Oma lollus, koroona(paanika) või ajuvabadus?

Ma olen vaktsineeritud, ma kannan igal pool maski, mul ei ole probleeme piirangutega ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma vaatan viltu inimestele, kes kutsuvad teisi osalema igasugustel koroonapiirangute vastastel demonstratsioonidel, minu arvates see ei ole lihtsalt intelligentse inimese käitumine vastu rinda taguda ja karjuda “mina, mina, mina, mina ei taha ja mina ei tee” kui terves maailmas on koroonast tingitud probleemid, haigused, tööpuudus. Olles selle kõik ära öelnud, tahan ma rääkida sellest, kuidas ma eile end kriminaali ja/või antivaxxerina tundsin, sest mul oli ees vale mask.

Alustame siis algusest. Ma sõitsin eile nelja Finnairi lennuga. Tanel Veenre imeilus lilla mask oli kenasti ees kui läksin lennujaama, väravast läbi, lennuki peale. Mul ei olnud ei probleeme ega takistusi, lennukites ulatati mulle (ja kõikidele teistele) käte- ja pindadepuhastussalvrätikud ning paluti oma mask asendada sinise maskiga, selle kõige tavalisemaga. Või õigemini öeldes pakuti võimalust, sest jätkulennul ma juba teadsin, et oma maskiga ei tohi minna ja niikuinii pidi lennujaamas maskiga olema, nii et jätsin selle sinise ette/alles. Kõik olid viisakad, toredad, meeldivad. Päev ise oli väsitav, aga lootustandev.

Kiiva hakkas kõik kiskuma Göteborgis Helsingi lendu oodates. See hilines umbes pool tundi. Teate seda hetke kui teil on ümberistumiseks aega 35 minutit, aga lennuk on juba pool tundi hilinenud? Jah, loogika ütleb, et tõesti jätkulendudele oodatakse lennuki hilinemise tõttu hilinevaid reisijaid, aga ikka on selline vastik tunne. Algab võidusõit ajaga. Lennuk maandus Helsingis sel hetkel kui Tallinna lennu värav ajaliselt suleti, ma väga ei põdenud, sest lennu väljumiseni oli veel 15 minutit, aga ikka tahad lennukist esimesena välja joosta. Minu kõrval (teises reas) istunud mees oli kaval, ta oli tagumisse ritta ümber istunud, sest kui te ei tea, siis trügimise vältimiseks lastakse inimestel väljuda teatud gruppides. Väga mõistlik, kui sul ei ole kiire. Aga kui sul on kiire, siis istud, vaatad närviliselt kella ja kuuled lõpuks, et võid liikuda, hakkad kiirel sammul välja liikuma, aga sinu ees koperadvad inimesed, panevad rahulikult jopesid selga justkui nimelt, et no mida sa kiirustad, eks. Saad neist mööda ja avastad, et terminali viiakse bussiga. Bussiga! Ehk siis pole vahet, millal sa sinna bussi jõusid, ikka ootad viimaseid kohmitsejaid. Vaatad kella. Kell on 23:36, lend peaks väljuma 23:45.

Lõpuks jõuad terminali, tormad bussist välja, vaatad kiiruga tabloolt Tallinna lennu värava ja tormad tänu abivalmis töötajale valele poole. No ikka lippad hooga, sest kell tiksub. Muidugi on siin vaid ennast süüdistada, et valelel poole jooksma hakkasime, aga teate seda tunnet kui te olete väsinud, lennust maha jäämas, kodule nii lähedal, samas nii kaugel, siis ei vaata kõike täpselt, sest lihtsalt tormad pea ees. Keeldud peale varsti 21tunnist päeva Helsingi lennujaama jäämast. Taipad, et oled valesti lipanud, keerad ringi ja lippad õigele poole.

Vist ei tule üllatusena, et ma ei ole kõige sportlikum, aga ma andsin endast parima. Lippasin mantel seljas, kotid kaenlas, mask ees koos tolle teise mehega nagu 10 olümpiastardi avapauk oleks käinud. Kuniks mina enam ei jaksanud. Minuga koos jooksev mees ütles, et ta ikka üritab ja annab teada, et üks inimene tuleb veel. Ma ei olnud oma elus kunagi maskiga jooksnud. Ma ei soovita teil seda järgi proovida. Ma ei liialda grammigi kui ma ütlen, et mul sai õhk otsa, mul hakkas pea ringi käima ja ma korraks mõtlesin, et istun lihtsalt maha ja annan alla. Aga ma ei ole allaandja! Seda Stockholmi lugu mäletate?

Sõnad “final call” ei ole lennujaamas kunagi hea märk, kuid mõjuvad jõudu andvalt, tead, et ei ole veel maha jäänud ja veel on võimalus. Ja ma jooksin, mis siis et ei saanud hingata, lükkasin maski ninalt ja suult ära, kuid see lendas minema, täpselt tooli alla. Ma ju teadsin, et mul oma mask olemas, lisaks, et lennukis antakse “õige” mask, nii et ma otsustasin prahti toota ja maskita edasi joosta. Reaalselt hingetuna, käte värisedes ja tundega, et kohe kohe hakkab mul ninast verd jooksma sain ma oma pileti läbi skänneerida ning hakkasin bussile jooksma kui hakkas pihta minu jaoks kõige veidram olukord. “Mam, kas teil mask on?” küsisid töötajad. Vastasin jaatavalt ja hakkasin seda kotist otsides bussile jooksma. “Mam, me ei saa teid enne peale lasta, kui teil pole maski ees,” kuulsin ma selja tagant. Ja ma otsisin ja otsisin ja otsisin, ise tundmas, kuidas pea käib ringi, kõik on hägune, käed värisevad ja ninast juba vaikselt jookseb verd. Ausalt, ma ei dramatiseeri üle. Lisaks tunnen ma kuidas bussis olevad inimesed mind vaatavad ja nuputavad, mida ma otsin. Lennukis ootavatele inimestele ma ei tahtnud mõeldagi. Teate seda tunnet, kui olete hilisõhtuses lennukis ja tahate vaid koju, aga lennuk ootab hilinejaid? Ja millise pilguga hilinejaid vaadatakse? Isegi kui nad jõuavad lennukisse leemendava näoga ja hingeldades.

