poliitika

Miks on probleem kui naine on ilus?

/ Eveliis / Leave a comment

Aasta 2025. Tuleb naine. Ühelt poolt. Ei tassi kive ega juustu ega taskus Toskaana juuksenõela. Lhtsalt ilmub pildile ja on ilus. Tark muidugi ka, aga kes siis seda märkab. Ta on asjalik, haritud ning sobib oma ametikohale igal juhul paremini kui nii mõnigi minister ametisse, aga ikkagi on probleem. Ta on ilus. Ja veel (endine) suunamudija. Laulja. Näitleja. See vallandab lärmi. Skandaal!

Justkui oleks ilu karjäärivastane patuasi. Justkui oleks kõige suurem oht Eesti riigile see, et mõni ametikoht saab täidetud inimesega, kelle peale keegi julgeb öelda „ilus“.

Kaks lolli koos

/ / Leave a comment

Eelmise postituse valguses võiks ju mõelda, et ma nüüd hakkan rääkima sellest, kuidas me Mallukaga laste koduseid töid teeme, aga ei ole nii. Ma tahan kommenteerida hoopis haridus-ja teadusministri uue nõuniku intervjuud Vikerraadios. Rääkisin sugulasega ja ta ütles, et esimest korda elus ta pani Vikerraadio kinni, sest selline tunne oli nagu kaks lolli oleks eetrisse lastud. Mina saatejuhi kohta ei ütle midagi, temast on mul täitsa suva, aga nõuniku intervjuu (ja loomulikult kogu see olukord) pani mind ikka silmi pööritama küll ja mõtlema, et krt, kas kõik 19-aastased on nii lollid,

Alustame sellest, et selles olukorras on nii palju nüansse, mis lihtsalt on valed. Okei, me teame, et noorele nõunikule ei meeldi (väidetavalt) naised, aga siiski…keerame selle olukorra natuke teistpidi. Kui näiteks minister oleks keskealine mees ja tal oleks 19-aastane nõunik palgatud, kes saaks nõunikupalka, aga on 24/7 isiklik assistent ja lisaks sellele veel aastaid mehe usaldusisik, siis millised oleksid reaktsioonid sellele “suhtele”?

Ma juba tean… nüüd tuleb keegi, kes toob välja kadedusekaardi. Ma olen kade, et noor aktiivne inimene endale atraktiivse töökoha sai ilma vaevata. Mitte et mind ahvatleks isikliku assistendi töö, aga ütlen ausalt, et teoreetiliselt võiks kade olla küll. Teised õpivad, arenedavad end, kandideerivad, loobuvad kandideerimisest, sest vajalik on vähemalt magistrikraad ja siis tuleb keegi, kes lihtsalt on juba teismeeast peale olnud uue ministri usaldusisik ja jokk. tehtud. ametikoht olemas. Aga möödas on ju Andrese ja Pearu ajad, kus vaid tööd tuli rügada, kõik vaevaga kätte teenida, käes on uued ajad – kõik ei pea tulema kätte raske vaevaga. Kah suures pildis nõus. Aga siis võiks haridus-ja teadusminister olla ka mõni populaarne tiktokker, sest haridus on niikuinii scam (nagu me ühest hiljutisest intervjuust “Laseris” teame). Praegu annab see lihtsalt nii vale signaali.

Kusjuures osa minust tahaks öelda, et uuenduslik ja kastist välja vaatamine. Et ongi äge, et tegu on (osalise tööajaga) nõunikuga ministri peamises sihtgrupi hulgast. Noh, et on keegi, kes vahendaks ministrile õpilaste arvamusi ja kellega noorte jaoks olulisi teemasid läbi arutada. Tuleb tunnistada, et sellisel mõttel oleks ju jumet? Noored on arukad, neil on oma arvamus, oma murekohad ja ideed ning miks mitte ei võiks olla noortel oma esindaja sellise nõuniku näol. Iseasi, kas see ka praktikas töötaks, aga annaks noortele konkreetse sõnumi, et minister kuulab noori. Väga lahe.

