“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Postitusel pole muidugi ei seltsimeeste ega unetutega midagi pistmist. Lihtsalt minu oskamatus midagi tabavamat pealkirjaks panna, aga asi on nüüd nii, et kiirustama tõesti peab kui veel tahta Tartu kunstimuuseumis Jüri Kase ja Henn Roode näitusi vaadata. Need on avatud veel vaid 26.aprillini.
Mina ise olen mõlemad näitused läbi vaadanud kolm korda ja pean ausalt tunnistama, et kui ma oleks Tartus, siis ma läheksin tõepoolest veel ka uuesti. Jüri Kask. See mõnus värvilaiguke. Mäletate seda lugu? Hall november, pime, vihm ja tunne, et kõike on natuke liiga palju või pigem liiga vähe. Just siis sai teine korrus minu lemmikuks. See oli see värvilaiguke, mida tol hetkel vaja oli. Aga kas on üldse aus öelda värvilaiguke, kui teosed on suuremad kui elu ise? Need murdsid välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum ei olnud enam lihtsalt ruum, see muutus koos Jüri Kase teostega kunstiks. See näitus tekitas hea tunde. Meie pikka ja pimedasse talve on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Teisel korral olin ma lummatud hoopis mõttest endast. Mitte ainult teostest, vaid majast. Teadmisest, et siin on kunagi asunud ühiselamu. Ja et ühes nurgatoas elas ka Jüri Kask ise. See lisas kogu kogemusele uue kihi. Ajajakihi, inimliku kihi. Seinad, laed ja nurgad kandsid korraga endas elu jälgi. See ei olnud enam vaid muuseum, aga koht, kus on oldud, elatud, mõeldud. See teadmine muutis ka teoste tajumist: kunst ei olnud enam ainult esitatud, vaid ka kuidagi läbi elatud.
Seekord oli aga kõik taas teisiti. Näitust külastades sillerdas väljas kevadpäike ja just selle valguse sees hakkas mind kõige rohkem kõnetama näituse must-valge osa. See üllatas mind ennastki. Kevad, tärkamine, valgus ja ometi just värvide puudumine mõjus kõige tugevamalt. Must ja valge olid rahulikud, selged ja ausad. Nagu vastukaal kogu kevadisele ülevoolavusele. Need tööd ei püüdnud pilku karjuda, vaid olid vaikselt kohal, ja see vaikus kõnetas.
Nii on see näitus minu jaoks iga korraga muutunud. Esimene kord oli värvilaigukese lugu. Teine kord mõte ruumist ja elatud elust. Ja seekord vaikne must-valge kõne kevadpäikeses. Võib-olla ongi see kõige ilusam, et üks näitus ei saa kunagi otsa ühe külastusega. Ta muutub koos vaataja, aastaaja ja sisemise seisundiga. Ja kusagile jääb alles teadmine, et värvi on vaja. Mõnikord väljas, mõnikord ainult enda sees.
Foto: Tartu Kunstimuuseum
Henn Roode näitust tahtsin ma sel korral vaadata teisena. Kuidagi tekkis selline tunne, et tahan niiöelda tagurpidi alustada. Kui olin läbi käinud suuremahulistest teostest, seintelt lahti murdvast värvist ja ruumi mälukihist, maandusin esimesel korrusel teises tempos.
Mäletan, et esimesel korral tutvusin eelkõige tehnikaga. Siis vaatlesin ma rohkem kätt, värvipinda, vormi. Mitte et ma ise midagi teaks kaasa arvata, aga ma püüdsin õppida lugema, kuidas need autoportreed on tehtud. Teisel korral hakkas see mind juba rohkem mõtlema panema. Eriti seoses AI ja selfidega. Me kõik teeme selfisid ja samal ajal naerame nende üle. Peame neid edevuse märgiks. Aga Henn Roode autoportreed sundisid mind esimest korda tõsiselt mõtlema, et selfie ongi tänapäevane autoportree. Päevik. Pihtimus. See, kuidas me end näeme ja teistele näidata otsustame, sõltub nii paljudest asjaoludest – valgusest, nurgast, tujust, hetkest. Ja AI ajastul muutub see pilt veelgi keerulisemaks: kus lõpeb mina ja algab kujutlus minust? Tol korral hakkas fantaasia juba päris lappama.
Seekord aga jäin ma Henn Roode autoportreede ees hoopis vaiksemaks. Küsimus ei olnud enam tehnikas ega isegi mitte selfides, vaid selles, kui erinevalt saab üks ja sama inimene end näha. Need ei ole portreed konkreetsest näost, vaid kunstniku nägemus iseendast. Ta ei püüa olla endaga sarnane, vaid eemaldub iseendast. Tema jaoks on olulisem kunstiteose vorm kui äratuntav nägu. Ja just seetõttu tekibki see metamorfoos.Mõnel maal rõhutab ta silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille. Vahel vaatab ta justkui minust läbi, vahel puurib pilguga otse sisse. Kas silmadest paistab kurbus? Rõõm? Distants? Eneseiroonia? Need autoportreed on kui päevik, aga mitte sellisel kujul, millega me oleme harjunud. Me ei loe seda sõnadega, vaid jääme maali ette seisma ja kuulama. Mõtlema, mis tunded ja mõtted on selle pilgu taga.
Henn Roode autoportreed kõnelesid seekord eriti selgelt. Need ei räägi edevusest, neis on mingi aus eemaldumine iseendast. Ja võib-olla just see teebki nad nii huvitavaks. Nad näitavad, kui mitmel moel saab üht ja sama inimest tajuda ja kujutada. Ka iseennast. Henn Roode näitus mõjus seekord just niimoodi.
“Võrratu kogemus!” hüüatan ma nädalavahetust kokku võttes ja suu kisub vaikselt muigele. Mitte sellepärast, et poleks olnud. Teeme ühe asja kohe selgeks – sõbrannade pakett Viljandimaal Mulgimaa metsade ja (tol hetkel) lumeväljade vahel Priimäe talusoli võrratu kogemus. Muigama paneb mind ja ilmselt kogu meie seltskonda sõbralik vaidlus influencerite soovistuste üle, millesse üks meist selles sõpruskonnas mitte uskuda ei taha kerge skeptilisusega suhtub. “Sest kõik alati kiidavad, et oli võrratu kogemus!” põhjendas ta ja ma lubasin, et alustan seda arvustust täpselt selliste sõnadega.
