Lahinguväljal näeme, raisk!

Kui ma eelmisel reedel arvasin, et lasteaia elu sai ägedalt lõpetatud, siis ma veel ei teadnud, millise lõppakordi see elu saab esmaspäeval. Nimelt oli lasteaias folkrokipidu. “Ürgne kutse”. Nagu päris. Või mis mõttes “nagu päris”? Oligi ju päris.

Peost teadsin ma juba ammu, aga seda kui suurejooneliselt see korraldatud saab, seda ei osanud ma arvan ükski pealtvaataja oodata. Ma ei pea silmas seda, et peol esines “Metsatöll”, kuigi tunnistage ausalt,mitmel lasteaia peol te olete käinud, kus esineb parim Eesti folk metal ansambel, vaid üldse korraldust. Rongkäik, lipud, show. Korralik möll. Au ja kiitus, kniks ja kummardus korraldajatele.

Tõesti, kui ma vaatan tagasi sündmustele, mis selles lasteaias korraldatud on – alustades villase kampsuni päevast ja lõpetades selle ürgse kutsega, siis Ääsmäe lasteaed on ikka üks üle prahi lasteaed. Mul on siiralt hea meel, et me ühte eliitlasteaeda ei saanud tookord kui Eestisse tagasi kolisime. Nüüd olen kuulnud tuttavatelt vanematelt, et eliit on pelgalt sõna ja seal taga on rohkem tühja auru. Ääsmäe lasteaias tühja auru pole olnud. Kui tehakse, siis hingega ja hästi. Seda ei ütle ma vaid õpetajate kohta, vaid ka lapsevanemate kohta. Lastest rääkimata. Jube vahva punt. Vähemalt krõllid, keda ma rohkem tean, aga nendest pikemalt juba lasteaia lõpetamise postituses.

Seniks. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Lahinguväljal näeme, raisk!

Fotod ja video: Aare Puusepp

Bürokraatia vs inimesed

Uhh, ma ei saa ise ka aru, kuidas ma nüüd korragi nii lasteaiateemade lainel olen, et tuleb juba kolmas järjestikku samast sarjast. Et kõik ausalt äre rääkida, siis tuleb alustada sellest, et öelda, et see on puhas emotsioonipostitus, ma ei tea ega ole ka süvenenud, kuidas seadused ja ettekirjutused ja muu selline tegelikult on.

Nagu te teate, siis peale Norra lasteaiakogemust oli mul natukene raskusi Eesti lasteaiaga kohanemisel, kõik tundus nii harjumatu, iganenud ja “kastis kinni” justkui poleks viimase 34 aastaga, mil ma ise lasteaias käisin, midagi muutunud. Ometigi pidin ma Ida ka siin lasteaeda panema ja kohanema sellega, et Eesti lasteaed on teistsugune. Minu õnneks sattus Ida kohalikus lasteaias rühma, kus õpetajad ei ole vaid õpetajad, aga päriselt laste jaoks olemas igas nende mures ja rõõmus. Jajaa, kõik õpetajad peaksidki sellised olema, aga me teame kõik, et on igasugu õpetajatüüpe. Meie õpetajad on omal väikesel moel nagu osakene perekonnast. Pole ka midagi imestada kui üks õpetajatest on lasteaias olnud peaaegu 45 aastat ning olnud õpetaja ka paljudele praeguste laste vanematele. Mina ütlen ausalt, et mind on just meie rühma õpetajad oma suhtumises, soojuses ja olemasolekus veennud selles, et Eesti lasteaed on ka okei. Teistmoodi, aga okei. Nii tore on vaadata kuidas ka Ida on õpetajatesse kiindunud ja kui palju nad tegelikult lastega räägivad ja tegelevad, ka muudest asjades kui vaid tavapärased lasteaia-asjad. Eile tuli Marek rallilt ja Ida esimene küsimus oli: “Issi, kas Ott ikka võitis? Me õpetajaga nii hoidsime talle pöialt!”

Meie rühma õpetajad on oluline osa meie igapäevast.

Nädalavahetusel sain ma teada, et üks õpetaja läheb järgmisest kuust ära. Põhjuseks see, et noored õpetajad tulevad lapsehoolduspuhkuselt tagasi. Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kuidas saab lapsehoolduselt tulnud õpetaja välja vahetada 45 aastat lasteaias olnud ja meie rühmaga algusest peale olnud õpetaja, aga bürokraatia ei olegi minu tugevaim külg. Ma saan väga hästi aru, et noori õpetajaid on lasteaedadesse ja koolidesse raske saada ning loomulikult peaksid kõik uksed neile avatud olema, kuid mulle jääb nii palju arusaamatuks isiklikul inimlikul tasandil. Ida rühm läheb järgmisel aastal kooli ning see õppeaasta jääks sellele õpetajale niikuinii viimaseks, mis loogika on selles, et lihtsalt niimoodi keset aastat selgub, et tuleb asemele keegi teine. Mitte et ma arvaks et uus õpetaja ei võiks sama hea ja hooliv olla, aga on ju selge, et lapsed ja õpetaja (ning vanemad) on kokku kasvanud. Kas tõesti peavad alati asjad käima nö raamatu järgi või võiks sellistes situatsioonides olla ka inimlikku mõõdet? Ma olen täiesti kindel, et selleks pooleks aastaks, mis lastel on veel lasteaias käia, oleks võimalik leida ka mõni teine lahendus. Nii et ei pea loobuma noorest õpetajast, aga ka vana (mitte vanuse mõttes) saaks jääda ja oma rühmaga lõpuni minna. Muidugi ega ma ei tea tausta, võib olla õpetaja ise tahtiski lahkuda ja minu emotsioon on vaid minu emotsioon ning tegelikult on kõik õnnelikud, aga mina tunnen kuidagi, et minuga ei ole arvestatud. Minu kui lapsevanemaga. Minu käest ei ole küsitud, kuidas mina suhtun sellesse suhteliselt ootamatusse muutusesse. Võib olla ei peagi. Võib olla on see tavapärane. Võib olla nii asjad käivadki. Kõik võib olla, aga ikkagi jääb mulle sisse selline poolik tunne. Mina (ja ma millegi pärast arvan, et ka lapsed ja teised lapsevanemad) oleksid hea meelega näinud just oma õpetajatega lõpuni minemist.