Lõpuks leian ma maski ja hakkan bussi minema. “Mam, sellega ei tohi me teid edasi lasta!” kuulen ma. Ma ei suuda seda uskuda. Seisan seal, bussist kümne meetri kaugusel, vaktsineerituna, covid-pass telefonis, mask ees ja mind ei lasta edasi. Teate, mis tunne see on? See on tunne, kus sa tahaks oma koti maha visata ja lihtsalt nutma hakata. Väsimusest, füüsilisest valust kogu kehas ning vihast. “Mam, meil ka ei ole maske ja me ei saa teid lennukile lasta, me ei tea, kas neil on maske!” kuulen ma. Aga mina ju tean, et neil on! Ja mul on hetkel mask ees. “Mam, sellest ja sellest ajast ei ole Finnairi lendudel enam teised maskid lubatud!” selgitavad nad mulle. Bussis olevad inimesed vaatavad mind ja ma tunnen end nagu kriminaal, mul on vastik ja piinlik. Lõpuks taipavad töötajad lennukisse helistada ja saavad teada, et neil on maskid olemas. Saan bussi. Mees, kellega oma jooksu lennule koos alustasime, ütleb et tal on kotis veel neid maske ja annab mulle ühe. Mul on piinlik.

Jah, ma ei olnud lugenud meilile tulnud infokirja, kus ka see kirjas oli, millist maski tuleb kanda, aga ausalt, ka mina tunnen, et piirangud ja reeglid muutuvad nii kiiresti, et ka mina, kes ma kõiki reegleid olen järginud, ei suuda järge pidada, millised reeglid ja mis ajast juba kehtivad/kehtetud on.

Jõuame lennukisse. Teiste reisijate halvakspanevate pilkude all liigume oma kohtadele. Mul on aknaalune koht, aga minu pinginaaber on sinna pannud oma kohvri, läpaka, mantli ja jumal teab veel mida. Ilmselgelt on ta häiritud, sest ta kohver ei mahu mujale. Kes üldse sellise kohvriga sind lennukisse lasi kui mind juba vale maskiga ei lastud? Ja mida ma tegema pidin, maha jääma, et kellelgi teisel oleks mugavam sõita? Mul on suva, sest mul on halb olla ja ma tahan lihtsalt istuda. Jällegi, ma ei dramatiseeri üle, aga ma rögisesin ja köhisin (nii salaja kui suutsin) nagu vanama Koidula oma astmahoogude ajal. Mu peas on vaid üks mõte – vett! Ma tahaksin juuuuuuuua. Ma ei saa juua, sest lend on nii lühike. Kannatan ära, sest kurat, vähemalt koju sain.

Mu öö möödub nagu astmaatik köhides, ärkan pidevalt külmavärinates ja kui hommikul silmad lahti teen, on mul tunne, et minust on seesama Finnairi moosiriiul üle sõitnud. Ma ei tea, kas mul on halb kehvast füüsilisest vormist ja maskiga jooksmisest, mis päriselt tekitas hingamisraskusi, kas ma sain külma, sest ikkagi higisena tormi käes terminalidest sisse-välja joostapole vist kõige mõistlikum tegu või ma korjasin endale valet maski kandes lennujaamas joostes koroona külge. Ma ei tea, Marek toob õhtul testi, aga mul on sitt olla. Nii sitt, et ma viisin Ida kooli, tegin mõned kiired asjad ära ja kukkusin voodisse magama, külmavärinad on ikka ja pea käib ringi. Miks ma siis ülde blogin ja ei puhka? Tahtsin oma frustratsiooni välja elada.

Aa ja siis ma mõtlen meeste ja nende loogika peale. Kell kuus lükkavad Ida ja Marek mulle laelambi näkku, sest Idal on vaja koolikott kokku panna (kas ma pean üldse mainima, et ma magasin Ida toas). Marek ütleb mulle, et sul on ilmselgelt kodukontor, sest su köha oli kohutav. Vastan, et olen ka öö otsa külmast vappunud. “Kas sa ikka suudad ta kooli viia?” küsib ta. Osa minust tahaks talle tooliga virutada, aga vastan, et kokkulepe ju oli selline. Köhin. “Kas sa ikka suudad?” küsib ta uuesti.Tahaksin teda uuesti tooliga visata. “Mul on töökäsud tegemata, muidu ma võiks ise viia, oleks ma eile teadnud,” räägib ta edasi. Mõtlen vaid, et stop talking, ma veel 23:36 ei teadnud, et Helsingi lennujaamas endal kopsud välja köhin, kokku olen kukkumas ja valest maskist koroona võisin saada. “Aga sul on silmad veel ju kinni, ikka kindel, et viid?” küsib ta uuesti. Kas te teate seda tunnet, kui te olete vähe maganud, on kell kuus hommikul, te olete haige ja keegi paneb ereda laelambi põlema? Mina näiteks hoian sellisel juhul silmi kinni ja püüan vaikselt end jalule ajada. Kus on meeste loogika? Mis teidpidi see töötab? “Miks sa varem ei öelnud, et sa haigeks plaanid jääda?”

Aga näete. Eile kurtsin, et ei ole jõudu. Tänane teater jääb ära, ülehomne Norra mess jääb ära ning täna kavatsen ma ülejäänud päeva päriselt magada. Isegi vist süümepiinu ei tunne. Rõhk sõnal “vist”.

Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.

Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.

Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.

Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.

Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.

Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.

Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.

Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.

25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.

Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.

Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!

Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D

Kirjutav blogi on väljasurev kunst/”kunst”?

Aegajalt jääb mulle siit ja sealt silma, et blogijad selle klassikalises mõttes on iganenud nähtus ja väljasurev kunst/”kunst”, sest keegi ei viitsi enam lugeda ja kõik otsivad meelelahutust teistelt platvormidelt. Eks ta nii on tõesti, et need, kes tahavad suunda mudida, on leidnud muud väljundid ja vaid dinosaurused ajavad oma asja pikki postitusi kirjutades ehk tõdesin endale eile, et minu “best before” on ilmselt ka möödas.

