Blogimaailma taga//Blogs are whatever we make them. Defining ‘Blog’ is a fool’s errand.

“Öed” laulu teate? Et ma pole linnabeib, maakas everyday ja nii edasi. Laias laastus oleme me just maakad everyday oma ligadi-logadi segasummasuvilas, mis mittttttteeeee kunagi valmis ei saa. PS: Kust teie soovitaksite osta aiamaja/saunamaja? Me ei jõua selle palktare restaureerimisega ilmselt kuhugi, aga järgmiseks suveks on meil siiski plaan airbnb jaoks eraldi maja püsti panna. Külalistel mugavam. Ja loodetavasti tuleb neid siis veelgi rohkem kui sel suvel. See suvi on ikka täitsa lõpp olnud külaliste poolest. Mulle teeb nii siiralt rõõmu, et inimestele siin meie juures keset mittemidagit meeldib. Ja meile meeldivad inimesed, kes meie juurde tulevad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

img_2234img_2236

Ma olen siiani arvanud, et mu blogi on üsna selline nagu meie elu. Väga vähe ilustamist ja väga vähe teesklust. On paremaid ja halvemaid aegu, mida ma üsna (võib olla liigagi) avameelselt olen blogis alati jaganud. Ma ei oska filtreerida. Ma ei tahagi filtreerida kui aus olla. Eile sain ma aru, et tegelikult on see minu blogimaailm ikka üks paras teesklus.  Perekoolgi teab paremini, kuidas meie pere loomad hoole ja armastuseta on, aga seegi pole kõige olulisem.

Kõik selle postituse pildid on tehtud 15 minutit peale seda kui Ida ärkas ja jonnima kukkus. See ei ole erand. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi ei istu ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi istub ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi…ma ei tea, mis ja ta jonnib. Reaalselt kruvib end nii üles, et nutabki nagu maailm oleks kokku kukkunud.  Midagi ei meeldi ja karjub, et issi või emme tuleks tema juurde, isegi kui emb-kumb meist läheb, ei jäta ta jonni, vaid kiunub edasi, seni kuni me uuesti minema läheme, sest närvid…Eile ei läinud kumbki meist – 15 minutit nuttis ta, et ta ei taha üksi olla, aga keeldus ka ise meie juurde tulemast. Ja ta ei olnud üksi, vaid ta teadis, et issi on maja ees õues ja mina olin ülemisel korrusel. Mulle on nii palju öeldud, et ole rahulik ja ära ärritu ja ta on laps ja püüa ikka heaga. Ma ei ole idioot ja täielik imbetsill – me proovime ALATI kõigepealt heaga, agata lihtsalt kruvib nii kaua, et isegi kõige rahulikum inimene läheb endast välja. Ma ei taha oma lapsele liiga teha ja jätta muljet nagu kasvaks meil kodus mingi monster, Ida on tegelikult äääääääärmiselt taibukas ja terane laps, temaga saab metsikult pulli ja koos naerda, ta tahab alati aidata ja on  hästi südamlik, aga…ta on täielik egoist. See teeb mulle muret. Ma saan aru, et “üksiku lapse sündroom”, aga see ei saa ju olla vabandus. Ja EI, ma ei kavatse veel kord rasedaks jääda, vaid selleks, et oma last kasvatada.

Ida tujud ja kangekaelsus on täielik õudusunenägu. Nagu ilmselt ka minu omad.

img_2229img_2233img_2232img_2228img_2231

Ja siis läheb jonn üle. Ma ei räägi vaid Idast. Meil kõigil siin on aegajalt oma jonn. Ka Marekil tuleb ette (täiega tööstress julgen ma saladuskatte all öelda). Aga see läheb üle. Ma klõpsin paar suvalist pilti (kuhu raudselt “kogemata” jäi peale ka Hugo) ning kui ma ei kirjutaks juurde ühtegi sõna Ida tujudest või muudest probleemidest, siis jääks mulje, et me elame siin maailma kõige idüllilisemat elu. Isegi vikerkaar tuleb päeva lõpuks välja.

img_2230img_2227

Mis ma selle postitusega öelda tahan? Blogid peegeldavad päris paljus blogija päriselu, kuid siiski mitte igat detaili. Samas ei ole see teesklus. Kõike lihtsalt ei jaksa jagada. Ei tule selle pealegi, et see võiks lugejat huvitada. Blogi on nagu elu oma tõusude ja mõõnadega. Pisarate ja vikerkaartega. Üks hetk üks ja teine hetk teine. Kõike ja igat detaili ei jaksa jagada. Tihti tähendab see seda, et loetakse välja midagi hoopis muud, sest taust on teadmata. Blogija viga, et sellele ei mõtle. Ja isegi kui mõtleb, kirjutab ja taust on teada, siis ei tähenda see, et kusagil on keegi, kes teab paremini. Lugesin kusagil kommentaari enda kohta, et “isegi võõraste inimeste ees karjub lapse peale”. Andke mulle andeks, et ma nii ei oska, et avalikus kohas olen üks ja kodus teine. Kui laps teeb pahandust avalikus kohas, siis saab ta pahandada avalikus kohas. Ma ei mõtle, et äkki keegi nägi. See on elu. Blogi on ka elu. Aga mitte kogu elu.  Lugege, vaadake, mõelge kaasa, kritiseerige, arutage, aga kasutage natuke ka kainet mõistust.

