Aga mida te ikka seal Norras nii tihti teete?//Still, why do you go to Norway that often?

Nii küsis minult mu sõbranna eile. Vastasin, et käime lasteaias. “Ja vaid selle pärast käitegi?” imestas ta. Vastasin jaatavalt. Ma tean ise ka, et see tundub loogikavastane, et Eestis elades käib Ida Norras lasteaias, aga see tundub loogikavastane teistele, meie pere jaoks on see normaalsus ja teadlik otsus, otsus on meie arvates ka õige olnud. “Kui tohib küsida, milles see õigsus seisneb?” küsis mu sõbranna.

See on tegelikult hästi lihtne. Esiteks keeleoskus. Jah, ma näen, et Ida ei oska (enam) samal tasemel keelt kui teised lapsed ja ma usun, et tal mõnikord võib ka raske olla, kuid see ei ole tekitanud temas soovi mitte lasteaias käia. Mõnikord ta on lihtsalt häbelikum ja mõnikord ütlebki, et ma ei oska ju norra keelt, teine päev aga ütleb, et oskab keelt ja muudkui uurib mult, kuidas üht või teist asja öelda. Ma usun, et ma tunnen oma last nii palju, et saaksin aru kui keel talle nii palju stressi tekitaks, et ta ei tahaks lasteaeda minna. Täna näiteks pidime me minema hambaarstile ja seega ka tegema lasteaiavaba päeva, aga ennelõunat selgus, et arst pidi aja tühistama. “Aga siis ma saan ju lasteaeda minna!” ütles ta rõõmsalt. Kuna me kodus vaatame, loeme ja kuulame palju norra keelt, siis ma olen arvamusel, et see keel jääb talle kuhugile ajusoppi ning tulevikus kui tal on soov seda õppida, on see lihtsam. Mitte et ma oleks keeleteadlane, aga ma vaatan enda pealt. Kui mul ikka on vaja, siis ma saan vene keeles suheldud, kuigi koolist ja keeleõppest on möödas…issand ma enam ei tea palju aastaid. 20?

Täitsa lõpp kui ilus ja soe oktoober on praegu. 17 kraadi pole paha

Teiseks on Friskuste aasta lasteaia kõige erilisem aasta. Suur osa ajast veedetakse erinevaid asju õppides/proovides. Alles hiljuti käisid lapsed mägedes matkamas. Ja kui ma ütlen matkamas, siis ma mõtlen ikka päriselt matkamas – seljakotid seljas, matkasaapad jalas ja mägedesse. Okei, Nevelfjell on üsna lihtne ja lauge, aga siiski 1089m, lastele täiesti paras alustuseks. Eelmine kord kui siin olime, külastasid nad ronimiskeskust ja jällegi vaatasin pärast pilte ning imestasin, kui kõrgele ja kui julgelt lapsed ronisid (loomulikult turvavarustusega). Sel nädalal külastasid nad ühe õpetaja lapsepõlvekodu ning said näha, kuidas lehma lüpstakse ning tutvuda maatöödega. Pole vist vaja öelda, et lapsed olid vaimustusest sillas. Iga nädal käivad nad kohalikus ujulas ujumas ning iga päev veedavad nad osa päevast lasteaia lähedal metsas, turnides. See on nii eriline aasta ja iga laps, kes on FUS lasteaias käinud, peaks saama osa ka Friskuse aastast, viimasest aastast. Järgmisel aastal lähevad nad juba kooli (muide, Ida rühmast lähevad paar last kooli viie-aastaselt).

Ma näengi kui palju rõõmu ja elevust need tegevused lapsele pakuvad ja sellepärast ei ole isegi küsimust, et ma ei viitsiks või jõuaks või jaksaks veel juunikuuni niimoodi pendeldada kahe riigi vahel. Tööd ja pereelu see ei sega, nii et meie jaoks oli ainuõige otsus lasta Idal olla ka Friskus.

Mees, kelle süles Ida istub, ei ole mu teine, Norra mees, vaid Ida rühma õpetaja. Hästi tore on mu meelest, et selles lasteaias on päris palju meesõpetajaid.

