“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Istun praegu oma kodus diivanil ja vaatan, et see kodu pole kunagi olnud nii armas ja ilus nagu täna. Huvitaval kombel ei märka ma täna seda, et vaja oleks uut diivanit, ei siit sealt vajab maja remonti ja uuendamist, et siit sealt on midagi poolik. Nii ilus on, mitte vaid kodu, aga üldse tunne. Tahaks “Mesipuu” peale panna ja kartulisalatiks materjali hakkima hakata või siis hakklihakastet tegema hakata. Aga hommikusöögiks hakklihakaste pole vist päris see.
Natuke on isegi uskumatu, et pärast kõiki neid väntsutusi tõepoolest kodus oleme. NB! Ma ei räägi nendest väntsutustest selleks, et draamat tekitada või kritiseerida, vastupidi, ma olen üdini tänulik kõige eest ning saan aru, et sellistes olukordades tuleb kõike ette, aga mitte vaid minu – ka paljude teiste emotsioonid on käinud üles alla ja kui sa oled 50 tundi olnud teel koju, siis see annab tunda. Nii et kui ühel päeval oled juba lennujaamas olnud 10 tundi ja oodanud, et lend ehk ikka toimub ja järgmisel päeval check in’i avanedes selgub, et lend on valesti registreeritud, nii et lõppsihtkohaks pole Tallinn, vaid Hurghada, siis hakkab paanika tulema küll. Sest sa seisad kaks tundi lihtsalt järjekorras ja hakkad juba närviliselt minuteid vaatama, sest väidetavalt on lennuks vaba vaid aeg 19-19.20 ja kui selleks ajaks pole kõik inimesed väravas, siis lendu jälle ei toimu. Mitte kuidagi ei taha mõelda, et jälle tuleb hotelli tagasi minna ja otsast peale kõigega alustada. Sest sa muudkui ootad, ootad, ootad, loodad ja siis see lootus sureb jälle.
Monaco on alati olnud rikkuse ja glamuuri sünonüüm ning seda on tuntud kui üht maailma kõige luksuslikumat sihtkohta. Seda enam on omamoodi naljakas, et jõuame sinna kohale neli eurot maksva rongipiletiga ja higisena.
Mul üks tuttav kunagi rääkis, et lubasid endale ühe öö Monaco luksus hotellis ning lennujaamast lasid end kohale sõidutada helikopteriga (ma ei mäleta hinda, aga see ei olnudki nii kallis kui võiks arvata). Kõik väga glamuurne ja Monacosse sobilik. Ainult et suurem osa reisieelarvest kulutasidki nad teadlikult ära sellele ööbimisele, et kogemust saada ning järgmisel hommikul lahkudes küsisid, kust tasuta buss läheb Nizzasse. Hotellitöötajad olid olnud segaduses. Tuled helikopteriga, lahkud tasuta bussiga. Võib olla läks kasiinos nii kehvasti?
Meie ei saabunud helikopteriga, vaid nagu öeldud rongiga. Täiesti loogiline on see reis ette võtta rongiga, ainult et võib juhtuda, et samal ajal plaanib Monacosse minna veel teisigi turiste ja võib ka juhtuda, et rong läheb teel katki/on teetööd/vms ning siis seisad koos teiste turistidega puupüsti rongis, kus pole grammigi õhku nii umbes 20 minutit ja ootad, et see reis ometi juba jätkuks. Lõpuks ta jätkus, aga oi see ootamine oli piin. Monacosse saabudes värskendasime end raudteejaama wc-s ja juba hetk hiljem liikusime me glamuurselt edasi. Monte Carlo kasiino poole. Enesekindlal sammul nagu me kuuluks sinna.
Tegelikkuses tegime ära oma turistipildid ja saame öeldud, et käidud/nähtud. Mkm, ärge saage must valesti aru. Muidugi on imeilus ja väärikas, aga kui ma mõtlen Monte Carlo kasiino peale, siis kangastuvad mulle silme ette James Bond ja kaunites õhtutualettides modellid. Mitte et mind kasiinod kuidagigi moodi tõmbaks, aga saate aru küll, mida ma mõtlen.
Et te ei arvaks, et Monaco mind kuidagi külmaks jättis, siis vastupidi. See avaldab muljet igal sammul. Võib olla olete te aru saanud, et sport, eriti autosport, ei kuulu mu lemmikute hulka, aga kui satud vormelirajale, mis telekast tuttav, ning külastad prints Rainier III autokollektsiooni, siis avaldab kõik see muljet ka minusugusele. Pole lihtsalt vaid rada ja suvalised autod, vaid see rada ja need autod. Tuus!
Rohelus, aiad, kujud, vaated linnale – need muidugi võlusid mind rohkem. Ja ilm oli imeline! Täielik suvi. Eks me teadlikult muidugi ka jälgisime kohapeal ilmateadet ja kuna esmaspäevaks lubas päikest, siis saigi Monaco jäetud just sellele päevale. Oleksime vihmaga ka nautinud (eelmised päevad olid ju seda näidanud), aga nii oli kohe palju ilusam ja erilisem. Täiuslik lõppakord reisile.
Midagi selles vürstiriigis kõnetas mind. Ma ei tea, kas see oli loodus või oli see glamuuri ja Grace Kelly vaib, aga midagi selles sihtkohas rääkis minuga. Isegi 22eurone Veuve Clicquot kokteil kõnetas mind. Aga miks ta ei oleks ka pidanud? Kas šampanja ei ole mitte selle riigi rahvuslik jook? Patt oleks olnud sellele kutsele mitte alluda. Kui ma hästi kuulatan, siis ma kuulen ka juba uuesti Monaco kutset.
Monaco ja Monte Carlo, me kohtume veel.
Rohkem saate meie Monaco päevast lugeda ka Herlingu blogist.
Meie seiklusrikas merereis on otsa saanud ja teate, mille üle mul kõige rohkem hea meel on? Selle üle, et see üldse toimus. Ses mõttes minu jaoks. Nagu ta aru olete saanud, siis ma tibakene olen siin tervisenalja (okei, tegelikult ei ole ju üldse nali ja ma võtan asju ikka tõsiselt) teinud ja veel eelmisel nädalal polnud üldse kindel, kas minu jaoks see reis toimub. Ah, mis eelmisel nädalal. Tegelikult veel lausa samal päeval reisiga ei olnud ma kindel.
