Avaldan ühe lihtsa tõe

Mul on üks tuttav, kes otsib äkki juba poolteist aastat tööd. Ma ei suhtle temaga igapäevaselt, aga iga paari kuu tagant annab ta mulle teada, et ühte või teise kohta on ta vestlusele kutsutud ja palub minu abi – küll tahab, et ma teeks ta eest ära proovitöö, küll tahab, et ma annaks tagasisidet teemade/proovitööde kohta, millest ma ei tea midagi, küll tahab ta arutada, kuidas ühest või teisest nõudmisest ära vingerdada või siis küsib ta, et mida ta peaks rääkima töövestlusel.

Ma olen talle sada korda vastanud ja konkreetselt, et mina ei saa tema eest tööd leida. Me ei käi enam koolis, kus üksteise pealt maha kirjutati. Ühe korra andsin ma talle siiski nõu kui ta eelmisel aastal ühe tööpakkumise sai. Ma ütlesin talle, et võtku see töö vastu. Töökohta saab alati vahetada, aga olla nii enesekindel, et kohe kohe tuleb parem pakkumine, on natuke oma võimete üle hindamine. Miks ma nii ütlen? Eelmine töökoht, kus kümme aastat tiksuti, saadi tänu tutvustele ja minu arvates ka ei ole teadmised kõige suuremad. St selles valdkonnas, kus kümme aastat tegutseti, ilmselt on, aga ei ole nii, eriti tänases turusituatsioonis, et olin haldusspetsialist, aga nüüd arvan, et sobin müügijuhiks, ostujuhiks, nõunikuks, turundusspetsialistiks, projektijuhiks. Kust inimestel tuleb selline arvamus? Ja isegi kui nõuetele ei vasta, siis ikka arvab, et osutub valitud kandidaadiks. Muudkui tahaks arutada ja küsida nõu. Jutt, jutt ja ainult jutt. Selle asemel, et võtta vastu oma oskustele ja kogemusele vastav töökoht. Aga ei, oli suvi ja veel oli alles kopsakas lahkumistasu ja ei taha ju 9-5 tööl käia ja sada häda. No selge. Tee siis ise midagi, kui 9-5 töö ei meeldi.

Paar kuud tagasi kuulsin ma temast uuesti. Ikka ei olnud midagi muutunud. Nagu lõputu küünlapäev. Jätkuvalt, muudkui väidetavalt koolitab ennast, kui tõesti koolitab, siis selles suhtes respekt, ja jätkuvalt otsib tööd. Küsib mult samu küsimusi ja saadab edasi oma vestlusi, kuidas teda töövestlusele kutsutakse. Palusin seda mitte teha, sest ausalt närvidele hakkas käima. Tegu ei ole südamesõbraga, vaid lihtsalt tuttavaga ja seepärast mind ausalt ei huvita enam see poolteist aastat lõputult käinud küünlapäev.

Siis tekkis vaikus. Paar nädalat tagasi oli ta uuesti platsis. Jälle kutsuti ta töövestlusele. «Aga kuule ole hea, anna nõu, mida vestlusel rääkida, ma ei ole selle valdkonnaga kokku puutunud eriti.» Ma andsin talle ühe lihtsa nõuande ja avaldan teile ka tõe – kui huupi suvaliselt kandideerida, siis ei saagi tööle saada. Tasuks kõige pealt selgeks teha, mis on see valdkond, milles ollakse pädev ja/või otsustada ära, mida teha tahetakse. 40-aastane inimene ei saa täna soovida hakata lenduriks ja homme elektrikuks. Ja siis imestada, miks ei lennufirma ega elektrifirma teda siiski ei palka. Kardinaalsetest karjäärimuutustest oleme me kõik kuulnud, aga siis on inimesel ka mingi siht mida soovitakse.

Ühesõnaga, mul on kohati kahju oma tuttavast, kes tööd ei suuda leida. Aga iga kord kui ma temaga jälle suhtlen, tahaks ma talle öelda, st ütlengi, et jumala eest, inimene, jutustamise asemel get a job!

Töökuulutused, mis ei kõneta

Ma tegelikult plaanisin kirjutada kodukontori privileegist, et kas ikka on privileeg kui püüad teha tööd samal ajal kui koer ja laps ringi jooksevad, üks niutsub õue, teine nõuab süüa ja siis tuleb välja päike, nii et näed, kui must kodu tegelikult on ja tahaks hakata koristama, aga siis tuleb meelde, et ei saa, sest tööpäev ja siis tekib dilemma, et mida teha lõunapausi ajal, kas visata jalad diivanile ja juua kohvi või pesta pesu, sest ka pesukast ajab üle…Et kas ikka on privileeg? Aga siis meenus mulle, et üks mu tuttav jagas oma Facebooki lehel töökuulutust, mis sobis 120% minu oskustega, aga ma ei kandideeriks sinna mitte kunagi. Mitte et ma tööd otsiks, aga põhimõtteliselt.

Lugesin töökuulutust. Täpselt nagu otsitakse mind. Oskused, nõudmised ja kõik klapib. Jätame selle kõrvale, et pakuti “konkurentsivõimelist palka” (mis tihti selgub, et on mingi a la 1000 eurot bruto) ja lisaboonuseid vastavalt tulemustele (mida alati edasi lükatakse või ära unustatakse). Jätame üldse kõrvale selle, mida ettevõte pakub. Sest ma saan ju ka öelda, et minu jaoks on konkurentsivõimeline palk summa X – võta või jäta. Ma ei kandideeriks kunagi just tolle tuttava reklaami pärast.

Mis seal siis seisis? Toredad ühisüritused, reedesed koos kokkamised ja koogisöömised, palju sportlikke tegevusi, sportlikud väljakutsed on iseenesestmõistetavad, spordikompensatsioon ning töökaaslased kui sõbrad, kellega alati nalja saab. Muigate nüüd, et oh no, kui õudne, eksju! Ma mäletan kui ma kunagi Taanis ühel reedesel pealetööd “hyggel” käisin – oligi hästi tore ja midagi teistmoodi, ja mu tuttav rääkis, et paljud noored ei kandideerigi tööle kui reedeõhtust “hygge” ei pakuta. Ehk siis ühisüritust koos kolleegidega. Üks-kaks korda aastas ehk ongi tore, aga ma ei kujuta ette, et peaksin sellistel ühisüritustel kogu aeg olema. Ma tahaksin reedel koju minna, ja ega ju keegi ka ei keela, aga suure tõenäsosusega kaugeneksin ma kolleegidest ja minu peale hakatakse viltu vaatama, varem või hiljem tekiks konflikt. Muide, ma olen kokku puutunud töökohaga, kus tööintervjuul jäeti hästi positiivne ja professionaalne mulje (kui see välja arvata, et mulle öeldi otse, et tegelikult me ei plaaninud naisi isegi kaaluda sellele ametikohale, sest naised on emotsionaalsed), aga kui sinna tööle läksin, selgus, et naisi hinnati eelkõige selle põhjal kui sotsiaalsed nad olid. Oma tööd võis teha kehvemini, kuid peaasi, et kogu aeg oldi valmis pidutsemiseks. Ma ei liialda. Mulle meeldib ka pidu, aga oleme ausad, peol ja peol on ka vahe. Ma tahan pidutseda oma sõpradega ja kuigi ma võin kolleegidega väga hästi läbi saada, siis möödas on see aeg, kus ma arvasin, et iga naeratav kolleeg on sõber. Muidugi ei välista ma, et kolleegist võib saada sõber, kuid siiski on mul oma sõpruskond välja kujunenud.