Kuidagi nii kurb tunne on.

Kui paljudes huviringides laps käima peab?

Ja mis tunne on siis vanemal järjekordse lasteaia stendile tekkinud kuulutuse ees seistes kuulda: “Emme, ma tahan sinna trenni minna. Ja sinna ringi ka!” Kuidas sa ütled lapsele, et jah, teised saavad, aga vot sina, kallis, ei saa!Kas tuleb tuttav ette? Praegugi on paljude lasteaedade stendid kaetud reklaamide-registreerimislehtedega, mis kutsuvad lapsi judosse, laulma, tantsima, keraamikasse, robootikasse, inglise keelde, rahvatantsu, kannelt mängima, meisterdama ja kõikvõimalikesse muudesse kohtadesse, igaüks lisatasu eest muidugi. 

Lugesin sellist artiklit Delfist ja tundsin end selles artiklis ära. Ka Ida rühmas on seinal registreerimislehed tantsutrenni, inglise keelde, pallitrenni, joogasse, eelkooli. “Pane mind inglise keelde ja tantsutrenni ja eelkooli!” nõudis Ida. “Joogasse tahan ka!” Ühtepidi mõistan ma last, et ta tahab igale poole minna, sest kui pole kogemust, kuidas ta teab, mis on see üks ja õige trenn, millele keskenduda. Rahaliselt teeks kõik need ringid kokku 115 eurot. Ja tegelikult tahaks mina hoopiski, et Ida käiks ujumas ning laulmas, sest ujumisoskus on igale veeloomale hädavajalik ning laulmises on Ida lihtsalt väga hea ning seda tasuks arendada. “Aga Viki käib balletis, kas ma sinna saan minna?” on ta veel kodus küsinud. Balleti ma välistasin, sest kuigi Ida väidab, et hakkab suureks saades Laureeniks, siis tegelikult on näha, et balletis meeldivad talle eelkätt need ilusad seelikud ja meik. Lisaks tean ma, milline töö ja valu on selle ilu taga, mida meie laval näeme. Ujumine ja laulmine jäävad ära, esiteks tõesti raha pärast – ma ei leia, et 200 eurot kuus trennide peale on mõistlik kulutada ja teiseks mul ei oleks lihtsalt aega edasi-tagasi trennist trenni sõita. Koduse emana oleks asjalood ilmselt teised selle ajaga.

Inglise keelde ei oleks ma Idat ka pannud. Mulle tundub, et seda ei ole hetkel lihtsalt vaja. Jah, keelteoskus on oluline ja neid tuleb õppida, kuid mu meelest ei peaks seda veel lasteaias õppima. Mulle tundub see kõik nii “wannabe”, et saaks öelda, oh my god, mu seitsmeaastane honey oskab English´t rääkida. Puhtalt minu tagasihoidlik arvamus, mil tegelikkusega ei pruugi üldse mingit seost olla. (Teine asi on kui lapsel on üks vanem teisest rahvusest, laps elab teises riigis jne, siis on kuidagi elementaarne, et laps õpib mõlemat/mitut keelt). Lasteaias eraldi raha eest inglise keelt õppida – ma ei tea. Pigem tundub mulle, et lasteaed võiks olla see koht, kus lapsed õpivad lisaks koolitarkustele selliseid asju, et neist kasvaks head inimesed. Kes ei mängi siilidega jalgpalli, kes ei mõnita teisi riiete/välimuse pärast. Saate aru, mida ma mõtlen? Selliseid elementaarseid asju, mis polegi enam elementaarsed nagu näha ja lugeda on.

Eelkoolist rääkisin ma Ida ära, sest ausalt…ma ei mõista seda eelkoolide värki. Mul tekib alati kolm küsimust – kas lasteaias on tänapäeval nii kehvad õpetajad, et ei suuda koolieelikutele tähti ja numbreid õpetada, kas lapsevanemad on tänapäeval nii laisad, et ei suuda ega oska lapse silmaringi avardada, kas lapsed on tänapäeval nii rumalad, et lasteaia kõrvalt ja enne kooli on vaja neid lisaks õpetada. Jällegi puhtalt minu isiklik arvamus, aga päriselt ma ei mõista, miks neid eelkoole vaja on. See on nagu ühiskondlik surve, et mis vanem sa üldse oled kui last eelkooli ei pane, kas sa lapse tuleviku peale üldse ei mõtle. Mina, kes ma olen üsna laisk mugav lapsevanem, leian, et on lapsevanema ja lasteaia õpetajate koostöös peaks laps piisavalt kooliküpseks saama. Mulle tundub eelkool kohati tobe trend, millega peab kaasa minema, et mitte kehvem näida.

