Lihtsa elu Mailis

Mäletate seda vana “tõsielu”sarja, kus kaks naiivset tüdrukut teesklesid, et proovivad maaelu ja maatöödega hakkama saada? Sellise stsenaariumiga, mis pani ikka suurema osa ajast mõtlema, et kellele ja miks selline sari tehtud on. Ma arvasin tookord, et halvemaks minna enam ei saa selliste sarjadega. Selgus, et sai küll, sest tulid “Prooviabielu” ja “Rannamaja (raju reede)”. Nende järel tekkis mul küll tunne, et no nüüd enam kehvemaks minna ei saa. Ikka sai. Ratase tagasiastumisega algas uus tõsielusari “Lihtsa elu Mailis” ja kõige kurvem selle asja jures on, et kui teiste sarjade juures sai see “tõsielu” jutumärkidesse panna, sest palju sellistel sarjadel päris eluga pistmist ikka on, siis “Lihtsa elu Mailis” on kahjuks päris tõsielu sari.

Kaua sellest nüüd möödas on kui Mailis Reps skandaali tõttu tagasi astus? Kaks kuud? Ja oh üllatust, kes on koalitsiooniläbirääkimiste esindusnägu? Ja kellele ei välistata ministrikohta? Ega ometi see sama Mailis Reps? Täiesti ULME. “Esimest stuudiot” vaatasite? Kui ei vaadanud, siis lühikokkuvõte: Ei saa salata, et minu suhtes menetlus käib, ma pean siin tõsiselt otsustama, mis positsiooni ma võtan, ütles Reps oma tuleviku kohta valitsuses. Kas ta sobib ikka ministriks, olles kaks kuud tagasi lahkuma sunnitud? Eks tuleb siis ka mingi otsus, jätab Reps jutu lahti. Kaja Kallas igatahes Repsile ministrikohta ei välista.

Aga samas. Mida siin imestada, kui meil on üks teine tõsielusari ka käimas. Jah, minu pärast öelge minu kohta, mida tahate, ma olen jätkuvalt MITTE tiim-Kaljulaid. Eriti peale seda:

Ausalt, mul ei ole poliitikast kunagi rohkem kopp ees olnud ja rohkem piinlik olnud, aga mida see loeb, et mul piinlik on. Kas kedagi huvitab ja midagi muutub? Ei. Mailis saab uuesti kenasti ministriks, president ütleb konkreetselt, et käituge mu sõnade mitte tegude järgi (milline võrratu eeskuju!), üks kaabu vahetub teisega. Võib olla peaks kitsekarjuse ka tagasi ministriks kutsuma? Tänase päeva seisuga ma küll ei kujuta ette, keda valida kui uued valimised tulevad. Aga teie?

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli kui on kollil rahamaitse suus

Situatsioon suvalises töökohas:

Tööandja: Sinu kolleeg edastas meile andmed, et sa oled valetanud ja meid petnud, ületanud oma võimu piire, me peame sel teemal rääkima ja kui see vastab tõele, siis me peame paluma sul oma ametist lahkuda. 

Töötaja: Ei, see ei vasta tõele, see on nõiajaht, ma ei lahku kuhugi! 

Tööandja: Okei, pole hullu, me siiski ei usu sind ja  vallandame su. Homme on sul hüvitiseks kontol ka 30 000 eurot. Ja kuigi sinu kolleeg rääkis ilmselt tõtt, siis igaks juhuks me ikkagi vallandame tema ka. 

Tuleb tuttav ette? Muidugi mitte. Kui sa just ei tööta valitsuses ministrina. Kui töötad, siis see ilmselt on norm.

Mul ausalt ei ole ammu enam sõnu EKRE käitumise kohta. Tegelikult üldse poliitikute kohta. Kõrvalpõikena ütlen ka, et ma olen nii pettunud naises, kellest oleks võinud saada esimene naispeaminister. Selline arrogantsus ja lollus, et ma ei jaksa teda isegi kuulata enam. Ma isegi ei oska enam midagi öelda poliitika kohta. Mõnikord ma pean end rumalaks, aga ausalt kui ma vaatan erinevaid EKRE ministreid, eesotsas kahe “geeniusega”, siis mulle tundub, et ma olen ikka vägagi särav pliiats. Vägagi. Aga no sellest ma olen varemgi rääkinud, et ma võiksin hea meelega mõnd ministrit asendada, aga millegi pärast ei ole mulle ikka veel tööpakkumist tehtud.