Aga olgu. Nüüd on nali tehtud ja saab hakata asjast rääkima. Priimäe tallu sattusime me nii, et peale edukaid endiste kolleegide suvepäevi võtsime me vastu otsuse, et me hakkamegi nüüd suve- ja talvepäevi ning teisi tähtpäevi pidama. Sest töökohad tulevad ja lähevad, aga inimesed, kes loevad jäävad. Nii nagu on mulle kunagi Tikis töötamisest jäänud ühed parimad sõbrannad + üks abikaasa juba 20 aastaks, siis on mul tunne, et samasugused sõbrad eluks sain ma endale ka Oiult. Inimesed, keda saab usaldada, kellega on lõbus, kes on toeks ja noh natukene napakad ka. Heas mõttes ikka. Või noh otsustage ise kui/kas heas mõttes. Sest täpselt sellise kirju seltskonnana me Kärdi koju jõudsime.
Ah jaa, te ootate võib olla ikka selgitust, et kuidas ja miks just Priimäe. Noh, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sealt, et detsembris küpses meil peas mõte Marek Pranglisse kupatada ja talvepäevad meil kodus Ussipesas pidada. Panime kuupäeva ka paika, aga ma ei arvestanud sellega, et Mareki sünnipäev (mis on 3.jaanuar ja see oli ju juba praktiliselt eelmisel aastal?) võib ikka veel kesta ja ta ei taha kuhugi minna, vaid oma sünnipäeva kodus pidada. Nii siis juhtuski, et aasta abikaasana jätsin ma üksinda Mareki oma sünnipäeva pidama ning hakkasin otsima, kus me oma pidu pidada saaks. Kärt pakkus lahkelt välja, et võiksime tulla katsetama nende “Meie hetked”. Mõeldud tehtud ning Mulgimaale me suundusimegi.
Ma olen küll suveinimene, kuid täpselt sama palju kui ma armastan päikest, armastan ma ilusat talveilma. Selle “kiiksu” sain ma endale külge Norras elades. Sain seal elades kiirelt selgeks, et “pole halba ilma, vaid kehv riietus” pole vaid sõnakõlks, aga nii täpselt ongi ja Priimäe võttis meid vastu kõige ilusama talveilmaga, mida saaks ette kujutada. Igal pool, kuhu silm seletas, olid mõnusad lumeväljad, lumi sillerdas, päike paistis ning see kõik meenutas mulle mu üht lemmikumat luuletust, mida ma mäletan juba lasteaiast (jah, ikka veel peast). Tahtsin õuest õie tuua, sulle kingiks anda, aga seda õit ei saagi sooja tuppa kanda, lumelill on lumelaanes, nagu talveime, kingin sulle selle õie, ainult laande mine. Priimäe ja Mulgimaa metsad ning lumelaaned oli talveime! Suvel siis ilmselt omamoodi suveime.
Siinkohal tekkis meil muide seltskonnas esimene arutelu. Kõik olid nõus, et koht oli imeline, lõi meid pahviks juba saabudes (ja tuletan meelde, et me olime tulnud teatava reservatsiooniga), aga tekkis küsimus, et mis on see lisaväärtus, mida külalisele pakutakse. Lisategevused või nii. Mina isiklikult olen selline inimene, et puhkemajades erilisi lisategevusi ei oota, see tähendab, et alati arvatakse, et külaline tahab hullult aktiivseid lisategevusi, aga mulle isiklikult ei ole see kunagi kaalukausiks. Ma tahan puhkemajas sauna, head süüa, nautida vaikust ja rahu ning lugeda, mängida lauamänge, võib olla vaid vedeleda diivanil teleka ees. Kas mulle pakutakse matka lumelaanes või sõitu ATV-ga ei ole minu jaoks oluline. Ma olen muidugi aktiivsetele tegevustele alati avatud, kuid ekstra neid taga ei aja. Samas Ida käis mulle nagu uni peale, et ma uuriks, kas seal ikka ATV-ga ei saaks sõita ning osa meist leidis sama, et selline talvine lisategevus annaks kindlasti plusspunkte. Ma mõtlen, et kui meil oleks veel eraldi õues aktiivsete tegevuste programm olnud, siis oleks me lihtsalt paar päeva pidanud seal olema, vastasel juhul lihtsalt ei jõuaks ka puhata. Niisama olla. Meil näiteks oli kindel plaan ka õues vorste grillida, kuid vorstid tõime me grillimata kujul tagasi, sest lihtsalt…no ei olnud aega.
Kui me lisaväärtustest, mis mind kõnetavad, räägime, siis te ju teate, et ma olen sisemas romantik ning pange igale poole põlema küünlad, süüdake keset lund ka lõke ning ma sulan. Siin vajutati (mind tundmata) sellele talveromantika nupule. Kergelt krõbe talveöö, jalge all krudisev lumi, lõke, küünlad…. “Ja see pole veel kõik!” nagu kunagi ütles Emil Rutiku ühes populaarses telesaates.
Kuidagi kogemata jõudsin ma juba otsapidi sauna, nii et ma siis jätkan sellises veidike ebaloogilises ja hüplikus järjestuses. Saunamaja oli mu enda jaoks kõige suurem üllataja. Puhkemaja piltidega olin ma kodulehel tutvunud, kuid saunamaja jätsin ma ette vaatamata. Kui olime puhkemajaga tutvunud, läksime me korraks Idaga saunamajaga tutvuma ning ma päriselt olin üllatunud kui hubane ja mõnus see oli. Vaadake ise! Lisaks ootasid meid hiljem saunas ka näo- ning kehamaskid, mida enamikes kohtades väga ei taheta lubada kasutada, viht (100x plusspunktid, et selles puhtas ja värskes saunas oli ka lubatud vihelda!) ning loomulikult kümblustünn. Mida sa hing veel ihkad ühest õhtust? Kui sulle muidugi saun meeldib. Mulle ja meie seltskonnale meeldib! Ning saun koos tünniga oligi see kurjajuur, et me vorste grillima ei jõudnud.
Muide. Selles puhkemajas on vist mõeldud igale detailile. Majas on olemas hommikumantlid ja sussid, mõlemas majas on olemas erinevas suuruses saunarätikud, lisaks plätud, et oleks mugav ja mõnus sauna ning kümblustünni vahel käia. Väikeste aga oluliste plusside juurest jõuan ma ka (vist ainsate) miinusteni, mis natuke on juba ka norimine. Saunamaja põrand oli väga külm, aga selle eest kohe perenaine ka hoiatas ning näha oli, et lambanahkade ja vaipade ning susside olemasoluga antakse parim, et külma talveilmaga seda leevendada. Toimis. Teine miinus minu enda jaoks oli, et saunamaja ja tünniga ekstreemselt hubane terrass asub väga lähedal elumajale. See pole miinus selles mõttes, et ma arvaksin, et keegi jälgib mida ma teen, vaid ma ise tunnen kerget ebamugavust, sest ei taha pererahvast häirida. Mitte et ma läheksingi sinna pidutsema, aga vaid enda vaatevinklist ma tean, et ma naeran kõvasti, ma räägin kõva häälega ja noh kui koos on heas tujus (naiste) seltskond, siis veini juues see hääl lihtsalt kuidagi läheb kõvemaks. Jah, saunamaja ning tünni saab kasutada 23ni, ilmselt just seda probleemi ennetades, kuid ikka ma alateadlikult natukene kardaksin, et segan pererahvast.
