Kaheksa aastat

Kui ma varasemad aastad olen ikka Ida sünnipäeval mõelnud, et on täiesti uskumatu, et olen juba x aastat ema olnud, siis sel aastal ma nii ei mõtle. See on minu jaoks sama loomulik kui hommikune hambapesu. Ma mõtlen, et kui tühi oleks minu elu siis kui asjad oleks nii nagu ma varasemalt rääkisin, et ei taha lapsi ning arvasin, et minust ei saaks kunagi ema. Vähemalt head ema.

Aga mis on see “hea ema”? Kas selline ühtne definitsioon üldse on olemas? Ma võin mürki võtta, et kusagil on kamp inimesi, kes väidavad iga hinna eest, et mina see kindlasti ei ole. Nad on jälginud ja vaadanud iga mu (vale?) liigutust, aga nad ei ole märganud, et ka mina olen emana arenenud. Mantrana korrutavad nad, et “aga ta on ju tunnistanud, et beebieas ei sobinud talle emaks olemine”. See ei ole sugugi nii. Ma olen Idat armastanud esimesest sekundist saati ja ei ole tundnud rohkem õnne kui siis kui sain enda kohta öelda “ema”.

Ma ei ole olnud musterema, meie elu ei ole olnud nagu Pinterest detsembris ja ma olen absoluutselt kindlasti teinud vigu ja on kindlasti olnud hetki, mida ma ei ole armastanud, millega ma ei ole toime tulnud. Muidugi on sõnu ja tegusid, mida ma tahaksin tagasi võtta, tahaksin kohati aega tagasi kerida ja teha kõike uuesti ja paremini, aga sellest kõigest hoolimata olen ma kõik need kaheksa aastat armastanud Idat ja emaks olemist rohkem kui midagi muud siin maailmas.

Emadusest on kiputud jagama vaid kõike seda imelist ning ilusat, meile sisendatakse, et peame armastama ja jumaldama kõike ja igat hetke ja kui siis tegelikkus ei vasta sellele, mida me oleme näinud ja ise ka endale ette kujutanud, siis tekivad süümepiinad, et miks mina ei ole samasugune nagu kõik need teised, miks vaid minu beebi ei maga, miks mina olen väsinud, miks mina tunnen, et olen emana läbikukkuja. Süümepiinad, mida me endale tekitame end teistega võrreldes, on lihtsad tulema. Tahaks ka olla hea ema nagu teised. Mõistmata, et me kõik oleme iga üks oma moodi head. Me lihtsalt püüdleme mingi abstraktse tiitli poole, isegi kui keegi pole täpselt ühtselt kirja pannud, mida selle tiitli saamiseks tegema peab. Me vaid teame, et tahame olla Hea Ema.

Võib olla teeb heaks emaks see kui saab kellegi teise kohta öelda halb ema? Mina ei tea. Kuid tunnistage mulle ausalt, et te pole kunagi oma lapse peale pahandanud, häält tõstnud, närvi läinud, vihastanud, kui see tõesti nii on, siis võite minu poole näpuga viibutada ja pead vangutada, sest mina olen ja teen seda jätkuvalt. Isegi kui ma ei taha ja ma püüan “taskust rahu võtta” enne kui midagi ütlen, siis enne kui see rahu sealt taskupõhjast leitud on, on häälekad sõnad või pahandamine juba lendu läinud. Ma olen pahandanud, karjunud, nutnud, lapsega koos ja salaja, ma olen tundnud süümepiinu ja läbikukkumistunnet, kuid täna ei tunne ma end enam halva emana. Ma tunnen end tavalise inimesena, kes päevast päeva paremaks emaks kasvab, ebatäiuslik, kuid alati oma lapse eest nõus pea ees lahingusse lendama. Ükskõik, mida keegi minust arvab.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et naudin emaks olemist nüüd rohkem kui siis kui Ida oli beebi. Sest kõik on lihtsam. See lause öeldud, pean ma ka tunnistama, et kõik on tunduvalt raskem. Need lõputud vaidlused, lõputud veenmised, lõputud selgitused ja kaklused. Kui me Idaga kakleme, siis me kakleme nii et karvad lendavad (loodan, et keegi ei lugenud, siit välja füüsilist kaklust). Me paugutame uksi, trambime jalgu, lubame kodust ära kolida. Üks on nelikümmend, teine kaheksa, aga me kakleme ühtemoodi. Me oleme üksteise peegelpilt. Emotsionaalsed ja kangekaelsed, Ida rohkemgi kui mina. Meie tülide ajal läheb Marek lihtsalt eemale. Ta on püüdnud meid lahutada, aga kui meie tahame kakelda, siis meie peame ära saama kakelda. “Tead, mis,” on Marek öelnud, “varem mul oli vaid üks “hull”, aga nüüd ma pean siin kahe “hulluga” hakkama saama.” Ega ta midagi valesti ei ütle. Kaks kõva teadagi head jahu ei jahvata. Vähemalt tülitsemise ajal.

Ja siis me lepime ära. Poeme üksteisele kaissu, vabandame, räägime südamest nagu naine naisega ning teeme plaane, mida me järgmiseks koos ette võtame. Emana on see selline natukene bitter sweet tunne. Ma tunnen esiteks süümepiinu, et olen kakelnud kaheksaastase lapsega, tülitsenud nii, et me kõik nutame, aga ma tunnen ka kõige suuremat heldimuse ja armastuse tunnet kui me siis koos rahulikult istume ja ma mõistan, millise kingituse Ida on mulle teinud, et mind oma emaks on valinud. Bitter. Sweet. Magusalt mõru. Mõrudalt magus. Armastus. Võib olla teile tundub,e t pillun jällegi siin tobedaid klišeesid, sest kui mulle peale vaadata, siis olen ma kindlasti paljude jaoks külm nagu jääkuninganna. Ei vaidle vastu. Aga ma olen kirglik. Kirglik kaklemises. Kirglik armastuses. Ja kui ma midagi armastan, siis nii, et kõik see väline jää sulab. Minu sees on peidus soe ja kirglik ema. Ei hea ega halb. Inimlik.