Seda ma muidugi Herlingule ei öelnud. Sest selle reisi broneerisime me pool aastat tagasi ja me olime selle reisini ikka kuid, nädalaid, päevi lugenud. Pikk jutt lühikeseks, kõik läks kenasti ja ma sain reisile. Kas te oleksite kujutanud ette, milline oleks mu stress siis olnud kui seda poleks toimunud. Pool aastat traditsioonilise (kui kaks korda on toimunud ja kolmas planeerimisel, siis see ON traditsioon) momcationi ootamist vastu taevast. Non!
Mina ei tea, kas see on nüüd vanadus, uute antidepressantide mõju või on emme chillimaks muutunud, aga me oleme sel suvel emmega koos juba kahel minireisil käinud ja polegi kakelnud. Muidugi on see lause kirjutatud naljaga, sest noh me vaidleme ja tülitseme küll, aga tegelikult on mul kõige ägedam ema. Ärge talle seda öelge;)
Ja Mareki õele ütlesin ma eelmisel suvel, et kui nad Saaremaale maja ostavad, siis nendest saavad meie lemmiksugulased. Jällegi, naljaga öeldud, aga Saaremaa pole kunagi nö minu saar olnud. Käid spaas ära, mõnus on, aga kogu see saare vaib on jäänud katsetamata. Mitte enam. Nii äge on, et keegi on nõus selle hullu kamba vastu võtma, meiega koos käinud saart avastamas ja meile uusi kohti tutvustamas ning loodetavasti pole vaid meie need, kes ütlevad, et sigaäge on olnud koos olla. Siseringi naljad jätan rääkimata, sest noh siseringi naljad.
Kas te teate kui mõnus on puhata? Okei, ka väga kulukas on puhata ja kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kõiki kulusid kokku lüüa, samas pangakonto jääk annab sellest niigi aimu, aga ma olen ka seda meelt, et suvi on puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning paratamatult kulub sellele ka raha. Tuleb ja läheb, mis seal ikka.
Mul olid suured plaanid, kuhu me kindlasti jõudma peame. Tegelikkus oli aga see, et nii nagu ikka ei tasu mul plaane teha, sest no millal need enne paika on pidanud. Kas ma plaanisin kaks korda Tartus käia? Ei. Kas ma plaanisin “Vanaema õunapuu otsas” vaatama minna? Jaa! Ja kui selleks tuli Tartusse tagasi sõita, siis nii me ka tegime. Kas ma soovitan seda vaatama minna? Jah! Lapsena oli see Salme Reegiga telelavastus üks mu lemmikuid. Ka praegu on see mu meelest armsalt nostalgiline. Meil ongi plaanis Idaga nüüd ka see ära vaadata, ma väga tahaks teada, mida tema tollest vanaaegsest etendusest arvab, sest kaasaegne etendus meeldis talle väga. See on üks selline etendus, mis sobib nii suurtele kui väikestele – paneb naerma ja kaasa elama, natukene on kurb ka. Paneb mõtlema. Korraks tundus mulle, et oli natuke liiga nukrameelne lõpus, kuid tegelikult oli see hoopis ilus. Sa ei saa surra niikaua kui keegi sind mäletab ja oma südames hoiab. Täpselt nii ju ongi. Igatahes, mina väga soovitan. Armas etendus.
Võrumaa ja Setumaa asendus puhkuse ajal Tartuga. Lõppkokkuvõttes ei kurda. Päris palju toredaid emotsioone suutis pakkuda.
Järgmisel päeval oli meil plaan minna koju läbi Viljandi. Noh, et jääb ju nii enam-vähem tee peale. Läks aga teisiti ja otsustasime koju minna mööda Piibe maanteed. Et ehk õnnestub ka ühel klassiõel külas käia Koerus. Murphy seadus oli aga see, et tema oli samal päeval hoopis Keilas. Ega siis midagi. Peast käis läbi mõte sõita Rakverre. Mu pinginaaber, kellega mul ka õnnestus Tartumaal kohtuda üle saja aasta, ütles õigesti, et minu loogika järgi jääb kogu Eesti põhimõtteliselt tee peale. Miks mitte siis ka Rakvere. Kust mina teadsin, et teel Rakverre satume me veel Äntu Valgejärve ja Sinijärve äärde, nii et seal uudistades läks meil nii palju aega, et ma mõtlesin 20 kilomeetrit enne Rakvere, et ahh võtame ikka suuna Ussipesa poole. Tahtsime natuke puhata ka, sest täiesti plaaniväliselt ootas meid järgmisel päeval ees ka päevatripp Saaremaale.
Tartust Tallinnasse sõitsime me kokku viis tundi. Minu puhul tavaline. Kui kiiret ei ole, siis mulle meeldib igasugu mälestusmärkide ja vaatamisväärsuste juures peatuda. Seekord keerasin ma isegi Kärkna kloostri varemete juurde sisse. Ma olen aastaid mõelnud seda teha, aga pole viitsinud. Nüüd viitsisin. Ainult, et ega seal midagi peale võpsiku ja teavitustahvli vaadat polnud.
Saaremaal ei olnud ma kui mu mälu mind ei peta umbes kümme aastat käinud ( või ikka oleme Idaga koos juba GO Spas käinud? no vahet ei ole) ja polnud plaanis ka sel aastal sinna jõuda. Lihtsalt nii palju kohti on, mida külastada ja Saaremaa tundub nats mainstream. Peale seda spontaanset minipuhkust võite mulle vabalt öelda, et ise oled sa mainstream. Saaremaa on lahe. Nagu te juba teate, siis oli meil plaanis vaid päevake seal veeta – minna Mareki õega kaasa maja vaatama ja siis natuke turist olla ning tagasi sõita, aga nagu te ka teate juhtus praamiga väike õnnetus ning lisaks õnnestus meil külastada EMOt, nii et plaanid muutusid ja otsustasime ööks Kuressaarde jääda.
Parim otsus. Kaks soovitust ka Kuressaares. Lossis treppidel käies olge ettevaatlikud ja ärge minge plätudega, muidu võib juhtuda, et lõpetate ka EMOs nagu meil juhtus (krt, ikka samas õnnelik õnnetus oli). Ja teine soovitus – külastage Saaremaakera. Megahead pitsad ja suurepärane teenindus, väga lahe atmosfäär ja tore vegan menüü samuti. Kindlasti koht, kus peaks Kuressaares einestama.
