#️⃣Imwithsanna

Ma olin mõned päevad uudistest eemal ja kui siis korraga jälle neti lahti tegin, keerles kõik Sanna Marini dekoltee ümber. Isegi Malluka lahutus ei pakkunud inimestele enam huvi. Läksin siis mina ka vaatama, et mida ebasündsat inimestele vaatamiseks on jagatud, et internett lausa katki pidi minema. Ma olin valmis selleks, et Sanna Marin on endale Onlyfansi konto teinud, aga ei…kõigest üks kaunis foto kaunist naisest (vist naiste)ajakirjakaanel. Reaalselt ei saanud aru, kust või miks või kuidas seda ebasündsaks peeti. Teie saite?

Okei, kui ta oleks niimoodi võtnud vastu mõnd teist riigipead või andnud pressikonverentsil intervjuud, siis jah mõistaksin nurinat. Aga kas siis ongi nii, et kui oled peaminister, siis ei või enam naine olla? Jah, ma olen seda meelt, et miniseelikud ja sügavad dekolteed ei sobi igale poole, kui mitte öelda, et teatud pikkused ja sügavused ei sobi ega kaunista mu meelest kedagi, aga antud juhul me ju räägime ju täiesti teisest asjast. Maitsekas, stiilne ja kaunis. Kuidas see sai üldse probleemiks saada? Või kelle silma see riivas?

Ja mida ma ei kannata absoluutselt, on topeltstandardid. Selliseid nagu alloleval pildil.

Random

Kohvikruus, Jamie Oliver, aastaid vana

Täna on selline tore päev, kus mu sees on rahu. Läksin hommikusele kohvitassi-koera-hommikumantli jalutuskäigule ning korraga oli kõik kuidagi selge. Nagu ilmutus. Rahulolu tekkis. Kõige suhtes.

Käekell, Uuskasutuskeskus 1,5 eurot; Prillid D’armati, saadud kingituseks

Vaatasin oma autot. Seda sama, mida Marek ei salli ja tundsin, et ka see on okei. Mind ei häiri absoluutselt, milline see on. Või noh ütleme siis nii, et mulle meeldib selle välimus, aga jaa, ta võiks olla natuke usaldusväärsem. Samas see kõik ei häiri mind. Mul on üks tuttav, kes alati peab mainima, et “minu Audi (sisesta siia peen mudeli nimi) on selline ja selline ja selline”. Ma alati pööritan silmi ja küsin, kas tal on raske öelda, et “minu autol on”, miks peab rõhutama seda, mis mark see auto on. Who effing cares! Mina vähemalt mitte. Sama vähe huvitab mind see, et auto on vanakool kui seal saab kuulata CD-sid (ei solvu, Agnes, me teame, et sina oled autopede:D).

Mantel, Uuskasutuskeskus, 15 eurot; Seelik Sportmax, Basaar, 5 eurot; valge t-särk, Cropp vms, 2,99 eurot, tossud Kappa, vist olid 29 eurot, välismaalt sain hea hinnaga.

Mäletate, ma kirjutasin mõnda aega tagasi, et sain kokku ühe koolikaaslasega, kes ütles, et mitte midagi pole mu juures muutunud, et ikka kannan musta ja valget? Tegelikult on palju muutunud. Must ja valge on jäänud, aga kontsakingad on kadunud, suur osa meigist on kadunud ja asemele on tulnud rahulolu iseendaga. Muutunud on paljus mu mõttemaailm, mu hoiakud, mu suhted, mu tunded ja mu vajadused.

Kirjutasin just Instagramis, et vanasti olin ma paras shopahoolik, ostsin hunniku asju kokku ja siis avastasin, et need ei sobi omavahel kokku ning nii jäid paljud asjad kandmata kappi seisma. Tänaseks olen ma jõudnud sinnani, et mu kapis on vaid nö minulikud asjad. Jap, ei ole kõige põnevamad – ongi mustad ja valged ja beežid ja triibulised, aga ma tunnen end nendes kõige mugavamalt ja neid on lihtne omavahel miksida ja mätšida. Ma hindan kvaliteeti. Ma hindan lugu. Ma hindan taaskasutust. Ma hindan disaini. Mulle tundub, et kui need neli asja kokku miksida omavahel, saab ühe täitsa hea kombo. Sellise, milles end hästi tunda.