Kaheksa aastat Britt Ida Loviisa emana on mind palju muutnud. Ma olen mõistnud, et elu ei saagi kogu aeg olla nagu ajakirja klantspildil, kuigi ma tahaks. Ma olen mõistnud, et Ida tuba ei saagi olema kogu aeg korras, sest meie arusaam koristamisest ja kaunistamisest on erinev. Ma ei viska kaunistusi prügikasti, vaid kiidan ta loovust. Ma panen uhkusega kaela joogikõrtest kee ning raamin ära ta joonistused nagu need oleks noore Picasso enda tehtud. Ma olen mõistnud, et meie riietumismaitse ja muusikamaitse on erinev ja hakkabki olema, kuigi ma ei tahaks. Ma tahaks, et ta oleks väikene mini-me. Ja siis ma taipan, et erinevast riietumisstiilist hoolimata, ta ongi. Minu väikene mini-me. Kirglik. Sellepärast me nii kaklemegi. Ja nii armastamegi.

This image has an empty alt attribute; its file name is mg_0819.jpg

Väikestel lastel on väikesed peod,väikesed südamed, väikesed teod…

Väikestel lastel on veeselged silmad

nende jaoks selged ka vihmased ilmad!

Väikestel lastel on looduse juuksed,tõeline naer ja tõelised nuuksed…

Jäägu neil silmad veel kauaks nii särama,lahti siis neile kõik maailma väravad!

Palju õnne, Britt Ida Loviisa!

Megadiip suguvõsa süvaanalüüs

Vähemalt selline mõte mul kirjutada oli peale oma sünnipäeva. Ei. ärge õnnitlege, tegelikult oli mul sünnipäev juba märtsis, aga kui see teatud moodsatel põhjustel kolm korda edasi tuli lükata, siis ma leppisin sellega, et ju pole ette nähtud. Ja oleme ausad, mulle ei meeldi sünnipäevad, sest tähelepanu on liiga palju, mulle ei meeldi. Või nii ma arvan iga kord kui siiski sünnipäeva pean ja pärast ütlen, et isssssand kui äge oli. Võib-olla ma eksin, aga viimati pidasingi ma suurelt sünnipäeva kui ma 30. sain. See pidu on legend, sest need, kes olid, need teavad, kuidas mul draama peale tuli ja ma lokkide lehvides nutta lahistasin, et täitsa p…es pidu.

Seekord draamat ei tulnud. Tuli vaid kokku ports häid sõpru ja sugulasi. Olude sunnil ei saanud emapoolsed sugulased tulla, aga olid kohal isapoolsed. Ja kui me siis hilistel öötundidel rääkisime, kes mida ja kuidas minust mäletab, tekkis mul tunne, et kirjutaks megadiibi suguvõsa süvaanalüüsi. Mitte midagi halba kusjuures, vaid seda, et tegelikult ei teadnud ma neist kuigi palju enne seda kui Ida sündis. Nemad minust ka. Lapsena käisin ma läbi küll palju oma ühe tädi lastega, kuid teistega hakkasime me suhtlema alles kaheksa aastat tagasi. Isegi oma vennaga ei suhelnud ma rohkem kui moe pärast ülikooli lõpetamisel ja pulmas. Ma mäletan, et ta ütles mulle kunagi, et “miks sa varem ei öelnud, et sa nii normaalne oled, me oleks võinud ammu juba suhelda” ja see lause võtabki laias laastus isapoolse suguvõsa megadiibi süvaanalüüsi kokku. “Miks ma varem ei teadnud, et nad kõik nii lahedad on, me oleks võinud palju varem suhelda!”

Samas parem hilja kui mitte kunagi. Sünnipäev kestis varahommikuni. Mina ärkasin Ida kõrvalt voodist täpselt nii nagu ma sinna kukkusin. Tossud olid ka veel jalas. Tugevamad ei olnud veel magama läinudki.

Nii lahedat pidu ei ole ammu olnud. Ja kuna tartlased ei tulnud, siis tekkis meil ketserlik mõte teha afterparty Vasulas. Naersime, et meie võime ju tahta teha, aga kas nemad ka tahavad ja lubavad. Leppisime kokku, et ei küsigi, et lihtsalt vajume üks nädalavahetus kohale. Nali. Samas sellist pidu võiks korrata küll. Isegi ilm oli ilus.

Snobism või normaalsus?

Olgu, ei ole mina ka patust puhas. Mulle meeldivad ka ilusad asjad ja ilusad asjad on tihtilugu kallid. Selles mõttes ei ole ma nii lilled ja liblikad maalaps midagi, samas pean ma ka tunnistama, et mulle meeldivad lihtsad asjad ja asjade asemel üldsegi emotsioonid. Positiivseid emotsioone võivad pakkuda nii kallid või pigem soodsamad asjad. Eriti kui me räägime lapsest.

Mõnikord rõõmustab Idat näiteks viis eurot maksnud tobe vidin rohkem kui Lego komplekt, mis üldjuhul ei maksa vähe. Muide, viimasest rääkides, siis puhkuse ajal Tartusse sõites leidsime me Jõgeva Maximast mingi reisi-Lego. Pisikene karbikene (hinna jään võlgu, aga kindlasti alla kümne euro), kuhu sisse sai ehitada mini-Lego maailma. Autoreisil megaäge ajaveetmiseks. Ma ei olnud sellist varem näinud. Tartust sai ta ühe sellise 5eurose torumoodi vidina, mida saab trepist alla visata ja see siis astmetelt lahti rullub. Tobe asi, aga lapsele meeldis. Et te ei arvaks, et ma Idale kogu aeg mingeid suvalisi asju kokku ostan, siis pean ütlema, et tegelikult on asi suisa vastupidi – ma ostan talle väga vähe asju. Mänguasju. Riiete koha pealt on mul oma soft spot kahjuks. Oleme lubanud tal oma raha eest ka osta, mida ise tahab ja aegajalt tuleb mullegi helluse hoog peale ja ostan talle mõne 30-40 eurot maksva maniküürikomplekti või muud sellist, millega ma tean, et ta mängib vaid lühikest aega, aga eks see käib ka lapsepõlve juurde. Kõike ei saa keelata ja kõik ei saa hariv ja analüüsitult hea/püsiv/vajalik olla.

