koostöö

Kiidan ilutegijaid

/ Eveliis / 5 Comments

#sisaldab koostöölinki

Keetsin eile teed ja valasin vett kruusist mööda, kuivatasin selle ära, kuid unustasin kruusi alt kuivatada. “Siis jääb ju uus veering lauale kui sa ei kuivata,” ütles Marek. “Nisanäpp öeldakse selliste kohta,” kommenteeris ema. Ega enam vist kellelegi üllatusena ei tule küll, et ma suht saamatu olen teatud asjades. “Nisanäpp” või saamatu, kohe eriliselt saamatu olen ma veel ühes valdkonnas. Seda teate te tegelikult ka. Iluprotseduurides. Kui ei oleks olemas ilutegijaid siis käiksin ma ringi puhmas kulmude, karvakasvanud jalgade, murtud küünte ja templilillaks värvitud juustega. Pole siis midagi imestada, et minu meigikotti kuulub vaid kolm-neli toodet, mida ma neist kokku ostan kui kasutada ei oska. Aga ilus tahaks ju ikka olla. Või hoolitsetud. Ja seepärast on mul hea meel, et on olemas inimesed, kes oskavad teisi ilusaks teha. Mina olen endale leidnud suurepärased ilutegijad. Neid ei tahaks küll kaotada ega kellegi vastu välja vahetada.

  1. Juba (vist) paar aastat käin ma maniküüris ja pediküüris Rena juures Stuudio ilusalongis. Olen küll käinud siin ja seal ka kui pole tema juurde aega saanud, aga ikka pean tõdema, et tema tehtud maniküür ja pediküür on mulle kõige sobivam. Ta teab mu küünekuju, need on alati täpselt õige pikkuse ja ühtlase kujuga ning geellakk ei tule lahti. Mitte kunagi ei ole juhtunud seda, et lakk lahti tuleks, pigem jõuan ma alati tema juurde siis kui küüned on juba lootusetult välja kasvanud. Jah, hästi raske on leida aega ja iga kord ei viitsi ka, aga siis kui jälle värskete küüntega sealt välja tulen, on ikka hea meel küll. Ilus on. Vähemalt mulle endale meeldib. Ma olen üks nendest, kellele ei meeldi pikad küüned, eriti need moes olevad kolmnurksed teravad. Ma isegi ei saa aru, kuidas nende küüntega on võimalik midagi teha. Ma ei saaks nööpegi kinni.

2. Ilutuba Ehedus ja seal toimetav Elisabeth on täielik kingitus. Elisabethi juures hakkasin ma depilatsioonis käima juba Keilas ja käsi südamel, tema depilatsioon on maailma parim. Keegi ei tee Brasiilia depilatsiooni paremini kui Elisabeth. Nagu ikka olen ma see laisk ilutoa külastaja, et jätan vahepeal käimata ja kasutan ikka sõber žileti abi ning saan siis tema käest jälle pahandada, et no mida ma jälle vahepeal teinud olen, et kas ma siis ometi juba ei õpi. Näha on, et ei õpi. Õnneks ta siiski ei ole mind ära blokkinud ja võtab kenasti vastu ka siis kui ma üle mitme kuu end sinna ilmutan. Pahandab natuke, aga ukse taha ei jäta. Pilti ma tema tööst ilmselgetel põhjustel siia ei lisa.

3. Kes oleks uskunud, et ka maailma parima juuksuri võib leida Keilast. Aga näete, on võimalik. Muidugi tean ma siin ka paari teist head juuksurit, kelle teenuseid aastaid kasutanud, kuid sellest hetkest kui I´00 Salon oma uksed avas ja ma kogemata, või siis pigem murest, sest olin oma pea templisiniseks värvinud, sattusin, olin ma müüdud. Võrratu teenindus, toredad inimesed, khuul salong ja kõige olulisem – välja astud salongist miljonidollari juustega.

4. Kulme käisin ma siiani samuti Rena juures tegemas, tal on hea vaist ja silm ning kuigi ta iga kord kui mu kulmud ette võttis, ohkas, et mida ma ometi teinud olen oma kulmudega (sinna veel jõuame, mida ma nendega siis tegin), tegi nad need ilusaks. Teeb kulme nii hästi, et isegi maailma kõige karmim kriitik – mu ema – on öelnud, et vat need on ilusad kulmud ja on isegi tahtnud tema juurde oma kulme korda minna tegema. Aga on jälle üks “aga”. Ma olen laisk. Ma ei viitsi kogu aeg käia ja aega pole ka, nii et need kulmud kipuvad ikka täitsa koledad olema poole ajast. Ma olen sada korda mõelnud püsimeigi peale, aga jällegi, polnud siiani viitsinud seda ette võtta. Samas suvalisse kohta ju ka ei lähe ja kõiki oma kulmude kallale ei usalda. Hmmm, või siiski siiski. Kuidas ma oma kulmud siis ära rikkusin? Noh Norras elades vaatasin, et Klaudial on alati nii ilusad kulmud ja uurisin, et kus ta neid teeb. “Ise,” vastas ta. Õppis YT videotest microbladingu ära ja teeb ise. Mõeldud, mõeldud, teeme siis minu kulmud ka korda. Ja nii me nad “korda” tegimegi. Klaudia wc-s. Tegelikult oli tulemus alguses ilus, aga ta siiski ei olnud proff tegija, nii et natukene läks mõni lõige liiga sügavale, pluss jutuvada käigus ja mitte kõige paremas/õigemas asendis istudes said need ka natuke ebaühtlased. Kuid ma ei kurtnud, need olid ikkagi kordi paremad kui need kaared, mis ma endale ise joonistada oskasin. Mina olin isegi rahul. Küll aga on kõik professionaalsed ilutegijad alati silmi pööritanud ja ohanud, et issand jumal, kuidas neid ometi korda teha saab.

