Suunamudija (pseudo)probleemi minutid

Järgnevad suunamudija pseudoprobleemi minutid. Mõtlesin mina ka popp olla ja liituda Promoty platvormiga. Üks sõbranna näitas mulle, et sinna oli üles pandud kampaania, mis mulle sobiks ja nii ta läks. Etteruttavalt ütlen, et see pole kampaania, millest nüüd juttu tuleb. Kampaania, mis mind pani Promotyga liituma, oligi mulle sobiv, mind valiti sinna ja selle kampaania esindajaga suhtlus on olnud professionaalne, meeldiv ning väga selgesti paika pandud nii ajaliselt kui ka eesmärgiliselt. Samuti on paigas postituse tasu. Selles postituses tuleb juttu teisest äärmusest.

Kes ei tea, siis taustaks ütlen, et Promoty on selline sisuloojate ja turundajate kanal, kus sisulooja saab kandideerida erinevatesse kampaaniatesse. Ütlen ausalt, et ma kandideerin vähestesse, vaid nendesse kampaaniatesse, kus mul tundub, et see sobib minu stiili ja mõttemaailmaga, sest ma leian, et vaid nii saab luua sisu, millest mõlemad osapooled kasu saavad. Vastasel juhul on see sisu/reklaam/koostöö vaid müra, mis niikuinii ei mõju usaldusväärselt ega täida eesmärki. Väikeste viperustega, aga siiani on see platvorm täitsa toiminud. Mõnedesse kampaaniatesse on mind kaastatud, mõnedelt olen saanud eitavad vastused. See viimane on täiesti arusaadav ja normaalne. Minu ideed ei pruugi kattuda turundaja ideedega, samuti ei pruugi sobida minu platvorm või persoon. Loomulik osa protsessist.

Nüüd aga jõuame selle pseudoprobleemini. Umbes kuu aega tagasi kandideerisin ma Magnetic Latvia kampaaniasse, mille eesmärk oli mõelda välja idee, kuidas turundada Lätit ajal kui ei saa reisida. Kirjutasin oma idee ning sain vastuse, et olen sinna kampaaniasse valitud. Kinnitati mu idee ja postituste hind. Tegin valmis mõned postituste mustandid ja panin need need platvormile üles kinnitamiseks. Möödusid päevad ja lausa nädalad, aga ma ei saanud mingit vastust. Kirjutasin platvormi chatis turundjale, et kas neil on olnud võimalus vaadata, kas mõni neist postitustest sobib. Ikka ei tulnud vastust. Vahepeal tegin veel mõned mustandid ja küsisin uuesti, kas sobivad. Aeg tiksus tähtajani. Püüdsin ühendust saada läbi Promoty, kes lubas nendega ühendust võtta. Ikka ei midagi. Minu mõte oma ideed varakult postitada oli just selles, et kui need postitused ei sobi, siis mul on aega pakkuda välja mõni uus idee. Vaikus. Keegi ei olnud näinud mu vestlust ega ka postitusi. Eile kui tähtaeg oli kukkunud, kirjutasin uuesti Promotysse ja ka Magnetic Latviale, kes ütles küll, et kampaania korraldaja on Latvia.Travel, kuid lubasid vaadata, miks ma ei ole jätkuvalt vastust saanud.

Lõpuks tuli chat´i vastus – kahjuks me seekord sind ei valinud, võib olla kunagi hiljem. Vastasin, et olen pettunud, sest tegin töö ära, ja mitte omaalgatuslikult, vaid peale seda kui minu idee ja hind oli kinnitatud. Kirjutasin ka Promotyle sellest, et nii ju ei saa, et olen kulutanud aega, aga lihtsalt ei saa ühtegi vastust ja siis lõpuks saan vastuse, et tead, kahju küll… Kirjutasin ka Promotyle, et kuidas selline asi juhtuda sai, et olen äärmiselt pettunud.

Promoty vastus oli lihtne: «Hei! Meil on tõesti väga kahju, et sind kampaaniasse ei valitud ja veel peale seda, kui suure töö ära tegid. Küll aga mõistame ka turundajat – me ei saa neid kahjuks pilte kinnitama kohustuda Sisuloojate T&C-s on samuti kirjas, et tuleb arvestada sellise variandiga, et turundaja ei pruugi pilte kinnitada – õnneks selliseid kampaaniaid on väga vähe, aga kahjuks jah juhtus selline olukord praegu antud kampaanias. Kui saame sulle kuidagi veel abiks olla või on sul mõtteid, mida sooviksid meiega jagada, anna julgelt märku!

Minu jaoks ei ole ju asi selles, et ei valitud. See kui ei valita, on okei. See kui soovitakse muudatusi, on okei. See on loomulik osa koostööprotsessist. Minu jaoks on probleem selles, et valiti, kinnitati ja siis kaoti nagu vits vette. Ei mingit dialoogi, ei mingit tagasisidet, ei midagi. See on minu jaoks vale ja pettumust valmistav. Seega mul on turundajatele palve – kui tahate minuga koostööd teha, siis kirjutage mulle otse estonianwithabackpack@gmail.com.

Siis ma tean, et saan olla dialoogis, ma saan välja pakkuda ideed, ma saan arutada, kas need ideed sobivad, teha muudatusi, saata tekstid või fotod ülevaatamiseks. Ma saan olla kindel, et mõlemad osapooled saavad koostöö, mida oodatakse. Ma saan kindel olla, et kui ma pakun välja hinna ja idee ning see kinnitatakse, siis ma saadan välja arve, see tasutakse ja mina teen oma töö.

Ma ei ole elukutseline suunamudija, aga ma kulutan aega, et teostada välja pakutud idee nii hästi kui ma oskan. Mul ei ole kunagi probleemi oma postituse sõnastust või teostust muuta, aga minu aeg on samuti väärtuslik ja kui dialoogi asemel on monoloog, mis lõppeb sellega, et tunnen, et olen lihtsalt tühja aega kulutanud, siis mul on õigus olla pettunud ja pigem teha koostöid, mille päring potsatab mulle otse meilboksi. Neid ei pruugi olla palju, aga minu eesmärk ei olegi võimalikult palju koostöid. Ma tahan pakkuda sisu (issand kui tobe väljend tegelikult), mis mõjub ausa ja usaldusväärsena.

Kasutan siinkohal ka võimalust tänada oma koostööpartnereid, kes austavad ka minu aega ning suhtlevad minuga nii nagu koostööpartneriga peaks, mitte kui «suvalise suunamudijaga». Olen teile väga tänulik. Juba ka selle pärast, et te annate alati teada, millised on teie ootused ning juhiseid kui midagi on vaja muuta või parandada, ent ei tagane kokkulepetest. Aitäh teile!

Asjad, mida ma ei mõista vol2

Panin eile Idat magama ja kuna ta on otsustanud, et ainus viis, kuidas ta meie toas meie keskel ei maga, on magada keskmises avatud toas, kuulasin ma samal ajal alt korruselt telekast kostvat “Pealtnägijat” . Kuulasin ja mõtlesin samal ajal ka omi mõtteid ning jõudsin järeldusele, et ma olen üks segaduses ja/või rumal inimene. Sest jälle on tekkinud terve trobikond asju, mida ma ei mõista. Vol1 alles oli, aga siis ajasid mind segadusse pigem moodsad asjad, nüüd sellised…argisemad?… asjad.