Vahepalana nagu mulle kombeks tuleb mulle meelde kui Norras mu vahetusvanemad mulle kulutamiseks 500 NOK´i andsid. See oli aastal 1997 üüratu raha. Me läksime mu vahetusõega shoppama ja ma ostsin selle eest seeliku ja pluusi. Ma mäletan, et ütlesin Gurile, et issake, mul ei ole ju neid tegelikult vaja, et need on nii kallid, ja ma mäletan, et ta vastas, et kõike ei saa võtta nii, et peab olema vajalik või kasulik. Mõnikord on mõnda asja lihtsalt vaja, sest on tuju. Ja nii suhtun ma ka Ida vidinatesse. Vahest on lihtsalt vaja, sest on tuju.

Näiteks sünnipäevadel, kuhu siiani on olnud kutsutud terve lasteaiarühm, olen ma palunud tuua just suvalisi kingitusi (st vihje olen andnud, mis Idale meeldib), mitte raha, põhjusel, et ma olen näinud, kui palju emotsioone pakub see pakkide lahti harutamine, asi ise seal sees on ehk teisejärgulinegi, aga see elevus ja põnevus, proovimine ja katsetamine, see on minu meelest lahe. Isegi kui asi läheb peale teist mängimist katki või on selline, millega mängitaksegi vaid korra, siis mu meelest aastas korra võib laps saada ka nö pahna. Üldse mitte halvas mõttes, aga no saate aru, asju, mida ma muidu talle koju ei osta ja millest ta võib olla puudustki tunneb. Las ta kord aastas lustib. Või kui keegi saadab talle jõuludeks või mõneks muuks tähtpäevaks mõne mänguasja, siis ei pane see ka mind kulmu kergitama.

Küll aga pani mind kulmu kergitama üks artikkel, kus üks ema kirjutas, et ostab oma lastele eranditult vaid Legosid, sest nendega mängimise võimalused on lõputud, need on harivad ning ta ei lase ka kellelgi teisel lastele midagi muud kinkida. Ta läks lausa nii kaugele, et kirjutas, et midagi ei häiri teda rohkem kui see kui lastele kingitakse midagi suvalisest supermarketi mänguasja- osakonnast ning ta teeb lahti lastele teiste sugulaste või tuttavate poolt saadetud jõulupakid, sest ta ei taha näha laste kurbust kui suvaline mänguasi katki läheb peale esimest mängimist. Ta annetab need enne kui lapsed näevad üldse ära. See artikkel pani mind tõesti kulmu kergitama. Mu meelest on see pesuehtne snobism. Et juhul kui sa ei kingi mulle täpselt seda asja, mida ma tahan, siis ära kingi parem üldse midagi. Nojah, ühelt poolt on see ju õige, sest kui keegi kingiks mulle näiteks roosa sitsidega või karvase padja, millele oleks peale tikitud imal tekst, siis ega ma ei oskaks seda tõesti kusagil kasutada. Ida samas oleks õnnelik kui selle endale saaks. Ma mõtlen seda, et kuidagi nii snoobilt kõlab see, et keegi teeb lahti lastele kingitud pakid, et näha, kas seal sees on midagi suvalist supermarketi mänguasjapoest, mis majja ei sobi. Või et need asjad, mis endale ei sobi, sest lähevad katki, annetatakse edasi. Et kellelegi teisele peavad siis kohe katki minevad asjad sobima? Ma päriselt ei kujuta ette, et (väljamõeldud) vanatädi Elfriide saadab Idale jõuludeks supermarketist ostetud viie-eurose nuku ja ma ei anna talle seda kätte, sest suure tõenäosusega tuleb sellel nukul käsi või jalg küljest ära peale mingit mängimist. Võib olla see on normaalne,aga mina ei mõista sellist suhtumist.

Kolgend

Ma sain 40. Mitte midagi ei muutunud. Ikka sama hurmav ja kaunis nagu juba beebina. Te ei usu, et ma olin imeilus beebi? Vaadake ja veenduge ise.

Olgu olgu. Koerasaba sai liputatud, räägin nüüd siis tõsist juttu ka. Mul on alati hästi palju sõpru ja tuttavaid olnud, ma ausõna mõnikord ei tea, miks need inimesed minuga sõbrad on, sest ega ma kõikse parem sõber ise ei ole. Sõbranna küsis hiljuti, et kas sa Pille (nimi muudetud) ka kutsud sünnipäevale. Vastasin, et ei teagi, sest me ei suhtle nii tihti. Sõbranna vastas selle peale, et kuule, me ei suhtleks ka kui ma ise sulle ei helistaks. Tõsi. Ma ei mäleta, millal ma mõnele sõbrannale ise helistasin. Aga nemad helistavad ja peavad meeles. Alati. Võib olla nüüd kui ma olen täiskasvanu, peaks ka seda ise helistamist proovima. Nääh, kellele ma valetan.

Koroonasünnipäev uhkes üksinduses mööduski tänu sõprade ja tuttavate ja blogilugejate, keda ma pean juba kohati ka sõpradeks, just nagu tunneks ammu, kuigi pole mõnega kohtunudki, soovidele kuidagi nii erilise päevana. Kõlab juustuselt, aga ma tundsin end nii armastatult. ja kui palju väikeseid armsaid üllatusi see päev täis oli. Kohale toodud tulpidest postkaartide ja minust inspireeritud luuletusteni välja. Seda viimast võite Instagramist lugeda. Ma ei jaganud seda selleks, et näidata teile, et vaadake, ma olen teiste arvates ka nii äge, vaid selleks, et endale meenutada, mida ma olen saavutanud igasugu takistuste kiuste. Seda ei ole sugugi vähe, kuid kohati kipub meelest minema. Ikka tahaks ju rohkem. Ei peaks. Õhtul kui Ida minu ja Mareki vahele kaissu magama puges, tundsin, et mul on olemas kõik ja rokemgi veel.

Ja nüüd mu on Max Mara saapad ka, mida ma emmelt olen umbes kümme aastat nillinud. Ta kunagi ostis endale uhked lakksaapad ja need on tal siiani kapis karbi sees seisnud. Sellised saapad ei tohiks kapis seista. Nii ma olen neid ikka paar korda saanud kanda, kuid nii palju pole ta leebunud, et mu pidevale nillimisele järgi anda ja need siiski mulle anda. Aega läks, aga asja sai. Kümme aastat ja saapad on minu! Emad jäävad ikka emadeks, vahet pole kui vana see laps on. Kui ikka laps midagi väga tahab, siis ema annab lõpuks järele. Peaasi, et laps rahul oleks.