Ühesõnaga jõuame me selle pika sissejuhatusega sinna, et mulle kirjutas Krislin ja küsis, et kas ma ei oleks huvitatud püsimeigist. Igaks juhuks mainis veel häbelikult juurde, et ta üldse ei solvu kui ma kardan või ei usalda või ei julge või ta tööd ei meeldi. Hahh, naljatilk, ütlen ma! Ma olin juba Pranglis ta enda kulme vaadanud, et kuradi ilusad, et tahaks ka, aga ei lähe ju inimese juurde, keda otseselt nagu ei tunne, et jou, kus sa kulme korda teed. Kunagi hiljem Marek ütles, et ta tegeleb püsimeigiga, et kui ma peaks tahtma, aga ma ei süvenenud. Praegu mõtlen, et oot, kas mu kulmud olid siis nii koledad, et isegi Marek, kes ei pane tähele kui ma juuksuriski käin, soovitas mul end korda teha?

Nojah, see selleks. Eelmisel nädalal ma Kadriorgu Krislini salongi läksin. Selles, et ma tööga rahule jään, ma ei kahelnud. Olin ta töid Instagramis vaadanud ja olin kindel, et siin pole midagi karta. Tema ise muidugi ohkas mu kulme nähes, kuid lootis ka, et ehk ikka saab parem. Aa, kui kõiki neid ilutegijaid, kelle juures ma käin, peaks iseloomustama ühe sõnaga, siis see oleks perfektsionism. Ma nevvver ei viitsiks nii palju vaeva näha nagu nemad. Ja Krislin on veel nendest kõige suurem perfektsionist. Jaa, kulmud on olulised ja kui ikka püsimeigiga pange paned, siis ilmselt väga hea reklaam ei ole, aga ma olin ammmmmmu juba rahul kui Krislin ikka veel ütles, et ei, ikka veel ei ole päris see, mida ta tahab. Ma muidugi sain aru, miks ta ühte kohta parandada püüdis (see koht, kuhu Klaudiaga meil natuke liiga sügavale läks lõikamine ja kulmukuju ära sai rikutud), aga ma ise olen sellega nii harjunud, et ei pane tähele. Olen 100% kindel, et keegi teine (peale ilutegijate endi) ka ei pane.

Kulmude püsimeigiks peaks arvestama 2,5-3 tundi, minuga läks küll tibakene rohkem aega, kuid tulemus oli seda väärt. Juba siis kui nad veel nö värsked ja minu jaoks harjumatult tumedad olid. Mulle meeldis, et mul olid lõpuks ometi konkreetsed ja kenad kulmud.

Kas oli valus? Ei. Esiteks, ma vist olen nii tundetu tükk, et 90% iluprotseduuridest, mis teiste jaoks tunduvad ebameeldivad või valusad (alates depilatsioonist ja lõpetades fotonoorendusega) on minu jaoks sellised protseduurid, et ma isegi ei tunne neid. Okei, depilatsioon mõnikord kohati on ebameeldiv, aga siiski piece of cake. Sama selle protseduuriga. Teiseks muidugi kasutatakse püsimeigi tegemisel tuimestust, nii et see ei saagi valus olla. Krislin ikka küsis pidevalt, et kas ikka ei ole, aga nagu öeldud – tundetu tükk. Ma ei tundnud midagi.

Kõige ebameeldivam osa? See kui kulmudelt värv maha hakkab kooruma. Siis on kulmud sellised ebaühtlased ja koledad. Seega kui otsustate püsimeigi kasuks, siis pidage silmas, et teil ei oleks lähipäevadel mõnd olulist sündmust. Muidu olete nagu mina, kes just kulmude koorumise päeval Taani kohtumisele läks. Kaks esimest päeva on kulmud ühtlased, aga natuke sellised tumedad, et võib jääda mulje, et värviga on pange pandud, kolmas päev on koorumise päev ja ei saa öelda, et väga kena oleks, kuid täna – nädal aega hiljem – on mul ideaalsed kulmud. Minu jaoks. Mõne aja pärast kui kulmud on paranenud pean ma minema neid korrigeerima (huvitav, mida siin korrigeerida), aga tõesti ei saaks rohkem rahul olla. Kui ma suudan end kokku võtta ja täna kokku klopsida (jätkuvalt Idaga haiged), siis lisan hiljem pildi ka tänastest kulmudest. Seniks tumedate ent ideaalse kujuga kulmud teie ees. Kas soovitan? Hell, yes!

«Vananemisprotsess tekitab minus elevust. Mind huvitavad väga naised, kes pole täiuslikud. Nad on palju intrigeerivamad.» (Emma Watson)

/ Eveliis / 19 Comments

Mul on tunne, et naistena me pidevalt häbeneme midagi. Oma välimust, kehakaalu, vanust, isegi meigita poodi minekut. Noore tüdrukuna häbeneme menstruatsiooni ning mulle tundub, et veidi vanematena ka menopausi 🤫
Just see viimane tundub olevat eriline tabu, sest see tähendab justkui, et naine on vanaks saanud.
Pean ausalt ütlema, et menopausist ei tea ma midagi, ka ei teadnud ma midagi perimenopausist ning kui mulle sooviti saata näohooldustooted, mille sees on sõna “perimenopaus”, siis esimese hooga mõtlesin, et oot, kui vana ma nüüd siis tundun, et kas tõesti juba tundub, et ma olen menopausiealine. Siis aga mõistsin, et asi pole üldse minu jaoks minu vanuses. Asi pole ka selles, et ma tunnen end 20aastasena. Asi oligi ehk pigem valehäbis. Et kui ma midagi sellist kasutan, siis järelikult ma tunnistan, et olen vana? Aga miks seda häbeneda? Fakt on ju see, et ma vananen ja vanusega toimuvad kehas/nahas muutused. Kunagi ma solvusin kui mulle keskealine öeldi, täna mõtlen, et aga miks ma solvusin. Ma olengi keskealine. Ja ma ei pea tundma ka häbi, et pean mõtlema… ei, mitte veel menopausi peale… vaid küpsema naise nahahooldusele. Võib-olla oleks pidanud seda tegema juba siis kui noorem olin, aga kes siis selle peale mõtleb, et kortsud ja muu selline ☺️
Niisiis võtsin ma hea meelega vastu #VichiEesti poolt saadetud #Neovadil Peri-Menopaus taaspinguldava ja vormiva päevakreemi, mis peaks parandama naha välimust, nii et see on tihkem, pringim ja rohkem pingul. Ja öökreemi. Muidugi ütlen ma, et ma ainult kreemide võlutoimesse enam (oma vanuses) ei usu, küll aga usun ma, et need aitavad pidrdada naha ealisi muutusi. Ja kui sellised tooted on juba välja mõeldud, siis miks mitte neid ka kasutada?

