“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Nii nagu ikka, tuleb mul iga paari aasta tagant peale tunne, et nüüd on selle blogimisega kõik, et ei taha enam ja põhjus pole absoluutselt selles, et ma ei tahaks kirjutada või et mul ei oleks midagi kirjutada või isegi, et ma arvaks, et keegi ei loe enam blogisid, vaid selles alasti olekus. Eriti kui ma olen omamoodi haavatud/haavatav, siis mul on tunne, et ma ise annan vabatahtlikult teatud heiteritele infot kätte nagu magustoidukandikul.
Mul pole küll õnneks palju heitereid, aga piisab vaid mõnest, et ma jõuan sinna kohta, kus ma praegu jälle olen. Olen dilemma ees, kas lõpetada blogimine. Ma tahan jagada mingeid hetki oma elust, aga samas ei taha ka. Selles mõttes, et heiterid on okei, las nemad olla, aga ma tahaks, et nad heidiks mind mingist kadedusest, a la nagu Malluka heiterid, mitte kahjurõõmust. Aga nad toituvad kahjurõõmust. Neile meeldib kui mul läheb halvasti ja ma ise jagan seda infot neile kandikul.
Ma olen siin ikka rääkinud noorte riietusest ja sellest, kuidas mulle see uus mood ei meeldi, aga lõpuks olen ma aru saanud, et ma ei peagi sellest aru saama. Nii nagu ei saanud aru minu moest ilmselt minu ema ja ei peagi saama ning see mood ei peagi meeldima. Põlvkondade erinevus. Olen end lohutanud end sellega, et kõik noored näevad ka täpselt ühesugused välja. Kõik nad kannavad neid lohvakaid teksasid, Campuseid, oversized pusasid ja kandekotte. Ehk näevad välja nagu vanakooli “märsilohistajad”. Ja see ongi ok.
Samamoodi nägin mina oma sõbrannadega ühtemoodi välja kui ma olin noor. Ma mäletan hästi, et käisime täditütrega ringi nagu kaksikud mingi periood – täpselt samasugused kampsunid seljas, sest nii oli äge. Nagu ma juba rääkinud olen, siis vahet tehti meil selle järgi, et ühel olid sirged jalad ja teisel mitte. Arvake ise, kummal sirged ei olnud.
Ütlesin Idale ka täna, et ma olen ausalt nii väsinud. Saad korraks hingata kergendatult. Endale kiirabi kutsuda (loll nali, sry, pidin tegema). Ja juba on järgmine probleem, millega tegeleda. Räägid õpetajatega. Vanematega. Lepid kokku teraapia ajad. Samal ajal on kõik enda maailmas nii segane, aga sellele ei ole võimalik keskenduda, sest üks probleem ajab teist taga.
Kõige kurvem selle asja juures on see, et selle Snapchati kiusu taustal tuli välja, et kiusamine on ikkagi palju sügavam kui ma oskasin arvata (st mitte meie puhul, aga suuremas pildis). Keegi kommenteeris Facebookis, et kadestab mind kui ütlesin, et ei oleks osanud arvata, et ilma põhjuseta kedagi mõnitama hakatakse. “Varem siis arvasite, et põhjusega lennatakse alandustega peale? Seljuhul olete kull väga rahulikku ja turvalist elu elanud, siiralt kade.” Eks ma tõesti vist olen mingis mullis elanud nii mitmelgi tasandil.
Sõbranna saatis mulle eile ühe blogipostituse, mis Chat GPT-l tõlkida lastes kõlakas umbes nii: “Teismelise motiveerimine on nagu kivi mäkke tõukamine, välja arvatud see, et kivil on telefon ja ta räägib kogu aeg, et ta veereb mõne aja pärast ise mäkke, anna talle ainult hetk aega. Nii et sa korrutad neile, et nad peavad tegema ära oma kodutööd või toimetused. See toob endaga kaasa teismelise ohkamise. See ei ole tavaline ohkamine. See on pikk, teatraalne väljahingamine, nii kaalukas, et seda võiks kasutada õhurõhu mõõtmiseks. See on hoolikalt kavandatud emotsionaalne ohe, mille eesmärk on panna sind tundma end kõige rumalama ja tüütuma inimesena, kes kunagi maamunal elanud on.”
