Baymax

Nagu te ilmselt aru olete saanud, siis Skype läks Hugo ja Orkuti juurde. Siiani on kurb ja tühi, isegi Dexter käib jätkuvalt kassimajas otsimas ja on segaduses, et seal tühjus on, aga meil ei jäänud muud üle kui ta üle lillesilla saata ja nii ta minu süles magama jäigi. Omamoodi ju armas, et kõik meie kolm lemmiklooma pea üheaegselt lahkusid, aga teiselt poolt oli see veel ekstra raske kõigile järjest head aega öelda.

Me olime seekord kindlad, et uut looma kohe asemele ei võta. Eriti kuna minu soov oli siiski võtta varjupaigast kiisu ja mul üks vale otsus juba on eelmisest aastast hinge peal, ma ei tahtnud sama viga teha. Ja kas Dexter üldse harjuks uue kassiga, st laseks tal rahulikult sisse elada ja kohaneda? Tundes tema iseloomu, siis olime me jõudnud otsusele, et õigem on mingil hetkel võtta kassipoeg, et see kasvaks kohe koeraga koos üles ja ei oleks juba välja kujunenud isiksus või ühel või teisel moel traumatiseeritud. Läks aga nii, et mulle jäi Facebookis ette MTÜ Pets Help kuulutus, et neli kodukassi otsivad kodu, sest neile siiani süüa andnud vanaproua enam oma koju tagasi ei lähe haiguse tõttu. Tegelikult oli mulle enne nende nelja kassi kuulutust jäänud silma üks krapsakas kassipreili Pesaleidjast ja pidimegi Idaga sinna külla minema, aga läks nii, et see nelja kassi kuulutus kuidagi kõnetas mind, et kirjutasin neile, et oleme valmis ühele neist kodu pakkuma. Leppisime kokku, et Dexteri pärast pakume alguses hoiukodu, sest no tõesti – uuesti ei tahtnud viga teha ja looma nö solgutada. Kui te arvate, et mul Lumi pärast ei ole jätkuvalt halb tunne, siis te eksite. Ma olen nii palju mõelnud sellele ja vastik tunne on enda pärast. Samas ma tõesti tahtsin parimat, läks aga nii nagu ikka. Seega seekord tahtsin ma ettevaatlikum ja targem olla.

Esimesed päevad elas Baymax Ida toas voodi all, eriti peale seda kui ta esimesel öösel kohe Dexteriga alumisel korrusel kohtus ja see ta ära ehmatas. Vaikselt hakkas ta välja tulema õhtuti ja paari päeva pärast juba ka päeval. Nurrub ja nõuab pai, isegi voodisse on paar korda kaissu tulnud. Küll hetkeks, aga ikkagi. Ta on jätkuvalt arg ja ettevaatlik, kuid kuidagi nii oma kohe algusest peale. Marek ütles esimesel päeval juba, et no kuidas me ta tagasi anname kui ta juba on meil siin süles nurrunud ja meid karvaseks teinud – valgekarvaline kass ja mustad riided ei ole just parim kombo. Aga see selleks, las olla. Igatahes otsustasime me üksmeelel, et Baymax jääb meie perre. Ta on lihtsalt nii armas suur mõmmik. Vaadake seda käppa! Ma ei kahtle, et ühel õigel hetkel paneb ta Dexteri paika ja tuuseldab majas ringi nagu peremees.

Kahjuks me täpselt ei tea kui vana ta on, pakuti, et 2-3aastane, nime tal ka ei olnud. Minu “Paks Louie” asemel sai talle nimeks Baymax. Miks selline nimi? No kui te olete “Kuus kangelast” multikat näinud, siis te mõistate Kui mitte, siis ta lihtsalt tundub sama armas, kohmakas ja kogukas nagu Baymax – sinu isiklik tervishoiukaaslane.

Issand, kas ma tean liiga palju multikatest?

Mis sai Skype´ist?

Alustame kohe lõpust. Meil oli tänaseks kokku lepitud, et koju tuleb arst, kes Skype´i parimatele jahimaadele saadab. Leppisime Marekiga kokku, et Ida on tema töö juures, mina tulen varem koju ja olen Skype´iga, aga eile õhtul tundsime me mõlemad, et me lihtsalt ei suuda. Jah, on näha, et ta on haige – tal on köha, nohu ja ta on kohutavalt kõhn, samuti on ta piisavalt eakas. 15aastane kassiproua. Aga samas on ta ikkagi justkui elujõus. Muidugi on see viimane meie tõlgendus ja ei ole keegi meist kassiekspert, aga meile tundus, et ilma veel korda arstile minemata, ei suuda kumbki meist jumalat mängida.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_1586.jpg

Seega palun kohe jätta need kommentaarid, et mis inimene sa oled, et enne ei ravinud kassi. Võin teile ka öelda, et meie oma (= ei võrdu Keila) loomakliinikust öeldi, et pole aegu ja võimalus on tulla elavasse järjekorda, kuid ehk mõistate, et see ei ole mul hetkel võimalik. Teised kliinikud, kuhu mulle soovitati pöörduda, ei võta hetkel uusi patsiente vastu (jah, helistasin ka sinna mida mulle IG-s soovitati ja selleks lausa eraldi anonüümne konto tehti:) samuti ei anna mulle keegi ilma kassi nägemata – et teha kindlaks kas tal on lisaks neeruprobleemidele kopsupõletik või midagi hullemat – rohtusid ja ega ma neid oma suva järgi talle andma ei hakkakski). (Lisainfo: Loomaarst, kellega me juba konsulteerisime, on tuttav ja mitte enam praktiseeriv, kuid siiski loomi tundev)

Ma olen mitu päeva näinud unes Hugot, mulle tuli meelde, kuidas tema üle lillesilla saatsime ja kui valus see kõik oli. Orkut suri loomuliku surma ja kuigi see oli ka kurb, siis see, et ta suri kodus ja sai kenasti maha maetud Hugo kõrvale, tegi selle kõik lihtsamaks üle elada, aga otsustada veel ühe looma lahkumise üle, käis minule ausalt üle jõu. Idaga rääkisime ka ausalt ja avameelselt ning ta sai aru, miks me oleme otsustanud Skype´i magama panna. Kui eile seda kõike uuesti arutasime, karjatas ta ühel hetkel “issand, te tapategi kassi ära!” ja sellega oli otsustanud – me ei saa sellega hakama. See kõlas nii võikalt. Ma tundsin end Skype´ile süüa viies nagu vangivalvur, kes hukkamõistetule viimast einet pakkus.

Muidugi ma tean, et me hetkel mõtleme vaid enda tunnetele, kuid homme on esimene september, Ida läheb esimest korda kooli, seda päeva ei juhtu enam kunagi. Ma tahaks, et me läheksime homsele vastu rõõmsate emotsioonidega. Jälgime Skype ´i, laseme tal toas olla ja puhata (kuigi ta oli õuekass, siis ei pea te ka arvama, et ta elas kusagil lageda taeva all), pakume talle lähedust, hoiame Dexteri eemal ja ootame reedest teise arsti aega. Et siis oma lôplik otsus teha:(

Ei kerja kaastunnet, vaid elasin välja oma emotsiooni kui raske see on ja ma ei tea, kas tegin oige otsuse, et eile end kokku ei võtnud ja ei lasknud tal üle lillesilla minna.

EDIT: Skype on tänaseks käinud ka TEISE arsti juures, lisaks muule on Skype´il Covid, talle tehti analüüsid, vereproovid ja kõik muu, mis vaja, aga kahjuks ütles ka see arst, et kui ta uueks nädalaks kosuma ei hakka, siis tuleb meil teha see otsus, mida soovitas ka esimene arst. Rohkem ma Skype´i teemal siin blogis ei räägi. Samuti on kommenteerimine suletud, ma ei pea kuulama, kui rääbakas on mu kass ja kui hooletu olen mina ning kui sallimatu Marek. Allolevad pildid on tehtud Skype´ist selle aasta kevadel tema kõledas ja külmas kuuris, kus tal katust peakohal ei olnud (jumala eest, igaks juhuks mainin ka, et see on sarkasm!) ma julgeks öelda, et ta nägi veel väga hea välja. Aga mida mina ka tean – kalkuleeriv ja külm loomaomanik.

