Arenguvestlus

Koolis oli esimene arenguvestlus. Miks sügisel kui kool alles justkui alanud on ja mitte kevadel? Mulle selline süsteem meeldib. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on kool ja kõik sellega seonduv mulle uus. Jah, ma olen ise koolis käinud, aga vähe sellest et ajad ja vahendid on muutunud, ei ole ma kunagi koolilapse vanem ise olnud. Teiseks saan ma nii teada, kuidas laps on kooli sisse elanud ja mis on asjad, millele mina saan/pean tähelepanu pöörama ning millega mina ja laps arvame, et õpetaja saab aidata. Mitte nii, et saan aasta lõpus teada, et vot seda ja teist ja kolmandat oleks võinud arendada. Kolmandaks ka see, et õpetaja on ikkagi uus inimene ning hea on omavahel tuttavaks saada rohkem ikka aasta alguses. Ma arvan, et ka õpetajal. Mina õpetajana tahaksin teada, millised on mu laste vanemad, eks see annab ka palju taustinfot juurde.

Ühesõnaga arenguvestlusele ma siis läksin täna. Mul ei olnud kahtlust, et Ida on energiline, tragi, tubli tüdruk, kes saab hästi hakkama. Kui ta tahab. Kui ta ei keskendu, siis ta ei kuula, ei süvene, ei saa aru. Ei midagi uut. Nii nagu kodus ja igal pool. Ida haarab kõike linnulennult ning on nutikas, aga ta on kärsitu. Tahab olla kiire ja esimene, nii et siis tulevad sisse hooletusvead. Ma näen seda kodus temaga õppides ja ma loen sama e-koolist. See ei kehti vaid õppimise puhul. Ida on tulesäde. Tuulepea. On see siis hea või halb, võta sa kinni. Ilmselt mõlemat omamoodi. On see geenidest? Osaliselt kindlasti. Käsi südamel, kogu algkooli olin ma tõeline viieline – kui mulle midagi meeldis teha, siis õppida. Õppida meeldis mulle hiljem ka, aga igasugu segavaid faktoreid hakkas tekkima ja nii olen ka mina olnud klassis “sädistaja” nii nagu õpetaja Idat kirjeldas. Sellest ka juba mõned märkused Ida e-päevikus. Näiteks et Idat ei saa panna kellegagi kokku istuma, sest ta kukub lobisema. Märkusi, tõsi, ei ole mul kunagi olnud, küll on mul põhikoolis olnud paari veerandi käitumishinne “mitterahuldav”, sest ma hakkasin õpetajatele vastu. Seega ma tean, et käbi kännust kaugele ei kuku.

Tänu sellele “sädistavale” iseloomule eks neid murekohti minu jaoks muidugi on, nagu ma olen öelnud, siis ma olen pigem karm vanem, aga leida üles see piir liiga karmi ja jõu-ma-tahan-su-parim-sõbranna-olla-vanema vahel on keeruline. Minu jaoks. Võib olla kõik teised on vanemateks sündinud ja oskavad kõike kohe õigesti teha. Mina ei oska, aga ma püüan ja mul oli väga hea meel, et ka õpetaja mõistis, millest ma räägin. Ei midagi traagilist, aga näiteks see, et kui Idale midagi ei meeldi, kui ta ei saa oma tahtmist, siis ta kõnnib jalgu trampides minema. Õnneks on Ida hakanud aina rohkem aru saama, et iga kord ei saa minema jalutada, vaid peabki lõpuni kuulama. Isegi siis kui ei meeldi. Seda ma nägin eile rahateema pealt. Ta juba on võimeline ära kuulama epistli ning ei võta kõike (rõhk sõnal “kõike”) isiklikult. Ma olen ka kõike seda teinud, ma näen oma väikest peegelpilti. Aga auahnust on temas seitsesada korda rohkem kui minus, soovi olla esimene. See on üks asi, mida minus ei ole. Ma pean silmas igasugu võistlusi – mind ei huvita, kas ma olen esimene või sajas. Kuigi, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis spordis ma tahtsin kooli ajal ikka parim olla ja läksin närvi küll kui pinginaaber pikka maad kiiremini jooksis. Samas ma viskasin palli temast kaugemale. Vist. On ju nii, Pips?

Kokkuvõttes saab vist öelda, et kool on meile kõigile olnud uusi väljakutseid pakkuv. Idale, et aru saada, et ta on sisenenud uude maailma, kus on teised reeglid. Meile, et panna paika logistika ja saada täpselt aru, mida ja kui palju kodus peame temaga õppima, millele tähelepanu pöörama, mida lubama ja mida mitte. Eks need väljakutsed jätkuvad, aga nüüd kui esimene arenguvestlus peetud tunnen ma end palju kindlamana. Kindlamana koolilapse vanemana.

Mäletate ma ei olnud kindel, kas Ida panna siia kooli, kus ta käib, sest ta tahtis, või sinna kuhu mina tahtsin? Ma olen siiani olnud kahevahel oma otsuse õigsuses lasta Idal kool valida. Täna sain ma kuidagi hingerahu, et see on hea valik. Palju on kinni õpetajas ja see õpetaja mulle meeldib. Idale muidugi ka, aga mulle meeldib, et õpetaja ei ole selline (vabandage väljenduse eest) kuivik, kes järgib mingeid iganenud traditsioone ja harjumusi (nagu mul kartus oli Eesti koolisüsteemi kohta), vaid ta kombineerib õppeaineid ja looduses, vabas õhus liikumist. See on mulle väga oluline ja ma hindan seda väga. Tundub selline õpetaja, kes saab aru, kuidas lapsed panna kooli armastama ka hiljem, panna neid loogiliselt mõtlema, iseseisvalt ja rühmas töötama, tegema koostööd kõikidega, mitte vaid oma sõbrannaga. Ja riietus- ning käitumiskultuuris kattusid meie mõtted. Kui ikka aina rohkem inimesi kipub dressis minema teatrisse, siis võib olla soliidse koolivormi nõue ning etiketi õpetamine juba algklassides aitab neist “ikkagi inimesed” kasvatada. Ei, ma ei arva, et koolivorm tapab isikupära ja individuaalsust, mida ma koolitöös hindan. See õpetab vaid etiketti. Ja nagu ma selle siia kirja panin, kujutasin ma vaimusilmas ette neid 6-7.klassi Idaga vaidlusi selle üle, mida sobib selga panna ja mida mitte.

Võib olla ma olen naiivne, eriti kuna just eelmise postituse lõpus ma kirjutasin kui lihtne on end tunda vanemana läbikukkujana, aga tänu tänasele arenguvestlusele tundub mulle, et ega me ikka väga pange ei ole ka pannud Ida õpetamisega. Lihtsalt oleme ta ära hellitanud ning peame natukene suunama veel. Süda on tal igatahes õiges kohas. Õrnake, aga õiges kohas. Kui koostööd õpetaja ja kooliga jätkata niimoodi, siis saame need väikesed sädistamised ja eputamised ka kontrolli alla. Seda küll ei tahaks, et need süveneks.

Tõsised jutuajamised lapsevanemana

Teate, mis mulle lapsevanemaks olemise juures kõige vähem meeldib? Tõsised jutuajamised. Väga lihtne on olla cool lapsevanem, lubada ja osta kõike, aga ma ei taha selline olla. Ses mõttes et jah, mul ei ole tema jaoks millestki kahju ning mulle täiega meeldib temaga koos igasugu asju ette võtta, nii et meil mõlemal on lahe, kuid ma olen juba oma olemuselt veidikene rangem, et päris cool ema minust kunagi ei saa. Kuigi ilmselge on ka see, et Ida on ära hellitatud. Eks sellel on erinevaid põhjusi ja midagi rohkem ei saa öelda, et kui ise oleme süüdi.

Meil on olnud tülisid ja pahandusi ja karjumisi, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe Ida juures teatud käitumismustrid ja suhtumine asjadesse, ja kui meie mõlema iseloomud kokku panna, siis sealt tulebki kokku plahvatus kui me hakkame asju selgeks rääkima. Ma saan aru, et olen 40 ja vanem ja peaksin suutma olla rahulik ning kavalusega ehk meelitama/keelitama, kuid ma ei ole ka see musterema, kes igas olukorras oskab õigesti käituda, kuigi teoreetiliselt ma tean, mida ja kuidas peaks. Nii palju kui mul aega on, püüan ma erinevatel webinaridel ja koolitustel osaleda, väga palju head infot saab kusjuures, kuid ikka on nii, et mõtlen, et ahhaa, peaks käituma nii ja issand, ma pole selle peale tulnudki, kuid siis on see olukord käes ja kõik mu uued ja vanad teadmised lendavad vastu taevast.

