theatrum

Paha Pääru Oja, Theatrum ja adekvaatne teatrikomisjon

/ Eveliis / Leave a comment

Eile ei tekitanud pahameelt ja tormi mitte vaid otsus, et Theatrum jäi rahastusest ilma, vaid ka Pääru Oja väljaütlemine, kes küsis, kuidas saab kamp plikatirtse otsustada, kuidas Lembit Petersin teatrit teeb. Jube pahasti ja üleolevalt ütles, pahandati sotsiaalmeedias. Päriselt? Te pahandate Pääruga selle väljaütlemise pärast? Minu jaoks pole vahet, kas see komisjon koosneb nö plikatirtsudest või väärikas vanuses meestest/naistest, ma nimetaks veel neid palju krõbedamalt. Aga ütlen vaid kamp lollpäid, et mitte väga ebatsensuurseid väljendeid kasutada siin.

“Ministeeriumi teatrinõuniku Marie Anett Heinslau juhitud komisjon otsustas teatri riigi toetusest ilma jätta madala kunstilise taseme, ebahuvitavate loominguliste plaanide ja vähese loomingulise mitmekesisuse tõttu.” Mida ? Madal kunstiline tase? ebahuvitav? Vähene loominguline mitmekesisus? Mul tekib küsimus, kas komisjon ja Maerie Anett Heinslau on üldse Theatrumis käinud? Ilmselt mitte, sest vastasel juhul ta neid sõnu koos Theatrumiga ühte lausesse ei paneks.

Mina olen Theatrumis käinud. Palju. Mõnda etendust olen käinud vaatamas mitu korda. “See laps” läks mulle nii hinge, et olen seda vaatamas käinud kaks korda, “Felicita” kaunis “robottolmuimeja” (Riina Maidre) on siiani üks mu lemmikuid rolle, “Talvevalgus” lummab mind siiani kui sellele mõtlema hakkan. “Isast” ja Lembit Petersoni rollist võin rääkima jäädagi, see on Eesti teatriajaloo üks parimaid rolle, nii et hakkadki mõtlema, et kes nüüd siis dementne on – isa, Lembit Peterson või publik. See teater on omanäoline, eriline, soe. Enne teatrit olen ma alati varunud aega, et puhvetis süüa üks kiluleib ja juua klaas valget veini, vaadata inimesi, kes saabuvad ja alati tuleb selline soe ja eriline tunne sisse. Selles majas on midagi, väärikust ja sõbralikkust. Muide, kunagi käisin ma seal töövestlusel. Kahjuks ma tookord seda ametikohta ei saanud, aga mul on meeles see eriline sõbralikkus, millega mind kostitati. Peale intervjuud tehti veel majatuur ning tutvustati maja ajalugu, näidati nurgataguseid, kuhu muidu kunagi ei saa. Ma sain aru, et see teatripere on ühtehoidev perekond, kes on uhke selle üle, mida nad teevad, kus nad teevad ning miks nad seda teevad. Mina lahkusin sealt tookord samuti uhkusetunne hinges, mind oli kutsutud viimaste kandidaatide hulgas intervjuule.

Selle teatri rahastusest ilmajätmine pahandas mind eriliselt. Mul ei ole selle teatriga muud suhet, kui see, et ma olen Theatrumi fänn olnud julgelt üle kümne aasta ning nende etendused üllatavad mind iga kord. Jah, mõni lavastus meeldib vähem, mõni rohkem, kuid kindlasti ei saa ühtegi lavastust nimetada ebahuvutavaks või kehva kunstilise tasemega. Tase on ALATI kõrge. Lisaks lavastustele kiidan ma alati kujundust – lavaelemendid on mõnikord napid, aga koos muusika ja valgustusega moodustavad terviku, mis alati toetab lavastuse sisulist poolt. Üks mu lemmikuid on olnud näiteks “See laps” klaasist maja. Väga kõnekas.

Ma ei hakka rohkem rääkima, kui pettunud ma olen. Nõustun vaid Pääru Oja ja Lavastaja ja Priit Strandbergiga, kes kirjutas Facebookis, et see on seda hämmastavam, et tegu on kindlasti ühe Eesti omanäolisema ja originaalsema teatriga, mille sisu on alati tugev. «Kui oleme kokku leppinud, et erinevus rikastab, ning rõõmustame võimalikult eriilmelise teatri üle, siis selline otsus kahjustab seda mõtteviisi kõvasti. Kolmekümne aasta jooksul on Theatrum tõestanud end järjepideva kunstiasutusena, mis koos Noorsooteatriga on (vist?) ainus teater, kes panustab isetult, pidevalt ja hoolsa pühendumisega ka noortesse ning seeläbi meie eduka teatrikultuuri jätkusuutlikkusse,» leiab Strandberg.

