see laps

Võib olla peaks ka emalt vabandust paluma?

/ / Leave a comment

Ma käisin pühapäeval teatris. Theatrumis. Jaanuaris on seal uuesti kavas “See laps”. Võib olla ma teen liiga kõikidele teistele Theatrumi lavastustele ja valetan, aga ma ikka tahan öelda, et see kümnest autonoomsest loost koosnev etendus on üks mu lemmikuid.

Esimene kord käisin ma seda vaatamas 2019.aastal, vist suhteliselt peale seda kui keegi murelik blogilugeja oli minu kohta lastekaitsesse kaebuse esitanud. Siiani mõtlen selle inimese peale ja mõtlen, et mis küll tema peas toimus. Sellest teemast sai omamoodi lumepall, kus minust sai lapsepeksja, Marekist naisepeksja, meie pereelust teadsid teised rohkem kui me ise ja praegu mõtlen, et “Pealtnägijasse” oleks pidanud pöörduma. Oli küll valus enda pere kohta lausvalesid lugeda, aga keda see huvitas. Me ei ole kuulsad ja ilusad. Tavaline perekond, kellele keegi soovis käru keerata.

Aga ilmselgelt olin ma tookord üsna haavatavas olukorras. Ma tundsin end halva emana. Ma teadsin, et keegi peab mind halvaks emaks. Ja ma käisin “halbade vanemate koolitusel”, et tõestada, et ma ei ole halb ema. See etendus läks hinge, tekitas ängi, pani päevadeks mõtlema ja kokkuvõttes aru saama, et me kõik oleme omamoodi “halvad” vanemad ja meil on olnud omamoodi “halvad” vanemad. Kas me tahame seda tunnistada või mitte. Isegi kui see halb seisneb vaid selles, et sul ei lubatud lapsepõlves võtta hamstrit. Või see halb seisneb selles, et sa ei ole lubanud oma lapsel enne õhtusööki komme süüa.

Täna ma enam end halvaks vanemaks ei nimetaks. Ma tean, et ma seda ei ole, ka siis kui laps ütleb, et oleme kõige halvemad vanemad maailmas. Alles eile pidin me teda lohutama, sest ta läks kellegagi tülli ja “kõik vihkasid teda” korraga. Ma siis selgitasin, et selliseid asju öeldakse tüli käigus selleks, et teisele haiget teha kui kuidagi muud moodi ei oska oma emotsioone väljendada. “Sina ju oled ka öelnud meile, et sul on kõige halvemad vanemad maailmas, aga tegelikult sa ju nii ei mõtle?” küsisin ma. “Ei mõtle,” vastas ta. “Ma olen lihtsalt nii vihane olnud teie peale.” No vot.

Ma ei ole halb lapsevanem ka siis kui ma lapse arvates “nõuan täiuslik olemist”. Ma ei nõua täiuslikkust, ma nõuan miinimumprogrammi – hoolitsetud välimust ja tehtud koolitöid. Mitte maksimumtulemusi. Lihtsalt suuremat pilti, miks kool oluline on. Ma ei ole halb lapsevanem ka siis kui me tülitseme ja vaidleme. See kõik on lihtsalt osa argipäevast, millega tuleb hakkama saada.

Ma vaatasin seda etendust seekord hoopis teise pilguga. Jah, seal on ikka hetki, kus tunned end ära, seal on ikka hetki, kus tunned ära oma vanemad, muidugi mitte must-valgelt, aga seal on hetki, mis panevad ennast analüüsima. Sunnivad ikka peeglisse vaatama. Aga seekord läksid mulle hinge palju rohkem isade osad. Kasvõi teine pilt, kus viieaastane tüdruk kohtumine isaga, kellega ta ei ela koos. Lapse muretu olek ja ükskõiksus isa vastu, kellest ta on võõrdunud ja isa jonn ning armastuse nõudmine. Minult ei ole küll keegi armastust nõudnud, aga oma isast olen ma võõrdunud olnud küll. Õnneks mitte pöördumatult. Ma olen ise olnud jonnakas ja trotsi täis, aga saanud ka aru, et see ei vii kuhugi. Lahutatud vanemate laps jääb alati teiseks, alati, kuid sellest ei pea kramplikult ja jonnakalt kinni hoidma, saab ka teisiti. On lihtsam ja toredam.

