Laske lastel lapsed olla!

Paar päeva tagasi potsatas meie postkasti kiri teatega, et Ida on alates august 2019 võetud vastu Lillehammeri Hammertuni kooli esimesse klassi. Ida on siis veel viie-aastan. Täpselt nii ongi, et kooli alustavad lapsed seal viie-kuueaastaselt, sõltuvalt sünnipäevast. Kui ma vaatan Ida Norra lasteaiakaaslasi, siis osa neist käis veel aasta tagasi mähkmega, kirjutada ja lugeda ei oska neist keegi, numbreid ka ei oska. Ometi ei ole nad rumalad, nad on taibukamad ja tragimad kui lasteaialapsed Eesti lasteaias.* Nad on nutikad ja saavad paljus paremini hakkama kui nende eakaaslased Eestis. Miks? Neil puudub pinge ja stress, vanemate, õpetajate ja ühiskonna poolt. Lasteaed ei ole ka Norra vaid hoiufunktsiooniga, ent põhirõhk õpetusel on muus kui ABC ja 123 õppimisel. Nad saavad lasteaiast kaasa  oskused, mida meie lastel tihti vajaka jääb. Ma tean 5-6 aastaste laste gruppi, kes käis poolekilomeetrisel “matkal” ja suur osa lastest väsisid ära, sest nad ei ole harjunud liikuma. Ida ja tema Norra lasteaiakaaslaste jaoks ei ole mitte midagi ületamatut paarikilomeetrises matkas mägedes.

Norra lapsed alustavad õppimist koolis. Esimeses klassis. Kindlasti on lapsi, kes juba oskavad lugeda ja kirjutada ning arvutada, kuid see ei ole eluliselt oluline. Teised ei oska – pole probleemi. Õpivad. Need lapsed ei jää oma arengult maha ega ole milleski halvemad kui eakaaslased Eestis ja keegi ei tule selle pealegi, et lapsi lahterdada – tublimad ja mahajäänumad, kelle pärast teised igavlema peavad.  Muuta ei tule mitte lasteaedade süsteemi, et koolivalmiduse tase oleks ühtlasem, vaid muuta tuleb meie iganenud haridussüsteemi üleüldiselt. Ma ei liialda kui ma arvan, et Eesti koolid on ühed tagurlikumad. Me väärtustame vaid hindeid ja tulemusi, mitte indiviide nende hinnete taga. Meie haridussüsteemi võtab kokku allolev pilt:

Ronige-selle-puu-otsa-768x576.png

Albert Einstein on öelnud kuldsed sõnad: “Igaüks on geenius. Aga kui hinnata kala tema võime järgi ronida puu otsa, siis ta elab kogu oma elu uskudes, et ta on rumal.” Täpselt nii meie haridussüsteem toimib. Minul õnnestus 16-aastasena veeta aasta vahetusõpilasena välismaal, see muutis mind ja minu suhtumist oma teadmistesse, sellega ka usku oma oskustesse ja tugevustesse totaalselt. Ma mõistsin, et ei ole rumalam, sest minu matemaatika hinne oli piiripealne “kolm” (kaldu ikka “kahe” poole) matemaatika viielisest ega targem klassikaaslasest, kes sai kirjandi eest “kahtesid”, samal ajal kui mina noppisin “viisi”. Meil olid erinevad tugevused. Me olime ja oleme siiani erinevad. Eesti koolidesse on vaja sellist hoiakut, mitte paluda kalal puu otsa ronida ja seda hinnata.

Minu lasteaiast ja koolist on möödunud 30 aastat,  selle ajaga ei ole suurt mitte midagi muutunud. Oleks aeg midagi muuta. Muutus ei pea algama lasteaiast. Lasteaia algne hoiufunktsioon EI TULE asendada tänapäevasele alusharidus asutuse vajalikkusele. EI TULE viia sisse võõrkeeleõpe lastaia eelviimases rühmas. EI TULE koostada õppeprogramme, mis tagaksid ühtse kooliküpsuse kõigile lastele. Laps EI PEA (võib, aga ei pea) nelja-aastaselt oskama lugeda, viie-aastaselt matemaatikat ning kuue-aastaselt võõrkeelt. Lasteaed EI PEA OLEMA väikese inimese töökoht.  Millal siis laps saab laps olla? Tal on ees vähemalt üheksa aastat kooliteed, kus elu suuresti koosnebki õppimisest. Uskuge mind, kui ta ei oska esimeses klassis kirjutada, siis üheksanda klassi lõpuks võib ta osata kirjutada paremini kõigist nendest, kes nelja-aastaselt juba lugesid.

Mul on siiralt kahju, et Ida ei saa oma kooliteed alustada Norras. Õnneks saab ta vähemalt käia osaliselt Norra lasteaias. Nautida laps olemist ilma surveta olla kellestki parem või vähemalt samaväärne. Ja ennetades kommentaare, siis oma vanuse kohta on ta uskumatult tark laps – tähti tunneb, veerib kokku sõnu ja numbritega on ka rohkem sina peal kui mina kunagi olen olnud ehk et mitte selle pärast, et ta oleks rumal ja ma kardaks, et ta ei saa Eesti koolis hakkama, tahaks ma, et ta saaks Norras koolis käia.

Postitus on vastulause Kristiina Heinmets Aigro arvamusartiklile.

*muidugi ma üldistan

**päisepilt on tehtud märtsis. Lapsed nautisid esimest kevadpäikest ja keeldusid kõik koju minnes endale rohkem riideid selga panemast. Keegi ei saanud šokki.

Aga mida te ikka seal Norras nii tihti teete?//Still, why do you go to Norway that often?

Nii küsis minult mu sõbranna eile. Vastasin, et käime lasteaias. “Ja vaid selle pärast käitegi?” imestas ta. Vastasin jaatavalt. Ma tean ise ka, et see tundub loogikavastane, et Eestis elades käib Ida Norras lasteaias, aga see tundub loogikavastane teistele, meie pere jaoks on see normaalsus ja teadlik otsus, otsus on meie arvates ka õige olnud. “Kui tohib küsida, milles see õigsus seisneb?” küsis mu sõbranna.

