Mõtlesin, et viin täna oma lemmikajakirjanikule, väga austatud Dagmar Lampile, raamatu esitluse puhul ohakaid või lähen lihtsalt küsin tema kui eksperdi käest, kuidas olla sama hea lapsevanem kui tema. Mina nagu te võib olla mäletate olen internetis tänu tema õli tulle valamisele tuntud kui lapse esiväärkohtleja ja tegelikult kulub hea nõu ju alati ära. Siis aga mõtlesin ma “Imeliste aastate” vanemluseprogrammi peale, kus me nüüd sellest nädalast Marekiga 16 nädalat järjest käima hakkame.
Ma pidin eile täitma ankeedi, kus ma pidin kirjeldama, millised on minu murekohad lapsevanemana ja lapsega ning teate, milliselt mõttelt ma end leidsin? Hoolimata sellest, millise mulje ma mingile võõrale grupile inimestele internetis jätta võin, on mul olemas kõik eeldused selleks, et olla hea (okei?) vanem. Just nimelt eeldused. Ma ei ole sündinud nö hea-ema-geeniga. Igasugu lapsega meisterdamised ei ole absoluutselt minu tassike teed, samamoodi ei oska ma tegelikult mängida ei nukkude ega isegi Legodega, ütleme nii, et mulle lihtsalt ei meeldi. Mulle ei meeldi ka see kui kodu näeb välja kui lasteaed. Ma lähen hulluks kui elutuba ja terass on täis mänguasju. Mänguasjadel on oma koht. Liivakast ja lapse tuba. Seal käigu kasvõi mänguasjatornaado üle. Ma ei ole isegi suurem asi raamatute lugeja, st ettelugeja. Püüan küll, aga ega see mu lemmiktegevus ikka ei ole. Ahjaa, mänguväljakud ja mängutoad on minu arvates vanemate piinamiseks välja mõeldud. Kohutavad kohad on mu jaoks igasugu batuudikeskused.
Küsite, miks mul on üks laps ja kas ma tõesti ei taha rohkem lapsi. Ma vastan teile täiesti ausalt – ma armastan oma last kuuni ja tagasi, rohkem kui midagi muud siin maailmas, ei ole midagi imelisemat kui leida tema tillukesed käed ümber kaela ja võtta ta kaissu ning teda lihtsalt kõvasti kõvasti kallistada, aga kõik mu närvid, mida peaks jaguma ka teis(t)e teoreetiliste laste jaoks, on see inglinäoga põrguline ära söönud. Kui ma saaksin teada, et olen ootamatult rase, siis abort oleks minu ainuke vastus sellele olukorrale. Karm või mitte, aga nii ma tunnen. Ei ole minus (enam) mitme lapse ema geeni.
Asju, mis mulle lapsevanemaks olemise juures ei meeldi, on palju. Õnneks on ka asju, mida ma naudin täiega. Mulle meeldib Idaga käia teatris, kontserdil, muuseumis, reisil, vaadata koos multikaid ja teha koos süüa. Lasta tal salati jaoks hakkida tomatit (jah, päris noaga!), keerata kokku salateid ja kooke. Mulle meeldib talle selgitada maailma asju, mulle meeldib näha, kuidas tema nendest asjadest aru saab. Mulle meeldib kui ta oma lapselikul moel räägib tõsistest asjadest. Loomulikult on ka see osa vanemaks olemisest, mis laseb minust teataval määral lapsemeelsust välja saada, mulle suurim nauding. Mulle meeldib tal lasta ise asju kogeda, katsetada, aga loomulikult ka suunata. Mulle meeldib tema entusiasm, isegi tema energilisus, mulle meeldib tema leidlikkus ja loomingulisus. Sellest on nii palju ka endal õppida. Kuue aastaga on Ida kasvatanud mind tunduvalt huvitavamaks inimeseks. Julgemaks. Julgemaks väljendama oma tundeid ja mõtteid, loomingulisemaks.
Ma julgen öelda, et ta on pidanud loominguline ja leidlik olema oma mängudes, sest nii palju kui vähegi võimalik, ei kasuta me telefoni lapsehoidjana. Mitte et ta õigel hetkel ei oskaks meie nõrkust ära kasutada ja ikka see telefon välja nihverdada, aga ta teab, et totrused, kus Elsad ja Ämblikmehed wc-potist sädelevat lima alla lasevad on rangelt keelatud. Aegajalt mulle tundub, et Ida elu on nagu Kihvirähki raamatus, kus Oskar suveks maale vanaema juurde saadeti, ta telefoni maha unustas ja pidi nii leidma muid lahendusi selleks, et igavuse kätte mitte ära surra.
Neid ridu kirja pannes hakkas mulle korraks tunduma, et oot, mis eeldustest ma räägin. Ma ju olengi hea ema. Aga on ka üks varjukülg. Ida on nutikas tüdruk, mis tähendab ka seda, et ta on väga hea manipuleerija. Ta on keskmisest kangekaelsem tüdruk, ta võib tunde su närve süüa, alguses vaikselt jonnides ja jalgu trampides, siis kõvemini ja valjemini, siis asju pildudes ja lõhkudes, siis hüsteeriliselt. Meenutab mulle kangesti üht teist tüdrukut, kes kunagi end wc-sse lukustas ja nuttis, sest tukk hoidis valesti ja föönitamine tegi asja hullemaks, oli valmis vihast fööni vastu maad katki viskama. Vot seda tüdrukut meenutab Ida mulle. Nimesid ei nimeta, aga see tüdruk on hetkel, 38-aastasena, muutunud tunduvalt rahulikumaks. Aga kui plahvatab, siis plahvatab nii, et kõik ehmuvad. Lapsevanemana ei ole see kõige parem omadus. See ei ole üldse hea omadus. Ma kaotan enesevalitsuse. Ei, te ei pea jälle muret tundma, et kedagi siin majas rihmaga nüpeldatakse, aga ma karjun, ma karjun oma lapse peale. Ma püüan rahulikult, ma püüan vaikselt, ma püüan mõistusega, aga ma näen, kuidas mu jõud ja sõnad ei käi viieaastasest üle ja ma ei oska muud teha kui ta peale häält tõsta. Sealt edasi juba Mareki peale, et ta ei ole minuga ühte meelt lapsekasvatuses ja et ta on lapse ära hellitanud ning nii see lumepall veereb. Me karjume.
See teebki minust halva vanema. Halva vanema, kel on eeldused olla hea.
Ilmselt on selle põhjal nüüd lihtne mind hukka mõista, ma ei heida teile seda isegi ette, aga samas teate kui hea tunne mul on olnud kui teised, kes Idaga kauem on kokku puutunud, on öelnud, et ma täitsa mõistan, miks sa ei suuda rahulikuks jääda. See kuidagi lohutab mind. Mind lohutab kui ka teised on rääkinud, millised probleemid nendel kodus on (olnud), mind lohutab see. Ausalt. Samas ma ei taha lohutust, ma ei taha ettekäändeid. Ma tahan olla hea ema. Alustuseks piisaks isegi okeist. Ja sellepärast ongi mul hea meel, et meid on ees ootamas 16 nädalat koolitust. Sellepärast ongi mul ükskõik, mida teised minust arvavad või millise uue artikli mõni asjatundjast ajakirjanik siit kokku kirjutab. Sellepärast ei karda oma tundeid ja mõtteid ausalt jagada, sest ma tean, et selle asemel, et jääda halvaks vanemaks ja lasta raisku eeldused olla okei vanem, teen ma ise midagi. Enda ja oma pere jaoks.
Ohakad jätan Dagmarile viimata.