Kindlasti on mul grupp lojaalseid lugejaid ja nendest osad tuletavad mulle meelde, et kaua kallid lugejad peavad uut postitust ootama, kui ma ei ole pikalt kirjutanud, aga ma arvan, et nad on samasugused dinosaurused nagu mina. Loodan, et ma ei solvanud kedagi ja sorry kui seda tegin, see polnud üldse nii mõeldud. Näiteks eile sain ma üle saja aasta kokku oma sõbranna Klaudiaga, kes on 30 ja muuseas küsis ta, et kas 40aastaselt ka inimesed ikka seksivad. Oma vastuse jätan ma enda teada, aga samuti vabandas ta ette ja taha, et ega ma jumala eest ei solvunud. Ei, mina ei solvunud ja loodan, et teie ka mitte, et teid dinosaurusteks kutsun. Mul on väga hea meel, et minusugusel dinosaurusel on veel oma nö kari dinosauruseid, kes ei oota minult IG laive ja jumal hoidku, TikTok tantse.

Aga veel vestlusest Klaudiaga. Ta ei ole IG-s enam pikalt aktiivne olnud ja ilmselgelt ta minu eestikeelset blogi ei jälgi, seega tuli talt meie arutelu käigus küsimus, et kas ma enam ei tahagi influencer olla. Esiteks peame me oleme ausad, et influencer ei ole ma kunagi olnud. See et ma panen teid mõnda toodet tarbima enda järgi, on ainult armas, kuid influencer on minu mõistes ikka midagi muud. Ma ei ole ka kellegi esimene valik reklaamikanaliks, nii et mis influencer, eksju. Kõik matid ja kupud ja muu sarnane nodi noh. “Aga blogid ikka?” küsis ta. Muidugi vastasin ma jaatavalt, sest tol hetkel mõtlesin, et “omg, ma olen üle kahe aasta uuesti Norras ja külastan kliente ning mul on nii palju kirjutada”, kuid järgmisel hetkel mõtlesin ma, et hmmm, aga milleks seda kellelegi vaja on, mida annab inimestele teadmine, et ma ärkan kell kaks öösel, sõidan kolme päevaga ca 1000 kilomeetrit, jõuan koju öösel kell kümme, olen surmväsinud, aga nii õnnelik, et jälle “tilbake” olen. Heiheihei, te ei pea vastama, see oli selline “ise küsin ja ise vastan ja ikka kirjutan”-tüüpi küsimus, nii et päriselt vabandust. Ma ikka kirjutan. Kuid tulles tagasi algusesse ja teema püstituse juurde, siis kirjutan palju vähem, sest ka mina arvan, et blogid (kui need just ei ole juba mingist ajast megapopid või ei paku midagi uut ja huvitavat) surevad ajapikku välja ja dinosaurused kirjutavad vaid endale. Või kas surevad? Raamatud on ju jätkuvalt olemas ja popid?

Hea küll. On kuidas on, lihtsalt kohati on huvitav jälgida, kuidas asjad ümberringi muutuvad ja arenevad, aga ise oled selline…vanamoodne, noh. A lähme siis Norrasse? Järgmises postituses. Täna olen ma juba liiga väsinud. Veab teil. Ei tule mammutpikkust heietust.

300 kilomeetrit, kassipojad ja päikeseloojang

Mäletate ma kirjutasin oma hiljutisest tööreisist, kus üks klient mind üle lasi ja just sel hetkel kui ma olin tema linna ööbimise broneerinud kirjutas ta, et kle, anna andeks, ma ikka ei saa sinuga kohtuda? Jube närvi ajas ja oi, kus oleks veel rohkem närvi ajanud kui näiteks ööbimiskohaks oleks olnud too järgmise öö Göteborgi hotell, kus tuul tuppa puhus ja külmetava kunstniku tunne oli. Õnneks läks nii, et broneeritud ööbimiskohaks sai järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. Mitte et ma oleksin otseselt pärli otsinud, esimene eesmärk oli lihtsalt ööbimiskoht leida, aga kui mul sama hinnaga on valida, kas valgete linadega tavaline hotellituba või midagi teistsugust, siis te ju teate mind. Ma valin alati teistsuguse. Ja teistsugune see oli. Nagu kunagi kogemata avastatud Gjedsjø Gård Norras, kus ma hiljem mitmeid kordi veel ööbisin. Gits Gård Falkenbergis saab olema ka üks selline koht, kuhu ma tagasi tahan. Aga mitte vaid üheks ööks, vaid puhkuseks. Sest see on selline kõige ehtsam Bullerby puhkus, isegi sellest ühest ööst piisas, et ära armuda.

Meie ööbimiskohaks sai nunnu stuga, selline armsalt räsitud ja omanäoline. Esimene “tuba”, nö klaasmaja oli mõnus õhtuseks istumiseks ja päikeseloojangu nautimiseks, seal ma istusingi nii kaua kuni läks kottpimedaks ja enam ei näinud sõrmegi suhu pista. Peale 400+ kilomeetrit sõitu oli nii mõnus lihtsalt rahu ja vaikust nautida. Natuke meenutas Ussipesa.

Me olime optimistlikud ja plaanisime ka ujuma minna, aga basseini vesi oli ikkagi liiga külm. Samas ma kujutasin nii oma vaimusilmas ette, kuidas me järgmisel aastal sinna puhkuseks tagasi läheme, lebaskleme basseini ääres lamamistoolidel, naudime rahu ja vaikust ning eemalt kostvaid loodusehääli. See kõik lihtsalt karjub “idüll”!

Ujumise asemel läksime me jalutama. Ukerdasime seal põldude vahel ja mulle tulid meelde oma esimesed Rootsi reisid, ma arvan, et ma ei olnud Idast palju vanem kui esimest korda vanaonule külla läksime. Ma ei teagi miks see mulle meelde tuli. Võib olla see jalutuskäik meenutas noid õhtuseid jalutuskäike Öxelösundis. Põlde ei olnud, olid tillukesed tänavad, paadisadam ja päikeseloojang. Nüüd oli ka päikeseloojang. Imeline, imeline päikeseloojang. Minusugusele hingest romantikule puhas magustoit.