See on tegelikult hästi lihtne. Esiteks keeleoskus. Jah, ma näen, et Ida ei oska (enam) samal tasemel keelt kui teised lapsed ja ma usun, et tal mõnikord võib ka raske olla, kuid see ei ole tekitanud temas soovi mitte lasteaias käia. Mõnikord ta on lihtsalt häbelikum ja mõnikord ütlebki, et ma ei oska ju norra keelt, teine päev aga ütleb, et oskab keelt ja muudkui uurib mult, kuidas üht või teist asja öelda. Ma usun, et ma tunnen oma last nii palju, et saaksin aru kui keel talle nii palju stressi tekitaks, et ta ei tahaks lasteaeda minna. Täna näiteks pidime me minema hambaarstile ja seega ka tegema lasteaiavaba päeva, aga ennelõunat selgus, et arst pidi aja tühistama. “Aga siis ma saan ju lasteaeda minna!” ütles ta rõõmsalt. Kuna me kodus vaatame, loeme ja kuulame palju norra keelt, siis ma olen arvamusel, et see keel jääb talle kuhugile ajusoppi ning tulevikus kui tal on soov seda õppida, on see lihtsam. Mitte et ma oleks keeleteadlane, aga ma vaatan enda pealt. Kui mul ikka on vaja, siis ma saan vene keeles suheldud, kuigi koolist ja keeleõppest on möödas…issand ma enam ei tea palju aastaid. 20?

Täitsa lõpp kui ilus ja soe oktoober on praegu. 17 kraadi pole paha

Teiseks on Friskuste aasta lasteaia kõige erilisem aasta. Suur osa ajast veedetakse erinevaid asju õppides/proovides. Alles hiljuti käisid lapsed mägedes matkamas. Ja kui ma ütlen matkamas, siis ma mõtlen ikka päriselt matkamas – seljakotid seljas, matkasaapad jalas ja mägedesse. Okei, Nevelfjell on üsna lihtne ja lauge, aga siiski 1089m, lastele täiesti paras alustuseks. Eelmine kord kui siin olime, külastasid nad ronimiskeskust ja jällegi vaatasin pärast pilte ning imestasin, kui kõrgele ja kui julgelt lapsed ronisid (loomulikult turvavarustusega). Sel nädalal külastasid nad ühe õpetaja lapsepõlvekodu ning said näha, kuidas lehma lüpstakse ning tutvuda maatöödega. Pole vist vaja öelda, et lapsed olid vaimustusest sillas. Iga nädal käivad nad kohalikus ujulas ujumas ning iga päev veedavad nad osa päevast lasteaia lähedal metsas, turnides. See on nii eriline aasta ja iga laps, kes on FUS lasteaias käinud, peaks saama osa ka Friskuse aastast, viimasest aastast. Järgmisel aastal lähevad nad juba kooli (muide, Ida rühmast lähevad paar last kooli viie-aastaselt).

Ma näengi kui palju rõõmu ja elevust need tegevused lapsele pakuvad ja sellepärast ei ole isegi küsimust, et ma ei viitsiks või jõuaks või jaksaks veel juunikuuni niimoodi pendeldada kahe riigi vahel. Tööd ja pereelu see ei sega, nii et meie jaoks oli ainuõige otsus lasta Idal olla ka Friskus.

Mees, kelle süles Ida istub, ei ole mu teine, Norra mees, vaid Ida rühma õpetaja. Hästi tore on mu meelest, et selles lasteaias on päris palju meesõpetajaid.

Error
This video doesn’t exist

Lasteaed sai 10-aastaseks ja seda tähistati korraliku rock-kontserdiga

Error
This video doesn’t exist

Naljakas vahejuhtum ka. Meiega ühes rongis ja ühes vagunis sõitsid Oslost Lillehammerisse ka kaks eesti keelt kõnelevat daami. Mingi hetk segas Ida mul töötegemist ja ma käratasin talle, et kui ta kohe ei jäta jonnimist, siis ma viskan ta rongist maha. Asi polegi selles, et seda kuulsid ka eesti keelt kõnelevad naised (ma ju teadsin et nad rongis on), naljakaks tegi asja see, et nad olid lasteaia õpetajad Ida Lillehammeri lasteaia Eesti sõpruslasteaiast. Rääkisin lasteaias õpetajatele ka kui ebapedagoogiline ema ma olen ja pealegi ega Norras ei ole naljaasi selliseid lauseid visata, lastekaitse ei ole siin naljaasi, eriti kui oled välismaalane hoitakse su tegevustel silma peal kiivalt. See selleks.

Ühe päeva veetsid need Eesti õpetajad ka Ida rühmas ja nii palju kui ma nendega rääkisin ning õpetajad ise rääkisid, siis on selline sõprussuhe mõlemale lasteaiale kasuks tulnud. Rohkem oleks selliseid sõpruslasteaedasid vaja.

Igaks juhuks ütlen, et Ida ei jonni siin pildil, vaid ootab bussi. ta ei viitsinud püsti seistes oodata.

Lõpetuseks ka üks valus teema, millele peaks mõtlema. Lugesin seda artiklit, et paljud Eesti lapsed on lasteaias 12 tundi ja ma ei suuda välja mõelda, mida ja kuidas ja kas saaks muuta. Ida on ka olnud seitse hommikul lasteaias, sest mõlemal oli vaja tööle jõuda ja olnud kell seitse viimane laps, sest me ei saanud töölt varem ära. Õnneks on seda muidugi juhtunud harva, aga siiski. See on tegelikult ju kohutav.Mida saaks muuta, et lapsed ei peaks nii pikalt lasteaias olema?

Norras viin ma Ida lasteaeda 8 paiku ja lähen järele nii nagu enamus 15-16 vahel, 1730 on lasteaed kinni, seega ka parima (st halvima?) tahtmise juures ei ole võimalik lapsele teha rohkem kui üheksatunniseid lasteaia päevi, lisaks on paljudel tavaks reedeti lastele lasteaiavaba päev anda, rääkimata siis sellest, et  ON ette nähtud, et laps peab saama suvel ja talvel puhata. Kuidas ja kuna jõuaks Eesti nii kaugele, et meie lapsed ei oleks stressis ja kurnatud ja haiged, sest nad lihtsalt saavad liiga vähe puhata? Ja see siin ei ole kivi lasteaedade kapsaaeda kui te nii välja loete mingil põhjusel, see ongi mõtteaine riigile ja tööandjatele. Mind ausalt teeb see Eesti lasteaia (ja kooli) teema mõnikord nii kurvaks. Jõuetult kurvaks, sest arvatakse et ma niisama vingumise pärast vingun. Minust saavad aru vaid need, kes on avatud uuendustele/muudatustele ja/või Eestist ära olnud.

//

Still, why do you go to Norway that often?

This was a question from my friend. I told her that we are going to nursery. “And that is the only reason?” she couldn’t stop wondering. I told her yes. I know this all sound against any logic, that while living in Estonia, Ida goes to nursery in Norway. This doesn’t look logical to other families, but for us this is normal and a conscious decision that has justified itself. “How has it justified if you don’t mind me asking,” was my friend curious.