Hotellikohtadega oli natuke kitsas, kuid vaba oli üks Ö Suites. Püüdsime seda broneerida, ent keegi ei vastanud meie telefonikõnedele ja nii jäi sõelale samas hinnaklassis Johan Spa. Grand Rose´is oleksime saanud toad 466 euro eest, Johan Spa (ja Ö) olid 200 eurot öö. Hotelli ette parkides olin ma kergelt öeldes natuke ehmunud selle väljanägemisest – mul oli kusagil mälusopis meeles, et see oli justkui moderne, kuid nüüd ootas meid ees roosakas- valge maja, mis tundus kuidagi mahajäetud ja tühi, ses mõttes, et hotelli kohta, mis oli välja müüdud, ei keenud seal elu. Selgus, et ma olin kärsitu – elu kees sisehoovis. Ma olin väga meeldivalt ja positiivselt üllatunud.
Meie saime apartmenti hotelli kõrvalmajas. Jällegi pean ma ütlema, et olin väga üllatunud ja näiteks kui reisida mitme perega koos siis on see hästi hea valik, sest maja taga on mõnus privaatõu. Mis mulle ei meeldinud oli see, et maja ees olid parkimiskohad (ja kuigi tegelikult meie ukse ette parkida ei võinud, siis oli keegi seda siiski teinud ja see nats häiris mind, aga pole hotelli süü, vaid matsist külastaja süü) ning kui magada ees lahtikäival diivanil, siis kui keegi hommikul auto käima pani ja seal pikalt jutustas, siis see segas und. Ma oleks tahtnud kauem magada, aga mis seal ikka – tegelikult oli see esimene hommik kogu puhkuse jooksul, mil ma ärkasin väljapuhanuna. Kui muidu lahtikäivad diivanid ei kipu väga mugavad olema, siis siin oli. Väga mõnus oli magada. Nats häiris ka see, et kusagilt kostis läbi lapsenutt ja see ajas omakorda Ida üles. Ma oleks tahtnud, et ka tema magaks kauem, aga jällegi ega sinna midagi parata ei saa kui kellegi beebi nutab. Niigi magas Ida pea 9:30ni. Ja tundus ka lõpuks täitsa puhanud. Ta on ka tegelikult puhkamisest väsinud olnud (aga see ei takistanud tal kohe koju jõudes sõbranna juurde ööseks minna. Ei saa ette ka heita, sest ta on juba mitu nädalat küsinud, et kas lõpuks mõne sõbra juurde ka saab suve jooksul. Programm on tihe olnud).
Spaaosa me õmbluse tõttu kasutada ei saanud väga, kuid lubasime tüdrukutel siiski natukene vees sulistada. Ida on nii ammu tahtnud, et me spaasse läheksime ja siis tundus patt neid üldse mitte vette lasta. Minu jaoks tundus see üsna ideaalilähedane spaa. Mulle ei meeldi suured kompleksid, ma ei viitsi Idat taga ajada ja ühest kohast teise joosta, mulle meeldib, et kõik on käe-jala juures ja silma all. Ma väga loodan, et meil õnnestub sinna tagasi minna veel suve jooksul. Kahtlen, et õnnestub, aga loota ju võib.
Ma võiksin rohu-intsidendi pärast öelda, et ei jäänud hotellivalikuga rahule, aga see oleks ebaaus. See intsident ärritas mind ja jättis küll kerge bittersweet tunde, aga kuna saime tänu ühele külastajale abi, siis lõpp hea kõik hea. Kes rohu-intsidendist ei tea, saab Instast lugeda, ei viitsi kordama hakata.
Mis mulle ei meeldinud oli hinnad ja natuke osavõtmatu teenindus. 200 eurot toa eest on minu arvates natuke palju – ma ei vingu, aga mulle lihtsalt tundub külaliskorter tibake ülehinnatud. Samuti ei meeldinud mulle, et ma hommikusöögi eest pidin 12 eurot juurde maksma. Ei saa öelda, et midagi puudu oleks olnud, kuid ühe muna, letšo, võileiva ja kohvi eest on 12 eurot palju. Isegi kui oleks “rikkalik bufee” nagu on kirjas, siis palju üks inimene ikka sööb kui nats putru või omletti ja võileiva. Need ajad kui bufees end kurguni täis õgiti on möödas. Ja prosecco kaheksa eurot! Nagu päriselt, kust see hind võeti? Kui ma oleks taibanud küsida hinda enne kui pudel oli avatud, oleks ma selle tellimata jätnud. See on küll röövimine.
Ja ma pean mainima, et ikka on vahe küll, kas sa külastad hotelli tavakülalise või influentserina. Guugeldasin ja ma kipun arvama, et arvustused on ikka kallutatud. Vabandan kui liiga teen. Tavakülalist ei oota puuviljavaagnad ja privaatsaunad, keegi ei lahenda su muret ega paku allahindlust. Ma küsisin, sest küsija suu pihta ei lüüa. Öeldi, et see ongi parim hind. Ometi kirjutas Johan Spa mulle hiljem Instagrami, et kui peaksime uuesti tulema, siis nad vabade tubade olemas olul pakuvad meile hea meelega paremat hinda. Oli see siis põhjusel, et ma nurisesin tavakülalisena või et nad avastasid, et mu IG kontol on siiski ka täitsa omajagu jälgijaid – kes seda teab, aga ma jäin mõtlema küll, et miks siis seekord paremat hinda ei pakutud kui vaba tuba oli ju olemas?
Kokkuvõtvalt. Mitte lemmikhotell ja poleks esimene valik olnud, kuid mul on hea meel, et sinna sattusime, sest nagu te aru saite, siis ma ikkagi tahaks tagasi ka jõuda. Hakkas meeldima ja ehk saan järgmine kord influentser-teenindust…
Saaremaa reisi lõpetasime me Muhu jaanalinnufarmis. Ma ei olnud vaimustuses sinna minemisest, sest mulle ei meeldi linnud ja teadupärast on jaanalinnud päris suured linnud, aga issand kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks sinna läinud. See on vist kõige nunnum väike farm, kus ma olen käinud. Isegi jaanalinnud olid nunnud (piisavalt kauguselt) ja kõik need teised loomad. Ma arvasin siiani, et Muhu ja leib ja Ivo Linna käivad kokku, aga tundub, et kokku käivad ka Muhu ja sebrad, kängurud ja okassead.
