Mis värk nende tööpakkujate solvumistega on?

Kas teil on ka nii, et kui te tööd ei otsi, siis tuleb igasugu pakkumisi ja siis kui otsite, on selline tunne, et pole olemas ühtegi kohta, kuhu te sobiks, sest absoluutselt ühtegi pakkumist ei tule, isegi kutset vestlusele. Mul on täiega tihti nii. Lisaks veel on tihti nii, et kui siis pakkumisi tuleb, siis tuleb mitu korraga ja tee siis see õige valik, eksju.

Mäletate ju seda korda kui ma kuupäevad sassi ajasin, viimasesse vooru ei läinud ega vastanud ka telefonile, sest mu telefonil olid kõik teavitused “mute” peal ning mul polnud aimugi, et mind taga aeti. Pole siis ime, et nad 2.kohale jäänud inimese ehk “safe choice” nagu nad ütlesid, valisid. Ma oleks vist ka valinud. Lakkusin päris korralikult haavu, et nii loll olin, aga kuna mul oli samal ajal kaks pakkumist veel, siis sain suhteliselt kiiresti üle, et nii loll olin olnud. Täna tundub mulle, et pidi nii minema, aga noh ikka mõnikord mõtlen, et huvitav, kuidas ma oleks tolles rollis hakkama saanud.

Ja mäletate seda hiljutist pakkumist, kus potentsiaalne tööandja mu peale solvus, sest ma tõtt rääkisin. Et unustasin ära, et samal päeval oli mul üks kohtumine. Kui ta mind tunneks, siis ta oleks mõistnud, et see on nii minulik. Kui kalendris meeldetuletust ei ole, siis ma tõesti võin samale päevale neli erinevat asja organiseerida ja siis avastada, et oih… Sülitan kolm korda üle õla, aga vot tööalaseid kohtumisi ei ole ma veel suutnud ära unustada. Ai, kurat, valetan. Ühe lõunasöögi olen küll unustanud. Samas, mind on ka unustatud. Olen ekstra teise riiki kohale sõitnud ja avastanud, et kedagi ei ole. Ei olnud lihtsalt meeles. Ühe korra olen nagu tropp seisnud maja ees vihmas oma kataloogiga ning üritanud uksest ja aknast sisse saada, aga ei saanud. Mu meelest oleks viisakas olnud öelda, et kuule, ma otsustasin ümber, mitte ignoreerida, aga mida mina ka viisakusest tean.

Mõnda aega tagasi tuli mulle jälle üks huvitav pakkumine. Tuleb ju tunnistada, et on ikka egopai küll kui keegi ütleb, et vot vaatasime seda ja toda ning meile tundus, et me peaksime lähemalt rääkima. Meelitatult suhtled edasi ja flirdid mõttega ning siis ühel hetkel tunned, et teine pool vajub ära. Mis värk on? Saad vastuseks, et oih, me ei pannud tähele, et sulle vist su praegune töö meeldib, et me siis ei hakka rohkem pingutama. Eem.. mida? Tunnetad kuidagi järjekordset solvumist. No kas mina olen süüdi, et te oma kodutööd paremini ei teinud enne kui oma pakkumisega lehvitama tulite ning mu kõrvale praakisite, sest “tundub, et praegune töö meeldib”.

Mis värk nende solvumistega on?

Motivatsiooni- ja/või olmekriis

Ma pidin täna ärkama 3:30, mis loomulikult tähendas seda, et umbes 12 ajal läks mul uni ära ja ma vahtisin tund aega Ida toas lakke, kerisin peas igasugu mõtteid ja kui lõpuks magama jäin, nägin unes, et olin end mingitest tablettidest lukku tõmmanud ning emme pahadas minuga, et ma vähemalt pea ära peseks, et natukenegi viisakam välja näeksin. Nojah.

Kui ma siis seal öösel lakke vahtisin ja enda peale vihane olin, et ma ei maga, jõudsin ma mõelda, et kui selle nädala üle elan, siis see on juba saavutus omaette. Ma mõistan, et suurem osa inimestest naerab mu peale, aga mulle on see aja pealt igale poole jõudmine ja iga oma liigutuse planeerimine kuidagi nii kurnav olnud, et ma olen natuke nagu tühjaks pigistatud sidrun. Selline harjumatu rutiin ja olme. Kell 6:45 äratus, siis kiirustamine, et Ida 7:46 bussile jõuaks, sest kui ta ei jõua, siis ma satun ummikutesse ja ei jõua õiges ajaks tööle ja siis mul on süümekad kui pean varem ära minema, aga ma pean, sest ma ei taha, et Ida peale trenne küla vahel niisama jõlgub, nii kui nii ta jõlgub seal minu jaoks liiga palju, aga mul pole ka midagi teha, sest ma käin tööl. Kaks korda nädalas vean ma Idat Kaari Sillamaa kooli ning kuigi ma teen seda hea meelega, siis näiteks teisipäeviti kui ma edasi-tagasi sõidan 120 kilomeetrit ja koju alles poole üheksa ajal jõuame, olen ma väsinud. Ida on ka, aga tema lihtsalt ei ütle seda. Jumal tänatud, et ma neljapäeviti saan kodukontoris olla, sest muidu ma lihtsalt ei händliks ära seda toimetamist. Ma tean, tavaline argipäev, aga krt, ma ei ole ju väga palju niimoodi elanud, et kella pealt siia ja sinna. Pidin meile isegi päevaplaani tegema, sest ausalt, ei suuda meeles pidada, kus trennis Ida parasjagu on ja mis päeval ma pean talle midagi meelde tuletama.

Lisaks mu enda graafik. Täna ärgata 3:30, et jõuda Göteborgi kohtumisele, õhtul tagasi. Homme on mul emme ja õega teater kavas, väga hea tükk tundub olevat kirjelduse järgi, aga see algab kell seitse ja kestab neli tundi. Ma jõuan koju kell kaksteist. Okei, poleks midagi erilist, aga neljapäeval tahan ma olla Norras, et ehitusmessi külastada. See lennuk väljub 5:45, mis teeb äratuse ajaks 2:30-3:00 vahel. Ma selles mõttes ei kurda, selline reisimine on alati olnud osa minust ja mu tööst, mina ei ole üks nendest müügiinimestest, kes oskab telefoni teel midagi maha müüa, ma tahan inimestega näost näkku kohtuda, mul tekib nendega hoopis teine side, tavaliselt usalduslik. Koroona-aastad ja reisipiirangud on mulle keerulised olnud, nii mõnegi projekti lörri vedanud ja selles mõttes ma tõesti olen tänulik, et ma saan jälle inimestega päriselt kohtuda. See osa kõik meeldib mulle. Samas tunnen ma, et mul on tekkinud mingi motivatsioonikriis. Mida ma sellest saan, et olen magamata ja jooksen ühest riigist teise? Mida see annab mulle? Meile? Küll aga tean ma, mida see tähendab Idale. Näiteks kahte puudumist Kaari koolist, see ei ole väga mõistlik, sest neil on detsembris etendus ja laulud vajavad õppimist. Miks Marek siis ei vii ja too nendel päevadel? Te ju teate ise kui keeruline on meeste jaoks selline “see kell mine sinna, siis mine sinna, siis oota seal ja siis tee seda organiseerimine”? Täna peab Marek Dexteriga arstile minema, juba selle organiseerimine jooksutas ta errorisse. Maal elamise valud. Vahemaad on sellistes olukordades, kus on vaja edasii-tagasi sõita piisavalt pikad ja tüütud ning valel ajal tähendab ummikuid ja hilinemisi. Nii et Ida teatrikool jääb ära.