Ühesõnaga. 40 on uus 20. Ma küll tunnen nii.

Tädi

Lapsena oli mu elus ilmselt üks kõige olulisemaid inimesi tädi Helju, mitte et ta ka hiljem seda ei oleks olnud, ikka oli tädi see, kellele ma kõik oma mured esimesena kurtsin, aga just lapsena oli ta mu jaoks eriliselt oluline. Ta oli alati olemas ja mõistis mind. Ta mõistis kui mind häirisid tedretäpid ja me proovisime koos neid sidruni ja kurgiga pleegitada ning tädi lubas mul koguda raha, et saaksin kosmeetiku juurde minna. Praegu tundub muidugi naljakas mure, aga varateismelisena oli see mure suurem kui kanda jõuaks. Tädi oli alati see, kes raha “laenas” – kirjutas laenud üles ka, aga me kõik teadsime vaikimisi, et see on lihtsalt moe pärast. Teinekord ütles, et see on snnipäevakink ette, isegi kui sünnipäevani oli mitu kuud aega, ja loomulikult kinkis sünnipäevaks uuesti raha. Tädi tegi mu eest ära kõik käsitöö tikkimised ja heegeldamised ning saatis mulle onu Endeliga teise linna otsa mulgi putru.

Tädid on üldse mu jaoks olulisel kohal olnud. Mul on neid palju olnud, nii päris oma tädisid kui ka lihtsalt naabritädisid. Ma ei tea, kas tänapäeval ka enam kõiki emade ja vanaemade sõbrannasid tädideks kutsuti, aga kui ma laps olin, siis oli ikka, et tädi Thea ja tädi Lola. Tädideks jäid nad elu lõpuni, kuigi kunagi tädi Lola pahandas, et no mis tädi ma olen, miks te ometi ei või niisama Lola öelda. Ma paar korda proovisin, aga see tundus nii vale. Ja siis mul oli (noh on siiani, aga nüüd ma olen samasse vanusesse kasvanud, sest vahet enam pole, kas 40 või 50 või 60) veel üks tädi, kes kinkis mulle sünnipäevadeks ja jõuludeks selliseid asju, millest ma muidu ei oleks osanud unistadagi. Näiteks lõhnaõlisid. Jällegi praegu tundub veider, et see nii suur asi oli, aga uskuge mind 90date keskpaigas ikka oli küll. Ma olin alati nii elevil kui see tädi külla tuli või ma võisin suvevaheaja onu ja tädi juures veeta.

Laias laastus võib öelda, et tädid on mind omamoodi ära hellitanud, aga samas on nad minu lapsepõlve nii ilusaks teinud. Ma ütleks, et õnnelik laps on see, kellel on nii palju tädisid.

Idal on samuti vedanud. Tal on ka palju tädisid. Tädisid, kes teda hellitavad ja poputavad. Mõnikord ma pahandan nende tädide peale kui nad oma ostude ja asjadega üle piiri lähevad, aga siis tulevad mulle meelde mu oma tädid ja kuidas ma saan oma lapsele keelata midagi, mis mulle endale on kunagi väga oluline olnud. Ma isegi “andsin” Idale ühe oma tädidest. Läksime Idaga üks päev vaidlema, et kelle oma tädi Pepe on. Ida arvas, et tema oma, mina arvasin, et ikka minu oma, sest ta on minu tädi kauem olnud ja pealegi kui piinlikult täpne olla, siis on ta Idale siiski vanatädi, aga lõpuks mõtlesin, et mis ma ikka lapsega vaidlen, las siis minu tädi olla ka tema tädi, niikuinii ta oli ühe teise tädi ka juba enda omaks kuulutanud. Õnnelikul lapsel on veel kaks päris oma tädi ka. Üks neist see minu väikene õde.

Aga kuidagi tundub mulle aina rohkem tunduma, et see väikene õde ei olegi enam nii väike. Sest kuidas muidu seletada seda, et eelmisel aastal sai korraga minust ka tädi. Tädi Eveliis. Peale emaks olemise on vist tädiks olemise kõige lahedam tiitel. Sest noh TÄDI ju. Kes teab, milline tädi minust saab, aga loodetavasti see maal elav tädi, kelle juures võib suvel paljajalu murul ja mullas joosta ning siis pesemata jalgadega magama minna. Võimalik, et ka jäätisese näoga, sest suvi ja Ussipesa ja jäätis ja pesemata lapsed käivad kokku.

On sellega, kuidas on, aga täna soovib tädi Eveliis tädi Marianile PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! Elagu tädid!

*Päisepildil tädi Helju, tädi Thea ja pisike tädi Marian. Mariani taga üks neist paljudest torudest, kus Brutselee oma perekonnaga elas.

Kummaline kummikutes kummitus kummitas Maarjamäe lossis

Ida hakkab oma sünnipäevast juba varakult rääkima, nii umbes pool aastat või rohkem, et me ikka teaksime kui olulise sündmusega tegu on ja et me seda maha ei magaks. Mida aeg lähemale, seda olulisemaks muutub üks küsimus – kus? Sel aastal tundus, et olulisemaks küsimuseks on hoopiski “kas”? Kas suurt pidu pidada või teha seda vaikselt pereringis? Kaldusime väikse peo poole ja olime juba Idagi pehmeks rääkinud, kui ühel hetkel tekkis mul üks mõte. Mina poleks ju mina kui ma kõik plaanitud ja selgeks räägitud mõtted peapeale ei ajaks?

Ma ei tea, miks, aga mulle tuli meelde eelmise aasta emadepäev, mille me veetsime Maarjamäe lossis, see oli üks hästi tore päev ja nii ma leidsin end uuesti Ajaloomuuseumi kodulehelt, avastasin, et nad korraldavad ka lastesünnipäevasid ning juba järgmisel hetkel kirjutasin ma neile ning olime paika pannud, et selle aasta sünnipäev saab toimuma just seal. Niimoodi ajab Eveliis asju. Paneb plaani paika, et pidu ei toimu. Ja siis otsustab, et toimub küll. Koos Maarjamäe lossi kummituse jahiga. See tundus nii põnev. Ida arvas sama. Ütles, et ta muidu valiks printsesside peo, aga poisid on kehvad printsessid, ent kummitus peaks kõigile meeldima. “Kui ta sõbralik on,” täpsustas ta. Ma olin üsna kindel, et Maarjamäe lossi kummitus on sõbralik. Sellises lossis ei saa kuri kummitus elada.