📌Rääkige kaasa (siin, instagramis või Facebookis), mis tunded teil tekivad seoses sõnadega «menopaus» ja «perimenopaus»? Ma ei oota, et keegi oma isiklikke kogemusi jagab kui ei taha, aga pigem, et millised on teie mõtted ja (on olnud) hirmud? Kas vanemaks saamine ja sellega kaasnevad muutused on tabu? Kõikide kommenteerijate vahel loosin välja ühe samasuguse kinkekomplekti.

Auhinna loosin välja laupäeval 20.11.2021. Instagrami postituse leiate siit.

Kui palju elevust!

/ Eveliis / 2 Comments

#koostööpostitus

Udupea Eveliis suutis lõpuks meeles pidada, et pidin minema LizKiz Couture´i seelikuid vaatama. Eelmisel esmaspäeval läks mul see meelest, aga ajan selle unustamise tolle nädalavahetuse sündmuste kaela, mis kõik mu mõtted pea peale keeras. Nojah. Etteruttavalt võin öelda, et meil läks seal seelikuid ja kleite ja pitse ja satse imetledes ning lõppkokkuvõttes maast ja ilmast pläkutades aeg nii lennates, et kui avastasin lõpuks kui palju kell on, pidin ma sealt ära jooksma, ilma et oleksime mu mõõdudki võtnud. Väga minulik. Aga tõesti, alguses astud stuudiosse sisse ja satud nagu muinasjutumaailma, iga suure ja väikese printsessi unistustemaailma, kus kõik on hõrk ja õhuline, suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Katsud ühte seelikut ja teist ning imetled neid inimesi, kes sellise käsitööga hakkama saavad. See ei ole mingi niisama hobikorras õmblemine, see on filigraanselt teostatud meistriteoste valmistamine. Isegi kui te ei ole satsiseelikute fänn, siis seal te muutute selleks, keerutate end üht ja teistpidi peegli ees ning sukeldute mõtetesse või mälestustesse.

Mina sukeldusin mälestustesse. Moepühapäevad tulid meelde. Neid sai omajagu korraldatud ja isegi kui ma seda ise ütlen, siis olid vahvad üritused küll. Alguses pühapäevased lastemoeüritused ja hiljem jõudsime ka mõned reedesed naistemoepeod teha. Froufrou ja MiButterfly olid mu vaieldamatud lemmikud. Kogu see romantika ja naiselikkus! Enam ei vaata ma tollele ajale tagasi kui valusale õppetunnile (mida see siiski oli), vaid kui ägedatele mälestustele. Omamoodi bittersweet, aga elu. Kui mul millestki (lisaks teadagi millele) kahju on, siis sellest loomingulisest poolest, mida need moereeded- ja pühapäevad mulle andsid. Ma tunnen sellest puudust. Võib olla see on ka üks põhjus, miks mind ka hetkel töö juures aina enam paelub turunduse pool.

Sitsidest ja satsidedest on möödas seitse aastat. Kõik see on justkui unustuse hõlma vajunud, asendunud minulikult must-valgete riietega ja siis ärkab see kõik jälle ellu. Palun vaadake seda Haapsalu pitsiga satsikleiti! Kas see ei ole iga lapse unistuste kleit? Ma kusjuures ei raatsiks seda vist Idale selgagi panna, paneks toaseinale kaunistuseks ja lihtsalt imetleks seda iga päev. Või need nunnud Elsa-keebid, et väikesed Elsad ei peaks käterätikutega ringi jooksma. See võrratu käsitöö ja südamega tehtava asja vaib. Pole ime, et mul seal pea kolm tundi läks ja meelestki läks eesmärk, miks ma sinna läksin. Selleks, et endale üks täpselt minu mõõtude järgi valmistatud tülliseelik tellida. Kas selline mündiroheline? Või beez? Aga see Elsa-sinine “Arktilise jää” satsiseelik? See oli seljas nii ilus! Inspiratsiooniks vaatan portfoliot. Ei soovita teil seda järgi teha või kui teete, siis ärge pärast mind süüdistage, et olete lummatud ja ei saa sealt enam välja. Ma ju ütlesin – muinasjutumaa!

Kas sõnadega saab üldse seda kleidimaagiat, mis seal olemas on, edasi anda? Ma arvan, et mitte. Saatsin Idale ka pilte, et saab endale Elsa keebi ja siis läheme koos seelikuid valima uuel esmaspäeval. Ida vastas, et “Äke!” (äge) ja helistas siis kohe, et öelda, kui kahju tal on, et Elsa seelikut ei olnud. Vastasin, et oli küll, aga ma unustasin pildistada. Näeb kui uuesti kohale läheme. Oh seda ootuselevust! Mul on hea meel, et me peame uuesti tagasi minema.

Nublu in da house

/ Eveliis / 2 Comments

#koostöö

Noh, arvasite, et meil on see nublu, kes käib sinuga kokku “nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu linn ja muulid, nagu püstolid ja kuulid, nagu Roosma ja Tuuli, nagu saksofon ja huulik? See nublu on meil muidugi ka jätkuvalt aktuaalne, aga meil on majas ka üks teine Nublu. Suitsu-ja vinguandur. Olles vägagi Eesti räpi austaja, on mul siiski hea meel, et meie majas on just see suitsuandur Nublu.

Selle koostööga on väga veider kokkusattumus, et meie suitsuandur vajas väljavahetamist ja poes (NB! Nublu andurit ei saa tegelikult poest osta!) palus Ida, et ma just Nublu valiksin ning täpselt kaks päeva hiljem kirjutas meile Nublu, et kas me ei oleks huvitatud nende suitsu-ja vinguandurist. Muidugi olime!

