-Ida, soovis meile head ööd ja kadus, raamat näpus, oma baldahhiinvoodiga magamistuppa.

Hommikul ärgates askeldasid Britt-Ida ja Camilla juba köögis. Kell oli 9 läbi. Mis kellast nemad siis juba üleval on, imestasin ma nende tegusaid nägusid nähes. Britt-Ida kattis rikkaliku hommikusöögilaua, muu hulgas jäi mulle eriliselt silma vanaaegne koogikarp, millest oli kuhjani täis erinevaid küpsetisi.

„Minu ema on vana kooli naine,“ naeris Camilla märgates, kuidas ma koogikarpi silmitsesin. „Temal peab siiamaani jõulude ajal seitse erinevat sorti kooke laual olema.“

„Muidugi,“ noogutas Britt-Ida uhkusetundega. „Jõulude ajal peab laual olema seitset erinevat sorti kooke.“

„Misasja?“ küsisin ma veidike uniselt. Koogikuhi rääkis küll enda eest, kuid jälle kord kartsin ma, et äkki veab mu norra keele oskus mind alt ja ma saan millestki valesti aru. Ei saanud. Vana norra traditsiooni kohaselt peab jõululaual olema seitse erinevat sorti kooke.

„See traditsioon on umbes 140 aastat vana ja kõik pereemad, kes endast vähegi lugu pidasid küpsetasid jõululauale seitse sorti kooke,“ jätkas Britt-Ida uhkusega. Ma sain aru, et ta on üks neist pereemadest, kes endast ja vanadest traditsioonidest väga lugu peab.

Ilma igasuguse liialduseta hakkasime me Camillaga pärast hommikusööki Tuhkatriinude kombel hõbedat läikima nühkima ja messingist nipsasju pesema. Mitte ükski lusikas, kahvel, pott ja pann ei tohtinud kahe silma vahele jääda. Kõik vaibad said klopitud, põrandad pestud, riiulid tolmust puhtaks võetud. Ma olin surmväsinud. Väljas hakkas hämarduma.

Samal ajal kui mina ja Camilla end õhtusöögiks valmis sättisime, oli Britt-Ida juba jõudnud laua katta. See oli kõige uhkem pidulaud, mida mu silmad kunagi näinud olid.

„Kas õhtusöögi kohta on teil Norras ka mõni traditsioon, mis ütleb mitu sööki laual peab olema,“ naljatasin ma nähes, et lisaks pidulikule söögilauale oli söögist lookas ka köögilaud.

Camilla ja Britt-Ida vaatasid üksteisele paljutähenduslikult otsa.

„Ei, mingit traditsiooni selle kohta ei ole, külla aga usun ma, et sa saad veel ühe norra traditsiooniga lähemalt tuttavaks,“ muigas Britt-Ida.

„Kui sa muidugi julged,“ lisas Camilla ja itsitas.

„Mis mind siis ees ootab?“ küsisin ma veidike arglikult ja jäin traditsiooniga, mis nad mõlemad muigama pani, tutvumist ootama. See ei lasknud end kaua oodata. Köögilauad oli lookas külmade eelroogade all. Põhirõhk oli pandud kalale – tursk, lõhe, mida nad millegi pärast gravlaks’iks nimetasid, vähemalt kolm erinevat sorti heeringat tillukestest klaaspurkides – julesild, tomatsild, sherrysild, erinevad salatid, kastmed.

„Aga mis see on?“ uurisin ma Camillalt ühel liual oleva valge olluse kohta, mis meenutas kala ja õudusfilmidest tuttavate limaste koletiste ristsugutist. 

„See, kallis Eveliis,  on lutefisk, see ongi üks norra traditsioonilistest jõuluroogadest, ja teine eriline roog on rakfisk, näed seal teisel liua peal,“ vastas Camilla. Rakfisk nägi välja nagu tavaline lõhe ega tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, lutefisk’i välimus pani mind see eest küll kõhklema.