Me saime eile selle teatraalse ohke osalisteks. Lisaks uste paugutamisele. Nutmisele. Jalgade trampimisele. Soovile kodust välja kolida. Ma tahaks öelda: “Picture this”, aga siis ma peaks lisama “Sicily.1912” ja see oleks hoopis teine lugu. Ma toon teie ette ühe stseeni meie rahulikust argiõhtust.
Mul on meeles üks jutt sõbrannaga, kes rääkis kunagi, et näed, tahaks endale osta uusi jalanõusid, aga siis lähed poodi ja ostad sealt kõike muud kui endale uusi jalanõusid vaja, sest lastel on vaja seda ja toda ja toda ka veel. Ma naersin. Minust küll sellist ema ei saa, et endale enam midagi luba ja ostan asju vaid lapsele.
Ma ei raatsi endale osta vihmamantlit. Kallis. Aga Idale ostsin täna sajaeurosed tossud küll. Sest vaja oli. (tegelikult oli ka vaja ja päris ausalt olid need allahinnatud ja maksid 104 euro asemel 60 eurot, aga ikkagi). Sain kaks pool tundi olla hea ema. Koju jõudes kuulsin juba, kuidas ta sõbrale sisistas, et vihkab mind. “Ta ei luba kunagi mitte midagi ja mitte kuhugi!” tihkus (tsau, vanaema!) ta nutta ja mossitas.
“Pere ja Kodus” ilmus hiljuti artikkel sellest, kas lapsi peaks/võiks ööseks külla lubama. Kui aus olla, siis selle artikli kommentaarid ja teiste vanemate arvamused sellel teemal tulid mulle üllatusena. Selles mõttes, et kui paljudel vanematel oli väga jäik seisukoht, et ööseks sõbra/sõbranna juurde jääda ei ole okei.
Päris palju oli sarnases stiilis kommentaare: ” Ega ei lase küll mujal külas magada eriti kui läbi ja lõhki selle pere tausta ei tea. Kui suhelda tahetakse saab seda päevasel ajal ka teha, magamiseks on lastel oma kodu ja omad voodid. Pole iial seda öist külapeal magamist mõistnud. Kes tahab lasta las laseb, mina pole hukkamõistja aga meie peres on selline reegel. Ja kui tahab külapeal ringi magama hakata igalpool siis peab olema täiskasvanu ja oma elamine, seal teeb omad reeglid ja elab nagu soovib.”
Ega ma poleks teadnudki, et sellised vanemate tüübid olemas on kui Mallukas poleks kirjutanud sellest. Öelge veel, et blogide lugemine pole hariv. Nali, muidugi oleks ma ka ilma selle teadmiseta edasi elanud rahulikult, aga väga huvitav oli ja loomulikult pani see mind ka mõtlema.
Mina olen siis 100% elutoavanem. Mulle ei ole kunagi meeldinud lasteasjad elutoas, nendel on oma koht ja juba kui Ida sündis, lubasin ma pühalikult, et elutuba saab olema lasteasjade vaba tsoon. Laias laastus sai ka. Mingeid mööndusi sai ikka tehtud, aga nii, et mänguasjad sai ikkagi kuhugi suurde korvi silma alt ära visata ja mähkmeid, lutipudeleid, puhastuslappe ja muud sellist, mis olla beebieas “loomulikud sisekujunduselemendid” meil elutoas näha ei olnud. Ma isegi mäletan, et kui mingid asjad ikkagi meil elutoas olid, siis ma läksin omajagu närvi. “Ela nagu lasteaias,” oli üks sellistest lausetest, mida ma mäletan, et ma kasutasin tihti.