Nüüd on paar päeva aega puhkusest puhata. Ehk jõuab natuke kodu ka koristada ja ongi aeg otsad kokku tõmmata ning tagasi tööle minna.
Nagu te aru olete saanud siis eelmise nädala puhkuse sithkoht oli ikka vana hea Mesi Tare. Ega mul teile midagi uut nende kohta rääkida ei ole, jätkuvalt sama imeline ja romantiline ning iga korraga aina rohkem “instagramable”, aga ma ei saa ka vaid enda sisse jätta neid emotsioone, mida see koht ja inimesed meile pakuvad.
Hommikupoolikul kui Herling oma toimetusi tehes mööda Varnjat ringi jooksis, käisime me vahepeal ka Peipsimaa Külastuskeskuses. Üldiselt oli meil plaanis täiesti plaanitult Mesi Tares aega veeta, lihtsalt puhata, aga mõned kohad on ikka sellised, kust peab läbi käima. Idal oli kindel plaan ka pakutrükis kott meisterdada ja nii me suuna Kolkja poole võtsimegi.
Edasi läksime me tagasi (miline tore keelekasutus!) Mesi Taresse ja alustasime puhkamist. Meil on selline “inside joke”, et Herling püüab igal suvel (vaatasin järgi, ongi juba neli aastat möödas sellest hetkest kui ta ise vabatahtlikult mind endale külla kutsus Mesipaati katsetama ja endale selle õnnetuse kaela kutsus, et me käima jäime) pakkuda meile midagi sellist, et kuulus influentser (nali!) ikka rahule jääks. Küll on meil mesipaadis käinud külas taltsutatud rebane, küll on meile ootamatult külla saabunud hobused ja tuntud telenäod (Ida oli tol hetkel ühe reisisaate suur fänn ja oli nii üllatunud kui too saatejuht ootamatult põõsastest välja tuli ning Ida oma hobuse selga tõstis) ja nii edasi. Aga seekord suutis Herling tõesti kõik eelneva ületada. Nad lihtsalt kogu perega võtsid aja, et meiega koos chillida ja meid ka Peipsi peale ujuma viia.
See koos chillimine Eestimaa suves, mis oli kuum nagu oleks Vahemere ääres, oli nii paganama tore ja mul oli siiralt hea meel, et nad selleks aega leidsid. Eks neil kindlasti jäi üks või teine töö selle pärast tegemata, sest ega nad siis kunagi seal niisama tööd tegemata ju ei passi, aga mul hea meel, et nad seda tegid. Kohe selline eriline tunne oli. Ja kui mina olen kuulus influentser (päriselt, nali, mul ei ole mingit kavatsust seda olla), siis perekond Mesid on kuulsad kaanestaarid. Aga nemad on päriselt ka kaanestaarid, õnneks pole uhkeks ja ülbeks läinud:) Mitte et see üldse nende puhul võimalik oleks – ei ole palju nii rõõmsaid, energilisi ja säravaid inimesi kui see perekond. Nendega koos suvepuhkust veeta on suur privileeg. Ausalt, ma ei liialda.
Õhtul sain ma käia ära ka Lendavas Laevas, mis ei olnud küll avatud, aga kui tunned õigeid inimesi, siis võib juhtuda, et saad seal ära käia ka väljaspool ametlikke avamisaegasid. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna toite ka nautima – ma olen neist liiga pikalt juba liiga palju head kuulnud.
Kui me hilisõhtul Mesi Tare terrassil olime ja järgmist pudelit veini lõpetasime, tundus see kõik nii idülliline, et me otsustasime veel üheks päevaks jääda. Muidu ongi alati nii, et jookseme justkui läbi, aga ei ole kunagi kohapeal. Et võib olla vahelduseks puhkaks lihtsalt. Tundus hea plaan ja oli ka, vaid järgmise päeva õhtul kui Dexter läbi tuulutusakna (jah, läbi selle kitsa, mida alloleval pildil näha on) end välja murdis ja ka aknaklaasi ära lõhkus (tänaseks on see seik juba naljakas ja klaas sai ka parandatud), oli küll korraks tunne, et ehk ei oleks ikka pidanud traditsiooni rikkuma ning oleks pidanud vaid üheks õhtuks jääma.
Samas siis ma ei oleks saanud kerget pohmakat niisama lebades ravida. Ma lihtsalt pean jagama ka oma geniaalset lüket, mis selle tekitas. Kui me olime veinid ära joonud ja mehed vaikselt trimpasid kodukootud viinalaadset toodet, tuli ka mul mõte seda juua. Terve suur vanaaegne klaas oli täis. Enne kui keegi jõudis mind hoiatada, oli mul see klaas tühjaks joodud. No mis seal ikka nii hullu on, ennegi naised natukene viina joonud. Ainuke erinevus oli selles, et see märjuke oli 80kraadine. Täpselt minut peale klaasi tühjendamist minu õhtu lõppes. Töö kiire ja korralik. Hommikul küsis Ida, et kas naised võivad ka vahel purju jääda. Vastasin, et noh kui nad natukene liiga palju joovad, siis ikka võivad. Ida vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja ütles siis: “Noh, siis sina eile olid purjus!” Ja teate, mis ma, isegi ei häbene seda siin kirjutada, sest jälle üks naljakas seik, mida meenutama jääda.
Loodetavasti võtavad nad meid ikkagi järgmisel korral ka vastu ja ei ütle, et maja on broneeritud. Me lubame, et jätame aknad terveks ja sellist joomingut ka ei korda. Igatahes kniks ja kummardus, et olete olemas (ja sellised nagu te olete – vahetud!) ning teete nii ägedat asja.
Mul algas eelmisel reedel puhkus. Ilmselt ei ole puhkus suurema osa inimeste jaoks midagi erilist, kõik teavad ju, et vähemalt aasta korra on puhkus, mille jooksul käiakse ja tehakse ja nähakse, aga minu jaoks oli see aasta eriline. Eelmisel aastal mul ei olnud puhkust. Lihtsalt ei olnud võimalik ja mida lähemale ma jõudsin selleaastasele puhkusele, tundsin ma, et vot see on nüüd aeg, kus ma pärislet ka kavatsen puhata. Mitte et teen natuke tööd (okei, nats patustasin), ja siis natuke lükkan asju edasi ja siis enne kui arugi saan on need kaks nädalat läinud ilma, et oleks kuhugi jõudnud või midagi teinud.