Et igav ei hakkaks, on Idal ka pühapäeval sünnipäev ja nagu laste puhul ikka tähendab see peo organiseerimist. Me oleme mitu aastat saanud pidu kodus teha, aga beebikoer Dexter on natuke liiga suur mõndade laste jaoks ning see tähendas koha otsimist. Mängutoad tahtsin ma välistada, sest mulle ei meeldi mängutoad, st ma võin seal vabalt teiste laste pidudel käia, aga oma üritusel tahaks lihtsalt juttu ajada täiskasvanutega. Mängutubades on see võimatu. Korraks käis meil peast läbi teha ööbimisega pidu, aga jooksime jälle ummikusse, et palju neid lapsi mahub ülesse korrusele ja jällegi…Dexter. Samuti kas Baymax, kes suurema osa ajast ikka on meie voodi all, elaks üle 15 lapse kisa. Küsisin siit ja sealt pakkumisi, üks koht isegi sobis, aga siis leidis Ida, et tema tahaks ikka nii, et kõik saaks voodis magada, mitte magamiskottides koos pörandal, kuid oleme nüüd ausad – kaheksa-aastase lapse peo eest ma ei maksa 300 eurot peoruumi eest, pluss ööbimine ja toit. Mu enda 40. juubel maksis sama palju. Lisame siia juurde ka veel sobiva kuupäeva otsimise. Pidin jälle tegema endale ülevaate, kus kellelgi parasjagu juba sünnipäev on. Ma ei liialda kui ütlen, et meil on Ida sõpradel sünnipäevad 22., 23., 24. ja 25.10. 23. 10 on neid lausa kaks. Ühe peab ta ära jätma, samuti 25.10 sünnipäeva, sest me saadame Ida Tartusse. Tal on vaheaeg, meil ei ole. Jah, küla noortekeskuses on tegevusi, aga teate, ma ei taha, et ta nagu kodutu kogu aeg kusagil jõlgub. Mida inimesed meist nii arvavad? Niigi peab ta 8-aastase kohta päris palju iseseisvalt tegutsema, sest meil lihtsalt ei ole aega. Ja see ei tähenda, et me ei tegeleks tema koolitükkide või kohustusliku kirjanduse lugemisega. Tegeleme ikka, aga ma pean silmas seda, et lihtsalt ei saa kogu aeg teda tuua-viia nagu tema tahaks/ühiskond võib olla eeldaks/ise süümekatest tunneme, et peaks. Hea on, et ma ühel päeval Paavlist halloweeni kostüümi talle just in case ostsin, sest loomulikult mahub reedesse ka kooli halloweenipidu. Ma jõuan neljapäeval kell 1 öösel koju ja lähen reedel tööle, millal ma seda kostüümi veel oleks ostnud… Kas ma seda mainisin, et Ida oli solvunud, et tema pidu 24. ei toimu? Et me kaklesime, sest mul oli nii kopp ees, et püüan kõikide muude asjade kõrval korraldada pidu, aga ikka midagi ei sobi? Ühesõnaga eile õhtul otsustasime siiski mängutoa kasuks, tegin valmis kutsed ja 29. see pidu ikkagi toimub. Marekil oli ilmselt õigus, et kas ma tõesti kogu selle kiirustamise keskel tahaksin endale veel ühe kohustuse kaela võtta, et öösel ka lapsi valvata. Tegelikult ei taha. Või noh, mul ei ole laste vastu midagi, aga ma olen niigi juba väsinud.

Ja siis ma mõtlen, et kõik vanemad jõuavad oma lastega kinos käia. Me pidime ka nädalavahetusel minema, aga ma lihtsalt valetasin Idale, et koroonapiirangud on. Ma tundsin, et tahan niisama omaaega ka, mitte kogu aeg olla pidevas lärmis ja actionist ümbritsetud. Et natukene oma süümekaid leevendada, siis mu loogika ja ajakalender ütleb, et pühapäeval enne/peale üht sünnipäeva pidu võiksime me ju kolmekesi veel kinno ka jõuda. Perega. Seda pereaega on vähe olnud. Kahe täiskasvanu omavahelisest ajast rääkimata. Aga võimalik, et me ei jõua, sest ma olen midagi kahe silma vahele jätnud. Ma ei imestaks.

Idale tahtsin ma sünnipäevaks seda lastekaamerat osta. Tundub selline lahe vidin, aga kuna Ida siin heitis ette, et me ei ole perega midagi teinud ja et tema ei ole lennukiga ammu käinud kusagil, siis hakkasin nüüd nö vabal hetkel hoopis lennupileteid vaatama. Mingi hetk oli jube palju hea hinnaga pileteid, võiks ju küll väikese city break’i teha. Berliini näiteks.

Seda ma tean, et olen ühele või teisele sõbrale lubanud, et aitan neid ühe või teise asjaga, kuid olen lihtsalt unustanud. Isegi ehk mitte unustanud, vaid mitte leidnud aega. Ma tunnen end nagu orav rattas, kes jookseb selles rattas, aga ilma motivatsiooni ja mõtteta, lihtsalt sellepärast, et nii peab. Isegi blogida ei viitsi, kuigi see on mu ainus hobi. Tekib jälle see tunne, et milleks? Mul oli kunagi ammu kokkulepe ühe veebiajakirjaga, et nad võivad mu blogist lugusid võtta enda tarbeks, selle keelasin ka ära, sest tundsin, et mulle ei anna see midagi. Tagant järgi kahetsen isegi seda lugu. Tundus küll, et noh hea mõte, et anda teistele lootust, et alati ei pea rasketel aegadel püssi nurka viskama, aga nüüd mõtlen, et milleks. Mis mul teistest? Kas teistel on midagi minust? Nagu aru saite, siis blogima tulin ma ka kell kuus hommikul vaid selleks, et viriseda ja vinguda. Aga kusagil pean ma end välja elama.

Niikuinii ma kodus olen kuri ja väsinud. Las ma siis olen natuke siin blogis ka kuri ja väsinud ja motivatsiooni ning sihita. Võib olla siis olen kodus natukene paremas tujus homme. Nii palju kui ma kodus olen. Hommikul tööle, siis teatrisse, magama ja uuesti lennujaama. Tai pohh kui see magamatus ära ei tasu. Siis ma küll annan alla.

Over and out. Sain end välja elada, aitäh, et ära kuulasite.

