See hetk kui teed vea ehk lased end kommentaaril endast välja viia

Mallukas just üks päev kirjutas, kuidas ta end kommentaarist lasi häirida ja ma veel mõtlesin, et issake, kas tal polegi juba aastatega paks nahk kasvanud, et enam ei peaks küll häirima, et isegi mind enam ei häiri kommentaarid, sest on ilmselge, et ma ei saa kõikidele meeldida ja see on okei, ma ei püüa olla keegi teine kui see, kes ma päriselt olen. Seepärast olen ma ka jaganud neid momente, mis mind ilmselt parimas valguses ei näita, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen teinud vigu ja neid ei saa muuta, saab vaid edasi minna ja püüda ühel või teisel moel asju parandada. Ja siis boom! tegin ma lõunapausi ja mõtlesin käia läbi päevase tiiru Perekoolist. Milline viga! Üle mitme aasta leidsin ma sealt kommentaari, mis oma olemuselt oli nii haiget tegev, et esimest korda üle aastate (pakun, et viimati Diipi ajal) panid kommentaarid mind nutma.

Kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada?

  1. Ma ei ole kunagi olnud lastekaitse tähelepanu all, püha issand jumal. Keegi kaebas mu peale, et ma peksan last, lastekaitsetöötaja helistas ja ütles, et saab aru, et see on ülereageeritud, aga ta peab helistama. Rääkisime ja selle telefoniga oleks ka kõik lõppenud, aga mina ise kutsusin ta külla, et ta saaks meiega tuttavaks ja näeks, et ma ei ole mingi psühhopaat, sest ütlesingi ausalt – et kui keegi niimoodi kaebab, siis ilmselt ei jätaks ta seda sinnapaika kui seda ka ei kajasta blogis. Kui te kõike muud saate järgi uurida, siis huvi ja/või uudishimu korral helistage talle otse ja küsige otse kui “tähelepanu all” ma olin. Meie valla lastekaitse töötaja kontaktid on avalikud, uurige järgi, aga aitab sellest laimust.
  2. Mallukaga tüli EI SAANUD algust sellest, et ma teda (eeldan et siis tema) KATSIKUL rinnaga toitmise pärast kritiseerisin. Ma ei mäleta, aga mul on tunne, et ma isegi ei käinud ta lapse katsikul. Meie tüli sai alguse (vist) sellest, et Mallukas arvas, et see postitus (LINK) on temast. Ma ei ole kunagi olnud rinnaga toitmise vastu, ma olen ise rinnaga toitnud ja kindlasti ei tuleks ma kedagi kritiseerima nende kodus. Minu arvamusartikkel oli avalikus kohas avaliku imetamise kohta. Nt kui ma olin ühel koosolekul Rootsis, kus ema lihtsalt kesest koosolekut tõstis särgi üles ja hakkas imetama oma last. Minu jaoks see ei ole okei. Tõesti ei ole.
  3. Ma tõesti olen oma lapsele öelnud nii üht kui teist, mida ma kahetsen ja kunagi ei kordaks, aga arvata, et ma selle pärast olenb halb ema ja oma last värdjaks pean. Mul ei ole sõnu. Mul ei ole Mallukale ühtegi etteheidet meie tüli pärast, eks me olimegi pada ja katel, kuid jah, lapse oleks võinud sellest teemast välja jätta, sest kui ühelt poolt Eesti loetum ja teiselt poolt vist üks vihatuim blogija tülli lähevad, siis keevad fännidel ja vihjakatel tunded üle ning asjad lähevad proprtsioonist välja.
  4. Ma ei tahtnud teha WW take overit, sest mulle tundus, et mu elu ei ole piisavalt põnev, et seal midagi jagada. Ma ei käi põnevatel kohtumistel, ma ei reisi hetkel, ma käin tööl, püüan kodus olemas olla, lapsega laulmas käia ja nautida elu maal, ei midagi sellist, mida iga teine ei teeks. Pealegi ei ole ma kunagi laive teinud, sest ma ei pea end meediaseksikaks inimeseks. Mul paluti rääkida emadusest ja naiseks olemisest ja kui ma siis mõtlesin, et põrgusse, astun mugavustsoonist välja, tuli mul mõte, et see on hea viis tunnustada ja tänada neid naisi, kes on minust teinud minu. Mind kasvatanud, armastanud, alati olemas olnud, kõikidest raskustest hoolimata. Et emadepäeval saab sellist asja võltsiks pidada murrab päriselt mu südame.
  5. Ma ei ole kunagi laive teinud. Mul oli mõte, kuidas seda teha, kuidas rääkida, mida näidata, aga kõik läks teistmoodi, sest ma ei ole professionaalne suunamudija,sisulooja. Lisaks oli Idal lollitamise tuju. Ma ei mäleta täpselt sõnu tõesti, kuid ta ütles, et “mõnikord oled sa halb ema ka”. Ma olen päevas korra vähealt halb ema, sest ma ei moista TikToki, ma sunnin magama jääma, ma votan karistueks telefoni ära… Kui see Ida ütlus paneb teid arvama, et kustutasin tahtlikult video, sest mu laps peab mind halvaks emaks, siis jällegi mul ei ole sõnu. Ma ei osanud seda alles jätta, sest ma ei teadnud, kuidas seda salvestada nii, et see ei jääks ka feed´i, vaid kuhugi storydesse. Järgmise video ajal sain aru, mida ma vajutama pean.

Aga päriselt mu küsimus jääb, kui palju saab mind vihata, et selliseid asju kirjutada ja välja mõelda? Või veel hullem uskuda?

Ega muidu vist ei oleks õige blogija…

…kui korra aastas vähemalt ei mõtleks pilli põõsasesse visata. Peale talvepuhkust, eriti peale seda kui ma ei viitsinud aastavahetusest ühtegi pilti sotsiaalmeedias jagada ega isegi ühte pilti teha (aa, valetan, kolm pilti kolme päeva jooksul siiski tegin), tekkis kohe eriti selline mõte, et üldse ei viitsi enam.

Või äkki on õige sõna, et ei oska. Ma ei teagi, kas ma oskan seda seletada, aga ma mõistan, et olen ise oma kuvandi loonud ning olengi ise süüdi selles, kuidas minu sõnu mõistetakse, aga kohati ma tunnen, et ma ei talu enam kriitikat nii nagu vanasti. Selles mõttes, et jah kriitika kui ma ise kritiseerin kedagi on arusaadav ja omal kohal, see mind ei häiri, see on nagu nö teenitud palk. Ma pean silmas seda, et kui jagan mõnd oma arvamust – on see siis lapsekasvatuse või koera kohta, on ikka kusagil keegi, kes peab halvasti ütlema, sest “Eveliisile peab või võib, sest ta on Eveliis”.