Hommikul pidime me vara ärkama, töö ootas. Jube kahju oli lahkuda. Vähemalt saime me kõige ehtsamat Skandinaavia hommikusööki nautida. Kas sa üldse oled Rootsis/Norras käinud, kui ei ole hommikusöögiks söönud näkileiba/Polarbröd kaviariga? Ma võiks seda kaviari süüa otse tuubist, kilode viisi. Nüüd tulid Norra argihommikud meelde. Idale lasteaeda kaasa matpakke, ikka kaviari ja juustuga võileibadega, ja tööle kiirustamine. Kohati tundus, et olemegi Norras, sest igal pool olid Rootsi lippude kõrval ka Norra lipud. Saime teada, et see tuli sellest, et naine oli rootslane, mees norrakas. “Selle pärast ma svorsk´i räägingi,” selgitas perenaine. Mulle see sobis. Ma ise räägin samasugust rootsi-norra (svenks + norsk = svorsk) segukeelt tänu tööle. Nii mõnusa koduse tunde tekitas see kõik.

Hommikukohvi lõpetasime tutikate kiisupoegadega mängides. Meelest läks see, et tobeda kliendi pärast tegin ma oma marsruudil kokku 300 kilomeetrise ringi. Sest kas saab olla tige või pettunud kui kassipoeg mängib su tennisepaelaga?

Uute kohtumisteni!

When the moon hits your eye like a big pizza pie, that’s amore

Issand, kui mõnus on! Kui ikka juba üle aasta oled nagu vangis olnud, nii et ma olen isegi hakanud Rootsi kruiise igatsema, siis oli nii mõnus lõpuks ometi lennujaama sõita. Isegi varahommikune ärkamine ei häirinud. Ma olin sellest tundest nii puudust tundnud.

Ma tean, ma tean, ma olen rääkinud, et püsime kodus ja saame koroonast jagu, et küll me siis reisime, aga teate, ma muudkui vaatasin teiste reisipilte ja tundsin kadedust. Ma tahtsin ka Ussipesast välja! Ja kui siis mulle meilile tuli Ryanairi reklaam, et piletid Milanosse alates 8.99 eurot, läksin ma huvi pärast kuupäevadega mängima. 25,99 eurot edasi-tagasi inimene. Ma ei suutnud vastu panna. Ausalt. Ostsin piletid ära ja mõtlesin, et kui Marek ütleb, et ei lähe, et peame ikkagi vastutustundlikud olema, siis pole ka kõige suurem kadu. Õnneks oli tal ka hea meel, et ma spontaanselt sellise otsuse olin teinud ning nii me eile õhtul Comosse jõudsimegi.

Ida otsustasime igaks juhuks Tartusse viia, ei hakka tema tervisega riskima. Mu vanaema on veel nii kõbus, et hea meelega oli nõus hoidma eilse ja tänase päeva ning nädalavahetusel on ju pühad, nii et ka tööinimesed on kodus. Küll on hea, et laps juba nii suur on, et ei pea muretsema, kes hoiab. Isegi mu 89-aastane vanaema saab hoida kui vaja. Ja meile Marekile kulub see pikkkkkkkkkk nädalavahetus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ära. Parim påskeferie üle pika aja!

Mul on nii hea meel, et ma otsustasin spontaanne olla. Siin on nii ilus. Häid munadepühi. Blogipaus esmaspäevani. Stay tuned Instagramis!

2019 aasta …

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

  • parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
  • kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”
  • parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).DSC00620
  • parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
  • kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
  • parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
  • parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada. 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o
  • parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin. 8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb
  • pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
  • saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
  • toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest! DSC05550
  • parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”.  Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
  • kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime.  Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu! img_1578

Reisimine on ainus asi, mille eest maksmine, teeb rikkamaks

Mõnikord ma vaatan teiste reispilte ja mõtlen, et pagan kui kadedaks teeb, et tahaks ise ju ka. Siis ärkan kell neli varahommikul üles, et lennujaama tormata ja mõtlen, et aga ma ju ise rändan ka suhteliselt palju? Pole küll klassikalised puhkusereisid ja viimase aja reisid, välja arvat Edinburgh, on ikka olnud tööga seotud, aga toredaid mälestusi pakuvad need reisid ju samamoodi. Viimase kuu aja jooksul olen ma nii mõnedki päevad kodust eemal veetnud. Nüüd tahaks Gruusiasse või Aserbaidžaani. Või Jaapanisse. Või Kuubale. Isegi Norras pole ammu käinud. Selle reisi peaksime küll nüüd esimeseks prioriteediks hoopis seadma. Varsti läheb muidu Klaudia nägu meelest ära.

DSC00655.JPG

 

Edinburgh ei ole kunagi olnud minu jaoks selline sihtkoht, et vaatan reisipakkumisi ja mõtlen, et oh tahaks minna. On alati tundunud selline hall ja kõle. Endise Rotary vahetusõpilasena aga langes mulle sülle just võimalus Edinburghi külastada. Natukene oli mu enda aeglus ka selles muidugi süüdi. Nimelt valiti välja grupp endisi õpilasi, keda lennutati ühe projekti raames erinevatesse sihtkohtadesse. Selleks ajaks kui mina olin suutnud otsustada oli valikusse alles jäänud vaid Edinburgh. Oi, kui hea meel mul selle üle on, sest Edinburgh oli kõike mud kui kõle ja hall.

DSC00511DSC00548DSC00556

Kõik meenutas mulle natukene nagu oleksin ma mõnda pildiraamatusse sattunud. Tegelikult pole see tunne üldsegi vale, sest millisest linnast on J.K Rowling saanud inspiratsiooni Harry Potteri kirjutamisel? Just! Edinburghist. Ma kõndisin mööda linna ja lihtsalt armusin sellesse kohta – loodus, arhitektuur ja paigad, mis meenutasidki Harry Potterit. Ma olen Harry Potteri fänn kui te veel ei teadnud.

DSC00577DSC00616DSC00620DSC00677DSC00678DSC00682

Igatahes tundsin ma lahkudes, et siia tulen ma tagasi. Kindlasti koos Ida ja Marekiga. Neile meeldiks see linn. Ja kuigi ma ei ole teab, mis suur shoppaja, siis järgmine kord lähen suurema kohvriga ka – Ryanairi lisatasu pagasi eest tasub end igati ära. Kes oleks uskunud, et šotimaa pealinn võiks olla ka ostlemise sihtpaik? Ja neid tillukesi teid, tänavaid, loodust võiks pildistama jäädagi. Iga (hobi)fotograafi unistuste sihtkoht!