Ühesõnaga õnnestus mul Ida lasteia trenni- ja huviringid viia 60 euro peale kuus. Ei ole väike summa siiski. Ühtepidi mulle meeldib, et laps saab trennides ära käia lasteaias, jääb viimine-toomine ära, ma mõistan ka seda, et ei saa pakkuda vaid ühte trenni, sest jube nadi tegelikult kui pead minema rahvatantsu, sest see on ainus pakutav trenn. Teistpidi mõtlen ma aga, et aga tõesti kui mul ei oleks seda 20 eurot vaba raha kuus (ühe lapse pealt! aga kui mul oleks kolm last ja kõik tahaks erinevates ringides käia!), siis sellised poolsunduslikud trennid tekitavad ebavõrdsust. Me muudkui räägime, et Eestis ei ole klassivahet ja iga kord kui keegi suure suuga sel teemal sõna võtab, hakkan ma naerma. Jah, on lapsevanema asi lapsele selgeks teha, et kõike ei saa ja kõikides trennides ei ole mõistlik käia, ja lapsed saavad aru ka, aga samas ikka jääb hinge see mõte, et miks tema saab ja mina ei saa. Kõikidel ei ole samasuguseid võimalusi. Punkt. Mõne jaoks on 20-60 eurot palju suurem kui teise jaoks. Vaatasin eile õhtul filmi “Spanglish” – väga mõtlemapanev ning osaliselt samal teemal. Kas keeruliste (armu)suhete taustal oli vanemast aus võtta lapselt ära võimalus käia stipendiumiga erakoolis? Kas see oleks tuleviku mõttes lapsele kasuks tulnud või oleks see ta muutnud kellekski teiseks, kellekski, kes ei jagaks tema ja ta perekonna põhimõtteid? Pikemalt ei hakka seda filmi siinkohal lahkama. Kes on näinud, saab aru, millest räägin. Kes näinud ei ole, soovitan soojalt vaadata.

Muidugi on see kahe otsaga asi, aga mulle tegelikult meeldiks küll kui trennid oleks pigem lasteaiavälised. Mul lapsevanemana oleks tunduvalt lihtsam lapsele selgeks teha, et igal pool ei saa käia, jääks ära need “aga tema käib, miks mina ei saa” ning see tobe surve. Mul on kogu aeg tunne, et selliste reklaamidega mind survestatakse, sest õigel vanemal ei ole oma lapse jaoks kunagi rahast ja ajast kahju.

Kuidas süümepiinadega hakkama saada

Igal suvel on mul sama tunne. Tunne, et ma olen üks kehv lapsevanem. Ei, mitte selle pärast, et ma Idaga pahandan ja ta peale häält tõstan aegajalt (mida ma küll ka täna tegin ja tunnen, et täna on see päev, kus lisaks vabanduse palumisele tuleb ka last natuke asjadega ära osta), vaid sellepärast, et ta lasteaias käib. Just see, et ta päevad on pikad. Tal endal ilmselt ei ole küll selle vastu mitte midagi, aga kui ma kell seitse hommikul olen esimene lasteaia ukse taga ja kell kuus õhtul viimane, kes lapsele järele läheb, tunnen mina süümepiinu.

Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata. Ma lähen vara hommikul tööle, aga vahemaa pärast linnaga ei jõua ma siiski nii palju varem, et saaksin piisavalt palju varem õhtul liikuma hakata. Või siis läheb aeg liiga kiiresti ja enne kui ma arugi saan, on kell pool kuus ning lasteaeda jõuan ma poole seitsmeks. Poole seitsmeks õhtul! See on 12 tundi lasteada. Sama hästi võiksin ma ta mingisse ööpäevaringsesse lasteaeda pista tundub mulle vahel. “Tule mulle rattaga järele!” palub ta viimasel ajal. Jah, ma võiksin, oma kehakaalu arvestades lausa peaksin seda tegema, kuid kui ma veel kodust hakkaksin peale tööd rattaga liikuma, jõuaksin ma kohale alles siis kui lasteaed suletud on. Mulle meeldib tööl käia, noh nii laias laastus, aga mulle üldse ei meeldi need vahemaad linnaga. Pagana raske on töötav, ja maal elav, ema olla!

Sel nädalal olen ma püüdnud seda kõike leevendada sellega, et oleme õhtul läinud näiteks Keilasse parki. See on megailusaks tehtud. Lausa uskumatu mu meelest, et Keila, millest ma siiani suurt pidanud ei ole, on muutumas nunnuks ja armsaks linnakeseks.

Eile (kuna ma jälle rattaga ei jõundud, sest koosolekud venisid tunduvalt pikemaks kui ma olin planeerinud) lubasin ma tal sõbrannadega Ääsmäel mängida. “Pool tundi maksimaalselt!” lugesin ma talle sõnad peale. Jajah, poolteist tundi hiljem olime me ikka kohalikus skatepark’is. Ei, ega ma ei kurda. Tegelikult oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel seal toimetavad ja seletavad ja jooksevad ja lõbutsevad ning ma ise hakkasin kuidagi seda kanti hoopis teise pilguga vaatama, nii et hakkas täitsa meeldima, aga kogu nende õhtuste tegevuste juures on üks teine “aga”. Teistmoodi süümepiinade-aga.

Kodus on kõik tegemata. Pesu kuivab mul nööril juba kolmas päev. Taimed jäid eile kastmata. Aknad on pesemata (kuigi lubasin, et teen selle ära). Muru on niitmata (nüüd kui võililled on ära õitsenud, siis on rõve). Sada muud asja veel. Lisaks on mul pooleli mõned projektid, aga kui Ida kell üheksa ära kustub, siis tunnen ma, et tahan ise ka magama minna. Lihtsalt ei ole jõudu arvutit lahti teha. Peaks, aga ei jaksa. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et söögiks ostan ma kaasa paki lihapalle, viskan need fritüüri või teen meile mõned võileivad. Ei mingit tervislikku, vaheldusrikast toitu siin. Ja nädalavahetusel kui võiks, siis ma lihtsalt ei viitsi. Tuleb see miks-ma-ei-ole-hea-perenaine-süümepiin veel lisaks peale. Ja siis ma naudingi kui keegi tuleb külla, kes tahab süüa teha. Jube egoistlik minust, aga mis ma teen kui ma olen väsinud igasuguks gurmeeks?

