meie pere ja muud loomad

Kirbud, kirbud hundionu

/ / 2 Comments

Mul on tunne, et ma kohati olen ikka päris naiivne. Näiteks kunagi ammu kui Norra lasteaiast sain kõne, et lapsel on täid pidin ära minestama, sest esiteks ma olin arvanud, et täid surid välja koos nõukaajaga ja teiseks mõtlesin, et nii, nüüd kõik arvada, et see vaene Ida-Euroopa pere on lasteaeda täid toonud.

Selgus, et täid olid lasteaedades hoopis täiesti tavaline teema. Jube ebameeldiv, aga vähemalt sain teada, et pole midagi sellist, mida peaks varjama nii nagu vanasti, siis kui ma koolis käisin ja mu lõige suurem hirm oli kui täikontroll peaks täid avastama. See oleks kõige suurem häbi. Ükskord mul siiski õnnestus täid saada ja issand, kuidas tädi Helju möllas mu juustega, et lahti neist saada ja et jumala eest keegi teada ei saaks. Häbi missugune. Mida teised arvavad. Ja nii edasi.

Looduskatastroof neljal käpal

/ / Leave a comment

Laupäeva hommik. Kuulen alumiselt korruselt tavapärast niutsumist. Kell näitab 5.57. Peidan pea patjade alla ja keeldun Dexterile järgi andmast. Kell 6.30 ma enam ei suuda, sest ega Dexter pole rumal. Tuleb vaid piisavalt kõvasti niutsuda ja küll ma alla tulen. Ta ju teab.

Tulen alla. Teen härrale lahti terrassiukse ja keeran diivanile edasi magama. Ma keeldun nii vara laupäeval liikumast. Kolaki, viskab ka Dexter end põrandale magama. Missioon on täidetud. Ma olen alumisele korrusele kupatatud, ei saa ju nii, et olen ülemisel korrusel, kus on veel see kass ka. Mine tea, äkki magab teine veel kaisuski. Seda ei saa lubada. Kass olgu üleval. Mina all. Dexteri valvsa pilgu all.

Selle pärast peabki olema (lemmiklooma)kindlustus

/ / 4 Comments

Ütleme nii, et ega ma ei ole just seda tüüpi inimene, kes palju asju ette mõtleb, aga kunagi saavad vist minusugused inimesed ka täiskasvanu(ma)ks või siis on vitsad nii palju peksnud, et kindlustus, mida ma nooremana pidasin mõttetuks raharaiskamiseks, on minugi jaoks muutunud elementaarseks.

Võib olla ka tõesti põhjusel, et mul ei ole suuri säästukontosid, kust igaks ootamatuseks näpistada, aga et mitte “käsi pikkas olla kui näiteks reisil peaks midagi juhtuma” nagu mu “sõbrad”, anonüümsed kommeneterijad, on öelnud, siis olen ma alati teinud reisikindlustuse. Kindluse mõttes. Ja nüüd olles tagant järgi targem, ka selleks, et mitte enam kunagi avalikult abi paluda. Rohkem pahandust ja pahameelt kui ma oleksin oota osanud.

Kass, kes kõnnib omapäi

/ / Leave a comment

Skrollisin Facebookis ja ette jäi järjekordne kurb kassilugu Cats Help MTÜ lehelt, kus keegi on oma kiisut peksnud ja kellega taheti “midagi ette võtta” ning mu mõistus lihtsalt tõrgub mõistmast, mis nende inimeste peas toimub, kes loomi piinavad. Jätavad nad surema, viivad nad surema. Ma vaatan oma loomade silmadesse ja nad on kõige armsamad loomad. Oma veidrustega, aga armsad. Tahtsin kirjutada, et näen nende silmades armastust, aga seda võiks öelda pigem Dexteri kohta, Baymaxi nägu on alati selline nagu ta heidaks midagi ette.

Dexteri veidrusi te teate, aga ega Baymax parem ei ole. Kui me ta Cats Helpist võtsime, oli ta arg ja väga ligi ei tulnud, pai saime teha vaid siis kui söögiga meelitasime. Tänaseks on Baymax nii paimaias, et ööseks peame me käed teki alla peitu panema, sest ta lihtsalt ei lase muidu magada ja nõuab pai. Tema suurimaks veidruseks, kui seda nii saab üldse nimetada, on rutiinid. Max on rutiinikass. Õhtuti tuleb ta meile kaissu magama, nurub pai, peseb end agaralt ja siis sööstab voodist minema – suure kolinaga. Absoluutselt kindlasti peab ta peale seda oma liivakasti kasutama, vääääga agaralt ja pikalt nagu tahaks Hiina jõuda, ning sellele kõigele järgneb õhtusnäkk ja oma toolil magamine.

