Automaatvastaja

Vaatasin paar päeva tagasi üht vanemat filmi, kus inimene koju tulles suhteliselt esimese asjana kõndis automaatvastaja juurde, et kuulda, kes helistanud on. Meil ei ole peres kunagi automaatvastajat olnud ja mäletan, kuidas ma lapsena kadestasin neid, kellel oli. See tundus nii uhke värk. Aga ma olin leidlik laps. Ma mängisin ise automaatvastajat. Jah, te lugesite õigesti. Oli inimesi, kellega ma ei viitsinud rääkida, aga kuidas sa saad teada, kes helistab? Nii ma mõtlesingi välja automaatvastaja. Vastasin telefonile, et olete helistanud numbrile 488120, kedagi ei ole kodus, jätke oma teade. Täitsa toimiv asi oli. Ja ma läksin veel kaugemale. Meil oli kunagi lehes mingi kuulutus, et müüme kartulit või kaalikat või ostame või vahetame, ma ei mäleta, igatahes telefonikõnede hulk oli meeletu ja mulle megatüütu, sest helistajad olid vanemad inimesed, kes tahtsid suhelda. Mina ei tahtnud. Nii leiutasin ma uue teate. Vastasin telefonile samuti, et olete helistanud… aga lisasin, et kui helistate kuulutuse pärast, vajutage 1 ja jätke peale seda oma sõnum ning telefoninumber, me helistame teile tagasi. Küsite, kas töötas? Töötas. Kuulasin kenasti siis need sõnumid ära, kirjutasin märkmikusse telefoninumbrid ja kõik. Ei mingit vanainimestega rääkimist (hmm, huvitav, kas need vanad inimesed võisid olla 40+ vanuses?). Igatahes ma olin päris hea automaatvastaja.

Kas automaatvastajad üldse on enam olemas? Kas keegi neid kasutab ka? Ma vist isegi ei tea enam inimesi, kel lauatelefonid oleks, automaatvastaja tundub mulle umbes sama kadunud asi kui faks. Kuigi…on tulnud ette olukordi, kus mul on palutud mingid dokumendid saata faksiga. Ma päriselt mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen, lähen ajaloomuuseumisse või mis? Õnneks võis dokumendid faksimise asemel saata ka tavapostiga. Vedas seekord.

Mis asjad veel kadunud on? Telefonikioskid. Kes neid veel mäletab? Tegelikult olid ju täitsa toredad asjad. Mis veel? Ahjaa, pleierid! Ma läksin 1997. aastal Norrasse, kaasas kassettpleier ja kassetid. Mäletan, et isa ütles mulle tookord, et tead, Liisu, varsti on nende asemel CD-d. Ma naersin ja ütlesin jajah. CD-d siiski tulid. Ja ka kadusid. Nagu VHS-id. Moodsad inimesed ei osta isegi enam DVD-sid. Mina veel nii moodne ei ole. Mulle meeldivad DVD-d. Kuigi mul on ka Telia filmiriiul olemas ja Netflix, aga mulle ikka meeldib ka DVD-sid osta. Üks mu tuttav ütles mulle kunagi selle peale, et ma olen täitsa loll, et plaate ostan, et tema ei tõstaks never poodi oma jalga, et plaate osta. “Iga kell enne sikutan kusagilt!” ütles ta uhkusega. Mul hakkas piinlik. Iga kell ma enne ostan poest plaadi, isegi kui see jääb pärast riiulisse, kui et varastaks mõnelt piraatsaidilt. Pole minu tassike teed.

Ja kas te mäletate, kuidas vanasti inimesi ära blokiti? Täpselt nii nagu alloleval pildil. Ma mäletan hästi seda nippi.

Pekingi kana, tätoveeringud ja hirm

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb minna tagasi alloleva pildi tegemise aega ehk aastasse 2001, mil ma olin saanud stipendiumi Oslo ülikooli ja elasin kolm kuud Oslos koos oma host-õega Rotary vahetusõpilasaastast. Me olime mõlemad 20-aastased. Te ju mäletate, mida see vanus tähendab? Pidusid, rumalaid otsuseid, veel pidusid ja veel rumalaid otsuseid. Üks neist on just alloleval pildil. Tätoveeringud.

Ma isegi enam ei mäleta, kust meil see mõte tuli, aga ühel laupäeval ärkasime me üles ja mõtlesime, et kuule täitsa lahe oleks ju ning juba mõned tunnid hiljem vedasime me end ühte lähimasse tätoveerimissalongi. Tätokad olid kallimad kui me olime eeldanud, aga kui juba kohale sai tuldud, siis ära ka ei tahtnud ilma minna. Ma mäletan täpselt, et minu oma maksis 500 NOK´i ja kui praegu on see ca 50 eurot suht kommiraha, siis tol hetkel oli see 1/4 mu kuustipendiumist. Üsna kitsas summa, millega Norras ära elada, eriti kui sealt 500 raha tätoka peale ära raisata. Aga tehtud see sai. Valisin sealt kõige odavamate tätokate lehelt enda arvates ühe kõige ilusama ning otseloomulikult lasin selle teha alaseljale. Korralik trampstamp eluks.

Hiljem olen ma seda tätoveeringu tegemist korduvalt kahetsenud. Mitmel põhjusel. Esiteks, ma ei ole tätoveeringuinimene. Mulle ei meeldi tegelikult tätoveeringud üldse. Ei endal ega teistel. Mul on muidugi tuttavaid, kel on armsad tillukesed tähendusega tätoveeringud, kuid need popid ülekeha-tätoveeringud ei ole absoluutselt minu teetassike. Ma ei mõista kedagi hukka, oma keha, oma otsused, lihtsalt mulle ei meeldi (kui mu arvamus midagi muutma peaks). Ja kuigi ma olen arvamusel, et inimesi ei tohiks nende välimuse ja hobide pärast hukka mõista, pean ma olema aus ja ütlen, et mõistan, miks see mees lasteaias õpetajana töö kaotas.

Teiseks on mu tätoveering tähenduseta, see on lihtsalt reaalselt kõige mõttetum tätoveering ever. Kes teab, võib olla olen ma viimased 19 aastat käinud ringi seljal punane roos (mhm, mhm!) + võimalik, et hierogfüüf, mis tõlkes võib tähendada “Pekingi kana”. Või siis “ingi ka” või muud lühendit sellest õnnetust kanast, sest ega see seal seljal päris hieroglüüfi mõõtu ka välja ei anna. On selline poolik.

Kolmandaks on see aja jooksul nii tuhmunud, nii et lisaks sellele, et see on mõttetu, on see ka kole. Kuna see on sellise koha peal, kust ma ise seda väga ei näe, siis 90% ajast mul ei ole meeleski, et see mul olemas on. Küll aga pean ma 90% sõprade-tuttavatega spaas/ujumas käies leidma hüüatusele “oi, sul on ka tätoveering, me ei teadnudki!” leidma vabandusi, et keegi ei arvaks, et ma 39-aastaselt olen 10-aastasel ja/või pimedal lubanud oma alaseljale tramp stamp´i teha. Olete valmis seda kaunitari nägema?

Siit see tuleb! Daamid ja härrad, saage tuttavaks – minu “ngi ka” + roos.

Olete naermise lõpetanud?

Et asja natuke ilusamaks teha, siis alguses sai see tätoveering komplimente, see oli midagi uut ja huvitavat, lausa metsikut, sest ega neid tätoveeritud tüdrukuid tol ajal kuigi palju ei olnud (kui nad just ei olnud mootorratturid või mõne alternatiivse elustiili esindajad). Uskuge või mitte, aga seda peeti isegi seksikaks ja ma näitasin seda rannas ikka uhkusega. Mida aeg aga edasi, seda rohkem see mind häirima hakkas. Iga kord kui keegi hõikas “oi, sul on ka tätoveering” tahtsin ma peaga vastu seina joosta. Mu sõbrannad teavad, et ma olen selle tätoveeringu eemaldamisest või üle tegemisest juba aastaid rääkinud. Ma arvan, et isegi üks kümme aastat.

Miks ma sellega midagi ette ei võtnud?

Ausalt puhtast hirmust valu ees. Medemis kliinik kutsus mind tätoveeringu eemaldamisele juba ammu. Alguses olin ma “jah, muidugi, teeme ära!”, aga siis sai jälle hirm valu ees võitu ja kuna igapäevaselt ta mul silma ees ei ole, siis otseselt ei seganud ka. Marek oli harjunud, väitis ju, et teda ei häiri, et ma meeldin talle sellisena ka. Nii ma seda tätoveeringu eemaldamist edasi lükkasingi. Kuniks ma paar nädalat tagasi end duši alt tulles peeglist oma soengut vaatasin tagant poolt vaatasin ning paratamatult ka tätoveeringut märkasin. Pagan, see oli ikka kole kui öö. Kolm minutit hiljem kirjutasin ma Medemisse, et küsida, kas nad ikka veel on sellest tätoveeringu eemaldamise koostööst huvitatud. Minu rõõmuks ja hirmuks nad olid.