DSC00603DSC00644

Kopenhaagen oli mu jaoks samuti üks selline koht, kus ma olin käinud vaid lennujaamas ning sealt rongiga Malmösse sõitnud. Kuidagi samamoodi üldse ei kutsunud. Kuni ma paar aastat tagasi tööreisil sinna sattusin ja armusin. Kopenhaagen on vaieldamatult üks Euroopa kõige chillimaid pealinnasid.

DSC01614

Arhitektuuriliselt ja vaatamisväärsuste poolest jääb küll mu meelest Stockholmile alla, kuid see mõnus hygge-vaib, mis selles linnas on, on see, mis armuma paneb. Ülearu palju ei ole ma Kopenhaagenist väljas käinud, kuid nii palju kui ma teisi väiksemaid linnakesi külastanud olen, tundub mulle, et see hygge-vaib on üleriigiline. Mulle tundub, et taanlased oskavad elu nautida.

DSC01599

Kõik tunduvad lihtsalt rõõmsalt oma tempos kulgevat. Kui ma nüüd viimati paar nädalat tagasi Kopenhaagenis käisin ja öises linnas natukene ringi jalutasin, siis igal pool istusid inimesed veel välikohvikutes ning nautisid elu. Novembrikuu, aga keegi ei ole veel tuppa kolinud ja/või talveriideid välja otsinud.

DSC01646DSC01656DSC01663

Berliinis käisin ma viimati 12 aastat tagasi, tegime perega Euroopas matkabussi reisi ja üks sihtkohtadest oli ka Berliin. Erinevalt kahest esimesest sihtkohast, mis mind väga kõnetanud ei ole, siis Berliin on mind alati enda poole tõmmanud. Sel suvel pidime me isegi perereisi Berliini tegema, aga suvi läks nii kiiresti, et enne kui me jõudsime otsustada, mida seal teha ja kuhu minna, oli pool suve juba möödas ning sinnapaika see mõte jäigi. Esimest korda käisin ma Berliinis 15-aastaselt, ühe Tartu noorteklubiga, bussireisil. Hästi lõbus reis oli. Nüüd olen ma tagasi.

Jõudsin Berliini enne kukke ja koitu ning kuna hotelli check in´ini oli sada aastat aega, mõtlesin ma natukene jälle linnaga tutvust teha. Alexanderplatzil sattusin ma kohe maailma kella juurde, millega mul alati seostub üks lapsepõlvemälestus. Kui ma Idavanune olin käis mu ema Saksamaal ja tõi tagasi tulles mulle nii palju ilusaid asju (teate ju küll, nõukaaja lapsed said Eestis poest vaid siniseid Marati dresse ja koolivorme) ja muu nänni hulgas ka postkaarte Berliinist. Ühel neist oli see kell. See oli üks mu lemmikpostkaarte pikka aega.

 

Jalutasin mööda Unter den Linden´it Brandenburgi väravate poole ja kuidagi linn, mis ma arvasin on nii minu linn, ei avaldanud mulle üldse muljet. Ilus küll, aga mitte selline ilus, mis ahhetama oleks pannud. Võimalik, et mu mõtted olid lihtsalt mujal ja ma ei olnud linnaga ühel lainel? Alles siis kui ma istusin koos hõõgveiniga (eile oli üsna jahe ilm!) pargipingile ja sooja topsiga käsi soojendasin ning kollaste lehtedega, veel mitte päris raagus pärnapuid imetlesin, taustaks eemalt kostev väntoreli lõbus heli, hakkasin ma linnaga sina peale saama. Siia oleks veel see Marlene Dietrichi laul sobinud.

Õhtul tegin kiire shoppingu, et midagi Idale leida. Natuke tuli jälle see lapsepõlvemälestus meelde. Siis olin mina oma vanaema juures ja emme Berliinis, nüüd on minu laps vanaema juures ja mina Berliinis. Issssand kui vana ma juba olen, saate aru jah.

Mitte et ma oleks oma “kodukontorist” tahtnud kuhugi minna, aga otsustasime õhtul ikkagi kolleegiga kerge sushiringi teha. Sushi-smushi! Möödusime ühest bierhausist ja mõtlesime, et kui juba Berliinis, siis tuleb ikka õlut ja bratwursti süüa. Sõime maailma kõige halvemaid valgeid vorste, jõime väga head õlut, kuulasime ehtsat saksa šlaagrit ning naersime. Palju. Mitte sakslaste üle, vaid enda üle. Väga lõbus, meeleolukas ja muhe koht oli. Mitte et ma vabatahtlikult uuesti ise sellisesse kohta läheks, aga no kui Saksamaal… Meenutasime tööreise ja rääkisime kliente taga, heas mõttes. Vahva merereis on olnud. Üldse ei kahetse midagi. Ja nii tore, et viimaseks tööreisiks selle ettevõttega jäi just Berliin.

Palun vabandust, et siia lõppu nüüd ka üks kaubanduslik teadaanne tuleb, aga mulle lihtsalt meenus, et ma liitusin mõnda aega tagasi üsna tiheda reisigraafiku tõttu SafetyWings kindlustusega. Ma olen sellest ka kirjutanud (siin), praegu tundus paslik meelde tuletada teile kõigile, kes te ka palju reisite, millega tegu on ja miks ma just selle kindlustuse kasuks otsustasin.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.

Kas mina muutun suuremaks või lennukid väiksemaks?

Reisida on tore. Selles pole kahtlustki. Üks kiiremaid viise selleks on ilmselgelt lennuk, aga üsna tihti tunnen ma, et (kui ajakulu kõrvale jätta) palju lihtsam oleks reisida auto, rongi ja laevaga. Noh kui saab eksju.