Kahjuks see nii ei ole. Selles Vikerraadio intervjuus RÕHUTAB noor NÕUNIK ise, et ta on kõike muud kui nõunik. Et nõuandjateks on ikkagi magistrikraadiga inimesed ja tema asi on ikka 24/7 valvel olev sekretär olla. Vot sellest ei saa ma aru. Esiteks: sekretär-asjaajaja ametiks võimelisi inimesi on jalaga segada jaa sekretär-asjaajaja ametinimetus peakski ikka olema sekretär-asjaajaja. Teiseks: kuidas sobib sellele ametile abiturient, kelle ilmselge esmane kohustus on kool lõpetada. Okei, tegu on megavõimeka inimesega, kelle jaoks see pole probleem, aga sõnum, mille selline olukord edastab, on absoluutselt jabur. Poliitilise sekretäri töö on tähtsam kui kooli lõpetamine. Kusjuures, intervjuus värske nõunik-sekretär küll räägib, et otseloomulikult läheb ta peale kooli lõpetamist ülikooli, aga ärme unusta, et tegu on noorega, kes koroona ajal kooli pooleli jättis. Hetkel ta PEAB rääkima, et läheb edasi ülikooli, aga fakt on see, et emme-issi-tädi Kristiina on talle juba töökoha loonud ning küllap me ühel hetkel kuuleme “imenoorest”, kes kõigest põhiharidusega riigikokku sai valitud. Kool ja haridus ei ole selle noore mehe jaoks kindlasti prioriteet number üks.

ja kurat noh, kui oligi vaja naabrinaise pojale (sorry, ma tegelikult ei tea, kui lähedased-kauged suhted uuel nõunikul ja uuel ministril on), siis kaks kuud ehk oleks saanud oodata, et imenõunik oleks saanud oma kooli ära lõpetada. Oleks vähem vahtu olnud. Imelik ja piinlik ning küsimusi tekitav niikuinii, aga vähemalt mitte nii piinlik kui hetkel.

Lõpetuseks tekib mul veel üks küsimus. Mitu nõunikku valitsuse liikmetel võib olla? hetkel tekib mul selline tunne nagu “Keisri uute rõivaste” etendust vaataks, kus keisril on särgiülem, püksiülem, kuueülem. Siin on ka nõunik, kes nõu ei anna ja nõunikud, kes nõu annavad, Pole päris selline poliitiline kultuur, mida eeldaks ühelt riigilt, mis ihkab nii hullult olla üks Põhjamaadest. Pigem selline old school korrumpeerunud arengumaa värk kõik see kokku.

.

Päästake Eesti või päästke noored hinged?

/ / 7 Comments

Mida aasta edasi, seda raskem on mul otsustada, keda valida. Polegi nagu kedagi valida. Mulle üldse ei meeldi see, et ma pean minema valima selle pärast, et vältida kellegi teise võimule pääsemist. Tahaks, et oleks selline tunne, et oh see erakond on see, kelle poolt tahaks hääle anda ja vot nende mõtted ja vaated on sellised nagu mul. Aga see soov läheb vist fantaasia valdkonda juba?

Nii palju võin ma aga küll öelda, et kui ma mingil hetkel väsisin Reformi valmisest ja flirtisin nii Respublica, Isamaa, isegi sotsidega (ning pettusin kõikides), siis täna tunnen ma, et kedagi peale Reformierakonna polegi valida. Ja öelge mis tahate, see, kuidas Kaja Kallas hetkel paneb maailma suurriigid end kuulama, on vägev.