Egopai ja valetamine

Mul on üks endine tööandja, kellega mul oleks justkui lörriläinud armusuhe (seda ütlen ma siis ikka naljaga eks!), sest ikka tuletab ta end aegajalt mulle meelde, ütleb, et tegin head tööd ja tema tegi valesti, kuigi seal tööl olles kuulsin täiesti vastupidist, nii et nii see “armusuhe” läbi saigi. Kui töösuhe läbi sai, siis nats ikka lakkusin haavu, sest töö ise meeldis mulle väga, aga see vaimne ahistamine hakkas ajudele. Tänaseks on haavad lakutud, kuid samas ju pean tunnistama, et paitab ikka küll ego kui keegi ütleb, et krt tegin vea, sest sa tegid head tööd. Vahepeal on sellist egoboosti vaja.

Mõnda aega tagasi tuli mulle postkasti üks tööpakkumine, st kutse vestlusele. Sel samal egoboosti põhjusel mõtlesin ma, et aga miks mitte kuulata, mida siis pakutakse. Seda enam, et esimene vestlus toimus netis ja pakkumine ise oli üsna ahvatlev. Mitte et ma oleksin üldse mõelnud töökoha vahetusele, aga teate ju küll inimest – mõnikord see dollarimärk hakkab ikka silme ees jooksma ning paneb mõtlema. See dollarimärk oli ahvatlev. Pidasin selle esimese vestluse ära. Jutuajamine läks väga hästi, kohe nii hästi, et jäin mõtlema, et aga mis siis saab kui ma nüüd peaksingi otsustama.

Olin nõus, et lähen nendega ka füüsiliselt kohtuma. Minulikult ei olnud mul aga meeles, et mul on samal päeval koolitus, see tuli mulle meelde eelmise päeva hilisõhtul. Nii kirjutasin ma hommikul kohe väga viisakalt, et teate, kahjuks unustasin ära koolituse ja ei saa tulla ning kuna sõidan ka ära, siis järgmised päevad sel nädalal ei sobi. Ei hakanud ka kaugemat kuupäeva pakkuma, sest sain aru, et neil on töötaja leidmisega kiire ning vaevalt ma ainus kandidaat olin, et las siis lähevad edasi teistega, et ehk ongi parem, et aeg ei sobinud.

Algas koolitus. Selle ajal ma kõnesid vastu võtta ei saanud, aga sain ka sms-i, et ma kohe tagasi helistaks, et midagi on vaja täpsustada. Kirjutasin vastu, et saan tagasi helistada paari tunni pärast. Seda ka tegin. Vabandasin, et tõesti selline tobe asi juhtus (mul on mingi värk nende kuupäevadega, sest mäletate ju toda korda kui ma päev hiljem tahtsin teise vooru minna ja seepärast ka valituks ei osutunud, kuigi mu esitlus, mille hiljem teha sain, oli parim. No hard feelings, ma oleks ka teise kandidaadi valinud) ja sain vastuseks: «Nii, ole nüüd hea, ütle ausalt, mis juhtus?»  Selgitasin uuesti, et tõesti unustasin, aga sain jätkuvalt vastuseks, et miks ma valetan ja midagi paremat välja ei mõtle, et nii kadus usaldus ja see on sellel ametikohal väga oluline.

Kolmandat korda ma enam ei viitsinud selgitada, et ma tõesti ajasin kuupäevad sassi. Ütlesin, et kui nii siis nii ja panin toru ära. Hiljem mõtlesin, et vaata kui huvitav, et kui räägid tõtt, saad pahandada. Oleks pidanud valetama. Veider värk?

Jäta endale meelde, ei ütle norrakale, et minu oma on parem kui sinu oma

Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.

Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.

Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.

Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.

Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.

Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.

Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.

Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.

25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.

Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.

Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!

Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D

Kirjutav blogi on väljasurev kunst/”kunst”?

Aegajalt jääb mulle siit ja sealt silma, et blogijad selle klassikalises mõttes on iganenud nähtus ja väljasurev kunst/”kunst”, sest keegi ei viitsi enam lugeda ja kõik otsivad meelelahutust teistelt platvormidelt. Eks ta nii on tõesti, et need, kes tahavad suunda mudida, on leidnud muud väljundid ja vaid dinosaurused ajavad oma asja pikki postitusi kirjutades ehk tõdesin endale eile, et minu “best before” on ilmselt ka möödas.

Kindlasti on mul grupp lojaalseid lugejaid ja nendest osad tuletavad mulle meelde, et kaua kallid lugejad peavad uut postitust ootama, kui ma ei ole pikalt kirjutanud, aga ma arvan, et nad on samasugused dinosaurused nagu mina. Loodan, et ma ei solvanud kedagi ja sorry kui seda tegin, see polnud üldse nii mõeldud. Näiteks eile sain ma üle saja aasta kokku oma sõbranna Klaudiaga, kes on 30 ja muuseas küsis ta, et kas 40aastaselt ka inimesed ikka seksivad. Oma vastuse jätan ma enda teada, aga samuti vabandas ta ette ja taha, et ega ma jumala eest ei solvunud. Ei, mina ei solvunud ja loodan, et teie ka mitte, et teid dinosaurusteks kutsun. Mul on väga hea meel, et minusugusel dinosaurusel on veel oma nö kari dinosauruseid, kes ei oota minult IG laive ja jumal hoidku, TikTok tantse.

Aga veel vestlusest Klaudiaga. Ta ei ole IG-s enam pikalt aktiivne olnud ja ilmselgelt ta minu eestikeelset blogi ei jälgi, seega tuli talt meie arutelu käigus küsimus, et kas ma enam ei tahagi influencer olla. Esiteks peame me oleme ausad, et influencer ei ole ma kunagi olnud. See et ma panen teid mõnda toodet tarbima enda järgi, on ainult armas, kuid influencer on minu mõistes ikka midagi muud. Ma ei ole ka kellegi esimene valik reklaamikanaliks, nii et mis influencer, eksju. Kõik matid ja kupud ja muu sarnane nodi noh. “Aga blogid ikka?” küsis ta. Muidugi vastasin ma jaatavalt, sest tol hetkel mõtlesin, et “omg, ma olen üle kahe aasta uuesti Norras ja külastan kliente ning mul on nii palju kirjutada”, kuid järgmisel hetkel mõtlesin ma, et hmmm, aga milleks seda kellelegi vaja on, mida annab inimestele teadmine, et ma ärkan kell kaks öösel, sõidan kolme päevaga ca 1000 kilomeetrit, jõuan koju öösel kell kümme, olen surmväsinud, aga nii õnnelik, et jälle “tilbake” olen. Heiheihei, te ei pea vastama, see oli selline “ise küsin ja ise vastan ja ikka kirjutan”-tüüpi küsimus, nii et päriselt vabandust. Ma ikka kirjutan. Kuid tulles tagasi algusesse ja teema püstituse juurde, siis kirjutan palju vähem, sest ka mina arvan, et blogid (kui need just ei ole juba mingist ajast megapopid või ei paku midagi uut ja huvitavat) surevad ajapikku välja ja dinosaurused kirjutavad vaid endale. Või kas surevad? Raamatud on ju jätkuvalt olemas ja popid?

Hea küll. On kuidas on, lihtsalt kohati on huvitav jälgida, kuidas asjad ümberringi muutuvad ja arenevad, aga ise oled selline…vanamoodne, noh. A lähme siis Norrasse? Järgmises postituses. Täna olen ma juba liiga väsinud. Veab teil. Ei tule mammutpikkust heietust.