Mida lähemale protseduuri kuupäev tuli, seda rohkem ma kartma hakkasin. Nagu kohe päriselt. Marek ei teinud asja lihtsamaks. “Oot, mis nad nüüd siis hööveldavad sul naha maha sealt või lõikavad ära selle või?” küsis ta. Aitäh, mees! Ma niigi olin poolenisti põnnama löönud ja sõnad “hööveldama” ja “lõikama” ei kõlanud kuigi julgustavalt. Auto ära parkides ja Medemise poole kõndides, tundsin ma päriselt, et ma kardan. Aga mis siis kui on väga valus? Mis siis kui ma valust kedagi jalaga löön? Või kartma hakkan ja loobun? Või… Mul käis peast läbi sada mõtet ja hirm aina kasvas. Hirm ei läinud vähemaks ka konsultatsioonilaua taga istudes, kuigi protseduuri läbi viiv arst kinnitas, et see on valutum kui IPL fotonoorendus, mis mu meelest ei olnud üldse valus, pigem kohati ebameeldiv, ja ma sisestasin endale, et see ei saa kuidagi olla hullem valu kui sünnitus. Ja selle olen ma ometi üle elanud. Lisaks teadsin ma ju ka, et usaldan end oma ala professionaalide käte alla, nii et mida karta .

Ometi läksid mul lahti riietades ja protseduuri oodates peopesad higiseks.

Aga ma olin endaga rahul. Ma olin oma hirmu ületanud. 19 aastat hiljem olin ma sellest nooruse lollusest lahti saamas. Guri, mu host-õde, pidi tätoveeringu tunduvalt varem eemaldama. Kui ta vanemad sellest teada said, lubasid nad ta pärandusest ilma jätta. Sellest pärandusest ilma ei oleks tahtnud jääda.

Kuidas siis tegelikult oli? Oli tunne nagu oleks piinariistal olnud või ei saanud suurt arugi, et midagi tehti? Kirjutan kohe varsti sellest eraldi postituse. Püsige lainel!

Diggi-loo diggi-ley alla tittar på mig

Sattusin eile “Sangareid” vaatama. Olen seda filmi küll 628356 korda näinud, aga ikka vaatan uuesti, sest – hahhh, kõlan nagu “Voimix´i” reklaam – lapsepõlv tuleb meelde. Päriselt. Ma mäletan jumalast hästi, et meil olid kodus ilusad punased suusasaapad ja ma kogu aeg mõtlesin, et kui saaks selle otsa kuidagi ära lõigata, saaks vinged tennised. Ma arvan, et ma salaja isegi püüdsin neid maha nüsida. Või esimesed banaanid. Ma olin oma ema peale nii solvunud kui ta 1989.aastal Rootsis käis ja ütles, et tahtis mulle laevast banaane tuua, aga need läksid käekotis koledaks ja ta viskas need minema. Ma mäletan seda pettumust. Mis siis, et läksid koledaks, ma oleks ikka söönud!  Või Herrey´s. Kellele ei oleks Diggiloo Diggiley meeldinud, ah? Eriti meeldis mulle muidugi rootiskeelne variant. See oli mu lapsepõlve üks lemmiklaul. Ma arvan, et ma olin Idavanune kui see plaat mul igal võimalikul hetkel kodus mängis.  Plaadikaas meeldis ka jõhkralt. Nii ilusad ja stiilsed mehed olid mu meelest need kolm venda. Ma muideks hiljuti leidsin selle plaadi ka kusagilt second hand´ist ja pidin ära ostma, mis sellest, et meie vinüülplaadi mängija väga hästi ei mängi. Eino Baskini plaadi ostsin ka. Sest no halloo, kas on minuvanust inimest, kel ikka see plaat poolenisti peas ei oleks. Kunstisaalis, kunstisaalis, seisis seisis see Veenus 2000 aastat ilma heeringata, seisab 10 minutit heeringaga. Mis temaga ikka juhtub? Tal niikuinii kätt ei ole!

Eile jäin ma selle filmi ajal mõtlema kui jabur oli aeg kõigest mõnikümmend aastat tagasi. Praegu mõtled, et oh tuli tuju, läheks Rootsi kruiisile, käiks Junibackenis või ABBA muuseumis või shoppaks allahindluste ajal ning lihtsalt lähed. Või on kiiresti vaja koosolekule jõuda, istud lennukile ja hops, oled kohal. Ei tule ju selle pealegi, et see Rootsi, mis on meist kiviviske kaugusel, oli alles suhteliselt hiljuti meie eest lukus. Välismaal elavad sugulased oli midagi sellist, mille väärtust ei anna 2020 aastal vist isegi enam edasi anda. Vahukommid, Levi´s teksad, krõpsuga tossud, Barbied, välismaiste logodega kilekotid, mis oli ikka nii kõva sõna, et koolikoti asemel sai isegi koolis käidud nii, et raamatud kilekotiga kaenlas. Ulme. Ma täiega mõistsin filmi vaadates “patsaanide” elevust Kungsgatanil jalutades, seljas välismaiselt värviline dressipluus. Ma olen seda elevust kogenud. Sõnaseletamatu tunne, hallist ja vaesest 1990-aastate Eestist, saada välismaale. Rootsi tundus täielik unistuste maa.

PicMonkey Collage

Kunagi kolisid ühed meie tuttava tuttava tuttavad Rootsi. Mina ei mäleta, mis nipiga nad sinna said, aga elama nad sinna said ja püha issand jumal, kus see oli uhke värk. Kuidas sellest räägiti lausa legende. Alguses muidugi rääkis vanatädi, et näed elavad kusagil pagulastele mõeldud majas, ma muidugi ei saanud täpselt aru, mis see on, aga sain aru, et see oli midagi nii õudset ja ebainimlikku, et neile tuli kaasa tunda. Tegelikkuses oli see tavaline korterelamu, mis minu silmis (kui ma seda lõpuks ka oma silmaga nägin) oli kordi uhkem kui ma oleksin isegi oma unenäos osanud ette kujutada. Ma veel mõtlesin, et seal elaks küll hea meelega. (mitte nii) naljakas fakt, aga umbes samal ajal oli ka meil selline 50/60 olukord, et oleksime Rootsi kolinud. Hea või halb, et ei kolinud, sellel pole enam üldse tähtsust.

Mul on Rootsiga täiesti oma suhe. Just selle 1990-aastate Rootsiga. Seepärast pole vist üldse ime, et “Sangarid” mulle tõesti meeldib. Aga teile? Ma mõtlen, et peaks täna lausa lõpuni vaatama. Jälle. Sest “Frozen II” ei ole ju veel dvd-l väljas?

 

„Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teinekord.”

Tänane ajastagasirännak on jällegi inspireeritud “Vikerraadiost”, seekord intervjuust  Argo Aadliga, kus ta rääkis oma meenutustest üheksakümnedatest, et kui palju veidraid asju oli. Näiteks see, et jooksumaratonil sai ta auhinnaks telefonikataloogi ja selleks ajaks kui nad kaks aastat hiljem telefoni said (peale 20 aastat järjekorras) oli kataloog tal peas, sest see oli nii põnev lehitsemine olnud. Ma mäletan neid katalooge. Meil oli siis küll juba telefon olemas, aga need paksud kollased kataloogid olid täielik meelelahutus. Üks põhjus oli muidugi see, et sai järgi vaadata, kellel tuttavatest ka telefon on ja siis nendele niisama helistamine oli üheksakümnendate üks ägedamaid meelelahutusi, aga ma mäletan, et need tõesti olid megapopid ka niisama lappamiseks. Mis seal küll nii põnevat oli? Anna täna lapsele mängimiseks (lugemiseks!) kätte telefonikataloog…

Ja see 20 aastat telefoni ootamist. Kas te kujutaks täna seda ette? 1997. aasta tundub mulle nagu oleks see eile olnud, aga kui nüüd tagasi vaadata, kas pole veider mõelda, et veel 23 aastat tagasi käis suur osa suhtlusest KIRJA teel. Ma olin Norras vahetusõpilane ja mäletan kui palju kirju ma sain ja ise saatsin. Hiljem sai juba helistama ka hakata, sest nagu lugeda saate – kõigest 20 aastat ootamist ning 1997.aastal sai mu tädi endale kauaoodatud lauatelefoni.

PicMonkey Collage.jpg

Alles hiljuti leidsin ma koristamise käigus ühe karbikese, kus olid sees paljud vana aja kirjad. Nii mu enda omad, kui veel vanemad. Nii tore oli sentimentaalselt neis vanades kirjades sorida,  juba sellepärast et täna ei kirjuta keegi enam kirju, selleks ei ole enam lihtsalt aega. Ja ei olegi ju kellelegi kirjutada. Ja põhjust nagu ka ei ole… Oleks ju suht koomiline kui kirjutaksin emale teise linna kirja:

„Kallis ema,

Tuleme järgmisel reedel, 01.11 Tartusse. Loodan, et olete kodus. Olen hetkel küll natuke külmetanud, aga muidu on meil kõik hästi. Marekil läheb töö juures ka hästi.

Kuidas teil läheb?

Liisu „

Suht totter, eksju? Ainukesed „kirjad”, mida me veel mingil määral saadame ja saame, on jõulukaardid. No vot ja nii ma siis lugesingi vanu kirju, mis tädi, vanaema, ema, sõbrannad olid mulle kirjutanud, kui ma Norras olin. Täitsa lahe kohe! Natuke piinlikud ka ja naiivsed, aga ikkagi armsad.

IMG_0553

Lugesin hiljuti ka üht nõuka-aegset raamatut, tegelikult oli raamat tõsistest asjadest ja noorte probleemidest, aga ometi ajas see naerma. Kogu see raamat tundus nii naiivne ja aegunud, aga samas oli seal kirjeldatud hetki, mis panid muigama, sest ka mina mäletasin neid.

Kodust ära minnes pandi uksele vahele paberilipik, millele oli kirjutatud : „Läksin poodi, tulen poole tunni pärast. Kell on 13:40” või „Olen Sale juures, lase kella” või „Oota. Tulen kähku tagasi. Kell on hetkel 12:15”.

