The Kapp ja muud jutud

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, kuidas ma pikemat aega otsin telekaalust kappi, mis oleks 1960-1970aastatest, aga ei maksaks 1700 eurot. Selliseid paaritonniseid on mulle ikka aegajalt ette visanud, aga selliseks ostuks vaba raha nagu ei ole. Ja siis ühel päeval jäi mulle ette, et üks mu lemmik instakonto omanik oli müüki pannud väga eripärase kummuti. Vaatasin seda, aga ei olnud päris kindel. Umbes kuu aega hiljem hüppas see mulle uuesti ette, võtsin seda juba kui märki, aga ikka ei olnud kindel. Ma ei tea, miks. Päev hiljem tekkis mul aga tunne, et pean selle kapi endale saama ja lootsin siiralt, et see on alles. Surfasin pool päeva netis, et too kuulutus üles leida (muidugi oleksin võinud otse Elerile kirjutada, aga otsida oli põnevam). Leidsin. Kapp oli alles ka. Ainsaks põhjuseks, et keegi ei viitsinud kolmemeetrise kapi transpordiga jännata. Bronnisin kapi endale ära ja olin Mareki bussiga valmis sellele järele minema.

Minu silmamõõt on legendaarne. Ma olin kindel, et see mahub bussi. Hea on, et Eleri soovitas bussi ikkagi ära mõõta, sest muidugi see ei oleks sinna mahtunud, aga mina oma silmamõõduga oleks lihtsalt Pärnusse kohale uhanud. Ilma asjata. Vana hea. Näitasin Marekile ka kapi pilti ja Marek küsis kohe, et kas see liiga kõrge ei ole. “Muidugi ei ole,” vastasin mina. Hea, et ma talle ei öelnud kapi kõrgust, sest ta oleks koheselt saanud aru, et kapp on liiga kõrge. Nii aga õnnestus mul kapp koju organiseerida ning oma silmaga veenduda, et kapp ONGI liiga kõrge nii nagu Marek oli öelnud. Aga ma tean, et alati on lahendus olemas. Esimese ideena pakkusin ma, et võtame esialgu jalad alt, aga sellele pani Marek kohe veto peale. Tisler temas hakkas rääkima. Siis pole see üldse see kapp ja nii ikka ei saa. Panime kapi ajutise koha peale, et hakata välja mõtlema, mida siis täpselt teha. Kusjuures see ajutine asukoht osutus üsna ägedaks ja mõtlesime seda sinna jättagi, aga see poleks lahendanud olukorda telekaalusega ning triibuline kapp sinna juurde enam ei sobiks.

Kapp ise aga on tõeline kunstiteos, kui ma õigesti mäletan, siis keegi tisler oli selle 60ndatel endale teinud ja seda on näha, et kapp on vanakooli käsitöö. Naeltega tehtud ja puha. Vajab küll putitamist ja tibake restaureerimist, aga see mind ei heidutanud. Ma ju tean, kellega ma koos elan ja peale seda kui avastasime Mareki ema juurest selle lillepostamendi tean ma ka kui palju mööblitislerit Mareki sees elab.

Kui 90% juhtudest läheb Marek närvi kui ma midagi koju vean ilma mõõtmata ja talle lisatööd tekitan (90% juhtudest tekitan), siis seekord oli lugu teistsugune. Kapp kõnetas ka teda. Juba uuris ta, kuidas seda saaks toestada, kuidas pealispinda taastada, kuidas sinna ikkagi oleks vaja must klaas peale panna, kuidas seda ja toda ja kolmandat, oli nõus minuga eile tervet tuba teistpidi tõstma ning täna enne üheksat oli ta juba ehituspoe poole teel, et kapi esialgeseks tuunimiseks materjalid tuua. Vat kui palju elevust tõi üks “väike” kapp meie majja.

Väikese kapi kohale tuleb telekas. Kui mul muidu on telekatest üsna suva, siis nüüd mõtlesin, et ehk oleks õige aeg vaadata uue teleka poole. selle Samsung Frame poole. Siis ei oleks telekas seal nö kunstikogus nagu võõrkeha, vaid ka killuke kunsti. Kellel on see telekas? Millised muljed on?

Igatahes tuba sai ringi keeratud ja meile endale tundub, et väga hästi sobib.