Homme plaanisin ma sõita Tartusse. Ma ei ole oma sõbrannasid nii ammu näinud ja meil on Valgamaal õhtusöök üle saja aasta. Ma olin nii elevil. Täna ma enam ei tea, kas mul on võimalik sinna sõita. Jah, ma tahan, jah, ma tean, et peab puhkama, aga samas ütleb mu kohusetunne, et üks tööasi on nii oluline, et see on vaja ära teha nädalavahetusel. Saaksin Ida saata ta sõbranna vanematega loomaaeda ja ise ehk need asjad valmis teha. Teine osa minust, see muretu ja “lükka kõik homsesse”-mina, ütleb, et taevas ei kuku alla ja ma ei saa kõike enda õlgadele võtta, teadmata isegi, kas keegi seda tegelikult hindab. Siis aga tuleb jälle see tüütu süümepiina-mina õlale koputama ja ütleb, et sa pead seda tegema. Ma tunnen justkui kohustust.

Marekit ei ole veel viis päeva. Ma tunnen, et ma ei saa sellega hakkama. Mõistan ta põhjendust, aga tunnen ikkagi, et ei saa hetkel hakkama üksinda. Liiga palju on teha, liiga vähe on aega, liiga palju on segaseid asju. Täna ärkasin ma 4:30! Issand, need süümepiinad lasteaia, töö, kodu ja sõprade pärast ajavad mind hulluks. Miks mu sõbrad üldsegi nii kaugel peavad elama?

 

 

See lasteaed ajab mind hulluks!

“Ida, jääme täna koju!” meelitan ma Idat üle päeva lasteaiast koju jääma. Mitte et mulle ei meeldiks rahu ja vaikus, aga kas te teate kui tüütu on last hommikul lasteaeda viia kui tead, et ise ei pea kuhugi minema ja mis veel kõige hullem, et tegelikult saaks vähemalt kaheksani voodis olla, aga ei. Ida peab saama lasteaeda. Kui muidu ma ikka kuulen muret, et lapsed ei taha lasteaeda, siis meil on risti vastu.

Eile keelitasin ma Idat Tartusse. “Vanaema ja tädid ja Jimmy ja vanavanaema – kõik ootavad sind. Lähme vaatame seda tagurpidi maja ja jõuluturgu,” keelitan ma. Ida ütleb, et okei, lähme, aga reedel, sest tal ei ole enne aega. “Homme ongi reede, ” luiskan ma. Ida pööritab silmi, ütleb et täna on kolmapäev, homme on see teine päev ja alles siis on reede. Pagan!  Hommikul proovin uuesti – jää koju või lähme oleme natuke Tartus. Ei, ei taha ja kõik. “Mis seal lasteaias siis nii erilist on, et üldse ei saa ära olla?” küsin ma. “Seal saab meisterdada,” vastab Ida. Luban, et võtame meisterdamise asjad kaasa, aga lähme ikka. Ei. Enne reedet printsess Hernetera ei taha. Tee või tina. See ajab mind hauda. Mu mõistus on otsas, kuidas teda keelitada koju jääma/kaasa tulema. Jah, ma võiksin ka olla lihtsalt vane, ja öelda, et lähme, eks ta alguses kisaks, aga küll see ka üle läheks, kuid ma ju nii ei taha. Igal õhtul kui ma mõtlen, et no äkki nüüd õnnestub mul ta ära keelitada, et magaks kauem hommikul ja teeme midagi koos, on tema klõpsti üleval enne kukke ja koitu ning nõuab lasteaeda. No mis värk sellega on?

Teine teema, mis mind hulluks ajab on riietumine. Ida ei taha end talveriidesse panna. Samal ajal kui teised käivad talvekombede ja pükstega lehvib tema ikka ringi kummikute, seelikute ja jopede ning õhukeste kinnastega. Muidugi on minust kahepalgeline teda sundida riidesse panema, sest ma ise nagu te teate käin viimase hetkeni paljaste varvastega. St jalanõude sees:) Kindad on käekotis, mütsi ei ole ja heal juhul viitsin mantlihõlmad kinni panna eest. Minu vabandus on, et ma olen täiskasvanu ja minu enda teadlik valik, kas jääda haigeks või mitte, aga mis on Ida vabandus? Olen talle ka seletanud, et ta jääb haigeks, õues hakkab külm, aga ei…Kõik püksid võiksin ma põlema panna, talevpüksid olen suutnud õnneks lasteaiakappi sokutada ja loobunud neid talle hommikuti/õhtuti jalga panemast, paksud kindad pannakse vist ka alles käsu peale lasteaias kätte. Seletan Idale, et teistega võrreldes on ta nagu hilpharakas ja teised võib olla vaatavad, et me oleme napakad, aga ei morjenda see ka. Ma olen ausalt alla andnud. Nii et kui te näete mu last poolpaljalt ringi jooksmas, siis ma ei ole mitte lohakas lapsevanem, vaid ma olen tüdinenud igapäevasest vaidlusest, miks talvel tuleb end riidesse panna. Jääb haigeks, siis ongi kodus (ptüi, ptüi, ptüi). Loomulik tagajärg.

 

Issand, milline rõõmu-uudis!

Ida jalg sai lõpuks terveks ja see tähendas vaid seda, et minul on aeg tagasi tööle minna. Saate aru, ma olin koos hoolduslehega töölt ära neli nädalat! Täiesti ulme. Päris hea oli kohe esmaspäeval üles ärgata ja tegutsema hakata, veab kui töö meeldib ja esmaspäevad ei ole sinised. Küll aga tähendas see ka seda, et ma pidin Ida tööle kaasa võtma.