  1. Pensionitõus. Valitus kinnitas, et aprillist jõustuv pensionitõus kasvatab keskmiselt vanaduspensionäri sissetulekut enam kui 20 euro võrra. Kuidas see on saavutus? Või asi, mille üle uhkust tunda? 20 eurot aastal 2021 on sama suure väärtusega kui…issand, mul ei tulegi võrdlust, sest no olgem ausad, see on peenraha, mis ühegi pensionäri argielu kuidagi ei paranda. Jah, ma saan aru, et kokku kulub pensionitõusudele kümneid miljoneid, aga dafaq, püüdke ise elada 251-594 euroga kuus, nii et saaks endale ka midagi lubada. Ma ei tea, aga iga jumala kord kui räägitakse pensionitest ja pensionitõusust on mul piinlik eestlane olla. Mul on piinlik selliseid pensionitõuse kuulda, sest Eurostati andmetel elas 2018. aastal suhtelises vaesuses 46,3 protsenti Eesti vanemaealistest. 
  2. Estonia hukkumise põhjused. Sellest sündmusest on möödas 26 aastat, aga iga jumala aasta tulevad välja uued ja ennekuulmata/rääkimata tunnistajad, kel on uut ja olulist infot, mis muudab kõike. 26 aastat iga aasta septembris kordub sama asi. No enam ei jaksa. Otsustage ometi lõpuks ära, kas on hauarahu või tõstate laeva üles. Vandenõuteooriad ei kao kuhugi niikuinii, aga jumal hoidku, kus ma enam ei jaksa vaadata, kuidas kord aastas alati midagi uut välja tuleb, mis peaks kõike muutma, aga ei muuda lõppude lõpuks midagi. Igal aastal annavad nende uute avastuste valguses ministrid ja uurijad intervjuusid, mis on aasta aasta järel sama blaah.
  3. Käte pesemise õpetamine. Vist oli “Radar”, kus pool saatest kulutati sellele, et täiskasvanutele õpetada, kuidas ja kui kaua käsi pesta. Oli see kaks minutit, mis oli soovituslik kättepesu aeg? Palun tõstke käsi, kes peseb käsi kaks minutit? Võimalik, et ma ise olen räpakoll ja see on täiesti elementaarne nõue/soovitus/teadmine, mulle tundub tibake ülereageerimine. Üks asi on hetkel koroonahirm (mis ausalt ka hakkab mulle juba närvidele käima, kuigi ma olen seda teemat väga tõsiselt võtnud), teine asi on see, et kui me kõiki baktereid nii hullult kardame, kas me lõpuks ei ole bakteritele hoopis vastuvõtlikumad? Igatahes, kas tõesti peab täiskasvanutele õpetame kätepesu? See pole iseenesest elementaarne?
  4. Talveriided. Kätte on jõudnud minu lemmikaeg. See aeg kui hakkab pihta laste üle riietamine, sest “nad saavad ju külma, ilm on tuuline, mu laps on nõrgema tervisega”. Kui me käisime nädalavahetusel Haapsalus, oli väljas 23 kraadi sooja, lihtsalt kalender näitas sügist, ja samal ajal kui meie olime poolsuviselt riides, ma vannun, et nägin lapsi, kel olid peas mütsid, kaelas sallid ja käes kindad. Nagu päriselt? Jaah, kohati pean ma ka Idaga pahandama, et ta paneks midagi rohkem selga, sest ei saa enam päris paljajalu ringi joosta ilma, et sellele võiks külmetus järgneda, aga kindad. 23 kraadiga? Ma lihtsalt ei suuda mõista seda üle riietamist ja selle vabandamist sellega “et minu laps pole nii karastunud kui sinu oma”.
  5. Ühe tuntud blogija (endise) mehe vasektoomia. Sellest saan ma aru, et lahutus kütab kirgi ja tekitab küsimusi või imestust või ma ei tea, mida veel. Mu jaoks on kõige jaburamad hoopis mehe vasektoomiat puudutavad kommentaarid. Mis te kõik plaanisite tolle mehega joosta lapsi tegema ja olete nüüd pettunud või mis see põhjus on, et just see kõikidele kõige rohkem muret teeb.
  6. Terminaator. See bänd. Ma ei saa nende fenomenist aru. Nad olid popid 20 aastat tagasi, ma käisin ka nende kontsertidel. Nüüd on nad uuesti popid. Täpselt samade lauludega. Nagu ajas rändaks tagasi. Ei mõista. Pole minu teetassike.

Vist sai vol2 kõik.

Kas keegi peab alati võllas rippuma?

Me vaatasime nädalavahetusel “Tõde ja õigust” (jah, olime ilmselt viimased eestlased, kes seda näinud ei olnud) ja ma jäin mõtlema kui hästi Tammsaare teos ka tänapäeva sobib. Eestlane on alati olnud ja jääb kiuslikuks, kadedaks inimeseks. Tol ajal olid omad meetodid teineteise kiusamiseks, tänapäeval on uued moodused, aga fakt on see, keegi peab alati hambus olema ja kedagi peab alati üles pooma. Lihtsalt sellepärast, et saab? Mulle on nii vastukarva igasugused jagamised “petistest”, “liklushuligaanidest” ja muudest “kurjategijatest”. Keegi ei tea täpset tausta, aga maru kiired on kõik infot edasi jagama ja hoiatama. Nime ja näoga riputatakse inimesed igasugu tobeduste eest netti teistele virtuaalsete kividega pildumiseks üles. Keegi ei süvene, peaasi, et keegi oleks kogu aeg süüdi ja halb.

Blogijate “draamad” on kiusamise omaette tase. Ei ole ma ka kõige tagasihoidlikum oma arvamustes ja olen ka siin ühe või teise kohta krõbedalt öelnud, aga nüüd on tülid ja nö arvete klaarimised läinud järgmisele tasemele. Enam ei julge kellegagi suheldagi kirjalikult, sest kunagi ei tea, kes selle järgmisel hetkel kuhugi teistele lugemiseks üles riputab ja võib olla väänab ka veel nii nagu endale parasjagu sobivam on.  Kui see pole kiusamine, et inimeste omavahelisi vestlusi ja muud infot pannakse internetti üles eesmärgiga teist alavääristada või naeruvääristada, siis mis veel on? Kellele see kasulik on? Aga vahet ei ole,  eesmärk ei olegi ilmselt kasulikkus, vaid teineteisele jala taha panemine ja  peaasi, et alati on keegi teine järamiseks hambus. Sest eestlased?