Sinise valguse prillid www.darmati.eu

Uued sinise valguse prillid sain ka. Ma ei tea, kas see on migreen, vanadus, pinge või liigne arvutis istumine, ka pimedas, aga mul on viimased kuu aega olnud päris tugevad peavalud. Peavalud on mu vanad “sõbrad”, aga nad olid pikalt kadunud, nüüd on tagasi ja teevad kohati elu raskeks. Ei meeldi. Üldse ei meeldi. Olen pikalt mõelnud uued arvutiprillid soetada, aga kogu aeg tuleb midagi olulisemat ette ja siis tuleb “ei raatsi” peale ja sinna paika see ost on jäänud. Nüüd on prillid olemas. Hetkel on muidugi vara öelda, kas need aitavad ka peavalude vastu. Aga vähemalt näevad sigahead välja. “Sa oled nagu “Kodutunde” tädi nende prillidega,” kommenteeris Ida. See vist on kompliment, eksju? Sest Anneli Lahe näeb hea välja.

Teksad, Miss Sixty, aastaid vanad; tennised Converse, 10 eurot, Sarapuu kirbukas

Tädi leidis maalt mu vanad Miss Sixty teksad. Kui ma ütlen vanad, siis ma mõtlen vanad – need on ikka vähemalt 13 aastat vanad, kui mitte rohkem. Veider, et jalga lähevad. Ma ei ole kunagi elus nii paks olnud nagu praegu. Ju siis on suurem osa paksusest kogunenud kõhule ja näkku ning teksad hea lõikega. Mul igatahes hea meel, sest vanad lemmikud läksid just katki peale sada aastat kandmist ja teate ju küll kui raske on häid, õigeid, sobivaid teksasid leida.

Kruus Jamie Oliver, aastaid vana

Tass valetab. Ei ole üle töötanud. Jäi lihtsalt esimesena näppu hommikusele jalutuskäigule minnes. Omamoodi veider rituaal on sellest koer-tass-hommikumantel-jalutusest saanud. Mulle meeldib. Kuigi mulle ei meeldi vara ärgata.

Paavli kaltsukas on eilne päev

Ma ei arva Keilast kuigi palju. Kihvtid asjad surevad siin välja. Viimasena “Tuba ja Taburet”, aga mõned asjad siin siiski on. Hea ripsmetehnik, mu lemmikilusalong, tibipood (ma ei tea, mis selle poe nimi isegi on, aga me oleme seda aastaid tibipoeks nimetanud ja nimest hoolimata olen ma sealt nii mõnedki oma lemmikud ostnud). Nüüd on siia nimistusse lisandunud ka mu uus lemmikkaltsukas. Ühe korra sattusin ma sinna eelmisel aastal, oli igav ja mõtlesin, et vaatan, mida pakutakse. Lahkusin seeliku, pluusi ja kampsuniga, mis siiani mu lemmikud. Maksin nende eest 4-5 eurot. Juhus mõtlesin ma. Sest Keila.

Täna sain ma depilatsioonis varem valmis (kui te otsite head kohta, kuhu minna, siis Belle ilusalongis on IMELINE tegija!), aga mida teha tunni vaba ajaga Keilas? Kohas, kus ei ole midagi? Ah, lähen vaatan, mis seal kaltsukas (FB leht siin) on, mõtlesin ma, käin korra läbi. Lasteriietest ma seekord kaugemale ei jõudnud, sest seal oli nii palju ägedaid asju. Hinnad 0,50 eurost nelja euroni. Nii palju kui ma nägin, siis kallimaid küll polnud. Kohe sellised teistmoodi ja ägedad.