See selleks.

Kuulasin täna uudiseid 1) järjekordsest hüvitisest ja 2) kantsleri ametist vabastamisest ja ausalt, ma loodan, et ma ei ole ainus, kes mõtles, et teate, käige ausalt p…e, enam ei jaksa debiilsusi taluda, kaua võib, aga samas on see selline jõuetu viha, sest kas midagi muutub?  Alustame sellest, et ministriteks on valitud kolme klassi külakooli hariduse või makaagi moraaliga inimesed. Jätkame sellega, et igaks juhuks saavad kinga ka inimesed, kellele “otseselt ühtegi etteheidet ei ole”. Ja lõpetame sellega, et miks peakski keegi ise vabatahtlikult lahkuma kui vallandamise puhul saab kaasa tagasihoidliku hüvitise? What the fuck toimub? Midagi ei muutu ka. Samas ongi ju naiivne loota, et muutuks. Kas ma muudaks endale kasulikku seadust kui see oleks minu muuta? Või ütleks nagu klassikust Laine, et on selle välja teeninud raske tööga ja võtab selle ilma häbitundeta vastu? Kannataks ära 200 kommentaari ja liiguks edasi järgmisse ametisse.

Kuidas need maailmad nii erinevad on, et kui suvalisest töökohast X oleks suure skandaaliga pidanud lahkuma/tööst ilma jääma suveline Piret või Mati, siis keegi ei oleks teda uute pakkumistega ootamas, et tule meile, meil on niikuinii parem. Oled aga minister või vähemalt Riigikogu liige, siis vähemalt vallavanemaks saad ikka. Pole üldse vaja muretseda. Erinevalt Piretist ja Matist, kes vallandatakse.

Ma lähen megalt närvi. Ja ma ei ole see inimene, kes vastandab valitsust ja “lihtinimest”. Mu meelest me kõik oleme ühtmoodi lihtinimesed, mõnel lihtsalt on rohkem vastutust. Tavaliselt kaasneb selle vastutusega ka kogemus ja haridus ja mingigi eetika, aga viimasel ajal on mul küll tunne, et oleks aeg hangudega Toompeale minna.

#piinlik

(PS: loodan, et keegi mind kohtusse ei kaeba, aga no on piinlik, isegi ilma häshtäägita)

 

Sinimustvalge on kaaperdatud!

1991. aastal olin ma 10-aastane. Ega ma suurt tolleaegsetest sündmustest ei mäleta, selles mõttes, et seda paanikat ja hirmu ja ärevust, mis noil augustikuu päevadel suurt osa eestlasi valdas, aga ma sain aru, et midagi suurt on juhtumas. Ma olin tädilastega koos Tartu lähedal ja ma mäletan maantel sõitvaid tanke. Võib- olla see on ka mu fantaasia vili, sest tankidest ja teletornist ja selle ründamisest oli palju juttu, aga ma mäletan, et me kolm 10-aastast jälgisime ka nii palju kui me aru saime AK otseülekandeid, mis vaheldusid multikate ja/või Rein Marani loodusfilmidega. Ma mäletan seda joovastust kui lõpuks selgus, et Eesti on jälle vaba.

Ma mäletan seda tunnet, millise uhkusega ma 1997.aastal Norrasse vahetusõpilaseks minnes rääkisin Balti ketist, laulvast revolutsioonist, taasiseseisvumisest. Ma olin Eesti üle nii uhke ja ma mäletan, kuidas mind solvas kui Eestist halvasti räägiti. Norrakad ei teinud seda muidugi tahtlikult, aga hästi paljude jaoks olime me ikka osa Venemaast (isegi Nõukogude Liidust), ma ei liialda, et ma pidin just vanemale generatsioonile palju selgitama, et ei, me oleme vaba riik, oma keele ja kultuuriga. Ma mäletan inimeste hämmingut kui vastasin neile, et muidugi lähen ma Eestisse tagasi, ma olen oma maa üle uhke. Ma olin uhke eestlane ja ilmselt oma maale väga hea esindaja. Selline natuke naiivne, aga ma ei jätnud kasutamata ühtegi võimalust Eestit kiitmast.

2019. aastal on mu tunded natukene vastakad. Ma vaatasin eile õhtul “Rodeot” (kes ei vaadanud, siis soovitan järelvaadata) ja teisi 1989-1991 aasta südnmusi kirjeldavaid saateid ning täna hommikul klassikalist “1991” filmi. Pisar tuli silma ja jälle oli uhke olla.  Eesti on nagu Aatomik – väike, aga jõud on suur.