Eelmine nädal tõi uudise, et Mary Krossi valetamise asjsu lõpetatakse uurimine ja see ajas muidugi pooled eestlased tagajalgadele. Mis mõttes andis valeütlusi, valetas politseile ja teda ei pandud isegi vangi, ah nii ongi kui oled tuntud poliitiku naine, selge, vaesed võllas ja rikkad tõllas ja mida iganes veel kommentaariumid täis ei olnud. Ma olen kuulnud, et kusagil kogutakse isegi allkirju, et asja ei lõpetataks ära, sest ikkagi, mis mõttes sai vaid trahvi ja vangi ei läinud. Mary Kross on valetamise eest vaja üles puua! Ma ütlen teile ausalt, et kui sama asja oleks teinud Mart Muraka abikaasa Pille Murakas, kes mõlemad on kõige tavalisemad inimesed, ei karjuks keegi, et vangi ja üles puua ja kividega surnuks, kõigil oleks selle aja peale juba jumalast p…ui, kõigil oleks juba meelest läinud see lugu. Nüüd aga kui peategelane on avaliku elu tegelane/avaliku elu tegelase abikaasa ning asjasse on segatud ka EKRE, siis on süvariik ja õigustunne kõigil riivatud. Vanasti pandi inimesed laulu sisse karistuseks. Mul on tunne, et Mary Kross on ka laulu sees juba ammu ning palju suurem karistus kui 3000 eurot trahv või 18 päeva reaalset vangistust on see, et ta on oma valetamisega kogu aeg uudistes olnud. Selline “laulu sees” oleks on vägagi kohutav karistus, sest me ju teame kõik, kuidas kommenteerijad tagasi ei hoia oma arvamust. Mary Krossi tegu oli nõme, aga veelgi nõmedam on nüüd nende käitumine, kes kõva häälega kisendavad kui pettunud nad Eesti õigusüsteemis on.

Mis värk sellega on, et kogu aeg peab keegi piltlikult võllas rippuma?

 

Arstikraadiga blogija ja kohutav kollane meedia

“Kas ta on “teadlikult” loll või see on lihtsalt kollase meedia poolt pandud pealkiri?” küsis üks mu tuttav artikli kohta, kus Paljas Porgand on järjekordse tõe päevavalgele toonud. Nimelt teab nüüd arstikraadiga blogija, et depressiooni ei ole olemas ja see olla väljamõeldud. Artiklit ennast ma ei lugenud, sest ma põhimõtteliselt ei ole võimeline võtma tõsiselt inimest, kes keskendudes välimisele ilule räägib, et oluline on vaid sisemine ilu ning aina üllitab postitusi nagu oleks tegu spetsialistiga. See, et depressiooni ei ole tegelikult olemas, tuli mulle muidugi üllatusena. Ma olen aastaid maadelnud depressiooniga, seda ravinud ja tunnen ka hetkel, kuidas minu muidu suhteliselt päikeselises ja lillelises maailmas on kerge tagasilöök ning ma tunnen depressiooni. Ma tean enda puhul sümptomeid, mis viitavad sellele, et depressioon ei ole kuhugi kadunud, vaid ongi salakaval haigus, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda. Sellises hetkes on natukene kurb lugeda, et keegi “spetsialist” teab paremini, et sellist asja ei ole üldse olemas. Aga see selleks. Las igaüks ravib end nii nagu ise tahab ja targemaks peab ning soovi korral kuulab “spetsialisti” nõuandeid.

Tegelikult tahtsin ma selle sissejuhatusega jõuda “kohutava kollase meediani”. Mul on nii palju tuttavaid, kes kiruvad lihtsamat meelelahutust ja kollast meediat, ometigi teavad nad, millest Paljas Porgand kirjutab, mida strippar Marco oma kehast eemaldada lasi, kes lahku on läinud ja kes kolmanda lapse saab. Malluka iga liigutusega on nad ka kursis. Ometigi nad “sellist saasta” ei loe. Mina ka ei loe, aga ikkagi tean, millest Paljas Porgand kirjutab, mida strippar Marco oma kehast eemaldada lasi, kes lahku on läinud ja kes kolmanda lapse saab. Kuidas? Sest 1) inimesed räägivad ja keegi ei räägi alati, kogu aeg, igal hetkel intelligentsest meelelahutusest ja kultuurist, vaid räägivad ka igasugu tobedustest, mis silma jääb ja 2) tarbides meediat ükskõik, mis kujul, siis igasugu tobedused hakkavadki silma. Mõnikord klikidki tobedale pealkirjale ja vannud end pärast maapõhja, et oma elust kaks minutit ära raiskasid. Õnneks on olemas vaimukas FB leht – Klikisäästja:) Kollastest uudistest – kes kellest lahutas ja kes kellega magab – on võimalik eemale hoida sajaprotsendiliselt vaid siis kui lugeda vaid Ärilehte ja Edasit ning telekat üldse mitte vaadata. Isegi ETV-st saab teatava doosi kollasust kätte kui tahta. Ma ei saa tegelikult sellest kollase meedia ja “saasta” halvustamisest aru. Võib olla tunnen ma end lihtsalt puudutatuna, sest blogijana toodan ma ka “saasta” ja lihtsamakoelist meelelahutust. Käin küll PÖFFil ja Just Filme, Theatrumi ja VAT teatri etendusi  vaatamas ning täna lähen Sõltumatu tantsu lavale “2+2=22” etendust vaatama, aga mu blogi ei ole mingi intelligentne meelelahutus, samasugune “saast” nagu kollane meedia ja ülejäänud blogid, mis ei kvalifitseeru kultuuri- ja kasulike blogide alla.

Teine asi, mida ma ei mõista on see, kui avaldad arvamust mingi teema kohta või avaldab meedia nupukese, et a la tuntud staar on beebiootel, ja alati on kohal keegi, kes kommenteerib, aga keda huvitab, laske inimestel oma elu elada. Aga miks sa, kallis inimene, siis sellele artiklile klikid, miks sa vaevud raiskama oma aega sellele, et seda ka kommenteerid? Libise Delfis üle Kroonika uudistest spordi- või maalehe sektsiooni või sinna, kus on teemad, mis sind huvitavad. Ma alati mõtlen, et kui poleks neid nupukesi ja arvamusavaldusi, siis pooled meediaväljaanded sureks välja. Ei kirjutaks millestki, sest “keda huvitab”.  Blogid ka kedagi “ei huvita”, aga kui neid saab tagaselja anonüümselt kritiseerida, siis millegi pärast teatakse vägagi hästi, kes mida ja kus kellega teeb. A keda huvitab? Ühesõnaga, kui kirjutatakse, siis järelikult huvitab. Kui ollakse kursis, siis järelikult ikka huvitab. Kui klikitakse, siis kirutakse, et “saast”. A mida sa siis klikid. Mine võta postkastist värske “Edasi” välja, eksju?

 

Täna on üks selline natuke-pahatuju-päev

Mäletate ma mõnda aega tagasi kirjutasin, et hinges oli rahutus ja et vajan ilmselt uusi algusi. Ma ei olnud päris kindel, mida ma selle kõige all mõtlesin, aga mingil hetkel sai mulle selgeks, mis mind närinud on. Ma ei hakka sellest kõigest (hetkel veel) rääkima, aga see teadmine tegi mind natukene kurvaks. Vana mina oleks pea ees vette hüpanud, aga uus mina (või alalhoidlikum mina?) oli kahevahel. Ma kaalusin ja mõtlesin ja nuputasin. Olin hirmul ja kurb ja väsinud.

Natuke tuli see aeg meelde kui trööstiplaastrid mulle esimest korda tunneli lõpus valgust näitasid. Siis ma olin muidugi tunduvalt hullemas olukorras – raskes depressioonis, aga natuke samuti ennast ära kaotanud. Paar päeva tagasi kui ma mööda Edinburghi jalutasin, tundsin ma sama tunnet, et ma olen kadunud. Ja ma tulin tagasi, võtsin kokku julguse ja langetasin otsuse. Ühtepidi ei teinud see mind sugugi rõõmsamaks, pigem tekitas kerge masenduse tunde, aga teistpidi tundsin ma, et olen õigel teel olemas mina ise.

