Ei, meie majja küll nüüd robottolmuimejat ei tule!

“Mis sul viga on?” küsib mees diivanil vihaselt käed ristis istuvalt naiselt.

“Midagi ei ole viga!” turtsatab naine vastu.

“Ma ju näen, et on,” ei jäta mees.

“No on jah midagi viga,” turtsatab naine uuesti.

“Aga mis siis viga on?” küsib mees.

“On mis, on,” vasta naine ja keerab mehele selja.

Kui ma eile “Felicitast” vaadates seda dialoogi kuulsin ei saanud ma midagi parata, et tundsin end ära. Kui lava peal mehe ja naise vaheline dialoog läks üle vaidluseks, kus naine tahtis tähelapanu ja mees mõistmist ning ära ei suudetud vaielda, kes siis perekonnas on hea, kes halb ja kes kellele liiga teeb, et teise tundeid ei mõista, sosistasin ma sõbrannale, et pagan, mul on tunne, et pooled Theatrumi etendustest on minust kirjutatud. Sõbranna vastas, et ärgu ma end nüüd nii ka meelitagu, sest ta tundis end ka ära ja ma sain aru, et kuigi läbi huumori, oli laval olukord, mis meid kõiki kodus tabada võib. Käsi püsti, kellele selline dialoog argielust tuttav tundub?

Argielu nagu ma ka eelnevas postituses kirjutasin on meil nii kiire, et selline dialoog on tihti ainus, milleks meil aega on, sest koos ärkveloldud aega jääb aina vähemaks ja nii jääbki mõlemal poolel vähemaks seda, millest nad puudust tunnevad. Aga kui millestki puudust tunda ja siiski tahta õnnelik olla, siis kust seda õnne leida, kes selle meile tooma peab. Kas selleks võib vaja minna kedagi kolmandat?

 

Kas see aitab õnne leida või teeb asjad veel hullemaks? Mis see õnn üldse on?  Andri Luup, näidendi autor ja lavastaja, on sellele vastanud nii: “Õnne nõudmine inimõigusena tekitab ängi. Õnn ei ole ilmselt sama mis mõnu. Kui mõelda nii, et õnne pole tingimata ette nähtud, vaid see võib, aga võib ka mitte juhtuda, siis on elamine palju õnnelikum. See ei tähenda, et inimene samas ei võiks vaikselt õnne poole püüelda; või teha seda, mis teda tõesti õnnelikuks teeb, nagu oma südameasjadega tegelemine, elukutsele või perele pühendumine. Teise inimese naerma ajamine on juba päris suur õnn.”

Loogiline ja nii lihtne, aga samas nii raske. Ikka ju tundub, et õnn peitub hoopis suuremates asjades, kui suuri asju, mis õnnelikuks teevad, ei ole, siis hakkavad õnnetuks tegema väikesed asjad, mis tegelikult ongi suured. “Vaimsed vestlused, hingelised kogemused, kunst, poeesia – need ühendavad ja lähendavad enam, füüsis annab meil järgi, aga vaimsed tegevused – neid saab harrastada kõrge vanaduseni.”  (loe pikemalt intervjuud Andri Luubiga siit) Teise inimese naerma ajamine! Aga selleks kõigeks ei ole meil aega. Me kaugeneme teineteisest, ei oska enam üksteist mõista, võtame kõike vaid oma loogika järgi ega mõista, et meie loogikad võivad täiesti erinevad olla. Kui ma võrdlen Mareki ja enda loogikat, siis nende loogikate vahel on terve kosmos, samas ma ju tahaks, et ta oleks minumoodi loogiline ja tema ei taha, et mina oleks tema mõistes ebaloogiline. Ah, kui ilusalt (eba)loogiline mõttekäik.

Minu meelest ei ole suhted kunagi loogilised, isegi kui ma etendust vaadates tundsin end (ja kohati ka meie elu) ära ning arvatavasti tegi sama (vähemalt) pool saali, siis ometi ei saa öelda, et meie kõigi suhted ja ootused suhtes oleksid ühesugused. Ma toon näite kõige lähemalt – endast. Ma vajan palju lähedust ja tähelepanu, aga täiesti minulik on olnud, et mingil hetkel hakkan ma seda kartma. Liiga palju lähedust võrdub liiga palju tundeid, võrdub liiga palju ootusi, võrdub liiga palju kohustusi ja ma põgesin. Abielus olles see nii lihtsalt ei käi, ent ilmselt teen ma kohati seda sama põgenemist mõnes teises väljundis alateadlikkult ikka veel. Miks? Kas ma ei taha olla õnnelik? Muidugi tahan, ma lihtsalt kardan liiga suuri tundeid aegajalt, ikka veel. Pange siia võrrandisse igasugu stress ja kiire elutempo ning voila! mängu tulebki keegi kolmas. Keegi kolmas, kes peaks õnne meie majja tagasi tooma.

Näiteks täiuslikuks koduabiliseks programmeritud robottolmuimeja, kelle ainus eesmärk on täita meie soovid, pakkuda meile rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada ning meid lähendada.

