Tädi

Lapsena oli mu elus ilmselt üks kõige olulisemaid inimesi tädi Helju, mitte et ta ka hiljem seda ei oleks olnud, ikka oli tädi see, kellele ma kõik oma mured esimesena kurtsin, aga just lapsena oli ta mu jaoks eriliselt oluline. Ta oli alati olemas ja mõistis mind. Ta mõistis kui mind häirisid tedretäpid ja me proovisime koos neid sidruni ja kurgiga pleegitada ning tädi lubas mul koguda raha, et saaksin kosmeetiku juurde minna. Praegu tundub muidugi naljakas mure, aga varateismelisena oli see mure suurem kui kanda jõuaks. Tädi oli alati see, kes raha “laenas” – kirjutas laenud üles ka, aga me kõik teadsime vaikimisi, et see on lihtsalt moe pärast. Teinekord ütles, et see on snnipäevakink ette, isegi kui sünnipäevani oli mitu kuud aega, ja loomulikult kinkis sünnipäevaks uuesti raha. Tädi tegi mu eest ära kõik käsitöö tikkimised ja heegeldamised ning saatis mulle onu Endeliga teise linna otsa mulgi putru.

Tädid on üldse mu jaoks olulisel kohal olnud. Mul on neid palju olnud, nii päris oma tädisid kui ka lihtsalt naabritädisid. Ma ei tea, kas tänapäeval ka enam kõiki emade ja vanaemade sõbrannasid tädideks kutsuti, aga kui ma laps olin, siis oli ikka, et tädi Thea ja tädi Lola. Tädideks jäid nad elu lõpuni, kuigi kunagi tädi Lola pahandas, et no mis tädi ma olen, miks te ometi ei või niisama Lola öelda. Ma paar korda proovisin, aga see tundus nii vale. Ja siis mul oli (noh on siiani, aga nüüd ma olen samasse vanusesse kasvanud, sest vahet enam pole, kas 40 või 50 või 60) veel üks tädi, kes kinkis mulle sünnipäevadeks ja jõuludeks selliseid asju, millest ma muidu ei oleks osanud unistadagi. Näiteks lõhnaõlisid. Jällegi praegu tundub veider, et see nii suur asi oli, aga uskuge mind 90date keskpaigas ikka oli küll. Ma olin alati nii elevil kui see tädi külla tuli või ma võisin suvevaheaja onu ja tädi juures veeta.

Laias laastus võib öelda, et tädid on mind omamoodi ära hellitanud, aga samas on nad minu lapsepõlve nii ilusaks teinud. Ma ütleks, et õnnelik laps on see, kellel on nii palju tädisid.

Idal on samuti vedanud. Tal on ka palju tädisid. Tädisid, kes teda hellitavad ja poputavad. Mõnikord ma pahandan nende tädide peale kui nad oma ostude ja asjadega üle piiri lähevad, aga siis tulevad mulle meelde mu oma tädid ja kuidas ma saan oma lapsele keelata midagi, mis mulle endale on kunagi väga oluline olnud. Ma isegi “andsin” Idale ühe oma tädidest. Läksime Idaga üks päev vaidlema, et kelle oma tädi Pepe on. Ida arvas, et tema oma, mina arvasin, et ikka minu oma, sest ta on minu tädi kauem olnud ja pealegi kui piinlikult täpne olla, siis on ta Idale siiski vanatädi, aga lõpuks mõtlesin, et mis ma ikka lapsega vaidlen, las siis minu tädi olla ka tema tädi, niikuinii ta oli ühe teise tädi ka juba enda omaks kuulutanud. Õnnelikul lapsel on veel kaks päris oma tädi ka. Üks neist see minu väikene õde.

Aga kuidagi tundub mulle aina rohkem tunduma, et see väikene õde ei olegi enam nii väike. Sest kuidas muidu seletada seda, et eelmisel aastal sai korraga minust ka tädi. Tädi Eveliis. Peale emaks olemise on vist tädiks olemise kõige lahedam tiitel. Sest noh TÄDI ju. Kes teab, milline tädi minust saab, aga loodetavasti see maal elav tädi, kelle juures võib suvel paljajalu murul ja mullas joosta ning siis pesemata jalgadega magama minna. Võimalik, et ka jäätisese näoga, sest suvi ja Ussipesa ja jäätis ja pesemata lapsed käivad kokku.

On sellega, kuidas on, aga täna soovib tädi Eveliis tädi Marianile PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! Elagu tädid!

*Päisepildil tädi Helju, tädi Thea ja pisike tädi Marian. Mariani taga üks neist paljudest torudest, kus Brutselee oma perekonnaga elas.

“Õelus ei näri sind seest nagu hiir, vaid õgib nagu tiiger.”