72588372_724827447981347_1665613125119901696_n

Vahepeal lahvatas influencerite maailmas järjekordne draama. Ma jõudsin selle peale mõelda vaid nii palju, et kas inimesi tõesti huvitab nii palju virtuaalmaailm, et üksteisega sõdida. Ütlen ausalt, et mulle tundub, et minu ja ühe tuntud blogija sõdimised tunduvad selle kõrval ikka väga hädised ja suvalised. Milleks sellised sõdimised ja draamad? Jõudsin vaid järeldusele, et mind huvitab pärismaailm tunduvalt rohkem. Hea on olla hobiblogija, kes ei ole sunnitud midagi tegema, vaid kes saab teha seda, mida tahab.

Ometigi oli mul hea meel, et Cuddlingsi väike reklaamikampaania just eile ja täna välja tuli. Mulle tundus, et ma (ja võib olla maailm üldse) vajab täna natuke trööstiplaastrite abi!

72229200_448265625806088_1996297400022934065_n

Foto: @carolyrohela

Hetkel on cuddlings.ee e-poes kampaania, mille raames Cuddlings annetab 50% maksumusest Lastefondi abivajajatele. Selleks, et  kampaaniat toetada, mine vaata kodulehele ja saadki teha head nii lastele, kes abi vajavad 🖤Lisaks trööstiplaastrid peaksid igas peres olema, et kurval ajal lohutust pakkuda ❤️

Imelise, muinasjutulise päisepildi eest tänan andekat blogihaldjat Britti. Aitäh sulle!

Blogija on blogijale hunt

Ma alustasin blogimist kümme aastat tagasi enda jaoks. Blogimisest sai mu jaoks teraapia ja hobi. Aastaid hiljem otsustasin blogimist jätkata oma näoga. Ikka enda jaoks, aga ootmatult olin ma endale saanud terve käputäie jälgijaid, ma ei tea, kust nad tulid, ma ei tea, miks nad tulid, aga mul oli hea meel, et nad tulid. See kuidagi inspireeris. Ma mäletan kui rääkisin oma sõbrannadele, et mina küll kunagi ei hakka oma blogis raha eest midagi reklaamima, et see pole ju eesmärk ja mul pole seda vaja. Läks aastaid mööda ja ma sõin oma sõnu. Mul on ka siiralt hea meel, et on ettevõtteid, kes minu poole pöörduvad. Ja mitte nagu “blogija X” poole, vaid nad on teinud selgeks, kes ma olen ja mida ma pakkuda saan või oskan. * Olen vastu võtnud siiski vaid koostööd, mis mulle meeldivad ja mida julgen oma näoga reklaamida. **

Samas ütlen ka ausalt, et mingi periood mõtesin ma teisiti. Mõtlesin, et kui makstakse ja makstakse hästi, siis võin wc-värskendajat*** ka reklaamida. Mingil määral mõtlen ma hetkel ka nii, et no kui keegi tunneb, et tahab rahapatakaga vastu pead lüüa, et ma oma blogis näitaks wc-värskendajat näitaks, siis eks ma näitaks ka. Reklaam on nii laiahaardeline mõiste, et kõike annab teha nii, et ei ole justkui end otseselt reklaamikuradile maha müünud. Pikka kopi-peist juttu wc-värskendaja kodulehelt ma siiski oma blogisse panema ei hakkaks. Teeks endale toote selgeks ja leiaks oma mooduse seda reklaamida. Kodulehet võib kuiva reklaamteksti igaüks ise lugeda. Õnneks või kahjuks keegi mind rahapakiga oimetuks peksma ei tule ja on piisavalt neid, keda ei pea üldse rahapakiga oimetuks lööma. Viimasel ajal olen ma oma blogiga jõudnudki tagasi sinna punkti, kus ma tunnen, et see on mõnus hobi (jah, on ikka perioode, kus ma tunnen, et võib-olla ei peaks blogima, aga see selleks) ja ma ei pea seda tegema selleks, et see tooks mulle leiva lauale või et ma oleks mingi megainfluencer, kes peab olema kogu aeg pildis. Ma olen lihtsalt Eveliis, Estonian With A Backpack, not another social media influencer (wannabe). 

Miks ma sellest teemast üldse räägin? Ma olen viimasel ajal rohkem blogijate ja influenceritega suhelnud ja mulle on jäänud kuidagi mulje, et blogija on blogijale hunt. Kardetakse konkurenti, ollakse valmis teisi mustama, kasutatakse alatuid võtteid ja vähe sellest ostetakse/müüakse jälgijaid. Ja jumal hoidku, kus see viimane on mõnus närimata kont! Noh et kuidas saab nii olla, et on 15K jälgijat, aga vaid 12 laiki. Olen ühes blogijate grupis, kus antud teema ka püstitati ja inimesed läksid omavahel lausa tülli. Sina oled ostnud, mina ei ole ostnud, sina ei soovitanud mind, sina lubasid mind soovitada, sina said valesti aru, ei, sina said valesti aru, sina oled kahepalgeline, sinu pärast jäin koostööst ilma, sina saboteerid mu kontot…Nagu lasteaed.  Ma ei ole viitsinud sellel teemal sõna võtta ja ausalt, ma ei ei usu, et keegi suurest vihast/ kadedusest/kättemaksuks kellegi teise kontot saboteeriks, aga ma võin ka öelda, et mõnda aega tagasi oli näiteks kaaperdatud nii minu meiliaadress kui ka instakonto. Saatsin inimestele kirju, et olen Ukrainas, rahahädas ja kommenteerisin Instagramis booty565xx kontosid “ohlalllaaa, nice booty” ja nii edasi. Kust see tuli ja miks see tuli, ma ei tea, ehmatas ära küll. Meilboksi sain tööle, aga Instagrami suhtes on mul ikkagi kahtlused, et ma võibolla saadan inimestele sõnumeid “want followers, click on link“. Ma ei tea…Ma ei viitsi ka liiga palju süveneda. Minu elus ei muuda see tegelikult suures pildis mitte midagi, kas mu pilt jõuab 20, 200 või 2000 inimeseni.  Ei muuda minu elus midagi ka see, kas keegi on endale jälgijaid ostnud või mitte. Mis vahet seal on? Ausalt. Mida te tõmblete ja püüate üksteisele selgeks teha, et vat see konto on küll nõme ja tõmbab teiste koostöövõimalustele vee peale. Ega ikka päris nii ka ei ole. Kui üldse kivi kellegi kapsaaeda, siis turundajate, kes ei süvene, aga sel teemal pole mõtet vapsee rääkida.