Ma tean, et ma olen ise kõige suurem õpetaja ja kõige targem inimene aastate jooksul olnud, aga ma ei taha enam, et mind iga asja peale õpetatakse. Kui ma kirjutan, et mind häirivad filtreid kasutavad suunamudijad, sest mu laps arvab, et see on päris, saan ma kuulda õpetusi, kuidas oma last internetist ise peaks eemal hoidma. Ausalt, ma ei ole loll, ma ei lase oma lapsel internetis vaid elada ja ma tean, et minu asi on teda kasvatada/eemal hoida ja mida ma ka teen, aga ma ei jaksa/viitsi internetti kõike kirja panna ja nii tekibki mulje, et olen maailma kõige lollim inimene. Ei ole.

Mul oli aastavahetusel jutuajamine sõbrannaga. Ta tunneb mind väääääääga hästi. Peale joodud veini küsis ta, et miks ma niimoodi blogin, et tal tekib error, et kellele ma valetan, kas talle või oma lugejatele. Ma vastasin talle, et ma mõistan, mida ta mõtleb. Minu tuttavad on minult seda varem ka küsinud, aga minu aus vastus on – ma ei valeta kellelegi. Ju ma siis alateadlikult olen tekitanud blogi-Eveliisi, kes mingil määral siiski erineb päris-Eveliisist. Naljakas mulle endale ka. Justkui oleks mingi lõhestunud isiksus. A võib-olla olengi?

Muidugi on üks põhjus, miks ma ei taha väga palju kirjutada, seotud tervisega. Ei, kirjutamine ei ole mulle kuidagi vastunäidustatud, aga on erinevad põhjused, miks ma ei taha vähemalt hetkel väga palju aega arvutis veeta. Samas ma ju tean ise ka, et ega ma seda kirjutamist ei jäta, sest 1) ma siiski tahan kirjutada (jah, ma olen ka mõelnud lihtsalt sahtlisse mõne romaani kirjutada, mul on paar enda arvates päris head ideed) ja 2) ma tunnen, et midagi on puudu, kui ma ei kirjuta. Ikkagi ongi vist minu pärishobi. Teisalt jälle näitas talvepuhkus, et mitte midagi ei juhtu kui kõike ei dokumenteeri, jaga ja elada lihtsalt väljaspool internetti. See on täiesti võimalik:D

Ja lõpetuseks – kuigi ma ausalt ei blogi grammivõrdki selle pärast, et saada nänni, siis pagan võtaks, kohati on ikka nii cool kui saad täiesti ootamatu üllatuse või kingituse, sest “sa oled meiega”.

Ühesõnaga. Minult küsis hiljuti keegi, et miks ma nii kuri olen temaga suheldes. Või tõrges ta vastu. See küsimus tuli mulle kaela nagu ämber külma vett, sest ma enda arvates ei ole suheldes üldse kuri, pigem ikka sõbralik. Aga see pani mind mõtlema, et kuigi ma ehk ise arvan, et ma ei ole enam ka blogis nii kuri, siis kuvand ilmselt jääb. Eveliis ei muutu. Leppida sellega või mitte – selles on küsimus.

Kas blogijate arvustused on kallutatud?

Poolootamatult veetsime me Idaga laupäeva Laulasmaa spaas. Ida heitis ette, et “te ei vii last kunagi ujuma” ja “kas laps võiks ka vahepeal spaasse saada” (kes seda last õpetab/kasvatab?) ning hommikul kui ma ärkasin oli ta Marekilt juba raha välja nuianud, nii et mõtlesin, et mis seal siis ikka. Lähme spaasse. Laulasmaale. Selle spaaga on mul totaalne armastan-vihkan suhe. Umbes viimased viis aastat oleme me seal aastas paar korda käinud, iga kord sajatan ma, et enam ei lähe, aga tean juba eos ette et lähen küll.

See kõik pani mind mõtlema selle aja peale kui ma hotellide arvustusi kirjutasin. Ma ei ole kunagi valetanud, kuid pidanud jätnud kirjutamata asjad, mis mind tegelikult häirisid, sest külastuse eest oli mulle makstud ja ei ole just viisakas kasutada kõiki hüvesid ja siis kirjutada, et krt, see ja too oli kehv. Keskendud headele külgedele, õnneks on eranditult igal hotellil ka oma head küljed olemas, nii et sisuturundusartikli kirjutamine ei ole kunagi teab mis jalgratta leiutamine. Ses mõttes ajavad mind alati naerma need blogijad, kes kutsuvad ettevõtteid üles tegema endaga (tasulist) koostööd ja hõikavad siis välja, et aga olge ka valmis kriitikaks, sest mina olen oma arvamuses aus. Kammoon, võtad ettevõttelt 200-500 eurot ja siis kirjutad, et tegelikult ei ole toode/teenus oma raha väärt või tood välja miinused? Päriselt? Seega võiks lühidalt mu mõtte kokku võtta, et nö suunamudijate arvamus on tihti kallutatud. Samas ei ole ka see puhas tõde. Targemad on minu arvates need ettevõtted, kelle PR osakond teeb kohalike suunamudijatega koos üritusi, kutsub mingile event´ile, sellega ei kaasne mingit kohustust, keegi ei kiida ega laida, aga bränd on pildis.

Aga tagasi Laulasmaale. Laulasmaa suurim eelis minu jaoks on muidugi see, et see asub meie kodust ca 20 km kaugusel. Praktiliselt koduhoovis. Ehk siis kui mul on valikus Laulasmaa või Viimsi, siis ma valin Laulasmaa, sest ma ei viitsi sõita. Kui ma sõidu juba ette võtan, siis siiani on mu lemmikud asunud Saaremaal, aga mul on tunne, et see võib muutuda. Üks mu blogituttav kiitis Rakveret (jah, ma olen ilmselt viimane eestlane, kes seal käinud ei ole) ja tegi seda nii veenvalt, et mul tekkis tahtmine kohe sinna endale üks puhkus broneerida. Hinnad põhimõttelised samad, mis Laulasmaal,  vaid see paganama sõit…

Laulasmaa teine tugev pluss mu jaoks on imeline loodus. Eile oli võrratu päikeseline talveilm (mis täna hommikuks asendus muidugi juba vastiku vihmase ja halli sügisilmaga). Me jõudsime Laulasmaale liiga vara – st alguses oli meil plaan vaid spaakülastus teha, aga sujuvalt mõtlesime me ümber. Sisse registreerimiseni oli kaks tundi aega ja nii veetsime me vahva hommikupooliku rannas ja männimetsas jalutades. Mulle endale meeldib Laulasmaa rand eriliselt hilisuvel, me oleme Marekiga augustikuus käinud pulma-aastapäeva romantikat tegemas (lihtsalt vahtsime merd ja jõime vahuveini, mis te siis arvasite!) ja see oli imeilus. Siiani üks mu lemmikuid spaakülastusi, aga ilmselt on suuresti põhjus ka seltskonnas, ilusas ilmas ja tähistataval päeval. Mul on isegi “Laine” spaas välivoodis magades olnud megakihvt spaakülastuse kogemus, kuigi “Laine” ise ei ole vapsee minu teetassike. Mulle meeldib Laulasmaa loodus ja see on kindlasti üks põhjuseid, miks me ikka sinna spaasse tagasi läheme. Kuigi…