Kuidas sa muidu jätsid ootamatutele külalistele informatsiooni. Külalised ei saanud ju ette helistada, sest telefone lihtsalt polnud. Tuldigi niisama, ootamatult ja ette hoiatamata. Ja selge see, et oli ju vaja jätta mingi teade, kui vaid korraks kodust ära mindi. Igaks juhuks. Äkki on just täna see päev kui keegi külla tuleb.

Mõnikord oligi koju tagasi tulles ootamatu külaline ukse taga, istus trepiastmel ja ootas. Teinekord oli ukse vahele jäetud vastukiri: „Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teine kord. Janne”. Mõnikord oli ukse taga ka kaasavõetud tort või midagi muud sarnast.

Minul oli alati jube kahju, kui külalised olid käinud, aga olid enne meie koju jõudmist ära läinud. Mulle meeldisid külalised ja ma leidsin alati mingi põhjuse ema või vanaema ja nende külaliste juures olla või siis vahetpidamata kohvilaua juurde asja teha.

Neil olid alati nii lahedad jutud, mitte et ma midagi neist juttudest aru oleksin saanud, aga lihtsalt tundus, et täiskasvanute jutud on jube põnevad ja asjalikud. Ja mina tahtsin ka asjalik olla. Ja seepärast ma muidugi jalus tolknesingi alati kui külalised tulid.

Üks huvitav fenomen oli veel see, kui me juhtusime kodus olema, aga ootamatud külalised tulid valel ajal. Ma isegi ei tea, mis see vale aeg oli või miks mõnikord ei tahetud külalisi sisse lasta, aga igatahes tuli siis uksekella kuuldes surmvaikseks jääda ja hiilida uksesilma juurde. Uksesilmast tuli vaadata nii, et koridoris olija aru ei saaks (mingi nipp oli isegi, aga seda ma küll enam ei mäleta). Kui ukse taga oli keegi, keda sel päeval ei oodatud, tuli hiirvaikselt tagasi teise tuppa hiilida ja seal hääletult edasi oodata, kuni külaline lahkus. Aga ega siis külaline ju kohe ei lahkunud – ta lasi mitmeid kordi kella, katsus ukselinki (jube piinlik, kui uks ei olnud lukus, siis tuli mingi kiire vale leida, et „issake, küll on hea, et sa ust katsusid ja sisse said, ma just koristasin kappe ja olin siin tabureti otsas, karbid süles, ei saanud ennast kohe liigutada, hõikasin küll, et sisse, aga ju sa siis ei kuulnud...”), lõgistas ukselingi kallal ja siis oli vaikus. Aga see ju ei tähendanud ka, et külaline oleks ära läinud. Ei… siis tuli vaikselt kardina vahelt piiluda ja kuulatada, kas koridoriuks käis. Kui oli näha, et külaline lahkus, tohtis jälle rääkima hakata, kui aga seda näha ei olnud, tuli mõnda aega edasi sositada („ei tea, kas ta on ikka veel koridoris?”), uksesilma juurde hiilida ja olukorda hinnata ja igaks juhuks veel mõnda aega tasa olla, sest uksesilmast ei näinud ju tervet koridori ja võib-olla külaline luuras kusagil nurga taga.

Naabrivalve oli tol ajal ka ERITI tõhus, naaber teadis TÄPSELT, kas sa oled kodus, kuna sa tulid, kuidas sa tulid, kellega sa tulid, miks sa kodust läksid, kuhu ja kauaks. Seega võis ikka ette tulla, et abivalmis naaber andis ootamatule külalisele nõu: „Lase aga veel kella, nad on kindlasti kodus, ma ise nägin, kuidas nad pool tundi tagasi tulid ja läinud ei ole nad küll kuhugi, ma oleks näinud….

Jumal tänatud nende valvsate naabrite eest!

Ja siis olid veel igasugu muud veidrused, näiteks telefonikõned. Igaühel ju telefoni ei olnud, meil ka mitte, aga tädi naabril oli. Ja kui siis keegi juhtus tädile sinna helistama, oh seda põnevust ja elevust, naaber tormas sõnumiga kohale ja kõik, millega parasjagu tegeleti, jäeti telefonikõne pärast pooleli.

Üldjuhul ei olnud need üldse põnevad kõned, lihtsalt mõni tädi sõbranna oli saanud telefoni lähedale ja helistas siis mõnele neist vähestest, kel juhtus telefon olema või kelle naabril oli telefon olemas. Onu Oskari Rootsist tulevad kõned olid ju kirja teel kokku lepitud: „Olge siis tublid, tervita Koidut ja teisi. Helistan sulle laupäeval, 12.mail, kuue paiku. Loodan, et see Theale ka sobib.” 

Seda, kas aeg ka tädile sobis, ei olnud vaja isegi küsida, onu Oskari kõne järgi seati kogu laupäevaõhtune tegevuskava. Kõps kell kuus oldi Thea juures telefonivalves, mõnikord tuli isegi vanaema kaasa. Üldiselt vanaema ei ole väga jutu – ja sõnameister, aga aeg-ajalt ta siiski mõtles, et oleks tore venna häält kuulda, mina olin ALATI nii piduliku ja suure sündmuse juures kaasas, tähtis tunne tekkis ju, ja nii me siis olime kuue paiku telefonivalves.  (Onu Oskar ei helistanud muidugi kunagi täpselt kell kuus, ta ju oli öelnud kuue paiku, mis ei tähenda sugugi täpselt 18:00, ja nii sai kohvi joodud ja kooki söödud ja tähtsat täiskasvanute juttu ajada,  minul oli selles tähtsas jutuajamises „muidugi” kandev roll).

Oh seda elevust, kui telefon siis lõpuks helises. Ausõna onu Oskari telefonikõne oli nagu pidupäev.  Lausa ime, et me selleks puhuks end pidulikult riidesse ei pannud. Või äkki tädi pani ka, ega mina kõike ei mäleta.

Sest see tee algas siit, mis mind ellu kord viis

“Ma olen võimlas ja vaatan vilistlaste korvpalli,” vastab mu onu kui talle helistan, et enne kooli ekskursiooni kokku saada. Jah, kogu minu pere on käinud selles koolis, vanaema käis Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis onu ja ema Tartu 3. keskkoolis, mina alustasin 3.keskkoolis ja lõpetasin Raatuse Gümnaasiumi, isegi vaata, et natuke kahju, et pole kedagi Raatuse kooli minemas. Aga pole ka ime, et me seal koolis kõik käisime – vaadake, kus me elasime, praktiliselt koolis. Tolle rohelise maja teisel korrusel.

maja.jpg

Kui vaadata, milleks kool on kool muutunud ja kuidas õppekavad/tunnid välja näevad, siis mõtlen, et koli või Tartusse tagasi. Saaks Ida ka meiega kooli kokkutulekule tulla. Olgu, nali. Tagasi kooli ja võimla juurde. Torman oma asjadega uksest sisse ja ei näe ühtegi tuttavat nägu. Onu ka ei ole. Korraga keegi teretab. Teretan vastu. Mees naeratab. “Saan aru, et sa vist tunned mind, aga mina sind mitte, kes sa oled?” küsin ma. Mees kehitab õlgu ja jätab selle pisiasja mulle mõtteaineks. Kõrvalt kostab pahvakas naeru. Ei, ei ole onu, on üks vana tuttav, kellega kooli ajal koos peol käisime pidevalt.Mida ta naerab, jääb mulle arusaamatuks ja küsida ka ei jõua, sest leian onu ja me liigume edasi kooli ekskursioonile.

Põrkan kokku vana direktoriga. Ma julgen väita, et tol ajal kui mina koolis käisin, ei olnud õpetajate ja õpilaste suhted teab mis sõbrasuhted, ikka pigem kartsime neid (sinna me veel jõuame!), ootamatult tuli meie kooli direktoriks Aivar, kes selle hirmusuhte peapeale pööras ja segadust tekitas. Mis mõttes ta suhtus meisse kui võrdväärsetesse, mis mõttes oli ta igal hommikul kooli ukse peal õpilasi vastu võtmas ja teretamas, mis mõttes… See oli ootamatu, sest me olime ikka harjunud selle tahvlilapiga vastu pead ja tahvlikepiga vastu näppe režiimiga. Ja siis korraga selline muutus. Pole siis ime, et ta meie lemmikdirektor on. Ega me teisi väga ei tea ka. Emme ja onu kiidavad enda oma, aga temast ei tea ma midagi, ei oska kaasa rääkida, aga kuulnud olen ma tollest Marta Roosmäest palju terve oma elu jooksul. Et oli üks lahe naine. Ei ole au olnud kohtuda (sinna me veel jõuame!).

Käime koolis ekskursioonil ja olgugi, et ei teki enam seda nostalgiat, mis veel viis aastat tagasi toda poollagunenud kooli vaadates ja klassijuhataja tundi minnes, olen ma vaimustuses muudatustest. Minu kool enam ei ole, aga nendele noortele, kes seal käivad, peaks see küll olema ideaalne õpikeskkond. Mul tekiks küll soov õppida. Päriselt. Aga ma olen terve elu seminohik ka olnud. Minu esimese klassi asemel on nüüd kokandusklass. Moodne ja ilus. Mõtlen korraks Aime Rüütli peale. Minu esimene klassijuhataja. Huvitav kui vana ta oli siis kui ta õpetaja oli? Vanus on nii suhteline korraga. Teen ekskursiooni kaasa onu klassiga, kes lõpetasid minust 16 aastat varem. 16 aastat! Aga nad ei tundu minust 16 aastat vanemad. Vähemalt mu onu mitte. Me oleme justkui ühevanused, mitte niivõrd välimuselt (sry, Tarmo, sa ikka õnneks näed nats vanem minust välja) kui olekult.