Dexter ajab mind hulluks!

Hahh, need, kes vangutasid pead, et issand, miks selline koer sai valitud, võisid seda pealkirja nähes küll mõelda, et me ju ütlesime. Tegelikult on see loomulikult kirjanduslik liialdus. Dexter ei aja mind hulluks, vaid on kõige ägedam koer üldse. Noh selline iseloomuga ja krutskitega, aga see, kuidas ta meid koju ootab, meiega koos tahab olla, hommikul trepil ootab, wc-sse ja vannituppa kaasa trügib, sunnib mind jalutama ja mida rohkem seda parem, on sõnaseletamatu. Ta lihtsalt ongi meie Dexter! Ega meie peresse ükski “normaalne” koer ei sobikski.

Aga ta ajab mind aegajalt hulluks küll. On üks asi, mida ta absoluutselt ei tee ja ma ei oska seda ka kuidagi õpetada. Ta ei ole üksinda õues. Meie hoovis. Ilma meieta. Isegi siis kui üks on väljas ja teine toas, siis ta tahab tuppa. Ärge palun saage sellest, kuidagi valesti aru, et me ei tahaks, et ta toas oleks, muidugi tahame, ta on meie pere liige, aga kui on ilusad ilmad või näiteks külas keegi, kes kardab koera, siis tahaks, et koer oskaks õues olla. Mida teeb aga Dexter?

Kui ta välja lasta, siis ta hakkab lihtsalt terassi aknale hüppama, terve pikkuses ja te ilmselt olete näinud kui suur ta on, tagajalgadel olles on ta minust pikem. Selle hüppamise pärast ei ole meil ka see aken kunagi puhas, vaid kogu aeg terves ulatuses dexteri käpajälgi täis. Kui ta avastab, et siit sisse ei saa, kraabib ta läbi kõik ülejäänud aknad, hüppab garedroobi aknale, köögiaknale ja siis välisuksele. Köögiakna ja garderoobi akna aknaplekkidest on mul suhteliselt suva, aga kogu meie metallist esiuks on täielikult ära kriibitud ja näeb välja nagu tahaks karu meile tuppa murda. vahemärkus ja poolnali – kas keegi välisustele ei vaja reklaami ja tahaks koostööd teha?

Ja nii ta käib ja hüppab ja haugub, kuniks me anname alla ja ta sisse laseme. Muidugi on see vale, sellepärast ta ilmselt järgi ei jätagi, sest ta teab, et lõpuks me anname alla, aga no majast hakkab kahju. Alles olime vanaema ja tädi-onu juures külas, proovisime seal ka Dexterit õue jätta, aga no lõpuks andis onu alla, sest neil on just värskelt ehitatud maja ja kahju, mida Dexter suudaks majast väljapool korda saada, on suurem kui see, mis ta korda saadab toas. Ühesõnaga – see ajab mind hulluks, et ta ei taha õues olla üksinda. Kõik, kes siiani on tundnud vastupandamatut soovi mind koera teemal harida, hurjutada, õpetada, eriti siis kui ma ei ole abi palunud, siis nüüd on teie kord. Ma päriselt ootan ja palun õpetusi!

Teine sama teemaga seotud nö mure on tema sisse ja välja siiberdamine. Saan ma arvuti taha istuda kui juba nõuab Dexter õue, lasen ta õue ja sekund hiljem on ta toas. Niutsub ja tahab uuesti õue. Kui siis uks kinni panna, et ole ometi õues, hakkab toimuma esimene – see ustele ja akendele hüppamine. Jätan ukse lahti (mõnikord isegi siis kui tegelikult on veel külm, istun parem pleedi all ja külmetan, sest ma ei viitsi teda kogu aeg sisse ja välja lasta, eriti kuna see on tõesti vaid minutiks), aga siis ta ei lähe õue. Jääb avatud ukse ette lihtsalt magama. Võimalik, et tal on toas palav, aga just sellepärast ma ju tahaks ka, et ta oskaks õues olla.

Nii et palun õpetage mind! Päriselt!

PS: PALUN ÄRGE LUGEGE SIIT VÄLJA, ET KAHETSEME DEXTERI VÕTMIST! Kindlasti mitte, ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu, aga on okei, et koeraomanikul on ka mõnikord mured, eksju?

Kuidas Dexter ja Skype spaas käisid

Samal ajal kui inimeste spaad on (vist) suletud, on kasside-koerte spaa/ilusalong õnneks avatud ja nii meie majas eile iluprotseduuride päev oligi. Lõunaks vuras koerte ilusalong ratastel hoovi ning minul ei olnud vaja muud teha kui spaatajad üle anda. Esimesena astus muutumisbussi kassiproua Skype. Skype on pikakarvaline õuekass, mis tähendab, et tema kasukas on alatasa sassis. Ma küll ise hooldan teda ka, aga oleme ausad, see tähendab seda, et ma haaran ta kaenlasse, lõikan kääridega suuremad pusad ära ja kammin siis teda veidike, kuniks viinerid otsa saavad või ta sisisema hakkab ja rohkem ei viitsi. Seda, et meie vanaprouast selline linnapreili tehakse, ei oleks ma osanud ettegi aimata. Ei ütlekski, et 14-aastane proua. Totaalne muutumine! Muidugi ei läinud iluprotseduurid ilma vigastusteta. Skype lõi oma kihvad ühele naisele küünde ja otse sellest läbi (vabandust veelkord!). Nüüd ma siis mõistan, miks ükski hiir tema käest tervena ei pääse ning nendest isegi sabaotsa järgi ei jää. Skype on malbest välimusest hoolimata korralik murdja. Aga nii ilus (eriti nüüd). Alloleval esimesel pildil ta väidetavalt ütleb mjäu, aga mulle tundub, et “normaalne koer, kuri naine” silt meie hoovis tuleks muuta “kuri kass” sildiks.

Järgmiseks astus muutumisbussi Dexter. Temaga oli mu põhiline soov, et ta puhtaks pestakse, sest te ju olete ta suurust näinud. Tema pesemine meie vannis, see tähendab just sinna tõstmine, ei ole kergemate killast, lisaks pärast tema ja kogu maja kuivatamine on omaette spordiala. Õnneks on olemas mõned vaprad ja tugevad naised, kes selliseid marakratte on nõus spaatama. Aitäh teile, et te olemas olete. Kaks tundi hiljem oli bussis kahtlaselt vaikne, ma hakkasin juba muretsema. Ja ilmselgelt mitte Dexteri pärast, mõtlesin, et lähen uurin, kas kõik on ikka kenasti elus. Just sel hetkel kui ma majast välja jõudsin, astus bussiuksest välja kohev karvapall. Ta karva ei olnud veel vaja pügada, föönitamine oli ta kaks korda suuremaks muutnud. Dexter nägi välja nagu modell, isegi ta käpad olid pügatud saanud. Viimane kord kui ta 12 tundi spaas veetis jätsime me käpad suhteliselt kammimata, sest me kõik (loomulikult groomija kõige enam) olime lihtsalt liiga väsinud. Me oleme Marekiga korda mööda tal neid käpatuuste ikka püüdnud lahti kammida ja pügada, aga Dexter ei ole lihtne klient. Kui ta enam ei viitsi, siis ta lihtsalt raputab su seljast maha. Seepärast mul oligi eriliselt hea meel, et ta käpad korda said. Ja te ei kujuta ette kui hästi see koer lõhnab. Ta on selline kaisumõmmik hetkel, et kutsu või ise diivanile kaissu. Ei kutsu siiski.

Minu postitus ei ole kuidagi sponosreeritud ega tellitud, loomaomanikuna lihtsalt vajalik teenus, mida suurima hea meelega ka teistele soovitan.