//

There is a popular song in Estonia at the moment. talking about living in the country side. Sometimes I think we are really living a life from a picture book.  “PS: Where would you recommend to buy a house / sauna house?  For the next summer  we have a plan for setting up a separate house for airbnb. It’s more comfortable for the guests, and hopefully they will be even more than this summer.This summer has been fullybooked and this is so coooooool. I am so  happy that people like it here. And we like the people who come to us.

But I did not want to talk about it.

I have so far thought that my blog is reflecting our life as it is. There are better and worse times that I quite (perhaps overly) openly have always shared in the blog. I can not filter. I do not want to filter to be honest. Yesterday I realized that in fact my blog world is perhaps misleading sometimes. I complain, but this does not mean I am not in love with my life and family in general. And I show beautiful photos sometimes, which does not mean there was not another story behind the photos.  

All pictures of this post are made 15 minutes after Ida woke up and was in a bad mood. This is no exception. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her … I do not know what she may not like.  

But then the bad mood disappears. I take random photos and if only looking at the photos one could get the  impression that we are living the most idyllic life in the world. Even the rainbow comes out by the end of the day.

What do I want to say with this post? The blogs do reflect the  nature of the blogger, but not every single detail. The blog is like life with its ups and downs. Tears and rainbows.  Everything and every detail can not be shared. Read, review, think, criticize, discuss, but use a little common sense.

Ma olen nii retro//La la la la la la tonight

Kuulasin Retro FM raadiost New Kids On The Block lugu. “Tonight“.  See oli üks mu lemmiklaule kui ma väike olin. Ma olin väike aastal 1990. Siis lugesin Jane blogist, et ta vaatas väiksena juba õudukaid. “Jeepers Creepers”. Jane oli väike aastal 2001. Õhtul nägin pilti, kus keegi näitas oma lapsele floppy disk´i ja laps ütles, et “vau sa oled 3D printeriga endale “Salvesta” ikooni printinud.” Minul olid ülikooli kodutööd floppy disk´il. Umbes 2001.aastal. Esimesed aastad tegime ettekandeid ikka kenasti grafoprojektoril.

Ma olen nii retro, kas pole?

Ma andsin eile ühe tibatillukese intervjuu blogimisest. Pärast seda intervjuud jäin ma end võrdlema teiste blogijatega. Populaarsete blogijatega. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka teha midagi ägedat ja jagada ägedaid ettevõtmisi, aga kõik need ägedad asjad, mis ma korda olen saatnud, on jäänud sinna floppy disk´i aega. Ma olen kõik need asjad, mida nemad teevad, avastavad ja kogevad, juba ära teinud ja elangi nüüd täitsa tavalist keskmise eestlase elu. Selles mõttes pole ju isegi ime, et mu blogi on ühe “näägutava vanadaami” blogi, sest mul ei ole lugejatega midagi põnevat ja ekstraordinaarset jagada.

Miks siis üldse blogida? No vot. Siia see koer ongi maetud. Mulle meeldib kirjutada. Raamatute kirjutamiseks ei ole mul piisavalt annet. Ai, kus ma selles mõttes kadestan Maed, kelle sulg lihtsalt lendab ja kes paneb kõik nii kaasahaaravalt kirja! Ma tahan ka kirjutada. Ja nii ma kirjutangi. Arvamusblogi. Sest kui enda elus midagi väga põnevat ei toimu, siis asjadest arvama jään ma midagi kogu aeg. Selle asemel, et mõtted endale jätta, panen kirja ja jagan teistega. Mõnikord inimestele meeldib, enamus ajast ei meeldi. Aga ma ikka kirjutan. Saan ennast nii välja elada. Muud hobi peale kirjutamise ja lugemise mul ju ei ole.

Reisimine oleks. Peaks reisiblogi. Aga selleks oleks vaja reisida. Ja selleks oleks vaja kaamerat. Enda oma viisin Fotoluksi juba sada aastat tagasi, et nad vaataks, kas sellesse saab veel eluvaimu sisse puhuda, aga nad ei ole mulle isegi tagasi helistanud. Ma ei liialda kui ma ütlen, et varsti olen kuu aega oodanud. Paljast kaamerast ei ole ka kasu, sest pilte tuleks osata teha.

Mood oleks. Peaks moeblogi. Sekkarileidudest, disainileidudest, ägedatest inimestest ägeda stiiliga. Samas tähendaks see jutu asemel rohkem pilte ja ka ei sobiks, sest 1) kaamera ja pildistamise oskus ning 2)ma ei saaks rahuldatud oma vajadust kirjutada.

Kodusisustus oleks. Peaks kodublogi. Samas jällegi nii palju takistusi. Raha, aeg, anne ja viitsimine vanakraami restaureerida, kaamera, pildistamise oskus. Vaatan näiteks Miramii blogi ja suren kadedusse. Vaatan Höme blogi ja suren kadedusse. Vaatan…issand mulle ei tule selle blogi nimi hetkel meelde…ja suren kadedusse.

Mis alles jääb? Arvamusblogi. Mida ma pean hobiks. Mitte selleks, et end blogi kaudu paremaks teha ja end paremana tunda (Perekooli vanasõna). Kuidas see üldse välja peaks nägema? Ma ei oska. Mina oskan end läbi blogi pigem halvemaks teha.

Uhhh…ma ei tohiks enam Retro FMi kuulata. See paneb mind end liiga retrona tundma. Eriti blogijana.