Nõustute, et ekstreemselt nunnu saunamaja ja terrass ju! Aga mis te arvate kui läheks majja tagasi?
Puhkemajas on olemas kõik õnnestunud puhkuseks või selliseks sõbrannadega getaway‘ks. Ma tean, et see kõlab kummaliselt, et toon välja puhtuse, ühesugused nõud, vajalikud potid-pannid, puhastusvahendid, maitseained, õlid, kohvimasina, soojad põrandad, kvaliteetsed pesuvahendid, ilusad pleedid, vaibad, padjad, väga hea raamatute valiku ning näiteks meie paketis sisaldunud vestluskaardid, sest mis seal siis ikka nii erilist on, aga teate mõnikord ikka on. Jah, muidugi puhkemajasid on erinevaid, kõiki ei saagi ühe vitsaga lüüa, igalt poolt üht ja sama standardit või kogemust oodata, kuid siin me lihtsalt kõik koos vaatasime ning nautisime kui lihtsalt saab pakkuda täiuslikku kasutajakogemust. Minu enda plusspunktid ja kiidsõnad lähevad eraldi sellele, et suupistevaagnale olid leitud kohalikud snäkid (vat nüüd enam ei mäletagi, kelle porgandikrõpsud need olid), tee oli selle piirkonna teetalust – jällegi sellised pisiasjad, mis tegelikult ei ole sugugi pisiasjad. Ma olen ise selline detailifriik selles osas, et mulle annab nii palju juurde kui selliste asjade peale on mõeldud.
Nii me seal mõnusalt aega veetsimegi. Esmalt vestluskaartidega meelt lahutades ja YouTube’ist Idat Anne Veskiga kiusates (kas mul kummitab peas ikka see lugu? JAH!)ja tema kiusas meid vastu enda valikuga (Hugo Toom vist on suht soft ja juba “vanaks läinud”?).
Kuni oli aeg minna enne sauna veel restorani. Oot mida? Nojah. Saunas me siin postituses juba käisime, aga enne seda oli vaja ka õhtusööki nautida ehk restorani minna. Kuidas? Kas me ei olnud mitte Mulgimaa metsade ja talve võlumaa laante vahel? Olimegi. Aga restorani on hea minna kui sul on seltskonnas oma tippkokk ning ta on lahkelt nõus oma maailma parimat risottot tegema. Püha jeesus kui hea see oli. Ma enda arvates oskan ka süüa teha, aga mitte Kerdiga võrreldes. Ta vist teeks männikäbidest ka maailma parima toidu.
Hahh. Tegevuste järgi mulle tundub, et me oleme juba magamaminekuni jõudnud, kuid meie programm oli alles algamas. Inimese kohta, kes ei armasta ega oska joonistada, olen ma nüüd päris lühikese aja jooksul vabatahtlikult täitsa mitmel “maalimise” üritusel käinud. Ma päriselt isegi ei tea, kust meil see mõte tuli, et võiks proovida joonistada, aga nii, et ei kasuta vaid käsi, kuid igatahes teoks me selle tegime. Mina sain kinnitust, et joonistada ma jätkuvalt ei oska, kuid kas see oli lõbus? Jah! Igaks juhuks ütlen, et ärge inspiratsiooniks guugeldage, mis kehaosasid veel saab maalimiseks kasutada. Kes on minuvanune, see teab, et nii võis kunagi ka kuulsaks saada, kes ei tea, parem on. Aga see selleks. Nalja sai, uued kunstiteosed sündisid, uued siseringi naljad sündisid ning mina võin varsti nende ühismaalimiste käigus valminud kummaliste kasside maalinäituse avada.
Ma oma kassi ei hakka siin jagama, sellele saate pilgu peale heita Instagramis, aga kitsekene tundub küll kuidagi tuttav. Teile ka? Tegime nalja, et peaks selle Hannesele saatma, et kui ta tahab brändi uuendada, siis meil on talle üks uus disain pakkuda.
Magama läksid viimased vaprad 4.22 (vaatasin kella täpselt), pooled maailma teemad said läbi arutada ja eks me oleks ehk veelgi keskustelulenud, aga järgmisel hommikul ootas meid ka tagasitee. Teeolud olid üsna libedad ja läikivad, teed ise käänulised ning kurvilised, nii et isegi kui oleks tahtnud järgmisel päeval veel seda mõnusat rahu ja vaikust nautida, siis plaanisime siiski piisavalt varakult liikuma hakata. Uni tuli loomulikult magus. Kas selles saabki kahelda? Loomulikult mängisid talvised tegevused, saun, korralik õhtusöök olulist rolli, kuid Votexi voodipesu (jällegi megalt kiidan viljandimaist koostööd!) ning mõnusad voodid kindlasti ei tulnud kahjuks.
Hommikul ärkasime me selle peale, et Ida tegi pannkooke. Kuidagi ei saanud see väikene sõbrannade puhkus ju paremini lõppeda! Kokkuvõtteks ütlen ma, et ma oleks paariks päevaks veel sinna jäänud, ühe raamatu oleks jõudnud lõpuni lugeda, nüüd pean ostma minema seda, ja eks teie saate nüüd ise otsustada, kas usaldate mind kui ma ütlen, et see oli võrratu kogemus. Muidugi ma ei saa lubada, et teil on sama lõbus kui meil, siis te lihtsalt peaksite meid kaasa kutsuma, aga kõik eeldused on Kärdi poolt teile loodud küll. Nii, et läheb vajutab siia lingile nüüd ja bronnib endale mõnusa puhkuse koos heade sõpradega. 100 eurot soodsamalt saate ka hetkel selle bronni kui ütlete, et minu suurepärane sõnaseadmine veenis teid või tahate ise veenduda, kas ma räägin tõtt või liialdan kui vaid (välja arvata need kaks miinust, mille ka välja tõin) kiidusõnu Priimäe puhkuse kohta ütlen.
