Where´s the sauce?

Ma olen juba mitu nädalat kui mitte rohkem plaaninud külastada kohvikut SIIN, tundub selline nunnu lõunapausi koht, aga kahjuks minust natuke liiga kaugel, nii et muudkui lükkasin seda edasi. Eile jäi mulle Instagramis ette nende lõunapakkumine ja kuna nad on ka Woltis olemas, siis otsustasin ma oma lõunatoidu tellida just sealt.

Allolev suvikõrvitsa kurkumikastme ja peedisalatiga päevapakkumine on see, mis mind woltima meelitas. Take away´ga on see jama, et karpi on sellist kodust toitu keeruline ilusana serveerida, lisaks on oht, et toit sõidutades natukene loksub ja on kättesaades natuke segapuder. Üldse mitte etteheide, lihtsalt fakt ja põhjendus, miks pilt ei ole minu karbitoidust, vaid nende kodulehelt. Olete nõus, et näeb välja mõnus ja kodune?

Ma olen aru saanud, et kohvik SIIN konseptsioon ongi pakkuda mõnusat kodutoitu, nad ei püüa olla fancy restoran, kus keskmes on mõnikord palju muud kui toit, vaid tavaline koduköök. Sellega on nad suurepäraselt hakkama saanud. Muidugi on ehk natuke veider, et nii ütlen kui ise ei ole seal kohapeal käinudki. Aga ma olen näinud teiste postitusi ja hetkel tõesti olen oma arvamuse koha enda kohta kujundanud nende põhjal. Ma olen üldse kuulnud hästi palju kiidusõnu kohviku kohta, mul on oma kiiks, et kui midagi väga kiitma hakatakse ja mõnikord ka inimeste poolt, kes ei mõju mulle reklaamiallikana usaldusväärsetena, siis mul tekib kahtlus – kas on ikka nii umbehää või on tegu kinnimakstud reklaamiga? Ka tasuta lõuna ei ole niisama tasuta lõuna. Mina tellisin oma toidud ise. Lihtsalt igaks juhuks ütlen, et ei tekiks kahtlusi.

Kuidas siis päevapakkumine maitses? Kui aus olla, siis tatar oli maitsestamata ja natuke ülekeenud, see oleks olnud suur miinus kui seda ei oleks katnud imeline kurkumikaste. Ja kui ma ütlen imeline, siis ma mõtlen imeline! Suvikõrvitsakotletid on üldse üks mu lemmiksuvetoit, nii et siin ei ole vist küsimustki, kas maitses. Peedisalat oli nagu peedisalat ikka, mõnusalt küüslaugune nagu mulle meeldib. Kokkuvõttes ütlen ma aga siiski, et päevaka hitt oli kaste. Ja seda oli palju! See meeldis mulle. Ma olen mõnikord nagu Manu MKR-ist kui kastet liiga vähe on. Nagu “where´s the sauce?” eksju. Siin seda probleemi ei olnud ja seepärast ei jäänud esikohale ülekeedetud tatar, vaid mõnus suvikõrvitsakotleti, kastme kombinatsioon. Ports on täpselt selline mõnus pirakas nagu pildil, kõht saab viieka eest väga täis. Mulle meeldis.

Marek, kes ei ole eriline taimetoitude ja vegantoitude fänn, ei olnud sama vaimustunud. Ütles, et kõhu sai täis, aga maitseelamust ei pakkunud. Midagi muud oleks ka imelik olnud, sest ma ei tea, kas te teate, aga ta kohe kardab kui tuleb suvikõrvitsa hooaeg, sest siis on mul igas toidus seda ja ma vist olen aastatega ta üleküllastanud sellest maitsest. Kas mina tellin sellest kohvikust uuesti või lähen sinna lõunastama? Kindlasti. Kui ma töötaks jätkuvalt Telliskivis, siis võiks mind seal üsna tihedalt näha. Kohvik SIIN on mõnus vaheldus igasugusele fäänsindusele.

Mu õde oli sealt eile kaasa ostnud ka paar koogitükki – Twixi ja Bounty koogi. Kahjuks me neid maitsta ei saanud, sest Dexter sai karbi kätte ja meil õnnestus see küll ta hammaste vahelt kätte saada (nii et ei pea muretsema, et koer suhkrut ja šokolaadi sõi), aga kes see ikka koera näritud karbist enam kooki tahab maitsta. Hahh, oodake vaid natuke;) Niisiis tellisin ma lõunaks ka ühe tüki kooki. Raske heitluse peale jäi võitjaks Twixi kook. Pean aga tunnistama, et see mulle ei maitsenud kohe üldse. Oli minu jaoks liiga kuiv ja liiga suhkrune, liiiiiiiiiiiiiiiga magus. Ma ei ole eriline magusasõber ka, nii et minu jaoks oli see täiesti vale valik. Koju jõudes tuli mulle meelde see Dexteri näritud karp, mille me olime unustanud pesuruumi. Ma teadsin ju, et seal oli sees ka Bounty kook ja ma pidin minema vaatama, kas mul õnnestub seda sealt maitsta. Minu suureks õnneks oli kannatada saanud Twixi kook ja pool Bounty kooki oli täitsa söömiskõlbulik. Nii, et naera veel, et kes see ikka Dexteri näritud karbist kooki enam sööb. Selgub, et mina söön. Vat see kook oli maitsev. Julgen väga soovitada!

Seega. Võib olla ei ole see koht, kuhu peaks minema lihasööjast abikaasaga, aga sõbrannaga lõunatama või kooki sööma küll. Aa, ma olen nende juustuküpsist ka söönud. Väga suur positiivne üllatus oli.

11 euro eest lastevorsti degusteerimas

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ma olen kõigesööja ega ole toiduga väga pirtsakas. Ma võin lusikaga karbist ära süüa ka sweet chilli kastme, mis tuli kaasa „next level nuggetitega“, ja mida keegi teine ei söö. Aga mulle meeldib proovida uusi maitseid. Katsetada. Avastada uusi lemmikuid. Leida alternatiive. Ja olgugi, et suht koi, teate ju küll taaskasutus ja värgid särgid, siis maitselamuste ja kogemuste eest olen ma nõus maksma.

Uute maitsete mõttes olen ma väga õnnelik, et mul on oma „kodustatud vegan“, kes on mu maitsemaailma – ja mitte vähem – mõttemaailma avardanud. Ma ei arva enam ammu, et veganid söövad vaid muru (habemega nali, ah?) või et kõik vegan on kallis ja keeruline valmistada. Vegan-toite olen ma umbes aastaid kaheksa katsetanud ja pean ütlema, et kui alguses tundus mulle pea kõik uus ja huvitav ning maitsev, siis nüüd on mu maitse palju rohkem arenenud. Kõik ikka enam ei maitse. Ja mul on oma veganlemmikud. Maitsed, restoranid, inimesed.

Selle sissejuhatusega jõuame me uue veganrestorani ja -poeni „Oasis“. Kui sinna oleks eile sattunud kaheksa aasta tagune mina, kes alles proovib alternatiive liha- ja piimatoodetele, oleksin ma pettunud ja öelnud, et vegantoit ikka ei ole päris minu tassike teed. Aga eile sattus sinna praegune mina ja etteruttavalt võin öelda, et kahjuks ei avaldanud koht muljet ka tänasele minale.
Ei, ma valetan. KOHT avaldas mulle täiega muljet. See mõnus linnalik moodne „vaib“ (kas see on mu uus lemmiksõna?) , stiilne oaas keset Rotermanni, päike pildus mõnusalt kõrghoonete vahelt oma kiiri ja DJ mängis täpselt minu masti muusikat. Ma läheksin koha pärast IGA KELL tagasi. Vaadake ise!

Menüü tundus väga huvitav. Aa, oodake, enne seda pean ma natuke vinguma ka juba. Mulle ei meeldi oodata. Üleüldse, aga eriliselt ajab mind närvi kui ma istun restoranis lauda ja minust käiakse mitu korda mööda enne kui mind teretatakse ja siis läheb veel aega enne kui mulle menüü tuuakse. Ma tahan tähelepanu (hmmm, ehtne blogija?).

Igatahes, kui vaatate kodulehelt menüüd, siis kohapeal on menüü tunduvalt pikem. Eelroogasid on rohkem, salatid ja supid on eraldi, ka põhiroogasid on rohkem. Lisandunud on ka vaagnad jagamiseks. Me otsustasime sellest valikust võtta eelroaks Oasise poe rikkaliku liha ja juustu taldriku. Teate, mul on hästi paha seda kirjutada, ma ei taha uue koha suhtes bitchida, aga kui vaagen lauale tuli, oli mul hea meel, et olin siiski ka salati tellinud lisaks. Mul ei olnud kõht tühi ja tahtsin vaid näksida, kuid sellel rikkalikul vaagnal väga palju just näksimist ei olnud. Ma olin pettunud.