Poole päeva pealt kui Ida karjus (õnneks on meil kontoris vaikusekapid ja me teda väga ei kuulnud), mõtlesin ma õudusega, et pean teda ju veel vähemalt nädala kaasas tassima ja siis tabasin end veel õudsamalt mõttelt. Kui tal poleks jalaga õnnetust juhtunud, siis ma oleks pidanud temaga juba kaks nädalat tööl käima. Mul ei oleks vist ühtegi tervet närvirakku enam alles. Idal on hetkel käsil (uuel ringil) karjun-jonnin-pillun-asju-periood kui ta ei saa kohe (soovitavalt juba viis sekundit varem), mida tal vaja on. Ilmselgelt ta isegi ei ütle, mida tal vaja on või mis tema hinge vaevab, ta hakkab kohe karjuma. See on hullumeelne, uskuge mind. Mul on nutu, karjumise ja “äkääää” vastu allergia. Et oma närve ja oma kolleegide närve säästa, panin ma Ida isegi järgmisest nädalast linnalaagrisse. Maksab mu meelest küll varanduse, aga hei, kellele neid uusi kingi/terrassilaudu/klaasmaja/autoremonti/ja nii edasi ikka vaja on. Eriti kui närve enam pole. Ja siis korraga mõtlesingi ma – pamparararaa! võin jälle aasta ema tiitlile kandideerida – et appikene kui hea, et Idal jalaga õnnetus juhtus. Sülitan igaks juhuks üle õla. Mitte et ma naudiks seda, et mu lapsel oli valus ja ebamugav ja hirmus ja et ta pidi kipsi ja karkudega ringi koperdama, vaid see õnnetus andis mulle võimaluse temaga kodus olla. Mitte teda tööle kaasa tassida. Ennetavalt ütlen ma, et Marek töötab tootmises, pole vist see koht, kuhu lapse kaasa võtaks.

Ma isegi ei tea, miks (okei, tegelikult tean ju küll!) otsustasin ma vaadata, kunasest see lasteaed jälle avatud on. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks on valverühmad jälle esimesest augustist avatud. Öelge te mu kohta, mis te tahate, aga see oli selline rõõmu-uudis, et ma pidin toolilt maha kukkuma nagu oleks lotoga võitnud. Ma saan Ida jälle lasteaeda panna! Selline ema olengi, kes rõõmustab  kui lapsel jalg katki on, kui lapse saab valverühma panna ja kes ei lase oma lapsel TERVE suve KOOS vanematega puhata.

Head emad ja need emad, kes tööl käivad

Ega mul ei ole tegelikult midagi uut öelda, ma lihtsalt tahan end igaaastaselt välja elada teemal “lasteaed on suletud ja vanemad käivad tööl”.  Alustame sellest, et ma sain eelmisel aastal õpetajatega rääkides aru, et lasteaia sulgemine mingiks perioodiks on hädavajalik, sest leidub vanemaid, kes ei saa aru, et ka laps vajab puhkust ning tassivad oma lapse igal võimalikul hetkel lasteaeda. Mind teeb selline asi kurvaks ja selles mõttes on mul jah hea meel, et lapsed sunniviisiliselt puhatagi saavad, aga ma olen sada korda ka öelnud seda, et minu arvates oleks täiesti sobilik lahendus see, et lastel on kohustuslik puhata lasteaiast vähemalt kaks nädalalt järjest suvel ja talvel. Lasteaed ei pea suviotsa kinni olema.

Igal aastal on palju vanemaid, kel on mure, mida oma lasteaiaealise lapsega teha, sest tööd ei anna pausile panna. Kõik tööd ei ole paindlikud, kõik ei saa järjest neli nädalat puhata ja kõik ei saa palgata puhkust võtta, kõigil pole vanavanemaid käepärast või käivad need tööl ning mõelda vaid on olemas ka üksikvanemaid. Igal aastal on selliste teemade juures kohal ka need kraaksujad, kes ütlevad, et normaalne lapsevanem võtab endale lapsega samal ajal puhkuse. Ma tahaks ausalt sellistele inimestele otse öelda, mine v…u! Kohe niimoodi ilustamata.

Kuigi Ida tahab väga lasteaeda minna, tahtis ka valverühma minna, siis minu süda lõhkes natukene teda suveõhtuti magama kamandades ja hommikul unisena äratades.  Ma tahaks, et ta saaks suvel puhata ja mängida.

64775856_445411486039676_1690894655538855936_n

Kahjuks on ajad muutunud ja ei ole varnast võtta mittetöölkäivaid vanavanemaid ja pealegi, ajad on nii palju muutunud, et vanaemad ei istu enam maal pliidi ääres, pannkoogipann käes, neil on ka oma sotsiaalne elu. Jah, osa minust mõtleb, et krt, mis vanasti viga oli, nagu lasteaiad-koolid kinni pandi, kupatati lapsed maale vanaema juurde, aga teine osa minust saabki ka aru, et enam ei ole “vanasti” ja ebaaus oleks võrrelda aastat 1989 ja 2019.

“Normaalse vanemana” võtame me oma suvepuhkuse lähtuvalt lasteia puhkusest. Kui lasteaiapuhkus kestab viis (või rohkem) nädalat, siis meie puhkus on kaks nädalat. Võtsime koos puhkuse, sest ausalt öeldes tahaks puhkuse ajal perega koos midagi teha. See on minu arvates puhkuse üks eesmärke. “Õnneks” läks nii, et Marek pidi oma puhkuse võtma nädal hiljem ja me katame ära kolm lasteaiatut nädalat. Edasi peab vaene laps käima ilmselt minuga tööl kaasas. Hea on, et on selline töökoht eks. Samas ei ole ka see väga normaalne, aga mis valikud on. Paluda kodus töötada? Ilmselt isegi võimalik, aga teate, ma tunneksin end halvasti. Ma olen alati natuke pahandanud nende üle, kes kogu aeg lapsi nö töölt puudumise ettekäändeks toovad. Jah, saan aru, et elu lastega ongi selline, et tuleb ette igasugu asju, aga teised ei pea ju selle pärast rohkem tööl olema, et minul on laps. Lapse olemasolu ei ole põhjus vabamaks töögraafikuks.