Alles hiljuti rääkisime me TikTokist ja selle ohtudest. Selgitasin ja rääkisime ning tundus, et sai aru, miks temavanused ei peaks seal tegema tantsuvideosid. Manjana postitus aitas kusjuures päris hästi, sest nii sai „paha võmm“ olla keegi teine ja mina olin vaid hääletoru, kes edasi rääkis ohtudest. Ja siis avastan ma eile, et Ida on teinud video, kus ta kirjutab, et otsib sõpru, et võiks pargis kokku saada. Jah, tema pidas silmas seda, et mängivad Robloxi, aga mul lõi sellise punase tule põlema, et ei osanudki midagi kosta peale selle, et videod ära kustutasin. Ei osanudki midagi öelda ja kuna emotsioonid oleks minust võitu saanud, siis otsustasin vait olla ja mõelda välja, kuidas sellest teemast räägime. Oleme ausad, ma eile olin nii šokis, et  kui oleksin oma suukese lahti teinud, siis see oleks lõppenud lihtsalt tüliga. Kui teil on nüüd soovitusi, kuidas kaheksa-aastasele selgeks teha, miks netis kedagi parki kohtama ei tasu kutsuda, siis need on teretulnud. Tuleviku mõttes. Täna oli ta sunnitud minuga 45 autos istuma ning sunnitud mind ka kuulama. Ega sealt midagi tarka vastuseks ei tulnud kui, et “sõbrannad tegid” ka, kuid ma pidasin monoloogi, miks selline asi ohtlik on.

Aga jätame selle teema kõrvale, et miks talle üldse konto. Me oleme sellest rääkinud, meil on siin kokkulepped ja kui ta nendest üle astub, siis seda kontot seal ka ei ole enam. Ka seekord ma ei keelanud tal seda kontot ära, vaid püüdsin teda tunnustada nendes asjades, milles ta tugev on. Et oskab hästi videosid teha, on tubli videote kokkupanija, pakkusin välja võimalusi asjadest, mida ta teinud on varasemalt nt youtubeis ja mis oleks võib olla kasulik ning keelamise asemel püüdsin teda suunata. Kas see toimib ma ei tea, hetkel jälle tundus, et mõjus.

See on üks nendest tõsistest vestlustest, mida ma ei taha üldse pidada. Mitte et ma kardaks vähem cool või sõber olla, vaid ma tunnen, et minu taustteadmised ja hirmud internetiohtudest on suuremad kui tal, aga ma ei oska nende ohtlikkust (nagu näha) selgeks teha. Seda, kes “perverdid” ja “sekskurjategijad” on ma talle ka seekord selgeks ei teinud, kuid “kurjategija”, “teevad haiget” ja muud sellised sõnad, mis siiski tema peakeses juba olemas on, tundusid mulle, et jõudsid kohale. Eks mul ei jää muud üle kui kontrollida ja jälgida, mida ta teeb. Päris keelamise usku ma ei ole, siis tekib hoopis rohkem uudishimu ma kardan. Seda on näha ka sellest teisest vestlusest, mida pidime täna pidama.

Rahateemaline. Nagu te Instagramist ehk juba teate, siis Ida jättis meelde minu App store parooli ning katsetas eile, peale seda kui ma olin talle ühe mängu ostnud ning öelnud, et üksinda ärgu proovigu, sest vaid salasõnast ei piisa, kas mu sõnad peavad vett või mitte. Ei pidanud. Piisas vaid salasõnast ja nii ta endale 60 euro eest Roblox jm mänge tellis. Meil oli kokkulepe, et ta ei tee selliseid asju ise ning muidugi olin ma pettunud, et ta mu usaldust kuritarvitas. Samas on mul hea meel, et avastasin selle tööl, sest mul oli aega oma emotsioonid alla suruda (see rahulikuks jäämine igas olukorras ei ole minu tugevus) ja mõelda, kuidas sellele probleemile ning olukorrale läheneda, nii et see oleks rahulik vestlus ning Ida ka midagi õpiks. Ta ei tunne raha, tema jaoks on 130 eurot laagri eest maksta selline summa, et “emme, kas sa mu sõbranna eest ei saa seda ära maksta”. Selleks, et ta ei kulutaks oma kogutud raha ja sünnipäevarahasid niisama poest nänni ostes ära, on tal ka iganädalane taskuraha. Viis eurot. Sellega võib ta teha mida tahab ja raisaku see kasvõi esmaspäeval ära, siis lihtsalt tuleb uue esmaspäevani oodata. Aga muud suuremad summad on kogumispurgis ja selle kasutamist tuleb enne meiega arutada – jätkuvalt võib ta oma raha eest osta, mida ise soovib, aga mitte nii, et võtab 20 eurot kaasa ja läheb sõpradega krõpse ostma. On ka erandeid. Mõnikord ma luban. Aga see tähendab, et ta on enne minult küsinud.

Nüüd aga läks ta minu jaoks ikka üle piiri ja mulle tundus, et ei piisa vaid sellest, et “ära rohkem tee”. Kuidagi peab ta aru saama, et 60 eurot ei kasva puu otsas ja minu arvates peab kaheksa-aastane ka juba saama õppetunde. Üks minu mõte, mida talle ka juba tutvustasin, on see, et paneme kapi otsa uue “60 euro purgi” ja Ida kogub oma taskurahast sinna kulutatud raha tagasi. 12 nädalat! Ma tean, et me ei ole kumbki nii järjepidevad, aga kui saame kasvõi kuu aega hakkama ja ta näeb, et nelja nädalaga sai ta kokku alles 1/3, siis võib olla see mõjub? Lisaks sain ma teilt Instagramist palju mõtteid ja üks variant on ka see, et läheme temaga poodi, valime koos välja korvitäie asju, mis meile mõlemale meeldivad ( 60 euro eest) ja siis oleme sunnitud need tagasi panema ning saama hakkama näiteks 20 euro eest, sest “nädala eelarvest kulutas Ida 60 eurot ära ja peame 20 euroga hakkama saama”. Mulle tundub, et kui visuaalselt näidata kui suur summa on 60 eurot, siis see toimib paremini. Muidugi võib olla tänapäeva lastel ongi taskuraha nädalas 60 eurot ja naerate siin minu “suure summa” peale, aga ma leian, et hoolimata sellest, et on aasta 2021 ja elu on paaaaalju muutunud sellest ajast kui mina laps olin, ei peaks ta nö karistuseta jääma.

Niipalju ma teda juba tunnen, et sellest ei ole kasu kui ma pahandan. See on nagu hane selga vesi, ühest kõrvast sisse ja teisest välja,ma loodan, et kui ta näeb, et tegudel on tagajärjed (issand, ma siinkohal pean silmas vaid raha teemat, mitte seda interneti teemat, seal kavatsen ma kaagutada ja õpetada ja targutada nii palju kui torust tuleb, aga ka mitte pahandada), siis mulle tundub, et see on õigem suund.

Hahh, ma mina arvasin, et lapse saamise juures on sünnitamine ja magamatus kõige hullem. Yeah right. Õigus oli neil, et aina hullemaks läheb ja aina eelajaloolisena mina end tunnen. Muidugi olen ka mina vanemate ja vanavanemate rahakotist raha pätsanud (vabandust, kui sellest alles nüüd, 30 aastat hiljem teada saite. päriselt piinlik on, et seda teinud olen kunagi), aga millegi pärast ma ikka mäletan, et need probleemid tekkisid ikka vanemana kui olid juba peole minekud ja muud sellised värgid.

Kes oleks arvanud, et see vanemaks olemine nii keeruline on. Pole siis ime, et lihtne on end tunda läbikukkujana või mõelda, et mida ma valesti teen. Teistel ju pole selliseid probleeme. Või on?

Lapsed ja “Squid Game”

Iga kord kui ma julgen kirjutada teemal lapsed ja internet, siis leidub inimesi, kes peavad mulle ütlema, et mis ema ma selline olen, kes ei suuda oma lapsega nii palju tegeleda, et teda eemal hoida nii TikTokist kui muudest kohtadest, mis temavanuse lapse jaoks pole mõeldud. Teate, tegelikult oli ka mul endal romantiline ettekujutus sellest, milline on elu tütrega. Et me kõnnime romantilistest kleidikestes mööda põldu, korjame lilli ja maasikaid, vaatame nunnusid multikaid, loeme Astrid Lindgreni raamatuid ja ma isegi mäletan seda aega kui ma ütlesin, et nutitelefoni ja iPadi ta endale küll ei saa. Siis naerdi mu üle, et oodaku ma natukene, et kui kõikidel teistel on, et mida ma siis teen, ütlen, et võtku oma krihvel ja kriit ning öelgu, et me oleme niipalju ägedamad kui teised ega vaja moodsaid vidinaid.

Seega nii palju ma vanemana “feilisin”, et internetti ei ole ma talle kunagi keelanud. Juba selles mõttes, et kõik on niikuinii internetis – mängud, laulud, multikad. Ilma internetita aastal 2021 ei saa. Nii palju diip kunstiinimene ma ei ole, et ütleks, et saaks. Ei tahagi. Elekter ja internet on leiutatud selleks, et neid kasutada. Beebieas kasutasin ma väga vähe seda “ah, võta telefon, ma ei viitsi taktikat”, aga mida aeg edasi, seda rohkem internet ja nutimaailm meie ellu tuli. Samas ei saaks ma öelda, et Ida oleks nutisõltlane, ta oskab väga hästi ise mängida, tal on metsikult hea fantaasia ning tal on olemas lapsepõlvemängumaa, mida paljud võivad ehk juba eksootikaks nimetada.

Milles siis probleem? Ma olen moodsatest äppidest täitsa valgusaastate kaugusel. TikTokist ei olnud ma midagi kuulnud enne kui sõbrannade lapsed sellest rääkima hakkasid ja nii nende mõjutusel see ka Ida telefoni jõudis ning ma teada sain, millega tegu. Ausalt, ei keelanud, sest milleks – kui teistel on. Ma ei saa teda hoida teadmatuses. Varem või hiljem avastab ta selle ikka.

