Isegi kiirtoidu jaoks on liiga kiire

Kui ma ühel päeval avasin Wolt äppi, et tellida minust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvast Balti jaamas  kiirtoidukohast endale lõunaks süüa, sain ma korraga aru, et ma ise olen ka üks nendest “kärsitutest, nõudlikest ja segaduses moodsatest inimestest”, kellest Louise Byg Kongsholm oma loengus alles hiljuti rääkis. Meil on liiga kiire isegi selleks, et minna osta kiirtoitu, mis ongi ju mõeldud selleks, et aega kokku hoida ja kiirelt söönuks saaks, aga meil ei ole seda aega, meil on selle jaoks äpp, mis toidu kohale toob.
Ma ei tahaks öelda, et mul on kogu aeg nii kiire, sest tegelikult mulle tundub, et ma ei tee mitte midagi, ometigi ei jõua ma mitte kuhugi ega saa mitte midagi tehtud. Aasta alguses võtsin ma endale neli projekti käsile. Jagasin peas aja kenasti ära ning tundus, et üldse ei tohiks probleemi olla ajaplaneerimisega. Kuu aega hiljem olin ma omadega nii läbi, et lihtsalt loobusin kolmest. Mõtted teenitavast rahast olid ilusad, aga olukorras, kus ma tundsin, et mul pole enam üldse aega ega jaksu millekski, sain ma aru, et pagan ma ikka ei ole see “ninast veri väljas näitan kõigile kui palju tööd ma teha suudan ja saan rikkaks” inimestest.  Ja aeg on luksus. Luksus, mida enamusel meist polegi, sest meil ei ole ööpäevas nii palju tunde kui palju me sinna sisse ära tahame mahutada. Sinna ei pea mahtuma vaid töö, aga me tahame olla ka täiuslikud vanemad, abikaasad, sõbrad, käia joogas, joosta maratoni, minna suusatama, suvepuhkust nautida, me tahame ilusat kodu ja ilusat aeda – me tahame seda kõike ja korraga. See ei ole võimalik. Kõike seda tahtes, kõigele sellele mõeldes kurname me oma aju lihtsalt ära.

Ma läksin ühel reedel peale tööd poodi ning tundsin, et jalutan riiulite vahel täiesti sihitult. Ma teadsin, et pean ostma midagi süüa, aga mu aju oli totaalselt tühi. Ma ei suutnud ühtegi otsust vastu võtta. Me mõtleme päevas umbes 50 000 mõtet, me peame endaga 75% ajast sisemist dialoogi ning võtame päeva jooksul vastu 2000 otsust, tolleks reede õhtuks olin ma oma 2000 otsust ära teinud ja poeskäiguks ei olnud enam lihtsalt vaba ruumi järel. Korraga mõistsin ma, miks ma teinekord ei suuda restoranis menüüd vaadates mitte midagi ära valida. Loen ja loen, aga lõpuks võtan majaveini ja midagi, mida ettekandja mulle soovitab, sest ma ei suuuuuda valikutes enam orienteeruda. Sellistel hetkedel tahaks, et menüü koosneks vaid kahest tootest. Oleks lihtne – võta või jäta! Ma tollest poeskäigust suurt ei mäleta, aga tõenäosus on, et me sõimegi Idaga õhtusöögiks kartulikrõpse ja šokolaadi. Kõik see, et mu aju end välja lülitas, saan ma ajada selle kaela, et kogu aeg on kiire olnud ja midagi on vaja kogu aeg otsustada.

Samas mind õudselt ärritab see “mul on nii kiire jutt”, sest no millest kiire, kui ma midagi ei teegi. Ometi ei jõua ma kuhugi. Sõbrannadega õhtustama, reisile. Ma olen siiani olnud arvamusel, et see on tegelikult prioriteetide küsimus, aga hetkel ütlen ma ausalt, et vaatan küll kerge kadedusega, kuidas tartlased õhtusöökideks kokku saavad, kuid mõte sellest, et peaksin nädalavahetusest viis tundi maanteel autos istuma, ajab mulle kananaha peale. Mul ei ole aega. Aga mul ei ole olnud aega ka tõlkimiseks, sisuloomiseks (ei, mitte blogimist ei pea silmas) ja muudeks töödeks. Rääkimata kodukoristamisest või pesupesemiseks. Tänan jumalat, et laps on juba nii suur, et saab kenasti ka üksi hakkama ega nõua pidevalt tähelepanu, saan miinimumprogrammiga hakkama. Mida ma siis selle ajaga teinud olen? Vist mitte midagi. Ma olen vist olnud lihtsalt niisama. On see vale?

Eile võtsin tööasjad koju kaasa, sest “nii palju on teha ja päeval pole aega, aga vaja oleks see ja too teha”. Tegin arvuti lahti ja panin teistpidi kinni tagasi. Aitasin Idal onni ehitada (ise hambaid krigistades, sest mulle üldse ei meeldi need laste onnid, tuba on kohe sassis:D), lugesin temaga raamatut, panin ta magama ja läksin istusin diivanile oma mehe kõrvale. Et rääkida. Lihtsalt rääkida (ja või olla kurameerida). Millal ma viimati tegin seda? Nii et ei vaadanud poole silmaga Netflixi, teise silmaga ei lugenud raamatut ja kolmandaga (oot, wait what?) ei skrollinud telefonis (kus niiiiikuiniiiii midagi mõtekat ju ei ole!) Teate kui tore oli. Kiire läks mööda. Tuli küll hommikul tagasi. Aga vahelduseks oli mul aega. Enne magamaminekut sain tuttavalt sõnumi – kas ma teatrisse ei tahaks minna. Issand, muidugi tahan. Eriti veel Theatrumisse. Aga oot, kas mul on aega? Nii palju on ju teha?

Mõtlesin sekundi. Vastasin jaatavalt. Helistasin täna pinginaabrile. Kutsusin ta ka kaasa. Õnneks oli ta Eestis. Ega seda ei juhtu nii tihti, et meil aega on. Igal aastal lubame, et hakkame rohkem kokku saama, aga üllatus üllatus, aega ei ole, aeg läheb nii kiiresti. Täna õhtul on mul aega. Hea tunne on.

 

 

 

 

Ei saa olla õnnetu kui sul on õhupall. Ja jäätis. Ja sõbrad.

Lapse sünnipäev ei ole ammu enam selline nagu omal ajal kui kutsuti kolm-neli sõpra, istuti rahulikult diivani laua taga kartulisalatit süües ja ainus meelelahutus oli morsiklaasi kaunistava suhkruringi limpsimine. Laste sünnipäevad on big business ja vanematele paras peavalu. Isegi stress, sest vaja on leida see õige mängutuba, tellida need õiged kaunistused, see õige tort ja see õige õhtujuht.  Hakkasin minagi mingi hetk mängutubasid läbi vaatama, aga need, mis mulle meeldisid olid kahjuks liiga väikesed. Näiteks vahva Iidama ja Aadama sünnipäeva ruum oli liiga väike, kuigi koristuspidu tundus väga vahva, mõned teise koha jaoks oli Ida veel liiga väike, suure osa mängutubadest praakisin ma ise välja, sest need ei tekitanud minus mingit emotsiooni ja teise osa jätsin ma kõrvale pärast hinnapakkumiste saamist. 250-300 eurot. Kolme tunni rendi eest. Kas te teete minuga nalja, mõtlesin ma. Kui siia lisada veel toit ja õhtujuht, siis läheb KUUEAASTASE lapse peoeelarve kiiresti 500 euroni. See on täielik absurd!

