Ma olen Linkedin’is pidanud omamoodi koondamispäevikut. See on olnud nii teraapiline kui vastakaid arvamusi tekitanud, sest nagu me teame on Linkedin see koht, kus peaks end ikkagi näitama kõige paremast küljest ja nüüd siis üks segane halab, lunib kaastunnet ning kirjutab ausalt, mida see kõik teda tundma pani. Kes sind enam tööle tahab kui kirjutad tööotsingu-Tinderis, et oled läbikukkuja ja haletsed end ning oled ohver. Mina olen olnud teisel arvamusel, sest mida ma varjan: ma tundsingi end ohvrina ja haletsesingi end.
Ja nii ongi, et osad leiavad, et minu aususest on olnud kasu ka neile endale, nende olukorras ning mulle on nii paljud inimesed oma lugudega kirjutanud. Teine osa leiab, et ennast sellises ohvrirollis näidata on ikka eriliselt lame. Kolmas grupp on ka – need, kes parastavad ja käsi hõõruvad, aga õnneks neid on ikkagi väga väikene hulk, las nemad siis naudivad kuniks saavad. Igale inimesele oma rõõmud ja väikesed hobid. Igatahes täna tundsin ma, et tahaks ikka juba tööle minna ja tegin raportitega lõpu. Vähemalt nii tunnen ma hetkel ja vähemalt koondamise teemal – kõik on nagu öeldud.
Koondamisraport. Võimalik, et viimane selletaoline postitus. Miks?
– August: Kohutav valu, piinlikus, äng. Totaalne masendus. Haiglasse sattumine, mis oli täitsa hirmutav ja julgen kindlalt öelda, et minu läbipõlemise ja stressi kõige hullem kuu. Suvi oli keeruline, aga seda, milliseks muutub august, ma ette ei osanud näha. Mul oli vaja valu endast välja elada, oligi justkui leinafaas.
– September: Hoidsin end paljude erinevate projektidega nö töös, keskendusin oma isiklikule instagramile ning mulle tundub, et sellest sai omamoodi teraapia. Nii paljud, kes avalikult ei julgenud kaasa rääkida, kirjutasid, et nõu küsida või nendel teemadel kaasa rääkida. Juba hakkas paremaks minema.
-Oktoober: Tunnen, et olen lahti lasknud ning lähen edasi. Ongi tekkinud tunne, et peaks uuesti kandideerima hakkama kuigi andsin endale lubaduse, et vähemalt aasta lõpuni seda ei tee. Võib olla on liiga vara, ma ei tea, aga ma tunnen teatud kärsitust ja vajadust tööd teha. Oma projektidega tegelen loomulikult edasi, milleks siisüldse need tegevusplaanid jm kokku panna, aga mõne töö võtaks ikkagi vastu küll.
On olnud õpetlik ja huvitav aeg. Tunnen, et ma pole vist kunagi varem nii kohal olnud. See on kuidagi nii uus kogemus. Olla kohal. Kõlab esoteeriliselt? Võimalik, aga nii paganama chill on, et mõtlen, miks oli kogu seda kadalippu vaja, et saada selgeks midagi nii lihtsat. Inimene õpib vist tõesti vaid oma vigadest.
Koondamisraportid ✅ Maailm tegelikult ikkagi ei kukkunud kokku. Lihtsalt värises veits ja võimalik, et sai tugevamad alustalad.
AGA ei saa välistada, et sellest ei kujuneks välja tööotsimise raportid või päevik, sest kohe kui ma tegin tööpakkumised lahti viskas mulle ette paar sellist, mis ei tekitanud kohe mitte mingisugust soovi kandideerida, sest vaikselt hakkab mul tekkima tunne, et on tööandjaid, kes ikka natukene võib olla kasutavad olukorda ära või siis ongi lihtsalt nahaalsed.
Jah, ma räägin kodutöödest, mida nõutakse. Iseenesest ei ole ma absoluutselt nende vastu, mu meelest on see isegi täiesti normaalne, kuid eks mulgi on varasemast ajast kogemusi, kus jäin teiseks kandidaadiks ning HR spetsialist koos müügijuhiga ütles mulle südamerahuga peale mu presentatsiooni, et ülihead mõtted olid, ime, et me pole nende peale varem tulnud, peaks kindlasti kasutusele võtma. Aga aitäh sulle, et tulid. Tookord mõtlesin, et okei, päris kentsakas, aga mida ma ikka ette võtan. Andsin kellelegi tasuta head ekspordialast nõu.