Olen nii palju kui võimalik talle sotsiaalmeedia ohtudest rääkinud, aga ega see ka nüüd kõige lihtsam ei ole. Teha lapsele selgeks, kes on “pervert”, mis on enesetapud, netikius ja nii edasi, kui tema maailm on veel nii rikkumata, et ta aju ei registreeri neid teemasid, on üsna raske, aga jonnakalt ma sel teemal ikka räägin ning loodan vaid parimat. Olen teda ka korrale kutsunud kui minu arvates rumalustega tegelesid ja kui üks nende sõpradest ropendas, ütlesin, et keelan suhtluse ära kui Ida oma sõbrale ei ütle, et niimoodi ei käituta. Minu kuuldes ja nähes ei ole nad enam lollusi teinud. See aga ei tähenda, et nad salaja kukupaid oleksid. Me kõik oleme lapsed olnud ja teinud asju, mida vanemad ei lubanud. Te pole? Mina küll olen. Isegi ühe üheksakordse maja katuselt teisele oleme roninud. Ei tundu väga adekvaatse teona, aga ronisime. Praegu tuleb kananahk peale.

Edasi tuli “Squid Game”. Ka sellest ei olnud ma midagi kuulnud. Sain teada alles siis kui meile tulid sõbrad külla ja lapsed “Netflixist” selle käima panid ning üks meie sõpradest ütles, et see pole lastefilm ning keelas vaadata. Selgitas mulle ka, et pidi olema selline roosa ja värviline seriaal, aga jõhker ja tapmist täis ning juba pidid lapsed sellest ajendatult eluohtlikke mänge korraldama. Selge. Sellest mulle piisas. Seekord otsustasin ma olla hea ja korralik vanem ning ütlesin Idale, et see on üks seriaal, mida vaadata ei või, sest ma ei luba. Minu õnnetuseks on selles seriaalis üsna hea taustamuusika, st Ida maitse järgi muusika ning nii käis see paganama kalmaarimängu muusika meile ikka kodus taustaks. Naiivne mina arvas, et sellega ka kõik piirdus. Kuniks siis Ida tuli ühel päeval sõbranna juurest koju, nad olid koos linnas poes käinud, ning ta koolikoti küljes oli kuju, mille ma tundsin ära “Squid Game” muusikavideost. Pagan noh!

Ma ei tahtnud seda seriaali vaadata, aga kuidas ma keelan, kui ma ei tea, millega tegu. Tuttavad rääkisid jälle, et tegelikult jube hea seriaal, kuid kindlasti ei tohiks seda lapsed vaadata. Vastumeelselt hakkasin ma seriaali vaatama. Pean tunnistama, et ka mulle meeldis. Vägivaldne ja verine, kindlasti mitte lastele, kuid ma mõistsin selle võlu. Aga mitte seda, miks Idal ripub koolikoti küljes üks nondest roosadest killerfiguuridest. Tulin reisilt koju ja otsustasin, et peame sel teemal rääkima. Ütleme nii, et minu naiivsus oli ikka olnud piiritu ja selgus, et Ida teadis “Squid Game’ ist” ikka kordi rohkem kui ma arvasin ja eeldasin. Poisid koolis olid rääkinud, siis keegi oli soovitanud You Tube’ ist vaadata, kellegi pool külas vanemad olid lubanud vaadata…Ups, eks. Ütlesin, et olgu, aga mulle ei meeldi see roosa killer koti küljes. “Aga ma olen fänn, kõik on fännid!” hüüatas Ida. Ma pidin pikali kukkuma ja mu naiivsus kukkus mulle kolin selga. Kuidas saavad lapsed fännata sellist seriaali? Kaheksa-aastased? Mitte 16-aastased?

Pahandamise ja targutamise asemel otsustasin ma tal lasta rääkida, et mida ta siis seal fännab. “No see tüdruk, see 067 tema on täiega hea ja ta aitab teisi ja see mees…, ” selgitas ta õhinal. Kuna ma olin seriaali vaadanud, siis sain ma aru, millest ta räägib ning mulle tundus, et see on isegi täiesti mõistlik selgitus. “Aga need roosad ei ole ju head, neid ei saa fännata, sa ei saa fännata inimesi, kes tapavad õnnetuid ja vaeseid inimesi?” küsisin ma. Võib olla olen ma jälle naiivne, kuid mulle tundus, et sellest sai Ida aru ning me leppisime kokku, et roosa killerfiguur kaob koolikotiküljest. Millegi pärast kahtlustan ma, et see läheb sinna tagasi, kuid mulle tundub, et päris keelamisega teeksin ma asjad veel hullemaks. Ma ei tahaks, et ta midagi sellest seriaalist teaks, aga nagu aru saite, siis ta teadis sellest juba tunduvalt varem kui ma üldse midagi teada sain. Seega isegi kui mina oma rumaluses hoiaksin teda nendest asjadest eemale, siis ta käib koolis, trennis, huviringis, sõprade juures ning ma ei saa kuidagi teada, millest lapsed räägivad või mida nad vaatavad. Saan vaid loota, et ta räägib mulle ise ning niikaua kuniks ma tean, kes ta sõbrad on, olen ma enam vähem rahulik.

Aa muide, netis jäi mulle silma, et keegi juba pakkus müügiks neid killerfiguure heegeldatuna. Nagu mis teil inimestel viga on? Kas te pole ka seriaali vaadanud ja ei tea, millega/kellega tegu või teile tunudb nunnu kinkida teisele inimesele heegeldatud mõrtsukas? Seda minu aju ei võta.

Rääkisime siis edasi “Squid Game ist” ja ma sain aru, et Ida on seda juba piisavalt näinud. Kogu oma naiivsuses sain ma aru, et isegi kui mina olen keelanud, siis kusagil ta ikka seda ka edasi vaatab. “Olgu,” tegin ma otsuse, “vaatame seda koos. Mulle tundus see ainuke loogiline otsus, et ma saan seda koos temaga vaadata, selgitada ja leppisime kokku, et kui keegi peaks teda kutsuma mõnda tobedasse mängu või ta kuuleb, et keegi midagi sellist mängib, siis ta annab mulle teada. Kas ma oleks veel paar aastat tagasi uskunud, et pean lapsega koos killerfilme vaatama ja rääkima internetiohtudest. Samas ma tunnen Idat, ta on selline väike rebel, et kui ma midagi kategooriliselt keelaks, siis ta juba kiusu pärast leiaks võimaluse mu keelust üle astuda. Ta on leidlik.

Kõik, kes te nüüd tahate öelda, et meie lapse seltskonnas küll keegi ei vaata selliseid asju, siis teil on vedanud. Või et vaata, kellega su laps läbi käib. Ida sõbrad on korralikest peredest ja vägagi tublid lapsed, kes käib balletis, kes ratsutamas, kes teatrikoolis, rahvatantsus… Ei ole nii, et ma olen tal lubanud sõbrustada suvaliste teismeliste kaakidega, kes koolis ei käi ja poe taga suitsetavad ning “Squid Gamei” vaatavad. “Squid Game`i” vaatas ta koos minuga. Minu suureks üllatuseks ta ei viitsinud seda lõpuks enam vaadata. Võib olla ei olnud enam põnev kui lubati? Ma ei tea, aga ma jätkuvalt olen seda meelt, et keelamise asemel ma pean püüdma teda ja tema huvisid mõista. God knows, see ei ole üldse lihtne.

Raske on mõista, mida mõtleb kaheksa-aastane. Või meenutada, mida ma ise selles vanuses mõtlesin, et teda paremini mõista. Muidugi olid ka ajad ja vahendid teised. Võimalik, et mina oleks ka lapsena tahtnud “kalmaarimängu” vaadata. Õnneks või kahjuks ei olnud siis selliseid seriaale olemas. Aga õudukaid vaatasime me küll salaja kui kellelgi VHS ja mängija juhtus olema. Ma ei tea, kas meid just keelati, aga millegi pärast vaatasime me neid salaja. Ma lugesin salaja “Lolitat” ka. Vaevalt see 10-11aastaselt lubatud oleks olnud.

Ja nüüd koolitööks joonistama. Virmalisi. Õnneks mitte kalmaare.

“See pole mingi narrimine!”

“See pole ju mingi narrimine!” ütlesin ma Idale kui ta järjekordselt mulle helistas, et öelda, et keegi narrib, seekord olla klassivend öelnud, et poiss X on Ida peika. Kohe kui olin selle lause välja öelnud tuli mulle meelde üks tarkus, mida olin kuulnud või ise välja mõelnud, et lapse muret ei tohi pisendada. See, mis minu jaoks ei ole mure, võib tema jaoks olla maailma kokku varisemine; see, mis minu jaoks, ei ole narrimine, võib temale hinge minna ja teda kummitama jääma. Aga kuidas siis õigesti käituda? Ma päriselt ei oska. Sest mis narrimine see siis ikka on, keda meist lapsepõlves ei “narritud”, et “pruut ja peigmees paaris…”? Aga ajad on muutunud ja ma tunne, et mul jääb oskusi ning teadmisi puudu.