DSC01205.JPGDSC01259.JPG

(HEA) õhtujuht on minu arvates oluline, sest muidu tormavad lapsed lihtsalt niisama ringi ja see ei ole minu jaoks sünnipäeva eesmärk. Sünnipäev on sõpradega koos aja veetmine ja hea õhtujuht suudab lapsed koos mängima panna. Meie oleme kolm aastat kasutanud Ellini teenuseid. Ta lihtsalt on nii lõbus, lapsemeelne ja oskab suurepäraselt hallata suurt gruppi suhkrulaksu üledoosis lapsi. Ma arvan, et ta jääb Ida sünnipäevasid korraldama kuni Ida saab 18. Milleks rikkuda traditsiooni ja toimivat valemit? Kui teil on vaja väga head õhtujuhti, õhupallimeistrit, näomaalingute tegijat, siis Glimm on see koht, kuhu ma soovitan teil pöörduda.

DSC01122.JPGDSC01372.JPGDSC01267.JPGDSC01155.JPGDSC01335.JPG

Ühesõnaga jõudsin ma aina enam veendumusele, et kordame eelmisel aastal väga hästi toiminud valemit ehk siis ma otsustasin koduse peo kasuks. Ühel hetkel võttis üks peodekoratsioone pakkuv ettevõte ühendust ühe mu tuttava blogiga, neile sel hetkel see teema huvi ei pakkunud ja nad suunasid selle ettevõtte minu poole. Kirjutasin neile, et jah, võime koostööd teha küll, et meil just sünnipäev tulemas ja miks ka mitte teha pidu pidzaamapeo stiilis nagu nad soovisid. Vastust ma ei saanud, kirjutasin siis uuesti, et andku teada, mida nad mõtlevad, sest ma pean hakkama pidu organiseerima. Sain vastuseks, et me ei ole siiski sihtgrupp, aga nad jätavad mu andmed alles, et võib olla tulevikus. Siis ei suutnud ma oma sarkasmi tagasi hoida, tänasin ja vastasin, et kui me hetkel ei ole sihtgrupp teenusele, mis on mõeldud pigem väikelastele, siis ilmselgelt ei ole me sihtgrupp ka hiljem. Nii palju siis sellest. Kui ma nüüd etteruttavalt ütlen, et nende teenus maksab 79+ eurot, siis mul kulus dekoratsioonide peale (Tigeri poest) kümme eurot ja mu meelest sai päris lahe. Kui mõned plasttopsid välja arvata, siis ma julgen öelda, et me tekitasime tunduvalt vähem prahti juurde maailma. Ühesõnaga, laiskus ja mugavus on üks asi ning muidugi on hea kui on erinevad teenused olemas, kuid paari õhupalli täispuhumine ei ole ka kuigi konti murdev.   Ülejäänud 69 euro eest rentisime Jätmanist pehme jäätise masina.  See oli hitt! Vaadake ise, Ida ei jaksanud ära oodata, millal jäätis valmis saab ja kui lõpuks jäätis valmis oli meenutas järjekord “vana head” nõuka-aega. Enda lapsepõlv tuli meelde kui sai “Pingiviini” jäätise sabas seistud.

DSC01094DSC01091DSC01173

Tordi valik oli lihtne – juba meie tutvusringkonnas klassikaks saanud Selveri köögi Sajajalgsekook. Ma olen nii laisk vanem, et ma ei viitsiks neid torte tükeldada – kellele lillega, kellele liblikaga, kellele Elsa juustega, kellele krooniga, pisarad ja draama ning lõpuks kook, mida tihti isegi ei sööda. Ussikoogiga on lihtne. Me oleme seda nüüd mitu aastat järjest ostnud ja meie tuttavad samuti, et mulle tundub, et järgmisel aastal tuleb vahelduseks midagi uut (aga sama lihtsat!) välja mõelda.  Üldse olen ma aastatega ikka nii targaks saanud, et toidule väga ei panustagi. Lapsed ei söö suurt mitte midagi ju mänguhoos. Tellisingi Selveri köögist vaid viineripirukaid ja tegime ise Idaga kartulisalatit. Tänapäeval on ka salati tegemine ju nii lihtsaks tehtud. Kõik on hakitud kujul poes olemas. Lisaks see mõnus tunne lapsele, et ta on ise oma sünnipäevaks toidu teinud.

DSC01085DSC01225DSC01227

Ja teate, ma ei tea, kas lapsed ongi juba nii palju suured, aga absoluutselt ei olnud nii, et peale sünnipäeva oleks majast nagu torm üle käinud. Muidugi olid mänguasjad laiali ja paar jäätiseplekki ning natuke limonaadi põrandal, aga rõõm peost oli palju suurem kui see väikene koristamine pärast. Ma olin natuke kaval ka. Kui Ida tahtis kinke lahti tegema hakata, siis tingimuseks oli see, et ülemisel korrusel on asjad kokku pandud. Panidki. Loominguliselt, viskasid kõik asjad Olisse, aga üldpilt oli puhas, nii et mul ei olnud midagi neile ette heita. Kinkide avamine võis alata! Mul oli küll selline tunne nagu oleks vanemad mänguasja poed tühjaks ostnud.

DSC01319DSC01421.JPG

No vot. Niimoodi koduselt trallides see kuues sünnipäev mööduski. Maru lõbus oli. Afterpartyna istusime me onude-tädide-vanaemadega poole ööni üleval filme vaadates.  Enne seda läks veel tormi tõttu mõneks ajaks elekter ära ja tegi selle sünnipäeva kuidagi veel omanäolisemaks ja meeldejäävamaks. Küünlavalgel voodeid teha oli omaette kogemus. Natuke oli lausa kahju, et tunni aja pärast elekter tagasi tuli, aga sama kui poleks tulnud, siis oleks meie filmiõhtu ära jäänud. Hommikul jätkasime samamoodi teleka ees, traditisooniliselt tekkide sisse mähituna, nagu oleks lõputu küünlapäev (olete seda filmi näinud?), et kõik kordub. Õhtu lõppes tordi, Legode ja filmidega. Hommik algas samamoodi. Mõnus laisk “trussikute väel kodus ringi kondamise päev”. Ida ütles, et ta ei panegi täna end riidesse. Aga miks peakski. Ideaalne pühapäev.

DSC01233.JPG

DSC01070DSC01428

Mängutoa mitterentimisest “üle jäänud” raha eest ostime Idale sünnipäevaks Oli. Sellest uuest koduloomast räägin ma varsti natuke lähemalt ka.

DSC01132

Postitus EI OLE sündinud koostöös ühegi siin mainitud ettevõttega, kõik on ise tellitud ja ostetud. 

 

 

Born hostess

Ilmselt olete te seda blogi lugedes aru saanud, et mulle täiega meeldib kui majas on inimesi ja elu. Selline omamoodi segasummasuvila, kus kõigil on lõbus, aga kõik saavad samal ajal ka puhata ja akusid laadida. Seepärast oligi meie jaoks peale Norrast tagasi kolimist kui me maja airbnb-s välja üürisime, loomulik sellega jätkata ka siis kui me ise majas elame. Kriitikat olen ma muidugi kuulnud. Kuidas ma julgen ja kuidas ma usaldan ja kas ebameeldiv pole.  Eks sellega ongi nii, et osadele sobib ja teistele mitte, mõned on sellised suhtlejad ja otsivadki teistmoodi ööbimiskogemusi, mõnel tuleb kananahk peale kui mõtleb, et majas on võõrad inimesed. Mulle meeldib mõelda, et inimesed on siiski ilusad ja head ning samamoodi olen ma endale selgeks teinud, et kui keegi peaks meie lahkust kuritarvitama, siis ainuke, mis meie kodust saab kaasa võtta, on asjad. Mul ei ole asjadest kahju. Ja mõelge ise, ma sain Satuga tuttavaks raudteejaamas, ta usaldas peale paari õhtusööki mulle oma koduvõtmed, paroolid ja lasi mu oma ellu, ilma et ta oleks mind üldse rohkem teadnud kui see, mis mulje me jätsime. Tema õpetas mulle usaldust.