Okei, ütleme siis nii, et kogus mind isegi ei häirinud nii palju, see oli esimene reaktsioon, rohkem häiris mind hoopis kogu kompott ja väljapanek. Täna kui ma uuesti tagasi läksin (sinnani me veel jõuame) ja käsitööjuustude vaagna tellisin, leidsin ma end mõttelt, et kui see oleks salat olnud, siis see oleks isegi okei olnud, natuke veider oleks olnud küll süüa õunamoosiga lastevorsti, aga siiski.

Ma pean silmas seda, et snäkitaldrik minu jaoks ei ole selline, kus kõik asjad on üksteise peale kuhjatud ja nende kätte saamiseks ma pean kasutama nuga ja kahvlit. Lisaks, et ma ei saa aru, mida ma söön. Vorsti ja juustu all oli mitu erinevat kastet, mis omavahel segunesid kui üht või teist proovisime ja maitsetest ei olnud võimalik aru saada. Vorsti ja juustu peal oli veel moosi. Ma ei söö õunamoosi. Ma ei taha, et mind sunnitakse seda sööma, kui ma tahan proovida vaid vorsti. Ma tahan ise otsustada, millist kastet ja millega ma proovin. Ma üldse ei ütle midagi vorstide ja juustude kohta – need on eraldi väga maitsvad ja „suitsuvorst“ petab minu täiega ära, nii maitse kui konsistents (kuigi mu kolleeg ütles, et nüüd ta mõistab, mida tunnevad koerad kui nad kummikut närivad), ka hummused, moosid ja muu soust, mis taldrikul oli, oleks võib olla eraldi olnud täitsa okei (lihtsalt mina ei armasta moose, aga see on minu probleem), aga „kunstipäraselt“ taldrikule panduna maitseelamust ei saanud.

Kahjuks ei pakkunud vaagen ka silmailu. Mul oli vanaisa Andu, kes võttis kätte leivapätsi ja vorstilati ja nüsis sealt siis endale kõige nürima noaga jämedad viilud (kunagi ei kasutanud ta ka lõikelauda, vaid lõikas neid viile õhus), mida ta võileivaks nimetas. Mulle tuli neid viilakaid vaadates Andu meelde. Omamoodi nunnu ja nostalgiline – emotsiooni tekitamise eest kümme punkti, aga kui sul ei ole oma vanaisa Andut (ja isegi kui on), siis kas sa tahaksid vanaisa Andu vorstivõiku eest maksta 11 eurot? Ei ole nii, et paned lastevorstile peale törtsu õunamoosi, lisad rohelise lehekese ja saad gurmeetoidu. Leib oli kahjuks kuiv ja/või mitu päeva vana. Või äkki see kõik ikkagi on gurmee ja vaid mina olen ikka veel piisavalt kehva maitsega? Maakas nagu ma olen, et ei mõista lihtsalt peeneid asju.

Caesari salati valisin ma kookosepeekoni pärast. Seda ei olnud ma varem proovinud ja tundus midagi sellist, millega annab jälle pere ära petta (nagu sojahakklihaga). Ei saa, see oli kõige puhtakujulisem kookosekrõps. Mulle ei maitsenud. Kohe üldse. Ärge saage minust valesti aru, ma saan aru, et püütakse leida lihtsalt taimseid alternatiive, mis ei pea olema üks ühele ja teatud asendused on väga okeid, näiteks samas salatis artišokk kana asemel. Väga meeldis. Salati kohta ma ei saagi tegelikult midagi halba öelda, see oli täitsa maitsev, kaste ja «parmesan» olid väga mõnusad, kookose»peekoni» nokkisin ma lihtsalt välja. Väljanägemine oli okei. Minu arvates. Ei saa väga nuriseda.

Kaisa eepilisest seeneburritost ma pilti ei teinud. Võib olla oleks pidanud. Jällegi ei jäänud ma rahule toidu väljanägemisega. Et kui snäkivaagnaga püüti kunsti teha, siis see oli serveeritud nagu pubitoit. Pubitoidul ei ole midagi viga, juhul kui ma tahan pubitoitu. Kui ma tulen Rotermanni kvartalisse restorani, siis ma ei taha pubitoitu. Järgmine kord võime selle asemel sõita läbi Pärnu mnt Shaurma kebabist ja saame samasuguse prae, lihtsalt viieka eest.

Maitse poolest ütles Kaisa, et talle maitses, ma küll võtsin vaid tükikese, aga eepilist maitseelamust ei saanud. Minu salat oli minu arvates parem valik. Veider, sest ma olen suur seentefänn.

Kas ma olen juba piisavalt vingunud või jaksate veel kuulata? Ja jällegi, ma tegelikult üldse ei tahaks halvustada, sest ma tean kui halb tunne see on kui keegi teeb maha seda, mida südamega teed. Oot, aga äkki siia ongi koer maetud? Mulle ei tundunud, et see on südamega tehtud. Pigem jäi natuke mulje, et «ahh,koht tuli lahe välja, asukoht on hea, turistid ja niisama linlased satuvad siia niikuinii, et ei pea kõikide asjadega ka pingutama». Toidukohas toiduga peaks. Ja ma ei pea silmas seda, et peab olema udupeen ja jube eriline. Minge proovige Vegan V leiba ja juustumääret või Commune Café juustupitsat ning te saate aru, mida ma mõtlen. Lihtsus, ehedus ja südamest tehtud. Seda jäigi Oasis puudu. Eriti jäi mulle poe poole pealt seda südamega tehtud tunnet puudu. Pole vahet, kas astud Selverisse või Oasis vegan poodi. Alloleval pildil ühel pool on Oasise “käsitööjuustud”, teisel Selveri “käsitööjuustud”. Valik on pea sama lai, sry Selveri pilt on keskendunud rohkem Bedda hinnale. Hinna poolest valige Oasis!

Ühesõnaga. Ma tahan midagi, mida ma Selverist ei saa. Midagi erilist, isetehtut, uut ja huvitavat. Selveris käin ma iga päev. Popis Rotermanni keskuses harva. Ma tahan erinevust. Vau tunnet, et aa, selle pärast ma 40 km olen uuesti nõus sõitmagi, et saada juustu, mille peale mu sisemine jumalanna …mida ta tegigi selles varjundite raamatus? Aa, tantsiks tangot (vist). Ma tahan toiduelamust, mida ka koju kaasa võtta. Käsitööjuustugi. Te ikka saate aru, et kui ma kirjutan juust, siis ma pean antud kontekstis silmas vegan juustu.

Ja nüüd jõuame me sinnani, miks ma täna lõuna ajal tagasi läksin. Juustuvalik ja käsitööjuust. Kui meile eile rikkalik juustuvalik lauda toodi, olime me mitmel põhjusel pettunud nagu te aru saite. Ma saan ideaalselt aru, et see on poe valiku tutvustamiseks nii nagu ka nimi ütleb, aga 1) kui poe valikus on veel mitmeid teisi põnevaid juuste, siis miks on vaagnal vaid kaks erinevat juustu ja 2) miks pole selles käsitööjuuste, kui ettekandja sõnade järgi on see sama vaagen nagu (seitsmeeurone) käsitöö juustuvaagen, lihtsalt rikkalikum. See kõik mind kripeldama jäigi. Et kui menüüs pakutakse käsitööjuustu, siis miks pole seda poeletil ja miks on soodsamal vaagnal midagi, mida pole isegi mainitud rikkalikumal vaagnal. Ometigi kui need on üks ja sama. Bedda juust on hea (üldse ei ütle midagi), aga see on midagi sellist, mida ma panen võileivale. Lastevorsti peale;) Käsitööjuustu söön ma restoranis juustuvaagnalt. Üldiselt. Sest ma ei ole gurmaan-vegan, vaid omni, kes sööb ka täiesti tavalist hallitusjuustu.

Aga ma tahtsin teada enne kui arvustust kirjutama hakkan, kas neil kahel erineva nimetusega vaagnal on mingit erinevust või on kõik nii nagu ettekandja eile ütles. Sõitsin lõuna ajal linna ja tellisin kaasa käsitööjuustude vaagna. Kaasa! Mul on lõuna tund aega ja sellest tundus Õismäelt Rotermanni ja tagasi sõitmiseks rohkem kui küll olevat. Ma ootasin oma vaagnat 34 minutit! Mis kogu sõidu ja kõndimise ja tellimuse võtmise ootamisega tegi kokku tund ja 39 minutit. Te mäletate, mida ma ootamise kohta ütlesin enne? Samas teenindus oli meeldiv, vabandati, aga noh ikkagi tiiiibakeeenee kaua läks. Olete nõus?