Advendikalender nimega Dexter

Teeme niimoodi, et seekord jätavad kõik, kel tekib tahtmine mind koerateemal õpetada, selle tegemata? Ma tahan jagada vaid oma emotsioone ja ei küsi hetkel ei nõu ega õpetust, ma tahan lihtsalt jagada meie argielu koos Dexteriga.

Kui ma ütlen ausalt, siis igav temaga ei hakka. Igas mõttes. Ta tahab palju tähelepanu, lähedust ja tegelemist. Meil ei ole sellega probleemi, meile meeldib temaga tegeleda. Aga ma ütlen ka ausalt, et kohati on ta nagu meie enda andvendikalender. Iga päev tuleme töölt koju ja mõtleme, et nooh, millega tillu-koer meid siis seekord üllatab. Parimad üllatused on need kui üllatusi ei ole ja Dexter on kenasti vaid oma asjadega mänginud, aga on ka teistsuguseid üllatusi. Näiteks kui me unustame wc ukse lahti. Siis võib juhtuda, et ta on kümme rulli wc-paberit lumehelbekesteks hekseldanud. Või kui me unustame lahti vannitoa ukse. Siis võib juhtuda, et ta on mööda elamist Ida mängu asjad tassinud. Üks päev oli ta garderoobist tuppa tassinud minu trikoo ja oli lahti püüdnud kangutada Mareki õllesid. Ma ei taha teada, mis peomõtted tal peas keerlesid. Võib ka juhtuda, et ta on kätte saanud paki tärklist ja kodu näeb välja nagu oleks tegu narkolaboriga. Ja võib ka juhtuda nii, et koeral on kõht lahti ja ära viskamisele lähevad nii vaip kui osad kardinad. Kuusk püsib paigas (ptüi, ptüi, ptüi!), aga mõned ehted on siiski Dexteri roaks langenud.

Sellest, et meie kodu valged seina on kaetud poripritsmetega ja põrand pole enam kunagi puhas, ma ei hakka isegi rääkima. Paratamatus, millega me oleme leppinud. Aga kas nende lolluste peale, mida ta teeb, saab pahandada? Vihastada? Kurjaks saada? Korraks jaa, aga siis tuleb paneb ta oma tillukese koonu sulle sülle ja palub vabandust ning kuidas sa sellise peale pahane oled. Ta lihtsalt on liiga armas, et tema peale pahane olla.

Temaga saab nalja. Palju nalja. Lumega (seda on ikka paar korda juhtunud, et maa on lumine olnud) läheb ta täitsa hulluks, seda on nii naljakas jälgida, kuidas ta lume sees möllab. Ma tahaks nii teda viia Norrasse, et ta saaks päris lumehangedes möllata. Ja kui temaga mängida, siis ta läheb ka pööraseks. Heas mõttes. Ikkagi kutsikas. 170 cm pikk, aga ikkagi kutsikas.

Tal on oma rutiinid, millest ta kinni hoiab. Hommikul käib ta kõige pealt väikese virgutusjalutuse õues koos Marekiga ja siis tuleb trepi juurde ootama,millal mina ja Ida ärkame. 99 juhul sajast on ta enne seda just joomas käinud ja nii lükkab ta oma märja ja külma habeme meile vastu jalgu ja raputab end siis nii, et me oleme kaetud vee ja koerailaga. Ei ole just kõige meeldivam rutiin, aga no vähemalt äratab üles.

Hommikusi ja õhtusi jalutuskäike võin ju aegajalt mina mitte viitsida teha, aga kui te arvate, et Dexter laseb viilida, siis te eksite. Ta ei anna enne asu kui jalutuskäik on tehtud. Tubli koer! Ega ma muidu end ei liigutaks. Tema pärast pean. Ja pühapäeva hommikuti teab ta, et meil on koertekool. Kella üheksast hakkab ukse juures välja nõudma ja läheb siis istub auto kõrvale ootama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab inimene, kes naudib koertekoolis käimist ja koera koolitamist. Dexterit on tore koolitada, kuigi ega see pole ka nii, et ta alati sõna kuulab, oi ei, sellest oleme me veel kaugel. AGA algkoolitus on meil tänase hommikuga läbi. Ma olen enda ja Dexteri üle nii uhke.

Eile kui kodus harjutasime oli Dexter musterõpilane, puhas viieline. Rahulikult paigal lamamine ei ole ta lemmiktegevus ja hammaste näitamine oli ka üks selline asi, mis ma arvasin, et komistuskiviks saab, kuid eile sai ta nende ülesannetega ka suht hästi hakkama. Ma olin kindel, et vähemalt “koolipoisi kolme” saame me küll kätte. Täna hommikul eksamile minnes oli Dexteril mängutuju, vaatasin juba, et ei saa üldse eksamit tehtud sellise tujuga, aga koer võttis end kenasti kokku ja tegi kõik ülesanded ära. Kuni paigal lamamiseni. Tal oli null kavatsust lamada ja mind oodata. Sinna need meie 15 punkti läksidki. Ja kõrval kõndimisega tegin ma ise vea, et hoidisin maiust vales käes ja Dexter loperdas natuke ringi. Kokkuvõttes saime me 100st punktist 82 punkti. Ma olen nii rahul. See vist on kõige ägedam tunnistus, mis ma peale ülikooli diplomit saanud olen.

2020 kokkuvõte

Seda aastat ikka annab kokku võtta. Kui Instagramis piltidelt tagasi vaatasin aastale, siis enne 13.märtsi toimunud sündmused tunduvad nagu teisest maailmast. Tegelikult ju ongi need omamoodi teisest maailmast, maailmast, kus sai veel reisida, plaane teha ja pikisilmi mõnda sündmust oodata.

Täiesti veider on öelda, milline oli 2020 aasta parim reis, sest ainsaks reisiks see sel aastal jäigi ja kuigi võib tunduda, et ainsa reisi põhjal ei saa ju välja anda tiitlit “Parim reis”, siis tegelikult saab ikka küll. Vaid tüdrukute reis Berliini oli megaäge ja kui vaid ühel ilusal päeval jälle reisida saab, siis Berliin on uuesti reisinimekirjas. Berliin on omanäoline, multikultuurne, põnev, avastamist, ajalugu, kunsti täis. Seekord käisin ma ära ka Berliini teletornis, mitte et see oleks midagi erilist (ei olnudki!), aga iga kord kui ma olen Berliinis käinud, olen ma lubanud, et järgmine kord. Nüüd siis oli see järgmine kord lõpuks ära.

Omamoodi huvitav oli ka koroona esimese laine ajal koju jäämine. Võib olla “huvitav” ei ole just see sõna, mida ma täna 2020 ja COVID kohta kasutaks, aga ma pean tunnistama, et see kevadine kodus isolatsioonis olek oli siiski pigem huvitav kui stressirohke ja piinarikas. Jah, meie plussiks on see, et me elame metsas ja ei pidanud mitmekesi korteris istuma kaks kuud, võimalik, et siis ma arvaks teisiti, kuid sellise elukorralduse juures oli see võibolla et isegi hea. Ma ei oska seda paremini seletada, ja COVID-aasta tõi meie perele kaasa päääääris palju tagasilööke ja peavalu, aga tagasivaadates tundub mulle, et me õppisime sellest palju, nii enda kui teiste inimeste kohta ja see tegi meid kuidagi kokkuhoidvamaks ja tugevamaks.

Teise laine kohta ma sama öelda ei saa. Hetkel on mul COVIDist kopp ees, mul on kerge hirm siiski ja mind kohutavalt ärritavad inimesed, kes päevast päeva jagavad vandenõuteooriaid sotsiaalmeedias ja kutsuvad teisi üles vastutustundetule käitumisele. Ma tahaks, et kõik see jama oleks juba läbi.

Koroona-aastast hoolimata on sellesse aastasse mahtunud hästi palju meeleolukaid sündmusi. Kõige meeleolukamaks julgeks ma nimetada Prangli jaanipäeva. Me olime nagu noored vasikad, kes esimest korda on karjamaale saanud ja pidutsesime hommikuni.