1618615_673543002684247_1194486652_n.jpg

Kätte jõuab õhtu. On aeg minna kontsertaktusele. Sel aastal oli väga hea etendus. Aitäh korraldajatele! Üheks esimeseks lauluks on “Tartu marss” ja mulle meenub üks vaidlus Marekiga, kui ma püüdsin talle selgeks teha, et Tartu on parem kui Tallinn, sest isegi laulusõnad ütlevad “Kauneim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal.Kes kord käinud seal,ei sel meelest lä’e  kaunid tunnid Toomemäel.” M.O.T.T.

Hahh, jõuamegi vist vaikselt õpetajateni. Kui juba “matemaatiliseks” kisub, siis alustame armsast klassijuhatajast. Mirmest. Ilmselt sama legendaarne oma kurjuselt kui Kütt, keda me kõik rohkem või vähem kartsime ja kuigi ma tean, et paljudel on ilmselt meie matemaatikaõpetajast piisavalt palju traumasid, siis mina (seminohikuna ja ometigi matemaatikas purulollina, kes matemaatikat kartis nagu tuld) pean ütlema, et minule on meie klassijuhataja hästi armas.

76727102_519480408909351_5014596793090965504_n.jpg

Klassijuhatajana ta seisis “oma laste” eest nagu emalõvi kui vaja oli. Olgugi et mu matemaatika oli aastahinnetelt väga nõrk kolm ja mu kooli lõpetamine oleks võinud hoopis selle pärast küsimärgi all seista, aitas see sama õpetaja (koos mu emaga) mul kooli lõpetada. Mul jäi Rotary vahetusõpilasaasta pärast 11.klass vahele ning kui käes oli 12.klassi lõpp, tasemetööd kõik tehtud peale ühe, selgus, et ma ei pruugigi oma klassiga lõetada, kuigi kokkulepe oli selline, et lähen 10. klassist 12. klassi. Teate ju seda, kuidas hindeid pandi nägude järgi, ma tean, ma olin ühes aines puhas viieline ja klassivennad palusid mul oma tööd ära teha. Kuna tegu oli mu jaoks lihtsa ainega, siis tegin seda hea meelega. Nad said kolmed ja õpetaja ütles neile kõigi (ka minu kui töö autori ees), et kuidas te, poisid, nii kehvasti kirjutate. Ma hiljem ikka olen mõelnud, et kumb siis tegelikult oli – kas ma sain viisi kuna olin “viieline” või sain viisi, kuna meeldisin õpetajatele. Seminohik minus ütleb seda viimast. Aga kuidas see kõik lõpetamisse puutus? Oli üks õpetaja, kes reaalselt ei sallinud mind silmaotsaski, ma isegi kahtlustan, et ta oli armukade, et minu peikaks oli tol ajal poiss, kes oli tolles õppeaines tugev ja ilmselgelt õpetaja lemmik. Too õpetaja ütles, et tema ei lase omalt poolt mind eksamitele, sest mul on tema aines 11. klass tegemata. Issand neid pisaraid ja hirmu ja piinlikkust. Nohik minus oleks ära surnud kui ma oleks pidanud aasta hiljem lõpetama. Aga emalõvid võitlesid mu eksamitele. Tollele õpetajale, kes mind ei sallinud, oleks ma lõpetamisel tahtnud ohakaid viia. enam ei oleks see ju käitumishinnet muutnud. Viieline mina on paar korda käitumise ka “rahuldav” saanud, sest mul oli ikka vaja oma suud lahti teha seal, kus ei peaks ning olgem ausad tollel ajal oli targem koolis suu kinni hoida.

Iga kooli kokkutuleku eel mõtisklen ma igivanal (ja suhteliselt mõttetul ning ebaolulisel) teemal, kes mina kooli ajal olin. Noh, et kas nohik, koolikiusaja, pigem popp või veel midagi muud. Ja iga kooli kokkutuleku ajal jõuame me klassiõdede (ja -vendadega kui mõni neist juhtub kampa sattuma, ega meil poisse palju ei olnud klassis) sama teemani. Kui ma käisin laupäeval kooli eksursioonil, siis tuli juttu ka koolikiusamisest, et kas ikka esineb siin koolis ka. Õppejuht ütles, et aga millises koolis ei esineks. Õhtul arutasime klassiõdedega seda teemat. “Ei, meie küll ei kiusanud ja meid ka ei kiusatud,” jõudsime me järeldusele, aga kui kõrvalt kuulata kui sarkastilise keelega me olime nüüd, siis millegi pärast puges meie hinge kahtlus, et eks me ikka oleme natuke kiusanud ka. Samas on see nii veider, sest meie klass oli ausalt üks kamp nohikuid. “Te olite täielikud nohikud,” ütles üks kunagine klassivend kui me hiljem rohkem  suhtlema hakkasime, “ma pidin teie klassi sattudes ära minestama.” Pole siis ime, et teised pidid ära minestama kui ma neile nüüd rääkisin, et tolle kunagise klassivennaga hiljem isegi koos olen suutnud elada. Jeesus kui palju ma jõudnud olen teha oma elus. Ma olen tänu ühele peikale isegi A-klassi tüdrukutega läbi saanud ja see on ikka suur asi, sest pagan need A-klassi tüdrukud olid siis targemad, tublimad ja ilusamad ning kurat, isegi 20 aastat hiljem nägid nad välja nagu modellid. “Mäletate, kui meid pandi koos nendega rahvastepalli mängima,” meenutas üks klassiõde, “ja me kunagi ei saanud neist jagu. No kes see kurat tuli selle peale, et meid kokku mängima panna!”  A ja B klassi vaheline vaen ei ole kuhugi kadunud, me ei rääkinud peol omavahel peale viisakate tervituste ja kallistuste. Igaks juhuks ütlen, et see oli nüüd naljaga öeldud, aga kooliajal oli meil küll korralik vimm teineteise vastu.

Vimm on mul kooliajast veel millegi vastu. Korvpalli vastu. Ma olin kehalises kasvatuses tugev, see oli üks mu lemmikaineid ning tegelikult ka õpetaja oli üks mu lemmikuid, aga igakord kui ta pani meid korvpalli mängima, tundsin ma, et suren nii seest kui väljast. No ei oskand mina seda palli sinna korvi visata, aga Oras käskis. Jättis mind sinna põrgatama kui teised juba sööma läksid. Paganama nõid, eksju. Me kaklesime. Palju. Aga ikka oli ta üks mu lemmikuid. Ma natuke vist meeldisin talle ka. Mis mulle kooli kokkutulekute ja raginatest hoolimata heade suhete juures meeldib, on see, et sa saad koolikokkutulekul minna õpetaja juurde, võtta talt ümbert kinni, vaadata talle silma sisse ning öelda: “Kallis õpetaja Oras, ma võin siiralt ja südamest öelda, et Teie olete põhjus, et ma vihkan korvpalli!” ja ta ei solvu, sest ta teab, et sa oled elu aeg natuke napakas olnud ja võib olla ta ise ka teab, et pingutas teinekord nats (?) üle. Aga no kui hea ta välja nägi.

79788288_1265196093653909_2651069426744426496_n.jpg

Saate aru, seisame klassiõdedega seal nurgas, sööme torti ja mina joon oma proseccot, mis maksis 8.50 klaas!, kui näen silmanurgast, et üks meesterahvas otsib, kedagi, kes pilti teeks. Ühe vanema prouaga. Nimetab teda mitu korda Martaks ja korraga lööb mul pildi kokku, et see vanem proua võib olla toosama Marta Roosmäe. Aga kuidas? Ma juttude põhjal olen alati eeldanud, et ta on surnud. Ma ei taha seda öelda ebaviisakalt, aga no saate ju isegi aru kui minu ajal tundus 27-aastane koolidirektor suhteliselt vana, siis oli ka loomulik eeldada, et 1974-1986 aastatel direktor olnud inimene ei ole enam meie seas. Ma väga vabandan. Küsin tollelt mehelt, kes pilti teha, et kas see võib nii olla. Ta vastab jaatavalt. Ma olen hämmingus. Vana või mitte, aga mis selle kooli õpetajatega on, et kõik näevad nii head välja (me veel jõuame sinna!). See daam ka. Vapustav. Teen pildi ja korraga sähvatab mulle veel üks mälupilt. Ma olen seda meest kusagil näinud. Küsin, kas ta Üllet teab? “Muidugi,” vastab ta, “Ülle oli mu klassiõde.” Tutvustan end Ülle tütrena. Mees ei suuda ära imestada. Ma ei tea, kas ta oli lummatud mu ilust või ei suutnud ta mõista, et nad on nii vanad, et nende lapsed on kohe kohe 40. Sry, emme, et sind vanaks tegid, aga eta zhizn. “Kuule, ma pean suga pilti tegema ja teistele ka kohe näitame, et see on Ülle tütar!” Teeme pilti, mees lahkub ja mõtlen, et kas see “see” oli hea või halb.