Trummipõrin. Elevus. Kas te olete valmis? Mina olin valmis, et ootamine oli seda väärt. Avasin kaasavõetava karbikese ja *trummipõrin vaibub* – mulle vaatas vastu täpselt samasugune vaagen nagu eilne. Erinevus hinnas ja kirjelduses. Üks on käsitöö juustude vaagen. Teine rikkalik poe valiku juustu ja liha vaagen. Kahe vaagna erinevus oli see, et seekord oli suitsuvorsti peal vaarikamoosi ka. Lisaks lastevorstil olevale õunamoosile. Milles seisneb käsitöö jääb mulle selgusetuks. Aaaaa, paki avamine. Selle võib ka liigitada käsitööks. Tõsi! Ei saanudki petta.

Krt, aga kus mind ajas jälle närvi, et kastmed, hummused, moosid olid kusagil segamini ja koos. Peedihummus oli väga hea. Ma oleks seda tahtnud proovida koos juustuga. Aga mu juust oli juba koos moosi ja tapenade ja jumal teab, millega. Miks neid niimoodi kokku peab miksima ja peitma? Miks mitte panna need taldriku äärde/eraldi kausikesse, et ma saaksin katsetada. Ja huvi korral küsida, millega tegu. Ma ei ole professionaalne vegan, ma olen maitsete katsetaja ja ma tahaksin teada, mis üks või teine kaste on. Lihtsuses peitub võlu. Kunst on ilus, toidukunst absoluutselt ka, aga maitsete ja taldrikule panemise poolest tundub mulle, et ma teeks ise paremini. Olgu, mina ei teeks võib olla, aga Kaisa raudselt.

Tõesti. Halb tunne on, et niimoodi kritiseerin. Aga ma ei saa teisiti. Liiga palju oli/on toidus ja valikutes “ah käib kah tunnet”. Et mitte negatiivselt lõpetada, siis koha poolest on see üks paganama kihvt koht. Minge veini jooma õhtul kui DJ mängib, peale paari klaasi ma usun, et ei mina ega teie ei oleks nii kriitilised ka toidu suhtes;) Ja kihvt et kellelgi tuli mõte ja tehti ära, erinevalt ühest taimemasinast, mis rattaid alla ei saa kuidagi.

„Maiusta!“ kui futurum propheticum -võimalus veel ka tulevikus maiustada, mitte asine minevikuvorm – juba maiustatud.

Kui ma oma “diip kunstiinimesest” nimest loobusin, küsiti mult ikka, et miks. Ega ma täpselt ei osanudki vastata, lihtsalt tundsin, et on aeg edasi liikuda. Olles nüüd vaadanud kolm korda järjest (ja ikka ei saa küll) Marju Lepajõe dokumetaali “Päevade sõnad”, oskaksin ma sellele vastata. Vahetasin nime, sest ma ei ole ei piisavalt diip ega piisavalt tark, et olla diip kunstiinimene. Marju Lepajõe oli. Nii sügav, nii tark, nii teravmeelne, nii aukartustäratavalt lihtne, et tegelikult ma ei suuda seda filmi isegi arvustada. Ma tunnen, et mu jääb sõnadest puudu. Kaja Kann ja Madis Kolk on “Sirbis” öelnud ära suure osa sellest, mida ma tahaksin öelda. Kui oskaksin. Lugege seda arvustust, siis saate aru minu postituse pealkirjast. Või veel parem – vaadake filmi. Kui te olete samasugused nagu mina ja ei ole veel seda vaadanud, siis vaadake kohe. Ma ei liialda, aga see dokumentaal on elumuutev.

“Filmi kestus on viiskümmend kaheksa minutit, selle lõppedes tahaks vihastada ja heita ette lühidust. Tahaks, et filmil oleks järg, et saaks iga päev panna uue osa peale, et see avardaks ja inspireeriks, et kapitalistlikust edukultuse ühiskonnast taandudes ja oma maakodu köögi üksindusse sulgudes leida taas lohutust. Järgmisel päeval filmi uuesti vaadates saab selgeks, et ei pea tegema ei teist ega ka kolmandat osa. Täpselt nii, nagu eile, võib seda filmi vaadata ka homme, täpselt samasugusena, ikka uuesti ja uuena. Nii nagu munkadelt päritud palveid saab lugeda iga päev, kordusena, aga taas uuena. Seda filmi ei pea vaatama suurelt kinoekraanilt, seda filmi peab kasutama, praktiseerima. Nii nagu peab jooma vett, et kustutada janu.”

Ja täpselt nii ongi. Seda filmi peab kasutama, praktiseerima, jooma nagu vett.

Dokumentaal on täis huvitavaid mõttekäike, vaateid elule, mõtisklusi, analüüsi, vist ei ole ühtegi tema lauset ja mõtet, mis ei kõnetaks, aga üks neist pani mind eriti muigama. Just tänapäeva edukultuse valguses, kus me kogu aeg mõtleme, et me oleme juba nii ja nii vanad, aga mida me saavutanud oleme, kas me oleme edukad. Ta ütles midagi sellist, et pole jõudnud Cicerot korralikult lugeda, et juba üle viiekümne aasta elanud, aga pole Cicerot lugenud, no mis elu see on. Kas te olete lugenud? Ei ole. No vot, mina ka ei ole. Mis elu see on? Ma olen ka selle asemel edu taga ajanud. Ei peaks, peaks suhtuma elusse nii nagu Marju Lepajõe.

Tark naine. Eeskuju. Kas olete nõus tema mõtetega? (need pole küll filmist, aga film pani mind tema kohta ohkem lugema)

  • Edujutt lapsepõlves tähendab sageli raskeid psüühilisi probleeme hilisemas elus. Edu on meeldiv ja innustav, aga see peaks olema seotud iseenda ületamisega mingis heas suunas, mida on hiljem võimalik nautida – tunda, et oled parem kui varem ja et sa tegelikult teostasid seda, mis sinus juba oli. Edu on avardu­mine.
  • Peaks tegema vahet, mis on elu  ja mis on sport. Kui elada ainult saavutu­sest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest. Inimese isikupära ei pruugi üldse välja kujuneda, kui ta võtab mõõtkava teistest inimestest. Lapsevanemate mõõtkava on ju teatud moel minevik aga elu on alati uus.
  • Kahtlemata võib ilmneda varakult näi­teks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks te­gema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea ma­jandusteadlane peaks tajuma elu irratsio­naalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklas­sika lugemine.

On targad sõnad, eksju? Ma ju ütlesin, et see film on elumuutev. Muudab suhtumist ellu. Peaks olema kohustuslik vaatamine. Mind pani väga mõtlema. Ta on muuseas öelnud ka – eesti keeles on hea sõna “elukutse” — seda elu kutset olengi järginud. Kui midagi ette ei kavanda ja sihte ei sea, on elu äärmiselt huvitav. Ma olen jõudnud oma elus samasse punkti. Ja mõistnud, et minu jaoks ongi nii õige, et olla elu ja iseendaga rahul. Teate mis veel? Mul tekkis soov teoloogiat õppima minna. Kas see oleks imelik?

Filmi olulisim sõnum minu jaoks. Maiustage! Kohe ja praegu. Et ei jääks need Pariisi trepid kõndimata.

Kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda

Mulle on alati meeldinud teistmoodi filmid. Küsige mu õelt, kas ta laseks ühisel filmiõhtul veel mul filmi valida. Ta ütleks ilmselt, et ainult üle tema laiba, sest minu filmivalik on alati…veider. Tema jaoks, mõnikord Mareki jaoks ka, õnneks meeldivad nii mulle kui Marekile erinevad portreefilmid.

Üks meie lemmikfilme on “Kuku: Mina jään ellu”. Ma olen sellest kunagi juba kirjutanud, ei hakka pikalt kirjutama, lihtsalt siiralt soovitan. Arvo Kukumägi on eesti filmi suurkuju. End oma rollidega meie mällu mänginud. Kes seda dialoogi ei mäletaks:

Poeg Margus: “Ma lasin endale linnu teha.” Isa (konstaabel): “Ja ongi kõik – nahk raisus. Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse.”

Igatahes, see on üks selline film, mida on valus vaadata, aga mis on igat vaadatud minutit väärt. Eluline. Dramaatiline. Ilus. Valus.