Kas te mäletate seda lugu, kui ma ühel vastuvõtul Andres Tarandit ära ei tundnud? Arvasin, et ta on üks rootslane, kellega ma koos kunagi töötasin ja läksin temaga kenasti rootsi keeles suhtlema. Kui ta mind peale viit minutit püüdlikku selgitust, kus ma temaga koos töötasin, ikka hämmingus vaatas, küsisin ma, et kas ta siis pole (sisesta rootsi nimi). Ta vastas konkreetselt: “Ei, ma olen Tarand!” Ikka juhtub. Kusjuures, nüüd PÖFFil vaatasin, et oi, see rootslane jälle siin. Seekord ma talle tere ei tormanud ütlema, aga läks jälle hetkeke ära enne kui ma taipasin, et oot oot, see hoopis Andres Tarand.
See, et ma inimesi sassi ajan ja ära ei tunne ei peaks enam kedagi üllatama. Mul on neid lugusid küll ja veel jagada. Aga seekord suutsin ma olla lausa nii udu, et ei tundnud iseeennast ära. Jah, ka see on võimalik.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma läksin üht hotelli arvustama, kuna meid ennast oli palju, inimesi palju, töötajad alles õpilased, siis kogu see protsess oli tibake segane ja suutis mind natuke närvi ajada, et ma ei saanud kõike infot korraga ja ühest kohast, siis ma suutsin ka ära unustada restorani kohta käiva info. Või noh pean täitsa aus olema ja ütlema, et ma ei saanud sellest täpselt lõpuni aru ja nii ei olnud mul meeles, et ma võib olla olin kella kaheksaks laua kinni pannud. Igatahes peale spaahoolitsusi olime õega toas ja arutasime, kuhu sööma minna. Otsustasime, et läheme hotellis asuvasse restorani. Panime laua seitsmele kinni kella seitsmeks.
Läksime kohale ja ma natukene kirtsutasin nina, et laud oli ühes teises ruumis kui ma olin oodanud. Sain kõigest aru, nii suurt lauda ei olnud võtta enam esimeses saalis, aga ikkagi. Teised istusid lauda, aga mina ikka kiikasin sinna ette ruumi ja küsisin siis teenindajalt, et kas me toda teist lauda ei saaks, sest kuidagi videos ehk on hubasem. Ta ei olnud vastu, aga arvas, et meil on seal ikkagi kitsas. Mina arvasin, et saame hakkama, sest kaks meie seltskonnast olid ikkagi päris väikesed lapsed. Heakene küll, ütles teenindaja. Õde viskas suvakalt nalja, et nojah, ta on meil blogger, ta tahab seda ja teist ning teenindaja siis vaatab mulle otsa ja küsib, et oi, kas Teie oletegi see blogija, et me ühte täna ootame küll, et neile öeldi, et keegi tuleb. Hakkasin naerma ja vastasin, et mina see kindlasti ei ole, küllap ikka keegi päris-suunamudija tulemas. Teenindaja ütleb jälle, et noh palju neid ikka ühe õhtu jooksul tulla saab ja meie õega räägime vastu, et no uskuge mind, suunamudijaid on päris oma jagu, et neid saab ühe õhtu jooksul ikka veel tulla. Teenindaja ütles jälle, et ta küll ei usu, et selline kokkusattumus võiks olla, et kohe mitu ühe õhtu jooksul tulemas, aga tema ka ei tea ju täpselt. Kui mina ei ole, siis mina ei ole, aga see selleks, et kui meile siis too laud sobib, siis lahkelt istutagu sinna.
Sahmerdasime ja korraga mulle sähvatas, et kuramus, see blogija võisin ikka mina olla küll. Ma olin ju suhelnud ka restorani teemal, st mulle ja Idale oli hotelli poolt ka õhtusöök, kuid kuna meid oli kokku seitse, siis ma uurisin lihtsalt, et kas me saaksime ehk natuke sõbrahinda, sest ega me kahekesi sööma ei tule, vaid ikka kogu seltskonnaga koos. Sain vastuseks, et jah ikka saaks ja sinna see jäigi. Mina eeldasin, et allahindluse küsimine tühistab eelneva kokkuleppe ja kuna täpsustus oli selline nii ja naa, siis mulle pähe jäigi arusaam, et kui otsustame seal süüa, siis saame veidikene allahindlust. Keegi check in’is mulle ei öelnud ka, et kella kaheksaks on mul laud ja sinnapaika see jäi. Hea on, et õde selle nalja viskas. Ma oleks tasuta toidust loobunud. Ja kes siis tasuta toidust ära ütleb!
Naljakas lugu, aga tegelikult ka natuke lugu sellest, kuidas hotellis kõik eraldiseisvalt on väga hea – spaa, hoolitsused, toad, toit, aga tervikut pole ning ka justkui omavahelist suhtlust ning see natukene minu jaoks tappis vaibi. Aga hotellist ja kogemusest juba eraldi postituses. Restorani osas ütlen, et toit oli imemaitsev ja teenindus 10/10.
Seoses väärtusruumi (mitte)mahtumisega tuli mulle meelde üks oma kunagine lemmiksari “Väike maja preerias” (tegelikult vaataks ma seda siiani hea meelega, aga kust? mul on isegi paar hooaega dvd-del, aga dvd-d pole, või vähemalt pole see töökorras/ühendatud telekaga) ja neljapäeval vaadatud film “Nähtamatud”. Ma tegelikult juba ka avaldasin oma arvamust, et seda viimast (ja üldse PÖFFi filme!) peaks vaatama minema ERR nõukogu esimees & CO, see avardaks silmaringi ja paneks ehk mõtlema, kuidas meie väärtusruumi mahub ikka väga palju erinevaid inimesi, aga eile õhtul kui und ei tulnud jäin selle väärtusruumi peale natuke rohkem mõtlema.
Alustame “Väiksest majast preerias”. Telesari on toodetud 1975. aastal ja sarja tegevus toimub 1870-1880, kellelegi ei tule vist üllatusena, et elu siis oli üsna teistsugune, väärtusruum ja hinnangud samuti. Millegi pärast on mul siiani meeles üks osa, kus linnakesse tuli “Freak Show” ning ma ootasin, et sellest friigi-vankrist tuleb välja…no ma ei tea…koletis. Tegelikult oli seal vankris peidus täiesti tavaline poiss või mees, täpselt ei mäleta, keda siis raha eest näidati. Friigi tegi temast puue. Eesti keeles oli veel tõlge all “värdjas”. Mis põhimõtteliselt pole ju vale, EKI ütleb, et värdjas = 1. soerd, ebard; eemaletõukava välimusega olend, monstrum. Ometigi me täna ju enam sõna “värdjas” puudega inimese kohta ei kasuta. Mitte et see oleks keeleliselt vale, aga me saame kõik aru, et see lihtsalt ei ole sobilik.