It’s really very simple. First of all, the language skill. Yes, I can see, that Ida cannot (anymore) speak the language to the same level as to other children and I believe it can be difficult for her sometimes, but that has not stopped her from wanting to go to nursery. Sometimes she is a bit shy, sometimes admits she can’t speak Norwegian, but the next day says she can and keeps asking me how to say different things. I think I know my child well enough to understand if the language causes stress in her and she wouldn’t want to go there anymore. For example, we were supposed to visit a dentist and have a day off from the nursery. Before lunch time it turned out thought that the appointment had to be cancelled. “But then I can go to the nursery” was Ida’s happy reaction. Since we watch, read and listen a lot of Norwegian at home, then I’m on an opinion that the language will stay somewhere deep inside her brain cells and if she wants to go and study it in the future, she would have it easier. I am not a language expert, but I look at myself. If I really need to, I will speak in Russian, though it has been an odd 20 years from school and lessons.

Secondly, being a Friskus is the most special year in the nursery. Majority of the time they spend in learning and trying different things. Recently they went hiking in the mountain. And if I say hiking, I mean proper hiking – carrying back bags, wearing hiking boots and in the mountain. Okay, Nevelfjell is fairly easy and slanting, but still 1089 meters, just enough for the kids to start off with. Last time we were here, they visited Climbing Center and while looking at the pictures afterwards I couldn’t stop but wondering, how high and boldly they climbed (wearing all the necessary gear of course). This week they visited a childhood home of one of the teachers and were able to see, how you milk a cow and get acquainted with different farm jobs. Needless to say, that the kids were absolutely thrilled. Every week they go to the local pool for swimming session and spend each day a remarkable amount of time in the local forest, climbing. This is a very special year and every child, who has been to nursery in Norway, should experience being a Friskus, the last year of nursery. Next year they will start school. By the way, couple of children from Ida’s group are starting their school at the age of five.

I can see how much joy and excitement these activities bring to her and therefore it is not even a question whether I can be bothered or have the energy to go between two countries like this until June 2019. It doesn’t affect work or home life, so it was the right decision to let Ida be a Friskus.

A funny story too. There were two Estonian ladies going from Oslo to Lillehammer in a train with us. At one point, Ida was not letting me do my work and threatened her if she didn’t stop whining, I will throw her out of the train. It’s not even about that the two ladies heard it (I already knew they were on the train), it was funny that they were nursery teachers from Estonia and their nursery in Estonia is in partnership with Ida’s Lillehammer nursery. I explained to the teachers how un-pedagogical mother I am, since you can’t just throw sentences like this up in the air in Norway. Child protection is everywhere and if you are a foreigner, you will be kept a close eye on. Well that’s that.

These teachers spent one day with Ida’s group too and as much as I spoke to them and they told me, this sort of partnership between nurseries has benefited both sides. We should really have more partnerships like this.

To finish off one painful subject to think about. I read an article about children spending 12 hours in the nursery and that made me think what, how and if we could do something to change this. There have been occasions when Ida is the first one to arrive to her group at 7AM, because we both had to arrive to work very early and last one to leave at 7PM, because we couldn’t finish early enough. Luckily these have been very rare occasions, but still. What could we change that children shouldn’t stay so long in the nursery?

In Norway, I drop Ida off around 8AM and pick her up about 3-4PM. The nursery is closed from 5:30PM, so even if I needed or wanted, I couldn’t keep her there for more than 9 hours. A lot of the children stay home on Fridays not to mention that legally you HAVE to enable a break to the child in summer and winter time. How and when could things get as far in Estonia, so that our children will not be stressed and exhausted and ill, because they don’t get enough rest? I am not blaming the nurseries (if you think this way for whatever reason), this is a question to the government and employers. I honestly get so frustrated only by thinking how nurseries/schools are organized in Estonia. People think that I am just whining for no reason. Only those, who are opened to changes and/or been away from Estonia, would understand me.

Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?// How to comfort a child that did not get invited to a birthday party?

Kui ma Idale täna lasteaeda järgi läksin, küsis ta minult, kas lähme ühe tema rühma tüdruku sünnipäevale. Vastasin, et ma ei usu, et sellel tüdrukul sünnipäev täna on ja vaevalt keegi esmaspäeva õhtul sünnipäeva peab. Idale nimelt meeldib sünnipäeva mängida ja nii ma arvasin esialgu, et tegu on mänguga. Ida jäi endale kindlaks, et tüdruk olla teda sünnipäevale kutsunud, ühte mängutuppa ja palus mind, et ma teda lubaksin. “Palun, emmmmme, paluuuuuun!” Sai selgeks. et tüdrukul oli tõepoolest sünnipäev täna. Mingi päev olid osad lapsed rühmas kutsed saanud, tüdruk oli rühmas jaganud. Kas kõik peale Ida said või kes said, ei teadnud mina ega õpetaja. Asi polegi tegelikult selles.

Mina olen veendumusel, et lasteaiarühmas tuleb kutsuda kõik lapsed, seda lihtsalt põhjusel, et minu arvates ei saa lapsed veel täpselt aru ei ajast ega sellest, kes parasjagu sõbrad on. Üks päev üks ja teine päev teine. Mina lapsevanemana ka ei tea, kes sõber on, lihtsam, nii et keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna, on minu jaoks kutsuda kõik. Ma rõhutan, et kõikide laste kutsumine on MINU jaoks loogiline. Ma ei taha öelda, et kõik vanemad peavad kõik lapsed kutsuma. Küll aga tahan ma öelda, et lapsed tuleb kutsuda nii, et keegi ei tunneks end kõrvaletõrjutuna.

Niisiis tagasi Ida juurde. Laps palub mind pisarsilmil, et ta võiks tüdruku sünnipäevale minna. Nutab hüsteeriliselt, et aga tüdruk ütles, et tal on täna sünnipäev ja seal mängutoas. Ma selgitan, et kui kutset ei ole saanud, siis me ei saa lihtsalt sünnipäevale minna. Laps nutab ja nutab ega saa aru. Õpetaja selgitab, et alati pole kõik kutsutud ja võib olla on tüdrukul sünnipäev oma sugulastega. Tuleb teisi sünnipäevi, teiste laste omasid. Pole hullu. Aga lapse jaoks on hullu. Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?