Igaaastane probleem.

Ma ei taha Idat valverühma viia. Mis sellest, et oma lasteaias ja tuttavad lapsed ning õpetajad. Ootamatult läks aga nii, et mu ema, kes laulupeoks Eestisse tuli, avastas, et tegelikult ta võiks nädal aega Idat hoida kui keegi ta Tartusse tooks. Teate, mida halb/normaalne/hea ema tegi? St mina. Pani autole hääled sisse ja viis lapse peale tööd vanaema juurde Tartusse, isegi ei mõelnud selle peale, kas vanaemal äkki oleks oma aega vaja, sõitis öösel tagasi Tallinnasse ja läks viis tundi hiljem poolmagamata tööle. Miks ma seda pikemalt mõtlemata tegin. Mitte sellepärast, et ma tahaks ise Idat “jalust ära” saada. Teate, ta on juba sellises vanuses, et ta saab ise endaga väga hästi hakkama ja ei ole enam väsitav (kui välja arvata nonstop jutuvada ning ootamatud tujukõikumised). Ma tahan, et ta saakski puhata.

Ma olen normaalne lapsevanem. Aga vajadusel olen ma (kahjuks?) ka lapsevanem, kes käib tööl.

 

Meie kiisul kriimud silmad

Iga kord kui ma võtan sõna Eesti haridussüsteemi teemadel saan ma hulga kommentaare, mis räägivad sellest, kuidas ma teen Eesti õpetajatele liiga ja ei hinda nende tööd. Minu jaoks on suur vahe, kas ma kritiseerin süsteemi või inimesi, need on kaks eriasja, vähemalt minu jaoks. Ma olen 100% arvamusel, et Eesti haridussüsteem, alusharidus, on iganenud ja paljus sõltubki lapse heaolu lasteaias, koolis sellest, milline õpetaja teda alusharima satub. Ida Eesti õpetajatega ei saaks ma rohkem rahul olla. Seda et tegu on soojade, hoolivate ja tarkade õpetajate ja inimestega kinnitab ka see kui palju ja kuidas laps õpetajatest kodus räägib ning kuidas ta tahab lasteaeda minna. Mind lapsevanemana paelub aga see, kuidas ma näen, et laps nende käe all silmnähtavalt areneb. Mina olen õpetajana äärmiselt kehv, ma ei tule poolte asjade pealegi, mida juba ammu oleks võinud õpetada, seda enam, et on näha, et lapsel on huvi. Ometi on meil kodus vägagi taibukas laps, kes teab rohkem kui ma oskaksin ühelt viie-aastaselt eeldada. Ilmselt õpib ta üsna pea lugemagi. See kõik on tänu õpetajatele, mitte mulle.

Sellest lugemiseoskusest ja muudest oskustest ma aga tahangi rääkida. Kui ma ütlen, et ma olen õpetajana äärmiselt kehv lapsevanem, siis ma pean silmas neid traditsionaalseid õpetusi – lugemine, arvutamine, kirjutamine ja muud sellised asjad. Ma olen alati mõelnud, et küll lapsed koolis õpivad. Ma ise oskasin ema sõnul juba vapsee imikuna lugeda, “Kalevipoeg” kuulus mu lemmikraamatute hulka kolme-aastaselt, kuuendakse eluaastaks olin ma juba “Tõde ja õiguse” kallal. Olgu, liialdasin muidugi, aga ma tõesti oskasin lugeda  viiendaks eluaastaks vist, seega ei saa arvata, et minu arvamus on tingitud sellest, et olin õppimisel aeglane. Minu arvamus põhineb hoopis muul. Esiteks on lapsed väga erineva arenguga, ei saa kõiki ühe mõõdupuu järgi võtta. Teiseks on lastel erinevad huvid. Teate ju seda kuulsat tsitaati, et “kui hinnata kala tema võimekuse järgi puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on rumal”? Kolmandaks olin ma 5-aastane 33 aastat tagasi. Minu päeva eredamad hetked olid õhtune pooletunnine lasteekraan ja  kella üheksane “Vikeraadio” unejutt ning raamatud. Kui mul oleks olemas olnud Netflix, YouTube, iPhone, iPad, Playstation, siis võib olla ei oleks ma ka nii palju raamatuid lugenud. Me ei tea. Ajad on muutunud ja me ei saa kõiki lapsi sundida olema ühesugused või sellised nagu olid lapsed 30-40 aastat tagasi. Meil on koolikohustus alates 7.-17. eluaastani. Kas me tõemeeli arvame, et selles vahemikus ei õpi mõni laps lugema/kirjutama? Kas me tõesti arvame, et nad ei tee seda esimeste kooliaastate jooksul? Kui ei õpi mingiks vanuseks lugema/kirjutama, siis on selleks olemas ka erikoolid.