Heidy Purga kommentaarist, et oih, paha lugu, aga midagi pole teha, ei hakka ma ka eraldi rääkima. Piinlik on. Piinlik on, et selline ongi meie kultuuri hoidmine. Ja kui ma nüüd tohin midagi välja plärtsatada, mida ma otseselt sõnasõnalt ei mõtle, siis teate, jätke ilma rahata Draamateater, kuhu niikuinii kunagi pileteid ei saa ilma, et peaks lollakalt järjekorras passima terve päev, hingehinda maksma järelturul või kaks aastat piletid ette ostma.

Kas te olete olnud dementse inimese peas?

/ / 4 Comments

Mõnikord ma hakkan Marekile midagi õhinal selgitama ja näen üsna pea ta silmadest, et kohe ütleb ta, et “sa eile just rääkisid seda” ning ma pean jälle pead vangutama ning ütlema, et ma absoluutselt ei mäleta.

Ebasündsat nalja tehes olen ma küsinud, et kas see ongi dementsuse algus? Dementsuse üle teadagi nalja ei teha. Üldse ei teha tõsiste asjade üle nalja. Aga kui tegu on tragifarsiga, siis vist tohib. Siis on lool traagiline alatoon, mida ilmestavad jaburad ja humoorikad momendid.

Ei saa mina teistest kehvem olla ehk jõulukingituste soovitused

/ Eveliis / 2 Comments

Vaatan, et siit sealt hakkavad tulema jõulukingisoovitused. Ei saa minagi kehvem olla ja panen ka oma soovitused kirja. Keegi nende soovituste eest mulle maksnud ei ole ega ka midagi tasuta promoks saatnud. Need on lihtsalt soovitused kinkidest, mille üle mul endal oleks hea meel, ja ma usun, et need on kingitused, mis teistelegi võivad head meelt valmistada.

  1. Kõige pealt soovitaksin sammud seada Eakate käsitööpoodi Kadriorgu. Seda ähvardab klientide nappuse tõttu sulgemine ja sellest oleks minu arvates paganama kahju. Muidugi ei ole asukoht ideaalse kohaga ja ma ise näiteks sinna ei oleks osanud kuidagi sattuda kui poleks nende poekest lugenud, kuid siinkohal ma kutsungi üles teid oma sõprade ja tuttavatega infot jagama. Hindame käsitööd ja toetame eakaid nobenäppe. Ma tean kui oluline on sellistele nobenäppudele, et näpud kogu aeg käiks. Mu oma vanaema lemmiktegevus on sokkide kudumine.
  2. Teiseks soovitan ma siiralt kaaluda kingituseks mõne heategevusorganisatsiooni toetamist. Mul oleks siiralt hea meel kui keegi minu eest/mulle kingiks toetaks mõnd nunnut kiisupoega, ravivajavat koera, koduvägivalla käest pääsenud naist (meest). Mul on tunne, et meil on kõigil juba liiga palju asju, et väga raske on leida midagi, mis tõeliselt rõõmu teeb. Kingid peavad olema aina suuremad ja kallimad, et neist rõõmu oleks, ja see tundub mu jaoks nii vale. Palju parem tunne on head teha. Ja kui tundub, et see pole nagu päris see kingitus, siis soovitan silma peal hoida näiteks Getter Madisoni tegevustel. Alles ta korraldas heategevusliku piparkoogitaignamüügi, mille tulu läks kõik Cats Help MTÜle. Samuti jäi mulle silma, et Wild Woman ehtepood annetab oma pärlikollektsioonilt 3% Pärnu Naiste tugikeskusele. Mulle meeldib mõte sellest, et jõulud võiksid olla andmise ja rõõmuaeg, mitte vaid lihtsalt kommertspühad. Rõhk sõnal “vaid”, sest natuke kingitusi käib ikka ju asja juurde.
  3. Kui jõuamegi nö asjadeni, siis ma kindlasti soovitan soetada/kinkida Eesti disaini. Kohati mulle tundub, et Eesti disain on liiga diip, liiga raskesti mõistetav, kuid on ehteid, mida ma väga fännan. Üks selline kodumaine tegija, keda ma kiidan ja soovitan, on kindlasti Rumi Estonia. Te vist juba teate ka, et mul on tema ehteid palju. Mulle tõesti meeldivad need. Teisena ehetest soovitan ma Sigrid Kuusk ehted. Nägin kolleegil selliseid kõrvas ja armusin. Minimalistlikud, ent siiski nii palju ütlevad. Tõeliselt ilusad minu meelest.
  4. Riietest avastasin ma tänu kursaõe soovitusele Gwubi Mini. Ma olen seda kontot imetlenud eelmise aasta jõuludest saati ning kui on riided, mida ma 24/7 kannaks, siis oleks need just sellelt brändilt. Isegi dressid. Imelised! Iroonilisel kombel ei ole mul endal siiani ühtegi selle brändi riideeset, kuid ma olen üsna kindel, et ma lähiajal parandan selle vea, sest kui see bränd ei karju “maksimaalne mugavus maksimaalselt ägedas võtmes”, siis mis veel karjub. Teiseks olen ma jätkuvalt EMA lainel. Võib olla hakkavad nende pusad minema nö mainstreamiks nagu Mu Hoov pusad, aga no so what. Teksad on ka mainstream. Vähem khuulid ei ole nad ikka. Nagu ka Ema/Isa/Vanaema/Vanaisa pusad ja muud tooted. Minu arvates.
  5. Ja lõpetuseks soovitan ma kinkida kultuuri. Olgu selleks siis kontserdi- või teatripiletid. Hästi kahju, et jaanuaris enam “Felicitast”ei mängita, see oleks mu esimene soovitus olnud, aga ka ükski teine Theatrumi etendus ei ole mind külmaks jätnud, nii et Theatrumi piletid on mu soovitus igal juhul.