On minu kui lapsevanema kohus last lohutada ja talle õpetada, kuidas asjad käivad. Ma ei olnud selleks nii ootamatult valmis. Murtud südamega laps teeb iga lapsevanema õnnetuks ja minusuguse kogenematu vanema ka kohmetuks, ma lähen segadusse. Laps karjub minu peale, peksab mind kätega, et miks ma ei luba tal sünnipäevale minna. Üks osa minust tahab endast välja minna. Mina ei ole ju süüdi. Teine osa tuletab meelde, et “sa pead jääma rahulikuks, sa pead jääma rahulikuks, kallista oma last”. Tema ei ole ju süüdi. Koju jõudes on laps maha rahunenud, ei saa veel ikka täpselt aru, miks kõik ei ole kutsutud. Ta ei peagi aru saama, ta on laps.

Aga aru peaksid saama vanemad, kes lasteaeda sünnipäeva kutsed kaasa annavad ja lasevad neid niimoodi jagada. Mulle tuli kohe silme ette klassikaline noortekomöödia, kus kisakooritüdrukud valivad, keda peole kutsutakse. Kallis lapsevanem, mõtle selle peale. Täna on sinu laps võib olla see kisakooritüdruk, kes rõõmsalt kutseid jagab. Homme võib ta olla see laps, kes kutset ei saa. Kas sa tahaksid siis, et kutse saanud lapsed tema nina all lehvitaksid? Lapsed võtavad asju palju rohkem hinge. Nende jaoks võib tühine sünnipäeva kutse tähendada maailma kokku varisemist. Isegi kui omavahel polda parimad sõbrad. Kallis lapsevanem, mõtle erinevate olukordade peale. Pane end laste kingadesse!  Poeta kutse kappi! Saada kutse meili teel! Kallis lapsevanem, seda ei ole ju nii palju palutud, et sa teiste laste tunnetega arvestaksid?

//

When I went to pick up Ida today from the nursery, she asked if we were going to one girl’s birthday. I doubted as I didn’t think the girl had birthday today and no one really celebrates their birthday on Monday. And that is how I explained it to her. The thing is, Ida likes playing birthday, so I assumed at first that she was playing again. But she was determined, that the girl invited her to the party, to a soft play room, and begged me to let her go. “Please, mummy, pleeeease!” It turned out the girl really had birthday today. Few days back, some of the children had received an invitation when she was handing them out. Did everyone receive it beside Ida or who did, I didn’t know. Nor did the teacher. This is not the point though.

I’m convinced that while in nursery you should invite everyone to your part, only because children at that age don’t understand the concept of time and friendship. They are friends with one child today, and tomorrow with somebody else. I, as a parent, am not sure who is a friend at this particular moment. Therefore it would be easier for me to invite everybody so no one was left out. I need to stress here, that inviting everybody seems logical TO ME. I am not saying that every parent should do the same, but I do think children should be invited so as not make anyone feeling left out.

Now, back to Ida. She is begging me with tears in her eyes, that she could go to the party. She is getting hysterical, because the girl said she has birthday today in this play room. I am trying to explain that if you didn’t get an invitation, you cannot just show up. She keeps crying and doesn’t understand. The teacher explains that not always everyone is invited and maybe she is celebrating with her family this time. There will be other parties for other children. It’s not the end of the world. How do you comfort a child who didn’t get invited to a birthday party?

It is my duty as a parent to comfort my child and teacher her how things work. I wasn’t prepared for it. A child with a broken heart makes any parent sad and an inexperienced parent like myself, also feeling awkward, I get confused. The child is screaming at me and beating, because I’m not letting her go to that party. One part of me wants to get pissed off. This is not my fault. Other part reminds me to stay calm, to hug her. This is not her fault. By the time we arrived home, she had calmed down, but still didn’t understand why everyone is not invited. She doesn’t have to, she is only a child.

But the parents, who send the invitations to the nursery for handing out, should understand. For some reason, an image of a classical comedy where cheerleaders are choosing whom to invite to a party, pops into my head. Dear parent, think about it. Today, your child is the cheerleader handing out the invitations. But tomorrow she might not get invited. Would you want other children with the invitations rub it under her nose? Children take things into heart so much harder. For them, not getting a simple invitation might mean the end of the world. Even if they are not the best friends. Dear parent, please think of different situations. Put yourself into their shoes! Put the invitation into locker. Send it via email. Dear parent, it is not a lot to ask to be more considerate with other children’s feelings.

 

Minu laps on geenius// My child is a genius!

Üks põhjusi, miks me laseme Idal veel viimase aasta Norras lasteaias käia, on kindlasti norra keel. Keelteoskus on nii oluline ja mis saaks olla veel parem kui juba lapsena osata mitut keelt, lihtsalt niisama, et hakkas külge, ilma oluliselt seda õppimata. Muidugi olen ma aegajalt kahelnud, kas ta saab keeleliselt lasteaias hakkama, sest tema keeleoskus jääb ikkagi umbes kolme-aastase taseme juurde, samal ajal kui teised oskavad ju soravalt oma emakeeles rääkida, aga mitte ka liiga palju.  Kodus oleme me küll lugenud norrakeelseid raamatuid ja vaadanud norrakeelseid filme, kuid ma ei saa öelda, et Ida oleks olnud norra keelest enam väga vaimustunud. Pole ikka sama, mis keelekeskonnas elades, et keel kohe niisama külge hakkab.

Nüüd lasteaeda minnes tuletasin talle jälle põhilised laused, mida vaja võiks minna, meelde ja natuke raske südamega saatsin ta suurte laste – Friskuste- rühma. Mis aga selgus? Ootamatult rääkis Ida rohkem norra keelt kui keegi meist oleks osanud oodata. Ja rääkis, nii et ka mina kuulsin. Täitsa häbenemata. Muidu ta minu ees pigem häbenes vist rääkida, aga nüüd ei ole ta norra keeles rääkinud mitte vaid lasteaias, aga ka kodus – tädi Satuga. Muidugiei tea ta kõiki sõnu, aga ma olen täielikult üllatunud tema loovusest ja oskusest end kätega selgeks teha seal, kus sõnadest puudu jääb. Ta võiks vabalt mõne sõnaseletamise võistluse kinni panna. Puhas geenius eksju! *

Lisaks mõtleb ta ise norrakeelseid sõnu välja. Täiesti loogiliselt. Norra keeles lõppevad tegusõnad e-tähega: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… Kui Ida ei tea mingit sõna, näiteks “handlE” (ostma), siis ta ütleb “Skal vi gå å ostmE?” Ehk siis ta asendab eestikeelse sõnalõpu E-tähega ja arvab, et nii saigi norra keel. Nii nagu me  kõik teame, et läti keele saab kui sõnadele “s” lisada ja soome keele kui sõnadele “ainen” lisada. Kas pole leidlik? Iga päevaga õpin ma ja imestan KUI taibukad lapsed tegelikult on. See on nii põnev.