Samuti ei ole ma sportlik inimene. Mind ei motiveeri absoluutselt ühised rahvajooksud või trennis käimised. Ei ole minu teetassikene, aga kui kogu kollektiiv käib ja ma olen ainus, kes ei käi. Kaua ma siis seltskonda sobituks? Sama on kookide küpsetamise ja söömisega. Mulle ei meeldi magus ja mulle ei meeldi küpsetada. Kokkamisega on teine asi, aga ka seda eelistaksin ma teha oma seltskonnas. Nüüd te kindlasti mõtlete, et issand, milline vingats, need ju puha boonused ja inimene vingub. Ei, ma ei vingu. Mu jaoks on väga oluline kokkuhoidev kollektiiv ja meeskonnavaim ning teatud spontaansed tähistamised, mulle meeldib kollektiiv, kus näiteks sünnipäevade tähistamine on lõbus vahepala, aga üheksal juhul kümnest on see vaid kohustus. Sünnipäevalaps toob oma tordi, saab vastu kohmetud kallistused ja siis nositakse ruttu oma tükike torti vaikuses ära ning hiilitakse vaikselt minema.

Kui ma sellisesse kollektiivi, kus hästi palju on ühiseid üritusi, kandideeriks ja see tuleks välja töövestlusel, et vot me siin teeme nii ja naa ja teisiti, siis ilmselt mind sinna tööle ei võetakski, sest ma ju ei sulanduks gruppi. On see vale või õige? Ma ei teagi. Minu jaoks oleks olulisem võtta tööle asjatundja kui et hinnata inimest tema sotsiaalsuse järgi. Ühesõnaga, kui ma otsiks tööd ja tunneks, et oh, see on töökoht, kus ma tõesti saaksin oma teadmiste ja oskustega panustada, siis jätaksin ma siiski kandideerimata, sest boonused, mis mu tuttav välja tõi, pole üldse boonused. Ma ei taha reedeõhtul koos kolleegidega karaoket laulda. Kumb rohkem kaotab – ma ei tea.

Minu jaoks on töökoha valikul olulisemad hoopis teised kriteeriumid. Sealhulgas paindlikkus, usaldus, uuendusmeelsus ja ajaga kaasas käimine. Toredad kolleegid on boonus, aga tööl käin ma siiski selleks, et elada, mitte sõprade või ühise “fun´i” pärast.

Persoonibränd ehk mida inimesed räägivad sinust siis kui sind toas ei ole

Mõnda aega tagasi kandideerisin ma üheaegselt kolmele töökohale. Nendest ühele ma tahtsin saada, teisele kandideerisin justkui niisama ilma igasugu ootusteta, sest ei tekitanud emotsiooni ja kolmandale kohale kandideerisin ma justkui poolkogemata. Vestlused käisid peaaegu üheaegselt ja kaardid pöörati pea peale. Koht, kuhu ma tahtsin saada, osutus selliseks, kus otsustusprotsess venis kaks, isegi kolm kuud. Ma käisin mitmes voorus, tutvusin inimeste ja töökohaga – kõik tundus nii soe ja sõbralik, ka teiste inimeste arvamus selle ettevõtte kohta oli äärmiselt positiivne, kuid minu sisetunne ütles, et see ei ole siiski päris see koht. Enne viimast vooru, olles kahe viimase seas, vastasin ma neile eitavalt. Koht, kuhu ma kandideerisin justkui poolkogemata, osutus positiivseks üllatajaks, mulle meeldis sealne vaib. Uurisin tuttavatelt tausta ja tagasiside ettevõtte kohta oli pigem negatiivne, ma ei lasknud sellest end häirida, sest tööle oleksin sinna läinud mina, mitte teised. Sinna kutsuti mind tööle,ma palusin mõtlemisaega, sest kolmas koht, kuhu ma olin kandideerinud muutus selliseks, kuhu ma tahtsin tööle saada. Jah, see tundus olevat see koht, kuhu ma pidin tööle saama. Mainekas, edukas. Selle töökoha pean ma saama, mõtlesin ma. Ma kandideerisin sinna samal päeval kui olin ühe töösuhte lõpetanud. Istusin kodus, telefon hääletu peal ja isegi mitte kaasas (vahel juhtub ka seda) ja kuna ma olin tänu Ida mängudele telefonis maha keeranud kõik teavitused – sh ka vastamata kõned ja sõnumid – nägin ma alles kaks päeva hiljem, et mind oli sinna vestlusele kutsutud. Sõnumis seisis, et “Teid on raske tabada, kuid kutsuksime Teid vestlusele”. Helistasin tagasi ja tänasin, kuid tajusin kohe, et suhtumine minusse oli tõrges, sest mis mõttes inimene ei vasta telefonile, kui ta on just kuhugi kandideerinud.

Ma läksin vestlusele. Olgu enda saba liputamiseks öeldud, et väidetavalt olin ma ainus kandidaat, kes kutsuti kohale hoolimata sellest, et ma ei osanud soovitud keeli (prantsuse ja saksa). Vestlus läks fantastiliselt. Mina olin enesekindel, teadsin, millest räägin ja teadsin, mida soovin. Neile avaldas see muljet. Mind kutsuti edasi järgmisse vooru. Selleks tuli teha ka kodutöö – uutele turgudele sisenemise strateegia. Ma suhtun muidu sellistesse kodutöödesse skeptiliselt ja ei panusta palju, sest ma ei taha, et keegi hiljem minu ideid ära kasutab, aga seekord ma panustasin, tegin ettevalmistusi, harjutasin. Ma olin valmis. Ma teadsin, et ma saan selle töökoha. Mu presentatsioon oli suurepärane. Päev enne vestlust läksin ma sõbrannaga kohvikusse, lihtsalt korraks istuma. Telefon oli mul hääletu peal, sest ma olin just tulnud ühelt koosolekult ja unustanud. Kui ma hiljem kella vaatasin, ei näinud ma muidugi ühtegi teavitust. Järgmisel hommikul hakkasin ma igaks juhuks kontrollima vestluse kellaaega ning avastasin oma õuduseks, et vestlus oli olnud eelmisel päeval. Sel ajal kui ma olin sõbrannaga kohvikus olnud, vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel vestluspaigast. Kui ma oleksin oma telefonis näinud vastamata kõnesid oleksin ma veel vestlusele jõudnud. Ma saatsin meeleheitliku meili, et tõesti olin päevad sassi ajanud ja sain teise võimaluse teha oma vestluse zoom´is. Mul õnnestus, nii nagu ma olin arvanud, neile muljet avaldada ja neid veenda, et ma ei ole tööalaselt selline udupea nagu olen mulje jätnud. Ma tegelikult ka ei ole – töö ja kodu Eveliis on täiesti erinevad – aga see ei ole antud hetkel oluline.