300 kilomeetrit, kassipojad ja päikeseloojang

Mäletate ma kirjutasin oma hiljutisest tööreisist, kus üks klient mind üle lasi ja just sel hetkel kui ma olin tema linna ööbimise broneerinud kirjutas ta, et kle, anna andeks, ma ikka ei saa sinuga kohtuda? Jube närvi ajas ja oi, kus oleks veel rohkem närvi ajanud kui näiteks ööbimiskohaks oleks olnud too järgmise öö Göteborgi hotell, kus tuul tuppa puhus ja külmetava kunstniku tunne oli. Õnneks läks nii, et broneeritud ööbimiskohaks sai järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. Mitte et ma oleksin otseselt pärli otsinud, esimene eesmärk oli lihtsalt ööbimiskoht leida, aga kui mul sama hinnaga on valida, kas valgete linadega tavaline hotellituba või midagi teistsugust, siis te ju teate mind. Ma valin alati teistsuguse. Ja teistsugune see oli. Nagu kunagi kogemata avastatud Gjedsjø Gård Norras, kus ma hiljem mitmeid kordi veel ööbisin. Gits Gård Falkenbergis saab olema ka üks selline koht, kuhu ma tagasi tahan. Aga mitte vaid üheks ööks, vaid puhkuseks. Sest see on selline kõige ehtsam Bullerby puhkus, isegi sellest ühest ööst piisas, et ära armuda.

Meie ööbimiskohaks sai nunnu stuga, selline armsalt räsitud ja omanäoline. Esimene “tuba”, nö klaasmaja oli mõnus õhtuseks istumiseks ja päikeseloojangu nautimiseks, seal ma istusingi nii kaua kuni läks kottpimedaks ja enam ei näinud sõrmegi suhu pista. Peale 400+ kilomeetrit sõitu oli nii mõnus lihtsalt rahu ja vaikust nautida. Natuke meenutas Ussipesa.

Me olime optimistlikud ja plaanisime ka ujuma minna, aga basseini vesi oli ikkagi liiga külm. Samas ma kujutasin nii oma vaimusilmas ette, kuidas me järgmisel aastal sinna puhkuseks tagasi läheme, lebaskleme basseini ääres lamamistoolidel, naudime rahu ja vaikust ning eemalt kostvaid loodusehääli. See kõik lihtsalt karjub “idüll”!

Ujumise asemel läksime me jalutama. Ukerdasime seal põldude vahel ja mulle tulid meelde oma esimesed Rootsi reisid, ma arvan, et ma ei olnud Idast palju vanem kui esimest korda vanaonule külla läksime. Ma ei teagi miks see mulle meelde tuli. Võib olla see jalutuskäik meenutas noid õhtuseid jalutuskäike Öxelösundis. Põlde ei olnud, olid tillukesed tänavad, paadisadam ja päikeseloojang. Nüüd oli ka päikeseloojang. Imeline, imeline päikeseloojang. Minusugusele hingest romantikule puhas magustoit.

Hommikul pidime me vara ärkama, töö ootas. Jube kahju oli lahkuda. Vähemalt saime me kõige ehtsamat Skandinaavia hommikusööki nautida. Kas sa üldse oled Rootsis/Norras käinud, kui ei ole hommikusöögiks söönud näkileiba/Polarbröd kaviariga? Ma võiks seda kaviari süüa otse tuubist, kilode viisi. Nüüd tulid Norra argihommikud meelde. Idale lasteaeda kaasa matpakke, ikka kaviari ja juustuga võileibadega, ja tööle kiirustamine. Kohati tundus, et olemegi Norras, sest igal pool olid Rootsi lippude kõrval ka Norra lipud. Saime teada, et see tuli sellest, et naine oli rootslane, mees norrakas. “Selle pärast ma svorsk´i räägingi,” selgitas perenaine. Mulle see sobis. Ma ise räägin samasugust rootsi-norra (svenks + norsk = svorsk) segukeelt tänu tööle. Nii mõnusa koduse tunde tekitas see kõik.

Hommikukohvi lõpetasime tutikate kiisupoegadega mängides. Meelest läks see, et tobeda kliendi pärast tegin ma oma marsruudil kokku 300 kilomeetrise ringi. Sest kas saab olla tige või pettunud kui kassipoeg mängib su tennisepaelaga?

Uute kohtumisteni!

Ida-eurooplane

Võib-olla olete te juba aru saanud, et me oleme üle saja tuhande aasta Idaga koos Rootsis. Tegelikult on ilgelt tore, ma olen nii ammu tundnud puudust sellest, et saaks liikuma ja ka oma kliente lõpuks näost näha, see on alati olnud osa minu elust ja nüüd 2020 aasta algusest on see olnud ära lõigatud. Ma olen end justkui vangis (piltlikult ofc) tundnud. Samas pahandan ma alati natuke kui keegi arvab, et lähetused eriline lõbu, ei, see ei ole lõbureis kunagi – see on hullumeelne planeerimine ja kui tahad lisaks sellele ka natuke sihtkohta näha (mida ma alati tahan), siis lisandub sellele ka väsimus. Aga ma ei kurda. Üldiselt. Sest 99% klientidest on kõike seda väärt. Täna ma siiski tahan end natuke välja elada. Selle 1% peal. Sest, andke mulle andeks, mu ebaprofessionaalsus, aga tegu oli täis tropiga.

Kui sõita on kokku ca 1500 kilomeetrit kolme päevaga, siis üsna palju on vaja täpselt planeerida. Ma ei ole muidu kuigi täpne inimene, aga sellistes asjades meeldib mulle ajaliselt paika panna, kui kaua kuhugi sõit võtab, kaua kohtumine kesta võiks, lisada sinna ummikud ja valesti sõitmised ning muudatused ei ole väga teretulnud, need löövad ajakava sassi. Aga siis on kaalul üsna suur projekt. Klient ütleb, et kuule, ma olen tegelikult hoopis teises linnas, kuid oled jätkuvalt teretulnud. Muidugi muudad sa graafikut käigu pealt. Pakud välja sobiva aja. See ei sobi, see eest terve ülejäänud päev sobib. Pean tunnistama, et minu Rootsi geograafia tundmine ei ole edasijõudnu tasemel, kuid kiire guugeldamine ja väike arvutus paneb paika, et peaks sobima küll. Et aega kokku hoida, broneerin viimasel hetkel ööbimise tema linnas. Seda enam, et tegelikult olin ma sõidust väsinud juba ja see oli nö sobivas kohas poolel maal. Just see hetk kui ma olen broneeringu kinnitanud (no refund), vastab ta, et tead sry, aga midagi tuli ette ja üldse ei sobigi enam kohtuda. Vannun teda omaette maapõhja, ent ei jäta jonni. Kirjutan hilisõhtul, et nägin ta meili alles praegu ja kuna olen juba tema linnas, siis tulen hommikul ikkagi läbi (lisan veel väikese vale, et olen seal linnas terve päeva). Hommiku saabudes olen ma kontoriukse taga, alumisel korrusel vastuvõtus pole kedagi, uksel on vaid silt, et Covidi pärast võtke ühendust selle inimesega, kelle juurde tulite. Kui te arvate, et ta vastas telefonile, siis te eksite. Nii ma seal siis vihmas ja tuules nagu faking ida-eurooplane oma kataloogi ja “Kalevipoja” šokolaadiga seisingi. Ei saanud sisse uksest ei aknast. Ma olen pahane. Et tegin muudatuse ja olen nii põhimõtteliselt kaks tundi sõiduaega kaotanud, sest vaadake kaarti. Minu marsruut nägi ette Malmö – Göteborg ja sinna vahele jäävad kliendid, kuid tänu sellele, et tegu oli suuuuuure projektiga jäin ma poolele teele (Falkenbergi) ning vahet ei oleks olnud kumma linna ma oleks enne võtnud järgmiseks. Malmö või Göteborgi, ikka pidanuks ma topelt sõitma. Millest pole midagi, kui kohtumine poolel teel oleks toimunud. “Tutkit vanka,” oleks mu tädi Helju selle peale öelnud.