Kust ma alustan? Kas iseendast ja oma päriselust? Sest kui ma siin nüüd natuke tagasi vaatan, siis minust saaks vist vändata ühe korraliku kodumaise filmi. Sellise ängi täis, pearollis depressioonis ja läbipõlenud keskealine naine, kes alles 44aastaselt hakkas end otsima ja leidma. Aga võib olla see ei olekski ängi täis? Oleks hoopis helge ja optimistlik? Sest kõigist neid kuradima raskustest hoolimata ma saan hakkama. Kõik sõltub sellest, kuidas asjadele vaadata. Näiteks võiksin ma öelda, et mulle tehti eile ülim kompliment, mis andis mulle uut energiat ja enesekindlust. “Leidsin vaid kaks kultuurist kirjutavat influencerit. Sina ja Mart Juur,” öeldi mulle eile. Ma võin ju ise seda tõlgendada, et see tähendab, et ma olen sama andekas. Isegi kui see seda ei tähenda;)
Kõik on perspektiivi küsimus. Igal asjal ja lool on oma helgem pool. Või kas on? Kas eile esilinastunud “Mo papas” oli ka helgem pool olemas? Või oli see ikka igavene hädaorg ja ängi täis? “Ma ei käi Eesti filme kunagi vaatamas,” ütles paar nädalat tagasi üks mu tuttav, “need on sünged, venivad ja rõhuvad.” Ühelt poolt ma nõustun temaga, eks minagi vaatan üht või teist filmi ja süda kisub kokku, valus hakkab, äng tuleb peale, film kisub endasse ja ei lase enam lahti. Aga see on minu arvates vaid hea märk. Nimetagem seda ängiks või milleks tahes, mina võib-olla just selle tunde pärast neid filme armastangi.
“Mo papa” on nüüd üks nendest filmidest, mis kiskus endasse ja enam lahti ei lase. See oli nii nii ehe, et raske oli mõelda, et see polnud päris. Et Eugen polegi päriselt Eugen, et Stina pole Stina ja Riko pole Riko. Et nende taga on näitlejad. Sest nad ei olnud näitlejad, nad tõid läbi ekraani meieni oma päris tundeid ja päris lood. Ja need läksid hinge. Võib olla just selle pärast, et sellised lood on päriselt meie ümber. See ongi osa Eestist. Mina istun siin oma mugaval diivanil, sooja pleedi all, rüüpan hommikukohvi ja mõtlen, et küll oli äge eile sisseimbuda selle filmi perekonda, samal ajal kui keegi naaseb pärast kümmet aastat vanglast maailma, mis pole teda oodanud. Ei, ta ei ole pätt. Ka traagiline õnnetus võib viia lastekodusse, vanglasse, hülgamiseni.
Mulle tundus, et mitte midagi selles filmis ei olnud lavastatud. Kui siis pärast Q&A-l režisöör Eeva Mägi rääkis, et film valmis stsenaariumita ja kujunes reaalsete kogemuste ja häälte põhjal, loksus seegi osa paika, miks film ON nii autentne ja täis tooreid emotsioone. See polegi lavastatud, igast kaadrist on mõista, et see pole film, mida Eeva Mägi on kirjutanud, vaid see on film, mida ta on elanud ja hinganud. Ja ta on valinud endaga koos hingama nii õiged näitlejad. Rednar Annus, Ester Kuntu, Jarmo Reha – kõik nad mängivad hiilgavalt, kordan ennast, nad ei ole siin filmis näitlejad, nad on need inimesed, keda me ekraanil näeme, aga minu hinge puges kõige enam Riko, keda mängis Paul Abiline. Raske on uskuda, et ta pole professionaalne näitleja. Meil kõigil on oma traumad, haavad, mis meiega paratamatult kaasas käivad, ka siis kui see igapäevaselt välja ei paista, me nendele ei mõtle ja neid justkui polegi seal. Siis aga piisab vaid ühest juhuslikust naljast, situatsioonist, et see trauma jälle päevavalgele tuleks ning maailm variseb korraks kokku. Ma tundsin Riko tundeid. Valus ja nii võimsalt meieni toodud. Võin teile öelda, et olen 44aastane, kuid on situatsioone, mille peale mul võivad hambad plagisema hakata. Minu haavad ja mustad varjud.
Ma tahaksin oma lihtsa “arvustuse” lõpetada pinnapealselt kui nii võib. Q&A-l vabandas keegi publikust pinnapealse küsimuse pärast ning uuris, kust tuli idee peategelase soenguks, et mis on lugu selle soengu taga. Eeva Mägi vastas humoorikalt, et mõnikord saavad pinnapealsed küsimused pinnapealse vastuse – seal polegi lugu, lihtsalt juhtus nii. See võis küll juhuslik olla, kuid ma ütlen siis ka pinnapealselt, et see soeng tegi filmis omaette rolli. Kui saaks, siis kõrvalosatäitja auhinna võiks anda just sellele soengule (ja võib olla ka Stina jopele). See mõjus, andis filmile ja peaosalise rollile nii palju sügavust juurde ning jälle – oli toores ja päris. Ma nägin alles septembris Jarmo Reha üles astumas Salme kultuurikeskuses kui kontserdiga tähistati B.B King’i 100. sünniaastapäeva – viks ja veidi uje laulja, aga nüüd oli ta hoopis keegi teine. Ma ei saa öelda, et vastand, sest “kõva kuti” kesta all oli ikka peidus ujedus, lisaks soov olla armastatud ja saada teine võimalus, aga siiski oli ta keegi teine. Ta oli Eugen. Ja soengul oli selles suur osa.
Ängi ja valu oli filmis palju, kuid isegi siin sõltub kõik natuke sellest, kuidas asju vaadata. On ka helgust ja lootust. Selleks on vaja vaid öelda, fuck you, päriselu. Või nagu see inglise keeles meile isegi mõjus rohkem – fuck you, respectable life! Kas sellest alati piisab, seda ma teile ei ütle. Ohh…mida rohkem ma filmi tagantjärele analüüsin, seda võimsam see on, seda rohkem see mulle hinge poeb ja seda rohkem ma soovitan teil ka seda vaatama minna. PÖFFil võimalik veel kaks korda filmi näha.
Nagu te Instagramist juba teate, siis käisin ma sel nädalal neljal päeval koolitoitu proovimas. Põhjus on olnud ikka see jutt, mida siit sealt kuuleb, et koolitoit on kohutav, kehv, ei kõlba süüa ning mind on alati see narratiiv natuke häirinud. Ma ei ütle, et kõik toidud on ühtmoodi head, kindlasti ongi kehvi päevi, absoluutselt ei arva, et lapsed peaksid kõike sööma, kuid alustame algusest. Kohe nii algusest, et lähme ajas tagasi julged 30 aastat ehk mu enda alg-ja põhikooli aega kui koolitoit ei olnud just piknik, magustoiduks pakuti “kaameliila” (mis üsna õõvastavast välimusest hoolimata maitses ju tegelikult hästi?) ning lauad lõhnasid märja pesukaltsu järgi.