Aga samaaegselt on mul 2019.aastal piinlik. Piinlik selle pärast, kuhu Eesti hetkel on jõudnud. Piinlik, et meie riigi(valitsemise)s on võim tähtsam kui õigus, kolmkümmend aastat rasket  Eesti riigi ülesehitamist, et me oleksime vaba ja demokraatlik riik, on justkui unustatud. Ma lugesin Toomas Hendrik Ilvese sotsiaalmeedia pöördumist ning ma mõistan tema muret. Paremini ei saakski tänast olukorda kokku võtta. Kurb, et pidupäeval peab nõustuma sõnadega:  “Eesti üliedukas toimetulek on nüüd seatud kahtluse alla. Sinimustvalge, mis on alates selle sünnist 135 aastat tagasi olnud euroopaliku demokraatia, vabaduse ja võrdsuse sümbol, on nüüd kaaperdatud ja sellest püütakse teha suletuse, vihkamise, ebaeuroopalikkuse ja õigusriigi vastast sümbolit ning rüütada see sõimu ja labasusega.” (loe siit tervet teksti)

 

Tibuemmed, käige jala, ütlen mina! Rattur, ära ole rott ja osta auto, ütleb Elron/riik!

Elron „rõõmustas” eile osa oma kliente – jalgrattureid – teatega, et reedeti, laupäeviti ja pühapäeviti neid paljudel suure nõudlusega reisidel enam rongi ei luba. Ma tegelikult saan selle keelu tagamaadest aru, sest ma olen kuulnud, kui täis on rongid nädalavahetusel ja tööpäeviti tipptunni ajal on ka Tallinn-Paldiski rong nii puupüsti täis, et isegi ilma rattata ei mahu peale. Küll aga ärritab mind probleemi lahendus. Selle asemel, et tellida juurde rong on lihtsam vastandada teineteisele reisijate gruppe.

Nii on meie poole pöördunud lapsevankritega emad, kel on keeruline endale rongis kohta leida, ratastooliga reisijad, samuti paljud teised sõitjad, kes rattarohkuse tõttu ei pääse näiteks WC-sse või on määrinud oma riided,” tõdes Kongo.” (link)

Veidra ja ebaolulise vahemärkusena ütlen, et maailm on ikka nii väike. Ronnie oli Tartus mu korterikaaslane, megaäge inimene ja mul on mõnikord isegi kahju, et kogu aeg on nii kiire, et aastaid tagasi meie suhtlus ära kadus. Meil sai koos ikka hullult nalja.

Aga tema kui Elroni sõnumiedastaja põhjendus ajab mind vihale. Soov ratas kaasa võtta, eriti suvel, ei ole ebaloomulik. Kommentaarides võib lugeda, et pekki, mida sa veel rongiga sõidad, kui vaid üks peatus vaja sõita. Ma võin eksida, aga kas mitte Tartust Jõgevale ei ole 1-2 peatust? See on 50 kilomeetrit. Rattaga ikka VÄGA arvestatav vahemaa. Ma pidin rattaga sõitma 10 km, et saaks Pääskülast rongi peale rattaga, sest enne seda peatust polnud/pole rattaga rongi peale minek lubatud. Juba see on pikk maa just ajaliselt, sest mittesportlasena väntan ma seda siiski üle 30 minuti. Mitte miski ei pane mind peale tööd rattaga koju sõitma. Mul ei ole selleks aega. Ega ilmselt ka jaksu. Aga esmalt aega.