Öelge, et teid ei ajaks selline suhtumine vihale. Tõesti nagu minu aeg ei maksaks mitte midagi. Ma olin nii pettunud.

Ma oleks muidugi sada korda rohkem pettunud kui huupi valitud ööbimiskoht ei oleks eelmisel õhtul pakkunud megapositiivseid emotsioone. Järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. See tegi tuju heaks.

Igatahes 456 kilomeetrit hiljem, Malmös käidud nagu naksti, peaaegu peatusi tegemata (burgeritest ja friikatest on mul nüüd tõesti kõrini, aga Idaga reisides, kus ikkagi vaja aja peale liikuda, on Hess ja Mäk olnud kõige lihtsam vastupanutee, mhm, ei ole tervislik, jaajaaa), oleme me Göteborgis. Hotellini on jäänud 4,4 kilomeetrit. Ummikute tõttu liigume me seda vahemaad umbes 27 minutit. Oleks see siis veel kõik. Hotell on täpselt südalinnas, kus on lisaks ummikutele ratturid, sada kaheksakümend siia-sinna sõitvat trammiliini ja parkida tuleb eemal olevasse parkimismajja. Teeme hotelli ümber autiiru, sest selgub, et parkimismaja poole ei saa keerata. Eeldan, et teen midagi ise valesti ja teeme sama tiiru uuesti. Jõuame hotelli ette, paremale, parkimismaja juurde keerata ei saa (nüüdseks olen veendunud, et sinna ei saagi seda teed pidi, mida Waze pakub) ja läheme kolmandale katsele. Näen juba, et Waze juhendab mind sama teed tagasi. Kasutan google maps´i – ka see juhendab samasse kohta. Otsustan neid ninapidi vedada ja teen suurema tiiru. Parkimismajani jõudmiseks näitab nüüd aega 30 minutit. Kuna ma sama teed olin juba neli korda sõitnud, teades, et see ei vii kuhugi, keeran ma umbes esimese lähima parkimismaja poole. Pargin auto ära ja hakkame minema hotelli poole.

Aga kuidas parkimist alustada? Mina ei tea, paljud teised ka ei tea. Seisame seal nagu lollid ja saame kelleltki targemalt teada, et äpp on vaja tõmmata. Tõmban äpi, lisan kõik andmed ja saan teada, et f…ng error, ma ei saa oma autot parkima panna. Mul on kõigest nii kopp ees, et otsustan, et lähme kõigepealt hotellituppa. Luban Idale, et lähme külastame hotellis olevat väikest basseini ja siis ma lähen tegelen selle parkimisega edasi. Infotelefon, kuhu ma helistan, muidugi ei tööta enam, sest “tööpäev on läbi”, “helistage 830 ja 1600 vahel”. Mu vererõhk tõuseb. 8.30 pean ma juba teel olema ja kell neli püüdsin ma end sisse murda hotelli poolt soovitatud parkimismajja, mis ei ole töökorras hetkel!

Me läheme “spaasse”, mis on minubassein ja kaks sauna. Muidugi ei saa me sisse. Läheme tagasi vastuvõttu. “Kas te broneerisite bookingu kaudu,” küsib töötaja. Selgub, et see pole hinna sees sellisel juhul. No neh, oligi imelik, et nii odav hind oli (ma seekord valisin puhtalt hinna järgi). Pahandan natuke ja ütlen, et pole vahet, maksan juurde. Mhm, see sobib. “Me teeme siis lapsele selle tasuta,” tuleb ta kenasti vastu ja ma olen korraks rahul ning kogu selle tiirutamise parkimismaja ümber unustanud. “Aga, on üks AGA,” lisab töötaja, “peale kella kuut lapsed enam sinna minna ei või.” Kell on 18.03. Ja ma plahvatan. Ma ütlen välja kõik, mida ma arvan. Et ma oleks kohal olnud juba kell viis kui ma poleks olematut parimismaja otsinud ja mis mõttes enam ei saa. Alguses on töötaja niisama viisakas ja kaastundlik, et noh ikka juhtub, Ida ütleb mulle, et lähme ära, aga ma olen väsinud, vihane ja nüüd tahan ise ka korraks sinna sauna saada. Viis minutit hiljem saame me “spaa” kaardi. Tasuta. Tunnistan, et peale pikka sõitu kulus see endalegi ära. Olen veel auto pärast närvis, sest mul ei ole aimugi, kuidas me selle hommikul kätte saame ja mul ei ole aega. Laevale jõudmine on paika pandud kella pealt. Meil on viis tundi sõita ja üks kohtumine veel vaja ära teha. Selle pidin ma oma plaanivälise külastuse pärast homsesse hommikusse jätma. Kalkuleerisin. Peaks jõudma. Kui ma Stockholmis valesti ei sõida ja megaummikutesse ei satu (hmm, kell neli õhtul?). Igatahes olen ma korraks täitsa lõõgastunud. Pool tundi hiljem lähen ma uuesti vastuvõttu. Töötaja vaatab mind hirmunult. “Tulin rahus,” ütlen ma, “tahtsin vaid tänada, et meid siiski spaasse lasite ja vabandada, et vihane olin.” Ta vastab, et saab aru. Läheme sõpradena laiali. Vähemalt on lootus, et keegi ei sülita mu hommikukohvi sisse. Koroonareeglid on hotellides üsna karmid, st et ei jaluta ise mööda söögikohta ringi, vaid ootad, millal toit ja kohv lauda tuuakse.

“Lähme nüüd vaatame, kas me saame selle auto ka kuidagi kätte,” ütlen ma Idale. Mul on mõte, et tagurdan sealt välja tagasi, st kaamerani, kus väidetavalt peaks mu auto number jäädvustatama, aga mida justkui ei juhtunud, sest parkimisautomaat sellist numbrit ei tuvastanud hiljem. See on kolm korrust tagurdamist. Te ju lugesite Facebookist, milline manööverdaja ma olen. Ida ütleb, et ma olen hull, et seda me küll ei tee. Otsustan veel kord parkimismasinaga õnne proovida. Ehk õnnestub parkimist lõpetada. Oh, seda õnne, auto number on tuvastatud. Tühistan tehingu, las pargib homseni edasi. Vähemalt ma loodan, et tühistasin. Jalutame tagasi hotelli ja võtame teepealt ühe võileiva. Göteborgist jääb mulle seekord meelde sada trammi ja segane parkimissüsteem.

