Piiripealne postitus lastest*

Lastekaitsepäeval peaks kirjutama sellest kui toredad on lapsed. Tegelikult ongi. Ausalt, ma ei oleks kunagi uskunud, et mulle lapsed meeldima hakkavad, aga nende ehedus ja ausus on midagi sellist, mis nakatab ja tekitab hea tuju. Ei oleks ma ka kunagi uskunud, et ütlen, et mul ei ole absoluutselt vahet kui palju lapsi majas on, st Ida sõbrannasid. Mida rohkem, seda uhkem ja mul rahulikum. Muidugi tuleb ette kisa ja tülisid, aga see käib asja juurde. Ühesõnaga – jah, lapsed on toredad!

Aga ma ei tahtnud sellest kirjutada. Toredatest lastest. Tahtsin hoopis kirjutada endast ja sellest, et mida teha siis kui mõni laps ei meeldi. Kas nii üldse tohib öelda? Paar aastat tagasi saime me tuttavaks ühe perega, kellega mina absoluutselt ei kliki, lihtsalt oleme nii erinevate maailmavaadete ja suhtumisega, et suht kõik asjad, mida nood vanemad räägivad, ärritavad mind. Aga lapsed klikkisid. Neist said sõbrad. Mind see muidugi ei rõõmustanud, sest üllatus-üllatus, see laps on üks neist vähestest lastest, kes mulle ei meeldi. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga mu meelest ta lihtsalt on nii oma kodu ja vanemate peegel, et ma näen ainult üht virisevat vinguvat ja ära hellitatud last.

Jajaaa, ma tean. Ida ei ole ka kaugeltki ideaalne. Ta on korralik drama queen ja saanud endale oma ema-isa kõige paremad (khm!) omadused, sealhulgas kanguse. Ta on samuti ära hellitatud ja oskab meiega manipuleerida ning kõik enda ümber hulluks ajada. Samas on ta ka äärmiselt armas ja südamlik laps, leidlik ja nutikas. Temaga ei hakka kunagi igav ning pole midagi ägedamat kui Idaga koos reisida või kusagil koos käia. Teda huvitavad asjad, ta on teadmistejanune. Ida on khuul laps. Suhtumisega, aga megakhuul.

Aga see teine laps. See, kes mulle ei meeldi. Temas on mingi õelus. Ma ei oska seda seletada, aga ta on niimoodi ära hellitatud, et kui ta ei saa, mida tahab, siis ta trambib jalgu ja karjub kuidagi eriti õelalt. Silmavaade ja olek. Seal on mingi üleolek ja ülbus. Ma ju ütlesin, et see on piiripealne postitus. Ma tean, et nii ei ole ilus ühe lapse kohta öelda, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii mõtlen ja neid ka igal võimalusel väldin. Me oleme käinud koos kinos, teatris ja muuseumis ning iga kord on mul piinlik, sest ta ei oska käituda. Hakkab keset etendust kõva häälega rääkima, ei kuula, kui ma ütlen, et nii ei sobi, samuti võib ta keset kino laulma või tantsima hakata, sest muusika meeldib. Jajaaa, lapsed, nad ongi sellised elavad, ma tean, aga ometi julgen ma öelda, et on ikkagi kohti, kus laps peaks oskama käituda. Ei?

Kokkuvõttes olen ma lihtsalt hakanud seda peret ja last vältima, aga seda ei tee nemad, igal moel tahavad nad suhelda, sest “Katile” nii meeldib Ida, tal on Idalt nii palju õppida. Te teete nii ägedaid asju ja teiega on nii tore. Aga ma ei taha olla mingi õppematerjal ja kellegi teise last kasvatada. Samal ajal hambad ristis teeseldes, et mulle see laps meeldib. Üks asi siiski on positiivne. Tänu sellele lapsele, kes mulle ei meeldi, olen ma aru saanud, et Ida drama queen´i geen ei ole sugugi kõige hullem.

*Igaks juhuks ütlen, et see laps ei ole meil külas käinud, nii et sõbrad-tuttavad te ei pea kartma, et ma teid taga räägin

Kui poiss patsist sikutab…

Mõnikord tuleb Ida lasteaiast koju ja ütleb, et poisid kiusavad, räägib oma mure ära ja 90% juhtudest on need sellised kiusamised, millele ma väga isegi tähelepanu ei pööraks, sest poisid. Me kõik teame, kuidas poisid on lapsepõlves ühel või teisel moel kiusanud. Kuidagi on nagu elu juurde käinud. Nüüd ka, osa minust ei võta seda üldse murena, mõtleb, et noh, mis kiusamine see siis on, aga teine osa minust, see osa, kes lapsevanemana on arenenud ja teab, et lapse muret ei tohi alavääristada, saab aru, et minu elukogemus on tiba pikaajalisem kui Idal ja tema ei tea, et nii on alati tehtud, sellised on mängureeglid alati olnud.

Idat on mõnes mõttes lihtne kiusata. Ta hakkb hästi kiiresti nutma või isegi mitte nutma, aga teeb igast asjast välja ja suure numbri ning nii nagu me teame, siis see sütitab seda nö kiusamist. Ma ütlen nö kiusamist teadlikult, sest ma tunnen meie lasteaia lapsi ja seal ei ole pahatahtliku kiusamist. Ühesõnaga olen ma Idale õpetanud, et nii kaua kuniks keegi ei tee haiget meelega, ei tasu lihtsalt välja teha, tuleb minema kõndida ja ongi kõik. Mind on ka lapsena poisid narrinud, aga ma vist olin juba siis nii “kõva pähkel”, et ma ei teinud neist välja ja narrimine oligi pigem selline ühest kõrvast sisse teisest välja ning poiste jaoks mingi omamoodi piiride katsetamine või kampa võtmine, sest juba hetk hiljem mängisime me kõik koos luurekat ja trihvaad. Sõpradena. Pigem kiusasin ma vanemana ise poisse, togisin neid joonlauaga või torkisin pastakaga. Pahatahtlikult ei ole mind kunagi narritud ega kiusatud. Mu kasuisa poeg kunagi üritas, aga ta oli lihtsalt jobu ja õnneks me temaga väga kokku ei puutunud. Seega minu kogemused poiste kiusamisest on just need juuksest sikutamised, mille kohta vanemad alati ütlesid, et “kui poiss nii teeb, siis sellepärast, et sa meeldid talle” ja mis kiusamine see on, sest nii nagu ma varem ütlesin – nii on alati tehtud ja nii on alati väikeseid tüdrukuid lohutatud. Kas see ka teaduslikult tõestatud fakt on, keda see huvitab. Nii lihtsalt on asjad alati olnud.