Jäänud oli viimane nö voor. Soovitused endistelt tööandjatelt. Ma mängisin ausat mängu ja andsin viimaste tööandjate kontaktid. Ühele neist veel helistasin, et kuule ole nüüd mees, ma tahan väga sinna tööle saada, et anna hea soovitus. Ta lubas. Tegelikult andiski, ütles, et klientidega olen suurepärane, et mul on head oskused asju lahendada ja mida kõike veel, aga lisas ka, et mul on distsipliiniga probleemid. Ma olin selle peale solvunud, aga kui hakkasin mõtlema, siis jah, teatud mõttes on tal õigus. Ma tahtsin töötada nendest raamidest väljas, milles tema oli harjunud 20 aastat toimetama, me vaidlesime ja kaklesime sel teemal päris palju, ma hakkasin talle palju vastu ja seega oli tal ju vaid õigus, aga seda tausta ei saanud teada uus potentsiaalne tööandja. Ühesõnaga ei jätnud see tagasiside minust kõige paremat muljet uuele potentsiaalsele tööandjale. Kuu aega hiljem kutsus too tööandja, kes mind oli nimetanud distsipliiniprobleemidega töötajaks, tagasi. “Sinusugusest inimesest on siin väga puudu,” ütles ta, “sinu oskustest ja müügist jääb puudu,” ja oli nõus mulle pakkuma pudrujõgesid ja piimamägesid. Veider eksju?

Teiselt endiselt tööandjalt sai uus potentsiaalne tööandja teada sama, et kliendid olid rahul, kõik sujus, aga ma ei tahtvat telefonile ja meilidele vastata. Ma solvusin. Aga kui mõtlema hakata, siis oli ka neil õigus. Ma ei tahtnud töövälisel ajal tööga tegeleda, ma tahtsin, et igaüks teeks ise oma tööd ja mina ei peaks olema sekretär. Ma tõepoolest ei vastanud teatud ajal meilidele ja kirjadele. Kas nad mainsid ära, et olen mitme nende tänase võtmekliendi olemasolu taga. Muidugi mitte, nende jaoks ei muuda see teadmine ega info edastamine midagi. Minu jaoks oleks tol hetkel muutnud palju. Ühesõnaga tausta teadmata ilmselgelt head muljet nende tagasiside minust ei jätnud.

Kas ma sain sinna tööle? Muidugi mitte. Ma jäin väidetavalt teiseks, olles väidetavalt kõige kõvem kandidaat, kelle esitlus oli kõige parem (“Me peaksime ise ka need asjad töösse võtma, mis sa välja tõid,” ütlesid nad mulle tagasisides. Tänks, et mu ideed endale võtsite), aga nad valisid kandidaadi, kes nende endi sõnul “tundus igavam, kuid kindlam, safe choice”. Ma lakkusin selle eitava vastuse pärast pikalt haavu. Kuniks ma sain aru, et nii pidigi minema ja ma ei oleks sinna sobinud, sest “safe choice” ma ju tõesti enda kohta öelda ei saa. Ma tean, et ma olen väga hea töötaja, kuid minu töömeetodid ei ole nö klassikalised, nende üle saab kas vaielda või neid usaldada (ja näha hiljem tulemusi).

Olles piisavalt palju kokku puutunud persoonibrändingu ja turundusega jäin ma peale neid kolme kandideerimist analüüsima, mis on minu persoonibränd. Mida räägitakse minust kui mind toas ei ole. Ma sain ju teada palju positiivset – enesekindel, loominguline, hea suhtleja, aga ka piisavalt palju sellist, mis mind heast küljest ei näidanud – distsipliini probleemidega ja ei vasta kõnedele (= ei tee tööd). Blogija ka. Mõnele blogijale võib tulla üllatusena, aga “blogijaks olemine” ei ole alati plussiks. Tollel viimasel kandideerimisel toodi ka see välja. Ma ei olnud otseselt oma persoonibrändi peale varem mõelnud, selles valguses, et kes ma olen teiste jaoks, millega ma seostunud, mida räägitakse minust siis kui mind ei ole toas. Mäletate ma küsisin teilt mõnda aega tagasi, mis on esimene sõna, mis teil minuga seostub IG story´s? Seal oli jällegi palju positiivset, palju sellist, mis mind ennast üllatas, et te nii positiivselt minust arvate, aga seal oli ka naljakaid arvamusi, mis panid mind muigama, sest ma tundsin end ära. Muuhulgas “unustaja”, “sekeldused”, “seiklused”, “lõbusad vahejuhtumid”, “juhtub vaid minuga”. Nii ju täpselt on. Neid ei saa võtta must-valgelt, need iseloomustavad vaid osakest minust, aga kui te oleksite öelnud need sõnad tollele potentsiaalsele tööandjale, siis tema ei oleks muianud, ta ei oleks ju teadnud tausta ning ilmselt poleks mind teise voorugi kutsutud. Seega minu persoonibränd on segu enesekindlusest, teadmistest ja blogis avaldatud juttudest.

Mis ma selle jutuga tahan öelda? Tegelikult mitte midagi olulist. Tahtsin lihtsalt jagada, kuidas osake minulikku unustamist, naiivsust, asjade kokkulangemist, konteksti muutusid tänaseks päevaks üheks lõbusaks kandideerimislooks. Kui siis vaid kaks soovitust. Üks kandideerijatele: olge enesekindlad, ärge unustage, mitte vaid teie ei pea avaldama muljet tööandjale, vaid nemad peavad samuti veenma teid, miks te peaksite tahtma seal töötada! Ja teine taustauuringu tegijatele: asjakohasus ning allikakriitilisus on olulised võtmesõnad. Mõelge enda peale – kas teie nö kodumina on sama mis töömina?

Kas ma siis kuhugi ka tööle läksin? Läksin. Hoopis neljandasse kohta. Nemad olid guugeldanud mind. Mina neid. Nemad olid enesekindlad. Mina olin enesekindel. Meie persoonibrändid klappisid.

Kallis riik, aitäh!

Ma olen oma valdkonnas hea, julgen isegi öelda, väga hea spetsialist, ma olen haritud, intelligentne, töökas, ma armastan oma tööd. Lisaks sellele olen ma ema, küll ühe lapse ema, aga siiski ema, kellel on läinud lausa nii halvasti, et laps on andekas ja selgub, et ka ambitsioonikas. Me elame maal, laps käib maal lasteaias, aga mina käin linnas tööl. Teate küll, mida see tähendab. Maal ei ole sobivaid huviringe varnast võtta ja ega tööga on ka sama lugu. Muidugi midagi ma leiaksin, aga panite tähele, ma olen väga hea spetsialist. Kui ma ei töötaks oma valdkonnas, siis see oleks ande raiskamine. Sama on ka minu lapsega. See oleks ande raiskamine kui ma temaga ei tegeleks ja teda õigetesse huviringidesse ei veaks. Ehk siis ma sõidan kaks korda nädalas sada kilomeetrit vaid selleks, et mitte raisata oma ja lapse annet. Tulen hommikul varem tööle, et saaks varem töölt ära minna, sõidan lapsele järele, läheme linna huviringi ja siis tagasi koju. Ta tahaks veel viiulit ja klaverit ka õppida ning isegi eelkoolis käia, aga teate, see logistika muutub liiga kurnavaks. Kaks korda nädalas jõuan ma koju hilja õhtul. Olen täitsa väsinud sellest edasi-tagasi sõitmisest.