Seitsmenda pildi isa oli seekord kõige hirmutavam. Autoritaarne isa, kes on nii rahul sellega, et tema lapsed on kasvanud hirmu all ning tunnevad isaga suheldes hirmu ikka veel, ka täiskasvanuna. Ma tahan ka, et laps kuulab mu sõna, aga ma ei tahaks kunagi, et ta kardaks oma vanematega suheldes hirmu. Sellist hirmu, mis kasvab vaikseks vihkamiseks. Ma mõistan neid täiskasvanuid, kes on kasvanud (vabandage väljenduse eest) dickhead‘ideks, sest neid on nii kasvatatud, nad on kartnud oma vanemaid ja teinud kõik nii nagu vanemad tahavad, sest vanemad ütlevad nii ja vanemaid tuleb austada. Ma mõistan, kust see kõik tuleb. Aga see teadmine ei tee mulle dickhead‘e meeldivamateks. Ma võib olla vihkan selliseid inimesi grammivõrra vähem.

Ja lõpetuseks jõuame 10. pildi juurde. “Ema palub päriselt andeks. Märkamatult on lavaruumi lisandunud valgust, seda immitseb ülalt seinaluugist, kiirgab eeslava põrandast. Ehkki tütar ei suuda ema päris lähedale lasta, ei mingit puudutust, kallistusest rääkimata, annab ta emale andeks. Ja ütleb aitäh. Ainuke võimalus lähisuhetes, inimlikus maailmas üldse: andeks paluda, andeks anda.” (Pille-Riin Purje)”.

Kui ma koju sõitsin, siis see pilt pani mind mõtlema. Ei, ma ei hakka siin rääkima oma “halvast” emast. Mul ei ole halb ema. On küll omamoodi nõudlik olnud alati ja teab kõike paremini, aga kohati ma mõtlen, et eks me teeme tema kallal lõõpides talle liiga ka. Vanaema ütles viimati nii armsalt, et teised kipuvad tast valesti aru saama, aga mulle ta meeldib. Mulle ka meeldib. Ja ma ei plaani üldse analüüsima hakata neid keelatud hamstreid ja suursaadikuks saamise ootusi, vaid ma mõtlesin, et äkki peaks ema käest hoopis ise vabandust paluma.

Sest vaadake kui Ere mulle kirjutas, kas ma tahaksin seda etendust ise ka uuesti vaatama tulla, siis muidugi vastasin ma jaatavalt. Valisin mängukavast 21.01 kuupäeva. Tundus sobivat. Ja kuna mul oli meeles, et eelmine kord oli ka ema tahtnud seda vaatama tulla, aga ei saanud, siis ma küsisin, kas ta seekord tahaks tulla. Tahtis. Jätsin kuupäeva meelde ja rohkem selle peale ei mõelnud enne kui kuupäev hakkas lähenema. Oot, 21.01 oli ju pühapäev! Minul ei ole vahet, mul on teatrist koju sõita 30 minutit, aga emme peaks ju ekstra Tartust tulema. Ta ei saa ju ometi nii hull olla, et tuleb ekstra selle etenduse pärast Tallinnasse, mõtlesin ma. Kes teeks midagi sellist? Sõita edasi-tagasi, kehvades ilmaoludes, selleks, et vaadata poolteist tundi etendust.

Aga ta tuli. Sõitis hommikul Tallinnasse. Vaatas, kuidas me Ikeas Idaga tülitsesime. Komberdas minuga mööda poode, sest meil oli etenduseni liiga palju aega. Tegi mulle “Pegasuses” söögi välja. Andis mulle auto parkimise eest veel kümme eurot. Vaatas etenduse ära. Sõitis täistuisanud teel pimedas tagasi koju. Ja jõudis koju pool 12 õhtul. Pühapäeva õhtul.