Hiljuti oli meil majas viis päeva Ameerika päritolu kirjanik. Ta oli nagu sõber, kes on külla tulnud, me käisime koos linnas, restoranis, poes, jõime koos veini ja pläkutasime, tegime plaane, kuidas me majad ühel suvel ära vahetame ja kuidas me teda Seattle´is külastame. Ta oli üks selline külaline, kes tuletas mulle meelde, miks me airbnb-ga tegelema ja miks mina kaugemale unistan. Kui ta lahkus, kirjutas ta meile arvustuse, et “Eveliis on sündinud võõrustaja” ja selle pika sissejuhatusega just sellest ma tahangi rääkida.

See ei ole esimene kord kui ma seda kuulen. Ausalt. Aga ma ei kirjuta sellest selle pärast, et enda saba liputada, vaid sellepärast, et see ajab mind naerma. Mu meelest olen ma ausalt üks kõige kehvem võõrustaja üldse. Näiteks samal päeva kui oli laulupeo rongkäik, kutsusin ma meile külalised. Nii siis juhtuski, et selleks ajaks kui me ise koju jõudsime, olid külalised juba laua katnud ja ootasid meid hea ja paremaga. See on meie majas tavaline. Eelmisel aastal jõudsin ma Tallinna maratonilt koju alles siis kui külalised olid juba majas ja kammkarbid taldrikul ootamas.  Või siis tulevad meile külalised ja meil pole nende jaoks aega. See tähendab kui inimesed jäävad meile pikemaks, siis me toimetame oma tegemisi ja külalised peavad ise hakkama saama. Siiani ei ole keegi muidugi kurtnud, sest meie majas ongi mõnus lihtsalt lebotada, olla ise ja oma mõtetega, tunda end nagu omas kodus. Suur on tõenäosus, et meie külalised teevad meile ka süüa. Mitte vastupidi. Ausalt on olnud ka sellised kordi, kus mina vahin diivanil Netflixi, Marek niidab muru, Ida ajab ülemist korrust segamini ja külalised teevad süüa.

Või koristavad.

Sel nädalavahetusel olime me kodust ära ja ma ei tahtnud, et Hugo üksinda oleks. Mõtlesin, et pakun sõpradele, kas nad ei tahaks seal olla. Õnneks tahtsid. Natuke tundsin piinlikust, et jätsin neile segamini maja, aga ausalt, suvi on nii pööraselt kiire aeg, et ei jõua lihtsalt kõike. Mõnikord tuleme töölt koju ja teame, et peaksime hakkama maja värvima, terassi ehitama, sisetöödest ja koristamisest rääkimata, aga keerame lihtsalt teleka ette pikali. No ja nii ma oma sõpradele segamini maja võtmed jätsingi.

Pühapäeva hilisõhtul tulime koju. Kapis ootas meid võrratu õhtusöök, joogid, vaasides olid värsked lilled, mind ootas üllatus  ja koristatud kodu. Nägi tunduvalt parem välja kui see, mis ma neile jätsin. (Igaks juhuks mainin, et ei ei jääks valemuljet, et otseses sealaudas ei ela me kunagi, aga tolmukiht on raamaturiiulitel suviti küll.) Eile õhtul peale poeskäiku panin asju sügavkülma ja just see hetk kui ma olin seda jalaga kinni löömas, sest see on meil sada aastat nii jääs olnud, et teisiti ei sulgu, mõtlesin ma, et oot-oot, see läks niisama kinni. Kutsusin Mareki kööki. “Jaa, ma tean, et see on jääs,” vastas ta sama tülpinult kui ma talle vastan kui ta mulle seda meelde tuletab. “Ei, see EI ole jääs,” ütlesin ma. Keegi hea inimene oli meie sügavkülma ära sulatanud.

Born hostess, indeed!

Palun rohkem selliseid külalisi.  Samas pean ma tunnistama, et hoolimata sellest, et ma olen laisk võõrustaja, inimesed peavad meie kodus ise hakkama saama, ei saa me kurta selle üle, et keegi meil külas käia ei tahaks. Ikka tullakse. Ikka chillitakse. Ikka tehakse süüa. Ikka koristatakse. Ikka jäädakse pikemaks ja tullakse tagasi. Võib olla siis inimestele meeldibki see, et nad saavad ise toimetada ja end koduselt tunda? Võib olla bad hostess = born hostess?

Täna on meil majas turistid Hiinast.

img_4435

You probably have read from this blog that I really like having people in the house. It’s kind of a Pipi Longstocking vibe where everyone has fun but can also relax and charge their batteries at the same time. That is why it was natural for us to continue with airbnb after we moved back from Norway. Of course I have heard critical notes from commentators of the blog. Isn´t it unpleasant? How do I trust people? I like to think that people are still beautiful and good, and  I have made it clear for myself that if someone were to abuse our kindness, the only thing they could bring from our home is things.Just things. And think for yourself, I met Satu at the train station, he trusted me with her house keys, passwords and let me in her life after a few dinners without even knowing me more than the impression we were making. Se taught me trust.

Recently an American-born writer stayed  in the house. She was like a friend who came over, we went to town,   drank wine and talked about life, made plans for how we would change houses one summer and visit her in Seattle. Shee was the kind of guest who reminded me why we were on airbnb and why I dream further. When she left, she wrote us a review saying “Eveliis is a born hostess” and with this long introduction, that’s what I wanted to talk about.

This is not the first time I have heard it. Honestly. But I do not write about it to brag, but because it makes me laugh. I think I’m honestly one of the worst hosts ever. For example, on the same day as the song festival procession, I invited guests. So by the time we got home, the guests had already decorated the table and were waiting for us with good and better. It’s normal in our house. Last year I  got home from the Tallinn Marathon when the guests were already in the house and the scallops were waiting on the plate. Or then guests come to us and we don’t have time for them. That is, if people stay longer, we will do what we do and the guests will have to manage themselves. So far, of course, no one has complained, because in our house it is nice to just relax, be yourself with your own thoughts, to feel at home. There is a good chance that our guests will also cook for us. Not the other way around. Honestly there have been times when I watch Netflix on the couch, Marek mows the lawn, Ida is playing and our guests cook.

Or clean the house.

This weekend we were away from home and I didn’t want to leave our dog Hugo alone. I thought I’d suggest to my friends to stay in the house.  I was a little embarrassed to leave the house in such a mess, but honestly, summer is such a busy time that it just can’t get everything done. Lazy as I am. Sometimes we come home from work and know that we should start painting the house, building the terrace, not to mention the interior work and cleaning, but we  just turn on the TV.  Well, so I left my friends keys to the messy house.

We came home late Sunday night. In the fridge we had a wonderful dinner and drinks waiting, fresh flowers in vases, a surprise for me and a clean home. It looked much better than what I left them. 

Born hostess, indeed!

Please more guests like this. At the same time, I have to admit that, despite being a lazy hostess, people always want to visit us. Could it be that people like the fact that they can feel themselves like at home? Could it be that a  bad hostess =  a born hostess?

Today we have tourists from China in the house.

Ma näen oma sõpru harvemini kui ma Botoxit süstin

“Ma näen oma ripsmetehnikut ka tihedamini kui oma sõpru,” heitis mulle üks sõbranna naljatades ette. “Pähh, ma käin Medemises botoxit süstimas ka tihedamini kui ma oma sõpru näen,” vastasin ma talle. Laias laastus nii ongi. Elu on läinud nii kiireks, et enam endagi jaoks pole aega, rääkimata siis sellest, et oleks aega sõpradega niisama aeg maha võtta. See nädalavahetus oli aga erand.