Filmi tutvustus ütleb nii: “Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud. Usaldust enda kui näitleja, sõbra ja partneri vastu. Ta tõotab oma naisele Maritile, et kui ta veel peaks käe pudeli järele sirutama, on ta teekond käidud…Kuku külastab arste ja teadmamehi, talle tuleb rollipakkumisi, tuleb meedia tähelepanu. Ka suhe Maritiga saab uue hingamise. Kui tundub, et kõik hakkab ülesmäge minema, siis võidab kiusatus Kuku tahte. Viinapudel on liigagi haardeulatuses. Uus allakäik tuleb raskem kui kõik eelmised, hävitades eneseteostuse võimalused, paisates sassi suhted, pannes proovile tervise ning viies lõpuks Kuku eksistentsi viimase piirini.

Teine portreefilm, mida me hiljuti vaatasime, oli Peeter Volkonskist.

“Viimane vürst” uurib, kuidas õnnestub leida tasakaalu olme ja aristokraatia vahel. Auväärse sugupuuga vürst Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski suhteid oma lastega.

Ilmselt selle filmi eelduseks on, et vaataja juba teab üht-teist Volkonskist ja on omamoodi fänn, sest kuigi mulle film väga meeldis, siis natukene oli see pinnapealne, ei andnud edasi viimase vüsrti üleelusuurust ja puudu jääb ehk tema tegevuse mastaapsusest. Ma oleksin natukene rohkem tahtnud, aga ei kahetse üldse, et vaatasin, sest Volkonski!

Mulle tuleb Volkonskiga alati meelde üks Siiri sünnipäev. Ta sai kingiks Rosta Aknad plaadi, ma ei saa öelda, et ma tol hetkel oleksin Rosta Akende muusikast väga vaimutuses olnud, Siiri võttis enda ülesandeks mulle Eesti muusikalugu õpetada. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Marek, Siiri ja mõned teised sõbrannad, harjavarrega takti koputavad naabrid, Rosta Aknad ja Majakovski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают – значит – это кому-нибудь нужно? Значит – кто-то хочет, чтобы они были? Значит – кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“

See lugu on tänaseks üks minu lemmikuid. Ma võin seda uuesti ja uuesti kuulata.

Fred Jüssi “Olemise ilu” on absoluutselt teistmoodi film kui kaks esimest, aga jällegi üks minu totaalseid lemmikuid. Olen seda vähemalt kolm korda vaadanud, sest see on nii ilus. Lihtsaid elutõdesid täis, mõnusalt vaikselt kulgev ja kaasahaarav, hüpnotiseeriv. Õpetlik. Õpetab ka laisklema. Nautima elu ja selle kulgu. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.” 

See film pani minus ja minu jaoks midagi olulist paika. Ja kas pole see ilus ning õige mõte:

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.

Viimase portreefilmina sai ära vaadatud eile “Mephistopheles” Linnar Priimäest. Ja te ütlete, et mina olen liiga terava keelega ja salvav? Vaadake siis seda filmi. Manfred Vainokivi tutvustab filmi järgmiselt: “Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha.  Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise.”

Kuigi Priimägi ütleb korduvalt, et film läheb kindasti nässu, sest filmitegija ei suutvat tema keerukat isiksust edasi anda, ei ole film nässu läinud. See on kaasahaarav portree, mille võiks ära vaadata ka need, kel Priimäe suhtes eelarvamused. Ja vahet ei ole kui te pärast seda filmi teda isegi vihkate (kuigi miks peaks?), sest ka see pakuks filmi peategelasele ilmselt naudingut, rumala inimese arvamus teda ei kõiguta.

Mulle meeldivad sellised filmid. Nendes on midagi teistsugust. Need haaravad kaasa ja panevad kaasa mõtlema, analüüsima enda elu ja ennast. Kuidas teile sellised portreefilmid meeldivad? Soovitage oma lemmikuid.

“Minu Hispaania” läbi minu Norra

Andke mulle andeks see egoistlik lähenemine Marju “Minu Hispaania” raamatule, aga mingil põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes nii palju seoseid oma Norraga. Kaks erinevat maad, täiesti erinevad inimesed ja elud, ent ometigi samastusin ma nii paljus Marju teekonnaga. Kui ma hakkasin raamatut lugema, mõtlesin, et saab olla huvitav vaadada, kuidas mind kõnetab maa, millest ma suurt midagi ei tea ja kui aus olla isegi ole huvitunud. Mingil põhjusel on Hispaania mind kuidagi külmaks jätnud ja ma pole seal isegi käinud. See tähendab Kanaarisaartel olen, aga mu jaoks ei ole see kunagi olnud Hispaania-Hispaania. Ma ei oska seda seletada, aga mu jaoks võrdub Hispaania Madriid, Barcelona ja teised linnad ning siis on Kanaarisaared. Kõige suurem side on mul Hispaaniaga ilmselt onu Oskari poolt saadetud postkaartidega. Ma pead ei anna, aga millegi pärast on mul tunne, et nad puhkasid just Malagas. Vahet ka tegelikult ei ole, üheksakümnendatel kui me elasime vaeselt kui kirikurotid, tundus Hispaania midagi nii kauget ja kättesaamatut, et mulle tundus, et seal kaugel kaugel, seitsme maa ja mere taga, saavad puhata vaid Rootsi sugulased. Onu Oskari postkaardid olid alati oodatud killuke päikest hallidesse argipäevadesse, kus tuli hommikul poes piima ja saia sabas seista.

Tuleme tagasi tänapäeva ja Marju raamatu juurde. Võtsin raamatu paar õhtut tagasi kätte ja oleksin selle ühe hooga läbi lugenud, see on kirjutatud nii hoogsalt ja kaasahaaravalt, tunned kohe, kuidas tahad edasi lugeda, pakid koos Marju ja tema perega kohvrid, maandud Hispaania öös, otsid koos tema perega korterit ja tahad teada, mis edasi. Marju oskab läbi sõnade endaga reisile kaasa kutsuda. Ma siiski taltsutasin ennast ja lugesin raamatut mitu õhtut, nautisin seda hetke kui Idale oli õhtujutt loetud, ta nohises minu kõrval magada ja mina sain reisile minna. Vaid klaasike Riojat oli täiuslikkusest puudu. Ma lugesin ja mõtlesin samal ajal oma Norra peale. Kuidas me Idaga maikuus õhukeste riietega Lillehammerisse jõudsime ja seal sadas lund, meil ei olnud talveriideid kaasas, sest no kuulge, isegi Norras peaks ju maikuus kevad tulema ja pealegi ei plaaninud me ju kauaks jääda. Kevad tuli küll, aga maikuu lõpus, me saime piisavalt külmetada, sest lisaks sellele, et õues oli külm, oli külm ka meie elamises, kuna ma ei raatsinud raatsinud radikaid sisse keerata. Mis ei raatsinud, oleme ausad, mul ei olnud selleks lihtsalt raha. Planeeritud kuu asemel jäime me Norrasse pea kaheks aastaks. Need kaks aastat erinesid totaalselt kõikidest minu varasematest Norradest. Ma olin 20 aastat Eesti ja Norra vahet jõlkunud, kuid alati oli mind seal keegi oodanud – vahetuspered, Rotary liikmed, kolleegid, seekord olime me Idaga kahekesi. Külmas ja kõledas majas, mille ainsaks plussiks oli tibatilluke poeke esimesel korrusel. Poeke, mis kuulus mulle. Kui ma lugesin, kuidas Marju lihtsalt otsustas, et ta läheb Hispaaniasse, teadmata täpselt, kuidas seal hakkama saadakse ja mida täpselt tegema, mõtlesin ma, et issand, milline hull naine, kes teeb nii. Järgmisel hetkel vaatasin ma kujutlevasse peeglisse ja nägin seal veel ühte hullu, kes nii teeks. Ja ma elasin kaasa tema pere Airbnb tegemistele, kitarrimängule mäenõlval, fotostuudio avamisele, matkadele.