Alustame sellest, et Ida on saanud oma ema drama queen‘i geenid. Ta võib ilma probleemita sääsest elevandi teha. Alles ta helistas mulle ja nuttis südantlõhestavalt, et teised kiusavad, sest ta olla kedagi narrinud, “AGA MA JU EI OLE!” karjus ta mulle telefonitorusse ja enne kui selle ära viskas, lisas “et tema elu on mõttetu!” Vaadake, vana mina ei paneks seda tähele, sest mis see väike draama ikka teeb, kuid olles kuulnud nii palju laste ja noorte depressioonist ning hirmuäratavatest enesetapu numbritest, siis ei saa silma kinni pigistada. Võib olla sellest väikesest draamast hakkab lumepall veerema ja 16. eluaastaks on laps nii depressioonis, sest keegi ei kuula. Ma tunnen Idat ja tean kui ta liialdab, lausa luiskab, ma ei tea, miks ta seda teeb, aga teeb. Olen talle korduvalt rääkinud, et kui ta niimoodi luiskab, siis ma lõpuks ei tea enam, millal ta tõtt räägib ja ei saa teda aidata, kui tal mõni suurem mure on. Oleme talle korduvalt rääkinud “poisist, kes “hunt” hüüdis” ja lootnud, et see aitab, kuid ikka lipsavad need luiskelood ja liialdused sisse. Võib olla on see mingi ealine iseärasus ja läheb mööda, aga kui ei lähe ja valed lähevad suuremaks? Ja ei ole vaid enam meile?

Lisaks, millal ma tean, et tegu ei ole liialdusega ja ma peaksin sekkuma. Kas see “üks üheksanda klassi poiss lõi mind eile” on liialdus ja keegi lihtsalt müksas või keegi lõi päriselt ja ma peaksin sellesse süvenema tõsisemalt. See, kas Ida end avab ja olukorrast täpsemalt räägib, sõltub kõik tema tujust. On olnud juhuseid, kus ta samasuguse loo juurde räägib veenva taustaloo, nii et olen mures olnud ja lubanud vanematega rääkida, ja saanud talt siis järgmisel päeval teada, et tegelikult ei olnud asjad üldse nii hullud ja et “poisi ema juba ise rääkis poisiga”. Ma olen nõutu, kuidas teada saada, millal ma peaksin reageerima ja millal vaid lohutama, et see ei olnud ehk kõige hullem asi, mis juhtuda sai.

Edasi tulevad narrimised ja kiusamised. See teema on mu jaoks veelgi raskem, sest ma olen aru saanud, et error tekib juba minu peas üleüldiselt. Paljud asjad, mida ma ei pea ei kiusamiseks ega narrimiseks, olla seda justnimelt. Kui mitu korda ma olen enda kohta kommentaarides lugenud, et olen kiusaja? Võimalik, et ma olen nii rumal või edasijõudnud taseme kiusaja, aga ma tõesti peeglisse vaadates endas kiusajat ei näe. Drama queeni ja ülereageerijat näen küll. Tulles tagasi selle esimese lause juurde, kus ma ütlesin, et see pole miski narrimine, siis ma iga kord püüan rääkida, miks poisid midagi teevad ja kuidas nad mõtlevad, olen naljaga öelnud, et usu mind, poisid hakkavad veel nõmedamalt käituma, aga siis saan aru, et see on maailma kõige lollim lohutus. Esiteks juba eos sisestan talle, et see on okei kui poisid/mehed halvasti käituvad ja tobedaid asju ütlevad, sest nad on ju mehed ja teiseks minu ja Ida vanuse vahe on 32 aastat, meie teadmised ja ka naljad on väga erineval tasemel. Miks see peaks talle naljakas olema, et poisid hakkavad veelgi tobedamalt käituma? Tema ju ei tea veel, et ees ootavad armumised, kohmetud suhted, laused…Mina tean. Aga ma ei taha, et ta tunneks, et teda narritakse, isegi kui mina leian, et tema solvumine on tobe. Samuti ei taha ma, et ta iga sellise asja peale mulle helistaks ja nutaks. Aga ma ei taha ka, et ta tunneks, et ei või oma muret kurta, sest “see ju pole narrimine”. Olen püüdnud rääkida, mis on narrimine, kuid tegelikult tunnen, et ei oska seda vahet seletada.

Ma tahan toeks olla oma lapsele, ma tahan teda mõista, ma tahan talle selgitada, miks midagi tehakse, millised on erinevate tegude tagajärjed, aga see kõik on nii pagana raske. Aina raskemaks läheb see lapsevanemaks olemine. Ma tean, et olen oma depressiooniga talle juba liiga teinud ja pannud ta õlgadele liiga suure koorma, siis ma ei tahaks, et ma midagi veel rohkem “pekki keeraks”, sest ma ei oska. Ausalt, kui te oleksite mulle veel aasta alguses rääkinud noorte depressioonist, siis ma oleks ehk naerma hakanud, et mida te räägite, mis lumehelbekesed, kuid nüüd tean sellest teemast natuke rohkem ning mulle teeb päriselt muret, kuhu maailm liigub. Ühelt poolt justkui lumehelbekesed, teiselt poolt püüd olla parim, kolmandalt poolt ootused ja nendega mitte hakkama saamine, sotsiaalne surve, vanemate kiire elutempo, mitte kuulamine ja oma teadmistepagasi põhjal otsustamine, mis mis on mure. Muidugi kui mina mõtlen Ida muredele, siis jah, ma pean tunnistama, et suur osa nendest on minu jaoks pseudomured, aga ma ei saa seda talle öelda, sest mina ei ole kaheksa-aastane tüdruk aastal 2021. Tema mured on teistsugused, kuid mitte väikesed tema jaoks. Kuidas siis olla toeks, nii et ei tee lapsest päris lumehelbekest, kes iga lause peale endast välja läheb ja minema jookseb, aga kes ka tunneks, et tal on alati tugi olemas, ükskõik kui pisike see mure siis on? Isegi kui see mure on selline, et keegi pani su klassivennaga paari.

Fotod: Helin Loik-Tomson/Pere ja Kodu. Tehtud küll ühe teise loo jaoks, mida saate soovi korral lugeda siit.

Krt, see ongi karma?

Teate kui veider on see hetk kui Ida kutsikasilmadega mulle otsa vaatab ja poest midagi tahab, tehes näo, et ta ei saa mitte kunagi mitte midagi, mossitab, jonnib, karjub, ja ma tunnen deja vu tunnet. Selline asi oleks nagu olnud. Aga Ida asemel olin ma ise. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma olin tõesti lapsena üks ärahellitatud printsess ja ilmselt tekitasin oma emale samasugust peavalu nagu Ida mulle hetkel.

Reaalselt tal on igast poest midagi vaja. Küll on see täpselt see käekott, kampsun, pluus, kleit, mänguasi, sukkpüksid, sokid, kommid, hambapasta, šampoon, mida tal veel ei ole ja hädasti vaja on. Näiteks seekord oli tal hädasti vaja seda halli dressipluss- kleiti, ma ei olnud vastu, sest esiteks kattus see minu maitsega ja teiseks, tõepoolest justkui oli vaja. Aga siis oli ta pettunud, et järgmisest poest midagi ei saanud. “Juuksekumme mul ju ka ei ole,” ütleb ta nukralt ning mul on ilgelt raske ei öelda, sest ma ei taha, et talle jääks mulje, et me ei saa endale neid asju lubada (ma lugesin kusagilt teooriat, et kui lapsele öelda pidevalt, et pole raha, siis see suhtumine jääb teda elus kandma ja pole õige), ühesõnaga ma ei ütle peaaegu kunagi, et “mul ei ole selle või tolle jaoks raha”, aga mind ajab illlllllllllgelt närvi, et ta ei saa aru, et raha ei tule puu otsast ja ma ei käi tööl vaid selleks, et talle asju osta, mida ta järgmine hetk isegi ei hinda. Lisaks on tal alati vaja midagi teistele osta.

Ja siis tuleb mulle meelde üks seik oma lapsepõlvest. Seda lugu kuulsin ma nii kaua kuni tädi Lola elas. “Kas sa mäletad, kuidas sa Nyköpingus karjusid ja keeldusid pargist edasi liikumast, sest sa ei saanud seda nukku, mida sa tahtsid?” meenutas ta mulle iga kord. Emme oli ammu edasi läinud, sest esiteks olin ma just saanud oma elu esimese Petra (aastal 1991 oli see kuldaväärt!) ja mõistan seda täna täiega, miks ta mind ignoreeris ja ma mõistan kui närvis ta olla võis. Mulle ei piisanud sellest Petrast, ma tahtsin teist veel. Aga saage nüüd minust ka aru, nõukaaja laps, kes sattus 10aastaselt välismaale ja kõik oli nagu suur kommipood. Kas ma mõtlesin sellele, et äkki meil pole selleks raha ja et ma peaksin olema tänulik, et juba ühe nuku sain? Ei. Ma tahtsin teist veel! Ma ei mäleta, miks, aga suure tõenäosusega tahtsin ma seda kellelegi kingiks viia. Suure tõenäosusega Dagnele. Ühesõnaga ma karjusin seal pargis ja tädi Lolal hakkas must kahju. Teist Petrat ma ei saanud, küll aga sain ma mingi väiksema beebinuku. Ma saan tädi Lolast ka aru, esiteks karjus laps võõras keeles keset linna ja teiseks ma olin ikkagi vaesest Eestist, ta päriselt hellitas mind. Just tema oli see, kes mulle Rootsis olles kõik popid asjad (teiste vastuseisust hoolimata) ostsis ja raha ka veel andis.