Ceci n’est pas une pipe

/ / 3 Comments

Ma palun juba ette vabandust, et siin René Magritte´i vist kõige kuulsamat maali ära kasutan, aga mulle tundub, et inimesed hakkavad hulluks minema ja mõtlevadki, et kui fotolt nähtud sõda endale haiget ei tee, vägistamisi ja mõrvamisi ja piinamisi päriselt pealt ei näe, läbi pildi ei tunne kodude, linnade, riigi ja rahvuse hävimist, siis see ei ole sõda, see on vaid kujutis sõjast ja annab igaühele võimaluse asja tõlgendada nii nagu tahab. Erioperatsioon, lavastus, uue maailmakorralduse algus, aga mitte sõda.

Eilne Prantsusmaa presidendi Macroni väljaütlemine, et “ta oleks selliste terminitega nagu “genotsiid” ettevaatlik” oli üks kirssidest tordil. Kahjuks ei saa öelda, et ainus, sest “kirsse” ilmus veel ja veel. Me kõik näeme, kuidas sadade, tuhandete kaupa mõrvatakse tahtlikult süütuid inimesi ja me arutame semantikat? Mis vahet seal on, kas me nimetame antud situatsiooni genotsiidiks, sõjaks, erioperatsiooniks, fakt on fakt. Inimesi tapetakse tahtlikult. Kas seda peab kuidagi leevendama ja olema terminitega ettevaatlik, et mitte vene rahvust solvata? Fakkoff, Macron! Loodan siiralt, et ta tõmbas oma karjäärile selle väljaütlusega vee peale. Mu meelest on selline väljaütlemine ukrainlastele näkku sülitamine.

Lugu sellest, kuidas ma (jälle) ärritusin

/ / Leave a comment

Tegelikult on see ärritus küll juba mõnda aega tagasi üle läinud, aga eile tuli uuesti meelde, sest mul oli arenguvestlus ja siis sada tundi autos passides sel ajal kui Ida oli sõbra sünnipäeval mängutoas, lugesin ma Seiklusjuttude blogipostitust naiste/meeste erinevatest huvidest ja/või feminismist ja mulle tuli meelde see mõnevõrra unustusse vajunud teema, mis mind esmalt ärritas.

Alustame kaugemalt. Sellest kui tuli välja, et “Lihtsa elu Mailis” kuritarvitas talle ettenähtud hüvesid. Asi ei olnud selles, et ta viis tööautoga lapsi kooli nagu püüti mulje jätta, et see on kõige suurem probleem, vaid selles, kuidas ta kasutas minu ja sinu raha, et oleks olemas lapsehoidja, lastele autojuht, suurem ametibuss, et lapsed ära mahuks ja oleks mugav reisile minna ja nii edasi. Kedagi ei torgi see, et viid oma ametiautoga lapse lasteaeda/kooli. Fakt oli lihtsalt see, et proua Reps läks ahneks ja kuritarvitas hüvesid. Punkt.

Eesti kui Titanic

/ / 2 Comments

Merje kirjutas oma blogis Haapsalu Hestia kohta, et “see hotell on nagu Titanicu laev – klassivahe on nii suur lihtsalt. Economys oleks olnud nagu katlaruumi peal, siin juba kuskil täitsa peenes klassis.” Ma olen selle võrdlusega nõus. Me olime ka Idaga economy toas ja see on kõike muud kui hubane ja armas, kuid muus osas sai see minu uueks lemmikuks ning ma lähen kindlasti tagasi. Aga samuti mitte economy tuppa, kuigi mu meelest ON paremate tubade hinnad veidike soolased. Samas mulle meeldib Haapsalu, mulle meeldis spaaosa ja mulle meeldis restoran, nii et mina lähen nö Titanicule tagasi. Meie eelmisest külaskäigust saate huvi korral lugeda siit.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse spaast rääkida, vaid jäin mõtisklema selle klassivahe ja “Titanicu” võrdluse peale. Seda saab ju kasutada ka Eesti kohta? Mitte otseselt seda ei pea silmas, et põrkame vastu jäämäge ja läheme põhja, vaid just seda klassivahet. Mu meelest hakkab Eesti ühiskond nii lõhestuma, et samal ajal kui osa inimesi “upuvad” elektriarvete käes, sõidan Kaja Kallas ja valitus päästepaadis minema ega sõida tagasi appi, sest “parem osa inimestest on ju pääsenud”. Päriselt. Meil on pensionärid, kes niigi peavad elama nii kokkuhoidlikult ega saa endale midagi lubada ning iga suurem arve ongi katastroofi mõõtmetega. Aga meil on ka pensionärid, kes ei ole abivajajad. Näiteks Siim Kallas. Tema on pensionär ja tema saab hakkama. Klassivahe. Titanicu esimene klass ja kolmas klass. Esimene klass lihtsalt ei pane kolmandat klassi tähele ja probleemi pole. Kaja Kallasest seal “Titanicult” eemalduvas päästepaadis ma ei hakka rääkima. Külm ja emotsioonitu.

