Ma vist pean vist tänama Maximat, et seal müüakse maailma kõige koledamaid hot dog´i viinereid, sest just tänu nendele viineritele me Norra rahvuspüha tähistamisest pervert-äppideni jõudsime. Ütleme nii, et veel paar kuud tagasi pidasin ma naiivselt oma last ja ta sõpru ikka veel päris lasteks ega osanud üldse mõelda, et üsna pea ootavad mind ees … Continue reading Kui avastad lapse telefonist perverdi
lapsevanemaks olemine
Kas isad peavad ka laste esinemisi vaatamas käima?
Meil on kuidagi kujunenud nii, et Marek tegeleb majapidamisega ja mina Ida asjadega. Selles mõttes, et tema vaatab, et arved oleks makstud (arusaadavatel põhjustel on see tema kanda) ja minu asi on tegeleda Ida trennide ja sõprade sünnipäevade ja muu sellisega. Kuna Ida käib nii teatrikoolis, rahvatantsus, tantsukoolis, siis tuleb ette ka üsna palju kontserte. … Continue reading Kas isad peavad ka laste esinemisi vaatamas käima?
Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru
Alles paar nädalat tagasi kiitlesin ma sugulasele, et näed, pole enam üldse Idaga tülisid olnud ja siis kui tal mõnikord ikka pahandusi juhtub, siis ma isegi enam ei vihasta, vaid pigem tunnen talle kaasa, et ta end pärast kehvasti tunneb ja püüan teda lohutada. Sugulane ütles ka, et see on selline äge level, kus tunned … Continue reading Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru
Lugu sellest, kuidas mul oma lapse ees kogu aeg süümekad on
Alustame algusest. Ida on väga tore laps. Nutikas, abivalmis ja südamlik. Eile kui me hilisõhtul olime vanaemaga lennujaamas hüvasti jätnud ja kodu poole sõitsime, hakkas Ida autos nuuksuma. Nuuksub ja küsib siis vaikselt, et kas mul on ka nii, et kui oled vanaemaga koos olnud ja siis pead head aega ütlema, siis tuleb kurbus peale. … Continue reading Lugu sellest, kuidas mul oma lapse ees kogu aeg süümekad on
Mirtel Pohla hirm
Kui eelmises postituses tõin mõned oma hirmud välja, siis praegu tuli meelde, st mulle tuletati meelde mu suurim hirm. Ma mäletan häguselt aega kui ma hommikuti ärgates vaatasin "Terevisiooni", tõmbasin end nii öelda hommikuks käima, jõin hommikukohvi, kuulasin uudiseid ja läksin päevale vastu. "Terevisiooni" ei ole ma näinud nii umbes seitse aastat, ma isegi ei … Continue reading Mirtel Pohla hirm
Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?
Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas. Alustame sellest, et emme ajas mind … Continue reading Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?
Enda halvaks vanemaks pidamine on meisse sisse kodeeritud
"Ma ei pea üldse kaua ootama ja üldiselt üks õpetaja laseb meid sisse," ütles Ida eile kui jälle ta enne kooliukse avamist kooli ees välja lasin autost. Automaatselt tundsin end halva emana. Enne seda olime tanklast läbi sõitnud, sest huviringi/pikapäeva toidu olen talle unustanud juba septembrist tellida (või pigem jätnud tellimata, sest ikka pole veel … Continue reading Enda halvaks vanemaks pidamine on meisse sisse kodeeritud
Kuidas siis esimesed päevad läinud on?
Lühidalt öeldes? Eile õhtul nutsin. Olin juba koju jõudnud kui Marek ja Ida tulid. "Nooh, kuidas siis esimene päev läks?" küsisid mõlemad ja nägin nende nägudest, et nad ootavad entusiastlikku "jeii, megaäge oli" vastuseks. Seda ei tulnud. Ma olin läbi nagu sidrun, sest kõik, mis sai valesti minna, oli valesti läinud. Ahh, jälle liialdan. Hommik … Continue reading Kuidas siis esimesed päevad läinud on?
Kas ma ainult sinuga kaheksesi võiks kuhugi minna?
Ma ei tea, kas see kõlab nüüd valesti, aga mul sai korraga inimeste limiit täis. Selles mõttes, et ma tundsin eile, et ma ei viitsi enam korraks kellegagi arvestada. Suvi on lühike, tegemisi palju, inimesi palju, jutte palju ja nüüd kui tööelu uuesti hooga pihta algas, tunnen ma, et tahaks natukene nädalavahetuseti rahu. Jah, see … Continue reading Kas ma ainult sinuga kaheksesi võiks kuhugi minna?
Lugu sellest kui lapse loomingulisus lappesse läks
Ma ausalt pean tunnistama, et ma kartsin suvevaheaega. Selles mõttes, et kuidas ja kus Ida need kolm kuud on, sest enam ei ole ajad sellised, kus vanaemad olid kodused ja lapsed terveks suveks maale saadeti. Ei, ei, see ei ole üldse etteheide, ma peangi silmas seda, et ajad on muutunud ja isegi kui vanavanematel ja … Continue reading Lugu sellest kui lapse loomingulisus lappesse läks