Ei, meie majja küll nüüd robottolmuimejat ei tule!

/ Eveliis / 9 Comments
“Mis sul viga on?” küsib mees diivanil vihaselt käed ristis istuvalt naiselt. “Midagi ei ole viga!” turtsatab naine vastu. “Ma ju näen, et on,” ei jäta mees. “No on jah midagi viga,” turtsatab naine uuesti. “Aga mis siis viga on?” küsib mees. “On mis, on,” vasta naine ja keerab mehele selja.

Kui ma eile “Felicitast” vaadates seda dialoogi kuulsin ei saanud ma midagi parata, et tundsin end ära. Kui lava peal mehe ja naise vaheline dialoog läks üle vaidluseks, kus naine tahtis tähelapanu ja mees mõistmist ning ära ei suudetud vaielda, kes siis perekonnas on hea, kes halb ja kes kellele liiga teeb, et teise tundeid ei mõista, sosistasin ma sõbrannale, et pagan, mul on tunne, et pooled Theatrumi etendustest on minust kirjutatud. Sõbranna vastas, et ärgu ma end nüüd nii ka meelitagu, sest ta tundis end ka ära ja ma sain aru, et kuigi läbi huumori, oli laval olukord, mis meid kõiki kodus tabada võib. Käsi püsti, kellele selline dialoog argielust tuttav tundub?

Argielu nagu ma ka eelnevas postituses kirjutasin on meil nii kiire, et selline dialoog on tihti ainus, milleks meil aega on, sest koos ärkveloldud aega jääb aina vähemaks ja nii jääbki mõlemal poolel vähemaks seda, millest nad puudust tunnevad. Aga kui millestki puudust tunda ja siiski tahta õnnelik olla, siis kust seda õnne leida, kes selle meile tooma peab. Kas selleks võib vaja minna kedagi kolmandat?

 

Kas see aitab õnne leida või teeb asjad veel hullemaks? Mis see õnn üldse on?  Andri Luup, näidendi autor ja lavastaja, on sellele vastanud nii: “Õnne nõudmine inimõigusena tekitab ängi. Õnn ei ole ilmselt sama mis mõnu. Kui mõelda nii, et õnne pole tingimata ette nähtud, vaid see võib, aga võib ka mitte juhtuda, siis on elamine palju õnnelikum. See ei tähenda, et inimene samas ei võiks vaikselt õnne poole püüelda; või teha seda, mis teda tõesti õnnelikuks teeb, nagu oma südameasjadega tegelemine, elukutsele või perele pühendumine. Teise inimese naerma ajamine on juba päris suur õnn.”