Lihtsa elu Mailis

/ Eveliis / 24 Comments

Mäletate seda vana “tõsielu”sarja, kus kaks naiivset tüdrukut teesklesid, et proovivad maaelu ja maatöödega hakkama saada? Sellise stsenaariumiga, mis pani ikka suurema osa ajast mõtlema, et kellele ja miks selline sari tehtud on. Ma arvasin tookord, et halvemaks minna enam ei saa selliste sarjadega. Selgus, et sai küll, sest tulid “Prooviabielu” ja “Rannamaja (raju reede)”. Nende järel tekkis mul küll tunne, et no nüüd enam kehvemaks minna ei saa. Ikka sai. Ratase tagasiastumisega algas uus tõsielusari “Lihtsa elu Mailis” ja kõige kurvem selle asja jures on, et kui teiste sarjade juures sai see “tõsielu” jutumärkidesse panna, sest palju sellistel sarjadel päris eluga pistmist ikka on, siis “Lihtsa elu Mailis” on kahjuks päris tõsielu sari.

Kaua sellest nüüd möödas on kui Mailis Reps skandaali tõttu tagasi astus? Kaks kuud? Ja oh üllatust, kes on koalitsiooniläbirääkimiste esindusnägu? Ja kellele ei välistata ministrikohta? Ega ometi see sama Mailis Reps? Täiesti ULME. “Esimest stuudiot” vaatasite? Kui ei vaadanud, siis lühikokkuvõte: Ei saa salata, et minu suhtes menetlus käib, ma pean siin tõsiselt otsustama, mis positsiooni ma võtan, ütles Reps oma tuleviku kohta valitsuses. Kas ta sobib ikka ministriks, olles kaks kuud tagasi lahkuma sunnitud? Eks tuleb siis ka mingi otsus, jätab Reps jutu lahti. Kaja Kallas igatahes Repsile ministrikohta ei välista.

Aga samas. Mida siin imestada, kui meil on üks teine tõsielusari ka käimas. Jah, minu pärast öelge minu kohta, mida tahate, ma olen jätkuvalt MITTE tiim-Kaljulaid. Eriti peale seda:

Ausalt, mul ei ole poliitikast kunagi rohkem kopp ees olnud ja rohkem piinlik olnud, aga mida see loeb, et mul piinlik on. Kas kedagi huvitab ja midagi muutub? Ei. Mailis saab uuesti kenasti ministriks, president ütleb konkreetselt, et käituge mu sõnade mitte tegude järgi (milline võrratu eeskuju!), üks kaabu vahetub teisega. Võib olla peaks kitsekarjuse ka tagasi ministriks kutsuma? Tänase päeva seisuga ma küll ei kujuta ette, keda valida kui uued valimised tulevad. Aga teie?

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli kui on kollil rahamaitse suus

/ Eveliis / 6 Comments
Situatsioon suvalises töökohas:

Tööandja: Sinu kolleeg edastas meile andmed, et sa oled valetanud ja meid petnud, ületanud oma võimu piire, me peame sel teemal rääkima ja kui see vastab tõele, siis me peame paluma sul oma ametist lahkuda. 