Lisaks sellele (ilma igasuguse minupoolse surveta) arvas Marek, et see on hea lahendus, et siis saab teise poole toa seina ka ära värvida. Kaua me ikka niimoodi elame, et pool tuba on valge ja pool pruun? Kuigi ega ennast enam ei häirigi, aga selline tuhin remonti tegema hakata tuli peale. Temal. Minul on tuhin ammu peal, ainult oskusi pole. Ja nüüd sobib vana vaip ka tagasi, too suur vanaaegne, saab sellest Jyski vaibast (mis hädapärast Dexteri sai asenduseks pandud) lahti. Mitte et mul midagi Jyski vastu oleks, ma olen sealt palju ägedat leidnud viimasel ajal, aga ikkagi. Murelik blogilugeja küsis ka, et kuhu kõik pitslinikud on saanud ja ma võiksin küll vastata, et elu ja turvalisuses ja/või maal vanaema juures, aga tegelikult on nad häbiväärselt sahtlis olnud, sest ma olen jätkuvalt ka diivanilaua otsingul, kuhu linikud uuesti peale sobiks. Ei ole lihtne ülesanne, sest jällegi ma tean, mida ma tahan, kuid nende hinnad ei ole rahakotisõbralikud. Seniks peame nende mustade asenduslaudadega hakkama saama. Kuid et ei tekiks muljet, et ma olen kõik linikud kuhugi ära sokutanud salaja, siis ma mureliku blogilugeja rahustuseks leidsin ikka paar tükki, mis hetkel ka sobisid tuppa ja tõin nad sahtlist välja.

Ei kao see heegelliniku-Eveliis kuhugi. Hytta ja teine korrus ja terrass (mitte talvel eks) on ikka sama pitsiline kui varem.

Kui me eile seda tuba ringi tõstsime, siis sain ma aru, et mulle peab kõik puust ja punaselt ette näitama, et ma saaksin aru, millest jutt. No näiteks selle kapi tõstsime ka teise seina, aga ma ei suutnud näha tervet pilti. Nii ma pidin kohale tõstma ka raamatud, küünlad, lilled ja muu nodi, et saaksin aru, milline üldpilt tuleb. Vähemalt sai Instapilt ära tehtud. Selline see instaelu on. Tõstad toa ringi, teed pildi ära ja siis lükkad diivani kapi ette, sest diivanile tekib õige koht alles täna.

Lisaks sellele on Marek mulle kogu aeg rääkinud, kuidas ta tahab teha esikule viilkatust ja sinna peale siis hoiuruumi, kuhu kõik üleliigne kola peita ning ma päriselt ei ole aru saanud, et mismoodi see välja hakkab nägema. Nädalavahetusel käisime Mareki õe soolaleival ja näitasin Marekile elevusega, et vaata kui äge väikene peidukas neil teisel korrusel on, et nii lahe pesa, kus magada. Marek vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et ma olen ju pikka aega sulle rääkinud, et just sellist ma meile teha tahan. Ta ei olnud seda mõelnud küll lisa “magamistoana”, aga kuna meil on üks tuba puudu, siis sellest tekib väikene lisatuba. “Miks sa mulle varem ei ole rääkinud, et see su plaan on?” küsisin ma. Marek vastas lihtsalt, et edaspidi hakkab ta mulle puust ja punaseks ette joonistama oma ideid, sest selgitustest ei saa ma aru. Ei saa jah kusjuures. Sama rääkis ta mulle suvel terrassi katuse kohta. Ma ei olnud ideest vaimustuses. Siis käisime Varnjas ja kui ma jälle ütlesin, et issand kui lahe, et neil sellised katused on seal terrassil, Marek lihtsalt ohkas. Just seda oli ta mulle püüdnud sõnadega visualiseerida. Midagi pole teha, ma ei ole ruumilises mõtlemises väga tugev. Päriselt ei ole. Aga nüüd ma tean, mis uued tööd teda ees ootavad uuel kevadel. Kuradi kahju, et ma sellest viilkatuse-asjast varem aru ei saanud, tahaks ju kohe. A talvel vist katust lahti ei lammuta? Kuigi… Ilmad on ju soojad?

Ma ei tea, kas me saime inspiratsiooni ja indu The Kapist või Mareki õe uuest majast, aga vahet ei olegi. Jube mõnus uus energia tekkis Ussipessa. Nii palju uusi ideid, nii palju töid, ainult üks Marek. Ma luban pühalikult, et ma vähemalt teesklen, et teen ka tööd, sest te ju olete juba lugenud, kuidas see talle mõjub;)

Ära hakka ise tegema! Siis ma pean ise ümber tegema hakkama!

Lugesin Marimelli blogi uue kodu sisustamisest ja kuigi ma täielikult mõistan seda kärsitust, et tahaks kõike ja kohe ja valmis, ma ise olin samasugune kui kunagi maja valmis sai, aga õnneks sai eelarve otsa ja nii on majja asjad tulnud aastatega. Miks õnneks? Sest nii oleme me aru saanud, mis on täpselt on meie. Ma ei oska seda seletada, aga noh mingi hetk saime aru, et ilmselt sellist ilusat kataloogi/instagrami kodu Ussipesast ei saa, et ongi selline Segasummasuvila. Eile just Liivi jagas pilti oma kodust, et leidis ühe vaiba, mis talle tundus, et sobib koju hästi, aga et eks ilu on vaataja silmades ja nii ongi. Lisaks meeldib mulle taaskasutus ja vanad looga asjad nagu te teate. Ma ei arva üldse, et see on ainus ja õige suhtumine kodu sisustamisel, aga mulle meeldib.