Esiteks tõi laulu-ja tantsupidu meile külla ja loomulikult ka koos pidu nautima mu parima sõbranna oma tütardega. “Kas pole imelik, et vanasti sa käisid igal pool koos mu emaga, aga nüüd oled siin hoopis minuga?” küsis ta 19-aastane tütar kui me laupäeva õhtul ta ema ära olime saatnud ja veini jäime Ussipessa jooma. Jah, veider eksju. Vanasti me ikka saatsime Laureeni nö jalust ära, mitte vastupidi. Laureen on pull kuju – karakteriga noor naine. Ja Ida oli nagu seitsmendas taevas. Tahate teada, miks? Mõnikord ütlevad pildid rohkem kui tuhat sõna. Aga palun! Sellepärast. Ma kujutan juba ette, kuidas mõne aasta pärast Ida meilt samasugust meigikotti nõuab. Minu meigikotis on päikesepuuder, põsepuna ja paar huulepulka.

DSC08174DSC08169.JPG

Laulu-ja tantsupeo rongkäik on mu jaoks absoluutselt kõige lemmikum asi peost. Naljatades (või kas ikka naljatades?) võib öelda, et see on see ainus aeg kui eestlased üksteisel naeratavad ja vabatahtlikult teineteist kallistavad. Teate, veel umbes kümme aastat tagasi ei kallistanud ma kedagi. Ma läksin endast välja kui inimesed mulle liiga lähedale tulid. Mitte enam. Kuna mu meelest on eestlased argipäevas nii tuimad ja kurjad, meeldib mulle see osa, mis meis rongkäigu ajal välja tuleb. Elav ja lõbus eestlane.

DSC08199.JPGDSC08234DSC08290DSC08378.JPGDSC08333.JPGDSC08387.JPGDSC08427DSC08409DSC08417

Õhtul istusime me pikalt õues Ussipesas koos sõpradega, kes olid juba enne meid kohale jõudnud ja laua katnud. Hea on olla selline laisk võõrustaja. Tuled kohale siis kui kõik on juba sinu eest ära tehtud. Isegi meie seekordne Airbnb külaline oli juba kohale jõudnud ja end kenasti sisse seadnud. Mult küsitakse tihti, kuidas ma julgen võõraid oma majja lasta. Margot, meie külaline Seattle´ist, on näide, miks ma seda julgen. Need inimesed annavad nii palju juurde elule. Need jutud, kogemused, maailmavaated. Kutsusime ta endaga laulupeole ka kaasa, et  võib olla once in a lifetime experience, noh ütleme nii, et ilmselt oligi…Sest kui meie Laureeniga saime siiski endale laulupeo piletid, siis temale me enam piletit ei saanud. Samas sai ta aega veeta ühes poolsegases eesti-rootsi seltskonnas, sest enne laulupeole minekut käisime me koos meie Rootsi sugulastega F-hoones söömas. Viimati kui ma sugulastega kokku sain, olin ma neljandat kuud rase.

Issand, ma mäletan neid aegu kui Rootsist sugulased komme, vildikaid ja riideid tõid kui külas käisid. Äge oli! Nüüd on ka äge! Aga mitte enam selle pärast, et nad tooks asju, vaid seepärast, et nad on ise ägedad! “Ida, me läheme saame enne laulupidu Victoriga kokku, ta tuli Rootsist meile külla,” hakkasin ma Idale selgitama, kellega me kokku saame. Enne kui ma jõudsin midagi edasi rääkida, hüüatas Ida: “Jaaa, ma tean! Victor Crone!” No ei olnud päris see Victor, aga lahe Rootsi Victor ikka.

Mis mind paneb imestama on see, et minu vanaonu poeg, kes on sündinud ja kasvanud Rootsis ja rääkinud siiski terve oma elu rootsi keeles, oskab ikka veel täiesti puhtalt eesti keelt. Selles mõttes, et loomulikult on tal aktsent ja ta tõlgib asju otse, aga halloo, eesti keel on raske ka Eestis elavale eestlasele, on müstika, kuidas 50 aastat keelt aktiivselt mitte kasutanud inimene seda ikka praktiliselt veatult valdab. “Aga ma viieaastasena kodus rääkisin eesti keeles,” ütles ta, “sellest ajast on meeles.” Saate aru jah. Ja siis meil on inimesi, kes elavad Eestis 50 aastat, aga ei oska ikka keelt.

DSC08442DSC08444DSC08450

Ja siis saabus paanika. Selgus, et koha peal ei müüda laulupeo pileteid. Mis mõttes, olime me segaduses ja häiritud. Pikk jutt lühikeseks – mul õnnestus saada kaks piletit kommikarbi eest. Ma ei suutnud seda imearmast naist ära tänada! Bensiinijaamast kommikarpi ostes sattusin ma vestlema minu taga järjekorras seisnud naisega. “Täna on kõik nii sõbralikud ja naeratavad,” ütlesin ma talle. Naine noogutas. “Muidugi, täna on ju laulupidu, kõik on elevil ja rõõmsad. Homme on jälle argipäev.” Argipäev sattus tanklasse juba kaks minutit hiljem. Meie taha järjekorda sattus mees, kes ei saanud õigest/piisavalt külma/sobivat vett osta. Ei olnud külmaletis või midagi. “Kas teil töötavad siin ajupuudega inimesed!” hüüdis ta üle tankla. Vot õige eestlane. Ei mingit laulupeo rõõmu, vaid tavaline ehteestlaslik olek.

Laulupidu ma kritiseerida ei taha. Ma olen laulupeo fänn. Emotsioon külg külje vastas “Ta lendab mesipuud” lauldes on suurem kui elu. Aga ma olen nõus selle kriitikaga, et midagi tuleks siiski järgmistel pidudel muuta. Laulupeol on alati palju rahvast, aga seekord oli juba natuke liiga ebameeldivalt palju rahvast. Liikuda ei olnud võimalik, rääkimata siis istekoha leidmisest. Ma sain aru, miks piletite müük peatati. Sinna tõesti ei oleks enam rohkem rahvast mahtunud. Ma saan aru ka inimeste pettumusest, kes peole ei saanud. Alati on ju saanud. Tundub, et laulupidu on aga muutumas nii popiks, et ilmselt tuleks ka siia samasugused piirangud seada nagu tantsupeole. Kõik kahjuks lihtsalt ei saa. Tulebki müüa juba algusest peale vähem pileteid. Hoiatada inimesi, et on limiteeritud kogus. Et inimesed teaksid arvestada.

DSC08461.JPG

DSC08453DSC0846066584008_2338889959661531_5990363038610358272_nDSC08454

Koju jõudsime me Idaga hilja õhtul. Mõlemad läbi nagu läti rahad. Aga pikka puhkust ei ole. Nüüd on vaja juba kohvrid pakkida, sest ees ootab Vasknarva, Kauksi, Rannapungerja, Mustvee, Varnja, Peipsi järvefestival ja Mesi Tare saunapaat. Maksimaalne puhkus! Eestimaa lühike suvi, kuhu hea tahtmise juures mahub nii palju, on üks põhjus, miks ma suviti ei taha välismaa reisidele minna.

 

Igaaastane suve suursündmus

Suviti on alati olemas olnud mingid suursündmused, mida aastast aastasse oodata. Kunagi oli selleks Aasta Hiti suvetuur Nancy ja Musta Q ning 2QuickStartiga (täielik pühaüritus!), siis Pühajärve Beach Party (kes seal ei käinud, seda polnud olemas!), siis Õllesummer (jah, mingi aeg oli see ikka väga kuum üritus!), loomulikult jaanipäevapeod (alati hakkas enna jaanipäeva pihta hullem organiseerimine, kus olla ja mida teha!). Mida aastad aga edasi, seda rohkem sellised üritused ära kadusid. Selles mõttes, et jah on ka välja surnud, aga väga ei kujuta ette, et mõni suvepidu või – kontsert südame kiiremini põksuma paneks.