Blogijad võiks blogimisse suhtuda tiba easy´malt. Või realistlikumalt. Las iga blogija ja megainfluencer leiab ise endale oma koostööd, kas ja kuidas. Ütlen ka ausalt, et nii kaua kuni ükski seadus seda ei reguleeri, siis jumala eest, las inimesed raiskavad oma aega vaid wc-värskendajas tasu saades. Kui tead ise oma väärtust, siis küsi tasu, mida pead oma aja ja töö vääriliseks. Jääd tasuta wc-värskendajast ilma, no siis mine 9-5 tööle. Et saaksid selle ise endale osta. Blogimine ei ole inimõigus. Blogimine on valik. Siinkohal ongi mul hea meel, et blogimine ei ole mulle töö ega ka ei tee ma seda eesmärgiga teenida. Kui teenin, on hästi, kui ei teeni, on ka hästi. Ei tunne kadedust kellegi teise koostööde peale (okei võib olla Marati koostöö oleks päris minu teetassike olnud:D) ja ei tuleks selle pealegi, et ütleks kellegi kohta halvasti, vaid selleks, et ise mingeid diile saada. Mind teeb selline kaigaste kodarasse viskamine tegelikult kurvaks.  Olen seda ise ka kogenud nagu teate. Eks ise olen muhku norinud, aga tunnistan ikka, et oli üsna šokeeriv lugeda, et nevvverrrevvvvver ei reklaamiks samu asju, mida Eveliis (samal ajal kui tegelikult…) aga see selleks, las olla. Nagu päriselt. Mida te tõmblete nende koostööde pärast. Üks ootamatu fakt veel kõikidele blogijatele. Loodan, et te istute. Mõni blogija lihtsalt on parem ja saab rohkem diile, tasuta nänni ja kutseid. Teine võib ükskõik, mida teha, aga ikka ei saa. Siinkohal on mul soovitus – tehke sellest omad järeldused. Eesti turg on nii väike, et kõikidest wannabe-infuenceritest ei saa niikuinii staar-blogijaid. Ei loe siin ostetud/mitteostetud laik, loeb hoopis midagi muud. Oskus publikut kaasa haarata. Selleks peab olema karisma. Mõnel on, teisel ei ole. Blogimist ei saa kellelegi keelata. Aga päriselt, inimesed, ärge tehke seda viie minuti kuulsuse või lootuse pärast, et teist võib saada Estonian Next Star Influencer. Peetri-meeme mäletate? Et Peeter teab, et kõigil on aknad ja kõik näevad et vihma sajab. Peeter ei kirjuta sellest Facebookis. Ole nagu Peeter. Ma teen Eveliisi-meemi. Eveliis blogib hobi korras. Ole nagu Eveliis. Blogi ka hobina. (Aga tea oma väärtust.)

*On ka neid, kelle pole ma olen ise pöördunud ja on ka neid, kellelt ma olen vastuseks saanud, et eip, ei kõneta, valisime teise. On ka neid, kellele olen teinud pakkumise ja näinud paar nädalat hiljem, kuidas mulle pole vastust tulnud, aga reklaam on mujal blogis üleval. Mis seal ikka. Elu. 

** Hiljuti sooviti, et ma reklaamiksin toidulisandeid. Ma ei saaks olla valem inimene. Ma ei tea neist mitte midagi. Kui nad oleks selle eest maksnud, oleks ma koostööd kaalunud ja end ehk kurssi viinud teemaga. Ei tahetud maksta. Jäi tegemata. 

***suvaline näide

 

 

 

Väsimus ja asjad, mis mind seepärast närvi ajavad

Üle pika aja tunnen ma, et ma olen väsinud. Ma ei teagi, kas selles saab nö süüdistada puhkuse lõppu, mis läks üle intensiivseks töötegemiseks või on mul lihtsalt unevõlg. Ma olen umbes nädal aega megalt väsinud olnud, sest hommikud on alanud liiga vara. Viimased kaks hommikut olen ma ärganud kell kuus hommikul kellahelina peale võpatades ja lootes, et see õudne helin on uni ning ma saan veel magada. Ei ole uni olnud. Ma ei mõista üldse hommikuinimesi. Selles mõttes jaa, on tore kui kella kaheks on pooled asjad tehtud, aga kuidas üle elada ülejäänud päev nii, et magama ei jääks. Eile hoidsin ma metroos vaevu silmi lahti. Mulle meeldiks hommikud ikka poole rohkem kui need algaksid hiljem. Klientidele seda ei ütle. Kui neil on sinu jaoks aega enne kukke ja koitu, siis sa lähed kohale enne kukke ja koitu. Ma pean alati veel natuke varuga minema, sest eranditult iga kord suudan ma ära eksida. Kasvõi korraks. Aga fakt on see, et minu suunatajus ei saa absoluutselt kindel olla. Täna istusin ma näiteks vale metrooliini peale, mõtlesin küll, et vist ei olnud õige, aga see ei takistanud mul sinna peale istumast, valele poole sõitmast, siis tagasi sõitmast, valel pool teed uut metrood ootamast ja niimoodi 19 minuti asemel 39 minutit kliendi kontorini jõudmiseks kulutada.

Samas ega ma ei kurda. Need kohtumised on olnud edukad ja meeleolukad, ma ei taha uhkustada, aga ma oskan inimestega suhteid luua. Ja tegelikult ei tahtnudki ma oma väsimusest rääkida, sest ilmselt on kõigil meil elus perioode, kus ollakse rohkem väsinud ning see pole midagi põrutavat ega erakordset. Ma tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma väsinuna pööran rohkem tähelepanu asjadele, mida ma muidu üldse tähele ei paneks, ja mis mind ärritavad. Mitte nii, et ma pead vastu seina peksaks, aga lihtsalt kuidagi ärritavad. Üks konkreetne olukord ärritas, või pigem solvas, mind eile niimoodi, et ma veetsin umbes kaks tundi hotellitoas nuttes. Nutsin nagu väike laps ja lõpuks pidin isegi Marekile helistama, sest ta on ainus, kes suudab mu maha rahustada enne kui ma suudan midagi rumalat emotsioonide ajel teha. See põhjus, miks ma nutsin, ei olegi oluline, oluline on ehk vaid see, et ma tundsin ebaõiglust ja jõuetut viha. Kui see ärritus oli põhjendatud, siis järgmised mitte niivõrd.