Kõige pealt käisin ma Pranglis Idal järel. No vot, ootad küll kohati nagu hingeõnnistust, et laps oleks ära ja saaks puhata, aga siis on korraga liiga vaikne ja tulebki igatsus peale. Kodus ei saanud me Ida kohvritki lahti pakkida, sest juba järgmisel hommikul ootas ees uus “seiklusrikas merereis”. Mu sõbranna oli oma lastega plaaninud minna Vembu-Tembumaale ja kutsus meid kaasa. Ma puiklesin vastu, aga lõpuks mõtlesin, et ahhh, käime siis ära. Oleme paar tundi ja liigume edasi Tartusse. Me olime seal neli tundi ja ikka jäi aega väheks. Ma olin Vembu-Tembumaas eksinud ja sellele oma mõtetes liiga teinud arvates, et see on täiesti mõttetu raharaiskamise koht. Jah, eks pilet on ikka jälle mitte kõige odavam (20 eurot nägu), aga kui mõelda, et selle sees on ka päev otsa tegevusi ja atraktsioone, siis on see vägagi okei hind. Aa, igaks juhuks mainin ka, et kõik meie selle nädala tegevused on #notsponsored (peale Suvegurmee, kuhu me alles jõuame). Ma ei taha, et keegi arvaks, et kiidan midagi vaid sellepärast, et peab. Igatahes Vembu-Tembumaa on lahe! Lubasin Idale vabatahtlikult ise, et läheme tagasi. Tegevust on tõesti igas vanuses lastele ja lapsemeelsetele. Jah, isegi mina julgesin ühe korra sellest liumäest alla lasta. Karjusin küll ilmselt üle kogu teemapargi, aga lõbus oli. Järgmine kord ehk julgen ka sellele kõrgemale liumäele minna. Sellele, kust Ida koos sõpradega 27836021973 korda alla lasi. Kuniks huuled olid sinised. Ma isegi ei keelanud, sest tõesti oli lõbus. Ehk siis kui olete kahelenud, kas mina või mitte, siis kindlasti minna.
Edasi liikusime me Tartusse. Just täna rääkisime onuga, et me oleme omamoodi juurtetud. Mõlemad Tartust, aga elanud pikalt Tallinnas, tema natuke rohkem ja kolinud tagasi Tartusse, aga et meil kummalgi ei ole otsest sidet kummagi linnaga. Pole nagu seda nö kodulinna. Kui ma Tartus nüüd nö turistina jalutan, siis ma vaatan küll, et oo kui palju ja kui lahedaks on Tartu muutunud, aga ma ei kujutaks end kunagi seal elamas. Külalisena on Tartu samas megalahedaks muutunud. Kui ma 20 aastat tagasi Tartus elasin, siis oli Tartu suviti nii väljasurnud, et isegi ainus cool ööklubi kolis suveks Pärnusse. Tartus ei toimunud midagi. Aga nüüd toimub. Ma mõistan, et tartlasi võib Autovabadusepuiestee segada, kuid mulle meeldib. Kohe oligi selline mõnus Tartu vaim kohal. Suvine chill. Uskumatu, et Tartu on nii palju muutunud.
Kui te ka sinna satute, siis Toko resto seal samas Autovabadusepuiesteel on kindlasti üks koht, mida soovitan külastada. Fantastilised toidud ja sama fantastiline teenindus. Seltskond oli muidugi ka hea;)
Minu kohvitasse teate, eksju? Vot ka nendest paljud on pärit Tartust. Kiiks ja Knihv poest Minu üks lemmikpoode. Musta huumoriga vürtsitatud ja lihtsalt superlahe ettevõtmine. Ma ei satu sinna kuigi tihti, sest alati on kuidagi nii kiire ja pean netipoega leppima, aga seekord kohe võtsin ekstra aega, sest seda ju mäletate ka, et Dexter tõmbas mu kohvikruuside riiuli alla ja hävitas kolm mu lemmiktassi. Nii et ma pidin need asendama. Kahju vaid, et Evale endale ei õnnestunud tere öelda, aga samas mind ja mu plaane teades, ei tea kunagi, kas ma ikka jõuan ka. Nii et ma ei hakanud talle isegi ütlema.
Igatahes mina sain ühe uue kruusi. Ida kõrvarõngad. Kondoomid (kuigi megahumoorikad) jätsin ostmata.
Tagurpidi majas ei olnud mina siiani veel käinud. Üsna lihtsalt põhjusel. Mul hakkas juba ainüksi pilte vaadates pea ringi käima ja süda läikima. Nagu oleks karussellil. Eks see umbes selline kogemus oligi, et ei saanud aru, kus ja mis ja kuidas, kuid ühe korra elus peab selles majas vähemalt ära käima. Ka iga täiskasvanu. Ida on seal vist kolm korda käinud ja käib juba ringi nagu õige tagurpidi-Ants mina püüdsin hakkama saada, et mitte pikali kukkuda. Sellegi poolest üks väga äge atraktsioon… vanas igavas Tartus, mis ei ole enam igav. Siiralt kahju oli, et ERM esmaspäeval kinni oli, ma nii tahan seda muinasjuttude näitust ka vaatama minna. Jällegi, Ida on näinud-käinud, mina ei ole, no mis mõttes eksju. Uuel nädalal läheme uuele katsele Jp, me läheme Idaga tagasi Tartusse (ütleb inimene, kellele Tartu ei meeldi:D). Esmalt “Vanaema õunapuu otsas” etendust vaatama ja siis on vabakava, et kuhu edasi. Äkki ikka Võrumaale…Või Voronjasse diskole. Või Tormasse. Või…no ma ei tea, ma ei oska plaane teha.
Võimalik, et minus räägib ka vanadus, aga lisaks Tartule oli jube mõnus olla ka Vasulas. Ma mäletan lapsena kui pidin suviti Vasulas vanaema juures olema, et no nii igav oli, polnud teisi lapsi ja ainus meelelahutus oli puu otsas raamatute lugemine ja kaneeli-võisaia söömine, aga nüüd naudin ma seal just seda idüllilist rahu ja vaikust. Tädi ja onu on selle vana maja juba niiiiiiiiiiiiiii ilusaks ka teinud. Nad kohe oskavad.