//

I heard “Tonight” by New Kids On The Block in the radio. It was one of my favorite songs when I was little. I was little in 1990. Then I read from one blog, how the author was already watching horror movies when she was a kid, “Jeepers Creepers”. She was a kid on 2001. In the evening I saw a picture where somebody was showing floppy disk to a child who was then amazed how “the SAVE button was printed out with 3D printer.” I saved my university homework on floppy disks that was around 2001. The first years we used graphical projectors for presentations of course.

I am so retro, aren’t I?

I gave a tiny interview yesterday about blogging. After that I started comparing myself to other bloggers. The popular bloggers. Sometimes I wish I would do something awesome and share awesome things, but I have already done this awesomeness, around the floppy disks’ time. I have already done everything what they are discovering and doing now, which leaves me to live my normal average Estonian life. In that sense it cannot be a surprise that my blog is by “an old nagging lady” because I have nothing existing and extraordinary to share with my readers.

Why blog then? Well … this is the truth. I like writing. I am not talented enough to write a book. I really envy Mae in that sense, because she can write page after page after page and still keep the excitement. I want to write too. So I write. An opinionated blog. Even if anything special is not happening in my own life, I will always remain having an opinion. Instead of keeping my thoughts to myself, I write them down and share with everybody. Sometimes people like them, most of the times they don’t. But I keep writing. I can get things off my chest this way. Like you know, I have no other hobbies beside writing and reading.

Travelling could be. What if I start writing a travel blog. But would need to travel. And I would need a camera. I took mine to repair ages ago to see if it can be fixed. I still haven’t heard back from them. I am not exaggerating when I say it’s been nearly a month. Having a camera is not everything as you also need to know how to take pictures.

Fashion could be. What if I start writing a fashion blog. Tell about findings from second hand stores and new design discovers, talking about cool people with cool style. But this would still mean more photos and less writing which wouldn’t be suitable for me, because a) it needs a camera and skill to shoot b) I wouldn’t be able to satisfy my need to write.

Home design could be. What if I start writing blog about home. Again, too complicated. Money, time, talent and will to restore old things, camera, skill to take photos. Sometimes I go to Miramii blog and die of envy. I check Höme blog and die of envy. I look at … oh dear, I cannot even remember the name to that blog … and I die of envy.

So what is left? An opinionated blog. Which for me is a hobby. Not to show myself better via blog and feel myself better (a saying in our infamous forum). How one does that anyway? I don’t know how. If anything, I know how to show myself worse via blog.

Hm … I shouldn’t listen to retro music anymore. It makes me feel too retro. Especially as a blogger.

Kala või kunst? Külm või kuum?//Hot n Cold like in Kate Perry song

Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad  ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.

Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu.  Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.

IMG_5375.JPG

Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.

Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…

Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.

(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)

IMG_5366IMG_5369IMG_5392

Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.

Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.

Subbi-ja-Lurich.jpg

Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.

Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?

IMG_5384IMG_5387IMG_5399IMG_5400IMG_5409IMG_5436IMG_5456IMG_5459IMG_5476IMG_5515IMG_5523

Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm

Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.

IMG_5527.JPG

Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?

IMG_5533IMG_5543IMG_5549

Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.

//

I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.

Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.

We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.

Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…

The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island.  “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.

(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)

IMG_5392

If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.

And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.

There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.

After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed,  didn’t freeze…

During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.

Like the color of snow disappearing in my eyes

When the snow is swirling in the sky

Like the color of fire fading in my memories

But the coal is glowing fire.

 Then on your mouth, on your mouth

Is all the cold and all the heat

Then on your mouth is all the cold

“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.

After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…

We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.

 

 

Kes see blogiment on?

Ma ei tea, miks ma blogimaailma pahalane olen nagu Rents kirjutab. Mitte et ma talle vastu vaidleks, ma tean, et ma olen väga vihatud blogija ja eks ma muidugi aiman põhjuseid, aga samas leian ma siiski, et see on natukene ebaaus. Samas…noh mis seal ikka. Ma olen ausõna harjunud sellega, et lisaks pahalaseks olemisele olen ma paks, kole, kad, petis, loll ja you name it. Sellised kommentaarid on juba nii eilne päev, et ma loen neid samal ajal juustuvõileiba mugides. Küll aga ajavad mind endast välja igasugu blogimendid. Üks neist on keegi M*, kes aegajalt mulle ikka käib blogis meelde tuletamas, et omg, milline idioot ma olen. Vahet ei ole, mis teemal ma sõna võtan, ta leiab põhjuse tulla mulle sitasti ütlema. Loomulikult äärmiselt viisakalt.

Nüüd ma olen mõnda aega blogisid vaid kiiruga sirvinud ja nii poole silmaga haaranud kaasa uue draama. Rents vs Tikker. Ütleme siis nii, et Rents on üks mu lemmikblogijaid olnud aastaid, mulle lihtsalt meeldib ta stiil. Tikrit olen ma ka lugenud, sest mulle meeldivad sellised poolhipid. Ootamatult on blogimaailm saanud uue pahalase Rentsi, kes julges teise kohta öelda, et ehk ei ole okei peale lahutust ja abikaasa majast lahkumist kohe uut meest lastele isaks tuua. See vist tegigi tast pahalase, sest “kuidas ta tõelist armastust ei hinda” vms.