Kui Ida ühel õhtul jälle rääkis, et poisid togivad või tirivad patsist, siis minu esimene vastus talle oli vana hea klassika. “Aga, kas sa tead, miks poisid nii teevad? Sest siis kui poiss patsist sikutab, siis sa meeldid talle, aga ta ei julge seda teistmoodi väljendada,” selgitasin ma emalikul toonil. Ja hetk hiljem sain ma aru kui loll selgitus ja vabandus see tegelikult on. Me sisestame tüdrukutele maast madalast, et on okei kui poisid halvasti käituvad, sest nii nad väljendavad oma tundeid? Hiljem võib olla isegi armastust? Kes meist siis ei teaks seda ütlust, et kui lööb, siis armastab. Ja naised kannatavad ja leiavad vabandusi, sest mehed ju tegelikult armastavad. Miks me (ja kui ma ütlen “me”, siis ma üldistan ja pean silmas oma aja väljalaskeid, keda on kasvatatud teatud tõekspidamistega) ajame tüdrukutele kärbseid pähe ja leiame juba maast madalast õigustusi poiste halvale käitumisele? Igaks juhuks ma nüüd ka ütlen, et ma räägin nüüd jälle üldiselt, mitte et poisid päevast päeva Ida lasteaias tüdrukuid sikutaks patsist, neid jalaga lööks, togiks või “kakajunniks” kutsuks. Aga kuidas on õige tüdrukule enda eest seismist õpetada? Ilma selle “sa meeldid talle” jurata?

Teine osa kiusamist on natuke karmim mu jaoks. Jällegi, rõhutan, et ma ei usu, et see on pahatahtlik, vaid süüdistan ausalt öeldes puhtalt televisiooni/internetti. “Mõnikord nad ütlevad, et ma õues löön sulle jalaga näkku või kägistan ära,” kurtis Ida ükskord. Mitte et ma nüüd arvaks, et keegi kedagi päriselt ähvardab, aga ausalt öeldes sain ikkagi väikese šoki sellest, milline on seitsmeaastaste sõnakasutus. Samas ei peaks, sest ma olen ju näinud, milliste sõnadega üksteist kommenteeritakse kasvõi TikTokis. Sellised “ähvardused” on lausa leebed. Püüdsin jälle Idale selgitada, et ilmselt see tuleb mõnest filmist, poiste mängudest ja küsisin, kas keegi ka päriselt haiget teeb, nii et peaks kartma või muretsema. “Ei, me tegelikult oleme kõik sõbrad, lihtsalt nad ütlevad nii ja siis astuvad kanna peale või lükkavad,” selgitas Ida. Mida sellise asja juures öelda? Kuidas lapse murele reageerida? Kuidas sellist asja vältida? Kas seda üldse saab vältida? Selliste vestluste puhul tunnen ma end lapsevanemana nii rumalana. Tahaks öelda, et ära pane tähele ja keera selg, mängi teistega, kes nii ei ütle, aga siis mõtlen kaugemale. Mingil määral jääb seda kiusamist ju alati olema, selle eest ei saa kaitsta. Saab vaid last õpetada enda eest seisma ja olema tugev. Aga kuidas? Või mis see õige käitumine on? Ma ei saa talle vaid öelda, et tead, ära tee välja, siis nad rohkem ei kiusa. Või peaks minema vana tallutud rada pidi ja ütlema lihtsalt, et “tead, siis sa lihtsalt meeldid neile, see on alati nii olnud.”

Ma tahaks Idat õpetada nii, et ta ei oleks ise kiusaja (sest oma õrnast hingest hoolimata oskab ta kohati ka ise kiusaja olla), et ta ei oleks “kitupunn” ega “tänapäevane lumehelbeke”, aga et ta oskaks ka enda eest seista kui vaja. Uhh, see vanemaks olemine läheb aina raskemaks ja mina arvasin, et beebiiga on raske. Jälle oli õigus neil targematel, kes ütlesid, et oota, raskeks alles hakkab minema.

See lasteaed ajab mind hulluks!

“Ida, jääme täna koju!” meelitan ma Idat üle päeva lasteaiast koju jääma. Mitte et mulle ei meeldiks rahu ja vaikus, aga kas te teate kui tüütu on last hommikul lasteaeda viia kui tead, et ise ei pea kuhugi minema ja mis veel kõige hullem, et tegelikult saaks vähemalt kaheksani voodis olla, aga ei. Ida peab saama lasteaeda. Kui muidu ma ikka kuulen muret, et lapsed ei taha lasteaeda, siis meil on risti vastu.

Eile keelitasin ma Idat Tartusse. “Vanaema ja tädid ja Jimmy ja vanavanaema – kõik ootavad sind. Lähme vaatame seda tagurpidi maja ja jõuluturgu,” keelitan ma. Ida ütleb, et okei, lähme, aga reedel, sest tal ei ole enne aega. “Homme ongi reede, ” luiskan ma. Ida pööritab silmi, ütleb et täna on kolmapäev, homme on see teine päev ja alles siis on reede. Pagan!  Hommikul proovin uuesti – jää koju või lähme oleme natuke Tartus. Ei, ei taha ja kõik. “Mis seal lasteaias siis nii erilist on, et üldse ei saa ära olla?” küsin ma. “Seal saab meisterdada,” vastab Ida. Luban, et võtame meisterdamise asjad kaasa, aga lähme ikka. Ei. Enne reedet printsess Hernetera ei taha. Tee või tina. See ajab mind hauda. Mu mõistus on otsas, kuidas teda keelitada koju jääma/kaasa tulema. Jah, ma võiksin ka olla lihtsalt vane, ja öelda, et lähme, eks ta alguses kisaks, aga küll see ka üle läheks, kuid ma ju nii ei taha. Igal õhtul kui ma mõtlen, et no äkki nüüd õnnestub mul ta ära keelitada, et magaks kauem hommikul ja teeme midagi koos, on tema klõpsti üleval enne kukke ja koitu ning nõuab lasteaeda. No mis värk sellega on?

Teine teema, mis mind hulluks ajab on riietumine. Ida ei taha end talveriidesse panna. Samal ajal kui teised käivad talvekombede ja pükstega lehvib tema ikka ringi kummikute, seelikute ja jopede ning õhukeste kinnastega. Muidugi on minust kahepalgeline teda sundida riidesse panema, sest ma ise nagu te teate käin viimase hetkeni paljaste varvastega. St jalanõude sees:) Kindad on käekotis, mütsi ei ole ja heal juhul viitsin mantlihõlmad kinni panna eest. Minu vabandus on, et ma olen täiskasvanu ja minu enda teadlik valik, kas jääda haigeks või mitte, aga mis on Ida vabandus? Olen talle ka seletanud, et ta jääb haigeks, õues hakkab külm, aga ei…Kõik püksid võiksin ma põlema panna, talevpüksid olen suutnud õnneks lasteaiakappi sokutada ja loobunud neid talle hommikuti/õhtuti jalga panemast, paksud kindad pannakse vist ka alles käsu peale lasteaias kätte. Seletan Idale, et teistega võrreldes on ta nagu hilpharakas ja teised võib olla vaatavad, et me oleme napakad, aga ei morjenda see ka. Ma olen ausalt alla andnud. Nii et kui te näete mu last poolpaljalt ringi jooksmas, siis ma ei ole mitte lohakas lapsevanem, vaid ma olen tüdinenud igapäevasest vaidlusest, miks talvel tuleb end riidesse panna. Jääb haigeks, siis ongi kodus (ptüi, ptüi, ptüi). Loomulik tagajärg.