Paar kuud tagasi kui olin onu ja tädi juures istunud pika söögilaua taga + veel paar kuud varem pahandanud pidevalt Idaga, et ta oma mängudega laua pinna ära võtab ning liniku sassi ajasin, sain ma aru, et meie elutoa keskmest on puudu suur piklik söögilaud. Asusin selle otsingutele. Muidugi esimese hooga Marketplace´ist, sest ma lihtsalt ei raaaaaatsi maksta 1000 eurot söögilaua ja toolide eest. Silma jäi mulle see must laud roosade toolidega. Nillisin ja vaatasin ja mõtlesin ning lõpuks otsustasin, et jah, see tuleb koju kaasa. Mu meelest sobib ideaalselt.

Ainus miinus on, et nüüd ei sobi sellega kokku diivanilaud, mis on valge plaadi ja heledate jalgadega. Hakka nüüd veel uut diivanilauda ka otsima eks. Aga äkki saab jalad ära värvida? Küsisin Marekilt, et kas saab. Marek noogutas. Uurisin täpsemalt, et millega ja kuidas. Marek raputas pead. “Mis on?” küsisin. “Palu ära hakka ise tegema,” vastas ta tüdinenud näoga, “siis ma pean kõik ise ümber tegema.”

Tõsi. On lihtsam kui ta ise selle kohe algusest lõpuni ära teeb. Ja kui juba ümber tegemisest rääkida, siis panin õhtul pesu kuivama, st mõtlesin, et olen hea naine ja aitan, et panen osa ise kuivama. Tegin oma töö ära, istusin teleka ette ja kuulsin õuest ohkamist. “Issand jumal, ma pean su emaga rääkima, et ta sulle koolituse teeks! Kes see nii pesu paneb kuivama?” Teile vist ei tule enam üllatusena, et mu ema ja Marek panevad pesu kuivama kuidagi eriliselt. Sopsutavad ja raputavad ja teevad tuhat liigutust enne kui kuivama panevad. Mina nii palju ei viitsi.

Ühtlasi on meie majas veel üks mööbliese, millest Dexter suurem on. Okei, peaaegu. Me ise enam ei taipa kui suur ta tegelikult on, alles siis kui ta mõne suure objektiga võrreldes ikka suurem on.

Siis kui ma linnas käisin ja skoorisin

Juttu tuleb muidugi minu nädalavahetuse second hand leidudest ja natuke üldisemalt mu taaskasutuse armastusest, te ju ei arvanud ometi midagi muud. Mida muud mul enam linna peal skoorida olekski.

Tegelikult ei olnud mul absoluutselt mitte mingit plaani linna minna, aga kuna Ida oli ühes batuudikeskuses sünnipäeval, siis oli mul lihtsalt kolm tundi vaba aega, millega ma suurt midagi ei osanud peale hakata. Batuudikeskuses ei viitsinud olla, hommikukohvi oli juba joodud ja kohvikud ei pakkunud pinget, nii et mis muud kui ostlema. Esimene peatus oli Magda misjonipood. Sinna ma väga tihti ei satu, sest see lihtsalt ei jää mulle tee peale ja ekstra sinna sõita ma lihtsalt ei viitsi. Hoian nende FB lehel silma peal ja seal on ikka päris tihti vägagi huvitavat kraami olematu raha eest. Seekord näiteks oli neil leti peal meie pere absoluutsed lemmikud – tuubi-kaviar, 70 senti tuub. Kuidas ma need sinna oleks saanud jätta! Kulutasin veel paarkümmend senti vanale heale “Tuhkatriinu” filmile, mis mulle Norra Britt-Idat ja Haugenis veedetud jõule meenutab ning 40 senti uuele “vaasile”.  Kuigi ma sinna tihti ei satu nagu öeldud, on Magda ikkagi üks mu lemmikuid. Meie vana diivanikomplekt oli ka just sellest poest pärit.

Pildil olev kell on pärit Uuskasutuskeskusest, maksis 1,50 eurot ja on mu lemmikkell. Hoian pidevalt silmad lahti, et äkki leiaks samasuguse hõbedase ka. Siiani pole leidnud, samas pole väga oluline ka.

Teine pood, kus mulle meeldib käia, on jällegi üks selline, kuhu ma tihti ei satu, aga nüüd kui ta mul praktiliselt töö kõrval on, siis astusin läbi üle saja aasta, on Telliskivi kirbukas. Ei saanud kaheksaeuroseid Steve Madden’eid sinna jätta. Filippa K püksid, mis istuvad nagu valatult sain samuti viie euro eest. Palju asju oleks võinud veel osta, näiteks jäi sinna maha üks lahe Helen Valk-Varavin kaelaehe, aga ma ei taha niisama asju kokku kuhjata, seda enam, et mul on hetkel paar muud väga olulist kohta, kuhu oma raha paigutada. Ka väikesed summad.