Ma seda draamat/teemat lahata ei viitsi ja oma arvamust avalikult avaldada, sest ausalt, kui ma kirjutaks, et see on nõme, saaksin ma kommentaarideks, et olen kade, kui ma aga kirjutaks, et vau go for it, saaksin ma vastuseks, et olen loll. Ma ei viitsi. Mind aga ajendas seda postitust kirjutama Rentsi kommentaarium. Sest loomulikult oli kohal isehakanud blogiment, kes kirjutas:

fuh, milline vastik bully sa oled. klassikaline perekooli stiilis ninatark – lihtsalt madal on sellisel kombel lahata teiste asju oma blogis.

Ma saan aru, et see inimene (vist blogija) eelistab lugeda vaid liblikatest ja lilledest, aga siis on ju tegelikult asi lihtne. Ära loe ja kommenteeri blogisid, mis on “fuih ja toovad sitamaitse suhu”. Mine ela oma liblikate ja lillede keskel! Mind ajab nii närvi, et blogija (välja arvatud muidugi Mallukas) ei tohi arvamust avaldada, sest siis oled sa kade/sul on jalad nagu tammepakud/sa oled ninakas ja ülbe/sa oled loll.

Krt. Ongi olemas “liblikad ja lilled blogid” (nt Miiu ja Britt, ÜLDSE MITTE HALVA NÄITENA), ongi coolid blogid (nt Henry ja Myyiu), ongi arvamusblogid (näiteks Rents ja Ebapärlikarp) ongi harivad blogid (nt Mutukamoos), ongi kollased blogid (nt Marimell). Vali  endale sobiv lugemine/meelelahutus ja ära käi igal pool üleolevalt kommenteerimas nagu mingi faking blogiment.

*on võimalus, et ma ajan KASUTAJAnimed sassi, keegi M. see mind aegajalt kommenteeriv inimene on. Kes seal reaalselt nimeliselt taha on, ma ei tea. Aga point jääb samaks – f***ing ära loe neid blogisid, mis on “fuih”.  Soovitus ka Staarblogijale, jäta oma draamad endale, need lähevad juba madalaks. Kuigi ma arvasin, et”sõbramehe poolest minu vihkamise- nõuetest” enam madalamaks minna ei saa🙄 Ema Teresa ei tohiks selline kirgede kütja olla.

** Ajasingi nimed sassi ja palun väga vabandust inimese ees, keda kellekski teiseks pidasin. 

 

Kuidas kuningas kuu peale kippus

Ma värvisin nädalavahetusel maja. Mitte kuigi kõrgelt, sest ma lihtsalt ei julgenud redeli peale minna. Ma kardan nimelt kõrgust. See aga läks mul meelest kui sain kutse „Dinner in the sky“ taevasööki nautima minna. Meelde tuli alles siis kui ma 45m kõrgusel taevas „kõlkusin“.  „Hea, et vähemalt tuult ei ole,“ lohutasin ma ennast restorani juurde jalutades. Selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, oli olemas nii tuul kui paduvihm. Korraks hingasin ma kergendatult ja mõtlesin, et ilmselt jääb tõste ära, samas oli nagu kahju ka, sest kuidas ma siis ennast ja oma hirme ületan.

Mõtlesin veel, et näed, kuningas kippus ka kuu peale, aga ei saanud. No ju siis ei pea Eveliis kraanaga restorani ka saama.

Tõste ei jäänud ära. Meile anti selga soojendusega joped, mida me esimese hooga ei tahtnud selgagi panna, sest ilm on ju siiski soe. Hea, et ümber mõtlesime. Üleval oli korralikult jahe. Aga see oli mu kõige väiksem mure.  Mida kõrgemale me jõudsime, seda ilusamaks läks vaade. Aga aina hirmsamaks läks ka.

Üks pool lauda laulis „olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi…“ Väga sobilik laul. Mina end sangarina ei tundnud. Argpüksina hoopis. Alla ei julgenud ma vaadata enne kui me uuesti kindlal maapinnal olime. Ma ei plaksutanud. Mitte mühaklusest või seepärast, et mulle poleks meeldinud. Ma lihtsalt ei saanud oma küüsi lauaplaadi küljest lahti. „Teeme koos selfie ka!“ hüüdis Kairi mulle. Hull. Selleks oleks ma end pidanud liigutama. Oli korralik eneseületus, et ma söömiseks käed laua küljest lahti lasin.

Siis läks tuul kõvemaks…

Oma kogemuse panen ma täies pikkuses  Delfi Naistekasse üles. Fotod: Aurelia Minev

_MG_5194_MG_5270_MG_5275_MG_5278_MG_5310_MG_5327_MG_5392_MG_5403_MG_5414

Sarikruiisijad

Ma ei suutnud kokku lugeda, mitu korda mina ja Ida sel aastal Tallinna ja Stockholmi vahet oleme sõitnud, aga ma ilmselt ei liialda, kui ma ütlen, et vähemalt korra või kaks kuus on seda juhtunud küll. Ida jõudis selle nädala jooksul näiteks kolm korda Tallinna ja Stockholmi vahet sõita. Lihtsalt juhtus nii, et samal ajal kui mina liikusin Norra ja Ida jäi vanaemaga Rootsi, tekkis vanaemal mõte korraks kruiisiga Eestis käia. Töötajad juba teavad täpselt, mida me ostame ja millised on meie eelistused. Me elame poolenisti Tallinki laevadel.