Pidu algas Laste Vabariigis ID-kaartide tegemisega. Kuidas sa muidu pääsed riiki, kus kehtib laste võim! See on selline kummaline vabariik, mis asub maakera laulupoolusel Niks-Naksi maailmajaos Ilusa Hallmere ääres, naaberriikideks Vigurjas Vahvariik ja Tasamõurikute Rõõmuriik, kus osad elanikud on pärit Südaaniast ja räägivad Lüvi keeles, teised elavad puu sees kapis ja räägivad igavuse peletamiseks idiprugat, see on vabariik, kus Mann Unistaja on üks president, aga kus presidendiks võib saada igaüks. Üks teistmoodi riik, mis kindlasti väärt külastamist. Peaasi, et õige ID-kaart kaasa saab!

Mis mulle hästi meeldib Laste Vabariigi juures on see, et see on justkui tavaline mängutuba, kus saab ronida ja turnida ja joosta ja liumäest alla lasta, aga et seal on olemas ka hariv pool. Tihti on nii, et kui öelda sõna “hariv”, siis hakatakse kartma, et see on igav. Mkm, vähemalt siin muuseumis seda kartma ei pea. Muidugi sõltub ilmselt palju ka ürituse läbiviijast. Siin kohal tahaksin ma teha etteruttavalt suure kummarduse ja aplodeerida Annelile, kes meie seltskonda läbi ajaloo kummituseni juhatas. Meie seltskond on parajad marakratid ja oskus nad ennast kuulama panna, kooris vastata, kõike kaasa teha, uudistada ja uurida ning huvi ja pinge säilitada – see on oskus omaette.

This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02855.jpg
This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02864.jpg

Kummaline kummikutes kummitus, kes Maarjamäel ringi kummitas, hakkas vist kärsituks muutuma ja nii hakkas lossi teisest otsast kostma hääli, mis andsid aimu, et ta tahab, et ta üles leitakse. Muidugi võisid need hääled tulla ka teistelt lossi külastajatelt, sest lossidega on selline lugu, et täpselt ei saa aru, kust need helid tulevad ja kes neid teeb. Ainus viis teada saamiseks oli alustada kummituse jahiga. Kummitus oli muidugi kaval. Kõige peal krigistas uksi ühes toas, siis teises nurgas, siis jättis mulje, et tegu on muuseumi külastajatega ja et teda pole üldse olemas ja lõpuks meelitas kõik lapsed suurde saali, pani ukse lukku, lasi tuled kustu ja…

Hakkas hirmus?

Ärge kartke, ma ju ütlesin, et sellises lossis, kus vanasti asus ka suhkruladu, ei saa elada kuri kummitus. Kummitus kustutas tuled, et temast ja lossi ajaloost tehtud filmi oleks parem vaadata.

Siis kadus kummitus jällegi jäljetult. Tuled läksid tagasi põlema ning oli näha, et kummitus oli pimeduse katte all samal ajal kui kõik filmi vaatasid lastele mõned tegevused organiseerinud. Ilmselt ikka selleks, et aega võita, lapsed maha raputada ja end paremini ära peita. Lapsed ei pannud seda pahaks. Kilgete ja rõõmuhüüete järgi võis järeldada, et neil oli vägagi lõbus!

Lossi kummitus oli selline kummaline kuju, et ise e tahtnud, et lapsed ta kohe üles leiaksid, aga siis kui lapsed liiga kauaks olid tast maha jäänud ja teiste tegevustega hõivatud , hakkas ta jälle kärsituks muutuma ning meelitas lapsi mööda lossi edasi liikuma. Juhatas nad läbi ajaloo järgmisse ruumi, kus esmalt sai nähtamatu tindiga talle, sõbrale või iseendale sõnum kirjutada ja siis andis lastele ka väikese vihje, mille abil talle lähemale jõuda.

Kuidas lugeda vihjet, mis on kirjutatud nähtamatu tindiga? Päris tobe on ju vaadata tühja paberilehte, kus peaks olema midagi kirjas, aga kuidagi ei näe lugeda. Sellisel juhul tuleb appi triikraud. Kes veidike vanemad on, need ehk mäletavad ise ka, et nähtamatu tindiga kirjutatud tekst tuli välja kui sellest kuuma triikrauaga üle käia. Ja kui nähtamatut tinti ei juhtu olema, sest no teate küll, see on ka sama defitsiitne värk nagu nähtamatuse pulber, siis saab piimaga ka salakirju kirjutada.

Kummituselt saadud vihje pani meid sokke otsima ja juhatas meid niimoodi lossitornini, kus oligi väidetavalt kummituse kodu.

Kui lossitorni jõudes olid lapsed esialgu ikka veendumusel, et kummitusi ei ole olemas ja hääled, mida me kuulsime, olid lihtsalt maja hääled, siis lossitorni trepi all hiirvaikselt kuulates tuli tornist liiga kummalisi hääli, nii et ikka natukene kiskus kahtlema. Muidugi oli jälle võimalik, et see kõik oli kaja nendest helidest, mida me olime kuulnud selle salapärases kohvri, mille me sealt trepilt leidsime, seest, aga kindel ei saanud enam milleski olla. Kummitus võis lossitornis päriselt olemas olla ja ootas seal.

Korraks läks lastel meelest ära, et lossi kummitus on ju sõbralik ja natukene hakkas hirmus ka, aga seda vaid korraks. Siis tuli meelde, et siin lossis on hea kummitus ja kõik julgesid lossitorni uudistama minna. Kas me seal lõpuks kummitusega ka päriselt kohtusime või viskas ta meile mõne vimka, seda ma teile ei ütle. Muidu ei ju enam põnev kui ise sinna satute!

“Aitäh, emme, see oli maailma parim sünnipäev!” ütles Ida peo lõppedes ja kallistas mind. Selle põhjal võib vist öelda, et mitte vaid mina ei pidanud kummituse jahti äärmiselt meeleolukaks ja lõbusaks. Veelkord aitäh Annelile ja Ajaloomuuseumile ning muidugi kõikidele sõpradele, kes kohal olid.