  • Ma leian, et ööbimine on totaalselt ülehinnatud. 79 eurot rannaresidentsi standardtoa, mis on juba suhteliselt kulunud (ja ma olen selle eest ka 99 eurot maksnud) ja kus telekas on ikka sama suur (väike?) kui mu telefoniekraan, on ülehinnatud. Ausalt, eile vaatasime õhtul voodist multikat ja põhimõtteliselt oleks ma võinud lauale ka oma telefoni panna.  Vaata nagu läbi lukuaugu. Mega ebamugav. Jah, ilmselt pole teleka vaatamine spaas olles kõige olulisem, aga õhtul ikka tahaks (eriti lapsega olles) voodist vedeledes telekat vaadata. Erinevalt 2015 aastast kui ma kirjutasin “Kui me toaukse lahti tegime, oli meil kohe jalus kokkukäiv vedruvoodi ja selle peal padjad ja tekid – mulle tundus, et meid on magama pandud toa asemel koristuskappi. Tuba ise oli KOHUTAVALT külm, ruloo katkine ja loperdas katuseakna kohal, nii et see häiris mind nii metsikult, et ma sundisin Marekit, et ta selle mingi imenipiga kinni paneks, sest ma ei suutnud seda vaadata, telekas (mis oli sama suur kui iPhone 6) oli seina küljes kinni ausõna peal ning samuti viltu, aga me ei julgenud seda puudutadagi, sest see tundus sealt kohe alla kukkuvat, põrandaparkett hallitas” oli tuba muidugi puhas ja soe, aga iPhone 6 oli ikka viltuselt seina peal.
  • Kui kusagil on ebamugavad padjad ja madrats, siis see on vaieldamatult Laulasmaal. Ja ma olen selles hotellis vist pea igas toas ööbinud. Ma ärkasin öösel mitu korda seljavalu tõttu ja ei jõudnud ära oodata, et saaksin kodus oma Pranamat massaažimatile pikali visata. See viimane on minu jaoks muutunud täiesti asendamatuks. Nagu ma natuke kehvemini magan, viskan ma end sinna mõneks ajaks siruli ning tunduvalt parem hakkab. Neid matte saadeti kunagi vist kõikidele blogijatele ja kiidulaulu tuli siit ja sealt nurgast. Mina ütlen, et põhjendatult. Laulasmaalt loodan ma iga kord, et ehk on nad nüüd madratsid lõpuks ära vahetanud. Ikka ei ole. Ma võiks neile Napsiekontakti anda;) Või pangu siis Pranamt matid tubade standardvarustusse.

Spaa osaga on mu meelest nii ja naa. Ühelt poolt pole seal justkui midagi, aga samas selleks, et igav ei hakkaks, tuleb seal rohkem ujuda ja tegevust leida, seega justkui nagu pluss? Mullivannide mullid on nii nõrgad, et ma ei näe üldse seal põhjust istuda. Hommikul valutava selhaga spaasse minnes lootsin ma, et veealune massaaž avitab, aga ei midagi. Mulle tuli kohe meelde Viiking spaa, kus mullid mõnusalt läbi kloppisid. Lapsega on seal mõnus olla, laps on kogu aeg silma all ja pole ka sügav, et peaks kartma, kuid kindlasti ei valiks ma Laulasmaad spaa pärast kui oleksin romantilisel puhkusel kahekesi. Ma hetkel julgen öelda, et Viiking oleks spaa poolest üks mu valikuid (juhul kui parem tuba valida). Spaa plussiks on kindlasti välibassein ja õues asuv Soome saun. Välibasseinis käisime me Idaga lausa kaks korda. Vot see on mõnus!

Toit – Wicca on alati üks mu lemmikuid olnud, sest mulle lihtsalt nii meeldib Angelica Udekülli käekiri  – on kindlasti üks Laulasmaa tugevusi, samuti ka teenindus. Mulle alati nii meeldib kui positiivsed ja sõbralikud on sealsed töötajad. Seekord jäi mul Wiccas käimata, sest Ida oli spaast nii väsinud (muidugi ta ise seda ei tunnistanud), et ta keeldus voodist välja tulemast. Vaatas vaevuvaevu ära multika ja magas põhimõtteliselt juba kell üheksa. See viimane muidugi tähendas, et ta oli hommikul enne kukke ja koitu üleval, aga no mis veel uut on. Ilmselt mõjutas ta varajast ärkamist ka see, et ta tahtis kindel olla, et me ikka läheme hommikul enne sööki ujuma. Läksime. Mõnus värske tunne on nüüd.

Novot. Ja nii selle Laulasmaaga on. Iga jumala kord. Ei jää nagu rahule, aga samas jään. Virisen, et on kallis. Samas lähen alati uuesti tagasi. Aga teate, mis mulle veel meeldib. Et käid ja külastad ning võid ausalt oma arvamuse koos plusside ja miinustega kirja panna, sest mingeid ettekirjutusi ega ootusi ei ole kellelegi. Eks see on põhjus, miks minust “professionaalset suunamudijat” kunagi ei saa. Mulle meeldib välja öelda kõik, mis mulle meeldib/ei meeldi no strings attached. Ma tahan oma blogi hoida päriselt ausana. Ka koostööde mõttes. Selles mõttes on mulle vastumeelsed need blogijad, kes võtavad vastu iga koostöö, sest selle eest makstakse. Ma alles hiljuti kuulasin Kirsitšilli podcasti samal teemal. Ma olen alati suhtunud noortesse vlogijatesse kerge eelarvamusega, aga issand kui asjalikult need suunamudijad (ja nad ju on seda noorte seas!)  oskasid oma arvamust avaldada. Thumbs up!

 

Ma tegin rasedustesti

“Kuule, mine osta mulle rasedustest!” palusin ma Marekit ühel ilusal päeval. Marek pööritas silmi ja ütles, et ta on oma elus neid mulle nii palju ostnud ilmaasjata, et tema enam ei viitsi. Ma muidugi ei saanud korraks etteheitest aru, et mismõttes, kas ta oleks tahtnud, et kõik need n+1 korda oleksid positiivsed olnud, aga siis sain aru, et tegelikult mõtles ta, et iga kord kui mu riided enam selga ei mahu ei taha ma endale tunnistada, et olen lihtsalt paks ja kujutan maailma suurima paanikaga ette, et aga äkki ma olen hoopis rase. Ei olnud ka seekord. Just plain fat.

