“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Mõni kohtumine muudab maailma. Kui Hannes Rüütel eelmisel aastal Oiul oma esimest ehtekollektsiooni tutvustas ei olnud ma ainus, kel silmanurka pisar tuli. Sest see ei olnud lihtsalt kollektsioon, vaid lugu. Vähe on minu arvates Eestis disainereid, kes oskavad lugu rääkida ja läbi selle oma rõivad ja ehted elama panna. Nii et see poeks südamesse, haaraks sooja embusesse ja paneks armuma. Nii nagu sa kunagi varem ei ole armunud ühte nokamütsi, kaelakeesse, t-särki.
Hannes Rüütel räägib lugu. Ja see eristabki teda paljudest teistest. Lisaks disaineri enda nakatav rõõmsameelsus, positiivsus ja optimism. Tunnistan ausalt, et kui keegi on pannud mind tundma, et tahaks ise ka olla parem inimene, siis on see just Hannes Rüütel. Tema enda headus ja soojus kandub edasi igasse tema disainitud rõivasse ning kui muidu oleme me muinasjuttudest lugenud, kuidas kangasse päikest kootakse, siis Hannes teeb seda ka päriselt.
Üldiselt olen ma üldse seisukohal, et ausus ja läbipaistvus võiks olla väga olulised väärtushinnangud ning need on mulle endale südamelähedasemad kui enda haip, kuid mida vanemaks ma saan seda rohkem saan ma aru, et selline suhtumine on üsna naiivne. Selleks, et kuhugi jõuda peab sul olema hea toode/anne, kuid rohkem veel – hea turundus. Ausus ja heatahtlikus ning läbipaistvus on sellised omadused, mis on toredad, aga edasi ei pruugi viia.
Seega jah, mulle üldse ei meeldi pooltõed ja vassimine, mu meelest on see tibake madal ning veelgi hullem – piinlik, kui see pooltõde siis välja tuleb, aga teatud Eesti brändi skandaali valguses on mul ikkagi kaks arvamust.
Ma olen siin ikka rääkinud noorte riietusest ja sellest, kuidas mulle see uus mood ei meeldi, aga lõpuks olen ma aru saanud, et ma ei peagi sellest aru saama. Nii nagu ei saanud aru minu moest ilmselt minu ema ja ei peagi saama ning see mood ei peagi meeldima. Põlvkondade erinevus. Olen end lohutanud end sellega, et kõik noored näevad ka täpselt ühesugused välja. Kõik nad kannavad neid lohvakaid teksasid, Campuseid, oversized pusasid ja kandekotte. Ehk näevad välja nagu vanakooli “märsilohistajad”. Ja see ongi ok.
Samamoodi nägin mina oma sõbrannadega ühtemoodi välja kui ma olin noor. Ma mäletan hästi, et käisime täditütrega ringi nagu kaksikud mingi periood – täpselt samasugused kampsunid seljas, sest nii oli äge. Nagu ma juba rääkinud olen, siis vahet tehti meil selle järgi, et ühel olid sirged jalad ja teisel mitte. Arvake ise, kummal sirged ei olnud.
Nii umbes nädal tagasi suutsin ma Threadsis ühe oma riieteteemalise postitusega inimesi vist natuke pahandada. Selles mõttes, et keegi seal kritiseeris inimeste riietevalikuid ja mina siis ütlesin, et pean täiesti ausalt ütlema, et ka mina aegajalt olen nii pinnapealne, et ka vaatan, mis inimestel seljas on ning mõtlen, et miks sellised valikud. Mitte et ma inimesi kunagi riietuse järele lahterdaks või jumal hoidku arvamust kujundaks, aga olen ka lihtsalt inimene ning mõnikord lihtsalt ka arvustan, klatšin ning julgen seda ka tunnistada.
“Uju trendile vastuvoolu, kasuta peakatteid, värv on energia!” need on moeproffide nõuanded, kuidas jääda silma, Tallinn Fashion Weeki külatajatele. Tänavusi etendusi vaadates ütlen ma, et keegi võiks anda samasugust nõu ka moedisaneritele, sest oli nagu nime poolest Fashion Week ja laval moeetendused, aga mida tegelikkuses ei olnud, oli fashion.