Ma ei mäleta, kas see vist oli Liis Hein, kes hiljuti kirjutas, et tõmbab piiri, kus ta enam tasuta reisialast nõu ei anna inimestele kui ostad reisi teisest reisibüroost. Ma saan temast täiesti aru. Ja kui kokku loen kui palju ma vanasti andsin tasuta Norra-teemadel nõu, siis noh…ma oleks rikas kui oleksin iga korra eest kasvõi euro küsinud. Ühel hetkel tundsin ka, et seda läheb liiga paljuks ja mul tuli kohe tõrge kui keegi helistas või kirjutas, et kuule ole nii hea, räägi mulle, kuidas Norras…
Ja nüüd mul tekib natukene tunne, et sellist “tasuta nõu” ikkagi õngitsetakse päris asjalikult tööotsijatelt ning see kuidagi läheb üle piiri. Nagu öeldud, ma ei ole kodutööde vastu, sest kuidas sa teed selgeks, kes on parim kandidaat kui kandideerijaid on nt 187 ja suurem osa nendest vähemalt CV järgi pigem head ja võrdsed. Teedki ju esmase valiku, vestluse ja miks siis mitte koduse töö vooru. Kuid minu jaoks on siin üks, või kaks aga:
- kodutöö võiks olla (eel)viimane voor
- see võiks (peaks?) olema proportsioonis pakutava tööga
Toon mõned näited. Ma kandideerisin ühele ametikohale, vestlus läks hästi, edasi tuli teha kodutöö – selline pigem lihtne ja lihtsalt, et tõestaks, et inimene ikka jagab antud valdkonda päriselt ka. Tegin ära, sain tagasisideks, et oli üks tugevamate seas, kuid oli paremaid, aga et mõni minu mõte oli selline, mida hea meelega võib olla tulevikus kasutaks ning siis ka uuesti sellel teemal räägiks, et kuidas minu osa tasustada jne. See tundus mulle aus. Isegi kui seda kunagi võib olla ei tehta, siis see jättis professionaalse ja sümpaatse mulje. Sellele ametikohale oli natuke alla 200 kandideerija. Ilma kodutööta ei olegi vist väga võimalik valikut teha. Kui just kohe ei teki kellegagi sünergia, et vot see on kindlasti õige inimene!
Järgmine kandideerimine oli tunduvalt ambitsioonikamale ametikohale. Ka sinna oli suur konkurss – 95 inimest. Eelvalik tehti (vähemalt jutu põhjal) kümne peale ning need kümme pidid kirjutama samuti kodutöö. ÜSNA mahukas kodutöö oli, aga ametikoht ka selline, kus ma sain täiesti aru sellest nõudest. See oli nüüd kodutöö, mida ma tegin ikkagi põhjalikult, sest töökoht tundus täpselt minu teema, mulle tundus, et ma sobiksin ja oskaksin panustada ning panin sinna kodutöösse omajagu aega. Siiski mitte 101%, sest pressiteate koostamine on küll lihtne ja käib ludinal, siis kommunikatsiooniplaan nõuab minu arvates veidike rohkem süvitsi minemist ning vaja on ka rohkem infot erinevatelt osakondadelt, ühesõnaga minu jaoks selle plaani ideaalmustandi koostamine oleks võtnud ikkagi mõned päevad süvenemist, keskendumist, info kogumist, aga kuidas ma seda infot kogun, kui tean vaid ettevõtte nime ja üldpilti, milleks seda plaani vaja oli. Ja kas nö tasuta nõuandena ma tahaksin seda sellisel kujul teha? Loomulikult tegin ma selle plaani valmis nii hästi kui oskasin, lisasin juurde täpsustused ja märkused ning mõtted, miks see mõnes kohas on üldine/üldsõnalisem, kuid ise olin päris rahul ja arvan, et pakkusin välja mõned täitsa head ideed, mida oleks võinud edasi arutada. Ma ei tea, kas ma jäin kümnedaks või neljandaks, aga vestlusele mind ei kutsutud, sest nagu aru sain, sinna pääsesid viimased kolm. Sellest oli paganama kahju mul endal, ma ise lootsin, et vestlusel suudan ma võimalikud kahtlused oma sobivuse suhtes hajutada. Aga ma saan aru, et sellele ametikohale oli selline konkurss ja nõuti kodutööd. Ma ei arva, et sealt koguti kokku vaid ideid ja mõtteid, mida hiljem hakatakse julmalt ära kasutama. Ma olen 99% veendunud, et inimene, kes osutus valituks, pakkus välja sarnased või siis loomulikult ka paremad ettepanekud.
