Sattusime täna sõbrannadega chattima ja see tuletas mulle meelde ühe teise teema, mille peale ma olen mõnda aega mõelnud. Sõbranna jagas sel teemal oma instagrami storys mõtteid ja ma tookord mõtlesin, et jess, ma pole ainus, kes nii mõtleb.
Sest ausalt kui lugeda artikleid, vaadata telesaateid ja kuulata podcaste, siis võib küll tekkida, et olen ainus, kes nii mõtleb. Välja ei julge ka arvamust öelda, sest siis oled ettevõtlike ja/või spirituaalsete inimeste peale kade.
Uus kooliaasta ja maal elamine tekitab minus parasjagu stressi. Loomulikult loksub kõik lõpuks paika nagu ka eelmisel aastal, aga algus on ikka selline, kus ma mõtlen, et appikene, kuidas me kõik selle käima saame.
Selle olen ma välistanud, et Ida käiks Ussipesast kooli ja tagasi ise. Öelge, mis tahate, aga minu jaoks on 1,5 kilomeetrit pimeda metsa vahel käimist lapse jaoks liiga palju. Seega hommikuti ei ole muud varianti kui ma viin ta ise kooli. See on ka okei, sest kellaajad klapivad. Ma küll lootsin, et ehk pannakse buss ikka meie juurde ka käima, aga lootus olla lollide lohutus. Kolm kilomeetrit kõndimist olevat okei. Eks ta ongi, aga sõltub ilmselt asukohast. Jätkuvalt olen ma ka veendunud, et siin on karu käinud kevadel ja kui eile olid ukse taga veised, siis ei tekita sellist turvatunnet, et laseks lapsel üksinda siin jalutada.
Star FM tegi oma Facebooki lehel küsitluse, et kas retuusid on sobivad tööl käimiseks ja jällegi pean ma ütlema, et olin üllatunud kui paljud seda täiesti normaalseks riietuseks peavad, riietuseks, mis sobib ka tööle. Viimati üllatusin ma selle üle kui paljud ütlesid, et jätavad automaattanklas auto tankuri alla kui on ära tankinud JA maksnud, aga lähevad sisse poodi saiakest või kohvi ostma.
Teile ilmselt ei tule üllatusena retuuside mittearmastus. Ma tõesti ei suuda neid kunagi hakata võtma kui riideeset, millega sobiks käia tänaval, aga olen tänu Idale pidanud leppima, et nendega siiski käiakse igal pool. Nii et nii palju olen ma edusamme siiski teinud, et suudan lapse jalas retuusidega hakkama saada. Jätkuvalt ei ole mu esimene eelistus, aga ma pean tõdema, et ilmselt vist nii ongi, et emad (ja vanemad üleüldse) ei mõistagi oma laste moe eelistusi. Mäletate küll neid hiina kleite? Tagant järele mõtlen, et jubedad ju, aga näed tol hetkel muud ei tahtnudki kanda, kuigi mu ema ka ilmselt oleks eelistanud mind muus riietuses näha.
See postitus on mustandite all seisnud üle aasta. Ma olen ikka mõelnud, kas seda avaldada või mitte, sest ma pole kuidagi tahtnud, et inimesed teeksid vägivaldseid tõlgendusi, kuid õhtul tundsin, et pean selle teema endast välja rääkima. Kripeldab. Nimelt aegajalt jääb mulle silma, et inimesed räägivad, et mul on
töökohtades alati probleeme ja vahetan neid nagu sukkpükse. Ma ei saa aru, kust see tuleb. Ma olen siis püüdnud enda jaoks analüüsida seda teemat, et äkki ma lihtsalt olengi nii rumal, et ei saa aru, et kogu aeg mingid probleemid on. Muidugi on kohti, kus on probleeme olnud. Esimesena tuleb mulle ja ilmselt ka teile meelde Suur Ja Tähtis Ettevõte, millest minu blogikarjäär alguse sai.
Sealt tulin ma tõesti tüliga ära, aga oleme ausad, see oli ka üks väga s***t töökoht ning selleks, et oma normaalsus säilitada hakkasin ma anonüümset blogi pidama. Seda Mutrikese oma. See, et nemad blogile oma nime juurde panid, no mis ma oskan öelda. Tagantjärgi ütlen vaid, et täna oleksin ma selles situatsioonis, kuidas mind “koondati”, advokaadi palganud ja võitnud ka. Aga vahet ei ole,
see on esimene töökoht, kus ma sain aru, mida tähendab kui kolleegid on ussid, klatšijad, valelikud ja argpüksid. Ma ei kahetse midagi, sest sellest lõpust sai tegelikult alguse mu tööalane karjäär ning on viinud mind sinna, kus hetkel olen. Ma ei pea isegi silmas konkreetseid töökohti, vaid klišeelikult eneseleidmist. See ei tähenda, et ma igal pool lööks põlvega ukse lahti, vastupidi, ma olen õppinud, et mõnikord on omamoodi oskus ka asjad alla neelata, mitte alati vaielda ja kakelda.