Ühte kleiti katsusin nii ja naapidi. Täpselt minu maitse. Imearmas. Retro. Aga kas see Idale ka meeldib? Vaadake, juhtunud on nii, et Ida on riietuse suhtes osutunud väga valivaks, enam ei ole nii, et mina otsustan, mis Hernetera selga paneb, Hernetera otsustab väga häälekalt, mis talle sobib. (99% ajast on need roosad “bariini” – loe “baleriini” seelikud) Kuna hind oli siiski vaid 2,50 (vist), siis otsustasin riskida. Selgus, et sellest kleidist sai Ida lemmik. Jumal tänatud, vist on ikka natuke seda minu “kaltsaka-geeni” edasi läinud temasse ka.

DSC09757DSC09736DSC09732.JPG

0,50 eurot/tk ostsin ma talle ka neli t-särki. Sellised kompromissikad. Roosad, aga ka minu maitsele. Mul hakkas vahepeal tekkima juba roosa värvi suhtes allergia, aga nüüd ma olen suutnud leida kompromissi, et mõlemad rahule jääks. Pildile need kahjuks ei jäänud, sest Herneteral olid korraga muud soovid kui riideid selga proovida.

DSC09769.JPG

Pükstega oli jälle nii ja naa. Kas meeldivad täiega või ei meeldi üldse. Ühe euro eest otsustasin riskida. Seekord läks jälle õnneks. Aga kas need pole mitte imearmsad? Ja see roosa põllkleit? Jällegi – üks euro.

DSC09720.JPGDSC09710.JPG

Asjade eest makstes (ja POOLED lasteasjad veel kõrvale pannes) ütlesin müüjale, et neil on nii ägedad asjad. Ilusad, korralikud, teistsugused ja heade hindadega. Jäime jutustama ja sain teada, et nad tellivad kaupa samast kohast, kust Paavli. Sellest siis mul ka tunne, et ma oleks selles poes nagu varem ka käinud. Ainuke erinevus, et pole inimesi tõuklemas üksteise kõrval, on aega proovida ja sobrada – aega peab selles poes olema! ning ma võin oma kogemusest öelda, et Paavli on selle second hand poe kõrval eilne päev. Nats praegu muidugi mõtlen, et miks ma teiega oma uut kullaauku jagan, aga…ega ma (väga) kade ei ole ka oma loomult!

Arve kokku: 11 eurot. Kaks kleiti, neli pluusi, ühed püksid, üks dressikas, kaks käekotti. Keskmine hind: 0,9 eurot asja kohta.

DSC09784.JPG

 

Omg, I´m so ugly. Yes, that is why you have 197 photos in an album called “me”

Ilu- ja moekategoorias oma lemmikute valimine oli kõige raskem, sest täiesti ausalt pean ma ütlema, et mul ei ole siin lemmikut ega ka tekkinud ühtegi uut lemmikut. Ma ei taha kõlada üldse üleolevalt ja vabandan juba ette kui nii tundun, aga ma püüan selgitada.

Nagu te teate, siis mind väga huvitab mood ja ka ilutooted ei jäta mind külmaks, aga kui ma mõtlen moeblogi peale, siis mulle tuleb paratamatult silme ette midagi sellist nagu The Sartorialist või FaceHunter. Ma tahan midagi huvitavat ja inspireerivat, midagi teistsugust, midagi, mille peale ma ise ei tuleks. Reserved´ist, Lindex´ist ja muudest (kiirmoe( poodidest oskan ma ise ka riideid osta ja kokku sobitada. Paljud meie moeblogid just seepärast minu jaoks ongi isikupäratud ja igavad. Vabandust! Muidugi on koer ilmselt maetud ka siia, et ma olen keskmisest moeblogijast vanem ja mul on teistsugused nõudmised riietele.

Moeblogide juures häirib mind ka see kui pildid on väikesed. Moeblogis peaks oluline fookus olema fotodel. Siin kohal muidugi mõned blogid on täitsa head – Iluexpress, Marie Pähkel ja Kelly Kivirand meeldivad mulle, aga samas neid ei hakka ma jälgima, sest ma lihtsalt ei ole nende sihtgrupp. Mariel Pähkel on olnud üks neist vähestest noortest ilu-ja moeblogijatest, kellel ma mingil määral olen silma peal hoidnud, sest ta tundub olevat natuke äge, aga viimasel ajal ei saa ma ta pilte vaadata. Sorry, aga ta on näost nii kollane (vale jumestuskreem? solaarium?), et see lihtsalt häirib mind. Mu meelest moe-ja ilublogija peaks oskama ka meiki valida. Ausalt, vabandust, võib olla ma tõesti ka ei hooma enam trende. See võib vabalt nii olla ja ma isegi ei ole sarkastiline.