78892531_2411034649001085_5802157176562647040_n.jpg

Kaua ei saa ma selle peale mõelda, sest saan kokku jälle nende kahega, keda kooli minnes esimesena nägin. Üks tuttav, teine mitteniiväga. “Miks sa koolis täna nii kuri olid?” küsib üks neist. “Ma ei olnud kuri, ma lihtsalt..” vastan ma. Räägime koolist, pidudest, kus koos käidud, mulle tuleb isegi meelde, kes too mitteniiväga tuttava näoga mees oli, jutt viib vanade peikadeni ja enne kui saame kaugemale arutada, katkestab tuttavam mees mu jutu. “Oot, ma ei mäleta küll, et sul mingit peikat oleks olnud,” ütleb ta mulle. Ma mõtlen, et mis mul siis viga oli, et kole nagu öö või mis, aga ei, ta selgitab edasi, et ma olla nii kuri olnud, et keegi tolle seltskonna poistest, kellega me läbi käisime, ei oleks julgenud mulle läheneda. “Peksa oleks saanud,” lisab ta. Aa, tore, on tore teada saada, et lisaks sellele, et ma võisin olla seminohikust koolikiusaja, olin ma ka kuri. No mida värki? Torisen seal natukene ja meiega liitub veel üks vana tuttav, küsin talt, et kas ma olin kuri poistega. Ta vastab, et kuri just mitte, aga nipsakas kindlasti. Kui vastuoluline inimene ma kooliajal siis olema pidin?

Aga no mis seal ikka. Vähemalt ühe mehe olen oma kurjuse juures suutnud ära taltsutada (võib olla ta lihtsalt ongi hirmul ja elab muga sellepärast juba sada aastat koos?) ja muu tegelikult ei loegi. On vahvad mälestused ja meenutused, mille üle naerda. Kell hakkab saama nii palju, et uni hakkab tulema. Liiga palju tuttavaid seekord ei ole. Kui pinginaaber hiljem Instagramis mu peopilte näeb, ütleb ta, et  tore, et mulle ka teada andsid või küsisid kas tuled. Mul on nii kahju, et ma nii kehv pinginaaber olen, sest oi, kuidas oleks tahtnud näha. Suvel kui meil oli klassikokkutulek ei saanud ta tulla, nüüd oleks saanud, aga lihtsalt ei teadnud. Sry, Piibe, aga sa vist oled harjunud juba kooliajast, et ma ikka aegajalt kehv pinginaaber olin. Samas ikka üks mu lemmikumaid inimesi. Isegi kui me ei kohtu tihti. Minu inimene. A võib olla ongi hea, et ta ei tulnud, sest ta oli nende teiste klassiõdede inimene ka. Siis kui ma Norras ära olin, mehkeldas nendega mööda pidusid ringi ja sai nende inimeseks.

Oota, aga üks õpetaja jäi nägemata. Ta ju peab siin olema, mõtleme me ja keeldume enne ära minemast kui kirjanduse ja eesti keele õpetaja Auseni üles leiame. Me leiame ta üles, räägib teistega,ei taha nagu segada, aga segamata ei taha ka jätta. Ülbe ja nipsakas ja mis ma kõik olen  nagu välja tuleb otsustan ma vahele segada. Ikkagi üks lemmikõpetaja. Aga ma mäleta kui me pidime lugema Arvo Valtoni novelle, mis mulle ja mu pinginaabrile tundusid nii jaburad, et me selle vastu häälekalt protestisime. Täna ma enam ei protestiks. Maitse on muutunud. Ja püha issand jumal, ma ju ütlesin juba, et kõik õpetajad olid nii kaunid, aga see naine oli lausa vapustavalt kaunis. Nii stiilne ja kena. Armas jumal, tee nii, et ma oleks ka tema vanuses (kuigi ma isegi ei tea kui vana ta on, sest kõik vanused on selle õhtuga mu jaoks pea peale pööratud) kasvõi poolt sama stiilne. Miks me pilti ei teinud? Võib olla oli peol veel kedagi, keda oleks tahtnud näha, aga mu kõht on tühi ja mu jalad valutavad kontsadest (haarangi need trepist alla minemiseks hoopis näppu,maanaine nagu ma olen) ning uni hakkab tulema. Kell on üksteist. Lahkume.

“Kuule, aga räägi mulle natuke blogidest!” peatab mind klassiõde korraks veel. “Palju nendes tegelikult tõtt on?” Ma kehitan õlgu, lasen peast läbi popimad blogid ning mõtlen, et vaevalt neist keegi nüüd väga palju valetada viitsib. “Ahh, seda on hea teada,” vastab ta, “sest mõnikord ma loen su blogi ja mõtlen, et ei usu seda, mida ma loen, sest ma ju tunnen Eveliisi. Ta ei ole selline.” Mul jääb küsimata, milline. Hotelli sõites mõtlen uuesti selle peale, et kui vastuoluline inimene ma siis olen. Kes olin ma koolis ja kes olen ma praegu. Mina ei tea. Vaatame viie aasta pärast.

Hommikul kummitab mind peas meie kooli hümn. Oi, kuidas see vanasti mulle meeldis. Ilus laul, ilusad sõnad ja mõtegi pole vale. Hinges mälestus soe, möödund aastad ei loe, oma kooli ei unusta ma. Sest see tee algas siit, mis mind ellu kord viis…

Kas muinasjutuline jõuluaeg on võimalik + KINGILOOS

Kui te minult küsiksite, mida minu jaoks tähendavad jõulud, siis enne kui ma jõuan vastuseni, olge valmis romaaniks, sest majõuan teile jutustada muinasjutulisest jõulust Haugenis. See mälestus on mul niivõrd südames, et ma mäletan iga pisematki detaili, iga lõhna, nii nagu oleks see toimunud alles. Haugeni jõulud on minu jaoks jõulude sünonüüm – soe, südamlik ja mälestusiloov. Mul on kurb vaadata jõulude lähenedes, kuidas inimesi hakatakse mõjutama ja justkui sunnitakse tarbima. Ma ei ütle, et kingitused ei kuulu jõulude juurde, ikka kuuluvad. Ma mäletan lapsepõlvest seda elevust kui jõuluvana võttis kotist välja kingituse, millel oli minu nimi ja mille kätte saamiseks pidi luuletust lugema. Ja päkapiku väiksed kingitused sussi sees. Hiljem advendikalender. Kõik see kuulub jõulude juurde, asboluutselt, aga mida aeg edasi, näen ma kuidas rõhk liigub valesse kohta. Perega koos veedetud aja asemel on rõhk kingitustel, need peavad olemas suured ja uhked ja neid peab olema palju, et jõulud oleks jõulud. Esimese advendini ei ole palju aega jäänud ja silma jäävad erinevad advendikalendrid, üks uhkem ja kallim kui teine. Mina mõtlesin ausalt sel aastal advendikalendrist loobuda, ent ma olen sunnitud oma sõnu sööma.

Sest.

Üks imearmas naine, kes on ise suur muinasjuttude ja jõulufänn, ,on sel aastal valmis saanud teistuguse muinasjutulise ja mängulise advendikalendri, kus iga akna taga peidab ennast tegevus, mida saab läbi viia kas üksi või koos terve perega. Mitte šokolaad või muu nänn, mis toob rõõmu vaid hetkeks. Saate aru, keegi on välja mõelnud advendikalendri, mis on mõeldud selleks, et luua mälestusi. Võiksite ju küsida, et kas selleks, et perega koos midagi teha, on tõesti vaja advendikalendrit. Mina vastan teile ausalt, et kiire elutempo (ja kohati ka oma laiskuse juures) ei leia ma mõnikord aega, et Idale raamatutki lugeda. Aga kui me koos igal jõulukuu päeval avame kalendris aknakese, mille taga peidab tegevus, mida koos teha, siis see on natuke nagu ka motivatsioonikalender. Lisaks sellele, et see aitabki luua meil oma muinasjutulise jõulu. Mõelge minuga kaasa. Kas killuke šokolaadi, mille te advendikalendrist saate, pakub teile ja teie lapsele tegelikult elamus? Kas talle jääb see meelde? Jah, aastal 1992. kui ma oma esimesed advendikalendrid avasin, oli see midagi erilist, sest ma ei olnud midagi sellist varem näinud, aga nüüd on see midagi nii igapäevast. Aga kas teie lapsele jääb meelde see jõulukuu, kus te iga päev midagi koos avastasite ja ette võtsite? Oo jaa! Seda advendikalender 24 kinki meile kõigile pakubki.

IMG_20191102_134702 (1).jpg

Kalendreid on kaks:

  1. 24 kinki iseendale – iga akna taga peidus tore tegevus, mis aitab lõõgastuda
  2.  24 kinki loodusele – iga akna taga peidus tore tegevus, mida saab teha värskes õhus (nii linnas kui maal)

Kalender sobib nii lastele, kui täiskasvanutele, nii iseendale kui kingiks. Idee autor on (omasõnul väikestviisi) keskkonnasõber, kes tahab, et ka tema enda tulevastel lastel oleks võimalus siin planeedil sama mõnusasti enda jõule veeta nagu tal endal lapsena oli (nt kelgutamine, lindude söötmine ja lumes hullamine), siis on ta  silmas pidanud, et kalender oleks toodetud 100% Eestis ja kasutanud trükikoda, mis lähtub keskkonnasõbralikust tootmisest.

Minul on meie kalender juba käes, teie jõuate endale ka enda omad kenasti enne advendiaja algust soetada, aga kaks kalendrit loosime me välja ka – ühele inimesele, et saaksite võidu puhul teise oma sõbrale kinkida, et ikka rohkem muinasjutulisi jõulumälestusi luua. Loosimises osalemiseks paluksin teil hakata Advendikalendri Facebooki sõbraks siin ja jätta kommentaaridesse oma kõige ilusam jõulumälestus. Võitja selgub 17.11.