Mul on hea meel lugeda, et minu armas riik on ühtäkki muutunud nii mõistvaks töötavate emade suhtes. See on tänuväärt asi, liiga pikalt on meie riigis “tähtsaid töid” teinud vaid keskealised mehed. Rõõm on lugeda, et lõpuks ometi on riik toetav naiste karjääri tegemises. Seega ütlen juba aitäh ette. Mille eest, küsite? Ikka selle auto ja autojuhi eest, mille te mulle saadate*, et töö- ja eraelu hõlbustada, et ma ei peaks oma pead vaevama logistikaga, vaid saaksin olla pühendunum ema, abikaasa ja töötaja. Võib olla oleks mul isegi rohkem aega sõprade jaoks. Aitäh! Suurt autot ei ole vaja, sest ikkagi vaid üks laps, kuid kui tohib paluda, siis piisavalt suur, et koer ka pagasnikusse mahuks. Täitsa isegi mõni Kia linnamaastur ajab asja ära.

Kui autojuhisoovijaid on hetkel liiga palju, siis pole hullu, mul on teine lahendus ka pakkuda. Tööandja maksud võiksid töötava ema kohta olla nii palju madalamad, et tööandja jääks ellu kui maksaks mulle palka vahemikus 3500-6900 eurot. Siis mul ei oleks autot ja autojuhti vaja, ma saaksin endale lubada lapsehoidja ja isikliku autojuhi. Täitsa ise maksaks oma taskust. Üldse ei tahaks riigilt abi. Aga ma saaksin hea ema olla. Ja hea abikaasa. Ja hea töötaja. Hea spetsialist.

Aitäh!

Ja kui juba tänamiseks läks, siis tänan sind,armas riik, ka selle eest, et Selveris 10-tunniseid tööpäevi tegevate emade lapsed võivad poest tasuta šokolaadi võtta.

Aitäh veelkord!

*Kui täna auto toote, siis ärge enne üheksat tulge, mind ei ole kodus varem. Autojuht võib alustada tööd lausa uuest nädalast, mul see nädal on juba ära organiseeritud.

Motivatsioonikirjad

Meelis kirjutas sellest, kuidas kandideerimistel palutakse teha kodutöid, et näidata oma sobivust ametikohale ja kommentaari asemel mõtlesin, et kirjutan hoopis postituse sel teemal. Ma olen ka töökuulutusi vaadanud ning mõnikord mõni koht on tundunud huvitav, et leian end mõttelt, et kandideeriks. Loen läbi töö ülesanded, nõuded ja mida pakutakse – kõik on okei. Ja siis on pisikeses kirjas “kandideerimiseks saada oma CV ja motivatsioonikiri, miks sina oled parim kandidaat”.  Ma jätan kandideerimata, sest ausalt ma lihtsalt ei viitsi neid motivatsioonikirjasid saata. Mida ma sinna kirjutan? Olen parim kandidaat, sest “sisestan need omadused, mida nõutakse” ja lisan mõned tööalased saavutused? Mida põnevat sealt tahetakse välja lugeda? Uue nõudena kandideerimisel olen näinud, et soovitakse videoformaadis motivatsioonikirja. Ka need kandideerimised jätan ma kõrvale. Ma ei ole fotogeeniline inimene, veel vähem videogeeniline ja ma ei taha seda teha. Kui te ütlete mulle siin, et aga kuidas sa siis teed videokonverentse ja koosolekuid, siis see on hoopis teine asi. Siis mul on vastas inimene, kes tahab rääkida mingist konkreetsest teemast, mitte ei taha vaadata, kuidas ma videos välja näen/räägin. Jah, nõus, et teatud ametikohal  võib video nõue olla omal kohal, aga ikkagi olen ma arvamusel, et esimese hooga peaks ettevõte end kandideerijatele nö maha müüma ja siis juba järgmises voorus võiks anda väikese (väikese! mitte sellised nagu Meelis välja tõi) tööülesande, et näha,kuidas inimene hakkama saab.

Ma arvan,et kandideerimisel annab esimese hooga CV, kus on kirjas ka piisavalt lisainfot, piisava ülevaate, et tööandja saaks teha valiku, miks tema seda kandidaati oma tiimis näha tahaks.

Koduste ülesannete andmise suhtes olen Meelisega nõus. Hiljuti oli üks väga huvitav tööpakkumine, kuhu ma oleksin oma CV-ga võinud tegelikult kandideerida, aga vaatasin kodust ülesannet, mis oli kohe kenasti välja toodud ning panin selle tööpakkumise kinni. Natuke kripeldab, aga see ülesanne oli nii ettevõtte spetsiifiline, et valikuid oli minu jaoks kaks – kirjutada kaasa mingi mõttetu teoreetiline mull või kulutada päevi, et otsida kokku taustainfot, mõelda välja strateegiad, kuidas neid panna tööle ja omavahel sobitada. Ma ei valinud nagu aru saite kumbagi varianti. Esimene ei oleks mu meelest midagi juurde andnud ja teise variandi puhul tekkis mul samuti tunne, et teen ära töö, mida keegi võib hiljem kasutama hakata ja seda ei taha üldse teha. Mul endal ei ole küll kandideerimiste juures kogemusi, et keegi hiljem mu ideid ära kasutab, aga muidu tööalaselt on ideede varastamine ikka väga tuttav teema. Sellest ilmselt ka mu skeptilisus selliste ülesannete suhtes.

Kuidas ja kuhu ma siis kandideerin kui tingimused ei sobi? Õnneks ei ole pidanud palju kandideerima ja õnneks on kandideerimiste puhul piisanud ka CV saatmisest. Aga ma olen motivatsioonikirjasid ka kirjutanud. Siis kui tunnen, et CV ehk ei anna täpset põhjust, miks ma arvan, et ma sobiksin. Näiteks kui valdkond on ikkagi täitsa teine, aga iseloomuomadustelt ja hariduselt ning hobide poolest sobiksin. Kui ma aga kandideerin müügijuhiks ning mu viimased töökogemused aastast aastasse on olnud müügi juhtimine, siis tundub kuidagi jabur kirjutada motivatsioonikirja, miks ma arvan, et olen parim kandidaat. See peaks CV-st välja tulema.

Milline sõit!

Sirvisin öösel kui und ei olnud Perekoolis (jah, influentserite teemas, mis muidugi on 99% TL+J armastuseloo teema), aga muuhulgas jäi mulle silma ka kellegi kahjurõõmus kraaksatus, et Ebapärlikarp jäi ka töötuks kuigi oli just rääkinud töökohavahetusest ning leidsin end mõttelt (lisaks sellele, et inimesed on mõtlemisvõimetud idioodid!), et kui koroonakriis teid (neid) ei puudutanud ega räsinud, siis teil vedas täiega. Mul ikka keeras korraks kogu elu peapeale. Alustame sellest, et ka mina olin alles uues töökohas alustanud ning minu töö ülesandeks oli leida uusi kliente, aga koroonaajal müüa meie tooteid uutele klientidele, kes polnud meist ei kuulnud ega meid näinud, tundus üsna eskimole jää müümisena. Töömahud kukkusid, projektid jäid ootele, messid lükati edasi ja tühistati, ka meie ettevõtet ootas ees koondamine. Kes on need, kes saavad koondamisteate esimesena? Jah, need, kes viimasena on tulnud. Ehk siis teiste seas ka mina.