Mõtleme edasi. Ütleme, et ma tahaks veeta mõnusa nädalavahetuse koos perega. Minna näiteks Palamusele. Sõidaks rongiga kohale ja seikleks rattaga edasi, aga ma ei saa. See on keelatud. Sest äkki tahavad samal ajal rongiga sõita ka tibuemmed. Andke mulle andeks, aga miks keelata rattad, miks mitte lapsevankrid? Või miks ei võiks lapsevankritega vanemad kärutada punktist A punkti B? Kodusel emal aega on, paljud tahavad oma beebikilodest lahti saada, no mis siis häda on mõned peatused jalgsi käia?  Või Jõgevale kärutada? Kas rattad võtavad rohkem ruumi kui vankrid? Ma võin öelda, et vankriga ema võib mõnikord lausa hõivata ühe  ratta koha + kolm istekohta, sest kotid ja beebi peab ka kuhugi mahtuma. Keelake beebikärud ka ära kui ruumi vähe on, eksju? Niimoodi vaid rattad keelates võib julgelt öelda vaid ühte: Elroni otsus ei toeta keskkonnasäästlikku ja tervislikku liikumist. Ometi räägitakse keskkonnasäästlikkusest täna rohkem kui kunagi varem. Ökoloogiline jalajälg ja nii edasi. See kõik on vaid puhas õhk, sest tegelik sõnum on, ära ole rott ja osta auto! Kui sa oled rattur. Beebikäruga võib igale poole minna, isegi kui ei mahu, aga võib, sest muidu oleks diskrimineerimine. Mina ütlen, käige ise jala, tibuemmed!

Samas tunnistan ma, et reisijate vahel vahet tegemine ei ole aus. Kõigil – rattaga, rattata, lapsega, lapseta, käruga, käruta, seljakottidega, seljakottideta –  on õigus ühistransporti kasutada. Peab vist näpuga hoopis riigi peale näitama? Ks pole riik juba aastaid rääkinud, et rongisõitjate arv kasvab ja juurde on vaja rohkem ronge? Äkki siis hakkaks liigutama ja ostaks ronge juurde, mitte ei muudaks reisijate elu kibedamaks.

Lihtsalt mõte

Seda, et EKRE valitsus aina rohkem huumorisketše meenutab, teame me juba kõik. Kes ei tea, siis siin on teile vana Baskini sketš, mis 1:1le meenutab minister Kingo juhtumit. See, et IT-minister saab kutse IT-ministrite kohtumisele, aga ütleb, et ma ei kavatse küll minna, sest kutse ei olnud isikuline ja väga hästi võib ka keegi teine minna, on edasijõudnu tase. Vähe sellest, et ta ei saanud aru, et tema ametis peaks oskama võõrkeeli ja ka olema valmis lähetusteks. Ma ei saa reaalselt aru, kuidas neid ministreid valitakse. Kui see oli EKRE parim valik, siis mul on neile ettepanek.

Ma olen harjunud reisima, keeli oskan, vajadusel võin ka esinduslik välja näha, IT-st suurt midagi ei tea, aga see väike miinus ei ole ju takistuseks, ma võin endale nõunikud võtta. Isegi haridust on mul rohkem kui mõnel varasemal ministri(kandidaadi)l. EKREt ei poolda, aga RASKE SÜDAMEGA võiksin ma proua Kingo hädast välja aidata. Ma võin tema asemele astuda. Pange mind ministriks, sest no ma ei saaks kuidagi olla kehvem valik kui praegused klounid.

Ahjaa, üks eeldus on ka. Lihtsalt rahapakiga peate mind natuke oimetuks lööma, siis ma olen nõus EKRE ka olema. Mu telefoninumber on +47 458 55 635. Jään kõne ootama! Aga järgmised tund aega olen levist väljas, lendan Oslosse.

Käed eemale Victor Crone´ist ehk Eurovisiooni võiduvalem

Ei saaks öelda, et ma ei oleks Victor Crone koha pärast pettunud, aga ei, ma ei süüdista ei lauljat, ei kaameramehi ega muud, mis seotud laulmise ja esinemisega. Minu arvates oli meil äärmiselt hea laul (tunduvalt parem kui Rootsi rootslase laul!), väga sümpaatne ja kena esineja ning tema esitluse kohta ei saa mitte midagi halvasti öelda. Kurvaks teeb, et inimesed seda siiski teevad. Ise me valisime ta Eestit esindama, olime rahul ja õnnelikud ning nii nagu ikka – kui esikohta ei saa, siis on vaja natuke ikka peksta ka.

See on ebaaus.

Väga lihtsalt põhjusel. Eurovisioon ei ole ammu enam lauluvõistlus ja laupäevast finaali vaadates lubasin ma endale, et kui võidab Rootsi, Itaalia või Põhja-Makedoonia, siis mina enam Eurovisiooni ei vaata. Sest see pole Eurovisioon, vaid Sotsiaalvisioon, Poliitkorrektnevisioon. Seda, et hääli antakse omadele, teame me juba ammu. Ka oleme me harjunud, et Rootsi annab kindlasti punkte Eestile, Soome annab kindalti punkte ja ka teised lähiriigid. Seekord ei saanud Victor ühtegi punkti Rootsi žüriilt. Selle pärast ei pea olema pettunud. Teate miks? Sest Rootsi on poliitkorrektne. Ta ei hääleta naabrite poolt, see võib tunduda ebaaus, kokkumäng, aga me oleme tolereeriv ja kõigi Euroopa. Me anname oma hääled isegi kehvemale laulule, sest nii on poliitiliselt korrektne.