Aastaid sada tagasi jalutasin ma südaööl oma kohvriga hotelli poole. Ilma gps-ita. Paberkaardiga. Arvake, kuidas see läks. Hotelli ma siiski jõudsin.

Nüüd on over ja out. Kui saab magada. Meie toa aken on katki, st et see logiseb, käib tuue käes edasi-tagasi ja tuul viliseb. Korter asub viimasel, seitsmendal korrusel, ma näen aknast teisi Göteborgi katuseid. Natuke tunne on nagu vaene kunstnik oma katusekorteris. AInult, et veini ja kuivand leiba pole. On vaid magav laps ja liiga varaseks helisema pandud telefon.

Avaldan ühe lihtsa tõe

Mul on üks tuttav, kes otsib äkki juba poolteist aastat tööd. Ma ei suhtle temaga igapäevaselt, aga iga paari kuu tagant annab ta mulle teada, et ühte või teise kohta on ta vestlusele kutsutud ja palub minu abi – küll tahab, et ma teeks ta eest ära proovitöö, küll tahab, et ma annaks tagasisidet teemade/proovitööde kohta, millest ma ei tea midagi, küll tahab ta arutada, kuidas ühest või teisest nõudmisest ära vingerdada või siis küsib ta, et mida ta peaks rääkima töövestlusel.

Ma olen talle sada korda vastanud ja konkreetselt, et mina ei saa tema eest tööd leida. Me ei käi enam koolis, kus üksteise pealt maha kirjutati. Ühe korra andsin ma talle siiski nõu kui ta eelmisel aastal ühe tööpakkumise sai. Ma ütlesin talle, et võtku see töö vastu. Töökohta saab alati vahetada, aga olla nii enesekindel, et kohe kohe tuleb parem pakkumine, on natuke oma võimete üle hindamine. Miks ma nii ütlen? Eelmine töökoht, kus kümme aastat tiksuti, saadi tänu tutvustele ja minu arvates ka ei ole teadmised kõige suuremad. St selles valdkonnas, kus kümme aastat tegutseti, ilmselt on, aga ei ole nii, eriti tänases turusituatsioonis, et olin haldusspetsialist, aga nüüd arvan, et sobin müügijuhiks, ostujuhiks, nõunikuks, turundusspetsialistiks, projektijuhiks. Kust inimestel tuleb selline arvamus? Ja isegi kui nõuetele ei vasta, siis ikka arvab, et osutub valitud kandidaadiks. Muudkui tahaks arutada ja küsida nõu. Jutt, jutt ja ainult jutt. Selle asemel, et võtta vastu oma oskustele ja kogemusele vastav töökoht. Aga ei, oli suvi ja veel oli alles kopsakas lahkumistasu ja ei taha ju 9-5 tööl käia ja sada häda. No selge. Tee siis ise midagi, kui 9-5 töö ei meeldi.

Paar kuud tagasi kuulsin ma temast uuesti. Ikka ei olnud midagi muutunud. Nagu lõputu küünlapäev. Jätkuvalt, muudkui väidetavalt koolitab ennast, kui tõesti koolitab, siis selles suhtes respekt, ja jätkuvalt otsib tööd. Küsib mult samu küsimusi ja saadab edasi oma vestlusi, kuidas teda töövestlusele kutsutakse. Palusin seda mitte teha, sest ausalt närvidele hakkas käima. Tegu ei ole südamesõbraga, vaid lihtsalt tuttavaga ja seepärast mind ausalt ei huvita enam see poolteist aastat lõputult käinud küünlapäev.

Siis tekkis vaikus. Paar nädalat tagasi oli ta uuesti platsis. Jälle kutsuti ta töövestlusele. «Aga kuule ole hea, anna nõu, mida vestlusel rääkida, ma ei ole selle valdkonnaga kokku puutunud eriti.» Ma andsin talle ühe lihtsa nõuande ja avaldan teile ka tõe – kui huupi suvaliselt kandideerida, siis ei saagi tööle saada. Tasuks kõige pealt selgeks teha, mis on see valdkond, milles ollakse pädev ja/või otsustada ära, mida teha tahetakse. 40-aastane inimene ei saa täna soovida hakata lenduriks ja homme elektrikuks. Ja siis imestada, miks ei lennufirma ega elektrifirma teda siiski ei palka. Kardinaalsetest karjäärimuutustest oleme me kõik kuulnud, aga siis on inimesel ka mingi siht mida soovitakse.

Ühesõnaga, mul on kohati kahju oma tuttavast, kes tööd ei suuda leida. Aga iga kord kui ma temaga jälle suhtlen, tahaks ma talle öelda, st ütlengi, et jumala eest, inimene, jutustamise asemel get a job!

Töökuulutused, mis ei kõneta

Ma tegelikult plaanisin kirjutada kodukontori privileegist, et kas ikka on privileeg kui püüad teha tööd samal ajal kui koer ja laps ringi jooksevad, üks niutsub õue, teine nõuab süüa ja siis tuleb välja päike, nii et näed, kui must kodu tegelikult on ja tahaks hakata koristama, aga siis tuleb meelde, et ei saa, sest tööpäev ja siis tekib dilemma, et mida teha lõunapausi ajal, kas visata jalad diivanile ja juua kohvi või pesta pesu, sest ka pesukast ajab üle…Et kas ikka on privileeg? Aga siis meenus mulle, et üks mu tuttav jagas oma Facebooki lehel töökuulutust, mis sobis 120% minu oskustega, aga ma ei kandideeriks sinna mitte kunagi. Mitte et ma tööd otsiks, aga põhimõtteliselt.

Lugesin töökuulutust. Täpselt nagu otsitakse mind. Oskused, nõudmised ja kõik klapib. Jätame selle kõrvale, et pakuti “konkurentsivõimelist palka” (mis tihti selgub, et on mingi a la 1000 eurot bruto) ja lisaboonuseid vastavalt tulemustele (mida alati edasi lükatakse või ära unustatakse). Jätame üldse kõrvale selle, mida ettevõte pakub. Sest ma saan ju ka öelda, et minu jaoks on konkurentsivõimeline palk summa X – võta või jäta. Ma ei kandideeriks kunagi just tolle tuttava reklaami pärast.