Mis veel Ida lasteaeda puutub, siis ma olen samuti hämmingus kui lihtsalt ta olukorraga kohandub ja sisse sulab gruppi. Loomulikult on lapsed tuttavad, aga siiski pikk suvepaus, uus maja, uued õpetajad ja võõras keelekeskkond. Kui kiiresti täiskasvanud uues olukorras “mängima” hakkavad? Idal läks kohanemisega 15 minutit! Jah, ma olen täielikus hämmingus. Minul läheks mitu päeva aega enne kui suu lahti teeksin. Vist. Võib olla ka mitte tegelikult. Aga kindlasti kohaneksin ma raskemini kui Ida.

39253426_693330481001957_3216740503940759552_n.jpg

*te ju saate aru, et ma teen nalja kui last geeniuseks nimetan? Selles mõttes, et ma jah leian, et ta on ääääärmiselt tubli, leidlik ja taibukas, aga ma ei ole nii suures ahvivaimustuses, et Oxfordi ukse taha juba kraapima läheks. 

//

One reason, why we decided to keep Ida in Norwegian nursery for one more year, is definitely the language. Speaking different languages is so important and what could be better than knowing more than one language already as a child. Just because it stuck on you without really learning it. Of course I have had my doubts if she is able to cope there because of her language skill, as she speaks more like a 3 year old whereas her friends are already fluent, not too fluent though. At home we have read Norwegian books and watched Norwegian cartoons, but I cannot say that Ida has been keen on the language so much anymore. It is not the same as living in the language environment, where it just sticks to you.

Before returning to the nursery, we went over some main sentences she might need and feeling a bit worried, I sent her off to Friskus group – the group for the eldest children. What turned out? Unexpectedly, she spoke more Norwegian that any of us could have expected. And she spoke so that even I heard. Without feeling embarrassed. Usually she didn’t really want to speak in front of me, but now she has used the language not only in the nursery, but also at home with aunty Satu. Obviously, she doesn’t know the full vocabulary, but I was so surprised by her creativity and skill to make herself understandable by using hands when she might not know the words. She could easily win an Alias competition. Genius I’m telling you*

She also comes up with Norwegian words, using logic. In nrowegian, all werbs end with the letter E: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… If she doesn’t know a word, for example “handlE” (to buy), she will say “Skal vi gå å buyE?” In other words, she puts “E” in the end of the word and thinks she has come up with the Norwegian equivalent. Like we know, you get Latvian words by adding “S” in the end and Finnish words by adding “ainen”. Isn’t that clever? I learn every single day and admire HOW smart kids really are. It’s just so exciting.

Talking about the nursery, I’m amazed how easily she adapts and blends in to the group. Of course she knows all the kids, but still they had long summer break, new building, new teachers and different language. How quickly grown ups would “start to play” in a new situation? It took 15 minutes for Ida. Yes, I AM amazed. It would take couple of days for me before I actually say something. I think. Well actually, maybe not. But I would blend in harder compared to Ida.

*you do realize that I am kidding when I say my child is a genius? I mean, yes, I think she is extremely good, inventive, and smart, but I am not planning to knock on Oxford’s door in the near future!

Idast saab “friskus”/Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto was that “there is no bad weather, only wrong clothing”

Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.

Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.

Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.

34909179_834357470108580_8852828560935616512_n.jpg

2018 Friskuste lõpupidu

Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.

Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla?

//

Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month.

In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension.

We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida.

The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know.

But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?

 

 

Väsinud punapõskne laps/“Look, I can ride (insert the name of a skiing technique)!”

Aasta emana oli mul meelest läinud, et täna oli lasteaias “uteaktivitetsdag”, mis tähendas seda, et lapsed olid terve päeva väljas. Suusad või pepukas pidi kaasas olema. Pepukas on meil iga päev kaasas, sest koju sõites on ju kogu tee allamäge, aga suusad jäid küll maha. Samas…võib olla oligi  nii parem, sest need suusad, mis me Idale ostsime jõuluvana tõi, oleks siin lasteaias olnud nii titekad, et… No parem oli pepukaga varustatud olla.  “Vaata, ma oskan (sisesta siia suusatehnika nimi) sõita!” hüüdis Pernille kui ma Idale lasteaeda järele läksin ja ta minust mööda tuhises oma suuskadel. Nelja ja poole aastased on siin samavõrdsed muude maade sportlastega. Pole siis ime, et neil medaleid muudkui kukub talispordialadel.

fus.jpg

Ja kui ma ütlen, et lapsed olid päev otsa väljas, siis ma mõtlen sõna otseses mõttes päev otsa. Sõid lõunaks lõkkel tehtud vorste ja popcorni ja lõbutsesid lumes. Lund on siin rohkem kui küll. Tuleb aina juurdegi. Ilma naljata maju ei ole enam võimalik hangede vahelt nähagi.

Lasteaiast sain ma kätte punapõskse ja väsinud lapse. Jalad olid ka natuke märjad teisel, nii et ta tunnistas ise, et tal on natuke külm. Nüüd saate ju aru, miks korralikud riided ja oskus last riietada on siin äärmiselt oluline. Märgade jalgade vastu  vist päriselt ei saagi, sest kuigi jalas on korralikud saapad ja villased sokid, siis lumi kipub ikka natuke pükste vahelt saapa sisse minema ja nii need varbad märjaks saavadki. Aga mitte nii hullult, et peaks muretsema.  Ja neil on lõbus, nii paganama lõbus. Vaadake ise:

 

Nüüd tuleb Ida vaid veel suusatama õpetada. Ma olen küll saanud ta peaaegu tasakaalu hoidma ja terve kilomeetri on ta kenasti suuskadel läbi käinud, aga mäest alla suusatamist ma ei oska hästi õpetada. Mind ennast lükati otsemaid mustale rajale ja mul ei jäänud muud kui alla tulla. Samas ma olin ka 17-aastane, mitte nelja poolene.

//

Being the mother of the year that I am, I had of course forgot that it was “uteaktivitetsdag” in the kindergarten. This meant that the kids spent the whole day out. They needed to have their skis or snow pads with them. We take the latter with us always anyway, because all the whole way home is downhill. Perhaps this was better anyway as the skis that we got Santa Claus brought for Ida would have been too amateur in this kindergarten. “Look, I can ride (insert the name of a skiing technique!” Pernille yelled out as I was collecting Ida from kindergarten and she swooshed past me on her skis. Kids who are four and a half years old can ski as well as athletes from some other countries. No wonder the medals just keep coming in winter sports.