75369194_105281514249072_8619062510445658112_n.png

Lõpetuseks teile “lühike” jupike minu kõige ilusamast jõulumälestusest. Vanad jälgijad hoiavad kindlasti peast kinni ja mõtlevad, et issand jumal, mitu korda see naine seda mälestust jagab, andke mulle andeks, aga see lihtsalt on minu jaoks nii ilus mälestus, et jagan seda aastast aastasse isegi häbitundeta.

Selleks ajaks kui hilissuvi oli ootamatult talveks saanud oli mulle esimene koduigatsus jõudnud peale tulla. Ma oleksin nii väga tahtnud jõule veeta kodus koos oma perega, kodust saadud kirjad tegid mind kurvaks ja panid salaja pisaraidki valama. Esimest korda tundsin ma oma perest tõeliselt puudust. Kurvameelsuse vastu ei aidanud midagi, ma olin endale sisestanud, et jõulud tulevad minu jaoks rasked. Ka Brittile ja Arnele ei jäänud mu nukrus märkamata ning nad püüdsid teha kõik endast oleneva, et mu tuju üleval hoida.  „Ma arvan, et sa võiksid jõulud veeta Haugenis Camilla ja Britt-Idaga,“ pakkus Britt ühel õhtupoolikul kui ma niisama diivanil vedelesin ja üksisilmi „oma“ Weidemanni vahtisin. „Me muidugi teeme ka traditsioonilist jõulutoitu ja vaatame televiisorist jõulusaateid, aga ma usun, et sul oleks tore kogeda ehtsaid norra jõule,“ lisas ta ja rõhutas sõna „ehtsaid“.

Mul ei olnud selle vastu midagi. Camilla ja Britt-Ida olid Britti sugulased, kes elasid Lillehammerist vaid 25km kaugusel Øyeris – seal, kus olümpiamängude slaalomivõistlused toimusid.  Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi. 

Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele. Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat sama mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem. „Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud       autoga Munamäe tippu sõitma.

„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.

„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“

Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning  kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.

Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.

Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 21 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me  kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.

„Nii, tüdrukud, magama“ kamandas Britt-Ida kui kell oli veidike üle kümne, „aitab tänaseks. Homme on tegus päev ees ootamas ja palju vaja ära teha.“

Kell on ju alles kümme, tahtsin ma vastu vaielda, aga ei julenud. „Mis meid siis homme ees ootab?“ küsisin ma hoopis.

„Enne õhtusööki, tead sa, on vaja maja korda teha, „ lausus Britt-Ida, soovis meile head ööd ja kadus, raamat näpus, oma baldahhiinvoodiga magamistuppa.

Hommikul ärgates askeldasid Britt-Ida ja Camilla juba köögis. Kell oli 9 läbi. Mis kellast nemad siis juba üleval on, imestasin ma nende tegusaid nägusid nähes. Britt-Ida kattis rikkaliku hommikusöögilaua, muu hulgas jäi mulle eriliselt silma vanaaegne koogikarp, millest oli kuhjani täis erinevaid küpsetisi.

„Minu ema on vana kooli naine,“ naeris Camilla märgates, kuidas ma koogikarpi silmitsesin. „Temal peab siiamaani jõulude ajal seitse erinevat sorti kooke laual olema.“

„Muidugi,“ noogutas Britt-Ida uhkusetundega. „Jõulude ajal peab laual olema seitset erinevat sorti kooke.“

„Misasja?“ küsisin ma veidike uniselt. Koogikuhi rääkis küll enda eest, kuid jälle kord kartsin ma, et äkki veab mu norra keele oskus mind alt ja ma saan millestki valesti aru. Ei saanud. Vana norra traditsiooni kohaselt peab jõululaual olema seitse erinevat sorti kooke.

„See traditsioon on umbes 140 aastat vana ja kõik pereemad, kes endast vähegi lugu pidasid küpsetasid jõululauale seitse sorti kooke,“ jätkas Britt-Ida uhkusega. Ma sain aru, et ta on üks neist pereemadest, kes endast ja vanadest traditsioonidest väga lugu peab.

Ilma igasuguse liialduseta hakkasime me Camillaga pärast hommikusööki Tuhkatriinude kombel hõbedat läikima nühkima ja messingist nipsasju pesema. Mitte ükski lusikas, kahvel, pott ja pann ei tohtinud kahe silma vahele jääda. Kõik vaibad said klopitud, põrandad pestud, riiulid tolmust puhtaks võetud. Ma olin surmväsinud. Väljas hakkas hämarduma.

Samal ajal kui mina ja Camilla end õhtusöögiks valmis sättisime, oli Britt-Ida juba jõudnud laua katta. See oli kõige uhkem pidulaud, mida mu silmad kunagi näinud olid.

„Kas õhtusöögi kohta on teil Norras ka mõni traditsioon, mis ütleb mitu sööki laual peab olema,“ naljatasin ma nähes, et lisaks pidulikule söögilauale oli söögist lookas ka köögilaud.

Camilla ja Britt-Ida vaatasid üksteisele paljutähenduslikult otsa.

„Ei, mingit traditsiooni selle kohta ei ole, külla aga usun ma, et sa saad veel ühe norra traditsiooniga lähemalt tuttavaks,“ muigas Britt-Ida.

„Kui sa muidugi julged,“ lisas Camilla ja itsitas.

„Mis mind siis ees ootab?“ küsisin ma veidike arglikult ja jäin traditsiooniga, mis nad mõlemad muigama pani, tutvumist ootama. See ei lasknud end kaua oodata. Köögilauad oli lookas külmade eelroogade all. Põhirõhk oli pandud kalale – tursk, lõhe, mida nad millegi pärast gravlaks’iks nimetasid, vähemalt kolm erinevat sorti heeringat tillukestest klaaspurkides – julesild, tomatsild, sherrysild, erinevad salatid, kastmed.

„Aga mis see on?“ uurisin ma Camillalt ühel liual oleva valge olluse kohta, mis meenutas kala ja õudusfilmidest tuttavate limaste koletiste ristsugutist. 

„See, kallis Eveliis,  on lutefisk, see ongi üks norra traditsioonilistest jõuluroogadest, ja teine eriline roog on rakfisk, näed seal teisel liua peal,“ vastas Camilla. Rakfisk nägi välja nagu tavaline lõhe ega tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, lutefisk’i välimus pani mind see eest küll kõhklema.

Ma oleks vist pigem eelistanud lutefisk’i proovimise vahele jätta, kuid mõtlesin, et vaevalt midagi saab veel kohutavamat olla kui keedulammas ja plastiliinist juust. Samal ajal kui ma vapralt lutefisk’i oma taldrikule tõstsin, selgitas Britt-Ida mulle libekala ajalugu.

Pidulik jõuluõhtusöök jätkus mulle juba tuttavamate toitudega, sest norra jõululaud ei erine väga eesti omast. Lauale toodi hapukapsas, kartul, kaste ja lihavaagen. Sealiha asemel oli vaagen täis kuhjatud ribi, vorstide, medisterkake’de, pinnekjøtt’i ja keedetud veisekeelega . Kolmekesi istusime me Haugeni maja köögis küünlavalgel, nurgas praksus kaminas tuli, aknast paistsid tähed, me lobisesime ja sõime, nii kaua kuni mina tundsin, et olin lõhki minemas.

„See kõik oli nii hea, et ma sööksin ennast vist lõhki, aga nüüd ma tunnen küll, et grammi ka enam ei mahu sisse,“ kiitsin ma Britt-Ida kokakunsti.

„Aga magustoit?“ imestas Britt-Ida. Ohh, kuidas ma olin magustoidu suutnud ära unustada. Kui juba hommik algas seitsme eri sorti küpsistega, kartsin juba ette kui suurejooneline veel magustoiduosa olla võiks. Õnneks kartsin ma ilmaasjata. Pärast kinkide jagamist tõi Britt-Ida lauale „kõigest“ jäätise murakamoosiga, juba hommikust tuttavad küpsised ja püramiidikujulise rõngastest koogi, mis oli kaunistatud norra lippude ja kommidega – kranskake.  Ma ei suutnud ära imestada, kuna Britt-Ida kogu selle toidu oli jõudnud valmis teha. Välja arvatud muidugi lute-ja rakfisk, mille ta nagu ma traditsioonidest aru sain, oli juba sügisel pidanud maasse „mädanema“ pistma, et see sealt siis enne jõule lihtsalt lauale tõsta.

„See oli kõige ilusam jõuluõhtu, mis mul kunagi olnud on,“ tänasin ma Britt-Idat ja Camillat imelise kogemuse eest. Ma tundsin, et mu silmanurka kippus pisar. Ma tundsin korraks süümepiinu, et nautisin selliseid jõule eemal oma perest ja nemad sellest ilma jäid, ma oleksin tahtnud seda tunnet nendega jagada. Ma oleksin tahtnud, et  korterijõulude asemel oleks nad saanud kogeda muinasjutulisi jõule Haugenis.

„Miks sa siis korraga nii nukraks muutusid,“ päris Camilla.

„Ah, ei midagi,“ valetasin ma, aga vist mitte väga osavalt. Mõlemad Britt-Idaga jäid mulle küsivalt otsa vaatama.