Koledatest plekknõudest ja kurjast söögitädist, kes nägi välja nagu oleks 6 7 päeva järjest pidu pannud ning vihkab lapsi, ei hakka ma üldse rääkimagi. No ja siis veel õpetajad, kes sundisid taldrikud tühjaks sööma. Mitte proovima, vaid tühjaks sööma. Pole küll kooli mälestus, aga üks mu mälestusi lasteaiast on, et jäin mingist megaheast magustoidust ilma, sest keeldusin söömast ühepajatoitu ning kasvataja ütles, et ma ei tohi liikuda laua tagant enne kui toit on söödud. Ma närisin seda toitu nii kaua endale sisse, et magustoiduks polnud enam aega, sest “kõik juba magavad lõunaund ja sina ikka veel pole oma kaalikat ära söönud”.
Ma usun, et minuvanustel on kõikidel kooli- ja ka lasteaiatoiduga oma traumad, mida me kaasas kanname ja siis tulevad nüüd meie pesamunakesed koju, ütlevad, et toit ei kõlba kuhugi ning vanemad tõstavad lärmi, et krt, mis ajas me elame, et lastele pakutakse maitsetut plöga ja nii see teema kerib. Aina suuremaks ja suuremaks. Palun vabandust, kui teile tundub, et teen lastele liiga, aga minu arvates on lapsed täna ka päris korralikud s**apead kohati.* Nad teavad oma õigusi, nad on ülbed ja sotsiaalmeedia võimalused muudavad nad veelgi ülbemaks, iga asja ja kahjuks ka inimese üle on nii lihtne TikTokis “nalja” teha. See ärritab mind. Sest teate, mu meelest on okei mitte asju süüa, aga esiteks mulle meeldiks kui (kooli)toidule antakse võimalus ning teiseks mulle meeldiks kui TikToki postitamiste ajal lapsed/noored ka mõtleks, et toidu taga on pärisinimene ja päristunded. Mu meelest on juba õpetaja üks kõige stressirohkemaid ameteid, millest stressirohkem ja hullem on vist veel vaid koolikoka amet. See heit, mida igalt poolt tuleb, on jõhker ja talu siis iga päev seda kriitikat. Lastelt, lastevanematelt, meediast. Igalt poolt. Kriitikal ja kriitikal on ka vahe. Tagasiside on okei ja vajalik, aga seda kõike saab teha viisakalt.
Ja meelde tuleb jätta esiteks ka koolitoidu hind. 1,72. Palun tehke selle hinnaga toit, mis vastab kõikidele ettekirjutatud kriteeriumitele ja mida lapsed söövad. Jah, olen nõus, et kui nähakse, et lapsed ei söö, siis pole mõtet teha, aga sama hästi võib siis öelda, et ärge kirjutage ette, et toit peab sisaldama 6 7 % valku, 6 7 % süsivesikuid, 6 7 % proteiini…Paneme lauale lihtsalt salsakastme ja krõpsud. Ühesõnaga osa “probleemist” seisneb ju juba siin. Teine osa selles, et lapsed ongi kehvade toitumisharjumustega. Ida sööks peale sushi ja pokebowli vaid makarone ja ketšupit või kartuliputru ja hakklihakastet ning isegi kui on okei neid toite vahepeal teha, sh ka lihtsalt makarone ketšupiga, siis pole ju mõeldav, et see oleks toiduks iga päev. Kala ja kalasuppi lapsed ei söö. Miks siis on kalaneljapäev? Sest ette on nähtud ühel päeval nädalas kala. Asi pole selles, et kooli kalatoit on halb, vaid selles, et lapsed ei söö kala. Seda ei saa neile pahaks panna, ette heita, see on üsna tavaline. Kuigi kui ma nüüd mõtlen oma kooliaja kalaneljapäevale ning eilsele kalasupile Ida koolis, siis no ikka nii öö ja päev, et võimalik, et ma oleksin juba lapsena kala söönud kui kalasupp (ja see leivamääre!) oleks meie menüüs olnud. Ma kalaneljapäeval sõin toidu ära nina ja hinge kinni hoides, sest pidi sööma.
Dziisus. See postitus läheb nii pikaks heietuseks juba ja ma pole veel koolitoitudeni jõudnuki. Aga see päriselt on teema, mis mind nii mitmel tasandil kõnetab (häirib?), et ma ei saa sinna midagi parata.
Tulen korraks veel tagasi selle hinna juurde. Ma ei taha kuidagi öelda, et väikene eelarve õigustab kehva toitu. Mu vanatädi Helju oskas olematutest koostisosadest välja võluda võrratuid toite ja kui te olete minuvanune, siis te teate, et koostisosi polnudki saada. Ta oli loominguline, ta toit oli ilma liialdamata fantastiline ning kuna ta oli väga kokkuhoidlik, siis ta toitude maksumus oli ilmselt minimaalne. Ma tean, et väikese raha eest saab teha väga head toitu, ma olen ise natuke tädi Helju moodi ja oskan kohati mittemillestki midagi teha. Ise olen rahul, Marek on rahul, aga kas Ida sööb? Ei. Sest toit on näiteks lilla. Nagu alloleval pildil olev suvikõrvitsa- OA pajaroog, mille maitse oli I-M-E-L-I-N-E! Tomatipastaga oleks selle punakamaks saanud, aga kapis ei olnud. Nii ta lillaks jäi. Maksumus samas minimaalne, maitse maksimaalne. Vbla tuleb isegi 1,72 eur inimese kohta maksumus, kui maitseaineid ei arvesta;)
Seega ma tahan öelda, et natukene paneb toidu välimusele ja maitsele piirid ikkagi etteantud nõuded ja hind. Midagi pole parata.