Miks on Nublu parem tavalisest, ehitus- või söögipoes müüdavast lokaalsest suitsu- või vinguandurist? Vastus on lihtne – Nublu on kaks ühes – nutikas suitsu- ja vinguandur, mis kutsub abi ka siis kohale, kui sa ise anduri häiret kuulmas ei ole. Kui tavaline suitsuandur teeb ohu korral lihtsalt valju häält, lootuses, et keegi seda kuuleb, siis Nublu andur teeb lisaks valjule häälele veel midagi väga olulist – kutsub ise abi. Nagu te teate, elame me täitsa eraldatult, metsas, naabrid on sellises kauguses, et ega nad ei kuuleks kui meil mingi siin Ussipesas mingi häda oleks. Just viimasel ajal on mind see ärevaks teinud kolmel põhjusel.

  1. Ida on jõudnud vanusesse, kus talle meeldib katsetada ja süüa teha. Ma ei keela seda. Aga ma tean, et ta on samasugune udupea nagu mina. Kui mul on õnnestunud kordi ja kordi toit pliidile jätta, siis mida ma veel Idast tahan. Paneb panni koos makaronidega pliidile ja läheb õue, unustab end TikToki või joonistama. Meil on siin ühe korra juba juhtunud, et popcorn läks kärssama. Õnneks olin ma kodus. Aga kui ei oleks olnud? Ida läheb septembris kooli ja nii oleme me teda vaikselt harjutanud ka üksinda kodus olema. Mu süda on rahul kui ma tean, et Nublu ta tegemistel nö silma peal hoiab ning mind teavitab kohe kui midagi on valesti ning reageerib ja vajadusel saadab abi. Nublu on ühenduses G4Siga ja tule- või vinguohu korral saab G4Si juhtimiskeskusele teate, kes omakorda võtab kohe ühendust kliendiga. Vajadusel (kui klient soovib või kui klienti ega tema kontaktisikut ei saada 3 minuti jooksul kätte) saadetaks olukorda kontrollima G4Si patrull (rakendub eraldi tasu) või vabatahtlikud päästjad. Häire saab ka salasõna abil tühistada (issand, ma hetkel ei mäleta, mis ma salasõnaks panin. Ma pean selle meelde tuletama ja Marekile edasi ütlema, tema on meie pere aju, kes mäletab kõik koodid ja salasõnad ja leiab kadunud asjad üles. Ja kui ta on kontaktisik, siis ta peab seda teadma, muidu ta ei saa vajadusel häiret tühistada).

2. “Beebikoer” Dexter (jah, ma kutsun teda ikka beebikoeraks, sest suurusest hoolimata on ta ju veel natuke beebi). Te olete ilmselt arusaanud, et ta oskab vägagi üleannetu olla ja kuigi see on armas, siis kohati teeb see mind murelikuks. Näiteks üks päev unustasin ma keedetud munad potiga pliidi peale. Kui me õhtul koju tulime, oli pott peaaegu õige koha peal, aga munad seest söödud. Mis sa ikka teed kui tuleb isu peale ja toit on ahvatlevalt pliidile unustatud:) Seekord läks hästi, aga peale seda vahejuhtumit on mul ikka alati pisike hirm, et mis siis saab kui ma jälle unustan (sest udupea nagu te aru saite) ja Dexter ei käi toiduvargil nii viisakalt, vaid kogemata paneb pliidi tööle. Mis siis saab? Suitsuandur võib ju olla, aga mis kasu sellest oleks meile ja Dexterile, ta ei saa ju endast märku anda. Nüüd teeb Nublu seda tema eest.

3. Me tegeleme väikestviisi kodumajutusega, aga kuna kõik ei ole veel valmis ja välja ehitatud, siis kasutavad külalised meie kööki. On juhtunud, et nad on samasugused udupead nagu Ida ja mina. Alles hiljuti pani üks külaline pannile liha praadima ja läks vaatama üle maja lendavaid sõjaväelennukeid ning unustas liha pannile. Õnneks olime me jällegi kodus ja nägime, et köök oli suitsu täis ning saime reageerida enne kui hilja oli. Kuid jällegi. Mis oleks saanud siis kui meid poleks kodus olnud? Külalise peale ma ei ole pahane, sest ma täiega mõistan, kuidas üks tegevus ajab hajevile, siis tuleb “beebikoer” tähelepanu nõudma või lihtsalt haarab midagi pilgu nii, et läheb meelest, et söögitegemine on pooleli. Nüüd on ka sellel murel lahendus olemas.

Ahh neljas põhjus ka. Vingugaasi kardan ma lapsest saati. Mul ei ole sellega õnneks küll kogemusi, kuid mul on lapsepõlvest pähe salvestunud hirm selle ees. Alati kui vanaema ahjusiibri kinni pani, ütles ta, et peaasi, et liiga vara ei pannud, muidu tuleb ving sisse. Ma olen alateadlikult alati ahjude ja vingugaasi ees hirmu tundnud. Nüüd saan ka mina rahulikult magada kui ahju köetakse.

Nublu tellimine on imelihtne. Sisesta vaid andmed, allkirjasta leping ning kõik mis vaja, jõuab juba varsti Sinu lähimasse pakiautomaati. Paigaldamine on sama lihtne, nagu tavalisel suitsuanduril ning seadistamine käib vaid nupulevajutusega. Vaata videojuhendit

Lisainfot leiad ja Nublu saad tellida lehelt www.nublu.ee.

Loe Nublu klientide ja elupääste lugusid blogist https://www.g4s.ee/blogi-teenused/nublu-lood Facebook: https://www.facebook.com/NUBLUsuitsuandur

Instagram: @nubluandur # nubluandur

Viljakas mittemidagitegemine

/ Eveliis / Leave a comment

Koostööpostitus

Kuidas veeta ülemaailmset maa-päeva? Ikka looduses. Kui Ida oli magama jäänud ja Dextergi rahunenud, istusin ma meie telgis küünlvalguses, kuulasin kaminas praksuvat tuld ning õuest tulevaid looduse hääli ning mõistsin korraga Fred Jüssit veelgi rohkem. “Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.”

Me molutasime niisama. Puhkasime. Võib olla ma sellepärast olingi juba kell viis ärkvel, sest ma olin saanud piisavalt molutada? Olla iseenda ja oma mõtetega? Niisama ja mõnusasti.

