Eile ei tekitanud pahameelt ja tormi mitte vaid otsus, et Theatrum jäi rahastusest ilma, vaid ka Pääru Oja väljaütlemine, kes küsis, kuidas saab kamp plikatirtse otsustada, kuidas Lembit Petersin teatrit teeb. Jube pahasti ja üleolevalt ütles, pahandati sotsiaalmeedias. Päriselt? Te pahandate Pääruga selle väljaütlemise pärast? Minu jaoks pole vahet, kas see komisjon koosneb nö plikatirtsudest või väärikas vanuses meestest/naistest, ma nimetaks veel neid palju krõbedamalt. Aga ütlen vaid kamp lollpäid, et mitte väga ebatsensuurseid väljendeid kasutada siin.
“Ministeeriumi teatrinõuniku Marie Anett Heinslau juhitud komisjon otsustas teatri riigi toetusest ilma jätta madala kunstilise taseme, ebahuvitavate loominguliste plaanide ja vähese loomingulise mitmekesisuse tõttu.” Mida ? Madal kunstiline tase? ebahuvitav? Vähene loominguline mitmekesisus? Mul tekib küsimus, kas komisjon ja Maerie Anett Heinslau on üldse Theatrumis käinud? Ilmselt mitte, sest vastasel juhul ta neid sõnu koos Theatrumiga ühte lausesse ei paneks.
Mina olen Theatrumis käinud. Palju. Mõnda etendust olen käinud vaatamas mitu korda. “See laps” läks mulle nii hinge, et olen seda vaatamas käinud kaks korda, “Felicita” kaunis “robottolmuimeja” (Riina Maidre) on siiani üks mu lemmikuid rolle, “Talvevalgus” lummab mind siiani kui sellele mõtlema hakkan. “Isast” ja Lembit Petersoni rollist võin rääkima jäädagi, see on Eesti teatriajaloo üks parimaid rolle, nii et hakkadki mõtlema, et kes nüüd siis dementne on – isa, Lembit Peterson või publik. See teater on omanäoline, eriline, soe. Enne teatrit olen ma alati varunud aega, et puhvetis süüa üks kiluleib ja juua klaas valget veini, vaadata inimesi, kes saabuvad ja alati tuleb selline soe ja eriline tunne sisse. Selles majas on midagi, väärikust ja sõbralikkust. Muide, kunagi käisin ma seal töövestlusel. Kahjuks ma tookord seda ametikohta ei saanud, aga mul on meeles see eriline sõbralikkus, millega mind kostitati. Peale intervjuud tehti veel majatuur ning tutvustati maja ajalugu, näidati nurgataguseid, kuhu muidu kunagi ei saa. Ma sain aru, et see teatripere on ühtehoidev perekond, kes on uhke selle üle, mida nad teevad, kus nad teevad ning miks nad seda teevad. Mina lahkusin sealt tookord samuti uhkusetunne hinges, mind oli kutsutud viimaste kandidaatide hulgas intervjuule.
Selle teatri rahastusest ilmajätmine pahandas mind eriliselt. Mul ei ole selle teatriga muud suhet, kui see, et ma olen Theatrumi fänn olnud julgelt üle kümne aasta ning nende etendused üllatavad mind iga kord. Jah, mõni lavastus meeldib vähem, mõni rohkem, kuid kindlasti ei saa ühtegi lavastust nimetada ebahuvutavaks või kehva kunstilise tasemega. Tase on ALATI kõrge. Lisaks lavastustele kiidan ma alati kujundust – lavaelemendid on mõnikord napid, aga koos muusika ja valgustusega moodustavad terviku, mis alati toetab lavastuse sisulist poolt. Üks mu lemmikuid on olnud näiteks “See laps” klaasist maja. Väga kõnekas.
Ma ei hakka rohkem rääkima, kui pettunud ma olen. Nõustun vaid Pääru Oja ja Lavastaja ja Priit Strandbergiga, kes kirjutas Facebookis, et see on seda hämmastavam, et tegu on kindlasti ühe Eesti omanäolisema ja originaalsema teatriga, mille sisu on alati tugev. «Kui oleme kokku leppinud, et erinevus rikastab, ning rõõmustame võimalikult eriilmelise teatri üle, siis selline otsus kahjustab seda mõtteviisi kõvasti. Kolmekümne aasta jooksul on Theatrum tõestanud end järjepideva kunstiasutusena, mis koos Noorsooteatriga on (vist?) ainus teater, kes panustab isetult, pidevalt ja hoolsa pühendumisega ka noortesse ning seeläbi meie eduka teatrikultuuri jätkusuutlikkusse,» leiab Strandberg.
Heidy Purga kommentaarist, et oih, paha lugu, aga midagi pole teha, ei hakka ma ka eraldi rääkima. Piinlik on. Piinlik on, et selline ongi meie kultuuri hoidmine. Ja kui ma nüüd tohin midagi välja plärtsatada, mida ma otseselt sõnasõnalt ei mõtle, siis teate, jätke ilma rahata Draamateater, kuhu niikuinii kunagi pileteid ei saa ilma, et peaks lollakalt järjekorras passima terve päev, hingehinda maksma järelturul või kaks aastat piletid ette ostma.