Ma oleks vist pigem eelistanud lutefisk’i proovimise vahele jätta, kuid mõtlesin, et vaevalt midagi saab veel kohutavamat olla kui keedulammas ja plastiliinist juust. Samal ajal kui ma vapralt lutefisk’i oma taldrikule tõstsin, selgitas Britt-Ida mulle libekala ajalugu.

Pidulik jõuluõhtusöök jätkus mulle juba tuttavamate toitudega, sest norra jõululaud ei erine väga eesti omast. Lauale toodi hapukapsas, kartul, kaste ja lihavaagen. Sealiha asemel oli vaagen täis kuhjatud ribi, vorstide, medisterkake’de, pinnekjøtt’i ja keedetud veisekeelega . Kolmekesi istusime me Haugeni maja köögis küünlavalgel, nurgas praksus kaminas tuli, aknast paistsid tähed, me lobisesime ja sõime, nii kaua kuni mina tundsin, et olin lõhki minemas.

„See kõik oli nii hea, et ma sööksin ennast vist lõhki, aga nüüd ma tunnen küll, et grammi ka enam ei mahu sisse,“ kiitsin ma Britt-Ida kokakunsti.

„Aga magustoit?“ imestas Britt-Ida. Ohh, kuidas ma olin magustoidu suutnud ära unustada. Kui juba hommik algas seitsme eri sorti küpsistega, kartsin juba ette kui suurejooneline veel magustoiduosa olla võiks. Õnneks kartsin ma ilmaasjata. Pärast kinkide jagamist tõi Britt-Ida lauale „kõigest“ jäätise murakamoosiga, juba hommikust tuttavad küpsised ja püramiidikujulise rõngastest koogi, mis oli kaunistatud norra lippude ja kommidega – kranskake.  Ma ei suutnud ära imestada, kuna Britt-Ida kogu selle toidu oli jõudnud valmis teha. Välja arvatud muidugi lute-ja rakfisk, mille ta nagu ma traditsioonidest aru sain, oli juba sügisel pidanud maasse „mädanema“ pistma, et see sealt siis enne jõule lihtsalt lauale tõsta.

„See oli kõige ilusam jõuluõhtu, mis mul kunagi olnud on,“ tänasin ma Britt-Idat ja Camillat imelise kogemuse eest. Ma tundsin, et mu silmanurka kippus pisar. Ma tundsin korraks süümepiinu, et nautisin selliseid jõule eemal oma perest ja nemad sellest ilma jäid, ma oleksin tahtnud seda tunnet nendega jagada. Ma oleksin tahtnud, et  korterijõulude asemel oleks nad saanud kogeda muinasjutulisi jõule Haugenis.

„Miks sa siis korraga nii nukraks muutusid,“ päris Camilla.

„Ah, ei midagi,“ valetasin ma, aga vist mitte väga osavalt. Mõlemad Britt-Idaga jäid mulle küsivalt otsa vaatama.

„Ma lihtsalt jäin mõtlema, et need olid nii ilusad jõulud ja ma oleks nii tahtnud, et mu tilluke õde oleks ka siin olnud. Me kodus küll kaklesime kogu aeg ja ta tüütas mind oma asjadega, ei lasknud mul üldse rahulikult olla, aga nüüd ma olen aru saanud, kui väga ma temast puudust tunnen.“

„Ära muretse,“ lohutas Britt-Ida, „ega need ei pruugi sugugi viimasteks jõuludeks siin jääda, sa võid alati siia tagasi tulla, koos perega ja me võime ühiselt Haugenis jõule pidada.“

Me jõudsime koos pidada veel ühed Haugeni jõulud. Ja ühed suvised jõulud, mille Britt-Ida korraldas spetsiaalselt emme ja Mariani jaoks. Meist sai üks suur ühine pere. Vahel tunnen ma Britt-Idast puudust. Ja sellepärast ongi mul nii hea meel, et üheks valitud nimeks Ida sai. See meenutab mulle üht fantastilist naist Øyerist. 

A mis te jõuluks nõmedat saite?