 

Aga inimesed ei ole nii lihtsad, et keegi tuleb ja hakkab nende eest asju ära tegema, otsustama, ikka tekib tunne, et sellel kõigel, isegi kui tegu on masinaga, on mingi tagamõte ja tunded, armukadedus hakkab närima. Kes see saaks olla armukade oma mikseri, kohvimasina või tolmuimeja peale? Muidugi ei kõla see loogiliselt, aga tuletan meelde, me ei olegi loogilised. Mulle meeldivad Andri Luubi sassis tegelased, nii nagu ta ise ütleb – “see loob võimaluse vaadates, kuulates nautida teise elupundart, samal ajal ise teemale mõelda. Ja võib-olla see harutab mõne puntra ka hiljem päriselus lahti.” Täpselt see ongi see miski, mis selle etenduse nauditavaks teeb. Sasipundar. Kui seda isegi ei õnnestu/pole vaja päriselus lahti arutada, siis vähemalt mõtlema paneb küll. Reaalsus, mis on samahästi kui käega katsutav ja nii ilus, et mõjub ebareaalsena.

Igaks juhuks aga meie perre niipea robottolmuimejat ei tule. Eriti kui ta peaks Riina Maidre välimusega olema. Või isegi kui ei oleks. Teades Mareki armastust puhta kodu vastu, võib juhtuda küll, et ta hakkaks tolmuimejat pidama kasulikumaks kui mind. Hakkavad öösiti luulet deklameerima. Ja minus, kes ma pole loomult armukade, võivad tekkida tunded, mille olemasolust enda sees ma hetkel teadlik ei ole. Selle parandamiseks enam mehhaanikut ei kutsu, kes undo teeks.

Sai üks segane lugu? Tore. See tähendab vaid ühte, kui pileteid veel on, siis minge vaatama. Theatrum üllatab jälle.

Kuidas blogimine mu abielu lõhkus

Meie maja on nagu Tallinna linn. Kunagi ei saa valmis. Ja jumal teab, mis siis veel saaks kui lõpuks valmis saaks. Võib olla hakkaks igav? Igatahes jõudsime me* nüüd sada aastat hiljem kolaruumi koristamiseni. See on selline ruum, mis ideaalis pidi olema sahver-panipaik, aga juhtus nii, et mina viskasin sinna kõik, mis oli kiiresti vaja silma alt ära saada ja Marek koondas sinna kõik oma tööriistad ja -riided. Kokkuvõtvalt oligi see vaid üks kole ja poolik kolaruum. Nüüd kui mu Nipernaadi on tuppa tagasi kolinud, hakkas tal loomulikult ka toas igav ja minu suureks rõõmuks võttis ta ette kolaruumi. Lõpuks ometi saab meie garderoob suuremaks ja ma saan oma sahvrinurga, kuhu koondada kõik kodumasinad ja muu selline, mida ma igapäevaselt ei kasuta. See tähendas ka seda, et kolaruumi sisust suur osa läks ära viskamisele. Te ei kujuta ettegi kui palju asju inimesed alles hoiavad mõeldes, et äkki läheb vaja. Nojah…ehk lähebki ja ongi läinud, aga kuna selle ruumi riiulid on kõik olnud lihtsalt tohutu segadus, siis me ei ole neid üles leidnud, mäletanud, et need olemas on ja ikka uued ostnud. Jaa jaa, ma tean…aga seepärast me suurpuhastust teemegi.

Ma olen täiesti veendunud, et te mõtlete juba, kuidas see ometi pealkirjaga haakub. Muuhulgas tulid ühest vanast kohvrist välja ka meie pulmapiltidega CD. Irooniline on see, et praeguseks hetkeks kui ma tahtsin neid siin postituses kasutada, on see CD jälle kadunud. Nii palju ma siis meie abielu väärtustangi.

Nali.

46114_143832735657064_3023837_n.jpg

2008. Suht sel ajal kui ma blogima hakkasin.

Vägagi väärtustan, aga mõnikord kipub nii iseenesestmõistetavaks muutuma, et jääb tahaplaanile. Kui te veel ei tea, siis ma hakkasin blogima 11 aastat tagasi, aasta peale abiellumist. Ma pean oma blogi siiani pigem hobiks kui tõsiseltvõetavaks sissetulekuks või elustiiliks, aga võrreldes algusaastatega kui see tõesti oli vaid anonüümne salapäevik ühest Mutrikesest, on see muutunud niipalju suureks, et mõnikord ma võtan seda tööna. Mida aasta edasi algusaastatest kui Mutrikesele tekkis ka nägu ja nimi, seda rohkem ma sukeldusin blogimaailma. Võtsin seda nii tõsiselt. Ma isegi ei tea, miks. Aga kui tegu oli mõne reklaampostitusega, siis võis mind tõesti leida tunde arvutis klõbistamas. Eriti kadusin ma blogimaailma ära paar aastat tagasi. Kuidagi tundus, et see ongi elu ja kõige olulisem on see, et lugejad oleks appdeititud ja vajalikud postitused tehtud. “Oodake, ma blogin”, “Mul on vaja see ära kirjutada”, “Ma kohe, vaid natuke veel” olid vaid mõned laused, mida ma kasutasin ettekääneteks blogis klõbistada. Mul oli igal pool ja alati arvuti kaenlas. Ma mäletan, et isegi vanaema ütles mingi hetk, et issand jumal, kas sa võiksid vahelduseks selle ära ka panna ja meie sekka tulla. Ma olen alati teadnud, et ka Marekile ei meeldi see, et ma pärismaailma asemel virtuaalmaailma olen eelistanud, aga hea abikaasana on ta selle alati alla neelanud. Ja oodanud kuni ma ühe või teise postituse, mis on kindlasti kohe praegu vaja kirjutada olnud, ära olen kirjutanud. Praegu seda viimast lauset kirjutades saan ma ise ka aru kui lamp see tegelikult on, aga mis sa teed kui oled nutisõltlane. Ja blogi tõepoolest on mu kirg, teen ma seda siis hästi või halvasti, aga mulle tõesti meeldib see.