Sellest poest on pärit ka mu punane rahakott, mis on megapraktiline ja mugav, olnud Taanis ära varastatud, politsei poolt üles leitud ja saatkonna kaudu mulle tagastatud, aga näeb tänaseks üsna räsitud välja. Ma tean, et ammu oleks uut vaja, kuid ma ei ole sama mugavat leidnud ja nii ma käin selle nässakaga ikka ringi. Pealegi ma ju ei raatsi sadu eurosid rahakoti alla panna. Ootangi ja niisama suvalist rahakotti ei osta lihtsalt ostmise pärast. Berliinis oleks võinud 4636978 DKNY jm rahakotti osta väga hea allahindlusega, kuid ei olnud päris see ikka ja siis tuli koonerdamine peale ja ühesõnaga tundus, et vana punane kärab küll veel.

“Kas sul häbi ei ole, et suur osa asju kasutatuna oled ostnud?” küsis üks mu tuttav mult kunagi. Ma mõtlen, et aga miks peaks? Kõik ongi maitseasi. Kellele meeldib moderne ja funk, kellele maalähedane, kellele taaskasutus. Mäletate seda mu lemmik retro-lauda, mis ma viieka eest skoorisin Uuskasutusest?

Alguses see Marekile ei meeldinud, et vana, nüüd kui see katki läks natukene, hakkas ise ka uut samasugust otsima. Praktiline ja tegelt megacool laud. Rääkimata sellest, et lapsepõlv tuli jälle meelde. Ei leidnud. Eelmisel nädalavahetusel nägi ta, et keegi annab sarnase lahtikäiva laua tasuta ära. Tõime endale. Paar päeva hiljem nägin, et keegi müüs sarnast 40 euroga. Selle raha eest ei ostaks, aga muidu vapsee hea laud. Parem kui teine. On samamoodi pikendatav ja kinniste panipaikadega. Majas, kus on laps(ed), on sellised lauad kuldaväärt (aga mitte 40 eurot:D).

88363647_1801357076667929_3791290897740595200_n

Nii meie segasumma suvila ongi üks korralik taaskasutus-segasumma-suvila, mida kuidagi ei näe põhjust häbeneda. Muidugi tahaksin ma koju (juba ammmmusest ajast kui korteri ostsin) Borgi diivanit (seeon näiteks hetkel allahindluses ja nii mugav!), aga kui hetkel ei saa endale seda lubada, siis see 70eurone komplekt on ikka ka pagana mugav. Lihtsalt koos ei mahu üksteisele kaissu. Aegajalt ikka tahaks.

Lasteasjade kevadturg

Kui ma põhapäeva hommikul ütlesin Idale, et davai, ajagu kark alla, et lähme lasteasjade turule, pidi ta kolm korda üle küsima, kas seal on vaid lasteasjad ja mänguasjad. Kui ma kolmas kord ka jaatavalt vastasin ja vastasin jaatavalt ka küsimusele, kas ta tohib mänguasju valida ning lisasin veel, et tohib ise valida, kuulsin ma vähemalt kuus korda, et ma olen maailma parim emme. Vat kui lihtne on laste armastust osta, eksju?

Aga okei, ilma naljata, mõtlesin ma, et hea küll, lähme vaatame, mida see laat endast kujutab ja no kui ta siis tahab endale paar paarieurost mänguasja osta, siis vahelduseks miks ka mitte. Me üldiselt üritame nänni ostmist väga minimaalsena osta, kuid päris nii range ma ka ei ole, et üldse midagi ei luba. Mina pean ausalt tunnistama, et suurte ootustega ma turule ei läinud, sest…Ma ei teagi, miks, aga ei uskunud, et seal midagi nii palju on, et ma rahakotirauad lahti teeksin. Ma eksisin. See oli täiega äge turg. Ainus asi, mida ette heita saab, siis kitsikust. Palju rahvast, palju müüjaid ning vähe ruumi. Natuke raske oli laudade vahel ringi vaadata kui kogu aeg kellelegi ette jääd.

Crocsilised võivad olla maailma kõige koledamad jalanõud, aga maal elades on need nii paganama praktilised. Pane võrrandisse veel roosa värv + Käpapatrull ning laps on leidnud oma uued lemmikjalanõud. Kaheksa euro eest jalanõusid rohkem kui küll. Lisaks kolme euro eest elsasid.

DSC05060DSC05076

Mul on natukene kahju, et me ei saanud ringiga tagasi minna sinna leti juurde, kus rippusid stangel printsesside kleidid, üks uhkem kui teine. No aga kitsas ja palav oli ja mul oli juba kaenlas 374781 asja. Aga kleidid olid nunnud! Aegajalt viskab mul Ida kleitide vaimustus üle, tahaks, et ta valiks ka mõne muu asja nendest riietest, mida sahtlid täis on, aga mkm…kleidid. Teine osa minust aga naudib seda roosamanna aega. Ma olen üsna kindel, et kaugel pole aeg kui nunnud kleidid asenduvad riidetükkidega, mis ei pruugi minu maitsemeelega kattuda, nii et ma tegelikult naudin seda kleidiaega.