 

Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väsitav neile ikka ja alati kõike seletada (Antoine de Saint-Exupéry)

Kuigi minu lapsepõlves ei olnud ei arvuteid, nutitelefone ega isegi jäätist ja komme, siis tundub mulle aina enam, et mu lapsepõlv oli õnnelikum kui praeguse aja lapsed kunagi kogeda saavad. Ma ei pea silmas asjade ja lõbustuste küllust, mis pärsib loovust ja lapselikkust, ma pean silmas inimesi ja seda, et meil ei keelatud lapsed olla. Keegi ei kirjutanud majade ustele, et kallid lapsed, palun mängige hääletult, kuigi uskuge mind terve Kivi tänava täis lapsi või Mõisavahe 46-47 kahe maja trepikodade lapsed suutsid teha koos põrgulärmi ja ilmselt oma “naljadega” süüa ära nii mõnedki närvid. Need olid lapsepõlve süütudmuretud mängud, jajah nagu ütleks vana Gren. 2019. aastal vana Gren enam nii ei ütleks, ta paneks uksele sellise sildi:

9b8425d1b590fa33e2-86711801.jpg

Minu lapsepõlve üks lemmikmänge oli luurekas. Meid oli kokku umbes kümneliikmeline poiste-tüdrukute kamp, kes me elasime kõrvuti majades samas tänavas. Kivi tänav Tartus oli selline mõnus puumajade ja tagahoovidega tänavake, mis omakorda lõi ideaalse keskkonna luuremängudeks. Maja, kus mina elasin, oli üks ideaalsemaid peidukaid, sest sinna sai sisse-välja nii ees- kui tagauksest, lisaks oli meie aed ühenduses kolme teise aiaga, mis andis lõputuid võimalusi põgenemiseks. Muidugi ei olnud ei mu ema ega ilmselt ka naabrid väga õnnelikud, et me majas ringi trampisime, aga see tegi asja veelgi põnevamaks. Majast tuli läbi minna hiirvaikselt ja mitte valele naabrile vahele jääda. Kolmandal korrusel elas üks kuri vanatädi, kes lapsi väga ei armastanud, talle ei tasunud vahele jääda. Seevastu esimese korruse vanatädi aken oli tihti kutsuvalt avali ja mõnikord lubas ta enda juurde peitu tulla. Või niisama aknast külla ronida. Tal oli imelilus vanaaegse mööbliga kodu.

Eks ma mäletan ka seda kui ema vihaselt ukse avas ja hurjutas, et jätku me see majas ringi trampimine, aga järgmisel hetkel oli meil see meelest läinud ja ilmselt temalgi oli olulisemat teha kui laste lapsemeelsust ja mängulisust keelata. Oli maju ja hoove, kuhu me ei roninud, igaks juhuks, aga Kivi  tänav ja koolihoov oli kogu aeg kilkeid ja kisa täis. Koolivaheaegadel hommikust õhtuni. Keegi ei öelnud meile, et lapsed, olge nii head ja mängige parem käest kinni hoides vaikides jalutades.

Seda ütles hiljem põhikoolis keemia õpetaja Kütt, kes meil vahetunni ajal käskis ringiratast jalutada.

Trihvaa mängimine oli vähemalt sama lärmakas. See oli meie põhimäng Mõisavahe tänavas. Peale seda kui naabrite uksekella laskmine ja ärajooksmine, suvalistele lauatelefonidele pilakõnede tegemine ja liftiga üles-alla sõitmine ära tüütas. Kõlab naljakalt, aga ma kasvasin üles just sellisel ajal kui laste mängud olidki sellised. Ma mäletan, kuidas me ringi jooksime ja kisasime nagu ajaks meid taga “sada punanahka” ning eks leidus ka mõni üksik täiskasvanu, kes oleks eelistanud, et me vaiksemad oleksime, olid ülekaalus need vanemad, kel oli hea meel, et lapsed väljas jooksid. Vastasel juhul oleks me neil toas lihtsalt närvidel käinud, sest polnud ju nutitelefone, millega meid vaigistada. RTL ja Pro7 näitasid ka multikaid vaid hommikuti. Tuppa hakati meid ükshaaval kutsuma õhtusöögi ajaks, see oli ainus aeg kui majaesisel oli vaikus. Õnnelikematel lastel lubati peale õhtusööki veel õue mängima minna.

Minu meelest on praegu probleem pigem selles, et liiga palju veedavad lapsed aega oma nutitelefonides ja ei liigu üldse õues, seega on ikka täielik absurd, et kedagi päriselt häirib laste mängimine ja kilked. Mis inimesed need on, kes selliste keeldudega välja tulevad? Mu meelest on meie, täiskasvanute, suurim viga, et me unustame ära, et me ise oleme ka lapsed olnud. Mõelge tagasi oma lapsepõlve peale? Mis teile rõõmu pakkus? Ma näiteks lähen hulluks kui Ida tahab kodus toolidest ja tekkidest ja patjadest onne ehitada, see ajab toa nii kohutavalt sassi. Minu kui täiskasvanu silmade läbi. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, siis mu lemmiktegevus oli onni ehitamine. Ma olin kõige õnnelikum kui mu ema lubas mul “toa sassi ajada”. Nii pigistan mina ka nüüd hambad risti ja luban aegajalt Idal teha onni nii nagu tema tahab, mitte nii nagu mina arvan, et on esteetiliselt ilus.

Väikesel printsil oli õigus: “Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda. Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud. 
Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: “See on kübar.” Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.”

Ärme ole need suured inimesed, kes tahaks lastega rääkida bridzist, golfimängust, poliitikast ja kaelasidemetest. Oleme need suured inimesed, kes mäletavad lapsepõlve süütuid muretuid mänge.

 

 

Mida ma arvasin, et ma kunagi elus ei tee

Kunu 31. eluaastani teadsin ma, et ma ei taha lapsi. Mulle lihtsalt tundus, et ma olen selleks liiga egoistlik. Mu sõbrannad võivad kinnitada, kuidas ma vaatasin nende lapsi, kui nad mul külla tulles mõne liniku või küünlajala ümber tõmbasid. Tundus, et lapsed on liigne peavalu ühele pool-obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesele. Umbes samal ajal sain ma ka teada, et rasestumine on mul üldsegi raskendatud ning suure tõenäosusega ma ei saagi lapsi. Ühelt poolt oli see liiga konkreetselt otsustavalt hirmutav, teisalt kergendust pakkuv. Ma ei pidanud muretsema selle üle, kuidas selgitada, miks ma lapsi ei taha. Ma lihtsalt ei saa.

Läks natuke aega mööda ja ma sain teada, et olen rase. Te ei kujuta ette (kui te ei ole mu lähedane tuttav), milliseid lubadusi ma andsin selle kohta, mida ma kunagi tegema ei hakka. Alustades sellest, et ei postita sotsiaalmeediasse lapse pilte lõpetades sellega et ei pane lapse vajadusi enda omast ette. Hahhh! Me kõik teame, kuidas see on läinud.

_87A8507

Igatahes rasedaks jäädes olin ma hirmul, sest noh ikkagi laps. 24/7. Mulle on küll lapsed alati meeldinud, aga sellisel moel, et mul ei ole nende üle mingit vastutust. Paar tundi laste seltskonda on olnud piisav. Ja nüüd siis laps kogu ajaks. Iseenda oma. Minu üllatuseks ei olegi kogu see reis olnud nii hirmuäratav (kuigi piisavalt väsitav ja kurnav, et ma ikka veel imetlen inimesi, kel on 2+ last), eriti nüüd kui Ida on juba viie-aastane ja aegajalt käitub nagu täiskasvanu.