Kõige omanäolisem ja huvitavam sündmus oli absoluutselt kindlasti Sibulatee Saunafest. Olgem ausad, milline Sibulatee sündmus ei oleks omamoodi ja huvitav ja meeldejääv ja mälestusiloov, aga Saunafest oli uus ja uudne kogemus ning ma siiralt loodan, et see 2021 veebruaris ka toimub. Meie oleme platsis ja soovitan soojalt teil ka tulla! Hoiame siis vaid pöidlad pihus, et kõik vahvad sündmused jälle lubatud oleks.

Selle aasta tippsündmus oli aga konkurentsitult päikesetõusu etendus Veljo Tormise muusikaga. Olla 4:46 varahommikul Kõrveaia talus. Jalutada koos teiste uniste nägudega inimestega vaikuses taluhoovi. Mõelda omi mõtteid ning kõndida “lava” poole. Mets magas veel. Võrratu kogemus!

Napsie suvepäevad suutsid 2020 aastasse tuua glamuuri ja meelelahutust. Ma olen siit sealt lugenud, et kopp on ees sellest, et Napsie siin ja Napsie seal, aga teate, pool-mini-wannabe-influencerina ja toodete kasutajana (!) ütlen ma, et Napsie on äge.

Kui siin juba poolenisti toodete peale jutt läks, siis toon ära ka mõned oma 2020 lemmikud. Esimese, kõige kuldsema, kõige läikivama, kõige lemmikuma lemmikuma lemmikuma tiitli saab Magrada (mõtlen korraks kumb) juuksepalsam. Ei ole olemas teist toodet, mis juuksed nii siidiseks ja nii meeldivalt lõhnavaks teeks! Teisele kohale jääb kahtluseta pojengi kehakreem, samuti Magradalt. Mul on hea meel, et paljud teist on mulle kirjutanud ja öelnud, et jäid mu sõnu uskuma, proovisid ja ei kahtese, sest on samuti leidnud endale uued lemmikud. See teeb rõõmsaks.

Pesubutiigist on pärit suur osa mu pesusahtlist ja siit on ka pärit see võrratu pitsiline pesu, mida on isegi patt riiete alla peita. Selles poes on niiiiiii naiselik valik, et raske on mitte iseennast seksikalt tundma hakata. Isegi kui see seksikus on naaatuke peidus ülekaalulise pereema kesta all. Igatahes see konkreetne komplekt on selline, et juba vaadates tunned end üdini naiseliku, kauni ja veetlevana. Magic!

Selle aasta parimad otsused on seotud tööga, pikemalt ei taha sel teemal peatuda, sest tegelikult keeras see 2020 mingis osas kõik p…i, aga jällegi kui nüüd tagasi vaadata, siis kõik läks nii nagu ilmselt minema pidi. Tätoveeringu eemaldamine on kindlasti esiviisikus. Ja oma tervise eest hoolitsemine ehk tervislikumad eluviisid. Kohvi joon endise nelja tassi asemel ühe päevas, kuulan arsti sõna, liigun rohkem, olen kaotanud ilma vaevata kaalust kuus kilo. Ei ole paha. Sõnapaaril “võib olla infarkt” on üsna elumuutev tähendus.

Üks selle aasta parimaid otsuseid oli Dexteri võtmine. Jah, te olete kritiseerinud, et kas ma ei tea kui raske tõug see on ja kas ma ei tea kui palju tegemist ja koolitust ja hoolitsust see koer nõuab, aga ma ei saa öelda, et ma kurdan. Muidugi ta teeb pahandust ja ei kuula sõna, on ülemeelik ja ajab vihale kui ta on midagi katki närinud, AGA me tegeleme temaga, käime temaga koolis ja ta on kõige ägedam stressi maandavam koer. Temaga koos ei ole võimalik pahas tujus olla. See on meie pere koer.

Loomulikult ei asenda ta Hugot, kes jääb alatiseks meie südamesse kui parim sõber ja kõige truum koer, keda ma tean ja temaga seoses jõuan ma ka selle aasta kurbade sündmusteni. Esimene neist loomulikult Hugo lahkumine. Hugo jääb alati minu esimeseks koeraks. Koeraks, kes muutis kassiinimese koerainimeseks.

Edasi kaotasime me Orkuti ja kui me arvasime, et nüüd on küll üheks aastaks lahkunuid piisavalt, tuli välk selgest taevast. Mareki ema. Seda on siiani raske uskuda ja kohati on ikka tunne, et kohe ta tuleb uksest sisse, käes “Raineri kook” ja hüüab Ciao! Mul oli tõeliselt lahe ämm.

Ja ka see pole veel kõik. Eile sain ma teada, et lahkunud on ka tädi Lola – minu vanaonu naine. Tundub kauge sugulusside? Tädi Lola on ilmselt üks neist, kes minusse süstis armastust toidutegemise vastu, tädi Lola on see, kes saatis mulle Rootsist krõpsuga tossud, tädi Lola oli üks mu eeskujudest. Mulle jääb alati meelde, kuidas ta ükskord meile Gin Tonicu´t tegi kui me õhtusöögi valmimist ootasime. Kuna ta oli peaaegu pime, siis ta kallas klaasi jooke umbes, gin´i sai natuke rohkem kui toonikut. Tädi Lola maitses valminud kokteili, kirtsutas kanguse peale korraks nina ja ütles: “Nojah, hüvasti selge päev!” Tal oli nii kihvt huumor, ta oli nii eluterve suhtumisega ja positiivne, äärmiselt lahe naine.

Kurbade sündmuste juurest oleks loogiline liikuda halbade otsuste juurde. Neid oskan ma ka teha. 2020 aastal tunnen ma, et kaks asja sai valesti tehtud. Esimene neist, mis siiani mul hinges kriibib on Lumi võtmine ja ära andmine. Te ei pruugi mind mõista, te võite mind hukka mõista, te ei pruugi mind uskuda, aga Lumi on ikka mu meeles. Mul on kahju ja häbi, et sellise “vea” tegin. Ma tahstin siiralt parimat, aga välja kukkus nii, et selle “veaga” pean ma veel õppima elama.

Teine halb otsus oli populaarsete influkate avalik arvustamine. Ma jään jätkuvalt oma arvamuse juurde, aga ma õppisin, et seda ei ole vaja kogu maailmaga jagada, sest mitte kedagi ei huvita see arvamus ja kaotajaks jääb vaid arvustaja. Ma õppisin, et on olemas vanuse ja huvide vahe. See, mis mulle tundub veider ja võib olla vale, on teiste jaoks normaalsus. See, et see pole enam normaalne minu jaoks, on vaid minu enda probleem. Ma olen liiga vana, et püüda kedagi teist peale oma lapse õpetada. Minu tsirkus ja minu monkey´d on siin Ussipesas, kõik teised monkey´d…not my circus.

Kõige positiivsem asi üldse aastal 2020? See, et me oleme perekonnana rohkem kokku kasvanud. Meil on olnud probleeme, meil on olnud erimeelsusi, raskeid hetki ja tülisid, kuid mul on siiralt hea meel ühe asja üle – me oleme hakkama saanud.