Aga lapsed peavad kooli minnes lugeda oskama.  Praktika (sh uuringud) näitavad, et paljudes Eesti lasteaedades ei lähtuta veel lapse arenguvajadustest ja õppima õpetamisest. Ikka veel näeb ja loeb, kuidas õpetajad palehigis lapsi laua taga töövihikuid täites kooliks ette valmistavad. Aga kuhu jääb lapse enda initsiatiiv, loovus, õpihuvi, probleemi eri moel lahendamise katsetamine, koostöö ja selle käigus suhtlemise harjutamine – need kõik on ju vajalikud oskused 21. sajandil toimetulekuks? (Õpetajate Leht). Siin tulebki minu ajju veateade. Esiteks jõuan ma tagasi sinna, et lapse õpihuvi saab lasteaiast kas tõuke või tõrke. Kui tal on õpetajaga vedanud ja õpetaja oskab õpetada mängeldes, nii nagu Ida rühmas või talle satub üleüldse selline õpetaja nagu minu sõbranna, kes on ilmselt unistuste lasteaiaõpetaja ja kandideeritud ka Aasta parima lasteaia õpetaja tiitlile õigustatult, on tõenäosus suur, et lastel ei teki õppimise suhtes tõrget. Kui aga satub õpetaja, kes palehigis lapsi laua taga kooliks ette valmistavad ja selles rühmas on ka mõni kala, kes ei oska puu otsa ronida, siis mis jääb lapsele meelde? Ta on rumal, ta ei taha õppida ja suure tõenäosusega kuuleb ta, et aga sa ei saa kooli minna, kui sa ei oska seda ja seda ja seda. Kõik ootavad 1.klassi minekut, pange end aga selle lapse kingadesse, kes on lasteaias kogu aeg kuulnud, et kui sa ei oska lugeda, siis sa ei saa koolis hakkama. Paneb õppima? Ja kui vanemad on minusugused?

Ma arvan, et ma ei ole kuigi kannatlik õpetaja, okei, ütleme ausalt, ma olen lausa laisk, kuid see ei tähenda, et ma ei armastaks lapsele muid asju koos teha, mis minu meelest on silmaringi arendamiseks ja huvide tekitamiseks sama olulised või isegi olulisemad, sest lugema-kirjutama saab koolis õppida, aga üldine silmaring ja lapse areng, lapse huvide areng peaks olema just lapsevanema töö ja huvi. Selles osas arvan ma ausalt, et me oleme Marekiga mõlemad üsna head vanemad. Mu meelest isegi see, et mu viieaastane laps suudab sõita 13 kilomeetrit rattaga, nii et silm ka ei pilgu, on üsna muljetavaldav, eriti maailmas, kus heaks lapsevanemaks olemiseks piisab tihti vaid lapsele iPadi kätte andmisest, see ka ju arendab. Igaks juhuks (saan aru, et siin oli probleem, miks ühe blogija laps abiratastega rattaga sõitis?) ütlen, et pikemaid maid sõidab Ida ka just abiratastega rattal, sest mulle tundub, et ta tunneb end kindlamini ja saab puhata kui väsimus tuleb, lühemaid maid kärutab nagu vanamees “suurte tüdrukute rattaga”. Ent jälle – kas kõik lapsed peavad viiendaks eluaastaks sõitma ilma abiratasteta? On see kusagil seaduses kirjas?

Ehk siis ma jõuan jälle ringiga sinna, et ma olen öelnud, et minu arvates vormib Eesti haridussüsteem ühesuguseid sõnakuulekaid sõdureid, keda saaks ühe mõõdupuu järgi hinnata. Mulle on vastu vaieldud, et ma eksin, olen ülekohtune, ei taha mõista. Mulle tuleb silme ette ikka see meem, kus Pinocchio läheb esimesse klassi, õpetajaks on kirves ja kõik ülejäänud õpilased on juba ühesuguseks töödeldud. Ma ei ole koolide ja õppimise peale mõelnud väga pikka aega, sest pole põhjust olnud, nüüd seoses Idat eesootava kooliteega ikka mõtlen, et pagana “paneme-kõik-puu-otsa-hinde-peale-ronima”- süsteem on see meie haridussüsteem ikka. Mulle ei meeldi. Mulle meeldiks kui kool õpetaks mõtlema, analüüsima, aru saama, mitte suvalisi numbreid ja asju pähe tuupima. Ma olen nõus ühe lapsevanemaga, kes Õpetajate Lehes on arvamust avaldanud: “Mäletan juhust, kui vanemal lapsel tuli loodusleksikonist pähe õppida 15 lehekülge lindude nimesid. Mina ei tunne kõiki maailma linde ja olen senini hakkama saanud. Samuti ei arva ma, et peaksin peast teadma kõiki ajaloodaatumeid ja -sündmusi. Kui vaja, leian need internetist või entsüklopeediast. Pealegi on mõned õpikud nii keerulise sõnastusega, et isegi täiskasvanul tuleb mõnda lauset kolm korda lugeda, et sisust aru saada. Kui lapse ainus mõte on, et jõuaks kodutööd kiiresti tehtud, on õppimise kasutegur väga väike. Leian, et tähtsam on õpetada lapsi süsteemselt mõtlema ning olulist ebaolulisest eraldama. Räägime palju vaimsest tervisest ja koolistressist, mille üks põhjus on see, et lapsed on kodutöödega üle koormatud.”

 

Laske lastel lapsed olla!

Paar päeva tagasi potsatas meie postkasti kiri teatega, et Ida on alates august 2019 võetud vastu Lillehammeri Hammertuni kooli esimesse klassi. Ida on siis veel viie-aastan. Täpselt nii ongi, et kooli alustavad lapsed seal viie-kuueaastaselt, sõltuvalt sünnipäevast. Kui ma vaatan Ida Norra lasteaiakaaslasi, siis osa neist käis veel aasta tagasi mähkmega, kirjutada ja lugeda ei oska neist keegi, numbreid ka ei oska. Ometi ei ole nad rumalad, nad on taibukamad ja tragimad kui lasteaialapsed Eesti lasteaias.* Nad on nutikad ja saavad paljus paremini hakkama kui nende eakaaslased Eestis. Miks? Neil puudub pinge ja stress, vanemate, õpetajate ja ühiskonna poolt. Lasteaed ei ole ka Norra vaid hoiufunktsiooniga, ent põhirõhk õpetusel on muus kui ABC ja 123 õppimisel. Nad saavad lasteaiast kaasa  oskused, mida meie lastel tihti vajaka jääb. Ma tean 5-6 aastaste laste gruppi, kes käis poolekilomeetrisel “matkal” ja suur osa lastest väsisid ära, sest nad ei ole harjunud liikuma. Ida ja tema Norra lasteaiakaaslaste jaoks ei ole mitte midagi ületamatut paarikilomeetrises matkas mägedes.