Või ei. Ma valetan. Oli küll. Aga mitte lavalaudadel, vaid külastajate seljas. Ja nii jääb mulle selle sündmuse konseptsioon segaseks. Jätame siis need moeetendused üldse ära ja paneme külastajad lavadele kõndima. Kuigi ega ka “stiilseimad” külastajad panevad mind natuke kulmu kergitama. Selles mõttes, et on küll efektne panna pähe kübar, mis on suurem kui elu, aga ma tundsin siiralt kaasa nendele inimestele, kes roosa kübara”daami” taga pidid istuma. Ilmselt jäi neile etendusest meelde vaid ruuduline kübar.
Kuradi karma, igatepidi saab ta su kätte! Ma olen teile ju sada korda siin kurtnud, et ohhh issand see õudne retuusi ja nabapluusi mood ja miks Ida küll ei tahaks riides käia nii nagu mina tahan. Tasa, ärge öelge midagi, kuulake mind lõpuni. Ma niikuinii tean, mida te öelda tahate. Igatahes, kurdan mina pidevalt, et miks ta ometi ei võiks kanda lahedaid riideid, neid, mida ta kandis pisikesena, miks kuradi pärast peab ta käima riides nagu eelteismeline, kui siis ühel hetkel tabas mind valgustus.
Karma. Kas ma ise käisin riides nii nagu mu ema tahtis? Ma mäletan küll seda velvetseelikut ja dressipluusi, mis tema käskis mul selga panna, panin ka, sest mul on sellest pilt olemas, aga kas ma tahtsin seda panna? Mõelge, ma olen alloleval pildil umbes 6-7-aastane, aga mul on siiani meeles, kuidas mind sunniti riidesse panema nii nagu ma ei tahtnud. Ei, ei, ärge saage valesti aru, hiljem andis mu ema alla või noh, ma arvan, et tal oli suuremaid muresid kui see, mida ma seljas kannan, kuid ma mäletan ikkagi, kuidas talle üldse ei meeldinud need hiina kleidid. Minul oli aga kapp neid täis ja mu meelest olid need kõige ilusamad riided üldse. Tema nägi mind ilmselt oma vaimusilmas kandmas lahedaid velvetseelikuid, kuid mis tal üle jäi kui leppida sellega, et ma kandsin ikka seda, mida mina tahtsin.
Ma olin mõned päevad uudistest eemal ja kui siis korraga jälle neti lahti tegin, keerles kõik Sanna Marini dekoltee ümber. Isegi Malluka lahutus ei pakkunud inimestele enam huvi. Läksin siis mina ka vaatama, et mida ebasündsat inimestele vaatamiseks on jagatud, et internett lausa katki pidi minema. Ma olin valmis selleks, et Sanna Marin on endale Onlyfansi konto teinud, aga ei…kõigest üks kaunis foto kaunist naisest (vist naiste)ajakirjakaanel. Reaalselt ei saanud aru, kust või miks või kuidas seda ebasündsaks peeti. Teie saite?
Okei, kui ta oleks niimoodi võtnud vastu mõnd teist riigipead või andnud pressikonverentsil intervjuud, siis jah mõistaksin nurinat. Aga kas siis ongi nii, et kui oled peaminister, siis ei või enam naine olla? Jah, ma olen seda meelt, et miniseelikud ja sügavad dekolteed ei sobi igale poole, kui mitte öelda, et teatud pikkused ja sügavused ei sobi ega kaunista mu meelest kedagi, aga antud juhul me ju räägime ju täiesti teisest asjast. Maitsekas, stiilne ja kaunis. Kuidas see sai üldse probleemiks saada? Või kelle silma see riivas?
Ja mida ma ei kannata absoluutselt, on topeltstandardid. Selliseid nagu alloleval pildil.
Täna on selline tore päev, kus mu sees on rahu. Läksin hommikusele kohvitassi-koera-hommikumantli jalutuskäigule ning korraga oli kõik kuidagi selge. Nagu ilmutus. Rahulolu tekkis. Kõige suhtes.