  • Mind ajasid närvi inimesed, kes mind ei tunne, aga tahavad ootamatult mu sõbrad olla, on ülevoolavalt sõbralikud ja poevad mulle külje alla. Sellised inimesed panevad mind alati mõtlema, mida nad tahavad, mis on nende agenda, kas see on siiras suhtlusviis või on sellise käitumise taga midagi rohkemat. Igal muul ajal panevad sellised inimesed mind kahtlustama, aga nüüd ajavad nad mind närvi. Ma õnneks ei pea vist nendega rohkem kohtuma, aga nendest kahest korrast on piisanud.
  • Ma läksin endast välja kui üks perekond tankis oma auto ära ja suundus siis poodi. Kahe lapsega, kellest üks žestide järgi tahtis pissile ja teine läks kaasa, sest noh muidu on ju ebaaus. Ma ei saa aru inimestest, kes jätavad oma auto teistele ette kui on ära tankinud. Kui raske on eest ära sõita ja siis poodi minna? Jah, see kümme minutit ootamist ei tapa mind ära ja mind ei ajagi niivõrd närvi see, et mul oli kiire, vaid see teistega mitte arvestamine. Viis minutit ootasin ma kannatlikult, kuid siis mu kannatus katkes. Õnneks oli keegi autos ja ma lihtsalt sõitsin autoga nende autole lähemale ja lasin signaali. Naine autos näitas kätega, et mehel läheb poes aega, aga ma ei kavatsenud grammivõrdki kauem oodata. Lõpuks andis naine alla ja kutsus tanklapoest mehe, kes sauto ära liigutas eest. Ma sain auto tangitud ja isegi tanklast ära sõidetud kui nägin neid alles tanklapoest väljumas. Igatahes ajas see olukord mind meganärvi.
  • Lugesin hiljuti, kuidas inimesed leiavad mooduseid Netflixi tasuta vaadata või kuidas nad filme alla laadivad mingitest x-kohtadest. On selle üle veel uhked. Ma olen Netflixi-sõltlane, telekast tulevad saated ei huvita mind üldse, aga Netflixis on nii palju head vaadata. Maksan kümme eurot kuus ja ei tuleks selle pealegi, et leida mooduseid tasuta vaatamiseks. Mu meelest on see piinlik. Kui tahad tarbida, siis maksa. See on sama piinlik kui need feik brändikotid. Kui ei ole raha, siis ära osta vuhvlit, vaid osta mingi suvaline lahe kiirmoe-brändi kott. Mind ajab närvi selline rotindus.
  • Sattusin rääkima ühe influenceriga, kes väitis, et ta ei loe ega jälgi ühtegi teist blogijat/vlogijat/instagrammerit ja on iseenda iidol. Ma ei saa öelda, et ma ka väga paljudel silma peal hoian, aga siiski juba kasvõi “professionaalsest” huvist. Mu meelest oli see kuidagi nii üleolev nii öelda. Mis peaks siis olema see põhjus, miks meie peaksime sind jälgima ja sinu tegemistest hoolima? Ses mõttes, et kui tahad mega-suunamudija olla, siis peaks ikka natuke selles maailmas toimuga kursis olema. Ei? Närviajav.
  • Mu juuksed ajavad mind sõnaotseses mõttes hulluks. Viimasel ajal on need hakanud veel rohkem lokki minema, aga see ei ole selline seksikas  lokk, vaid selline ebamäärane “azkabani vangi-look/lokk”. Need juuksed elavad täiesti oma elu! Mida ma nendega tegema pean? Ma olen isegi juuksepikenduste peale mõelnud, aga Marek lööks mind maha kui ma oma raha juustesse ja mitte maksmata arvetesse mataks. Ma isegi mõistaks teda.

https://www.instagram.com/p/B1ENJOgHHeT/

  • Need paganama maksmata arved. Ma sain sel kuul tunduvalt vähem palka ja see ei tee elu üldse lihtsamaks. Ja mõelda vaid, leidus inimesi, kes arvasid, et ma võtsin hoolduslehe selleks, et suve pikendada. Hahhh, kui rumal ma peaks olema!
  • Mu oma laiskus. Ma peaksin iga oma vaba hetke veetma kirjutades, sest juba kahe nädala pärast on ühe projekti tähtaeg, aga ma lükkan seda kirjutamist muudkui edasi. Mõtlen, et aega ju veel on. Tegelikult ei ole. Ma tean, et keegi ei tee seda minu eest ära ja kui ma tahan valmis saada, siis ma pean end kokku võtma, aga ma olen väsinud. See ärritab mind kõige rohkem.
  • Lõpetuseks mu lemmikkäekott lagunes ära. No mis saaks veel rohkem närvi ajada.

Suunamudijate ebaadekvaatne reaalsustaju

Alustame algusest. Ütlen ausalt, et minul ei ole kokkupuuteid Silberautoga ja ma ei tea, kas seal hindu krutitakse või mitte, küll aga on mul vanast ajast kogemus Opeli esindusega ja iga jumala kord kui ma auto hooldusesse viisin, üllatas arve teostatud tööde eest mind korralikult. Loomulikult mitte positiivselt. See oli alati suurem kui ma olin oodanud või eeldanud. Ilmselt on seda kogenud kõik autoomanikud, kes esinduses hoolduses käivad. Vahet ei ole, kas see on Silberauto või mõni muu.

Kui te sissejuhatusest aru ei saa, millest ma rääkida tahan, siis on see loomulikult vaene õnnetu BSH, kellele liiga tehti. Veelkord, ma ei tea täpselt, mis tehti/ei tehtud, aga selles valguses, millest ma tahan kirjutada, ei ole see isegi oluline. Ma olen tähele pannud tuntud suunamudijate juures üht tendentsi – kui midagi ei meeldi, tuleb sellest võimalikult suur draama üles tõmmata, end märtriks teha ja otseloomulikult pisarates laive või stoorisid teha. Sest no kui sul on ikkagi 30+K jälgijat ja sa oled ikka Eesti mõistes Staar, siis võib loota, et ükski ettevõte ei taha negatiivset reklaami ja õnnetu suunamudija saab oma teenuse/toote, millega ta rahul ei olnud, tasuta või vähemalt midagi olulist kompensatsiooniks. See on nagu omamoodi taktika. Ja see käib mulle nii närvidele.

Teadjamad ütleks, et eks see ikka kadedus on. Ise ei saa ja siis kade kui teised saavad. Ei. Tasuta asjade üle mul kade meel ei ole, küll aga ei meeldi mulle mainipuleerimine ja seda kipuvad meie suunamudijad üsna oskuslikult tegema. Pisarad, õnnetu olek ja võib mürki võtta, et olukord laheneb suunamudija jaoks positiivselt. Ma ütlen ka ausalt, et ühe korra olen ma üht ettevõtet ähvardanud, et kui mu arved tasutud ei saa, siis ma kirjutan sellest tuntud ettevõttest ka oma blogis. Tundsin end küll kehvasti, et sellisele libedale teele astusin, aga samas ma tean, et ega ma ikka kirjutanud ei oleks ka. Ähvardusena see mõjus, sain oma raha kätte. Seega, ma julgen omast käest öelda, et ma tean, et blogi saab vägagi hästi ära kasutada erinevatel viisidel. Eriti kui sul on 487923674632988 jälgijat ja tugev hääl.

Ühtepidi ütlen ma muidugi, et ettevõtted on ise lollid, kes sellistele nutulauludele järgi annavad ja seega ka kuradile näpu, aga teisalt tahaks ma öelda suunamudijatele, et saage täiskasvanuteks, lahendage probleeme täiskasvanulikult. Vahelduseks väljaspool sotsiaalmeediat. Tunnete, et teid on ära kasutatud ja petetud teenuse pakkuja poolt? Meil on olemas Tarbijakaitse. Pöörduge nende poole. Jätke need lapsikud nutmised. Mis probleemide lahendamise viis see on? Ida lahendab oma probleeme niimoodi. Ta on viie-aastane.

Ahjaa. Mul on auto hetkel remondis. Kui ma helistasin, et uurida, kas viga on leitud, sain teada, et ei ole veel. Tolleks hetkeks oli vea tuvastamine maksma läinud ca 250 eurot. Ma palusin helistada kui arve suuremaks läheb, sest mu auto ei ole teadagi väga palju üldse väärt. Mõne aja pärast mulle helistati ja öeldi, et viga on teada ja arve on nüüd 560 eurot. Selle parandamine läheb maksma veel ca 300 eurot. Ma tunnen ka, et kokkulepetest ei peetud kinni ja pole autole isegi veel järgi läinud, sest mul lihtsalt ei ole hetkel ülearust 560 eurot. Võib olla peaksin ka ettevõtte nime avaldama? Nutma Instagramis. Kirjutama igal pool, kuidas mind peteti ja ise olin loll, et inimesi usaldasin. Ei. Ma maksan hambad ristis järgmisel nädalal arve ja sellesse ettevõttesse oma autot enam remonti ei vii.