Mõnda aega tagasi hakkasin ma Marekile ette heitma, et ta ei pööra mulle üldse tähelepanu, et muudkui tegeleb oma asjadega ja mina olen tahaplaanile jäänud. Ilmselgelt tundes mind ütlesin ma kindlasti ka midagi sellist, et sa ei hooli minust, sa ei armasta mind enam ja lähme siis lahku kui sa ei taha mulle tähelepanu pöörata. Mitte et ma neid vestlusi mäletaks, aga tundes mind, ma tean, et ma suudan dramaatiline olla. Ma heitsin seda talle nii palju ette, et ühel hetkel ütles ta mulle, et ta ei viitsi seda jama enam kuulata ja et nüüd ma siis tean, mida ta tundma pidi kui mina talle tähelepanu ei pööranud ja vaid oma blogiga tegelesin.

64775636_477297523007616_5705383020693815296_n

Kurat, see oli nagu käehoop vastu vahtimist. Ma vihastasin. Sest mis mõttes. See on ju minu hobi ja sa ju ka teed oma asju, aga enne kui ma selle välja jõudsin öelda jäin ma mõtlema, et oot, Mareki hobide hulka kuuluvad maja ehitamine, muru niitmine ja muud tegevused, mis meie Ussipesa ilusamaks ja armsamaks muudavad, samal ajal kui minu hobi…Tekitab heal juhul juurde vihkajaid ja draamat. Asjad on ikka tõesti balansis. Kuid veelkord, ma olen nutisõltlane. Te ei kujuta ette kui kahepalgelisena ma end tunnen kui ei luba Idal telefonis olla, sest ma ise ju olen seal kogu aeg ja te ei kujuta ette kui raske mul on olnud loobuda “kohe, oota ma kirjutan ära, ma pean selle veel tegema, muidu mul läheb meelest”-suhtumisest oma sotsiaalmeediasse. See ongi nagu sõltuvus. Vaatan salaja Instagrami, kus tegelikult ei toimu ju iga minuti midagi põnevat, aga ma ei saa ilma. Ootan hetke kui pere on magama läinud, et saaks sellise postituse kirja panna. Sest on keelel. Mul ei ole kunagi ühtegi postitust mustandites olnud, nüüd on neid seal kaheksa. Nendest kolm ma ilmselt kustutan ära, sest teema ei olegi enam aktuaalne. Ja kujutate ette – taevas ei olegi alla kukkunud, et ma ei ole oma arvamust avaldanud!

Muidugi ma oma pealkirjas liialdan, sest blogimine ei ole ju mu abielu lõhkunud, kuid kaudselt siiski on see mingi hetk löönud koosellu kiilu ning laias pildis võib öelda küll, et aga kui ma oleks jäänudki iga sekund blogima, selle asemel, et oma perega olla, siis ühel hetkel võib olla oleksi mu mees mulle päriselt öelnud, et kuule, naine, abiellu oma blogiga. Uskumatu tegelikult kui lihtne on tänu blogile kaotada side pärismaailma ja pärisinimestega.

* Kui ma ütlen “meie”, siis ma loomulikult mõtlen, et Marek teeb ja mina püüan mitte teda segada ja närvi ajada.

 

Mida mehed tohivad?

Kunagi kui me Marekiga alles koos hakkasime elama tundus mulle nii veider kui mõned kauem koos elanud paarid kõike kogu aeg koos ei teinud. Mulle tundus nii loomulik, et kõike peab kogu aeg koos tegema, sest hästääg romantika ja armunud ja kaplgõuls. Ma ei saanud paaridest, kes eraldi pidudel ja eraldi tuttavatega väljas käisid, aru. Või 24/7 diivanil teineteise kaisus ei olnud. Ja mis mõttes kõik tuttavad ja sõbrad ei ole ühised. Laias laastus tundus mulle, et mu abikaasa saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks. Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda, mu korvi võiks ta kanda uhkelt piimapoes. Mina laseks ministriprouana end hellitada ja kassiks kutsuda.

Olles nüüd üle kümne aasta abielus olnud, on mu arusaamad ja mõtted muutunud. Alustame sellest, et kunagi ammu ammu kui ma noor ja loll olin, olin ma tõeliselt armukade. Mu peikad ei tohtinud teiste naistega rääkidagi, ilma et ma sellest draamat ei oleks tekitanud. Tagantjärgi analüüsides saan ma ju aru, et armukadeduse põhjus oli vaid mu enda ebakindlusest tingitud. Ma ei tundnud end ei naiseliku, seksika ega kaunina ning loomulikult oli iga teine naine sellisele hädapätakale ähvardav. Jällegi veider – vaatan oma 20 aasta taguseid pilte ja mõtlen, et pekki ma olin jummalast püss, et mis naistel ometi viga on, et nad kunagi rahul ei ole, aga see selleks. Enesekindlus on minusse tulnud aastatega. Isegi kui ma peegelpildiga alati rahul ei ole. Eks see vist on ka osa naiseks olemise võlust.

Meie kooselu alguses oli Marek meeletult armukade. See ajas mind hulluks. Mul oli rohkem tuttavaid kui tal ning loomulikult ka sellevõrra rohkem väljas käimisi, iga kord kui ma tahtsin välja minna eelnes sellele mossitamine või tüli või arusaamatus, sest Marek ei olnud sellega rahul. Ütlen ausalt, et natuke armukadedust on tore ja nüüd kui ta on aastatega normaalseks meheks kasvanud, meeldib mulle kui ta aegajalt ikka natuke armukade on, aga too algusaastate Marek oli õudne. Mulle tundus see liiga kontrolliv ja kui on üks asi, mida ma suhtes ei kannata, on liigne kontroll.