Aga tuleme siis konkreetsetelt selle nädala koolitoitude juurde, muidu läheb see postitus mul siin lappama. Esmaspäev jäi mul kahjuks vahele, kuid teisipäeval olin ma platsis. Söögiks oli oa-veiselihasupp. Jah, esimese hooga kõik ehmatas mind. Ka supi lillakas välimus. Mis on omamoodi veider, sest sarnast suppi olen ma tööl käies kordi ja kordi söönud hotelli-buffeede lõunapakkumisena, maksnud selle eest 6,99 ja ma jäin mõtlema, et mis see esimene tõrge siis oli? Lõpuks mõtlesin välja. Nagu keegi ütles, siis me sööme silmadega ja see vastab tõele. Ma ei pea silmas siin toidu välimust, vaid seda, et mind nö ehmatas üksik GN supiga. Kuidagi see kangastus oma kooliaja plekknõudega ja oli lihtsalt kõle. Võib olla te olete aru saanud, et ma olen see “lilleoksake siin ja lilleoksake seal teeb kõik paremaks”- tüüp, aga ma saan ju aru, et koolisööklad ei saa välja näha nagu itaalia restoranid. Samas mis takistaks? Aga tagasi toidu juurde. Nagu te juba aru saate, siis ma olen oasuppi vabatahtlikult ka varem tellinud ja mind väga väga positiivselt üllatas selle supi hea maitse. See oli päriselt hea supp! Kuigi jah, ma saan aru, et see võib tunduda ekstreemne, sest kõik lihtsalt ei söö ube. Mina sain inspi nii palju, et lausa ostsin õhtul ka poest ube ja endale tegin eraldi ubade-kodujuustu- köögivilja salati toiduks.
Aa, magustoiduks oli jogurt müsliga, mis oli täiesti tavaline ja maitsev. Koolis siis, mitte kodus õhtusöögiks. Ma never ei viitsiks kodus veel magustoitu ka teha söögiks.
Kolmapäeval oli toiduks riisipada kana ja köögiviljadega ning röstitud (praetud?) rooskapsad. Lisandiks erinevad värsked salatid – peet, kaalikas, hapukapsas, midagi oli veel… garneeringu valikuks seemned, hakitud till ja sojakaste. See tundus mulle täiesti selline neutraalne ning tavaline kodutoit. Väidetavalt ka selle toidu välimus polnud apetiitne, kuid ma julgeks eriarvamusele jääda. Reaalselt kõige tavalisem toit. Võib olla lihtsalt igav, aga kindlasti mitte halb. Kindlasti mitte.
Neljapäev. Kalasupi päev. Kui te olete mu Instagrami jälginud, siis te teate juba, et see oli päev, kus ma päriselt toidule apoldeerisin. See kalamääre oli WOW ning koorene lõhesupp jällegi midagi sellist, mida ma ise pidevalt lõunaks olen tellinud. Maitsed olid minu jaoks täiesti paigas, imehea supp oli. Jäin pärast kokkadega hiljem rääkima ning nad ütlesid, et kahjuks läks pipart liiga palju ning saan aru, et see võis nii olla, aga mina söön tšillit ka nagu õuna, nii et mina selles osas sõna ei võta, kuigi saan ju aru, et täiskasvanu + tšilliarmastaja maitsemeel on midagi muud kui lapse oma. Samas ma eeldan, et see oli ühekordne apsakas ja tõstke käsi, kes MITTE KUNAGI ei ole kodus toitu ülesoolanud või ülepipardanud. Aga isegi kui supp võis olla siis liiga piprase järelmaitsega, siis sellest lõhe-toorjuustu määrdest oleks võinud end lõhki süüa.
Tarretise sõin ka ära ja kiitsin. SEST seal polnud sees marju ega tükke. Ma söön tarretisi hea meelega, aga mulle üldse ei meeldi tükid või marjad seal sees.
Reedele läksin ma vastu kõige skeptilisemalt. Ühepajatoit. Keri mammutpostituse algusesse tagasi, et aru saada minu tõrkest. See on üks toit, mida ma ei ole suutnud armastama õppida ning olen nõus lausega, et ma sööks ühepajatoitu küll kui seal sees poleks kaalikat, porgandit, kapsast. Käsi südamel, ühepajatoit on peale piima-juurviljasupi ainus toit, mida ma lapsena vihkasin ning ka täiskasvanuna on mul sellega oma “biif” (olnud). Mul on sellest toidust trauma. Sellele lisandus ekstratrauma kui ma 16aastaselt Norra kolides kogemata Norra rahvusrooga – fårikål’i solvasin ning see lõppes teesklemisega, et ma pole söönud midagi paremat kui keedulammas keedukapsaga. Meid kutsuti kellegi tähtsa juurde sööma ning ta tutvustas mulle ja Yukole, et õhtuks sööme just toda imeliku nimega Norra rahvustoitu, et see olla selline omamoodi. Muidugi pidin ma oma suu lahti tegema ja ütlema, et ma söön kõike, peaasi, et see pole keedulammas ja keedujuurikad/ühepajatoit. Aga mis on fårikål? Otsetõlkes lammas kapsas ehk lamba-kapsahautis. Mul oli nii piinlik. Ja too toit oligi nii halb (minu jaoks) nagu ma olin arvanud, aga et olukorda heastada, sõin ma selle hinge kinni hoides ära ning ütlesin, et vau, see oli ikka hoopis nii hea, et ma palun juurde. Ma pole kunagi nii palju vett joonud kui tookord. Too õhtu ei lähe mul kunagi meelest. Ma tean isegi kuupäeva. 31 August 1997. Aga seda mitte vaid keedulamba-trauma pärast. hetk hiljem vaatasime me kõik koos uudiseid. Printsess Diana oli autoavariis surma saanud.
Niisiis. Mul on juurviljahautistega oma traumad, kuigi kui te jälle natuke tagasi mõtlete, siis siin oli pilt lillast suvikõrvitsaroast. Jah, aastatega olen ma hakanud erinevaid juurviljahautisi ARMASTAMA, kuid mitte igal pool ei ole see mu esimene valik. Koolitoidu köögivilja-kalkuni hautises julgesin ma olla skeptiline. Aga damn it, 10/10st, üks parimaid ühepajatoite, mida ma söönud olen. Ja need ahjupeedid seal kõrval. Võrratu! Ja kindlasti inspo, mille üle Ida õnnelik ei ole, aga ma kavatsen palju rohkem ahjupeeti hakata sööma.
Selline see koolitoidunädal sai. Piltidelt näete välimust – öelge teie mulle, kas on õõvastav, kohutav, mittesöödav? Kes viitsib mu jäppamist kuulata, siis Instagramis leiate ka mu mõtted videopostituste näol. Mina olen igatahes väga tänulik, et selline võimalus vanematele antakse kaasa rääkimiseks. Sest alati on lihtne niisama kritiseerida, kuid tegelikult tuleks mõelda, kas see kriitika on ikkagi objektiivne. Võib-olla on seal kriitika taga pirtsakas sööja (siinkohal küsin ka, kas laulupeosupp on ka halb? Ida näiteks ei söö borši ja ütleks, et on kohutav toit kui talt küsida. Aga kas see vastus on adekvaatne ja selle põhjal saab järeldusi teha?) või siis võtame me kaasa hoiaku oma minevikust? Ja ikka natuke ma tahan öelda, et hoiakud algavad kodust.