Ilublogide poole pealt, kus on tootearvustus tootearvustuse otsa, saan ma öelda vaid nii palju, et ma lihtsalt ei tunne tõmmet neid lugeda. Nii palju mind ilutooted lihtsalt ei huvita. Jah, ma jäin lugema, mida selles blogis kirjutati Löwengripi kohta ja mulle meeldis tegelikult selle blogi visuaalne pool, aga et ma neid blogisid igapäevaselt loeksin või jälgima hakkaks, selleks ei ole mul lihtsalt aega. Kui ma võtan puhtalt enda seisukohast, siis minu jaoks oleks ilublogi loetav vaid juhul kui see oleks osa elustiili blogist. Ilu ei ole vaid uued totsikud ja küünelakid, ilu on nii palju erinevaid asju kokku. Riided, kehahooldus, juuksurid, kosmeetikud, trenn, toit. Loomulikult ka mõned keskealisi naisi rohkem huvitavad teemad nagu erinevad salendavad protseduurid, tselluliiti vähendavad (kas selliseid asju üldse on olemas?) protseduurid, mida arvustaksid keskealised naised. Minusugused. Ei mõju ju usutavalt kui krüoteraapiat soovitaks 49 kilo kaaluv fitness-modell? Ei mõju(ks) ju usutavalt kui tseluliidikreemi reklaamiks Katrikats? Tselluliidi koha pealt ma ei saa oma kogemusest teile rääkida, sest ptüi ptüi ptüi, see on minust (veel?) mööda läinud, aga krüolipolüüsist saan teile varsti rääkida küll. Mul oli tegelikult aeg juba homseks kinni pandud VipMedicumi, aga olude sunnil pidin ma selle nädala edasi lükkama.

Ühesõnaga. Kallid, ilu-ja moeblogijad, palun ärge võtke minu arvamust liiga tõsiselt, ma tean, et ma ei ole absoluutselt õige inimene seda kategoorait hindama. Kui ma siit siiski oma lemmiku peaks valima, siis oleks selleks ilmselt Miannna.

What to wear to the office?

Hehh, vaatasin just üks päev oma halli tiibadega pusa ja tahtsin seelikuga selga panna, aga vale pikkusega jäi. Siit videost leiab geniaalse viisi, kuidas pusa + kampsun sobituma panna. Katsetan kohe ise ka järgi.

Kriss Soonikul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju uusi ja ägedaid asju, kasutage võimalust – laupäevani allahindlus 20%

Capture.JPG

alison (1)

kris

leather (1)

Hoidke Kriss Sooniku blogil silm peal, sealt saab täiega inspiratsiooni,kuidas natuke kastist väljapoole riietuda.

Mood loomingulistele, kõrge mõttelennuga inimestele.

Mult on palju küsitud, et kust mu laupäevane must kostüüm pärit oli. Tegu on minu ühe vaieldamatu lemmiku Eesti brändi – Studio Augusti imelise loominguga. Ma olen Äli loomingut imetlenud aastaid. Need on nii minu teetassike kui veel saaks olla. Ma kannaks vaid tema riideid kui vähegi võimalik oleks. Need on naturaalsed, funktsionaalsed ja skandinaaviapäraselt lihtsad.

Ühes intervjuus on  Äli öelnud, et tema loomingut võiksid kanda loomingulised, kõrge mõttelennuga inimesed, kes raamivad oma unistavat võlumaailma rahuliku vaikse kestaga. Ja küsimusele, mis võiks olla iga naise garderoobis, vastab ta, et “tegelikult pole vahet, mis seal garderoobis on, riided muudab ilusaks nende kandja. Seega paras annus enesekindlust ja -armastust, heatahtlikkust ning malbust. Naiselikud omadused, mis muudavad ilusa naise veel ilusamaks ja kiirgavamaks.” Mulle nii meeldivad need mõtted ja kuigi ma olen Äliga kohtunud vaid ühe korra, siis võin öelda, et tema enda malbe ja heatahtlik loomus peegeldub 100% tema loomingus.