Üle lillesilla

See siin on ilmselt üks raskemaid kirjutisi, mis ma oma elus olen sõnadesse pidanud panema. Miks ma seda siis üldse kirjutan kui juba vaid pealkirja toksides pisarad silma kipuvad? See ei ole pisarakiskuja pisarakiskumise pärast, vaid eeskätt püüe endaga rahu teha, endale sisestada, et me tegime õigesti. Kirjutada endast välja südamevalu.  Loomulikult ka mälestus meie parimast sõbrast mulle endale.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mäletate, ma kirjutasin rõõmsalt, et Hugo rohud aitasid teda ja ta jooksis rõõmsalt ringi nagu hoovi peremees Kahjuks jäi see viimaseks päevaks, mil ta niimoodi ringi jooksis. Järgmised päevad tegi ta vaevaliselt mõned sammud, paar päeva hiljem kadus tal jõud ka esikäppadest ning neljapäevast alates liikus Hugo vaid nii kui teda vaibal või süles õue ja tuppa viisin. Arstiga rääkisime neljapäeval, et meil on kaks varianti. Kõige pealt anesteesiaga kompuuteruuring, et saada teada, milles viga ja taasturavi, aga selles vanuses koer ei pruugi elada üle anesteesiat ning mind kuulates ütles arst, et ei saa öelda, et prognoos on hea, et saaksime garanteerida ravi toimimise. Teise variandina see teine otsus, mida ükski loomaomanik ei soovi teha. Leppisime kokku, et nädalavahetuse vaatame veel, kuidas Hugol läheb ja siis esmaspäeval teeme lõpliku otsuse. Kui selles mõttes pikk nädalavahetus lühidalt kokku võtta, siis oleme me reedest saati elanud teadmisega, et uus nädal jääb Hugo viimaseks. Seda teadmist ja valu on endaga nii raske olnud kanda.

img_7002

Hugo ei teinud kunagi oma hädasid  koduhoovi (ja meie hoov on suur!), mitte kunagi ja näha oli juba varem, et tal oli piinlik, et ta ei jaksanud aiast välja liikuda. Ma ei taha isegi mõelda, mida ta tundis kui ei saanud hädade tegemiseks enam vaibaltki püsti. Terve laupäevase päeva ma arvan, et ta kannatas või pissis vaikselt muru sisse, ma ei tea ju, aga õhtul sain ma toas aru, et ta tahab õue. Ma püüdsin teda iga päev kõige pealt nii liigutada, et toetasin tagakeha ja ta püüdis ise esikäppadel liikuda, nii ka sel õhtul.  Nagu ta õue sai esimeste käppadega, mina toetasin teda ikka veel tagant poolt, pissis ta majatrepile, olles ikka veel mu käte vahel. Tõstsin ta tagasi tuppa ja see oli hetk kui ma teadsin, et teeme koera suhtes õige otsuse. Kui ma kunagi küsisin teilt, kuidas loomaomanik teab, millal on see hetk kui tuleb otsus teha, te vastasite, et omanik tunneb ära selle hetke. Teil oli õigus, mina tundsin selle hetke ära just sellel laupäeva õhtul. Koer, kes on elanud 13 aastat lennukeid taga ajades, ei pea oma elupäevi lõpetama nii, et isegi kasse ei saa toidukassi juurest eemale haukuda.

img_4461

Pühapäeval leppisime tädiga kokku, et viin Ida Tartusse, ta pidi minema uuel nädalal vanaema juurde, aga viisime paar päeva varem, et teisipäevane päev oleks kergem. Mitte et me Ida eest oleksime varjanud, mis ees ootab, vaid me mõtlesime selle peale kui raske see protseduur meile endile emotsionaalselt, aga kui samal ajal oleks vaja lohutada ka last, siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama. Selgitasime Idale, et Hugo sureb ära sel ajal kui ta Tartus on, aga kui ta tagasi tuleb, siis saame talle koos hauale lilled istutada. “Ta jääb mõtetes alatiseks meiega,” lohutasin ma Idat.

Siinkohal tahan ma kõikidele, kes veel ei ole “Coco” multikat näinud, öelda, et vaadake! Kui mind omal ajal lohutas teadmine, et me kohtume kõik Nangijaalas, siis Idat lohutas teadmine, et kui paneme Hugo pildi seinale, siis ta saab üle lillesilla meie juurde tulla. “Tal on seal surnud inimeste juures hea,” ütles ta, “tal saavad jalad kohe terveks ja ta saab endale värvilised tiivad.”  Mulle meeldib mõelda, et täpselt nii ongi. Vastasin Idale, et täpselt nii see ongi ja Hugost saab niimoodi meie kaitseingel, meie oma värviliste tiibadega Hugo, kes alati on üle lillesilla tagasi oodatud.

img_4781

Kõige hullem kogu selle olukorra juures on olnud leppimine teadmisega, et teisipäeval Hugot enam ei ole, see mõte, et pean esmaspäeva hommikul helistama arstile ja leppima kokku konkreetse kellaaja, millal nad meile koju tulevad, vasardas mul peas terve nädalavahetuse ning ma ei oska isegi sõnadesse panna kui kohutav oli seda kõne teha. Samas tahan ma tõesti tänada Timmu loomakliinikut, seal on päriselt töötajad, kes hoolivad loomadest ja teevad oma tööd kõige paremal võimalikumal moel. Arsti hoolitsus ja suhtumine oma patsienti oli tõesti südantsoojendav. Mitte et ma tahaksin uuesti millalgi sinna kliinikusse minna, aga ma tean, et kui mul loomaarsti on vaja, siis kindlasti läheksin ma sinna või kutsuksin nad endale koju nagu täna. See on nii tänuväärne, et leidub selliseid loomaarste, nad on kuldaväärt.

Ma olin terve päeva Hugoga kodus, igaks juhuks, et äkki tal hakkab halb või valus või et ta ikkagi tahab pissile või juua, aga ta lihtsalt magas liikumatult. Kui ta pead paitasin, liputas vaid veidike sabaotsa. Hugo oli nii intelligentne koer, et kohati temaga rääkides tekkis mulle tunne, et nüüd ta tōesti vastab mu küsimustele puhtas inimkeeles, et sa ju tead, et ma ei oska rääkida, loe mu silmi ja saad aru, et tahan vaid puhata. Ilm oli sombune, kuid umbes tund enne seda hetke tuli päike välja. Viisin Hugo õue ja ta sai veel viimased korrad vareste peale haukuda. Visata pilgu peale valdustele. Olla hoovi peremees.

“Kas te tahate ise juures olla?” küsis arst. Ma ei suutnud mõelda, et läheksin ära. Muidugi olen ma temaga viimase hetkeni. See oli omamoodi ilus viis temaga hüvasti jätta. Hugo pani pea ja käpad mulle sülle, puges mulle nii lähedale, täpselt nagu väikese kutsikana,  ja jäi magama. Rahulikult, päikesepaiste käes ja linnulaulu kuuldes.  “Nüüd ta näeb juba ilusaid unenägusid, saab lõpuks kõik need lennukid kätte, sest tal on ju tiivad,” ütles arst. Ma ei olnud selle peale mõelnudki. Jaa! Tal on tiivad, ta saab kätte kõik need lennukid!

Meie algne plaan oli olnud Hugo saata tuhastamisele, kuid hommikul mõtlesime me ümber. See tundus Hugo puhul ikkagi vale. Leidsime talle viimaseks puhkepaigaks sellise koha, kust on ülevaade kogu hoovile, majale, väravale. See tundus olema täpselt tema koht.

large_17790143_Hc1w

Meile jäi nii palju toredaid mälestusi. Võib olla sa hetkel juba kuuled Migueli ja Hectorit laulmas.

Pea meeles mind,
Ehki praegu lahkun ma
Pea meeles mind
Ning pühi pisarad
Ka siis kui viibin kaugel maal
Sind kannan südames
Ja salamisi õhtu eel sust laulukesi teen
Pea meeles mind,
Kui sind kiusab elu karm,
Pea meeles mind,
Kui kõlamas on kurb kitarr,
Kui on haige hing ning lõhkeb igatsusest rind,
Siis hellasti ma emban sind,
Pea meeles mind.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAdsc09784OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERAIMAG0338P9200056blogger-image--779895275photoblogger-image-128294158818198090_10212938026104698_922634259_nOLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Kuidas Hugol läheb?