Mul on üks tuttav, kes otsib äkki juba poolteist aastat tööd. Ma ei suhtle temaga igapäevaselt, aga iga paari kuu tagant annab ta mulle teada, et ühte või teise kohta on ta vestlusele kutsutud ja palub minu abi – küll tahab, et ma teeks ta eest ära proovitöö, küll tahab, et ma annaks tagasisidet teemade/proovitööde kohta, millest ma ei tea midagi, küll tahab ta arutada, kuidas ühest või teisest nõudmisest ära vingerdada või siis küsib ta, et mida ta peaks rääkima töövestlusel.
Ma olen talle sada korda vastanud ja konkreetselt, et mina ei saa tema eest tööd leida. Me ei käi enam koolis, kus üksteise pealt maha kirjutati. Ühe korra andsin ma talle siiski nõu kui ta eelmisel aastal ühe tööpakkumise sai. Ma ütlesin talle, et võtku see töö vastu. Töökohta saab alati vahetada, aga olla nii enesekindel, et kohe kohe tuleb parem pakkumine, on natuke oma võimete üle hindamine. Miks ma nii ütlen? Eelmine töökoht, kus kümme aastat tiksuti, saadi tänu tutvustele ja minu arvates ka ei ole teadmised kõige suuremad. St selles valdkonnas, kus kümme aastat tegutseti, ilmselt on, aga ei ole nii, eriti tänases turusituatsioonis, et olin haldusspetsialist, aga nüüd arvan, et sobin müügijuhiks, ostujuhiks, nõunikuks, turundusspetsialistiks, projektijuhiks. Kust inimestel tuleb selline arvamus? Ja isegi kui nõuetele ei vasta, siis ikka arvab, et osutub valitud kandidaadiks. Muudkui tahaks arutada ja küsida nõu. Jutt, jutt ja ainult jutt. Selle asemel, et võtta vastu oma oskustele ja kogemusele vastav töökoht. Aga ei, oli suvi ja veel oli alles kopsakas lahkumistasu ja ei taha ju 9-5 tööl käia ja sada häda. No selge. Tee siis ise midagi, kui 9-5 töö ei meeldi.
Paar kuud tagasi kuulsin ma temast uuesti. Ikka ei olnud midagi muutunud. Nagu lõputu küünlapäev. Jätkuvalt, muudkui väidetavalt koolitab ennast, kui tõesti koolitab, siis selles suhtes respekt, ja jätkuvalt otsib tööd. Küsib mult samu küsimusi ja saadab edasi oma vestlusi, kuidas teda töövestlusele kutsutakse. Palusin seda mitte teha, sest ausalt närvidele hakkas käima. Tegu ei ole südamesõbraga, vaid lihtsalt tuttavaga ja seepärast mind ausalt ei huvita enam see poolteist aastat lõputult käinud küünlapäev.
Siis tekkis vaikus. Paar nädalat tagasi oli ta uuesti platsis. Jälle kutsuti ta töövestlusele. «Aga kuule ole hea, anna nõu, mida vestlusel rääkida, ma ei ole selle valdkonnaga kokku puutunud eriti.» Ma andsin talle ühe lihtsa nõuande ja avaldan teile ka tõe – kui huupi suvaliselt kandideerida, siis ei saagi tööle saada. Tasuks kõige pealt selgeks teha, mis on see valdkond, milles ollakse pädev ja/või otsustada ära, mida teha tahetakse. 40-aastane inimene ei saa täna soovida hakata lenduriks ja homme elektrikuks. Ja siis imestada, miks ei lennufirma ega elektrifirma teda siiski ei palka. Kardinaalsetest karjäärimuutustest oleme me kõik kuulnud, aga siis on inimesel ka mingi siht mida soovitakse.
Ühesõnaga, mul on kohati kahju oma tuttavast, kes tööd ei suuda leida. Aga iga kord kui ma temaga jälle suhtlen, tahaks ma talle öelda, st ütlengi, et jumala eest, inimene, jutustamise asemel get a job!
Ma tegelikult plaanisin kirjutada kodukontori privileegist, et kas ikka on privileeg kui püüad teha tööd samal ajal kui koer ja laps ringi jooksevad, üks niutsub õue, teine nõuab süüa ja siis tuleb välja päike, nii et näed, kui must kodu tegelikult on ja tahaks hakata koristama, aga siis tuleb meelde, et ei saa, sest tööpäev ja siis tekib dilemma, et mida teha lõunapausi ajal, kas visata jalad diivanile ja juua kohvi või pesta pesu, sest ka pesukast ajab üle…Et kas ikka on privileeg? Aga siis meenus mulle, et üks mu tuttav jagas oma Facebooki lehel töökuulutust, mis sobis 120% minu oskustega, aga ma ei kandideeriks sinna mitte kunagi. Mitte et ma tööd otsiks, aga põhimõtteliselt.