Käekell, Uuskasutuskeskus 1,5 eurot; Prillid D’armati, saadud kingituseks
Vaatasin oma autot. Seda sama, mida Marek ei salli ja tundsin, et ka see on okei. Mind ei häiri absoluutselt, milline see on. Või noh ütleme siis nii, et mulle meeldib selle välimus, aga jaa, ta võiks olla natuke usaldusväärsem. Samas see kõik ei häiri mind. Mul on üks tuttav, kes alati peab mainima, et “minu Audi (sisesta siia peen mudeli nimi) on selline ja selline ja selline”. Ma alati pööritan silmi ja küsin, kas tal on raske öelda, et “minu autol on”, miks peab rõhutama seda, mis mark see auto on. Who effing cares! Mina vähemalt mitte. Sama vähe huvitab mind see, et auto on vanakool kui seal saab kuulata CD-sid (ei solvu, Agnes, me teame, et sina oled autopede:D).
Mantel, Uuskasutuskeskus, 15 eurot; Seelik Sportmax, Basaar, 5 eurot; valge t-särk, Cropp vms, 2,99 eurot, tossud Kappa, vist olid 29 eurot, välismaalt sain hea hinnaga.
Mäletate, ma kirjutasin mõnda aega tagasi, et sain kokku ühe koolikaaslasega, kes ütles, et mitte midagi pole mu juures muutunud, et ikka kannan musta ja valget? Tegelikult on palju muutunud. Must ja valge on jäänud, aga kontsakingad on kadunud, suur osa meigist on kadunud ja asemele on tulnud rahulolu iseendaga. Muutunud on paljus mu mõttemaailm, mu hoiakud, mu suhted, mu tunded ja mu vajadused.
Kirjutasin just Instagramis, et vanasti olin ma paras shopahoolik, ostsin hunniku asju kokku ja siis avastasin, et need ei sobi omavahel kokku ning nii jäid paljud asjad kandmata kappi seisma. Tänaseks olen ma jõudnud sinnani, et mu kapis on vaid nö minulikud asjad. Jap, ei ole kõige põnevamad – ongi mustad ja valged ja beežid ja triibulised, aga ma tunnen end nendes kõige mugavamalt ja neid on lihtne omavahel miksida ja mätšida. Ma hindan kvaliteeti. Ma hindan lugu. Ma hindan taaskasutust. Ma hindan disaini. Mulle tundub, et kui need neli asja kokku miksida omavahel, saab ühe täitsa hea kombo. Sellise, milles end hästi tunda.
Uued sinise valguse prillid sain ka. Ma ei tea, kas see on migreen, vanadus, pinge või liigne arvutis istumine, ka pimedas, aga mul on viimased kuu aega olnud päris tugevad peavalud. Peavalud on mu vanad “sõbrad”, aga nad olid pikalt kadunud, nüüd on tagasi ja teevad kohati elu raskeks. Ei meeldi. Üldse ei meeldi. Olen pikalt mõelnud uued arvutiprillid soetada, aga kogu aeg tuleb midagi olulisemat ette ja siis tuleb “ei raatsi” peale ja sinna paika see ost on jäänud. Nüüd on prillid olemas. Hetkel on muidugi vara öelda, kas need aitavad ka peavalude vastu. Aga vähemalt näevad sigahead välja. “Sa oled nagu “Kodutunde” tädi nende prillidega,” kommenteeris Ida. See vist on kompliment, eksju? Sest Anneli Lahe näeb hea välja.
Teksad, Miss Sixty, aastaid vanad; tennised Converse, 10 eurot, Sarapuu kirbukas
Tädi leidis maalt mu vanad Miss Sixty teksad. Kui ma ütlen vanad, siis ma mõtlen vanad – need on ikka vähemalt 13 aastat vanad, kui mitte rohkem. Veider, et jalga lähevad. Ma ei ole kunagi elus nii paks olnud nagu praegu. Ju siis on suurem osa paksusest kogunenud kõhule ja näkku ning teksad hea lõikega. Mul igatahes hea meel, sest vanad lemmikud läksid just katki peale sada aastat kandmist ja teate ju küll kui raske on häid, õigeid, sobivaid teksasid leida.