Mulle nii meeldis, kuidas Marju oskab kirjeldada kohalikku eluolu ja loodust, nii et see ei ole igav kirjeldus, millest tahaks üle kerida nagu mõne raamatu puhul juhtub, ta võtab lugeja endaga igale poole kaasa nii, et silme ette tekivad värvikad pildid ja Hispaania tänavad ning loodus tärkavad ellu, ka inimesed ärkavad ellu – mõlemad Antoniod, see, kes Marju pildile laigi viskab ja see, kelle eest end varjatakse. Ma saan aru, et oma koha otsimine Hispaanias ei saanud olla lihtne, ma mõistsin neid hetki, kus tunded keesid üle, kus pisarad tulid silma ja tekkis läbipõlemine. Ma elasin kõik selle ise üle Norras. Läbipõlenud ja sügavas depressioonis, kuid siiski piisavalt kange, et mingite aurude peal masinlikult edasi toimetada. Kui ma vaatan viis aastat tagasi Norrasse, siis ma tõesti kohati ei suuda uskuda, et ma (ja hiljem me kogu perega) hakkama saime. See vaesus ja teistelt pidev abisaamine. Hiljem sürreaalne kombinatsioon vaesusest ja tänu Satule luksusest ning kohati ekstravagantsusest. Marimekko, krabid, šampanja, hytta ja jälle viinerid ning odav kartulisalat. Kui me ei joonud šampanjat,sõime me kõige odavamat kartulisalatit. Marju perele saatis ema söögiraha, minu ema sõitis Rootsist söögiga kohale. Need olid parimad hetked, sest ma pääsesin korraks nende odavate viinerite ja näkileiva söömisest. Viinereid ei taha ma just Norra pärast enam süüa. Mu meelest sõime me esimesed paar kuud vaid viinereid, mis maitsesid nagu saepuru. Idale keetsin ma putru nii, et keetsin kuuma vett läbi kohvimasina. Mul ei olnud veekeetjat ega pliiti, kuniks emme need meile tõi. Samas ei olnud elu teisalt üldsegi nii kole, sest meid ümbritsev loodus tegi pildi nii palju ilusamaks. Me käisime palju matkamas, me jalutasime palju parkides, mul õnnestus mõned korrad hankida meile tasuta piletid nii ujulasse, lõbustusparkidesse. Maihaugen, Sigrid Undseti muuseum ja paljud teised kohad said läbi käidud, eks ma enda kõhu kõrvalt näpistasin muuseumipiletite raha, aga ilma selle meelelahutuseta oleks ma hulluks läinud. Kõik need vahvad väljasõidud, hiljem kui ka Marek meiega ühines, muutsid meie Norra ilusaks. Nii et viinerid läksid meelest ja tekkisid mälestused, millele tagasi mõeldes tekib soe tunne.

Marju viib meid palju matkama ja loodusesse, ma millegi pärast arvan, et neil oli umbes sama lugu nagu meil. Imeline loodus, vaated, päikeseloojang- ja tõus, mererand tõid ellu tasakaalu ja rahu. See on nii veider, kuidas “Minu Hispaania” on üheaegselt nii kirglik kui ka rahulik. Tundub võimatu, kuid raamatut lugedes te saate ise sellest aru. Mulle tundub, et rahu toob sellesse eluenergiast pakatavasse raamatusse just loodus. Mäed, orud, oliivid, mäed, orud, oliivid. Hispaania, mis mind ei ole kunagi kutsunud, tekitab minus nüüd huvi ja panen mõttes järgmiseks reisisihtkohaks just Hispaania. Miks mitte Malaga. Või Granada. Või teha road trip? See tundub nii põnev. Peaasi on oma asjadel silm peal hoida, et paljaks ei varastata. Issand, kuidas ma tundsin kaasa, kui neid paljaks varastati ja ma peatüki lõpus lootsin, et nad siiski saavad oma asjad tagasi. Ei saanud. Aga elu ei jäänud seisma, vastupidi, ikka edasi ja flamenko saatel. Ma tahan Hispaaniasse. Saaks see paganama koroona läbi.

Oh jaa, koroona, mis Marju ja ta pere elu peapeale pööras. Kui ma olin raamatuga umbes poole peale jõudnud lugesin ma tagakaanelt tutvustust, et raamatus on “ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite”, ma ei saanud sellest üldse aru. Ma olin jõudnud lugemisega sinna, kus kõik tundus just minevat ülesmäge ja elu täpiline nagu flamenkokleit. Ilus.Valust ja raskustest ei olnud haisugi, või noh natuke oli ehk aimata, et kõik ei olnud alati täpiline, ent siiski tundus mulle, et Marju ja ta pere elavad unistuste elus. Valu alles tuli. Julgus ausalt ja intiimselt rääkida raskustest teeb selle raamatu veel omakorda ilusaks. Mitte et mulle meeldiks, et kellelgi on raske, vaid see lisab raamatule ja muinasjutuelule teise mõõtme. Nii nagu Anna-Maria Penu raamatu tutvustuses kirjutab – on suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Täpselt nii ongi. Marju on ilus. Väljast (ah kui kaunis!) ja seest. See kumab igast raamatus kirjutatud sõnast läbi.

Aitäh meid oma teekonnale kaasa võtmast! Ma võiksin pikemalt kirjutada, ma võiksin veel ja veel tuua näiteid, kus ma samastusin Marjuga, kuid ma arvan, et olen selles “arvustuses” juba piisavalt egoistlik olnud. Teekond kulgeb edasi Marju blogis – https://seitsmemaajameretaga.com/

Kiidulaul(ud)

Ma ei teagi, kelle kiitmisega alustada. Kõike tahaks kiita. Ennast, Marekit, Idat, Dexterit, kodu, juuksehooldusvahendeid… Jah, te mõtlete õigesti, see siin lõhnab reklaampostituse järgi, aga kui ma täna hommikul silmad lahti tegin ja mõtlesin, et vot täna tahan ma teile uusi Magrada tooteid kiita, siis korraga jäin mõtlema, et tegelikult ma tahaks veel nii paljut kiita, teha kaheksa erinevat kiidulaulupostitust iseendale ja siis toodetele ka. Ausalt ka. Ma ei tea, mis see on, aga ma olen nii rahul eluga. Aga kes see viitsiks kaheksat kiidulaulu kuulata. Ma panen kõik ühte patta. Lühidalt.

Ma tahaksin kiita ennast ja Marekit, et me käisime pereteraapias ja mõlemad näevad, et sellest oli kasu (mitte et meil mingi jõhker kriis oleks olnud, igaks juhuks mainin), me õppisime läbi erapooletu inimese üksteise nö veidrusi rohkem tundma. Oled küll kohe 14 aastat abielus, aga ikka on mingid asjad, mis häirivad ja ei saa täpselt aru, mis, kuniks keegi aitab silmad avada.

Ma kiidan Idat, kes ootamatult on saanud suureks tüdrukuks ja õppinud lugema. Ma ei tea, kas te mäletate, aga mingi periood ta üldse ei tahtnud lugeda, ütles, et ei oska ja ei taha. Nüüd on vastupidi – ma pean vahepeal ütlema, et kuule ära loe, ole lihtsalt tasa:) Ilmselt pean ma ka kiitma lasteaeda ja õpetajaid, sest nad ikka teevad võrratut tööd. Mäletate kui ma olin kurb, et Ida vana õpetaja ära läks. Ma olen siiani kurb, aga mul on nii hea meel, et tema asemel on nii äge noor õpetaja. Ida rühmas on võrratud õpetajad, ma ei saaks rohkem rahul olla. Ja Ida arukus. Ma ei tea, kellelt ta selle pärinud on. Loodetavasti minult. Tema arutelud ja arusaamad elust on nii huvitavad, nii põnevad. See seitsmeaastane “Ronja” õpetab meid rohkem kui ma kunagi oleks osanud arvata. Võrratu laps! (Kui ta just ei diivatse ja kodust ära ei koli:D)

Jätkame kiitustega. Dexter. No see Dexter on lihtsalt Dexter. Maailma kõige ägedam koer. Me käisime eelmisel pühapäeval jätkukoolitusel ja täiesti ulme, kuidas see koer kuuletub. Sai ülesannetega paremini hakkama kui mina:D Mis ei tähenda, et ta kodus kuuletuks. Ikka teeb lollusi. Aga teate…Meile meeldib.

Kodu. Kellel poleks nii, et vaatad teiste ilusaid instakodude pilte ja tunned, et tahaks ka, et kodu oleks picture-perfect? Okei, võib olla teil ei ole, aga mina ikka aegajalt kadestan teiste kodusid. Siis aga koristasin täna hommikul kodu ära ja vaatasin, et no ega sel meie omal ka viga ei ole. Ja lumise talveilmaga näeb Ussipesa maaliline välja. Sumpasin Dexteriga lumehangedes ja lihtsalt nautisin kohta, kus me elame. Tulge külla!

Oot, aga reklaampostitus? Ärge muretsege, nüüd tuleb. Tegelikult on muidugi nii, et reklaampostituseks on seda vale nimetada, sest kuigi tooted on saadud kingituseks, on see siin täiesti 100% siiras soovitus. Magrada uued rabarberi tooted on sõltuvusttekitavad! Aga milline nende toode poleks? Seega tegelikult ei tule see üllatusena, aga ma seletan natuke pikemalt miks.