DSC05057.JPG

Kasutatud asjade kõrval üllatas laat ka toodete ja tegijatega, kellest ma varem veel kuulnud ei olnud. Üks neist Osil, keda ma juba Instagramis tutvustasin. Ma ostsin Idale vaid I-tähe (2,50/tk), kahju on natuke, et tervet nime ei ostnud. Jah, ma pidasin I-D-A-t silmas, terve nimi viiks rahakotist väikese varanduse. Pane veel lapsele Britt Ida Loviisa nimeks.

Igatahes äärmiselt vahvad tähed. Esiteks muidugi lastele, kes õpivad just tähti. Teiseks lihtsalt lastetoa kujunduselementidena.

DSC05067DSC05066

Teiseks heaks ostuks oli Skogstad kevad-suvine kombekas. Andke andeks, et ma ei viitsinud ilupilte tegema hakata, aga mu eesmärk ei ole siin läbi ilusate piltide teha reklaami, vaid lihtsalt jagada oma emotsioone õnnestunud ostust. Netipoest ostes on kombekal natuke teine hind, nii et kokkuhoitud raha eest sai Ida endale veel ka kasutatud ratta. Uskuge, et kui ma ütlen, et hind ja kvaliteet on paigas, siis ma mõtlen ka seda. Ma tean lasteasjade hindasid ka väljaspool Eestit. Ärge kartke, et tegu on tundmatu nimega. Meie oleme neid tooteid pikalt kasutanud, Didriksonsi, Polarn O Pyret jt tuntud nimede kõrval, ja siiani vähemalt väga rahul.

DSC05061

Lõpetuseks sai Ida endale valida midagi vaid tema enda maitse järgi, Nii rändasid paari euro eest meiega kaasa roosad (ikka roosad!) peapaelad, patsikummid ja paar peavõru ning roosad (ikka roosad!) mängudelfiinid. Terve päeva olin ma maailma parim emme. Kuni selle hetkeni, et oli vaja magama minna ja ma tobe olin, sest “see on ebaaus, et laps magama peab minema, kui laps ei taha”.

DSC05083.JPG

 

Segasumma suvila ehk 70 euro eest puhast õnne

Meil käib palju külalisi ja kuigi mulle meie Magda poest 100 euro eest leitud sametine diivanikomplekt väga meeldib, jääb see suurema rahvahulga jaoks väikeseks. Hakkasin Osta.ee-l silma peal hoidma ja leidsingi eile 70 euro eest diivani, mis karjus meie kodu nime. Hiljem selgus, et diivaneid oli selle hinna eest lausa kaks ja need on nii heas seisukorras, et poest ostaks sellised diivanid ikka hoopis teise hinna eest.

Segasumma suvila sai jälle rohkem segasumma suvila nägu.

DSC01089DSC01084DSC01076

Kapp: Tuba ja Taburet 35 eurot

Diivanilaud: Uuskasutuskeskus 5 eurot

Diivanid: Osta.ee

Mis on muudatuse miinus? Need diivanid pidid ju tulema olemasolevale lisaks, et oleks rohkem mugavat istumisruumi. Sättisin toa enda arvates nii, et vaan diivan mahtus ka elutuppa, aga Marek arvas, et tuba sai liiga mööblit täis ja käskis (okei, igaks juhuks ütlen, et tegelikult avaldas arvamust) vana diivani ülesse korrusele viia. Nii et tegelikult on meil mugavaid istekohti ikka põhimõtteliselt sama palju. Kolmeinimese diivani asemel kaks kaheinimesediivanit, aga pagana võtaks kui mugavad need kaks diivanit on!

 

Why fit in, when you were born to stand out!?

Tänu sellele, et Satu mulle paar nädalat tagasi oma kapist mõned vaat et ikoonilised riideesemed pärandas ja see mind hullupööra rõõmustas, hakkasin ma mõtlema, et tegelikult ei eksi ju need, kes ütlevad, et riided on minu jaoks olulised.  Ma vaatan riideid ja teatud kaubamärke kui kunstiliiki. Ja kunst teeb mind õnnelikuks. Mulle meeldib kunst. Järelikult jah, mulle meeldivad ka riided.

Küll aga ei kannata ma absoluutselt arutut ostlemist. Ostukeskused muudavad mind närviliseks ja ma tahan sealt võimalikult ruttu ära saada, odavaid hilpe, sest mida rohkem seda parem, ei osta ma juba aastaid. Kui nüüd üdini aus olla, siis ega ma täpselt ei mäletagi, kuna ma midagi viimati pärispoest ostsin, st nii, et läksin ostukeskusesse pakiautomaati paki järgi, kuid väljusin kolme kotitäie uute riietega. Ma julgen öelda, et hetkel on 90% minu riietest pärit erinevatest taaskasutustest või saadud päranduseks emalt-vanaemalt-tädidelt-õelt-you name it. Hulka mõned üksikud disainerite poolt loodud riidetükid, mis uuena minu garderoobi rännanud.

