Mõtisklused arvamustest ja solvumistest

Eile oli tööl raske päev, ei hakka nendest teemadest rääkima, aga muuhulgas kaaperdati mu töömeil. Üks klient saatis meili, kus oli kaasas manus “tellimus” ja kuna kõik tundus legit, kliendi signatuurid ja kõik jutud, siis muidugi ma püüdsin seda avada,sellest piisas, et tekiks palju pahandust. Uue turuga toimetama hakkamine ei ole lihtne, see võtab palju energiat ja nii nagu kunagi mulle keegi ütles “Norra turuga tegelevad vaid kas hullud või fanaatikud”, siis muidugi olin ma löödud kui tellimuse asemel hoopis viirus tuli.

Toimetasin õhtul kodus oma toimetusi kui helises telefon. Tavaliselt ma ei võta õhtul võõraid numbreid vastu, aga seekord võtsin – oli selline tunne, et pean võtma. Mul oli hea meel, et võtsin. See oli K. (ma ei hakka ta nime välja kirjutama, sest võib olla ta ei taha seda). Ma ei ole temaga kunagi kohtunud, kuid ma tunnen teda juba kaheksa aastat vähemalt – K. on mu blogilugeja, kellega mul on tekkinud eriline side. Väga veidral moel. Ma sõitsin kunagi kogemata keset metsa ta majast mööda ja see oli kõige armsam maja, mida mu silmad olid näinud. Kirjutasin sellest ja ta kirjutas mulle kommentaariks, et see oli tema maja. Meil on mingi omamoodi side. Ma ei tunne teda, aga ma tunnen teda. Ta kuidagi oskab olemas olla kui mul on tuge vaja, ja ka siis kui tal on raske ning mina olen püüdnud teda toetada, on ta oma olemasoluga toetanud mind. Eile helistas ta samuti selleks, et mind toetada. Milline õige ajastus ja kui hea oli üle aasta tema häält kuulda!

Ta oli lugenud minu postitust abivajajast ja Anu oma ning tundis, et peab mind toetama ja tänama, et aitan ning ei eelda halvimat ega paku õnge ja süvaanalüüsi. Ma ei saakski. Nii nagu tema enda puhul on ka selle naisega – ma otseselt ei tunne teda, aga ma tunnen teda (ja olen näinud ka). Ühesõnaga. K. vajas abi eelmisel aastal ja temalt küsimata jagasin ma oma jälgijatele ta kontonumbrit. Ta oli ka oma murest kuhugile kirjutanud, ma tean kui raske on abi paluda, ma mõistsin ta valu ja mure ning kuna mul mingil põhjusel oli tema kontonumber, siis ma otsustasin seda jagada. Ma teadsin rohkem tausta kui ma jagasin, sest ma ei tahtnud, et inimesed teaksid kui raske tal tegelikult on. Oleksid ka öelnud, et tehke rohkem tööd ja müüge maja maha!

Ma mäletan kui ta mulle tookord helistas ja nuttis kui sai aru, miks ta kontole raha hakkas laekuma, me meenutasime eile seda olukorda ja me mõlemad mõistsime, miks me seekord aitasime seda teist hätta sattunud naist. Ka K. , kel ma tean, et ei ole hetkel ikka veel lihtne, aga ta ütleski nii nagu ka mina arvan ja olen tundnud – ma tean seda tunnet kui keegi lihtsalt korraks aitab. Ma ei kirjuta seda siin selleks, et näidata kui suuremeelne ja hea inimene ma olen, kindlasti mitte, ma ei taha ka end ühestki paremast küljest näidata või end upitada, ma lihtsalt olin siiralt tänulik, et K. just eile helistas ja ma sain aru, et midagi teen ma ka õigesti, minust on mingi kasu ja ma muudan midagi. Naaaaatukene, aga siiski. Me rääkisime K.-ga nii kaua kuni mu telefon tühjaks sai (vabandust, K.) ja jõudsime mõlemad järeldusele, et teatud hetkel on vaja lihtsalt nö süsti. Vahet ei ole, kas see raha läheb pärast kohtutäiturile, söögile või kasvõi juuksurile, siis see annab selle tunde, et ma ei ole üksi, ma saan hakkama. Te võite öelda, et aga raskustes inimene ei värvi juukseid, aga mina ütlen teile, et ka raskustes inimene ei pea olema iga päev 18 tundi tööl ja olema iga sekund masendunud, vaid tal on õigus õnnele. Nii nagu haavatud metspardil (kui kaua ma pole muide “Metspardi” ja eluvale näiteid toonud, ah????) ja keskpärasel inimesel on õigus õnnele. Ka eluvalele. Mäletate ju ikka? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele”.

Minu 35. sünnipäevaks viis Satu meid Maaemosse. See oli unistuste restoran. Minu bucket list´is. Kas ma oleksin kunagi arvanud, et külastan seda restorani just siis kui olen kõige sügavamas augus – depressioonis, läbipõlenud ja meie pangaarved olid miinuses – hoiatused, ähvardused, maksmata arved, võlad, kohtukutsed olid igapäevane asi, millega hakkama saada. Ometigi jõime me minu sünnipäeval parimat šampanjat ja veine, nautisime kõige paremat toitu ja meil oli võrratu päev, mida on raske unustada. Ma mäletan neid kommentaare, et kuidas saab minna restorani, kus menüü inimese kohta on ca 600 eurot, kui ise oled väidetavalt vaene ja võlgades, aga tollel hetkel oli mul nendest kommentaaridest ükskõik. See oli minu eluvale ja valgus tunneli lõpus, et mul on lootus õnnele, et kõik läheb veel hästi. Tagasi hyttasse jõudes võtsin ma seljast oma Hugo Bossi kleidi tundes end nagu Tuhkatriinu. Satu oli minu haldjast võõrasema.