Õnneks oli mulle samal ajal tehtud ka üks tööpakkumine, mis tundus täiega minu tassike teed (mida ma esialgu siiski ei plaaninud vastu võtta, sest mul oli töö olemas) nii et ma otseselt krokodillipisaraid ei valanud ja ütlesin, et I’m in. Aga ka siin oli üks aga – selle tööga oli lugu selline, et ega suurt midagi teha ei oleks saanud, sest pool tööst oleks olnud Norras, kuid maailm nagu me teame oli lukku pandud, samuti olid lukku pandud need poed, kellega ma seal oleks pidanud töötama. Ühesõnaga ootas mind too töökoht, aga mõne aja pärast. Paar kuud oleks ma pidanud hakkama saama suhteliselt ilma sissetulekuteta. Ikka ei valanud ma krokodillipisaraid, sest Marekil oli ju töö olemas. Tõmbame vöö koomale ja saame ikka hakkama, mõtlesime me. Kuniks Marek koondati. Sellest sürreaalsest kogemusest võite lugeda “hüpoteetiliste lugude”-sarjast. Marek tegi nalja ja ütles, et meil vist käibki nii, et kaotame tööd kriisiajal, ka eelmise kriisi ajal (2008) jäime me koos töötuks. Ei tundunud just kõige lillelisem seis. Okei, Töötukassa toetusega just selle pärast ei pidanud muretsema, et kuuse alla jääks, aga ega muudeks kohustusteks väljavaated väga head ei olnud.

Minu õnneks on mu hobi turundus, ma ei ole seda õppinud ega selles valdkonnas otseselt töötanud, kuid see lihtsalt pakub mulle huvi ning omal kodukootud moel mulle tundub, et mul tuleb ka täitsa okeilt välja. See hobi tuli siin kasuks, sest kui otse müüa ei saa, siis turundada oli koroonaajal ikkagi vaja. Nii õnnestus mul ikkagi poole kohaga tööd teha. Marek nagu me teame läks Pranglisse ehitama. Ehitamine on jällegi tema hobi ja tuli siinkohal kasuks. Nii me selle koroonaaja ära tiksusime ja ellu jäime, mõned kohustused tõepoolest jäid sel perioodil täitmata ja ega neid tagantjärgi lappida lihtne pole, aga midagi muud ka teha ei olnud.

Ja siis korraga sai koroona otsa. Maailm läks natukene lahti ning mulle tuli korraga kaks tööpakkumist, lisaks hakkas vaikselt taastuma elu ka selles töökohas, kuhu olin aasta alguses läinud ning kust, mind oli plaanis koondada (koondamisteade võeti tagasi). Esimest korda elus ei mõelnud ma südamega, nagu tavaliselt teen, vaid mõtlesin rahale ning võtsin vastu tolle Norraga tihedalt seotud tööpakkumise. Mis oleks mul saanud olla selle vastu, et sõita mööda Norrat ringi ja suhelda inimestega? Saada selle eest palka. Kõlas nagu unistuste töö. Kahe nädalaga sai mulle selgeks, et ei ole. Ma ei olnud enne töö vastu võtmist uurinud, kas saan ikka niimoodi kohe Norrasse lennata (ei saanud!) ning minu töö oleks laias laastus olnud üheksast viieni kontorilaua taga telefonikõnede tegemine. Mõte sellest pani mind õlgu võdistama. Kui ma Tallinnasse kolisin, oli mu esimeseks töökohaks kõnekeskus. Palk oli megahea tolle aja kohta, aga tööd sai tehtud hambad ristis ja vaid seepärast, et meil oli supertiim. Pooled meist olid niikuinii kursaõed, sest palju neid norra keele oskajaid tol hetkel ikka oli. Mu uus töö meenutas mulle seda kõnekeskust. See ei ole enam 2020 aastal minu töökoht. Nii mu karjäär selles töökohas kahenädalaseks jäigi.  Vaatasin just kontot, et arve on neil muidugi veel maksmata (vana hea klassika!), loodan, et ei pea siin oma raha taga ajama hakkama nagu eelmisel aastal ühes teises kohas, kuhu ma meeltesegaduses tööle läksin. Ka ei olnud ikka üldse minu koht. Ju mul siis oli eelmisest tööst nii kopp ees, et võtsin vastu kohe esimese suvalise pakkumise.

“Ah, sa leiad niikuinii kohe uue töö,” öeldi mulle kui ma detsembris töötuks jäin ja te ei kujuta ette, kuidas see mind vihastas. Mitte selle pärast, et ma oleks kahelnud, vaid ma kogu aeg mõtlesin, et jaa, kindlasti leian, aga selleks võib ikkagi kuu või paar aega minna ning ma ei taha rahalist auku, mul on niigi veel natuke raske sealt välja ronida, aga ma olen juba nii servani ulatumas, et enam masenduses just ei ole. Seekord sain ma kodus olla tervelt ühe päeva ning olen kenasti tagasi seal, kus aasta alguses alustasin. Jube lahe on.

Tahate ma viskan lõppu ühe klišee? Kui armastad oma tööd, siis ei pea sa kunagi elus töötama. Ma vist olen sellise töö leidnud. Eksport ja turundus käsikäes. Brändi juures, mida olen aastaid varasemalt juba fännanud.

AlinaBirjuk-7232AlinaBirjuk-7384AlinaBirjuk-7514AlinaBirjuk-7758AlinaBirjuk-8155AlinaBirjuk-8012AlinaBirjuk-7887AlinaBirjuk-7908AlinaBirjuk-8204AlinaBirjuk-8220AlinaBirjuk-7212

Fotod eilsest influencer-üritusest: Alina Birjuk

 

 

 

 

Kuidas süümepiinadega hakkama saada

Igal suvel on mul sama tunne. Tunne, et ma olen üks kehv lapsevanem. Ei, mitte selle pärast, et ma Idaga pahandan ja ta peale häält tõstan aegajalt (mida ma küll ka täna tegin ja tunnen, et täna on see päev, kus lisaks vabanduse palumisele tuleb ka last natuke asjadega ära osta), vaid sellepärast, et ta lasteaias käib. Just see, et ta päevad on pikad. Tal endal ilmselt ei ole küll selle vastu mitte midagi, aga kui ma kell seitse hommikul olen esimene lasteaia ukse taga ja kell kuus õhtul viimane, kes lapsele järele läheb, tunnen mina süümepiinu.

Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata. Ma lähen vara hommikul tööle, aga vahemaa pärast linnaga ei jõua ma siiski nii palju varem, et saaksin piisavalt palju varem õhtul liikuma hakata. Või siis läheb aeg liiga kiiresti ja enne kui ma arugi saan, on kell pool kuus ning lasteaeda jõuan ma poole seitsmeks. Poole seitsmeks õhtul! See on 12 tundi lasteada. Sama hästi võiksin ma ta mingisse ööpäevaringsesse lasteaeda pista tundub mulle vahel. “Tule mulle rattaga järele!” palub ta viimasel ajal. Jah, ma võiksin, oma kehakaalu arvestades lausa peaksin seda tegema, kuid kui ma veel kodust hakkaksin peale tööd rattaga liikuma, jõuaksin ma kohale alles siis kui lasteaed suletud on. Mulle meeldib tööl käia, noh nii laias laastus, aga mulle üldse ei meeldi need vahemaad linnaga. Pagana raske on töötav, ja maal elav, ema olla!