No vot ja siis on aasta 2021 ja mul on Ida, kes kohati käitub samamoodi nagu mina veel kümne-aastasena. Või 13-aastasena.

Jällegi ma mäletan kui ma emmelt Anne turult midagi nõudsin. Tookord oli Anne turg veel megapopp ja kuuma kraami täis. Ma mäletan, et me seisime bussipeatuses, mina jälle mossitasin ja emme ütles mulle, et palun, siin on mu rahakott, maksa ära arved, osta süüa ja palun osta siis endale kõik need asjad, mida hing ihaldab. Kas te arvate, et ma ei ole sama lauset sada korda Idale öelnud? Ta ei saa lihtsalt rahast aru ja ma lähen närvi. Ma olen oma ema. Ja Ida on minu karma. Kui te arvate, et ma olin mõistlik hiljem, siis oo ei, kindlasti mitte. Ka teismelisena, või nii umbes 18-aastaselt, nõudsin ma emalt mingeid asju, sest ma tahan! Ma ei lahkunud kaubamajast enne kui ma olin saanud Arne Niidu pintsaku, mis tol ajal maksis jõõõõõõõhkrat hinda. Ma sain selle pintsaku.

Kui ma laevas olin õelapsele ostnud väikese kingituse ja Idal oli ka sarnast vaja, sest “siis me oleme ühtekad”, pluss Idale ostnud lubatud kommid ja 6-eurosed mahlajoogid (mitmuses!) showbaaris ja raisanud ta peale kokku üsna arvestusväärse summa , nii et ei raatsinud endale enam osta CC kreemi (ahh, see Diori oma oli imeline!), tundsin ma, mida võis tunda minu ema kui ma kõiki neid kalleid asju kogu aeg nõudsin ja sain. Kui raske tal võis olla. Kas ta endale ka midagi kunagi lubas, ma ei tea. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Ma olin enesekeskne printsess. Nagu Ida praegu.

Kurat, kus ma vihkan seda karmavärki.

Suunamudimine vs päristöö

Meelis kirjutas intrigeerival teemal, vastasin postituse alla ka kommentaarina, aga tundsin, et tegelikult on mul selle teema kohta rohkem öelda. Ma olen varasemalt ka oma arvamust avaldanud ja öelnud, et minu jaoks ei ole blogimine/tiktokkimine/instagrammimine nö päris töö. Tänaseks olen ma oma arvamust muutnud. Ma olen aru saanud, et sisuloome ja suunamudimine vahet pole mis kanalis võib olla päris töö ja see on okei, kui seda tehakse hästi (maitsed on erinevad, kellele ema, kellele tütar). Selles mõttes, et reklaami eest on ju alati makstud ja kui tänapäeva trend on, et sellisel kujul sisuloome on see, mida inimesed tarbivad ja mille eest tootjad maksavad, siis miks ka mitte. Tõesti, elu ei ole nagu Tammsaare romaanis, et tuleb vaid palehigis tööd teha, et vaid see on õige töö. Uued ajad, uued tööd ja trendid. Lihtne.

Samas tekitab see teema minus vastuolu. Ma näen oma lapse ja tema sõprade pealt, kui palju nad tarbivad täiesti mõttetut s…a (vabandust väljenduse pärast) ja ma näen, kes on nende eeskujud. Tiktokkerid ja juutuuberid, kes peegli ees keerutavad ja karpe unboxivad. Te võite heita mulle ette, et see on minu süü, et ma pole temaga piisavalt tegelenud, ega suutnud piisav õiges suunas suunamudija olla, aga teate, ma võin ka öelda, et koroona ja nö päristööl käimine on oma töö teinud. Ma olen pidanud tegema sotsiaalmeedia kasutuses järelandmisi ja jah, see on hetkel mulle valmistamas peavalu, et laps on liiga palju telefonis ja mulle ei meeldi kõik see, mida ta seal teeb, aga mul on ka töö ja ma ei saa 24/7 helikopter olla. Jaa, me räägime nendest asjadest ja jaa, ma kontrollin, aga ma ei saa seda teha kogu aeg. Tõesti, mu päristöö “segab” lapse kasvatamist.

Tagasi teemasse. Ehk siis mina peaksin oma lapse jaoks olema esmane suunamudija. Kahjuks olen ma tõesti hobiblogija, see on minu meelelahutus, väljaelamisviis ja hobi, natuke ka kommiraha teenimise koht, Ida on lapsest saati näinud, kuidas ma midagi kirjutan, pildistan ja eks ma olen ikka öelnud ka, et ära sega, ma pean selle valmis saama, sest tähtaeg ja tasu ja blaablaablaa. Seega pean ma esmalt vist endale otsa vaatama, aga samas mu sisetunne ütleb, et isegi parima tahtmise juures ei ole mina tema sotsiaalmeedia suunamudija, selles vallas olen ma vaid “ema, kes blogib ja teeb pilte”. Kui ma nüüd ühel päeval kuuleksin, et ta ütleks, et tema ambitsioon oleks olla suunamudija, siis ma oleksin pettunud küll. Ikka on emadel oma lastele ootused. Võimalik, et ebarealistlikud. Mis te arvate, et minu ema oli rahul, et ma läksin õppima skandinavistikat? Tema teadis, et ma lähen õppima juurat või politoloogiat, sest temal olid minu jaoks nii suured ootused. Mäletad, emme, sa ütlesid, et vähemalt suursaadik nagu Ene poeg, võiks sinust ikka saada? 18-aastaselt huvitas mind politoloogia ja juura sama vähe kui….mai tea, koristamine. Mina teadsin, et lähen ajakirjandust õppima. Ei läinud, sest hakkasin kartma akadeemilise võimekuse testi. Võtsin skandinavistika kõrvalaineks suhtekorralduse ja ajakirjanduse (või mis iganes selle asja peen nimi oli). Lõpetasin heade hinnetega, aga ikkagi teadmisega, et ema ei olnud rahul mu valikutega. Tookord. Täna ma isegi pole enam küsinud.

Ja nüüd ma mõtlengi, et kui Ida oleks ühe päeval suunamudija, siis mida ma tunneks. Mulle ei meeldiks see (how fucking ironic), aga ma oleks valmis seda toetama, kui sellel oleks mingi nišš, mingi teema, mingi omapära. Niisama peegli ees juustekeerutamine ei ole content, sorry, no ei ole. See ei ole töö. Sellisel juhul ütlen ma Meelise postitusele vastuseks, et tõesti, suunamudimine ei ole töö. Või siis ma olengi oma ema, kel olid oma arusaamad päristööst ja nö õigest tööst, et teatud asjad ei lähe sinna alla. Teine osa minust mõtleb, et aga miks? Vaatasin eile laevas baaridaame, poemüüjaid, tantsijaid, me kipume neid ameteid alahindama. Muidu saab sinust müüja, koristaja jaa nii edasi ütleme me tihti, aga mis nendel töödel viga on? Ja miks on tantsija vähem töö kui müüja/müügijuht? Ma imetlesin kõiki neid inimesi, kes teevad nö teenindavat tööd, nende oskus olla viisakas ja naeratav igal hetkel, see on imetlusväärne. Samas inimesed käituvad nagu põrsad. Sama on suunamudijatega. Nemad (meie?) oleme otsustanud olla reklaamnäod toodetele, teenustele – see on ju töö? See, et mina ei tee seda päristööna, ei tee seda vähem tööks.

Aga miks ma siis ei tahaks, et Ida hakkaks suureks saadeks suunamudijaks? Esiteks mulle meeldis see maailm, kus lapsed tahtsid saada emadeks, müüjateks, tuletõrjujateks, politseiks. Kui ma õigesti mäletan, siis mina tahtsin saada müüjaks, sest neil on kõik olemas. Oo, õnnis nõukaaeg. Vaadates mind täna, siis tegelikult ma ju olengi müüja. Ainult kõiki asju pole olemas:D Teiseks, mis siis saab kui kõik hakkavad vaid suunda mudima, sest glamuurne elu, tasuta asjad, ei pea käima koolis ja üheksast viieni kontoris? Hetkel on Ida öelnud, et tahab saada õpetajaks või politseiks. Samas on ta ka küsinud, et mis tööd Marimellid teevad, et tahaks sama tööd.

Mul oli kolm pikka autosõidu päeva, et Idaga rääkida elust ja asjadest ja väärtushinnangutest ja tööst. Eks ta suure osa lasi ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga ärge arvake, et ma ei räägi temaga sotsiaalmeedia võlust ja valust. JA kui te peaksite tiktokis nägema videot, kus ma poolalasti duši alt välja tulen, siis see pole keskeakriis, vaid hetk, kus ma sattusin Ida videot segama kogemata. “Emme, ära sega, ma teen videot just!” kuulsin ma vaid, (ÕNNEKS) käterätik ümber vannitoast välja astudes.