Auto, selle hooldus ja remont on kallis. Fakt. Kui ei taha remontida ja hooldada, siis teadupärast on ka sellele lahendus. Mobire.ee

 

Hingelt noor, aga ikka liiga vana

Kallid, noor-blogijad, ses mõttes, et mitte algajad blogijad, vaid vanuselt alla 18-aastased blogijad! Ma olen teist 20 aastat vanem. Põhimõtteliselt võiks see tähendada, et ma võiksin teile emaks olla. Hingelt tunnen ma end nagu Pipi, väike väänik, suureks ei kasu, aga samas pean ma siiski tunnistama, et ma olen natuke vana ka. Ehk siis ma tahan selle sissejuhatusega öelda, et ehk annate andeks, et ma ei ole väga suur teie blogide jälgija.

Samas ma ikkagi mõnes blogis leidsin selle midagi, midagi, mis pani natuke rohkem skrollima ja uudistama. Näiteks Liisa Kirju liblika blogi, oli ootamatult huvitav. Mulle meeldivad moodsad nohikud, nohikud absoluutselt mitte halvas mõttes, supernaistest nohikud nagu Anna Lutter, kellele meeldib kunst ja käsitöö. See on nii äge! Ei ole just palju noori, keda huvitavad lisaks kunstile ja käsitööle ajalugu, bioloogia, teadus, kirjandus, folkloor ja “teised sellised asjad, mis võivad tunduda neile, kellele need ei meeldi, erakordselt igavad, aga samas erakordselt huvitavad neile, kellele need meeldivad.” Ma olen täiesti vaimustuses, et mitte kõik ei pea vaid #ootd #newyorker stiilis blogisid. Thumbs up, Liisa!

The Proud King blogist leidsin ma hääle oma blogile. Teate, ma üten, et see on nii armas, et mitte kõik noored ei pea mind kohutavaks vanamutiks ja mõttetuks blogijaks nagu ma aegajalt ikka kommentaaridest enda kohta loen. Kui ma tohin ka sellele blogijale soovitusi anda, siis ma soovitaksin naaatukene rohkem blogi visuaalsele poolele rõhku panna. Suurem tekst ja suuremad pildid:) Ma käisin just silmaarstil ja sain teada, et mu silmanägemine ei ole enam (ühest silmast) nii hea, väikest kirja on nii raske lugeda ja suuremad pildid annavad lihtsalt nii palju juurde.

Oma hääle aga selles kategoorias annan ma Grete Pedakile. Ei ole tegelikult üldse selline blogi, mida ma jälgin/jälgima hakkaks, aga midagi selles blogis oli. Midagi, mis mind köitis. Midagi, mis jäi silma. Võib olla pealehakkamine? Igatahes tuult tiibadesse!

No ja kui ma siin juba ülbe olen, et ütlen, et üks ja teine blogi mind ei huvita, siis sama soojaga ütlen, et ega ma pole ka suurem asi pere-ja beebiblogide lugeja. Kuigi mul tekkis korraks küsimus, et mis vahe on elulisel blogil ja pereblogil kui mõlemas on juttu palju beebidest ja lastest. Kas pereblogi räägib vaid perest? Mitte elust? Ma täna ei ole vist kõige kirkam kriit karbis, aga no tööl oli hullumeelne päev ka. Ma palusin Marekil isegi endale veini osta, mis sellest, et on teisipäev!

Anneli Looritsa blogi on kohe esimene hästi huvitav leid selles kategoorias. Palun rohkem postutusi rubriiki street style. MEGAÄGE! On see siis nüüd pereblogi või rohkem elublogi kui mõni teine elublogi, vahet ei olegi. Niikuinii ma päris täpselt nendest kategooriatest aru ei saanud. Minu üks hääl läheb siia elustiil-pere-beebiblogisse.

Helen on blondiin. Kõige ehtsam blondiin. Ma loodan väga, et ta selle peale ei solvu, sest ma ei mõtle sellega üüüüüldse midagi halba. Ma nägin Helenit väljaspool teleriekraani ühel üritusel ja sealt ta mulle täieliku blondiinina meelde jäi. Siira ja armsana. Ei olnud loll nagu tedajanaised kommentaariumites räägivad, oli lihtsalt lihtne Helen. Mulle meeldis. Tema blogi ma väga ei loe, sest ilmselgelt mind enam beebijutud ei huvita, lisaks veel on Õhtulehe blogi tasuline, aga ma tahaksin Helenit siiski kiita. Ei, ma ei tunne teda, ma ei ole temaga isegi rääkinud, kui te nüüd seda arvate, et ah sai tuttavaks ja annab hääle selle järgi. Midagi meeldis lihtsalt.

Sama on ka Viivi blogiga. Ei saa kindlasti minu igapäevaseks lugemisvaraks, AGA ma täiega kiidan tema otsust jagada oma lapse geenihaiguse lugu. Nagu ta ise oma blogi tutvustab – “fenüülketonuuriast kirjutan missioonitundega, et anda esimene valgusekiir tulevastele saatusekaaslastele, sest ühtäkki olin ka mina sellesse tundmatusse maailma pöördumatult tõugatud ja mul oli tohutu hirm. Ma ei leidnud ühtegi kogemuslugu, mis oleks mu hirmu kahandanud ja samas tundsin suurt vajadust endast kõik välja öelda, et saada üleliigsest koormast vabaks.”  Sellised blogid on tänuväärt just neile, kes ootamatult satuvad sama tundmatusse maailma ja tunnevad hirmu. Ma kujutan ette kui hea tunne võib olla leida saatusekaaslasi ja näha, et kõik, mis esimese hooga tundus hirmutav, ei pruugi seda alati olla.

 

Saurused ehk vanad kalad ehk suured elulised blogid

Alustame sellest, et mul on äärmiselt kahju, et siin kategoorias nii vähe kandidaate on, kuidagi selline mulje jääb, et meil ongi vaid viis suurt blogi ja ülejäänud on sellised väikesed isetegijad, sellised “neeeh-blogijad”, aga see selleks, see on lihtsalt minu täiesti lamp arvamus. Kui nüüd siit valida oma lemmik, siis ausalt ma annaksin hääle kõigile neile. Nelja neist loen ma vahelduva eduga juba aastaid, viies oli totaalselt uus blogi mu jaoks, kuid grammigi mitte kehvem kui nood teised neli.