Samamoodi ei ole vaja teistel riikidel Eestile vaja anda punkte, sest me oleme nii väike ja tähtsusetu maa, et meile ei ole vaja pugeda. Suhted meiega ei ole nii olulised kui suhted mõne teise riigiga. Lisaks veel ei olnud meie laulul poliitilist sõnumit, meil ei olnud laval “rõhutud” kaasmaalast, feministi või jumal teab, keda veel. Meil oli laval lihtsalt ilus mees.

Kallid inimesed, mul on teile järgmise aasta Eurovisiooni võiduvalem. Isegi kaks. Kolm. Esiteks tuleks valida laulma mustanahaline, siis paluda Mart Helmel seda kommenteerida, soovitavalt sõnadega “kui on must, näita ust”, seejärel panna kõik eksministrid, Euroopa parlamenti saadikud Twitteris säutsuma ja voila! ma võin garanteerida, et võit tuleb Eestisse. Teine variant on meid esindama saatma vene rahvalaulikud, paluda jällegi kellelgi avaldada arvamusartikkel, et kas see ongi Eesti muusika ja jällegi! või tuleb.  Ideaalis võiks lausa mustanahaline laulda vene keeles ja siis ei ole isegi kahtlust, et me võidaks! Seda muidugi eeldusel, et Mart ja Martin Helme meedias oma arvamust avaldaks ja välismeedia meie poliitikute abiga selle uudise üles korjaks.

Nii lihtne olekski 2020. aastal võit Eestisse tuua.

 

EKRE hüsteeria

Ma ei ole EKRE valija. Et aus olla, siis paljud EKRE väljaütlemised ja põhimõtted on mulle vastuvõetamatud, juhtfiguurid ebameeldivad. Kui ma loen kommentaare, kuidas EKRE poolt hääletavad noored naised, sest “ma ise ei tea poliitikast midagi, aga isa/mees käskis”  ning näen, kuidas pagulaste vastu on kõige tulisemalt samuti noored naised, kelle enda mehed Soomes ehitajatena töötavad, siis ma tahaks peaga vastu seina joosta, aga ometi ei saa ma öelda, et kõik EKRE valijad on debiilikud. Inimesed on Eestis ja poliitikas pettunud ning seetõttu on teinud (minu arvates) natuke läbimõtlemata sammu ning andnud oma hääle EKRE-le.

Reformierakonnale ei ole ma oma häält andnud juba aastaid (kuigi väikeettevõtjana oleks ju loogiline, et oleksin just nende valija), aga mõte Kaja Kallasest kui uuest peaministrist pani mind ka  juubeldama. Mul oli tema tulemuste ja Reformierakonna võidu üle hea meel. Naispresident ja naispeaminister! Vägev! EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsiooniläbirääkimised tulid mullegi ootamatuna nagu välk selgest taevast. Mõte EKREst valituses võttis seest õõnsaks ja läbirääkimised, intervjuud on muutunud juba piinlikuks jälgida. Natuke meenutab pokkerimängu. Et alguses pillume lubadusi ja siis vaatame, “kuidas poliitikas peabki retoorika muutuma” nagu ütles Mart Helme. Halb unenägu.

Ometi pean ma ütlema, et EKRE-vastane hüsteeria on hakanud mind häirima. Eile ei saanud ma aru, miks korraga oli sotsiaalmeedia täis tühjasid südameid ja loosungeid “kõigieest”, aimasin ja sain hiljem uudiseid lugedes ka oma aimdusele kinnitust. Mul tekib üks küsimus. Kui EKREt süüdistatakse viha õhutamises, siis kas hetkel ei tundu see kampaania natuke irooniline? Kas see pole viha õhutamine ja ühiskonna killustamine?  Kui valimistulemused teada olid, ilmusid paljude mu tuttavate kontodele Facebookis loosungid “minu hääl läks kollastele”, “mina andsin hääle Kajale” ja muud sarnast – seda kiideti, sest see on justkui ühiskondlikult aktsepteeritud ja õige otsus. Tahad näidata, et oled edukas, väärikas, austav, ettevõtlik, siis karju kõvasti, et pooldad Reformierakonda. Ütle, et valisid EKRE, oled debiilik. Ja mis on see “tühja südame kampaania”? Et hetkel pole vahet, kelle valisid, oluline on, et tuleksime kokku ja ütlesime, et ei ole okei oma põhimõtteid maha mängida? Kuulge, ausalt, see on ju puhas manipulatsioon.