Need kõik on asendunud teistsuguste pidudega ja üks neist on juba kuus aastat mu sõbranna lapse sünnipäev. Kui ma muidu pean ütlema, et laste sünnipäevad ei ole minu kõige lemmikumad, siis see sünnipäev on selline, mida päriselt ootadki. See ei ole vaid lapse sünnipäev, vaid suvine perepidu, kus sõbrad kokku saavad. Me ei kohtu mõnikord aasta aega – välja arvata need klassikalised kokkujooksmised laevas või lennujaamades-  sest no teate ise, kuidas see aeg lendab, aga see sünnipäev on igasuvine must. Suve suursündmus.

Mõnikord nendega koos olles me ikka naerame, et ma tunnen oma sõbranna meest ju tunduvalt kauem kui sõbrannat. Mu sõbranna mees on mu klassivend, me olime väga head sõbrad terve kooliaeg, aga peale keskkooli lõppu me väga ei suhelnud, kui mitte öelda, et üldse ei suhelnud. Siis aga juhtus nii, et ma sain  kogemata kokku ta naisega, meil olid ühevanused lapsed ja nii hakkasime meie suhtlema. Minu klassivennast sai hoopis minu sõbranna mees. Mu teisel klassiõel, kes terve mu elu ka üks parimaid sõbrannasid olnud, on samuti Idaga sama vana laps, nii hakkasime me, kolm titemammat, omavahel läbi käima. Kaks klassiõde ja üks klassivenna naine, kellest sai sõbranna, kelle mees pole enam meie klassivend, vaid sõbranna mees. Loogiline lause, ma tean:)  Imelisel kombel klapivad omavahel hästi ka meie mehed ja laps(ed).  Muide, ma üldse ei imestaks kui varsti ühineks meie klassivenda-õdede-sõprade seltsiga veel üks klassivend. Kui sõbranna mees käis selle peo jaoks Jätmani jätsimasinat rentimas, millega tegelebki üks meie klassivend, sai ta teada, et nad elavad suhteliselt kõrvuti. Kummaliselt viib elu mõnikord vanad sõbrad uuesti kokku, kas pole.

Pilte vaadates, saate ehk aru, et miks vaid igasuvine lapse sünnipäev (üks kümnetest, kuhu peab minema), vaid oodatud kohtumine sõpradega. Mõni inimene on sündinud pidusid organiseerima. Selles majas on kõik viimse detailini läbi mõeldud. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen K-Õ-I-K!

64775636_477297523007616_5705383020693815296_n.jpg64538987_895979687467481_6045110363962212352_n64842393_684315591989294_8360883797125758976_n65013484_2311505358970867_9166632825930121216_n64838872_347428559253035_857818948853301248_n65007363_2891105790962446_1166912571026964480_n

Ütlemata jäänud sõnad

Sa ei olnud meile vaid sõber. Sa olid meie suunamudija. Sa olid meile kui perekond. Perekond, kellega koos sai nii palju naerdud, aga ka nutetud ja tülitsetud. Mäletad seda taldrikut, mille me ära kaotasime? Kas see taldrik seal tegelikult ka kunagi olemas oli, seda me ei saagi teada, kuid sel ei ole tähtsust. See oli sulle oluline ja kadus ära. Seda ei saanud ühegi uue taldrikuga asendada. Sina olid meie taldrik.  Sind ei saa ka asendada.

Sa olid eriline.

Mäletad sa kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada sinu peent avajat? Sa naersid mu üle ja küsisid, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada.

img_3837.jpg

Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua. Mäletad neid õhtuid, mis läksid üle hilisööks ja me istusime sinu köögis, jõime veini ja rääkisime maailma asjadest? Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Mäletad sa neid õhtuid sinu rõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust? Ei saa ka unustada krabisid. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.  Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Mäletad me vaatasime koos esimest korda „Totorot“? See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis sinu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Sa olid meie tädi Satu.

Ka Mareki tädi Satu. Mäletad, kuidas Marek su aia „ära rikkus“ ? Me ei teadnud, et sulle ei meeldi kui muru on liiga pügatud, sulle meeldis kui aed on natukene romantiliselt lohakas. Mina saan sinust aru, mulle meeldib ka. Marek ei teadnud. Sa helistasid ja küsisid, miks su aiast on nagu sõda üle käinud, et see nii lage on. Mäletad, kuidas sa pahandasid Marekiga, et ta su tööriistad igalt poolt kokku korjas? Sulle meeldis kui need olid seal, kuhu sina olid need jätnud. Aga sulle meeldis ka, kuidas Marek hytta´s nokitses. Te ei saanud keelebarjääri tõttu suhelda nii nagu mina ja sina, kuid teil oli oma suhtlus. Sinule meeldis, et ta kogu aeg midagi parandada tahtis ja temale meeldis, et ta sai kasulik olla. Aga kas sa seda mäletad kui sa küsisid, kas ta ka head ööd musi saab ja Marek selle peale ehmus? Me saime selle üle veel mitu aastat hiljem nalja visata.

Sa olid hea huumorisoonega.

Sinu huumorit ei pruukinud kõik mõista. Selleks pidi sind tundma ja teadma. Mäletad sa, kuidas sa oma psühholoogi haiglas kiusasid oma musta huumoriga? Su huumor oli must, aga sa suutsid oma olekuga kõige raskema päeva heledaks muuta. Sa teadsid, mida öelda. Mäletad, kuidas sa ütlesid, et sa ei taha mind suunata? Sa lootsid, et oled mulle teed näidanud. Sa tegid seda rohkem kui sa ise teadsid. Rohkem kui ma isegi aru sain. Mäletad kui sa leidsid mu poest nutmas ja ütlesid mulle, et aitab küll tänaseks, et lähme parem sinu poole? Mäletad kui Marek mulle järgi tuli, olime me šampanjast lõbusalt svipsis? Sama palju kui sa armastasid šampanjat, armastasid sa elu.

Sa armastasid palju.

Sa armastasid kunsti. Meil oli sama maitse. Mäletad kui ma avastasin, et üks vene kunstnik on teinud tuntud maalidest humoorikaid koopiaid? Sinu paljaste naiste maal, mida me nii tihti analüüsisime, oli ka nende seas. Ma lubasin sulle selle kunstniku kodulehe lingi saata, aga ma ei leidnud seda enam.  Sa armastasid lugeda. Mäletad kui me lugesime koos „Ohakalindu“? Mäletad, kuidas me olime sellest eriarvamusel. Mulle meeldis, sina olid pettunud. Sa oskasid raamatuid analüüsida sügavamalt kui vaid sõnad. Sa armastasid kultuuri. Mäletad kui me käisime koos Knausgårdi etendust vaatamas? Ann Christin tuli Idat hoidma, et prouad saaksid linna peale kultuuri nautima minna. Mäletad, kuidas sa kinkisid mulle Elena Ferrante romaanid ja ei jõudnud ära oodata, et ma need juba läbi saaks. Need olid su lemmikud ja sa tahtsid oma mõtteid nii jagada. Sa armastasid reisida. Mäletad, meil oli nii palju plaane? Me pidime minema Veneetsiasse, Taani, Hurtigruta-reisile, Amsterdami, Tallinna ja Stockholmi. me ei jõudnud koos reisile, aga me reisisime koos sinu mälestustes ja elu(kogemuse)s.

 

Sa armastasid jagada.

Ma ei pea silmas asju, kuigi ka sinu lahkusel ei olnud piire. Polnud heategevusorganisatsiooni keda sa ei toetanud ja polnud inimesi, keda sa poleks tahtnud aidata. Mäletad, kui sa ostsid uue maali, sest sulle tundus, et noori kunstnikke tuleb tunnustada. Ma ei mõistnud seda maali, kuid ma hindasin mõtet selle taga. Mäletad, Jaagup aitas sul selle seina panna? Me valisime sellele õiget kohta nagu suured kunstiteadlased. Kui asjad kõrvale jätta, siis sa armastasid jagada meiega oma elu. Jagada meiega oma kõige lemmikumat kohta maailmas. Hytta´t. Sa naersid mu üle, kuidas ma oma katkise autoga Eesti ja hytta vahel liiklesin, aga mäletad sa kui me palaval suvepäeval sinu punase putukaga teele jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust? Mäletad kui me talvel bålpanne ostsime? Kõik koos grillisime? Mina, sina, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Mäletad sa kui me sügisel saunas käisime ja pärast seda Næra jääkülma vette ujuma läksime? Ma ei tea, kas sa tead, aga Ida sai just tänu sinule saunapisiku. Meil on nüüd kodus saun ja ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Mäletad, ta kartis alguses sauna? Mäletad kui me kevadel esimesed korrad terrassil istusime, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid? Mäletad sa neid suviseid õhtusööke?