„Ma lihtsalt jäin mõtlema, et need olid nii ilusad jõulud ja ma oleks nii tahtnud, et mu tilluke õde oleks ka siin olnud. Me kodus küll kaklesime kogu aeg ja ta tüütas mind oma asjadega, ei lasknud mul üldse rahulikult olla, aga nüüd ma olen aru saanud, kui väga ma temast puudust tunnen.“

„Ära muretse,“ lohutas Britt-Ida, „ega need ei pruugi sugugi viimasteks jõuludeks siin jääda, sa võid alati siia tagasi tulla, koos perega ja me võime ühiselt Haugenis jõule pidada.“

Me jõudsime koos pidada veel ühed Haugeni jõulud. Ja ühed suvised jõulud, mille Britt-Ida korraldas spetsiaalselt emme ja Mariani jaoks. Meist sai üks suur ühine pere. Vahel tunnen ma Britt-Idast puudust. Ja sellepärast ongi mul nii hea meel, et üheks valitud nimeks Ida sai. See meenutab mulle üht fantastilist naist Øyerist. 

Pärlid, kiiver ja palju muid mälestusi Trondheimist

Esimest korda külastasin ma Trondheimi 1997.aastal koos oma Rotary vahetusperekonnaga, kes siia konverentsile tulid. Ma ei osanud sõnagi norra keelt, ma olin Norras olnud natuke üle nädala, kuid ma pidin viisakalt tund aega konverentsil istuma. Mul on meeles kui igav see oli, siis ei olnud ju ka nutitelefone, millega igavust peletada.  Ööbimiseks olid Britt ja Arne valinud Radisson Blu Nidaelva kaldal. te ei kujuta ette, milline luksus see tol ajal ühel 16-aastasele tüdrukule Tartust oli. Enne seda olin ma ööbinud vaid shared bathroom ja shared bedroom tüüpi hostelites. Ja nüüd siis selline luksus.

DSC07234DSC07236

Juhuste kokkulangevusel ööbisin ma sel korral selles samas Radisson Blus. Enam ei ole luksus, on klassikaliselt hea hotell. Pean tunnistama, et vahelduseks Airbnb-le oli täitsa mõnus. Jõudsin hotelli teisipäeva hilisõhtul ja mõtlesin, et joon klaasi veini enne magamaminekut. Nähes 190NOK (ca 20 eur) maksvad minipudelit, mõtlesin kiiresti ümber, nii suurt veinijanu ei ole isegi minul.

Esimesest Trondheimi külastusest tuli palju meelde. Kuidas me Guriga õhtil üle tee olevasse baari läksime piljardit mängima ja kui ma ei eksi, siis jõime isegi ühe õlle. Vahetusõpilastel ei olnud lubatud juua, see oli kindel no. Issand, milline rebel ma olin.  (Teemast kõrvale kaldudes, siis ma hakkasin Norras koos Yukoga isegi suitsetama, sest me pidime olema kogu aeg ja iga kell nii korralikud ja esinduslikud, aga meis kees puberteediveri ja tahtmine piire kombata.) Kuidas mind ei huvitanud absoluutselt vaatamisväärsused nagu kirikud ja muu säärane.  H&M oli suurim vaatamisväärsus. Nö vaevatasuks konverentsil istumise eest saime me vahetusõega pärast 500 NOK-i shoppamiseks, mul oli tunne nagu oleks mind rahapajaga pikali löödud, see oli 22 aastat tagasi tunduvalt suurema väärtusega rahatäht kui täht. Ma olin vaimustuses. Ostsin endale H&Mist seeliku ja pluusi. Bakkelandist ja vanast linnasillast ei saanud ma tol korral midagi teada.

DSC07294DSC07292

Bakkelandi sattusin ma juhuslikult jalutama aastaid hiljem kui olin siin personalitöö praktikal. Kaks nädalat hotellielu oli piisavalt igav, et linnas õhtuti ringi jalutada. Mul ei olnud tookord kaamerat kaasas ja kaameraga telefone ei olnud ikka veel leiutatud, nii jäid mulle aastateks sellest imekaunist kohast meelde vaid mälupildid. Väikesed rohelusse ja lilledesse uppunud nukumajad. Ma jalutasin seal ahmides endasse vana aja hõngu ja arhitektuuri. Nüüd püüan ma Bakkelandist ja “õnneportaalist” läbi käia iga kord kui siia linna satun. Vana linnasilda kutsutakse “õnneportaaliks” ühe laulu järgi, kuid mina olin aastaid veendunud, et sealt läbi minek toob õnne. Eks mul aastate jooksul ka piisavalt õnne olnud, kes teab, võib olla on see ka selle silla teene mingil määral. On selle õnnega, kuidas on, Bakkeland on võrratu. Romantiline, lilleline, rohelusse uppuv, sirelilõhnane.

DSC07274DSC07284DSC07267DSC07258

Ma ei ole usklik, aga kirikutes ja katedraalides on midagi nii suursugust, et need löövad mind alati pahviks. Nidarosi toomkirik oli teine kirik peale Jumalaema kirikut, mis mind juba esimene kord lummas. Kuigi ma olin teel H&M´i tegin ma juba tookord 16-aastaselt siin kiriku juures peatuse ning nautisin arhitektuuri. Nidarosi toomkirik (Nidaros Cathedral) on suuruselt teine keskaegne katedraal kogu Skandinaavias, mille ehtis algas juba 1070. aasta. Isegi mitte arhitektuurifännile jätab katedraal kustumatu mälestuse kogu eluks. Viikingite arhitektuuri ehedus on midagi nii suurt ja võimast, mida kindlasti vaatama peab. Aastaid hiljem, peale seda kui ma olin juba lõpetanud kunstiajaloo kursuse ning sattusin uuesti Trondheimi, istusin ma selle kiriku esisel pingil ja lihtsalt mõlgutasin oma mõtteid. Nii ka seekord. Mulle tuli isegi mõte palvusele minna, kuid tundsin siiski, et sel korral ei olnud ma päriselt sel lainel. Järgmine kord. Ma loodan, et ei pea jälle kaua ootama, et siia tagasi tulla, siinsed kohtumised klientidega annavad positiivset lootust.

DSC07306DSC07312DSC07318DSC07315DSC07321

Üks veidramaid seiku seoses Trondheimiga on see kui mind ilmselt mailorder-pruudiks peeti, kes oma kupeldajaga siia on saabunud. Väljas oli 12 kraadi ja paduvihm, aga mina, kes ma siis ei olnud Eestist lahkudes taibanud ilmateadet vaadata, olin saabunud kleidis, pärlites ja varbavahekingades, blond ja sale ning tookord üllatus-üllatus ka noor, ning nii meid küsitlema hakatigi, et kuhu läheme, kunas tuleme, miks me siia tulime, kelle juurde. Sellest korrast on mul veel meeles, et Trondheim oli ehitusplatsi, soojakute ja betooni näoga, porilombid ja teed olid betooniselt hallid ja kaetud killustikupuruga. Soojakukontori akende ees olid norrapäraselt mustrilised kardinad, aknast paistsid laual tuttava välimusega pakikesed, mis ilmselgelt sisaldasid lõunapausiks kaasa pakitud (pruuni) juustu- ja salaamivõileibu. Ehitusplatsil oli näha kümneid helkurvestides ja punastes kiivrites töömehi ringi siblimas. Niisiis pole midagi imestada, et ma oma klassikalise musta kleidi, sandaalide ja pärlitega ehitusplatsil silma torkasin ja teistest erinesin. Eriti kui viimaseks aksessuaariks ehitusel ringi jalutamiseks sai punane kiiver. Pärlid ja punane kiiver – nii jäin ma norralastele meelde. Aga töö saime me endale. Statoili uue hoone Stjørdalis.

Eile oli Trondheimis +6 kraadi sooja (parem ikka kui üleeile kui hilisõhtul saabudes oli kõigest +3 kraadi). Kui oleks soojem olnud, siis oleks ma ilmselt norrakatele seekord meelde jäänud lillelise kleidiga. Ma ostsin selle kleidi endale Lillehammeri Vero Modast, emme märkas seda, mina mitte. Mina ostsin kleidi ära, emme jäi kõhklema. Rootsi jõudes tundis ta, et ta peab ka selle kleidi saama, aga tema kurbuseks ei leidnud ta seda kleiti ühestki kohalikust Vero Modast. Ma eile leidsin Trondheimist. -50% allahindlusega pealegi. Olin vahelduseks hea laps.

DSC07333.JPG

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi.

 

 

Inimesed meie elus

Olete te kunagi mõelnud sellele, kui palju inimesi meie elust läbi käib. Mõni on meie elus vaid hetke, tuleb ja läheb, ei jäta mingit jälge, samas kui teised, kes meie elus on samamoodi vaid viivuks, jätavad kustumatu mälestuse.

Minu tädil ja onul ei olnud ühiseid lapsi, aga onul oli tütar eelmisest abielust. Ühed toredamad mälestused, mida ma lapsepõlvest mäletan, ongi onutütre külaskäigud või neil külas käimine. Siis ei olnud telefone ja kõik sellised külaskäigud olid enne kokku lepitud. Kellaajaliselt. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma alati tädi juures aknal ootasin kui kell hakkas lähenema õigele ajale, kõõlusin köögiaknal ja vaatasin, kas nad juba paistavad. Aknad olid valele poole, st mitte maja ette, aga köögiaknast suurte puude vahelt oli näha teed, kust kaudu bussipeatusest tädi poole tuldi. Samal ajal oli köök täitunud kõige imelisemate söögilõhnadega. Tädi tegi alati külaliste tulles Michelini tärnide väärilisi hõrgutisi. Trepikoda lõhnas alati tädi Helju pirukate järgi. See on minu lapsepõlve lõhn. Hiljem kui tädi oli vana ja haige oli toidulõhn kadunud, aga see lapsepõlve pirukate ja saiakeste lõhn on mul siiani ninas. Juba lapsena imetlesin ma tema oskust justkui olematutest toorainetest toite, mis viisid keele alla (välja arvatud piima-juurviljasupp, kes sellise õuduse üldse välja on mõelnud?). Lõpuks, peale pikka ootamist, oli külalisi näha. See oli alati nii tore. Tädi, onu ja onutütar istusid köögis, meie onu tütretütrega mängisime oma lastemänge. Ma (vist) olin temast natuke vanem, aga siiski oli ta minu lapspõlve üks parim sõber.