Lugesin töökuulutust. Täpselt nagu otsitakse mind. Oskused, nõudmised ja kõik klapib. Jätame selle kõrvale, et pakuti “konkurentsivõimelist palka” (mis tihti selgub, et on mingi a la 1000 eurot bruto) ja lisaboonuseid vastavalt tulemustele (mida alati edasi lükatakse või ära unustatakse). Jätame üldse kõrvale selle, mida ettevõte pakub. Sest ma saan ju ka öelda, et minu jaoks on konkurentsivõimeline palk summa X – võta või jäta. Ma ei kandideeriks kunagi just tolle tuttava reklaami pärast.
Mis seal siis seisis? Toredad ühisüritused, reedesed koos kokkamised ja koogisöömised, palju sportlikke tegevusi, sportlikud väljakutsed on iseenesestmõistetavad, spordikompensatsioon ning töökaaslased kui sõbrad, kellega alati nalja saab. Muigate nüüd, et oh no, kui õudne, eksju! Ma mäletan kui ma kunagi Taanis ühel reedesel pealetööd “hyggel” käisin – oligi hästi tore ja midagi teistmoodi, ja mu tuttav rääkis, et paljud noored ei kandideerigi tööle kui reedeõhtust “hygge” ei pakuta. Ehk siis ühisüritust koos kolleegidega. Üks-kaks korda aastas ehk ongi tore, aga ma ei kujuta ette, et peaksin sellistel ühisüritustel kogu aeg olema. Ma tahaksin reedel koju minna, ja ega ju keegi ka ei keela, aga suure tõenäsosusega kaugeneksin ma kolleegidest ja minu peale hakatakse viltu vaatama, varem või hiljem tekiks konflikt. Muide, ma olen kokku puutunud töökohaga, kus tööintervjuul jäeti hästi positiivne ja professionaalne mulje (kui see välja arvata, et mulle öeldi otse, et tegelikult me ei plaaninud naisi isegi kaaluda sellele ametikohale, sest naised on emotsionaalsed), aga kui sinna tööle läksin, selgus, et naisi hinnati eelkõige selle põhjal kui sotsiaalsed nad olid. Oma tööd võis teha kehvemini, kuid peaasi, et kogu aeg oldi valmis pidutsemiseks. Ma ei liialda. Mulle meeldib ka pidu, aga oleme ausad, peol ja peol on ka vahe. Ma tahan pidutseda oma sõpradega ja kuigi ma võin kolleegidega väga hästi läbi saada, siis möödas on see aeg, kus ma arvasin, et iga naeratav kolleeg on sõber. Muidugi ei välista ma, et kolleegist võib saada sõber, kuid siiski on mul oma sõpruskond välja kujunenud.
Samuti ei ole ma sportlik inimene. Mind ei motiveeri absoluutselt ühised rahvajooksud või trennis käimised. Ei ole minu teetassikene, aga kui kogu kollektiiv käib ja ma olen ainus, kes ei käi. Kaua ma siis seltskonda sobituks? Sama on kookide küpsetamise ja söömisega. Mulle ei meeldi magus ja mulle ei meeldi küpsetada. Kokkamisega on teine asi, aga ka seda eelistaksin ma teha oma seltskonnas. Nüüd te kindlasti mõtlete, et issand, milline vingats, need ju puha boonused ja inimene vingub. Ei, ma ei vingu. Mu jaoks on väga oluline kokkuhoidev kollektiiv ja meeskonnavaim ning teatud spontaansed tähistamised, mulle meeldib kollektiiv, kus näiteks sünnipäevade tähistamine on lõbus vahepala, aga üheksal juhul kümnest on see vaid kohustus. Sünnipäevalaps toob oma tordi, saab vastu kohmetud kallistused ja siis nositakse ruttu oma tükike torti vaikuses ära ning hiilitakse vaikselt minema.
Kui ma sellisesse kollektiivi, kus hästi palju on ühiseid üritusi, kandideeriks ja see tuleks välja töövestlusel, et vot me siin teeme nii ja naa ja teisiti, siis ilmselt mind sinna tööle ei võetakski, sest ma ju ei sulanduks gruppi. On see vale või õige? Ma ei teagi. Minu jaoks oleks olulisem võtta tööle asjatundja kui et hinnata inimest tema sotsiaalsuse järgi. Ühesõnaga, kui ma otsiks tööd ja tunneks, et oh, see on töökoht, kus ma tõesti saaksin oma teadmiste ja oskustega panustada, siis jätaksin ma siiski kandideerimata, sest boonused, mis mu tuttav välja tõi, pole üldse boonused. Ma ei taha reedeõhtul koos kolleegidega karaoket laulda. Kumb rohkem kaotab – ma ei tea.
Minu jaoks on töökoha valikul olulisemad hoopis teised kriteeriumid. Sealhulgas paindlikkus, usaldus, uuendusmeelsus ja ajaga kaasas käimine. Toredad kolleegid on boonus, aga tööl käin ma siiski selleks, et elada, mitte sõprade või ühise “fun´i” pärast.