Sa armastasid pidu-õhtusööke.

Mäletad kui me Idaga eelmisel suvel pidime vaid korraks Lillehammerist läbi tulema ja edasi Poola sõitma? Meil olid lennupiletid olemas. Sa küsisid, kas me ei saaks neid muuta ja me veetsime kõige ilusama puhkuse hytta´s. Minu ema ja minu vanaema tulid autoga Rootsist meile külla. Sulle meeldis olla üksi ja sa ei armastanud väga paljusid inimesi peale oma perekonna Soomes, kellest ma nii palju head kuulsin, kuid ometigi avasid sa oma südame ja kodu mulle ning kogu mu perele. Ei ole palju inimesi, kes jätavad südamesse nii sügava jälje nagu sina. Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud sind kogeda, sinuga sõbraks saada, sinuga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda. Mäletad, kui sa näitasid mulle millised uued kangad sa olid tellinud ja me tellisime endale koos ühesugused sinised Marimekko tennised?

Sa armastasid disaini.

Mäletad sa kui me käisime läbi su riidekappi ja sa pärandasid mulle mõned oma vanad lemmikud? Sa ei valinud neid huupi, vaid ütlesid, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Sul oli võrratu maitse ja stiilitunne. Su riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. Mäletad sa seda käsisti tikitud käekotti, mis sa olid Prantsusmaalt ostnud ja mille sa mulle mu 35. sünnipäevaks kinkisid? Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Ma mäletan, kui kaunilt sa riides olid. Ma kadestasin su maitset. Mäletad, kuidas me eelmise aasta 17.mail proovisime selga su bunad, et ma saaksin Idaga koos lasterongkäigus olla Norra rahvariietes, aga su bunad-kingad ei läinud mulle jalga. “Järgmisel aastal võta enda omad kaasa,” ütlesid sa. Sa olid moe ja moeloojatega kursis rohkem kui paljud praegused moeblogijad. See ei tähendanud, et sa oleksid olnud pinnapealne. Oo, ei. Sa olid sügav, sa olid kõige intelligentsem inimene, keda ma teadsin. Aga mitte ainult. Sinus oli nii palju külgi.

Sa olid südamlik.

Kas sa mäletad, kuidas sa andsid mulle Klaudia telefoninumbri, sest sa arvasid, et me võiksime sõbrad olla? Sa teadsid, et meil ei ole palju sõpru ja sa nägid, et me võiksime klappida. Sa tundsid selle ära. Sa mõtlesid kogu aeg teiste peale. Mõtlesid, kuidas neil oleks hea ja millest neil võiks puudus olla. Oled sa mõelnud sellele, et ilma sinuta ei oleks meie elus Klaudiat ja Jaagupit? Me istusime eile Klaudiaga üleval ja rääkisime sinust. Kas sa tead, mis on sinu pärandus meile kõigile? Lisaks unustamatutele hetkedele? Sõprus. Sa oled meile kinkinud meie inimesed.

2 (1).jpg

Eelmisel kolmapäeval saatsin ma sulle sõnumi, et küsida, kuidas su tervis on. Ma teadsin, et sa oled haige. Sa ei saanud seda sõnumit kätte. Ma sain teada, et sa olid samal päeval läinud ära Nangijaalasse. Sa läksid sinna liiga vara. Ida arvas, et sa tuled meid igal aastal üle nõmmeliivasilla külastama, nii nagu “Cocos”, peaasi, et me sind ei unustaks. Ära muretse, sa saad üle silla kuna iganes sa soovid. Me ei unusta sind.

 

Kui nädalavahetus on lääääbi

Reede.

Minu plaan oli Idaga Norra minna. Seepärast olin ma vastanud ka, et Napsie peole ei lähe. Ilmselgelt ei ole mul mõtet plaane teha, sest iga kord kui ma midagi plaanin, läheb teisiti. Norra jäi ära ja kuna ootamatult, ent meeldivalt tuli meile külla “Ida Merle”, kes sundis meid Marekiga vahelduseks välja minema, vedasin ma Mareki tollele samale Napsie peole.

Alguses lubas Marek, et see läheb mulle kalliks maksma, et ma ta mingile tüdrukute peole vedasin, aga kui ta peo lõpu poole koristama sai hakata, leebus ta veidi. Kuigi laupäeva õhtul kiusas ta nö kättemaksuks mind “oma aja muusikaga” ja ma pidin kuulama Bad Boys Blue´d, Modern Talkingut ja Blue Systemi.

-J9tW5kn_DSF0178_DSF0473_DSF0661_DSF0666

Napsie peo fotod: Martin Dremljuga

Laupäev.

Laupäeva sobiks kõige paremini kirjeldama Chalice´i laulusõnad: Täna on nii selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev,  Miksin toidujääke, väldin väljaminemist, asotsiaalne nagu viis Illi see linn.

Ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Okei, põranda pesin puhtaks, aga ülejäänud päeva veetsin ma 90% diivanil Netflixi vahtides. Jube mõnus oli vahelduseks. Marek oli suuremeelne ja lubas Idal OMA mängurongiga mängida. Eile õhtul panime selle siiski karpi ära, sest Mareki närvid ei pidanud vastu kui TEMA mängurongiga valesti mängiti. Poisid jäävad poisteks.

Mulle on viimasel ajal jäänud erinevates poodides silma ZinuZ küünlad. Huvitavate lõhnadega ja taskukohase hinnaga. Ütleme nii, et minu lemmikutega (jah, ikka Costany omad!) ei anna võrrelda, aga halvad ka ei ole. Ja Eesti lipuvärvides küünlad on nunnud. neid peaks nüüd soetama!

Õhtul elasime Victorile, Ingerile ja Ingale kaasa. Üle pika aja võin ma öelda, et jumala hea finaal ja esikolmik oli. Kõik kutid olid head ja oleks Eurovisioonile sobinud. Victori võidu üle oli mul muidugi ääretult hea meel! Hea lugu ja hea esitaja! Naljakas ja tiba piinlik oli pärast lugeda kommentaare, et oh seda häbi otsa, et Eestit ei esinda eestlane, Armeenia kutt ei oska eesti keelt ja midagi oli selle Uku kohta ka öelda. Kusjuures mind üllatas Uku Suviste esimest korda positiivselt. Ta stiil ja kõik muu ei ole absoluutselt minu teetassike, aga see laul ja esitus oli ülikõva. Armeenia kutt on lihtsalt äärmiselt sümpaatne, loodetavasti avas see (esi)kolmas koht talle nii mõnedki uksed.

51906432_400243857407961_5185270409657843712_n52035860_358598754747131_6189128348338225152_n52134264_268548317372565_2098417310250303488_n

Pühapäev.

Plaanisin matkale minna, aga Paunküla tundus liiga kaugel. Ma lihtsalt ei viitsinud kaks tundi autoga sõita. Selle asemel tulid Marimellid külla. Oma toiduga ja valmistasid mõnusa brunch´i. Parimat sorti külalised on need, kes oma toiduga külla tulevad ja siis veel süüa ka teevad. Ülimõnus laisk pühapäev otsa laisale laupäevale. Nagu allolevalt pildilt ka näha on, siis ma isegi viitsinud juukseid kammida. Aga emad võivadki ju kodus “kasimata ja dressides” olla, kas pole nii? Ma vähemalt mäletan, et olen sel teemal palju kirjutanud ja saanud kriitikat, et no kuule, ei pea end ju sättima. Oled nagu oled. Ma siis ka olin.