Sõitsin täna hommikul põhimõtteliselt uue töö kokkuleppeid sõlmima (First we take Manhattan, then we take Berlin! või vastupidi) ja kuna ma jõudsin kohale veerand tundi varem, mõtlesin tanklast kohvi kaasa osta. Minu ees ostis üks naine autole mootoriõli, müüja püüdis välja uurida, kas see on õige ja kõik see võttis piisavalt kaua aega, et ma muutusin juba ärritunuks. Ma olin peaaegu nägusid tegemas, kui mulle meenus just kuuldud intervjuu Ivo Linnaga. Rohkem headust, rohkem positiivsust, rohkem naeratusi. Ärritumise asemel otsustasin ma selle intervjuu valguses oma suhtumist muuta. Kas mul oleks hea meel kui keegi mind sellises olukorras aitaks ja minuga kaasa mõtleks nagu tegi seda see Circle K müüja? Muidugi oleks. Kas ma oleksin tänulik, et inimesed minu selja taga on kannatlikud? Muidugi. Kas ma oleksin eeldanud, et meie taga seisvad kolm meest oleks sõna sekka öelnud ja aidanud? Jah! Aga jällegi oli see tõestus sellest, et naised saavad ise hakkama ja mehed…aga kes ütleb, et tänapäeva mehed üldse ise teavadki, milline on õige õli? Ühesõnaga ma ei olnud enam ärritunud, vaid naeratasin nii müüjale (kes oma naeratusega justkui vabandas) ja ostjale (kes oma naeratusega justkui tänas) ning sellest kohvi ostmise situatsioonist sai üks helge hetk. Oleks võinud vastupidi minna. Ma vist pean Ivo Linnale aitäh ütlema selle intervjuu eest. Aitäh! Soovitan //services.err.ee/media/embed/1003774</div>”>järelkuulata. Muhe, siiras ja mõtlemapanev. Minu eesmärk 2020 on olla Ivo Linna. Mõttemaailma poolest. Sealt ka posituse pealkiri. Etteruttavalt öeldes võin öelda, et selle intervjuu valguses visati mu teele paar tundi hiljem selline väljakutse, et ma hakkasin kõva häälega nutma (õnne ja viha segust).

Selle aasta jõulud ja aasta lõpp on minu enda jaoks olnud mingil määral suunamudija. Rääkisime jõuluõhtul tädiga traditsioonidest ja sellest kui erinev on jõulude tähendus inimeste jaoks. Üks mu tuttav ütles, et teda kutsuti peole, aga ta otsustas pere kasuks. Mul tekkis kohe küsimus, et kas jõulud ei peaks olema see aeg aastas, kus pere on, kasvõi hambad risti, koos. Tädi ütles, et ajad muutuvad, traditsioonid muutuvad ja võib olla ongi õigem teha seda, mida tahad, mitte taga ajada traditsioone ja teha midagi hambad ristis. See pani mind jällegi mõtlema. Aga võib olla tõesti? Mulle meeldivad jõulud tänu Haugenile, ma tahan Idale pakkuda sama jõulumaagiat, mis mulle on pakutud, aga samas on lapsepõlves jõulud mu jaoks pigem tähendanud stressi. Ootad, aga samas ei oota ka. Ma sain korraga aru ka vanaemast, kes ütles, et tal on jõuludest suva. Võib olla kui ma olen ka 86 aastat jõule näinud, on see mulle ka “tehtud-nähtud-lõputu-küünlapäev”? Ideaalis ma muidugi näeksin muinasjutulist jõulu, kus terve suguvõsa saab kokku, teoorias on see kõik ilus, aga praktikas kui tihti? Üldistan, aga tihti on tõesti sotsiaalmeedia klantspiltide taga nii tülisid, stressi, arutut joomist, ettekäänet joomiseks, eelarvamusi, jonni, millest me midagi ei tea. Jõulud võivadki olla stressirohke püha, sest kokku sunnitakse inimesed, kes kokku ei sobi. Traditsioonid on ses mõttes üsna rumalad. Ei pea midagi hambad risti taluma. Vaatasime pühade ajal “Tuhkatriinu” filmi . “Miks ta laseb oma kasuemal endaga nii halvasti käituda?” oli küsimus meie kõigi huulil. Me ju keegi ei laseks end tänapäeval nii kohelda. Aga seal olid taga traditsioonid, lubadused ja kasvatus. Okei, muinasjutul on õnnelik lõpp, aga tegelikult ei pea ju keegi enam niimoodi kannatama, sest on traditsioonid. Igaüks loob oma traditsioonid.

Mul ei olnud ka plaanis väga oma jõulude tähistamisest kirjutada, sest olgem ausad, suvalised telefoniklõpsud annavad tihti emotsiooni edasi vaid meile endile, meile, kes me olime kohapeal ja teame, mis seal taga on. Muul juhul on need vaid pildid. Samasugused nagu tuhandetel teistel. Kellel halvema, kellel parema kvaliteediga, aga pildid ja emotsioonid, mis olulised just meile endile. Ometigi, nagu te näete, panin ma need suvalised klõpsud üles. Miks? Telefonist kustutan ma need mingi hetk ära. Emotsioon läheb meelest. Blogi on osaliselt ka minu enda isiklik fotoalbum. Selle aasta jõulud olid minu jaoks päris lähedal täiuslikule. Kehva kvaliteediga pildid räägivad (mulle) oma loo ja loodetavasti teid ka ei häiri. Mulle meenutas see kõik natuke Haugeni jõule. Ma mõtlesin Britt-Idale ja Camillale, kes mulle kunagi selle muinasjutu kinkisid, ning oma perele, kes mul lasevad sellesse muinasjuttu siiani uskuda.