Mõnda aega tagasi kandideerisin ma üheaegselt kolmele töökohale. Nendest ühele ma tahtsin saada, teisele kandideerisin justkui niisama ilma igasugu ootusteta, sest ei tekitanud emotsiooni ja kolmandale kohale kandideerisin ma justkui poolkogemata. Vestlused käisid peaaegu üheaegselt ja kaardid pöörati pea peale. Koht, kuhu ma tahtsin saada, osutus selliseks, kus otsustusprotsess venis kaks, isegi kolm kuud. Ma käisin mitmes voorus, tutvusin inimeste ja töökohaga – kõik tundus nii soe ja sõbralik, ka teiste inimeste arvamus selle ettevõtte kohta oli äärmiselt positiivne, kuid minu sisetunne ütles, et see ei ole siiski päris see koht. Enne viimast vooru, olles kahe viimase seas, vastasin ma neile eitavalt. Koht, kuhu ma kandideerisin justkui poolkogemata, osutus positiivseks üllatajaks, mulle meeldis sealne vaib. Uurisin tuttavatelt tausta ja tagasiside ettevõtte kohta oli pigem negatiivne, ma ei lasknud sellest end häirida, sest tööle oleksin sinna läinud mina, mitte teised. Sinna kutsuti mind tööle,ma palusin mõtlemisaega, sest kolmas koht, kuhu ma olin kandideerinud muutus selliseks, kuhu ma tahtsin tööle saada. Jah, see tundus olevat see koht, kuhu ma pidin tööle saama. Mainekas, edukas. Selle töökoha pean ma saama, mõtlesin ma. Ma kandideerisin sinna samal päeval kui olin ühe töösuhte lõpetanud. Istusin kodus, telefon hääletu peal ja isegi mitte kaasas (vahel juhtub ka seda) ja kuna ma olin tänu Ida mängudele telefonis maha keeranud kõik teavitused – sh ka vastamata kõned ja sõnumid – nägin ma alles kaks päeva hiljem, et mind oli sinna vestlusele kutsutud. Sõnumis seisis, et “Teid on raske tabada, kuid kutsuksime Teid vestlusele”. Helistasin tagasi ja tänasin, kuid tajusin kohe, et suhtumine minusse oli tõrges, sest mis mõttes inimene ei vasta telefonile, kui ta on just kuhugi kandideerinud.
Ma läksin vestlusele. Olgu enda saba liputamiseks öeldud, et väidetavalt olin ma ainus kandidaat, kes kutsuti kohale hoolimata sellest, et ma ei osanud soovitud keeli (prantsuse ja saksa). Vestlus läks fantastiliselt. Mina olin enesekindel, teadsin, millest räägin ja teadsin, mida soovin. Neile avaldas see muljet. Mind kutsuti edasi järgmisse vooru. Selleks tuli teha ka kodutöö – uutele turgudele sisenemise strateegia. Ma suhtun muidu sellistesse kodutöödesse skeptiliselt ja ei panusta palju, sest ma ei taha, et keegi hiljem minu ideid ära kasutab, aga seekord ma panustasin, tegin ettevalmistusi, harjutasin. Ma olin valmis. Ma teadsin, et ma saan selle töökoha. Mu presentatsioon oli suurepärane. Päev enne vestlust läksin ma sõbrannaga kohvikusse, lihtsalt korraks istuma. Telefon oli mul hääletu peal, sest ma olin just tulnud ühelt koosolekult ja unustanud. Kui ma hiljem kella vaatasin, ei näinud ma muidugi ühtegi teavitust. Järgmisel hommikul hakkasin ma igaks juhuks kontrollima vestluse kellaaega ning avastasin oma õuduseks, et vestlus oli olnud eelmisel päeval. Sel ajal kui ma olin sõbrannaga kohvikus olnud, vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel vestluspaigast. Kui ma oleksin oma telefonis näinud vastamata kõnesid oleksin ma veel vestlusele jõudnud. Ma saatsin meeleheitliku meili, et tõesti olin päevad sassi ajanud ja sain teise võimaluse teha oma vestluse zoom´is. Mul õnnestus, nii nagu ma olin arvanud, neile muljet avaldada ja neid veenda, et ma ei ole tööalaselt selline udupea nagu olen mulje jätnud. Ma tegelikult ka ei ole – töö ja kodu Eveliis on täiesti erinevad – aga see ei ole antud hetkel oluline.