The Change-up

Olete neid filme näinud, kus inimeste kehad omavahel sassi lähevad? Ja filmi moraal on midagi teise kohta õppida? Mul on kohati tunne, et ma olen ka mingis sarnases filmis, sest püha issand jumal, kuidas teatud asjad, mida ma ise olen teinud, mulle ringiga tagasi tulevad. Ida kasvatamine on täielik karma laks, isegi kui ma karmasse ei usu. Pigem siis saaks vist öelda, et nagu deja vu tunne. Kõik nagu korduks, minu asemel on Ida ja minu ema asemel mina.

Ärge pange mulle pahaks seda riiete ümber jauramist, ma ei ole pinnapealne, aga mulle tõesti meeldivad mood ja riietus ning siis tiirlevad ka teemad ikka nende ümber. Kui Ida oli väiksem, siis ta käis vaid kleitidega, eks see oli ka kohati peavalu, sest no on kohti, kus kleidiga on üsna ebamugav, aga see teda ei heidutanud. Ma palusin ja anusin ja nõudsin, et ta käiks pükstega. Nüüd ta siis käib. Aga need ei ole püksid! Vaid retuusid. Ma ei kannata retuuse! Hambad ristis olen ma olnud talle sunnitud retuuse ostma, sest  mida ma teen, eks, kaua ma vaidlen ja okei, ma saan aru, et lasteaias on need ka mugavad. Ja juurde käib kindlasti dressipluus.. Nagu väike gangsta. Aga ma saan aru, et probleem on vaid minus, sest nii palju kui ma ümberringi vaatan, siis hetke noorte mood on kõike mud kui (minu silma jaoks) ilus. Võimalikult laiad riided, dressid, ruudulised flanellsärgid, nabapluusid ehk siis minu arvates kõige koledam kombo üheksakümnendatest. Ja siit me jõuamegi ringiga tagasi minu enda juurde. Ei mõistnud minu ema minu riietemaitset ja ei mõista mina hetkel Ida maitset. Eile teda kleite ja seelikuid ning noh ütleme siis otse – minu maitse järgi riideid – proovimas oli kohe nii mõnus vaheldus. Ilus vaadata. Mu ema kippus sama ütlema. Suu teen lahti mina, aga välja tuleb minu ema. Sõnasõnalt. Ja Ida suust tuleb vastu väikene Eveliis. Sõnasõnalt.

Ja meik. Vot see on asi, mis mind tänaseks päevaks üldse ei huvita. See tähendab, et loomulikult on mul olemas teatud ilutooted ja ma kasutan neid igapäevaselt, aga väga laias laastus on need BB kreem, päikesepuuder/põsepuna ja huulepulk, aegajalt ka ripsmetušš. Kuidas teha lainerijoont, millist aluskreemi kasutada, kuidas nägu kontuurida, millised on silmalaugude moevärvid – absoluutselt ei huvita. Need mõned pidulikud korrad aastas kui meiki vaja, lähen ma jumestaja juurde. Igapäevaselt ma ei kujuta ette, et viitsiksin vannitoas end sättida. Mul on üks sõbranna, kes veedab IGAL hommikul kaks tundi end meikides. Ärkabki kell viis ja hakkab end korda sättima. Kusjuures kõlan jälle nagu mu ema, aga minu arvates näeb ta meigita palju ilusam välja. Ja jõuame tagasi noore minani. Mul oli meigiasju lademetes. Ilma täismeigita ei läinud ma liialdamata ka prügikasti ka välja viima. Tunde just vannitoas ei veetnud, aga pool tundi kohe kindlasti. Praegu kulub mul nö meigile maksimaalselt viis minutit, pigem saan valmis paari minutiga. Aga mu ema ei meikinud end üldse. Ma alati küsisin, et miks ta end ei meigi, et meikides oleks ta ju veel ilusam ja ema vastas alati, et ta ei viitsi ja teda ei huvita. Tol hetkel oli see täiesti arusaamatu mu jaoks. Kuidas ei huvita? Nüüd olen ise samasugune, aga Ida on väie mina. Kui ma tal lubaks, siis ta oleks kogu aeg meigitud. Ja noh ikka meigitud! Emadepäeval lubasin tal sõbrannaga end ära meikida ja lausa nii sõbra sünnipäevale minna, aga pigem ma ikka püüan talle selgeks teha, et peomeigiga lasteaeda ja kooli minna ei sobi. Mokkamööda see mõte talle muidugi ei ole, kuid õnneks ta siiski kuulab, et erinavet kohtade jaoks on erinev meik.

Igatahes on jälle rollid vahetud. Minust on saanud mu ema ja mina olen muutunud Idaks. Mis mind tulevikus ees ootab – ma ei taha mõeldagi.

Ida hirmud

See on nüüd üks selline teema, mis mulle korralikult peavalu valmistab, sest ühest küljest tahaks ju öelda, et kle, mis hirmud, lõpeta ära, aga teisest küljest võtan ma neid väga tõsiselt, sest ma tean, mida hirmud lapse jaoks tähendavad. Näiteks mina ise kartsin Idavanusena mingi periood “kollast maski”. Oli üks lasteetendus ja peale seda ei julgenud ma päriselt üksinda teise tuppa minna, sest ma kartsin, et ukse taga on kollane mask. Kui olin tädi juures, siis palusin onul alati enne tuppa minna, neile ei julgenud öelda, et kardan, aga alati leidsin ettekäände,miks onu kaasa kutsuda. Ma mäletan seda nii eredalt. Samuti kartsin ma pätte ja jällegi tädi juures olles tahtsin ma, et tädi magaks eespool, sest siis pätid ei saa esimesena mind kätte (paras egoist eksju). Samuti kartsin ma lapsena tohutult joodikuid. Meie maja esimesel korrusel elasid joodikud ja tihti oli esimese korruse koridor pime ja siis tundus see eriliselt õudne koht, ma pool lapsepõlve jooksin sellest koridorist kiiruga läbi, et saaks ruttu ruttu teisele korrusele oma korterisse. Naabermaja laste juurde ma ei julgenudki minna külla, sest nende esimese korruse koridor oli veel hullem, loomulikult elasid ka seal majas joodikud ja kui ma õigesti mäletan, siis lausa kahel korrusel. Teemast kõrvale kaldudes, issand kui palju joodikuid tol ajal oli, pole ime, et ma f..d up olen. A muide kui kollase maski ja voodialuste kollide hirmust olen ma välja kasvanud, siis joodikuid kardan ma siiani.

Aga Ida hirmude juurde.

Mingi hetk hakkas Ida kartma oma toas magamist. Alles me saime ta sinna magama ja loomulikult ei teinud see mind rõõmsaks, et ta jälle meie tuppa kolida tahtis. Ta ei öelnud ka midagi, aga ühel õhtul kui me õhtujutu lugemise lõpetasime ja natuke rääkisime, julges ta poetada, et kardab, et toas on Killer Clown (oo jaa, te ei eksi kui ma end tol hetkel aasta emana tundsin, sest kust see mujalt tulnud on kui YT-st. Ma küll üritan jälgida, mida ta telefonis teeb ja jälgib, aga kõike ja kogu aeg ei jõua). Sain talle selgeks tehtud, et tegelikult ju Killer Clowni pole olemas, et ta on ju ise kollide kompaniid vaadanud ja teab, et igasugu koletisi ei ole tegelikult olemas, aga aru oli saada, et hirm jäi. Teine hirm olid pätid. Selgitasin, et ükski pätt ei julgeks meie majja tulla, sest Dexter lihtsalt sööks iga sissetungija ära, aga Ida arvas, et redelist ja aknast ikka ju saavad sisse. Selgitasin ka, et meie kodu on meie kindlus ja kodus ei pea kartma, sest kui Dexter valvab alumist korrust, siis meie issiga valvame ülemist ja kuuleme iga väiksematki krõpsu.

Nüüd me oleme selles “kollase maski” faasis. Ida ei tunnista, et kardab üksinda majas liikuda, aga olles kunagi ise laps olnud ja teades neid hirme, siis ma saan aru, et see on jätkuvalt probleem. Ma olen nädal aega Idaga koos tema toas maganud (võimalik, et see ei ole kõige õigem samm, aga ma ei ole ka ekspert), et näidata, et seal ei ole kedagi, kollide ja pättide teemal rääkinud ja loodetavasti on tegu varsti mööduva hirmuga.

Kui kollastest maskidest, kollidest saan ma aru, siis teine Ida hirm on minu jaoks tunduvalt müstilisem ja arusaamatum. Ida on hull esineja, heas mõttes paras eputrilla, ei lähe mööda päeva kui ta kodus ei esineks, tantsiks, laulaks. Ja ta on selles kõiges väga hea. Päriselt andekas.

Mäletate seda Harjumaa laululapse võistlust, kus ta auhinda ei saanud? Peale seda tahtis nõudis ta, et ma ta tagasi Kaari Sillamaa kooli paneksin. Mudilasteatrisse ma teda enam ei pannud, sest mis mudilane ta enam on ja nii sai ta pandud 7-10aastaste Laste Muusikateatri nooremasse rühma. Alguses oli ta vaimustuses, aga siis (nagu Ida puhul tavaline) hakkas pihta see, et ta hakkas teisi (vanemaid lapsi) kartma. Kõige pealt ei tahtnud ta osaleda jõuluvideo tegemisel. Kavalusega sain ta ikkagi osalema. Aga uskuge mind, sellele eelnes jälle “ma ei taha seal enam käia”. Kui kodus Ida vaid tantsib ja oskab (minu arvates) geniaalselt improviseerida, siis koos teistega on ta nii häbelik ja kartlik nagu oleks samasugune puujalg nagu ema. Täiesti teine laps.