Lisaks paksusele on mul  ka selline väsimus olnud,  et tulin töölt koju ja tundsin, et nüüd ei ole muud kui viskaks vaid teleka ette pikali, lihtsalt ei olnud jaksu mitte millekski muuks. Plaanid igaks õhtuks olid suured,  täide sai neist viidud täpselt suur null. Näiteks on mul plaan oma garderoobis teha totaalne laastamistöö. Osa asju on juba Yaga-s müügis. Mul on absoluuuutselt liiga palju riideid, isegi peale seda kui ma olen kaks korda aastas viinud kottide kaupa riideid taaskasutusse. Ma tahan, et mu garderoob oleks nö õhuke – praktiline, kõigega kombineeritav ja jätkusuutlik. Plaan on hea, aga sinnani ei ole ma lihtsalt jõudnud. Mul ei ole jaksu olnud. Ma olen olnud väsinud. See oli ka üks põhjus, miks ma rasedustesti tegin. Normaalne inimene süüdistaks sügisväsimust, vitamiinipuudust või mõnd muud sellist loogilist põhjust. Mina tegin rasedustesti. Kaks korda! Väsimus ja tüdimus ning depressiooni tagasilöök on olnud märksõnad viimasel ajal.  Ma vaatasin hirmuga oma kalendrit, mis oli täis erinevaid üritusi ja mõtlesin, et ma ei tahaaaaa. Oleks tahtnud kookonisse pugeda ning maailma eest peitu minna.

Täna aga ärkasin ma (siiski äratuskella edasi snoozides) üle pika aja lootusrikkalt ja energiliselt. Tundsin, et tuleb hea päev, millegi uue algus, uus hingamine. Ma ei oska seda otseselt isegi seletada, millest see oli tingitud, aga suure tõenäosusega oli see erinevate asjade kokkulangevus. Ma olin viimase paari päeva jooksul saanud huvitavaid komplimente, tunnustust, tuge. Samuti need üritused. Veel eile tundsin ma, et ei tahaaaa, aga täna tundsin lõpuks, et võtan hoopis väsimuse asemel kalendri ette  ja vaatan, kuhu ma reaalselt jõuan ja kuhu mitte. Just Film, PöFF, emme sünnipäev, isadepäev, taimetoidumess, moeshow, sõbrannadega veini joomine, sõbranna lapse minijuubel, lõunatamised, kohtumised koostööpartneritega, viimaste tööde lõpetamised ja kliendikülastused (kohe vanas) töökohas, Ida sõprade sünnipäevad….

Täna lõuna ajal helises mu telefon. “Palun kergemat karistust, aga ma ei jõua täna lõunale,” ütles mu tuttav telefoni. Ma puhkesin kõva häälega naerma. Mul oli nii hea meel seda kuulda. Mitte et ma ei oleks tahtnud lõunatada, vaid ma olin selle ära unustanud ning olin Tallinnast tunni aja autosõidu kaugusel. Mulle jõudis kohale, et viimased paar kuud on olnud nii hull tempo + uued muutused, et muidugi ei ole ma rase, vaid lihtsalt väsinud olnud.

Kuidas blogimine mu abielu lõhkus

Meie maja on nagu Tallinna linn. Kunagi ei saa valmis. Ja jumal teab, mis siis veel saaks kui lõpuks valmis saaks. Võib olla hakkaks igav? Igatahes jõudsime me* nüüd sada aastat hiljem kolaruumi koristamiseni. See on selline ruum, mis ideaalis pidi olema sahver-panipaik, aga juhtus nii, et mina viskasin sinna kõik, mis oli kiiresti vaja silma alt ära saada ja Marek koondas sinna kõik oma tööriistad ja -riided. Kokkuvõtvalt oligi see vaid üks kole ja poolik kolaruum. Nüüd kui mu Nipernaadi on tuppa tagasi kolinud, hakkas tal loomulikult ka toas igav ja minu suureks rõõmuks võttis ta ette kolaruumi. Lõpuks ometi saab meie garderoob suuremaks ja ma saan oma sahvrinurga, kuhu koondada kõik kodumasinad ja muu selline, mida ma igapäevaselt ei kasuta. See tähendas ka seda, et kolaruumi sisust suur osa läks ära viskamisele. Te ei kujuta ettegi kui palju asju inimesed alles hoiavad mõeldes, et äkki läheb vaja. Nojah…ehk lähebki ja ongi läinud, aga kuna selle ruumi riiulid on kõik olnud lihtsalt tohutu segadus, siis me ei ole neid üles leidnud, mäletanud, et need olemas on ja ikka uued ostnud. Jaa jaa, ma tean…aga seepärast me suurpuhastust teemegi.

Ma olen täiesti veendunud, et te mõtlete juba, kuidas see ometi pealkirjaga haakub. Muuhulgas tulid ühest vanast kohvrist välja ka meie pulmapiltidega CD. Irooniline on see, et praeguseks hetkeks kui ma tahtsin neid siin postituses kasutada, on see CD jälle kadunud. Nii palju ma siis meie abielu väärtustangi.

Nali.

46114_143832735657064_3023837_n.jpg

2008. Suht sel ajal kui ma blogima hakkasin.

Vägagi väärtustan, aga mõnikord kipub nii iseenesestmõistetavaks muutuma, et jääb tahaplaanile. Kui te veel ei tea, siis ma hakkasin blogima 11 aastat tagasi, aasta peale abiellumist. Ma pean oma blogi siiani pigem hobiks kui tõsiseltvõetavaks sissetulekuks või elustiiliks, aga võrreldes algusaastatega kui see tõesti oli vaid anonüümne salapäevik ühest Mutrikesest, on see muutunud niipalju suureks, et mõnikord ma võtan seda tööna. Mida aasta edasi algusaastatest kui Mutrikesele tekkis ka nägu ja nimi, seda rohkem ma sukeldusin blogimaailma. Võtsin seda nii tõsiselt. Ma isegi ei tea, miks. Aga kui tegu oli mõne reklaampostitusega, siis võis mind tõesti leida tunde arvutis klõbistamas. Eriti kadusin ma blogimaailma ära paar aastat tagasi. Kuidagi tundus, et see ongi elu ja kõige olulisem on see, et lugejad oleks appdeititud ja vajalikud postitused tehtud. “Oodake, ma blogin”, “Mul on vaja see ära kirjutada”, “Ma kohe, vaid natuke veel” olid vaid mõned laused, mida ma kasutasin ettekääneteks blogis klõbistada. Mul oli igal pool ja alati arvuti kaenlas. Ma mäletan, et isegi vanaema ütles mingi hetk, et issand jumal, kas sa võiksid vahelduseks selle ära ka panna ja meie sekka tulla. Ma olen alati teadnud, et ka Marekile ei meeldi see, et ma pärismaailma asemel virtuaalmaailma olen eelistanud, aga hea abikaasana on ta selle alati alla neelanud. Ja oodanud kuni ma ühe või teise postituse, mis on kindlasti kohe praegu vaja kirjutada olnud, ära olen kirjutanud. Praegu seda viimast lauset kirjutades saan ma ise ka aru kui lamp see tegelikult on, aga mis sa teed kui oled nutisõltlane. Ja blogi tõepoolest on mu kirg, teen ma seda siis hästi või halvasti, aga mulle tõesti meeldib see.