Nagu te arvata võite siis otsus, mida valida, ei olnud lihtne. Ma olin tegelikult välja valinud ühed püksid ja ühe pluusi, kuid valged püksid ei tundunud kuigi praktilised ning varrukateta pluus ei sobi minu hetke käsivartega. See kleit aga oli perfektne. Sobib kanda nii pidulikumal puhul kui igapäevaselt, mulle meeldib kui riided on funktsionaalsed. Sama lugu ka jakiga. Saab kanda nii kleidi kui teksadega.

Selline valik. Lihtne, mugav ja ei jää garderoobi seisma.

 

IMG_7262_filteredIMG_7119

IMG_6642

IMG_6859

IMG_6730_filtered

Üks blogija on minu kohta kirjutanud niimoodi: “Absoluutne vau effekt oli, kui Eveliisi nägin. Ten point – kõik, soeng, huulevärv, riietus. Kriss Sooniku kingad oleks võinud number suuremad võinud olla, aga kui ta neis ennast hästi tundis, siis kena kooslus oli. Naisterahavas, kes oskab hästi kirjutada, teab oma kohta elus, on enesekindel ja tark. Kui ma aga mõtlesin, milline koorem tal võlgade naol kanda on, siis oli mul temast õige pisut kahju. Aga tore, et ta on kõik need aastad blogis oma raskeid aegu kajastanud ja suudab pea püsti oma eluga edasi minna. Imetlusväärne:)

Esiteks muidugi aitäh talle, sest vahelduseks on tõesti tore ka komplimente saada, aga…vaatasin hommikul kingi jalga tõmmates, et kurat, oleks jah võinud kingad number suuremad osta. Täitsa naljakas, et ma ise seda ei varem märganud. Nüüd nats häirib. Aga kuna kingad on tõesti mugavad ja mulle niiiiiii meeldivad, siis käin ikka, niikaua kuni ära kuluvad või katki lähevad. Aga tokud vist väga kiiresti katki ei lähe, eks siis kannan nii kaua kuni moest lähevad:D

Närvihaige ema//People look at me, like I’m a lunatic

Ida kutsuti täna mingile pildistamisele ja jumala eest ma vandusin end sajal erineval põhjusel maapõhja, et ma nõus olin. Mu närvid ei kannata varsti välja kusagil Idaga käimist. Küsin, kas sa tahad pildistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Need kolm on ta viimase aja stampvastused. Küsin, kas sa tahad plaati lindistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Istume pool ajast garderoobis. Vähe sellest, et sellele eelnes kodus MA EI TAHA laule selgeks õppida. Küsin, kas sa tahad Magnuse/Fredriku/Kaisa/Liisa sünnipäevale minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Klammerdub mu külge, ei suhtle, ei liiguta ja nutab, et ei taha. Ma olen viimasel ajal nii palju lubanud, et ei lähe temaga enam kuhugi, aga ikka ma lähen, sest…no tegelikult ma tean, et ta ju naudib kõiki neid asju, aga tal on iga asjaga vaja alguses jonnida. Miks? See ajab mu närvid täiesti krussi.

Teine asi, mis mind ajab hulluks on “ei taha”. Ei taha neid riideid, ei taha seda sööki, ei taha istuda, ei taha juukseid kammida, ei taha, ei taha magada. Ükskõik, mida ma ütlen, on vastuseks “ei taha”. Käsin/palun midagi, aga kui Idale see parasjagu ei meeldi, siis ta lihtsalt ignoreerib. Mõnikord näiteks ei ole tal “tere” ütlemise tuju. Läheme külla. Ida nii tahab. Jõuame kohale ja Ida peitub minu selja taha, “tere” ei ütle ja kui inimesed püüavad temaga suhelda, vaatab ta neile vihaselt otsa ja ütleb “äkäää, ma ei taha”. Pole siis ime, et arvatakse, et Ida on ebaviisakas, kasvatamatu. Sundida ega ära osta teda ka ei saa. Mõttetu. Kui ta ei taha, siis ta ei tee. Ei allu dressuurile absoluutselt. “Ida, sa ei tohi kääre võtta ja juukseid minna lõikama!” ütlen ma. “Ei, ma ainult…” vastab Ida ja läheb. “Ei, ma ainult…” on ta vastus ka IGALE keelule.