Sel nädalal olen ma püüdnud seda kõike leevendada sellega, et oleme õhtul läinud näiteks Keilasse parki. See on megailusaks tehtud. Lausa uskumatu mu meelest, et Keila, millest ma siiani suurt pidanud ei ole, on muutumas nunnuks ja armsaks linnakeseks.

Eile (kuna ma jälle rattaga ei jõundud, sest koosolekud venisid tunduvalt pikemaks kui ma olin planeerinud) lubasin ma tal sõbrannadega Ääsmäel mängida. “Pool tundi maksimaalselt!” lugesin ma talle sõnad peale. Jajah, poolteist tundi hiljem olime me ikka kohalikus skatepark’is. Ei, ega ma ei kurda. Tegelikult oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel seal toimetavad ja seletavad ja jooksevad ja lõbutsevad ning ma ise hakkasin kuidagi seda kanti hoopis teise pilguga vaatama, nii et hakkas täitsa meeldima, aga kogu nende õhtuste tegevuste juures on üks teine “aga”. Teistmoodi süümepiinade-aga.

Kodus on kõik tegemata. Pesu kuivab mul nööril juba kolmas päev. Taimed jäid eile kastmata. Aknad on pesemata (kuigi lubasin, et teen selle ära). Muru on niitmata (nüüd kui võililled on ära õitsenud, siis on rõve). Sada muud asja veel. Lisaks on mul pooleli mõned projektid, aga kui Ida kell üheksa ära kustub, siis tunnen ma, et tahan ise ka magama minna. Lihtsalt ei ole jõudu arvutit lahti teha. Peaks, aga ei jaksa. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et söögiks ostan ma kaasa paki lihapalle, viskan need fritüüri või teen meile mõned võileivad. Ei mingit tervislikku, vaheldusrikast toitu siin. Ja nädalavahetusel kui võiks, siis ma lihtsalt ei viitsi. Tuleb see miks-ma-ei-ole-hea-perenaine-süümepiin veel lisaks peale. Ja siis ma naudingi kui keegi tuleb külla, kes tahab süüa teha. Jube egoistlik minust, aga mis ma teen kui ma olen väsinud igasuguks gurmeeks?

Homme plaanisin ma sõita Tartusse. Ma ei ole oma sõbrannasid nii ammu näinud ja meil on Valgamaal õhtusöök üle saja aasta. Ma olin nii elevil. Täna ma enam ei tea, kas mul on võimalik sinna sõita. Jah, ma tahan, jah, ma tean, et peab puhkama, aga samas ütleb mu kohusetunne, et üks tööasi on nii oluline, et see on vaja ära teha nädalavahetusel. Saaksin Ida saata ta sõbranna vanematega loomaaeda ja ise ehk need asjad valmis teha. Teine osa minust, see muretu ja “lükka kõik homsesse”-mina, ütleb, et taevas ei kuku alla ja ma ei saa kõike enda õlgadele võtta, teadmata isegi, kas keegi seda tegelikult hindab. Siis aga tuleb jälle see tüütu süümepiina-mina õlale koputama ja ütleb, et sa pead seda tegema. Ma tunnen justkui kohustust.

Marekit ei ole veel viis päeva. Ma tunnen, et ma ei saa sellega hakkama. Mõistan ta põhjendust, aga tunnen ikkagi, et ei saa hetkel hakkama üksinda. Liiga palju on teha, liiga vähe on aega, liiga palju on segaseid asju. Täna ärkasin ma 4:30! Issand, need süümepiinad lasteaia, töö, kodu ja sõprade pärast ajavad mind hulluks. Miks mu sõbrad üldsegi nii kaugel peavad elama?

 

 

Tööturg, oskused, enesehinnang ja vanus

Erinevatel põhjustel olen ma viimasel ajal palju rääkinud oma tuttavatega tööturust, kandideerimistest ja muust sinna juurde kuuluvast. Minul endal (ptüi ptüi ptüi) on tööle saamistega läinud hästi, natukene liialdades võin ma öelda, et olen saanud kõik töökohad, kuhu ma olen kandideerinud. Kui liialdamine ära võtta, siis saan ma öelda, et olen saanud kõik need töökohad, kus mul on olemas olnud vajalikud oskused ja kogemused. Lihtne. Kui on otsitud norra keelt oskavat ekspordi müügijuhti, siis ma olen selle koha ka saanud. Ei, see ei ole mingi enda saba liputamine siin, vaid fakt. On vaja olnud konkreetset inimest ja ma olen sobinud oma profiiliga. Küll aga olen ma kandideerinud ka kohtadele, mille kohta ma olen mõelnud, et ohh, see oleks lahe ja ma õpiks selle täiega ära ning mulle meeldiks. Näiteks olen ma kandideerinud kordi turundusjuhiks, sest “mulle ju meeldib turundus”. Mind ei ole isegi vestlustele kutsutud. Arusaadavatel põhjustel ju tegelikult, aga siis ma ei saanud sellest aru ja mõtlesin, et mis neil viga on. Nüüd, kui ma olen olude sunnil pidanud turundusega ka mingil määral tegelema, siis ma saan isegi aru, et see ei ole üldse minu teetassikene. Jah, vastab tõele, et mulle meeldib semiootika, reklaamikeel, sotsiaalmeedia, ideede genereerimine, aga ma näen ise, et sellest ei piisaks, et olla mõne maineka ettevõtte turundusjuht. Turundusjuhina tahaksin ma pakkuda välja midagi “vau-efektiga”, mitte vaid influencer-reklaami ja kehva reklaamikeelega tekste, mis üheksal juhul kümnest satuks “meediapärlite gruppi” rappimiseks. Ei, seda ma ei taha, aga rohkemaks pole annet. Parimal juhul võiks ma olla turundusassistent, aga riskides kõlada ülbena, ütlen ma, et seda ma lihtsalt ei tahaks. Assistendi kohaks olen ma ülekvalifitseeritud.

Ülekvalifitseerituks olemise üle on kommenteerijad siin ja seal blogis ning kommentaariumites palju ilkunud. Mina ei taha sellel teemal üldse sõna võtta, ma ei ole personalijuht ja ma ei tea selliseid asju, küll aga tahan ma rääkida “ülekvalifitseerimise” teistest aspektidest. Kui turundusjuhi oskustega inimene kandideerib assistendiks, siis juba CV järgi peaks olema aru saada, kas on üle- või alakvalifitseeritud. Milleks raisata enda ja kandideerija aega üldse vestlusele kutsumisega. “Ah, see on lihtsalt viisakas moodus “ei” öelda,” ütlete te võib olla. Mõnikord kindlasti, aga mitte alati. Mul on üks tuttav, kes kandideeris ametikohale, mille jaoks ta oli ilmselgelt ülekvalifitseeritud, aga kuna vanuse tõttu (sinna me veel jõuame!) ei kutsutud teda vestlustele ametikohtadele, kus ta oleks olnud absoluutne spetsialist, tippude tipp, hakkas ta kandideerima madalamatele ametikohtadele. Ühel vestlusel küsiti otse, miks te kandideerite kohale, mis ilmselgelt on teie jaoks vähe. Ta vastas ka otse, et palju rohkem valikuid ei olnud, vanus 60+ mängis oma rolli. Ta sai selle töökoha oma vastuste, oskuste, kogemuse ja nooruslikusse pärast. 60+ ei tähenda tööturul saamatut mamslit nagu tihti mulle tundub 20+ personalijuhid arvavad. Juba kuu aega hiljem sai ta ametikõrgendust. Kohale, kuhu ta ise ei oleks julgenud kandideerida enesehinnangu tõttu. “Ah, mis nüüd mina, ma ei oska,” on tema tavaline vastus. Seega ma tahan personalijuhtidele öelda, et kui inimene on päriselt ülekvalifitseeritud teatud ametikoha jaoks, aga tundub siiski, et sobiks seltskonda, siis andke see võimalus alustada madalamalt kohalt ja end kas üles töötada või et lööb reaalsus jalaga näkku, et pole selles valdkonnas üldse pädev. Mina näiteks enam turunduse valdkonda ei kandideeri(ks vist).