Mina ei pane oma Facebooki profiilipildile südamekest. Eesti on olnud minu Eesti kogu aeg. Ka siis kui Arnold Rüütel oli president, ka siis kui Toomas Tõniste oli rahandusminister, ka siis kui Leto Svet valiti Eurovisioonile. Mulle ei meeldi hüsteeria ja ma isegi ei usu, et ma selle välja ütlen, aga osa minust mõtleb juba, et tehke hüsteeria kiuste see koalitsioon ära. Kui see tähendab, et pean lähiajal Kanadasse kolima, eks ma siis kolin.

Ärge mind siis nüüd alloleva pildi pärast vihake, aga liiga tabav, et seda mitte jagada.

54268457_1122986744545766_4106325679455338496_n.png

 

Eestlased siia ja venelased sinna

Lugesin Merje postitust valimistest ja avastasin, et ma olen täpselt sama probleemi ees – ma ei tea, keda valida. Valimata ma ka ei jäta, põhimõtte pärast. Vanasti valisin ma põhimõtteliselt juba selle pärast, et anda hääl Keskerakonna vastu, nüüd tundub, et teen sama selleks, et anda oma hääl EKRE vastu. Kusjuures ma pean tunnistama, et ma olen flirtinud mõttega EKRE poolt hääl anda, sest mingi osa nende põhimõtetest on tundunud mulle mõistlikud, aga siis on tulnud nii palju ämbreid ja suhtumine, mis ei ole mulle vastuvõetav, nii et minu hääl läheb kindlasti EKRE vastu. Kõige rohkem on mind ärritanud üks nende “kümnest käsust” – Lapsed peavad saama koolist parima hariduse, eestimeelse kasvatuse ja eluterved väärtushoiakud. Toetame lastele isamaalise kasvatuse andmist. Me ei luba koolidesse nn sallivuspropagandat. Haridusega ei mängita! See on nii tagurlik ja piinlik, et ma isegi ei oska seda kommenteerida.

Aga Eesti200. Skandaalne. Kohutav. Häbiväärne. Margi täis teinud.

Ilmselt ebapopulaarne arvamus, aga mina ei näe nende “eestlased siia, venelased sinna” kampaanias midagi (nii) skandaalset. Ma näen selles samasugust tõde nagu “annan lapsele korra pepule laksu” ja nagu aru olete saanud, siis see on kõige suurem kuritegu siin riigis. Nii et lastekaitse peab sekkuma. Puusalt tulistades kommentaaridele tuginedes ütlen, et suur osa vanemaid on oma lapse peale ärritunud, aga see on asi, millest ei sobi rääkida, sest, kes see tahaks olla “mädapaise, mida kanakari katki nokkima tuleb”? Ei, ma ei poolda vägivalda, aga fakt on see, et on asju, millest on mugavam mitte rääkida. Sama Eesti200 skandaalse reklaamiga. Ma olen ilmselgelt vähemuses, sest mina ei reageerinud sellele reklaamile valulikult, vaid ma sain aru, mida sellega öelda taheti, kuhu tähelepanu juhtida. Jaajaa, taheti tähelepanu erakonnale ka ja ei mõeldud läbi, kes ja mis kontekstis selle üles võib korjata. lisaks võib olla vale perioodi valik – aeg, kui linn on täis vene turiste, aga siiski – mida nad valesti ütlesid. Mina ütlen ka, et eestlased ja venelased elavad erinevas Eestis. Mul ei ole mitte midagi vene rahvusest inimeste vastu, mu oma venna naine on venelanna ja nii paganama cool, ma olen töötanud koos vene rahvusest inimestega, mu majas on olnud n+1 vene turisti, kellega on olnud nii põnev suhelda, nii et ärge hakkake mu väljaütlemistes tonti (jälle!) nägema, aga ma julgen küll tunnistada, et eestlaste ja venelaste vahel on lõhe. Need, kes üldse probleemi ei näe, ei taha seda endale lihtsalt tunnistada. On mugavam.