Sõbranna saatis mulle väljavõtte ühest (vanast heast) foorumist, kus kellelgi on just kontrolliga seotud  mure. Aga mure, et kuidas kontrollida, mida mees ja laps internetis teevad:  Lapsele olen luku peale pannud, näeb ainult lubatud lehekülgi, aga mees saab selle ju maha võtta. Pornot ma tal vaadata ei luba, olen seda talle ka öelnud. Kas pean tal kõrval seisma, kui internetti kasutab?

See mure ajas mind ausalt lausa naerma. Lapse osast (kui ta ei ole just 18-aastane) saan ma aru, aga mehe kontrollimine? Kas tõesti täiskasvanud inimesed kontrollivad mida teine pool internetis teeb? Mul ei ole õrna aimugi, millega Marek arvutis tegeleb või telefonis. Mind absoluutselt isegi ei huvita. Tal ei ole ilmselt ka õrna aimugi, mida ma teen. Või noh on, sest ma ju laotan pool oma elu vabatahtlikult ise avalikult üles, aga selles mõttes, et kellega või mida ma suhtlen…miks see peaks teda huvitama üldse? Kui peaks, siis tal muidugi on selleks vaba voli, sest ma olen kodus nii oma Facebooki kontole, meilikontodele ja ma ei tea kuhu veel sisse loginud, aga issand jumal, ausalt, ma ei tuleks selle pealegi, et me võiks teineteise netitegevusi kontrollida. Ja olles siin (vist) keskealised, igatahes täiskasvanud inimesed, siis kui meid kumbagi peaks huvitama, mis selles porno vaatamises siis halba oleks? Nagu päriselt? Miks peaks üks naine või mees seda teisel täiskasvanul keelama? Karjun õhtul nagu õige naine ahastaval häälel nagu keegi seal foorumis ka vastas, et kas minust sulle siis tõesti ei piisa, et pornot vahtima pead? Ma keelan sul seda teha!” ja kui mees keelust kinni ei pea, siis ähvardan lahutusega.

Marek teeb aegajalt “salaja” suitsu.  Naljakas, kuidas ta kujutab ette, et mittesuitsetaja ei tunne suitsulõhna ära aga no, meeste loogika vist. Muidugi mulle ei meeldi see, ma olen seda ka öelnud, aga keelama ma ju ei hakka. Lahutusega ka ei ähvarda. Täiskasvanud inimene teab ise, mida teeb.

Ma ise sattusin mõni aeg tagasi kokku ühe vana tuttavaga, kes oma naisega parasjagu ehituspoest väljus. Mina olin lapse ja oma mehega, kuid viisakusest jäime seisma, et teretada ja paar sõna vahetada, oleks ju olnud naljakas lihtsalt mööda minna või pea kõrvale keerata. Jõudsime vaid paar lauset vahetada stiilis, te ka ilusa ilmaga ehituspoes, kui tolle tuttava naine mulle põlastava pilgu heitis ja demonstratiivselt mehel käest kinni võttis ning ütles, et lähme nüüd. Me jäime mehega selle situatsiooni üle naerma, aga tollest vanast tuttavast hakkas mul küll kahju. Ilmselt on tema naine üks nendest, kes arvuti kõrval seisab ja kontrollib, et mees “korralikult käituks”. Vaesed tuhvel-mehed!

Meie suhtes on olnud tõuse ja mõõne, on tõesti olnud aegu, kus me olime karvupidi koos nagu kass ja koer, kuid on üks asi, mida me selles suhtes mõlemad hindame. Vabadus. Vabadus teha, käia ja otsustada. Loomulikult mitte nii, et Marek tuleb õhtul koju ja ütleb, et davai, ma nüüd viieks päevaks Pranglisse või et mina lähen peale tööd välja ja helistan kell neli hommikul, et tsauuuuu, mussss, mul läks peol kauem, ma jään sõbranna juurde ja siis laekun kaks päeva hiljem. Kui meil koos plaane ei ole ja teisele sobib, siis ei näe ma mitte mingit põhjust, miks me peaksime teineteisi käimisi piirama. On kohti, kus me käime kindlasti koos, on aegu, kus me tunneme mõlemad, et vot nüüd tahaks koos minna, aga on ka asju, mida me naudime ilmselgelt rohkem oma sõpradega. Jah, meil on ka erinevad sõbrad, teame küll üksteist, kuid on ühised sõbrad ja minu ja Mareki sõbrad. Näide. Ma näriks enne oma käe otsast ära kui vabatahtlikult läheks Marju Läniku kontserdile, aga näed, Marek Pranglis oma sõpradega läks. Ma saan sellest aru, saarel on teine elu ja vaib, aga seepärast ongi kordi kui mul on hea meel kui ta seal minuta käib. Samal ajal läheksin mina hea meelega oma sõbrannadega I Land Soundile.

Meil oleme abielus, armastame ja naudime koos olemist, kuid me hindame ja austame ka teise soove. Me oleme mitte vaid abikaasad, vaid ka indiviidid. Meil on palju ühiseid huvisid, aga meil on ka asju, mis teist üldse ei huvita. Ma ei viitsiks minna rallit vaatama. Marek ilmselt ei tuleks kirjandusfestivalile. Mind ei huvita saarepeod. Marekit ei huvita blogimaailm. Ometi toimime me kooslusena. Keelata, kontrollida ja teineteise taga nuhkida? Milleks? Kui teie mees just kriminaalsete kalduvustega pole. Aga sellisel juhul – miks sellise mehega üldse koos olla?