Error
This video doesn’t exist

Lasteaed sai 10-aastaseks ja seda tähistati korraliku rock-kontserdiga

Error
This video doesn’t exist

Naljakas vahejuhtum ka. Meiega ühes rongis ja ühes vagunis sõitsid Oslost Lillehammerisse ka kaks eesti keelt kõnelevat daami. Mingi hetk segas Ida mul töötegemist ja ma käratasin talle, et kui ta kohe ei jäta jonnimist, siis ma viskan ta rongist maha. Asi polegi selles, et seda kuulsid ka eesti keelt kõnelevad naised (ma ju teadsin et nad rongis on), naljakaks tegi asja see, et nad olid lasteaia õpetajad Ida Lillehammeri lasteaia Eesti sõpruslasteaiast. Rääkisin lasteaias õpetajatele ka kui ebapedagoogiline ema ma olen ja pealegi ega Norras ei ole naljaasi selliseid lauseid visata, lastekaitse ei ole siin naljaasi, eriti kui oled välismaalane hoitakse su tegevustel silma peal kiivalt. See selleks.

Ühe päeva veetsid need Eesti õpetajad ka Ida rühmas ja nii palju kui ma nendega rääkisin ning õpetajad ise rääkisid, siis on selline sõprussuhe mõlemale lasteaiale kasuks tulnud. Rohkem oleks selliseid sõpruslasteaedasid vaja.

Igaks juhuks ütlen, et Ida ei jonni siin pildil, vaid ootab bussi. ta ei viitsinud püsti seistes oodata.

Lõpetuseks ka üks valus teema, millele peaks mõtlema. Lugesin seda artiklit, et paljud Eesti lapsed on lasteaias 12 tundi ja ma ei suuda välja mõelda, mida ja kuidas ja kas saaks muuta. Ida on ka olnud seitse hommikul lasteaias, sest mõlemal oli vaja tööle jõuda ja olnud kell seitse viimane laps, sest me ei saanud töölt varem ära. Õnneks on seda muidugi juhtunud harva, aga siiski. See on tegelikult ju kohutav.Mida saaks muuta, et lapsed ei peaks nii pikalt lasteaias olema?

Norras viin ma Ida lasteaeda 8 paiku ja lähen järele nii nagu enamus 15-16 vahel, 1730 on lasteaed kinni, seega ka parima (st halvima?) tahtmise juures ei ole võimalik lapsele teha rohkem kui üheksatunniseid lasteaia päevi, lisaks on paljudel tavaks reedeti lastele lasteaiavaba päev anda, rääkimata siis sellest, et  ON ette nähtud, et laps peab saama suvel ja talvel puhata. Kuidas ja kuna jõuaks Eesti nii kaugele, et meie lapsed ei oleks stressis ja kurnatud ja haiged, sest nad lihtsalt saavad liiga vähe puhata? Ja see siin ei ole kivi lasteaedade kapsaaeda kui te nii välja loete mingil põhjusel, see ongi mõtteaine riigile ja tööandjatele. Mind ausalt teeb see Eesti lasteaia (ja kooli) teema mõnikord nii kurvaks. Jõuetult kurvaks, sest arvatakse et ma niisama vingumise pärast vingun. Minust saavad aru vaid need, kes on avatud uuendustele/muudatustele ja/või Eestist ära olnud.

//

Still, why do you go to Norway that often?

This was a question from my friend. I told her that we are going to nursery. “And that is the only reason?” she couldn’t stop wondering. I told her yes. I know this all sound against any logic, that while living in Estonia, Ida goes to nursery in Norway. This doesn’t look logical to other families, but for us this is normal and a conscious decision that has justified itself. “How has it justified if you don’t mind me asking,” was my friend curious.

It’s really very simple. First of all, the language skill. Yes, I can see, that Ida cannot (anymore) speak the language to the same level as to other children and I believe it can be difficult for her sometimes, but that has not stopped her from wanting to go to nursery. Sometimes she is a bit shy, sometimes admits she can’t speak Norwegian, but the next day says she can and keeps asking me how to say different things. I think I know my child well enough to understand if the language causes stress in her and she wouldn’t want to go there anymore. For example, we were supposed to visit a dentist and have a day off from the nursery. Before lunch time it turned out thought that the appointment had to be cancelled. “But then I can go to the nursery” was Ida’s happy reaction. Since we watch, read and listen a lot of Norwegian at home, then I’m on an opinion that the language will stay somewhere deep inside her brain cells and if she wants to go and study it in the future, she would have it easier. I am not a language expert, but I look at myself. If I really need to, I will speak in Russian, though it has been an odd 20 years from school and lessons.