Jäänud oli viimane nö voor. Soovitused endistelt tööandjatelt. Ma mängisin ausat mängu ja andsin viimaste tööandjate kontaktid. Ühele neist veel helistasin, et kuule ole nüüd mees, ma tahan väga sinna tööle saada, et anna hea soovitus. Ta lubas. Tegelikult andiski, ütles, et klientidega olen suurepärane, et mul on head oskused asju lahendada ja mida kõike veel, aga lisas ka, et mul on distsipliiniga probleemid. Ma olin selle peale solvunud, aga kui hakkasin mõtlema, siis jah, teatud mõttes on tal õigus. Ma tahtsin töötada nendest raamidest väljas, milles tema oli harjunud 20 aastat toimetama, me vaidlesime ja kaklesime sel teemal päris palju, ma hakkasin talle palju vastu ja seega oli tal ju vaid õigus, aga seda tausta ei saanud teada uus potentsiaalne tööandja. Ühesõnaga ei jätnud see tagasiside minust kõige paremat muljet uuele potentsiaalsele tööandjale. Kuu aega hiljem kutsus too tööandja, kes mind oli nimetanud distsipliiniprobleemidega töötajaks, tagasi. “Sinusugusest inimesest on siin väga puudu,” ütles ta, “sinu oskustest ja müügist jääb puudu,” ja oli nõus mulle pakkuma pudrujõgesid ja piimamägesid. Veider eksju?
Teiselt endiselt tööandjalt sai uus potentsiaalne tööandja teada sama, et kliendid olid rahul, kõik sujus, aga ma ei tahtvat telefonile ja meilidele vastata. Ma solvusin. Aga kui mõtlema hakata, siis oli ka neil õigus. Ma ei tahtnud töövälisel ajal tööga tegeleda, ma tahtsin, et igaüks teeks ise oma tööd ja mina ei peaks olema sekretär. Ma tõepoolest ei vastanud teatud ajal meilidele ja kirjadele. Kas nad mainsid ära, et olen mitme nende tänase võtmekliendi olemasolu taga. Muidugi mitte, nende jaoks ei muuda see teadmine ega info edastamine midagi. Minu jaoks oleks tol hetkel muutnud palju. Ühesõnaga tausta teadmata ilmselgelt head muljet nende tagasiside minust ei jätnud.
Kas ma sain sinna tööle? Muidugi mitte. Ma jäin väidetavalt teiseks, olles väidetavalt kõige kõvem kandidaat, kelle esitlus oli kõige parem (“Me peaksime ise ka need asjad töösse võtma, mis sa välja tõid,” ütlesid nad mulle tagasisides. Tänks, et mu ideed endale võtsite), aga nad valisid kandidaadi, kes nende endi sõnul “tundus igavam, kuid kindlam, safe choice”. Ma lakkusin selle eitava vastuse pärast pikalt haavu. Kuniks ma sain aru, et nii pidigi minema ja ma ei oleks sinna sobinud, sest “safe choice” ma ju tõesti enda kohta öelda ei saa. Ma tean, et ma olen väga hea töötaja, kuid minu töömeetodid ei ole nö klassikalised, nende üle saab kas vaielda või neid usaldada (ja näha hiljem tulemusi).
Olles piisavalt palju kokku puutunud persoonibrändingu ja turundusega jäin ma peale neid kolme kandideerimist analüüsima, mis on minu persoonibränd. Mida räägitakse minust kui mind toas ei ole. Ma sain ju teada palju positiivset – enesekindel, loominguline, hea suhtleja, aga ka piisavalt palju sellist, mis mind heast küljest ei näidanud – distsipliini probleemidega ja ei vasta kõnedele (= ei tee tööd). Blogija ka. Mõnele blogijale võib tulla üllatusena, aga “blogijaks olemine” ei ole alati plussiks. Tollel viimasel kandideerimisel toodi ka see välja. Ma ei olnud otseselt oma persoonibrändi peale varem mõelnud, selles valguses, et kes ma olen teiste jaoks, millega ma seostunud, mida räägitakse minust siis kui mind ei ole toas. Mäletate ma küsisin teilt mõnda aega tagasi, mis on esimene sõna, mis teil minuga seostub IG story´s? Seal oli jällegi palju positiivset, palju sellist, mis mind ennast üllatas, et te nii positiivselt minust arvate, aga seal oli ka naljakaid arvamusi, mis panid mind muigama, sest ma tundsin end ära. Muuhulgas “unustaja”, “sekeldused”, “seiklused”, “lõbusad vahejuhtumid”, “juhtub vaid minuga”. Nii ju täpselt on. Neid ei saa võtta must-valgelt, need iseloomustavad vaid osakest minust, aga kui te oleksite öelnud need sõnad tollele potentsiaalsele tööandjale, siis tema ei oleks muianud, ta ei oleks ju teadnud tausta ning ilmselt poleks mind teise voorugi kutsutud. Seega minu persoonibränd on segu enesekindlusest, teadmistest ja blogis avaldatud juttudest.