Ma saan väga hästi aru, et lapsed ootavad jõuluvanalt kingitusi ja et see nende kõik soovid täidaks, aga ma ei suuda mõista täiskasvanud inimesi, kes kohe kui jõulud läbi hakkavad arvustama ja võrdlema oma jõulukinke. Kelle mees ei oska üldse üllatada, kelle mees ei kuula, mida naine soovib, kes tegi oma mehele kalli kingi ja ei saanud vastu midagi sama hinnalist, kelle mees tellis vale asja, hoolimata sellest, et lingid olid saadetud, kelle mees aga oli nii õnnelik, et pani kohe Facebooki üles pildi kingitusest. Loen õigustusi, miks on okei kingi peale solvuda, loen, kuidas kinke kohe ümber hakatakse vahetama. Kõik keerleb ümber kingituste. Seda kõike on lihtsalt nii piinlik lugeda.

Jõulud  muudavad inimesed kahepalgeliseks. Kui midagi ei lähe nii nagu ideaalne stsenaarium ette näeb, variseb maailm kokku ja inimesi hakkavad ärritama teiste kaunid pildid sotsiaalmeedias. Miks nad niimoodi teevad? Kellele nad neid asju näitavad? pahandatakse, sisimas kadedust tundes, et ise samasuguseid pilte ei saanud lisada. Või siis lisavad neid kauneid kuuse- ja jõulupilte inimesed, kelle jaoks on kõige olulisem vaid väline, tegelikkus pildi taga on hoopis midagi muud.  Me kipume unustama, et jõulude eesmärk ei ole kellelegi midagi näidata ega tõestada. Jõulud on midagi, mis on meie sees.

Inimesed kurdavad kui stressirohked on jõulud, sest peab sõitma külla emale, vanaemale, sugulastele ja sõpradele. Kuidas saab selline asi stressi tekitada? Kas ei peaks olema hea meel, et meil on olemas inimesed, kes meid külla ootavad? Jõulustressi ei ole olemas. Inimesed mõtlevad selle mingil põhjusel välja. Ma ei tea, miks, aga tundub, et võidab see, kellel on  kõige suurem stress.

Meil ei olnud stressi. Olid vaid imelised jõulud. Jõuluõhtul olime kodus koos Mareki emaga. Järgmisel hommikul sõitsime Vasulasse ja ma sain parima jõulukingi, mida tahta, milles ma olen aastaid unistanud. Ootamatult oli kogu meie väike suguvõsa koos. Eile käisime me mu venna ja täditütrega nagu te juba nägite matkal, õhtul enne Tallinnasse sõitu käisime läbi mu tädide ja isa juurest ning nii lihtsalt ilma mingi stressita möödusidki meie pere ideaalsed jõulud. Te mõtlete ehk, et ah, mida see “seljakotiga mutt” ajab – endal süda kurjust täis, aga nüüd kui on jõulud, siis tunneb, et peab rääkima kui ilus ja hea elu tegelikult on. Sest nii on kombeks. Tegelikult tunnen ma end jõulude ajal üsna halva inimesena. Ma ei vaata härda jõulumuusikaga annetussaateid, kus rõhutakse minu südametunnistusele, et ma annaks oma panuse ühe või teise aparaadi ostmiseks ja ma tunnen end kehvasti, et ma seda ei tee, aga ma lihtsalt ei mõista, miks peab haiglatele koguma annetusi, samal ajal kui näiteks Riigikogust lahkudes saab kaasa kena hüvitise. Ma tunnen end halva inimesena, kuid jõulud on minu jaoks  oluline aeg, et olla koos perega ja nautida kõike seda, mis meil olemas on. Haugeni Britt-Ida õpetas seda mulle. Tema kinkis mulle päris jõulud. Minu elu parim jõulukink.

DSC02322DSC02359DSC02360DSC02366DSC02406DSC02427DSC02435DSC02443DSC02464DSC02470DSC02475.JPGDSC02638.JPG

Korraks kodus

Miks see alati nii on, et kuigi reisil käia on mõnus, on alati see kõige parem tunne koju tagasi jõuda? Hoolimata sellest, et meid võttis laevast ma tulles vastu eriliselt hall ilm. Õnneks andis Lillehammer meile sellise jõululaengu, et andis sellist hallist ilmast mööda vaadata.