Näiteks Edinburghi läheb Tallinnast otselend. Ryanair. Vanasti kui Ryanair veel Norrasse sõitis, kasutasin ma seda päris tihti, hinnad olid tihti edasi-tagasi ca 19 eurot.  Selle raha eest ei olnud ootused just väga kõrged. Odavlennufirmana reklaamivad nad end siiani, aga tegelikult pole see ju teps mitte tõsi. Edinburghi jaoks vaatasin skyscannerist lende. Kõige soodsam ja kiirem oli Ryanair. Hea küll, pole see firma midagi nii hull mõtlesin ma ja tellisin piletid ära. 60 eurot. Kui ma olin juurde maksnud kõik lisatasud, et saaksin istekoha, kasvõi seljakoti kaasa ja nipet-näpet veel, kogemata ka priority boardingu, mis on kõige mõttetum asi üldse, aga maksab kena 25 eurot, oli piletihind kenasti kerkinud pea 200 euroni.  Samas. 200 eurot ja 3 tundi peldik-lennufirmaga või 7 tundi, ümberistumine ja hinnad alates 400 eurot. Mis valiku teed? Ryanairi suure tõenäosusega. Kirud end maapõhja, sest no lennuk on nii pagana ebameeldiv nagu plasttoolidega buss, lisaks oled sa juba ette negatiivselt meelestatud, sest oled iga liigutuse eest maksnud. Ja siis sa seisad seal all klaasputkas terve igaviku ja ootad bussile minekut, et siis ronida plastkarpi. Halvimal juhul seisad vihma ja tuule käes. Krt, kuidas tahaks normaalse valge inimese kombel otse lennukisse minna. Vannud endale, et ei reisi enam iial Ryanairiga, aga armud Edinburghi ja leiad end juba uueks aastaks uuesti pileteid vaatamas. Ikka Ryanairi lehelt.

22491893_1967642926786238_5076184242342471984_n.jpg

Järgmise reisi teed Air Balticuga. Põhimõtteliselt kordub kõik täpselt samamoodi. Iga liigutus maksab. Ma muide ei teadnud, et kui Air Balticu check in lennujaamas teha, siis maksab see lisaks 35 eurot. Ma muidu teen oma check in´i alati netis ära, aga seekord läks kuidagi teisiti. Hea on, et mu kolleeg viimasel hetkel selle ära tegi siiski netis. 35 eurot teenustasu on jõhker.  Kuigi Ryanairi kotihoiustamine, kui kott on liiga suur ja ei taha juurde maksta, on veel hullem. 70 eurot. Maksad 50 eurot lisatasu liiga suure käekoti eest ja tunned, et oled jõhkralt kokku hoidnud. Ühesõnaga. Jälle suunatakse sind kuhugi keldrisse, et saaksid oodata bussi, et ronida mööda eriti kitsast ja järsku treppi lennuki peale, mis meenutab mudellennukit. Ei, tegelikult ei meenuta, vaid ongi. Üritad end kiiruga oma kohale liigutada ja lööd endal jala siniseks. Naiss! Veepudel ja raamat ei mahu istmetaskusse, mantel ei mahu enam panipaika, arvuti ja käekoti tooli alla panemiseks tuleb poolenisti kõrvalistuja sülle ronida. Istud oma kodinad süles ja tunned kui kitsas on. Krt, kas mina lähen iga lennuga suuremaks või lennukid väiksemaks?

72678805_2425661040984422_5130008362540335104_n.jpg

Viimane lend, mis teha tuleb, toimub SASiga. SAS on alati olnud üks minu lemmiklennufirmasid. Mugavad toolid, palju ruumi, hea teenindus, suured lennukid ja saab otse lennukisse, ilma bussita ja ilma vihma ja tuule käes seismata. Nüüd on teised ajad, suuremad on majad, aga väiksemad on lennukid. Nii ka SAS lennutab meid punktist A punkti B maailma kõige väiksema lennukiga. Otseloomulikult käib pealeminek keldrist, bussiga ja otseloomulikult tuleb seista vihma ja tuule käes. SEST pooled reisijatest on, sry, debiilikud. Sa näed, et väljas on koerailm, aga selle asemel, et oma koht leides korraks kõrvale minna ja teised edasi lasta, hakkad sa oma kohvrit üht ja teistpidi ära mahutama, see ei mahu, liigud edasi-tagasi ja püüad leida kohta, kuhu see mahub, arutad kaaslasega, et mis teha ja kui lõpuks kohvri saad ära paigutatud, siis ka veel ei istu paigale, vaid pead keset kitsast vahekäiku veel ka oma mantli seljast ära võtma. Kas natuke elementaarset viisakust ja teistega arvestamist on palju palutud? Muidugi tema ei saanud suure tõenäosusega kiirustamisega sinikat, mina, püüdes võimalikult kiiresti oma kohale istuda, saan kintsu peale uue sinika. Mudellennukisse lihtsalt on nii raske ära mahutada oma suurt kere. Ja issand kuidas mul on kahju väikelastega reisijatest, kes nende minilennukitega peavad lendama. Esiteks see tuule ja vihma käes seismine ning teiseks mahutada sülle laps kui ruumi pole isegi nii palju, et sinna mahuks käekott.

Ehk siis. Ma mõtlen ausalt, et palju mugavam on reisida näiteks laevaga. Autoga. Rongiga. Kahjuks igale poole nendega ei saa. Õnneks Norrasse, Rootsi, Taani ja teistesse lähiriikidesse saab. Talvel kui on ka üleriided, tundub mulle nendesse riikidesse reisimine ilma lennukita juba palju mõistlikum. Jah, saab ka mugavamalt lennata. Aga päriselt – 500 eurot Stockholmi vs 58 eurot. Millise valiku te ise teeksite? Pikamaalendudel on mul siiani õnneks läinud, isegi odavlennufirmad (nt Wizzair) on olnud suht okei suurusega minusugusele koljatile.

Digitaalsed nomaadid & mina

Mõnikord ma leian end mõttelt, et ma oleksin võinud sündida 10-15 aastat hiljem. Tahan ma või mitte, siis teatud asjadeks olen ma lihtsalt juba natuke vana. Kui tänasel päeval on maailmad lahti, võimalusi jalaga segada ning digitaalnomaadlus, mis veel paar aastat tagasi Eestis suhteliselt võõras teema oli, on aina populaarsemaks muutumas, siis uskuge või mitte veel 20 aastat tagasi kui mina nö välismaailma uksed lahti lõin, ei olnud see sugugi nii tavaline. Hiljem kui ma juba tööd alustasin, ei oleks suur osa tööandjatest isegi suutnud mõelda võimalusele, et tööd ei pea tegema kontorilaua taga kindlatel tööaegadel. Minuvanustel ja minust vanematel on paljudel siiski sees “9-17-mõtlemine”. Kui panna Google pildiotsingusse sõnad “digitaalne nomaad” võib julgelt öelda, et pooled pildid on paradiisirandadel, võrkkiiges, kokteiliklaasiga. Tänaseks on ka see kuvand muutumas. Digitaalrändluse kõige olulisemaks töövahendiks on tehnoloogilised vahendid, et teha tööd kindlast asukohast sõltumata, enamasti on oluline vaid see, et olemas oleks internetiühendus ning diginomaadlus ei tähenda vaid võrkkiiges töötamist, see tähendab lihtsalt võimalust teha oma tööd asukohast sõltumata.