Hirm hakkas mul uuesti tekkima siis kui pildile tulid lastesünnipäevad ja sõbrad-sõbrannad, keda külla kutsuda ja kellele külla minna. Ma olen ilmselt 7389270 korda öelnud, et mängutoad ei ole minu teetassike ja samuti ei ole ma kujutanud ette, et ma võiks olla seda tüüpi ema, kes saab hakkama pidzaamapidude ja muu sellisega. Öeldakse, et mida sa kardad, sellega tuleb varem või hiljem rinda pista. Mängutubasid ei armasta ma ikka, aga ma olen leidnud nendes ka positiivse külje. Kui minna mängutuppa sünnipäevale tähendab see viieaastasega praktiliselt kaks-kolm tundi vaba aega. Isegi kui seal kohapeal olla, siis lastel on omavahel nii palju lustimist, et vabalt saab teiste vanematega täiskasvanute juttu rääkida. Aga kuidas saada hakkama sellega, kui ühel ilusal päeval kui lähed lapsele lasteaeda järgi, vaatab sulle otsa mitu silmapaari, mis anub “palun palun palun, kas me tohime täna koos mängida veel”? Siis ei jää muud üle kui leppida teiste vanematega kokku, kas tohib mõned lapsed kaasa pakkida lasteaiast. Playdate´ile. Mina ja kolm viieaastast last. Üksinda ühes majas. Asi, mida ma ei oleks kunagi oma elus uskunud, et juhtuda võiks. Mina ja vaid lapsed! Tundus ulme. Ma ei saaks kunagi hakkama, oleksin ma veel viis aastat tagasi arvanud.

Hähh, milline rumal hirm, ütlen ma teile (ja pigem iseendale) nüüd peale paari playdate´i. Lapsed on lahedad ja kui neid on rohkem kui üks, siis tõepoolest, nad tegelevad suurema osa ajast isepäi, hoiad vaikselt silma peal, aga seda ka ikka minimaalselt. Lastega koos ajaveetmine on nii vabastav, kuidagi lased ise ka oma sisemise lapse valla ja lõbutsed ja lõõgastud hoopis teistmoodi. Isegi kõõritad kõvasti (ja minu puhul muidugi ka valesti!) “tahan, ei taha, ma ise ei teaaa” kaasa, kepsutad tantsida, kuulad ja püüad meelde jätta erinevate ponide nimesid ja mõtled sisimas kui palju rõõmu lapsed pakkuda suudavad.

Irooniline eksju, et ühelt poolt on lapsed justkui stressiallikad, aga teisalt parimad stressileevendajad. Nii ma õpin iga päev midagi uut. Iseenda. Laste. Lastekasvatamise kohta.

 

Milliseid tundeid tekitab lastekaitsespetsialisti külaskäik?

Teate kui kummaline tunne on aru saada, et oled loll. Ma olen liialdamata saanud sadu kirju seoses oma skandaalse “lapsepeksu” looga ja nagu ma ka juba maininud olen, siis ma ei oleks ealeski osanud aimata, mida see endaga kaasa toob. Nendest sadadest kirjadest on paljud kirjutanud, et “see on teema, millest ei tohi rääkida, sest see toob kaasa lastekaitse” ja mu oma sõbrannad on öelnud, et hull oled peast, et midagi sellist kirjutasid, selle peale saadetakse sulle lastekaitse. Ma arvasin, et see on sõnakõlks, sest minu peas nägin ma halva ema ja “lapsepeksja” vahel päris suurt vahet ega osanud aimatagi kui halb ema ma tegelikult olen.  Ma lootsin, et ma olen sama halb kui sajad teised emad, aga võta näpust.

Lastekaitseliit sai vihje/kaebuse, et Ussipesas on selline perekond, keda tasuks kontrollida. Väidetavalt oli küll inimene öelnud, et on üks pere, kellele võiks koolitusi soovitada, aga olgem ausad, see on lihtsalt viisakas moodus öelda, et nad ei saa ise hakkama. Ja ei, ma ei ole tänulik, et keegi reageeris mu “appikarjetele” (mida siin blogis olla piisavalt), ma ei karju appi, ma olen emotsionaalne, sellest ei pea tonti välja lugema, vaid mind tundma. Ma oleksin oodanud, et kaebaja võtaks minuga otse ühendust. Oleks olnud kuidagi ausam. Minu jaoks. Aga tema otsustas minust teada anda Lastekaitseliitu, kust see kaebus suunati edasi kohalikule spetsialistile.  Lastekaitsespetsialist reageeriski kaebusele ja käis meil külas.

Mis tundeid see tekitas?

Esiteks ei saa ma üle häbitundest. Ma saan aru, et ma ei peaks häbi tundma ja ma ei oleks pidanud sellest teemast isegi kirjutama, nii ei saaks ju keegi teada, aga mulle endale tundus, et kui ma sellest teemast ei räägiks, siis ma justkui varjaks midagi. Mingit musta saladust. Meil ei ole pereelus ega lapsekasvatuses ei musti saladusi ega luukeresid, nii et häbitunne silmis, räägime siis ausalt ja avalikult ka sellest külastusest.

Kõigepealt tahan ma öelda, et spetsialist, kellega ma vestlesin esialgu telefonis ja siis ka näost näkku meie kodusel diivanil, oli äärmiselt meeldiv ja mõistev inimene, ei arvanud ta, et keegi siin last väärkohtleb või et meie pere oleks erinev igast teisest perest, kus laps(ed) kasvavad. Ta isegi ei leidnud, et peaks kodukülastusele tulema, aga mulle endale tundus, et on õigem kui ta meil ka külas käib. Juba selle pärast, et kaebaja rahule jääks.  Enne külaskäiku jõudsin ma mõelda tuhat mõtet. Kas kodu läikima lüüa? Aga äkki ta siis vaatab, et ahah, ekstra tema pärast. Kas Ida mänguasjad laiali jätta? Aga äkki ta siis vaatab,et ekstra tema pärast. Kas küünlad põlema panna nagu igal teisel talvepäeval? Aga äkki ta siis vaatab, et ekstra tema pärast. Kas…? Ma mõtlesin nii palju mõtteid ning jõudsin lõpuks järeldusele, et kõige õigem on lihtsalt olla. Ja ei saa öelda, et meie kodu niikuinii kunagi eriline seapesa oleks. Kui ta tahab siit midagi negatiivset leida, leiab ta seda niikuinii, ka siis kui ma maja läikima lööks nagu prillikivi.

Me vestlesime erinevatest vaatenurkadest, probleemidest, põlvkondadest, koolitustest. Koolitusi on mulle varemgi soovitatud ja ma ei ole kunagi koolituste vastu olnud, on olnud erinevad põhjused, miks ma ühele või teisele koolitusele jõudnud ei ole. Nüüd pani ta meid kirja kahele koolitusele. Selle üle on mul hea meel. Mulle meeldib end koolitada ja täiendada tööalaselt, miks mitte koolitada end ema ja partnerina. Võib olla saan ma sammukese lähemale ideaalseks emaks olemisele? Just kidding. Mööda külge ei jookse aga maha ükski koolitus, nii et kui ma püüan lastekaitsespetsialisti külaskäiku vaadata häbitunde asemel sellest vaatenurgast, siis pole selles külaskäigus midagi halba. Ma püüan tegeleda sellega, et mul ei oleks häbi ja ma püüan keskenduda selle külaskäigu kasulikkusele. Ma oma mõistusega saan sellest isegi aru, aga minu ego ütleb midagi muud. See on raskem kui tunduda võib. Pange end minu olukorda, ega te ka esimese hooga lakke ei hüppaks rõõmust kui lastekaitse teid külastama tuleks.