Ja vanaema on küll juba vana, saab kohe 90-aastaseks. aga kui lapselapsel on vaja kleidile nööp ette õmmelda, sest ta ise ei oska (ja ei saa ka niiti nõela taha), siis vanaema on alati valmis aitama. Sest no mis sa selle hädapätakast 40-aastasega ikka teed.
Mul algab paari nädala pärast puhkus. Ida ootab seda nagu hinge õnnistust, sest tema plaan on, et terve see aeg tripime me mööda Eestit ringi. Mul ei ole selle plaani vastu mitte midagi, aga jäin õhtul mõtlema, et mingi plaan tuleb ju paika panna, et kuhu minna ja mida külastada.
Selge on see, et me peame jõudma Peipsi äärde. Täpsemini Mesi Tarre ja Voronja galeriisse, suvi ilma nende kahe koha külastamiseta ei ole õige suvi. Ootavad nad meid või mitte, ise on süüdi, et meid ära võrgutasid. Loodetavasti oleme me jätkuvalt siiski oodatud:) Ilmselt oleks taibukas hakata ka ööbimist broneerima, sest vaevalt ma ainus olen, kel on plaanis suvel Varnjasse minna.
2. Paar aastat tagasi pidime me ööbima Kadrina mõisas. Mingil põhjusel tuli too ööbimine tühistada. Nüüd tahaks sinna ka jõuda. Kuidagi tundub nii armas koht. Kui te oskate veel toredaid mõisaööbimisi, mis ei maksa miljon, soovitada, siis olen üks suur kõrv. Ammu pole üheski mõisas käinud, vanasti sai ikka tunduvalt rohkem käidud. See viga tuleb parandada.
3. Üks kindel plaan peale Tormas glämpimas käimist oli sinna tagasi minna. Ma tahaks seal igal aastaajal ööbida. Jah, talvel ka. Ma usun, et see on omaette kogemus, aga absoluutselt kindlasti on seda ka suvine aeg. Ääretult romantiline koht. Seekord raputaks Dexteri ka maha, et saaks rahulikumalt aega veeta;) Kätemeri tartlaste poolt, kes teda hoida tahavad? Aga kui tagasi Torma ja glämpimise juurde tulla, siis mul on teile üks link, mida kasutades toetad glämpinguteküla lahedaid plaane laienemiseks – https://glampima.ee/ref/eveliis/. Sealt saate ka täpsemalt lugeda ideede ja pakettide kohta. Kui oleks olemas märk “Eveliis soovitab”, siis ma päriselt paneks Tormale sellise märgi, aga ka selle märgita soovitan Tormas glämpimist proovida.
4. Lottemaa. Igal aastal kuulen ma vingumist teemal “küll on kallis”. Ma olen sellest ka eelmisel aastal kirjutanud, aga see suhtumine teeb mind nii kurvaks, et aastast aastasse saab lugeda, et kallis ja ülehinnatud ja seal pole mitte midagi. Ma olen nõus, pilet ei ole odav, lisan siia veel kütusekulu, söömise ja võibolla ka ööbimise ning tõesti on see väljaminek. Aga mõelge nüüd, et see on päev otsa tegevust – etendusi, meisterdamisi, tegelaskujusid, kes püsivad karakteris. Inimesed, kes seal töötavad, ei tee ju seda vaid seepärast, et on Lotte fännid?! Ja vanemad, kui teil on igav, siis teate miks? Sest te istute seal telefonis, selle asemel, et etendustest ja tegevustest osa võtta. Proovige telefon käest panna ja lapsega päriselt seal koos aega veeta. Siis saate aru, miks Lottemaa “kallis” on.
Ja jällegi kui keegi oskab soovitada vahvat kohta ööbimiseks Pärnus, siis kuulan huviga. 20 000-euroseid külaliskortereid ei taha;)
5. Minu plaan oli ka Ida-Virumaale minna, aga Marek arvas, et võiks pigem Võrumaa ette võtta. Ma olen Võrumaal ühes megaägedas kohas ööbinud, üks turismitalu keset metsa, leidsin selle juhuslikult kui paar suve tagasi üksinda puhata tahtsin ja otsisin, kuhu minna, aga enam ei suuda ma seda leida, st mul ei ole aimugi mille järgi ma selle tookord leidsin ja noh nüüd ma ei tea, kuhu suund võtta.
Kuhu teie Võrumaal soovitate minna? Või üleüldse, kuhu te soovitaksite veel minna? Mõtlesin ka Saare- või Hiiumaa ette võtta, aga kardan, et see puhkus kaob nii kiiresti, et igale poole ka ei jõua. Tartu võiks ka plaanidesse mahtuda, on teine kuidagi nii tahaplaanile jäänud viimasel ajal, aga sealgi ju täitsa palju vahvat suviti toimumas. Naljakas kohe, kuidas linn on aastatega muutunud. Kui ma noor olin, siis Tartu oli suviti maailma kõige igavam linn. Isegi ainus lahe ööklubi kolis suveks Pärnusse:D
Kas te mäletate neid aegu, kui me Idaga lihtsalt autosse istusime ja kuhugi sõitsime? Sihtpunkt oli küll paigas, aga alati oli olemas võimalus, et sihtpunkti jõudmine ei lähe kõige loogilisemat ja otsemat teed, sest elu peab ju seiklus olema. Ja seiklust on meil üksjagu olnud. Küll aga on sellest spontaansest reisimisest päris pikk paus olnud. Lausa liiga pikk. Ma ei ole kunagi reisimisest nii palju puudust tundnud kui hetkel. Me pole Norras kaks aastat käinud. Kaks! Ja kõik meie muud reisiplaanid on peapeale pööratud. Õnneks ei ole aga Eesti päris lukku keeratud ja ma hakkasin veebruaris otsima mõnd ägedat kohta, kuhu väikeseks puhkuseks minna. Guugeldades jõudsin ma Tormasse. Torma puhkemaja ja glämpinguni. Minna nö telkima keset talve tundus täitsa hull mõte ja hullud mõtted mulle meeldivad. Panime plaani paika, et sellest saab meie järgmise roadtrip´i sihtpunkt.