*Kuigi pidu toimus koostöös Ajaloomuuseumiga, siis on raske seda otseselt koostööpostituseks nimetada, sest koha ja peo valisime me ikkagi ise oma huvide ja soovide järgi, lihtsalt saime Ajaloomuuseumi poolt selle sünnipäevakingina soodsamalt.

“Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall!”  

Ma olin Idale lubanud, et minu sünnipäeva puhul läheme me sel nädalavahetusel spaasse. Ta oli päevi lugenud ja veel eile hommikul kilkas mulle, et kas me kaheks ööks ei saaks jääda, et siis ta saaks rohkem ujuda. Õhtul koju minnes pidin ma talle kurva uudise teatavaks tegema ja olukorda selgitama. Muidugi oli ta pettunud ega saanud olukorra tõsidusest aru kohe. Paljud täiskasvanudki ei saa aru, mida siis veel kuueaastaselt oodata. Kuna ta siiski on üsna terane ja taiplik laps, siis kogemata hakkasime me talle olukorda selgitama nagu täiskasvanule. Sealhulgas lipsas üle huulte ka, et kui inimesed käsi ei pese ja kodus ei ole, siis nad surevad ära. Aasta vanemad, ma tean, jätame selle kommenteerimise.

Ida läks tuppa multikaid vaatama, me jäime Marekiga kööki – arutama olukorda tööst, majandusest ja mina tegin süüa. Korraga kutsus Ida üht meist tuppa. Istus diivanil ja nuttis. Nuttis, sest tal oli hirm, et ta sureb ära, kuna ta ei ole kogu aeg käsi pesnud. Mu süda tahtis murduda, et olime lapse oma lollusest ära hirmutanud. Võtsime ta tugevalt kaissu ja selgitasime, et lastele ei ole see nii ohtlik, pigem vanadele, et nüüd on oluline kodus olla, käsi pesta, et meil ei ole nii suurt ohtu, kuna me elame metsas. See rahustas teda. Korraks. Siis tulid järgmised küsimused. Aga kes meil vanad on? Ega teie ju vanad ei ole?  Rahustasime teda, et meie oleme piisavalt noored. See muutis ta tuju heaks. Korraks. Sest keegi peab ju ikkagi vana olema. Kas vanaema Ülle on vana?  Kas vanaisa on vana? Kas Merle on vana? Lubasime talle, et keegi ei ole nii vana, et peaks ohus olema nii kaua kuni nad kenasti käsi pesevad ja enda eest hoolitsevad. Aga vanaema Koidula? Pidime tunnistama, et jah, vanaema Koidula on tõesti vana, kuid rahustasime teda jällegi, et õnneks vanaema Koidu ei käi kodust väljas ja ei ole ka kõige suuremas ohus. Laps sai küll maha rahustatud, kuid näha oli ikka, et ta oli mures. Kes ei oleks. Me kõik oleme, aga lapse muret on kõige raskem näha. Paanikat ei taha tekitada ja ikka püüad asja huumoriga võtta, sest hea nali aitab alati, aga samas tunned ikka sees muret. Ja kerget hirmu. Mitte isegi niivõrd tervise vaid selle ees, et mis nüüd edasi saab.

Hommikul kinkis Ida mulle sünnipäevaks punase õhupalli. See oli hea kink. “Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall!”

Kus kadunud oled?

“Kus kadunud jälle oled?” küsis üks mu tuttav. Vaatasin ringi ja mõtlesin, ei ole ju kadunud, täitsa olemas olen. Arusaadaval põhjusel mõtles ta, et kui ei blogi = kadunud.  Ma olen umbes viis-kuus korda mõelnud, et vot sellest blogiks, aga siis tunnen, et ei viitsi, lihtsalt ei viitsi. Tahaks, aga ei viitsi. Ülim laiskus, eksju. Aga noh, et näidata, et ma ei ole mitte päris kadunud, siis paar päeva tagasi küsis Marek mult, et mis ma sünnipäeval teha tahan. Ütlesin, et midagi ei taha, et unustame selle sünnipäeva. Või et, mis ma kingiks tahan. Mis ma oskan sellele vastata?

Päriselt, ma pole selle peale mõelnud. Või siis kahte-kolme asja tahaks – neli tuhat eurot, kõhnaks saada ja võib olla 13.03 Marekiga Fotografiskasse peole, aga kuna need kõik on sellised kättesaamatud plaanid, siis rohkem polegi. Ah jaa, igaks juhuks ütlen, et viimane – peole minek koos kahekesi – on ulme, sest meil ei ole lihtsalt lapsehoidjat, mitte selle pärast,  et me koos ei tahaks käia peale sada aastat abielu. Viimati Pärnus käisime koos, aga ausalt öeldes 600km sõitu selleks, et lapsehoidja oleks üheks nädalavahetuse-peoks ei tundu enam midagi sellist, mida väga korrata viitsiks. Ja mina ei tea, kust teised inimesed neid lapsehoidjaid leiavad, mina ei ole leidnud kedagi, kes ei asuks teises linna otsas. Ikka ju tahaks sellist, kes asuks kodu lähedal või veel parem meie kodus last hoiaks. Ühesõnaga…Ulme.

Nädalavahetusel poodides kolades käisin ka raamatupoodides ja siis mulle tuli meelde, et ah jaa, kaks asja on tõesti, mida ma võib olla tahaksin. Mitte et ma arvaksin, et inimesed peaksid mulle hullult kinke tahtma teha, kuid mingil põhjusel osad inimesed tahavad. Siin on üks asi, milleta ma elada ei saa – Wreck this journal.  Lapsik? Võib olla. Aga mulle tundub see praegusel ajal kui kõik on liiga mittelapsikud ja tõsised, selline vahva asi, millega tegeleda kui blogida ei viitsi ja Netflix on ka läbi vaadatud. Apollos ja Rahva Raamatus on mõlemas müügil, RR-s poole odavamalt.  Teine raamat, mis ma mõtle, et võiks olemas olla, on Bränd nimega sina. Oma raha eest ma seda ei ostaks, aga olles ühe autori koolitusega kokku puutunud ja natuke seda raamatut ka sirvinud, siis huvi tekitas ja olemas nagu võiks täitsa olla. Pean tunnistama, et olen väga paljud Olesja näpunäited edukalt kasutusele võtnud ja võimalik, et siit leiaks ka midagi, mis töös kasulik oleks jälle.