Mis seal siis seisis? Toredad ühisüritused, reedesed koos kokkamised ja koogisöömised, palju sportlikke tegevusi, sportlikud väljakutsed on iseenesestmõistetavad, spordikompensatsioon ning töökaaslased kui sõbrad, kellega alati nalja saab. Muigate nüüd, et oh no, kui õudne, eksju! Ma mäletan kui ma kunagi Taanis ühel reedesel pealetööd “hyggel” käisin – oligi hästi tore ja midagi teistmoodi, ja mu tuttav rääkis, et paljud noored ei kandideerigi tööle kui reedeõhtust “hygge” ei pakuta. Ehk siis ühisüritust koos kolleegidega. Üks-kaks korda aastas ehk ongi tore, aga ma ei kujuta ette, et peaksin sellistel ühisüritustel kogu aeg olema. Ma tahaksin reedel koju minna, ja ega ju keegi ka ei keela, aga suure tõenäsosusega kaugeneksin ma kolleegidest ja minu peale hakatakse viltu vaatama, varem või hiljem tekiks konflikt. Muide, ma olen kokku puutunud töökohaga, kus tööintervjuul jäeti hästi positiivne ja professionaalne mulje (kui see välja arvata, et mulle öeldi otse, et tegelikult me ei plaaninud naisi isegi kaaluda sellele ametikohale, sest naised on emotsionaalsed), aga kui sinna tööle läksin, selgus, et naisi hinnati eelkõige selle põhjal kui sotsiaalsed nad olid. Oma tööd võis teha kehvemini, kuid peaasi, et kogu aeg oldi valmis pidutsemiseks. Ma ei liialda. Mulle meeldib ka pidu, aga oleme ausad, peol ja peol on ka vahe. Ma tahan pidutseda oma sõpradega ja kuigi ma võin kolleegidega väga hästi läbi saada, siis möödas on see aeg, kus ma arvasin, et iga naeratav kolleeg on sõber. Muidugi ei välista ma, et kolleegist võib saada sõber, kuid siiski on mul oma sõpruskond välja kujunenud.

Samuti ei ole ma sportlik inimene. Mind ei motiveeri absoluutselt ühised rahvajooksud või trennis käimised. Ei ole minu teetassikene, aga kui kogu kollektiiv käib ja ma olen ainus, kes ei käi. Kaua ma siis seltskonda sobituks? Sama on kookide küpsetamise ja söömisega. Mulle ei meeldi magus ja mulle ei meeldi küpsetada. Kokkamisega on teine asi, aga ka seda eelistaksin ma teha oma seltskonnas. Nüüd te kindlasti mõtlete, et issand, milline vingats, need ju puha boonused ja inimene vingub. Ei, ma ei vingu. Mu jaoks on väga oluline kokkuhoidev kollektiiv ja meeskonnavaim ning teatud spontaansed tähistamised, mulle meeldib kollektiiv, kus näiteks sünnipäevade tähistamine on lõbus vahepala, aga üheksal juhul kümnest on see vaid kohustus. Sünnipäevalaps toob oma tordi, saab vastu kohmetud kallistused ja siis nositakse ruttu oma tükike torti vaikuses ära ning hiilitakse vaikselt minema.

Kui ma sellisesse kollektiivi, kus hästi palju on ühiseid üritusi, kandideeriks ja see tuleks välja töövestlusel, et vot me siin teeme nii ja naa ja teisiti, siis ilmselt mind sinna tööle ei võetakski, sest ma ju ei sulanduks gruppi. On see vale või õige? Ma ei teagi. Minu jaoks oleks olulisem võtta tööle asjatundja kui et hinnata inimest tema sotsiaalsuse järgi. Ühesõnaga, kui ma otsiks tööd ja tunneks, et oh, see on töökoht, kus ma tõesti saaksin oma teadmiste ja oskustega panustada, siis jätaksin ma siiski kandideerimata, sest boonused, mis mu tuttav välja tõi, pole üldse boonused. Ma ei taha reedeõhtul koos kolleegidega karaoket laulda. Kumb rohkem kaotab – ma ei tea.

Minu jaoks on töökoha valikul olulisemad hoopis teised kriteeriumid. Sealhulgas paindlikkus, usaldus, uuendusmeelsus ja ajaga kaasas käimine. Toredad kolleegid on boonus, aga tööl käin ma siiski selleks, et elada, mitte sõprade või ühise “fun´i” pärast.

Persoonibränd ehk mida inimesed räägivad sinust siis kui sind toas ei ole

Mõnda aega tagasi kandideerisin ma üheaegselt kolmele töökohale. Nendest ühele ma tahtsin saada, teisele kandideerisin justkui niisama ilma igasugu ootusteta, sest ei tekitanud emotsiooni ja kolmandale kohale kandideerisin ma justkui poolkogemata. Vestlused käisid peaaegu üheaegselt ja kaardid pöörati pea peale. Koht, kuhu ma tahtsin saada, osutus selliseks, kus otsustusprotsess venis kaks, isegi kolm kuud. Ma käisin mitmes voorus, tutvusin inimeste ja töökohaga – kõik tundus nii soe ja sõbralik, ka teiste inimeste arvamus selle ettevõtte kohta oli äärmiselt positiivne, kuid minu sisetunne ütles, et see ei ole siiski päris see koht. Enne viimast vooru, olles kahe viimase seas, vastasin ma neile eitavalt. Koht, kuhu ma kandideerisin justkui poolkogemata, osutus positiivseks üllatajaks, mulle meeldis sealne vaib. Uurisin tuttavatelt tausta ja tagasiside ettevõtte kohta oli pigem negatiivne, ma ei lasknud sellest end häirida, sest tööle oleksin sinna läinud mina, mitte teised. Sinna kutsuti mind tööle,ma palusin mõtlemisaega, sest kolmas koht, kuhu ma olin kandideerinud muutus selliseks, kuhu ma tahtsin tööle saada. Jah, see tundus olevat see koht, kuhu ma pidin tööle saama. Mainekas, edukas. Selle töökoha pean ma saama, mõtlesin ma. Ma kandideerisin sinna samal päeval kui olin ühe töösuhte lõpetanud. Istusin kodus, telefon hääletu peal ja isegi mitte kaasas (vahel juhtub ka seda) ja kuna ma olin tänu Ida mängudele telefonis maha keeranud kõik teavitused – sh ka vastamata kõned ja sõnumid – nägin ma alles kaks päeva hiljem, et mind oli sinna vestlusele kutsutud. Sõnumis seisis, et “Teid on raske tabada, kuid kutsuksime Teid vestlusele”. Helistasin tagasi ja tänasin, kuid tajusin kohe, et suhtumine minusse oli tõrges, sest mis mõttes inimene ei vasta telefonile, kui ta on just kuhugi kandideerinud.