Mõnda aega tagasi hakkasin ma Marekile ette heitma, et ta ei pööra mulle üldse tähelepanu, et muudkui tegeleb oma asjadega ja mina olen tahaplaanile jäänud. Ilmselgelt tundes mind ütlesin ma kindlasti ka midagi sellist, et sa ei hooli minust, sa ei armasta mind enam ja lähme siis lahku kui sa ei taha mulle tähelepanu pöörata. Mitte et ma neid vestlusi mäletaks, aga tundes mind, ma tean, et ma suudan dramaatiline olla. Ma heitsin seda talle nii palju ette, et ühel hetkel ütles ta mulle, et ta ei viitsi seda jama enam kuulata ja et nüüd ma siis tean, mida ta tundma pidi kui mina talle tähelepanu ei pööranud ja vaid oma blogiga tegelesin.

64775636_477297523007616_5705383020693815296_n

Kurat, see oli nagu käehoop vastu vahtimist. Ma vihastasin. Sest mis mõttes. See on ju minu hobi ja sa ju ka teed oma asju, aga enne kui ma selle välja jõudsin öelda jäin ma mõtlema, et oot, Mareki hobide hulka kuuluvad maja ehitamine, muru niitmine ja muud tegevused, mis meie Ussipesa ilusamaks ja armsamaks muudavad, samal ajal kui minu hobi…Tekitab heal juhul juurde vihkajaid ja draamat. Asjad on ikka tõesti balansis. Kuid veelkord, ma olen nutisõltlane. Te ei kujuta ette kui kahepalgelisena ma end tunnen kui ei luba Idal telefonis olla, sest ma ise ju olen seal kogu aeg ja te ei kujuta ette kui raske mul on olnud loobuda “kohe, oota ma kirjutan ära, ma pean selle veel tegema, muidu mul läheb meelest”-suhtumisest oma sotsiaalmeediasse. See ongi nagu sõltuvus. Vaatan salaja Instagrami, kus tegelikult ei toimu ju iga minuti midagi põnevat, aga ma ei saa ilma. Ootan hetke kui pere on magama läinud, et saaks sellise postituse kirja panna. Sest on keelel. Mul ei ole kunagi ühtegi postitust mustandites olnud, nüüd on neid seal kaheksa. Nendest kolm ma ilmselt kustutan ära, sest teema ei olegi enam aktuaalne. Ja kujutate ette – taevas ei olegi alla kukkunud, et ma ei ole oma arvamust avaldanud!

Muidugi ma oma pealkirjas liialdan, sest blogimine ei ole ju mu abielu lõhkunud, kuid kaudselt siiski on see mingi hetk löönud koosellu kiilu ning laias pildis võib öelda küll, et aga kui ma oleks jäänudki iga sekund blogima, selle asemel, et oma perega olla, siis ühel hetkel võib olla oleksi mu mees mulle päriselt öelnud, et kuule, naine, abiellu oma blogiga. Uskumatu tegelikult kui lihtne on tänu blogile kaotada side pärismaailma ja pärisinimestega.

* Kui ma ütlen “meie”, siis ma loomulikult mõtlen, et Marek teeb ja mina püüan mitte teda segada ja närvi ajada.

 

Kui su peale lubatakse tapmisähvarduse eest politseisse kaevata…

Leidsin mina eile õhtul ühe (minu arvates) homoorika pildi ja kuna reede on ees ootamas, siis tundus täiesti adekvaatne seda ka oma FB lugejatega jagada:

71827250_2393485410868652_8710065492989050880_n

Otseloomulikult pidi keegi seda kommenteerima, et kas ma tõesti propageerin alkoholismi. Mis ma muud oskasin selle peale vastata kui saata vastuseks üks kena gif. Kuidas asi käest ära läks ja kommenteerija avaliku tapmisähvardusega politsei poole lubas pöörduda, saate altolevast vestlusest lugeda. Kusjuures ma ise nägin esimese hooga ainult viimast kommentaari, et teen screenshoti ja saadan tapmisähvarduse politseisse ning mõtlesin, et issand jumal, mõni võtab seda “alkoholi propageerimist” ikka way too seriously. 

Capture

Alles oma kommentaari uuesti lugedes sain ma aru, et ahhaaaaa, näe lubasingi inimese maha lüüa. Mitte ei öelnud, et me võime elu huumoriga võtta ja mitte nii tõsised olla, sest lõppkokkuvõttes me ju kõik sureme ära. VANADUSSE. Sest kahjuks on meid nii loodud, et igavesti ei ela.

051bfca39bb1f3151667573a92caf2865a1fc8-wm

Mina omakorda tahaksin kohtusse/politseisse kaevata kõik need inimesed, kes need pildid sellise tekstiga on interneti paisanud. Teen google pildiotsingu lahti ja sajad kui mitte tuhanded inimesed ähvardavad mind selle tekstiga maha lüüa.

Jeesus noh, inimesed, kus teie huumorimeel on?

Internetist tuntud lapse esiväärkohtleja

Mõtlesin, et viin täna oma lemmikajakirjanikule, väga austatud Dagmar Lampile, raamatu esitluse puhul ohakaid või lähen lihtsalt küsin tema kui eksperdi käest, kuidas olla sama hea lapsevanem kui tema. Mina nagu te võib olla mäletate olen internetis tänu tema õli tulle valamisele tuntud kui lapse esiväärkohtleja ja tegelikult kulub hea nõu ju alati ära. Siis aga mõtlesin ma “Imeliste aastate” vanemluseprogrammi peale, kus me nüüd sellest nädalast Marekiga 16 nädalat järjest käima hakkame.

Ma pidin eile täitma ankeedi, kus ma pidin kirjeldama, millised on minu murekohad lapsevanemana ja lapsega ning teate, milliselt mõttelt ma end leidsin? Hoolimata sellest, millise mulje ma mingile võõrale grupile inimestele internetis jätta võin, on mul olemas kõik eeldused selleks, et olla hea (okei?) vanem. Just nimelt eeldused. Ma ei ole sündinud nö hea-ema-geeniga. Igasugu lapsega meisterdamised ei ole absoluutselt minu tassike teed, samamoodi ei oska ma tegelikult mängida ei nukkude ega isegi Legodega, ütleme nii, et mulle lihtsalt ei meeldi. Mulle ei meeldi ka see kui kodu näeb välja kui lasteaed. Ma lähen hulluks kui elutuba ja terass on täis mänguasju. Mänguasjadel on oma koht. Liivakast ja lapse tuba. Seal käigu kasvõi mänguasjatornaado üle. Ma ei ole isegi suurem asi raamatute lugeja, st ettelugeja. Püüan küll, aga ega see mu lemmiktegevus ikka ei ole.  Ahjaa, mänguväljakud ja mängutoad on minu arvates vanemate piinamiseks välja mõeldud. Kohutavad kohad on mu jaoks igasugu batuudikeskused.

