“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
See oli vist eile kui keegi meesterahvas Threadsis kirjutas, et kas lõpuks võiks keegi jagada ka ilusaid sünnituslugusid, et kogu aeg on muudkui vaid valu ja blablablaa. Mulle tuli kohe meelde oma sünnituslugu ja ainus ilus asi selle kõige juures oli see, kui see pisike skorpionitüdruk lõpuks sündida otsustas. Emotsioonidest võib lugeda näiteks siin (ahhh, millised imelised varbakesed mul olid!), aga võite lugeda ka emotsioone nr 96 kuni emotsioon nr 100. Blablablaa…
Ühesõnaga oli juba siis selge, et Idast tuleb laps, kes teab, mida ta tahab, millal ta tahab ja tema tahab kõike ise otsustada. Ise teha ja ise hakkama saada. Jonnakalt. Abi küsimata. Nii juhtus ka eile. Tahan veelkord tänada KÕIKI, kes mu üleskutsele reageerisid ja kohe appi tulid, olin eile heas mõttes veel pikalt šokis inimeste abivalmidusest, ja politseile ka suured tänud, et nad samamoodi kohe otsima hakkasid last.
Kuigi ma kipun kohati olema see vanem, kes lapse sünnipäeva eel armastab rääkida sellest, kuidas minu ajal ei olnud mingeid suuri sünnipäevi ja tegevusi ning kutsuda võis vaid nii palju lapsi kui laua ümber mahtus (ehk neli-viis), saan ma väga hästi aru, et see pole mingi argument. Samamoodi nagu kõik need “me omal ajal pidime iga ilmaga jalgsi viis kilomeetrit kooli minema” ei mõjunud minuvanustele. Ajad lihtsalt muutuvad.
Ja see, et mina ise oma sünnipäevast suurt ei pea (nb! ei tähenda, et mulle ei võiks lilli kinkida, vabalt võite mind terve Pojeng lillebaar valikuga üllatada), ei tähenda ka seda, et ma ei mõistaks, et lapse jaoks on see aasta kõige suurem sündmus. Millest hakatakse rääkima juba siis kui eelmine sünnipäev pole veel läbigi saanud. Plaanid ja ideed on alati suurejoonelised ja meie asi on siis see peo planeerimine kuidagigi maa peale tõmmata.
Nii ka sel aastal. Planeerimine algas kuid tagasi. Aga koha leidmisega nii lihtsalt ei läinud. Ida valis küll mingi seiklustoa välja, aga nii palju kui ma püüdsin seda guugeldada, sinna kirjutada ja helistada, siis loogika ütles, et kui kätte ei saa ja netist ei leia, ju siis enam ei ole aktiivne. Paljude teiste kohtadega oli see, et sinna ei saanud nii palju lapsi kutsuda kui sünnipäevalaps oleks soovinud ja ma olin lõpuks kindel, et peame selle peo kodus. Koristamise mõttes tundus küll kohutav peavalu, aga mis sa ikka teed.
Siis aga tuli Idale meelde oma seitsmes sünnipäev. Tolle pidasime Ajaloomuuseumis kummitust otsides ja oli üks äärmiselt meeleolukas sünnipäev, siiamaani üks meie lemmikuid. Kummitusejahiks oli Ida seekord juba liiga vana (aga kui teil on kodus väiksemad lapsed ja otsite sünnipäevaideed, siis kindlasti pange see kummitusejaht kõrva taha). “Aga oota, seal filmimuuseumis sai ka ju midagi teha,” tuletas Ida mulle meelde. Ma ütlen ausalt, mu hing helises sees. Me oleme temaga päris pisikesest peast üsna palju muuseumides käinud ja kuigi mul kohati on tunne, et sinna kahe kõrva vahele midagi ei talletu, siis nüüd tundsin ma…ma ei teagi… uhkust…kõlab nii tobedalt. Ütleme siis rahulolu. Sest ma ei suunanud ega mõjutanud kuidagi tema valikut. Ise ta vaatas, et seal on ka selline sünnipäevapidu nagu “Mängime filmi” ja ise ta selle välja valis. Etteruttavalt ütlen ma, et nüüd ma loodan ka, et 13-18aastastele mõeldud sünnipäev saab seal ära peetud.