Kui ma oleks täna 20+, siis ma isegi ei kõhkleks, et leida endale töökoht, mida saab edukalt teha nii Vaikse ookeani paradiisisaarel kui Chicago pilvelõhkujas. Pakiks sülearvuti kaasa ja oleks digitaalsest nomaadist boss-babe. Üheksa sellise boss-babe soovitustest saate huvi korral rohkem lugeda siit ja nomad-list´i ehk ülevaate parimatest linnadest, mis sellise eluviisi puhul soovitatakse, leiate siit. Ma olen hästi rahutu hing ja kõige raskem asi, mis mind ka kõige rohkem demotiveerib, on paigalistumine. Selle igas mõttes, aga otseselt pean ma silmas seda kui peaksin töötama vaid kindlates raamides ja minu töös ei oleks paindlikkust. Aja- ja asukohapaindlikkus on minu jaoks sama oluline kui palk ja eneseteostus. Minus on justkui voolamas natuke mustlasverd, et kohver ja kott peavad koguaeg pakitud olema. Ka nüüd, kui ma olen kohe 40-aastaseks saamas. Pole siis vist imestada, et kõige südamelähedasem töö mulle on eksport(müük). Erinevad riigid, kultuurid, tavad, suhtumised, hoiakud, inimesed. See on see, mis mind paelub. Ekspordis ei ole ammu enam kõige olulisem agressiivne müük, vaid oskus olla ka psühholoog, oskus teha oma tööd asukohast hoolimata ja 9-17 kellaajast sõltumata.

Ma võiksin ju öelda, et olen omamoodi digitaalne nomaad, kuid me saame kõik aru, et see oleks vale. Kas just eluvale, aga vale ikkagi. On siiski üks asi, mis on minul ja digränduril ühist. Arvate ära? Muidugi reisikindlustus. Suvel võttis minuga ühendust norrakate loodud ettevõte SafetyWing, et uurida, kas ma oleksin huvitatud nendega koostööst ning nende poolt pakutavast meditsiinikulu kompenseerivast  reisikindlustustest. Varasemalt mõtlesin ma, et ah, milleks need reisikindlustused, kuid mingist hetkest sain ma aru, et reisid on ettearvamatud, loodetavasti ei lähe kindlustusi küll vaja, aga ütleme nii, et reisida on oluliselt kindlam kui tead, et sobiv kindlustus on taskus. Minul on aastane reisikindlustus, kuid tööreisideks see otseselt ei sobi, sest tööreis ja puhkusereis on oma olemuselt erinevate nüanssidega. Niisiis jõuame jälle SafetyWing juurde tagasi. Minu postitust võib lugeda reklaamtekstina, aga kuna tegu on ettevõttega, mis on keskendunud palju reisivate inimeste kindlustamisele, siis ma loodan, et see pakubki lihtsalt ka huvi ja kasulikku infot. Kui sellest on ka kindlustajale kasu, siis eks see koostööde eesmärk ju olegi, et kõik osapooled saaksid kasu.

SafetyWingi puhul tahaksin ma välja tuua mitu positiivset asja.  Esiteks hind. Nii odava hinnaga kindlustust, mis kataks nii paljusid ohuolukordi,ma leidnud ei ole. SafetyWingi nelja nädala pikkune kindlustusperiood maksab 37 USA dollarit (33,5 eurot). See on vanusegrupile 10-39 aastat. Ma veel mahun sinna! Teiseks laps alates 15 päevast kuni üheksanda eluaastani saab kindlustuse tasuta, kui ta on koos vanemaga või kellegi teise täiskasvanuga, kes on kindlustuse ostnud. Tasuta kindlustus kehtib kuni kahele lapsele, kes reisivad koos grupi või oma vanematega. Te ju teate kui palju Ida minuga kaasa reisib. Mida kõrgem on vanus, seda kõrgem on ka kindlustuse hind, aga SafetyWing sihibki eelkätt noori kuni 36. eluaastani. Oih, kas see tõestabki nüüd, et mu “parim enne” on möödas? Ah, on nagu on. Kolmadaks plussiks on kindlasti see, et SafetyWingi kindlustus kehtib ka siis, kui inimene reisib ajutiselt tagasi oma kodumaale. Tavaliselt reisikindlustused koduriigis ei kehti, SafetyWingil toimib see siis, kui inimene tuleb nn juhuslikult koduriiki. Juhuslikkus tähendab seda, kui inimene ei tule meelega koduriigis arstiravi otsima tervisehädale, mis on alguse saanud reisil olles.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.

SAFETYWING.COM  |  FACEBOOK  |  TWITTER  |  INSTAGRAM  |  YOUTUBE  |  MEDIUM  |  REDDIT

Pärlid, kiiver ja palju muid mälestusi Trondheimist

Esimest korda külastasin ma Trondheimi 1997.aastal koos oma Rotary vahetusperekonnaga, kes siia konverentsile tulid. Ma ei osanud sõnagi norra keelt, ma olin Norras olnud natuke üle nädala, kuid ma pidin viisakalt tund aega konverentsil istuma. Mul on meeles kui igav see oli, siis ei olnud ju ka nutitelefone, millega igavust peletada.  Ööbimiseks olid Britt ja Arne valinud Radisson Blu Nidaelva kaldal. te ei kujuta ette, milline luksus see tol ajal ühel 16-aastasele tüdrukule Tartust oli. Enne seda olin ma ööbinud vaid shared bathroom ja shared bedroom tüüpi hostelites. Ja nüüd siis selline luksus.

DSC07234DSC07236

Juhuste kokkulangevusel ööbisin ma sel korral selles samas Radisson Blus. Enam ei ole luksus, on klassikaliselt hea hotell. Pean tunnistama, et vahelduseks Airbnb-le oli täitsa mõnus. Jõudsin hotelli teisipäeva hilisõhtul ja mõtlesin, et joon klaasi veini enne magamaminekut. Nähes 190NOK (ca 20 eur) maksvad minipudelit, mõtlesin kiiresti ümber, nii suurt veinijanu ei ole isegi minul.