Me sel aastal tõesti ei teinud kinke rohkem kui jõuluvana Idale tõi. Kuusealune on muidugi lõppkokkuvõttes kinke nii täis nagu oleks meil majas kuus last, aga ma mäletan oma lapsepõlvest seda kinkide saamises ootust. Muidugi mängis siis rolli ka see, et poes päriselt ei olnud midagi saada ja ma alati imestusin ogaraks, kuidas jõuluvana kõik mu soovid (õnneks limiteeritud võimaluste tõttu ning tänu letialustele tutvustele ei olnud need teab mis suured) täitis, aga  minu jaoks on jõulud just suur osa lapsepõlvemäletsustest. Mul ei olnud lihtne poest osta twerkivat laamat, aga kui laps on sellest terve detsember päkapikkudele kirjutanud, siis andke andeks, minu ema süda ei lubanud talle midagi “kasulikumat” kinkida nagu mulle soovitati. Piiripealne mänguasi, aga jällegi – ma ei saa kinni olla selles, mida mina omal ajal kuue-aastaselt nautisin. Õnneks sai ta ka piisavalt asjalikke kingitusi. Laste Alias on näiteks täiesti geniaalne meelelahutus (seniks kuni laps ei ole väsinud ja talle hakkab tundam, et kõik teda kiusavad!)

Väsinud lapse magamapanemiseks ja laisa vanema õnneks on olemas ERR kuuldemängud. Me oleme terve detsember Idaga erinevaid jõulujutte kuulanud. Minu rõõmuks said Ida lemmikuks ka kunagised minu lemmikud “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”. Kuulasime kolmapäeval uuesti terve loo ära ja ma ütlesin Idale, et mõtle kui meil ka oli sama lugu, et lumemöldrid olid lihtsalt nõiutud ja lumeveski ei töötanud. Et ehk on abi sellest, et me lugu uuesti kuulame. “Kas homme on siis lumi maas?” küsis Ida. “Ma arvan küll,” lubasin ma talle ja lootsin (olles ilmateadet vaadanud) et nii ka on. Ärgates nägime me aknast siiski vaid rohelist muru ja vihma. “Ei töödanud,” kurvastas Ida. Mina kurvastasin ka. Kuni me hakkasime koju sõitma ja poolel teel siiski lund hakkas sadama. “Vaata, veski läks tööle!” hüüatas Ida rõõmust. Kui see pole jõulumaagia, mis siis veel on.

Lumemöldrite lugusid saate kuulata siin:

Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid. Autor Kalju Kangur.
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…

 

Error
This video doesn’t exist

Kui jõulude ametlik ja pidulik söömaaeg läbi sai, tähistasime me mu lemmik (ühtlasi ka ainsa) onu juubelit. Onu on üks neist inimestest, kes suure tõenäosusega on mind paljus aidanud saada selleks, kes ma olen. Mitte küll nii rahulikuks ja heatahtlikuks nagu tema, aga ma olin endale nooremana sisestanud, et kui ma ei saa endale samasuguse iseloomuga meest nagu mu onu, siis ma pigem olen kaheksa kassiga vanatüdruk. Marek ja mu õnu võiks olla teineteise peegelpilt. Minu onu on minu üks suurimaid eeskujusid mu elus. Naljakas on ka see, et meid mõlemaid sütitab eksport. Erinevad valdkonnad, aga samad väljakutsed, mõtted, strateegiad. Mõnikord me unustame end tundideks ekspordist rääkima.

Error
This video doesn’t exist

On veel üks asi, millele ma olen hästi tänulik. Just Marekile. Aastast aastasse kuulub traditsioonide hulka ka vanade albumite vaatamine. Mulle tegelikult nii meeldib, sest isegi kui neid pilte on sadu kordi nähtud, on nad meelest läinud ja jälle on naljakas neid meenutada. Sel alloleval pildil on näiteks minu ja Mareki esimesed ühised jõulud. Vaadake, millise lapsega ma abiellusin!  Või vaadake, kui sarnased on pisike Marian ja pisike Ida!

Seekord leidsis vanaema üles ka ühe albumi, mida ma enam ei mäletanudki. Või noh ma teadsin, et olin selle teinud (ma isegi mäletan täpselt, kus ja kellega koos ma selle tegin), aga ma arvasin, et see on kolimiste käigus kaduma läinud. Ei olnud. Oli vanaema juures hoiul.  Selle albumiga seoses pean ma ütlema, et olen Marekile (lisaks sellele, et ta mind vaos ja nö elus hoiab) tänulik selle üle, et ta austab ja toetab minu minevikku. Te ju teate minu esimese armastuse traagilist autõnnetust. Kuigi sellest on nüüd möödas väga pikk aeg ning kõik me oleme oma eludega edasi läinud, siis olen ma Marekile nii üüratult tänulik, et ta mõistab toda ajalugu ja on justkui saanud osakeseks ka tollest ammusest loost – käib läbi tolle perekonnaga, paneb koos minuga alati hauale küünla ja lihtsalt mõistab.

img_1932

Mõistab, et see on osake minust ja minevikust, mis mulle alatiseks oluliseks jääb. Jõulud on mu jaoks alati see aeg kui ma natuke muutun Teeleks, kui “Arno on jälle kodus käimas” ja seda enam olengi ma tänulik, et ma olen endale leidnud mehe, kes Tootsina on ikka minu kõrval, isegikui teda on teinekord mu tujude pärast vaja “vuntsi alt naerma kõdistada”.

Minu jõulupühad olid tõepoolest väga lähedased Haugeni jõuludele. Natuke jäi puudu, aga kõike ei saagi saada ning lõppkokkuvõttes on oluline see, et tuleb lahti lasta mõttest, millised on meie arusaamad traditsioonidest.

On need mõistlikud või iganenud harjumused. Mina mõtlesin vastu võtta oma traditsioonid. See tehti mulle aga täna natuke väga palju raskemaks. See saab olema minu 2020 väljakutse.  Ma tahaksin olla mina ise, samas natuke rohkem Ivo Linna, kuid ma tahaks ka, et inimesed saaksid minust ja minu põhjusest aru. Ilma, et ma peaksin õigustama. Segane lõpp? Aga muidu ei olekski ju minulik kui kõik oleks ideaalne.

