Mirtel Pohla hirm

Kui eelmises postituses tõin mõned oma hirmud välja, siis praegu tuli meelde, st mulle tuletati meelde mu suurim hirm. Ma mäletan häguselt aega kui ma hommikuti ärgates vaatasin "Terevisiooni", tõmbasin end nii öelda hommikuks käima, jõin hommikukohvi, kuulasin uudiseid ja läksin päevale vastu. "Terevisiooni" ei ole ma näinud nii umbes seitse aastat, ma isegi ei … Continue reading Mirtel Pohla hirm

Kas iga hirmuga tuleb kohe psühholoogi juurde minna?

Mulle tundub, et mõnikord me unustame ära, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Meile meeldivad erinevad asjad, me kardame erinevaid asju, kõikide hirmude taga ei ole ka alati sügava jälje jätnud lapsepõlvetrauma. Mitte et ma oleks ekspert, aga mulle tundub, et mõned hirmud võivad olla ka irratsionaalsed. Mina kartsin lapsena, et voodi alt tuleb koll, … Continue reading Kas iga hirmuga tuleb kohe psühholoogi juurde minna?

Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väsitav neile ikka ja alati kõike seletada (Antoine de Saint-Exupéry)

Kuigi minu lapsepõlves ei olnud ei arvuteid, nutitelefone ega isegi jäätist ja komme, siis tundub mulle aina enam, et mu lapsepõlv oli õnnelikum kui praeguse aja lapsed kunagi kogeda saavad. Ma ei pea silmas asjade ja lõbustuste küllust, mis pärsib loovust ja lapselikkust, ma pean silmas inimesi ja seda, et meil ei keelatud lapsed olla. … Continue reading Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väsitav neile ikka ja alati kõike seletada (Antoine de Saint-Exupéry)

Mida ma arvasin, et ma kunagi elus ei tee

Kunu 31. eluaastani teadsin ma, et ma ei taha lapsi. Mulle lihtsalt tundus, et ma olen selleks liiga egoistlik. Mu sõbrannad võivad kinnitada, kuidas ma vaatasin nende lapsi, kui nad mul külla tulles mõne liniku või küünlajala ümber tõmbasid. Tundus, et lapsed on liigne peavalu ühele pool-obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesele. Umbes samal ajal sain ma ka … Continue reading Mida ma arvasin, et ma kunagi elus ei tee