Kui te olete mu blogi kauem lugenud, siis te teate ilmselt, et ma ei ole olnud suur laevasõidu fänn. Mitmel põhjusel – ma kartsin paaniliselt laevasõitu, ma jäin merehaigeks ja lisaks on mul olnud sadatuhat halba kogemust kajutitega (küll on need asunud otse ööklubi all või  lihtsalt on keegi ukse taga läbustanud poole hommikuni). Laevasõit on minu jaoks alati piin olnud. Okei, mõningate eranditega. Eks on pidutsetud ka. Näiteks tuleb mulle meelde üks reis 17 aastat tagasi kui emme ja onu mulle Norrasse järgi tulid ja tagasi sõites otsustasime mina ja onu varaste hommikutundideni klubis pidutseda. Eda Ines Etti “Once in A Lifetime” saatel. Kajutisse me magama ei jõudnudki. Olid ajad…

Mäletate neid aegu kui laevaga sai sõita veel nii, et kajutit ei pidanud võtma? Mingid istumissaalid olid. Mul on meeles üks reis “Estoniaga” koos tädi ja vanaemaga. Sellises istumisaalis. Sõime pakist viinereid ja kaasa valmistatud võileibu. Nii nagu teised reisijad. Kui ma hiljem üksinda reisisin, keeldusin ma kajutis magamast. Vanaema veel muretses, et kuidas ma niimoodi ilma kajutita reisin ja lubas ise maksta kui ma raha pärast kajutit ei raatsi võtta. Asi polnud selles. Ma lihtsalt kartsin laevasõitu ja pimedas kajutis olekut nii, et parem veetsin ma kogu laevsõidu kusagil baarinurgas vegeteerides, püüdes võimalikult silmatorkamatult reis üle elada. Teadagi olid baarid täis igasugu jobusid, kes külge tahtsid kleepuda, aga tol perioodil olin ma vaid õppimisest huvitatud. Mingid juhtututvused kõlasid mu jaoks õõvastavalt.

Ma ei tea, mis muutus, aga kuidagi Ida sünniga sain ma oma hirmust üle. Ma pean ausalt tunnistama, et laevasõit koos Idaga on kõike muud kui piin ja ma reisin suurima hea meelega niimoodi edasi-tagasi. Esimest korda sõitsime me laevaga Rootsi kui Ida oli kuuekuune. Siis oli veel õudne temaga reisida, sest ma kartsin ja Ida ei maganud ja nii olin ma kohale jõudes veel rohkem väsinud kui muidu. Edasi läks keerulisemaks kui ta jalad alla võttis, aga mõistus veel järgi ei jõudnud. Paras väljakutse. Ta ei kuulanud grammigi sõna. Nüüd aga näen ma, et kasvatamine ja pidev selgitamine ning seletamine on vilja kandnud. Ida oskab reisides käituda 89% ajast musterlapsena. Isegi poes teab ta, et kõike ei saa osta ning kui ta jonnima peaks hakkama, läheme me otsekohe kajutisse.

Meil on laevas tekkinud oma rutiinid – kus ja kuna me sööme, kus ja kuna mängime, kus ja kuna kajutiaknast vaadet imetleme. Muide, alles kolm aastat tagasi avastasin ma aknaga kajutid, ma isegi ei tea, miks me vanasti alati aknata kajutiga reisisime.

Pubid ja ööklubid jätavad mind ükskõikseks, kui välja arvata need ajad kui seal lastele meelelahutust pakutakse. Õhupalliloomad ja näomaalingud on vaieldamatud lemmikud, aga ka tsirkuse artistide õpitoad. Ida kipub küll häbelik olema, kuid samas on näha, kuidas ta naudib neid lastele mõeldud tegevusi. Lihtsalt mina pean kaasas olema. Ja no Lotte sulatab kõik jää.

thumbnail__MG_8967thumbnail__MG_8993

Ausalt, ma ei tea, kas muutunud olen mina või Tallinki reisid (hmm…ilmselt ikka mina, sest nii laev kui marsruut on ikka ju täpselt sama), aga lapsega on laevas jumalast lõbus. Vaid lastetuba – see pallimerega osa – võiks olla suurem (nii nagu Baltic Queenil). 50% reisist veedavad lastega vanemad niikuinii ju seal, aga aegajalt kisub seal liiga kitsaks ja umbseks.

Ühesõnaga. Kui te ei tea, mida suvepuhkusel teha (lastega või lasteta), siis minge lihtsalt kruiisile. Päevaga Stockholmis jõuab päris palju teha, aga samas on kõige mõnusam mitte midagi tegemine. Lihtsalt kusagil fika´mine. Jalutad vanalinnas, jood kohvi, lihtsalt naudid Stockholmi.

 Ja vahelduseks ärge tulge tagasi otse kruiisiga – sõitke läbi Helsingi. Silja Symphony on minu arvates siiani kuidagi selline luksuslik laev.

// Taking boats to Stockholm from Tallinn has always been part of my life. Since I was a small girl and every summer we got to visit our Swedish relatives. It was somhow magical to take the big boat somewhere abroad. Sounds so basic today, but 25 years ago it was really special. 