Loogiline ja nii lihtne, aga samas nii raske. Ikka ju tundub, et õnn peitub hoopis suuremates asjades, kui suuri asju, mis õnnelikuks teevad, ei ole, siis hakkavad õnnetuks tegema väikesed asjad, mis tegelikult ongi suured. “Vaimsed vestlused, hingelised kogemused, kunst, poeesia – need ühendavad ja lähendavad enam, füüsis annab meil järgi, aga vaimsed tegevused – neid saab harrastada kõrge vanaduseni.”  (loe pikemalt intervjuud Andri Luubiga siit) Teise inimese naerma ajamine! Aga selleks kõigeks ei ole meil aega. Me kaugeneme teineteisest, ei oska enam üksteist mõista, võtame kõike vaid oma loogika järgi ega mõista, et meie loogikad võivad täiesti erinevad olla. Kui ma võrdlen Mareki ja enda loogikat, siis nende loogikate vahel on terve kosmos, samas ma ju tahaks, et ta oleks minumoodi loogiline ja tema ei taha, et mina oleks tema mõistes ebaloogiline. Ah, kui ilusalt (eba)loogiline mõttekäik.

Minu meelest ei ole suhted kunagi loogilised, isegi kui ma etendust vaadates tundsin end (ja kohati ka meie elu) ära ning arvatavasti tegi sama (vähemalt) pool saali, siis ometi ei saa öelda, et meie kõigi suhted ja ootused suhtes oleksid ühesugused. Ma toon näite kõige lähemalt – endast. Ma vajan palju lähedust ja tähelepanu, aga täiesti minulik on olnud, et mingil hetkel hakkan ma seda kartma. Liiga palju lähedust võrdub liiga palju tundeid, võrdub liiga palju ootusi, võrdub liiga palju kohustusi ja ma põgesin. Abielus olles see nii lihtsalt ei käi, ent ilmselt teen ma kohati seda sama põgenemist mõnes teises väljundis alateadlikkult ikka veel. Miks? Kas ma ei taha olla õnnelik? Muidugi tahan, ma lihtsalt kardan liiga suuri tundeid aegajalt, ikka veel. Pange siia võrrandisse igasugu stress ja kiire elutempo ning voila! mängu tulebki keegi kolmas. Keegi kolmas, kes peaks õnne meie majja tagasi tooma.

Näiteks täiuslikuks koduabiliseks programmeritud robottolmuimeja, kelle ainus eesmärk on täita meie soovid, pakkuda meile rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada ning meid lähendada.

 

Aga inimesed ei ole nii lihtsad, et keegi tuleb ja hakkab nende eest asju ära tegema, otsustama, ikka tekib tunne, et sellel kõigel, isegi kui tegu on masinaga, on mingi tagamõte ja tunded, armukadedus hakkab närima. Kes see saaks olla armukade oma mikseri, kohvimasina või tolmuimeja peale? Muidugi ei kõla see loogiliselt, aga tuletan meelde, me ei olegi loogilised. Mulle meeldivad Andri Luubi sassis tegelased, nii nagu ta ise ütleb – “see loob võimaluse vaadates, kuulates nautida teise elupundart, samal ajal ise teemale mõelda. Ja võib-olla see harutab mõne puntra ka hiljem päriselus lahti.” Täpselt see ongi see miski, mis selle etenduse nauditavaks teeb. Sasipundar. Kui seda isegi ei õnnestu/pole vaja päriselus lahti arutada, siis vähemalt mõtlema paneb küll. Reaalsus, mis on samahästi kui käega katsutav ja nii ilus, et mõjub ebareaalsena.

Igaks juhuks aga meie perre niipea robottolmuimejat ei tule. Eriti kui ta peaks Riina Maidre välimusega olema. Või isegi kui ei oleks. Teades Mareki armastust puhta kodu vastu, võib juhtuda küll, et ta hakkaks tolmuimejat pidama kasulikumaks kui mind. Hakkavad öösiti luulet deklameerima. Ja minus, kes ma pole loomult armukade, võivad tekkida tunded, mille olemasolust enda sees ma hetkel teadlik ei ole. Selle parandamiseks enam mehhaanikut ei kutsu, kes undo teeks.