Kruus Jamie Oliver, aastaid vana
Tass valetab. Ei ole üle töötanud. Jäi lihtsalt esimesena näppu hommikusele jalutuskäigule minnes. Omamoodi veider rituaal on sellest koer-tass-hommikumantel-jalutusest saanud. Mulle meeldib. Kuigi mulle ei meeldi vara ärgata.
Ma ei arva Keilast kuigi palju. Kihvtid asjad surevad siin välja. Viimasena “Tuba ja Taburet”, aga mõned asjad siin siiski on. Hea ripsmetehnik, mu lemmikilusalong, tibipood (ma ei tea, mis selle poe nimi isegi on, aga me oleme seda aastaid tibipoeks nimetanud ja nimest hoolimata olen ma sealt nii mõnedki oma lemmikud ostnud). Nüüd on siia nimistusse lisandunud ka mu uus lemmikkaltsukas. Ühe korra sattusin ma sinna eelmisel aastal, oli igav ja mõtlesin, et vaatan, mida pakutakse. Lahkusin seeliku, pluusi ja kampsuniga, mis siiani mu lemmikud. Maksin nende eest 4-5 eurot. Juhus mõtlesin ma. Sest Keila.
Täna sain ma depilatsioonis varem valmis (kui te otsite head kohta, kuhu minna, siis Belle ilusalongis on IMELINE tegija!), aga mida teha tunni vaba ajaga Keilas? Kohas, kus ei ole midagi? Ah, lähen vaatan, mis seal kaltsukas (FB leht siin) on, mõtlesin ma, käin korra läbi. Lasteriietest ma seekord kaugemale ei jõudnud, sest seal oli nii palju ägedaid asju. Hinnad 0,50 eurost nelja euroni. Nii palju kui ma nägin, siis kallimaid küll polnud. Kohe sellised teistmoodi ja ägedad.
Ühte kleiti katsusin nii ja naapidi. Täpselt minu maitse. Imearmas. Retro. Aga kas see Idale ka meeldib? Vaadake, juhtunud on nii, et Ida on riietuse suhtes osutunud väga valivaks, enam ei ole nii, et mina otsustan, mis Hernetera selga paneb, Hernetera otsustab väga häälekalt, mis talle sobib. (99% ajast on need roosad “bariini” – loe “baleriini” seelikud) Kuna hind oli siiski vaid 2,50 (vist), siis otsustasin riskida. Selgus, et sellest kleidist sai Ida lemmik. Jumal tänatud, vist on ikka natuke seda minu “kaltsaka-geeni” edasi läinud temasse ka.
0,50 eurot/tk ostsin ma talle ka neli t-särki. Sellised kompromissikad. Roosad, aga ka minu maitsele. Mul hakkas vahepeal tekkima juba roosa värvi suhtes allergia, aga nüüd ma olen suutnud leida kompromissi, et mõlemad rahule jääks. Pildile need kahjuks ei jäänud, sest Herneteral olid korraga muud soovid kui riideid selga proovida.
Pükstega oli jälle nii ja naa. Kas meeldivad täiega või ei meeldi üldse. Ühe euro eest otsustasin riskida. Seekord läks jälle õnneks. Aga kas need pole mitte imearmsad? Ja see roosa põllkleit? Jällegi – üks euro.
Asjade eest makstes (ja POOLED lasteasjad veel kõrvale pannes) ütlesin müüjale, et neil on nii ägedad asjad. Ilusad, korralikud, teistsugused ja heade hindadega. Jäime jutustama ja sain teada, et nad tellivad kaupa samast kohast, kust Paavli. Sellest siis mul ka tunne, et ma oleks selles poes nagu varem ka käinud. Ainuke erinevus, et pole inimesi tõuklemas üksteise kõrval, on aega proovida ja sobrada – aega peab selles poes olema! ning ma võin oma kogemusest öelda, et Paavli on selle second hand poe kõrval eilne päev. Nats praegu muidugi mõtlen, et miks ma teiega oma uut kullaauku jagan, aga…ega ma (väga) kade ei ole ka oma loomult!
Arve kokku: 11 eurot. Kaks kleiti, neli pluusi, ühed püksid, üks dressikas, kaks käekotti. Keskmine hind: 0,9 eurot asja kohta.