Me käisime nii tihedalt läbi. Tädi jaoks oli onutütar nagu oma tütar ja meie kõigi jaoks oli ta pereliige, kelleta nagu ei osanudki olla. Alati nii särav ja rõõmus. Ilus inimene. Ma mäletan seda šokki kui sain teada, et ta on haige. Ma olin täiesti laps, aga ma mäletan nii hästi seda segadust oma peas, mis mõttes ta sureb, mis mõttes just tema, aga ta on ju nii noor.  Tema surmaga kadus ka suhtlus onu tütretütrega. Me kohtusime uuesti palju kümneid aastaid hiljem onu matustel. Ma olen tihti mõelnud kui kurb see on, et see suhtlus kadus, aga samas ma ka mõistan. Tol ajal ei olnud kontakti hoidmine nii lihtne kui praegu.

Teine inimene, kes minu elu on totaalselt muutnud, on Norra Britt-Ida. Samamoodi justkui viivuks mu elus, aga kuidas üks inimene saab oma olemusega liigutada, minna nii hinge ja südamesse, et vaid temale mõeldes tulevad pisarad silma. Mul on nii kahju, et noor ja vana Britt Ida ei saanud kohtuda, aga ma usun, et vana Britt Ida oleks uhkusest lõhki läinud, et meie Ida just tema järgi on nime saanud.

Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlborot”“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada.  Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.

Britt-Ida oli naine, kes täitis ühe mu suurima soovi. Kui ma olin 16 ja nende juures jõule pidasin, soovisin ma, et ka mu ema ja õde saaks kogeda muinasjutulisi Haugeni jõule. Aasta hiljem läksime me ema, õe ja onuga neile SUVEL külla. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

„And merry christmas to you too, Liisu,” naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti. „Mis see on?” küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”. Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause. Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

Vanad asjad

Kellelegi ei tule vist enam üllatusena, et ma olen taaskasutuse ja vanade asjade sõber. Ei, ma ei karda mingit vana ja halba energiat, mis vanadel asjadel pidavat mõnede arust olema. Mulle meeldivad vanade asjade lood. Ja mu meelest on vanadel asjadel iseloomu. Muidugi ei tähenda see seda, et ma välistaks kõik modernse, lihtsalt meie kodu on selline wannabe-Bullerby, kuhu sobivad sellised natuke räsitud aga omamoodi asjad.

Üks kõige räsitumaid ja kummalisemaid asju meie kodus on kindlasti üks klaasist kohvipurk. See on Rootsist toodud, pakun et kusagil 80ndate lõpus. Saate ju isegi aru kui popp üks täiesti tavaline klaaspurk tol ajal olla võis. Rääkimata veel kohvist, mis seal sees oli. Snabbkaffe ehk lahustuv kohv. Seda pakuti ikka omal ajal vaid väga valitud külalistele.

DSC03427

Kui see purk minuga Ussipessa kaasa rändas, tahtis Marek seda muidugi esimese hooga ära visata. Kole ju! Paar korda on mu sõbrannad tahtnud seda puhtaks pesta. Kole ju! Noh et saaks selle vana kirja sealt pealt ära, siis oleks täitsa tavaline kena klaaspurk. Marek on isegi paar korda püüdnud mulle sarnast purki leida. Nüüd teavad kõik, et minu kohvipurgiga ei tasu jännata. See purk on selline nagu ta on ja peab selliseks jääma!

DSC03393

Tundub totter mingist sellisest asjast kinni hoida? Ma ju ütlesin, et minu jaoks on vanadel asjadel oma lood. See purk näiteks toob mulle meelde lapsepõlve. Elutoa sektsioonikapis klaasi taga olid meil selle kohvipurgi kõrval veel teisedki edevad pudelid. Ilmselt nende sisu nii maitsev ei olnud, kirsiliköörid ja muud sellised, aga need olid välismaalt toodud ja ma lapsena kogu aeg imetlesin neid pudeleid. Tundusid nii ilusad ja läikivad, nagu kunstiteosed. Näiteks see pudel oli mu lemmik. Selle väikese pokaali pärast. Tänapäeval võib tunduda naeruväärne, et midagi sellist nii erilist tundus, aga halloo…kui ma laps olin, siis olid välismaa kilekotid ka kõige ägedam värk üldse.

Lisaks peentele pudelitele olid kõik meie maja nööbid, niidid, nõelad, rohud ja muud pudi-padi ilusate piltidega plekk-karpides. Võrreldes likööripudelite sisuga olid muidugi nende karpide sisud tunduvalt ahvatlevamad – taani võiküpsised ja igasugu erinevad värvilises paberis kommid – aga oluline oli ka see, et need karbid jäid alles ja neid sai hiljem nii praktilistel otstarvetel kasutada. Ka hoiukarpe kui selliseid, vähemalt ilusaid, ei olnud siis küll veel välja mõeldud.

No vot. Sellised vana aja asjad toob mulle üks räsitud kohvipurk meelde.

DSC03447

Oh kooliaeg oh kooliaeg

Ma ei mäleta, kust ja miks ma need vanad koolipildid välja kaevasin, aga jube nostalgia – nagu vanainimesele kombeks – tuli peale. Mulle täiega meeldis koolis käia. Ma olin üks neist hulludest, kes juba augusti alguses hakkas koolimaja juures jõlkuma, et saaks teada, kuna õpikud kätte saab. Siis ei olnud ju internetti ja teavitus pandi paberiga koolimaja akna peale. Muidugi ma teadsin, et see teavitus ei teki sinna enne augusti teist poolt, aga nagu korralik nohik ikka, käisin ma varakult vaatamas, et jumala eest õpikute hagamist maha ei maga.

Õpikutega oli see naljakas asi veel, et jube oluline oli kohe teada saada, kes eelmisel aastal raamatut kasutanud oli. Õudselt äge oli kui see oli mõne popi poisi või silmarõõmu kasutuses olnud. Mida see andis – biitsmii täna – aga siis oli oluline? Ja kuigi raamatusse ei tohtinud ju kirjutada, siis mõnikord vedas ja keegi oli siiski harilikuga ülesannete vastsued ette kirjutanud. Juhtus ka seda, et vastus oli vale. Kooliaasta lõpus vaatas raamatukogu tädi üle, kas raamatud on korralikult hoitud. Jube hirm oli alati, et kas ikka on või tuleb…karistus. Ma isegi ei tea, mis see karistus tol ajal olla võis ja mitte, et ma oma õpikuid ei hoidnud, aga mõni oli eelmiste omanike poolt juba nii kapsaks loetud, et nurgad läksid ikka koledaks ja hirm oli, et raamatukogu tädi ajab minu kraesse kapsaks loetud raamatu. Ei ajanud. Küll aga juhtus mõnikord nii, et mõni raamat oli koju ununenud, siis tuli see kindlasti samal päeval ära tuua. Ei olnud midagi nii, et homme toon! Istusid bussi peale ja tõid teisest linna otsast raamatu ära õigel päeval. Nii nagu kästi.

Enne kooli algust tuli kindlasti üle vaadata koolivorm. Et oleks puhas ja korralik. Ruuduline kooliseelik ei olnud algklassides lubatud, aga mina tahtsin. Mulle nii meeldis see ruuduline seelik. Nagu näha on mingil põhjusel mul lubati ka sellega käia. Ja valge pidulik pluus meeldis mulle. Nii ilus satsiline krae oli. Kahju, et seda nii harva sai kanda. Koolivorme sai kui ma õigesti mäletan osta Tartus kahest poest – või oli nii, et ühes müüdi poiste riideid ja teises tüdrukute omasid? Ruudulisi seelikuid muide ei olnud väga saada. Ma mäletan seda õnne kui ma enda oma kätte sain! Hea on, et sain, sest viiendast klassist ei olnud (vist) koolivorm enam kohustuslik ja kui ma ei oleks oma jonni ajanud ja algklassides ruudulist seelikut kandnud, siis ma ei olekski seda kanda saanud. Pioneeriks ma ei saanudki. Enne muutus riigikord:D

Kuigi mulle meeldis metsikult koolis käia, eriti algklassides, kartsime me osasid õpetajaid nagu tuld. Keemiaõpetaja Kütt on legendaarne koolihirm. Algklassides puutusime me temaga vaid koridoris vahetunni ajal kokku ja hoidku jumal selle eest, kui talle jooksmisega vahele jäid. Vahetunni ajal tuli jalutada. Ringiratast. Keegi ei vaielnud Kütile vastu. Hull õpetaja oli, aga praegu täiskasvanuna mõtlen ma, et tegelikult oli pull kuju. Hea huumoriga. Sarkastiline. Ütles, nii et oli öeldud. Ühekorra tõmbas klassipäevikusse joonlauaga kõigile “ühed”.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Kas te viimasel pildil Mareki leiate üles?

1743522_683997211661283_950512693_n1798769_683996074994730_741242117_nblogger-image--1189135408

blogger-image-1607963451

1926115_775168829213709_8653736427473234048_o.jpg