Töötaja: Ei, see ei vasta tõele, see on nõiajaht, ma ei lahku kuhugi! 

Tööandja: Okei, pole hullu, me siiski ei usu sind ja  vallandame su. Homme on sul hüvitiseks kontol ka 30 000 eurot. Ja kuigi sinu kolleeg rääkis ilmselt tõtt, siis igaks juhuks me ikkagi vallandame tema ka. 

Tuleb tuttav ette? Muidugi mitte. Kui sa just ei tööta valitsuses ministrina. Kui töötad, siis see ilmselt on norm.

Mul ausalt ei ole ammu enam sõnu EKRE käitumise kohta. Tegelikult üldse poliitikute kohta. Kõrvalpõikena ütlen ka, et ma olen nii pettunud naises, kellest oleks võinud saada esimene naispeaminister. Selline arrogantsus ja lollus, et ma ei jaksa teda isegi kuulata enam. Ma isegi ei oska enam midagi öelda poliitika kohta. Mõnikord ma pean end rumalaks, aga ausalt kui ma vaatan erinevaid EKRE ministreid, eesotsas kahe “geeniusega”, siis mulle tundub, et ma olen ikka vägagi särav pliiats. Vägagi. Aga no sellest ma olen varemgi rääkinud, et ma võiksin hea meelega mõnd ministrit asendada, aga millegi pärast ei ole mulle ikka veel tööpakkumist tehtud.

See selleks.

Kuulasin täna uudiseid 1) järjekordsest hüvitisest ja 2) kantsleri ametist vabastamisest ja ausalt, ma loodan, et ma ei ole ainus, kes mõtles, et teate, käige ausalt p…e, enam ei jaksa debiilsusi taluda, kaua võib, aga samas on see selline jõuetu viha, sest kas midagi muutub?  Alustame sellest, et ministriteks on valitud kolme klassi külakooli hariduse või makaagi moraaliga inimesed. Jätkame sellega, et igaks juhuks saavad kinga ka inimesed, kellele “otseselt ühtegi etteheidet ei ole”. Ja lõpetame sellega, et miks peakski keegi ise vabatahtlikult lahkuma kui vallandamise puhul saab kaasa tagasihoidliku hüvitise? What the fuck toimub? Midagi ei muutu ka. Samas ongi ju naiivne loota, et muutuks. Kas ma muudaks endale kasulikku seadust kui see oleks minu muuta? Või ütleks nagu klassikust Laine, et on selle välja teeninud raske tööga ja võtab selle ilma häbitundeta vastu? Kannataks ära 200 kommentaari ja liiguks edasi järgmisse ametisse.

Kuidas need maailmad nii erinevad on, et kui suvalisest töökohast X oleks suure skandaaliga pidanud lahkuma/tööst ilma jääma suveline Piret või Mati, siis keegi ei oleks teda uute pakkumistega ootamas, et tule meile, meil on niikuinii parem. Oled aga minister või vähemalt Riigikogu liige, siis vähemalt vallavanemaks saad ikka. Pole üldse vaja muretseda. Erinevalt Piretist ja Matist, kes vallandatakse.

Ma lähen megalt närvi. Ja ma ei ole see inimene, kes vastandab valitsust ja “lihtinimest”. Mu meelest me kõik oleme ühtmoodi lihtinimesed, mõnel lihtsalt on rohkem vastutust. Tavaliselt kaasneb selle vastutusega ka kogemus ja haridus ja mingigi eetika, aga viimasel ajal on mul küll tunne, et oleks aeg hangudega Toompeale minna.

#piinlik (PS: loodan, et keegi mind kohtusse ei kaeba, aga no on piinlik, isegi ilma häshtäägita)  

Sinimustvalge on kaaperdatud!