Kas nende poolt siiski hääletada? Ma ei tea. Natuke tekib mul deja vu tunne. Kunagi ammu tuli Respublica värske verena, ma hääletasin ka nende poolt, me kõik teame, mis Respublicast sai.

Kelle poolt teie hääletate?

Tänapäeva kratid//Modern Leprechauns

Sõbrannaga eile lobisedes jõudsime arvamusele, et keegi võiks inimeste lollusest ja ahnusest kirjutada raamatu. Ühtäkki tuli meile meelde, et keegi on seda juba teinud. Kivirähk on „Rehepapi“ juba kirjutanud. „Aga ta ongi nagu tänapäeva kratt, kes igast aidast midagi kokku krahmab, peaasi, et oleks rohkem ja uhkem,“ naersime me ühe avaliku elu tegelase üle, kes oma ahnuses on kaotanud taju reaalsusega ja ei adu enam seost pärismaailmaga.

Hommikul lugesin ma Postimehest Vilja Kiisleri intervjuud Laine Randjärvega. Me kõik mäletame alles hiljuti, kuidas ta vastu rinda tagus ja rääkis, kuidas ta 12 südamega tehtud tööaasta eest on 21000- eurose hüvitise ära teeninud. Selleks pidi ta ainult natuke oma uude ametisse asumisega ootama, sest oleks ta asunud tööle nii nagu sooviti ehk veebruaris oleks ta riigikogu liikme volitused lõppenud enne tähtaega põhiseaduse järgi „asumisega mõnda teise riigiametisse.“ Hüvitisest oleks ka ilma jäänud. Ostige lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil raha maitse suus. Loomulikult soovis Randjärv ametisse astuda peale volituste lõppemist, et ka moodsa kratina enne taskud varandust täis toppida. Mis aga juhtus? Proua läks ülbeks ja kaotas vassimise pärast uue töökoha SA Eesti Kontserdi juhina. Aga vassimine on nii hinges, et nüüd on aeg märtrit mängida. Tal ei olnud plaanigi 21 000 eurost hüvitist vastu võtta, tema Facebooki postitus täitis hoopis muud eesmärki ja inimesed said valesti aru, sest poliitiku kuvand on juba selline stereotüüpne. „Ma ei oleks seda hüvitist saanudki,“ raiub ta, sest leping oleks ikka enne volituste lõppemist allkirjastatud. Jube jama, et riigikogus ebaadekvaatsed juristid töötavad, sest nemad teavad kommenteerida, et määrav ei ole lepingu sõlmimise, vaid töökohal alustamise kuupäev.

Laine Randjärvest on oma lolluse tõttu saanud ahnuse võrdkuju. Nii ka eelpoolmainitud avaliku elu tegelasest. Lollus ja ahnus ei sobi ühte võrrandisse. On veel üks tark Eesti vanasõna – uhkus ajab upakile, narrus neljakäpukile. Vana aja inimesed olid ikka targad! Moodsad kratid on ahnusest ja raha hiilgusest pimestatuna nõus maha müüma oma väärikuse, lisaks jääb neil õigust ülegi – nemad on kannatajad, nendele on liiga tehtud. Ei ole teile liiga tehtud, ei ole. Teie oma lollus hammustab teid tagumikust.

Mitte et ma arvaks nüüd, et Laine Randjärv Töötukassa poole hakkab oma samme seadma või teine mainutud isik puu alla elama koliks, nad jätkavad samamoodi ühes või teises tasuvas ametis. Sest kõik müügiks. Ja mina leian end aina enam mõttelt, et peaks ka poliitikasse minema. Ma ei tee nalja, ma räägin tõsiselt. Ma olen sama loll kui pooled riigikogu liikmed, ma võiks sama edukalt teha nägu, et mu eesmärk oleks midagi muuta ja ära teha. Oot, aga tegelikult ma tahakski midagi muuta ja ära teha? Samas Tanel Talve tahtis ka. No vähemalt saaks ma endale auto osta, sest minu autol läks just kojameeste mootor katki. Vihmase ja lumise ilmaga nii kaugele ei sõua. Kuluhüvitisi ja kohtumisi valijatega oleks  hädasti vaja.

