Mulle tundus, et sel aastal on mu sees üle pika aja jõulutunne. Tavaliselt on mul nende jõuludega ikka mingi kana kitkuda, aga sel aastal tundsin, et isegi hallist ilmast hoolimata oli süda täis helgust ja soojust. Ilmselt tõi selle endaga kaasa meie väikene “Kevini jõulude” projekt. Inimeste headus ja soov kaasa lüüa üllatas mind nii väga ning ma tundsin, et see vist ongi üks kõige ilusam jõulukink, mis ma kunagi saanud olen. Kuidagi see siirus tekitas minus jõulutunde.
Siis aga hakkas vaikselt melanhoolia peale kerima. Üks teine projekt, mis mind on tegevuses hoidnyd ja on samuti olnud üks kõige põnevamaid (ka väljakutsuvamaid!) projekte, millega ma kokku puutunud eales olen, hakkas vaikselt otsa saama ja see tekitas omamoodi kurbust. Ma olen püüdnud aru saada, miks, sest igal projektil on ju algus ja lõpp, kuid see oli kuidagi selline teistsugune, ka vist inimeste pärast. Ammu polnud tundnud sellist tuge ja kiitust, aga seda oli selles projektis nii palju ja see oli nii hea tunne kui keegi tööalaselt usaldab ja ei kontrolli ega kahtle otsustes. Sain enda kohta ka nii palju uut ja põnevat teada ning täna vaatan peeglist end hoopis teise pilguga kui näiteks augustis. Mis jälle on veider, et mu tööalane enesekindlus on tõusnud lakke, kuid samas on mu sees teatav kurbus, et ma päris täpselt ei tea ikka, kus on mu päris koht. Suhtlesin endiste kolleegidega ja sealt tekkis veel mingi kurbus sisse, enam mitte koondamise pärast, vaid selle pärast, et mul hakkas peas jooksma mingi film, mingi nägemus, mis jäi teostamata, võib olla seepärast, et ma ei olnud piisavalt enesekindel.