Putin ja põlenud paber

Kõige lahedam asi meie segase perekonna juures? Lisaks sellele, et me oleme nii moderne perekond, et ma saan öelda, et mul oli külas vend ja venna õde.  Multikultuursus. Eesti traditsioonid, soome traditsioonid, vene traditsioonid. Aastavahetuse saatsime me sel aastal ära suuresti vene traditsioonide järgi. Miks? Mu vennanaise ema ja õde olid Venemaalt külas ja miks mitte siis uusi asju proovida. Kusjuures nad olid parimad külalised üldse. Hommikust saati valmistasid nad köögis salateid, minu asi oli vaid kana ahju panna. Millised imelised külalised! Pealegi tegid nad minu rõõmuks kasuka-salatit. Ma jumaldan kasukat, aga ise seda teha tundub liigne ettevõtmine. Ilmselgelt mitte vene naiste jaoks. Nende jaoks oli see sama loomulik ja lihtne kui…eem…ma ei tea, hammaste pesemine?

Enne Venemaa uut aastat vaatasime Putini kõnet (või noh kas just vaatasime, aga kui traditsioon, siis traditsioon) ja kirjutasime valmis oma soovid. Üks Vene traditsioon on, et soov tuleb sel ajal kui Kremli kell 12 korda lööb paberile kirja panna, see põlema süüdata, šampanja sisse uputada ja ära juua. Loomulikult pidime me seda proovima. Paberi olime natuke liiga paksu valinud, nii et lõppkokkuvõttes sõime me kõik lihtsalt natuke põlenud paberit. Ida soovis uuelt aastalt poni, aga keeldus ise paberit ära söömast. Hea emana sõin ma siis tema paberi ka ära ja läksin uude aastasse kõhus Ida poni ja oma uus aasta soov.

Head uut aastat kõigile!

DSC02774DSC02779DSC02785DSC02791DSC02794DSC02804DSC02817DSC02818DSC02835DSC02845DSC02847DSC02860

A mis te jõuluks nõmedat saite?

Ma saan väga hästi aru, et lapsed ootavad jõuluvanalt kingitusi ja et see nende kõik soovid täidaks, aga ma ei suuda mõista täiskasvanud inimesi, kes kohe kui jõulud läbi hakkavad arvustama ja võrdlema oma jõulukinke. Kelle mees ei oska üldse üllatada, kelle mees ei kuula, mida naine soovib, kes tegi oma mehele kalli kingi ja ei saanud vastu midagi sama hinnalist, kelle mees tellis vale asja, hoolimata sellest, et lingid olid saadetud, kelle mees aga oli nii õnnelik, et pani kohe Facebooki üles pildi kingitusest. Loen õigustusi, miks on okei kingi peale solvuda, loen, kuidas kinke kohe ümber hakatakse vahetama. Kõik keerleb ümber kingituste. Seda kõike on lihtsalt nii piinlik lugeda.

Jõulud  muudavad inimesed kahepalgeliseks. Kui midagi ei lähe nii nagu ideaalne stsenaarium ette näeb, variseb maailm kokku ja inimesi hakkavad ärritama teiste kaunid pildid sotsiaalmeedias. Miks nad niimoodi teevad? Kellele nad neid asju näitavad? pahandatakse, sisimas kadedust tundes, et ise samasuguseid pilte ei saanud lisada. Või siis lisavad neid kauneid kuuse- ja jõulupilte inimesed, kelle jaoks on kõige olulisem vaid väline, tegelikkus pildi taga on hoopis midagi muud.  Me kipume unustama, et jõulude eesmärk ei ole kellelegi midagi näidata ega tõestada. Jõulud on midagi, mis on meie sees.

Inimesed kurdavad kui stressirohked on jõulud, sest peab sõitma külla emale, vanaemale, sugulastele ja sõpradele. Kuidas saab selline asi stressi tekitada? Kas ei peaks olema hea meel, et meil on olemas inimesed, kes meid külla ootavad? Jõulustressi ei ole olemas. Inimesed mõtlevad selle mingil põhjusel välja. Ma ei tea, miks, aga tundub, et võidab see, kellel on  kõige suurem stress.

Meil ei olnud stressi. Olid vaid imelised jõulud. Jõuluõhtul olime kodus koos Mareki emaga. Järgmisel hommikul sõitsime Vasulasse ja ma sain parima jõulukingi, mida tahta, milles ma olen aastaid unistanud. Ootamatult oli kogu meie väike suguvõsa koos. Eile käisime me mu venna ja täditütrega nagu te juba nägite matkal, õhtul enne Tallinnasse sõitu käisime läbi mu tädide ja isa juurest ning nii lihtsalt ilma mingi stressita möödusidki meie pere ideaalsed jõulud. Te mõtlete ehk, et ah, mida see “seljakotiga mutt” ajab – endal süda kurjust täis, aga nüüd kui on jõulud, siis tunneb, et peab rääkima kui ilus ja hea elu tegelikult on. Sest nii on kombeks. Tegelikult tunnen ma end jõulude ajal üsna halva inimesena. Ma ei vaata härda jõulumuusikaga annetussaateid, kus rõhutakse minu südametunnistusele, et ma annaks oma panuse ühe või teise aparaadi ostmiseks ja ma tunnen end kehvasti, et ma seda ei tee, aga ma lihtsalt ei mõista, miks peab haiglatele koguma annetusi, samal ajal kui näiteks Riigikogust lahkudes saab kaasa kena hüvitise. Ma tunnen end halva inimesena, kuid jõulud on minu jaoks  oluline aeg, et olla koos perega ja nautida kõike seda, mis meil olemas on. Haugeni Britt-Ida õpetas seda mulle. Tema kinkis mulle päris jõulud. Minu elu parim jõulukink.