Mis ma selle jutuga tahan öelda? Tegelikult mitte midagi olulist. Tahtsin lihtsalt jagada, kuidas osake minulikku unustamist, naiivsust, asjade kokkulangemist, konteksti muutusid tänaseks päevaks üheks lõbusaks kandideerimislooks. Kui siis vaid kaks soovitust. Üks kandideerijatele: olge enesekindlad, ärge unustage, mitte vaid teie ei pea avaldama muljet tööandjale, vaid nemad peavad samuti veenma teid, miks te peaksite tahtma seal töötada! Ja teine taustauuringu tegijatele: asjakohasus ning allikakriitilisus on olulised võtmesõnad. Mõelge enda peale – kas teie nö kodumina on sama mis töömina?
Kas ma siis kuhugi ka tööle läksin? Läksin. Hoopis neljandasse kohta. Nemad olid guugeldanud mind. Mina neid. Nemad olid enesekindlad. Mina olin enesekindel. Meie persoonibrändid klappisid.
Ma olen oma valdkonnas hea, julgen isegi öelda, väga hea spetsialist, ma olen haritud, intelligentne, töökas, ma armastan oma tööd. Lisaks sellele olen ma ema, küll ühe lapse ema, aga siiski ema, kellel on läinud lausa nii halvasti, et laps on andekas ja selgub, et ka ambitsioonikas. Me elame maal, laps käib maal lasteaias, aga mina käin linnas tööl. Teate küll, mida see tähendab. Maal ei ole sobivaid huviringe varnast võtta ja ega tööga on ka sama lugu. Muidugi midagi ma leiaksin, aga panite tähele, ma olen väga hea spetsialist. Kui ma ei töötaks oma valdkonnas, siis see oleks ande raiskamine. Sama on ka minu lapsega. See oleks ande raiskamine kui ma temaga ei tegeleks ja teda õigetesse huviringidesse ei veaks. Ehk siis ma sõidan kaks korda nädalas sada kilomeetrit vaid selleks, et mitte raisata oma ja lapse annet. Tulen hommikul varem tööle, et saaks varem töölt ära minna, sõidan lapsele järele, läheme linna huviringi ja siis tagasi koju. Ta tahaks veel viiulit ja klaverit ka õppida ning isegi eelkoolis käia, aga teate, see logistika muutub liiga kurnavaks. Kaks korda nädalas jõuan ma koju hilja õhtul. Olen täitsa väsinud sellest edasi-tagasi sõitmisest.
Mul on hea meel lugeda, et minu armas riik on ühtäkki muutunud nii mõistvaks töötavate emade suhtes. See on tänuväärt asi, liiga pikalt on meie riigis “tähtsaid töid” teinud vaid keskealised mehed. Rõõm on lugeda, et lõpuks ometi on riik toetav naiste karjääri tegemises. Seega ütlen juba aitäh ette. Mille eest, küsite? Ikka selle auto ja autojuhi eest, mille te mulle saadate*, et töö- ja eraelu hõlbustada, et ma ei peaks oma pead vaevama logistikaga, vaid saaksin olla pühendunum ema, abikaasa ja töötaja. Võib olla oleks mul isegi rohkem aega sõprade jaoks. Aitäh! Suurt autot ei ole vaja, sest ikkagi vaid üks laps, kuid kui tohib paluda, siis piisavalt suur, et koer ka pagasnikusse mahuks. Täitsa isegi mõni Kia linnamaastur ajab asja ära.
Kui autojuhisoovijaid on hetkel liiga palju, siis pole hullu, mul on teine lahendus ka pakkuda. Tööandja maksud võiksid töötava ema kohta olla nii palju madalamad, et tööandja jääks ellu kui maksaks mulle palka vahemikus 3500-6900 eurot. Siis mul ei oleks autot ja autojuhti vaja, ma saaksin endale lubada lapsehoidja ja isikliku autojuhi. Täitsa ise maksaks oma taskust. Üldse ei tahaks riigilt abi. Aga ma saaksin hea ema olla. Ja hea abikaasa. Ja hea töötaja. Hea spetsialist.
Aitäh!
Ja kui juba tänamiseks läks, siis tänan sind,armas riik, ka selle eest, et Selveris 10-tunniseid tööpäevi tegevate emade lapsed võivad poest tasuta šokolaadi võtta.
Aitäh veelkord!
*Kui täna auto toote, siis ärge enne üheksat tulge, mind ei ole kodus varem. Autojuht võib alustada tööd lausa uuest nädalast, mul see nädal on juba ära organiseeritud.