Koju tulles saime jälle hunniku advendikalendri kinke lahti teha. Mu sõbrad tunnevad mind ikka nii hästi.Ma just mõtlesin, et mis raamat endale näiteks reisile kaasa võtta. See mure sai lahendatud. Lennart Meri raamat oli nagu rusikas silmaauku. Lisaks ootas mind üllatuspakk armsalt Triinu-Liisilt. Ma olen (hinnast hoolimata) tema küünalde fänn ja pidin juba paar nädalat tagasi uue tellimuse tegema, aga no elu tuli vahele ja lihtsalt ei olnud aega. Nii armas oli leida temalt pakike küünla ja heade mõtetega. Aitäh! Kusjuures, käsi südamel, ma mitte kunagi ei ostaks ise vabatahtlikult ühtegi šokolaadilõhnalist toodet, aga see küünal lõhnab jumalikult. Paremini kui teised. Kodu on nii mõnusat šokolaadilõhna täis. Ehk siis ma söön oma sõnu – šokolaadilõhn võib hea olla. Ja veelkord, Triinu-Liisi küünlad, oma käsitöö või kellegi teise oma, minu – vana küünlafriigi – täielik lemmik. Täielik! Ma väga loodan. et neid küünalaid saadab edu ja pikk iga.

DSC01575DSC01573DSC01571DSC01556DSC01554

Aga kui rääkida Rootsi-Norra reisist, siis see oli mingil määral reis leidmaks iseennast. Mitte et ma oleksin end ära kaotanud või mitte isegi leinud (ahhh, kui segane!), vaid meil oli ühe Norra sõbraga aega pidada selliseid diipe vestlusi, mis mind mõtlema panid. Nagu päriselt. Ma ei oska seda isegi (veel) seletada, mida ma silmas pean, sest ma pole nendest vestlustest ja nende tähendustest (veel) täpselt aru saanud, aga no näiteks veetsin ma ühe õhtu mõeldes sellele “et oluline on leida see, kes sa oled, mitte see, kes sa arvad, et sa oled”. See lause ajas mind segadusesse. Vist heas mõttes. Õde arvas, et see on loogiline, sest mind on kolm – päris mina, töömina ja blogimina. Mind ajas see veel rohkem segadusse, sest ma ise olen arvanud, et olengi vaid mina. Ma loodan, et meil on selle sõbraga võimalik veel ja rohkem nendel teemadel vestelda. Mulle meeldivad inimesed, kes mind mõtlema panevad. Muide, ma jõudsin veel ka järeldusele, et kõik mu sõbrad on megarahulikud ja head, erinevalt minust – egoistlikust “fireballist”.  Kas ma olen endale teadlikult valinud sõbrad, kes on minust nii erinevad? Miks nad minuga sõbrad on? Ja mitte mõned kuud või aastad, mu parimad sõbrad on olemas olnud enam-vähem 30 aastat (apppppppiiiii! ma ju olengi vana!) ja uued parimad sõbrad on ka sellised, et tunduvad minuga hakkama saavat hoolimata sellest, kes ma olen. Ma vist ikka peaks tänulik olema küll?

No vot. Vaid mõned lühikesed vestlused ajasid mind segadusse. Tahate teada, mille üle mul aga hea meel oli? Lisaks sellele, et külastasime talve imemaad ja maailma parimaid sõpru, oli mul nii hea meel, et mu õde meiega kaasa tuli. Mul on ikka maailma parim õde! Ma sain kinnitust, et me oleme erinevad nagu öö ja päev, ta on nii hea ja armas ja tore ja sõbralik (mis tähendab, et mina seda ilmselgelt ei ole), aga erinevusest hoolimata on ta kõige kõige kõige rohkem minu inimene. Minu maailma parim väike õde.

Jaaaah, see oli üks imeline (ja mõtlemapanev) jõulureis! Parim jõulukink, kui aus olla.

DSC01504DSC01509DSC01530DSC01544

DSC01528

Täna kavatsen ma kodus vaid teleka ees pikali olla ja elu nautida. Sauna minna. Homme hakkan kohvrit pakkima. Boston ja Chicago ootavad!