Meil jäi kokkulepe, et kui me uuesti jalad alla saame, viime meie teda sinna sööma. See restorani külastus oli midagi rohkemat kui lihtsalt toiduelamus. Ma ei saa Satut enam kunagi sinna viia, kuid ma usun, et talle meeldiks, kuidas ma teda omal moel hetkel tänan. Saate mu mõttekäigust aru? Võimalik, et ei saa, ega ma isegi ei saa täpselt aru, mida ma öelda tahan. Vist seda, et mul on nii palju mille üle tänulik olla ja kui veel keegi ütleb, et minust on päriselt kasu olnud, siis ma tunnen, et ma kuidagi annan tagasi selle, mida on antud mulle.

Päisepildil olen ma kõige sügavamas depressioonis. Kas te oskaksite vaid pildi järgi seda aimata? Ma nutsin end öösiti magama ja üle päeva mõtlesin, et ei taha elada. Kui mitte lugeda mu tolle perioodi postitusi, vaid vaadata ainult pilte nii Instagramis kui Facebookis, siis olin ma kõige õnnelikum inimene maailmas. Ma mäletan kui emme mulle alloleva pildi kohta ütles, et ma ei jagaks tol hetkel sotsiaalmeedias pilte, kus meil on seljas brändiriided ja me tundume elu nautivat, sest mida inimesed arvad. Ma vastasin talle, et see on minu moodus masenduse ja olukorraga hakkama saada. Tal oli õigus – inimesed arvasid ja kirjutasidki, et kuidas ta küll ringi tripib ja kannab kalleid riideid ning siis nutab, et on hädas. Aga see oli minu fassaad, minu pööning, kuhu põgeneda.

Kokkuvõtvalt. Me ei tea kunagi, mis toimub fassaadi taga, meil ei ole kunagi täit infot (ma olen alles hiljuti saanud teada, millisel hetkel ma ise maaslamajat olen löönud) ja me ei saa arvata, et meie teame paremini. Ei tea.

Olles kôike seda augus olemist ja masendust, hukkamõistu ning fassaadi läbi teinud/kogenud, olen ma Anu postituse peale solvunud. Samas te ju teate, et mul hetkel solvumise faas 🤷‍♀️

Moodsad asjad, mida ma ei mõista

  1. Bodypositivity teemal sõnavõtmine, ise samal ajal dieeti pidades ja metsikult trenni tehes, et oma kehakaalu/kuju muuta. Või noh üldse see kehade teema, mis mu meelest viimasel ajal on läinud täiesti lappama. 50 kilo kaaluvad naised tõestamas endale ja teistele, et ka nemad on armastusväärsed oma paksusest hoolimata ja 80 kg kaaluvad naised, kes end igal hetkel paljaks kisuvad, et näidata, et… Issand ma ei teagi mida?  Lõpetame ära selle endale ja teistele valetamise. Enesekindlus ei alga kehakaalust. Jumala eest, ma ei tea üle mitme valgusaasta olen ma Mallukaga ühel meelel – “laske sellel vaesel kehal ka olla, ta ka ainult inimene.” Ma ei taha kuidagi öelda, et ärge tehke trenni või tehke trenni, lihtsalt unustage see kehateema ükskord ära. Või vähemalt feik kehapositiivsus. See kumab läbi kui see  popp positiivsus ei ole päris.
  2. TikTok. Ei, päris pimeduses ma ei koba ja täiesti saan aru, et see on uus meelelahutuskanal, kuid ausalt, iga inimene planeedil Maa ei pea seal kontot omama. Või no kontot võib omada, aga kas on vaja igas kanalis aktiivne olla ja püüda tähelepanu tobedate tantsuliigutuste ja jumal teab millega? Ausalt ma mäletan aegu kui inimeste eesmärk oli teha kärjääri, saada haridus, saada pere, reisida, no teate sellised täiesti tavalised maised unistused ja mulle päriselt tundub “sisu loomine”, milleks ka TikToki videosid nimetatakse, täielik taandareng. Täna just sõbrannaga arutasime, et veel paar aastat tagasi oli meil piinlik nö tavablogija olla, et äkki arvatakse, et me teeme ka kõike klikkide ja asjade nimel ja tahame vaid Õhtulehe esikaanele saada, aga tänaseks päevaks tundub blogimine vapsee intelligentne vanainimeste hobi, sest kõik popid loovad sisu TikTokis. Ma naeran muidugi Ida üle, et teda on ka TikToki vaimustus hammustanud, aga tegelikult ei ole see üldse naljakas. Oletame, et ühel ilusal päeval kui ta oskab lugeda ja kirjutada, teeb ta endale sinna konto, lihtsalt pulli pärast, no hea küll, olen tolerantne lapsevanem ja luban…Kas te olete näinud, mida ja kuidas LAPSED seal teiste laste videosid kommenteerivad. Perekooli käod on selle kõrval liivakast ja see on kohutavalt hirmutav trend. Ei ole niisama “iuu, rõve video” (mis on juba piisavalt kole kommentaar), vaid reaalselt kommentaarid “pane end põlema”, “tapa end ära” jne. Kust ja kuidas ning kuhu see välja jõuab. Tekib hirm küll, tunnistan.
  3. Batchata (kirjutasin õigesti?). Mis asi sellega on? Mis ajast tahavad kõik kartulikoorekarva eestlased näha välja nagu kirglikud ladina-ameerika tantsijad? Ja miks? Paar aastat tagasi tundus mulle, et rahvatants on moodi läinud ja see oli kuidagi nii äge, et aina enam eestlasi vahelduseks näis tundvat uhkust oma päritolu üle ja seda ei peetud vaid nö nohikute hobiks. Ma ise käisin ka esimest korda elus tantsupeol (ma olen ikka rohkem olnud laulupeousku) ja see kirg, mida ma seal nägin, sobis meile.  Kaerajaani ja Tuljaku tantsimine sobib eestlasele kui ta seda kirega teeb, seda on ilus vaadata. Ja siis ootamatult asendus see batchataga, mis paneb kirgliku ladina-ameerika armastajapaari asemel eestlased välja nägema nagu karkudel puujalad, sest enamusele meist lihtsalt ei ole seda kirglikust geenidega kaasa antud. Ongi selline tunne, et eile nägin veel eestimaad, tondiraba ja põlislaant, Rahvariiet, ugriverd, laulupidu, läänemerd, täna vaid batchatat.
  4. Robotid. Igasugused robotid. Jällegi, olin ise ka laisa inimesena kaalumas aknapesurobotit soetama, jumal tänatud, et tuttav proovimiseks laenas. Täiesti mahavisatud raha oleks meie akende puhul olnud. Ilmselt kui terve üks majasein on klaasist, siis on sellel konkreetsel robotil mõte olemas, aga muidu tõestas see mulle, et ma ikkagi ei ole piisavalt laisk, sest isegi mina ütlen, et käsitsi pesemine on 1) kiirem ja 2) efektiivsem. See peaks ühtteist ütlema, sest ma olen megamugav sellistes kodutöödes. Muruniiduk-robotitest ja tolmuimeja-robotitest saan isegi aru. On peresid ja majapidamisi, kuhu need kindlasti sobivad ja on elupäästjad, kuid mulje on jäänud selline, et viimasel ajal on suhtumine selline, et oled sa üldse keegi kui sul kõiki majapidamisroboteid olemas ei ole.
  5. Teravatipulised küüned. Olin täitsa kindel, et see ei ole enam üldse teema ja hingasin kergendatult, sest mul hakkas ausalt füüsiliselt paha kui neid teravaotsalisi brilludega kaetud küüsi nägin, aga viimasel ajal olen neid täitsa palju jälle märganud, nii et ju ikka popp. Palun selgitage mulle keegi, miks? Mis on sellistes küüntes kena?
  6. Instastory filter, mis kõik inimesed oranžiks muudab. Pean siinkohal muidugi üles tunnistama, et mulle ka meeldib IG filtritega mängida, aga mitte nii, et panen peale selle oranži filtri ja teen selfie, nii et tulemus on nagu oleks Okasroosikesena solaariumis maganud 100 aastat.
  7. Võltspäevitusega liialdamine. Jah, muidugi on tore, et me oleme aru saanud, et päris päikese käes praadimine ei ole tervisele hea, kuid mis värk on sellega, et pooled noored inimesed näevad välja nagu oleks nad isepruunistuva kreemi sisse kukkunud ning on lisaks siis laigulised, plekilised ja lihtsalt koledad? Ei ole ju nii, et tegu oleks uue tootega, et keegi ei  tea, et see ei pruugi ühtlaselt peale jääda, isepruunistuvad kreemid on ikka…20 aastat vähemalt olemas olnud? Oot, aga kui neid kasutavad pigem 20aastased, siis pagan nende jaoks ongi ehk uus toode, sest siis kui mina esimesi kordi 20aastaselt isepruunistuvaid kreeme kasutasin, olid nemad….