Ahjaa. Kirsti Timmeri Taroskoop võiks ka olemas olla. Pagan, kus ma olen pahane, et ta neti taroskoop nüüd video kujul on. Mulle nii meeldis ta nädala taroskoopi LUGEDA, aga videot vaadata – pole aega, kui meelde tuleb, et vaataks, siis ei saa ja nii ta kadunud mu jaoks ongi. Saaks siis vähemalt raamatustki lugeda kui väga puudust tunnen. Mina ei saa aru, kuidas inimesed räägivad, et neile meeldivad videod ja vlogid rohkem, et on mugavam ja kiirem. Kuidas? Mul ei ole küll aega videosid vaadata, üldse ei kutsu kohe. A no samas ma juba nii vana ka, et teatud trendid ei peagi mu jaoks enam “sensi meikima”.

 

Ei saa olla õnnetu kui sul on õhupall. Ja jäätis. Ja sõbrad.

Lapse sünnipäev ei ole ammu enam selline nagu omal ajal kui kutsuti kolm-neli sõpra, istuti rahulikult diivani laua taga kartulisalatit süües ja ainus meelelahutus oli morsiklaasi kaunistava suhkruringi limpsimine. Laste sünnipäevad on big business ja vanematele paras peavalu. Isegi stress, sest vaja on leida see õige mängutuba, tellida need õiged kaunistused, see õige tort ja see õige õhtujuht.  Hakkasin minagi mingi hetk mängutubasid läbi vaatama, aga need, mis mulle meeldisid olid kahjuks liiga väikesed. Näiteks vahva Iidama ja Aadama sünnipäeva ruum oli liiga väike, kuigi koristuspidu tundus väga vahva, mõned teise koha jaoks oli Ida veel liiga väike, suure osa mängutubadest praakisin ma ise välja, sest need ei tekitanud minus mingit emotsiooni ja teise osa jätsin ma kõrvale pärast hinnapakkumiste saamist. 250-300 eurot. Kolme tunni rendi eest. Kas te teete minuga nalja, mõtlesin ma. Kui siia lisada veel toit ja õhtujuht, siis läheb KUUEAASTASE lapse peoeelarve kiiresti 500 euroni. See on täielik absurd!

DSC01205.JPGDSC01259.JPG

(HEA) õhtujuht on minu arvates oluline, sest muidu tormavad lapsed lihtsalt niisama ringi ja see ei ole minu jaoks sünnipäeva eesmärk. Sünnipäev on sõpradega koos aja veetmine ja hea õhtujuht suudab lapsed koos mängima panna. Meie oleme kolm aastat kasutanud Ellini teenuseid. Ta lihtsalt on nii lõbus, lapsemeelne ja oskab suurepäraselt hallata suurt gruppi suhkrulaksu üledoosis lapsi. Ma arvan, et ta jääb Ida sünnipäevasid korraldama kuni Ida saab 18. Milleks rikkuda traditsiooni ja toimivat valemit? Kui teil on vaja väga head õhtujuhti, õhupallimeistrit, näomaalingute tegijat, siis Glimm on see koht, kuhu ma soovitan teil pöörduda.

DSC01122.JPGDSC01372.JPGDSC01267.JPGDSC01155.JPGDSC01335.JPG

Ühesõnaga jõudsin ma aina enam veendumusele, et kordame eelmisel aastal väga hästi toiminud valemit ehk siis ma otsustasin koduse peo kasuks. Ühel hetkel võttis üks peodekoratsioone pakkuv ettevõte ühendust ühe mu tuttava blogiga, neile sel hetkel see teema huvi ei pakkunud ja nad suunasid selle ettevõtte minu poole. Kirjutasin neile, et jah, võime koostööd teha küll, et meil just sünnipäev tulemas ja miks ka mitte teha pidu pidzaamapeo stiilis nagu nad soovisid. Vastust ma ei saanud, kirjutasin siis uuesti, et andku teada, mida nad mõtlevad, sest ma pean hakkama pidu organiseerima. Sain vastuseks, et me ei ole siiski sihtgrupp, aga nad jätavad mu andmed alles, et võib olla tulevikus. Siis ei suutnud ma oma sarkasmi tagasi hoida, tänasin ja vastasin, et kui me hetkel ei ole sihtgrupp teenusele, mis on mõeldud pigem väikelastele, siis ilmselgelt ei ole me sihtgrupp ka hiljem. Nii palju siis sellest. Kui ma nüüd etteruttavalt ütlen, et nende teenus maksab 79+ eurot, siis mul kulus dekoratsioonide peale (Tigeri poest) kümme eurot ja mu meelest sai päris lahe. Kui mõned plasttopsid välja arvata, siis ma julgen öelda, et me tekitasime tunduvalt vähem prahti juurde maailma. Ühesõnaga, laiskus ja mugavus on üks asi ning muidugi on hea kui on erinevad teenused olemas, kuid paari õhupalli täispuhumine ei ole ka kuigi konti murdev.   Ülejäänud 69 euro eest rentisime Jätmanist pehme jäätise masina.  See oli hitt! Vaadake ise, Ida ei jaksanud ära oodata, millal jäätis valmis saab ja kui lõpuks jäätis valmis oli meenutas järjekord “vana head” nõuka-aega. Enda lapsepõlv tuli meelde kui sai “Pingiviini” jäätise sabas seistud.

DSC01094DSC01091DSC01173

Tordi valik oli lihtne – juba meie tutvusringkonnas klassikaks saanud Selveri köögi Sajajalgsekook. Ma olen nii laisk vanem, et ma ei viitsiks neid torte tükeldada – kellele lillega, kellele liblikaga, kellele Elsa juustega, kellele krooniga, pisarad ja draama ning lõpuks kook, mida tihti isegi ei sööda. Ussikoogiga on lihtne. Me oleme seda nüüd mitu aastat järjest ostnud ja meie tuttavad samuti, et mulle tundub, et järgmisel aastal tuleb vahelduseks midagi uut (aga sama lihtsat!) välja mõelda.  Üldse olen ma aastatega ikka nii targaks saanud, et toidule väga ei panustagi. Lapsed ei söö suurt mitte midagi ju mänguhoos. Tellisingi Selveri köögist vaid viineripirukaid ja tegime ise Idaga kartulisalatit. Tänapäeval on ka salati tegemine ju nii lihtsaks tehtud. Kõik on hakitud kujul poes olemas. Lisaks see mõnus tunne lapsele, et ta on ise oma sünnipäevaks toidu teinud.