 

 

Lutefisk ja kransekake- aeg aastas

Ma olin täiesti kindel, et sel aastal me Lillehammerisse ei jõua. Elu on lihtsalt nii paganama kiire olnud, või isegi mitte kiire, vaid pigem igal pool. Veel enne jõulegi jõuan ma teha ühe uskumatu USA reisi, ma reaalselt kavatsen FB-s igas lennujaams check-in´i teha, et näha kas ma teen mingi Facebooki rekordi. Hetkel on mul näiteks järg täiesti käest ära, mis linnas ja kuna me oleme, ma tean vaid seda, et meil on selleks aega 1,5 päeva ja enne tagasisõitu saan ma teha ühe ööune Chicagos. Aga mitte sellest ei tahtnud ma (veel) rääkida. Tagasi Norra teemadele.

Natuke kahju oli mõelda, et me ei jõua siia, sest 1) LUMI – ma ei ole küll hullupööra talveinimene, aga kui talv, siis igal juhul lumi ja külm kui vihm, muda ja roheline muru- ja 2) Norra lasteaia jõulupidustused. Läks aga nii, et minu õde, kes just kõige spontaansem ei ole tavaliselt, ütles, et tema tahaks Norrasse minna ja järgmisel hetkel olime me põhimõtteliselt teel. Tüdrukud ja üks koerabeebi.

DSC01229

Jõuludega on selline värk, et jõulutunne võib küll südames olla ka siis kui oled palmi all soojas või mudases Eestis, aga selline ehe ja tõeline talve- ja jõulutunne tuleb mul alati Lillehammeris. Talvel on see linn täielik talvemuinasjutumaa. Nunnu, lumine ja jõulune. Linnake on suvel ka nunnu, aga talvel on see kuidagi eriliselt hubane. Koselig!

DSC01248DSC01255DSC01258DSC01259DSC01263DSC01265

Kui Eestis olles ei olnud mul väga meeleski, et olin oma vanad talvesaapad eelmisel aastal ära visanud ja me ei näinud väga vaeva uute saabaste otsimisega, sest korralikku talvegi polnud, aga siin lumehangedes tossude ja tavaliste saabastega kaugele ei purjeta. Mul ei olnud muud valikut kui ma pidin endale saapaid otsima minema. Minu suureks rõõmuks oli Ecco poes allahindlus ja minu jalga leidsid tee need beebid. Eccodega on selline naljakas värk, et nii kaua kui ma mäletan on meie peres (vanemad) naised käinud Eccodega. Rootsist sugulased saatsid. Emme ja vanaema kiitsid taevani, mina ei saanud sellest kiitusest aru. Mu meelest olid Eccod koledad nagu öö. Nii arvasin ma veel mõned aastad tagasigi, kuigi ma olin vanusega aru saanud, miks nad neid kiitsid. Siis aga hakkas Ecco kenastid jalavarje ka tegeme ja ma olen ikka mõelnud, et peaks endale soetama. Polnud põhjust. Nüüd oli. Ma olen rahul ja ilmselt tähendab see valik ka seda, et olen jõunud ka meie pere vanemate naiste hulka. Ma olen vana naine oma mugavate uute Eccodega.

DSC01270DSC01276

Norras elades võtsin ma endale pähe, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Lutefisk valmistamine on  lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et “kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus“. Ma ei tea, ma olen lutefiski ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta – nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekaket olen ma teinud neljal-viiel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti, ülejäänud korrad ei ole ka siiski päris see olnud. See õige Britt-Ida tehtud kransekake. Britt-Ida oskas seda imeliselt. Ja seitset sorti küpsiseid tegi ka. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid.
Lutefiski ei ole Marian ja Klaudia minuga sööma tulema, (poest ostetud) kransekakega olid nad vähemalt nõus. Taevani ei kiitnud, aga sõid siiski. Minu jaoks on kransekake kõige ehtsam jõulumaius. Iga kord kui ma sellele koogile mõtlen tulevad mulle Haugeni jõulud Britt-Ida ja Camillaga meelde. Milline mälestus kogu eluks!