Ok, ma nüüd lõpetan. Palun öelge mulle, et Tamagochi ja Furbie ei ole uuesti popid?

Ma tegin rasedustesti

“Kuule, mine osta mulle rasedustest!” palusin ma Marekit ühel ilusal päeval. Marek pööritas silmi ja ütles, et ta on oma elus neid mulle nii palju ostnud ilmaasjata, et tema enam ei viitsi. Ma muidugi ei saanud korraks etteheitest aru, et mismõttes, kas ta oleks tahtnud, et kõik need n+1 korda oleksid positiivsed olnud, aga siis sain aru, et tegelikult mõtles ta, et iga kord kui mu riided enam selga ei mahu ei taha ma endale tunnistada, et olen lihtsalt paks ja kujutan maailma suurima paanikaga ette, et aga äkki ma olen hoopis rase. Ei olnud ka seekord. Just plain fat.

Lisaks paksusele on mul  ka selline väsimus olnud,  et tulin töölt koju ja tundsin, et nüüd ei ole muud kui viskaks vaid teleka ette pikali, lihtsalt ei olnud jaksu mitte millekski muuks. Plaanid igaks õhtuks olid suured,  täide sai neist viidud täpselt suur null. Näiteks on mul plaan oma garderoobis teha totaalne laastamistöö. Osa asju on juba Yaga-s müügis. Mul on absoluuuutselt liiga palju riideid, isegi peale seda kui ma olen kaks korda aastas viinud kottide kaupa riideid taaskasutusse. Ma tahan, et mu garderoob oleks nö õhuke – praktiline, kõigega kombineeritav ja jätkusuutlik. Plaan on hea, aga sinnani ei ole ma lihtsalt jõudnud. Mul ei ole jaksu olnud. Ma olen olnud väsinud. See oli ka üks põhjus, miks ma rasedustesti tegin. Normaalne inimene süüdistaks sügisväsimust, vitamiinipuudust või mõnd muud sellist loogilist põhjust. Mina tegin rasedustesti. Kaks korda! Väsimus ja tüdimus ning depressiooni tagasilöök on olnud märksõnad viimasel ajal.  Ma vaatasin hirmuga oma kalendrit, mis oli täis erinevaid üritusi ja mõtlesin, et ma ei tahaaaaa. Oleks tahtnud kookonisse pugeda ning maailma eest peitu minna.

Täna aga ärkasin ma (siiski äratuskella edasi snoozides) üle pika aja lootusrikkalt ja energiliselt. Tundsin, et tuleb hea päev, millegi uue algus, uus hingamine. Ma ei oska seda otseselt isegi seletada, millest see oli tingitud, aga suure tõenäosusega oli see erinevate asjade kokkulangevus. Ma olin viimase paari päeva jooksul saanud huvitavaid komplimente, tunnustust, tuge. Samuti need üritused. Veel eile tundsin ma, et ei tahaaaa, aga täna tundsin lõpuks, et võtan hoopis väsimuse asemel kalendri ette  ja vaatan, kuhu ma reaalselt jõuan ja kuhu mitte. Just Film, PöFF, emme sünnipäev, isadepäev, taimetoidumess, moeshow, sõbrannadega veini joomine, sõbranna lapse minijuubel, lõunatamised, kohtumised koostööpartneritega, viimaste tööde lõpetamised ja kliendikülastused (kohe vanas) töökohas, Ida sõprade sünnipäevad….