Ma olen jätkuvalt tulihingeline pärnaõie šampooni ja palsami fänn, ma ei oska sõnadesse panna seda lõhna, millega vannituba täitub kui nendega juukseid pesta, aga uskuge mind, see on väärt järgiproovimist. Esimese hooga tundus mulle pärnaõie kõrval rabarber liiga magus ja ma ei saa öelda, et ma oleksin kohe sellesse armunud, AGA tänaseks päevaks julgen ma teile öelda, et kui te korra olete neid tooteid kasutanud, siis ilma enam ei oska olla. Lõhn on ka ikka hulluksajavalt hea, kuid mitte see ei ole põhiline. Minu jaoks on põhiline Ida pusavabadus. Ida ei taha väga juukseid pesta, sest need jäävad pusasse ja kuigi ma enda arvates käin harjaga väga leebelt läbi, siis Ida arvamus on teistsugune. Iga peapesu on konkreetne peavalu, sest me lähme alati kaklema. Mina tahan pusad välja kammida ja Ida ei taha, et ma ta juukseid puutuks. Tahame või mitte, juukseid on vaja pesta ja nii ma katsetasin Ida peal rabarberimaski. “O-H-M-Y-G-O-D!” hüüatasin ma nagu Janice “Sõpradest”, sest tänu sellele maskile pusad praktiliselt läksid ise lahti, ilma suurema kammimiseta. Ida juuksed ei ole kunagi nii siledad ja pusatud olnud. Esimest korda elus me ei kakelnud juuste pesu ja kammimise pärast. Ida kammib oma juukseid hea meelega! See mask on iga pikajuukselise tütre ema elu- ja suhtepäästja!

Mina kasutan vaheldumisi pärnaõie ja rabarberisarja ning nagu ma ka varasemalt olen Magrada toodete kohta öelnud – see pehmus, siledus, puhtus ja lõhn, mis juustele jääb on F-A-N-T-A-S-T-I-L-I-N-E! Kui te ei usu, siis on kaks varianti 1) tulge külla ja silitage mu juukseid või 2) ja loogilisem variant – proovige oma juuste peal järgi!

Naeratuste pood. Ja mitte ainult

Võib olla te olete aru saanud, et ma ei ole suurem asi poodleja, selle klassikalises tähenduses, et viitsiks nädalavahetusel minna ostukeskustesse, ma püüan neid päriselt vältida nii palju kui võimalik (jäin praegu mõtlema, kas ma sel aastal üldse olengi mõnes ostukeskuses käinud). Samamoodi olen ma üsna kehv netiostleja, kuid karantiin muutis natukene seda ning nii mõnedki eluks vajalikud (ja mõned mittevajalikud) ostud said tehtud diivanil istudes. Nii sattus mu feedidesse päris palju erinevate netipoodide reklaame, sealhulgas ka iSmile e-pood, mis mulle kohe seostus hammaste valgendusega. Ma olin küll paar korda mõelnud, et võiks vahelduseks proovida hambaid valgendada, kuid siis jälle käega löönud, sest mis mõte, eksju, kui ilmselgelt vajaks mu hambad esmalt hoopis breketeid.

Seepärast ma esimese hooga mõtlesin ka viisakalt nende hilisema koostööpakkumise tagasi lükata, sest mis hammaste valgendamise reklaamija mina olen, kuid viskasin siiski e-poele pilgu peale ja üllatusin, et polegi vaid hammaste valgendusega seotud pood, vaid täitsa soliidse ilutoodete ja kosmeetika valikuga pood. Mu meelest (sotsiaal)meedia keskendub liiga palju ideaalsuse poole püüdlemisele, kõik peab olema ideaalne ja veatu, aga elu ei ole ideaalne ja veatu, ka inimesed ei ole ideaalsed ja veatud, nii et mõtlesingi, et aga miks mitte ei või mina testida hammaste valgendamist. Võin küll. Ja täpselt seda ma tegingi.  Palusin endale komplekti saata, et oma tagasiside tootele anda.

Alustame algusest. Mul on alati selliste koduste komplektide kasutamise suhtes väikene eelarvamus. Mitte otseselt toodete suhtes, vaid selle suhtes, et ma ei saa nendega hakkama. Ma olen paras kobakäpp. Nii ka selle komplektiga tundsin ma end korraks nagu kobakäpp. Alguses ei saanud ma  aru, kuidas kapad peaksid hammaste kuju võtma. Panin küll kuuma vette, aga mitte midagi ei juhtunud, kaks katset hiljem sain aru, et vesi ei olnud lihtsalt piisavalt kuum (no ma kartsin, et panen kapad liiga kuuma vette ja nad sulavad ära:D). Edasi ei saanud ma aru, kui palju geeli peaksin ma panema (kartsin, et panen liiga palju ja panin vist liiga vähe). Igaks juhuks guugeldasin ka videosid selliste komplektide kohta, sest päriselt mul on kombeks asju valesti teha. Muidugi tundsin ma end peale videote vaatamist nagu idioot, sest juhendis oli kõik väga lihtsalt ja loogiliselt, samm sammult kirja pandud, et isegi minusugune ei saa eksida, aga noh…Mina.

30 minutit hiljem olin ma reaktsiooniga, mida ma ka Instastory’s jagasin. Täiega läksid hambad valgemaks. Kui ma peale protseduuri ütlesin, et hambad ei olnud hellad, siis pean siiski mainima, et õhtuks natukene olid (võrreldes ribadega muidugi absoluutselt mitte eriti, aga siiski ei julge öelda, et üldse ei teinud hellaks). Igatahes vaatan, kas järgmise korraga lähevad hambad siis veel heledamaks (just tagumised, kuhu mu meelest liiga vähe geeli panin). Enda peal ära katsetatud ja julgen soovitada. Komplekti leiate siit.

107533795_417496719223995_8533353977623091027_n

Teiseks valisin ma endale katsetamiseks kollageenijoogi Swedish Nutra, mille kohta ma veel hetkel ei saa öelda isikliku kogemuse põhjal, kas see toimib, aga mu ootused on kõrgel ning ei saaks olla paremat hetke kui praegu, et katsetada selle toimimist. Mul on alati olnud hästi tugevad küüned, ei ole neid rikkunud ei geelküüned, kangasküüned, geellakid, kuid kui nüüd suvel otsustasin küüntele natuke puhkust anda, pidin ma südamerabanduse saama, millises seisukorras mu küüned olid. Need olid (on) paberõhukesed, murdusid ja pragunesid nii madalalt, et ma ei saanud neid isegi ühtlaseks viilida. Instastory’s näitasin neid imelisi naiselikke küüsi ka, ei ole just midagi sellist mida uuesti näidata, kuid luban teile, et kui kuur läbi, näete enne ja pärast tulemust.

Mulle endale sobib hästi vedelal kujul toidulisandite/vitamiinide/jms tarbimine, sest mingil põhjusel (ma ei oska seda seletada, miks ja kust see tuleb), aga vitamiinide võtmise kapslite kujul jätan ma pea alati pooleli, samal ajal kui vedelal kujul tarbin ma samu asju eeskujulikult. Ju lihtsalt üks minu veidrus. Kui te nii veidrad ei ole kui mina, siis vitamiinid on iSmile poes ka kenasti esindatud. C-vitamiinid tulid ka meiega koju, sest erinevalt minust on Marek meie peres eriliselt eeskujulik vitamiinide sööja, eriti just C-vitamiini. Ma ei tea, kas ta räägib tõtt või mitte, aga igatahes väidab ta, et kui ta vahepeal ei näinud peenikest kirja (nii nagu mina oma kõrges vanuses ei näe hämaras telekast pisikest teksti), siis peale seda kui ta C-vitamiini (üleüldiselt) hakkas sööma, kadus see probleem ära. Ma ei saa väita, et see on tõsi, aga ei saa ka ümber lükata. Saan vaid öelda, et proovige ise (ja andke mulle ka teada).

Capture

Ühesõnaga. Näete ise, et iSmile ei ole vaid hammastele keskendunud, vaid pakuvad ka palju teisi brände ja tootekategooriaid. Mul on eelneva “moodsate asjade” postituse valguses kahju, et ma ei taibanud nende poest testimiseks isepruunistuvaid tooteid valida. Nii oleks tahtnud teada, kuidas need Vita Liberata tooted toimivad. Huvitav, kas peaks proovima? Aga see ei annaks minu peal efekti niikuinii, sest ma olen juba ühtlaselt üsna pruun, kuid teie, kes te ütlesite, et olete suvel lumivalged, sest küll on päevitamiseks liiga palav ja siis algab keset juulit ootamatult sügis, proovige järgi.