Võib-olla see tuleb lapsepõlvest või siis sellest, millised minu enda vanemad olid. Ma ei kujuta ette, et ma oleksin võinud sõbrannadega elutoas mängida ja samal ajal ema oleks hänginud magamistoas. Mitte et tol ajal inimesed vist üldse hängisid, nii palju kui ma mäletan olid ema ja vanaema kogu aeg tööl, mis hängimisest siin rääkida sai. Aga isegi kui nad oleksid elutoas hänginud, siis mul oleks hängimiseks ikkagi olnud oma tuba. Mis seal elutoas üldse teha oleks olnud? Telekast vaatasid lastesaate ära ja kõik. Üksinda olles lugesin oma toas raamatuid, kui sõbrad külas olid, siis olin ikka oma toas. Ega mul ka väga palju sõpru külas ei käinud. Ma ei tea küll, kas see täpselt nii oli, aga ma arvan, et emale ei meeldinud väga, et keegi külas oleks olnud – ju ta arvas, et me oleksime kodu sassi ajanud.
Tädi Helju juures me “hängisime” küll elutoas, aga seda ka põhjusel, et neil oli kaks tuba. Üks oli onu tuba ja teine oli tädi tuba. Onu tuba oli selline, kus ma võisin nukumaju ja muid asju ehitada, tädi Helju tuba ehk elutuba pidi alati olema esinduslik ja korras. Lugeda seal võis, aga konkreetselt mänguasjadega mängimiseks oli onu Endeli tuba. Elutuba oligi alati viimse lihvini puhas. Kui ma ei eksi, siis tädi koristas seda iga jumala päev. Ja kui tal sõbrannad külla tulid, siis ta ka mõne peale pahandas, et nood istusid diivanikatte sassi. “No ei oska inimesed korralikult istuda,” ütles tädi ja sõbrannad suunati pigem alati tugitooli istuma. Ma mäletan veel, et lisaks sellele, et diivanikate sassi võis minna, oli see diivan ikkagi öösel ka tädi Helju magamisase ja talle ei meeldinud kui keegi nö välisriietega tema voodis istus. Mulle kusjuures ka ei meeldi kui inimesed mu voodis istuvad. See vist on küll lapsepõlvest. Ja kui Idal on sõbrad külas, siis ma tegelikult lähen pahaseks kui nad magamistuppa lähevad. Seal ei ole küll midagi varjata, aga mu meelest on magamistuba minu ja Mareki tuba, teistel ei ole sinna asja. Kui meil just ei ole külalisi ja ma ei ole neid sinna magama pannud, see on hoopis teine asi. Aga et lapsed võiks magamistoas mängida…Eip, see mulle ei meeldi. Magamistuba on magamiseks. Ma ise ei hängi ka seal. Väga harva, kui Marekil on mingi spordivaatamise periood näiteks, sulgen ma end sinna raamatuga, aga muidu ei näe ma mingit põhjust seal hängida. Seal pole ka teadlikult televiisorit. Ida saab oma asju vaadata oma toas (mis sellest, et ta kuni hiljutini tegi seda 90% ajast elutoas) ja telekavaatamiseks on elutuba.