Ma olen pidanud erinevaid ameteid, kuid tänaseks tean ma, et minu tugevuseks on ekspordi müügi juhtimine. Miks? Esiteks loomulikult see, et ma olen sellega tegelenud peaaegu 20 aastat, see annab teatud kogemustepagasi, aga teiseks ja hoopis olulisemaks on see, et see tõesti meeldib mulle. Ma ei saa ega oska teha tööd, mis mulle ei meeldi. Mäletate Mutrikest, kes töötas kliendihaldurina Suures ja Tähtsas Ettevõttes. Ma läksin poolteist aastat tööle nii, et mul sees keeras, ma ei tahtnud seda tööd teha, mul ei olnud selle töö vastu mitte mingit kirge ja ausalt, mul ei olnud sooja ega külma, kas mõni mutter või polt jäi kliendile saatmata. See töö oli igav ja üksluine. Mulle ei sobi vaid 8-17 kontoris istumine. Ma tahan ringi liikuda, kliente nö ära moosida, mulle meeldib näha ja  kui erinevad on inimeste tüübid, kui erinevaid taktikaid tuleb otsida ja leida, kui palju on turud muutunud aastatega. Ja kui palju on mu enesekindlus muutunud aastatega. Ma olen selles valdkonnas hea, sest see meeldib mulle ja pakub tõelist pinget. On üks teine valdkond ka, mis mulle pinget pakub, aga sinna on veel pikk maa käia ja sellest saab ilmselt siiski vaid hobitöö.

Ma tean ekspordiinimesi, kes on mulle suureks eeskujuks, keda ma alati kuulan ja kelle poole ma alati pöördun kui mul on tööalaseid küsimusi, kellega mulle meeldib vestelda, arutleda ja kellega me võime eksporditeemadel jääda rääkima nii kauaks, et ei pane isegi tähele, et teised seltskonnas haigutavad. Üks selline ekspordijuht otsib juba mõnda aega tööd. Ta on vanuses 50+. Tal on olemas kõik isikuomadused ja teadmised, et olla tippude tipp ja nõutud spetsialist, kuid kui te arvate, et teda kutsutakse pidevalt vestlustele, siis te eksite. Te võite mulle vastu vaielda, aga ma ütlen teile, et selleks põhjuseks on vanus. Kui ta saab lõppvooru, siis jääb ta teiseks 30+ inimese järel. Ja uskuge mind tegu ei ole jällegi mingi kiilaka vanapapiga, vaid oma olemuselt nooruslikuma ja energilisema inimesega kui paljud 30+. Aga kardetakse, et ta on töökollektiivi jaoks liiga vana. See teeb tegelikult mind kurvaks, et Eestis kantakse maha täiesti tööjõulised inimesed, sest meil on ettevõtetes nooruse-kultus. On, ma tean, ettevõtteid, kus 50-aastased juhid meeleheitlikult püüavad olla nooruslikud ja värvivad oma halle juukseid, et näha välja nooremad kui nad on. Piinlik, muidugi, aga nii see kahjuks kohati on. 50 on uus 30, ma olen sellega nõus, aga see peab sellisel juhul tulema inimese sisemusest, mitte vaid välimusest.

Kümne aasta pärast on mul ekspordikogemust 30 aastat. Sellega võiks ju arvata, et kui tahan töökohta vahetada, ei ole mul mingit probleemi. Tänane tööandjate suhtumine vanusesse, aga ütleb mulle midagi muud. 50-aastaselt võin ma vaid loota, et keegi mind töövestlusele kutsub. Kui ma just silikoonrindu, juuksepikendusi ja miniseelikut kandma ei hakka, et noorem välja paista. Botoxita ma niikuinii enam ei saa.

Palun mulle üks hea ema tiitel nüüd!

Kui ma kolmapäeval Idale lasteaeda järgi läksin, ta mulle sülle hüppas, õpetaja ütles, et laps oli emast nii puudust tundnud, et õpetaja oli tal soovitanud lausa mõni minu riideese ööseks kaissu võtta, et oleks emme lõhn lähedal sain ma korraga aru, et ma tahan oma lapse jaoks rohkem olemas olla. Selles mõttes, et ma ei taha teda iga päev lasteaeda viia, sest ma pean. Ma ei taha talle öelda, et loomaaeda/Lottemaale/ kinno/rattaga sõitma läheme nädalavahetusel, sest emme on muul ajal tööl. Ma tundsin, et ma tahan seda vabadust, et ma saan meile lubada ema-lapse hetki just siis kui tundub, et vot täna on õige päev selleks. Ma tundsin, et ma tunnen puudust meie igakuistest Norra reisidest. Öösel üleval olles jõudis mulle kohale, et ma ei taha elada selleks, et käia tööl, vaid vastupidi. Niisiis võtsingi ma vastu otsuse, mis mind viimane kuu aega rõhunud on. Ma otsustasin, et ma tahan vähem tööl käia. Mitte vähem tööd teha, vaid vähem kontoris kohal olla. Oluline ja suur muutus, seda enam, et ma olen ennast alati pidanud pigem karjääriinimeseks kui emaks. Aga näed sa siis nüüd…. Ma tundsin, et ma tahan rohkem ema olla. Vähemalt seniks kuni keegi seda nii väga ootab ja vajab.

Muide, esimest korda elus on mul kerge hirm tuleviku ees, sest uued väljakutsed on ambitsioonikad, esimest korda elus on mul kurb midagi selja taha jätta, sest olukord oli niivõrd põnev, aga ma tunnen rahulolu. Seda sama enda uuesti üles leidmise rahulolu. Sel nädalavahetusel kupatasime me Mareki “jalust ära” Pranglisse, et saaksime kodus veeta ühe tõelise ema-tütre nädalavahetuse.

Ida sai endale uue ratta, mis tundus vana kõrval nii üüratu suur, et ma ei julgenud teda esimese hooga lahtigi lasta kui ta selle sadulasse istus. Ma ei tea, millal see juhtus, et ta nii suureks sai, aga selle ratta seljas tundus ta nagu täiesti koolilaps. Minu hirmul olid suured silmad, Ida sõitis rattaga nagu proff.

img_5293

See tähendas ühtlasi ka seda, et järgmisel hommikul taheti mind enne kukke ja koitu üles ajada, et me juba rattaga sõitma läheksime. Mul õnnestus seda pea 11ni edasi lükata, aga siis oli aeg oma ühe euro eest ostetud Uuskasutuskeskuse kummikud jalga panna ning välja minna. Ega siis väikene vihm meid ometigi ei takistanud.