Minu Instagramil tasub ka silma peal hoida, sest ühe hambavalgenduskomplekti loosin seal sel nädalal välja ka. iSmile.ee kontole tasub ka laik panna.

Kreemiekspert on rääkinud

Kes oleks osanud arvata, et meie kodus on salajane ilublogija. Kes oleks võinud arvata, et see ei ole Ida (kuigi tal on geenid olemas ja nüüd ma saan aru, kust need tegelikult tulevad), vaid Marek. Okei, nali naljaks, aga nüüd, kus me peseme oma käsi nii hoolikalt, et isegi kooliaegsed puksid (=spikker, neile, kes Lõuna-Eesti keelt ei räägi) kätelt välja tulevad, on ta mu kreeme rohkem kui kunagi varem kasutama hakanud. Ootamatult on temast saanud kreemide ekspert.

Mul on vannitoas üks kehakreem ja kehavõie, millega ma oma jalgu kreemitan peale duši all käimist. Mul on hästi kuiv nahk jalgadel, kohati selline nagu paber, ja see kehavõie, mille tootjat ma isiklikel põhjuste ei nimeta, on siiani mu lemmik, kuid neil samadel isiklikel põhjustel olen ma otsimas olnud uut lemmikut. Tänu ühele blogijale ja hetkel ka sooduskampaaniale jõudsin ma sellise brändini nagu Oma.Care. Ida šampoon ja palsam olid just otsa saanud ning nii palju kui võimalik üritan ma hetkel (veel) toetada kodumaiseid brände, nii et tellimus saigi kohe tehtud. šampooni ja dušigeeli kiitis Ida heaks, ta on kohati päris pirtsakas, aga mitte neist ei tahtnud ma rääkida. Tellimusega oli kaasas ka väikene kookose-mango kehakreem. Lõhn oli imeline, kuid pean ka ütlema, et minu jaoks tundus see võrreldes mu vana lemmikuga natuke liiga rasvane, et justkui imendus raskemini. Sinnapaika see kreem jäi, kuniks nüüd nädalavahetusel tahtsin oma käsi sellega kreemitada ja kreem oli nagu tinatuhka kadunud. Ega midagi. Kasutasin üht teist kreemi ja olin kindel, et Ida on selle jällegi omandanud nagu tal kombeks. sinnapaika see jälle jäi.

Eile õhtul istus Marek peale sauna oma kiiktoolis ja kreemitas käsi. Minu vana lemmik kehavõidega. “Tead, mina ei saa aru, miks sa seda kiidad,” ütles ta ootamatult, “ma olen nüüd nädal aega sellega oma käsi kreemitanud ja no juba paar tundi hiljem on käed täiesti kuivad.” Ma ei nõustunud tema kriitikaga, aga peale mõningat vaidlust pidin ma nõustuma, et võib olla tõesti ei sobi see kätele, eriti intensiivseks kreemitamiseks nagu praegu. Mina ju kasutasin seda hoopis jalgadel. Võib olla just praegu tuleb välja, miks on olemas eraldi kreemid nii kätele, kehale kui jalgadele? Mina ei tea. Käsi ma väga ei kreemita. Või noh selles mõttes, et kehakreem töötab ka mu kätel hästi.

“Ega sa ei tea, kus mu see uus väikene kreem on?” küsisin ma tegelikult muuseas, sest kust Marek peaks teadma. “Aa selle ma viisin töö juurde, sest see on ikkagi tunduvalt parem kui see, mis kodus on, peaaegu terve päeva on käed niisutatud!” vastas ta nagu oleks küige puhtakujulisem ilublogija, kes muudkui proovib, testib ja arvustab erinevaid kätekreeme.  Raputasin pead. Ela siis sellisega koos, kes salaja su kreeme pätsab.  “Tead, aga ikkagi, mitte üksi neist su kreemidest ei ole võrreldav selle Norra kreemiga,” võttis ta oma arvustuse kokku.

Ilublogija- kreemiekspert  oli rääkinud. Võitis 5,67 eurot maksev kätekreem. Jah, muidugi võib nüüd öelda, et kehavõie, kehakreem ja kätekreem ei ole võrreldavad, aga siinkohal oli testijaks mees. Teda ei huvita pakend, teda ei huvita suhted, teda ei huvita need asjad, mis naisi huvitavad. Teda huvitab tulemus. On see siis käte- või kehakreem.

8c0c5d44898f43febfd3e267e112a8300522693bd6e72d1a88ece348f6139a41_1

Mina aga olen tänulik blogireklaamile. See juhatas mind Oma.Care’ ini. Ma olen väga rahul selle leiuga. Ei jõua ära oodata, millal uued tellimused minuni jõuavad.

*Keegi ei ole seda postitust tellinud, see ei ole makstud reklaam (kui oleks võinud kahtlus tekkida) ja loomulikult Marek ei ole mingi päris kreemide testija, minu enda jaoks oli lihtsalt huvitav tähelepanek, kuidas mees kreeme võrdleb ja tahtsin selle kirja panna.  

Ei, meie majja küll nüüd robottolmuimejat ei tule!

“Mis sul viga on?” küsib mees diivanil vihaselt käed ristis istuvalt naiselt.

“Midagi ei ole viga!” turtsatab naine vastu.

“Ma ju näen, et on,” ei jäta mees.

“No on jah midagi viga,” turtsatab naine uuesti.

“Aga mis siis viga on?” küsib mees.

“On mis, on,” vasta naine ja keerab mehele selja.

Kui ma eile “Felicitast” vaadates seda dialoogi kuulsin ei saanud ma midagi parata, et tundsin end ära. Kui lava peal mehe ja naise vaheline dialoog läks üle vaidluseks, kus naine tahtis tähelapanu ja mees mõistmist ning ära ei suudetud vaielda, kes siis perekonnas on hea, kes halb ja kes kellele liiga teeb, et teise tundeid ei mõista, sosistasin ma sõbrannale, et pagan, mul on tunne, et pooled Theatrumi etendustest on minust kirjutatud. Sõbranna vastas, et ärgu ma end nüüd nii ka meelitagu, sest ta tundis end ka ära ja ma sain aru, et kuigi läbi huumori, oli laval olukord, mis meid kõiki kodus tabada võib. Käsi püsti, kellele selline dialoog argielust tuttav tundub?

Argielu nagu ma ka eelnevas postituses kirjutasin on meil nii kiire, et selline dialoog on tihti ainus, milleks meil aega on, sest koos ärkveloldud aega jääb aina vähemaks ja nii jääbki mõlemal poolel vähemaks seda, millest nad puudust tunnevad. Aga kui millestki puudust tunda ja siiski tahta õnnelik olla, siis kust seda õnne leida, kes selle meile tooma peab. Kas selleks võib vaja minna kedagi kolmandat?

 

Kas see aitab õnne leida või teeb asjad veel hullemaks? Mis see õnn üldse on?  Andri Luup, näidendi autor ja lavastaja, on sellele vastanud nii: “Õnne nõudmine inimõigusena tekitab ängi. Õnn ei ole ilmselt sama mis mõnu. Kui mõelda nii, et õnne pole tingimata ette nähtud, vaid see võib, aga võib ka mitte juhtuda, siis on elamine palju õnnelikum. See ei tähenda, et inimene samas ei võiks vaikselt õnne poole püüelda; või teha seda, mis teda tõesti õnnelikuks teeb, nagu oma südameasjadega tegelemine, elukutsele või perele pühendumine. Teise inimese naerma ajamine on juba päris suur õnn.”

Loogiline ja nii lihtne, aga samas nii raske. Ikka ju tundub, et õnn peitub hoopis suuremates asjades, kui suuri asju, mis õnnelikuks teevad, ei ole, siis hakkavad õnnetuks tegema väikesed asjad, mis tegelikult ongi suured. “Vaimsed vestlused, hingelised kogemused, kunst, poeesia – need ühendavad ja lähendavad enam, füüsis annab meil järgi, aga vaimsed tegevused – neid saab harrastada kõrge vanaduseni.”  (loe pikemalt intervjuud Andri Luubiga siit) Teise inimese naerma ajamine! Aga selleks kõigeks ei ole meil aega. Me kaugeneme teineteisest, ei oska enam üksteist mõista, võtame kõike vaid oma loogika järgi ega mõista, et meie loogikad võivad täiesti erinevad olla. Kui ma võrdlen Mareki ja enda loogikat, siis nende loogikate vahel on terve kosmos, samas ma ju tahaks, et ta oleks minumoodi loogiline ja tema ei taha, et mina oleks tema mõistes ebaloogiline. Ah, kui ilusalt (eba)loogiline mõttekäik.