Samamoodi saan ma aru, kui ministeerium otsib kommunikatsiooninõunikku, siis essee a la teemal “Milliseid väljakutseid näen oma igapäevatöös ministeeriumi kommunikatsioonikorralduses?” tundub täiesti loogiline. Või mitte vaid ministeerium, kui ikka on sadu kandidaate, kelle vahel valida ning vaja on kirjalikku väljendusoskust, siis essee on minu vaatevinklist täiesti mõistlik nõue kandideerimisel. Erinevad strateeglised plaanid, turundusplaanid jne juba pigem on veidike küsitavad.
Edasi tulevadki need ametikohad, kus ma ei tea, kas tööandjal ei ole reaalsustaju või on tegu nahhaalsusega, kus püütakse neid tasuta nõuandeid saada. Allolev on nüüd reaalsest töökuulutusest e-poe juhi ametikohale (palgaga 860 eur BRUTO!):
- Saada meile CV ja lühike motivatsioonikiri (5–10 lauset)
- Lisa soovi korral 2–3 näidet/linki sinu tehtud postitustest/kampaaniatest.
- Lühike testülesanne (kuni 1 lk, PDF): “Kuidas kasvataksid meie reklaami ja veebimüüki 90 päevaga?”
- Kanalid + eelarve: vali 2–3 kanalit (nt Meta Ads, Google Ads, e-post) ja jaga umbkaudne kuueelarve (nt 800–1200 €) + eesmärk (müük/ROAS/CPA).
- Veebiparandused (3 ideed): mis aitaks tõsta konversiooni (nt parem tootelehe pealkiri, usaldusmärgid/arvustused, selge “kellele sobib”).
- 1 näidisreklaam: pealkiri + 1–2 lauset + sihtgrupp.
Kas olen mina rumal või on seda üheks kandideerimiseks kuidagi väga palju? Mõnda aega tagasi jäi mulle silma üks äge turundusjuhi tööpakkumine ja kui siis mõtlesin kandideerida, tuli seal esimese hooga rodu küsimusi, loomulikult motivatsioonikiri JA vaja oli koostada eelarve ning strateegiline kuue kuu turundusplaan. Ma peast ei mäleta täpselt selle ülesande kirjeldust, aga seal ei jäänud muljet, et vaja oleks näidata oma oskusi ja teha üldine ülesanne, vaid oodati samamoodi kohe ikka plaani, kuidas selle konkreetse toote müüki tõsta x% . See tundus esimeseks koduseks ülesandeks väga jabur ja mis siis lõpuks on – 95 inimest kandideerivad, kirjutavad detailsed plaanid ja edasi, kes ütleb, et neid ideid lihtsalt ei võeta töösse? Sest mingil põhjusel on tihti nii, et sellised ettevõtted arvavad, et piisab vaid ideedest ning milleks siis enam turundusjuht, küll müügijuht ja CEO teevad ise ära, võib olla küsivad sõbramehe poolest tasuta nõu mõnelt agentuurilt, sest ega ju agentuuri jaoks ka tegelikult raha ei ole.
Lõpetuseks need tööpakkumised, kus otsitakse inimest, kes teeks ära kuue turundusinimese töö. “Unistuste-universaalinimese” töökuulutusi liigub ringi üsna tihti. Tavaliselt kõlab see umbes nii: “Otsime turundusjuhti, kes oleks strateegiline mõtleja, oskaks samal ajal copy’t kirjutada, disainida visuaale, hallata kampaaniaid, optimeerida Google Ads’e, juhtida meeskonda ja vajadusel teha natuke müüki ka.” Tahtmatult tekib küsimus, kas otsitakse inimest või superkangelast. Ja kui see superkangelane juba leitakse, kas talle ikka makstakse kangelase palka või pigem praktikandi stipendiumi? Ma saan aru, et väiksemates ettevõtetes tuleb kõigil mitu mütsi korraga pähe panna. See on okei. Aga mingi hetk võiks turundusmaailm lõpetada selle fantaasia, et üks inimene suudab olla strateeg, copywriter, disainer, analüütik, juht ja müügiguru korraga. Või kui juba otsitakse sellist, siis võiks kuulutus vähemalt aus olla: “Otsime inimest, kes teeb viie inimese töö, saab ühe inimese palga ja säilitab selle kõige juures positiivse ellusuhtumise.” Ja võib-olla lisada ka boonuseks: “Kohv on tasuta.”