Secondly, being a Friskus is the most special year in the nursery. Majority of the time they spend in learning and trying different things. Recently they went hiking in the mountain. And if I say hiking, I mean proper hiking – carrying back bags, wearing hiking boots and in the mountain. Okay, Nevelfjell is fairly easy and slanting, but still 1089 meters, just enough for the kids to start off with. Last time we were here, they visited Climbing Center and while looking at the pictures afterwards I couldn’t stop but wondering, how high and boldly they climbed (wearing all the necessary gear of course). This week they visited a childhood home of one of the teachers and were able to see, how you milk a cow and get acquainted with different farm jobs. Needless to say, that the kids were absolutely thrilled. Every week they go to the local pool for swimming session and spend each day a remarkable amount of time in the local forest, climbing. This is a very special year and every child, who has been to nursery in Norway, should experience being a Friskus, the last year of nursery. Next year they will start school. By the way, couple of children from Ida’s group are starting their school at the age of five.

I can see how much joy and excitement these activities bring to her and therefore it is not even a question whether I can be bothered or have the energy to go between two countries like this until June 2019. It doesn’t affect work or home life, so it was the right decision to let Ida be a Friskus.

A funny story too. There were two Estonian ladies going from Oslo to Lillehammer in a train with us. At one point, Ida was not letting me do my work and threatened her if she didn’t stop whining, I will throw her out of the train. It’s not even about that the two ladies heard it (I already knew they were on the train), it was funny that they were nursery teachers from Estonia and their nursery in Estonia is in partnership with Ida’s Lillehammer nursery. I explained to the teachers how un-pedagogical mother I am, since you can’t just throw sentences like this up in the air in Norway. Child protection is everywhere and if you are a foreigner, you will be kept a close eye on. Well that’s that.

These teachers spent one day with Ida’s group too and as much as I spoke to them and they told me, this sort of partnership between nurseries has benefited both sides. We should really have more partnerships like this.

To finish off one painful subject to think about. I read an article about children spending 12 hours in the nursery and that made me think what, how and if we could do something to change this. There have been occasions when Ida is the first one to arrive to her group at 7AM, because we both had to arrive to work very early and last one to leave at 7PM, because we couldn’t finish early enough. Luckily these have been very rare occasions, but still. What could we change that children shouldn’t stay so long in the nursery?

In Norway, I drop Ida off around 8AM and pick her up about 3-4PM. The nursery is closed from 5:30PM, so even if I needed or wanted, I couldn’t keep her there for more than 9 hours. A lot of the children stay home on Fridays not to mention that legally you HAVE to enable a break to the child in summer and winter time. How and when could things get as far in Estonia, so that our children will not be stressed and exhausted and ill, because they don’t get enough rest? I am not blaming the nurseries (if you think this way for whatever reason), this is a question to the government and employers. I honestly get so frustrated only by thinking how nurseries/schools are organized in Estonia. People think that I am just whining for no reason. Only those, who are opened to changes and/or been away from Estonia, would understand me.

“Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ka!”// One of the most wonderful places in the world

Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.

“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.

“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi. 

“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”

Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”

Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.

Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa   on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!

//

 

We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.

 “No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.

 “But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.

 “Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”

 Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”

 Very naïve conversation, that is not so wrong after all.

 We have the honor, privilege  and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.

 I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …

 I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.

 

 

 

Kui Norras on kollektiivpuhkus//Thank you for your message. You are currently in 352nd place, and can expect to receive a reply in 13 weeks.