Sai üks segane lugu? Tore. See tähendab vaid ühte, kui pileteid veel on, siis minge vaatama. Theatrum üllatab jälle.

2019 aasta …

/ Eveliis / 4 Comments

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

  • parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
  • kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”
  • parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).DSC00620
  • parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
  • kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
  • parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
  • parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada. 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o
  • parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin. 8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb
  • pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
  • saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
  • toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest! DSC05550
  • parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”.  Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
  • kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime.  Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu! img_1578

Halbade vanemate koolituse edasijõudnute tase ehk “enesenägemise pimedus”

/ Eveliis / 4 Comments

2.oktoobrit olin ma oodanud nagu hinge õnnistust. See oli see päev kui esietendus “See laps“. Theatrumi etendustes ei saa pettuda, aga lugedes selle lavastuse tutvustust, teadsin ma, et see on juba järgmise astme etendus ja ilmselt täpselt midagi sellist, mis mulle – internetist tuntud lapse esiväärkohtlejale – hinge läheb.

„Kümme autonoomset stseeni moodustavad omavahel temaatilise põimiku. Lapseks ja lapsevanemaks olemise raskused. Kuidas elada koos inimestega, keda sa pole oma ellu ise valinud, kes on su ellu n-ö saabunud? Kes, kas ja miks peab saama õnnelikuks?

Paul Claudeli „Maarja kuulutamises” on selline rida: „Keegi pole sulle mingit õnne tõotanud…” Mängides selles lavastuses, jäi see tekst kummitama ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rõõmsamaks see mind tegi. Vabanemine survest iga hinna eest õnnelik olla või õnne ja edukuse poole teel olla peaks olema inimesele lubatud. Inimene peaks seda endale lubama. Õnne mõiste on meie ühiskonnas muutunud egoistliku heaolu sünonüümiks.” Lavastaja Maria Peterson 

Ma ei hakka teile etendusest tegelikult isegi rääkima. Esiteks sellepärast, et kõik etendused on JUBA välja müüdud ja mis ma teid ikka kiusan. Teiseks sellepärast, et see on selline etendus, mida PEAB ISE nägema. Ma loodan, et see jääb mängukavasse kauaks kauaks. Kolmandaks sellepärast, et ma EI OSKA. Ma olen seda etendust seedinud nüüd mitu päeva ja see ei anna mulle ikka rahu. Üks osake minust tahab nii öelda, et ahhh, minust on palju hullemaid vanemaid, teine osake minust aga mõtleb, „enesenägemise pimeduse” peale. On öeldud: „Kergem on näha ingleid kui iseennast”. Inimene näeb väga hästi, kuidas teised peaksid kujunema ja oskavad neid kujundada, aga me ei näe, et teine näeb sind samas valguses.

See on nii valusalt aus näidend lapsevanemaks olemisest ja ootustest, mitte endale, vaid teistele. See toob meie ette ilustamata pereelu pimedama poole. Muusika, lavakujundus (klaasist kasvuhoone!) ja kümme erinevat lugu kokku annavad sellise elamuse, et mul näiteks tuli etenduse lõpus pisar silma. Mul tuleb muidugi alati etenduse lõppedes näitlejatele plaksutades pisar silma, aga see pisar oli selline teistmoodi pisar. Vaadake seda etendust tutvustavat videoklippi ja te saate tegelikult ilma rohkemate sõnadeta aru, miks see etendus hinge läheb ja kriipima jääb.

Poolnaljaga ütlen ma, et see etendus oli minu jaoks nagu mu “halbade vanemate koolituse” edasijõudnute kursus. Meeldetuletus, miks ma seal koolitusel käin ja mis on selle koolituse eesmärk. Nii nagu minu arvates peaks iga lapsevanem käima läbi lapsevanemaks olemise koolituse, peaks see etendus olema kohustuslik kõigile lapsevanematele. See näidend räägib armastusest ja selle otsimisest perekonnas – olukorras, kus see võiks olla tingimusteta.”

PS: “See laps” on küll välja müüdud, kuid vaatasin, et mängukavas on ka “Talvevalgus”. Käisin seda paar aastat tagasi vaatamas ning ka see jättis mulle kustumatu mulje (loe siit).