Ilu- ja moekategoorias oma lemmikute valimine oli kõige raskem, sest täiesti ausalt pean ma ütlema, et mul ei ole siin lemmikut ega ka tekkinud ühtegi uut lemmikut. Ma ei taha kõlada üldse üleolevalt ja vabandan juba ette kui nii tundun, aga ma püüan selgitada.
Nagu te teate, siis mind väga huvitab mood ja ka ilutooted ei jäta mind külmaks, aga kui ma mõtlen moeblogi peale, siis mulle tuleb paratamatult silme ette midagi sellist nagu The Sartorialist või FaceHunter. Ma tahan midagi huvitavat ja inspireerivat, midagi teistsugust, midagi, mille peale ma ise ei tuleks. Reserved´ist, Lindex´ist ja muudest (kiirmoe( poodidest oskan ma ise ka riideid osta ja kokku sobitada. Paljud meie moeblogid just seepärast minu jaoks ongi isikupäratud ja igavad. Vabandust! Muidugi on koer ilmselt maetud ka siia, et ma olen keskmisest moeblogijast vanem ja mul on teistsugused nõudmised riietele.
Moeblogide juures häirib mind ka see kui pildid on väikesed. Moeblogis peaks oluline fookus olema fotodel. Siin kohal muidugi mõned blogid on täitsa head – Iluexpress, Marie Pähkel ja Kelly Kivirand meeldivad mulle, aga samas neid ei hakka ma jälgima, sest ma lihtsalt ei ole nende sihtgrupp. Mariel Pähkel on olnud üks neist vähestest noortest ilu-ja moeblogijatest, kellel ma mingil määral olen silma peal hoidnud, sest ta tundub olevat natuke äge, aga viimasel ajal ei saa ma ta pilte vaadata. Sorry, aga ta on näost nii kollane (vale jumestuskreem? solaarium?), et see lihtsalt häirib mind. Mu meelest moe-ja ilublogija peaks oskama ka meiki valida. Ausalt, vabandust, võib olla ma tõesti ka ei hooma enam trende. See võib vabalt nii olla ja ma isegi ei ole sarkastiline.
Ilublogide poole pealt, kus on tootearvustus tootearvustuse otsa, saan ma öelda vaid nii palju, et ma lihtsalt ei tunne tõmmet neid lugeda. Nii palju mind ilutooted lihtsalt ei huvita. Jah, ma jäin lugema, mida selles blogis kirjutati Löwengripi kohta ja mulle meeldis tegelikult selle blogi visuaalne pool, aga et ma neid blogisid igapäevaselt loeksin või jälgima hakkaks, selleks ei ole mul lihtsalt aega. Kui ma võtan puhtalt enda seisukohast, siis minu jaoks oleks ilublogi loetav vaid juhul kui see oleks osa elustiili blogist. Ilu ei ole vaid uued totsikud ja küünelakid, ilu on nii palju erinevaid asju kokku. Riided, kehahooldus, juuksurid, kosmeetikud, trenn, toit. Loomulikult ka mõned keskealisi naisi rohkem huvitavad teemad nagu erinevad salendavad protseduurid, tselluliiti vähendavad (kas selliseid asju üldse on olemas?) protseduurid, mida arvustaksid keskealised naised. Minusugused. Ei mõju ju usutavalt kui krüoteraapiat soovitaks 49 kilo kaaluv fitness-modell? Ei mõju(ks) ju usutavalt kui tseluliidikreemi reklaamiks Katrikats? Tselluliidi koha pealt ma ei saa oma kogemusest teile rääkida, sest ptüi ptüi ptüi, see on minust (veel?) mööda läinud, aga krüolipolüüsist saan teile varsti rääkida küll. Mul oli tegelikult aeg juba homseks kinni pandud VipMedicumi, aga olude sunnil pidin ma selle nädala edasi lükkama.
Ühesõnaga. Kallid, ilu-ja moeblogijad, palun ärge võtke minu arvamust liiga tõsiselt, ma tean, et ma ei ole absoluutselt õige inimene seda kategoorait hindama. Kui ma siit siiski oma lemmiku peaks valima, siis oleks selleks ilmselt Miannna.