/ Eveliis / 19 Comments

1991. aastal olin ma 10-aastane. Ega ma suurt tolleaegsetest sündmustest ei mäleta, selles mõttes, et seda paanikat ja hirmu ja ärevust, mis noil augustikuu päevadel suurt osa eestlasi valdas, aga ma sain aru, et midagi suurt on juhtumas. Ma olin tädilastega koos Tartu lähedal ja ma mäletan maantel sõitvaid tanke. Võib- olla see on ka mu fantaasia vili, sest tankidest ja teletornist ja selle ründamisest oli palju juttu, aga ma mäletan, et me kolm 10-aastast jälgisime ka nii palju kui me aru saime AK otseülekandeid, mis vaheldusid multikate ja/või Rein Marani loodusfilmidega. Ma mäletan seda joovastust kui lõpuks selgus, et Eesti on jälle vaba.

Ma mäletan seda tunnet, millise uhkusega ma 1997.aastal Norrasse vahetusõpilaseks minnes rääkisin Balti ketist, laulvast revolutsioonist, taasiseseisvumisest. Ma olin Eesti üle nii uhke ja ma mäletan, kuidas mind solvas kui Eestist halvasti räägiti. Norrakad ei teinud seda muidugi tahtlikult, aga hästi paljude jaoks olime me ikka osa Venemaast (isegi Nõukogude Liidust), ma ei liialda, et ma pidin just vanemale generatsioonile palju selgitama, et ei, me oleme vaba riik, oma keele ja kultuuriga. Ma mäletan inimeste hämmingut kui vastasin neile, et muidugi lähen ma Eestisse tagasi, ma olen oma maa üle uhke. Ma olin uhke eestlane ja ilmselt oma maale väga hea esindaja. Selline natuke naiivne, aga ma ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust Eestit kiitmast.

2019. aastal on mu tunded natukene vastakad. Ma vaatasin eile õhtul “Rodeot” (kes ei vaadanud, siis soovitan järelvaadata) ja teisi 1989-1991 aasta südnmusi kirjeldavaid saateid ning täna hommikul klassikalist “1991” filmi. Pisar tuli silma ja jälle oli uhke olla.  Eesti on nagu Aatomik – väike, aga jõud on suur.

Aga samaaegselt on mul 2019.aastal piinlik. Piinlik selle pärast, kuhu Eesti hetkel on jõudnud. Piinlik, et meie riigi(valitsemise)s on võim tähtsam kui õigus, kolmkümmend aastat rasket  Eesti riigi ülesehitamist, et me oleksime vaba ja demokraatlik riik, on justkui unustatud. Ma lugesin Toomas Hendrik Ilvese sotsiaalmeedia pöördumist ning ma mõistan tema muret. Paremini ei saakski tänast olukorda kokku võtta. Kurb, et pidupäeval peab nõustuma sõnadega:  “Eesti üliedukas toimetulek on nüüd seatud kahtluse alla. Sinimustvalge, mis on alates selle sünnist 135 aastat tagasi olnud euroopaliku demokraatia, vabaduse ja võrdsuse sümbol, on nüüd kaaperdatud ja sellest püütakse teha suletuse, vihkamise, ebaeuroopalikkuse ja õigusriigi vastast sümbolit ning rüütada see sõimu ja labasusega.” (loe siit tervet teksti)

 

Tibuemmed, käige jala, ütlen mina! Rattur, ära ole rott ja osta auto, ütleb Elron/riik!

/ Eveliis / 20 Comments

Elron „rõõmustas” eile osa oma kliente – jalgrattureid – teatega, et reedeti, laupäeviti ja pühapäeviti neid paljudel suure nõudlusega reisidel enam rongi ei luba. Ma tegelikult saan selle keelu tagamaadest aru, sest ma olen kuulnud, kui täis on rongid nädalavahetusel ja tööpäeviti tipptunni ajal on ka Tallinn-Paldiski rong nii puupüsti täis, et isegi ilma rattata ei mahu peale. Küll aga ärritab mind probleemi lahendus. Selle asemel, et tellida juurde rong on lihtsam vastandada teineteisele reisijate gruppe.