DSC02322DSC02359DSC02360DSC02366DSC02406DSC02427DSC02435DSC02443DSC02464DSC02470DSC02475.JPGDSC02638.JPG

Random top asjadest reisil. Suvalises järjekorras.

  1. Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega, keda ma ei tunne kes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib  seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.                          IMG_2159.JPG
  2. Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest. IMG_1795.JPG
  3. Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis  nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega.  Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple.  Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on  BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…IMG_1994IMG_1894IMG_1812
  4. Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
  5. Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle.  Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun!  Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)  IMG_2161.JPG
  6. Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè  de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.                                                                                  IMG_2157IMG_2153IMG_2120IMG_2119IMG_2117IMG_1909IMG_1914IMG_1974IMG_1968IMG_2002

  7. Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht  raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.           IMG_1780.JPG
  8. Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)   IMG_1918.JPG
  9. Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.IMG_2102.JPG
  10. Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga  – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega. IMG_1802Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!  Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:37536386_2113853655498497_2276597266930204672_n

Maksimaalne suvi

Suve nädalavahetused on ikka maksimaalselt mõnusad. Okei, kurb on see, et peab paljude ürituste vahel valima, aga veel kurvem oleks ju tegelikult see kui valima ei peaks. See tähendaks, et keegi ei ootaks ja kutsuks kuhugile:)

Laupäeval oli Liisa viies sünnipäev (ja kas tohiks paluda, et Liisa ja Liise kel ühel ajal sünnipäev on, aga eri linnades, annaksid meile järgmisel aastal võimaluse mõlemale sünnipäevale jõuda). Liisa sünnipäev on alati üks äärmiselt oodatud sündmus. Asi polegi võib olla nii väga sünnipäevas endas, vaid nendes inimestes, kes seda sünnipäeva korraldavad. See perekond! Ilma liialdamata on see perekond nagu Astrid Lindgreni raamatust välja astunud. Kui ma muidu ei usu väga, et midagi saab ideaalne olla, eriti siin viimaste postituste valguses, siis vot see perekond on küll täiuslik. Nääklevad ka, aga isegi see on armas.

IMG_6497

IMG_6501IMG_6649

IMG_6695IMG_6715IMG_6749IMG_6807IMG_6836

IMG_6859IMG_6924IMG_6951

IMG_6964

IMG_7071

IMG_7082

IMG_7084IMG_7090

IMG_7092

IMG_7094IMG_7107

IMG_7119

IMG_7273

IMG_7275

 

Same same but different

Meil olid reedel ettevõtte suvepäevad. Suvepäevad nagu suvepäevad ikka. Läksime ühel õhtul saarele, tehti nalja ja järgmisel hommikul tuldi tagasi. Kuna suvepäevad toimusid Pranglis, kus minu Nipernaadi suurema osa oma suvedest veedakski ja me pole perega just väga palju koos teinud, siis otsustasime me, et Marek ja Ida tulevad ka saarde ja mina liitun nendega laupäeval kui töökaaslased tagasi mandrile lähevad.

Pranglis oleme me käinud n+1 korda, et tahaks ju öelda, et mis seal ikka enam erilist on, millest isegi blogipostitust kirjutada, aga sellel saarel on mingi oma vaib olemas. Selline pisike saar, kust ei ole veel euroremont otseselt üle käinud ja elu on ehe, selline nagu ta väikesaarel olla võikski. Natuke lipp lipi ja lapp lapi peal, aga nunnu, puutumatu loodus ja muhedad kohalikud. Aastatega on küll lärmakamaks läinud ja kapitalismi kohalolu on ikkagi arusaadavalt aina rohkem tunda, kuid asjad on ikka veel tasakaalus. Ehk ikka jääb ka nii.

Meil ei ole Pranglis oma suvilat, kuigi mõnikord jääb mulle tunne, et Marek on end sinna saarele nii sisse söönud, et ta nagu osaliselt elakski seal. “Oot, sa oled seal Taavi juures või?” küsis ta minult kui ma seletasin, kust ma nende juurde “koju” tulema hakkan. No kust mina tean, kas ma olen Taavi juures. Lasin end Mareki ja Ida juurde ära visata, selgitasin, et mul mees ja laps ootavad ja juba teadsid kõik, et “aa, see on ju see halli peaga mees, kes Iivariga koos kalal käib”. Nojah. Samal ajal kui mina olen rohkem nagu turist, on Marek nagu kohalik. Ja hoopis teine inimene. Muidu peab kõik olema viimase vindi peal puhas ja korras, aga saarel toob mulle veini pesemata klaasist. “Ei mina viitsi,” vastas ta kui ma nina kirtsutasin. “Ja vaata mu jalgu,” näitas ta oma mudaseid tallaaluseid. Minu pedantlik mees ja selline? Laps samasugune. Must nagu murjam, küünealused ei kannatanud kriitikat, juuksed sassis ja riided katki, aga nii rahulolevat last ei ole ma pikka aega näinud. Ajas taga kanasid ja kukkesid, jooksis koos kohalike lastega siia ja sinna, ei mingit kära, uudistas, kuidas kalavõrke puhastatakse. “Ma jään ikka issiga veel siia,” ütles ta mulle kui ma hommikuse paadiga ära linna tulin. “Aga sa ole hea ja osta mulle kommi kui sa Eestisse tagasi jõuad!” andis ta mulle instruktsioonid kätte.