And when I say that the kids were outside all day, then I mean literally all day. They had sausages and popcorn cooked on fire for their lunch and had fun in the snow. There’s more than enough snow here. And it keeps snowing. No joke, you can’t even make out the houses between the heaps of snow!

I received a red-cheeked and tired child from the kindergarten. Her feet were a bit wet, so she even admitted to feeling slightly cold. Now you realise why proper winter clothes and the knowledge how to dress your kid are so important. There’s not much you can do to protect your kid from getting wet feet because although they might be wearing good boots and woollen socks, some snow still tends to sneak in from the trousers and into the boots and that’s how you end up with wet toes. But it’s not so bad to warrant worrying about it. And the kids were having fun, so much god damn fun! Have a look yourself:

All there’s left to do now is to teach Ida to ski. Although I have almost managed to get her to keep her balance and even ski for a kilometre, it’s the downhill skiing that I’m not quite sure how to teach. I myself was dragged up to a black slope and I had no other option but to come down it. Then again, I was 17 years old and not four and a half.

Det går veldig bra med Ida

ehk “Idal läheb väga hästi” ütles mulle Ida rühmakaaslane Hedvig kui ma Idale eile lasteaeda läksin. Seletas mulle, mida Ida päeval teinud on ja mida ta praegu tegema jäi. “Aga mina lähen koju,” lisas ta muretult ja jooksis liumäele liugu laskma nii kaua kui ema väikese vennaga järele jõudis. Mütsi peas ei olnud, hõlmad olid lahti. Lähedal asuva kooli hoovil mängisid lapsed pusade väel palli. Väljas ei olnud otseselt külm, aga siiski november.

Olles nüüd harjunud Eesti lasteaia rutiiniga, tundus see kõik natukene harjumatu, aga samas nii mõnusalt kodune.  Naljakas, kuidas inimesed siin laste ja enda riietamisse nii suvakalt suhtuvad, lapsed ise otsustavad, mida nad selga panevad, kuna ja kui palju. Oma asi, kas on külm või soe.

Aga Idast.

Idal on esimene lasteaia nädal tõesti imehästi läinud, arvestades seda, et ta norra keeles enam rääkida ei julge/oska ning et ta Eesti lasteaias on vägagi tujukas laps, nii et õpetajad meile ütlevad alati, kuna oli draamapäev ja kuna rahulik päev. Siin ei ole ma nädala jooksul kuulnud Ida kohta kordagi ühtegi “kaebust”. Huvitav, millest see tuleb, et ta kahes lasteaias end nii erinevalt üleval peab? Ma mõtlesin, et ehk on asi tõesti keeles, aga selles ei ole loogikat, sest tegelikult peaks see teda veel rohkem vihale ajama kui keegi tast aru ei saa. Ma tunnen oma last. Mõnikord ma ei saa aru ja siis läheb põrgu lahti.

Ka kodus on ta olnud IDEAALNE laps. Ilma naljata. Kui meil kodus Eestis algab IGA hommik jonniga, lõpeb IGA päev jonniga ja vahepeal tuleb veel natuke jonni lihtsalt igaks juhuks, siis siin ei ole Ida nelja päeva jooksul ÜHTEGI KORDA jonninud. MITTE ÜHTEGI! Ja ma ei liialda. Ptüi, ptüi, ptüi, loodetavasti ei sõnu ma täna õhtut ja homme varahommikut ära. Meil on vaja kell pool viis ärgata, et lennukile jõuda.

Millest see tuleb, et ta siin on nagu ära vahetatud olnud? Iga päev lähen ma talle pool neli järgi (natuke harjumatu on nii vara jälle lasteaeda minna ja saan kätte läbimärja või mudase lapse), me sõidame bussiga koju, käime poes, jalutame koju, teeme süüa, vaatame multikaid ja hiljemalt pool kaheksa on Ida magama jäänud. Ise. Vabatahtlikult. Ilma jonnita. Sihuke idüll, et ma ei suuda aru saada, mis toimub.

Jõulud on ilmselgelt lähedal, sest poodidesse on jõudnud julebrus (jõululimonaad). 

Avastasin täna seinalt, et ühise koosviibimistunni ajal olid lapsed lisaks muudele tegevustele lugenud kõik koos päevi selleni, kuni Ida jälle lasteaeda tuleb. Mu meelest on see nii ütlemata armas.  Ajaa, no lõunaks ja õhtuooteks söövad ikka võileibu. Aga on elus. Kaks korda nädalas saavad sooja toitu ka;) 

6.päev: mudane laps

Ma tean, et mu lasteaiateemalised postitused kütavad alati kirgi ja seepärast tahan ma kõige pealt öelda, et ma üldistan, ma tean, et on erandeid, kuid minu arvates vajab Eesti lasteaiasüsteem muudatusi, ja suur osa minu kriitikast on tegelikult suunatud lapsevanematele. Kui see öeldud, tahan ma öelda, et lapsevanemana on mul siiralt kahju, et mu laps ei saa käia Norra lasteaias, ausõna, koli või lapse pärast Norra tagasi.

1

Eestis lasteaiasüsteem on minu arvates veider kombinatsioon vanaaegsest iganenud traditsioonist ja edukultusest. Asju tehakse “nii nagu alati on tehtud” ja “see on meie traditsioon” ning ” ei saa võrrelda Eestit ja Norrat, kuidas sa aru ei saa”.  Lisaks hakkab juba lasteaiast pihta lapse õpetamine. Minu jaoks ei ole lasteaed eelkool. Lasteaed peaks olema koht mängimiseks. Ma ei saa aru, miks peaks kolmeaastane oskama lugeda, kirjutada, matemaatikat, geograafiat, inimeseõpetust, religiooni, miks ta ei või kõige sellega oodata kuni ta kooli läheb? Ah jaa õigus, kui ta seda kõike ei oska, inglise ja soovitavalt ladina keeles, siis ta ei saa ju eliitkooli sisse. Ja see on ometi kõige alus! Jah, muidugi ma liialdan, aga ma lihtsalt vaatasin, milline on Norra lasteaia päevakava. Ehitasime maja, mängisime liivakastis, läksime kell üheksa õue ja päeval olime ka väljas. Kui ma Ida täna kell üheksa lasteaeda viisin, jooksid pooled lapsed ( suuremad ja Idavanused juba õues ringi).  Lapsed on lapsed! Õppimiseks, selliseks päris õppimiseks, on aega terve elu. Sellega ei pea alustama beebieas. Ei võida see, kes kõige esimesena mähkmevabaks sai, kõndima hakkas, rääkima hakkas. Ausalt!