Valguseta valgus või valgus valgusetus

/ Eveliis / 2 Comments

Laupäeval, kui kohe kohe oli algamas mai, sadas lund ja lörtsi, ilm oli hall, tänavad loppa täis ja inimesed sama hallid ja pahurad kui ilm. Ma läksin tol päeval teatrisse. Transpordikoolis mängitavat Theatrumi etendust “Talvevalgus” vaatama. Lugesin tutvustusest, et loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.  Etendust mängiti viimast korda (kuigi kui ma õigesti aru sain, siis võib olla saab seda veel ka sügisel näha) ja mul oli tunne, et sompus, hall ja depressiivne ilm oli justkui tellitud. Hall ja kõle transpordikool ning sisenemine saali suurest trepist, esikusse, mille tagaseinas asuv aken jättis mulje nagu oleksimegi me sisenemas päriselt ühte kirikusse jutlust kuulama, andsid oma osa meeleolu loomisele. Etteruttavalt ütlen, et ka lavakujundus ja valgus olid nii geniaalsed, et publik muutuski üheks, väikeseks külakoguduseks. Täiesti fantastiline, kuidas nii väheste vahenditega anti edasi nii palju.

Theatrum on üleüldse üks minu lemmikteatreid Eestis. Selline hingega. Näiteljad ja lavastajad hingavad ühes rütmis. Kõik tundub nii siiras ja loomulik. Samas avangardistlik. Esimest korda kogesin ma seda J. Fosse “Ma olen tuul” vaadates. “Isa” viis Theatrumi minu jaoks hoopis uutele kõrgustele, kõrgemale kõigist teistest (Eesti) teatritest. Vaid Norra Riksteater Knaustgårdiga on mind viimasel ajal VEEL rohkem vaimustanud.  Ja nüüd siis Bergman. Talvevalgus. Jan Uuspõld peaosas.

Ütlen ausalt, et see on üks raskemaid tükke, mida ma vaatamas olen käinud. Mitte selles mõttes, et ma ei saanud tükist aru. Sain küll ja vägagi hästi, pealegi ma jumaldan natuke depresiivseid, süngeid, halle, diipe etendusi. Lihtsalt see oli üks selline etendus, mis pani sind mõtlema usu ja usu kaotuse peale, kriisis olemise ja enese kaotuse peale. Nii et sa ei tea enam, kes sa oled, mida sult oodatakse, mis on sinu roll. Kas te olete olnud olukorras, kus keegi tuleb teile oma mure kurtma ja te avanete ise ka, hakkate kaasa rääkima ning selle asemel, et teise muret kuulata, kallate teise hoopis üle oma muredega? Mis juhtub siis kui kriisis olev ja abi vajav inimene saab lisaks oma muredele kaela ka teise mured? Selles etenduses lõppes see enda maha laskmisega.

Ja kui oma muredega teise üle valaja on kirikuõpetaja. Inimene, kellelt oodatakse vankumatu usku ning kes peaks igas olukorras oskama kuulata ning nõu anda. Kas saab talle seda ette heita, et ta on usu kaotanud ja kriisis? Kas ühiskonnas on kirikuõpetajale sellised nõrkusehetked üldse lubatud?

Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Selles 1,5 tundi kestvas etenduses tulevad need suhted nii intensiivselt välja. Kooliõpetaja Marta (Maria Peterson)  roll on siinkohal ühtpidi nii ärritavalt altruistlik, teistpidi nii naiivselt lootustandev. Kui kõik on oma usu kaotanud, siis kellelgi ikka jagub seda ka teistele, isegi kui samal ajal ise oma meeleheitele leevendust vajaks.  Jan Uuspõld, kes kuulub ka minu lemmiknäitlejate hulka, teeb samuti ideaalse rolli. Läbi tema saavad lendu visatud sõnad hoopis teise ja tugevama tähenduse.

Peale jumalateenistuse etenduse lõppu väljusin ma halli maja hallist ruumist, mis oli täidetud hallide inimestega, halli ilma kätte. Parafraseerides Bergmani olin ma  “Eesti naine Eesti reaalsuses keset Eesti kliima lohutut olekut”.