“Nii on meie poole pöördunud lapsevankritega emad, kel on keeruline endale rongis kohta leida, ratastooliga reisijad, samuti paljud teised sõitjad, kes rattarohkuse tõttu ei pääse näiteks WC-sse või on määrinud oma riided,” tõdes Kongo.” (link)

Veidra ja ebaolulise vahemärkusena ütlen, et maailm on ikka nii väike. Ronnie oli Tartus mu korterikaaslane, megaäge inimene ja mul on mõnikord isegi kahju, et kogu aeg on nii kiire, et aastaid tagasi meie suhtlus ära kadus. Meil sai koos ikka hullult nalja.

Aga tema kui Elroni sõnumiedastaja põhjendus ajab mind vihale. Soov ratas kaasa võtta, eriti suvel, ei ole ebaloomulik. Kommentaarides võib lugeda, et pekki, mida sa veel rongiga sõidad, kui vaid üks peatus vaja sõita. Ma võin eksida, aga kas mitte Tartust Jõgevale ei ole 1-2 peatust? See on 50 kilomeetrit. Rattaga ikka VÄGA arvestatav vahemaa. Ma pidin rattaga sõitma 10 km, et saaks Pääskülast rongi peale rattaga, sest enne seda peatust polnud/pole rattaga rongi peale minek lubatud. Juba see on pikk maa just ajaliselt, sest mittesportlasena väntan ma seda siiski üle 30 minuti. Mitte miski ei pane mind peale tööd rattaga koju sõitma. Mul ei ole selleks aega. Ega ilmselt ka jaksu. Aga esmalt aega.

Mõtleme edasi. Ütleme, et ma tahaks veeta mõnusa nädalavahetuse koos perega. Minna näiteks Palamusele. Sõidaks rongiga kohale ja seikleks rattaga edasi, aga ma ei saa. See on keelatud. Sest äkki tahavad samal ajal rongiga sõita ka tibuemmed. Andke mulle andeks, aga miks keelata rattad, miks mitte lapsevankrid? Või miks ei võiks lapsevankritega vanemad kärutada punktist A punkti B? Kodusel emal aega on, paljud tahavad oma beebikilodest lahti saada, no mis siis häda on mõned peatused jalgsi käia?  Või Jõgevale kärutada? Kas rattad võtavad rohkem ruumi kui vankrid? Ma võin öelda, et vankriga ema võib mõnikord lausa hõivata ühe  ratta koha + kolm istekohta, sest kotid ja beebi peab ka kuhugi mahtuma. Keelake beebikärud ka ära kui ruumi vähe on, eksju? Niimoodi vaid rattad keelates võib julgelt öelda vaid ühte: Elroni otsus ei toeta keskkonnasäästlikku ja tervislikku liikumist. Ometi räägitakse keskkonnasäästlikkusest täna rohkem kui kunagi varem. Ökoloogiline jalajälg ja nii edasi. See kõik on vaid puhas õhk, sest tegelik sõnum on, ära ole rott ja osta auto! Kui sa oled rattur. Beebikäruga võib igale poole minna, isegi kui ei mahu, aga võib, sest muidu oleks diskrimineerimine. Mina ütlen, käige ise jala, tibuemmed!

Samas tunnistan ma, et reisijate vahel vahet tegemine ei ole aus. Kõigil – rattaga, rattata, lapsega, lapseta, käruga, käruta, seljakottidega, seljakottideta –  on õigus ühistransporti kasutada. Peab vist näpuga hoopis riigi peale näitama? Ks pole riik juba aastaid rääkinud, et rongisõitjate arv kasvab ja juurde on vaja rohkem ronge? Äkki siis hakkaks liigutama ja ostaks ronge juurde, mitte ei muudaks reisijate elu kibedamaks.