Täna lõuna ajal helises mu telefon. “Palun kergemat karistust, aga ma ei jõua täna lõunale,” ütles mu tuttav telefoni. Ma puhkesin kõva häälega naerma. Mul oli nii hea meel seda kuulda. Mitte et ma ei oleks tahtnud lõunatada, vaid ma olin selle ära unustanud ning olin Tallinnast tunni aja autosõidu kaugusel. Mulle jõudis kohale, et viimased paar kuud on olnud nii hull tempo + uued muutused, et muidugi ei ole ma rase, vaid lihtsalt väsinud olnud.

Nädalavahetus vaikuses

Vaikuselaagrisse sõites olin ma tegelikult ausalt kahevahel. Osa minust tundis, et sellest saab äärmiselt huvitav ja vajalik kogemus, teine osa minust mõtles, et miks ma seda teen, miks ma olen nõus veetma nädalavahetuse inimestega, keda ma ei tunne. Vaikuses. Osake minust oli eelarvamuste küüsis. Mis siis kui inimesed on veidrikud? Mis siis kui see on mingi kummaline ususekt? Mis siis kui ma ei sobi sinna seltskonda? Mida teised minust arvavad? Osake minust mõtles, et elan üle ja olin valmis vaikselt omaette pihku naerma.

Praegu on mul nende mõtete pärast piinlik.

Kui ma laagrisse läksin pigem selleks, et õele toeks olla, mulle tundus, et talle on seda vaja, siis laagrist ära tulles sain ma aru, et seda oli mulle endale vaja. Ma olen tundnud väsimust. Pole iseennast mõistnud, mu peas on olnud liiga palju mõtteid. Tsiteerides ühte mu lemmikkirjanikku: “There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.

See laager aitas mul mõtteid ja meelt vaigistada. See ei olnud lihtne. Pigem kurnav. Mu meeled ei tahtnud seda. Satsangil istudes ma tundsin, kuidas mu meeled karjusid: “Sul ei ole seda jama vaja! See ei ole sulle, mine ära, mine ära!“, aga miski minu sees suutis seda häält vaigistada, anda teada, et mina otsustan, mida mulle vaja on. Sürreaalne kogemus. Satsang oli minu jaoks midagi täiesti uut. Ma ei olnud sellist asja isegi mitte kuulnud. Nüüd istusin ma ühtäkki toas koos inimestega, kelle jaoks see oli loomulik osa elust. Ma tundsin kerget kadedust. Ma oleksin tahtnud olla nagu nemad, ma tahtsin mõista ja kogeda sama, kuid ei osanud ega suutnud. Ma olin segaduses. Ent samaaegselt tundsin ma lõputut vabaduse tunnet. Kergust. Ma tegin endale selgeks, et ma tahan olla see, kes ma olen. Mitte see, kes mult oodatakse, et ma olen. Kes ma arvan, et ma olen. Ma tahan lihtsalt olla. Hetkes.

Kui olla enda sees vaikuses, saavad paljud asjad selgemaks. Seda vaikuselaager tähendaski. Vaikust enda sees. Vaikust meie ümber väga ei olnud. Metsa”müra”, vestlused teistega – te ei kujuta ette, kuidas kaks ja pool päeva äärmiselt huvitavate ja arukate inimestega, ilma liigse sotsiaalmeedia ja mõteteta, inspireerib. Ma püüan nende mõtetega, mis ma laagrist kaasa sain, endaga kaasa võtta. Nüüd, õhtul kodus istudes, tunnen ma, kuidas ma ei oska seda kogemust sõnadesse panna ja samas nii väga ei tahagi. See kogemus avas midagi mu enda jaoks. Ma tahan rohkem teada ja tunda.

Ma ei saa öelda, et minge ka sellisesse laagrisse. See ei ole midagi sellist, mida saab keegi teine soovitada. See ei ole midagi sellist, mida reklaamida. See on midagi, milleni peab ise jõudma. Mina olen siiralt tänulik, et mina siia laagrisse jõudsin. Nende inimestega tutvusin. Võib olla ma ei kohtu nendega enam kunagi, ma ei tea, aga ma tean, mida see kogemus ja kohtumine mulle andis. hästäägblissd sobiks siia hetkel hästi.

Kui teid huvitab, siis siit saate rohkem satsangi ja Nitya kohta teada.

Nalja ka. Asjad, mis vaid minuga saavad juhtuda. Ma kukkusin joogat tehes terrassilt alla. Nii õnnetult, et mul on ilmselt mingi lihasrebend või ma ei tea, mis. Kui ma tükk aega jalga ei liiguta, siis sellele astumine teeb põrguvalu, ma lonkan nagu 80-aastane. Ja tundun nagu simulant, sest kui ma jala soojaks saan, siis kõnnin nagu ei oleks midagi viga. Jabur. Sellised asjad juhtuvad vaid minuga.

Koju sõites lugesin Kalade kohta: Kalad ei taha kunagi suureks kasvada ja jäävad lapsemeelseteks kuni elu lõpuni. Kalade tähemärgist inimene on hingelt laps, vahet pole, kui vana ta tegelikult on. Ta nutab, trambib jalgu, vajab armastust ja kallistusi ning aeg-ajalt ka mänguasju.

Ja teate, mis? Ma ei häbenegi enam, et selline ma olengi. Hingelt laps.