DSC01085DSC01225DSC01227

Ja teate, ma ei tea, kas lapsed ongi juba nii palju suured, aga absoluutselt ei olnud nii, et peale sünnipäeva oleks majast nagu torm üle käinud. Muidugi olid mänguasjad laiali ja paar jäätiseplekki ning natuke limonaadi põrandal, aga rõõm peost oli palju suurem kui see väikene koristamine pärast. Ma olin natuke kaval ka. Kui Ida tahtis kinke lahti tegema hakata, siis tingimuseks oli see, et ülemisel korrusel on asjad kokku pandud. Panidki. Loominguliselt, viskasid kõik asjad Olisse, aga üldpilt oli puhas, nii et mul ei olnud midagi neile ette heita. Kinkide avamine võis alata! Mul oli küll selline tunne nagu oleks vanemad mänguasja poed tühjaks ostnud.

DSC01319DSC01421.JPG

No vot. Niimoodi koduselt trallides see kuues sünnipäev mööduski. Maru lõbus oli. Afterpartyna istusime me onude-tädide-vanaemadega poole ööni üleval filme vaadates.  Enne seda läks veel tormi tõttu mõneks ajaks elekter ära ja tegi selle sünnipäeva kuidagi veel omanäolisemaks ja meeldejäävamaks. Küünlavalgel voodeid teha oli omaette kogemus. Natuke oli lausa kahju, et tunni aja pärast elekter tagasi tuli, aga sama kui poleks tulnud, siis oleks meie filmiõhtu ära jäänud. Hommikul jätkasime samamoodi teleka ees, traditisooniliselt tekkide sisse mähituna, nagu oleks lõputu küünlapäev (olete seda filmi näinud?), et kõik kordub. Õhtu lõppes tordi, Legode ja filmidega. Hommik algas samamoodi. Mõnus laisk “trussikute väel kodus ringi kondamise päev”. Ida ütles, et ta ei panegi täna end riidesse. Aga miks peakski. Ideaalne pühapäev.

DSC01233.JPG

DSC01070DSC01428

Mängutoa mitterentimisest “üle jäänud” raha eest ostime Idale sünnipäevaks Oli. Sellest uuest koduloomast räägin ma varsti natuke lähemalt ka.

DSC01132

Postitus EI OLE sündinud koostöös ühegi siin mainitud ettevõttega, kõik on ise tellitud ja ostetud. 

 

 

Igaaastane suve suursündmus

Suviti on alati olemas olnud mingid suursündmused, mida aastast aastasse oodata. Kunagi oli selleks Aasta Hiti suvetuur Nancy ja Musta Q ning 2QuickStartiga (täielik pühaüritus!), siis Pühajärve Beach Party (kes seal ei käinud, seda polnud olemas!), siis Õllesummer (jah, mingi aeg oli see ikka väga kuum üritus!), loomulikult jaanipäevapeod (alati hakkas enna jaanipäeva pihta hullem organiseerimine, kus olla ja mida teha!). Mida aastad aga edasi, seda rohkem sellised üritused ära kadusid. Selles mõttes, et jah on ka välja surnud, aga väga ei kujuta ette, et mõni suvepidu või – kontsert südame kiiremini põksuma paneks.

Need kõik on asendunud teistsuguste pidudega ja üks neist on juba kuus aastat mu sõbranna lapse sünnipäev. Kui ma muidu pean ütlema, et laste sünnipäevad ei ole minu kõige lemmikumad, siis see sünnipäev on selline, mida päriselt ootadki. See ei ole vaid lapse sünnipäev, vaid suvine perepidu, kus sõbrad kokku saavad. Me ei kohtu mõnikord aasta aega – välja arvata need klassikalised kokkujooksmised laevas või lennujaamades-  sest no teate ise, kuidas see aeg lendab, aga see sünnipäev on igasuvine must. Suve suursündmus.

Mõnikord nendega koos olles me ikka naerame, et ma tunnen oma sõbranna meest ju tunduvalt kauem kui sõbrannat. Mu sõbranna mees on mu klassivend, me olime väga head sõbrad terve kooliaeg, aga peale keskkooli lõppu me väga ei suhelnud, kui mitte öelda, et üldse ei suhelnud. Siis aga juhtus nii, et ma sain  kogemata kokku ta naisega, meil olid ühevanused lapsed ja nii hakkasime meie suhtlema. Minu klassivennast sai hoopis minu sõbranna mees. Mu teisel klassiõel, kes terve mu elu ka üks parimaid sõbrannasid olnud, on samuti Idaga sama vana laps, nii hakkasime me, kolm titemammat, omavahel läbi käima. Kaks klassiõde ja üks klassivenna naine, kellest sai sõbranna, kelle mees pole enam meie klassivend, vaid sõbranna mees. Loogiline lause, ma tean:)  Imelisel kombel klapivad omavahel hästi ka meie mehed ja laps(ed).  Muide, ma üldse ei imestaks kui varsti ühineks meie klassivenda-õdede-sõprade seltsiga veel üks klassivend. Kui sõbranna mees käis selle peo jaoks Jätmani jätsimasinat rentimas, millega tegelebki üks meie klassivend, sai ta teada, et nad elavad suhteliselt kõrvuti. Kummaliselt viib elu mõnikord vanad sõbrad uuesti kokku, kas pole.

Pilte vaadates, saate ehk aru, et miks vaid igasuvine lapse sünnipäev (üks kümnetest, kuhu peab minema), vaid oodatud kohtumine sõpradega. Mõni inimene on sündinud pidusid organiseerima. Selles majas on kõik viimse detailini läbi mõeldud. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen K-Õ-I-K!

64775636_477297523007616_5705383020693815296_n.jpg64538987_895979687467481_6045110363962212352_n64842393_684315591989294_8360883797125758976_n65013484_2311505358970867_9166632825930121216_n64838872_347428559253035_857818948853301248_n65007363_2891105790962446_1166912571026964480_n