Talvest sai ootamatult kevad. Et mitte oma minipuhkust rohkem edasi lükata panime me kuupäevad paika, pakkisime oma kodinad kokku, sealhulgas ka beebikoera (jah, ma enne siiski küsisin, kas koerad on lubatud ja näitasin, milline meie “beebi” välja näeb, ses mõttes, et olla kindel, et kas nii suurt telki ikka on) ja panime Toivoga Jõgevamaale ajama. Kes on Toivo? Minu auto. On küll ameerika päritolu, aga selline Eesti mehe hingega – roostes ja väsinud, aga teeb oma töö ära kui vaja. Ja mul oli tema abi vaja! Kohe. Ma ei mallanud oodata, kuniks ka Marek saaks kaasa tulla ja me saaksime minna tema autoga. Ma tahtsin seda puhkuse tunnet kohe. Ida oli minuga samas tiimis.
Mida ma teadsin varem Tormast? Puhkpilliorkestrit. Kas ma teadsin, et seal on mõis olnud? Ei. Kas ma teadsin, kus Torma täpselt asub? Ei. Kas ma otsustasin sinna sõita gps-ita? Jah! Sest elu on seiklus. Õnneks viimasel hetkel otsustasin siiski Waze´i abi kasutada, sest otseloomulikult olin ma sõitmas vales suunas ja oleksin Torma asemel lõpetanud Tartus. Okei, päris nii hullusti ka poleks läinud, aga tõepoolest – ma ei teadnud tegelikult, kus Torma asub. Nüüd tean, tee on selge ja võib mürki võtta, et sinna lähen ma tagasi!
Ma armastan selliseid veidike teistmoodi ööbimiskogemusi. Te ju teate, kuidas ma reisidel püüan alati leida ööbimiskohta, mis ei ole tavapärane Scandic või Radisson. Mitte et neil viimastel poleks ka oma plusse ja võlusid ning kohati on need ka parimad valikud, kuid nii palju kui võimalik, meeldib mulle kogeda midagi veidike teistsugust. Midagi sellist, millest jääb emotsioon, mis ei taha meelest minna ja kutsub tagasi. Torma glämpingust just selline emotsioon jäi. Kui ma püüaks seda emotsiooni millegagi võrrelda, siis see oli umbes samasugune vau-efekt kui ma esimene kord sattusin Varnjasse. Justkui piltide järgi ja guugeldades tead, kuhu lähed ja mis sind ees ootab, kuid kohale jõudes saad aru, et pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mida kogeda koha peal.
Telgi elutoas (kas pole veider lause, mida öelda) ahju kütta oli omamoodi teraapiline kogemus. Mina ja ahjukütmine ei ole just sellised sõnad, mida võiks tihti ühes lauses leida. Mul on sellisteks asjadeks Marek. Ida arvas sama, et niikuinii ma ei saa hakkama, mul tekkis kohe hasart ja jonn näidata, et ma olen ema ja tugev Eesti naine suure algustähega. Kui on vaja kütan sauna nagu Ita Ever, kui on vaja kütan telki. Kütsingi. Ise sain hakkama. (Ida ei pea ju teadma, et ma siiski pidin Marekie helistama ja küsima, kas selleks, et siiber oleks lahti, tuleb “julla” keerata üles või külje peale).
Mult küsiti hästi palju, kas tõesti külm ei olnud telgis magada. Kui ma nüüd üdini aus olen, siis kell viis ärgates tundsin ma, et mu ninaotsal on külm. See oli jällegi selline mõnus tunne, et teki all oli nii soe, aga ninaots ütles, et teki alt välja tulles on külm. Oligi. Aga miks? Sest vaid Eveliis suudab magama minnes unustada lahti telgi ukse ja loomulikult unustas kinni keerata ahju. See viimane ei üllata kedagi. See on klassikaline mina.
Kui ka see kõik arvesse võtta, siis magada meil külm ei olnud, uni oli magus ja sügav. Ainus “miinus” oli see, et ma ei tahtnudki magada. Ma ei tahtnud magama jääda, sest küünlavalguses ja tule praksudes kuulata looduse hääli ning mõelda vaid omi mõtteid, on midagi, mida iga inimene peaks tegema. Laisklema ja süvenema. Fred Jüssi on öelnud: “Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.” Torma glämping on parim koht laisklemise õppmiseks. Ja, jah, ma ütlen seda, kuigi ärkasin järgmisel hommikul enne päikesetõusu. Mina, kes ma ei armasta hommikuid ega hommikuinimesi. Selliste hommikute ja kogemuste pärast olen ma isegi nõus vara ärkama. Kui te olete minu tüüpi, siis tehke proovi. Te tänate mind hiljem. Õhtust saab öö, ööst varahommik. Kuupaiste ja vaikus asendub linnulaulu ja päikesetõusu ning veidike hiljem hommikusöögiga. Kui juba söökidest ka rääkida, siia ärge unustage maitsta nende pelmeene. Need ei ole suvalised praetud pelmeenid, need on parimad pelmeenid, mida te oma elus maitsnud olete. Te ei usu minu sõnu? Uskuge siis Ida sõnu. Ida, kes ei söö midagi, ütles, et palun anna mulle veel, need on nii head. Ida juba niisama selliseid komplimente ei loobi.
Minipuhkust nautisin nii mina kui Ida kui beebikoer. Samal ajal kui Ida jäneseid toitis ja igal muul moel endale tegevust leidis, käis beebikoer igal võimalikul hetkel tiigis partidega juttu ajamas. Iga jumala kord kui ma olin ta kuivaks ja peaaegu puhtaks saanud, otsustas ta jälle tiiki hüpata. Või kraavi. Kraavi, mis on täis muda. Me olime teel kopraradasid avastama kui Dexter otsustas nii ennast kui mind mudavanniga kosutada. Nii meil koprarajad avastamata jäidki, aga vaid seekord, järgmine kord ei kavatse ma ära minna enne kui saan ka natuke pikemalt matkata. Ma kas varustan end kileriietega, et Dexteri eest end kaitsta või tulen Dexterita. Samas ilma Dexterita oleks see reis poole igavam olnud. Mulle nii meeldib, et lemmikloomad olid ka oodatud. Mis sellest, et meid ootab nüüd ka keemilise puhastuse arve, sest beebikoer otsustas peale mudavanni end ära kuivatada just valgel põrandavaibal. Eks koeraga reisides peabki arvestama sellega, et tema tegude eest tuleb ka vastutada + ta järgi ka ära koristada.