Natuke sõna otseses mõttes musta huumorit ka külaskäigust. “Ida, mis sulle kõige rohkem joonistada meeldib?” küsis meid külastanud spetsialist. “Libikaid ja losse,” vastas Ida. “Kas sa joonistaksid mulle ühe pildi?” küsis naine. Ida noogutas ja läks joonistama. Kui ta siis oma pildi valmis sai ja naisele ulatas, pidin ma südamerabanduse saama. Ma olen ülikoolis laste joonistusi õppinud, aga selleks ei pea isegi õppinud olema, et saada aru, et Ida oli täiega hullu pannud. Pilt oli joonistatud musta vildikaga ja pildi nurgas oli suur süsimust õhupall. Ooookei, mõtlesin ma endamisi, nüüd on meil varsti oodata ka lastepsühholoogi külastust, kes tahab välja uurida, mis see lapse elu siis nii mustalt varjutab. Kui naine oli lahkunud, küsisin ma Idalt, miks ta pildile musta õhupalli joonistas. “See oli puu,” vastas Ida. “Aga must, miks sa musta joonistasid?” küsisin mina. “No ta oli selline väga vana puu.” Nojah. Selgitus selgituseks. Süsimust õhupall-puu ei tähenda midagi head selle külastuse valguses.

Päev hiljem, kui ma olin musta õhupalli pildiga ka oma ema paanikasse ajanud (Issand, nüüd nad jäävadki teid kontrollima ja analüüsima ja koolitama), palus Ida, et ma temaga koos joonistaksin. Tõi sama paberi ja vildika millega ta lastekaitsespetsialistile oli joonistanud. Paber oli punane ja vildikas tumeroheline. Ausalt, mul oli tunne, et ma pean joonistamisest video tegema, sest paberil tundub see tumeroheline vildikas süsimust. Noh et tõestaks, et meil ikka ei ole peres musti õhupalle, mis losse ja liblikaid varjutaks. Ida oli meie lastekaitse külastust vürtsitanud täieliku musta huumoriga.

Lõppkokkuvõttes võin ma öelda, et vestlus lastekaitsega ei olnud midagi sellist, mida peaks kartma või isegi häbenema (ma tean, ma tean, miks ma siis häbenen, eks), pigem võiks nende poole isegi ise oma murede ja küsimustega pöörduda, aga teate ise – avalik hukkamõist ja hirm, et mida teised ikka arvavad. Samas blogimisega on see risk ju niikuinii juba võetud? Nagu ka näha, siis on mul fenomenaalne oskus asju hullemaks kirjutada kui nad on. Õppetund iseendale. Vähem emotsioone avalikus veebipäevikus. Teistele võib kasu olla küll, et olen avameelne ja räägin ka probleemidest, aga kas mulle endale on sellest rohkem kasu või kahju. Selles on küsimus.

Lõpetuseks natuke random mõte: miks oma kogemusest lastekaitsega ei kirjuta need kõige suuremad sõrmeviibutajad ja hukkamõistjad?

Kas lapsele antud lubadustest peab kinni hoidma?

“Kui sa oma pudru ära sööd, siis ma ostan sulle homme kutsika!”

“Kui sa praegu mind ei sega, siis läheme homme kinno!”

“Kui sa õigel kellaajal magama lähed, siis ma luban, et võid homme terve päev ipadis olla!”

Väga tihti võib vanemaid kuulda oma lastele katteta lubadusi andmas. Meil on majas lastekasvatuses üks reegel (obviously, sest nagu te teate olen ma vana hea lapsepeksja, lisaks sellele, et varasemalt teada tuntud loomavihkaja). Me ei anna Idale katteta lubadusi. Ei ütle, et läheme homme kinno/ujuma/teatrisse/võtame kassipoja/ poni /alpaka/ostame talle auto/ratta, kui me seda ei mõtle.

Tihti ütlevad vanemad, aga ta ju homme ei mäleta. Mina julgen vastu vaielda. Mul on meeles oma lapsepõlvest kui isa lubas mind oma töökoha peole viia, äkki oli isegi jõulupidu. Nagu te teate olen ma nii vana, et siis ei olnud telefone ja kokku oli see üritus lepitud ammu varasemalt. Ma ootasin seda päeva nagu hinge õnnistust. Ma usun, et ma ei olnud vanem kui viie-aastane, aga mul on nii selgelt meeles, et ma olin üksinda kodus, panin end õigeks ajaks riidesse ja ootasin. Ootasin ja ootasin ja oooooooooooootasin. Lõpuks istusin jope seljas meie maja pimedas trepikojas puutrepil ja ikka ootasin. Seda ma ei mäleta, miks see üritus siis ära jäi, aga võib olla oli see ka üks selline mokaotsast “ah, võib olla siis lähme”.  Ma armastan oma isa väga, selle postituse point ei ole vastupidisest arvamust kujundada, aga laps jätab meelde rohkem kui me arvame/tahaks/eeldaks.

Ida jätab meelde ERANDITULT KÕIK lubadused ja seepärast olen ma kodus ka nüüd väga ettevaatlik, mis ma talle vastan, sest vastasel juhul võib juhtuda, et ma olen talle lubanud midagi, mida ma teha ei tahaks. Näiteks suvel sõitsime me autoga mööda ujulast, liiklus oli täiesti ulme ja Ida rääkis mulle midagi ujumisest ja ujulast ja…Ma kuulsin ausalt tollel hetkel vaid “blaa, blaaa, blaa, blaaaa”. Vastasin süvenemata talle “jajah”. Kaks päeva hiljem tulid Marek ja Ida poest tagasi ujumisrõngaga, sest ma olin ju lubanud lapsele, et ostame talle ujumisrõnga ja siis lähme ujulasse ujuma. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et pagan, kuna ma ometi midagi sellist lubasin. Siis meenus mulle see “jajah”. Tema võttis seda kindla lubadusena ja mul ei jäänudki muud üle kui “lubatud” laupäeval ujuma minna. Mitte et see oleks midagi hullupööra rasket ja vastumeelset 30-kraadises kuumuses olnud, aga tegu oli just sellise laupäevaga, kus ma oleksin tahtnud lihtsalt niisama kodus vedeleda. Muidugi läksin ma ujuma. Õnneks sain ma kompromissile, et me ei lähe ujulasse, vaid kohaliku järve äärde.

Alles hiljuti kustuti Ida ühele pildistamisele Raekoja platsis. “Ja pärast seda võime siis uisutama minna,” lubasin ma ja vandusin end järgmisel hetkel maapõhja, sest ma teadsin, et nüüd peame me ka minema. Jällegi – ei midagi vastumeelset ja rasket, aga see oleks olnud umbes 8 ajal õhtul ja siis eelistan ma tegelikult juba kodus diivanil lösutada. Õnneks (jah, ütlen õnneks) hakkas Idal pildistamisel külm ja ta küsis, kas võiksime mõnel teisel päeval minna. Pakkusin välja, et võib olla teeme siis hoopis koju uisuväljaku. “Muidugi!” hõikas Ida rõõmust ja kui te arvate, et Marek ei veetnud nädalavahetust just selle ülesande täitmisel siis te eksite. Ida seletas mulle kõrvalt, kuidas tegelikult võib öösel minna uisutama, et siis saab küünlad ja tuled ja muud kaunistused panna ning ma äärepealt oleksin libastunud ja “jajah” öelnud, sest mul oli parasjagu käsil maailma kõige tähtsam tegevus ehk blogimine (jaa, iroonia!) ning ma ei tahtnud, et mind segatakse. Õnneks sain sõnasabast kinni. Ma tean küll, kust tal see kaunistamise mõte tuli. Ikka “Eia” filmist.