Uus Napsie “Loodus” nimeline voodipesu sobis looduse rüppe imehästi. See on valmistatud EcoVero kiududest, millel on palju väiksem keskkonnamõju, jättes vee ja õhu puhtamaks. Kiud on valmistatud looduslikust ja taastuvast puidust ning tselluloosist, mis on saadud säästvalt majandatud metsade sertifitseeritud ja kontrollitud allikatest. Vähe sellest, et tootmiseks on vaja 50% vähem vett, vesi puhastatakse ka pärast kasutamist enne selle loodusesse tagasi viimist. Kuni 50% madalamate õhku paisatavate CO2 heitkogustega aitame võidelda kliimamuutustega. 100% keskkonnasõbralikud EcoVero kiud uues voodipesus vastavad seega kõrgetele keskkonnastandarditele kogu nende elutsükli jooksul, alates tooraine kaevandamisest ja tootmisest kuni lõpuni välja. EcoVero kangas laguneb looduses 3 kuuga, samas kui muudel kangastel kulub selleks sadu aastaid.

Voodipesul on on maalähedastele rohelistele ja hallidele toonidele trükitud lehe- ja taimemotiivid. Seega seob see visuaalselt ka une ja heaolu loodusega ning loob sinu magamistoas rahustava ilme ja tunde. Kutsu loodus oma koju ja voodisse, andes samas ka loodusele tagasi!

Suunamudija (pseudo)probleemi minutid

/ Eveliis / Leave a comment

Järgnevad suunamudija pseudoprobleemi minutid. Mõtlesin mina ka popp olla ja liituda Promoty platvormiga. Üks sõbranna näitas mulle, et sinna oli üles pandud kampaania, mis mulle sobiks ja nii ta läks. Etteruttavalt ütlen, et see pole kampaania, millest nüüd juttu tuleb. Kampaania, mis mind pani Promotyga liituma, oligi mulle sobiv, mind valiti sinna ja selle kampaania esindajaga suhtlus on olnud professionaalne, meeldiv ning väga selgesti paika pandud nii ajaliselt kui ka eesmärgiliselt. Samuti on paigas postituse tasu. Selles postituses tuleb juttu teisest äärmusest.

Kes ei tea, siis taustaks ütlen, et Promoty on selline sisuloojate ja turundajate kanal, kus sisulooja saab kandideerida erinevatesse kampaaniatesse. Ütlen ausalt, et ma kandideerin vähestesse, vaid nendesse kampaaniatesse, kus mul tundub, et see sobib minu stiili ja mõttemaailmaga, sest ma leian, et vaid nii saab luua sisu, millest mõlemad osapooled kasu saavad. Vastasel juhul on see sisu/reklaam/koostöö vaid müra, mis niikuinii ei mõju usaldusväärselt ega täida eesmärki. Väikeste viperustega, aga siiani on see platvorm täitsa toiminud. Mõnedesse kampaaniatesse on mind kaastatud, mõnedelt olen saanud eitavad vastused. See viimane on täiesti arusaadav ja normaalne. Minu ideed ei pruugi kattuda turundaja ideedega, samuti ei pruugi sobida minu platvorm või persoon. Loomulik osa protsessist.

Nüüd aga jõuame selle pseudoprobleemini. Umbes kuu aega tagasi kandideerisin ma Magnetic Latvia kampaaniasse, mille eesmärk oli mõelda välja idee, kuidas turundada Lätit ajal kui ei saa reisida. Kirjutasin oma idee ning sain vastuse, et olen sinna kampaaniasse valitud. Kinnitati mu idee ja postituste hind. Tegin valmis mõned postituste mustandid ja panin need need platvormile üles kinnitamiseks. Möödusid päevad ja lausa nädalad, aga ma ei saanud mingit vastust. Kirjutasin platvormi chatis turundjale, et kas neil on olnud võimalus vaadata, kas mõni neist postitustest sobib. Ikka ei tulnud vastust. Vahepeal tegin veel mõned mustandid ja küsisin uuesti, kas sobivad. Aeg tiksus tähtajani. Püüdsin ühendust saada läbi Promoty, kes lubas nendega ühendust võtta. Ikka ei midagi. Minu mõte oma ideed varakult postitada oli just selles, et kui need postitused ei sobi, siis mul on aega pakkuda välja mõni uus idee. Vaikus. Keegi ei olnud näinud mu vestlust ega ka postitusi. Eile kui tähtaeg oli kukkunud, kirjutasin uuesti Promotysse ja ka Magnetic Latviale, kes ütles küll, et kampaania korraldaja on Latvia.Travel, kuid lubasid vaadata, miks ma ei ole jätkuvalt vastust saanud.

Lõpuks tuli chat´i vastus – kahjuks me seekord sind ei valinud, võib olla kunagi hiljem. Vastasin, et olen pettunud, sest tegin töö ära, ja mitte omaalgatuslikult, vaid peale seda kui minu idee ja hind oli kinnitatud. Kirjutasin ka Promotyle sellest, et nii ju ei saa, et olen kulutanud aega, aga lihtsalt ei saa ühtegi vastust ja siis lõpuks saan vastuse, et tead, kahju küll… Kirjutasin ka Promotyle, et kuidas selline asi juhtuda sai, et olen äärmiselt pettunud.

Promoty vastus oli lihtne: «Hei! Meil on tõesti väga kahju, et sind kampaaniasse ei valitud ja veel peale seda, kui suure töö ära tegid. Küll aga mõistame ka turundajat – me ei saa neid kahjuks pilte kinnitama kohustuda Sisuloojate T&C-s on samuti kirjas, et tuleb arvestada sellise variandiga, et turundaja ei pruugi pilte kinnitada – õnneks selliseid kampaaniaid on väga vähe, aga kahjuks jah juhtus selline olukord praegu antud kampaanias. Kui saame sulle kuidagi veel abiks olla või on sul mõtteid, mida sooviksid meiega jagada, anna julgelt märku! ”

Minu jaoks ei ole ju asi selles, et ei valitud. See kui ei valita, on okei. See kui soovitakse muudatusi, on okei. See on loomulik osa koostööprotsessist. Minu jaoks on probleem selles, et valiti, kinnitati ja siis kaoti nagu vits vette. Ei mingit dialoogi, ei mingit tagasisidet, ei midagi. See on minu jaoks vale ja pettumust valmistav. Seega mul on turundajatele palve – kui tahate minuga koostööd teha, siis kirjutage mulle otse estonianwithabackpack@gmail.com.