Küsite, miks mul on üks laps ja kas ma tõesti ei taha rohkem lapsi. Ma vastan teile täiesti ausalt – ma armastan oma last kuuni ja tagasi, rohkem kui midagi muud siin maailmas, ei ole midagi imelisemat kui leida tema tillukesed käed ümber kaela ja võtta ta kaissu ning teda lihtsalt kõvasti kõvasti kallistada, aga kõik mu närvid, mida peaks jaguma ka teis(t)e teoreetiliste laste jaoks, on see inglinäoga põrguline ära söönud. Kui ma saaksin teada, et olen ootamatult rase, siis abort oleks minu ainuke vastus sellele olukorrale. Karm või mitte, aga nii ma tunnen. Ei ole minus (enam) mitme lapse ema geeni.

Asju, mis mulle lapsevanemaks olemise juures ei meeldi, on palju. Õnneks on ka asju, mida ma naudin täiega. Mulle meeldib Idaga käia teatris, kontserdil, muuseumis, reisil, vaadata koos multikaid ja teha koos süüa. Lasta tal salati jaoks hakkida tomatit (jah, päris noaga!), keerata kokku salateid ja kooke. Mulle meeldib talle selgitada maailma asju, mulle meeldib näha, kuidas tema nendest asjadest aru saab. Mulle meeldib kui ta oma lapselikul moel räägib tõsistest asjadest. Loomulikult on ka see osa vanemaks olemisest, mis laseb minust teataval määral lapsemeelsust välja saada, mulle suurim nauding.  Mulle meeldib tal lasta ise asju kogeda, katsetada, aga loomulikult ka suunata. Mulle meeldib tema entusiasm, isegi tema energilisus, mulle meeldib tema leidlikkus ja loomingulisus. Sellest on nii palju ka endal õppida. Kuue aastaga on Ida kasvatanud mind tunduvalt huvitavamaks inimeseks. Julgemaks. Julgemaks väljendama oma tundeid ja mõtteid, loomingulisemaks.

Ma julgen öelda, et ta on pidanud loominguline ja leidlik olema oma mängudes, sest nii palju kui vähegi võimalik, ei kasuta me telefoni lapsehoidjana. Mitte et ta õigel hetkel ei oskaks meie nõrkust ära kasutada ja ikka see telefon välja nihverdada, aga ta teab, et totrused, kus Elsad ja Ämblikmehed wc-potist sädelevat lima alla lasevad on rangelt keelatud. Aegajalt mulle tundub, et Ida elu on nagu Kihvirähki raamatus, kus Oskar suveks maale vanaema juurde saadeti, ta telefoni maha unustas ja pidi nii leidma muid lahendusi selleks, et igavuse kätte mitte ära surra.

DSC08899DSC08908

Neid ridu kirja pannes hakkas mulle korraks tunduma, et oot, mis eeldustest ma räägin. Ma ju olengi hea ema. Aga on ka üks varjukülg. Ida on nutikas tüdruk, mis tähendab ka seda, et ta on väga hea manipuleerija. Ta on keskmisest kangekaelsem tüdruk, ta võib tunde su närve süüa, alguses vaikselt jonnides ja jalgu trampides, siis kõvemini ja valjemini, siis asju pildudes ja lõhkudes, siis hüsteeriliselt. Meenutab mulle kangesti üht teist tüdrukut, kes kunagi end wc-sse lukustas ja nuttis, sest tukk hoidis valesti ja föönitamine tegi asja hullemaks, oli valmis vihast fööni vastu maad katki viskama. Vot seda tüdrukut meenutab Ida mulle. Nimesid ei nimeta, aga see tüdruk on hetkel, 38-aastasena, muutunud tunduvalt rahulikumaks. Aga kui plahvatab, siis plahvatab nii, et kõik ehmuvad. Lapsevanemana ei ole see kõige parem omadus. See ei ole üldse hea omadus. Ma kaotan enesevalitsuse. Ei, te ei pea jälle muret tundma, et kedagi siin majas rihmaga nüpeldatakse, aga ma karjun, ma karjun oma lapse peale. Ma püüan rahulikult, ma püüan vaikselt, ma püüan mõistusega, aga ma näen, kuidas mu jõud ja sõnad ei käi viieaastasest üle ja ma ei oska muud teha kui ta peale häält tõsta. Sealt edasi juba Mareki peale, et ta ei ole minuga ühte meelt lapsekasvatuses ja et ta on lapse ära hellitanud ning nii see lumepall veereb. Me karjume.

See teebki minust halva vanema. Halva vanema, kel on eeldused olla hea.

Ilmselt on selle põhjal nüüd lihtne mind hukka mõista, ma ei heida teile seda isegi ette, aga samas teate kui hea tunne mul on olnud kui teised, kes Idaga kauem on kokku puutunud, on öelnud, et ma täitsa mõistan, miks sa ei suuda rahulikuks jääda.  See kuidagi lohutab mind. Mind lohutab kui ka teised on rääkinud, millised probleemid nendel kodus on (olnud), mind lohutab see. Ausalt. Samas ma ei taha lohutust, ma ei taha ettekäändeid. Ma tahan olla hea ema. Alustuseks piisaks isegi okeist.  Ja sellepärast ongi mul hea meel, et meid on ees ootamas 16 nädalat koolitust. Sellepärast ongi mul ükskõik, mida teised minust arvavad või millise uue artikli mõni asjatundjast ajakirjanik siit kokku kirjutab. Sellepärast ei karda oma tundeid ja mõtteid ausalt jagada, sest ma tean, et selle asemel, et jääda halvaks vanemaks ja lasta raisku eeldused olla okei vanem, teen ma ise midagi. Enda ja oma pere jaoks.

Ohakad jätan Dagmarile viimata.

Avameelselt avameelsusest

Ma ei tea, kas see käibki kõikidel blogijatel niimoodi lainetena, et mingil hetkel tunned, et no üldse ei taha blogida. Ma ei pea silmas sellist dramaatilist lahkumist, et enam kunagi ei kirjuta, aga ma olen end leidnud olukorrast, kus ma tunnen, et ma ei taha oma elust avameelselt enam kirjutada. Teha seda, mis minu arvates ( ja teie tagasiside põhjal järeldades) on just selle blogi üks tugevusi olnud. Ma olen alati hästi hinnanud kõiki neid kirju, mis te olete mulle saatnud kui ma olen rääkinud teemadel, mis paljastavad šokeeriva tõe, et elu ei ole alati lill, et need lood on olnud julgustavad, toetavad, mõtlema panevad ja ausad. Mitte et mulle meeldiks see, et paljudel inimestel on probleeme, vaid see, et minu avameelsed postitused on kellelegi tuge pakkunud, äratundmisrõõmu või olnud tõukeks, et midagi muuta/ette võtta.