//

We were chatting with my girlfriend when we agreed that somebody should write a book about people’s greed and stupidity. Suddenly I remembered that we already have a book that talk about this topic – written by Kivirähk. We were laughing over one member of public about how “he is like modern leprechaun, who crabs hold on to whatever he can, as long as he gets more.” The person has lost his sense of reality because of his greed and cannot understand what is happening in the real world.

In the morning a read an article with one of our former MP Laine Randjärv. I think everyone remembers how not so long ago she justified how she deserves the 12000 euro compensation for the hard work she has done for the past 12 years. To get that, she only had to wait s little bit longer before starting at her new position. If she would start in February, her position as MP would have ended before the time because of “starting in another public position” according to the constitution. She would have not be entitled to receive the compensation anymore. Show me somebody who is fool enough to give up that kind of money? Of course she wanted to start after her time as MP was over, so she could fill her pockets to the max. What happened instead? Well, the missis got a bit too greedy and lost her new position as the head of Estonian Concert because of her games. And now it’s time for her to play a martin. Apparently, she had NO intention to accept the 12000 compensation, her Facebook post was written for totally other reasons and people have misunderstood her, because politicians have the traditional “bad reputation”. She keeps repeating that she “would have not received that compensations” as the contract would have signed before her time as MP had ended. So sad that we have incompetent lawyers working in the parliament as according to them, it is about when you start on the new position and not when you sign the contract.

Because of her stupidity, Laine Randjärv has now become the face of greed. So has the fore mentioned member of public. Modern leprechauns are so blinded by greed and money that they are willing to sell their dignity and what’s even worse – they see themselves as victims! No, you are not the victims. It’s payback time by your own stupidity.

I am not saying that Laine Randjärv will go and claim social benefits or the member of public will become homeless, they will probably find new positions to fill. Because everything is for sale. Which makes me think more often that maybe I should become a politician too. I’m not kidding here. I am as stupid as half of the MP’s, I could as easily pull a face that I want to change something. Wait, but I actually want to change don’t I? At least I could buy myself a new car as on the current one the wipers just stopped from working. I won’t get far in it sif it’s raining or snowing. I desperately need some expenses to be reimbursed and meetings with voters.

 

21 000

Inimesed Laine Randjärve peale pahased, et too Riigikogust lahkudes ca 21 000 eurot hüvitist taskusse paneb ja ütleb: “Olen olnud riigikogus kaheksa aastat, enne seda neli aastat minister, kus olin samuti riigikokku valitud mandaadi alusel. Olen oma tööd riigikogus ja valitsuses kõik need 12 aastat südamega teinud, mistõttu võtan seaduse poolt ettenähtud hüvitise vastu.

Kas keegi tõesti naiivselt arvas, et kui sülle kukub SEADUSEGA ETTNÄHTUD hüvitis, siis keegi VABATAHTLIKULT loobuks sellest? Päriselt? Et inimestele meeldida? Aateline olla? Ilma südametunnistuse piinadeta? Nalja teete või? Või et ta ütleks, et pole seda ära teeninud, et selle 12 aastaga polegi midagi olulist teinud, pole nagu südamega asja juures olnud ja las see raha jääb. Või et teda tegelikult kotib, et Delfis on (1)700 kommentaari sisuga “riigikogulased sakivad”?  Kommentaarid ja teemad tulevad ja lähevad, Lainele jääb ikka 21 000 eurot.

Ja üldse. Kas teie loobuksite? Ei, ei loobuks te midagi. Miks? Neid laulusõnu teate?

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli
kui on kollil rahamaitse suus.
Raha mängib elus põhirolli.
Raha see on õnn ja armastus

Kõrged mõtted see on puhas möga
pole ilu ilma rahata.
söö ja maga, sarvevahet süga –
ega elult muud ei taha ka.

Raha võim on suur ja igavene
elu lühike – raha pikk.
Kel on vähe või on natukene
sellel puudub helge …
sellel puudub helge tulevik

Rohkem ei olegi vaja midagi öelda. Selle nimi on elu. Kui lahkud tavalisest töökohast peale “sada aastat südamega tehtud tööd” saad pudeli veini või konjakit, raamatu ja lilled. Mõned õnnelikumad saavad ettevõtte logoga käekella ka. Riigikogust lahkudes saab lihtsalt 21 000 eurot. Mina sain viimasest kohast lahkudes sõimata. Mis teha. Elu. Kuigi ma oleks ka raha eelistanud. Mul on täiuslikust õnnest natuke vähem puudu kui 21 000. Umbes 8000 euroga oleksin juba mäel.