Meelis kirjutas sellest, kuidas kandideerimistel palutakse teha kodutöid, et näidata oma sobivust ametikohale ja kommentaari asemel mõtlesin, et kirjutan hoopis postituse sel teemal. Ma olen ka töökuulutusi vaadanud ning mõnikord mõni koht on tundunud huvitav, et leian end mõttelt, et kandideeriks. Loen läbi töö ülesanded, nõuded ja mida pakutakse – kõik on okei. Ja siis on pisikeses kirjas “kandideerimiseks saada oma CV ja motivatsioonikiri, miks sina oled parim kandidaat”. Ma jätan kandideerimata, sest ausalt ma lihtsalt ei viitsi neid motivatsioonikirjasid saata. Mida ma sinna kirjutan? Olen parim kandidaat, sest “sisestan need omadused, mida nõutakse” ja lisan mõned tööalased saavutused? Mida põnevat sealt tahetakse välja lugeda? Uue nõudena kandideerimisel olen näinud, et soovitakse videoformaadis motivatsioonikirja. Ka need kandideerimised jätan ma kõrvale. Ma ei ole fotogeeniline inimene, veel vähem videogeeniline ja ma ei taha seda teha. Kui te ütlete mulle siin, et aga kuidas sa siis teed videokonverentse ja koosolekuid, siis see on hoopis teine asi. Siis mul on vastas inimene, kes tahab rääkida mingist konkreetsest teemast, mitte ei taha vaadata, kuidas ma videos välja näen/räägin. Jah, nõus, et teatud ametikohal võib video nõue olla omal kohal, aga ikkagi olen ma arvamusel, et esimese hooga peaks ettevõte end kandideerijatele nö maha müüma ja siis juba järgmises voorus võiks anda väikese (väikese! mitte sellised nagu Meelis välja tõi) tööülesande, et näha,kuidas inimene hakkama saab.
Ma arvan,et kandideerimisel annab esimese hooga CV, kus on kirjas ka piisavalt lisainfot, piisava ülevaate, et tööandja saaks teha valiku, miks tema seda kandidaati oma tiimis näha tahaks.
Koduste ülesannete andmise suhtes olen Meelisega nõus. Hiljuti oli üks väga huvitav tööpakkumine, kuhu ma oleksin oma CV-ga võinud tegelikult kandideerida, aga vaatasin kodust ülesannet, mis oli kohe kenasti välja toodud ning panin selle tööpakkumise kinni. Natuke kripeldab, aga see ülesanne oli nii ettevõtte spetsiifiline, et valikuid oli minu jaoks kaks – kirjutada kaasa mingi mõttetu teoreetiline mull või kulutada päevi, et otsida kokku taustainfot, mõelda välja strateegiad, kuidas neid panna tööle ja omavahel sobitada. Ma ei valinud nagu aru saite kumbagi varianti. Esimene ei oleks mu meelest midagi juurde andnud ja teise variandi puhul tekkis mul samuti tunne, et teen ära töö, mida keegi võib hiljem kasutama hakata ja seda ei taha üldse teha. Mul endal ei ole küll kandideerimiste juures kogemusi, et keegi hiljem mu ideid ära kasutab, aga muidu tööalaselt on ideede varastamine ikka väga tuttav teema. Sellest ilmselt ka mu skeptilisus selliste ülesannete suhtes.
Kuidas ja kuhu ma siis kandideerin kui tingimused ei sobi? Õnneks ei ole pidanud palju kandideerima ja õnneks on kandideerimiste puhul piisanud ka CV saatmisest. Aga ma olen motivatsioonikirjasid ka kirjutanud. Siis kui tunnen, et CV ehk ei anna täpset põhjust, miks ma arvan, et ma sobiksin. Näiteks kui valdkond on ikkagi täitsa teine, aga iseloomuomadustelt ja hariduselt ning hobide poolest sobiksin. Kui ma aga kandideerin müügijuhiks ning mu viimased töökogemused aastast aastasse on olnud müügi juhtimine, siis tundub kuidagi jabur kirjutada motivatsioonikirja, miks ma arvan, et olen parim kandidaat. See peaks CV-st välja tulema.
Sirvisin öösel kui und ei olnud Perekoolis (jah, influentserite teemas, mis muidugi on 99% TL+J armastuseloo teema), aga muuhulgas jäi mulle silma ka kellegi kahjurõõmus kraaksatus, et Ebapärlikarp jäi ka töötuks kuigi oli just rääkinud töökohavahetusest ning leidsin end mõttelt (lisaks sellele, et inimesed on mõtlemisvõimetud idioodid!), et kui koroonakriis teid (neid) ei puudutanud ega räsinud, siis teil vedas täiega. Mul ikka keeras korraks kogu elu peapeale. Alustame sellest, et ka mina olin alles uues töökohas alustanud ning minu töö ülesandeks oli leida uusi kliente, aga koroonaajal müüa meie tooteid uutele klientidele, kes polnud meist ei kuulnud ega meid näinud, tundus üsna eskimole jää müümisena. Töömahud kukkusid, projektid jäid ootele, messid lükati edasi ja tühistati, ka meie ettevõtet ootas ees koondamine. Kes on need, kes saavad koondamisteate esimesena? Jah, need, kes viimasena on tulnud. Ehk siis teiste seas ka mina.