_MG_9936 (1)52635844_247101292843624_7723348571218509824_n52504126_285224508816616_5001723749607669760_n_MG_0065_MG_0090_MG_0110 (1)

Pühapäeva pildid: Marimell.eu

Kuidas ma enam kunagi üllatussünnipäeva ei korralda. Vist. Või siiski.

Marekil oli jaanuari alguses juubel ja mul oli tegelikult juba ammu peast läbi käinud mõte, et võiks talle üllatuspeo korraldada,  Marek ise hakkas ka mingi hetk rääkima, et ta nii tahaks oma sünnipäeva Pranglis pidada. Jahus sel teemal ikka päris pikka aega, aga hakkas siis kartma, et äkki inimesed ei tule ja ma ei tea mida veel ning andis kõikidele teada, et kahjuks toimub pidu ikkagi kodus Ussipesas. Mulle oli ka jäänud pähe kummitama see sõna “kahjuks”. Pekki küll! Teeme ära, mõtlesin ma ja kirjutasin mõttest Mareki Prangli sõpradele. Piisavalt hullumeelne idee, keset talve saarele pidu korraldama minna, aga kõik olid kohe käpad.  Organiseerimine läks ladusalt. Kuupäev oli paigas juba eelmisel nädalavahetusel ja sõbrad leidsid väga loogilise põhjuse, kuidas  Marek ka saarde meelitada. Sajal erineval põhjusel, muu hulgas ka see, et 19.01 sobis rohkematele, pidime me sünnipäeva lükkama edasi sellele nädalavahetusele.

See oli juba keerulisem, sest Marek tahtis välja saata oma kodus toimuva sünnipäeva kutsed ja ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et ta peaks sünnipäeva veel nädal edasi lükkama. Suurimaks mureks sai, kuidas ta Pranglisse kupatada laupäeval kui ta teab, et tal on kodus õhtul sünnipäev. Lisaks organiseeris ta ise kogu aeg midagi oma sünnipäeva jaoks, mida toimuma ei pidanudki. Ainult tema ei teadnud seda. Ütleme nii, et tänu temapoolsele oragniseerimisele hakkasid kõik juba kahtlema, et kus see pidu siis lõpuks ikka toimub. Ja isegi kui keegi oleks tundnud kiusatust kogemata midagi välja rääkida, siis see oleks suhteliselt võimatu olnud. Keegi ei saanud valede ja kuupäevade rägastikus enam midagi ise ka aru.

Tänu sõpradele sai Marek siiski reede õhtul Pranglisse saadetud. Ka see ei läinud niisama lihtsalt, sest paar päeva varem hakkas Marek “jonnima”, et ta on ikka nii väsinud ja tahaks lihtsalt kodus olla. Ma ei saanud ju hakata sundima ka, et sa pead minema, see oleks kahtlane olnud. Mitte et ma tal väga keelaks minna, aga minul Mareki asemel oleks kahtlus tekkinud, et miks ma ei taha et ta mulle koju appi jääks koristama ja süüa tegema. Viimane ja kõige keerulisem asi oli aga Mareki saarel hoidmine meie saabumiseni. Ma olin valesti aru saanud paadi väljumisest. Arvasin, et mandrilt läheb paat välja 15.30 ja siis 16.30 saarelt ehk et kui Marek hakkab paadile minema tuleme meie paadist talle vastu. Tegelikult tuli aga paat Pranglist välja 14.00, nii et Marek oleks igatepidi enne meid paadile läinud. Kuidas teda nüüd saarel kinni hoida nii et üllatus ka säiliks?Ainsa mõttena tuli mulle pähe, et helistan talle ja ütlen, et mina ka täpselt ei tea, miks, aga ta ei tohi minna 14.00 paadile, et olgu 16.30 sadamas ja mingu mänguga kaasa. Muidugi hakkas Marek muretsema, aga rahustasin teda, et kui sõbrad on lubanud, et ta jõuab õigel ajal oma sünnipäevale Ussipessa, siis ta ka jõuab.

Meie istusime paati ja lootsime, et paat väga ei loksutaks. Meil oli ikka veel viimane Rootsi reisi surmahirm meeles. Ütleme nii, et ikka loksutas küll ja korralikult. Kelle tobe idee see oli pidu saarel pidada?

Lõpuks jõudsime me saarele ja nägime Marekit sadamas ootamas. Kui ta Idat nägi oli sõpradelt küsinud, et kas see on minu laps ja muudkui lihtsalt vaadanud, et no kuidas. Alles siis kui sõbrad ütlesid, et mine siis ometi lapsele vastu, sai Marek aru, et olime talle sünnipäeva saarele toonud. Üllatus oleks kindlasti veelgi suurem olnud kui meid oleks rohkem olnud, aga erinevatel põhjustel jäid viimasel hetkel mõned külalised tulemata. Kahju ikka, aga samas ei muutnud see üllatust. Marek on muidu üsna terav pliiats, aga ta ei olnud viimase hetkeni tulnud selle peale, et me ise saarele tuleme.

Tulime! Väljas puhus kohutav tuul ja talvine Prangli on ikkagi hoooopis midagi muud kui suvine Prangli, aga vahet ei ole – me oleme ju sees soojas. Soe on suhteline mõiste. Mul on natuke hea meel, et Heilyle ka kuupäev ei sobinud, ta oleks külmuks surnud – tal on isegi meie juures, kus meil on toas üle 20 kraadi alati külm – ja see oleks mulle kalliks maksma läinud.

Sünnipäev toimus remonti ootavas sadamakohvikus, mille Mareki sõbrad olid hubaseks muutnud. Toas sees oli tõesti soe, aga millega ma ei olnud arvestanud oli tuul ja torm ning väli-wc. Välivetsus käimine  keset tormi ja pilkases pimeduses on omaette kogemus. Õde lubas mu maha lüüa, et ma sellise pisiasja talle mainida unustasin. Lõppkokkuvõttes jäi ta ellu, isegi nautis seda metsikut saareelu ja järgmisel päeval toimunud lumesafarit.  Mis tal viga oli nautida, ta oli korralik ja käis kogu aeg peo ajal vaatamas, et tema toas ahjus ikka tuli oleks. Nii sai tema magada soojas toas. Meie sõbrannaga unustasime sellisele pisiasjale mõtlemast, sest kui me toast ära läksime oli ahi ja tuba jumalast soe, tuul ja torm aga keerutasid toa nii külmaks, et hommikul ärgates olime me nagu jääkambris. Samas kui äkki Heily oleks ka meiega olnud, siis ta oleks ehk meie toal ka silma peal hoidnud ja me oleks ka ikkagi soojas magada saanud.

Minul ei olnud külm magada, sest Ida oli mul kaisus ja me soojendasime üksteist, sõbranna pidi aga öösel isegi Marekile kingitud koeravillased sokid jalga tõmbama. Oma lollusest magasime me parajalt ekstreemsetes oludes. Mulle tuli meelde raamat, mida ma hiljuti lugesin, kus  üks mees pidi sakslaste eest põgenedes nädalaid ja kuid külmas, lume alla maetuna, magama. Mulle tundus, et me magasime sama ekstreemsetes oludes. Mul oli terve eilse õhtuni sellised külmavärinad, et ma lubasin, et ei korralda enam kunagi ühtegi üllatuspidu. Vähemalt talvel. Vist.