Me naersime küll, et Prangli on ka Eesti, aga samas see on nii teistmoodi Eesti, et seda võikski välismaaks nimetada. Selline teine dimesioon. Ma ei oskagi seletada, aga kes on käinud, see teab. Kes ei ole käinud, minge veel praegu, enne kui eurorahad kiviaiad maha lammutavad ja asfaltteed teevad.

Kui kohalik restoran hakkaks ka veel ülehinnatud toidu asemel pakkuma kohalikust toorainest maitseelamusi, oleks üliäge. Ma ei ole ju ainus, kes saarerestos ei taha keskpärast Caesari salatit, vaid pigem värskelt suitsutatud lesta, varajast kartulit, kukeseenekastet, karulauguvõiet?

IMG_0078IMG_0007IMG_0018IMG_0022IMG_0035IMG_0053IMG_0054IMG_0055IMG_0056IMG_0057IMG_0058IMG_0061IMG_0081IMG_0082IMG_0083IMG_9973IMG_9977IMG_9971

Samal ajal kui mina töökaaslastega mööda saart ringi trippisin , käisid Ida ja Marek raamatuesitlusel. Armas raamat on. – räägib õigete ja valede otsuste tegemisest, millest saavad alguse kassipoegade seiklused. Lugu on õnneliku lõpuga ning pakub lugejale mõtlemisainet.

https://kultuur.err.ee/838421/prangli-koolitudruk-avaldas-raamatu-ja-tootab-illustraatorina

Ja teate, nendel suvepäevadel pandi ka minusugune tantsuvihkaja tantsima, läksin vooluga kaasa, mis sa teed kui seltskonnas ikka tantsutüdrukud ka on, eksju. Kuna sellise trikiga (mind tantsima panna) ei ole lihtne hakkama saada, siis toetasin nende projekti ka Hooandjas. Toetage teie ka: https://www.hooandja.ee/projekt/ttu-tantsutudrukud-ja-saltopoisid

Koju jõudes tahtsin ma esimese asjana duši alla minna. Saarel olin ma lihtsalt liiga laisk, et sauna minna. Hea, et hambad said pestud ja juuksed kammitud. Aga kodus ei olnud vett. Veepump uhas kahtlustäratavalt. Helistasin Marekile, aga teda Pranglil telefoniga kätte saada on suht võimatu missioon. Sain lõpuks ta kätte ja instruktsioonid, mida teha. Jumala eest, sellistest hetkedest saaks reality.

“Mine võta elektriposti küljes kilbist elekter välja!” juhendab Marek.

Kõnnin elektrikapini. Võti ei ole seal, kus ma harjunud olen. “Kus võti on?” küsin ma.

“Issand jumal, võti on aastaid juba koridoris. Mäletad, ma ostsin võtme, et sa ei peaks seda kilpi tangidega lahti kangutama,” selgitab Marek. Ahjaa, tuleb meelde. Saan kilbi lahti ja lükkan elektri välja.

“Nüüd mine võta tagant ruumist drell,” juhendab Marek edasi.

“Püha jeesus, kust ma selle drelli siin pimedas leian,” ohkan ma.

“Pane ometi tuli põlema!” ütleb tema ja taipab siis, et ilma elektrita pole see võimalik. Leian drelli.

“Nüüd mine puuri kruvi ära pumbamaja ukse eest!”

“KUIDAS? Kuidas ma tean, et kruvi VÄLJA tuleb?” olen ma ahastuses.

“KUIDAS? KUIDAS SA EI TEA?” on Marek ahastuses.

“Kallis mees, ma põhimõtteliselt hoian drelli esimest korda elus käes. See et ma oskan autot massilülitist käima panna ja õlitaset kontrollida, ei tähenda, et ma kõiki maailma asju vaikimisi või loomulikust intelligentsist oskan,” vastan mina.

Marek juhendab mulle, kuidas drelli käsitleda. Peale mõningast pusimist saan ukse lahti ja tõmban pumba seinast välja.

“No vot korras. Nüüd mine pane elekter tagasi sisse, siis muud asjad toimivad, vaid vett pole,” ütleb ta muretult.  Aga ainult vett ma ju tahtsingi. Olen laisk, ei viitsi elektrit tagasi sisse panna ja viskan end diivanile pikali. Blogima. Dämn, aga nii ei tööta ju wifi. Pean end ikka püsti ajama ja elektri sisse panema. Muidu ei saa blogida ja inimese kombel sõbrannadega messengeris chattida.

Mandrimured on teistsugused kui saaremured.

Kust saada kiiresti positiivne laeng?

Selle postituse nimi võiks olla ka “Mu Eestimaa on nii ilus vol2”, sest ilma liialdamata käisin ma eile nagu lillelaps ringi ja muudkui õhkasin, et appikene kui ilus kõik on. Lilled, heinamaa, päike, pilved, Lõuna-Eesti…kõik oli nii ilus. Ehk siis me otsustasime võtta ette väikese üllatusvisiidi Heily juurde maale. Noh et ei peaks kodus koristama, saaks rihma lõdvaks lasta ja ühtlasi natuke pugeda, et me järgmisel nädalal nende lapse sünnipäevapeole/lasteaia lõpetamisele minna.