Maarjamäe lossi muuseumikompleks on mu meelest üks ägedamaid. Mulle meeldib, kuidas seal uus ja vana on niivõrd ägedaks tervikuks loodud ja ilma liialdamata võib seal terve päeva veeta. Pole ka nii, et huvitav oleks vaid lastel või vaid täiskasvanutel. Reaalselt kõigil koos on põnev. Äärmiselt äärmiselt sümpaatne muuseum ja põnevad näitused. Kui nüüd jälle tulla tagasi laste juurde, siis sellist sünnipäeva korraldades mõtled ikka, et aga kas nad jäävad ka päriselt rahule. Suudavad keskenduda. Kaasa mõelda. Käituda. Sest pole ju batuute ja muud taolist. Äkki hakkab igav. Äkki pettuvad. Minu kartus oli täiesti ilma asjata. Muidugi lapsed on erinevad, võib-olla mõni ei suudagi programmile keskenduda, aga meie laste seltskonna (suures osas sama, kellega lasteaiast saati on koos käidud) kiituseks pean ütlema, et neid on küll alati kaugele kaugele kuulda, aga nad kuidagi oskavad selliseid teistmoodi tegemisi ka väga hinnata. Ja see on äraütlemata tore!
Sünnipäevaprogramm algas sellega, et tehti tutvust erinevate ametitega – nt operaator, režissöör ja grimmikunstnik. Edasi said lapsed mõelda välja väikese stsenaariumi, kuulda filmitöö telgitagustest ja loomulikult läks kõik edasi selles suunas, et filmimuuseumist sai võtteplats, kus prooviti erinevaid filmiloojate rolle ja mängiti filmi.
Kuigi ma olen filmimuuseumis varem niisama käinud ja ka siis oli põnev, siis niimoodi nö giidiga oli see kordi ja kordi huvitavam. Lastel tekkis hasart ja mõnel hetkel lõi endas ka lapsemeelsus välja. Kaasahaarav oli ühesõnaga. Hariv, huvitav, aga kindlasti mitte kuiv koolitund, vaid kaasahaarav. Mulle nii avaldas muljet, kuidas lapsed kaasa läksid kõigega, küsisid, olid uudishimulikud, mõni hetk ka ülimalt vallatud ja eks kostüümide ja rollide pärast sai natuke sõbralikult kakeldud, aga siinkohal suur kniks ja kummardus ka programmijuht Maarjale, kes nendega nii hästi hakkama sai. Nii nagu ka neli aastat tagasi, kiidan ma muuseumi lastesõbralikkust. Uskuge mind, meie lapsi oli vahepeal ka Tallinna kesklinna kuulda, aga selle muuseumi suhtumine on, et isegi kui lapsele hetkel võib olla ei jää midagi meelde, siis neile jääb meele, et muuseum ei ole igav ja siin on lubatud mängida, joosta, lõbutseda.
Igaks juhuks mainin ära, et loomulikult ma liialdan, et nende kisa oli ka kesklinna kuulda ja me oleks nad korrale kutsunud kui nad kedagi oleks häirima hakanud. Kuid tõesti see lapsesõbralikkus on see, mis muuseumi veel omakorda sümpaatseks teeb.
Lisaks filmi mängimisele oli suur hitt ka grimmi tegemine. Natuke oli tunne, et enam ei saagi lapsi sealt laua tagant ära ja jäävadki oma maske maalima ja söömiseks ei jagu aega, aga siis jällegi vaatad neid ja mõtled, et pole see laste loovus midagi kadunud tänu nutiseadmetele.