Muidugi ma saan aru, et ta on rühmas ainuke lasteaialaps, aga see pole kellegi teise jaoks seal probleem. Vanuse poolest on ta ju sama vana.

Nüüd hakkavad nad õppima räppmuusikali “Kolikambri müsteerium”. Kui me eelmisel nädalal käsikirja kätte saime ja ütlesin Idale, et hakkame lugema, hakkas ta nutma. Jällegi järgnes sellele, et ta ei taha enam käia. Ei aidanud ka see kui ütlesin, et ise ta ju tahtis õppida ja laulda ja tantsida, et saaks lauluvõistlustel paremaid kohti. Selle peale avaldas ta arvamust, et võit ei ole üldsegi tähtis. Kuidas ma sellele vastu vaidlen, kui see on mu enda põhiargument. Minu jaoks tõepoolest ei ole võit tähtis (aga talle ju oli/on). Õhtul voodis sellel teemal rääkides selguski, et ta jälle kardab lihtsalt teiste ees esinemist, ta kardab, et midagi läheb valesti ja keegi naerab ta üle. Meil oli hiljuti lasteaias ka arenguvestlus ja ka sealt tuli välja see, et Ida võib täiesti ootamatult lukku minna, sest ta kardab, et vastab/teeb valesti ja siis ta parem ei tee. Ma ei tea, kust tal see hirm tulnud on. Me päriselt kodus ei ütle talle, et “sa ei oska, sa ei saa hakkama”, pigem me kiidame ja julgustame ja tunnustame ka pisikesi asju. Kavalusega saime ometigi nii kaugele, et Ida ei tahtnud enam “jälle koolist ära tulla”, vaid leidsime talle kõige vähesema tekstiga rolli.

Miks ma teda nö sunnin esinema ja koolis ikka käima? Ma võin 100% väita, et tegelikult ta tahab ja naudib seda ning kui ma annaksin hetkel alla, siis hiljem kahetseksime me kõik. Mu sõbranna, keda ma võtan lastekasvatuse teemadel suure eeskujuna, ütles kunagi, et mingi hetk ei tahtnud ka tema üliandekas (päriselt üliandekas!) laps trennis käia, aga siis ta lihtsalt sundis, sundis, et käid selle aasta lõpuni ja siis vaatame, mis edasi saab. Edasi sai nii, et “ei taha” läks üle. Ma püüan Idaga sama teha, et ta hirm ära kaoks. See ei ole vaid konkreetselt selles koolis, vaid sama on olnud ka sajas muus olukorras (tantsulaager, luuletusevõistlus, pildistamine…) – ta nii tahab ühte või teist asja teha ja siis läheb lihtsalt lukku. Kardabki nii, et pisarad silmis. Ja järgmisel hetkel ei karda ta mitte midagi, esineb nii nagu oleks lavale sündinud.

Ma ise loodan natukene, et me suudame pereteraapias selle probleemiga tegeleda. Ma ise püüan küll endast parima anda, aga jube raske on, sest ma täpselt ei mõista, kust see hirm tuleb ja miks.

Emotsioonide virrvarr

Nädalavahetusel toimus “Harjumaa laululapse” võistlus, kus ka Ida osales. Emana ütlen ma, et ma ei saaks oma lapse üle rohkem uhke olla, seda juba sajal erineval põhjusel. Esiteks, et tal on minu arvates tõesti ilus lauluhääl ja ta oli laval nii armas. Teiseks, et tal on julgust ja pealehakkamist – ma ei kujutaks ette, et peaksin laval mikrofoni, publiku ja žürii ees laulma, ma enne oleks nõus vist piima-juurviljasuppi sööma, aga tema – haaras mikrofoni ja laulis nagu pisike pääsuke. Kolmandaks, et ta nii kaugele jõudis. Mulle on muidugi arusaamatu, miks ta (ja teised temavanused) on grupis, kus on koos lasteialapsed ja koolilapsed. Seitsmeaastane (võib olla alles seitse saanud) lasteaialaps ja üheksa-aastane (võib olla kohe kümme saamas) koolilaps on kaks väga erinevat lauljat. Ei, see ei ole siin pettunud ema hala, aga olete te minuga nõus, et oleks ju loogiline, et lasteaialapsed ja koolilapsed on erinevates kategooriates. Aga see selleks, mina olin juba uhke ette. Päris ausalt vaatasin teda laval ja nagu ikka emadel, pisarad tulid silma. Muidugi tulid mul pisarad silma ka teiste laste esinemiste ja autasustamise ajal, aga oma pääsuke on ikka see kõige armsam.

https://fb.watch/1EGxjmuBxp/

Paar tundi hiljem, endal süda ikka uhkust täis, tundsin ma end korraga jälle läbikukkunud emana. Miks? Ma jõuan sinna. Alustame algusest. Ida ei saanud auhinnalist kohta ja loomulikult oli ta pettunud. Esimese hooga ei osanud ma aru saada, mida ta tundis, hoidsin teda süles ja ütlesin, et sellest ei ole midagi, et kõik, kes siia jõudsid on juba võitjad, aga Ida ei lasnud end lohutada. Ta puhkes lahinal nutma ja hakkas end süüdistama – “ma laulsin häbeliku häälega”, “ma ei meeldinud neile”, “see on mu elu halvim päev, ma ei oleks tahtnud siia tulla, me oleksime pidanud minema hoopis vanaema sünnipäevale.” Ma võtsin ta kõvasti kõvasti kaissu ja püüdsin nii hästi lohutada kui oskasin, ise samas tundes, et ma ei oska ja et mu sõnad ei loe midagi. “Ei, ei ole nii, et osalemine on tähtis, võit on kõige tähtsam, ma ei meeldinud neile” nuttis Ida ja mul oli tast nii kahju. Ma sain seal samas teada, et Ida ei ole minusugune lillelaps. Minus ei ole kunagi olnud võistleja hinge, mulle ei ole absoluutselt mitte kunagi olnud oluline võita. Ma ei tea, kas selle pärast, et ma olen andetu ja tean, et lootust niikuinii ei ole või lihtsalt olengi sellist tüüpi, kelle jaoks see üldse pole oluline. Seepärast ma ei osanudki teda ette valmistada, sest minu jaoks ei ole see oluline. Ma oleksin pidanud teadma(ma ju tunnen oma last ometigi!) , et tema ei ole samasugune, et temas on võistlejahing. Ma ju tean, et ta on (isegi minust) emotsionaalsem ja õrnahingeline, mitte sisemiselt surnud nagu mina. Miks ma seda arvesse ei võtnud juba enne konkurssi?

Lasin tal oma süles nutta ja kurb olla, lohutasin, kuid lubasin tal lihtsalt kõik oma emotsioonid välja elada. Lõpuks sain ta siiski natuke naeratama. Mul on nii hästi hea meel, et mõned teised osalejad, kes nägid, et ta mul süles nutab, teda lohutama tulid. See aitas rohkem kui minu sõnad. Ma olen neile hästi tänulik. Kui nüüd Ida emotsioonid ja pettumus kõrvale jätta, siis ma ei taha kuidagi jätta muljet, et ei ole võitjate või tulemustega rahul. Need lapsed, kes võitsid, olid igati selle ära teeninud. Ma ei ole mingi asjatundja, kõik lapsed olid hullult head, aga mõned olid ikka väga head, v-ä-g-a head! Rääkisin ka Ida juhendajale, et enne kui mul last ei olnud, mõtlesin ma, et vaesed vanemad, kes peavad laste kontsertidel käima, aga nüüd saan aru kui rumalalt ma mõtlesin. Pole midagi vaesed vanemad! Laste esinemised on toredad.

Koju jõudes olin ma Ida tuju suutnud heaks teha, ta natuke ära osta ja mulle tundus, et ta sai täitsa kenasti aru, et ta ei olnud mitte kaotaja, vaid ka üks võitjatest. “Emme, aga ma tahan tagasi Kaari juurde laulma minna ja võib olla viiulit ka õppida,” ütles ta mulle kodus. Vastasin talle, et pole probleemi. Logistiliselt ma muidugi ei kujutanud ette, kuidas ma teda ühte ja teise kohta vedama hakkan töö kõrvalt, aga tol hetkel olin ma kõigeks valmis, sest nagu öeldud, ma tundsin end jälle läbikukkujana.

Miks? Kõige pealt muidugi eelmisest postitusest tulnud emotsioon, et ju ma olengi halb ema, kes laseb lapsel (valimatult?) youTube’i ja TikToki vaadata ning süüdistab väärastnud iluideaalides teisi, mitte ei näe palki oma silmas. Muidugi võiksin ma end õigustada ja öelda, et jätsin tolles postituses nii palju kirjutamata, sest inimestel on kombeks solvuda iga asja peale, aga sellel pole mingit tähtsust. Niikuinii on (blogi)maailmas kahte tüüpi vanemaid – ideaalsed ja minu tüüpi, kes kõike ei keela ja pärast teisi süüdistavad, et emana läbi kukkunud on. Teiseks tundsin ma end nii halvasti, et emana selline lillelaps olen. Muidugi ma tean, et Idal on ilus lauluhääl ja sellega oleks võinud juba varem rohkem tegeleda, aga erinevatel põhjustel jätsime me ka Kaunid kunstid pooleli ja ma ei tundnud, et tahaksin last sundida, las ta olla laps, küll jõuab. Võib-olla on see vale hoiak, võib olla oleksin ma ammu pidanud sundima ja rohkem temaga tegelema. Ja jumala eest, palun ärge lugege siit välja, et ma lapsega üldse ei tegele – ma pean siinkohal tegelemise all silmas erinevaid lasteaiaväliseid ringe.