Meil läks viimane kord Norras olles auto katki (what else is new eks?), kutsusime autoabi ja lasime auto remonditöökotta viia. Nädalavahetus oli tulemas ja me isegi ei mõelnud, et võiks enne esmaspäeva uurida, et kas ja mis. Esmaspäeval saime teada, et uups, meil on hetkel puhkus ja enne augusti keskpaika ei juhtu midagi. Sõbranna otsustas siis mõned nädalad hiljem auto teise töökotta transportida, et ehk saaks ikka suvel veel auto kätte ja liikuda. Saatis tuttava töökotta järele autole, aga mida ei olnud, oli auto. Püüa sa ka teada saada, mis juhtunud on, kui kõik on puhkusel. Lõpuks sai teada, et auto oli teise linna transporditud. Ahah, siis ikkagi ehk lootus auto enne sügist kätte saada, mõtles ta. Naiivselt. Ka see töökoda oli puhkusel. Tullakse välja augusti keskpaigas. Siis vaadatakse auto üle. Võib siis loota, et oktoobriks saab auto kätte remondist.

Kui te veel ei tea, siis Norras on by default juulikuus kollektiivpuhkus. Lind ka ei lenda. Hea, et pangad ja toidupoed veel kinni pole;)* PS: Proovige munapühade ajal mõni avatud pood või pank leida. Ja milline on tulemus kui püüad norrakatega kollektiivpuhkusel tööasju ajada? Aga palun. Out of office reply´d riburada pidi. Ma peaks oma puhkust pikendama augusti keskpaigani.

PS2: tegin siin nende oktoobris ehk saab ja oodake vastust 13 nädalat asjadega nalja, AGA ma reaalselt sain ühe auto-reply täna, kus oligi kirjas, et enne oktoobrit palun ärge vastust oodake. 

Nimetu.png

*kusjuures lasteaiad on avatud. Vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel kaks nädalat järjest puhkust anda lasteaiast, aga muidu on kõik tavapäraselt toimiv.

//

Our Car broke down last time we were in Norway (what else is new?), We called for help and we were able to bring the car to the repair shop. The weekend was coming and we did not even think that before Monday we could get any answers. On Monday, we came to know that surprise-surprise, we have a holiday at the moment and nothing happens before mid-August. My  friend then decided to transport the car a few weeks later to another workshop, so perhaps she could still get up and move in the summer. She sent someone to the workshop , but what was not there, was the car. Try to find out what’s going on when everyone is on vacation. Finally, they found out that the car was transported to another city. Ahah, then, perhaps, there is still hope getting the car fixed before autumn, she thought. Naively. This workshop was also on vacation. They come to work  in the middle of August. We can then  hope that by October the car will be fixed.

If you still do not know, there is collective holiday in Norway from July. Even birds don´t. It’s a miracle that the banks and grocery stores are not yet closed;)  PS: Try to find an open bank or grocery store in Easter time.

And what is the result if you try to work on a collective holiday on the Norwegians? Hereś the answer. Out of office replies. I should extend my vacation.

Mul on probleem

Ikka see puhkus. Selle luksusega võib ju ära harjuda. See on täielik probleem. Kuidas ma tagasi argiellu tagasi lähen? Kuidas ma hakkama saan? Ma isegi ei mäleta enam kuna mu puhkus algas, päevad on segamini ja kui Norwegian meelde ei tuletaks, et check in´i võib ära teha, siis ma isegi teaks, et esmaspäev lähenemas on. Saate aru, see on hullumeelne. Teed hommikul kell pool üheksa silmad lahti ja jalutad kai peale kohvi jooma ja hommikust sööma. Enne kui arugi saame on paar tundi niisama vedeledes möödunud. Palav hakkab. Päike on vahepeal kõrgele taevasse tõusnud. Aga pole probleemi. Astud vette ja jahutad end vees, mille temperatuur on kindlasti üle 20 soojakraadi. Muutud uniseks. Lähed Idaga (kes väidab, et ta pole väsinud) lõunaund magama ja magad tervelt KAKS TUNDI. Ulme. Kuna veel endale sellist asja lubada saaks? Lihtsalt niisama olemist.  Ma isegi ei häbene öelda, et me oleme igal õhtul šampust joonud. isegi kui te mind alkohoolikuks peate. Aga nii mõnus on. Elu. Dolce far niente. Hingele pai. Lihtsad asjad. Learn to be happy with simple things because you are completely surrounded by the wonderful simple things! Kõik klišeed reas kui tahate. Jumala eest noh, mul on puhkusest sõltuvus.

Idast saab “friskus”/Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto was that “there is no bad weather, only wrong clothing”

Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.

Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.

Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.

34909179_834357470108580_8852828560935616512_n.jpg

2018 Friskuste lõpupidu

Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.

Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla?

//

Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month.

In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension.

We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida.

The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know.

But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?

 

 

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

13241248_1730018097215390_6326439996103536448_n.jpg

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

IMG_3662.JPG

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

IMG_3762.JPG

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli  imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime  leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

IMG_2579

blogger-image--1026412919.jpg

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

IMG_7286IMG_7288IMG_7291IMG_7297IMG_7312IMG_7322IMG_7325IMG_7331IMG_7337IMG_7342IMG_7356IMG_7360IMG_7358IMG_7365IMG_7367IMG_7370

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing  today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?).  And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Mille järgi saab aru, et Lillehammerisse on kevad jõudnud? /Spring in Lillehammer

See on väga lihtne. Tänavale on ilmunud tänavamuusikud. Täna oli peatänaval nagu Morten Abeli laulude kontsert. “Snowboy” album ja Lydia on siiani üks mu lemmikuid. Turuplatsil on müügil lilled, Sigrid Undseti väljakul on avatud purskkaevud ja välja on toodud rattad, välikohvikud on avatud, hästi palju on üritusi lastele (täna näiteks sai raamtukogus oma kaisukarud arstile viia) ja iga teine vastutulev inimene sööb jäätist.

//It´s easy to see when Spring has arrived to Lillehammer. There are street musicians jamming on the mainstreet and when I say jamming I really mean it. Today it was like a mini-concert with Morten Abel songs. I used to love “Snowboy” and actually “Lydia” still is one of my favorite songs. On the market square the flower sale is on and as 17th of May is approaching the flowers are decorated with Norwegian flags. On Sigrid Undset square the children are having fun with bikes and minifountains, all the cafés are open again, there´s a lot of activities for children (today the teddy bear hospital was open in the library) and every second person on the street eats ice cream. This is spring in Lillehammer. 

IMG_7099.JPGIMG_7088IMG_7105IMG_7109IMG_7130IMG_7131IMG_7135IMG_7141IMG_7143IMG_7161IMG_7163

Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

Mu lasteaiaõpetajast sõbranna saatis mulle lingi Granstubben lasteaia postitusest (LINK), kus ühes Nord-Trøndelagi lasteaias Norras said lapsed pealt näha ja osa võtta põhjapõtrade tapmisest. See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen  Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid. Täna võisime me lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks. Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb.  Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

15895233_1354285644615464_4489337795813977110_n (3).jpg15965538_1354285577948804_6788903689020148438_n.jpg

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline. Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad  nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib. Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest. Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õppivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad?  Ei ole ju! ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla. Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

15977731_1354285724615456_6033454733111624353_n.jpg

15965152_1354285647948797_1750155073795893733_n15977324_1354285567948805_6518863743363814375_n.jpg

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.

//My friend kindergaretn teacher sent me link of a post from Granstubben kindergarten where the kids could see and take part of reindeer slaugher. This topic has gone so big and of course got negative feedback from Estonian kindergarten groups. 

I am not pro animal killing and a small vegetarian is raising her head inside me, but I think this is just wonferful what this kindergarten has chosen to do. I mean I think the kids in Estonian kindergartens are absolutely talented in different crafts, but they lack the knowledge from real life. Estonian children nowadays are raised in a cotton bubble and they have no clue what is going on outside the classrooms. There are many advantages of Estonian kindergarten system, which I now have learned, but having a 1,5 years experience from Norwegian kindergarten, I am a fan of their system and attitude. Also the reindeer slaughter. 

I have a friend who´s 4 years old daughter barely goes out from the house, she will probably be one of them thinking that milk and meat magically appear on counters. Is it better than knowing where it actually comes from? No. It isn´t. Kids nowadays are even afraid of small wind and home cats, because parents are way too protective. The children are raised to like indoor activities and crafts, not knowing anything about the real life. 

Vegetarians don´t have to throw me to death with virtual stones, my point is not to protect killing animals because of our appetite, it may also be that the kids who are raised up seeing how some food comes to our plates, will turn out to be vegans and protectors of animal rights, because they have seen what that means. Otherwise they will just be a bunch of people without a clue. 