*Päisepildil skrollib Marek minuga koos romantilisel Itaalia puhkusel oma telefonis. Ma ei tea, võib olla vaatab pornot. Kas see muudaks midagi meie suhtes?

 

A kellele see tsirkus?

Ma ei tea, kas teiega on ka nii, aga mul on nii.et kui mind raamat/film/etendus kõnetab, siis ma olen mõnda aega selle lummuses ja mõtted mu peas ketravad aina edasi. Hakkavad oma elu elama ja jõuavad jumal teab kuhu. Esimest korda tundsin ma (teadlikult) seda peale “American Beauty” vaatamist. Ma olin siis 19-aastane. Saate aru, vaatasin just, et film tuli välja 1999. aastal ja mõtlesin, et ahah kümme aastat tagasi, siis hakkasin natuke mõtlema, et oot, ma ei saanud 28-aastane siis olla, et ikka 20 aastat tagasi. Keegi alles ütles mulle, et kui sulle tundub, et 1990-aastad olid alles, siis oled sa suure tõenäosusega 1970 lõpus, 1980 alguses sündinud. Palun, siin teile tõestus. Aga see selleks, peale seda filmi sain ma aru, mida hea teos minu jaoks tegema peab. See peab pugema mu sisse ja panema mind mõtlema, tekitama teisi mõtteid, minema kaugemale ja sügavamale. “Kolm versiooni elust” tegi seda.

Mul on üks tuttav(a tuttav), kes on hääääästi materiaalne. Tema jaoks on oluline, mida teised arvavad ja et ta jumala pärast ei oleks kehvemal järjel kui naabri-Piret. Ta on ka hästi naiivne ja usaldav ega oska üksik olla, nii on ta sattunud näiteks suhtesse, kus ta on õnnetu. Ei, ma ei ole psühholoog, ma ei ole seda osanud ka ise välja lugeda, ta ISE on seda mulle rääkinud. Nendel hetkedel kui ta JULGEB seda tunnistada. Suurema osa 15 kooselatud aastast elab ta endale valetades, püüdes endale ja teistele sisendada, et see on see, mida ta tahab/et see on vaid nii kauaks, kuni ta ise enda iskliku kullapaja välja kaevab ja saab üksinda rikas olla ega pea mehest sõltuma/et tegelikult on nad õnnelikud. Isegi siis kui ta ei taha tüli pärast koju minna, leiab ta mingi aja pärast vabanduse, et tagasi minna. Isegi siis kui ta tunneb, et tahab nüüd lõpuks ometi ise elama hakata, läheb ta paari päeva pärast tagasi. Miks ta seda teeb? Nüüd ma mängin hobipsühholoogi ja ütlen, et ta kardab, mida inimesed siis arvavad kui ta ära kõnnib. Mida temast arvatakse, mida teised räägivad, äkki arvatakse, et on persekukkuja ja mis, oh mis saab siis kui ühel hetkel ei ole raha igaks väiksemakski sooviks. Siis ju arvaks kõik, et on persekukkuja.

Ma ei taha öelda, et raha ei ole oluline. Muidugi on, see, kes väidab, et ei ole, on kas ropult rikas või puhtatõuline hipi. Raha on elus tähtis. Aga on tõesti kaks asja, mida raha eest osta ei saa – enesehinnangut ja armastust. Kui ma mõtlen selle oma tuttava peale, tuleb mulle alati meelde “Tuulepealne maa”, kus üks õde valis rikka, aga õnnetu elu. See oli nii kurb. Mulle tuleb alati seda tuttavat nähes silme ette õnnetu Adele. Ilus ja intelligentne naine, kelles on nii palju kirge ja soovi olla armastatud, aga kes on nii kinni teatud raamides, et laseb abikaasal end muudkui alandada. Valib elu asemel olla õnnetu. Püüdes olla õnnelik.  Üks mu teine tuttav kirjeldas sellist olukorda nii huvitavalt poeetiliselt, pani sõnadesse selle, mida ego ütleks: “Hirm sind hoiab oma toas ja kui kuulekas sa oled, siis ainult natuke sind pureb. Sa oma õnne otsid ja raskusi just selle nimel trotsid. Oh kallis laps sa tea et õnne otsima ei pea, sest õnne leida sa ei saa. Üks kõik kus pole vaatad, sa ikka oled ainult see, kes vaatab. See kes õnne otsib ainult kurbust viha trotsib, elust nii ta mööda kõnnib ja aina rohkem oma õnne nimel jonnib.

See naine on vähemalt kümme aastat (15 aastast!) olnud õnnetu ja lootnud, et ühel või teisel moel suhe laguneb. Kui siis lõpuks leiab ta endas tugevust võtta ette samm lahkuda, tunneb ta hirmu muutuse ja võimaliku vaesuse (a la et peaks liisima 2017.aasta auto, mitte 2019. aasta mudeli) ees, laseb endaga manipuleerida ja läheb tagasi. Unustab selle, mida ta korraks tundis. ELU ja vabaduse tunde. Selle, mis on pannud ta elama ja juubeldama, et vau…kas see ongi elu. Ta läheb tagasi harjumuspärasesse mustrisse, sest…Sest miks? Siinkohal jäängi ma vastuseta. Ma küsingi miks. Kellele ja milleks see tsirkus? Teesklus? Eskapism? Miks mitte lihtsalt elada?