“Ida, sa ei tohi siin rattaga sõita!”

“Ei, ma ainult…”

Minu asemel võib olla ka ükskõik, kes teine, kes teda keelab. Kui Ida ei taha, siis Ida ei tee. Võib mürki võtta, et kui talle öelda, et tee seda või teist, teeb ta midagi TÄPSELT risti vastupidist. Ma lähen hulluks, sest ta lihtsalt ei kuula sõna. Paneb käed risti puusa, vaatab mulle vihaselt otsa ja ütleb, et ei taha. Kõik.

Ja siis ma karjun ta peale. Kõikide kuuldes. Inimesed vaatavad, et ma olen närvihaige. Olen muidugi ka, aga see ajab mu hauda, et ma pean kõike sada korda kordama ja lõpuks, et asi tehtud saaks või ta kuulaks, pean ma karjuma. Nagu effing tõrksa taltsutamine. Mul varsti saab mõistus otsa. Asi ei ole ka kannatlikkuses. Me selgitame Idale asju IGA KORD alguses rahulikult ja viisakalt, miks midagi tohib/ei tohi/peab. Kui talle vastus ei sobi, siis ta lihtsalt ei kuula seda ja ajab oma joru. Nii kaua kuni ma karjuma hakkan. Nagu närvihaige.

Nagu tänase pildistamise ajal. Näeb välja nagu väike ingel, aga sees on sihuke väike saatan. Kaval, jonnakas ja jäärapäine. *

29793628_1701718683200002_6112124133091311616_n30127396_1701718583200012_2627887370829037568_n30127999_1701718599866677_2884250773271609344_n29791193_1701718749866662_381847250021646336_n29790018_1701718733199997_4311822444181585920_n

* Samas ei taha ma kuidagi jätta muljet, et Ida on mingi väike monster. Ta on tegelikult superhooliv, hella südamega, loov, leidlik, lõbus ja vaimukas, üüüüüberarmas ja hea laps. Aga kõike seda siis kui TA ISE TAHAB ja tal selleks tuju on.

Ida was invited to a photo shoot today and I swear to god, I was regretting very much to have agreed to it. Soon my nervs will not put up with going anywhere with her. I ask if she wants to go to a photo shoot. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. These three are the most common answers from her. I ask, if she wants to go to record a CD. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, and Ida says she doesn’t want/dare/is sleepy. We sit half of the time in the wardrobe. If that was not enough, before going to the studio, we had an episode of I DON’T WANT TO learn the songs at home. I ask if she wants to go to Magnus’/Frederik’s/Kaisa’s/Liisa’s birthday. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. She will cling on to me, will not communicate, won’t move and only cries, that she doesn’t want. Recently I have told her so many times that I will not take her anywhere, but we are still going, because … I know that she enjoys all these things, but she just needs to do her little act first. Why? It eats my nervs out.

Another thing that drives me mad, is “I don’t want”. I don’t want these clothes, I don’t want this dish, I don’t want to sit, I don’t want to comb my hair, I don’t, I don’t want to sleep. Doesn’t matter what I say, the answer is still ”I don’t want”. I ask/tell her something, but if Ida is not in the mood at that moment, she will just ignore me. For example, sometimes she is not in the mood to say “hello”. We go to visit somebody. Ida is very exited. We arrive and she will hide behind my back, will not say “hello” and if people try to talk to her, she will look at them angrily and say “nope, I don’t want.” No wonder people think that Ida is rude and impolite. You cannot make or bribe her either. There is no point. If she doesn’t want, she doesn’t want. She will not listen to me at all. I tell her “Ida, you cannot take the scissors and cut your hair!” And her answer to EVERY restraint is always the same, “no, I am only…”

Ida, you cannot ride the bike here!”