Võim on kõige nakkavam haigus maailmas (Erich Maria Remarque)

Mul oli eelmisel nädalal kaks, tegelikult isegi kolm, kriitilist olukorda lahendada. Minu tugevuseks on alati olnud sellistes olukordades mitte pea kaotamine ja paanikasse sattumine, vaid püüd kõige pealt lahendus leida ja siis edasi vaadata, mida teha. Need kolm olukorda panid mind aru saama kui palju inimesed tegelikult võimu naudivad ja kui erinevalt inimesed seda kasutavad. Olles umbes 20 aastat kokku puutunud Skandinaaviaga, julgen ma ka öelda, et need olukorrad ilmestasid ka väga hästi seda, kui suurt mõnu tunneb eestlane kui saab teist eestlast panna endast kehvemini tundma, näidata, et tema on see, kes otsustab, tema on see, kellel on võim. Mul oli eile kohtumine ühe ukrainlasega, kes muide ütles sama, ainult et siis ukrainlaste kohta. Et kui probleem on vaja lahendada Skandinaavias, siis inimesed on mõistvad, halvimal juhul pragmaatilised (mis on äris täiesti mõistetav), aga Ukrainas näevad inimesed võimalust “ära panna” ning nautida oma võimu. Täpselt nagu eestlased. Võib-olla on siis tegu mingi Ida-Euroopa kompleksiga?

Üks neist olukordadest oli plahvatusohtlik. Ilma naljata väga tõsine probleem. Kuna probleem oli Skandinaavias, siis sai osapooltega maha istutud, läbi räägitud ja lahendus leitud. Võib olla mitte ideaalne, aga inimestega oli võimalik rääkida nagu võrdne võrdsega, kuigi tegelikult olid vastamisi hiiglane ja pöialpoiss. Ma muide mäletan ka ühte oma kõige suurmat projekti Norras, kus me tarnega hilinesime ja vihane klient lubas kõik võimalik trahvid meile määrata. Ja me ei rääkinud tookord kommirahast, vaid miljoniprojektist. Kui ta esimene viha laabus, saime me asjad lahendatud ja kusjuures ilma trahvideta. Kuigi vastamisi olid ka tookord hiiglane ja pöialpoiss.

Teine olukord, mis vajas lahendust, oli Eestis. Vastamisi jälle pöialpoiss, kõige väiksem nende seast, ja hiiglane. Siin oli kohe tunda, kuidas hiiglane mõnuga nautis seda, et tema käes on võim ja tema otsustab. Eksimus sai tehtud ja enam ei aidanud midagi – otsus oli resoluutne, suhtumine ülbe ja üleolev ning kui kuidagi oleks saanud siis ilmselt oleks hiiglane veel pöialpoisile otse näkku ka irvitanud ning öelnud, et sinusuguseid söön ma lõunasöögiks, kõrvale mõnus klaas Chiantit.

Kolmas olukord oli tegelikult isegi ebaoluline. Selline “mina sinuga ei mängi, sest sina mängisid temaga”, aga siiski ka kõige pesuehtsam kättemaks võimuga mängides, mis mind lihtsalt kurvaks tegi. Ma võin olla vastuoluline ja paljudele mitte meeldida, aga ma võin ka täiesti ausalt öelda, et ma ei tee kunagi oma otsuseid selle põhjal, et saaksin end kellestki parema või tugevamana näidata. Mulle ei meeldi absoluutselt võimu ära kasutamine. Ka sotsiaalmeedia võimu, millest ma Facebookis juba täna kirjutasin. Mulle ei meeldi jala taha panemine, “ärategemine” ja suhtumine, et “oota-oota, sa käitusid niimoodi, ma sulle näitan, mida mina suudan.”

Veider on see, et kuigi ma võiksin tunda rõõmu selle üle, et lahendasin kõige suurema probleemi, ei tunne ma rõõmu selle võidu üle, vaid kurbust nende kahe kaotamise pärast. Tekkis deja vu tunne. Nagu oleks Mutrike, kellel pole mitte mingit tähtsust. Siblid tähtsate inimeste keskel ja püüad ajada oma asja, aga jääd kaotajaks, sest sul pole nii palju (mõju)võimu.

Mõjus reklaam, mis veaks ninapidi tuhandeid ostupalavikule vastuvõtlikke kliente *

Autoga koju sõites klõpsisin ma tavapäraselt raadiokanalite vahel. Jäin Ring FMist mingit laulu kuulama, sellele järgnes loba, mille pärast ma harilikult kohe raadiokanalit vahetangi. Algamas oli mingi raadiomäng. Ma olen igasugu raadiomängudele üsna allergiline, saan küll raadiojaamade seisukohast aru, miks neid tehakse, aga mina vahetan kohe kanalit kui inimesed hakkavad raadiosse helistama. Enne kui ma eile kanalit vahetasin, sain ma aru, et raadiomängu oli tellinud reklaamiks mingi söögikoht. Mu meelest on sellised reklaamid nii eilne päev, isegi mitte selles raadiomängu mõttes, vaid just edastatavas reklaamtekstis. Saatejuhile on ette kirjutatud info, mille ta siis lihtsalt maha räägib. Söögikohas on 80 kohta, seal saab pidada pulmi ja matuseid, blaa blaa blaaa….Rohkem ma ei kuulanud. Vahetasin kanalit. 90% ajast vahetan ma kanalit juba enne kui selle reklaamjutuni jõutakse. Raadioreklaam on üldse midagi sellist, mida ma ei suuda väga taluda. See mõjub nii kunslikult. Ja kuigi kiidan copywriterit, siis mul tuleb kananahk peale kui Blåkläder reklaame kuulen. Ma ei tea isegi, miks, on küll hea tekstiga (ja suure tõenäosega kui peaksin tööriideid valima, valiksin just selle brändi, sest see reklaam on mu ajju sööbinud), aga üüüüüldse ei kannata seda reklaami.