Minu tassike teed

/ Eveliis / Leave a comment

Mõnda aega tagasi leidsin ma oma meilboksist kirja ühelt pikaajaliselt blogilugejalt, kes soovis mulle  kingituse teha tänutäheks, et pakun huvitavat lugemist  ja kutsus mind vaatama Theatrumi etendust “Isa”(LINK). Ei pakkunud ta seda välja sellepärast, et ma etendusest kirjutaks, sest olgem ausad, ma vaatasin Theatrumi kodulehelt, et etenduse piletid on kuni veebruarini välja müüdud, nii et reklaami etendus ei vajagi, vaid ta arvas, et see oleks minu “tassike teed”.  Ja kuna see tõepoolest seda oli, siis ma otseloomulikult pean oma muljeid jagama. Mu kursakaaslased olid püüdnud sellele etendusele pileteid saada, kui te kiirustate, siis hetkel märtsi etendustele veel oli pileteid.

“Isa” jutustab loo dementsust põdeva peategelase silmade läbi ja paneb vaatajat pidevalt küsima, mis on päris ja mis ettekujutus. Tüki autor Florian Zeller on võrrelnud etendust puslega, kus üks tükk kogu aeg puudu on. Kahe tunni vältel panebki peategelane – dementsust põdev André – vaatajaid puslet kokku panema. Kas tütar kolib Londonisse ja jätab isa maha Pariisi? Või mõtles isa selle välja? Kes on see mees (kanaga), kes korteris ringi jalutab? On ta päriselt olemas? Kas korter on tütre või isa oma? Miks ei külasta isa noorem tütar, keda isa jumaldab? Mis temaga juhtus? Kas põetaja Laura on tegelikkus või väljamõeldis? André elus valitseb kaos ja ta püüab leida inimesi, kes räägiks talle tõtt. Aga mis on tõde? Ja kas André mäletab seda?

Pusle-etendus on nii hästi lavastatud, et kogu aeg püsib pinge ja põnevus. Tükki on nimetatud tragifarsiks, naerda saab palju, jaburad ja humoorikad seigad (nt mees kanaga) muudavad tüki kergemini vastuvõetavaks, sest tegelikult on etendusel vägagi kurb alatoon. Kurvaks teeb selle loo just see, et see ei ole väljamõeldis, see võib juhtuda meie kõigiga. Me tunneme kaasa vanale mehele, kes ei saa aru, mis on päris ja mis väljamõeldis, kes kohati muutub lapseks ja kohati püüab ikka olla see suur perepea, kes ta kunagi olnud on. Ta on “iseloomuga, aga võluv”. Lembit Peterson mängis isa rolli nii hiilgavalt, et vahepeal oli väga raske uskuda, et tegu on näitlejaga, mitte päriselt Altzheimerit põdeva vana mehega. Paremat osatäitjat oleks ilmselt raske siia rolli leida olnud. See väärikus ja iseloom, mille Peterson isale andis, on minu meelest auhinda väärt.

Ja siis on teine peategelane Anne, kes on olukorras, kus ta peab valima isa ja elukaaslase vahel. Ta armastab neid mõlemaid, kuid dementse isa eest hoolitsemine tekitab pingeid ja tülisid. Kumma teie valiksite? Kas isa või mehe? Mida sellises olukorras teha? Mis on õige? Liina Olmaru andis suurepäraselt edasi hooliva ja armastava, kuid kurnatud ja teinekord meeleheiteni viidud, tütre tegelaskuju. Meie, pealtvaatajad, naersime tragikoomiliste olukordade üle, mis aset leidsid, kuid Anne´i viisid need olukorrad juba nii kaugele, et ta nägi unes, kuidas ta isa ära kägistab. Ma ei ole dementsusega ise kokku puutunud, kuid ma tean mitmeid inimesi, kes on ning kõik nad räägivad, kuidas mõnel hetkel tahaks lihtsalt eemale minna, kõik unustada, kui haiget see teeb kui inimene, keda sa armastad, sind ära ei tunne või sõimab, kuid teisalt ei lase armastus eemale minna. Nii nad, nagu ka Anne toimetavad meeleheite ja armastuse piiril.

Ühtepidi oli see etendus tõesti naljakas, kuid teisalt nii kurb ja kriipiv. Kui ma õhtul peale etendust rongiga koju sõitsin, tuli mulle ikka ja jälle silme ette André, kes voodis lamades ootas, et ta ema talle külla tuleks, ja põetaja sõnad “Kõik saab korda, kõik saab korda, kõik saab korda…” Korda saavad kahjuks sellised lood vaid ühe lõpuga.

Ma igatahes soojalt soovitan teil märtsi-ja maikuu etendustele piletid hankida. Fantastiline etendus.