Sest tegelikult kui aus olla ei olnud see olukord nii ekstreemne ka ja kui teile jääb mulje, et ma virisen, siis sugugi mitte, pigem oli see naljakas. Rääkimata vahvatest emotsioonidest, meeleoludest ja naljadest, millest veel pikalt pikalt röökida ja mille üle nalja visata. Nii et kui küsida, kas ma läheksin uuesti sellisele talvisele Prangli sünnipäevale, siis miks ka mitte. Põhiline on soojad riided ja mitte unustada ahju kütta.

dsc03055dsc03058dsc03063dsc03066dsc03099

Pidu oli vägev. Tublimad lõpetasid varajastel hommikutundidel. Oli tantsu, karaoket ja romantikat. Romantikat suure algustähega. Saate aru, mu mehes tärkas selline romantik, et muudkui ajas mind taga ja tahtis musutada. Pole teine selline olnud ka siis kui me alles kurameerima hakkasime. Naersime sõbrannaga, et hea et meist teises majas magas, et muidu oleks veel Idale väikese õe või venna hakkama pannud. Vot mis moodi võib üks üllatussünnipäev mõjuda. Jube värk eksju!

Peo tagajärjeks – ma olin niigi nohune ja külmetunud ning kindlasti ei tulnud kasuks see, et mul mingi hetk oli vaja tuisus ja tormis ilma jopeta Idale järgi minna – on see, et ma istun täna kodus. Totaalselt haigena. Läksin hommikul kenasti tööle, aga seal arvati, et ma võiksin oma asjad võtta ja ära minna. Nüüd ma siis istun kodus saja teki all ja joon kuuma kanapuljongit. Aga ikkagi oli kõik see seda väärt!

Nii tore oli näha kui palju see sünnipäev teda rõõmustas.

 

Hirmud

Meil oli eile sõpradega spontaanne mängudeõhtu, kuid pole ju nii, et vaikides mängid ja muudel teemadel ei räägi. Ma ei tea, kuidas teema sinnani jõudis, igal juhul hakkasime me rääkima hirmudest. Inimestel on erinevad hirmud. Marek näiteks kardab vananemist ja krõnksu minevaid sõrmi, sest siis olla selge, et inimene on vana. Pool õhtut üritaski ta meile selgeks teha, et ta on nüüd nii vana, et tervis juba “jupsib”. Ma ei ole kunagi vanuse kartmisest aru saanud, selles mõttes, et pole ju absoluutselt vahet, kui vana ma olen kui ma oskan olla hetkes ja nautida seda, mis parasjagu selles vanuses oluline on. 18-aastaselt olid mulle olulised firmamärgid, 20-aastaselt peod ja poisid, 27-aastaselt töö, 30-aastaselt kodu, 37-aastaselt see, mis mul hetkel on. Vanus on minu jaoks vaid number. Pealegi pidi 60 tänapäeval olema uus 40, ma pole veel 40.

Teine meist kartis surma. Kolmas vaesust. Ka neid ei oska ma karta. Surma peale ma ei mõtle ja vaesus on väga suhteline mõiste. Ma olen läbi elanud perioodi, kus pidin Idale söögi tegemiseks vett läbi kohvimasina soojaks ajama ja sõin ise vaid näkileibu ja odavaid viinereid, kui see pole vaesus, siis mis on. Võib olla oli mulle seda vaja, et saada aru, et elu ei võrdu vaid raha. Ma olin nooremana olnud väga materiaalne. Liiga materiaalne. Nüüd õppisin ma tähele panema ja hindama asju, millele ma muidu tähelepanu ei pööranud. Ei olnud kindlasti mitte kerge periood, kuid sellesse perioodi jäid ka elamused ja kogemused, mida ma kannan südames kogu üle jäänud elu. Vene kui püksinööp, aga vaadake, kus me elasime. Tookord vaesena elades tundsin ma tänulikkust, mille sarnast ma pole kunagi varem tundnud. Ma sain mälestused kogu eluks.

IMG_0302.JPG

IMG_0321.JPG

IMG_9826.JPG

“Aga mida sina kardad? ” küsis Marek mult. Ma mõtlesin pikalt ja pidin tunnistama, et ma ei karda midagi. Ma kardan linde ja kõrgust ja muid selliseid pisiasju, kuid hirme, mis võiks mu igapäeva elu segada või mille peale mõelda, mul ei ole. Vähemalt ei tulnud mulle midagi pähe. “Siis sa valetad endale ja meile,” ütles keegi. Ma ei oska sellele vastata, võib-olla ma ei näe nii sügavale enda sisse, aga mulle ei tulnud ka kõige sügavama otsimise peale ühtegi hirmu, mida teistega jagada.

Ma tean, et ma olen kartnud. Minevikus. Ma kartsin lähedust ja armastust. Näiteks veel viis aastat tagasi ei kallistanud ma kunagi, see tundus mulle ebamugav ja võõras. Miks ma peaks tahtma, et keegi mind kallistaks. Ma kartsin tundeid. Mul oli kuni Mareki kohtumiseni üks suhe teise järel, mille ma lihtsalt kohe pooleli jätsin või saboteerima hakkasin kui see natuke tõsisemaks muutus. Ma ei tahtnud kiinduda, ma ei tahtnud tundeid, ma kartsin, et võiksin kedagi armastama hakata. Sellel hirmul on täiesti adekvaatne põhjus olemas. Viimaste päevade uudiste valguses pean igaks juhuks täpsustama, et ma ei kartnud armastust ja tundeid mitte sellepärast, et mind poleks armastatud, vaid vastupidi ma olin armastanud ja olnud armastatud. Mul võttis väga pikalt aega ja teraapiat, et tollest ootamatult lõppenud armastusest terveneda. Ma ei tahtnud kunagi rohkem sellist valu kogeda. Lihtsam oli olla kalk ja mitte lasta inimesi enda lähedale. Ma muutusin kinniseks ja olen tegelikult seda siiani.

Aga ma ei karda enam armastust. Selleks, et ma sellest hirmust üle saaksin, tulid mu ellu Marek ja Ida. Ma võin vinguda, kritiseerida, plahvatada, olla ärritunud, öelda asju, mida ma ei mõtle ja näha maailma aegajalt nii tumedates värvides, et isegi must jääb liiga heledaks, aga sisimas ma tean, et mul ei ole vaja midagi karta. Mul on hetkel, siin ja praegu olemas kõik, mis vaja. Milleks siis oma pead vaevata hirmudega?

 

And I have several good friends, and just one bad one.

Tegelikult ei käi see pealkirjaks olev tsitaat Erlend Loe sulest minu kohta. Et see käiks minu kohta, peaks seal olema kirjas, et mul on palju häid sõpru, aga  nendel kõigil on üks halb sõber – mina.

Igal aastal kui me saame Heily õhutusel enne 1. detsembrit kokku, et üle anda traditsioonilised advendikalendri kingitused, tunnen ma end ekstra paha sõbrana, sest igal aastal mõtlen ma, et mulle üldse ei meeldi see kinkide tegemine ja see on nii nõme kohustus ja ma lähen stressi ja ma ei oska midagi osta ja ma luban endale, et ütlen, et järgmisel aastal ma ei osale ja siis me saame kokku, see on nii lahe ja mõnus ja soe üritus, et ma tunnen end halvasti, et olen nii mõelnud. Edasi teen ma lahti esimesed kingitused ja tunnen end jälle paha sõbrana, sest kingitused on alati nii lahedad ja isiklikud ja läbi mõeldud, samal ajal kui mina olen mõelnud, et isssssand, saaks ma need kingitused tehtud ja pakitud.

Ma lohutan end sellega, et igal inimesel peab olema ka üks halb sõber ja tunnen samal ajal ääretut tänulikkust, et Heily seda traditsiooni elus hoiab. Iga-aastane advendikalendri kinkide jagamine tähistab minu jaoks jõuluaja algust. Asi pole loomulikult sugugi mitte kingitustes, vaid selles, et see tuletab mulle meelde kui oluline on aeg sõprade ja pere jaoks.

Ilusat esimest adventi!

DSC01097

DSC01094DSC01114DSC01110DSC01117DSC01123DSC01131DSC01128DSC01133

DSC01140DSC01177