When I grew older and had to take the boat I started to be scared of the sea. Probably it has something to do with the “Estonia” accident. A year before we had taken the trip with “Estonia”, it was that time when passangers didn´t need cabins, but could sleep in a common sitting area. Eating sausages and sandwiches we had taken with us. It was too expensive to eat on the boat then. I have some photos of that trip with my grandma, grandaunt and uncle, one of them infront of “Estonia”.  True history.  

Later when we started traveling like normal people and had cabins, I  was terrified when I had to sleep in the cabin and felt seasick. Taking boats was everything else than fun. Of course with some exeption. I have also had some parties on the boat´s nightclubs – in 2000 when I came back from Norway, me and my uncle decided to dance in the night club the whole night. Totally crazy.

I do not know what happened after my daughter was born, but somehow I just got rid of the fear. Of course when it is stormy I still do not feel comfortable, but I am not terrified like I used to be. Perhaps it has something to with the fact that I am a mom and  cannot show that I am scared to her. Taking the cruise to Stockholm is now so much fun. There is so much to do with children. Balloon animals, face painting and of course saying hello do Lotte. Everyone just loves Lotte!

We have our traditions already with my 3,5 years old daughter on the boat – what we do, when and where we eat and how do we travel. Sometimes, when the prices are especially nice we take a trip home from Stockholm via Helsingi. Just to have some change. 

It is funny that probably my daughter has been on boats more than me. And I am 33 years older than her:) 

 

 

Jamie`s Italian Norway

Ei ole vist eriline uudis, et mulle meeldib hea toit. Ei ole vist ka eriline uudis, et Norras restoranides käimine ei ole kõige rahakotisõbralikum tegevus. Aga…juhtub imesid ja on erandeid.

Eile peale koosolekut otsustasin ma natuke end Aker Bryggel tuulutada. Kui te külastate Oslot, siis Aker Brygge on must-visit-listis küll esikolmikus.Eriti suvel. See lihtsalt on üks lummav paik. Isegi kui te ei külasta restorane, baare ega Astrup Fearnly moodsa kunsti muuseumi (http://afmuseet.no/), siis see lihtsalt on koht, mida nautida – moodsa Oslo sünonüüm. Minu jaoks. Kuigi ooperimaja katus ja Barcode on tihedalt kannul.

AkerBrygge2_Aker Brygge Senterforeningen_1000x497.jpgAstrup-Fearnley-Museet.jpg

Eile jalutades avastasin ma, et seal oli avatud uus söögikoht. Olgu ausalt tunnistatud, et ega ma väga sealsete restoranide poole ei vaata, sest nagu öeldud…hinnad. Aga eile juhtus kuidagi nii, et Jamie`s Italian püüdis mu pilku ja mul tekkis vastupandamatu soov end seal premeerida. Minu üllatuseks olid hinnad Norra mõistes pigem sõbralikud (https://www.jamieoliver.com/italian/norway/menu/). Minu tomati ja vahustatud riccotta salat maksis ca 16 eurot ja taldrikul oli nii mehine ports, et mina vana õgard, jätsin osa toitu alles. Seda juhtub harva. Ma siiani üldse nuputan, kuidas üks nii lihtne salat saab nii paganama maitsev olla. Tomat, kõrvitsaseemned, ricotta, natuke rohelist ja oivaline oliiviõli. Keele viis alla.

Asukohast ei pea rohkem rääkima, kuid koht ise oli täpselt selline hubane ja kodune, nii nagu ajurveeda raamatust ma teada sain, et üks koht olema peabki. Väga ei kippunud ära minema. Istusin seal, vaatasin brygge´l jalutavaid inimesi, kuulasin salaja pealt ühe ja teise laudkonna vestlusi ning lihtsalt nautisin.

Selline “hygge” koht.

Kjøkken--1--desktop.jpg

I have always liked Jamie Oliver and his cooking (shows). I think he makes simple food look and taste so fantastic.

Yesterday when I was walking on Aker Brygge after an intense meeting I saw that a new restaurant has opened its doors there. Jamie´s Italian. I must be honest and admit that it is not often I have got the thought to go to a restaurant on Aker Brygge, because… common knowledge about the prices in Norway. But yesterday I felt like I want to have a lunch there, treat myself. I went in and to my big surprise the prices were not that high. My tomato and whipped riccotta cream salat cost around 16 euros and I am still amazed about the taste – how can something so simple taste so devine.

I probably do not need to talk about the location more. It is Aker Brygge. It says it all.  When in Oslo this is in top3 on “must-visit-list”. Just to walk there, sit on the benches, look at the boats, the sea, the city hall, Astrup Fearnly museum – it is a summer heaven! The interior of the restaurant was cozy and warm – like a good restaurant is supposed to be according to this ayurveda book I just read. A place for “hygge”.

Go check it out – you will not regret: https://www.jamieoliver.com/italian/norway/restaurants/aker-brygge/

No mida ometi teha?

Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu täielik lemmikkoht, Kõue mõis võitis eelmisel aastal mu südame, kuid sel nädalavahetusel külastatud Padise mõis pakub mõlemale tugevat konkurentsi. No varemetega on muidugi suht lihtne konkureerida, aga kui midagi täiesti geniaalsele Kõue mõisale konkurentsi pakub, siis peab ikka ekstraklass olema.