Ma tunnen, et mul on hetkel täielik madalseis, kerge masendus isegi, ma tean ka, millest, aga ma tunnengi, et ma ei saa sellest kõigest otse ja avalikult kirjutada. Esiteks ma ei taha neid sapiseid ja parastavaid kommentaare, otseselt need ei muuda küll midagi, aga ma ei taha inimestele pakkuda seda rõõmu, et palun, siin on teile täitsa närimata kont, võtke heaks ja lööge hambad sisse. Teiseks ma ei taha, et inimesed loevad ridade vahelt välja hoopis midagi muud, midagi mida ma pole öelnud ega mõelnud ning hakkavad seda analüüsima. Kolmandaks tunnen ma mõnikord, et inimesed teavad minust liiga palju. Ma olen üsna kinnine inimene, kuigi pealt näha jutukas ja pigem rõõmsameelne, siis oma loomult ma väga ei taha end avada. Blogis olen ma end praktiliselt paljaks kiskunud, isegi avatud stringe pole jalga jätnud. Endalegi üllatuseks on see, et inimesed läbi blogi justkui minu sisse on saanud minna, mind häirima hakanud.  Mõnikord kui ma kuulen kelleltki, keda ma vaid pelgalt tean, et jah, ma su blogist lugesin, tuleb mulle peale tunne nagu ma oleks seal samas paljaks kooritud. Ma ei taha, et kõik inimesed teavad, mida ma mõtlen.

Ära siis blogi on lihtne soovitus siinkohal.  Aga see ei ole nii lihtne. See blogi on nagu sõltuvus. Ma tahan kirjutada. Ma tahan olla avameelne. Tahangi tähelepanu ja kommentaare ja kaasarääkimist, isegi negatiivset. Ja siis viskab see kõik mul täielikult üle. Ma tunnen, et inimesed kujutavad mind ette kellegi teisena.  “People´s perception of who Avicii is isn´t who Tim is,” ütles Avicii ühes intervjuus. Mitte et ma end maailmakuulsate muusikageeniustega võrdleks, aga mul on mõnikord seda blogi kirjutades sama tunne. Eriti viimasel ajal.

Inimesed sõnade taga

Ma ei ole päris kindel, kas ma oskan oma tänaseid mõtteid kirja panna, aga ma püüan. Mulle tekkis see mõte pähe kui mu vaikuselaagriga seotud mõtted jõudis ka sealsete osalejateni läbi mu blogi. Ma ei oleks osanud seda oodata, muidu oleks ma pigem luba küsinud, kas üldse tohin. Igatahes minu emotsioonid jõudsid osalejate ja korraldajateni, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Vaid sellest, milline inimene on sõnade taga. Oleku ja tegude taga. Te olete mu blogi lugenud kaua, eksju? Teate, et ma olen sõjakas, sõnakas, otsekohene, vali ja vastuoluline. Olete nõus? Ometi  olen ma päriselus tihti (rõhutan, et tihti, aga mitte alati) teistsugune. Laagris osalejad olidki üllatunud, et minus oli peidus keegi teine – blogija. “Ja muidugi see üllatus, et ühes tagasihoidlikus ja malbes naisterahvas peitub tegelikult suure lugejaskonnaga blogija” kirjutasid nad. Tagasihoidlik ja malbe. Uskumatu, kas pole?

Eile sattusin ma õhtul tsättima ühe vana sõbraga, meie teed läksid ammu lahku ja ausalt öeldes ei oleks ma kunagi arvanud, et me võiksime uuesti jumalast lambist tsättima hakata. Lastest, meestest, peredest…Niisama suvaline tsätt. Kogemata saatsin ma talle ühe pildi. Selle sama, mis päisepildiks. Tahtsin seda endale Instagrami samal ajal saata. Ma polnud selle sõbraga rääkinud umbes 15+ aastat. Ta ütles, et mõned asjad ei muutu iial. Väljast olen ma “kõva küpsis”, aga sisimas romantiline naisterahvas, seda teavad need, kes teavad. Jällegi, kas pole kuidagi vastuoluline minu blogi-minaga?

Et ennetada seda, et keegi kommenteeriks jälle, et seda postitust ei saa lugeda, et kuidagi eneseupituslik, siis ma ütlen, et tegelikult ei tahtnud ma selle pika heietusega üldsegi endast rääkida. Need kaks näidet panid mind lihtsalt mõtlema. Kas te olete kunagi päriselt mõelnud, milline võib inimene, keda te olete harjunud igapäevaselt nägema kontoris/telekas/sõprade sõpradena, sisimas olla. Kas ta on Perekooli kägu, kas ta on pesco-vegetarian, salajane pornosõltlane, koduvägivalla käes kannatav, depressioonis alfaisane, väsinud pereema, blogija… Saate aru, mida ma mõtlen? Üks asi on see, mida me avalikult endast näitame, teine asi on see, millist elu me tegelikult elame. Blogijana olen ma semi-avalik, aga samas ei ole see semi-avalik inimene kõik, millest ma nö koosnen. Ma justkui elan end internetis välja. Sama teeb ka perekooli kägu. Kuidas mina erinen sellest, mida teeb tema? Nimi või mitte nimi. Mis vahet seal on. Te teate, et mu nimi on Eveliis. Te teate mind blogijana. Mõni sõbrana. Mõni tuttavana.  Mõni kolleegina. Mõni tagasihoidliku tõeotsijana. Mõni endise pruudina. Mõni endise sõbrana. Mõni endise kolleegina. Mõni sugulasena. Üks emana. Üks abikaasana. Kaks vanemana. Jah, mul on kindlasti läbivad iseloomujooned, aga iga inimese jaoks võin ma tunduda erinev. Loogiline.

Ma vaatasin eile poole silmaga diivanil tukkudes “Radarit”, kus üks naine rääkis oma lapsele puude määramisest. See naine jättis nii ebameeldiva mulje. Oli sõjakas ja ülbe. Kas see oli kaitserefleks? Vajadus näidata, et ta on tugev?  On ta päriselt ka selline? Milline oleks mina ise samas olukorras? Kaamerate ees ja murega? Täna EMO-s istudes vaatasin ma inimesi ja mõtisklesin selle sama asja üle. Mõni tundus sõjakas-sõnakas. Kas ta on seda päriselt ka või oli see vaid koht, kus end välja elada? Teine tundus abitu ja mures. Aga milline on see inimene tavaolukorras. Töö juures? Kas ta kommenteerib internetis? Millised on ta kommentaarid? Eile käisin ma “Sarapuu” kirbukas. Ostsin blogiauhindade jaoks pintsaku. Ei läinud sinna selle mõttega, et EBA jaoks, aga nägin seda pintsakut ja tundsin, et ohhoooo, sellega võib minna ju. Minu ees ostis üks noor naine punased peokingad ja punasekirju seeliku. Ma mõtlesin huvitav, kas ta võiks blogija olla. Ostis riided peo jaoks. Sellisel juhul oli ta ka malbe ja tagasihoidlik.