22119297_1518624628176076_958678614_n

Jumal, kus ma tunnen puudust sellisest garderoobist, kus on olemas riided igaks ilmaks. Keegi ei tassi iga päev riideid koju ja keegi ei pea muretsema selle pärast, et midagi jääb maha.

Täna oli ilus ja kuiv ilm, sellest hoolimata sain ma tagasi määrdunud lapse, sest kedagi ei huvita, kas ta jope ja püksid jäävad puhtaks. Ükski vanem ei tule selle pealegi, et õpetajale öelda, et hei kuule, miks sa ei jälginud mu last, kuidas ta nii must on, kuidas me niimoodi koju/poodi/autosse/linna läheme. Lasteaiariided (kallite brändide või suvaliste supermarketite omad) on lasteaiariided. Note to self: eelmisel sügisel ajasin ma Idale taga fliis/villa/vms kombet talveriiete alla, mis oli Eestis üsna keeruline ülesanne. Osta homme Skogstadist ära fliiskombe! 20 eurot ja riietamise mure lasteaias lahendatud.

8910

Lahkumine oli lasteaiast oli ikka jälle kurb. Kõikide sõpradega oli vaja mu eest ära joosta, sest “emme sa tulid liiga vara” ja kõiki kallistada, sest “ma tahan talle ja talle ja talle ka head aega öelda”. Õnneks aga olid emotsioonid metsas vorstide grillimisest ja sõpradega matkamisest nii laes, et mul õnnestus ta vahvli ja pruuni juustuga (jeesus, mis laps, et ta võib seda koledat juustu kilode kaupa sisse ajada!) ära linna meelitada.

453

Aa, ja kõige olulisem! Ma ei pidanud lasteaias jalanõusid jalast võtma ja keegi ei vaadanud mulle viltu.

2

Ma ei liialda kui ma ütlen,et kui mul oleks natuke rohkem teadmisi ja natuke rohkem finantse, siis ma teeks lastele Eesti ka sellise “Norra lasteaia”. Kuhu ilmselt ükski vanem oma lapsi ei tooks, sest kuidas nad siis algkooli sisseastumiseksamid ära teeksid ja teiste lastega võrdsed (või eelistatavalt naabri lastest paremad) oleksid kui nad päevad läbi vaid metsas müttaks, liivakooke teeks ja lugema ei õpiks.

 

 

4.päev: kuidas lapse süda murda

Tööpäeva lõpuks otsustasin ma Idale head meelt valmistada ja me läksime tema Norra lasteaiast läbi. Seda plaani ma muidugi päris otsast lõpuni läbi ei mõelnud ning sain hakkama korraliku seebiooperiga. “Vaata, Hedvig, sinu selja taga!” hüüatas Pernille ja tegi pähe kõige suuremad silmad. Ida puges häbenedes minu selja taha. Natuke häbenemist ja keelte segadust ning juba läksid väikesed sõbrannad lasteaia peale jalutama. Järgmisel hetkel ilmus välja Magnus, kes tegi veel suuremad silmad pähe kui Pernille oli teinud. Näole tuli maailma suurim naeratus.

Lapsed said just mänguhoo sisse kui oli aeg lahkuda. Seda osa ma läbi mõelnud ei olnud. Muidugi tähendas see palju pisaraid ja viha ning segadust, et miks ta ometi oma Norra lasteaias ei või olla ja sõpradega mängida. Kui me autosse istusime ja Ida pisarsilmi oma lastele lehvitas, jooksid nii Pernille, Magnus kui Emil teisel pool aeda autole järele ja hüüdsid “Iiiiiiiiidaaaaaaa!” Ühtepidi nii armas ja teistpidi nii kurb.

Lapse tuju parandamiseks lubati Idal homme lasteaeda minna ja teistega kaasa matkale. Saavad metsas kakaod juua ja vorste grillida. Meie tegime eile väikese matka peaproovi. Ilus ilm oli ja kui päev otsa oled auto istunud, siis natukene kõndimist oli lausa hädavajalik. Tsiteerides Ebapärlikarpi – “muidu sured ära!”

IMG_2781IMG_2793IMG_2795

Ida had a short reunion with her Norwegian kindergarten friends yesterday. To go visit the kindergarten for half an hour was not my best plan because for a minute I really thought I broke my daughter´s heart. It was hard to explain to her why she could not stay, that we had just come to say hello.

Her best friends Pernille, Hedvig and Magnus were so happy ans surprised to see her. it was like in the movies when a lost child returns. Magnus had the biggest smile on her face and the girls were just so happy that they wanted to show Ida all the  new things they have in the kindergarten.

When we had to leave Ida was crying, screaming and kicking. It really was hard to see her like that. Heart broken. When we left and she was waving to her friends with tears in her eyes the children ran after her screaming “Iiiiiiiiiiiiiidddaaaaa!”. Again like in the movies. With the sad end. 

But to have a happy ending to this “movie” I asked if Ida could go to kindergarten tomorrow and she was so lucky that she can go camping with others in the woods tomorrow as well. They can drink hot choclate and grill pølser. Something she (and me too) really misses from Norway. 

Printsessid ja jalgrattad ja kostüümid ehk lasteaiast

Mingil hetkel juhtus nii, et Röövlitütar Ronjast kasvas Printsess, kes igale poole tahtis minna oma peokleitides. Kui ma ütlesin, et lasteaeda ei tohi peokleidis minna, et sellega minnakse peole, vastas Ida mulle, et olgu, ta ei tahagi lasteaeda minna, vaid peole. Loogika on Idal omal kohal. Mulle tuli meelde see ütlus, et vali oma võitlusi ning samuti, et mu väike sugulane pidavat lasteaias vaid oma printsessikleitides käima. Nii siis väikene printsess oma kleidis lasteaeda läks. Ma ei tea, kas ta oli trendsetter või soovis ta kleiti selga panna, sest kellelgi teisel oli, igatahes hakkas mulle üha enam printsessikleite lasteaias silma. Nõiaring. Mulle tegelikult ei meeldinud see, aga ma tean, et on mingi vanus, kus lapsed tahavad neid kohutavaid kleite kanda ja miks siis rõõmu keelata. Mulle ei meeldinud see põhjusel, et ma kartsin, et võib olla kellelgi pole selliseid kleite, võib-olla ka võimalusi ja see võib stressi tekitada nii lastes kui lastevanemates. Mingi aja pärast juhtuski, et osad vanemad hakkasid pahandama. Ei, nad ei hakanud pahandama sellepärast, et nende lastel ei olnud selliseid kleite, emmed-issid olid lausa kleite ekstra ostma läinud, nad pahandasid sellepärast, et lapsed komistavad ja kukuvad oma kleitidesse. See oli mu meelest jabur. Igatahes nõudsid nad, et kleidid ära keelatakse. Ühtepidi ma mõistan seda, teistpidi jälle mitte. Teate, kuidas Ida Lillehammeri lasteaias see kleitide mure oli lahendatud? Lasteaia rühmas oli kast karnevaliriietega. See oli laste lemmikkast. Igal hommikul ja õhtul võis näha lapsi selle kasti kallal askeldamas ja end printsessiks või jumal teab, kelleks riietamas. Nad mängisid. Väga lihtne lahendus. Sobiks mu meelest ka Eesti lasteaeda kui poleks ühte miinust. Lapsed ju ei mängi lasteaias:D Ja pealegi ajaks see ju toa sassi, aga oh õudu, sassis lasteaiarühm on ju lausa katastroof!