Padise, Hotelliveeb ja Marek näivat mind läbi ja läbi tundvat, sest varajaseks emadepäevakingiks sain ma just nimelt oma mõisa. Küll 24 tunniks, kuid abiks seegi. Vähemalt jõudsime me Idaga veel rohkem järeldusele jõuda, et üks mõis on meie loomulik elupaik, sest me oleme mõlemad hingelt printsessid . Ma ei oska harilikult oma tänulikkust välja näidata, kuid seekord tahaks ma koge kõva häälega ja kniksu tehes AITÄH öelda, sest ilusamat nädalavahetust kui see  on raske välja mõelda. Imeline asukoht, muinasjutuline elamine, fantastiline köök, päikeseline ilm, küünlavalgusel söödud õhtusöök, klaverimäng, laste kilked…Ma tean, et see kõlab nii klišeelikult, kuid see oli täiuslik kingitus. Ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks nõmeda reklaamina, kuid ausalt, mehed, kui te tahate oma laste ema ja oma abikaasat panna printsessina tundma, siis viige nad Padisele. Teie naine on teile selle kingituse eest tänulik ja lapsel/lastel on ka megalõbus. Kas on veel mõni selline mõisahotell SELLISE asukohaga? Padise kloostri varemed kohe sealsamas. Põnev nii lastele kui täiskasvanutele. Romantiline. Huvitav. Ilus.  No on raskem ideaalsemat kohta puhkuseks leida! Minu jaoks muidugi parim on ka see, et see asub meie kodust umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel.

“See maja on natukene katki,” ütles Ida, kui me kloostrivaremetes turnisime, “aga ma arvan, et nad hakkavad seda varsti korda tegema.” Ma ei arva, et ma olen parim ema maailmas, ma usun, et mul on palju puudujääke, kuid koos selle väikese ideaalse ja täiusliku olendiga mööda kive turnides, maailma asjadest RÄÄKIDES (jah, suurte tähtedega, sest mu jaoks on see nii hämmastav näha, kuidas abitust beebist on saanud väike inimene) ning lilli korjates, sain ma aru, et oluline polegi see, mida mina arvan. Oluline on see, mida mu laps tunneb. Ja sellistel tunnen ma erilist tänutunnet, et minust ema sai.

Vabandan juba ette, et teid nüüd piltidega üle koorman, kuid SEE oli minu jaoks TÄIUSLIK emadepäev.  Padise mõisast täpsemalt saate uuel nädalal lugeda Hotelliveebi blogist. Aga mida ometi teha, et oma mõisa saaks? Ilma midagi tegemata? Et kukuks sülle nagu teoreetline lotovõit.

IMG_9858.JPGIMG_9913IMG_9921IMG_994518341703_1381318355240038_5525355976808819459_nIMG_9947

IMG_9874.JPG

IMG_9891.JPGIMG_9879.JPGIMG_9970IMG_9997IMG_0011IMG_9999IMG_0003

IMG_0006IMG_0013IMG_0062IMG_0066IMG_0068IMG_0058.JPGIMG_0053.JPGIMG_0045.JPG

IMG_0039IMG_0031IMG_0028IMG_0087IMG_0090IMG_0095I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”.  It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!

It was an absolute perfect present. And more than the hotel and restaurant I loved the present from Ida. “These flowers I picked for you,” she said. It melted my heart. Such a special feeling to be a mom. 

Leia kümme erinevust.jpg

Taaskasutus on vaesuse märk /Reuse is a sign of poverty

Ma loen palju Norra blogisid minu lemmikute hulka kuulub Jenny Skavlan (LINK), kes on tuntud taaskasutuse populariseerimise poolest. Mu meelest on see üks suurepärane näide, kuidas elustiili blogija on hea eeskuju ja teeb oma blogiga ka midagi kasulikku peale niisama edev olemise. Mu meelest on see oluline, et populaarsed blogijad oskavad oma mõjuvõimu positiivselt ära kasutada. Ja kuna mulle meeldib taaskasutus, siis polegi midagi imestada, et tegu on mu ühe lemmikblogiga.

Ma hakkasin tema blogi lugema siis kui Norras tekkis poleemika selle ümber, et keskkooli lõpuballid taheti ära jätta. Põhjus selles, et need muutusid aasta aastalt aina suuremaks ja glamuursemaks, nii et vanemad tellisid lastele limusiine, kleitide maksumused olid juba samas hinnaklassis, mis Oscari-gaala kleidid ja ühesõnaga hakkas olukord käest ära minema. Ma ei tea, kas see on muutunud, aga igatahes meeldib mulle, kuidas Jenny Skavlan kutsub noori üles ise endale vanadest peokleitidest uusi ballikleite tegema (LINK). Tema eesmärk on näidata, et taaskasutus on popp, millest saab kasu nii tema ise kui ka keskkond. Jenny Skavlanil on muide Instagramis 345T jälgijat.