I think it is absolutelt fabulous that a kindergarten shows to ingage children in this learning process of life at early age. I would LOVE Ida´s Estonian kindergarten to have a friendship-kindergarten like this from Norway, but what would the parents say and the politics. 

We are used to be in this same safe frame for at least 30 years. How does one change something that has been believed to be right and the only way for so long? But Estonian kindergarten system need some fresh ideas and points of views in my mind. 

All photos from Grandstubben Barnehage FB page.

Kuidas Idast norrakas kasvas /How Ida became Norwegian

See ei ole lugu sellest, kuidas norrakas on nii kihvt olla, vaid pigem on see lugu integreerumisest teise ühiskonda ühe pisikese lapse näitel. See on näide sellest kui lihtne on tegelikult teise kultuuri, tavade ja keeltega harjumine ning nende omaks võtmine kui selleks vaid soovi on. Integreerumine ei võta aastaid, ei ole võimatu, vaid algab soovist ja perest.

Mina olen uhke selle üle, et olen eestlane. Ma kirun küll Eestis, aga lootuses, et midagi muutub, et ma saaksin olla uhke ka Eesti üle. Tänases Eestis on kahjuks liiga palju neid asju, mis mu meele mõruks teevad, kuid väikese ja tähtsusetu inimesena ei ole mul suurt võlujõudu midagi muuta, vähemalt mitte rohkem kui minu võimalused ja kohustus kodanikuna. Hetkel olen ma uhke eestlane välismaal. Juured on meiega kaasas, kuid me oleme siiski välismaal, kus on paljud asjad teisiti kui see, millega me harjunud. Meie asi on olla nii palju norrakas kui Norras elamiseks vajalik.

Ida oli 1,5-aastane kui me Norra kolisime. Kahe-aastaselt läks ta lasteaeda. Kuidas ta seal hakkama saab, keelt oskamata, oli mu suurim hirm. Ma kartsin, et võõrkeelses lasteaias käimine valmistab talle stressi. Ma ise olin ju keskkoolis läinud norrakeelsesse 11.klassi, kus ma esimesed kuud vaid aknast välja vaatasin, sest ma ei saanud keelest aru, mul oli aga üks eelis – ma oskasin inglise keelt. Tegelikult oli eelis ka Idal. Ta läks rühma, kus lapsed veel väga rääkida ei osanud ja nii oli vaja end selgeks teha käte-jalgade abil, esimesed norrakeelsed sõnad tulid koos teiste lastega, kes õppisid rääkima. Norra lasteaed osutus üldse kõige õigemaks sammuks ja ma olen natuke tänulik, et Idal see võimalus on. See on täpselt selline lasteaed, mis talle sobib. Kui üks laps armastab lasteaeda minekut, siis on see Ida.

Lasteaiast on ta koju kaasa toonud keele, ma olen siiani hämmingus, et üks kolme-aastane laps oskab võõras keeles mulle öelda kui midagi on “ødelagt” (katki) või muud sarnast, mis mu meelest ei ole sugugi lihtne sõnavara (nagu tavalised sõnad “mamma” ja “pappa”). Lasteaiast on ta kaasa toonud armastuse looduse ja värskes õhus viibimise vastu, iga ilmaga, see on nakatanud terve pere. “Ut på tur, aldri sur” (väljas olles ei ole kunagi tuju paha) , mis on ühe õige norraka lööklause on meiegi hinge pugenud ja võin ausalt öelda, et kui ma varem seda ei mõistnud, siis nüüd ütlen ma käsi südamel, et see on igati õige. Lasteaiast on ta koju kaasa toonud norra lastelaulud. Et lapsega kaasa laulda, olen ma veetnud tunde youtube´is. Ma oskan laulda kahte Ida lemmiklaulu “bjørnen sover” ja “jo mere vi er sammen, er sammen” – need kummitavad mul peas ja ma laulan neid teinekord ka üksi olles. Autosõidul kuulame me “Alf og Bett” tähestikulaule, “Kardemoni linna röövleid” ja armastame mõlemad Klatremus’i ja teisi Hakkebakkeskogen tegelasi. Fantorangenist, kes norra laste-tv´st tuttav, rääkimata.

Ida on lasteaiast toonud meile uued norra tuttavad. Ja norrakatega tuttavaks saada ei ole teab, mis lihtne.