Kõige õõvastavam tundub mu jaoks mõte, et Idal oleksid külas sõbrad, nemad on vallutanud elutoa ja mina läheksin kära eest ära peitu magamistuppa. Ma vist saaks südamerabanduse paljast mõttest, et mida nad all korda saadavad. Ja selle kordasaatmise all ma pean silmas näiteks seda, et nad ajavad diivanipadjad sassi, veavad need põrandale või hüppavad jalgupidi diivanil. Jah, just sellist õudust nad korraldaksid ja kui nad mõnikord olen ikkagi omapäi jätnud, siis nad seda ka korraldanud on. Tulen koju ja kujutate ette vaatepilti – diivanipadjad on segamini! Muidugi ma natuke liialdan ja kohati lööb välja mu obsessiiv-kompulsiivne käitumishäire (asjadel ON oma koht!), aga ausalt ma ei suuda vaadata kui lapsed sisse-välja jooksevad, nende samade paljaste jalgadega diivanile hüppavad ja siis seal mingeid krõpse või küpsiseid söövad. Laste tegevusteks on Ida tuba. Eks mul sealgi tekitatava kaosega on paras error, aga aastatega olen ma õppinud sellega hakkama saama. Tehku, mis tahavad, peaasi, et lõpuks on tuba korras. Aastatega on ka Ida tublimaks muutunud selles suhtes ja kui talle öelda, siis täitsa kenasti koristab toa ka ära. Sõbrad aitavad. Sest nad teavad, et kui ma pahandan, siis rohkem külla ei saa. Kõlab nagu ma oleks maailma kõige meeldivam ema ja ilmselt nii mõnigi mõtleb praegu, et issand, milline laps üldse peaks tahtma teie juurde külla tulla, aga teate, see maja on üsna tihti lapsi täis ja nad tulevad hea meelega tagasi. Tundub, et neil on kodus veelgi karmim kord. Ja kui ma vaatan mõningaid oma sõbrannasid, siis on ka.
Ma ei taha, et keegi valesti aru saab, laste vastu ei ole mul mitte midagi. Tegelikult on tore kui nad külas on. Ma saan Idast ka aru, miks ta neid külla tahab. Olge ise 10-aastased ja elage üksinda metsas. Isegi mul hakkaks igav. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et Vasulas maal olles ma mõtlesin küll, et miks me nii kaugel elame külast, et ühtegi teist last ei ole, kellega koos mängida. Rõngus oli selles mõttes hea, et me niikuinii olime alati tädilastega kolmekesi. Ja kodus, Kivi tänavas, olime me kogu aeg sõpradega õues. Aa, võib olla mul ei käinud sõpru hoopis sel põhjusel, et me olime igal võimalikul hetkel hoopis õues ja mängisime seal. Jooksime mööda aedu ja trepikodasid luurekat mängides. Poisid-tüdrukud, meid oli seal tänavas palju. Ma olin hästi sotsiaalne laps ja Ida on samuti. Oleks ebaaus temalt nõuda, et ta aastal 2023 endale kogu aeg üksinda tegevust leiaks. Las need sõbrad tulevad külla. Las nad mängivad. Jooksevad. Aga ärgu liiga palju jooksku ja olgu silma alt ära:) Igaks juhuks ütlen, et jälle liialdan, ei pane ma neid lapsi siin keldrisse, aga teatud reeglid, kus nende mängud toimuda võivad, on küll.
Samas mida vanemaks nad saavad, seda rohkem nad hõivavad ka alumist korrust, sest Ida on avastanud, et talle meeldib pannkooke ja vahvleid teha – seda ma keelata ei saa ja avatud elutoaga köögis ei saa neid ka silma alt ära panna. Õnneks ka siin hakkavad asjad arenema ja mustad nõud ning taignast tilkuv köögisaar ei jäägi enam meile puhastada, vaid lapsed ise teevad selle üsna kenasti korda.
Vot selline, kindlate reeglite ja oma kiiksudega, üsna karm, elutoavanem olen mina. Millised vanemad teie olete? Millised olid teie vanemad?