Keskmisel norrakal on kapis 359 riideeset, millest iga viies ripub seal kasutamata. Iga kord kui me taaskasutame kilo tekstiili säästame me keskkonnale 18kg C02, pool liitrit kemikaale ja 2500 liitrit vett. Riiete tarbimisest tulenev kasvuhoonegaaside emissioon vastab ca 800 000 auto poolt toodetavatele gaasidele.

faktaboks.jpg

Numbrid, mis panevad mõtlema? Ja teadlikumaid inimesi taaskasutust pooldama. Mitte sellepärast, et nad ei saaks endale uusi rõivaid lubada, vaid selle pärast, et see on nende teadlik valik.  Samal ajal on aga Eestis taaskasutus justkui vaesuse märk. Lugesin eile Ebapärlikarbi blogist järgmist lõiku:

Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima. (LINK)

See ei ole väljamõeldud lugu, et lapsed, kelle riided on ostetud kaltsukast häbenevad seda, sest teistel on uued asjad. Ma tean ka selliseid lugusid oma tuttavate käest. Vanemad ostavad lapsele teadlikult riideid taaskasutusest, kuid lapsed ei pane neid selga ja häbenevad. Sest teised narrivad, et vaesed olete või. Ma ütlen täpselt sama – palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

blogger-image-1275272780

Nii minu kleit ja kott, Ida seelik ja meie kandekott on pärit second hand poodidest

Ma ei ütle, et uusi asju ei tohi üldse osta. Muidugi tohib, aga lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse. Uued asjad ja kandmata riided kapis ei näita edukust.

Jenny Skavlan on 2017 aastal algatanud “Shoppestopp 2017” kampaania (LINK), mis kutsub inimesi mitte uusi riideid ostma, korraldama riietevahetusõhtuid ja motiveerida teineteist vähem tarbima ning rohkem taaskasutama. Meis kõigis lööb aegajalt välja väike shoppahoolik, kud siis ongi hea teha väikene võõrutuskuur.Kui üksi on raske ostlemisest hoiduda, siis koos on see ju lausa lõbus.

PC033677-1280x853.jpg

Nad on isegi loonud appi (Tise), et inimesed saaksid oma “ostustopil” silma peal hoida. Fantastiline algatus, mille algataja on lubanud, et kuue kuu jooksul ei osta ta ühtegi UUT riideeset, kinga, kotti ega aksessuaari.

Samal ajal on Eestis taaskasutus vaesuse märk.

siste--1280x1380 (1).jpg

Jenny Skavlani ostustopp on kestnud 40 päeva. Ta on säästnud 2100 krooni, 14kg C02, 2kg kemikaale ja 8000 l vett

Mina lähen laen ka endale Tise-appi  alla.

                                                      Fotod: Jenny Skavlan blog (LINK)

 

// I read quite a lot of Norwegian blogs and one of my favorites is definately Jenny Skavlan who is well known for her passion for reuse. I think she is a brilliant rolemodel and example how bloggers can use their influence in a positive way.  And as I am a fan of reuse,  no wonder I love her blog.

I found her blog when there was a talk that school proms in Norway should be cancelled. Reason for this was that they got out of hand – dresses cost the same as dresses on Hollywood red carpet events and it was almost a must to drive to the prom with limousine. Jenny Skavlan started a campaign showing young girls that it is possible to make the coolest gowns from old party dresses from second hand shops. 

She is passionate about the topic and wants us to think about how much we use. Did you know that an avarage Norwegian has 359 items in wardrobe and every 5th is unused? So she started a campaign this year called “Shoppestop 2017” which means that people who join the group will detox from buying new clothes. She herself has promised not to buy any new clothes, shoes, bags and accesories for 6 months. I think we all need a little detox from shopping from time to time and why not do it together. 

Meanwhile in Estonia children are mobbed when they are wearing clothes bouht from second hands. It shows a sign of poverty. I have for a long time thought that people in Estonia consume too much and as one of my favorite Estonian bloggers just wrote – please do not raise our children thinking that it is a sign of poverty and the most important thing is to have more and only new things. Please!

All photos from Jenny Skavlan blog (LINK)

Blogijate jõulupakk

Jõulude eel tuli ühel blogijal mõte, et võiks üksteisele loosiga kingitused teha. Tegelikult ma esimese hooga mõtlesin, et ei osale, sest kuigi kinke saada on tore, siis ma ise ei oska väga hästi kinke teha. Ma ei taha, et teine kingituses pettuks, aga mida rohkem ma “enda blogija” blogiga tutvusin, seda rohkem mulle tundus, et ma ei saa hakkama. Noh, oma kingi ma lõpuks siiski teele panin ja loodan, et väga ei pea kingisaaja pettuma. Mind ennast ootas pakk paar päeva tagasi pakiautomaadis. Ma olin nii meeldivalt üllatunud kui paki lahti tegin. Sest…tegelikult on mul ka loosipakkidega alati ebaõnn – kas unustatakse see ära või on seal sees, midagi mis kohe üldse ei meeldi. Ma tean küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuid mul on mingist kooli loosipakist meeles, et kõik said komme ja värke, aga mina sain taskurätiku. Praegu ma muidugi oleks taskurätiku üle õnnelik, aga siis ei olnud.

Aga. Mida ma jauran. Ma parem näitan teile, mis armas Elisabeth (tema blogiga saate tutvuda siin) mulle kokku oli pannud. Ma olen täiega impressed. Eriliselt hea meel oli mul tee üle, sest mul sai just tee otsa ja mul ei ole olnud meeles poest seda osta. Igal õhtul kui ma teed hakkan tegema, tuleb mulle meelde, et deem, mul on ainult musta teed alles.

IMG_6329.JPGIMG_6336.JPGIMG_6320.JPGIMG_6341.JPGIMG_6327.JPGIMG_6351.JPG

Kuigi ma ju igal pool ja alati räägin,et kingid ei ole olulised, siis selliseid kinke võtaks ma hea meelega tihedamini vastu. Nii armas ja läbimõeldud. Aitäh! Ja ilusat jõuluaega (mis sellest, et mul endal on null pühadetunnet).