Lugu sellest, kuidas Dexter jätkuvalt kisselli sööb ja transistorit kuulab. Loomulikult siis kui tema tahab

/ / 2 Comments

Ma saan päris palju “soovilugusid” Dexteri kohta ja ärge üldse arvake, et mulle ei meeldi nendele küsimustele vastata. Kui Hugo muutis mu koerainimeseks, siis Dexter muutis mu “tibuemmeks”. Teate küll, selliseks, kelle jaoks tema “tibu” on kõige armsam ja kõige ilusam ning mitte kunagi ühtegi pahandust ei tee. Loomulikult on “tibuemmede” “tibud” ära hellitatud, nii et Dexter ei ole siin ka mingi erand. Oli ja jääb minu beebiks.

Beebi on tema kohta juba muidugi palju öelda, sest tegu on kahe-aastase noormehega, kes on kasvanud suuremaks kui ma eales oleks osanud arvata. Üldiselt olen ma ta suurusega ära harjunud, seda enam, et ta ise ju arvab jätkuvalt, et ta ongi pisike sülekoer, kuid mõnikord ma vaatan pilte ja mõtlen, et dämn, see on ikka üks suur kogus koera. Ja no kui ta sülle ronib ja ma tema all hingata ei saa, siis ma tunnen ka, et umbes 70 kilo koera on päris arvestusväärne hulk koera. Öelge, mis tahate, mina kutsun teda jätkuvalt beebikoeraks.

See kisselli sööv ja transistorraadiot kuulav koer

/ / Leave a comment

Kui me olime end diivanile sättinud multikaid vaatama ja Dexter …hmm… tahaks öelda kaissu puges, aga tegelikult ta lihtsalt laotas oma tagasihoidlik kere üle meie…meiega liitus, tabasin ma end mõttelt, et pleedi pole vajagi. See koer on sama suur nagu see 6m2 suurune Napsie Jumbo pleed.

Btw, väga soovitan, ei ole enam nii, et igaüks poeb diivanil oma pleedinurga alla, vaid me mahume kõik mõnusalt ühe suure pleedi alla, jube mõnus on. Random reklaamisekund sai ka sisse poetatud, you´re welcome.

Meie pere ja muud loomad

/ / 4 Comments

Elli, Max ja Dexter on nüüd koos elanud kaks kuud ja meie ootused-lootused, et nendest suured sõbrad üksteist tolereerivad majakaaslased saavad ei ole siiani täide läinud. Muutunud on see eest palju. Kõige rohkem on muutunud Max, kellest nüüd on saanud täielik kaisukass. Kuigi tegelikult ei ole see päris täpne väljend, pigem peaks teda kutsuma peakassiks. Tema lemmikpaigaks on magada öösiti Mareki peas. Kui Mareki pead parasjagu käepärast võtta ei ole, siis on sobib Ida pea ka.

“Max, lõpeta!” ärkasin ma keset ööd täna Mareki kärkimise peale, “sa ei pea mu pead pesema.” Vaikus. Jään magama, Max on läinud korraks teise tuppa, hetk hiljem ärkan sama lause peale. Max on tagasi platsis ja peseb Mareki pead. Kui üks kass jaksab end (ja nagu näha teisi) pesta, siis on see Max. Hoolikalt ja häälekalt.

Lugu sellest, kuidas ma ma kapinupu otsa komistasin ja mul hambaid saeti

/ / 1 Comment

Nagu te Facebookist juba teate sain ma täna öösel peksa. Ja mitte vähe. Ärkasin selle peale, et peast käis jube valu läbi, silmadest hakkas midagi jooksma ja ümberringi käis kohutav kassisisin. Ehk siis ma sain kasside käest peksa või pigem sattusin nende kahe sõja vahele oma imeilusa näolapiga. Või variant on ka see, et Max ikkagi haudus kättemaksu mulle, et ma teda teist korda kastreerima tahtsin viia ning Elli oli süütu kannataja ja peksa pidingi mina saama. Oli kuidas oli, mu esimene mõte oli, et mul on silm peast läinud ja ma ei tee üldse nalja, sest lisaks teravale valule tundsin ma ka üht nõelteravat küünt oma silmas. Kui ma järgmisel hetkel ikkagi mõlema silmaga näha sain, veendusin ma, et see, mis mul näos niriseb, on kõigest (???) veri. Peksin kassid laiali, vandusin vene keeles (vat kui palju me keelt oskame sellises olukorras) ning tormasin alla, et midagi külma peale panna näole. Vaatasin peeglist uuesti üle, et kas silm on alles. Oli. Kobistasin oma külma spinatipakiga Ida tuppa, haarasin sinna kaasa Maxi ja jätsin Elli Ida ning Mareki juurde. Max magas mul jalgades terve öö nagu poleks midagi olnud. Elli tegi ilmselt sama. Vaid mina vähkresin üleval, valutasin silma, sättisin külma spinatit endale silma peale ning vandusin, et olin Ida toast paksud kardinad ära võtnud – kuu sillerdas otse silma sisse. Selle silma sisse, millega ma nägin.