DSC01281DSC01285DSC01277DSC01273

Samas võib olla ikka peaks Mariani ka lutefiski sööma meelitama. Lihtsalt ei tasu tal lasta enne sööma minekut guugeldada seda kala. Internetist leiab igasugu huvitavaid nalju.

“Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction. It is currently the only exception for the man who ate everything. Otherwise, I am fairly liberal, I gladly eat worms and insects, but I draw the line on lutefisk” (from a Jeffrey Steingarten interview in Dagbladet)

 

img_56491blogger-image-768709036

Jõulud rahasse arvutatuna

Kogumispäevikusse ma ei ole vaadanud, aga sain aru, et Marimell sai oma jõulueelarve kokkupanemiseks inspiratsiooni just sealt. Kulutada tonn või kaks jõulude peale tundub mulle ausalt öeldes ikka räme raiskamine ja mul oleks rahast täiega kahju. Mulle meeldivad küll jõulud ning pean ausalt ka tunnistama, et kingitusi on ka tore saada, aga et jõulud vaid rahaga siduda, on minu jaoks natukene vastukarva mõte. Seepärast võib olla tundub mulle ka kogusmipäeviku jõulueelarve mõte võõras. Ma lihtsalt ei kuluta jõulude ajal ulmeliselt rohkem kui muudel kuudel, ma ei tea ausalt, kas see on vanusega tulnud või milles asi, aga igasugu niisama ostlemine ostlemise või mingite pühade pärast on mulle täiesti vastukarva.

Natuke offtopic, aga käisin üle saja aasta reede õhtul peale tööd Järve Keskuse Selveris ja peale poolt tundi, mis ma seal veetsin, tahtsin ma põgeneda. Tegelikult põgenesingi (kuigi plaan oli nädala toit valmis osta), sest kogu see jõulumöll ja rahvamass (reede õhtu peale tööd, halloooo, kus mu aju oli!) oli nii väsitav. Igalt poolt kargas näkku ja kõrva reklaam, mida kõike ma jõuludeks soetama peaks. Ma ei taha jõuludeks midagi erilist soetada.

Jõuluehetele ei kulu mul suurt midagi, sest ehted on olemas ja ma ei ole kunagi taga ajanud viimase moe järgi kuusepuud, sest kuigi mulle meeldiks ameerikalikult kaunistatud kodu, siis ma lihtsalt ei oska kodu kaunistada ja nii tuleb leppida sellega, mida oskan. Kuusk ja küünlad põhimõtteliselt. Kuuse sel aastal ostsime, kunstkuusk oli meid aastaid teeninud, aga eelmisel aastal tundus juba liiga niru, et läks kunstkuuskede taevasse ja sel aastal…ma ei tea, uue naftakuuse ostmine, et säästa loodust, tundus  vale. Kuusk maksis 19 eurot, jalg kaheksa eurot ja Ida rõõmuks lasin tal valida mõned uued meelepärased ehted 19 euro eest. 46 eurot kodukaunistamise peale jõulueelarvesse kui mul selline asi oleks.

Päkapikusussi lähevad väikesed asjad. Loodusväe batoonid ja kohukesed ning pakimahlad, mis olid sussi sisse mõeldud kahjuks loosi ei läinud, sest tšikk avastas mulle saadetud paki ja võttis mult ära võimaluse neid sussi sees kasutada. Ta lihtsalt oleks aru saanud. Ma juba tean eelmisest aastast kui ma oma arvates hullult hea päkapikk olin ja kõigile BonBoni asju sussi sisse panin, siis vaatas Ida oma komplekti pettumusega, et pähh see on ju su töö juurest. Täna hommikul püüdsin ma teda ära petta laevast saadud Lotte memory-mänguga. Mis te arvate, mis ta ütles? “Nüüd on mul neid ju kaks tükki, ma JUST laevast sain sellise.” Mitte et ta oleks mäletanud, kus see “teine” on, sest järgmine küsimus oli, et aga kus see on, mis ma laevast sain. No ei saanud vastata, et ootas minu seljakotis õiget aega. Sussi sisse lähevad asjad, mille hind on ikka keskmiselt euro. Nätsupakk, mullitaja, väike šokolaad. Täna lähen second handist läbi ja vaatan, kas sealt sobib mõni mänguasi. Ida tahaks hetkel KÕIKI mänguasju maailmas, aga ma ei ole nõus talle rohkem mänguasju ostma, sest 1) meil on mänguasju niigi liiga palju ja 2) mulle tundub, et ta enam ei hinda asju, ma ei taha lihtsalt selle pärast osta, et saaksin endale vastu rinda taguda ja öelda, et olen “hea ema”, kes lapsele imelist lapsepõlve loob, isegi kui saab hetkel päkapiku aja varju pugeda. Ei ole liiga palju asju vaja! siit tuleb eelarvesse kui mul see oleks ca 25 eurot.