Ma läksin vestlusele. Olgu enda saba liputamiseks öeldud, et väidetavalt olin ma ainus kandidaat, kes kutsuti kohale hoolimata sellest, et ma ei osanud soovitud keeli (prantsuse ja saksa). Vestlus läks fantastiliselt. Mina olin enesekindel, teadsin, millest räägin ja teadsin, mida soovin. Neile avaldas see muljet. Mind kutsuti edasi järgmisse vooru. Selleks tuli teha ka kodutöö – uutele turgudele sisenemise strateegia. Ma suhtun muidu sellistesse kodutöödesse skeptiliselt ja ei panusta palju, sest ma ei taha, et keegi hiljem minu ideid ära kasutab, aga seekord ma panustasin, tegin ettevalmistusi, harjutasin. Ma olin valmis. Ma teadsin, et ma saan selle töökoha. Mu presentatsioon oli suurepärane. Päev enne vestlust läksin ma sõbrannaga kohvikusse, lihtsalt korraks istuma. Telefon oli mul hääletu peal, sest ma olin just tulnud ühelt koosolekult ja unustanud. Kui ma hiljem kella vaatasin, ei näinud ma muidugi ühtegi teavitust. Järgmisel hommikul hakkasin ma igaks juhuks kontrollima vestluse kellaaega ning avastasin oma õuduseks, et vestlus oli olnud eelmisel päeval. Sel ajal kui ma olin sõbrannaga kohvikus olnud, vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel vestluspaigast. Kui ma oleksin oma telefonis näinud vastamata kõnesid oleksin ma veel vestlusele jõudnud. Ma saatsin meeleheitliku meili, et tõesti olin päevad sassi ajanud ja sain teise võimaluse teha oma vestluse zoom´is. Mul õnnestus, nii nagu ma olin arvanud, neile muljet avaldada ja neid veenda, et ma ei ole tööalaselt selline udupea nagu olen mulje jätnud. Ma tegelikult ka ei ole – töö ja kodu Eveliis on täiesti erinevad – aga see ei ole antud hetkel oluline.

Jäänud oli viimane nö voor. Soovitused endistelt tööandjatelt. Ma mängisin ausat mängu ja andsin viimaste tööandjate kontaktid. Ühele neist veel helistasin, et kuule ole nüüd mees, ma tahan väga sinna tööle saada, et anna hea soovitus. Ta lubas. Tegelikult andiski, ütles, et klientidega olen suurepärane, et mul on head oskused asju lahendada ja mida kõike veel, aga lisas ka, et mul on distsipliiniga probleemid. Ma olin selle peale solvunud, aga kui hakkasin mõtlema, siis jah, teatud mõttes on tal õigus. Ma tahtsin töötada nendest raamidest väljas, milles tema oli harjunud 20 aastat toimetama, me vaidlesime ja kaklesime sel teemal päris palju, ma hakkasin talle palju vastu ja seega oli tal ju vaid õigus, aga seda tausta ei saanud teada uus potentsiaalne tööandja. Ühesõnaga ei jätnud see tagasiside minust kõige paremat muljet uuele potentsiaalsele tööandjale. Kuu aega hiljem kutsus too tööandja, kes mind oli nimetanud distsipliiniprobleemidega töötajaks, tagasi. “Sinusugusest inimesest on siin väga puudu,” ütles ta, “sinu oskustest ja müügist jääb puudu,” ja oli nõus mulle pakkuma pudrujõgesid ja piimamägesid. Veider eksju?

Teiselt endiselt tööandjalt sai uus potentsiaalne tööandja teada sama, et kliendid olid rahul, kõik sujus, aga ma ei tahtvat telefonile ja meilidele vastata. Ma solvusin. Aga kui mõtlema hakata, siis oli ka neil õigus. Ma ei tahtnud töövälisel ajal tööga tegeleda, ma tahtsin, et igaüks teeks ise oma tööd ja mina ei peaks olema sekretär. Ma tõepoolest ei vastanud teatud ajal meilidele ja kirjadele. Kas nad mainsid ära, et olen mitme nende tänase võtmekliendi olemasolu taga. Muidugi mitte, nende jaoks ei muuda see teadmine ega info edastamine midagi. Minu jaoks oleks tol hetkel muutnud palju. Ühesõnaga tausta teadmata ilmselgelt head muljet nende tagasiside minust ei jätnud.

Kas ma sain sinna tööle? Muidugi mitte. Ma jäin väidetavalt teiseks, olles väidetavalt kõige kõvem kandidaat, kelle esitlus oli kõige parem (“Me peaksime ise ka need asjad töösse võtma, mis sa välja tõid,” ütlesid nad mulle tagasisides. Tänks, et mu ideed endale võtsite), aga nad valisid kandidaadi, kes nende endi sõnul “tundus igavam, kuid kindlam, safe choice”. Ma lakkusin selle eitava vastuse pärast pikalt haavu. Kuniks ma sain aru, et nii pidigi minema ja ma ei oleks sinna sobinud, sest “safe choice” ma ju tõesti enda kohta öelda ei saa. Ma tean, et ma olen väga hea töötaja, kuid minu töömeetodid ei ole nö klassikalised, nende üle saab kas vaielda või neid usaldada (ja näha hiljem tulemusi).

Olles piisavalt palju kokku puutunud persoonibrändingu ja turundusega jäin ma peale neid kolme kandideerimist analüüsima, mis on minu persoonibränd. Mida räägitakse minust kui mind toas ei ole. Ma sain ju teada palju positiivset – enesekindel, loominguline, hea suhtleja, aga ka piisavalt palju sellist, mis mind heast küljest ei näidanud – distsipliini probleemidega ja ei vasta kõnedele (= ei tee tööd). Blogija ka. Mõnele blogijale võib tulla üllatusena, aga “blogijaks olemine” ei ole alati plussiks. Tollel viimasel kandideerimisel toodi ka see välja. Ma ei olnud otseselt oma persoonibrändi peale varem mõelnud, selles valguses, et kes ma olen teiste jaoks, millega ma seostunud, mida räägitakse minust siis kui mind ei ole toas. Mäletate ma küsisin teilt mõnda aega tagasi, mis on esimene sõna, mis teil minuga seostub IG story´s? Seal oli jällegi palju positiivset, palju sellist, mis mind ennast üllatas, et te nii positiivselt minust arvate, aga seal oli ka naljakaid arvamusi, mis panid mind muigama, sest ma tundsin end ära. Muuhulgas “unustaja”, “sekeldused”, “seiklused”, “lõbusad vahejuhtumid”, “juhtub vaid minuga”. Nii ju täpselt on. Neid ei saa võtta must-valgelt, need iseloomustavad vaid osakest minust, aga kui te oleksite öelnud need sõnad tollele potentsiaalsele tööandjale, siis tema ei oleks muianud, ta ei oleks ju teadnud tausta ning ilmselt poleks mind teise voorugi kutsutud. Seega minu persoonibränd on segu enesekindlusest, teadmistest ja blogis avaldatud juttudest.

Mis ma selle jutuga tahan öelda? Tegelikult mitte midagi olulist. Tahtsin lihtsalt jagada, kuidas osake minulikku unustamist, naiivsust, asjade kokkulangemist, konteksti muutusid tänaseks päevaks üheks lõbusaks kandideerimislooks. Kui siis vaid kaks soovitust. Üks kandideerijatele: olge enesekindlad, ärge unustage, mitte vaid teie ei pea avaldama muljet tööandjale, vaid nemad peavad samuti veenma teid, miks te peaksite tahtma seal töötada! Ja teine taustauuringu tegijatele: asjakohasus ning allikakriitilisus on olulised võtmesõnad. Mõelge enda peale – kas teie nö kodumina on sama mis töömina?

Kas ma siis kuhugi ka tööle läksin? Läksin. Hoopis neljandasse kohta. Nemad olid guugeldanud mind. Mina neid. Nemad olid enesekindlad. Mina olin enesekindel. Meie persoonibrändid klappisid.