Samamoodi jäin ma mõtlema nendele kommentaaridele, kes mind maitsetuks kaltsakaks kutsuvad. Ega nemadki ei eksi. Vanaema on seda mulle terve elu rääkinud, lihtsalt ta on end viisakamalt väljendanud ja öelnud , et ma olen riides nagu mutsumoor.

Ühesõnaga, kogusin kokku mingi hunniku oma lemmikuid. Lihtsalt niisama. Tuli tahtmine. Eputada oma leidudega või pimestada teid oma maitsetu “kaltsakas-lookiga” Valige ise sobiv variant.

Ma ise olen täitsa uhkelt taaskasutus-kaltsakas-mutsumoor.

31081467_2052763834940813_5898035694311309312_n

Tagi ostsin Lindexist seitse (!) aastat tagasi kümne euro eest. Täielik lemmik. Alles sel aastal panin äraantavate asjade kuhja, tugeva ohkega, sest no lemmik, aga ei mahu eest kinni juba mitu aastat. Nats ebapraktiline. Tennised on Sarapuu kirbukast. Seelik Kriss Soonik. Ka üks lemmikuid. Igapäevaselt tööl just ei käi, aga vabal ajal küll päris tihti.

Diesel teksatagi ostsin Sarapuu kirbukast sel suvel, kui ei eksi 10 euro eest. Marco Polo teksad samast kohast viie euroga. Lemmik valge t-särgi panin pihta Marekilt. Kahjuks ajasin punast veini peale ja nii sai see särk oma kurva lõpu. KrissSoonik x Toku kingad …olete ilmselt aru saanud, et selle suve vaieldamatud lemmikud. Studio August “Olen Severus Snape” mantel sai teiseks lemmikuks.

14915352_1799428513607681_756020342811062452_n

A blast from the past

19554512_1915981115285753_8671588932774660637_n

Need Lacoste tennised ostsin ma kuus aastat tagasi ja kandsin reaalselt ribadeks. Eelmisel kevadel olin sunnitud jälle ohkega prügikasti viskama, sest taldadesse tulid augud. Kivisaare särk on ÜLIM. Reaalselt siiani ei näita ühtegi kulumise ega venimise märki ja ma kannan neid väga tihti. Väga.

Vuokko Nurmesniemi mantli sai tegelikult ühelt Rootsi sugulaselt emme endale. Õnneks pärandas mulle edasi. Maailma kõige coolim mantel. Pruuni nahktagi ostsin mingilt kirbuturult viis aastat tagasi ühe euro eest. Väikesel musta kleidi pildil mul jalas olevad Nike tossud on 11 aastat vanad.

14600874_1785173421699857_8644237571316683914_n

Tiger of Sweden teksad sain Norrast kolme euroga. Mantli Humana Vintage´st ühe euroga. Kollased saapad on ka olemas olnud…no raudselt ajast enne Idat. Seega vähemalt viis aastat.

Minu lemmik “kaltsaka-kampsun”. Tädi tegi. Supermõnus ja mugav. ja nii mina. Seeliku, valge pluusi ja kampsuni ostsin Keilast second hand´ist. Kokku kuue euro eest.

13567134_1747383612145505_3421798584372942674_n

Oops. Another blast from the blast

12687923_1696356920581508_1900487021778767995_n

Nahkkoti pärisin õelt ja kandsin ribadeks. Jube kahju oli ära visata, aga Marek ei lubanud enam käia sellega. Mulle endale tundus, et sellele kotile sobis selline “vana ja väsinud” look. Jälle, nii mina ju.

Kingad on tegelikult Norra rahvariiete juurde kuuluvad bunadsko, aga kes see Eestis seda nii väga teab, eksju. Ostin Norras second hand´ist kahe euroga. Filippa K kleidi skoorisin “ostustopilt” ühelt väga moeteadlikult ja superstiiliga naiselt.

img_5515

Need hipster-kukepüksid on mu kõige lemmikumad püksid üldse. Ma olen neid kandnud igal moel, igal pool, igal aastaajal. Kaks eurot. Humanast. Või olid üks euro?

13439185_1747383578812175_1786750231426393707_n

Blast from the past

img_2389

Üks lemmikpluuse. Loomulikult second handist. Millisest ei mäleta, aga üle paari euro ei maksnud. Vist oli Uuskasutus, sest mu meelest ostsin ma need koos kingadega sealt.

img_5294

Helllooooo täielik lemmik Satu kapist. Maffia-Marimekko. Kingad sain Uuskasutuskeskusest. Või Humanast. Igatahes ikka second handist.

Kuna ma olen sada kilo juurde võtnud, siis vajasid mu lemmikud Tiger Of Sweden teksad väljavahetamist. Paksul inimesel ei ole lihtne leida teksasid, eriti kui on väga kindlad erisoovid. Humanast sain kaheksa euroga TÄPSELT sellised nagu tahtsin. Istuvad valatult ja on mugavad. Levis 501.