Ma vastasin “vaatame!”, mis ei ole lubadus, aga samas tunnen ma ikka süümekat, sest ma olen siiski talle ju lootust andnud ja peaksin nüüd tegelikult ju siiski sarnase lambiketi sinna organiseerima.

Ma ausalt tunnistan, et olen kehv lapsevanem, aga isegi minusugusel kehval vanemal on valus kuulata kui lapsele antakse katteta lubadusi. Julgen isegi minna nii kaugele, et see on kehvem kui ühekordne laksu andmine.

 

 

 

Nutt tuleb kurku kui ma mõistan, et olen emana feilinud

Ma ei ole kunagi arvanud, et oleksin ideaalne ema, ma ei ole isegi seda muljet püüdnud jätta, vaid ausalt rääkinud, et igasugu meisterdamised ei ole minu teetassike, mängutoad mulle ei meeldi, vabatahtlikult ma kuhugi batuudikeskusesse lapsega ei lähe, kaubanduskeskuste mängutubadest olen siiani samuti suutnud meid eemal hoida, raamatu ettelugemine käib mul hooti, päris ausalt siis kui viitsin (kuigi uuest aastast võtsin end kokku ja sunnin end talle lugema, hetkel loeme vaheldumisi eesti-ja norrakeelset “Sööbikut ja pisikut”). Ma olen oma lapse peale karjunud, ma olen teda tutistanud, ma olen teda isegi löönud. Ei ole ideaalne ema. Ometigi olen ma laias laastus oma emaks olemisega rahule jäänud, kriitikat, et emaks olemine tuli mulle raskelt, on valus olnud lugeda, sest emaks olemine tuli vägagi loomulikult ja kõik see, mida ma olin enne kartnud, tundus maailma kõige loomulikum tegevus, ma lihtsalt ei ole kunagi varjanud, et emaks saamine ja kasvamine on vaid lust ja lillepidu. Nii nagu püütakse millegi pärast muljet jätta. Salaja tunnistavad kõik, et on raske olnud, aga väliselt tahetakse mingil põhjusel jätta muljet, et kurdavad vaid need, kes emaks pole loodudki.

Pika sissejuhatuse lõpuks ütlen ma, et ma ei suudaks kedagi armastada rohkem kui oma last. Ta on muutnud mind paremaks inimeseks, ta on mind päriselt pannud aru saama, mida tähendab armastus. Piirideta armastus. Ei ole midagi ilusamat ja armsamat kui see laps poeb sulle diivanil kaissu ja ütleb: “Ma olen küll unine, aga ma jään sinuga alla telekat vaatama, sest ma tean, et sa üksi kardad seda filmi (“Titanicut”) vaadata.” Teeb hellalt musi ja paitab mu pead ja ütleb, et olen tema armas emme.

8o1a3536

See öeldud jõuame me minu posituse pointini. Viis aastat peale emaks saamist saan ma aru, et ükskõik kui palju ma Idaga ei tegeleks, teda igale poole kaasa võtaks, teda õpetaks, talle asju näitaks ja tutvustaks, olen ma emana feilinud. Kust ma seda võtan? See ütlus “laps on kodu peegel”, mida mulle on beebieast saati korrutatud. Ma võtan selle lõpuks omaks ja tunnistan, et jah, mina olen oma lapse ära rikkunud.

Meil on kodus hetkel puberteet, kellega ei ole võimalik suhelda. See tähendab hooti on meie suhtlus nii mõistlik ja vaata et täiskasvanulik ja rahulik, teisel hetkel oleks Idasse nagu saatan pugenud. Ta trambib jalgu, paugutab uksi, tujutseb ja karjub. Me selgitame rahulikult (sest me oleme kuulnud nii palju, kuidas PEAB SUNDIMA end rahulikuks jääma ja armastama last kõige rohkem just sel hetkel kui tundub et üldse ei tahaks seda armastust jagada), kuid Ida karjub edasi, me reaalselt nagu räägiks seinaga. Lõpuks me ütleme kõvema ja kurjema häälega ja selle peale hakkab Ida veel rohkem karjuma – “MA EI TAHA KARJUMIST!” kisendab ta täiest kõrist, trambib jalgu, jonnib, kiunub ja ei kuula ühtegi sõna, mis talle öeldakse. Me oleme küll lapsevanemad, aga siiski ka kõigest inimesed, kellel lõpuks kops üle maksa läheb. Kogu asi lõppeb sellega, et kõik karjuvad.

Ma tean, et lapsevanem peaks igas olukorras säilitama rahu, sest laps on oma tunnetega kimpus ja ei oska teisiti oma tundeid väljendada kui jonniga, aga ma arvan, et viieaastane siiski juba võiks osata kuulata selgitusi ning ma ei saa hakkama jonni ja kisaga, mis mulle vastu kostab kui ma olen 63849 korda rahulikult selgitanud, miks talvel on vaja kindad kätte panna ja miks õue ei saa minna sulailmaga riidest saabastega. Tobe emme, ma ei taha, mulle ei meeldi, mul on vastik, mul on ebamugav, ma tahan! Päevast päeva. Ma lihtsalt murdun. Mul ei ole ülekordidori naabritädi ega üle tee elavat ema/ämma/vanaema, kellele laps sellisel hetkel sülle visata, et mõlemad saaksid rahuneda. Me peame teineteisega hakkama saama nende emotsioonide keskel. See on kurnav kõigile.

8o1a3609

Ida suudab halva tuju korral endast välja viia ka kõige rahulikumad inimesed. Nemad küll suudavad end talitseda, aga nad ei näe seda ka iga päev. On hetki, kus meie maailma kõige ilusam ja armsam ja tublim ja asjalikum laps lihtsalt ei kuula. Kui talle midagi pähe tuleb, siis nii ta teeb. Mitte lollusi, ta on selles suhtes beebist saati olnud hea laps, et ei ole ta ühtegi vaasi laualt maha tirinud, ühtegi telefoni wc-potti uputanud, seinu sodinud, aga ta lihtsalt tegutseb. Kui me ütleme, et oota korraks oma võileivaga, et me vahetame riided ära, võib mürki võtta et juba on ta roninud kapi otsa, saanud kätte noa ja nüsib vorsti ja leiba lõigata, ise samal ajal kapil kõlkudes.

Või ei tegutse. Talle meeldib käia laulutunnis ja näiteringis ja tantsimas, aga kui ta ühel hetkel tunneb, et ta ei taha esineda, oma osa õppida ja esitada või trenni minna, siis ta lihtsalt ei lähe. Karjub ja nutab nii nagu tahaks me teda ohvrialtarile viia. Ma olen teda ähvardanud, et siis me ei lähe sinna ja sinna kui sa sõna ei kuula. Vastuseks: “MA TAHAN!” ja sellele järgneb 40-minutiline jonn ja kiun, sest emme ütles, et siis me ei lähe sünnipäevale.  Ma saan aru, et ähvardamine on vale, aga ma olen tavaline inimene, mitte õppinud pedagoog, mõnikord ma lihtsalt ei oska teisiti.