  1. Liivi blogi on üks väheseid, kus ma loen tootearvustusi ja reklaame ning usun neid. Ühe erandiga – Heleni kaerahelbed. Ma läksin reklaami peale neid poest ostma ja avastasin, et kõik on lisanditega, mis mulle absoluutselt ei tundunud ahvatlevad. kookos, õun, jõhvikas…prrrr! Ei suutnud end sundida isegi proovima. Aga muidu on minu meelest Liivit ja eelkätt siis tema blogi (kuna ma Liivit ennast ei tunne) võimalik kirjeldada sõnadega  ehe, eluline ja aus. Liivi blogi on nagu hea raamat. Võtad kätte ja unustad end Liivi sidrunite maailma. Ääääääääärmiselt sümpaatne blogi!
  2. Life of Liisa blogist ei olnud ma midagi kuulnud. Tegin siis nüüd lahti ja mõtlesin (tunnistan, natuke üleolevalt), et no mida head sel blogil ikka pakkuda on. Oh boy, kuidas ma eksisin! Kuramus küll, ma lõpuks saan aru, miks mu kohta Perekoolis öeldakse, et vana ja kole ja kibestunud, sest no kui mind ümbritsevad sellised blogijad, siis mida mul enam öelda on. Ainuke asi, mida ma jälle julgen kritiseerida, on blogikujundus. Mul on seda natuke raske lugeda (vanus? silmanägemine?) ja tahaks, et pildid oleks suuremad. Kui need asjad natuke muutuks, siis sellest blogist võiks saada minu üks uutest lemmikutest.
  3. Mallukas. Kas ma pean üldse linkima? Ei pea ilmselgelt, sest kui sa ei tea Mallukat, siis on mul sulle vaid üks küsimus, kus sa elad? Mind teeb tegelikult alati natuke kurvaks, et ma olen suutnud jätta mulje, et vihkan ja/või kadestan teda. Seda ei ole ma kunagi teinud, ei hakka ka kunagi tegema. Ma ausalt ütlen ka seda, et ma ise ei ole aru saanud, et ma teda aastaid järjepidevalt terroriseerinud, mõnitanud oleksin, aga kuna nii näevad paljud, siis ilmselt on tõesti viga minus enda, et ma ise ei näe.  Vist need pinnud ja palgid siis?  Mina tean enda jaoks, kust asi “vihavaenuks” kiskus ja tema teab enda jaoks. Pada ja katel laias laastus. Aga see selleks, las see isiklik vihkamine jääb.  Ma absoluutselt kindlasti pööritan silmi teatud tegude ja väljaütlemiste peale, kuid see on tingitud iseloomu erinevustest, kui blogija leian ma, et Marianni näol on tegu absoluutse fenomeniga, kes on tunnustuse ära teeninud. Ausalt, ma ei kurdaks kui saaksin elu veeta luksuslikult elades (pealtnäha) lillegi liigutamata, aga siin see erinevus ongi, miks ei mina ega kõik wannabe-Mallukad ei saa temaks, mina ei suudaks ja tahaks 24/7 jagada kõike oma elust, mida siin jagadagi ja need kes tahaks, neil jääb “sellest millestki” puudu. Seega inimsuhted, iseloomud ja “I am what you get” või mis iganes see popp lause on, kõrvale jätta. Blogimaailmas on Mallukas tõepoolest tegija, kellele ei ole vastast.
  4. Meie käopesasse olen ma suhtunud igatmoodi. Miiuga kohtusin ma esimest korda kui mul oli vaja kedagi, kes Mon Amie moeshow´d kajastaks oma blogis. Vaatasin tema blogi ja mõtlesin, et on see kindel, et see blogija eestlane on. Tundus nii väljamaalselt khuul värk. Kui ta siis ka oma postituse üles sai, olin ma teist korda rabatud. Kes on see imelise väljendusoskuse, suurepärase maitse ning fantastilise fotograafioskustega inimene? On ta ikka päris? Mõnda aega hiljem tundus mulle, et kõik, mida ta jagab on liiga roosamanna, kuidagi tundus minu jaoks võlts ja ülepingutatud, ma jätsin selle blogi unarusse. Siis hakkasin uuesti jälgima, siis jälle jätsin lugemata, siis jälle hakkasin uuesti jälgima. Nüüd jälgin uuesti juba pikemat aega. Vloge ei vaata, ma ausalt ei ole vist vlogide inimene, aga blogi ja Instagrami jälgin küll. Teate, ma olen küll ja küll kuulnud neid lugusid, et aga issake, sa ei tea, mis inimene ta päriselt on. Ausalt? Kelle kohta ei oleks midagi sellist öeldud? Mind isegi ei huvita, mind isegi ei huvita, kas on fassaad või ei ole fassaad, mulle meeldib jälgida seda õhinapõhisust ja aktiivset pealehakkamist. Ma fännaks Kukupesa poodi ka veel rohkem, aga ma igaks juhuks hoian teatavatel põhjustel distantsi, ja need ei ole kuidagi Miiuga seotud. Mulle meeldib tema perekond, tema stiilsus, tema mõttemaailm, kuigi mõnikord ma leian ka, et see on liiga must ja valge, aga laias laastus ütlen ma, et Miiu on see blogija, kes peaks olema eeskujuks kõikidele nendele blogijatele, kes janunevad koostööde ja tasuta asjade järgi. Meie käopesa perenaine on ideaalne näide sellest, mida peaks blogijate ja turundajate vaheline koostöö tähendama.
  5. Printsessi blogi on minu “Kroonika”. Selline blogi, mida ma ühelt poolt justkui häbenen öelda, et jälgin ja loen, isegi kui aegajalt diagonaalis, aga ikka ja jälle leian end seda külastamas. Täpselt nagu “Kroonika”. Ei tuleks selle pealegi, et seda osta või tellida, aga juuksurisalongis võtan ikka kätte. See on selline teine maailm, minust nii erinev ja minust nii kaugel, aga annab mulle mingi arusaama, et kõik ei peagi niimoodi asjadest aru saama ja niimoodi mõtlema nagu mina. See ei tee neid halvemaks, see lihtsalt tähendab, et on erinevad inimsed erinevate soovide erinevate maailmavaadetega. Mul on üks tuttav, kes ütles, et ta näriks enne käe otsast kui elaks Põlvas, tema eesmärk oli saada nö kõrgseltskonda, kus ta nüüd ka on, minu meelest on see lihtsalt nii kitsarinnaline lähenemine. Mõelda vaid, milline oleks konkurents kui iga põlvakas, tartlane, kambjakas, tahaks sellesse samasse kõrgseltskonda? Ja ma ei halvusta lõuna-eestlasi, ma olen ise, pagan võtaks ju tartlane. Tsiteerides klassikuid, siis mitu meetrit m…i tuleks siis imeda kui kõik  naised näeks vaid Tallinna tulesid? Läks lappama? Läks vist jah. Ühesõnaga Printsess on minu selline ehtne Eesti naine. teda (vist? loodetavasti?) ei huvita absoluutselt, mida teised temast arvavad. Ta lihtsalt on tema. Jaanika Põlvast.

Hästi palju on teemaks olnud fassaadiblogimine. Kui kellelgi fassaadi ei ole, siis minu arvates just täpselt Jaanikal. Mulle meeldib, et tema “koledate piltidega” blogi on nii tuntud ja nii kaugele jõudnud. Minu hääl sellel EBA-l läheb just talle. Ootamatu? Võimalik, aga ma kuidagi loen isiklikest kätsidest sõltumatult. Näiteks on Renti blogi minu arvates ikka üks Eesti parimaid blogisid, kuigi minu “mõnitamise” pärast võiks ma teda ju hoopis vihata.

Päisepildil olen ma blogisid lugemas.Ma mäletan nii hästi seda päikeselist suvepäeva.