No, I am only…”

There can be anybody instead of me trying to tell her off. If Ida doesn’t want, Ida will not do it. I am 100% certain, that if you ask her to do something, she will do the exact opposite. I am loosing my mind, because she just won’t listen. Crosses her hands, looks at me with mad eyes and says she doesn’t want. That’s it.

And then I yell at her. In front of everybody. People look at me, like I’m a lunatic. Of course I am, but it kills me that first I have to repeat everything hundred times, but to get things done or her to listen to me, I have to yell at her. She’s like a proper diva I say. I am running out of options how to handle this. This is not about patience. We explain everything to her calmly at first, why some things should/shouldn’t/must. If that is not acceptable for her, she will not listen and ignores. Until I start yelling. Like a lunatic.

Like today during the photo shoot. She looks like a little angel, but inside she’s a little devil. Smart and stubborn. *

* The same time I don’t want Ida to seem like a little monster. Actually she is very caring, tender in heart, creative, inventive, funny and hilarious, really cute and good child. But only, if SHE WANTS IT and she is in the mood for it.

Kevadine garderoobivärskendus Kriss Soonikuga/Spring in my closet with Kriss Soonik

Mulle meeldib igasugu asju omavahel miksida: odavaid kallitega, H&Mi vanaema kapist leitud pärlitega, second hand´i uute asjadega. Nüüd oli mul põhjust soetada mõned Kriss Sooniku tooted ja garderoobi koristades tabasin end ühel hetkel lihtsalt oma hetke lemmikuid miksimas ja pildistamas. Sobiv põhjus selleks, et mitte edasi koristada. Pildistamine oli palju lõbusam. Mitte et ma seda väga teha oskaks, aga ehk annate andeks. Kõik ei saa fotograafid olla. Mina olen aegajalt lihtsalt wannabe moeblogija.

IMG_6366

Teksad: Humana. Saapad: Viljandi second hand. Seelik: Kriss Soonik. Viimasest saab ilmselt mu lemmikese, sest see sobib nii pükste kui kleitide kui seelikutega.

IMG_6368.JPG

Jean Paul seelik: Fretex. Saapad: Viljandi second hand. Top: Kriss Soonik

IMG_6377

Seelik: Vanaema kapist. Lemmik juba aastaid. Topp: Kriss Soonik

IMG_6380

IMG_6381

Zara kingad: Uuskasutuskeskus. Pitsbodi: Kriss Soonik.

IMG_6391.JPG

Seelik: Humana. Kingad: Uuskasutuskeskus. Topp: Kriss Soonik

IMG_6399.JPG

Kleit: H&M. Lacoste tossud: Taanist megaalega ostetud. YSL vöö: sõbranna kingitus.  Käevõrud: sõbranna kingitus.

IMG_6409.JPG

Teksapluus: Humana. Lõhikutega seelik: Stockholmi second hand

IMG_6417.JPG

Massimo Dutti jakk: sõbranna kingitus. Bodi: Kriss Soonik

IMG_6421.JPG

Filippa K kleit: Ostustopp. Rinnahoidja: Kriss Soonik

IMG_6427.JPG

Kampsun: Uuskasutuskeskus. Seelik: Humana

IMG_6428.JPG

IMG_6433

Kampsun: Uuskasutuskeskus. Rinnahoidja: Kriss Soonik

Nimetu.jpg

Kimono: Kriss Soonik. Rinnahoidja ja püksid: BonBon Lingerie

I have always loved to mix different clothes. Old with new. H&M with vintage findings from my grandma´s closet. Lingerie has been my passion for years. When I now needed to buy some Kriss Soonik products I suddenly found myself mixing these lingerie pieces with my current favorites. Instead of cleaning the closet which I actually intended to do. But hey, it was way more fun to take photos. Not that I am any good in that, but not every one can be a photographer.

Kevadine garderoobi värskendus

Kuna ma eile juba Paavli tänavale sattusin, siis ei saanud ma jätta ka Paavli kaltsukast läbi astumata. Kõige pealt läksin esimesele korrusele lasteasjadesse ja ma ei tea, kas oli uue kauba päev või mis värk oli, aga seal oli nii palju ilusaid asju lastele. Lõpuks pidin ma lihtsalt sorteerima, mida jätta ja mida võtta, sest hulluks nagu ka ei tahtnud minna.

Võtsin selle pilguga, et reisides võimalikult vähe asju kaasa võtta, mida omavahel kombineerida saaks, nii et laps ei peaks kogu aeg ühtede ja samade asjadega olema. Nagu näha suunan ma lapsele edasi oma armastust teksapluuside ja valgete t-särkide vastu. Selles on onu Tarmo süüdi. Tema õpetas mind üheksakümnendatel t-särke ja teksapluuse kandma. Ma mäletan.

Muide, seekord oli Paavlis väga hea vihmamantlite valik. Kohe väga huvitavaid oli. Kahjuks Ida suurust ei olnud kapuutsiga, aga see lilleline torkas ka mulle kohe silma. Tahaks endalegi sarnast.

IMG_6337IMG_6338IMG_6340IMG_6345IMG_6350

Kõik asjad peale saabaste ja New Rustic seljakoti on pärit Paavlist.

 

Elu teeb ringe? //Throwback to Fashion Sundays

Eile jäin ma õhtul sõbrannale üht pilti otsides Moepühapäevade albumit sirvima. Täitsa lõpp kui lõbusad üritused need olid. Jaa, muidugi olid need kodukootud ja lihtsakesed, aga meil oli alati nii lõbus. See sigimine ja sagimine ja mõnikord väikeste modellide “lavanärv”, kõik tuntud ja tuntumad Eesti lastebrändid käisid läbi.

Veebruaris lähen ma jälle Oslo Fashion Week´ile, peale seda ühele messile moeshow´d korraldama, kui ma arvasin, et selle aasta algusega on saavad mu moe- ja ilumaailmaga seotud projektid läbi, siis eile sain ma teada, et võib olla on see alles algus. Laias laastus tähendab see seda, et mulle jääb ööpäeva veel kolm korda liiga vähe tunde, aga ma ei kurda. See on nii põnev maailm.

Kui eile üks disainer mult mõõte võttis, et messi jaoks kleit teha, jäin ma mõtlema, et elu teeb ju täiega ringe. Aastaid tagasi sain ma tänu moepühapäevadele tuttavaks nii paljude huvitavate brändidega, nüüd olin ma samas kohas tagasi. Uued brändid, uued tutvused, pooljuhuslikult minuni jõudnud. Nii veider…

Ma tean küll, et igasugu nostalgitsemised ei paku lugejale suurt midagi, aga mulle endale on alati meeldinud vanades asjades tuhnida, nii et siit ta tuleb. Moepühapäevade throwback:D

16 üritus sai kokku.

IN ENG

Yesterday I was looking for a photo for a friend and ended up browsing through the album of Fashion Sundays. It’s almost beyond me how much fun those shows and Sundays were! Of course, I know that they were amateurish and a bit elementary but we always had a laugh. The hustle and bustle and the occasional “stage fright” of the little catwalk models. All well-known and less-known kids fashion brands were represented.

In February, I am going to Oslo Fashion Week once again; after that I’m heading to a convention to organise a fashion show. If I ever thought that my fashion-related projects have come to their ends with the start of this year, then yesterday I found out that maybe it was all just a beginning. In general, this means that I would need at least three times as many hours as there are in a day but I am not complaining. This is such a fascinating world!

When a designer was taking my measurements yesterday for a dress that will be made for the convention, I found myself thinking that life is full of circles. Years ago I got to know loads of interesting brands thanks to Fashion Sundays and now I’m back at the same place. New brands, new acquaintances… all of them have come to me by chance. How bizarre…

I know that most of my readers don’t care much for my nostalgia but I have always loved to leaf through old stuff, so here it comes: throwback to Fashion Sundays.

We put on 16 shows all together

IMG_8901.jpg

IMG_1009.jpg

IMG_6465.jpgIMG_6622.jpg

IMG_5607.jpg

IMG_8047.jpgIMG_4586.jpgIMG_4827.jpg

IMG_2380

IMG_2703.jpg

_MLC5247.jpg

IMG_1797.jpgIMG_1176.jpgIMG_0921

IMG_0829.jpg

IMG_0678