12800188_1706310949586105_8837015993112290084_n

Ouch. Blast from the past

img_5513

Satult saadud Massimo Dutti seelikust saab raudselt mu selle sügise üks lemmmmmmik

Jumala eest see ei olnud nüüd postitus, et vaata vaata vaata mind, ma olen tegelikult maailma kõige ägedama stiiliga ja astun täiega moeblogijatele kanna peale. Ei, kindlasti mitte. See oli postitus, et ausalt tunnistada, et jah, ma armastan riideid ja moodi ega arva, et seda isegi häbenema peaks. Maitse pärast jään ma niikuinii paljudega kaklema.

*Blogipäises olevad saapad saatis mulle üks blogilugeja. Saate aru, tal oli meeles, et otsisin Idaga sarnaseid saapaid ja kui ta Valka poodi sattus ning neid saapaid nägi, mõtles ta minu peale. Ma siiani olen nii liigutatud, et tal see meeles oli ja et ta viitsis jamada, st saata mulle pilte ja oodata kuni ma vastan, et siis need ära osta ja mulle teele panna. Sellistel hetkedel mõtlen ma, et blogimine on ikka cool ja blogilugejad (need, kes mind ei vihka) veel coolimad.

“Mina olen Nõukogude inimene, mina olen Tallinnast ja mina maksan!”

“No Marekil on natuke lihvimistööd teha,” ütlesin ma sõbrannale kui autost ühe vana ja natuke räämas kummuti tuppa vedasin. Sõbranna pööritas silmi. “Ma paneks Mareki asemel selle kapi põlema, mitte ei hakkaks lihvima,” ütles ta. “Ära aja, see on täiega ilus, lihtsalt vajab natuke hellust ja armastust,” vastasin mina. Sõbranna tõstis käed üles ja ütles, et “püha jumal, sa oled ikka hingelt nõukaaegne inimene.”

Kas just nõukaaegne, aga mingi vana aja inimese hing elab minus ilmselt küll. Mu meelest ei ole midagi ilusamat/paremat/armsamat/romantilisemat kui vanad asjad. Eriti ideaalne on kui nad on perekonda kuulunud ja uue kuue saanud, aga isegi kui ei ole, siis – jah, ma fännan vanu asju, retrostiilis asju. See ei ole alati nii olnud. On olnud hetki kui ma tahan, et kõik oleks uus ja moodne ja igasugu iluvigateta, aga aja möödudes olen ma mõistnud, et see ei ole mina. See ei ole meie. Meie pere ei ole uus ja moodne ja iluvigadeta. Me oleme “kulunult šikid”. Kommenteerijad on mulle öelnud, et armastan sisekujunduses kitši. Ma ei tea. Ma ei oska nõustuda. Võib olla on see nii. Võib olla mitte. Fakt on aga see, et mulle meeldib sisekujunduses taaskasutus. Maitseasi.

Ja teate, mis on veider? Ma olen siin küll ja küll inimeste kodusid arvustanud, mulle jääb ilmselt alatiseks oma arvamus sellest, mis on ilus ja mis mitte, aga ma mõistan aina rohkem, et oluline on see, et kodu oleks omanike näoga ja et omanikel oleks seal mugav. See on kõige olulisem. Pole minu asi öelda, mis on ilus või “õige näoga”. On ju üsna kindel, et minu retro/kitš kodu ei meeldi paljudele. Ei peagi. Pealegi maitsete üle saab vaid kakelda!

“Make peace with your body”-bullshit

Ikka see paganama kaaluteema. Valus teema. Minu jaoks hetkel. Seepärast ka uuesti sel teemal soiun. Eile jäi mulle silma paar postitust kehakaalu teemadel. Ikka seesama vana hea “armasta end sellisena nagu sa oled” ja “tee oma kehaga rahu” ja “ma olen kõhnemana end palju koledamana tundnud”. Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see paras pullikaka või pea liiva alla peitmine, endale valetamine. Ma lihtsalt ei usu seda. Esiteks kui seda räägib sale ja supervormis inimene. Ja teiseks kui seda räägib ülekaaluline. Nagu ma siin mõnda aega tagasi kirjutasin, siis mu enda keha ajab mind hetkel öökima. Paks otseselt ehk ei olegi, aga tõsiselt vormist väljas. Iga hommik nuputan ma, mida selga panna, et neid “kurve” (et mitte ju otse välja öelda “rasvavolte” varjata). Pildile oskan ma vajadusel jääda nii, et keegi ei saa otseselt arugi, et mis ma vingun, aga kõik on vaatenurga küsimus.  Vaadake ise kui erinevad on pildid.

 

Aga see selleks. Miks ma julgen öelda, et see “armasta oma keha sellisena nagu ta on” on jama? Ma arvan, et kui inimene ei ole oma keha(kaalu)ga rahul, siis mitte ei pea seda õppima armastama, vaid tuleb midagi ette võtta. Olgu selleks rasvaimu või dieet ja trenn.