Edasi sõites jäin ma mõtlema, et millist reklaami mina üldse tarbin. Milline reklaam mulle mõjub? Mis kanalit pidi? Telekas minu puhul ei toimi. Reklaamipausi ajal teen ma midagi muud, näpin kasvõi telefoni, taustaks reklaam käib, aga kui te minult küsite, kas mulle jäi ka midagi meelde, siis vastan ma eitavalt. Reklaamide ajaks lülitan ma end välja. Üksinda kodus olles ei vaata ma peaaegu üldse televiisorit või vaatan Netflixist filme ja seriaale. Seal ei ole reklaami. Laupäeval oli mul “selline trussikutega mööda kodu kondamise päev” ja diivanil lebades, kohvitass käes, vaatasin ma laupäevahommikusi telesaateid. Kunagi mulle meeldisid kõik need naistesaated, kuigi ilmselt ka siis oli tegu ettevõtete poolt tellitud reklaamklippidega, siis ei olnud see nii läbinähtav (või olin mina lollim). Nüüd aga vaatasin “Nurgakivi” ja “Naudime elu” ja tundsin end kuidagi…pettetuna? Mitte et saates reklaamitavad tooted, teenused oleksid kindlasti kehvad, aga see on lihtsalt nii igav reklaamitelevisioon, et vabatahtlikult ma enam neid saateid vaadata ei viitsi. Viis minutit klipike ühest tootest, viis minutit teisest. Ei pane see mind rohkem elu nautima. Ka kuidagi ajale jalgu jäänud reklaam mu meelest.

Bännereid ma lahti ei kliki, ajalehti-ajakirju ei loe. Kust ma siis oma reklaami saan? Kes minu otsuseid mõjutab? Olen ma kehv reklaamitarbija? Sõitsin ja sõitsin ja avastasin, et mina tarbin välireklaami. Seda, mis turundusinimeste sõnul pidi olema just ajale jalgu jäänud. Istun ummikus ja vaatan välireklaami, kõnnin linna peal ja vaatan välireklaami. Kõige hullem aeg minu jaoks on reklaami mõttes valimiste aeg. Istun ummikus ja vahin poliitikute plakateid. Need ei anna mulle midagi, ma ei lähe niikuinii valima reklaami põhjal.

Milline reklaam on minu arvates toimiv? See kõlab natuke kallutatult loomulikult, aga (teoorias) toimib minu arvates ka blogireklaam, samas on see kahe otsaga asi. Kui blogis on reklaamteksti rohkem kui sisu, siis ma ei usalda seda reklaami enam, ma tean, et see on tellitud reklaam ja kui toode ei ole just midagi sellist, mida ma otsin, siis blogireklaami peale ma asja ostma ei torma. See on nagu reklaamipaus, mille ma edasi kerin või ära klõpsan teise kanali peale. Kuid mind natuke ka ärritab suhtumine, et kui on tellitud reklaam, siis seda ei saa uskuda. Päris nii ju ka ei ole. Blogija ju samamoodi avastab enda jaoks uusi tooteid ja kiidusõnad ei pea olema sugugi pealesunnitud. Küll aga klõpsan ma kohe kinni reklaami, mis on klassikaline sisuturundus, selles mõttes, et professionaalselt tuuakse välja toote ajalugu, eelised ja muu info. Enda näitel ütlen ma, et see ei huvita mind üldse. Mind huvitab see, kuidas see antud juhul blogijat kõnetas ja mida sel mulle pakkuda on. Või tegelikult meeldib mulle lihtsalt reklaam, mis mõjub orgaaniliselt. Ilma pika plämata, lihtsalt toode siin või seal kasutuses. Olgu selleks kasvõi lapse peas olev Bredeni müts. Kas te teate, kuidas Lilli Jahilo kleidid eriliselt tuule tiibadesse said? Isabella Löwengripi seljas. **

Kunagi kui ma reklaami õppisin, oli teemaks ka  laste ja reklaami seosed. Siis ma sellest otseselt aru ei saanud, kuidas laps mind saaks suunata midagi tarbima, sest mul ei olnud lapsi. Otseselt ei kahelnud, aga jäin skeptiliseks. Täna saan ma öelda, et ka meie peres suunab laps mind teatud brände valima. Ma pean poest ostma ühte kindlat sorti kaerahelbeid (mulle endale ei jää kunagi täpselt meelde, milline see õige on), sest Ida nõuab just neid. Üks päev kui autoga sõitsime, vaatas Ida mu aknal olevat pragu ja küsis, et miks ma sinna Carglassi ei lähe, et see on ju tasuta. Teine päev küsis mult, et kas ma Alma maapiima ostsin. Järgmisel päeval pidin ostma. Muidugi ei taha ma öelda, et hakake nüüd kõik läbi laste asju reklaamima, vastupidi, neile tuleb selgitada, mis on reklaam (soovitan kuulata seda Unetust). Mu meelest on see laste ja reklaamide teema lihtsalt nii põnev, eriti nüüd kui ma olen lapsevanem ja ma näen, kuidas see, mida ma 15 aastat tagasi teoorias õppisin, praktikas välja näeb.

Millist reklaami teie tarbite?

*Kogu tsitaat: Palju lihtsam on kirjutada kümme enam-vähem loetavat sonetti, vedades ninapidi mõnd tuimavõitu kriitikut, kui luua üks mõjus reklaam, mis veaks ninapidi tuhandeid ostupalavikule vastuvõtlikke kliente (Aldous L. Huxley)

** Ma olen käinud Lilli Jahilo esinemist kuulamas, kus ta rääkis, et polnud Isabellast midagi kuulnud, aga kui too temaga kohtuda tahtis, siis kuulas ta ära ja oli muidugi nõus koostööd tegema (mis ennast igati õigustas). Isabella blogist lugesin aga, et kui blogija oli Tallinnas, siis soovis temaga kohtuda just disainer ise. Kas pole huvitav, millised võimalused enda suuremaks tegemiseks blogi tegelikult annab?

Mul on häbi!

Kirjutasin eile õhtul emaga, kes küsis, millal lastekaitse meile külla tuleb ja tundsin ühtäkki, et mul on häbi.

Mul on häbi, et ma panin muretsema oma ema, kes tänu tollele “skandaalsele” loole on lugenud erinevaid lastekaitse juhtumeid, et ega ometi ei ole ju nii, et mind saaks ebaadekvaatseks emaks pidada ja laps “vägivaldsest” perest ära võtta.

Mul on häbi, et olen ka oma  elu negatiivsed hetked teistele meelelahutuseks lugeda andnud. Paljud probleemid oleks olemata kui ma keskenduksin vaid ilusatele hetkedele ning räägiks, kuidas 365 päeva aastas on meie peres täidetud vaid naeru ja rõõmuga.