Norra lapsed alustavad õppimist koolis. Esimeses klassis. Kindlasti on lapsi, kes juba oskavad lugeda ja kirjutada ning arvutada, kuid see ei ole eluliselt oluline. Teised ei oska – pole probleemi. Õpivad. Need lapsed ei jää oma arengult maha ega ole milleski halvemad kui eakaaslased Eestis ja keegi ei tule selle pealegi, et lapsi lahterdada – tublimad ja mahajäänumad, kelle pärast teised igavlema peavad.  Muuta ei tule mitte lasteaedade süsteemi, et koolivalmiduse tase oleks ühtlasem, vaid muuta tuleb meie iganenud haridussüsteemi üleüldiselt. Ma ei liialda kui ma arvan, et Eesti koolid on ühed tagurlikumad. Me väärtustame vaid hindeid ja tulemusi, mitte indiviide nende hinnete taga. Meie haridussüsteemi võtab kokku allolev pilt:

Ronige-selle-puu-otsa-768x576.png

Albert Einstein on öelnud kuldsed sõnad: “Igaüks on geenius. Aga kui hinnata kala tema võime järgi ronida puu otsa, siis ta elab kogu oma elu uskudes, et ta on rumal.” Täpselt nii meie haridussüsteem toimib. Minul õnnestus 16-aastasena veeta aasta vahetusõpilasena välismaal, see muutis mind ja minu suhtumist oma teadmistesse, sellega ka usku oma oskustesse ja tugevustesse totaalselt. Ma mõistsin, et ei ole rumalam, sest minu matemaatika hinne oli piiripealne “kolm” (kaldu ikka “kahe” poole) matemaatika viielisest ega targem klassikaaslasest, kes sai kirjandi eest “kahtesid”, samal ajal kui mina noppisin “viisi”. Meil olid erinevad tugevused. Me olime ja oleme siiani erinevad. Eesti koolidesse on vaja sellist hoiakut, mitte paluda kalal puu otsa ronida ja seda hinnata.

Minu lasteaiast ja koolist on möödunud 30 aastat,  selle ajaga ei ole suurt mitte midagi muutunud. Oleks aeg midagi muuta. Muutus ei pea algama lasteaiast. Lasteaia algne hoiufunktsioon EI TULE asendada tänapäevasele alusharidus asutuse vajalikkusele. EI TULE viia sisse võõrkeeleõpe lastaia eelviimases rühmas. EI TULE koostada õppeprogramme, mis tagaksid ühtse kooliküpsuse kõigile lastele. Laps EI PEA (võib, aga ei pea) nelja-aastaselt oskama lugeda, viie-aastaselt matemaatikat ning kuue-aastaselt võõrkeelt. Lasteaed EI PEA OLEMA väikese inimese töökoht.  Millal siis laps saab laps olla? Tal on ees vähemalt üheksa aastat kooliteed, kus elu suuresti koosnebki õppimisest. Uskuge mind, kui ta ei oska esimeses klassis kirjutada, siis üheksanda klassi lõpuks võib ta osata kirjutada paremini kõigist nendest, kes nelja-aastaselt juba lugesid.

Mul on siiralt kahju, et Ida ei saa oma kooliteed alustada Norras. Õnneks saab ta vähemalt käia osaliselt Norra lasteaias. Nautida laps olemist ilma surveta olla kellestki parem või vähemalt samaväärne. Ja ennetades kommentaare, siis oma vanuse kohta on ta uskumatult tark laps – tähti tunneb, veerib kokku sõnu ja numbritega on ka rohkem sina peal kui mina kunagi olen olnud ehk et mitte selle pärast, et ta oleks rumal ja ma kardaks, et ta ei saa Eesti koolis hakkama, tahaks ma, et ta saaks Norras koolis käia.

Postitus on vastulause Kristiina Heinmets Aigro arvamusartiklile.

*muidugi ma üldistan

**päisepilt on tehtud märtsis. Lapsed nautisid esimest kevadpäikest ja keeldusid kõik koju minnes endale rohkem riideid selga panemast. Keegi ei saanud šokki.

Käed külmunud, jõulud südames

Täitsa hull kui külm täna oli. -12 kraadi. Aga see ei tähendanud sugugi, et ma ei oleks kell pool kaheksa lasteaias õues oodanud, et laste Lucia rongkäiku vaadata. Koos teiste lastevanematega, sest täpselt seda sa 13. detsembril – Luciapäeval – teed. Näpud on ära külmunud, sest korraliku Insta-emana püüad ju ikka seda armast hetke iga hinna eest jäädvustada (mis sellest, et sa pole ikka viitsinud oma uue kaamera kasutusjuhendit läbi lugeda ja suur osa pilte on lihtsalt blaaaah), aga jõulud on südames ja ongi õige aeg kodu poole tagasi sõitma.

Maihaugenis on ka käidud. Suusahüppetornis. Kamina ees konte soojendatud. Glögi joodud. Ha det bra, selleks korraks!

DSC01310DSC01311DSC01347DSC01370DSC01398DSC01416DSC01423DSC01432DSC01438DSC01292