Kuidas ma selle minipuhkuse kokku võtaksin? Jätkuvalt Fred Jüssi sõnadega. Midagi ei ole teha kui endal jääb selle kogemuse jaoks sõnadest puudu ja ilmselt te mõistate, miks ma nii palju Fred Jüssist siin ja eelmises postituses räägin kui te olete Tormas ise ära käinud. Kui te pole Fred Jüssi filmi näinud, siis mu üks soovitus on see film kas enne glämpingusse minekut ära vaadata või siis vaadata seda just seal. Siis te mõistate nende sõnade sügavust:
“See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.”
“Pööra paremale,” suunas GPS meid kitsale metasteele kui me Iisaku külas asuvat Kauksi Puhkemaja otsima hakkasime. Vaatasime teineteisele skeptiliselt otsa. Nii metsa sees ja nii peidus, mis onnike meid siin siis ees ootamas on. Ilm oli parasjagu vihmane, olemine pikast sõidust tibake väsinud ja Ida nõudis spaa-hotelli. Ilmselgelt seda viimast me siit metsa seest ei leia, mõtlesime me ja teadsime juba ette, kuidas Ida tujutsema hakkab kui ööbimiskoht tema peas välja mõeldud standarditele ei vasta.
Spaa-hotelli me tõepoolest metsa seest ei leidnud. Me leidsime midagi hoopis muinasjutulisemat. Ma olin korraks jälle Mareki peale pahane, et me varem Tallinnast liikuma ei olnud hakanud, sest ma oleks siin tahtnud olla kauem kui vaid üks öö. Me ütlesime kui ühest suust “vau” kui kohale jõudsime.
Kõik tundus juba esmapilgul nii armas, idülliline ja romantiline. Vihmast hoolimata. Ida leidsis kohe endale mänguasjad ja tundis end nagu omas kodus. Spaa-hotell oli unustatud. “Küsime ikka, kas me tohime mänguasju võtta,” ütlesin ma Idale, kuid juba enne kui me seda teha jõudsime, jooksis meile vastu perenaine Piret, kes suurima ja sõbralikuma naeratusega meie küsimust ennetades noogutas, et muidugi tohib. “Homme vaatame, kas saame jänesed ka välja lasta,” lisas ta ja me saime aru, et see on see koht, kuhu tasub lastega peredel puhkama tulla. Siin on kõik olemas kõik nendele, kes armastavad viibida looduses. Kuigi Peipsi järv jääb kõigest 2 km kaugusele, on ka koha peal olemas tiik, kus saab nii ujuda, kala püüda kui paadiga sõita. Mida sa hing veel ihkad?
Selleks hetkeks kui me olime oma esimesed emotsioonid ära ahhetanud, ei olnud me maja, kus me ööbima pidime, veel näinud. See oli teine vau-moment selles armas kohas. Meie ööbimiskoht oli privaatne maja selle sama tiigi kaldal. Maitsetaimed, sääsetõrjavahendid, küünlad, küttepuud, grillsüsi – kõik kenasti terrassil ootamas. Tule vaid sisse ja naudi puhkust! Ilmselt oleks soovi korral isegi söök laual ootamas olnud. Tegelikult, meid pidigi alguses ka õhtusöök ootama, kuid oma ajagraafikut teades, tundus, et mõistlikum on see lõunasöögiks ümber paluda vahetada.
Teate kui kaua me järgmisel hommikul magasime? Poole kümneni! Kõik see mees. Ja te ju teate, milliste öökullidega ma koos elan. Hommikusöögiks toodi lauale värskelt metsast korjatud kukeseentest omlett. Ma arrrrmmastan kukeseeni ja ma arrrrmastan omletti. Kodused südamega tehtud toidud on alati puhkuse üks parimaid osasid!
Ida omletist väga ei hoolinud, aga seda vaid põhjusel, et väljas ei sadanud enam vihma ja talle oli lubatud, et kui vihma ei saja, võib ta jänestega mängima minna. Ma olen kindel, et perenaisel oli köögis piisavalt toimetamist, kuid juba jooksis ta Ida palve peale koos temaga jäneseid puuridest välja tõstma. Uskumatu kui toimekad ja tragid on mõned inimesed. Ida oli seitsmendas taevas. “Võtame palun ka endale jänesed!” nurus ta. Ütlen ausalt, minul ei oleks selle vastu midagi (lisaks tahaks ma ikka ka kitse, sest teate ju ühest filmist tuntud tsitaati, et kits ja vana naine on ainsad, kelle peale loota saab? Vana naine ma olen, kits on vaid puudu). Marekit on tiba keerulisem ära rääkida. Eks ta teab, mis see endaga kaasa toob.
Jänesed jätsime seekord siiski endale ostmata. Ostsime hoopis ühe armsa suvemütsi. Käsitöö fännid nagu me siin oleme. Kaubapeale sai Ida endale vöö, mis tegelikult oli hoopis kardinanöör ja millest väike fashionista tegi hiljem endale püksivöö. Väikesed asjad, mis rõõmu teevad.
Enne lahkumist ootas meid veel ees ka kohalikust toorainest lõunasöök. Kui te seda mõnusat puhkemaja külastate, siis ärge mitte mingil juhul lahkuge ilma söömata. Või noh võite, sest te ju ei tea, millest vastasel juhul ilma jääte, aga uskuge mu sõnu -te ei taha sellest toidukogemusest ilma jääda.
Kõhud head-paremat täis ja mõnus rammestus peal, nii et tegelikult oleks hea meelega väikse lõunauinaku teinud, jätsime me puhkemaja ja külalistega hüvasti. Perenaine oli jooksnud kuhugi toimetama ja meil jäi näost näkku suur aitäh võõrustamise ning võrratu kogemuse eest ütlemata. Ei tahtnud elumaja ukse taha ka segama minna. Sõitsime ebaviisakalt ära. Aga ma ütlen siin suurte tähtedega SUUR AITÄH. Nüüd on jälle üks põhjus juures, miks Peipsi äärde tagasi minna.