Mul on häbi, et ma olen kirjutanud, et teatud hetkedel tunnen ma end halva emana.

Mul on häbi, et inimesed on minu blogist välja lugenud, et oleme probleemne perekond, kus mees ja naine peaksid lahutama ning laps kannatab süstemaatilise (vaimse) vägivalla all.

Mul on häbi, et ma olen ausalt rääkinud depressioonist. Mul on kõrini kommentaaridest “rohud võtmata ja sa ju oled haige inimene, seepärast sa nii käitudki”.

Mul on häbi, et ma olen näidanud, et minu elus käivad asjad üles-alla, on tõusud ja mõõnad. Ma olen oma tüübilt ilmselt selline, et näen ühel hetkel kõike mustades värvides ja järgmisel hetkel mõtlen, et põrgusse kõik raskused, elu on lill. Ma olen teinud vea, et olen blogis “kõikuv”. “Ebastabiilne” kui lugeda kommentaare.

Mul on häbi, et ma osad kommentaarid lasen endale naha alla. Osad sõnad, mida minu kohta öeldakse, on teinud rohkem haiget kui ma tahan endale tunnistada.

Mul on häbi, et ma ei oska käega lüüa ja järgida põhimõtet: ” anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma saan muuta,
ja tarkus nende vahel vahet teha.” Siis ma ei peaks enda kohta lugema “igasugu seljakotiga mutid, kes on kadedad ja kibestunud”.

Mul on häbi, et ma olen endast jätnud mulje kui kade ja kibestunud blogija, kes tahab kas ära panna, klikke või skandaale. Ma ei ole kumbagi. Ma olen lihtsalt loll.

Mul on häbi, et ma ei mõtle enne kui ütlen.

Mul on häbi, et ma olen nii sõnakas, et selle tagajärjena on minu “sõdadesse” kistud ka mu laps ja ma pean inimestele selgitama, kas ma tõesti kutsun oma last igal hetkel ja kõigi kuuldes sõnadega, mida ei sobi kasutada.

Mul on häbi, et minu “personaalküsimust” lahati Postimehes nurga alt, mille peale ma poleks iial tulnud.

Mul on häbi, et see päädis sellega, et mind poodi virtuaalselt üles võitluses lastevastases vägivallas. Mul oli vastik lugeda kommentaare, kus tuntud inimesed mõistsid hukka laste väärkohtlemist ja tõid näiteks mind.

Mul on häbi, et ma olen “vana aja inimene”/ ajale jalgujäänud inimene, kes tunneb, et sõnapaar “lapse väärkohtlemine” on minu loo kontekstis ebaaus.

Mul on häbi, et ma pean lapsele selgitama, mis on lastekaitse ja miks ta meid külastab ning vastama ta küsimusele, et ei, sa ei pea end ära peitma, keegi ei vii meid ära.

Mul on häbi, et kogu Dagmar Lampi poolt üles keerutatud lugu mulle nii mõjus, et ma tunnen end üksinda. Kuigi ma olen saanud ilma liialdamata sadu toetavaid kirju ja kommentaare tunnen ma end üksinda. Üksinda Halva Emana.

Mul on häbi, et ma tunnen end selle kõige tõttu masenduses ja idioodina. Idioodina, kes ühel ilusal päeval arvas, et kõige õigem asi maailmas oleks hakata blogima ja ei oska sellest loobuda kuigi probleemide ära hoidmiseks oleks see ainuõige samm.

Mul on häbi, et ma ei oska keskenduda ainult positiivsele.

 

 

Hirmud

Meil oli eile sõpradega spontaanne mängudeõhtu, kuid pole ju nii, et vaikides mängid ja muudel teemadel ei räägi. Ma ei tea, kuidas teema sinnani jõudis, igal juhul hakkasime me rääkima hirmudest. Inimestel on erinevad hirmud. Marek näiteks kardab vananemist ja krõnksu minevaid sõrmi, sest siis olla selge, et inimene on vana. Pool õhtut üritaski ta meile selgeks teha, et ta on nüüd nii vana, et tervis juba “jupsib”. Ma ei ole kunagi vanuse kartmisest aru saanud, selles mõttes, et pole ju absoluutselt vahet, kui vana ma olen kui ma oskan olla hetkes ja nautida seda, mis parasjagu selles vanuses oluline on. 18-aastaselt olid mulle olulised firmamärgid, 20-aastaselt peod ja poisid, 27-aastaselt töö, 30-aastaselt kodu, 37-aastaselt see, mis mul hetkel on. Vanus on minu jaoks vaid number. Pealegi pidi 60 tänapäeval olema uus 40, ma pole veel 40.

Teine meist kartis surma. Kolmas vaesust. Ka neid ei oska ma karta. Surma peale ma ei mõtle ja vaesus on väga suhteline mõiste. Ma olen läbi elanud perioodi, kus pidin Idale söögi tegemiseks vett läbi kohvimasina soojaks ajama ja sõin ise vaid näkileibu ja odavaid viinereid, kui see pole vaesus, siis mis on. Võib olla oli mulle seda vaja, et saada aru, et elu ei võrdu vaid raha. Ma olin nooremana olnud väga materiaalne. Liiga materiaalne. Nüüd õppisin ma tähele panema ja hindama asju, millele ma muidu tähelepanu ei pööranud. Ei olnud kindlasti mitte kerge periood, kuid sellesse perioodi jäid ka elamused ja kogemused, mida ma kannan südames kogu üle jäänud elu. Vene kui püksinööp, aga vaadake, kus me elasime. Tookord vaesena elades tundsin ma tänulikkust, mille sarnast ma pole kunagi varem tundnud. Ma sain mälestused kogu eluks.