Kui meile tulevad külalised on Idal omad ootused. Kui keegi koheselt ei tule temaga teisele korrusele mängima on ta solvunud, tormab jalgu trampides oma tuppa ja karjub nagu Kohviveski, et ta ei tule sealt alla, et külalised on tobedad ja ta tahab oma jonni ära jonnida ning üksi olla. Me laseme tal jonnida ja üksi olla. Ta võib seal kisada pikalt, väga pikalt ja pilduda vihast asju laiali.

8o1a3707

Miks illustreerivad seda positust pildid Hedoni 4. sünnipäevast. Me käisime sellel sünnipäeval. Peo lõpupoole oli kell juba palju, lapsed väsinud ja kergelt süttivad väikesed inimpommid. Ma hakkasin Idaga läbirääkimisi pidama, et viis minutit veel ja siis me hakkame minema, rahulikult ja võimalikult mõistvalt, sest ma saan aru, mida tähendab mänguhoo pidurdamine. Selle peale hakkas Ida karjuma, jalgu trampima, kisendas “MA EI TAHA!” ja lõi mind rusikaga näkku nii, et ma kartsin, et mul tuleb sinikas. Ma olin šokis, haarasin Idal käest ja tirisin ta mängutoast minema. Inimesed, kes olid minuga ühes mängutoas nägid närvilist ema, kes oma lapsele liiga teeb ja tema peale häält tõstab. Mul oli piinlik. Enda pärast. Aga ma ei suutnud teisiti reageerida, sest see ei ole esimene kord kui Ida dikteerib kust ja kuna TEMA tahab ära minna. Mulle ei sobi see, see ei ole õige, et mu viieaastane laps ei saa aru, kuna ja miks mõni asi ära lõppeb ning lihtsalt ei suuda sõna kuulata.

8o1a3757

Lõpuks see viimane feilimise äratundmise hetk.  Ida oli vannis, mängis ja ma pidin tal mingi hetk pead minema pesema, kui ma siis läksin, tahtis tema veekorgi ära võtta, mina panin selle tagasi. Järgmisel hetkel karjus Ida, et seda ei tohi teha, sest vesi läheb siis maha. Ma seletan, et vastupidi, kuid sellele järgnev reaktsioon oli see, et Ida röökis mu peale (sa oled tobe emme, ma tahan issit!) ja keeldus kategooriliselt peapesust. Lihtsalt niisama. Veekorgi pärast. Karjus ja peksis mind kätega. Ma kaotasin enesevalitsuse ja andsin talle laksu ehk siis ma löin teda. Ida hakkas nutma. Sel hetkel taipasin ma, et olen emana feilinud.

Ma ei saa öelda, et tal on kange iseloom (mida tal kahtlemata ka on), ma saan öelda vaid seda, et beebieas on Ida pidanud nägema minu depressiooni ja minu lahendusi olukordadele, on selge, et see on teda mõjutanud. Minu nutu-ja jonnihood, asjade pildumised ja karjumine Mareki peale. On ilmselge, et see on temasse jälje jätnud. Ma olen oma lapse kasvatanud kasvatamatuks oma käitumise ja eeskujuga. See on valus tõdemus ja mul tuleb nutt kurku kui ma saan aru, et mina olen oma lapse ära rikkunud. Jah, see kõik toimus siis kui ta oli kahe-kolmeaastane, aga kas mitte ei öelda, et see ongi aeg, mis paneb aluse tulevikule?

Me palume alati peale tüli üksteiselt vabandust ja kallistame nagu oleks maailmalõpp tulemas. Kui aus olla siis see murrab mu südame, sest mina tean, miks mina vabandan – ma olen täiskasvanu ja oskan asju analüüsida – aga ma ei tea, mida tunneb tema oma südames. “Seltsimees last” mäletate? Leelo arvas, et ta ema viiakse ära, sest ta on halb laps. Lapsed näevad asju hoopis teistmoodi. See hirmutab mind. Kogu selle kompoti sees tunnen ma, et on viimane aeg otsida lapsehoidja, et me kõik saaksime hinge tõmmata ja end tuulutada. Laps ei ole meil ei jalus ega koormaks, mul on natuke isegi kahju iga kord kui teda kuhugi kaasa ei saa võtta, sest ma tean, kuidas ta üht või teist asja naudiks, aga hingetõmbepausi on vaja. Kasvõi kinno minna. Kahekesi. Kui keegi oskab soovitada Mary Poppinsi- tüüpi lapsehoidjat Keila-Saue-Ääsmäe kandis, siis ma olen üks suur kõrv. Ma ei taha olla oma lapsele halb ema, veel halvem kui ma juba olen.

Kõik fotod: Anete Toming

 

 

Seltsimees laps vs Disney on Ice

Meie pere eelmise aasta ja ka hetke seisuga ikka veel lemmik kodumaine film on “Seltsimees laps”. Alustame sellest, et see aeg – II maailmasõda – selleteemalised filmid ja kirjandus paelub mind ja lõpetame sellest, et mulle meeldivad raputavad ja sünged filmid, mis mõtlema panevad. Sinna vahele mahub aga ka täiesti vapustav peaosatäitja Helena Maria Reisner aga ka režisöör Moonika Siimetsa oskus näidata halli ja kõledat nõukaaega läbi lapse silmade, nii et see ei mõju depressiivselt. Vanemate kibestumust ja üldist hirmu ning ajastu debiilsust leevendab Leelo lapsemeelsus ja mängulisus. Ma saan aru. et film pakub inimestele erinevaid emotsioone, küll aga pani mind imestama nende inimeste arvamus, kes seda kehvaks filmiks pidasid – depressiivseks ja süngeks. Ei, ma ei halvusta neid, see lihtsalt tuli mulle ootamatu kriitikana, kuna mina, nagu öeldud nägin just seda, et kohutavat aega on osatud näidata mingil määral helgena.

Film ei meeldi vaid meile, täiskasvanutele, vaid ka Idale, kes tollest ajast ei tea midagi ja näeb filmi hoopis teisest vaatenurgast. Me oleme talle mitu korda pidanud selgitama, et “must mees” ei vii ema ära, sest laps on halb, me oleme pidanud selgitama, miks kellegi kodu ära võeti, me oleme pidanud selgitama, kuidas asjad tol ajal käisid. Ilmselt ei ole ta kõigest aru saanud, kuidas sa üldse seletad viieaastasele küüditamise õudust? Aga kui laps ise soovib seda filmi uuesti ja uuesti, siis on see just nimelt tõestus sellest, et režisöör on suutnud edasi anda, midagi lapsemeelset.