Esimesest Trondheimi külastusest tuli palju meelde. Kuidas me Guriga õhtil üle tee olevasse baari läksime piljardit mängima ja kui ma ei eksi, siis jõime isegi ühe õlle. Vahetusõpilastel ei olnud lubatud juua, see oli kindel no. Issand, milline rebel ma olin.  (Teemast kõrvale kaldudes, siis ma hakkasin Norras koos Yukoga isegi suitsetama, sest me pidime olema kogu aeg ja iga kell nii korralikud ja esinduslikud, aga meis kees puberteediveri ja tahtmine piire kombata.) Kuidas mind ei huvitanud absoluutselt vaatamisväärsused nagu kirikud ja muu säärane.  H&M oli suurim vaatamisväärsus. Nö vaevatasuks konverentsil istumise eest saime me vahetusõega pärast 500 NOK-i shoppamiseks, mul oli tunne nagu oleks mind rahapajaga pikali löödud, see oli 22 aastat tagasi tunduvalt suurema väärtusega rahatäht kui täht. Ma olin vaimustuses. Ostsin endale H&Mist seeliku ja pluusi. Bakkelandist ja vanast linnasillast ei saanud ma tol korral midagi teada.

DSC07294DSC07292

Bakkelandi sattusin ma juhuslikult jalutama aastaid hiljem kui olin siin personalitöö praktikal. Kaks nädalat hotellielu oli piisavalt igav, et linnas õhtuti ringi jalutada. Mul ei olnud tookord kaamerat kaasas ja kaameraga telefone ei olnud ikka veel leiutatud, nii jäid mulle aastateks sellest imekaunist kohast meelde vaid mälupildid. Väikesed rohelusse ja lilledesse uppunud nukumajad. Ma jalutasin seal ahmides endasse vana aja hõngu ja arhitektuuri. Nüüd püüan ma Bakkelandist ja “õnneportaalist” läbi käia iga kord kui siia linna satun. Vana linnasilda kutsutakse “õnneportaaliks” ühe laulu järgi, kuid mina olin aastaid veendunud, et sealt läbi minek toob õnne. Eks mul aastate jooksul ka piisavalt õnne olnud, kes teab, võib olla on see ka selle silla teene mingil määral. On selle õnnega, kuidas on, Bakkeland on võrratu. Romantiline, lilleline, rohelusse uppuv, sirelilõhnane.

DSC07274DSC07284DSC07267DSC07258

Ma ei ole usklik, aga kirikutes ja katedraalides on midagi nii suursugust, et need löövad mind alati pahviks. Nidarosi toomkirik oli teine kirik peale Jumalaema kirikut, mis mind juba esimene kord lummas. Kuigi ma olin teel H&M´i tegin ma juba tookord 16-aastaselt siin kiriku juures peatuse ning nautisin arhitektuuri. Nidarosi toomkirik (Nidaros Cathedral) on suuruselt teine keskaegne katedraal kogu Skandinaavias, mille ehtis algas juba 1070. aasta. Isegi mitte arhitektuurifännile jätab katedraal kustumatu mälestuse kogu eluks. Viikingite arhitektuuri ehedus on midagi nii suurt ja võimast, mida kindlasti vaatama peab. Aastaid hiljem, peale seda kui ma olin juba lõpetanud kunstiajaloo kursuse ning sattusin uuesti Trondheimi, istusin ma selle kiriku esisel pingil ja lihtsalt mõlgutasin oma mõtteid. Nii ka seekord. Mulle tuli isegi mõte palvusele minna, kuid tundsin siiski, et sel korral ei olnud ma päriselt sel lainel. Järgmine kord. Ma loodan, et ei pea jälle kaua ootama, et siia tagasi tulla, siinsed kohtumised klientidega annavad positiivset lootust.

DSC07306DSC07312DSC07318DSC07315DSC07321

Üks veidramaid seiku seoses Trondheimiga on see kui mind ilmselt mailorder-pruudiks peeti, kes oma kupeldajaga siia on saabunud. Väljas oli 12 kraadi ja paduvihm, aga mina, kes ma siis ei olnud Eestist lahkudes taibanud ilmateadet vaadata, olin saabunud kleidis, pärlites ja varbavahekingades, blond ja sale ning tookord üllatus-üllatus ka noor, ning nii meid küsitlema hakatigi, et kuhu läheme, kunas tuleme, miks me siia tulime, kelle juurde. Sellest korrast on mul veel meeles, et Trondheim oli ehitusplatsi, soojakute ja betooni näoga, porilombid ja teed olid betooniselt hallid ja kaetud killustikupuruga. Soojakukontori akende ees olid norrapäraselt mustrilised kardinad, aknast paistsid laual tuttava välimusega pakikesed, mis ilmselgelt sisaldasid lõunapausiks kaasa pakitud (pruuni) juustu- ja salaamivõileibu. Ehitusplatsil oli näha kümneid helkurvestides ja punastes kiivrites töömehi ringi siblimas. Niisiis pole midagi imestada, et ma oma klassikalise musta kleidi, sandaalide ja pärlitega ehitusplatsil silma torkasin ja teistest erinesin. Eriti kui viimaseks aksessuaariks ehitusel ringi jalutamiseks sai punane kiiver. Pärlid ja punane kiiver – nii jäin ma norralastele meelde. Aga töö saime me endale. Statoili uue hoone Stjørdalis.

Eile oli Trondheimis +6 kraadi sooja (parem ikka kui üleeile kui hilisõhtul saabudes oli kõigest +3 kraadi). Kui oleks soojem olnud, siis oleks ma ilmselt norrakatele seekord meelde jäänud lillelise kleidiga. Ma ostsin selle kleidi endale Lillehammeri Vero Modast, emme märkas seda, mina mitte. Mina ostsin kleidi ära, emme jäi kõhklema. Rootsi jõudes tundis ta, et ta peab ka selle kleidi saama, aga tema kurbuseks ei leidnud ta seda kleiti ühestki kohalikust Vero Modast. Ma eile leidsin Trondheimist. -50% allahindlusega pealegi. Olin vahelduseks hea laps.

DSC07333.JPG

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi.