“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma olen nüüd kaks päeva Mareki elu elanud ja kurat, kus see on kohutav elu. Ühest otsast lõpetad koristamisega, teisest otsast vaatad, et püha issand jumal, juba on sinna segadus tekkinud. Rääkimata sellest rutiinsest nõudepesumasinast asjade välja võtmisest ja nõude sisse panemisest – alustad hommikut sellega ja lõpetad õhtu sellega.
Ehk siis ma täitsa saan aru, et ta põgenes. Küll aga ei osanud ma aimata, et kui ta ütles, et ma vaatan, millal ma tagasi tulen, siis see võis tähendada, et ta põgeneski pikemaks ajaks.
Ega ma poleks teadnudki, et sellised vanemate tüübid olemas on kui Mallukas poleks kirjutanud sellest. Öelge veel, et blogide lugemine pole hariv. Nali, muidugi oleks ma ka ilma selle teadmiseta edasi elanud rahulikult, aga väga huvitav oli ja loomulikult pani see mind ka mõtlema.
Mina olen siis 100% elutoavanem. Mulle ei ole kunagi meeldinud lasteasjad elutoas, nendel on oma koht ja juba kui Ida sündis, lubasin ma pühalikult, et elutuba saab olema lasteasjade vaba tsoon. Laias laastus sai ka. Mingeid mööndusi sai ikka tehtud, aga nii, et mänguasjad sai ikkagi kuhugi suurde korvi silma alt ära visata ja mähkmeid, lutipudeleid, puhastuslappe ja muud sellist, mis olla beebieas “loomulikud sisekujunduselemendid” meil elutoas näha ei olnud. Ma isegi mäletan, et kui mingid asjad ikkagi meil elutoas olid, siis ma läksin omajagu närvi. “Ela nagu lasteaias,” oli üks sellistest lausetest, mida ma mäletan, et ma kasutasin tihti.
Võib-olla see tuleb lapsepõlvest või siis sellest, millised minu enda vanemad olid. Ma ei kujuta ette, et ma oleksin võinud sõbrannadega elutoas mängida ja samal ajal ema oleks hänginud magamistoas. Mitte et tol ajal inimesed vist üldse hängisid, nii palju kui ma mäletan olid ema ja vanaema kogu aeg tööl, mis hängimisest siin rääkida sai. Aga isegi kui nad oleksid elutoas hänginud, siis mul oleks hängimiseks ikkagi olnud oma tuba. Mis seal elutoas üldse teha oleks olnud? Telekast vaatasid lastesaate ära ja kõik. Üksinda olles lugesin oma toas raamatuid, kui sõbrad külas olid, siis olin ikka oma toas. Ega mul ka väga palju sõpru külas ei käinud. Ma ei tea küll, kas see täpselt nii oli, aga ma arvan, et emale ei meeldinud väga, et keegi külas oleks olnud – ju ta arvas, et me oleksime kodu sassi ajanud.
Tädi Helju juures me “hängisime” küll elutoas, aga seda ka põhjusel, et neil oli kaks tuba. Üks oli onu tuba ja teine oli tädi tuba. Onu tuba oli selline, kus ma võisin nukumaju ja muid asju ehitada, tädi Helju tuba ehk elutuba pidi alati olema esinduslik ja korras. Lugeda seal võis, aga konkreetselt mänguasjadega mängimiseks oli onu Endeli tuba. Elutuba oligi alati viimse lihvini puhas. Kui ma ei eksi, siis tädi koristas seda iga jumala päev. Ja kui tal sõbrannad külla tulid, siis ta ka mõne peale pahandas, et nood istusid diivanikatte sassi. “No ei oska inimesed korralikult istuda,” ütles tädi ja sõbrannad suunati pigem alati tugitooli istuma. Ma mäletan veel, et lisaks sellele, et diivanikate sassi võis minna, oli see diivan ikkagi öösel ka tädi Helju magamisase ja talle ei meeldinud kui keegi nö välisriietega tema voodis istus. Mulle kusjuures ka ei meeldi kui inimesed mu voodis istuvad. See vist on küll lapsepõlvest. Ja kui Idal on sõbrad külas, siis ma tegelikult lähen pahaseks kui nad magamistuppa lähevad. Seal ei ole küll midagi varjata, aga mu meelest on magamistuba minu ja Mareki tuba, teistel ei ole sinna asja. Kui meil just ei ole külalisi ja ma ei ole neid sinna magama pannud, see on hoopis teine asi. Aga et lapsed võiks magamistoas mängida…Eip, see mulle ei meeldi. Magamistuba on magamiseks. Ma ise ei hängi ka seal. Väga harva, kui Marekil on mingi spordivaatamise periood näiteks, sulgen ma end sinna raamatuga, aga muidu ei näe ma mingit põhjust seal hängida. Seal pole ka teadlikult televiisorit. Ida saab oma asju vaadata oma toas (mis sellest, et ta kuni hiljutini tegi seda 90% ajast elutoas) ja telekavaatamiseks on elutuba.