Kui nüüd sarkasm kõrvale jätta, siis mina jõuan jälle tagasi sinna, et ma pean lapsele lasteaeda asju kaasa vedama. Talvel olid need kelgud ja suusad, nüüd rattad, nukukärud, jumal teab, mis veel. Rulad?  Jumala eest, ma olen nii laisk ema nende virkade vanemate kõrval, et ma ei viitsiks iga päev ratast kaasa tassida. Ma vaatan õudusega neid vanemaid, kes pagasnikust mitu suurt ratast päevas kaks korda sisse ja välja tirivad. Ma ei tassiks ratast kaasa Idale, aga ma pean, sest teistel on. See on nii tüütu! Ja mõnikord läheb meelest ära, siis on laps kurb. Aga kui mu lapsel polegi ratast? Kui ma toon teda lasteaeda jalgrattaga, st et mina sõidan jalgrattaga ja laps on lapsetoolis? Kuidas ma siis seda paganama ratast transpordin? Norra lasteaias oli jälle lihtne. Lasteaias olid olemas lasteaia rattad. Kui laps tuli oma rattaga lasteaeda, siis see tõsteti päevaks kenasti aia taha, et ei tekiks kisa-kära ja “minu-oma”-tüli. Ma ei viitsi seda ratast tassida iga päev. Kas ma tõesti olen ainus laisk? Ja kui keelatud on printsessikleidid, siis peaks olema keelatud ka rattad ja rulad. Et oleks võrdsus.

Aga kas me saame kõike keelama hakata? Kuidas siis koolis? Telefonid on keelatud, sest alati on kellelgi parem telefon. Reisimine on keelatud, sest see võib teistes alaväärsust tekitada. Riietus? Kuidas riietust reguleerida? Ma ütlen teile. Koolivorm. Ma ei tee nalja. Ma olen ausalt koolivormi poolt. Ja miks mitte ka lasteaiavormi poolt. Siis ei peaks vanemad omavahel võistlema ja keegi ei peaks muretsema printsesside kleitide pärast. Rattad ja kõik muu mudru lubaks lapsel küll kaasa võtta, kuid paneks need päevaks kuhugi hoiule.

Täna läks Ida lasteaeda nukukäruga. Ma ei tea, kas see on lubatud. Aga kellelgi oli kaasas ja Idal oli ka vaja. Eks ma kuulen, kui mõni vanem jälle leiab, et lapsed võivad nukukäruga end vigastada ja see tuleks ära keelata.

Lõpetuseks on mul kahju ma ei tea, kas Idast või endast. Ma ei armasta käsitööd. Ma olen alati kartnud, et mingi hetk tuleb lasteaias tegema hakata kostüüme igasugu pidudeks. Nüüd ma olengi olukorras, kus ma pean järgmiseks reedeks Idale Aafrika kostüümi tegema. 1) ma ei taha 2) ma ei oska 3) mul ei ole aega 4) ja kõik muud maailma vabandused. Ma tegin hommikul lasteaias nalja, et vaene Ida, sina hakkad lasteaias olema see laps, kellel hakkavad olema kõige koledamad kostüümid, kui üldse, sest su ema ei oska neid teha või unustab ära. Ma tundsin, kuidas teised emad vaikselt omaette mõtlesid, et mis ema sa selline küll oled.

Mugav ema. Ei midagi rohkem ega vähem.

//Sometimes I really do feel like a bad mom. Or a mom that doesn´t fit into Estonian sociaty of rules and regulations. I am still not used to kindergartens in Estonia. It doesn´t mean that I don´t like the people working there – I think at least Ida is lucky with teachers. They are marvellous people loving their job and giving all to children. I don`t like the system and to be really honest I do not like other parents. Simple as that. I think they are overprotective and overthinkers. 

Like at the moment the girls are in the age where they want to be princesses and wear their princess dresses everywhere, to kindergarten as well. I thought, well, some fights are not worth fighting and let Ida wear her Anna/Elsa dress to kindergarten. I do not know if she was the trendsetter or wanted to wear the dress because someone else was, but suddenly I noticed more and more dresses. Anway, as I thought some parents started to complain. Not because they where worried that some children may feel left outside, but because they can fall with the long dresses. I mean, they are children, they fall anyway. I loved how the love for dress up and princess dresses were solved in Ida´s Lillehammer kindergarten. There was a dress-up-box full of clothes. The kids loved to play with the clothes, dress up and be princesses, boys and girls. It could be the solution here as well, but there is one “but” – children in Estonian kindergartens are not playing:D

Then there is this taking bicycle to kindergarten every morning. It is so annoying. I am too lazy to do that, but I have to. Ida will be sad if she will be the only one without a bike. Why there are not bikes in kindergarten? What if I do not have a bike, don´t have means to buy a bike? I know what avarage wages are in Estonia – I think it is insane how much we need to buy for children for so little money. I could leave one of Ida´s bikes to kindergarten, but that is not allowed either. Things might get stolen. Insane post-soviet world. Always have to think about what if it gets stolen. And the saddest part is that things to get stolen.

Last I feel sorry for Ida. Or myself. They will have a spring party now next friday and mothers have to make costumes for their children. The theme for Ida is Africa. I need to find will and knowledge, which I do not have, to somehow magically make her an African tutu. Gosh! When I today joked about this, saying that poor Ida she will be the one always with the shabbiest costumes because of her lazy mother, I felt the other mothers looking at me think what kind of a mother are you. 

A lazy one. Simple.