Kui ma õhtul Ida olin magama pannud, tundsin ma, kuidas mul kõik need enda emotsioonid, Ida emotsioonid üle pea lõid ja ma nutsin end Ida kõrval magama. Lihtsalt lamasin pimedas voodis Ida kõrval ja lahistasin nutta. Ei tahtnud, kartsin Idat üles ajada, aga pisarad lihtalt pressisid silmist välja. Mina võtsin seda lauluvõistlust nagu muuseas, noh, et lähme käime ära, vaatame, kuidas läheb, tuleme koju tagasi, vaatame koos multikat ja elu läheb edasi. Süüdistasin end, et ei olnud süvenenud, et ei olnud ette mõelnud, kuidas Ida võiks reageerida, et ei olnud teda paremini ette valmistanud. Jah, võit võib olla oluline ja kes ei tahaks auhinda saada kui oled selline võistleja-tüüp, aga et ta saaks aru, et oli juba võitja, et ei tunneks end kaotajana, et ei arvaks, et laulab halvasti. Või et miks ma siis tema laulmist rohkem ei arenda, miks ma sellega rohkem ei tegele, kui tean, et talle see meeldib ja ta tahab võita. Miks ma ei ole pannud teda muusikakooli, miks ma ei ole uurinud targematelt, mida teha, miks ma olen seda kõike ebaoluliseks pidanud. Mu peas keerles miljon miksi ja süütunne näris, sest paganas, see ema süda ikka murdus kui lapse lootus ja ootus purunes. Ma oleksin võinud temasse enne võistlust rohkem juba-võitja-hoiakut sisendada, et see pettumus ei oleks nii suur olnud. Et ta oleks käega löönud ja öelnud, et järgmine kord uuesti!

Hommikul ärkasin paistes näoga. Süütunne ei olnud nutuga kuhugi kadunud. Lisandunud oli halb enesetunne. Õnneks vähemalt Ida tuju oli hea. See oli kõige olulisem. Mäletate seda kirja, mis mu ema mulle pulmadeks kirjutas ja mida ma loen kui mul on raske, sest see annab mulle mingil moel jõudu ja enesekindlust. Ma tahan, et Ida oleks samamoodi rohkem kui täiuslik –ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. /…/ olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas. 


Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas. 
Emme

Kui poiss patsist sikutab…

Mõnikord tuleb Ida lasteaiast koju ja ütleb, et poisid kiusavad, räägib oma mure ära ja 90% juhtudest on need sellised kiusamised, millele ma väga isegi tähelepanu ei pööraks, sest poisid. Me kõik teame, kuidas poisid on lapsepõlves ühel või teisel moel kiusanud. Kuidagi on nagu elu juurde käinud. Nüüd ka, osa minust ei võta seda üldse murena, mõtleb, et noh, mis kiusamine see siis on, aga teine osa minust, see osa, kes lapsevanemana on arenenud ja teab, et lapse muret ei tohi alavääristada, saab aru, et minu elukogemus on tiba pikaajalisem kui Idal ja tema ei tea, et nii on alati tehtud, sellised on mängureeglid alati olnud.

Idat on mõnes mõttes lihtne kiusata. Ta hakkb hästi kiiresti nutma või isegi mitte nutma, aga teeb igast asjast välja ja suure numbri ning nii nagu me teame, siis see sütitab seda nö kiusamist. Ma ütlen nö kiusamist teadlikult, sest ma tunnen meie lasteaia lapsi ja seal ei ole pahatahtliku kiusamist. Ühesõnaga olen ma Idale õpetanud, et nii kaua kuniks keegi ei tee haiget meelega, ei tasu lihtsalt välja teha, tuleb minema kõndida ja ongi kõik. Mind on ka lapsena poisid narrinud, aga ma vist olin juba siis nii “kõva pähkel”, et ma ei teinud neist välja ja narrimine oligi pigem selline ühest kõrvast sisse teisest välja ning poiste jaoks mingi omamoodi piiride katsetamine või kampa võtmine, sest juba hetk hiljem mängisime me kõik koos luurekat ja trihvaad. Sõpradena. Pigem kiusasin ma vanemana ise poisse, togisin neid joonlauaga või torkisin pastakaga. Pahatahtlikult ei ole mind kunagi narritud ega kiusatud. Mu kasuisa poeg kunagi üritas, aga ta oli lihtsalt jobu ja õnneks me temaga väga kokku ei puutunud. Seega minu kogemused poiste kiusamisest on just need juuksest sikutamised, mille kohta vanemad alati ütlesid, et “kui poiss nii teeb, siis sellepärast, et sa meeldid talle” ja mis kiusamine see on, sest nii nagu ma varem ütlesin – nii on alati tehtud ja nii on alati väikeseid tüdrukuid lohutatud. Kas see ka teaduslikult tõestatud fakt on, keda see huvitab. Nii lihtsalt on asjad alati olnud.

Kui Ida ühel õhtul jälle rääkis, et poisid togivad või tirivad patsist, siis minu esimene vastus talle oli vana hea klassika. “Aga, kas sa tead, miks poisid nii teevad? Sest siis kui poiss patsist sikutab, siis sa meeldid talle, aga ta ei julge seda teistmoodi väljendada,” selgitasin ma emalikul toonil. Ja hetk hiljem sain ma aru kui loll selgitus ja vabandus see tegelikult on. Me sisestame tüdrukutele maast madalast, et on okei kui poisid halvasti käituvad, sest nii nad väljendavad oma tundeid? Hiljem võib olla isegi armastust? Kes meist siis ei teaks seda ütlust, et kui lööb, siis armastab. Ja naised kannatavad ja leiavad vabandusi, sest mehed ju tegelikult armastavad. Miks me (ja kui ma ütlen “me”, siis ma üldistan ja pean silmas oma aja väljalaskeid, keda on kasvatatud teatud tõekspidamistega) ajame tüdrukutele kärbseid pähe ja leiame juba maast madalast õigustusi poiste halvale käitumisele? Igaks juhuks ma nüüd ka ütlen, et ma räägin nüüd jälle üldiselt, mitte et poisid päevast päeva Ida lasteaias tüdrukuid sikutaks patsist, neid jalaga lööks, togiks või “kakajunniks” kutsuks. Aga kuidas on õige tüdrukule enda eest seismist õpetada? Ilma selle “sa meeldid talle” jurata?

Teine osa kiusamist on natuke karmim mu jaoks. Jällegi, rõhutan, et ma ei usu, et see on pahatahtlik, vaid süüdistan ausalt öeldes puhtalt televisiooni/internetti. “Mõnikord nad ütlevad, et ma õues löön sulle jalaga näkku või kägistan ära,” kurtis Ida ükskord. Mitte et ma nüüd arvaks, et keegi kedagi päriselt ähvardab, aga ausalt öeldes sain ikkagi väikese šoki sellest, milline on seitsmeaastaste sõnakasutus. Samas ei peaks, sest ma olen ju näinud, milliste sõnadega üksteist kommenteeritakse kasvõi TikTokis. Sellised “ähvardused” on lausa leebed. Püüdsin jälle Idale selgitada, et ilmselt see tuleb mõnest filmist, poiste mängudest ja küsisin, kas keegi ka päriselt haiget teeb, nii et peaks kartma või muretsema. “Ei, me tegelikult oleme kõik sõbrad, lihtsalt nad ütlevad nii ja siis astuvad kanna peale või lükkavad,” selgitas Ida. Mida sellise asja juures öelda? Kuidas lapse murele reageerida? Kuidas sellist asja vältida? Kas seda üldse saab vältida? Selliste vestluste puhul tunnen ma end lapsevanemana nii rumalana. Tahaks öelda, et ära pane tähele ja keera selg, mängi teistega, kes nii ei ütle, aga siis mõtlen kaugemale. Mingil määral jääb seda kiusamist ju alati olema, selle eest ei saa kaitsta. Saab vaid last õpetada enda eest seisma ja olema tugev. Aga kuidas? Või mis see õige käitumine on? Ma ei saa talle vaid öelda, et tead, ära tee välja, siis nad rohkem ei kiusa. Või peaks minema vana tallutud rada pidi ja ütlema lihtsalt, et “tead, siis sa lihtsalt meeldid neile, see on alati nii olnud.”

Ma tahaks Idat õpetada nii, et ta ei oleks ise kiusaja (sest oma õrnast hingest hoolimata oskab ta kohati ka ise kiusaja olla), et ta ei oleks “kitupunn” ega “tänapäevane lumehelbeke”, aga et ta oskaks ka enda eest seista kui vaja. Uhh, see vanemaks olemine läheb aina raskemaks ja mina arvasin, et beebiiga on raske. Jälle oli õigus neil targematel, kes ütlesid, et oota, raskeks alles hakkab minema.