Õnneks oli mulle samal ajal tehtud ka üks tööpakkumine, mis tundus täiega minu tassike teed (mida ma esialgu siiski ei plaaninud vastu võtta, sest mul oli töö olemas) nii et ma otseselt krokodillipisaraid ei valanud ja ütlesin, et I’m in. Aga ka siin oli üks aga – selle tööga oli lugu selline, et ega suurt midagi teha ei oleks saanud, sest pool tööst oleks olnud Norras, kuid maailm nagu me teame oli lukku pandud, samuti olid lukku pandud need poed, kellega ma seal oleks pidanud töötama. Ühesõnaga ootas mind too töökoht, aga mõne aja pärast. Paar kuud oleks ma pidanud hakkama saama suhteliselt ilma sissetulekuteta. Ikka ei valanud ma krokodillipisaraid, sest Marekil oli ju töö olemas. Tõmbame vöö koomale ja saame ikka hakkama, mõtlesime me. Kuniks Marek koondati. Sellest sürreaalsest kogemusest võite lugeda “hüpoteetiliste lugude”-sarjast. Marek tegi nalja ja ütles, et meil vist käibki nii, et kaotame tööd kriisiajal, ka eelmise kriisi ajal (2008) jäime me koos töötuks. Ei tundunud just kõige lillelisem seis. Okei, Töötukassa toetusega just selle pärast ei pidanud muretsema, et kuuse alla jääks, aga ega muudeks kohustusteks väljavaated väga head ei olnud.
Minu õnneks on mu hobi turundus, ma ei ole seda õppinud ega selles valdkonnas otseselt töötanud, kuid see lihtsalt pakub mulle huvi ning omal kodukootud moel mulle tundub, et mul tuleb ka täitsa okeilt välja. See hobi tuli siin kasuks, sest kui otse müüa ei saa, siis turundada oli koroonaajal ikkagi vaja. Nii õnnestus mul ikkagi poole kohaga tööd teha. Marek nagu me teame läks Pranglisse ehitama. Ehitamine on jällegi tema hobi ja tuli siinkohal kasuks. Nii me selle koroonaaja ära tiksusime ja ellu jäime, mõned kohustused tõepoolest jäid sel perioodil täitmata ja ega neid tagantjärgi lappida lihtne pole, aga midagi muud ka teha ei olnud.
Ja siis korraga sai koroona otsa. Maailm läks natukene lahti ning mulle tuli korraga kaks tööpakkumist, lisaks hakkas vaikselt taastuma elu ka selles töökohas, kuhu olin aasta alguses läinud ning kust, mind oli plaanis koondada (koondamisteade võeti tagasi). Esimest korda elus ei mõelnud ma südamega, nagu tavaliselt teen, vaid mõtlesin rahale ning võtsin vastu tolle Norraga tihedalt seotud tööpakkumise. Mis oleks mul saanud olla selle vastu, et sõita mööda Norrat ringi ja suhelda inimestega? Saada selle eest palka. Kõlas nagu unistuste töö. Kahe nädalaga sai mulle selgeks, et ei ole. Ma ei olnud enne töö vastu võtmist uurinud, kas saan ikka niimoodi kohe Norrasse lennata (ei saanud!) ning minu töö oleks laias laastus olnud üheksast viieni kontorilaua taga telefonikõnede tegemine. Mõte sellest pani mind õlgu võdistama. Kui ma Tallinnasse kolisin, oli mu esimeseks töökohaks kõnekeskus. Palk oli megahea tolle aja kohta, aga tööd sai tehtud hambad ristis ja vaid seepärast, et meil oli supertiim. Pooled meist olid niikuinii kursaõed, sest palju neid norra keele oskajaid tol hetkel ikka oli. Mu uus töö meenutas mulle seda kõnekeskust. See ei ole enam 2020 aastal minu töökoht. Nii mu karjäär selles töökohas kahenädalaseks jäigi. Vaatasin just kontot, et arve on neil muidugi veel maksmata (vana hea klassika!), loodan, et ei pea siin oma raha taga ajama hakkama nagu eelmisel aastal ühes teises kohas, kuhu ma meeltesegaduses tööle läksin. Ka ei olnud ikka üldse minu koht. Ju mul siis oli eelmisest tööst nii kopp ees, et võtsin vastu kohe esimese suvalise pakkumise.
“Ah, sa leiad niikuinii kohe uue töö,” öeldi mulle kui ma detsembris töötuks jäin ja te ei kujuta ette, kuidas see mind vihastas. Mitte selle pärast, et ma oleks kahelnud, vaid ma kogu aeg mõtlesin, et jaa, kindlasti leian, aga selleks võib ikkagi kuu või paar aega minna ning ma ei taha rahalist auku, mul on niigi veel natuke raske sealt välja ronida, aga ma olen juba nii servani ulatumas, et enam masenduses just ei ole. Seekord sain ma kodus olla tervelt ühe päeva ning olen kenasti tagasi seal, kus aasta alguses alustasin. Jube lahe on.
Tahate ma viskan lõppu ühe klišee? Kui armastad oma tööd, siis ei pea sa kunagi elus töötama. Ma vist olen sellise töö leidnud. Eksport ja turundus käsikäes. Brändi juures, mida olen aastaid varasemalt juba fännanud.
Fotod eilsest influencer-üritusest: Alina Birjuk