Oot, aga kuidas mina saan seda öelda, kui minu enda laps ka ütleb, et koolitoit on kehv? Te ei kujuta ette kui palju vaeva me kodus näeme, et Ida sööks midagi peale sushi, krõpsude ja jäätise, aga ma ei arva ka, et last peab sundima sööma asju, mida ta ei taha, on see siis parasjagu hoiak, elustiil, eluviis või tõesti et ei maitse. Samas olen ma 100% seda meelt, et toidu proovimine peaks olema miinimumnõue, aga on okei, kui asjad ei maitse. Võtad oma toidu kaasa ja vsjoo, kuid mida ma kindlasti ei tolereeri on niisama koolitoidu halvustamine ja selle kallal ilkumine lihtsalt seepärast, et nii on äge või popp või vaja. Ja nii nagu mina ka kodus püüan päriselt Idale selgeks teha, et ta peab sööma ka muud kui burks ja pitsa, siis ma arvan, et iga vanem võiks kodus sama rääkida, et toitu ikkagi peaks austama. Toidutegijaid ka. Kindlasti on koolitoidu teema sügavam ja seal on palju tahke, aga mis oleks siis parem ja õigem lahendus? Vanemad maksaksid juurde, et lõunalaual oleks rohkem valikuid ja igale maitsele?
Mina olen nõus. Aga Sina?
Toonitan veelkord, et see ei ole koostöö, “koolitoidu propaganda”, keegi ei maksa mulle selle eest, ma ise maksin oma toidu eest iga päev 1,72 eurot, keegi ei küsinud mu arvamust, see on lihtsalt minu isiklik arvamus asjadest. Palju vaba aega, huvi ja nii ma seda võimalust kasutasin. Null muud kasu.
*See öeldud, tahan ma rõhutada, et tänapäeva noored on samas ka megaägedad, palju laiema maailmavaatega, huvituvad asjadest, nendega on tore koos aega veeta ning nendega koos saab ka päriselt nalja. Nii et ma ei ole kindlasti mitte lastevihkajast kibestunud keskealine mutt, mulle meeldivad lapsed, aga mulle ei meeldi teatud suhtumised ja hoiakud.
Ma julgen öelda, et me käime keskmisest rohkem väljas söömas. Ma julgen ka öelda, et teatud põhjustel valime me keskmisest rohkem toidukohtadeks need kohad, kus on olemas lastemenüü. Ma julgen öelda, et keskmisest rohkem valime me need kohad, kus menüü valikus on kas kananagitsad või lastepasta. Fun fact siia kõrvalepõikeks – kui me ise restot tegime, siis me välistasime nagitsad ja friikad ja lastepasta,sest tahtsime, et lastemenüü oleks ka eristuv, ent saime lõpuks aru, et kahjuks või õnneks on mõned road, mis lihtsalt peavad menüüs olema kui tahad sellist (mitte üldse halvas mõttes) keskmist perekonda püüda enda juurde sööma.
Nagitsad ja lastepasta on klassika. Kui nagitsad ja friikad on üldjuhul igal pool ühesugused (minu enda jaoks mõttetult igavad), siis lastepastat pakutakse ikka nii seinast seina, et ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et ühes kohas on see reaalselt nii maitsev, et sööks ise lapse toidu ära, samas kui teises kohas…viisakalt öeldes, on täiesti maitsetu. Eriti kui võtta arvesse, et 99% ajast koosneb see lastepasta ju samadest asjadest. Koor, sulajuust, sink või kana ning pasta. Kuidas see toit siis nii erinev saab tulla?
Ma ei ole Tartus juba mõnda aega väljas söömas käinud. Ausalt öeldes iga kord, kui olen proovinud, tabab mind ikka sama pettumus. Uus restoran, uus nimi, aga sisu on sageli ikka vana tuttav: turvaline menüü, kus igas variandis figureerib Caesari salat või pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega värskes pestokastmes. “Vaimupime keskpärasus,” nagu ma kuskilt lugesin ja tõesti, ei oskagi paremini öelda.
Kui õde mind aga endisesse teatrikohvik Shakespeare’i kutsus, mis nüüd kannab nime Aplaus 1870, olin ma päris elevil. Lõpuks ometi tundus, et saab midagi muud proovida. Te mäletate ehk, et minu eelmine külastus sinna lõppes üsna hävitava hinnanguga (seda saab lugeda siit). Saatsin oma tagasiside ka restoranile, mis küll läbi ei läinud, kuid juba samal õhtul kirjutas mulle restorani juhataja. Ta vabandas kehva kogemuse pärast ja kutsus meid uuesti, sel korral restorani kulul, lootuses halva tunde meelest pühkida.
Ma pole ammu Tartu toidukohtades söömas käinud, pole nagu väga ka siia sattunud pikemaks ajaks, aga nüüd eile oli aega veidi rohkem ja mõtlesime, et davai, lähme kuhugi sööma. Aga kuhu? Noh, et ei valiks neid ketikohti, mis on ka Tallinnas olemas ja mida ikka külastama, vaid äkki midagi sellist, kus pole käinud.
Teatrikohvik muutis alles hiljuti end Aplausiks ja sinna me oma sammud seadsimegi. Ma ei ole toidu suhtes kuigi pirtsakas, küll aga olen ma pirtsakas kehva teeninduse suhtes ja nii kehva teenindust kui me seal saime, polnudki ammu saanud.
Mitte et ma saaks öelda, et ma mõistan ka seda, et inimesed teatripiletite peale hulluvad ja “Rahamaad” ja muud sarnased etendused on läbi müüdud enne kui piletid saadavale tulevad, aga siiski kuidagi arusaadav. Head näitlejad, head lavastajad üldiselt on ikka mingiks kvaliteedimärgiks ja teatris käimine on iseenesest juba tore. Ma käiks ise ka rohkem, aga olen liiiiga laisk, et kusagil järjekorras seista ja liiiiiga vaene ka, et 150euroseid pileteid kahjuks osta. Õnneks on mul sõbranna, kes on piletite ostmisel nobedam ja nii õnnestub mul ka kultuurne olla. Juba homme lähme näiteks VAT teatri “Kullervot” vaatama.
Aga siis on tekkinud au sisse ka teist tüüpi “kunsti”- ja “kultuuri”vorm ning inimesed hulluvad. Ei julgeks öelda, et ma nüüd kõikse intelligentsem inimene maailmamunal olen, aga see “kunst” jääb minu jaoks arusaamatuks. Isegi madalalaubaliseks ja piinlikuks. Kuid tekib õigustatud küsimus – kui tegu on nii madalalaubalise kunstiga, siis miks rahvas kaasa naerda rõkkab ja saalid vist on ka välja müüdud? Seda viimast ma muidugi kindlalt ei tea.