Kas te olete kunagi selle peale mõelnud, kes on need inimesed päriselt, kes meid igapäev ümbritsevad? Poejärjekorras, tööl, laulupeol, ööklubis, bussis? Kas nad on igal hetkel samasugused? Või jätavad mulje, et on keegi teine? “Leaving Neverlandi” vaatsite? Mida te arvate Michael Jacksonist?

 

Blogisõda päriselt?

Blogijad aegajalt räägivad sellest, kuidas blogijad võiks olla selline ühte hoidev grupp ja olen ma kuulnud ka jutte mingist blogijate liidust, et kõik oleks eetiline ja kokkuhoidev ning üleüldse, et  blogijad ongi selline tore kokkuhoidev punt. Laias laastus olen ma sellega nõus olnud, suhtlen teiste blogijatega ja ei ole kunagi tundnud otsest vaenu minu kui isiku vastu. Jah, oma blogitüübilt olen ma selline kraakleja ja kutsun endale tihti kurja kaela, aga otseselt halba ei ole ma kellelegi soovinud. Sama olen ma tundnud ka enda suhtes.

Täna aga olen ma blogimises, või õigemini osades kaasblogijates nii pettunud, et mul on raske uskuda, et meie väikeses blogitiigis on siiski olemas lausa blogimaffia kui asju dramaatiliselt nimetada. Seda võiks lausa päris blogisõjaks pidada. Nii et kui ma siiani olen mõelnud, et noh päris kokkuhoidev punt võib olla ei ole, ja kas peakski, aga pole ka päris “metsik lääs”, siis täna ütlen ma, et osa blogijaid on ussid. Sellised väljastpoolt pehmed ja nunnud ja toredad nagu trööstiplaastrid, aga maski taga on peidus blogijate Dr.No.

Las ma alustan selgitamisega kaugemalt. Mul ei ole mitte mingit ambitsiooni oma blogist sõltuda, ma ei taha sellest kunagi tekitada elatusallikat ja eluviisi, ma ei kavatse olla vaid blogija. Ma blogin, sest ma tahan. Ma olen blogijana väikene vorst. Küll aga leiab minugi blogist koostöid ja reklaame, sest inimesena meeldib mulle katsetada uusi asju, samamoodi ei ütle ma ära kommirahast, mida blogi mulle sisse toob. Ma nimetan seda kommirahaks, sest ma ei tee reklaame ja koostöid eesmärgiga maksta ära oma laenud ja võlad, see on puhas boonus, millele ma stabiilselt ei looda ega panusta. Minu blogist leiab kolme tüüpi reklaami: reklaampostitused, mille eest on mulle makstud, aga rangelt on need vaid tooted/teenused, mis sobivad minu mõttemaailmaga, koostööd, mille eest mulle makstakse allahindluses või mõnes muus koostööversioonis, ja reklaam, mida ma teen puhtalt enda kogemusest lähtuvalt, ilma igasugu soovi ega tasuta, lihtsalt selleks, et jagada oma kogemusi.  Ehk siis ma rõhutan, et suuremad ja elukutselised blogijad ei pea minus kuidagi nägema konkurenti, kes nende leiva laualt ära võtab. Mul ei ole selleks soovi ega ka publikut.

Kuhu ma tahan jõuda?

Ma olen paar päeva seda infot seedinud, aga sain teada, et on blogijaid, kes ettevõtetel KEELAVAD minuga koostööd teha. Konkreetselt tean ma näiteks juhuseid, kus  ettevõte on palunud erinevatel blogijatel promoda oma tooteid ja kui seda olen teinud ka mina, ilma et keegi oleks seda palunud, aga lihtsalt selleks, et mul on kokkupuude selle ettevõtte toote/teenusega, on blogijaid, kes on ettevõttele kirjutanud KAEBUSE ja JÄRELPÄRINGU, miks ka mina sellest tootest/teenusest kirjutan, et kui see nii jätkub, siis nemad ei ole nõus koostööd tegema ja tahaksid olla AINSAD, kes  ettevõttega koostööd teevad. Kui ma oleksin selle ettevõtte turundaja, siis ma muidugi oleksin öelnud, et puhka jalga, kloun, blogija ei tee mulle ettekirjutusi, kellega ja kuidas ma oma toodet/teenust turundan, aga samas väikeettevõtjana saan ma aru kui oluline on, et õiged inimesed õiges kohas õigele publikule õigeid asju kirjutaksid. See toimib. See on oluline. Ma pööritan silmi, aga samas tean, mida see tähendab.

Blogijana pean ma ausalt ütlema, et olen sellisest kaigaste kodarasse pildumisest natuke šokeeritud. Nagu öeldud, ma olen blogijana või blogireklaamikanalina väikene vorst ja mulle jäävad täiesti arusaamatuks nende inimeste motiivid. Viimasel ajal langenud ka minu Instagrami jälgijate arv, ma ei tea, ei taha ju paranoiline olla, aga kas seal on ka keegi ette öelnud, et hei, sa jälgid minu kontot, mida sa seda estonianwithabackpacki jälgid? Davai, kiiresti unfollow, kui tahad veel minuga koostööd teha. Ma olen päriselt pettunud. On üks asi, et me, blogijad, kraakleme aegajalt ebaolulistel teemadel nagu välimus, imetamine, veganlus, you name it, aga et keegi päriselt näeb vaeva, et minu blogisse jumala eest ei ilmuks koostöid, siis see on minu jaoks juba blogisõja next level. Kurb, aga samas ka natuke piinlik.

Oma lugejale, kellele aknast ja uksest ja igast võimalikust kanalist reklaami peale lendab, tahan ma aga kinnitada, et see reklaam, mis on siin blogis, on 100% selline reklaam, mida ma ostaksin (ostangi!) ja tarbin. Ma ei viitsi hakata otsima, kas olen sellest kirjutanud blogis või jäi see vaid Instagrami, aga toon teile Valio näite. Ida on kohukeste sõltlane, aga ta on väga spetsiifiliselt vaid punaste kassikohukeste sõltlane olnud. Kui me toome poest muid kohukesi, siis ta lihtsalt ei söö. Paar kuud tagasi saatis Valio meilegi koti Delish kohukestega. Alguses ütles Ida, et eip, talle ei maitse (proovimata muidugi!), aga keelitamise peale sõi ikka ühe ära. Täna ostame me poest punase kassikohukese asemel Delish kohukesi (mis ei ole küll päris kohuke, aga see selleks). Niisiis saan ma teile 100% öelda, et kui näete minu sotsiaalmeedias Delish tooteid, siis seepärast, et meie pirtsakas printsess on selle heaks kiitnud ja see ei ole lihtsalt reklaam, sest keegi saatis mulle kotikese kohukestega.