Ega ma poleks teadnudki, et sellised vanemate tüübid olemas on kui Mallukas poleks kirjutanud sellest. Öelge veel, et blogide lugemine pole hariv. Nali, muidugi oleks ma ka ilma selle teadmiseta edasi elanud rahulikult, aga väga huvitav oli ja loomulikult pani see mind ka mõtlema. Mina olen siis 100% elutoavanem. Mulle ei ole kunagi meeldinud lasteasjad … Continue reading Kas elutoa- või magamistoavanem?
lapse kasvatamine
Suvelugemise poolt ja vastu
Juba koolivaheaja alguses kuulsin ma nii mõneltki lapsevanemalt protesti selle vastu, et õpetaja jättis lastele suvelugemist. Et see on ebaaus ja millal nad selle aja leiavad? Ma jätsin tookord oma arvamuse avaldamata. Selles mõttes olen ma muidugi nõus, et lapsi lugema saada on juba omaette väljakutse ja suvel on pead laiali, palju teha, kuid ma … Continue reading Suvelugemise poolt ja vastu
Kuidas vanemana üle reageerida
See on üks nendest lugudest kui ma püüdsin olla täiskasvanud lapsevanem, keda miski verest välja ei löö, aga te ju tunnete mind - muidugi ma feilisin selle täiskasvanud osaga. Aga samas oli see aus viga. Te olete ju minuga nõus kui postituse lõpuni lugenud olete. Ma arvan, et ma pole ainuke ema, kes nii reageerinud … Continue reading Kuidas vanemana üle reageerida
Kumma tuure maha tõmmata – enda või lapse?
Ma olen hetkel nii kahevahel. Kui asi puudutab mind ennast ja igasugu katsetamisi, olgu selleks retseptiravimid, süstid, iluprotseduurid, jumal teab, mis veel, siis ma ei löö kunagi risti ette ja olen alati nõus proovima. Eriti kui tegu on asjadega, mis teevad enesetunde paremaks. Näiteks kui mulle kirjutati välja antidepressandid ei kõhelnud ma korrakski, kas võtta … Continue reading Kumma tuure maha tõmmata – enda või lapse?
Kui avastad lapse telefonist perverdi
Ma vist pean vist tänama Maximat, et seal müüakse maailma kõige koledamaid hot dog´i viinereid, sest just tänu nendele viineritele me Norra rahvuspüha tähistamisest pervert-äppideni jõudsime. Ütleme nii, et veel paar kuud tagasi pidasin ma naiivselt oma last ja ta sõpru ikka veel päris lasteks ega osanud üldse mõelda, et üsna pea ootavad mind ees … Continue reading Kui avastad lapse telefonist perverdi
Kas isad peavad ka laste esinemisi vaatamas käima?
Meil on kuidagi kujunenud nii, et Marek tegeleb majapidamisega ja mina Ida asjadega. Selles mõttes, et tema vaatab, et arved oleks makstud (arusaadavatel põhjustel on see tema kanda) ja minu asi on tegeleda Ida trennide ja sõprade sünnipäevade ja muu sellisega. Kuna Ida käib nii teatrikoolis, rahvatantsus, tantsukoolis, siis tuleb ette ka üsna palju kontserte. … Continue reading Kas isad peavad ka laste esinemisi vaatamas käima?
Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru
Alles paar nädalat tagasi kiitlesin ma sugulasele, et näed, pole enam üldse Idaga tülisid olnud ja siis kui tal mõnikord ikka pahandusi juhtub, siis ma isegi enam ei vihasta, vaid pigem tunnen talle kaasa, et ta end pärast kehvasti tunneb ja püüan teda lohutada. Sugulane ütles ka, et see on selline äge level, kus tunned … Continue reading Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru
Tagasi ATH rongile*
Käsi südamel, mul on ATH diagnoosidest kõrini. Mul on ka depressioonidest kõrini. Aga see ei tähenda sugugi, et ma seda häiret ja haigust ei mõistaks. Olen alati mõistnud, ei ütle inimesele, kel mure, et kuule, viitsid, tee meile teene ja kao ära, oma valik, et haige oled. Ja olles ise siiski haige olnud (võib valetan … Continue reading Tagasi ATH rongile*
Lugu sellest, kuidas mul oma lapse ees kogu aeg süümekad on
Alustame algusest. Ida on väga tore laps. Nutikas, abivalmis ja südamlik. Eile kui me hilisõhtul olime vanaemaga lennujaamas hüvasti jätnud ja kodu poole sõitsime, hakkas Ida autos nuuksuma. Nuuksub ja küsib siis vaikselt, et kas mul on ka nii, et kui oled vanaemaga koos olnud ja siis pead head aega ütlema, siis tuleb kurbus peale. … Continue reading Lugu sellest, kuidas mul oma lapse ees kogu aeg süümekad on
Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?
Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas. Alustame sellest, et emme ajas mind … Continue reading Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?