Aa, ja nagu juba instagramis sai kirjutatud,siis kodus ma tahan, et lapsed pigem toimetavad omaette, aga mul ei ole mitte mingit probleemi auto Ida sõpru täis toppida (koos Idaga ilmselgelt) ja nendega kuhugi muuseumi või näitusele minna. Sellised väljasõidud on alati toredad. Õnneks ka Idale meeldivad lisaks igasugu seiklusparkidele need nö täiskasvanute kohad ja ta sõpradel pole ka midagi nende kohtade vastu. Mu meelest on see ka oluline, et nad natuke kultuuri tarbiks. Muidu oskavadki vaid tiktoki tantse ja arvavad, et suunamudimine* on elu. Eile vedasin ma Ida ja ta sõbranna Kadrioru lilleaeda Norra puhkpilliorkestri kontserdile. Muidugi mitte nii, et nad oleksid pidanud paigal olema ja kuulama, vaid nemad said aias ringi uudistada, minna vaatama, kas president on kodus ja pärast tegime tillukese tiiru ka kunstimuuseumis. Sellised väikesed väljasõidud on mu meelest olulised. Olulisemad kui elutoas jooksmine ja diivanil hüppamine ilmselgelt:D
*ma küll kasutan seda väljendit natuke naeruvääristavalt, aga tahan igaks juhuks öelda, et ma hakkan aina rohkem aru saama, et see siiski võib olla ka täiesti adekvaatne tegevus/töö ja kohati täitsa positiivne. Muidugi on ka palju sellist mudimist, mis paneb mind pead vangutama, aga suures pildis saan ma aru, et ajad on muutunud ja suunamudimine on okei kui seda hästi teha.
Ma olen hetkel nii kahevahel. Kui asi puudutab mind ennast ja igasugu katsetamisi, olgu selleks retseptiravimid, süstid, iluprotseduurid, jumal teab, mis veel, siis ma ei löö kunagi risti ette ja olen alati nõus proovima. Eriti kui tegu on asjadega, mis teevad enesetunde paremaks. Näiteks kui mulle kirjutati välja antidepressandid ei kõhelnud ma korrakski, kas võtta või mitte. Kõrvamõjudest oli ka suva.
Kui aga asi puudutab last, siis ma nii riskialdis ei ole. Ma kõhklen ja kahtlen ning hetkel olengi täiesti kahevahel ega suuda otsustada.
Ma vist pean vist tänama Maximat, et seal müüakse maailma kõige koledamaid hot dog´i viinereid, sest just tänu nendele viineritele me Norra rahvuspüha tähistamisest pervert-äppideni jõudsime.
Ütleme nii, et veel paar kuud tagasi pidasin ma naiivselt oma last ja ta sõpru ikka veel päris lasteks ega osanud üldse mõelda, et üsna pea ootavad mind ees vestlused, mis noh…panevad mind kohmetuma, aga ma olen ka tänulik, et ta on nii palju avameelne, et me üldse neid vestlusi pidada saame. Ent see pole ka nii, et Ida iga hetk avaneks ja räägiks, temaga peab olema õige hetk ja siis saab kõik jutud räägitud nagu asjaliku noore tütarlapsega.
Meil on kuidagi kujunenud nii, et Marek tegeleb majapidamisega ja mina Ida asjadega. Selles mõttes, et tema vaatab, et arved oleks makstud (arusaadavatel põhjustel on see tema kanda) ja minu asi on tegeleda Ida trennide ja sõprade sünnipäevade ja muu sellisega. Kuna Ida käib nii teatrikoolis, rahvatantsus, tantsukoolis, siis tuleb ette ka üsna palju kontserte. Kui nüüd päris aus olla, siis neid on nii palju viimasel ajal, et kui kalendris kirjas ei oleks, siis mul ei püsiks enam meeles. Kogu suvi ongi praktiliselt juba täidetud Ida esinemiste ja laagritega.
Ei, ma ei kurda. Pean ka täiesti aus olema, et tegelikult mulle meeldivad need esinemised, etendused ja kontserdid. Muidugi teinekord mõtlen peale tööpäeva, et aaargh, tahaks ju puhata hoopis diivanil, aga siis saan aru kui lame see on ja vaadates sära lapse silmades, siis muidugi olen ma kohal. Võib olla moe pärast virisen, et nädalavahetusel ei saa ka puhata ja siis veel see tantsupeotrall, aga no tõesti, see kõik on juba moe pärast.