Mõnikord ma jään mõtlema oma blogimise täitsa algusaegadele, ka eile kui ma rõõmsalt haukuvat Hugot vaatasin, tulid mulle meelde need etteheited, kus mind süüdistati, et ma ei hooli oma loomadest. Et koer pidavat vihmas ja tuules magama, kassid ei saa üldse süüa ja ega enam ei mäletagi, mis need surmapatud veel olid, milles mind süüdistati. Põhjused ikka selles, et ma kirjutasin asjadest nii nagu nad on. Sellest, kuidas Hugo vanasti kogu aeg ära põgenes (ka piirdeaiast ei olnud tolku), sellest, kuidas ta väidetavalt naabri lambaid käis söömas, sellest, kuidas ta keeldub kuudis/aiamajas magamast, sellest, ühesõnaga kirjutasin ka muredest, mis koeraga kaasnesid. Tegelikult on lugu muidugi hoopis selline, et Hugo on minust teinud totaalse koerainimese ning uskuge mind, Marek on üsna tänulik, et meil järsk trepp on, millest Hugo teisele korrusele ei saa, sest minu meelest võiks see koer meil voodis ka magada. Ta lihtsalt on maailma kõige parem ja nunnum koer üldse. Muidugi on tegu ka minu esimese koeraga üldse, selles mõttes, et kes beebina võetud ja kes meiega koos üleskasvanud, nii et pole ime, et ma temasse eriliselt kiindunud olen. 

Seda suurem on olnud ka südamevalu, nähes et koer hakkab vanaks jääma. Juba eelmisel aastal oli näha, et tas ei ole enam nii palju jõudu, et lennukeid täistuuril taga ajada ja meiega pikki rattaretki teha, kuid siiski oli ta pigem elurõõmus vanahärra kui vanur. Sel aastal, eriti viimased kuud, on ta aga silmnähtavalt vananenud ja tema tagakäppade olukord ikka aina kehvemaks jäänud. Alguses ei saanud ta liigutada üht käppa, viimasel ajal ei saanud ta üldse püsti, sest mõlemad tagakäpad olid nii kanged. Harv ei olnud juhus kui teda tuli oma pessa aidata, uksest välja tõsta, sest ta lihtsalt jääb lamades nii kangeks, et ei suuda end üles tõsta omal jõul. Ega talle see liigutamine väga ei meeldinud ja nii urises ta ka minu peale, kuid nüüd on ta aru saanud, et me ei tee talle haiget ja pigem on ta pilgus näha tänulikkust. Kui ma ei oleks ise koeraomanik, siis ma ütleks, et see koerapilk on väljamõeldis, ma ei uskuks, et koer suudab oma pilguga edastada nii palju emotsioone, aga nüüd ma tean, et suudab – tema silmist on kohe võimalik välja lugeda väsimust, rõõmu, hirmu, valu, tänulikkust ja häbi. See viimane on kõige raskem. Näed, et koeral on häbi, et ta ei jõudnud end püsti ajada, et õigel ajal “wc-sse küsida”, näed, et koeral on häbi, et ta ukse lävepaku taha kukub ja abi vajab. Seda pilku on raske olnud vaadata.

Muidugi käisime me arstil kui ta käppade olukord halvenes. Ma ei hakka ütlema, kus arstil ma esimesena käisin, aga rohkem ma sinna ei lähe. Esiteks kuulsin ma ilma koerata seal käies, kuidas ma olen hoolimatu, et juba varasemalt ei ole ravima hakanud, teiseks kuulsin ma (kui arst polnud koera näinudki, vaid tegi järelduse minu lause peale, et vist natuke on ka kõhnemaks jäänud), kuidas ilmselt on tal töökorrast ära ka maks ja neerud ning lõppkokkuvõttes sain ma vastuse, et ega siin muud teha ei ole kui magama panna koer. Kui te arvate, et me ei ole selle viimase peale mõelnud, siis te eksite. Valus ja raske otsus, kuid mõeldes koera väärikusele ja valule, siis ilmselt pigem enda südamevalu kui tema valu. Siiski mõtlesin ma minna veel, enese rahustuseks teise arsti juurde. Sain oma blogilugejatelt palju häid soovitusi ning isegi ravimite soovitusi, mis olid nende koerte jalgade ja eluga imet teinud. Ega ma hästi seda uskuda ei tahtnud, kuid siiski võtsin soovitusi kuulda ja läksin eile Hugoga Timmu loomakliinikusse. 

Meil on kõrge auto ja ma olin mures, kuidas ta sinna tõstetud saan, kuid Hugo oli minnes väga koostööaldis, püüdis ise autosse hüpata ja ei pahandanud kui ma ta lõpuks sülle võtsin ja autosse tõstsin. Just nagu saaks aru, et läheme talle abi otsima.  Autost välja minek läks muidugi risti vastupidi, me mõlemad unustasime korraks ära, et tegu on vana koeraga ja kohe kui ta maha hüppas autost, kukkus ta asfaldile pikali, sest jalad ei kandnud. Ma ei oska sõnadesse panna seda kui valus seda vaadata oli, et ta enam püsti ei saanud. Kuidagi õnnestus meil siiski ukseni kõndida ja kohe kui ta vaipa nägi, kukkus ta uuesti sinna pikali. Asi ei olegi võib olla nii palju selles, et ta ei jaksanud, kuivõrd selles, et ta kardab viimasel ajal tundmatuid pindasid ning liigub toas vaid vaipadel ning õues murul. Asfaltidele kukkumine ilmselgelt ehmatas teda.  Ja kui ta arsti juures vaibal lebas, siis samuti pidin ma ta käpad kõik vaibale tõstma, sest ta hakkab kartma ja värisema kui käpad ei ole kindlalt paigal. 

img_8585

Timmu loomakliinikus ei olnud ma varem käinud, küll aga olen ma Hugoga käinud Loomade Kiirabi Kliinikus (sama kliinik Timmuga) ja kuna tookordne teenindus oli absoluutselt võrratu, siis kõikidest soovitustest ma Timmu selle pärast valisingi. Ja ei pidanud sekundikski kahtlema. Hoolitsev, siiras, abivalmis ja hea teenindus. Keegi ei heitnud midagi ette, keegi öelnud, et koer tuleks magama panna, vaid arst rääkis meiega nii nagu asjad on. Vana koer ja liigesed. Et esimeseks raviks saab kindlasti katsetada tablettidega, aga kindlamaks diagnoosiks oleks vaja teha uuringud, mis Hugo puhul tähendaks ka narkoosi, mida selles vanuses koerad ei pruugi üle elada, et võtame samm sammult ja vaatame, kas ravimid aitavad.

Hugo ei ole arstide suhtes sõbralik ja ma mäletan, kuidas viimati pidime teda kolmekesi kinni hoidma, et ta laseks oma haava puhastada, suukorv oli muidugi ka hädavajalik, aga seekord oli Hugo erakordselt leplik. See tähendab, et suukorvi oli ikka vaja ja urises ta samuti kui arst ta jalgu katsus, kuid Hugo kohta oli seda ikka minimaalselt, võrreldes varasemate visiitidega. “Ma ei oleks kunagi uskunud, et sellel koeral võiks suukorvi vaja olla,” ütles arst, “tundub ju selline nunnu ja sõbralik.” Tegelikult ongi, aga peale üht ravikorda kui tal teatud kehaosa oli vaja puhastada/tühjendada, võib öelda, et ta ei ole arstisõbralik. Meie peale oli ta ka tookord nii solvunud, et näitas seda iga ihurakuga välja ning lisaks keeldus ta umbes pool päeva istumast/lamamast ning lihtsalt seisis. Aga see selleks. Saime Hugo üle vaadatud ja rohud kaasa (sealhulgas ka tolle blogilugeja poolt soovitatud imerohu) ning saime koju minna. Jalgu Hugo ise alla ei võtnud, nii et arst aitas ta mul autosse tõsta. Veelkord suur aitäh fantastiliselt sõbralikule arstile!

Koju jõudes oli Hugo autost välja saamine omaette probleem. Tänu kukkumisele ja ikkagi arstil käimise trauma tõttu  + valud ilmselt ta autost välja tulla ei tahtnud. Jällegi, teate kui valus on vaadata oma koera, kes on lihtsalt kurb. Ei saa ise püsti ega liiguta end. Proovisime üht ja teistpidi, kuid lõpuks pidin ikkagi ta lihtsalt autost vaiba peale lohistama, et ta saaks tuppa minna. 