Teiseks lemmikfilmiks kujunes loomulikult “Eia jõulud Tondikakul”. Ütlen ausalt, mul oli väga suur eelarvamus seda vaatama minnes, kuna ma vedasin meiega kaasa ka Mareki õe ja õelapse, siis ma natuke kartsin, kas oli õige “Lumekuninganna” asemel see välja pakkuda. Ma kartsin, et see on üleshaibitud ja igav. Idale (ja mulle) meeldib Liis Lemsalu laul sellest filmist, aga see pole ehk kõige adekvaatsem põhjus arvata, et film on hea? Alguses olingi ma filmis natuke pettunud – kõik oli liiga ilus. Imeilus kodu, imeilusad inimesed, imeilus lumine talv, imeilus loodus. Natuke pinnapealne tundus ka. Aga siis tuletasin ma endale meelde, et see pole tegelikkus, see on muinasjutt, jõulumuinasjutt – ilus ja hea võidab kurjuse ja ma vaatasin ülejäänud filmi naudinguga. Boonuseks ilus loodus, loomad. Kokkuvõtvalt on see film sellest, mis on elus tegelikult oluline, ja mille nimel tasub võidelda – perekond ja armastus ning kokkuhoidmine. Ääretult ilus ja positiivne film, nagu polekski Eesti film. Kindlasti saab sellest jõuluaja “peab vaatama” film!

Tahame või mitte, ei saa me üle ega ümber Disney´st. Viriseda ma ei saa, sest ma olen ise suur multikasõber ja vaatan Disney multikaid hea meelega. Kui telekast hakkas juba aasta aega tagasi tulema “Disney On Ice” reklaami, ei olnud mingit varianti, et me sellest etendusest pääseksime. Vot seda ma küll vabatahlikult vaatama ei oleks läinud. “Maša ja karu” eelmisel aastal oli piisav piin ja pealegi massid, mulle ei meeldi rahvamassid. Ma olen nõus rahvamassid üle elama, et minna kuulama muusikat, mis mulle meeldib, aga sellised laste pealt teenimise massüritused ei ole minuteetassike. Kui sul on aga kodus väikene Disney toodangu fänn, siis neelad sa oma soovid ja tahtmised ning vastumeelsuse maha ning ostad piletid. Polnud kahtlustki, et lastele meeldis, aga et ka mulle meeldis, oli mõnevõrra ootamatu. Ei olnud niisama, et parimate multikate parimad laulud, vaid kahte tundi oli ära mahutatud neli (oli vist?) pooleteisetunnist multfilmi, nii et sisugi sai edasi antud. Hästi tehtud! Kahju on mul nendest inimestest, kes esirea piletite eest 70+ eurot välja käisid. Mu meelest olid seal vaatevälja segamas nii igasugu lavatehnika kui ka teised vaatajad, kui muidu on istmed tõusvas astmes, siis esiread olid vaid üksteise taha pandud toolid, nii et ma ei usu, et väiksemad lapsed sealt midagi näha said või vähemalt ei usu ma, et nad sama ülevaate said. Kui etendus ise oli pigem hea, siis täiesti kohutav oli kogu see nännindus, mis meid seal ees ootas. Ja hinnad! Minni-Hiire kõrvad 20 eurot! Me ostsime Disneylandist kordi kenamad kõrvad kümne euro eest ja sealgi olid need ilmselgelt ülehinnatud. Rääkimata muudest hindadest. Ma olin natuke ettevalmistamata (muidu ma ikka Idale selgitan, et me ei osta juurde asju, mida meil on juba kodus olemas/olnud ja mille vastu huvi püsib 53 minutit) ja nii ostsin minagi Idale üheksa euro eest värvilist jääd. Kõige tavalisemat jääd! Olgu, tassike, mille sees jää oli, oli suhteliselt nunnu, nii et ma ei saanud traumat, aga siiski. Kümme eurot jää eest, kümme eurot popkorni eest. Ma isegi kinos ei suuda ära imestada popcorni hinna üle ja kui ma ei eksi, siis seal on see poole väiksem.

Millised on teie arvamused nendest kolmest? Kas “Seltsimees laps” meeldis või tundus pigem depressiivne? “Eia jõulud” – liiga ilus või kaunis talvemuinasjutt? “Disney On Ice” – kas sellised jääshowd on üldse oma hinda väärt? 

Kolm miinus

Hommikul tööle sõites on mul kombeks kuulata Vikerraadiot, esiteks meeldib mulle Taavi Libe saatejuhina (kuigi te ei kujuta ettegi, kuidas ma esimese hooga kartsin, et ta on hullult terav, kui kunagi talle intervjuu pidin andma) ja teiseks lähevad ummikud seda hommikust uudistesaadet kuulates kuidagi libedamini (ah, milline sõnade mäng?). Muide, vanasti, või nii 10-15 aastat tagasi ei saanud ma aru, miks keegi peaks üldse vabatahtlikult Vikerraadiot kuulama.

Nojah. Selle segase ja asjasse tegelikult mitte puutuva sissejuhatusega tahan ma öelda, et täna hommikul räägiti sellest, et Eesti laste väljas liikumisele anti hindeks kolm miinus ja väljas mängimise oskustele lausa hinne kaks. Kas see pole mitte kohutav? Muidugi ma saan aru, et ajad muutuvad ja enam ei pea aedadel ja puudel  turnides Nuuskmõmmikut peites Rooside sõda mängima, seda kõike saab teha arvutiekraanil ja muidugi olen ma nõus, et küllap oleks minu generatsioon ka rohkem arvutis olnud, kui meil oleks arvutid olnud (tegelikult 386 ja Paperboy mäng oli mingi hetk täiesti olemas), aga siiski teevad sellised uudised kurvaks.

Asi ei ole tegelikult üldse lastes, vaid algab vanematest. Kui palju me näitame oma lastele eeskuju, et väljas olemine on lõbus? Nädalavahetusel võetakse lapsed käeotsa ja minnakse perega koos kaubanduskeskusesse, et näidata kui head vanemad ollakse, visatakse lapsed mängutuppa. Jah, mängutoad on ka lõbusad, aga kui lapsed ei oska enam õues mängida, siis see on lihtsalt kurb. Ja kurb on ka see, et vanemad arvavad, et ostukeskused ja mängutoad on kogu lõbu ja toast nina välja pistmine, mis lapsele vaja on.

Olen ma ka puberteedina kirunud igapühapäevast suusatrippi või matkasid mägedes, parema meelega oleks ju kodus diivanil vedelenud, seriaale vaadanud ja krõpse söönud, aga Norras oli kombeks pühapäeviti looduses käia. Te ju olete mu blogi pikka aega lugenud ja teate, kuidas ma ei armastanud Lillehammeri pühapäevi. Igav oli. Kõik olid kusagil mägedes ja metsas. Ma olen tänulik, et minu perekonnad nägid vaeva minu toast välja saamisega ja ei andnud alla, nii et tänaseks on mul “gå på tur” – geen (gå på tur – norra keeles matkamine/looduses jalutamine) täiesti olemas. Ma olen selle üle uhke, et ma ei sula ära kui natuke sajab vihma või ei külmu kringliks kui pean miinuskraadidega väljas olema. Ma olen oma loomult laisk ja mugav, aga sellega ma küll nõus ei ole, et minu laps oleks ka üks neist “kolm miinus” lastest, kellele väljas mängida ei meeldi ja kes seda isegi ei oska.

Multifilmi “Wall-E” olete näinud? Ülekaalulised inimesed veedavad oma päevad lamamistoolidel, kus robotid neile kõik kätte toovad, sest nad ei ole enam ise võimelised liikuma. Äkki püüaks oma lastele eeskujuks olla ja natukene ka väljas liikuda, tuletada meelde neid mänge, mida ise lapsena mängisime ja neid oma lastele õpetada, et tulevik ei oleks “Wall-E”?