NB! Maske kaasa ei saa, need on muuseumi õpitoas korduvkasutatavad. Ma natuke oleks tahtnud, et oleksin osanud seda ette küsida,olesin hea meelega lastele Tiger’ist või mujalt maskipõhjad kaasa ostnud, oleks kõik saanud oma kunstiteose kaasa võtta, aga ka nii jäi nendest vahva mälestus (ja võtab vähem ruumi ka kodus:)
Mälestuseks sellest 11. sünnipäevast jäävad allolevad lõbusad filmiklipid (“filmis osaleda” saab ka tavapiletiga ehk siis see on osa filmimuuseumi näitusest ka). Nende klippide tegemine oli tõeliselt lõbus. Nagu kogu sünnipäev kokku.
Viimane neist klippidest pidi muidugi olema selline, kus ma püüdsin ka korraks end ajalukku kirjutada, aga andsin alla ja taandusin väärikalt kui Lotted, naksitrallid, hullunud nunnad ja teised tegelased selle sündmuse üle võtsid. Ajalugu sai ümber kirjutatud ilmselgelt.
Ja nii see 11. sünnipäev tuligi. Ametliku sünnipäevani on veel kaks päeva aega, aga siiski. 11 juba. Sünnipäevakoogi tegi ka täiesti ise. Äge laps on Ida. Ja ma olen seda varem öelnud, aga kordan hea meelega uuesti – tal on ägedad sõbrad ka.
Skibidi sigma või nii!
*Sünnipäeva eest tasusime ise, aga julgesin küll natukene sõbrahinda küsida, reklaampostitust keegi minult ei eeldanud
See on nüüd see koht, kus ma päriselt luban, et ühtegi sünnipäeva mina rohkem ei korralda. Aga ma täpsustan seda lubadust – ühtegi talvist sünnipäeva ma ei korralda. Teisi sünnipäevi võib korraldada küll.
Nii nagu ka Mareki 45. sünnipäev sai peetud ekstreemsetes oludes, sai ka seekordne pidu peetud ekstreemse ilmaga. Ja lausa nii ekstreemsega, et paljudel jäi jäävangis olemise tõttu peole tulemata. Midagi pole teha kui meri on jäätunud, laev ei sõida ja sa elad Prangli saarel. Lisaks veel ootamatud haigused ja külmetused, mis ei ole talvel kuigi üllatavad. Aga kui hakkad pidu suvel planeerima, siis ei oska selliste asjadega arvestada. Kuigi võiks. Eriti kui võtta arvesse eelmise sünnipäeva kogemust. Seda sünnipäeva jäävad meenutama siis metsik lumetorm, kiilasjääga kaetud käänulised teed, laupäeval -30,5 külmakraadi ja loomulikult ka jäävangi jäänud külalised.
Ida sünnipäevadega on nüüd selleks aastaks kõik. Püha issand jumal, kui väsitav tegelikult on see lapse sünnipäeva pidamine. Ja kulukas. Hoolimata sellest, etmeie sünnipäevade pidamised on ikka üsna tagasihoidlikud. Ei ole Lottesid või Nublut või jumal teab, mis hetkel 10aastaste seas popp on. Ega ei ole ka jääskulptuure, tsirkuseartiste.
Oli meeleolukas lastepidu Ääsmäe külakeskuses koos tantsukooli treeneriga, kes diskot tegi. Ja oli mõnus sugulaste pidu Oiu sadamas. Tehtud.
Kas ma olen ainus, kel aeg on nii kiiresti minema hakanud? Nii et mul on kuri kahtlus, et vanasti OLI päevas rohkem tunde, rääkimata kuudest ja isegi aastatest. Või oli siis igasugu üritusi vaid suvel, sest reaalselt ei mäleta ma aega, kus nädalavahetused on kinni juba praegu kuni DETSEMBRINI. Sügis ju alles algas! Kuidas ma otsapidi juba jõuludes olen?
Ühesõnaga alles ma rääkisin, et oktoober on nii hull kuu, et ma näen enam ei suuda meeles pidada, kus ja millal ma olema pean ning selle ilmekaks tõestuseks on fakt, et nibin-nabin oleks läinud reisile #aastaema ja #aastaabikaasa. Või noh…#aastaabikaasa lähebki. #aastaemal tuli meelde, et oot, millal see Istanbuli reis oligi.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis mina plaanisin korralik olla ja laupäeval laulda, et “iga pidu saab ükskord läbi”, aga noh siis tuli teadagi see automuukimine ja enne kui ma arugi sain olime me afterpartyl. Mitte et ma väga kurvastaks, et asjad nii läksid…
Esiteks tegime me giidiga tuuri Kallastel. Millal te viimati Kallastel käisite? Või kas üldse olete käinud?