Esimese rohu (tolle imerohu) andsime ka ära. 

img_8586img_8588

Pidage mind uuesti loomavihkajaks, kuid koera sel hetkel vaadates mõtlesin ma, et uuringuid me küll tegema ei hakka. Mitmel põhjusel, üks neist jah ka rahaline, kuid kõige rohkem see, et ma ei usu selles vanuses koera puhul enam imedesse ning ma lootsin ja peaaegu palvetasin, et tabletid aitaks vähemalt nii, et ta ei peaks valu tundma. Leppisime arstiga kokku, et helistame nädala pärast, et vaadata, kas läheb hullemaks või ikkagi paremaks. Arst oli ka mures, sest tõesti – Hugo sai arstile viidud ühel neist kõige halvematest päevadest. Mõnel päeval on tal kergem ja ta peaaegu, et jookseb ringi, teistel päevadel ta lihtsalt lamab paigal ja isegi ei tee häält kasside peale, kes ta sööki tulevad käest ära sööma. 

Kõigest kolm tundi hiljem ajas Hugo endale jalad alla, jooksid mööda põldu, ajas isegi (üle saja aasta kasse taga!) ja haukus nagu päris koer, sellise tugeva ja mehise häälega, mis kõigile teada andis, et hoovi peremees on tagasi. Igaks juhuks ka mainin, et kui ma ütlen “jooksis mööda põldu”, siis ma ei mõtle seda, et lasime tal kilomeetrite viisi ringi joosta oma haigete käppadega, vaid seda, et ta sai rahumeeli kaugemale minna oma hädasid tegema ja näha oli, et ta oli eluga rahul. On see korraks või kauemaks, aga nii hea tunne oli seda vaadata.

Istusimegi kõik koos terrassil ja vaatasime, kuidas Hugo ringi kõndis ja jälle hoovi peremees oli. 

img_8596

Palun mulle üks hea ema tiitel nüüd!

Kui ma kolmapäeval Idale lasteaeda järgi läksin, ta mulle sülle hüppas, õpetaja ütles, et laps oli emast nii puudust tundnud, et õpetaja oli tal soovitanud lausa mõni minu riideese ööseks kaissu võtta, et oleks emme lõhn lähedal sain ma korraga aru, et ma tahan oma lapse jaoks rohkem olemas olla. Selles mõttes, et ma ei taha teda iga päev lasteaeda viia, sest ma pean. Ma ei taha talle öelda, et loomaaeda/Lottemaale/ kinno/rattaga sõitma läheme nädalavahetusel, sest emme on muul ajal tööl. Ma tundsin, et ma tahan seda vabadust, et ma saan meile lubada ema-lapse hetki just siis kui tundub, et vot täna on õige päev selleks. Ma tundsin, et ma tunnen puudust meie igakuistest Norra reisidest. Öösel üleval olles jõudis mulle kohale, et ma ei taha elada selleks, et käia tööl, vaid vastupidi. Niisiis võtsingi ma vastu otsuse, mis mind viimane kuu aega rõhunud on. Ma otsustasin, et ma tahan vähem tööl käia. Mitte vähem tööd teha, vaid vähem kontoris kohal olla. Oluline ja suur muutus, seda enam, et ma olen ennast alati pidanud pigem karjääriinimeseks kui emaks. Aga näed sa siis nüüd…. Ma tundsin, et ma tahan rohkem ema olla. Vähemalt seniks kuni keegi seda nii väga ootab ja vajab.

Muide, esimest korda elus on mul kerge hirm tuleviku ees, sest uued väljakutsed on ambitsioonikad, esimest korda elus on mul kurb midagi selja taha jätta, sest olukord oli niivõrd põnev, aga ma tunnen rahulolu. Seda sama enda uuesti üles leidmise rahulolu. Sel nädalavahetusel kupatasime me Mareki “jalust ära” Pranglisse, et saaksime kodus veeta ühe tõelise ema-tütre nädalavahetuse.

Ida sai endale uue ratta, mis tundus vana kõrval nii üüratu suur, et ma ei julgenud teda esimese hooga lahtigi lasta kui ta selle sadulasse istus. Ma ei tea, millal see juhtus, et ta nii suureks sai, aga selle ratta seljas tundus ta nagu täiesti koolilaps. Minu hirmul olid suured silmad, Ida sõitis rattaga nagu proff.

img_5293

See tähendas ühtlasi ka seda, et järgmisel hommikul taheti mind enne kukke ja koitu üles ajada, et me juba rattaga sõitma läheksime. Mul õnnestus seda pea 11ni edasi lükata, aga siis oli aeg oma ühe euro eest ostetud Uuskasutuskeskuse kummikud jalga panna ning välja minna. Ega siis väikene vihm meid ometigi ei takistanud.

Ma olen nii suveinimene kui üldsegi veel olla saab. Nii veider kui see ka ei ole, siis sel aastal olen ma aga hoopis sügist täiel rinnal nautinud. Isegi vihmasid ja tuult. Istud toas, paned küünlad põlema ja naudid kaminasoojust.  Või siis jalutad kerge seenevihma käes ja imetled sind ümbritsevat loodust. On ju ilus?

Eile, samal ajal kui mina kasside liivakaste puhastasin, käis Ida õunu korjamas. Ma ei teadnudki, et meil aias nii magusad ja maitsvad õunad olid. Vot see on see, kui pole aega enda ümber ringi vaadata. Kuna me mõlemad sattusime õuntest nii vaimustusse, siis oli meil loomulikult vaja täna uue saagi järele minna.

img_5310

Ida korjas tuppa kaasa ka seeni, millest kastet teha, aga millegi pärast tundus mulle ohutum need aknalauale “kasvama” panna. “Miks me nendest süüa ei tee?” küsis Ida. Vastasin, et ma ei tunne seeni ja igasuguseid seeni ei tohi süüa, need võivad mürgised olla. Ida vaatas mulle otsa nagu oleks ma maailma kõige rumalam inimene ja vastas, et tegelikult vaadatakse internetist järele, millised seened süüa kõlbavad. Nojah.

img_5301

Me saime hiljuti endale köögiviljaspagetimasina. Valio koostöö raames sain ma endale Delimanost valida mingeid tarvikuid ja kuigi ma väga sellesse lõikurisse ei uskunud, tellisin ma selle, sest Idale meeldib nii süüa teha ja ma teadsin, et see pakuks talle rõõmu. Ma ei eksinud. Me oleme kolmapäevast alates pidanud viilutama, hakkima ja spiraalideks lõikama kõike, mis vähegi annab.

Isegi kapsahautis tuli ära spiraalitada ja teate ma pean ka ütlema, et see masin on täiega fun ning töötab megahästi. Ma küll ise ei pidanud selle eest maksma, aga iga kell käiks selle 29,99 välja, sest lapsel on nii palju rõõmu toidutegemisest.

Järgmiseks oli muidugi vaja hakata kooke tegema. Minu kõige nõrgem koht üldse. Ma ei oska. Ida arvas, et peaksime tegema kurgikooki, kuid siinkohal keelasin ma natuke tema loovust ja pakkusin, et ehk jääks kurk ikka salatiks ning võib-olla läheks vana hea klassikalise õunakoogi teed. Idal ei olnud vahet, peaasi, et sai köögis spiraalitada. Kapsahautis porgandi-küüslaugu ja sulatatud juustuga läks potti podisema (tulemus oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev! lihtne, aga maitsev!) ning ette tuli võtta õunakook.

Ma küll eile Instagrami scrollides mõtlesin, et peaks Thyme0ut retsepti järgi šokolaadikooki tegema, aga teades, et 90% tõenäosusega ma sama imelist tulemust ei saa, otsustasin ma, et sama hästi võin ma lihtsalt lasta Idal kõik asjad kokku segada ja ahju visata. Ma ise ei ole väga suur koogisõber, aga mulle meeldib kui toas on värskelt küpsetatud kaneeli-õunakoogi lõhn. Suurema osa ajast Ida ka lihtsalt teeb koogi valmis ja ise ei söögi, sest kui kook valmis, tuleb talle järsku meelde, et tegelikult ta ei söö pooli asju, mis koogi sisse pandud. Näiteks õunu.