34192223_1759016977470172_5565686155669667840_n.jpg

Selliste ekspromtsõitude juures on kõige raskem kodust ära minek. “Issand, kuidas ma ei viitsi ja appi kui kaugel ja nii palju on ju teha”. Tuhat vabandust! Kõik on tegelikult tahtmise ja kättevõtmise asi ning kui juba autosse oled jõudnud, siis pole enam miskit viginat. On vaid teadmine, et seiklus -olgu siis väike või suur- algab.

Heily juurde maale tuleb sõita läbi Rõngu. Rõngu on minu jaoks selline vahva koht, kus möödusid pooled mu lapsepõlvesuved ja iga kord kui ma satun sealt läbi sõitma, teeme me selles alevikus väikese peatuse. Ida oli muidugi vaimustuses, et kiriku uks lahti oli ja me saime kirikus ringi vaadata. Mina ei tea, mis tal nende kirikutega on, aga mulle meeldib see. Muide, ma ise käisin sugulastega iga pühapäev kui Rõngus olime lapsena, kirikus. Mitte et me oleks usklikud, aga see oli nagu mingit tüüpi meelelahutus. Siis ei olnud ju Facebooki, Instagrami, telekast tuli lastesaade vaid õhtuti pool tundi ja tuli ise leida, kuidas oma meelt lahutada. Jumalateenistuse kuulamine (millest vähemalt mina midagi aru ei saanud) oli osake meie meelelahutusprogrammist.

34302687_1759016987470171_7817217482359308288_n34411911_1759016664136870_3266726913879572480_n

Kuigatsisse jõudsime me enne Heilyt ja kuna Ida nõudis “mere” äärde, siis käisime me natuke küla peal jalutamas. Solistasime varvastega tiigiveesvees, ümisesime “tiigi ääres päike kiki miki, küll ma olin alles väike kiki miki, ja mu tunne oli hea kiki miki“, punusime pärga, kiikusime, tegime hunnikus pilte ja shameless selfie´sid ja lihtsalt olime…plikad. Laps ja lapsemeelne.

Ja teate, võib olla mu suhtumine teatud osasse BonBon Lingeriesse ei ole kõige positiivsem, siis ma siiski ei saa kiitmata jätta nende uusi f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-s-i kollektsioone. Ma avastasin, et mul ei ole (üldse!) päevitusriideid, aga Glorious rinnahoidja topp päästab täiega hädast välja ning käsi südamel, üks ilusamaid asju mu pesusahtlis. Täielik uus lemmik, võib olla peaks endale mitu tükki soetama, et ei juhtuks sama nagu mu teise BBL lemmikuga, mida ma ei raatsi isegi selga panna, sest seda ei ole enam tootmises. Selline väike reklaamipaus ka postituse keskele…

34199445_1759016824136854_5694801814709338112_n34202939_1759016720803531_7397962381449494528_n34258588_1759017174136819_5083475986775801856_n34306072_1759016944136842_7091652430659584_n34321062_1759016737470196_878997033157918720_n34324818_1759022820802921_4748271501768130560_n

Heily üllatatud (muidugi ta aimas, et me tuleme, sest no halloo kui ma juba Rõngust pildi postitan, siis on natuke kahtlane, et miks pagana pärast ma sinna kanti sattusin, aga see selleks), vedasid nad meid lähedalolevasse Kalme Veskisse sööma. Nii ilus ja armas koht, et jälle kõndisin ma ringi ja muudkui õhkasin, et mu Eestimaa on nii ilus. Reaalselt mulle tundusid pilved ka eriliselt ilusad. Nagu “Üle linna Vintski” Robi vahtisin taevasse. Lapsed lustisid vees, mehed püüdsid kala, meie Heilyga kärstasime sillal oma valgeid sääri ja lobisesime maast ja ilmast. Nii mõnus idüll oli, et kui päike poleks liiga hakanud tegema ega poleks ära läinudki. Kui Valgamaale satute, minge Kalmest läbi, soovitan soojalt.

34177460_1759016890803514_4445281281525153792_n34192582_1759016877470182_4658397180795551744_n (1)34200267_1759017237470146_5704951002818412544_n34366824_1759017210803482_5685459062544662528_n34441172_1759016757470194_6346041405084794880_n

Õhtul degusteerisime Mandlist kaasaostetud kooke. Letis oli kaheksa erinevat kooki, ostsime igast ühe kaasa, et saaks oma lemmikud välja selgitada. Mõnes kohas läksid meil maitsed täiesti lahku, kõigil, aga mehed palusid edasi öelda, et viina kõrvale (jah, ilma häbenemata julgen kirjutada, et mehed võtsid viina,viina) sobis kõige paremini matcha-tee kook. Ida lemmikuks sai sinimustvalge kaunistusega kook, sest “Eesti Vabariigi kook” ju. Tal on ikka see “Eesti Vabariik” nii südames, er kõik rahvuslikud asjad on kohe tema lemmikud.