Siis ma tean, et saan olla dialoogis, ma saan välja pakkuda ideed, ma saan arutada, kas need ideed sobivad, teha muudatusi, saata tekstid või fotod ülevaatamiseks. Ma saan olla kindel, et mõlemad osapooled saavad koostöö, mida oodatakse. Ma saan kindel olla, et kui ma pakun välja hinna ja idee ning see kinnitatakse, siis ma saadan välja arve, see tasutakse ja mina teen oma töö.

Ma ei ole elukutseline suunamudija, aga ma kulutan aega, et teostada välja pakutud idee nii hästi kui ma oskan. Mul ei ole kunagi probleemi oma postituse sõnastust või teostust muuta, aga minu aeg on samuti väärtuslik ja kui dialoogi asemel on monoloog, mis lõppeb sellega, et tunnen, et olen lihtsalt tühja aega kulutanud, siis mul on õigus olla pettunud ja pigem teha koostöid, mille päring potsatab mulle otse meilboksi. Neid ei pruugi olla palju, aga minu eesmärk ei olegi võimalikult palju koostöid. Ma tahan pakkuda sisu (issand kui tobe väljend tegelikult), mis mõjub ausa ja usaldusväärsena.

Kasutan siinkohal ka võimalust tänada oma koostööpartnereid, kes austavad ka minu aega ning suhtlevad minuga nii nagu koostööpartneriga peaks, mitte kui «suvalise suunamudijaga». Olen teile väga tänulik. Juba ka selle pärast, et te annate alati teada, millised on teie ootused ning juhiseid kui midagi on vaja muuta või parandada, ent ei tagane kokkulepetest. Aitäh teile!

Küpsisega kuradikese eemaldamine vol 2

/ Eveliis / Leave a comment

Koostööpostitus

Nagu te ehk mäletate võtsin ma eelmisel aastal lõpuks oma julguse kokku ja läksin Medemisse teismelise lollusena tehtud “pekingi kana” tätoveeringut eemaldama. Ütlen juba praegu ette ära, et parim otsus ever. Jah, tõsi, et ma ise seda ei näe ja väga tihti läheb mul üldse meelest, et see seal on, aga spaas või rannas või kasvõi suvel kodus päevitusriietega ringi joostes tuletab keegi ikka meelde, et oi, sul ka tätoveering ja siis ma iga kord mõtlen, et pagan noh, ma ei taha seda tätoveeringut ju. Aga hirm eemaldamise ees on olnud ikkagi piisavalt suur. Esimesest protseduurist ja sellest, kas oli valus, saate lugeda siit.

Jaanuari alguses käisin ma teist korda protseduuril (kokku läheb minu tätoveeringuga vaja ilmselt kolme korda) ja minu suureks üllatuseks (lisaks sellele, et veel vähem oli valus ja protseduur sai läbi enne kui ma arugi sain!) oli tätokas ikka juba märgatavalt tuhmunud ka peale esimest korda. Ma ju ise seda peeglist ei vaata ja selja taha ei näe, nii et selline tulemus oli ikka väga wow-efektiga. Ma ei jõua kolmandat korda ära oodata!

Kui tahate protseduurist täpsemalt aimu saada, siis sellest “Hooaja” saatest võite täpsemalt ise vaadata: https://kanal2.postimees.ee/video/lonelyPlayer?videoid=233250

Kes ma olen & kust ma tulen

/ Eveliis / 10 Comments

Koostööpostitus

Juba paar aastat tagasi kui üks tuttav selle geenitestidest rääkis, tekkis mul vastupandamatu soov enda geene ka uurida, aga nii nagu minuga aegaajalt juhtub, siis ma muudkui mõtlesin, et homme, aga nagu näha sai “homsest” ülejärgmine aasta enne kui ma tegudeni jõudsin. Nagu oleks hullult suur ettevõtmine ja nõuaks metsikult aega. Tegelikkus on see, et testi tegemiseks ei pea kuhugi minema, vaid testi saab teha mugavalt kodust lahkumata. Geeniproovi võtmiseks vajalikud tarvikud saadetakse postiga otse kodusele aadressile või pakiautomaati.

Umbes kuu aega tagasi sai minu “homme” läbi. Testi tegemiseks vajalik DNA postiga saadetud ja jäin vastust ootama. Kui ma nüüd päääris aus olen, siis ega ma ei osanudki oodata, mida ma teada saan. Peale selle, et suure tõenäosusega saan ma teada, et olen ülekaaluline ja pean tervislikumaks muutuma, aga põnevus püsis. Ma lihtsalt olin testide kohta nii palju positiivset tagasisidet kuulnud, et tahtsin nüüd ise selles veenduda. Oma tulemused sain ma kätte eile, aga mingil põhjusel ei saanud ma meili telefonis avada ja nii pidin ma ootama, kuni lõpuks koju arvutisse sain. Avasin oma geenitesti vastused ja saate aru, ma jäin lugema nagu mingit põnevat raamatut. Iseenda kohta. Hahhaa, kui see pole edevus, siis mis on.

Okei, nali naljaks. Mida ma siis teda sain?

Kõigepealt Figuragen Weight geenitesti vastused, mis aitavad hinnata kaalutõusu ja rasvumise riske, leida geneetiliselt sobiva toitumisviisi ehk sobiva valkude, rasvade ja süsivesikute
osakaalu menüüs, teada saada ainevahetuse eripärad, hinnata treeningu vajadust ja mõju kehakaalule.

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Umami maitse mitte-tajuja

Inimesed tajuvad nelja põhilist maitset: magus, hapu, soolane ja kibe, kuid on ka viies maitse umami.
Maitseretseptorid, mis nende maitsete taju eest vastutavad, võivad indiviidi8 oluliselt erineda. Umami maitse
retseptorit ak8veerib glutamaat. Süntee8list umamit kasutatakse laialdaselt Aasia köögis ja
valmistoitudes. Looduslikult leidub glutamaa8 lihas, kalas, seentes ja köögiviljades nagu spinat, seller, küpsed
toma8d, Hiina kapsas, aga ka rohelises tees ja fermenteeritud toitudes nagu juust ja sojakaste. Umami
tugevdab teatud maitsete intensiivsust ja suudab peita või parandada ka mõne toidu maitsevigu.