Kipub vist nii olema, et mida suvalisemalt koogitegemisse suhtuda, seda parem on tulemus. Täiesti söödavad koogid tulid. Isegi Ida sõi oma kooki. Ma seekord olin targem. Tegin talle eraldi õunakoogi ilma õunteta.

Kas teile ei tundu, et see söögilaud, mis meil vanasti elutoas oli, sobib kööginurka valatult? Toas ei kasutanud me seda peaaegu kunagi, nüüd on see palju rohkem sihtotstarbeliselt kasutuses.

Saate aru, kell ei olnud veel lõunagi kui meil oli rattaga sõitmas käidud, õunad korjatud, kõik võimalikud juurviljad hakitud, pada podisema pandud, koogid küpsetatud. Ma tundsin end nagu oleks keegi mul hea-ema on nupu sisse lülitanud, sest kui ma iga muu hetk oleks öelnud, et kuule ole hea laps, lase mul nüüd natuke “Moodsat perekonda” vaadata, hakkasime me hoopis küünlaid tegema.

Pulberküünalte tegemine ei ole muidugi raketiteadus. Võtad pulbri, lisad eeterlikku õli ja torkad tahi sisse. Nende ainus miinus on see, et tahid kipuvad enne ära põlema kui küünal, aga selle probleemi saab ka litsalt lahendatud. Uuristad aga uue augu tekkinud vaha sisse, lisad uue tahi ja põlevad jälle.

See lillekesega kohvitass on mu vanatädi pärandus. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest. See seisis koos alustassiga klaasi taga puhvetkapis ja otseloomulikult ei kasutatud seda kunagi. Vaid vääääga erilistel puhkudel lubas tädi mul sellest lastekohvi juua. Mul on nii meeles see tunne. Nagu päris kohvitante sain ma koos peente prouadega laua taga istuda ja sellest imelisest tassist juua. Kujutage ise ette, milline haruldus see tass oli 30+ aastat tagasi. Pärast tädi surma tuli see otseloomulikult minuga Ussipessa. Koos alustassiga. Nagu te aru saate, siis kohe kui tädi valvas silm tassi eest ei hoolitsenud, suutsin mina oma karukäppadega selle ära lõhkuda. Ja siis ma imestan, kust Ida oma kohmakuse pärinud on.

Kui küünlavabrik laupäevaks oma uksed sulges, jõudsime me veel “Väike maja preerias” vaadata ja Nublu saatel tantsida. Kohmakuse on ta minult pärinud, aga tantsugeeni küll mitte. Ta võiks lõpmatuseni tantsida! Alles kella kolmeks tundsin ma, et nüüd hakkab minu patarei tühjaks saama. Ida ei suutnud ka ära imestada, et me ühe päeva jooksul nii palju teha olime jõudnud. Ilmselt teised, head vanemad, teevad selliseid asju kogu aeg ja naeravad nüüd vaikselt pihku, et no mis medalit sa ootad, aga mina tundsin küll, et ma oleks üht hea ema tiitlit väärt. Või klaasi veini.

Ida magab. Mina blogin, kallasin endale teise klaasi veini ja mõtlen, et mis me siis ülejäänud päevaga teeme. Jube mõnus on vahelduseks niimoodi aktiivselt laiselda. Ma pole pikka aega nii rahul olnud.

Ma lubasin Idal isegi elutoas onni ehitada. Ja kes mind teab, siis te teate, et see on ikka väga suur asi minu puhul.

Kuidas saab aru, et Ussipessa on kevad saabunud?

No jaa, üks asi on muidugi vaadata aknast välja ja kraadiklaasi. Päike paistab ja väljas on 15 soojakraadi. Või vaadata kalendrisse, mis kinnitab seda, et ka kuupäevaliselt on kevad käes. Aga see oleks ju liiga igav. Meie kodus saab kevade saabumisest kõige pealt ennustada Mareki käitumise järgi. Kui teda enam toas ei näe, siis on selge, et kevad on saabunud. Päriselt. See tähendab ühtlasi ka seda, et kõik tubased remonttööd, mis talveperioodil jäid poolikuks või tegemata, peavad nüüd sügist ootama. Kevadel ja suvel on lootusetu loota, et Marek toas oleks. Majandab õues ja metsas ja tegeleb asjadega, mida mina muidugi tähele ei pane ja pean mõttetuteks, sest noh…silmapilkne ilu ei ole ju kohe näha. Sisimas ma muidugi tean, et keegi peab võsa lõikama ja muid igavaid töid tegema, aga kui mul on teised plaanid (näiteks köögis parkett vahetada), siis ma loomulikult ei mõista, miks ta prioriteedid nii paigast ära on.

Ja kui Marek parasjagu ei ole õues müttamas, siis on ta Pranglis. Ka selle järgi saab kevade ja suve saabumist tähele panna, sest mida soojemaks läheb, seda tihedamini kaob ta saarele. Sel nädalavahetusel kadus ta saarele, mis omakorda andis mulle ja Idale võimaluse õues oma äranägemise järele toimetada. Ka minu käitumise järgi saab aru, et kevad on saabunud. Ja Ida käitumise järgi. Ida hakkab esimeste päikeseliste ilmadega nõudma, et me sööksime õues. Miks ka mitte eksju?  Kui elad sellises idüllilises kohas nagu Ussipesa. Vahel me ikka mõtleme, et miks me siin pärapõrgus, kus niiiiiii palju on teha, et lõppu ei paista, elame, aga siis istume päikesepaistel terassil ja saame väga hästi aru, miks. See on meie akude laadimise koht. Peale pingelist tööpäeva või pikka reisi, tuled Ussipessa ja tunned, kuidas keha täitub rahuga.

DSC04954.JPG

Mina olen igasugu õuetöödes suhteliselt laisk. Kui on vaja, siis muidugi teen, aga kui päris aus olla, siis ma väga tihti ei viitsi ning mul on hea meel, et Marek igavate töödega tegeleb. Küll aga on mul üks haigus. Kohe esimese kevadpäikesega pean ma õue tassima lauad-toolid ja valged linikud ning lilli istutama hakkama. Eile ostsingi 7620879 võõrasema ja hakkasime usinalt istutama. Mis siis, et järgmisel nädalal lubatakse, et talv tuleb tagasi. Võõrasema elab külmad üle. Ma ostsin natukene liiga vähe mulda ja nii jäid suured lillekastid veel lillevabaks (Mareki rõõmuks, sest mis te arvate, et ma oleksin lillekastid kilega ära vooderdanud nagu tema seda teeb), kuid natuke kevadisemaks sai õu juba küll.  Ida on ilmselt Marekisse (jumal tänatud!) sest ta täiega naudib töö tegemist. Nüüd ka istutas lilli sellise entusiasmiga, et ma olin isegi natuke üllatunud. Mulle tundus, et ta sai isegi paremini hakkama kui mina.

DSC04974DSC04968DSC04976DSC04978DSC04987DSC04990DSC04992DSC05005DSC05055DSC05046DSC05026DSC05010

Leppisime Marekiga kokku, et selle suve prioriteedid on maja lõpuks ometi lõpuni ära värvida. Kaua me sellises poolikus majas elame! Sauna ümbrus tuleb korda teha. Mul on tegelikult selle osaga aiast päris suured plaanid, käisime ka ehitusmessil ArelPlusiga kohtumas, et arutada, millised on võimalused, aga sellest juba lähemalt siis kui nii kaugele jõuame.  Ja kui on aega ning ressursse, siis terrass majaga ühe pikkuseks teha. Kas keegi muide oskab soovitada, kust saaks soodsalt neid päikesepurjesid (on vist see nende päikesevarjude nimi?). Ja aiamööblit? Meie sada aastat vana diivan on vist selleks aastaks lõpuks oma elu ära elanud. Surfasin netis, aga ma ei ole nõus aiamööbli eest tuhandeid eurosid välja käima. Nii hullumeelsed hinnad on asjadel.

DSC05016DSC05018DSC05023