34183693_1759017257470144_4208561259903188992_n34408955_1759016847470185_7203933892368138240_n

Õhtu lõpuks panime lapsed magama, jätsime mehed omapäi klatšima ja jalutasime külla ühele teisele sõbrannale, kes ka juhtus maal olema – hommikul olid mu jalad nats valusad ja pole ka ime, sest pulsikell näitas läbitud vahemaaks kokku 9,3km. Pole ju paha?  Jalutasime mööda maanteed, mina ikka jälle õhkamas kui ilus kõik on (ma ei tea, kas päike mõjub või kust mul see “Eestimaa on nii ilus-tunne” nii tulnud on) ja arutasime, et tegelikult oleme me ikka täitsa vanad mutid juba. Vanuse poolest. Ikkagi põhimõtteliselt nelikümmend ja see on ikka täitsa täiskasvanu vanus kas pole! Jalutasime, mul käes vahuveiniklaas (jah, julgen ka häbenemata tunnistada) ja mõtlesime, et kas selles vanuses ei peakski juba rohkem täiskasvanulikumalt käituma, noh et kas ikka on sünnis niimoodi keset hilisõhtut vahuvein näpus ringi kündida, et meie emad ju küll midagi sellist ei teinud, sest nad olid emad, aga meie jalutasime muretult ringi nagu puberteedid. Jõime koos kolmekesi natukene veini ja jalutasime koju tagasi, sest kell oli juba palju saamas. Lausa 23!

34309137_1759017000803503_6552554805749874688_n

Hommikul kell viis kolmkümmend helises mu äratuskell. Pakkisime end kokku ja hakkasime Tallinna poole sõitma. Marek ja Ida unelesid tagaistmel, mina mõtisklesin omi mõtteid. Vähe maganud ja palju autosõitu, aga kõik see oli seda väärt. Ma sain aru, miks Heily on mu parim sõbranna ja miks me tema perega tihedalt läbi käime. Nad on täpselt üks selline pere, kellega koosolemine laeb su täis positiivset energiat. Ma ei tea teist nii siirast, sooja, sõbralikku ja positiivset perekonda kui see. Suure südamega ka.  Ja sellepärast ongi nendega kokku saamine alati nii positiivne. Nii vähe on vaja, et nad nakataksid oma eltuterve suhtumise ja rõõmsameelsusega. Igal inimesel peaks oma Heily olemas olema.

„Elamisejõud on talumisejõud…”

Eile oli tädi Helju sünniaastapäev. Ma ei ole väga selline inimene, kes tahaks oma tundeid välja näidata, aga jumala tihti kui ma tädi peale mõtlen, tuleb mulle pisar silma.  Eile tundsin ma korraks, et mul on motivatsiooni ja tahtejõu puudujääk. Ma tundsin tädist  puudust. Sellistel hetkedel oli tädi see, kes oskas lohutada ja kõik heaks teha. Oli see siis lihapirukate või lihtsalt oma olemasoluga, ilma midagi ütlemata. Tädi oli eriline.

Ma hakkasin arvutist otsima pilte Tädist. Ilmselt mitte juhuslikult hakkasin ma lugema seda, mida olen Tädi kohta kirja pannud:

 “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.

Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni. Ma ei taha, et mu meelde jääks viimane pilt tädist, kes lebas vaikselt silmad kinni põrandal, ahastuses vanaema tema kõrval põlvitamas ja ta juukseid viimsesse soengusse sättimas.”

Rohkem ma lugeda ei tahtnud. Ma muutusin veelgi kurvemaks. Ma kerisin teksti edasi. Järgmiseks sattusin ma ühe vana koolikirjandi otsa. Juhustesse ma ei usu. See pidigi nii minema. Sest nii lihtsalt oligi kurbus kadunud. Ma sain jõudu. Tahtejõudu ja sihikindlust. Ma olin korraks unustanud oma põhimõtted. See kirjand tuletas need mulle meelde. Ma sain aru, et Tädi ei pea olema siin, minu kõrval, selleks, et mulle vajadusel toeks olla.

Ma kopeerin selle kirjandi ka siia, kuigi ilmselt tuleb sellest nii maailma kõige pikem blogipostitus, nii et keegi ei viitsi seda lugedagi, andke siis see mulle andeks, aga ma lihtsalt tundsin, et see peab siin blogis olema:

„Elamisejõud on talumisejõud…”

                                   (A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tantsupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.

Mul oli oma vanatädiga väga lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps.  Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud.
Ja isegi kui tädi on juba ammu meie juurest lahkunud, tunnen ma, et temale mõtlemine muudab mind küll kurvaks, kuid samal ajal annab mulle jõudu.

 See pilt on tehtud “Estonial”. Ma julgen pakkuda, et olen 12-aastane, seega peaks pilt olema 1993.aastast.

Mulle tundubki, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas.
Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab, mida juhtub harva harva), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemas vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt.

August 2006 ja Vembu-Tembumaa 06.08.06 021.jpg

Tädi ja “nunnu”. Mu meelest tülitsesid nad kogu aeg, kuid see oli selline armastav tülitsemine, selline “miks-sa-poest-vale-leiba-ostsid-sa-ju-tead-et-ma-ei-söö-köömneid- ülitsemine ja “nunnu” läks tagasi poodi õige leiva järele. 

Aastaid tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud.
Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata.
See kook kripeldas mul aastaid hinges. Kriipis ja kraapis. Tänaseks olen ma koogiga rahu teinud. Ma tean, et tädi ei tahaks, et ma end pahasti tunneks ja pealegi – ükskõik, kus pilvepiirilt ta mind jälgib – ta teab, et ta on alati mu südames ja minuga kaasas. Mul on rahakotis kogu aeg kaasas üks vana pilt. Ma olen veendunud, et tädi Helju on minu kaitseingel.

Minu lemmikumad hetked on alati olnud need, kui terve pere koos on olnud. Ikka koogi ja kohvi saatel.