Kui ma hommikul paistes näoga trepist alla komberdasin, vaatasid Ida ja Marek mulle otsa imestunult ning küsisid, et no kus sõjas ma käisin. Mis uni nendel inimestel on, et nende kõrval voodis tapetakse peaaegu inimene ära ja nad isegi ei kuule. Andke mulle natukenegi nende unest! Pilt, mida ma jagasin hommikul, on praeguse olukorraga võrreldes lausa passipildiks sobilik. Hetkel näen ma välja nagu ma oleks “Võsareporteri” kunagine kangelane.

Täiesti suvaline kodupildipostitus

/ / 5 Comments

Et tegu on tasulise blogiga, siis olgu kohe alguses öeldud, et siit postitusest midagi põnevat ei leia. Lihtsalt pildid. Ühtlasi pani see postitus mind aru saama, miks ma blogimisest puudust tundsin. Mulle meeldib pildistada, ma ei ole selles küll eriti hea, aga mulle meeldib pilte teha ja kui ma jõulude ning uueaasta vahel oma telefonis pilte skrollisin, leidsin ma end mõttelt, et aga mida ma nende piltidega teen kui mul pole blogi, kus neid jagada. Mitte et ma arvaksin, et teie millestki olulisest ilma jääksite, aga see vist ongi see blogijale sissekodeeritud edevus, millest lahti ei saa – soov oma tegevusi ikkagi mingil määral teistega jagada. Ehk siis see on üks neist postitustest, mis on kirjutatud selle pärast, et mul need pildid vaid telefonis ei oleks, kust ma nad ühel hetkel kustutan, sest no milleks neid ikka vaja:D Aga ma näitan ka paari leidu, mis eile Keila “Sõbralt sõbrale” poest leidsin. Shopping olla hea teraapia. Proovisin eile ja pean tunnistama, et korraks oli päris hea. Eriti kui Ida tuppa lõpuks leidsin täpselt sellise voodikatte, mida taga olen ajanud.

Kes tundis muret, et pitsid ja satsid on Ussipesast kadunud, siis näete nüüd, et nad täiesti elus ja tervises. Eile oli “Sõbralt sõbrale” poes vist kaubapäev, sest jõhkralt rahvast oli, aga lahedat kaupa ka. Ma tegelikult läksingi sinna sellepärast, et nägin nende FB lehel peeglit, mida ma Ida tuppa tahtsin. Sobiv tekikate ja mõned muud vidinad olid puhas boonus.

Lugu sellest, kuidas ma kastreeritud kassi kastreerimisele viisin

/ / Leave a comment

See on nüüd lugu sellest, kuidas minu elab kaks erinevat inimest. Üks, kes saab tööalaselt asjadega hästi hakkama ja teine, kes on täielik udu. Ja kuna see udu on ikkagi ülekaalus, siis juhtubki nii, et palud töölt võimalust kodust tööd teha, sest vaja on kass kastreerimisele viia, sõidad siiski linna, sest loomulikult ei olnud sul meeles, et opp toimub Haaberstis, mitte Keilas, lähed istud kontoris töölaua taha ja saad pool tundi hiljem loomakliinikust kõne. “Teie kiisu on juba kastreeritud, võite oma kiisu-miisule järele tulla!” Ei olnud piinlik, üldse mitte. Ja ei olnud ma enda peale vihane, ei olnud, sest sõitsin kõigest ilmaasjata linna ja tagasi. Oot, mis need kütusehinnad meil eile tegidki?

Et mitte päris minion välja paista, siis pean ma tõele au andma, et Baymaxi võttes oli mul justkui meeles, et nii tema kui ta õed-vennad olid kastreeritud, steriliseeritud, aga tundes mind ja vaadates Maxi käitumist oli mul ikkagi kahtlus, et olen selle välja mõelnud. Kontrollisin hommikul isegi lemmikloomaregistrist järgi, aga seal ei olnud märget selle kohta, vaatasin läbi ka lepingud, kuid ka seal ei olnud seda kirjas. Miks ma lemmiklooma passi ei vaadanud? Noh sellega on selline värk, et mingil veidral põhjusel otsustasin ma meie loomade passid tavapärasest kohast kindlasse paika ära panna ja see paik on siiani tuvastamata. Mina ei suuda meenutada, ka Marek ei leia ja kui Marek juba ei leia, siis tõenäosus on, et olen need koristamiste tuhinas valesse virna pannud ning ära visanud, sh ka udupeene venelase passi või siis tõesti pannud nii kindlasse kohta, et noh kindlamat paika ei ole olemas. Miks ma ei kontrollinud, kas tal munad olemas on? No kuulge, kelleks te mind peate? Ma olen ikkagi linnalaps, kes lihtsalt elab maal. Kas see fakt nüüd vähendas või suurendas seda, et ma kohati idiot sandwich olen, jäägu teie otsustada.