Muide, mina olen veel ainus, kes selle inimesega suhtleb, ja ta ei ole isegi mu sõber. Tema pärissõbrannad, kes on püüdnud teda aastaid veenda, et ta elab vales, eluvales, kuldses puuris, on lõpuks alla andnud. Ega minagi temaga tema eraelulistel teemadel ei räägi, sest vaevalt ta mind kuulaks, lihtsalt see VAT etendus pani mind jälle sellele mõtlema. Mille kuradi pärast mitte lihtsalt elada, vaid teha tsirkust? Kellele ja mille nimel?

Kuidas kuningas kuu peale kippus

Jaa, ma tean, et kõik tõelised Kosmikute austajad saavad naerda, et mina tean Kosmikuid just selle laulu läbi, aga no kuulge, aastal 2003 kuulus minu playlisti drum´n bass ja “they know what is what, but they don’t know what is what” ja kui 2006.aastal Kosmikute “Pulmad ja matused” plaat mulle täielikult muljet avaldas, ei sobinud ju mul öelda, et kuulge, sõbrad, tegelikult mulle meeldib see depresiivrokki tegev bänd ka, ei sobinud “tibi-imidžiga” kokku või nii. Ühesõnaga, ma olen “Kosmikuid” austanud sisimas ja natuke salaja. Ei tea kõiki laule ja laulusõnu peast, aga…

…Kõmmari traagline lahkumine mõjus šokina. Jube kahju oli. Kurb oli. Ja kui sõbranna küsis, et kas ma ei tahaks Rock Cafe´sse Kõmmari mälestuskontserdile temaga kaasa tulla, ütlesin ma muidugi jah. Irooniline, et see ma jõudsin nende kontserdile esimest korda just eile. Parem hilja kui mitte kunagi, eh? Kontsert oli võimas (kuigi heli oli kehv ja me Marekiga pidime kaks korda järjekorras seisma, sest ma ei osanud aimata, et seal ei saa kaardiga maksta), lõpp, kus laval vaid kolm liiget seisid, kurb vaatepilt, aga positiivse poolena on bänd siiski otsustanud mitte oma tegevust lõpetada.

Jah, te lugesite eelmisest lõigust välja, et me olime Marekiga koos väljas. Eelmise postituse valguses tahan ma öelda, et meie kaklemised ja tülitsemised ei tähenda seda, et me hakkaks kohvreid pakkima ja laiali kolima, on lihtsalt periood, mis tekitab stressi, valesti arusaamisi ja egode põrkumist, me elame selle üle, kuni järgmise korrani. Eile tuli natuke ootamatult emme külla ja kuna ta täna tuleb tagasi Tallinnasse, mõtlesin ma, et aga miks mitte Ida vanaemaga kaasa saata Tartusse ja nautida korraks koos “bossi” vaba õhtut. Ainukeseks probleemiks oli see, et Idal oli täna ühe lasteaiakaaslase sünnipäev ja mul natukene kripeldas, et kuidas ma oma heaolu panen lapse omast ettepoole, aga sisimas ma ikkagi tundsin, et peaks varastama aega ka endale. Ja pealegi pole vanaema ja tädi Mariga Tartusse minek ka mingi karistus. Läksime õhtul koos Mariga Idale ühe teise lasteaiakaaslase sünnipäevale järgi ja isver, kuidas Ida uhkusest kõigile selgitas, et see on tema Mari, tema tädi. Nii armas on see Ida tädi-Mariani kiindumus. Meid Marekiga viskas emme Vabakale. Kirjutasin Agnesele, et emme viskab meid linna ära ja tundsin end nagu täielik pubekas. Nagu vanasti, kui ma 16 olin ja emme mind peiksiga linna sõidutas. Enne olime veel Marianiga rääkinud, et naljakas, et me oma ema ikka emmeks nimetame. “Ma ütlen isale ka issi,” rääkisin ma ja just nagu selle tõestuseks helistas õhtul mulle ka isa ja sain näidata, et jah, mu telefon näitab “issi helistab”. Igavesti laps(emeelne) mina!

Kuna me vanalinna kohtadest ei tea suurt midagi, seadsime sammud Parroti poole, mida meile soovitati. Muidugi polnud seal kohti ja kokteilibaar oli veel suletud. Noh ega midagi,  leidsime mingi teise koha. Mina jõin KAKS Bloody Maryt! Ma jõin viimati Bloody Maryt…issand…ma ei mäleta, viisteist aastat tagasi? Eile mõtlesin, et aga miks mitte, võiks ju! Ja jõingi.  Sõitsime trammiga (mida Marek ei olnud ilmselt 1990-aastatest teinud!) Rock Cafe´sse, seisime kaks korda järjekorras, nautisime kontserti ja tellisime kell üks takso, et koju minna. Vanainimeste värk. Ei mingeid hilisöiseid Tommy Grille ega muid urkaid. Sõitsime koju, sõime võileibu, jõime klaasi veini, vaatasime (mina tukkusin ja vaatasin vaheldumisi) “Lõpp-punkti” ja ma magasin täna kella POOLE ÜHENI. Ulme! Ma ei tea, kas ma olen nii väsinud olnud või ma lihtsalt vajasingi sellist logelemise aega. vahet pole. Nüüd kerisin end allakorrusele diivanile, panin käima “Sõbrad” ja joon “julmusti”.

La vita e bella!

Päisefoto: Madis Veltman

Kõik mehed on sead, aga naised?