Mina otsustasin rohkema liikumise ja tervislikuma toidu kasuks. Ei saa öelda, et ma hetkel mingeid muudatusi näeks, aga ma püüan. Püüan, et saaksin end peeglist vaadata ilma riieteta nii, et ma ei tahaks nutma hakata. Ja et mu laps ei laulaks mulle “emmel on suur kõht”. Kuigi peab tunnistama, et selle “laulujupi” viis oli üsna kaasahaarav ja jäi pähe kummitama;)

33902775_1755119337859936_8758690686057840640_n.jpg

“Love your body.” “Make peace with your body.” “Love yourself no matter how you look.” “It doesn’t matter if you’re +/-15 kg if you love yourself.” In my opinion it’s just bullshit. Skinny people ot overweight people in denial talking. If you are not satisfied with your body, you don’t have to learn to love it, you have to do something. At the moment I hate my body, it’s not exactly fat, but definately out of shape. I saw myself in the mirror and didn’t like what I saw. So I started to move more and eat in a more healthy way. Hoping to see the results in the end. Not be ashamed in bikinis. Not to have my daughter sing to me “mommy has big tummy” (in a very cathy way btw). Every morning is a battle to find clothes that fit and don’t show the outofshapeness (scored this outfit for 8 euros from @sarapuukirbukastallinn, bag is from another triftshop for one euro) 

Kevadine garderoobi värskendus

Kuna ma eile juba Paavli tänavale sattusin, siis ei saanud ma jätta ka Paavli kaltsukast läbi astumata. Kõige pealt läksin esimesele korrusele lasteasjadesse ja ma ei tea, kas oli uue kauba päev või mis värk oli, aga seal oli nii palju ilusaid asju lastele. Lõpuks pidin ma lihtsalt sorteerima, mida jätta ja mida võtta, sest hulluks nagu ka ei tahtnud minna.

Võtsin selle pilguga, et reisides võimalikult vähe asju kaasa võtta, mida omavahel kombineerida saaks, nii et laps ei peaks kogu aeg ühtede ja samade asjadega olema. Nagu näha suunan ma lapsele edasi oma armastust teksapluuside ja valgete t-särkide vastu. Selles on onu Tarmo süüdi. Tema õpetas mind üheksakümnendatel t-särke ja teksapluuse kandma. Ma mäletan.

Muide, seekord oli Paavlis väga hea vihmamantlite valik. Kohe väga huvitavaid oli. Kahjuks Ida suurust ei olnud kapuutsiga, aga see lilleline torkas ka mulle kohe silma. Tahaks endalegi sarnast.

IMG_6337IMG_6338IMG_6340IMG_6345IMG_6350

Kõik asjad peale saabaste ja New Rustic seljakoti on pärit Paavlist.

 

Mehed…

Kümme aastat olen ma rääkinud, et paneks ehk Ida tuppa liistud ära. Liistud on meil olemas ka ja kui aus olla, siis juba vanaks läinud. No selles mõttes, et kümne aastaga on maitse ja võimalused muutunud. Liistud on ikka panemata. Kui ma tahan mõnd pilti seinale, siis läheb aega 3-9 kuud enne kui Marek aega leiab, samas piltide seina panek võtab 2-20 minutit. Ma olen ammu leppinud, et elame poolikus majas. Või majas, mis on pidevas muutumises ja kui päris aus olla, siis see meeldib mulle. Kunagi ei saa päris valmis ja alati on midagi teha. Mitte mul. Marekil.

Ja siis mainin ma paar korda, et ma vihkan meie köögiriiuleid ja tahaks nii kappi ning tulen koju ja mis ma seinast leian? Kapi. Muidugi ma tegelikult tean, miks Marek kapi tegemise prioriteediks võttis. Ta vihkab asju täis riiuleid. Mina üldjuhul armastan, aga köögiriiulid tundus nii eilne päev, et see hakkas mind reaalselt häirima, pealegi polnud asju kuhugi peitu panna ja nii ma Marekile näitasingi, mida ma tahan. Ma ei usu, et see tal kauem aega võttis kui paar päeva nokitsemist (koos plaatimisega) ning kuigi kapiuksed on veel puudu, siis see on juba niiiiii ilus. *

IMG_6244IMG_6247IMG_6249IMG_6267

Huvitav, et mõni asi saab nii kiiresti tehtud, samas kui teise tegemiseks läheb terve eluaeg? A muidu kodus on ikka ka hea olla. Ma jumaldan Satu Skandinaavia disainist pungil imelises asukohas tillukest nunnu maja, aga sama palju jumaldan ma ka meie (igavesti poolikut) segasummasuvilat.

IMG_6279IMG_6258IMG_6270

Hmmm…ma ikka loodan, et ma kapiuksi ei pea nüüd sada aastat ootama? Ja miks see mees IGA kord mu lilled ära tapab? Ja siis alati räägib, et tema peab lilli turgutama, sest ma ei hoolitse nende eest.

IMG_6254

*Marek on meie kööki värvinud valgest beežiks ja roheliseks, ta ei tea veel, et kuna ta kuradile näpu andis ja köögi uuendamisega algust tegi, siis ootab teda ees ka väike seinte värvimine või tapetseerimine. Ma üllatan teda üks päev selle infoga;)