Minu meelest ei ole suhted kunagi loogilised, isegi kui ma etendust vaadates tundsin end (ja kohati ka meie elu) ära ning arvatavasti tegi sama (vähemalt) pool saali, siis ometi ei saa öelda, et meie kõigi suhted ja ootused suhtes oleksid ühesugused. Ma toon näite kõige lähemalt – endast. Ma vajan palju lähedust ja tähelepanu, aga täiesti minulik on olnud, et mingil hetkel hakkan ma seda kartma. Liiga palju lähedust võrdub liiga palju tundeid, võrdub liiga palju ootusi, võrdub liiga palju kohustusi ja ma põgesin. Abielus olles see nii lihtsalt ei käi, ent ilmselt teen ma kohati seda sama põgenemist mõnes teises väljundis alateadlikkult ikka veel. Miks? Kas ma ei taha olla õnnelik? Muidugi tahan, ma lihtsalt kardan liiga suuri tundeid aegajalt, ikka veel. Pange siia võrrandisse igasugu stress ja kiire elutempo ning voila! mängu tulebki keegi kolmas. Keegi kolmas, kes peaks õnne meie majja tagasi tooma.

Näiteks täiuslikuks koduabiliseks programmeritud robottolmuimeja, kelle ainus eesmärk on täita meie soovid, pakkuda meile rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada ning meid lähendada.

 

Aga inimesed ei ole nii lihtsad, et keegi tuleb ja hakkab nende eest asju ära tegema, otsustama, ikka tekib tunne, et sellel kõigel, isegi kui tegu on masinaga, on mingi tagamõte ja tunded, armukadedus hakkab närima. Kes see saaks olla armukade oma mikseri, kohvimasina või tolmuimeja peale? Muidugi ei kõla see loogiliselt, aga tuletan meelde, me ei olegi loogilised. Mulle meeldivad Andri Luubi sassis tegelased, nii nagu ta ise ütleb – “see loob võimaluse vaadates, kuulates nautida teise elupundart, samal ajal ise teemale mõelda. Ja võib-olla see harutab mõne puntra ka hiljem päriselus lahti.” Täpselt see ongi see miski, mis selle etenduse nauditavaks teeb. Sasipundar. Kui seda isegi ei õnnestu/pole vaja päriselus lahti arutada, siis vähemalt mõtlema paneb küll. Reaalsus, mis on samahästi kui käega katsutav ja nii ilus, et mõjub ebareaalsena.

Igaks juhuks aga meie perre niipea robottolmuimejat ei tule. Eriti kui ta peaks Riina Maidre välimusega olema. Või isegi kui ei oleks. Teades Mareki armastust puhta kodu vastu, võib juhtuda küll, et ta hakkaks tolmuimejat pidama kasulikumaks kui mind. Hakkavad öösiti luulet deklameerima. Ja minus, kes ma pole loomult armukade, võivad tekkida tunded, mille olemasolust enda sees ma hetkel teadlik ei ole. Selle parandamiseks enam mehhaanikut ei kutsu, kes undo teeks.

Sai üks segane lugu? Tore. See tähendab vaid ühte, kui pileteid veel on, siis minge vaatama. Theatrum üllatab jälle.

Kes siis lõppude lõpuks parasiidid olid?

Oi, kuidas mul on hea meel, et ma eile ETV2-st “Parasiidi” ära vaatasin. Kui ma Idat magama panin ja ise ka tukkuma jäin, oli korraks küll tunne, et no ei viitsi end mitte enam alla teleka ette vedada, aga uudishimu sai jagu – ikkagi aasta film, esimene võõrkeelne parima filmi Oscari võitnud, pealegi ei tulnud mulle meelde, et ma oleks kunagi ühtegi Lõuna-Korea filmi näinud. Hea omadus ikka see uudishimu. Heast asjast oleks selleta ilma jäänud. Ehk siis nagu te juba ilma pikemata jututa aru saate, siis mulle see film meeldis. Väga meeldis. Oli teistsugune. Ja täpselt selline, mida ma filmi juures ootan. Pakkus emotsioone, pani kaasa mõtlema. Mulle meeldib kui film haarab mind nii endasse, et ma pärast ka veel juurdlen selle üle.

Mina ei tea, mis žanri see film tegelikult kuulus, aga minu jaoks oli see kokkuvõtvalt traagiline armastuslugu. Kui te filmi olete näinud siis te võite muidugi kulmu kergitada ja küsida, et mis mõttes. Mu meelest oli film üldsegi erinevate žanrite segu – algas nagu komöödia, kohati absurdikomöödia, siis tragöödia, õudukas, armastusfilm. Täiesti ausalt ütlen, et alguses oli filmi raske vaadata keele pärast, mu arvates rääkisid kõik nii ühtemoodi monotoonselt ja vähe suud liigutades ning ühe häälega, et ma ei suutnud jälgida, kes mida ja millal räägib, korraks hakkas igav ka. Ja siis ühtäkki läks tempo peale ja film neelas mind endasse. Lisaks šüzeele, mis minu jaoks oli ikkagi mitte etteaimatav, nautisin ma täiega näitlejatööd. Päriselt jäi mulje, et vaatangi ühe vaese Korea perekonna püüdlusi end vaesusest  välja rabeleda.  Jäin mõtlema selle peale kui õnnelikud me siiski peame olema, et oleme sündinud just siin. Isegi kui vaesuses, siis laias laastus piisab meie ühiskonnas vaesusest välja tulemiseks ikkagi pealehakkamisest, samal ajal kui Lõuna-Koreas oled vaesena ikkagi parasiit, (pool)keldrielanik ja sellest välja saamine võtab rohkem kui vaid pealehakkamist. Kimide perekond oli muidugi äärmiselt “tänavatark”, nauditav oli vaadata nende leidlikkust, kuidas kogu pere miljonäride pere juurde tööle saada. Ma olin poole filmi peal täiesti kindel, et nad skeemitavad maja ka endale. Et selle asemel aga uued parasiidid välja ilmusid, seda ei osanud ma oodata.

Üks huvitav fenomen selle filmi juures oli minu jaoks see, et see suudis edasi anda lõhna. Läbi lõhna toodi klassivahe ja viha enda ja/või teiste vastu nii hästi välja, et ma täiesti tundsin keldrilõhna ka läbi ekraani. Ma olen kunagi Airbnb-st üürinud ühe poolkeldrikorteri. Kõik oli nunnu, aga juba kõigest kahe päevaga tundsin ma oma asjadel keldrilõhna. Milline võib see lõhn olla siis kui oled keldris olnud kaua ja hügieen pole ehk ka see, mis võiks? Kas see on nii ebameeldiv, et paneb ümbritsevaid nina kinni panema. Või näitab keldrihaisu peale nina kinni pigistamine ja akende avamine hoopis seda kui halvustavalt me suhtume inimestesse, kes ei ole meiega sarnased, kes on meist halvemal järjel? Kontrastid rikkuse, vaesuse, lõhna, naiivsuse ja tänavatarkuse vahel tulid tänu lõhnale suurepäraselt esile. Kas see pole veider? Teades, et läbi ekraani ei saa ju tegelikult lõhna edasi anda. Aga see film andis.

Pealkiri vihjab sellele, et keegi peab selles filmis olema parasiit. Aga kes? Selles filmis ei saa üheselt öelda, et ühed on head ja teised halvad, ühed on parasiidid ja teised inimesed. Kõik on omamoodi head ja halvad, kõik on omamoodi parasiidid ja inimesed. Iga kord kui hakkasin tundma, et paganama Kimid, on alles petised, muutus süžee nii, et välja tuli hoopis nende armastus, ühtehoidmine ja hoolivus. Sama saab öelda ka kõikide teiste tegelaste kohta. Filmi lõpp on pigem traagiline, kurb, aga ikkagi jääb sealt läbi kumama armastus. Armastus oma pere vastu. Ja kui on olemas selline armastus ja hoolivus, siis on kõik võimalik. Ka siis kui tundub, et ei ole. Peab vaid plaan olema.

Rohkem ei taha ära rääkida, öelda ja kirjutada oleks veel palju, analüüsida, kaasa mõelda, aga nagu öeldud, kui te ei ole veel näinud, siis ma ei taha sisu ära reeta. Minge kinno vaatama. Minge kindlasti vaatama. Oscari-vääriline film absoluutselt!