Ma olen nii suveinimene kui üldsegi veel olla saab. Nii veider kui see ka ei ole, siis sel aastal olen ma aga hoopis sügist täiel rinnal nautinud. Isegi vihmasid ja tuult. Istud toas, paned küünlad põlema ja naudid kaminasoojust.  Või siis jalutad kerge seenevihma käes ja imetled sind ümbritsevat loodust. On ju ilus?

Eile, samal ajal kui mina kasside liivakaste puhastasin, käis Ida õunu korjamas. Ma ei teadnudki, et meil aias nii magusad ja maitsvad õunad olid. Vot see on see, kui pole aega enda ümber ringi vaadata. Kuna me mõlemad sattusime õuntest nii vaimustusse, siis oli meil loomulikult vaja täna uue saagi järele minna.

img_5310

Ida korjas tuppa kaasa ka seeni, millest kastet teha, aga millegi pärast tundus mulle ohutum need aknalauale “kasvama” panna. “Miks me nendest süüa ei tee?” küsis Ida. Vastasin, et ma ei tunne seeni ja igasuguseid seeni ei tohi süüa, need võivad mürgised olla. Ida vaatas mulle otsa nagu oleks ma maailma kõige rumalam inimene ja vastas, et tegelikult vaadatakse internetist järele, millised seened süüa kõlbavad. Nojah.

img_5301

Me saime hiljuti endale köögiviljaspagetimasina. Valio koostöö raames sain ma endale Delimanost valida mingeid tarvikuid ja kuigi ma väga sellesse lõikurisse ei uskunud, tellisin ma selle, sest Idale meeldib nii süüa teha ja ma teadsin, et see pakuks talle rõõmu. Ma ei eksinud. Me oleme kolmapäevast alates pidanud viilutama, hakkima ja spiraalideks lõikama kõike, mis vähegi annab.

Isegi kapsahautis tuli ära spiraalitada ja teate ma pean ka ütlema, et see masin on täiega fun ning töötab megahästi. Ma küll ise ei pidanud selle eest maksma, aga iga kell käiks selle 29,99 välja, sest lapsel on nii palju rõõmu toidutegemisest.

Järgmiseks oli muidugi vaja hakata kooke tegema. Minu kõige nõrgem koht üldse. Ma ei oska. Ida arvas, et peaksime tegema kurgikooki, kuid siinkohal keelasin ma natuke tema loovust ja pakkusin, et ehk jääks kurk ikka salatiks ning võib-olla läheks vana hea klassikalise õunakoogi teed. Idal ei olnud vahet, peaasi, et sai köögis spiraalitada. Kapsahautis porgandi-küüslaugu ja sulatatud juustuga läks potti podisema (tulemus oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev! lihtne, aga maitsev!) ning ette tuli võtta õunakook.

Ma küll eile Instagrami scrollides mõtlesin, et peaks Thyme0ut retsepti järgi šokolaadikooki tegema, aga teades, et 90% tõenäosusega ma sama imelist tulemust ei saa, otsustasin ma, et sama hästi võin ma lihtsalt lasta Idal kõik asjad kokku segada ja ahju visata. Ma ise ei ole väga suur koogisõber, aga mulle meeldib kui toas on värskelt küpsetatud kaneeli-õunakoogi lõhn. Suurema osa ajast Ida ka lihtsalt teeb koogi valmis ja ise ei söögi, sest kui kook valmis, tuleb talle järsku meelde, et tegelikult ta ei söö pooli asju, mis koogi sisse pandud. Näiteks õunu.

Kipub vist nii olema, et mida suvalisemalt koogitegemisse suhtuda, seda parem on tulemus. Täiesti söödavad koogid tulid. Isegi Ida sõi oma kooki. Ma seekord olin targem. Tegin talle eraldi õunakoogi ilma õunteta.

Kas teile ei tundu, et see söögilaud, mis meil vanasti elutoas oli, sobib kööginurka valatult? Toas ei kasutanud me seda peaaegu kunagi, nüüd on see palju rohkem sihtotstarbeliselt kasutuses.

Saate aru, kell ei olnud veel lõunagi kui meil oli rattaga sõitmas käidud, õunad korjatud, kõik võimalikud juurviljad hakitud, pada podisema pandud, koogid küpsetatud. Ma tundsin end nagu oleks keegi mul hea-ema on nupu sisse lülitanud, sest kui ma iga muu hetk oleks öelnud, et kuule ole hea laps, lase mul nüüd natuke “Moodsat perekonda” vaadata, hakkasime me hoopis küünlaid tegema.

Pulberküünalte tegemine ei ole muidugi raketiteadus. Võtad pulbri, lisad eeterlikku õli ja torkad tahi sisse. Nende ainus miinus on see, et tahid kipuvad enne ära põlema kui küünal, aga selle probleemi saab ka litsalt lahendatud. Uuristad aga uue augu tekkinud vaha sisse, lisad uue tahi ja põlevad jälle.

See lillekesega kohvitass on mu vanatädi pärandus. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest. See seisis koos alustassiga klaasi taga puhvetkapis ja otseloomulikult ei kasutatud seda kunagi. Vaid vääääga erilistel puhkudel lubas tädi mul sellest lastekohvi juua. Mul on nii meeles see tunne. Nagu päris kohvitante sain ma koos peente prouadega laua taga istuda ja sellest imelisest tassist juua. Kujutage ise ette, milline haruldus see tass oli 30+ aastat tagasi. Pärast tädi surma tuli see otseloomulikult minuga Ussipessa. Koos alustassiga. Nagu te aru saate, siis kohe kui tädi valvas silm tassi eest ei hoolitsenud, suutsin mina oma karukäppadega selle ära lõhkuda. Ja siis ma imestan, kust Ida oma kohmakuse pärinud on.

Kui küünlavabrik laupäevaks oma uksed sulges, jõudsime me veel “Väike maja preerias” vaadata ja Nublu saatel tantsida. Kohmakuse on ta minult pärinud, aga tantsugeeni küll mitte. Ta võiks lõpmatuseni tantsida! Alles kella kolmeks tundsin ma, et nüüd hakkab minu patarei tühjaks saama. Ida ei suutnud ka ära imestada, et me ühe päeva jooksul nii palju teha olime jõudnud. Ilmselt teised, head vanemad, teevad selliseid asju kogu aeg ja naeravad nüüd vaikselt pihku, et no mis medalit sa ootad, aga mina tundsin küll, et ma oleks üht hea ema tiitlit väärt. Või klaasi veini.

Ida magab. Mina blogin, kallasin endale teise klaasi veini ja mõtlen, et mis me siis ülejäänud päevaga teeme. Jube mõnus on vahelduseks niimoodi aktiivselt laiselda. Ma pole pikka aega nii rahul olnud.

Ma lubasin Idal isegi elutoas onni ehitada. Ja kes mind teab, siis te teate, et see on ikka väga suur asi minu puhul.