Selle eest peaks vabandust paluma küll. Kes kutsub niimoodi oma ema teatrisse? Vaid halb tütar.

Palun vabandust.

Halbade vanemate koolituse edasijõudnute tase ehk “enesenägemise pimedus”

/ Eveliis / 4 Comments

2.oktoobrit olin ma oodanud nagu hinge õnnistust. See oli see päev kui esietendus “See laps“. Theatrumi etendustes ei saa pettuda, aga lugedes selle lavastuse tutvustust, teadsin ma, et see on juba järgmise astme etendus ja ilmselt täpselt midagi sellist, mis mulle – internetist tuntud lapse esiväärkohtlejale – hinge läheb.

„Kümme autonoomset stseeni moodustavad omavahel temaatilise põimiku. Lapseks ja lapsevanemaks olemise raskused. Kuidas elada koos inimestega, keda sa pole oma ellu ise valinud, kes on su ellu n-ö saabunud? Kes, kas ja miks peab saama õnnelikuks?

Paul Claudeli „Maarja kuulutamises” on selline rida: „Keegi pole sulle mingit õnne tõotanud…” Mängides selles lavastuses, jäi see tekst kummitama ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rõõmsamaks see mind tegi. Vabanemine survest iga hinna eest õnnelik olla või õnne ja edukuse poole teel olla peaks olema inimesele lubatud. Inimene peaks seda endale lubama. Õnne mõiste on meie ühiskonnas muutunud egoistliku heaolu sünonüümiks.” Lavastaja Maria Peterson 

Ma ei hakka teile etendusest tegelikult isegi rääkima. Esiteks sellepärast, et kõik etendused on JUBA välja müüdud ja mis ma teid ikka kiusan. Teiseks sellepärast, et see on selline etendus, mida PEAB ISE nägema. Ma loodan, et see jääb mängukavasse kauaks kauaks. Kolmandaks sellepärast, et ma EI OSKA. Ma olen seda etendust seedinud nüüd mitu päeva ja see ei anna mulle ikka rahu. Üks osake minust tahab nii öelda, et ahhh, minust on palju hullemaid vanemaid, teine osake minust aga mõtleb, „enesenägemise pimeduse” peale. On öeldud: „Kergem on näha ingleid kui iseennast”. Inimene näeb väga hästi, kuidas teised peaksid kujunema ja oskavad neid kujundada, aga me ei näe, et teine näeb sind samas valguses.

See on nii valusalt aus näidend lapsevanemaks olemisest ja ootustest, mitte endale, vaid teistele. See toob meie ette ilustamata pereelu pimedama poole. Muusika, lavakujundus (klaasist kasvuhoone!) ja kümme erinevat lugu kokku annavad sellise elamuse, et mul näiteks tuli etenduse lõpus pisar silma. Mul tuleb muidugi alati etenduse lõppedes näitlejatele plaksutades pisar silma, aga see pisar oli selline teistmoodi pisar. Vaadake seda etendust tutvustavat videoklippi ja te saate tegelikult ilma rohkemate sõnadeta aru, miks see etendus hinge läheb ja kriipima jääb.

Poolnaljaga ütlen ma, et see etendus oli minu jaoks nagu mu “halbade vanemate koolituse” edasijõudnute kursus. Meeldetuletus, miks ma seal koolitusel käin ja mis on selle koolituse eesmärk. Nii nagu minu arvates peaks iga lapsevanem käima läbi lapsevanemaks olemise koolituse, peaks see etendus olema kohustuslik kõigile lapsevanematele. See näidend räägib armastusest ja selle otsimisest perekonnas – olukorras, kus see võiks olla tingimusteta.”

PS: “See laps” on küll välja müüdud, kuid vaatasin, et mängukavas on ka “Talvevalgus”. Käisin seda paar aastat tagasi vaatamas ning ka see jättis mulle kustumatu mulje (loe siit).