Sõbrannade advendikalendrit ma kokku arvestada ei oska, sest sinna sai täiesti seinast seina asju – meil on küll (vist) reegel, et kingid peaks jääma paari euro sisse (v.a üks suurem – 24. pakk), aga vaadates minule tehtud pakke, siis ma vist olen ainus, kes on ka siin koonerdanud ja püüdnud hoida eelarve ca 3 eur/kink. Ma avan iga hommik pakke ja mõtlen, et pagan, kas ma tegin juba 24. kingi lahti. Kui mul oleks eelarve, siis umbes 50-60 eurot ehk kulub selle kalendri peale.

Kingituste peale ma ei tea palju kulub, sest ma ei tea isegi seda kas ja mida ja kellele ma ostan. Okei, Ida loomulikult saab kingi, aga mis see olema saab, seda ma ei oska isegi välja mõelda, sest ta tahab kõike. Kui ma oleks egoistlik, siis ma kingiks talle Harry Potteri Sigatüüka Lego, aga ma ei ole nii egoistlik, et kingin lapsele mänguasja, mida ma ise tahaks. Jajah, ma täiega tahaks seda lego, kuigi ma olen kohe 40. Kui ma teaks, kust sellist asja saab, siis ma kingiks talle jõuludeks Miraculous Ladybug kostüümi. See vist on selle aasta wishlist´is siiski esikohal. Kas keegi teab, kust selliseid asju leida võiks? Aliexpressist kindlasti, aga selleks olen ma juba liiga hiljaks jäänud. Igatahes üle 50 euro ka Ida kingitusele ma kulutada ei plaani.

Marekile tean ma ka laias laastus, mida ma kinkida plaanin, aga seda ma siia väga kirja ei pane, las mingi üllatusmoment säilib ka. Midagi eksklusiivset ja erilist…mitte. Ma igal aastal mõtlen, et oleks see hea naine ja teeks ka mehele advendikalendri, aga siis ma vaatan peeglisse ja saan aru, et ma ju ei ole see hea naine. Ma olen see laisk ja mugav naine, kes igal aastal lubab, et järgmisel aastal. Võib olla siis järgmisel aastal.

Ka toidu peale ma ei tea palju kuluda võib, sest ma ei tea, kas me oleme kodus, kas meile tulevad külalised, kas me peame midagi kaasa võtma, kas….Sada “kas”-küsimust, millest sõltub ka eelarve. Samas meeldib mulle traditsiooniline Eesti jõululaud, mis ei ole teab mis edev ja kulukas, nii et ega siin ka väga palju raha ei kulu.

Mis me siis kokku saime. Paarsada eurot? Rohkem ei oska küll kulutada isegi kui tahaks. Tuhandeid ei kulutaks ma eales, kui kulutaks, siis ilmselt ka nii, et ostaks kingitused majale. Uus aed, uus välisuks, uus terass, uus garaaž, remont teisel korrusel, uued söögitoolid, uus vaip….Või säästaks raha mõne reisi jaoks. Tilulilu peale ma reaalselt ei raatsi raha kulutada.

*Räägib inimene, kes võiks kulutada lõputult raha lillede ja küünalde peale.