Genee2lise profiili järgi on sul madalam umami-tundlikkus, mis tähendab, et vajad selle maitse tajumiseks suurema glutamaadisisaldusega toite. Uuringud on näidanud, et madala umami-tundlikkusega inimesed võivad eelistada vähem liha ja neil võib üldiselt olla väiksem isu. Tervise seisukohalt on oluline veenduda, et
sööksid piisavalt kvaliteetset, vitamiinide ja mineraalainete rikast toitu.

2. Suur ülekaalulisuse risk, keskmine vööümbermõõdu suurenemise risk ja suur risk kehakaalu jojo-efektiks.

Sinu kehamassiindeks näitab, et oled ülekaaluline, aga mitte rasvunud. Sinu eesmärk peaks olema kaalu ja keharasva lisandumise vältmine. Genee2lise riski olemasolu ei tähenda, et oled ülekaaluliseks määratud, sest ala2 on olemas võimalusi kehakaalu langetamiseks. Kehakaalu alandamine võib aga Sinu jaoks olla raskem kui ilma genee2lise riskita inimestele. Sul puudub genee2line eelsoodumus rasva kogunemiseks kõhupiirkonda, kuid Sinu vööümbermõõt ning vöö- ja puusaümbermõõdu suhe pole kumbki tervislikus
vahemikus.

Testi lõpus olid minu vastustel põhinevad soovitused dieediks ja trenniks.

Järgmiseks Figuragen Health geenitest, mis nagu nimi ütleb aitab välja selgitada mitmete terviseprobleemide tekkeriske.

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Kofeiinil on suur mõju mu unele. Veel kaks kuud tagasi jõin ma päevas umbes viis tassi kohvi kuigi ma seda absoluutselt ei vajanud (nii nagu ka esimese testi vastused ütlesid), aga ikka jõin. Tänaseks joon ma kohvi vaid hommikul ja seegi on pigem piim kohviga kui vastupidi. Kui meil kohvimasinat ei olnud ja ma üksi kodus olin, siis ma näiteks võisin päevi ilma kohvita olla, sest ma ei viitsinud kohvi teha, Marek alati imestas, kuidas see võimalik on. Selgub, et ma tegelikult ei vaja kohvi, polnudki laiskus, vaid geenid;)

Sinu genee)lise profiili järgi on kofeiini ergastav mõju sulle suurem ning tavaline mõõdukas kohvi tarbimine võib mõjutada Sinu une kvalitee). See tähendab, et kofeiini tarbimine võib põhjustada sagedasemat ärkamist öö jooksul ja vähendada une efek)ivsust. Lisaks mõjutab magamatus Sinu tähelepanuvõimet rohkem kui
teiste geenivariatsioonidega inimestel. Sinu genee)line profiil on seotud kofeiini aeglasema ainevahetusega. Sinu keha vajab kofeiini töötlemiseks rohkem aega, mistõ7u kofeiin püsib Sinu organismis
kauem ja ka kofeiini stimuleeriv toime on Sinu jaoks pikema-ajalisem. See tähendab ka seda, et tõenäoliselt vajad ja talud väiksemat kofeiini kogust.

2. Minu geneetiline profiil on seotud (vist pea kõikide olemasolevate) vitamiini puuduse suurenenud riskiga. A, B6, B9, D – vitamiin, raud, seleen, magneesium… Jah, Marek, sa teed õigesti, et mind hommikuti D-vitamiinidega taga ajad. Võid sinna julgelt juurde lisada kalamaksaõli ja kõik muud olemasolevad vitamiinid. Kaltsium ja luutihedus olid vist suht vähesed, mis selles loetelus korras olid.

Sinu genee)line profiil on seotud D-vitamiini puuduse suurenenud riskiga. Sul on soovitatav D-vitamiini taset veres kontrollida. Hea tervise tagamiseks peab see tase olema 30-40 ng/ml. Ilmselt on Sul vaja D-vitamiini toidulisandina juurde tarbida.

3. Hüpertensiooni suurenenud risk ja suur soolatundlikus. Oleks vist aastaid (mitte vaid paar) tagasi juba pidanud oma geene ja tervist uurima, siis võib olla ei oleks ma kilode kaupa soola endale sisse ajanud ja ei sööks praegu vererõhu rohtusid. Stressi olen ma viimase aasta jooksul kordades vähendanud. Teadlikult. Soola ja vererõhuga hakkasin tegelema paar kuud tagasi.

Sinu geenid on seotud soolatundlikkusega. See tähendab, et sul on genee)lineeelsoodumus kõrgenenud vererõhu tekkimiseks liigsel soola tarbimisel. Sul esineb mitmeid geenivariatsioone, mis on seotud suurenenud riskiga kõrge vererõhu tekkeks. Oluline on järgida tervislikku eluviisi: loobuda suitsetamisest,
ülekaalulisuse korral alandada kaalu, piisavalt liikuda, toituda tervislikult ja vähendada stressi.

Lõpetuseks Figuragen Sport geenitesti vastused, mis aitavad leida sobivamad treeningud, hinnata vigastuste tekkeriske ja taastumisvõimet ning psühholoogilisi eeldusi spordiga tegelemiseks. 

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Geneetiliselt mittesportlik. Ma olen küll noorena spordiga tegelenud, kuid silmapaistvate tulemuste puudumisel ma väga agaralt sellega tegelenud ei ole. Testi vastuste järgi võiks mulle vist kõige paremini sobida jõutreening. OMG.

Sinu geeniprofiil on seotud keskmise vastupidavuse tasemega. Sinu keha reageerib aeroobsele treeningule keskmisel määral. See tähendab, et eeldused vastupidavusaladega tegelemiseks on head, kuid mi6e nii head, kui mõne eri8 heade eeldustega inimese puhul. Tõenäoliselt on sulle omane veidi suurem rasvaprotsent ning selle vähendamine on keerulisem kui nendel inimestel, kellel on soodumus suuremale keha rasvavabale massile, kuid kindlasti ei ole see võimatu. Jõutreeningu tulemusel on Sul lihaskasv suurem ja kiirem kui paljudel teistel. Enamik spordialasid on sulle sobilikud, sealhulgas ka näiteks kulturism ja fitness, eriti kui järgida sobivat toitumiskava.