Kõige õõvastavam tundub mu jaoks mõte, et Idal oleksid külas sõbrad, nemad on vallutanud elutoa ja mina läheksin kära eest ära peitu magamistuppa. Ma vist saaks südamerabanduse paljast mõttest, et mida nad all korda saadavad. Ja selle kordasaatmise all ma pean silmas näiteks seda, et nad ajavad diivanipadjad sassi, veavad need põrandale või hüppavad jalgupidi diivanil. Jah, just sellist õudust nad korraldaksid ja kui nad mõnikord olen ikkagi omapäi jätnud, siis nad seda ka korraldanud on. Tulen koju ja kujutate ette vaatepilti – diivanipadjad on segamini! Muidugi ma natuke liialdan ja kohati lööb välja mu obsessiiv-kompulsiivne käitumishäire (asjadel ON oma koht!), aga ausalt ma ei suuda vaadata kui lapsed sisse-välja jooksevad, nende samade paljaste jalgadega diivanile hüppavad ja siis seal mingeid krõpse või küpsiseid söövad. Laste tegevusteks on Ida tuba. Eks mul sealgi tekitatava kaosega on paras error, aga aastatega olen ma õppinud sellega hakkama saama. Tehku, mis tahavad, peaasi, et lõpuks on tuba korras. Aastatega on ka Ida tublimaks muutunud selles suhtes ja kui talle öelda, siis täitsa kenasti koristab toa ka ära. Sõbrad aitavad. Sest nad teavad, et kui ma pahandan, siis rohkem külla ei saa. Kõlab nagu ma oleks maailma kõige meeldivam ema ja ilmselt nii mõnigi mõtleb praegu, et issand, milline laps üldse peaks tahtma teie juurde külla tulla, aga teate, see maja on üsna tihti lapsi täis ja nad tulevad hea meelega tagasi. Tundub, et neil on kodus veelgi karmim kord. Ja kui ma vaatan mõningaid oma sõbrannasid, siis on ka.
Ma ei taha, et keegi valesti aru saab, laste vastu ei ole mul mitte midagi. Tegelikult on tore kui nad külas on. Ma saan Idast ka aru, miks ta neid külla tahab. Olge ise 10-aastased ja elage üksinda metsas. Isegi mul hakkaks igav. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et Vasulas maal olles ma mõtlesin küll, et miks me nii kaugel elame külast, et ühtegi teist last ei ole, kellega koos mängida. Rõngus oli selles mõttes hea, et me niikuinii olime alati tädilastega kolmekesi. Ja kodus, Kivi tänavas, olime me kogu aeg sõpradega õues. Aa, võib olla mul ei käinud sõpru hoopis sel põhjusel, et me olime igal võimalikul hetkel hoopis õues ja mängisime seal. Jooksime mööda aedu ja trepikodasid luurekat mängides. Poisid-tüdrukud, meid oli seal tänavas palju. Ma olin hästi sotsiaalne laps ja Ida on samuti. Oleks ebaaus temalt nõuda, et ta aastal 2023 endale kogu aeg üksinda tegevust leiaks. Las need sõbrad tulevad külla. Las nad mängivad. Jooksevad. Aga ärgu liiga palju jooksku ja olgu silma alt ära:) Igaks juhuks ütlen, et jälle liialdan, ei pane ma neid lapsi siin keldrisse, aga teatud reeglid, kus nende mängud toimuda võivad, on küll.
Samas mida vanemaks nad saavad, seda rohkem nad hõivavad ka alumist korrust, sest Ida on avastanud, et talle meeldib pannkooke ja vahvleid teha – seda ma keelata ei saa ja avatud elutoaga köögis ei saa neid ka silma alt ära panna. Õnneks ka siin hakkavad asjad arenema ja mustad nõud ning taignast tilkuv köögisaar ei jäägi enam meile puhastada, vaid lapsed ise teevad selle üsna kenasti korda.
Vot selline, kindlate reeglite ja oma kiiksudega, üsna karm, elutoavanem olen mina. Millised vanemad teie olete? Millised olid teie vanemad?
Aa, ja nagu juba instagramis sai kirjutatud,siis kodus ma tahan, et lapsed pigem toimetavad omaette, aga mul ei ole mitte mingit probleemi auto Ida sõpru täis toppida (koos Idaga ilmselgelt) ja nendega kuhugi muuseumi või näitusele minna. Sellised väljasõidud on alati toredad. Õnneks ka Idale meeldivad lisaks igasugu seiklusparkidele need nö täiskasvanute kohad ja ta sõpradel pole ka midagi nende kohtade vastu. Mu meelest on see ka oluline, et nad natuke kultuuri tarbiks. Muidu oskavadki vaid tiktoki tantse ja arvavad, et suunamudimine* on elu. Eile vedasin ma Ida ja ta sõbranna Kadrioru lilleaeda Norra puhkpilliorkestri kontserdile. Muidugi mitte nii, et nad oleksid pidanud paigal olema ja kuulama, vaid nemad said aias ringi uudistada, minna vaatama, kas president on kodus ja pärast tegime tillukese tiiru ka kunstimuuseumis. Sellised väikesed väljasõidud on mu meelest olulised. Olulisemad kui elutoas jooksmine ja diivanil hüppamine ilmselgelt:D
*ma küll kasutan seda väljendit natuke naeruvääristavalt, aga tahan igaks juhuks öelda, et ma hakkan aina rohkem aru saama, et see siiski võib olla ka täiesti adekvaatne tegevus/töö ja kohati täitsa positiivne. Muidugi on ka palju sellist mudimist, mis paneb mind pead vangutama, aga suures pildis saan ma aru, et ajad on muutunud ja suunamudimine on okei kui seda hästi teha.
Alustame algusest. Ida on väga tore laps. Nutikas, abivalmis ja südamlik. Eile kui me hilisõhtul olime vanaemaga lennujaamas hüvasti jätnud ja kodu poole sõitsime, hakkas Ida autos nuuksuma. Nuuksub ja küsib siis vaikselt, et kas mul on ka nii, et kui oled vanaemaga koos olnud ja siis pead head aega ütlema, siis tuleb kurbus peale. Vastasin talle, et muidugi. Et ma küll kaklen oma emaga pidevalt, aga ikka on kurb kui ta ära läheb. Seletasin siis veel, et ega see, et vanaema tõreleb, ei tähenda, et ta ei hooliks, et ta väga armastab, kuid ta tahab, et meil läheks elus hästi, et me läbi lööks ja seepärast ta ongi alati nõudlik (olnud). See ei ole paha. Pigem on see (olnud) edasiviiv jõud.
“Jaa, ma tean,” vastas Ida, “vanaemal on hea süda, aga vahepeal meie ise oleme tema vastu kurjad.” Ja ma tundsin jälle, kuidas mus tõusid esile ema-süümekad.
Kui eelmises postituses tõin mõned oma hirmud välja, siis praegu tuli meelde, st mulle tuletati meelde mu suurim hirm.
Ma mäletan häguselt aega kui ma hommikuti ärgates vaatasin “Terevisiooni”, tõmbasin end nii öelda hommikuks käima, jõin hommikukohvi, kuulasin uudiseid ja läksin päevale vastu. “Terevisiooni” ei ole ma näinud nii umbes seitse aastat, ma isegi ei tea enam, kas see saade eksisteerib (eeldan, et eksisteerib), sest hommikuti ei kuulu telekas meile.
Mulle tundub, et mõnikord me unustame ära, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Meile meeldivad erinevad asjad, me kardame erinevaid asju, kõikide hirmude taga ei ole ka alati sügava jälje jätnud lapsepõlvetrauma. Mitte et ma oleks ekspert, aga mulle tundub, et mõned hirmud võivad olla ka irratsionaalsed.
Mina kartsin lapsena, et voodi alt tuleb koll, kes mind varbast näpistab, pimedas toas hüppasin kiiresti voodisse, et koll mu varbaid kätte ei saaks. Käsi südamel, ükski koll ei ole mind lapsepõlves varbast näpistanud, aga mõnikord ma siiani pimedas toas kiirustan voodisse, sest aga mis siis kui seal voodi all on ikkagi koll ja ta tahab mind varbast näpistada.
Teate, mõnikord on nii veider mõelda, et veel aastaid tagasi ei oleks ma isegi oma kõige pöörasemas unenäos ette kujutanud, et meil on maja pidevalt lapsi täis, et see ei sega mind (noh suures pildis) ja mis kõige hullem -ma saan nende haldamisega hakkama.
Või noh ma ei tea kui palju seda haldamiseks saab nimetada, nad saavad ise suurema osa ajast hakkama, vahepeal kaklevad, vahepeal tüdinevad üksteisest, vahepeal tahavad erinevaid asju, vahepeal tüütavad mind ära, aga siiski 90% ajast näen ma kuidas lastel on lõbus. Ei istu nad vaid netis, vaid on megaleidilikud. Seda on nii tore vaadata. Mulle tuli oma lapsepõlv meelde.
Seda, et Eesti on noorte enesetappude ja vaimsete probleemide tõttu maailmas esirinnas teame vist me kõik. Selle üle on mul ka hea meel, et enesetapu teinud noorte vanemad jagavad oma lugusid, sest see võib päästa mõne noore elu.
Küll aga olen ma mõelnud, et me räägime liiga vähe sellest, mis noored JA lapsed sinnani viib, et endalt elu võtmine tundub ainus õige ostus, mis on need põhjused, et nende enesehinnangud on madalad ning mis põhjustab depressiooni ning vaimse tervise probleeme. Kuidas seda ennetada? Mida lapsevanemana teha? Et ei peaks vaid lugema jälle mõnd traagiliselt lõppenud noore lugu ja lugema, et oleks pidanud tegelema ja märkama varem.
Sissejuhatuseks küsin, kas te Tinder Swindlerit olete Netflixist vaadanud? Mulle viskas seda pidevalt ette, aga kuidagi tundus, et pole minu teema, ja valisin ikka teisi filme ja dokumentaale. Eile tuli sõbrannadega see dokumentaal jutuks ja kuna ta kiitis, siis mõtlesin ära vaadata. Hea meel, et teda kuulasin, sest väga hea dokumentaal – ei ole taaslavastus, vaid inimesed oma nägude ja nimedega ning looga, kuidas hurmur neid rahast lagedaks kooris, nii et tüdrukud maksavad ikka veel laenusid tagasi, samal ajal kui noor hurmur elab rahulikult luksuslikku elu edasi. Väga peenelt võrgutas tüdrukud ära, pani nad armuma ja endast hoolima ning siis enda pärast muretsema, nii et tüdrukud ta elu päästmiseks tegidki, mis noormees palus.
Alati selliste lugude valguses ma mõtlen, et kuidas on võimalik niimoodi kedagi pimesi uskuda, et ju siis mingid ullikesed, kelle kohta hea lihtne mõelda, et ah ise olid lollid, aga no kurat täiesti normaalsed naised olid, armunud lihtsalt. Kui näinud olete, siis mida teie arvate – kas olid ullikesed, kellelt oligi lihtne raha välja lüpsta, või mõistate neid tüdrukuid ja miks nad seda tegid? Kui näinud ei ole, siis soovitan vaadata.
Lastekaitsepäeval peaks kirjutama sellest kui toredad on lapsed. Tegelikult ongi. Ausalt, ma ei oleks kunagi uskunud, et mulle lapsed meeldima hakkavad, aga nende ehedus ja ausus on midagi sellist, mis nakatab ja tekitab hea tuju. Ei oleks ma ka kunagi uskunud, et ütlen, et mul ei ole absoluutselt vahet kui palju lapsi majas on, st Ida sõbrannasid. Mida rohkem, seda uhkem ja mul rahulikum. Muidugi tuleb ette kisa ja tülisid, aga see käib asja juurde. Ühesõnaga – jah, lapsed on toredad!
Aga ma ei tahtnud sellest kirjutada. Toredatest lastest. Tahtsin hoopis kirjutada endast ja sellest, et mida teha siis kui mõni laps ei meeldi. Kas nii üldse tohib öelda? Paar aastat tagasi saime me tuttavaks ühe perega, kellega mina absoluutselt ei kliki, lihtsalt oleme nii erinevate maailmavaadete ja suhtumisega, et suht kõik asjad, mida nood vanemad räägivad, ärritavad mind. Aga lapsed klikkisid. Neist said sõbrad. Mind see muidugi ei rõõmustanud, sest üllatus-üllatus, see laps on üks neist vähestest lastest, kes mulle ei meeldi. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga mu meelest ta lihtsalt on nii oma kodu ja vanemate peegel, et ma näen ainult üht virisevat vinguvat ja ära hellitatud last.
Jajaaa, ma tean. Ida ei ole ka kaugeltki ideaalne. Ta on korralik drama queen ja saanud endale oma ema-isa kõige paremad (khm!) omadused, sealhulgas kanguse. Ta on samuti ära hellitatud ja oskab meiega manipuleerida ning kõik enda ümber hulluks ajada. Samas on ta ka äärmiselt armas ja südamlik laps, leidlik ja nutikas. Temaga ei hakka kunagi igav ning pole midagi ägedamat kui Idaga koos reisida või kusagil koos käia. Teda huvitavad asjad, ta on teadmistejanune. Ida on khuul laps. Suhtumisega, aga megakhuul.
Aga see teine laps. See, kes mulle ei meeldi. Temas on mingi õelus. Ma ei oska seda seletada, aga ta on niimoodi ära hellitatud, et kui ta ei saa, mida tahab, siis ta trambib jalgu ja karjub kuidagi eriti õelalt. Silmavaade ja olek. Seal on mingi üleolek ja ülbus. Ma ju ütlesin, et see on piiripealne postitus. Ma tean, et nii ei ole ilus ühe lapse kohta öelda, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii mõtlen ja neid ka igal võimalusel väldin. Me oleme käinud koos kinos, teatris ja muuseumis ning iga kord on mul piinlik, sest ta ei oska käituda. Hakkab keset etendust kõva häälega rääkima, ei kuula, kui ma ütlen, et nii ei sobi, samuti võib ta keset kino laulma või tantsima hakata, sest muusika meeldib. Jajaaa, lapsed, nad ongi sellised elavad, ma tean, aga ometi julgen ma öelda, et on ikkagi kohti, kus laps peaks oskama käituda. Ei?
Kokkuvõttes olen ma lihtsalt hakanud seda peret ja last vältima, aga seda ei tee nemad, igal moel tahavad nad suhelda, sest “Katile” nii meeldib Ida, tal on Idalt nii palju õppida. Te teete nii ägedaid asju ja teiega on nii tore. Aga ma ei taha olla mingi õppematerjal ja kellegi teise last kasvatada. Samal ajal hambad ristis teeseldes, et mulle see laps meeldib. Üks asi siiski on positiivne. Tänu sellele lapsele, kes mulle ei meeldi, olen ma aru saanud, et Ida drama queen´i geen ei ole sugugi kõige hullem.
*Igaks juhuks ütlen, et see laps ei ole meil külas käinud, nii et sõbrad-tuttavad te ei pea kartma, et ma teid taga räägin
Mõnikord tuleb Ida lasteaiast koju ja ütleb, et poisid kiusavad, räägib oma mure ära ja 90% juhtudest on need sellised kiusamised, millele ma väga isegi tähelepanu ei pööraks, sest poisid. Me kõik teame, kuidas poisid on lapsepõlves ühel või teisel moel kiusanud. Kuidagi on nagu elu juurde käinud. Nüüd ka, osa minust ei võta seda üldse murena, mõtleb, et noh, mis kiusamine see siis on, aga teine osa minust, see osa, kes lapsevanemana on arenenud ja teab, et lapse muret ei tohi alavääristada, saab aru, et minu elukogemus on tiba pikaajalisem kui Idal ja tema ei tea, et nii on alati tehtud, sellised on mängureeglid alati olnud.
Idat on mõnes mõttes lihtne kiusata. Ta hakkb hästi kiiresti nutma või isegi mitte nutma, aga teeb igast asjast välja ja suure numbri ning nii nagu me teame, siis see sütitab seda nö kiusamist. Ma ütlen nö kiusamist teadlikult, sest ma tunnen meie lasteaia lapsi ja seal ei ole pahatahtliku kiusamist. Ühesõnaga olen ma Idale õpetanud, et nii kaua kuniks keegi ei tee haiget meelega, ei tasu lihtsalt välja teha, tuleb minema kõndida ja ongi kõik. Mind on ka lapsena poisid narrinud, aga ma vist olin juba siis nii “kõva pähkel”, et ma ei teinud neist välja ja narrimine oligi pigem selline ühest kõrvast sisse teisest välja ning poiste jaoks mingi omamoodi piiride katsetamine või kampa võtmine, sest juba hetk hiljem mängisime me kõik koos luurekat ja trihvaad. Sõpradena. Pigem kiusasin ma vanemana ise poisse, togisin neid joonlauaga või torkisin pastakaga. Pahatahtlikult ei ole mind kunagi narritud ega kiusatud. Mu kasuisa poeg kunagi üritas, aga ta oli lihtsalt jobu ja õnneks me temaga väga kokku ei puutunud. Seega minu kogemused poiste kiusamisest on just need juuksest sikutamised, mille kohta vanemad alati ütlesid, et “kui poiss nii teeb, siis sellepärast, et sa meeldid talle” ja mis kiusamine see on, sest nii nagu ma varem ütlesin – nii on alati tehtud ja nii on alati väikeseid tüdrukuid lohutatud. Kas see ka teaduslikult tõestatud fakt on, keda see huvitab. Nii lihtsalt on asjad alati olnud.