Kõige ausam on seda postitust alustada endast. Kui ma vaatan tagasi oma suhetele, siis ma pean ausalt ütlema, et kui asi puutub poiss-sõpradesse ja meestesse üleüldse, siis ma olen ilmselt paras sitapea olnud. Ilma liialdamata ei mõelnud ma mitte kunagi meeste tunnetele. Käitusin nagu sitapea –  tegin täpselt seda, mida ma tahtsin, palju ma tahtsin ning pildusin sõnu mõtlemata siia sinna. Mõnes mõttes võiks öelda, et see on ühiskonna süü. Ma olen üles kasvanud ajal kui kogu aeg räägiti, et mehed ei nuta ja et üks õige mees ei näita tundeid välja. Ma kasvasingi teadmisega, et meestel ei ole tundeid. Lisaks veel juurde igasugused naisteajakirjad, kust võib lugeda n+1 lugu sellest, kuidas kõik mehed on sead, petavad, ei hooli ja on sitapead noh. (Võib olla mängib mingit rolli ka see minu ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, mida te kõik ju teate.)

Muidugi meeste seas on sitapäid ka. Rohkem kui vaja oleks. Aga oleme nüüd ausad, naised on ikka ka parajad bitchid. Mingil kummalisel põhjusel on mulle rohkem kui üks mees armastust avaldanud, rääkinud, et olen eluarmastus ja kuidas elu ilma minuta on mõttetu. Mina olen nendesse avaldustesse suhtunud üleolevalt, eriti siis kui mul endal on olnud suhtest kõrini. Nutvasse või paluvasse mehesse olen suhtunud veelgi rohkem üleolevalt – ole mees, saa üle, elu läheb edasi. Kellegi maha jätmine ja/või petmine on olnud…ma ei tea, ma ei oska seda sõnadesse panna…mäng? Ma ei mõelnud midagi halvasti. Ma ei mõelnud üldse. Mind ennast on ühe korra maha jäetud. Ma nutsin oma silmad peast. Pidin hulluks minema armuvalust. Igavene siga, igavene tõbras, ma talle veel näitan. Aga kui ma ise olen samamoodi käitunud? Miks mind keegi seaks ei ole nimetanud? Ma olen samamoodi teiste tunnetega mänginud. Manipuleerinud, haiget teinud, petnud, maha jätnud. Ahjaa, unustasin, meestel ju ei ole tundeid!

 Miks ma üldse end nendelt mõtetelt leidsin? Vaatasin nädalavahetusel sajas kord filmi “Probleemid Pollyga”. Peategelase naine jäi oma mehele petmisega vahele mesinädalatel.  No mis sa ikka teed kui palja noksiga atleetlik tüüp rannas vastu tuleb ja sukelduma kutsub. Ikka lähed, sukeldud ja pärast seksid, jääd mehele vahele ja ütled, et don´t worry, be happy, elu läheb edasi. Muidugi on tegu vaid filmiga, aga oletame, et selline asi toimuks päriselt. Kui petja on naine, siis mehele öeldaksegi, et ah ära põe, elu läheb edasi, sa saad üle ja ongi kõik. Aga kui petja oleks mees, siis on ta maailma suurim siga. Ja et te ei arvaks, et ma täielik idioot olen, kes filmi põhjal põhjapanevaid järeldusi teeb, siis tegelikult see film oli vaid üks väike osa sellest, mis mind nädalavahetusel mõtlema pani. Ma olen vaadanud kõrvalt oma nooremate, 20ndates aastates, tuttavate suhteid. Väga paljudes nendes suhetes on midagi sarnast, midagi mulle tuttavat. Naised nendes suhetes on manipuleerivad bitchid. Samas kui nii mõneski 50+ suhtes on naised pigem tuhvlid.

Millest selline erinevus?

 

Lillelised suhted

Mulle jäi hiljuti kõrvu uudis uuringust, mis tõestas, et et kõik, mida me sotsiaalmeedia vahendusel näeme, ei ole alati kuld. Üllatus-üllatus – nagu me tegelikult seda ei teaks. Aga juttu oli siis siinkohal paaridest, kes läbi Facebooki ja Instagrami tunduvad olevat üliõnnelikus suhtes, varjavad tegelikult seda, et midagi on suhtes hoopis mäda. Ma olen seda kusjuures tihti varem ka mõelnud.

Ma usun, et meil kõigil on üks tuttav või tuttava tuttav, kes postitab endast ja oma kaasast pidevalt selfisied, allkirjaga “true happiness” või “minu lotovõit” või midagi sarnast. Kas te ei ole kunagi end leidnud mõttelt, et aga miks ta seda teeb? Üsna tihti on selliste selfie´de taga hoopis teine maailm. Mina tean konkreetselt üht meest (jah, meest!), kel oli kodus oma naisega kriis, naisel tekkis isegi silmarõõm/armuke või mõlemad, ma enam nii täpselt ei mäleta. Mees aga postitas kogu aeg õnnelikke perepilte Facebooki. See oli nii tragikoomiline, sest neid tundvaid inimesed teadsid kõik, et antud hetkel oli nende pereelu kõike muud kui õnnelik.

Või siis hakatakse kõigile rääkima kui hea ja tore kaasa kodus on. “Tugiisik”, “minu maailm, ilma kelleta ei saaks elada” ja nii edasi. Võib muidugi ka nii olla, aga ma tean vähemalt kahte suhet, kus sellise imala jutu taga on paratamatus/lollus/hirm ja oskamatus üksi olla. Ma tean, et naispool ei ole oma eluga rahul. Kui seda teada, siis hakkavad hoopis teist juttu rääkima ka tema ja abikaasa sotsiaalmeedia postitused, aga kui mitte teada, siis tundubki, et awwww nii romantiline – “minu maailm”.