Nagu lubatud siis algavad paljud minu lood lausega “see üks kord, kui ma Herlinguga proseccot jõin”. Nii ka see lugu. SaunafESTil nagu te juba teate. Kuidagi tulid jutuks peod ja üllatused, see, et mina nende fenomenist aru ei saa, aga vot see Marek, et tema on kohe teisest puust, talle meeldivad nii peod kui üllatused. Herling kiitis takka, et talle ka ja et talle küll meeldiks kui keegi talle üllatussünnipäeva korraldaks.
Enne kui ma sõnasabast kinni sain, olid mu huulilt õhku tõusnud kuldsed sõnad. “No aga davai, teeme ära, mis see siis teha on, ma korraldan!” Hommikul mõtlesin muidugi, et miks mina sellist asja lubasin. Mina, kellele ei meeldi ei peod ega inimesed? Miks? Aga lubadus oli antud ja kuigi ma mõtlesin, et minulik oleks õigel päeval öelda, et üllatuspidu on see, et pidu ei ole, sest mul läks meelest, asusime me organiseerima.
Ja korraga, kell 6.30 oli see kõik läbi. Mu põrgupiinad olid otsa saanud ja Britt Ida Loviisa lebas ligasena mu rinnal. Ma ei usu ka ise, et seda ütlen, aga see oli kuratlikult hea tunne. Ma olin poolsurnud, aga õnnelik, et kõik oli hästi läinud. Ka Mareki silmist oli kadunud hirm ja asendunud rõõmutunde ning rahuloluga. Mitte kunagi enam, lubasin ma endale veelkord ja küsisin ämmaemandalt, miks keegi ometi tahab läbi teha loomuliku sünnitust. See ei ole normaalne tegevus, või loomuilik või “nii ilus, et muudab lõpuks naiseks” vms.
Ma mäletan kui mu sugulane rääkis, et tema õelastel muud ei olegi kui sünnipäevad. Iga nädalavahetus on kellegi sünnipäev. Tookord ma muigasin, et kammoon, mida sa liialdad, iga nädalavahetus ei saa olla sünnipäevasid ja no kui ongi, siis mis seal siis nii hullu on. Nüüd olen ma ise samas olukorras. Ma päriselt peaks ostma eraldi seinakalendri, kuhu vaid kõik sünnipäevade info kirja panna.
Mkm, palun jällegi ärge arvake, et ma virisen. Või noh virisen ka, aga mitte selle pärast, et last sünnipäevadele kutsutakse, vaid sellepärast, et ma kardan kogu aeg, et ma unustan midagi ära, ajan sassi. Asjad kattuvad, tuleb teha valikuid ja ma päriselt unustan mõnikord ära, et kahjuks sellele ja tollele sünnipäevale Ida ei jõua.
Mõnikord on ka selliseid päevi kui ma ei ole närvis. Vaid olen hoopis heas tujus ja heldin. Põhjuseks see kord ei midagi mud kui minu sünnipäev. Mis on omamoodi veider, sest mu sünnipäev ei ole just midagi sellist, mis mind heldima paneb. Mis seal ikka tähistada eksju. Eriti maailmas, kus me hetkel elame.
Aga võta näpust. Sel aastal oli kuidagi eriline tunne. Mitte kunagi varem ei ole ma nii hinnanud seda vaikust, rahu ja päikesepaistet kui nüüd. Istuda vaikselt nagu vanajumala selja taga, lugeda raamatut, grillida, vaadata Ida etteasteid, vangutada pead Dexteri lolluste peale ja nautida vaikust – kõik see, mida ma olen võtnud iseenesestmõistetavalt ja mis aastal 2022 sugugi iseenesestmõistetav pole.