IMG_0302.JPG

IMG_0321.JPG

IMG_9826.JPG

“Aga mida sina kardad? ” küsis Marek mult. Ma mõtlesin pikalt ja pidin tunnistama, et ma ei karda midagi. Ma kardan linde ja kõrgust ja muid selliseid pisiasju, kuid hirme, mis võiks mu igapäeva elu segada või mille peale mõelda, mul ei ole. Vähemalt ei tulnud mulle midagi pähe. “Siis sa valetad endale ja meile,” ütles keegi. Ma ei oska sellele vastata, võib-olla ma ei näe nii sügavale enda sisse, aga mulle ei tulnud ka kõige sügavama otsimise peale ühtegi hirmu, mida teistega jagada.

Ma tean, et ma olen kartnud. Minevikus. Ma kartsin lähedust ja armastust. Näiteks veel viis aastat tagasi ei kallistanud ma kunagi, see tundus mulle ebamugav ja võõras. Miks ma peaks tahtma, et keegi mind kallistaks. Ma kartsin tundeid. Mul oli kuni Mareki kohtumiseni üks suhe teise järel, mille ma lihtsalt kohe pooleli jätsin või saboteerima hakkasin kui see natuke tõsisemaks muutus. Ma ei tahtnud kiinduda, ma ei tahtnud tundeid, ma kartsin, et võiksin kedagi armastama hakata. Sellel hirmul on täiesti adekvaatne põhjus olemas. Viimaste päevade uudiste valguses pean igaks juhuks täpsustama, et ma ei kartnud armastust ja tundeid mitte sellepärast, et mind poleks armastatud, vaid vastupidi ma olin armastanud ja olnud armastatud. Mul võttis väga pikalt aega ja teraapiat, et tollest ootamatult lõppenud armastusest terveneda. Ma ei tahtnud kunagi rohkem sellist valu kogeda. Lihtsam oli olla kalk ja mitte lasta inimesi enda lähedale. Ma muutusin kinniseks ja olen tegelikult seda siiani.

Aga ma ei karda enam armastust. Selleks, et ma sellest hirmust üle saaksin, tulid mu ellu Marek ja Ida. Ma võin vinguda, kritiseerida, plahvatada, olla ärritunud, öelda asju, mida ma ei mõtle ja näha maailma aegajalt nii tumedates värvides, et isegi must jääb liiga heledaks, aga sisimas ma tean, et mul ei ole vaja midagi karta. Mul on hetkel, siin ja praegu olemas kõik, mis vaja. Milleks siis oma pead vaevata hirmudega?

 

Sina või Teie?

Üks meie kodu põhilistest vaidlustest on varasemalt olnud, kas sinatada või teietada. Loomulikult ei räägi ma meie omavahelistest suhetest, vaid võõraste inimestega suhtlemisest. Me oleme Marekiga sellel teemal eriarvamusel. Mina olen teietaja, tema paadunud sinataja. Kui ma kohtun endast vanema inimesega, siis ma ütlen talle automaatselt Teie, ma ei saa kindlast väita, aga ma arvan, et mu tädi õpetas mind lapsena nii. Et viisakas on teietada, eriti veel endast vanemat inimest. Koolis tuli ka teietada. Ühesõnaga teietamine on mu jaoks täiesti automaatne.

Võin mürki võtta, et ma ei ütle kunagi poes müüjale “sina”. “Ole hea, anna mulle pakk piima ja siis see hapukoor ka sealt!” See kõlab mu jaoks nii võõralt ja valesti. Kui te mõtlete, kus mul selliseks suhtluseks üldse võimalus on, siis kui vähegi võimalik, teen ma oma ostud kahes lähedal asuvas väikepoes. suuremad ostud püüan teha kord nädalas ja nipet-näpet juurde ostan ikka väikesest poest. Mõnikord ostan kogu õhtusöögimaterjali nendest poodidest, sest minu jaoks ei ole midagi hullemat kui reedel peale kella viit mõnda supermarketisse sattuda. Palju rahvast ja suurem osa neist kurjad ja väsinud. Ma ei taha ega jaksa. Pealegi meeldib mulle mõelda, et annan oma panuse mõne tillukese poe ellu jäämisesse.

Marek seevastu on siis sinataja. Lähebki sinnasamasse poodi ja räägib müüjaga nagu oleks vana tuttav. “Ole hea, anna mulle pakk piima ja siis see hapukoor ka sealt!” kõlab tema kõrvus täiesti loomuliku lausena. Võõrana kõlab tema jaoks ilmselt minu “palun andke mulle see piim ja koor ka”.  Ma ei saa absoluutselt aru, kuidas saab võõrast inimest sinatada ja üsna tihti on ette tulnud olukordi, kus ma satun vestlusesse ka mõne omavanuse võõraga, teietan ja saan siis vastuseks, et ei pea ju ometi teietama. Mõne inimesega ei pea ka. Ma ei tea, millest see tuleb, aga kui ma 99% ajast pöördun inimese poole Teie-vormis, siis selle 1% hakkan ma automaatselt suhtlema sinatades. Ise ka ehmun kui avastan, et sinatan, aga on tundunud loomulik ja õige.

Miks ma sellel teemal üldse täna arutlen. Käisime mulle õhtul autot ostmas. Marek sinatas müüjat ja suhtles temaga nagu oleks nad vanad tuttavad. “Kuule, räägi, kas sa tahad täna selle ja selle asja ka korda ajada?”  Mul tuli kananahk peale, sest mu kõrval on nii vale kuulda kui keegi võõrast inimest sinatab. Vanasti, kooselu algusaegadel, me lausa kaklesime (sõnadega!) sel teemal. Nüüd olen ma leppinud, et meil on erinev lähenemine võõrastega suhtlemisel. Ei ütle, et üks või teine on õige, lihtsalt teinekord on nii veider mõelda kui erinevad inimesed on ja kui erinevatele asjadele me reageerime.

Olen kuulnud, et teietamine ongi üldse “nii eilne päev”, sest paljudes teistes keeltes ju niikuinii sellist vahet ei tehta, aga mina ei oska sinatada. Kuidas teiega on? Sinatate või teietate? Mille järgi te vahet teete, kellele Sina ja kellele Teie öelda?