Paarid, kes kõigile kuulutavad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Mina ei usu seda. Mitte et me nüüd ise ka Marekiga metsikult maid jagaks, aga nägelemisi, ütlemisi ja tülisid tuleb ikka ette. Olgu need siis teemadel “kas see klaas peseb end ise ära” või “miks sa last oma tuppa magama ei pane”, aga ikkagi tülid. Nääklused. Aga on inimesi, kes raiuvad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Kas see saab nii olla või nad lihtsalt varjavad midagi?

Ja siis (minu jaoks) vana hea klassika – Facebooki check in´id ja diibid mõtteterad armastuse teemadel. “Mina musiga tähistamas”, “Musi on maailma kõige parem, kinnitasime oma armastust reisiga Balile, musi kinkis mulle teemantsõrmuse. Armastan sind kuuni ja tagasi.” Diibid mõtteterad jagunevad kaheks – imal armastus ja reetmine. “Minu maailm varises tükkideks, ma ei tea, kuidas edasi minna, ma ei usu enam armastusse. Mõnda aega hiljem jälle “musi on kõige kallim maailmas”. Ja et siis keegi ei mäletaks neid reetmise ja “armastus teeb haiget”- teemalisi postitusi, tuleb neid “musiga siin” ja “musiga seal” postitusi oksendamiseni.

Mis teie arvate sellest teemast?

Seksiteraapia ehk paari suhte saladus on rollimäng?

Mul oli hiljuti üsna huvitav vestlus ühe oma noore meessoost koostööpartneriga. Ei midagi nilbet ega ahistavat ega flirtivat ega alarmeerivat, lihtsalt kuidagi millegagi seoses küsis see mees, et kas mina naisena eelistaks, et saaksin teada kui mees salaja kodus pornot vaatab (=tal jääb suhtes midagi puudu) või oleksin õndsas teadmises, et kõik on suhtes okei (=mees saab selle, mis tal oma suhtes puudu jääb kätte pornot vaadates). Ma ausalt ei osanud selle peale midagi vastata esimese hooga, sest ma pole kunagi millegi sellise peale mõelnud. Mõtlesin, et ju ma ikka eeldaks, et jääks vahele, et ma saaksin teada, millest ta mõtleb ja millest puudust tunneb, et ehk annab midagi parandada kui mees järgmisele tasandile edasi läheb ehk armukese võtab.

“Aga armuke ei tähenda midagi halba tingimata,” rääkis too mees oma teooria edasi. Umbes nii, et oma naist/meest armastad, aga ei suudaks kunagi teha temaga mõningaid asju, millest unistad, fantaseerid ja mõtled. Et piinlik on mõelda, sest “iuuuu….see on ju mu laste ema/isa, kuidas ma siis temaga….(ma ei tea mida teen või noh mul on elav fantaasia, aga ma ei hakka siia neid asju kirja panema). “Suvalist naist võid juustest kiskuda, aga oma naist ju mitte,” jätkas ta, “pärast lähed koju tagasi, süümepiinu ka pole, aga oled õnnelik ja armastad oma naist edasi.”

Tundus üsna julm teooria, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis võib olla polegi nii vale? Ma ei räägi endast ja oma suhtest või kogemustest, aga kui mõtlema hakata, siis miks tekib ühel või teisel poolel armuke? Sest midagi jääb oma suhtes puudu?  “Me ei julge oma fantaasiatest rääkida,” arutles too mees edasi, “ja nii need suhted pekki lähevadki. Me peaksime end oskama kuidagi häälestada õigele lainele. Võib olla selle pärast ongi rollimängud olulised, et see vabastab inimesed krambist ja piinlikusest, aga säästab igavast seksist?”

Olete te näinud filmi “Seksiteraapia”? Pöörane romantiline komöödia seksist, saladustest, saatusest ja fetišitest, mida näidatakse viie tavalise abielupaari elu ning ihade kaudu. Ei ole nilbe ega labane, vaid naljakas. Üks mu lemmikkomöödiaid. Aga nüüd selle koostööpartneri arutlusi kuulates ja filmile sügavamalt mõeldes, siis mis komöödia see siis ikka on. Hoopis elu. Päris vestlustega abielupaaride vahel:

Evie: [Interrupting Dan watching TV, after shutting it off] I love you.

Dan: How is that important? Give me the remote.

“Ja sa ei kujuta ette, mida abielu inimestega teeb?” ei jätnud too meeskolleeg oma jutte edasi rääkimata. “Mul oli pruut, kes oli voodis metsik. Nüüd ta on aastaid abielus ja sel ajal kui ma alles eelmänguga poole peal olin, oli tema juba väsinud! Abielu rikub inimesed ära. Sellest võiks teha lausa statistilise kõvera kui vähe inimesed lõpuks seksivad. Alguses paar korda päevas, siis paar korda nädalas, siis korra kuus ja lõpuks vaid jaanipäeval ja jõulude ajal. See on ju kohutav!”

Ma ei tea. Ma ei ole ausalt kunagi, st nüüd kümme aastat abielus juba olles, mõelnud, et peaksin kodus mängima Punamütsikest või koos mehega pornot vaatama või…Issand jumal, ei. Aga samas selle mehe jutus olid oma tõeterad ehk sees?