Kui Ida ühel õhtul jälle rääkis, et poisid togivad või tirivad patsist, siis minu esimene vastus talle oli vana hea klassika. “Aga, kas sa tead, miks poisid nii teevad? Sest siis kui poiss patsist sikutab, siis sa meeldid talle, aga ta ei julge seda teistmoodi väljendada,” selgitasin ma emalikul toonil. Ja hetk hiljem sain ma aru kui loll selgitus ja vabandus see tegelikult on. Me sisestame tüdrukutele maast madalast, et on okei kui poisid halvasti käituvad, sest nii nad väljendavad oma tundeid? Hiljem võib olla isegi armastust? Kes meist siis ei teaks seda ütlust, et kui lööb, siis armastab. Ja naised kannatavad ja leiavad vabandusi, sest mehed ju tegelikult armastavad. Miks me (ja kui ma ütlen “me”, siis ma üldistan ja pean silmas oma aja väljalaskeid, keda on kasvatatud teatud tõekspidamistega) ajame tüdrukutele kärbseid pähe ja leiame juba maast madalast õigustusi poiste halvale käitumisele? Igaks juhuks ma nüüd ka ütlen, et ma räägin nüüd jälle üldiselt, mitte et poisid päevast päeva Ida lasteaias tüdrukuid sikutaks patsist, neid jalaga lööks, togiks või “kakajunniks” kutsuks. Aga kuidas on õige tüdrukule enda eest seismist õpetada? Ilma selle “sa meeldid talle” jurata?
Teine osa kiusamist on natuke karmim mu jaoks. Jällegi, rõhutan, et ma ei usu, et see on pahatahtlik, vaid süüdistan ausalt öeldes puhtalt televisiooni/internetti. “Mõnikord nad ütlevad, et ma õues löön sulle jalaga näkku või kägistan ära,” kurtis Ida ükskord. Mitte et ma nüüd arvaks, et keegi kedagi päriselt ähvardab, aga ausalt öeldes sain ikkagi väikese šoki sellest, milline on seitsmeaastaste sõnakasutus. Samas ei peaks, sest ma olen ju näinud, milliste sõnadega üksteist kommenteeritakse kasvõi TikTokis. Sellised “ähvardused” on lausa leebed. Püüdsin jälle Idale selgitada, et ilmselt see tuleb mõnest filmist, poiste mängudest ja küsisin, kas keegi ka päriselt haiget teeb, nii et peaks kartma või muretsema. “Ei, me tegelikult oleme kõik sõbrad, lihtsalt nad ütlevad nii ja siis astuvad kanna peale või lükkavad,” selgitas Ida. Mida sellise asja juures öelda? Kuidas lapse murele reageerida? Kuidas sellist asja vältida? Kas seda üldse saab vältida? Selliste vestluste puhul tunnen ma end lapsevanemana nii rumalana. Tahaks öelda, et ära pane tähele ja keera selg, mängi teistega, kes nii ei ütle, aga siis mõtlen kaugemale. Mingil määral jääb seda kiusamist ju alati olema, selle eest ei saa kaitsta. Saab vaid last õpetada enda eest seisma ja olema tugev. Aga kuidas? Või mis see õige käitumine on? Ma ei saa talle vaid öelda, et tead, ära tee välja, siis nad rohkem ei kiusa. Või peaks minema vana tallutud rada pidi ja ütlema lihtsalt, et “tead, siis sa lihtsalt meeldid neile, see on alati nii olnud.”
Ma tahaks Idat õpetada nii, et ta ei oleks ise kiusaja (sest oma õrnast hingest hoolimata oskab ta kohati ka ise kiusaja olla), et ta ei oleks “kitupunn” ega “tänapäevane lumehelbeke”, aga et ta oskaks ka enda eest seista kui vaja. Uhh, see vanemaks olemine läheb aina raskemaks ja mina arvasin, et beebiiga on raske. Jälle oli õigus neil targematel, kes ütlesid, et oota, raskeks alles hakkab minema.