Ida on lasteaiast koju toonud “meie Norra”. Kui küsida Idalt, mis on tema lemmik(hommiku)söögiks, siis selleks on “brødskiver” (võileivad), gjerne kaviaari ja brunost´iga. Kui see pole Norra näoga hommikusöök, siis ma ei tea, mis on. Matpakke (toidupakk) peab tal alati kaasas olema.

Ida on see, kes meist on teinud nii palju norrakad kui see eestlasena võimalik ja vajalik on. Ma olen selle üle paganama uhke. Ida on ehe näide sellest, kuidas üks väikene laps on terve pere suutnud teha osakeseks Norrast.

IMG_3023

This is not a post how it is so cool to be a Norwegian, or it is better to be a Norwegian than Estonian. I am very proud to be an Estonian, there are of course many things, especially in politics and welfare system that makes me complain, but there are also so many things I am proud of as Estonian. But at the moment I am an Estonian living abroad and this post is about integration on an example of a small child. Integration is possible, doesn´t take years and is not hard, it starts with will and wish.

Our daughter was 1,5 years old when we moved to Norway, at the age of two she started at a Norwegian kindergarten. I was afraid it will be hard for her, not knowing the language and everything: I had been in high school in Norway, where the first months I watched out of window, because I didn´t know a word, but I had an advantage – I could English. Actually also Ida had an advantage – she started in the group with children who could not speak that much, so a lot had to be explained with hands. Her first Norwegain words she learned in kindergarten. Going to a Norwegian kindergarten has been the best thing we´ve done. And if someone enjoys going to kindergarten, it sure is Ida. A big smile comes to her face when she can be together with her friends.

She has learned from kindergarten the love for nature and outdoor activities. It has infected the whole family and belive me – I was not an outdoor person. Now I know what Norwegians mean with “ut på tur aldri sur”.

From kindergarteb she has brought home another language, I sometimes still cannot believe she at the age of 3 can use complicated words like “ødelagt” (destroyed) and explain me things in two languages.

From kindergarten she has brought us Norwegian friends. And I tell you it is not easy to get close to Norwegians, but thanks to Ida we now know some people we will stay in touch  when we move back, so that country borders will not stop the kindergarten friendship.

From kindergarten Ida has brought to our house a piece of Norwegian culture. Children`s songs, traditions, plays. I have used many hours on you tube learning the texts of her favorite songs, like “bjørnen sover”, “edderkoppen”, “vil du være vennen min”. I am in love with Fantorangen and Bukkene Bruse, the robbers of Cardamom town, Klatremus and many others, Just like Ida.

If you ask Ida what is her favorite breakfast, it is “brødskiver”, gjerne with kaviar and brunost. She loves pølse i lompe. All very Norwegians.

She is the one that has made us Norwegians. As much as necessary and possible as an Estonian. In today`s society integration is a huge issue. I say start from the children. Ida is a perfect example on good integration (of the whole family).

Väike tüdruk suures linnas /Little girl+ big city

Meie reedesest päevast Oslos oleks saanud väga modernse näitemängu lavastada. “Oodates pappa´t”.  Oli tegelikult huvitav jälgida, kuidas üks väikene tüdruk suures linnas oma päeva veetis ja tunde luges issiga kohtumiseni. Mõni hetk muutus ta kurvaks, sest ilmselt oli tema arvutuse järgi juba kolm tundi täis; teine hetk läks ta nägu naeru täis, sest issi lennuk oli just maandunud, kolmandal hetkel muutus ta mõtlikuks, siis tuli väsimus,  siis muutus ta murelikuks ja see lõputu lõputu rõõm kui issi lõpuks kohale jõudis.

Our Friday waiting for pappa was like a modern play. Little girl in the big city waiiting and counting hours. It was actually interesting to see how see one moment was sad, because she obviously thought three hours is not that long time, and the next moment was happy, because she understood that daddy´s plane has landed, the next moment she was thoughtful, worried, anxious, tired, happy again and of course overwhelmed with feelings when daddy finally arrived.

Meie päeva viimased kolm tundi ootamist piltides / Our Last three hours of waiting in photos.

img_4024IMG_4029.JPGIMG_4034.JPGIMG_4037.JPGIMG_4052.JPGIMG_4066.JPGimg_4076