2. Stressiga toimetulekult muretseja. Ja ma ise olen arvanud, et mul on hea stressitaluvus.

Sinu geeniprofiil on seotud väiksema valulävega ning oled erinevate stressorite suhtes tundlikum. Stressisituatsioonides Sinu võimekus langeb, kuid Sul on jällegiparem kognitiivne võimekus pingevabas keskkonnas.

Testi lõpetuseks olid soovitused mulle sobivatest spordialadest, energiakulust, kehatüübist, praktilised soovitused keha kompositsiooni muutmiseks jne.

Palju õnne! Sul on väga hea geeniprofiil, mis soodustab keha kompos8tsiooni muutmist. Sinu kehamassiindeks aga näitab ülekaalulisust ning eesmärgiks on kehakaalu langetamine. Oluline on mõista, et kehamassiindeks ei mõõda otseselt keha rasvaprotsen8. Suurema lihasmassiga inimesed (näiteks sportlased) võivad sageli langeda ülekaalulisuse kategooriasse, kuigi tegelikult ei ole neil liigset keharasva.

Ma tõin siin testi vastusest välja vaid killukese, sest ilmselgelt ei ole teil huvitav seda lugeda, minu endal aga oi oi kui huvitav ja kohati ka valus, ma tõin need näited siia, et saaksite aimu, mida geenitesti vastused räägivad. Ja nad räägivad palju, väga palju! Ehk siis ma siiralt soovitan teil ka need testid teha. Nagu öeldud mul endal oleks väga hea meel kui ma oleksin neid teste tunduvalt varem teinud, aga samas parem hilja kui mitte kunagi. Veel paar aastat tagasi ei oleks ma uskunud, et ma oma tervisele hakkan niimoodu rõhku panema ja jälgima, mida ma teen, mida ma söön, millised on mu soodumused ja kuidas ära hoida 40+ mammistumist.

Võib olla te ütlete, et testid on kallid. Sellele on mul vaid üks vastus – kallis on see, mis on ümber kaela ja tervisele hinda külge panna ei saa. Klišee? Võimalik. Kuid tõsi. Kniks ja kraaps, geenitestid.ee, mul on esimest korda elus silme ees konkreetsed uusaastalubadused.

NB! Kood EVELIIS15 annab 15% soodustust hinnas.

Nüüd ma nimetan end küll suunamudijaks!

/ Eveliis / 3 Comments

#koostöö

Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.

Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”

Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.

Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.

Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!

Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.

Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.

Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.

Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.

Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.

“Ma olen sama vana kui tema, aga selline tädi küll välja ei näe.”

/ Eveliis / 6 Comments

#koostööpostitus

Iga jumala kord kui ma julgen öelda, et peeglist vaadates ei näe ma 40-aastast, pean ma ühest või teisest kohast lugema neid samu kommentaare, mida ma olen aastast aastasse enda kohta lugenud. Noh neid “tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada”, “Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe”, “Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.” .

Jube tüütu, seda enam, et ma võin selgitama jäädagi, et ma ei pea silmas seda, et näen 20aastane välja (ma ei ole pime eksju!), vaid seda, et ma ei näe peeglist täiskasvanud naist. Teate küll, sellist, kel kõik s..t together on. Vaatan mõnikord teisi omavanuseid ja nad tunduvad nii täiskasvanud, asjalikud ja siis olen mina. Nii et ma jätkuvalt ei näe peeglist 40-aastast. Aga. Ma olen neile ülaltoodud aastast aastasse korduvatele kommentaaridele siiski tänulik, sest ilma nendeta ei oleks ma aru saanud kui väsinud ma viis aastat tagasi tegelikult välja nägin. Ma ise ei näinud seda ja kui Marekilt olen hiljem küsinud, et miks ta mulle ei öelnud, et väsinud olin, siis ta vastab, et tema jaoks olen ikka ilus olnud (mhm, ta vahel ikka oskab päriskomplimente ka teha). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Ütle veel, et “õelates kägudest” kasu ei ole. Mõned uuemad jälgijad-lugejad on mult küsinud, et miks ma botuliinisüste tegema hakkasin. Mul on neile üks vastus. See pildivõrdlus. Ülemisel pildil olen ma 2015.aastal. Alumisel on suvaline rongiendel 2019.aastal (kuus kuud peale täitesüsti tegemist!). Ei tohiks enam küsimusi olla, eksju.

Geene ei süüdista, mu perekond on täis imeilusaid naisi. Neid geene kannan ma küll uhkusega edasi.

Minu puhul saab rääkida neljast faktorist: stress, probleemid, magamatus, depressioon. Need tegid oma töö ja (minu enda arvates) suht üle öö nägin ma tõesti oma vanusest kümme+ aastat vanem välja. Muidugi olen ma kindel, et päevitamine, solaarium ja suitsetamine (kohati on täitsa veider mõelda, et veel kaheksa aastat tagasi ma suitsetasin ja olin seda teinud oma 20.eluaastast või isegi varem) ei ole ka kasuks tulnud.

Ühesõnaga. Kõik see kombo kokku andis ülaltoodud tulemuse ning 2018.aastast olen ma käinud oma otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas ning peale silmalaugude korrigeerimist on see parim otsus, mis ma teinud olen. Ma jäängi seal käima ja Medemist kiitma, sest sealne teenindus, suhtumine ja loomulikult tulemused on (IGAL PROTSEDUURIL!) võrratud. Nad oskavad oma asja.

@estonianwithabackpack konto varastati ära, ma ei tea, kas saan selle tagasi. Kui tunnete mu IG elust puudust, siis – @hippie.hippie.milkshake on mu uus konto.

Koostöö Medemisega on mind nii palju muutnud. Esmalt loomulikult välimuses, kuid see on andnud mulle nii palju sisemist enesekindlust ja rahulolu juurde. Ma olen end küll alati üsna enesekindlana tundnud, kuid peale seda koostööd olen ma nagu uuesti sündinud (ahh, mis vahva klišee!). VÄGA enesekindel ja iseendaga rahul. Isegi 14+ kilo ülekaalu juures.